Help Print this page 

Document 32013H0179

Title and reference
2013/179/EL: Komisjoni soovitus, 9. aprill 2013 , toodete ja organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmise ja teatavakstegemise ühtsete meetodite kasutamise kohta EMPs kohaldatav tekst
  • In force
OJ L 124, 4.5.2013, p. 1–210 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

ELI: http://data.europa.eu/eli/reco/2013/179/oj
Multilingual display
Text

4.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 124/1


KOMISJONI SOOVITUS,

9. aprill 2013,

toodete ja organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmise ja teatavakstegemise ühtsete meetodite kasutamise kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

(2013/179/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 191 ja artiklit 292,

ning arvestades järgmist:

(1)

Keskkonnaalaste otsuste tegemiseks on paljudel eri isikutel vaja täpset ja korrektset mõõtmist ja teavet toodete ja organisatsioonide keskkonnatoime kohta.

(2)

Keskkonnatoime hindamise ja teatavakstegemise meetodite ja algatuste praegune paljusus tekitab segadust ning kahtlusi keskkonnatoimet käsitleva teabe usaldusväärsuses. Samuti võib see tekitada ettevõtjatele lisakulusid, sest avaliku sektori asutused, äripartnerid, eraõiguslikud ühendused ja investorid nõuavad neilt toote või organisatsiooni keskkonnatoime mõõtmist erisuguste meetodite alusel. Sellised kulud vähendavad võimalusi piiriüleseks kauplemiseks keskkonnasäästlike toodetega. Esineb oht, et sellised keskkonnasäästlike toodete turu tõrked võivad veelgi süveneda (1).

(3)

Komisjoni teatises nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Terviklik tootepoliitika – lähtudes kogu olelusringi hõlmavast keskkonnasõbralikust mõtteviisist” (2) tunnistatakse, et oluline on hinnata toote keskkonnamõju terviklikult kogu olelusringi vältel.

(4)

Nõukogu 20. detsembri 2010. aasta järeldustes materjalide säästva majandamise ning säästva tootmise ja tarbimise kohta (3) paluti komisjonil välja töötada ühtne metoodika toodete keskkonnamõju kvantitatiivseks hindamiseks kogu olelusringi vältel, et aidata kaasa toodete hindamisele ja märgistamisele.

(5)

Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus. 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (4) märgiti, et uuritakse võimalusi töötada välja ühtne Euroopa tasandi metoodika toodete hindamiseks ja märgistamiseks vastavalt nende keskkonnamõjule ja nendega seotud CO2 heitkogustele. Sellise algatuse vajalikkust korrati kahes järgnenud ühtse turu aktis (5).

(6)

Komisjoni teatises „Euroopa tarbijakaitse tegevuskava – suurem usaldus ja kiirem kasv” rõhutati, et tarbijail on õigus teada, milline on nende ostetavate toodete keskkonnamõju kogu toote olelusringi jooksul ning neil tuleks aidata kindlaks teha tõeliselt jätkusuutlikke valikuid. Selles on märgitud, et komisjon töötab välja ühtlustatud meetodid toodete ja ettevõtete olelusringipõhise keskkonnatoime hindamiseks, mis oleks aluseks tarbijaile usaldusväärse teabe andmisel.

(7)

Teatises „Tugevam Euroopa tööstus majanduse kasvuks ja taastumiseks. Tööstuspoliitika ajakohastatud teatis” (6) mainiti, et komisjon uurib, millised on parimad võimalikud viisid keskkonnasäästlike toodete ja teenuste integreerimiseks siseturule, kasutades sealjuures ka keskkonnajalajälje arvutamist.

(8)

Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava” (7) lubab Euroopa Komisjon kehtestada kogu olelusringi vältel avalduva keskkonnamõju (keskkonnajalajälg) igakülgsel hindamisel põhineva ühise metoodilise lähenemisviisi, mille abil liikmesriigid ja erasektor saavad hinnata, näidata ja võrrelda toodete, teenuste ja äriühingute keskkonnatoimet.

(9)

Samas dokumendis soovitati liikmesriikidel võtta kasutusele stiimulid, mis ajendaksid äriühingute suuremat enamust oma ressursitõhusust süstemaatiliselt mõõtma, võrdlema ja suurendama.

(10)

Kõnealuste poliitikavajaduste rahuldamiseks töötas komisjon olemasolevate ja laialdaselt tunnustatud meetodite põhjal välja toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodid. Teatises „Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine” esitatakse raamistik nimetatud meetodite edasiarendamiseks ja metoodikate täiustamiseks katsetuste abil, kaasates arvukalt eri sidusrühmi (sealhulgas tööstus, eelkõige VKEd). Seejuures uuritakse ka võimalikke lahendusi praktilistele probleemidele nagu juurdepääs olelusringi andmetele või kõnealuste andmete kvaliteet, samuti kulutõhusad kontrollimeetodid.

(11)

Algatuse lõppeesmärk on kaotada keskkonnatoime mõõtmiseks kasutatavate meetodite paljusus siseturul. Komisjoni arvates on kõnealuste meetodite kohustuslikuks muutmiseks vaja neid edasi arendada, et minimeerida halduskoormust. Kuna iga uue meetodi kasutamine toob eeldatavasti kaasa esialgseid kulusid, soovitab komisjon, et ettevõtjad, kes otsustavad vabatahtlikult meetodit kohaldada, peaksid eelnevalt hoolikalt hindama selle mõju nende konkurentsivõimele. Sarnaselt peaksid ka kõnealuseid meetodeid kasutavad liikmesriigid hindama kulu ja kasu VKEde seisukohalt.

(12)

Komisjon tegeleb sektori- ja tootekategooriapõhise lähenemisviisi väljatöötamisega kooskõlas keskkonnajalajälje leidmise meetodite nõuetega, võttes arvesse vajadust tegeleda keerukate toodete eripära, tarneahelate paindlikkuse ja turgude dünaamikaga.

(13)

Liikmesriikidele, eraõiguslikele äriühingutele ja ühendustele, keskkonnatoime mõõtmise või teatavakstegemisega seotud kavade rakendajatele ning rahandusasutustele keskkonnajalajälje leidmise meetodite soovitamine võib eeldatavasti vähendada meetodite ja märgistuste praegust paljusust, tuues kasu nii keskkonnatoimet käsitleva teabe loojatele kui ka kasutajatele. Selgituseks on käesoleva soovituse I lisas esitatud loetelu meetodite võimalikest kasutusaladest.

(14)

Komisjon märgib, et kuigi algatuse keskmes on keskkonnamõjud, on üldises kontekstis ka muudel tulemuslikkuse näitajatel, nagu majanduslikud ja sotsiaalsed mõjud ning tööjõuprobleemid, järjest suurenev tähtsus ja mõju. Komisjon jälgib tähelepanelikult nende ja muude rahvusvaheliste meetoditega (nt Global Reporting Initiative ja Sustainability Reporting Guidance) seotud arengut.

(15)

Enamikel väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel puuduvad ressursid olelusringipõhist keskkonnatoimet käsitlevatele andmepäringutele vastamiseks. Seetõttu peaksid liikmesriigid ja tööstusliidud pakkuma väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele tuge.

(16)

Katseetapi täienduseks töötatakse Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil välja toetusvahendid (nt olelusringi hindamise andmebaaside kvaliteedikriteeriumid, andmehaldussüsteemid, teaduslikud vahekohtu-, kontrolli- ja vastavuse tagamise menetlused, koordineerivad asutused), mis aitavad kaasa poliitikaeesmärkide saavutamisele. Ülemaailmset turgu silmas pidades teavitab komisjon sellest vabatahtlikust algatusest rahvusvahelisi organisatsioone,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA SOOVITUSE:

1.   EESMÄRK JA REGULEERIMISALA

1.1.

Käesoleva soovitusega edendatakse keskkonnajalajälje leidmise meetodite kasutamist asjaomastes poliitikavaldkondades ja kavades, mis on seotud toodete või organisatsioonide olelusringipõhise keskkonnatoime mõõtmise või teatavakstegemisega.

1.2.

Käesolev soovitus on adresseeritud liikmesriikidele ning eraõiguslikele ja avalik-õiguslikele organisatsioonidele, kes mõõdavad või kavatsevad mõõta oma toodete, teenuste või organisatsiooni olelusringi keskkonnatoimet või teevad või kavatsevad teha keskkonnatoimet käsitlevaid andmeid teatavaks ühtse turu mis tahes eraõiguslikule, avalik-õiguslikule või kodanikuühiskonna sidusrühmale.

1.3.

Käesolev soovitus ei mõjuta selliste ELi kohustuslike õigusaktide rakendamist, millega on ette nähtud konkreetne metoodika toodete olelusringi keskkonnatoime arvutamiseks.

2.   MÕISTED

Käesolevas soovituses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(a)   „toote keskkonnajalajälje leidmise meetod”– II lisas esitatud üldine meetod toote võimaliku keskkonnamõju olelusringipõhiseks mõõtmiseks ja teatavakstegemiseks;

(b)   „organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetod”– III lisas esitatud üldine meetod organisatsiooni võimaliku keskkonnamõju olelusringipõhiseks mõõtmiseks ja teatavakstegemiseks;

(c)   „toote keskkonnajalajälg”– toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi alusel korraldatud toote keskkonnajalajälje uuringu tulemus;

(d)   „organisatsiooni keskkonnajalajälg”– organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi alusel korraldatud organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringu tulemus;

(e)   „olelusringi keskkonnatoime”– olelusringi hindamisel põhinev arvudes väljendatud potentsiaalne keskkonnatoime, mille leidmisel on arvesse võetud toote või organisatsiooni olelusringi kõiki asjakohaseid etappe tarneahela perspektiivist;

(f)   „olelusringi keskkonnatoime teatavakstegemine”– olelusringi keskkonnatoime andmete mis tahes avaldamine, sealhulgas äripartneritele, investoritele, avaliku sektori asutustele või tarbijatele;

(g)   „organisatsioon”– äriühing, korporatsioon, ettevõtja, ettevõte, asutus või institutsioon, selle osa või kombinatsioon, avalik- või eraõiguslik, millel on oma tegevusvaldkond ja iseseisev juhtimine, olenemata sellest, kas ta on iseseisev juriidiline isik või mitte;

(h)   „kava”– eraõiguslike äriühingute või nende liidu, avaliku ja erasektori partnerluse või vabaühenduste kasumit taotlev või mittetulunduslik algatus, milles nõutakse olelusringi keskkonnatoime mõõtmist või teatavakstegemist;

(i)   „tööstusliit”– oma liikmeskonda kuuluvaid eraõiguslikke äriühinguid esindav organisatsioon, mis kuulub mõnda sektorisse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul või rahvusvahelisel tasandil;

(j)   „rahandusasutused”– kõik finantsteenuseid (sealhulgas finantsnõustamist) osutavad isikud, sealhulgas pangad, investorid ja kindlustusettevõtjad;

(k)   „olelusringi andmed”– teave konkreetse toote, organisatsiooni või muu võrdlusaluse olelusringi kohta. See hõlmab kirjeldavaid metaandmeid ning olelusringi kvantitatiivse andmiku ja olelusringi mõjuhindamise andmeid;

(l)   „olelusringi andmiku andmed”– toote või organisatsiooni arvuliselt väljendatud sisendid ja väljundid olelusringi vältel. Need võivad olla spetsiifilised (otseselt mõõdetud või kogutud) või üldised (ei ole otseselt mõõdetud ega kogutud, keskmised) andmed.

3.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE JA ORGANISATSIOONI KESKKONNAJALAJÄLJE LEIDMISE MEETODITE KASUTAMINE LIIKMESRIIKIDE POLIITIKAS

Liikmesriigid peaksid:

3.1.

kasutama toote keskkonnajalajälje leidmise meetodit või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodit vabatahtlikes poliitikameetmetes, mis hõlmavad toodete või organisatsioonide olelusringi potentsiaalse keskkonnatoime mõõtmist või teatavakstegemist; ning tagama samas, et sellised meetmed ei takistaks kaupade vaba liikumist ühtsel turul;

3.2.

käsitama kehtivana olelusringi keskkonnatoime andmeid või väiteid, mis põhinevad toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi kasutamisel asjaomastes riiklikes kavades, mis hõlmavad toodete või organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmist või teatavakstegemist;

3.3.

tegema jõupingutusi kvaliteetsete olelusringi andmete kättesaadavuse parandamiseks, algatades tegevusi riiklike andmebaaside arendamiseks, läbivaatamiseks ja kättesaadavaks tegemiseks ning soodustades andmete sisestamist olemasolevatesse avalikesse andmebaasidesse, lähtudes toote keskkonnajalajälje ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodites esitatud andmekvaliteedinõuetest;

3.4.

andma väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele abi ja töövahendeid, mis aitavad neil mõõta toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi põhjal oma olelusringi keskkonnatoimet ning parandada oma toodete või organisatsiooni keskkonnatoimet;

3.5.

edendama organisatsiooni keskkonnajalajälje meetodi kasutamist avaliku sektori organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmiseks või teatavakstegemiseks.

4.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE JA ORGANISATSIOONI KESKKONNAJALAJÄLJE LEIDMISE MEETODITE KASUTAMINE ÄRIÜHINGUTES JA MUUDES ERAÕIGUSLIKES ORGANISATSIOONIDES

Äriühingud ja muud eraõiguslikud organisatsioonid, kes otsustavad mõõta või teha teatavaks oma toodete või organisatsioonide olelusringi keskkonnatoimet, peaksid:

4.1.

kasutama toote keskkonnajalajälje leidmise meetodit ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodit oma toodete või organisatsiooni olelusringi keskkonnatoime mõõtmiseks või teatavakstegemiseks;

4.2.

aitama kaasa avalike andmebaaside läbivaatamisele ning sisestama neisse kvaliteetseid olelusringi andmeid, mille andmekvaliteet on vähemalt samaväärne toote või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodite kohaselt nõutud andmekvaliteediga;

4.3.

kaaluma väikeste ja keskmise suuruse ettevõtjate toetamist nende tarneahelates, et anda neile toote keskkonnajalajälje ja/või organisatsiooni keskkonnajalajälje arvutamiseks vajalikke andmeid ning parandada nende organisatsioonide ja toodete olelusringi keskkonnatoimet.

Tööstusliidud peaksid:

4.4.

edendama toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi kasutamist oma liikmete seas;

4.5.

aitama kaasa avalike andmebaaside läbivaatamisele ning sisestama neisse kvaliteetseid olelusringi andmeid, mille andmekvaliteet on vähemalt samaväärne toote või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodite kohaselt nõutud andmekvaliteediga;

4.6.

andma väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate käsutusse lihtsustatud arvutusvahendeid ja eriteadmisi, mis võimaldavad neil arvutada oma toodete või organisatsiooni olelusringi keskkonnamõju, võttes aluseks toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi.

5.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE JA ORGANISATSIOONI KESKKONNAJALAJÄLJE LEIDMISE MEETODITE KASUTAMINE OLELUSRINGI KESKKONNATOIME MÕÕTMISE VÕI TEATAVAKSTEGEMISEGA SEOTUD KAVADES

Olelusringi keskkonnatoime mõõtmise või teatavakstegemisega seotud kavades tuleks:

5.1.

kasutada toote keskkonnajalajälje leidmise meetodit ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodit standardmeetodina toodete või organisatsioonide olelusringi keskkonnatoime mõõtmiseks või teatavakstegemiseks.

6.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE JA ORGANISATSIOONI KESKKONNAJALAJÄLJE LEIDMISE MEETODITE KASUTAMINE RAHANDUSASUTUSTES

Rahandusasutused peaksid vajaduse korral:

6.1.

edendama toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi või organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi põhjal arvutatud olelusringi keskkonnatoime andmete kasutamist olelusringi keskkonnatoimega seotud finantsriski hindamisel;

6.2.

edendama organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringutel põhinevate andmete kasutamist säästlikkusindeksi keskkonnakomponendi tulemuslikkuse hindamisel.

7.   KONTROLL

7.1.

Kui toote või organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringuid kasutatakse teavituseks, peavad uuringud olema kontrollitud vastavalt toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi läbivaatamisnõuetele.

7.2.

Kontrolli aluseks peaksid olema järgmised juhtpõhimõtted:

(a)

mõõtmiste ja teavituse suur usaldusväärsus;

(b)

kontrolli kulukuse ja kasuteguri proportsionaalsus toote ja organisatsiooni keskkonnajalajälje uuringutulemuste kavandatud kasutusega;

(c)

olelusringi andmete kontroll ning toodete ja organisatsioonide jälgitavus.

8.   ARUANDLUS SOOVITUSE TÄITMISE KOHTA

8.1.

Liikmesriikidel palutakse teatada komisjonile igal aastal meetmetest, mida nad on käesolevast soovitusest lähtuvalt rakendanud. Esimene teavitus tuleb edastada ühe aasta möödumisel käesoleva soovituse vastuvõtmisest. Esitatav teave peaks sisaldama järgnevat:

(a)

kuidas kasutatakse toote keskkonnajalajälje leidmise meetodit ja organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodit poliitikaalgatustes;

(b)

algatusega hõlmatud toodete ja organisatsioonide arv;

(c)

olelusringi keskkonnatoimega seotud stiimulid;

(d)

kvaliteetsete olelusringi andmete kogumisega seotud algatused;

(e)

väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele osutatud abi olelusringi keskkonnateabe esitamisel ning nende olelusringi keskkonnatoime parandamisel;

(f)

meetodite kasutamise käigus kindlaks tehtud võimalikud probleemid ja kitsaskohad.

Brüssel, 9. aprill 2013

Komisjoni nimel

komisjoni liige

Janez POTOČNIK


(1)  Mõjuhinnang, mis on lisatud teatisele „Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine: Parem teavitamine toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest”, (SWD(2013) 111 lõplik).

(2)  KOM(2003) 302 (lõplik).

(3)  Keskkonnanõukogu 3 061. istung, Brüssel, 20. detsember 2010.

(4)  KOM(2010) 608 (lõplik)/2.

(5)  KOM(2011) 206 (lõplik), ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks. „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ja COM(2012) 573 final, ühtse turu akt II. „Üheskoos uue majanduskasvu eest”.

(6)  COM(2012) 582 final.

(7)  KOM(2011) 571 (lõplik).


I LISA

TOOTE JA ORGANISATSIOONI KESKKONNAJALAJÄLJE LEIDMISE MEETODITE JA UURINGUTULEMUSTE VÕIMALIKUD KASUTUSALAD

Toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi ja toote keskkonnajalajälje uuringutulemuste võimalikud kasutusalad:

toote olelusringi protsesside optimeerimine;

olelusringi vältel tekkivat keskkonnamõju vähendava tootearenduse toetamine;

toodete olelusringi keskkonnatoime andmete teatavakstegemine (nt märgistusel, tootele lisatavates dokumentides, veebisaitidel ja rakendustes) üksikute ettevõtjate poolt või vabatahtlike kavade kaudu;

keskkonnaalaste deklaratsioonidega seotud kavad, eriti deklaratsioonide piisava usaldusväärsuse ja täielikkuse tagamine;

mainekavad, millega suurendatakse selliste toodete nähtavust, mille puhul on olelusringi keskkonnatoime välja arvutatud;

olulise keskkonnamõju kindlakstegemine eesmärgiga kehtestada ökomärgiste andmise tingimusi;

olelusringi keskkonnatoimel põhinevate sobivate stiimulite kehtestamine.

Organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi ja organisatsioonide keskkonnajalajälje uuringutulemuste võimalikud kasutusalad:

protsesside optimeerimine organisatsiooni tooteportfelli kogu tarneahela ulatuses;

olelusringi keskkonnatoime andmete esitamine huvitatud isikutele (nt aastaaruannetes, säästlikkuse aruannetes, vastusena investori või sidusrühma küsimustele);

mainekavad, millega suurendatakse selliste organisatsioonide nähtavust, kes arvutavad oma olelusringipõhist keskkonnatoimet või kes on aja jooksul (nt aasta-aastalt) parandanud oma olelusringi keskkonnatoimet;

kavad, milles nõutakse olelusringi keskkonnatoime kohta aruannete esitamist;

vahend olelusringi keskkonnatoime kohta teabe edastamiseks ning keskkonnajuhtimissüsteemis kehtestatud eesmärkide saavutamiseks;

vajaduse korral organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise meetodi põhjal arvutatud olelusringi keskkonnatoime paranemisel põhinevate sobivate stiimulite kehtestamine.


II LISA

TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE LEIDMISE JUHEND

KOKKUVÕTE

Kontekst

Eesmärgid ja sihtauditoorium

Protsess ja tulemused

Seos organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise juhendiga

Terminoloogia: kohustavad, soovitavad ja lubavad väljendid

1.

TOODETE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGUTEGA SEOTUD ÜLDKAALUTLUSED

1.1

Käsitlusviis ja näiteid võimalikest kasutusaladest

1.2

Käesoleva juhendi kasutamine

1.3

Toodete keskkonnajalajälje uuringute põhimõtted

1.4

Toodete keskkonnajalajälje uuringute etapid

2.

TOOTEKATEGOORIA KESKKONNAJALAJÄLJE MÄÄRAMISE EESKIRJADE ROLL

2.1

Üldist

2.2

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja roll ja seos olemasolevate tootekategooria eeskirjadega

2.3

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja struktuur tegevusalapõhise toodete klassifikaatori alusel

3.

TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGU EESMÄRKIDE MÄÄRATLEMINE

3.1

Üldist

4.

TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGU ULATUSE MÄÄRATLEMINE

4.1

Üldist

4.2

Analüüsiüksus ja etalonvoog

4.3

Toote keskkonnajalajälje uuringute süsteemipiirid

4.4

Keskkonnajalajälje mõjukategooriate ja hindamismeetodite valimine

4.5

Keskkonnaalase lisateabe valimine keskkonnajalajälje uuringus käsitlemiseks

4.6

Eeldused/piirangud

5.

RESSURSI- JA HEITEPROFIILI KOOSTAMINE JA VORMISTAMINE

5.1

Üldist

5.2

Olukorra analüüsi etapp (soovitatav)

5.3

Andmehalduskava (valikuline)

5.4

Ressursi- ja heiteprofiilis kajastatavad andmed

5.4.1

Tooraine hankimine ja eeltöötlus (hällist väravani)

5.4.2

Tootmisvahendid

5.4.3

Tootmine

5.4.4

Toodete turustamine ja ladustamine

5.4.5

Kasutamine

5.4.6

Analüüsitava toote logistika modelleerimine

5.4.7

Lõppkäitlus

5.4.8

Elektrikasutuse (sh taastuvenergia kasutuse) arvestamine

5.4.9

Täiendavad kaalutlused ressursi- ja heiteprofiili koostamisel

5.5

Ressursi- ja heiteprofiili nomenklatuur

5.6

Andmekvaliteedinõuded

5.7

Spetsiifiliste andmete kogumine

5.8

Üldiste andmete kogumine

5.9

Tegutsemine ülejäänud protsessiüksuste andmelünkade/puuduvate andmete korral

5.10

Multifunktsionaalsed protsessid

5.11

Andmekogumise seos toote keskkonnajalajälje uuringu järgmiste metodoloogiliste etappidega

6.

KESKKONNAJALAJÄLJE MÕJUHINDAMINE

6.1

Liigitamine ja kirjeldusanalüüs (kohustuslikud)

6.1.1

Toote keskkonnajalajäljega seotud voogude liigitamine

6.1.2

Toote keskkonnajalajäljega seotud voogude kirjeldusanalüüs

6.2

Normaliseerimine ja kaalumine (soovitatavad/valikulised)

6.2.1

Keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste normaliseerimine (soovitatav)

6.2.2

Keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste kaalumine (valikuline)

7.

TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGUTULEMUSTE TÕLGENDAMINE

7.1

Üldist

7.2

Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamine

7.3

Valupunktide kindlakstegemine

7.4

Määramatuse hindamine

7.5

Järeldused, soovitused ja piirangud

8.

TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE ARUANDED

8.1

Üldist

8.2

Aruande osad

8.2.1

Esimene osa: kokkuvõte

8.2.2

Teine osa: põhiaruanne

8.2.3

Kolmas osa: lisa

8.2.4

Neljas osa: konfidentsiaalne aruanne

9.

TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGU KRIITILINE LÄBIVAATAMINE

9.1

Üldist

9.2

Läbivaatamise liik

9.3

Kontrollija kvalifikatsioon

10.

AKRONÜÜMID JA LÜHENDID

11.

SÕNASTIK

12.

VIITED

I lisa.

Ülevaade toote keskkonnajalajälje uuringule ja tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale esitatavatest kohustuslikest põhinõuetest

II lisa.

Andmehalduskava (kasvuhoonegaaside protokolli) põhjal

III lisa.

Andmekogumise kontrollnimekiri

IV lisa.

Voogude nomenklatuuri ja tunnuste määramine

V lisa.

Multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine ringlussevõtu olukordades

VI lisa.

Juhised maakasutuse otsesest ja kaudsest muutmisest tingitud ja kliimamuutuste aspektist olulise heite arvutamiseks

VII lisa.

Paberitootmise vahesaaduste tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja andmekvaliteedinõuete näidis

VIII lisa.

Käesolevas juhendis kasutatud terminite vastavus ISO terminitele

IX lisa.

Põhierinevused toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi ja ILCD käsiraamatu vahel

X lisa.

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi põhinõuete võrdlus teiste meetoditega

KOKKUVÕTE

Toote keskkonnajalajälg on mitmel kriteeriumil põhinev näitaja, millega mõõdetakse toote või teenuse olelusringi jooksul selle keskkonnatoimet. Keskkonnajalajälje andmete kogumise üldeesmärk on püüd vähendada toodete ja teenuste keskkonnamõju kogu tarneahela (1) ulatuses (tooraine hankimisest, toote valmistamisest ja kasutamisest kuni jäätmete lõppkäitluseni). Käesolevas toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis esitatakse meetod toodetega kogu nende olelusringi jooksul seotud materjali/energiavoogude, heitkoguste ja jäätmevoogude keskkonnamõju modelleerimiseks.

Käesolev dokument sisaldab juhiseid selle kohta, kuidas keskkonnajalajälge arvutada ning kuidas töötada välja metoodikanõudeid erinevate tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjade jaoks. Keskkonnajalajälje meetod täiendab keskkonnamõjuga seotud muid vahendeid, milles käsitletakse kindlaid alasid ja piirmäärasid.

Kontekst

Käesolev toodete keskkonnajalajälje leidmise juhend on koostatud seoses Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusega „Ressursitõhus Euroopa” (2). Euroopa Komisjoni „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas” (3) pakutakse välja olelusringi ideest lähtuvaid lahendusi, kuidas ressursse produktiivsemalt kasutada ning kuidas saavutada majanduskasvu ilma ressursikasutust ja keskkonnamõju suurendamata. Tegevuskava ühes eesmärgis nähakse ette, et komisjon „kehtestab kogu olelusringi vältel avalduva keskkonnamõju (keskkonnajalajälg) igakülgsel hindamisel põhineva ühise metoodilise käsitlusviisi, mille abil liikmesriigid ja erasektor saavad hinnata, näidata ja võrrelda toodete, teenuste ja äriühingute keskkonnatoimet”. Euroopa Ülemkogu palus komisjonil välja töötada seda toetavad meetodid.

Seetõttu algatati toodete ja organisatsioonide keskkonnajalajälje projekt eesmärgiga töötada välja Euroopa ühtne keskkonnajalajälje uuringute meetod, mis põhineks kogu olelusringi katvate erinevate keskkonnatoime näitajate kogumil (4). Olelusringist lähtuv käsitlusviis tähendab, et toote või organisatsiooniga seotud ressursivooge ja keskkonnamõjusid käsitletakse tarneahela aspektist. See hõlmab kõiki tegevusetappe alates tooraine hankimisest ja töötlemisest kuni toodangu turustamise, kasutamise ja lõppkäitluseni, samuti kõiki nendega seotud keskkonna- ja tervisemõjusid, ressurssidega seotud ohte ja koormust ühiskonnale. Lisaks saab ainult sellise käsitlusviisiga paljastada olukordi, kus teatud poliitiliste ja juhtimisotsustega vähendatakse ühte tüüpi keskkonnamõju teise arvelt. Nii on võimalik vältida seda, et koormus tahtmatult lihtsalt teise kohta nihutatakse.

Eesmärgid ja sihtauditoorium

Käesoleva dokumendiga tahetakse esitada üksikasjalikud ja igakülgsed tehnilised juhised toodete keskkonnajalajälje uuringu tegemise kohta. Keskkonnajalajälje uuringuid võidakse kasutada mitmesugusel otstarbel, näiteks asutusesiseste juhtimisotsuste tegemiseks, vabatahtlikes või kohustuslikes programmides osalemiseks. Sihtauditooriumiks on eelkõige tehnilised eksperdid, näiteks ettevõtete või muude asutuste insenerid ja keskkonnajuhid, kes peavad tegema toote keskkonnajalajälje uuringu. Käesoleva juhendi kasutamine keskkonnajalajälje uuringu teostamiseks ei eelda varasemaid teadmisi keskkonnamõju hindamismeetoditest.

Käesolev toodete keskkonnajalajälje leidmise juhend ei ole otseselt ette nähtud võrdlevate analüüside tegemiseks (st selle alusel ei saa väita, et ühe toote üldine keskkonnatoime (vastavalt standardile ISO 14040:2006) on parem või samaväärne kui teisel tootel). Selliste võrdluste tegemiseks tuleb välja töötada siin esitatud üldisemaid juhiseid täiendavad tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjad, mis suurendaksid uuringutulemuste metodoloogilist ühetaolisust, täpsust, asjakohasust ja korratavust iga konkreetse tooteliigi puhul. Lisaks aitab tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri keskendada tähelepanu kõige olulisematele näitajatele, mistõttu vastav uuring nõuab üldise keskkonnajalajälje uuringuga võrreldes vähem aega, pingutust ja kulusid. Peale üldiste juhiste ja keskkonnajalajälje uuringute suhtes kehtivate nõuete kirjelduse esitatakse käesolevas dokumendis ka nõuded, mille kohaselt tuleks koostada tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirju.

Protsess ja tulemused

Käesolevas toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis esitatud kõik nõuded on valitud sellega analoogsete tunnustatud keskkonnaarvestusmeetodite ja juhenddokumentide põhjal. Täpsemalt kasutati järgmisi metoodikajuhendeid: ISO standardid (5) (eelkõige ISO 14044(2006), ISO/DIS 14067(2012) eelnõu; ISO 14025(2006), ISO 14020(2000)), olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (International Reference Life Cycle Data System, ILCD) käsiraamat; (6) ökoloogilise jalajälje standard; (7) kasvuhoonegaaside protokoll (8) (WRI/WBCSD); masstoodangut käsitleva keskkonnateavituse üldpõhimõtted, BPX 30-323-0 (ADEME); (9) kogu olelusringi vältel toodete ja teenustega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguse hindamismeetodi spetsifikatsioon (PAS 2050, 2011) (10).

Kõnealuse analüüsi tulemus on esitatud X lisas. Täpsema kirjelduse võib leida dokumendist „Analysis of Existing Environmental Footprint Methodologies for Products and Organizations: Recommendations, Rationale, and Alignment” (EC-JRC-IES 2011b) (11). Kuigi olemasolevad meetodid võivad sisaldada iga otsustuspunkti jaoks erinevaid metodoloogilisi variante, on käesoleva toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi eesmärk (võimaluse korral) kindlaks määrata igale otsustuspunktile üks nõue või esitada täiendavaid juhiseid, mis muudaksid toodete keskkonnajalajälje uuringud omavahel ühildatavamaks, kaalukamaks ja korratavaks. Seega peetakse võrreldavust tähtsamaks kui paindlikkust.

Nagu eelnevalt selgitatud, on tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad käesolevas dokumendis käsitletud üldistele keskkonnajalajälje uuringutele vajalikuks täienduseks (toodete keskkonnajalajälje uuringute võrreldavuse osas). Aja jooksul välja töötatavad tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad aitavad parandada toodete keskkonnajalajälje uuringute korratavust, kvaliteeti, ühetaolisust ja asjakohasust.

Seos organisatsiooni keskkonnajalajälje leidmise juhendiga

Nii organisatsiooni kui ka toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis kasutatakse keskkonnatoime kvantifitseerimiseks olelusringipõhist käsitlusviisi. Kui toodete keskkonnajalajälje meetod on seotud konkreetsete toodete või teenustega, siis organisatsiooni keskkonnajalajälje meetodit rakendatakse organisatsiooni kui terviku tegevuse suhtes. Teiste sõnadega: sellega hõlmatakse kõik tegevused, mis on seotud organisatsiooni pakutavate toodete ja/või teenustega, käsitledes neid tarneahela aspektist (tooraine hankimisest ja toote kasutamisest kuni jäätmete lõppkäitluse võimalusteni). Seega võib organisatsiooni ja toodete keskkonnajalajälje leidmist käsitada teineteist täiendavate tegevustena, millest kumbagi kasutatakse teatud kindlatel eesmärkidel.

Organisatsiooni keskkonnajalajälje arvutamiseks ei ole vaja eraldi analüüsida üksikuid tooteid. Pigem kasutatakse organisatsiooni keskkonnajalajälje arvutamiseks summeeritud andmeid üle organisatsiooni piiride liikuvate ressursi- ja jäätmevoogude kohta. Pärast organisatsiooni keskkonnajalajälje arvutamist võib aga seda täpsustada üksiktoodete tasandil, kasutades sobivaid jaotustegureid. Teoreetiliselt peaks organisatsiooni poolt teatud aruandeperioodil (nt üks aasta) valmistatud toodete keskkonnajalajälgede summa olema samas suurusjärgus organisatsiooni kui terviku keskkonnajalajäljega samal perioodil (12). Käesolevas juhendis esitatud meetodite väljatöötamisel on lähtutud just sellest kaalutlusest. Lisaks võib organisatsiooni keskkonnajalajälg aidata kindlaks määrata organisatsiooni tooteportfelli valdkondi, millel on kõige suurem keskkonnamõju ning mis seetõttu vajaksid täpsemat analüüsi üksiktoodete tasandil.

Terminoloogia: kohustavad, soovitavad ja lubavad väljendid

Käesolevas toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis kasutatavad kõneviisid on teadlikult valitud, et eristada nõudeid, soovitusi ja mittekohustuslikke valikuvõimalusi.

Kohustavas sõnastuses (peab, tuleb, nõutav) esitatakse nõudeid, millele keskkonnajalajälje uuring peab vastama, et olla kooskõlas käesoleva juhendiga.

Soovitav sõnastus (peaks, tuleks) näitab, et tegemist ei ole nõude, vaid soovitusega. Kui uuringu tegemisel kaldutakse mõnest soovitusest kõrvale, peab uuringu korraldaja seda põhjendama ning soovitatust erinevat menetlust läbipaistvalt kirjeldama.

Lubava sõnastusega (võib, on lubatud) näidatakse, et tegemist on mittekohustuslikus korras valitava variandiga.

1.   TOODETE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGUTEGA SEOTUD ÜLDKAALUTLUSED

1.1   Käsitlusviis ja näiteid võimalikest kasutusaladest

Toote keskkonnajalajälg on mitmel kriteeriumil põhinev näitaja, millega mõõdetakse toote või teenuse olelusringi jooksul selle keskkonnatoimet (13). Keskkonnajalajälje andmete kogumise üldeesmärk on püüd vähendada toodete ja teenuste keskkonnamõju.

Käesolev dokument sisaldab juhiseid selle kohta, kuidas toodete keskkonnajalajälge arvutada ning kuidas koostada metoodikanõudeid erinevate tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjade jaoks. Tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad täiendavad keskkonnajalajälje uuringute üldisi juhiseid. Aja jooksul välja töötatavad tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad aitavad parandada toodete keskkonnajalajälje uuringute korratavust, ühetaolisust ja asjakohasust. Lisaks aitavad tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad keskendada tähelepanu kõige olulisematele näitajatele, mistõttu vastav uuring nõuab üldise keskkonnajalajälje uuringuga võrreldes vähem aega, pingutust ja kulusid.

Olelusringi põhimõttest (14) lähtuvalt esitatakse käesolevas toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis meetod toodetega (15) kogu nende olelusringi jooksul seotud materjali/energiavoogude, heitkoguste ja jäätmevoogude (16) keskkonnamõju modelleerimiseks tarneahela (17) perspektiivist (alates tooraine (18) hankimisest ja toote kasutamisest kuni jäätmete lõppkäitluseni). Olelusringil põhinev käsitlusviis tähendab, et toote või organisatsiooniga seotud ressursivooge ja keskkonnamõjusid käsitletakse tarneahela aspektist. See hõlmab kõiki tegevusetappe alates tooraine hankimisest ja töötlemisest kuni toodangu turustamise, kasutamise ja lõppkäitluseni, samuti kõiki nendega seotud keskkonna- ja tervisemõjusid, ressurssidega seotud ohte ja koormust ühiskonnale.

Juhendi sihtauditooriumiks on eelkõige tehnilised eksperdid, näiteks insenerid ja keskkonnajuhid, kes peavad tegema toote keskkonnajalajälje uuringu. Käesoleva juhendi kasutamine keskkonnajalajälje uuringu kavandamiseks ei eelda varasemaid teadmisi keskkonnamõju hindamismeetoditest.

Toote keskkonnajalajälje leidmise meetodi aluseks on olelusringi põhimõte. Olelusringist lähtuvas keskkonnajuhtimises ning üldisemalt olelusringipõhises mõtteviisis võetakse tarneahela perspektiivist arvesse kõiki kauba, teenuse, tegevuse või isikuga seotud keskkonnamõjusid. See erineb käsitlusviisist, milles keskendutakse ainult kohapealsetele mõjudele või ühele keskkonnamõjule, aidates nõnda vähendada koormuse tahtmatu teise kohta nihutamise võimalust. Sellise nihutamise korral liigub keskkonnamõju põhiraskus lihtsalt tarneahela ühest etapist teise, ühte liiki mõjult teist liiki mõjule, mõju ja ressursitõhususe vahel ja/või riikide vahel.

Selleks et välja töötada reaalseid füüsilisi vooge ja mõjusid kajastav mudel, peavad määratletavad modelleerimisparameetrid võimaluse korral põhinema selgetel füüsilistel tingimustel ja seostel.

Käesolevas toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis esitatud kõik nõuded on valitud sellega analoogsete tunnustatud toodete keskkonnaarvestusmeetodite ja juhenddokumentide põhjal. Täpsemalt kasutati järgmisi metoodikajuhendeid:

ISO standardid, (19) eelkõige ISO 14044(2006), ISO/DIS 14067(2012) eelnõu, ISO 14025(2006), ISO 14020(2000);

olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (International Reference Life Cycle Data System, ILCD) käsiraamat (20);

ökoloogilise jalajälje standard (21);

kasvuhoonegaaside protokoll (22) (WRI/WBCSD);

masstoodangut käsitleva keskkonnateavituse üldpõhimõtted, BPX 30-323-0 (ADEME) (23);

kogu olelusringi vältel toodete ja teenustega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguse hindamismeetodi kirjeldus (PAS 2050, 2011) (24).

X lisas on mõnesid käesoleva toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi põhinõudeid võrreldud eespool nimetatud metoodikajuhendites sisalduvate nõuete/spetsifikatsioonidega. Analüüsitud meetodite ja analüüsi tulemuse täpsema kirjelduse võib leida dokumendist „Toodete ja organisatsioonide keskkonnajalajälje leidmise olemasolevate meetodite analüüs: soovitused, põhjendus ja ühtlustamine” (25). Kuigi olemasolevad meetodid võivad sisaldada iga otsustuspunkti jaoks erinevaid metodoloogilisi variante, on käesoleva toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi eesmärk (võimaluse korral) kindlaks määrata igale otsustuspunktile üks nõue või esitada täiendavaid juhiseid, et muuta toodete keskkonnajalajälje uuringud omavahel ühildatavamaks, kaalukamaks ja korratavaks.

Toodete keskkonnajalajälje uuringute võimalikke kasutusalasid võib liigitada vastavalt sellele, kas uuringuid viiakse läbi asutusesisestel või -välistel eesmärkidel.

Asutusesiseselt võidakse kogutavaid andmeid kasutada keskkonnajuhtimises, keskkonnaalaste valupunktide kindlakstegemisel ning keskkonnatoime parandamisel ja jälgimisel. Samuti võivad need kaudselt anda võimalusi kulude kokkuhoiuks.

Ettevõtteväliste (nt suhetes teiste ettevõtjate või tarbijatega) kasutusalade ring on väga lai, hõlmates klientide ja tarbijate soovidele vastutulekut, turustamist, võrdlusanalüüse, ökomärgiste taotlemist, tarneahela ökoprojekteerimist, keskkonnasäästlike hangete korraldamist ning ELi või liikmesriigi tasandil kehtestatud keskkonnanõuete täitmist.

Näiteks võrdlusanalüüsi käigus võidakse kindlaks teha keskmiste näitajatega toode (lähtudes sidusrühmadelt saadud andmetest, üldistest andmetest või ligikaudsetest hinnangutest) ning seejärel kõrvutada muude toodete näitajaid selle võrdlusalusega.

Tabel 1. Toodete keskkonnajalajälje uuringute põhinõuded ja nende seos kavandatud kasutusaladega sisaldab ülevaadet toodete keskkonnajalajälje uuringute kavandatud kasutusaladest ning nende seostest käesolevas juhendis esitatud nõuetega keskkonnajalajälje uuringutele.

Tabel 1

Toodete keskkonnajalajälje uuringute põhinõuded ja nende seos kavandatud kasutusaladega

Kavandatud kasutusalad

Eesmärgi ja ulatuse määratlus

Olukorra analüüs

Andmekvaliteedi nõuete täitmine

Multifunktsionaalsuse korral kasutatav hierarhia

Mõjuhindamise meetodite valik

Liigitamine ja kirjeldusanalüüs

Normaliseerimine

Kaalumine

Keskkonnajalajälje uuringutulemuste tõlgendamine

Aruanne tuletatud nõuete kohta

Kriitiline läbivaatamine (üks isik)

Kriitiline läbivaatamine (kolm isikut)

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri nõutav

Asutusesisene

(väidetav kooskõla käesoleva juhendiga)

K

S

S

K

K

K

S

V

K

V

K

V

V

Asutuseväline

Suhted teiste ettevõtjate/tarbijatega ilma võrdlusi tegemata

K

S

K

K

K

K

S

V

K

K

K

S

S

Suhted teiste ettevõtjate/tarbijatega koos võrdlevate väidetega

K

S

K

K

K

K

S

V

K

K

/

K

K

“K”

=

kohustuslik;

“S”

=

soovitatav (mittekohustuslik);

“V”

=

valikuline (mittekohustuslik);

“/”

=

ei kohaldata

Toodete keskkonnajalajälje uuringutele esitatav nõue

Toote keskkonnajalajälje uuringu aluseks peab olema olelusringi põhimõte.

1.2   Käesoleva juhendi kasutamine

Käesolevas juhendis esitatakse toote keskkonnajalajälje uuringu korraldamiseks vajalikku teavet. Materjali järjestus juhendis vastab toote keskkonnajalajälje arvutamisel läbitavate metodoloogiliste etappide järjekorrale. Iga peatükk algab vastava metodoloogilise etapi üldise kirjeldusega, millele lisandub ülevaade sellega seotud olulistest kaalutlustest. Samuti esitatakse abistavaid näiteid. „Nõuete” osas esitatakse metodoloogilised normid, mille järgimine on kohustuslik või soovitatav, et uuring vastaks toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendile. Nõuded on paigutatud üldise kirjelduse osa järele ühekordse piirjoonega tekstikastidesse. „Näpunäidete” osas kirjeldatakse mittekohustuslikku, kuid soovitatavat head tava. Näpunäited on paigutatud tumedama taustaga tekstikastidesse, millel on samuti ühekordne piirjoon. Kui esitatakse ka lisanõudeid tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjade koostamiseks, on need paigutatud vastava osa lõppu kahekordse piirjoonega tekstikastidesse.

1.3   Toodete keskkonnajalajälje uuringute põhimõtted

Et toodete keskkonnajalajälje uuringud oleksid ühetaolised, kaalukad ja korratavad, tuleb rangelt järgida põhilisi analüüsipõhimõtteid. Neist põhimõtetest tulenevad üldised juhised toodete keskkonnajalajälje meetodi kohaldamiseks. Taoliste põhimõtetega tuleb arvestada toote keskkonnajalajälje uuringu kõigil etappidel alates uuringu eesmärkide ja ulatuse määratlemisest kuni andmete kogumise, mõju hindamise, aruannete koostamise ja tulemuste kontrollimiseni.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Käesoleva juhendi kasutajad peavad toote keskkonnajalajälje uuringu läbiviimisel lähtuma allpool nimetatud põhimõtetest.

1)

Asjakohasus

Kõik toote keskkonnajalajälje kvantifitseerimiseks kasutatavad meetodid ja kogutavad andmed peavad olema uuringu eesmärke silmas pidades võimalikult asjakohased.

2)

Täielikkus

Toote keskkonnajalajälje kvantifitseerimisel tuleb arvesse võtta kõik keskkonna aspektist olulised materjali/energiavood ning muud keskkonnamõjud vastavalt kindlaks määratud süsteemipiiridele (26), kasutatavatele andmekogumisnõuetele ja mõju hindamise meetoditele.

3)

Järjepidevus

Toote keskkonnajalajälje uuringu kõigis etappides tuleb rangelt järgida käesoleva juhendi nõudeid, et uuring oleks sisemiselt järjepidev ning võrreldav muude sarnaste analüüsidega.

4)

Täpsus

Kõigi mõistlike jõupingutustega tuleb püüda vähendada tootesüsteemi (27) modelleerimisel ja tulemuste esitamisel esinevat määramatust.

5)

Läbipaistvus

Toote keskkonnajalajälje teave tuleb avaldada selliselt, et võimalikel teabekasutajatel oleks piisav alus otsuste tegemiseks ning sidusrühmad saaksid hinnata teabe kaalukust ja usaldusväärsust.

Tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjade koostamispõhimõtted

1.   Seos toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendiga

Toodete keskkonnajalajälje uuringute suhtes kehtivad lisaks käesoleva juhendi nõuetele ka tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjades esitatud nõuded. Kui tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja nõuded on täpsemad kui käesoleva juhendi nõuded, tuleb järgida täpsemaid nõudeid.

2.   Valitud huvitatud isikute kaasamine

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri tuleb koostada avatud ja läbipaistval viisil ning selle käigus tuleb konsulteerida asjaomaste sidusrühmadega. Tuleb teha mõistlikke jõupingutusi, et saavutada kogu protsessi käigus konsensus (kohandatud standardi ISO 14020:2000 punkti 4.9.1 põhimõtte 8 põhjal). Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri peab läbima eksperdihinnangu.

3.   Võrreldavuse poole püüdlemine

Käesoleva juhendi ja vastava tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja järgi tehtud keskkonnajalajälje uuringute tulemusi võib kasutada sama tootekategooria toodete olelusringi jooksul avalduva keskkonnatoime võrdlemiseks ja (avalikustatavate) võrdlevate väidete (28) esitamiseks. Tulemuste võrreldavus on seetõttu äärmiselt oluline. Võrdluses kasutatav teave peab olema läbipaistev, et teabekasutajal oleks võimalik aru saada, millisel määral on arvutatud tulemus teistega võrreldav (kohandatud standardi ISO 14025 põhjal).

1.4   Toodete keskkonnajalajälje uuringute etapid

Käesolevale juhendile vastava keskkonnajalajälje uuringu teostamiseks tuleb läbida hulk erinevaid etappe: eesmärgi määratlemine, ulatuse määratlemine, ressursi- ja heiteprofiili koostamine, keskkonnajalajälje mõjuhindamine, keskkonnajalajälje tõlgendamine ning aruandlus – vt joonis 1.

Joonis 1

Toote keskkonnajalajälje uuringu etapid

Image

2.   TOOTEKATEGOORIA KESKKONNAJALAJÄLJE MÄÄRAMISE EESKIRJADE ROLL

2.1   Üldist

Peale üldiste juhiste ja keskkonnajalajälje uuringute suhtes kehtivate nõuete esitatakse käesolevas dokumendis ka nõuded, mille kohaselt tuleks koostada tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirju. Tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad aitavad parandada toodete keskkonnajalajälje uuringute korratavust, ühetaolisust (ja tänu sellele ka sama tootekategooria (29) toodete keskkonnajalajälje arvutuste võrreldavust) ja asjakohasust. Tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad aitavad keskendada tähelepanu toote keskkonnajalajälje uuringu kõige olulisematele näitajatele, vähendades uuringuteks vajalikku aega, pingutust ja kulusid.

Eesmärk on tagada, et koostatavad tootekategooriate keskkonnajalajälje määramise eeskirjad oleksid kooskõlas käesoleva juhendiga ning sisaldaksid spetsifikatsioone, mis on vajalikud toodete keskkonnajalajälje uuringute võrreldavuse, parema korratavuse, järjepidevuse, asjakohasuse, täpsuse ja tõhususe saavutamiseks. Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleks keskenduda toote keskkonnajalajälje uuringu sellistele aspektidele ja näitajatele, mis on antud tootetüübi keskkonnatoime määramisel kõige olulisemad. Peale selle võidakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas käesoleva juhendi nõudeid täpsustada või lisada uusi nõudeid juhul, kui käesolevas juhendis on jäetud mitu valikuvõimalust.

Toote keskkonnajalajälje uuringuid võib teha ka siis, kui tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja ei ole koostatud, aga sel juhul ei tohi uuringu eesmärk olla avalikustatavate võrdlevate väidete esitamine.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja puudumise korral tuleb eeskirjas käsitlemisele kuuluvaid põhivaldkondi (loetletud käesolevas juhendis) kirjeldada, tehtud valikut põhjendada ja esitada see toote keskkonnajalajälje uuringus.

2.2   Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja roll ja seos olemasolevate tootekategooria eeskirjadega

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitatakse üksikasjalikke tehnilisi juhiseid keskkonnajalajälje uuringu tegemiseks kindla tootekategooria suhtes. Eeskirjas kirjeldatakse uuringut täpsemalt protsessi ja/või toote tasandil. Eelkõige võib tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri sisaldada näiteks järgmisi täpsustusi ja juhiseid:

uuringu eesmärgi ja ulatuse määratlemine;

oluliste/ebaoluliste mõjukategooriate määratlemine;

analüüsi jaoks sobivate süsteemipiiride kindlaksmääramine;

põhinäitajate ja olelusringi etappide kindlaksmääramine;

võimalikele andmeallikatele osutamine;

ressursi- ja heiteprofiili koostamine;

täpsemate juhiste esitamine multifunktsionaalsusega (30) seotud probleemide lahendamiseks.

Käesolevas toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis vaadeldakse kõiki loetletud aspekte.

Standardi ISO 14025 (2006) kohaselt sisaldab tootekategooria eeskiri (31) konkreetseid reegleid, juhiseid ja nõudeid, mille alusel koostatakse erinevate tootekategooriate (st samaväärsete funktsioonidega tooted ja/või teenused) III tüüpi keskkonnateatisi. III tüüpi keskkonnateatised on olelusringi hindamisel põhinevad kvantitatiivsed avaldused teatud toote või teenuse keskkonnaaspektide (32) kohta, nt võimalikku keskkonnamõju kirjeldav kvantitatiivne teave.

Standardis ISO 14025 (2006) kirjeldatakse tootekategooria eeskirja väljatöötamise ja läbivaatamise menetlust ning esitatakse nõuded, mis võimaldavad saavutada erinevate III tüüpi keskkonnateatiste võrreldavust. III tüüpi keskkonnateatise koostamine võib olla näiteks toote keskkonnajalajälje uuringutulemuste üks võimalik kasutusala.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja väljatöötamise juhiste aluseks on standardis ISO 14025 esitatud miinimumnõuded tootekategooria eeskirja sisule. Standardi ISO 14025 kohaselt peab tootekategooria eeskiri sisaldama muu hulgas järgmist:

eeskirjas käsitletava tootekategooria määramine, sealhulgas näiteks toote funktsioonide, tehniliste töönäitajate ja kasutusala kirjeldus;

toote olelusringi hindamise (33) eesmärk ja ulatus vastavalt standardiseeria ISO 14040 nõuetele, milles käsitletakse näiteks funktsionaalset üksust, süsteemipiire ja andmekvaliteeti (34);

olelusringi andmiku analüüsimeetodi kirjeldus, milles keskendutakse eelkõige andmete kogumise etapile, arvutusmeetoditele ja jaotamisreeglitele (35);

olelusringi hindamises käsitlemiseks valitud keskkonnajalajäljega seotud mõjunäitajate loetelu;

olelusringi hindamise tulemusel saadavate andmete esitusviisi kirjeldus, näiteks kindlad andmikukategooriad ja/või keskkonnajalajäljega seotud mõjunäitajad;

kui olelusringi hindamises ei käsitleta olelusringi kõiki etappe, selgitatakse, millised etapid on käsitlemata ja millistel põhjustel;

koostatava tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja kehtivusaeg.

Kui mõnes muus skeemis on tootekategooria eeskirjad juba olemas, võib neid tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja väljatöötamisel aluseks võtta (36) kooskõlas käesoleva juhendi nõuetega.

Nõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri peaks olema erinevaid kasutusalasid arvestades võimaluste piires kooskõlas olemasolevate rahvusvaheliste tootekategooria eeskirjadega.

2.3   Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja struktuur tegevusalapõhise toodete klassifikaatori alusel

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas kirjeldatakse, millist olelusringiga seotud teavet tuleb toote kohta esitada ning kuidas sellist teavet koguda. Toote olelusringi kirjeldamiseks kasutatavad teabemoodulid kodeeritakse ja määratletakse tegevusalapõhise tooteklassifikaatori abil (joonis 2).

Tegevusalapõhised tootekategooriad on seotud NACE (Euroopa Ühenduse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator) koodide põhjal määratletud tegevusaladega. Iga tegevusalapõhiselt liigitatud toode seostub ühe NACE tegevusalaga, mistõttu tegevusalapõhiste tootekategooriate struktuur sarnaneb kõigil tasemetel NACE struktuuriga.

NACE klassifikaatoril on järgmine hierarhiline struktuur (NACE Rev. 2, 2008, (37) lk 15):

1.

tähtkoodiga rubriigid (jaod);

2.

kahekohalise numberkoodiga rubriigid (osad);

3.

kolmekohalise numberkoodiga rubriigid (grupid);

4.

neljakohalise numberkoodiga rubriigid (klassid).

Rahvusvahelise majanduse tegevusalade klassifikaatori (ISIC) ja NACE kõrgemate tasemete koodid kattuvad, kuid madalamatel tasemetel on NACE jaotus üksikasjalikum. Kuna siin käsitletava uuringu raames kasutatakse NACE koodi sektori tasandil, tuleb tootele määrata vähemalt kahekohaline numberkood (38) (st osa tase). See vastab ISIC-süsteemile.

Allpool on esitatud kirjeldatud meetodi kasutamise näide seoses tootekategooria „piim ja piimatooted” keskkonnajalajälje määramise eeskirjaga. Siin näitab kahekohaline numberkood (osa) tegevusalapõhist tooterühma (nt osa 10, toiduained), mille sees eristatakse koodide abil erinevaid üksiktooteid (nt grupp 10.51.1, töödeldud vedel piim ja koor) (joonis 2). Seega võib valdkonnapõhiste teabemoodulite määratlemiseks kasutada kahekohalisi ja mõnikord ka ühekohalisi numberkoode, mis näitavad konkreetse toote olelusringi horisontaalses struktuuris. Iga kood kuulub ühtlasi ka vertikaalsesse struktuuri, kus kõrgemal on üldised tooterühmad ja madalamal kindlad üksiktooted.

Joonis 2

Tegevusalapõhise tooteklassifikaatori põhimõtteline skeem

Image

Nõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb kasutada vähemalt kahekohalist tegevusalapõhise tooteklassifikaatori numberkoodi (standardvalik). Siiski võidakse eeskirjas lubada (põhjendatud) kõrvalekaldeid (nt kolmekohaline kood). Näiteks keerukamate sektorite puhul ei piisa kahekohalisest koodist. Kui erineval meetodil toodetud sarnaste toodete määratlemiseks kasutatakse mitut erinevat tegevusalapõhise tooteklassifikaatori koodi, peab tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri hõlmama kõiki selliseid koode.

3.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGU EESMÄRKIDE MÄÄRATLEMINE

3.1   Üldist

Eesmärgi püstitamine on toote keskkonnajalajälje uuringu esimene etapp, mis annab uuringule üldise konteksti. Selge eesmärgipüstitusega tagatakse, et analüüsiülesanded, meetodid, tulemused ja nende kasutusalad on omavahel kooskõlas ning uuringus osalejad juhinduvad ühisest visioonist. Kui otsustatakse kasutada toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendit, määratakse sellega automaatselt kindlaks ka mõned eesmärgipüstituse aspektid. Sellegipoolest on toote keskkonnajalajälje uuringu õnnestumiseks vaja eesmärgid rahulikult läbi mõelda ja sõnastada.

Eesmärkide määratlemisel on kindlasti vaja mõelda uuringutulemuste soovitud kasutusalale ning sellele, kui sügavuti ja rangelt tuleb analüüsi teostada. Sellele vastavalt tuleks sõnastada uuringu piirid (ulatuse määratlemise etapp). Käesolevas juhendis esitatud analüüsinõuetele vastav kvantitatiivne uuring tuleb korraldada juhul, kui analüüsi tulemusi tahetakse kasutada näiteks vähima keskkonnakuluga hangete korraldamisel, toodete disainimisel, võrdlusanalüüside tegemisel ja aruannete koostamisel. Ühe uuringu raames võib kasutada ka mitut meetodit, nii et tarneahela teatud osi analüüsitakse kvantitatiivselt, aga teatud osade võimalikke keskkonnaalaseid valupunkte kirjeldatakse kvalitatiivselt (näiteks lõiku hällist väravani (39) analüüsitakse kvantitatiivselt, kuid sellele lisatakse värava ja haua (40) vahelise lõigu keskkonnaproblemaatika kvalitatiivne kirjeldus või teatud esindavate tooteliikide kasutuse ja kõrvaldamise etappide kvantitatiivne analüüs).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Toote keskkonnajalajälje uuringu eesmärgi määratlus peab sisaldama järgmist:

tulemuste kavandatud kasutusalad;

uuringu korraldamise põhjused ja otsustuskontekst;

sihtauditoorium;

kas on kavas üldsusele avaldada võrdlusi ja/või võrdlevaid väiteid (41);

uuringu tellija;

läbivaatamise liik (kui kasutatakse).

Näide. T-särgi keskkonnajalajälg, eesmärkide määratlemine

Aspektid

Üksikasjad

Tulemuste kavandatud kasutusalad:

kliendile toote kohta teabe jagamine

Uuringu korraldamise põhjused ja otsuse taust:

kliendi päringule vastamine

Kas on kavas üldsusele avaldada võrdlusi:

ei. Uuring tehakse küll avalikult kättesaadavaks, aga seda ei kavatseta kasutada võrdluste tegemiseks ega võrdlevate väidete esitamiseks.

Sihtauditoorium:

ettevõttevälised valdkonnaspetsialistid, teised ettevõtjad

Läbivaatamismenetlus:

sõltumatu väliskontrollija Y

Uuringu tellija:

osaühing G

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette toote keskkonnajalajälje uuringu läbivaatamise nõuded.

4.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGU ULATUSE MÄÄRATLEMINE

4.1   Üldist

Toote keskkonnajalajälje uuringu ulatuse määratlemisel kirjeldatakse üksikasjalikult hindamisele kuuluvat süsteemi ja sellega seotud analüüsimeetodeid.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Toote keskkonnajalajälje uuringu ulatuse määratlus peab olema kooskõlas uuringu määratletud eesmärkidega ning peab sisaldama järgmist (üksikasjalikum kirjeldus tagapool):

analüüsiüksus (42) ja etalonvoog (43);

süsteemipiirid;

keskkonnajalajälje mõjukategooriad;

eeldused/piirangud.

4.2   Analüüsiüksus ja etalonvoog

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kasutajad peavad toote keskkonnajalajälje uuringu jaoks määratlema analüüsiüksuse ja etalonvoo. Analüüsiüksus kirjeldab toote funktsioone ja kestust kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Toote keskkonnajalajälje uuringu analüüsiüksus tuleb määratleda vastavalt järgmistele aspektidele:

funktsioonid/osutatavad teenused: „mis?”;

funktsiooni või teenuse ulatus: „kui palju?”;

eeldatav kvaliteet: „kui hästi?”;

toote kestus/kasutusaeg: „kui kaua?”;

NACE kood(id).

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse analüüsiüksusi.

Näide.

Juhis/nõue: määratleda funktsionaalse üksuse nimetused ning piiritleda toote funktsioonide kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed aspektid, vastates küsimustele: mis?, kui palju?, kui hästi? ja kui kauaks?

Funktsionaalse üksuse määratlemise näide,

T-särgi funktsionaalne üksus:

 

(MIS) polüestrist valmistatud T-särk (keskmine, suurustele S, M, L),

 

(KUI PALJU) üks T-särk,

 

(KUI HÄSTI) kanda üks kord nädalas ning puhastamiseks pesta pesumasinas 30 kraadi juures,

 

(KUI KAUA) 5 aastat.

Märkus.

Mõnel vahesaadusel võib olla rohkem kui üks funktsioon. Sel juhul võib tekkida vajadus funktsioone eristada ja nende vahel valida.

Etalonvoog on määratletud funktsiooni täitmiseks vajalik tootekogus. Sellega on kvantitatiivselt seotud (44) kõik ülejäänud (45) sisend- ja väljundvood. Etalonvoo väljendamiseks võib kasutada otsest seost analüüsiüksusega või mõnda tootekesksemat meetodit.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kindlaks tuleb määrata analüüsiüksusega seotud sobiv etalonvoog. Analüüsimiseks kogutavad kvantitatiivsed sisendi- ja väljundiandmed tuleb arvutada etalonvoo suhtes.

Näide.

Etalonvoog: 160 grammi polüestrit

4.3   Toote keskkonnajalajälje uuringute süsteemipiirid

Süsteemipiiridega määratletakse, millised toote olelusringi osad ja nendega seotud protsessid kuuluvad analüüsitavasse süsteemi (st on vajalikud analüüsiüksusega määratletud funktsiooni täitmiseks). Seetõttu peavad hinnatava tootesüsteemi piirid olema selgelt määratletud.

Süsteemipiiride skeem (soovitatav)

Süsteemipiiride skeem või vooskeem on skemaatiline pilt analüüsitavast süsteemist. Sellel näidatakse, milliseid toote olelusringi osi analüüsitakse ja milliseid mitte. Süsteemipiiride skeem võib olla kasulik vahend, mis aitab süsteemipiire määratleda ning järgnevat andmekogumist korraldada.

NÄPUNÄIDE. Süsteemipiiride skeemi koostamine ei ole kohustuslik, kuid soovitatav on seda siiski teha. Süsteemipiiride skeem aitab analüüsi piiritleda ja struktureerida.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Süsteemipiirid määratletakse vastavalt tarneahela üldise loogikale, võttes tulemuste kavandatud kasutusaladest lähtuvalt arvesse kõiki etappe alates tooraine (46) hankimisest ja töötlemisest kuni toodete valmistamise, turustamise, ladustamise, kasutamise ja lõppkäitluseni (st hällist hauani (47)). Süsteemipiiridesse peavad kuuluma kõik analüüsiüksusega seotud tarneahela protsessid.

Süsteemipiiridesse kuuluvad protsessid jagatakse esiplaaniprotsessideks (st toote olelusringi põhiprotsessid, mille kohta on võimalik saada otsest teavet (48)) ja taustaprotsessideks (st toote olelusringi protsessid, mille kohta ei ole võimalik saada otsest teavet (49)).

Uuringu ulatuse määratlus peaks sisaldama süsteemipiiride skeemi.

Lisanõuded tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje uuringute süsteemipiire. Muu hulgas määratletakse asjaomased olelusringi etapid ja üldjuhul iga etapiga seotud protsessid (sh nende ajaline, geograafiline ja tehnoloogiline kirjeldus). Standardsest hällist hauani meetodist kõrvale kaldumise korral (nt tundmatu kasutusetapi või vahesaaduste lõppkäitluse väljajätmine) tuleb kasutatavat meetodit põhjalikult kirjeldada ja tehtud valikut põhjendada (50).

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas kirjeldatakse järgetappide (51) stsenaariume, et tagada võrreldavus ja järjepidevus muude keskkonnajalajälje uuringutega.

Kompensatsiooniühikud

Mõistet „kompensatsioon” kasutatakse sageli kasvuhoonegaaside heite tagajärgede leevendamise kohta kolmandate isikute poolt. See hõlmab näiteks Kyoto protokolli alusel reguleeritud skeeme (puhta arengu mehhanism, ühisrakendus, heitkogustega kauplemise süsteem) ja vabatahtlikke skeeme. Kompensatsiooniühikud on kasvuhoonegaaside vähendamise ühikud, millega kompenseeritakse mujal tekkinud kasvuhoonegaaside heitkoguseid näiteks vabatahtliku või kohustusliku kasvuhoonegaaside eesmärgi või ülemmäära saavutamiseks. Kompensatsiooniühikuid arvutatakse hüpoteetilise võrdlustaseme suhtes, mis vastaks heitkoguste suurusele leevendusmeetmete puudumise korral. Heitkoguste kompenseerimine on näiteks süsinikdioksiidi heite kompenseerimine puhta arengu mehhanismi, süsinikdioksiidi arvestusühikute ja muude süsteemiväliste kompensatsioonimehhanismide abil.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kompensatsiooniühikuid toote keskkonnajalajälje uuringus ei käsitleta, kuid vastavad andmed võib esitada eraldi keskkonnaalase lisateabe all.

4.4   Keskkonnajalajälje mõjukategooriate ja hindamismeetodite valimine

Keskkonnajalajälje mõjukategooriad (52) on teatud kindlad mõjuliigid, mida toote keskkonnajalajälje uuringus käsitletakse. Üldjuhul on need seotud ressursikasutuse ja keskkonda kahjustavate ainete (nt kasvuhoonegaasid ja mürgised kemikaalid) heitkogustega, mis võivad mõjutada ka inimeste tervist. Keskkonnajalajälje mõjuhindamismeetodites kasutatakse mudeleid, mis võimaldavad kvantifitseerida põhjuslikke seoseid siseneva materjali/energia, toote olelusringiga seotud heitkoguste (loetletakse ressursi- ja heiteprofiilis) ja keskkonnajalajälje iga vaadeldava mõjukategooria (53) vahel. Seetõttu on iga kategooria seotud teatud eraldiseisva keskkonnajalajälje mõjuhindamismudeliga.

Keskkonnajalajälje mõjuhindamise (54) eesmärk on rühmitada ja koondada ressursi- ja heiteprofiilis esitatud andmeid vastavalt nende osakaalule igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias. See loob vajaliku aluse, mille põhjal saab edaspidi tõlgendada keskkonnajalajälje uuringutulemusi uuringu eesmärkide valguses (näiteks tarneahela valupunktide ja parendusvõimaluste kindlakstegemine). Käsitletavate keskkonnajalajälje mõjukategooriate valik peaks seetõttu hõlmama kõiki huvipakkuva toote tarneahelaga seotud olulisemaid keskkonnaprobleeme.

Tabelis 2 on esitatud põhiliste keskkonnajalajälje mõjukategooriate loetelu koos vastavate hindamismeetoditega (55). Konkreetsete mõjude arvutamist on täpsemalt kirjeldatud 6. peatükis.

Tabel 2

Põhilised keskkonnajalajälje mõjukategooriad (koos vastavate keskkonnajalajälje mõjukategooria näitajatega) ja keskkonnajalajälje uuringutes kasutatavad hindamismudelid

Keskkonnajalajälje mõjukategooria

Keskkonnajalajälje mõjuhindamismudel

Keskkonnajalajälje mõjukategooria näitajad

Allikas

Kliimamuutused

Berni mudel – globaalse soojendamise potentsiaal (GWP) 100 aasta jooksul.

CO2-ekvivalentkilogramm

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm, 2007

Osoonikihi kahanemine

Tööstustoodete ökodisaini (EDIP) mudel, mis põhineb Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) poolt piiramatu aja kohta määratud osoonikihi kahandamise potentsiaalil.

klorofluorosüsivesinik-11 (56) ekvivalentkilogramm

WMO, 1999

Ökotoksilisus mageveeorganismidele

Mudel USEtox

CTUe (ökosüsteeme mõjutava toksilisuse võrdlusühik)

Rosenbaum et al., 2008

Inimest mõjutav kantserogeenne toksilisus

Mudel USEtox

CTUh (inimest mõjutava toksilisuse võrdlusühik)

Rosenbaum et al., 2008

Inimest mõjutav mittekantserogeenne toksilisus

Mudel USEtox

CTUh (inimest mõjutava toksilisuse võrdlusühik)

Rosenbaum et al., 2008

Sissehingatavad tahked osakesed

Mudel RiskPoll

PM2,5 (57) ekvivalentkilogramm

Humbert, 2009

Inimese tervist kahjustav ioniseeriv kiirgus

Inimtervist kahjustava mõju mudel

U235-ekvivalentkilogramm (õhus)

Dreicer et al., 1995

Osooni fotokeemiline teke

Mudel LOTOS-EUROS

metaanita LOÜ (58) ekvivalentkilogramm

Van Zelm et al., 2008; vastavalt uuringule ReCiPe

Hapestumine

Kriitilise saastekoormuse ületamise mudel

H+ ekvivalentmool

Seppälä et al.,2006; Posch et al., 2008

Eutrofeerumine, maismaal

Kriitilise saastekoormuse ületamise mudel

N ekvivalentmool

Seppälä et al.,2006; Posch et al., 2008

Eutrofeerumine, veekogudes

Mudel EUTREND

magevesi: P ekvivalentkilogramm merevesi: N ekvivalentkilogramm

Struijs et al., 2009; vastavalt uuringule ReCiPe

Ressursside ammendamine, vesi

Šveitsi ökodefitsiidi mudel

veekasutuse m3 kohaliku veedefitsiidi kohta

Frischknecht et al., 2008

Ressursside ammendamine, maavarad

Mudel CML2002

Sb ekvivalentkilogramm

van Oers et al., 2002

Maakasutuse muutmine

Mulla orgaanilise aine sisalduse mudel

kg (puudus)

Milà i Canals et al., 2007

Sõltuvalt tootesüsteemist ja kavandatud kasutusalast võivad käesoleva juhendi kasutajad käsitletavate keskkonnajalajälje mõjukategooriate valikut kitsendada. Teatud kategooriate väljajätmist tuleb põhjendada vastavate dokumentidega, milleks võivad muu hulgas olla:

rahvusvahelised kokkulepped;

läbivaatamine sõltumatu väliskontrollija poolt;

mitmeid sidusrühmi kaasav protsess;

vastastikuse eksperdihinnangu saanud olelusringi uuringud;

olukorra analüüsi etapp (vt punkt 5.2).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Käsitletavate keskkonnajalajälje mõjukategooriate valik peaks hõlmama kõiki huvipakkuva toote tarneahelaga seotud olulisemaid keskkonnaprobleeme. Toote keskkonnajalajälje uuringus tuleb käsitleda kõiki käesolevas juhendis nimetatud põhilisi keskkonnajalajälje mõjukategooriaid, kasutades neile vastavaid keskkonnajalajälje mõjuhindamismudeleid. Mis tahes kategooria väljajätmise korral peab sellekohane otsus olema dokumenteeritud ja põhjendatud. Seda tuleb selgitada keskkonnajalajälje aruandes koos viitega asjakohastele dokumentidele.

Tõlgendamise etapil tuleb kaaluda kategooriate väljajätmise mõju lõpptulemustele ning eriti võrreldavusele muude keskkonnajalajälje uuringutega. Sellekohased järeldused esitatakse aruandes. Väljajätmise põhjendatust hinnatakse läbivaatamise käigus.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, millised keskkonnajalajälje mõjukategooriad jäetakse uuringust välja, ning miks see on põhjendatud, keskendudes eelkõige võrreldavusega seotud aspektidele.

4.5   Keskkonnaalase lisateabe valimine keskkonnajalajälje uuringus käsitlemiseks

Toote võimalik oluline keskkonnamõju ei pruugi olla alati hõlmatav olelusringipõhiste üldtunnustatud keskkonnajalajälje mõjuhindamismudelitega. Võimaluse korral tuleb arvesse võtta ka sellist täiendavat keskkonnamõju. Näiteks maakasutuse muutmine konkreetses kohas või tegevusalal võib avaldada mõju elurikkusele. Sellise mõju kajastamiseks võib olla vaja kasutada täiendavaid keskkonnajalajälje mõjukategooriaid, mis ei sisaldu käesoleva juhendi põhikategooriate loendis, või ka täiendavaid kvalitatiivseid kirjeldusi, kui mõju ei ole võimalik seostada toote tarneahelaga kvantitatiivselt. Kõnealuseid täiendavaid meetodeid tuleks käsitada põhiliste keskkonnajalajälje mõjukategooriate loendi täiendusena.

Mõnede toodete tootmisettevõtted võivad asuda mere ääres. Sel juhul võivad nende heitkogused mõjutada otseselt merevett, mitte mageveekogusid. Kuna keskkonnajalajälje mõjukategooriate põhiloend sisaldab ainult mageveekogudesse viidavate heitkoguste ökotoksilisust, on oluline arvesse võtta ka otse merevette viidavaid heitkoguseid. Sellise heite olemasolu tuleks näidata põhiandmete kujul, sest selle jaoks puudub praegusel ajal mõjuhindamismudel.

Keskkonnaalane lisateave võib muu hulgas sisaldada järgmist:

(a)

materjalide nimekiri;

(b)

andmed lahtivõetavuse, ringlussevõetavuse, taaskasutatavuse, korduskasutatavuse ja ressursitõhususe kohta;

(c)

andmed ohtlike ainete kasutamise kohta;

(d)

andmed ohtlike ja tavajäätmete kõrvaldamise kohta;

(e)

andmed energiatarbimise kohta;

(f)

andmed kohaliku/tegevuskohaga seotud mõju kohta, nt mõju hapestumisele, eutrofeerumisele ja elurikkusele piirkonnas;

muu oluline keskkonnaalane teave seotud tegevuste ja/või tegevuskohtade ning toodangu kohta.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kui hinnatava toote võimalik keskkonnamõju ei ole keskkonnajalajälje mõjukategooriate või mõjuhindamismudelite põhiloendiga piisavalt kaetud, esitatakse kõik olulised seotud (kvalitatiivsed/kvantitatiivsed) keskkonnaaspektid eraldi keskkonnaalase lisateabe alapunktis. Need ei asenda siiski põhiliste keskkonnajalajälje mõjukategooriate kohustuslikke hindamismudeleid. Täiendavate kategooriate jaoks kasutatavad metoodilised mudelid peavad olema varustatud selgete viidete ja dokumentatsiooni ning vastavate näitajatega.

Keskkonnaalane lisateave peab

põhinema tõendatud andmetel ning olema läbivaadatud või kontrollitud vastavalt standardi ISO 14020 ja standardi ISO 14021:1999 punkti 5 nõuetele;

olema täpne ja õige ning ei tohi olla eksitav;

olema seotud konkreetse tootekategooriaga.

Keskkonnaalases lisateabes tuleb esitada andmed otse merevette viidavate heitkoguste kohta (nimestiku kujul).

Kui keskkonnaalast lisateavet kasutatakse toote keskkonnajalajälje uuringu tõlgendamisel, peavad kõik sellise teabe aluseks olevad andmed vastama samadele kvaliteedinõuetele, mida kohaldatakse keskkonnajalajälje arvutamiseks kasutatavate andmete suhtes (vt punkt 5.6 (59)).

Keskkonnaalane lisateave peab olema seotud üksnes keskkonnaküsimustega. Kui teave või juhised (nt toodete ohutuskaardid) ei ole seotud toote keskkonnatoimega, siis seda toote keskkonnajalajälje uuringus ei käsitleta. Samuti ei esitata teavet õigusaktidega kehtestatud nõuete kohta.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, millist keskkonnaalast lisateavet tuleb toote keskkonnajalajälje uuringus esitada, ning miks see on põhjendatud. Kõnealune lisateave tuleb esitada olelusringipõhise keskkonnajalajälje määramise tulemustest eraldi ning kõik vastava teabe saamiseks kasutatud meetodid ja eeldused peavad olema selgelt dokumenteeritud. Keskkonnaalane lisateave võib olla kvantitatiivne ja/või kvalitatiivne.

Keskkonnaalane lisateave võib muu hulgas sisaldada järgmist:

tootekategooriaga seotud muu oluline keskkonnamõju;

muud olulised tehnilised näitajad, mida võidakse kasutada uuritava toote hindamiseks ning toote üldise tõhususe analüüsimiseks võrdluses muude toodetega. Kõnealused tehnilised näitajad võivad olla näiteks taastuva või taastumatu energia või kütuse kasutamine, teiseste materjalide kasutamine, mageveeressursside kasutamine ning kõrvaldatavate ohtlike või tavajäätmete teke;

muud asjakohased meetodid, mis on vajalikud ressursi- ja heiteprofiilis loetletud voogude kirjeldusanalüüsi (60) teostamiseks juhul, kui mõne voo (nt kemikaalirühmad) jaoks puuduvad standardmeetodi kohased kirjeldustegurid (61);

keskkonnaindeksid või tootevastutuse indeksid (vastavalt globaalse aruandlusalgatuse (Global Reporting Initiative, GRI) nõuetele);

energiatarbimine olelusringi jooksul esmaste energiaallikate lõikes, kusjuures eraldi näidatakse taastuvenergia tarbimist;

otsene energiatarbimine tootmisüksuses esmaste energiaallikate lõikes, kusjuures eraldi näidatakse taastuvenergia tarbimist;

väravast väravani etappide puhul selliste liikide arv, kelle elupaik asub tegevuse mõjualas ning kes on kantud Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu punasesse raamatusse või riiklikku kaitsenimekirja, erinevate väljasuremisohu tasemete lõikes;

kirjeldus selle kohta, millist olulist mõju avaldavad tegevused, tooted ja teenused kaitsealade või neist väljapoole jäävate suure elurikkusega alade elurikkusele;

jäätmete kogukaal jäätmete liigi ja kõrvaldamismeetodite lõikes;

Baseli konventsiooni I, II, III ja VIII lisa kohaselt ohtlike jäätmete hulka kuuluvate transporditavate, sisse ja välja veetud või käideldud jäätmete kaal ning välisriikidesse transporditud jäätmete protsent.

4.6   Eeldused/piirangud

Keskkonnajalajälje uuringuteks vajalikul analüüsil võib olla mitmeid piiranguid, mille tõttu tuleb kasutada teatud eeldusi. Näiteks üldised andmed (62) ei pruugi täielikult kirjeldada analüüsitava tootega seotud kõiki aspekte ning neid võidakse kohandada parema esindavuse saavutamiseks.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kõiki piiranguid ja kasutatud eeldusi tuleb aruandes läbipaistvalt kirjeldada.

Lisanõuded tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb kirjeldada vastava tootekategooriaga seotud piiranguid ning määratleda, milliseid eeldusi kasutatakse piirangute ületamiseks.

5.   RESSURSI- JA HEITEPROFIILI KOOSTAMINE JA VORMISTAMINE

5.1   Üldist

Toote keskkonnajalajälje modelleerimise alusena tuleb koostada tarneahela kõigi sisenevate ja väljuvate materjali- ja energiaressursside ning kõigi õhku, vette ja pinnasesse viidavate heitkoguste nimistu (profiil). Seda nimetatakse ressursi- ja heiteprofiiliks (63).

Ideaaljuhul tuleks toote tarneahela modelleerimiseks kasutada konkreetse rajatise või tootega seotud andmeid (st modelleeritakse otsest olelusringi, kajastades selles vastavalt vajadusele tarneahelat, kasutamist ja lõppkäitlust). Praktikas tuleks nimistus võimaluse korral reeglina alati kasutada otseselt konkreetse rajatise kohta kogutud andmeid. Kui mõne protsessi puhul ei ole spetsiifilised andmed ettevõttele kättesaadavad (nt taustaprotsessid), kasutatakse tavaliselt üldisi andmeid (64). Hea tava on siiski koguda võimaluse korral otse tarnijatelt andmeid asjakohaste tarnitavate toodete kohta, välja arvatud juhul, kui üldised andmed on esindavamad või sobivamad.

Ressursi- ja heiteprofiilis liigitatakse (65) vaadeldavad vood järgmiselt:

lihtvood, milleks on (ISO 14040:2006, 3.12) „uuritavasse süsteemi sisenev materjal või energia, mis on võetud keskkonnast eelnevalt muundamata kujul, või uuritavast süsteemist väljuv materjal või energia, mis viiakse keskkonda ilma edasise muundamiseta”. Lihtvood on näiteks loodusest võetud ressursid ning õhku, vette või pinnasesse juhitavad heitkogused, mis on otseselt seotud keskkonnajalajälje mõjukategooriate kirjeldusteguritega;

liitvood, milleks on kõik ülejäänud süsteemi sisendid (nt elektrienergia, materjalid, transpordiprotsessid) ja väljundid (nt jäätmed, kõrvalsaadused), mille lihtvoogudeks teisendamiseks tuleb neid täiendavalt modelleerida.

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kõik liitvood teisendada lihtvoogudeks. Näiteks jäätmevoogude puhul ei ole lubatud esitada üksnes olmejäätmete või ohtlike jäätmete kaalu kilogrammides, vaid tuleb täpsustada, millised jäätmed juhitakse tahkete jäätmete käitlemise tagajärjel vette, õhku ja pinnasesse. See on vajalik keskkonnajalajälje uuringute võrreldavuse saavutamiseks. Ressursi- ja heiteprofiil on seega valmis siis, kui kõik liitvood on teisendatud lihtvoogudeks.

NÄPUNÄIDE. Kasulik on andmekogumisprotsessi dokumenteerida, et parandada aja jooksul andmekvaliteeti, valmistuda läbivaatamiseks (66) ning muuta edaspidi toodete kohta kogutud andmikke vastavalt tootmismeetodite muutumisele. Kogu vajaliku teabe dokumenteerimise tagamiseks on kasulik koostada juba andmekogumise alguses andmehalduskava (vt II lisa).

Toote keskkonnajalajälje uuringu jaoks ressursi- ja heiteprofiili koostamine võib toimuda kahes etapis, nagu näidatud joonisel 3. Esimene etapp ei ole kohustuslik, kuid siiski tungivalt soovitatav.

Joonis 3

Ressursi- ja heiteprofiili koostamine kahes etapis (olukorra analüüsi etapp ei ole kohustuslik, kuid siiski tungivalt soovitatav)

Image

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kajastada kõiki määratletud süsteemipiirides kasutatavaid ressursse ja olelusringi etappidega seotud heitkoguseid. Vastavad vood liigitatakse liht- ja liitvoogudeks. Seejärel teisendatakse kõik ressursi- ja heiteprofiilis loetletud liitvood lihtvoogudeks.

5.2   Olukorra analüüsi etapp (soovitatav)

Ressursi- ja heiteprofiili koostamise alguses on tungivalt soovitatav teha olukorra analüüs, kuna see aitab paremini suunata andmete kogumist ning määrata kindlaks andmete tähtsamaid kvaliteedinäitajaid.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kui tehakse olukorra analüüs (tungivalt soovitatav), kasutatakse punktis 5.6 osutatud andmekvaliteedinõuete täitmiseks hõlpsasti kättesaadavaid spetsiifilisi ja/või üldisi andmeid. Olukorra analüüsi etapis tuleb vaadelda kõiki protsesse ja tegevusi, mida kavatsetakse ressursi- ja heiteprofiilis kajastada. Tarneahela mõne etapi väljajätmine peab olema selgelt põhjendatud ning sellekohane põhjendus kuulub läbivaatamisele. Samuti tuleb käsitleda vastava etapi mõju lõpptulemustele.

Tarneahela selliste etappide puhul, mille jaoks ei ole kavas kasutada kvantitatiivset keskkonnajalajälje mõjuhindamist, esitatakse olukorra analüüsi käigus viited olemasolevale kirjandusele ja muudele allikatele, mis võimaldavad koostada keskkonna aspektist oluliste protsesside kvalitatiivseid kirjeldusi. Nimetatud kvalitatiivsed kirjeldused esitatakse keskkonnaalase lisateabe all.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette käsitlemisele kuuluvad protsessid ning nendega seotud andmekvaliteedi- ja läbivaatamisnõuded, mis võivad olla käesoleva juhendi nõuetest rangemad. Samuti märgitakse selles, milliste protsesside jaoks on nõutavad spetsiifilised andmed ja milliste kohta on lubatud või nõutav esitada üldisi andmeid.

5.3   Andmehalduskava (valikuline)

Andmehalduskava võib olla väärtuslik abivahend andmete haldamisel ning ressursi- ja heiteprofiili koostamisprotsessi jälgimisel.

Andmehalduskava võib sisaldada järgmist:

andmekogumismenetluste kirjeldus;

andmeallikad;

arvutusmeetodid;

andmete edastamise, säilitamise ja varundamise kord;

andmekogumise kvaliteedi, sisestuse ja käitlemise, andmete dokumenteerimise ja heitkoguste arvutamise toimingute kontrolli ja hindamise kord.

Täiendavaid juhiseid andmekogumiskava koostamise võimaluste kohta on esitatud II lisas.

5.4   Ressursi- ja heiteprofiilis kajastatavad andmed

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kajastada kõiki määratletud süsteemipiirides kasutatavaid ressursse ja olelusringi etappidega seotud heitkoguseid.

Kaaluda tuleb järgmiste etappide kajastamist ressursi- ja heiteprofiilis:

tooraine hankimine ja eeltöötlus;

tootmisvahendid: kasutatakse lineaarset kulumiarvestust. Arvesse võetakse tootmisvahendite eeldatavat kasutusiga (mitte bilansilise nullväärtuseni jõudmiseks kuluvat aega);

tootmine;

toodete turustamine ja ladustamine;

kasutamine;

logistika;

lõppkäitlus.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri peab sisaldama vähemalt ühte näidet ressursi- ja heiteprofiili koostamise kohta, milles esitatakse muu hulgas järgmised andmed:

käsitletavate tegevuste/protsessidega seotud ainete loetelud;

ühikud;

lihtvoogude nimekiri.

Sellised andmed võivad olla kasutatavad tarneahela ühe või mitme etapi, protsessi või tegevuse puhul ning nende eesmärk on tagada andmete kogumine ja esitamine standardsel kujul. Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas võidakse esitada põhiliste eeletappide, väravast väravani (67) etappide või järgetappide andmetele käesoleva juhendi nõuetest rangemaid nõudeid.

Tuumikmoodulisse (st väravast väravani etapp) kuuluvate protsesside/tegevuste modelleerimise kohta täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas lisaks järgmist:

käsitletavad tegevused/protsessid;

põhiprotsesside andmete kokkuvõtmise meetodid, sh erinevate rajatiste andmete keskmistamine;

keskkonnaalase lisateabe all esitamisele kuuluvad konkreetse tegevuskohaga seotud andmed;

erinõuded andmekvaliteedile, nt konkreetse tegevusega seotud mõõtmisandmete kogumine.

Kui tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette kõrvalekaldeid standardsetest süsteemipiiridest, mis hõlmavad kõiki etappe hällist hauani (nt nõutakse ainult hällist väravani etappide kajastamist), tuleb eeskirjas täpsustada, kuidas toimub ressursi- ja heiteprofiilis esitatud materjali- ja energiabilansside arvestamine.

5.4.1   Tooraine hankimine ja eeltöötlus (hällist väravani)  (68)

Tooraine hankimise ja eeltöötluse etapp algab loodusest ressursside võtmisega ning lõpeb toote koostisosade sisenemisega tootmisrajatisse (värav). Sellesse etappi võivad kuuluda järgmised protsessid:

ressursside kaevandamine ja võtmine;

uuritava toote kõigi sisendmaterjalide eeltöötlus, näiteks:

metalli valamine valuplokkideks,

söe puhastamine;

ringlussevõetud materjali töötlemine;

biomaterjalide fotosüntees;

puude või põllukultuuride kasvatamine ja koristamine;

transport kaevandamiskohast eeltöötlusrajatisse ning sealt tootmisrajatisse.

5.4.2   Tootmisvahendid

Käsitlemisele kuuluvad tootmisvahendid on näiteks:

tootmisprotsessides kasutatavad masinad;

hooned;

kontoriseadmed;

transpordivahendid;

transpordi infrastruktuur.

Tootmisvahendite puhul kasutatakse lineaarset kulumiarvestust. Arvesse võetakse tootmisvahendite eeldatavat kasutusiga (mitte bilansilise nullväärtuseni jõudmiseks kuluvat aega).

5.4.3   Tootmine (68)

Tootmisetapp algab toote koostisosade sisenemisega tootmiskohta ning lõpeb valmistoote väljasaatmisega tootmisrajatisest. Tootmisega seotud tegevused on näiteks:

kemikaalide töötlemine;

toodete valmistamine;

pooltoodete transport tootmisprotsesside vahel;

tooteosade kokkupanek;

pakendamine;

jäätmete käitlemine;

töötajate transport (kui on asjakohane);

ametisõidud (kui on asjakohane).

5.4.4   Toodete turustamine ja ladustamine (68)

Toodete turustamine kasutajatele ja ladustamine võib toimuda tarneahela erinevates punktides. Käsitlemisele kuuluvad turustamis- ja ladustamisprotsessid on muu hulgas näiteks:

energia kasutamine ladude valgustamiseks ja kütmiseks;

külmaainete kasutamine ladudes ja transpordivahendites;

kütuse kasutamine sõidukites.

5.4.5   Kasutamine (68)

Kasutamisetapp algab toote valduse üleminekuga tarbijale või lõppkasutajale ning lõpeb toote üleandmisega ringlussevõtu- või jäätmekäitluskohta transportimiseks. Käsitlemisele kuuluvad kasutamisetapi protsessid on muu hulgas näiteks:

toodete kasutamis- või tarbimistavad, asukoht, kasutamise aeg (päev/öö, suvi/talv, nädal/nädalavahetus) ning eeldatav kasulik eluiga;

transport kasutamiskohta;

kasutamiskohas külmutamine;

kasutamiseks ettevalmistamine (nt mikrolainetega töötlemine);

kasutamisaegne ressursikasutus (nt pesumasinas kuluv detergent, energia ja vesi);

toote parandamine ja hooldamine kasutamisetapil.

Lisaks tuleb kasutusolukorra kirjelduses märkida, kas analüüsitavate toodete kasutamine võib kaasa tuua muutusi süsteemides, milles neid kasutatakse. Näiteks energiat tarbivad tooted võivad mõjutada hoone kütmiseks või jahutamiseks vajaminevat energiakogust ning autoaku kaal võib mõjutada auto kütusekulu. Arvesse tuleks võtta muu hulgas järgmistes kasutusolukordi käsitlevates tehnilise teabe allikates esitatud andmeid:

avaldatud rahvusvahelised standardid, milles esitatakse juhiseid ja nõudeid toote kasutusetapi olukordade kirjeldamiseks ja nendega seotud kasutusea hindamiseks;

avaldatud riiklikud suunised toote kasutusetapi olukordade kirjeldamiseks ja nendega seotud kasutusea hindamiseks;

avaldatud valdkondlikud suunised toote kasutusetapi olukordade kirjeldamiseks ja nendega seotud kasutusea hindamiseks;

turu-uuringud või muud andmed turu kohta.

MÄRKUS. Toote kasutamisetapi andmete kindlakstegemisel võib aluseks võtta tootja soovitatud kasutamisviisi (nt kindlal temperatuuril kindla aja jooksul ahjus küpsetamine). Tegelik kasutamisviis võib aga soovitatust erineda ning uuringus tuleks kasutada andmeid tegeliku kasutuse kohta, kui need on olemas.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kui puudub käesoleva juhendi kohaselt välja töötatud meetod toodete kasutamisetapi andmete kindlakstegemiseks, valib vastava meetodi uuringut teostav organisatsioon. Tegelik kasutamisviis võib aga soovitatust erineda ning uuringus tuleks kasutada andmeid tegeliku kasutuse kohta, kui need on olemas. Käsitleda tuleb ka toodete kasutamise võimalikku mõju muudele süsteemidele.

Esitada tuleb dokumendid kasutatud meetodite ja eelduste kohta. Kõik kasutamisetapi uurimisel kasutatavad eeldused tuleb dokumenteerida.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse:

uuringus käsitlemisele kuuluvad kasutusolukorrad, kui neid on;

kasutamisetapi arvestuslik kestus.

5.4.6   Analüüsitava toote logistika modelleerimine

Transpordi modelleerimisel on soovitatav või kohustuslik (sõltuvalt konkreetsest juhtumist, vt allpool) arvesse võtta allpool nimetatud olulisi näitajaid.

1.

Transpordiliik: arvesse tuleb võtta transpordiliiki, nt maismaatransport (maantee, raudtee, torujuhe), veetransport (laev, parvlaev, praam) või lennutransport (lennuk).

2.

Transpordivahendi liik ja kütusekulu: arvesse tuleb võtta erinevates transpordiliikides kasutavaid transpordivahendeid ning täislastis ja tühja sõiduki kütusekulu. Täislasti suhtes arvestatud sõiduki kütusekulu väärtust korrigeeritakse vastavalt tegelikule koormusmäärale (69).

3.

Koormusmäär: keskkonnamõju on otseselt seotud tegeliku koormusmääraga, mida tuleb seetõttu arvesse võtta.

4.

Tühisõitude osakaal: vajaduse korral tuleb arvesse võtta tühisõitude osakaalu (st pärast mahalaadimist järgmise koorma pealevõtmiseks läbitud vahemaa ja toote transportimisel läbitud vahemaa suhe). Tühja sõidukiga läbitud kilomeetrid lisatakse toote kilometraažile. Konkreetsed väärtused arvutatakse eraldi iga riigi ja transporditava toote liigi kohta.

5.

Veokaugus: veokaugused tuleb dokumenteerida vastavalt vaadeldavas kontekstis esinevatele keskmistele veokaugustele.

6.

Transpordist tingitud mõju jaotus: transpordist tingitud mõju osa, mis seostatakse osakoormusteguri põhjal konkreetse analüüsiüksusega (uuritava tootega). Modelleerimisel tuleks lähtuda allpool osutatud põhimõtetest.

Kaupade transport: aeg või vahemaa JA veetava toote mass või ruumala (või teatud juhtudel ühikute/kaubaaluste arv):

a)

kui koorma suurim lubatud kaal saavutatakse väiksema kui 100 % täituvuse juures (suure tihedusega tooted), jaotatakse mõju veetavate toodete massi põhjal;

b)

kui sõiduki 100 % täituvuse juures ei saavutata koorma suurimat lubatud kaalu (väikese tihedusega tooted), jaotatakse mõju veetavate toodete ruumala põhjal.

Isikute transport: aeg või vahemaa.

Töötajate ametisõidud: aeg, vahemaa või majanduslik väärtus.

7.

Kütusetootmine: arvesse tuleb võtta kütusetootmist. Kütusetootmise standardväärtused on leitavad näiteks olelusringi hindamise Euroopa andmebaasist (European Reference Life Cycle Database, ELCD) (70).

8.

Infrastruktuur: arvesse tuleks võtta maantee-, raudtee- ja veetranspordi infrastruktuuri.

9.

Ressursid ja töövahendid: arvesse tuleks võtta logistikatoimingute jaoks vajalike täiendavate ressursside ja töövahendite, näiteks kraanade ja pukk-kraanade hulka.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Arvesse tuleb võtta järgmisi transpordinäitajaid: transpordiliik, sõiduki liik ja kütusekulu, koormusmäär, tühisõitude osakaal (kui on asjakohane), veokaugus, toodete transpordimõju jaotus osakoormusteguri põhjal (st suure tihedusega toodete korral mass ja väikese tihedusega toodete korral ruumala) ja kütusetootmine.

Arvesse tuleks võtta järgmisi transpordinäitajaid: transpordi infrastruktuur, täiendavad ressursid ja töövahendid (nt kraanad ja pukk-kraanad), isikute transpordi mõju jaotus aja või vahemaa põhjal, töötajate ametisõitude mõju jaotus aja, vahemaa või majandusliku väärtuse põhjal.

Transpordist tingitud mõju väljendatakse standardsetes võrdlusühikutes, st tonnkilomeeter toodete korral ja reisijakilomeeter reisijateveo korral. Osutatud standardsetest võrdlusühikutest erinevate ühikute kasutamist tuleb põhjendada ja aruandes selgitada.

Transpordist tingitud keskkonnamõju arvutamiseks korrutatakse iga sõidukiliigi puhul arvestatav mõju ühe võrdlusühiku kohta

a)

vahemaa ja koormusega toodete transpordi korral;

b)

vahemaa ja kindlaksmääratud transpordiolukordade põhjal leitud isikute arvuga isikute transpordi korral.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse uuringus käsitlemist vajavad transpordi-, turustamis- ja ladustamisolukorrad.

5.4.7   Lõppkäitlus  (71)

Lõppkäitluse etapp algab toote kasutusest kõrvaldamisega kasutaja poolt ning lõpeb tootejäätmete loodusesse tagasiviimise või mõne muu toote olelusringi sisenemisega (ringlussevõetud sisendina). Toote keskkonnajalajälje uuringus käsitlemisele kuuluvad lõppkäitluse protsessid on näiteks:

kasutatud toodete ja pakendite kogumine ja transport;

osade lahtivõtmine;

purustamine ja sortimine;

ringlussevõetud materjaliks töötlemine;

kompostimine või orgaaniliste jäätmete muul meetodil töötlemine;

prahistamine;

põletamine ja koldetuha kõrvaldamine;

prügilasse ladestamine, prügila haldamine ja hooldamine;

transport kõigisse lõppkäitluskohtadesse.

Kuna toodete kasutamisjärgne liikumine ei ole sageli teada, tuleb määratleda lõppkäitlusolukorrad.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Süsteemipiiridesse kuuluvates protsessides tekkivaid jäätmevoogusid tuleb modelleerida kuni lihtvoogude tasemeni.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb vajaduse korral määratleda lõppkäitlusolukorrad. Olukordade kirjelduse aluseks peavad olema antud ajal (analüüsi teostamise aastal) käibivad tavad, kasutatavad tehnoloogiad ja andmed.

5.4.8   Elektrikasutuse (sh taastuvenergia kasutuse) arvestamine

Võrguelektri tarbimist uuritava toote süsteemipiirides või selle eeletappidel tuleb modelleerida võimalikult täpselt, kasutades võimaluse korral alati konkreetse elektritootja andmeid. Kui kasutatav elektrienergia on (osaliselt) toodetud taastuvatest allikatest, tuleb vältida topeltarvestamist. Seetõttu peab elektritootja garanteerima, et organisatsioonile toote valmistamiseks tarnitud elekter on ka tegelikult toodetud taastuvatest allikatest ning seda ei ole suunatud elektrivõrku teistele tarbijatele kasutamiseks (nt taastuvenergia päritolutagatis (72)).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Toote määratletud süsteemipiirides või selle eeletappidel tarbitud võrguelektri koguse arvestamiseks tuleb kasutada konkreetse elektritootja andmeid, kui need on olemas. Kui konkreetse elektritootja andmed puuduvad, tuleb kasutada olelusringi etappide toimumiskoha riigi energiakasutuse struktuuri andmeid. Toodete kasutamisetapil tarbitud elektrienergia puhul peab arvestuse aluseks olev energialiikide struktuur vastama müüdud elektrienergia osakaalule riikide või piirkondade võrdluses. Kui sellekohased andmed puuduvad, kasutatakse ELi keskmist energiakasutuse struktuuri või muud kõige esindavamat tarbimisstruktuuri.

Toote määratletud süsteemipiirides või selle eeletappidel tarbitud taastuvatest allikatest toodetud võrguelektri (ja sellega seotud mõju) puhul peab olema välistatud topeltarvestus. Toote keskkonnajalajälje aruandele lisatakse elektritootja kinnitus, et tarnitud elekter on toodetud taastuvatest energiaallikatest ja seda ei ole müüdud ühelegi teisele organisatsioonile.

5.4.9   Täiendavad kaalutlused ressursi- ja heiteprofiili koostamisel

Bioloogilise süsihappegaasi neeldumine ja heide

Süsihappegaas neeldub atmosfäärist näiteks tänu puude kasvamisele (globaalse soojenemise kirjeldustegur (73) –1 CO2-ekvivalenti) ning seda eraldub puidu põlemisel (globaalse soojenemise kirjeldustegur +1 CO2-ekvivalenti).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Bioloogilist päritolu süsihappegaasi neeldumise ja heite andmed tuleb esitada ressursi- ja heiteprofiilis eraldi (74).

Maakasutuse otsene muutmine (mõju kliimamuutustele): maakasutuse muutmise mõju kliimamuutustele on põhimõtteliselt tingitud maa süsinikuvarude muutumisest. Maakasutuse otsese muutmisega on tegemist juhul, kui kindlas maakatte piirkonnas muudetakse maa kasutusotstarvet, mis võib põhjustada muutusi selle maa-ala süsinikuvarudes, kuid ei too kaasa muutusi muudes süsteemides. Täpsemalt vt VI lisa.

Maakasutuse kaudne muutmine (mõju kliimamuutustele): maakasutuse muutmise mõju kliimamuutustele on põhimõtteliselt tingitud maa süsinikuvarude muutumisest. Maakasutuse kaudne muutmine esineb juhul, kui maa kasutusotstarbe muutmine toob kaasa muutusi väljaspool süsteemipiire, st muu kasutusotstarbega maa-aladel. Kuna maakasutuse kaudse muutmise kohta puudub ökoloogilise jalajälje kontekstis kokkulepitud metoodika, siis maakasutuse kaudset muutmist toote ökoloogilise jalajälje kasvuhoonegaaside arvutustesse ei lisata.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kasvuhoonegaaside heitkogused, mis tekivad maakasutuse otsesest muutmisest, eraldatakse toodetele i) 20 aastaks pärast maakasutuse muutust või ii) hinnatud toote saamisest alates tuleb valida ühtne koristusperiood (isegi kui see on pikem kui 20 aastat) (75) ja kõige pikem ajavahemik. Lähemalt vaata VI lisa. Kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis tekivad maakasutuse kaudsest muutmisest, arvesse ei võeta, v.a juhul, kui toote ökoloogilise jalajälje kategooria eeskirjades seda selgesõnaliselt nõutakse. Sel juhul antakse maakasutuse kaudse muutmise kohta aru eraldi täiendava keskkonnaalase teabena, kuid kasvuhoonegaaside mõjukategooria arvutamisel seda arvesse ei võeta.

Toodetud taastuvenergia arvestamine

Hinnatava süsteemi piirides võidakse energiat toota taastuvatest allikatest. Kui toodetud taastuvenergia kogus ületab süsteemi piirides tarbitud kogust ning energiat suunatakse näiteks elektrivõrku, võib vastavat kogust arvestada üksnes seoses hinnatava tootega tingimusel, et seda ei ole juba arvesse võetud mõne muu skeemi raames. Taastuvenergia koguste arvestamist või mittearvestamist tuleb tõendada dokumentidega (nt taastuvenergia päritolutagatis (76)).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Süsteemi piirides toodetud taastuvenergia arvestusühikud arvutatakse seda energiat kasutava riigi korrigeeritud (välise taastuvenergia koguse lahutamise teel) keskmise energiakasutuse struktuuri suhtes. Kui sellekohased andmed puuduvad, kasutatakse ELi keskmist energiakasutuse struktuuri või muud kõige esindavamat tarbimisstruktuuri. Kui korrigeeritud jaotuste arvutamiseks vajalikud andmed puuduvad, kasutatakse korrigeerimata keskmist jaotust. Aruandes tuleb läbipaistvalt näidata, milline energialiikide struktuur on keskkonnakasu arvutamisel eelduseks võetud ning kas korrektsiooni on kasutatud või mitte.

(Süsiniku) ajutise talletamise ja viibega heite arvestamine

Süsinikdioksiidi ajutine talletamine toimub sel juhul, kui toode „vähendab atmosfääri kogunenud kasvuhoonegaase” või aitab saavutada „negatiivseid heitkoguseid”, eemaldades või säilitades süsinikku piiratud aja jooksul.

Viibega heited on sellised heitkogused, mis on aja jooksul vabanenud, st pikaajalisel kasutusel või ringlusest kõrvaldamise lõppetapis, võrreldes üksikheitkogusega ajaühikus t.

Selgituseks üks näide: kui teil on puidust mööbel, mille eluiga on 120 aastat, siis talletate mööbli süsinikku 120 aasta jooksul ning mööbli eluea lõpus selle kõrvaldamisel või põletamisel vabanevad heitkogused viibivad 120 aastat. Puidust mööbli valmistamisel CO2 imendub, seejärel talletatakse seda 120 aastat ning mööbli eluea lõpus vabaneb CO2 mööbli kõrvaldamisel või põletamisel. CO2 talletatakse 120 aastat ning viibega CO2-heited tekivad mitte nüüd, vaid alles 120 aasta pärast, mööbli eluea lõpus.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

(Süsiniku) ajutise talletamise või viibega heite arvestusühikuid põhiliste keskkonnajalajälje mõjukategooriate arvutamisel ei arvestata. Need võib siiski esitada keskkonnaalase lisateabe all. Keskkonnaalase lisateabe all esitamine on kohustuslik, kui seda nõutakse vastavas tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas.

5.5   Ressursi- ja heiteprofiili nomenklatuur

Toote keskkonnajalajälje uuringu korraldaja peab võrdlema koostatava ressursi- ja heiteprofiili dokumenteeritud nomenklatuuri ja näitajaid olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) nomenklatuuri ja näitajatega (77).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kajastada kõiki määratletud süsteemipiirides kasutatavaid ressursse ja olelusringi etappidega seotud heitkoguseid, kasutades olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) nomenklatuuri ja näitajaid (74), nagu on kirjeldatud IV lisas.

Kui ILCD ei sisalda uuritava voo nomenklatuuri ja näitajaid, peab uurija vastava nomenklatuuri koostama ja voo näitajad dokumenteerima.

5.6   Andmekvaliteedinõuded

Käesolevas osas kirjeldatakse, kuidas tuleb hinnata andmekvaliteeti. Toote keskkonnajalajälje uuringutes kasutatakse kuut kvaliteeditingimust, millest viis on seotud andmetega ja üks meetodiga. Need on kokku võetud. Esindavusega (tehnoloogiline, geograafiline ja ajaline) iseloomustatakse, mil määral valitud protsesside ja toodetega kirjeldatakse analüüsitavat süsteemi. Kui analüüsitava süsteemi esindamiseks on protsessid ja tooted valitud ning kõnealuste protsesside ja toodete ressursside kasutamine ja heitkoguste profiil on loetelusse kantud, hinnatakse täielikkuse nõude alusel, mil määral on kõnealuste protsesside ja toodete ressursside kasutamise ja heitkoguste profiiliga hõlmatud nende protsesside ja toodete heitkogused ja ressursid.

Lisaks osutatud tingimustele arvestatakse kvaliteedi hindamisel veel kolme aspekti: läbivaatamine, dokumenteerimine (vastavalt ILCD vormingule) ja vastavus ILCD nomenklatuurile. Kolm viimast ei kuulu andmekvaliteedi poolkvantitatiivse hindamise protsessi, mida on kirjeldatud järgmistes lõikudes. Sellegipoolest peavad nendega seotud nõuded olema täidetud.

Tabel 3

Andmekvaliteedi tingimused, dokumenteerimine, nomenklatuur ja läbivaatamine

Andmekvaliteedi tingimused

tehnoloogiline esindavus (78)

geograafiline esindavus (79)

ajaline esindavus (80)

täielikkus

näitajate määramatus (81)

metodoloogiline sobivus ja järjepidevus (82) (tabelis 7 esitatud nõuded kehtivad kuni 2015. aasta lõpuni. Alates 2016. aastast on nõutav täielik vastavus toote keskkonnajalajälje metodoloogiale.)

Dokumentatsioon

vastavus ILCD vormingule

Nomenklatuur

vastavus ILCD nomenklatuurile (nt IT-vahenditega ühilduvate andmike jaoks ILCD lihtvoogude võrdlusandmete kasutamine)

Läbivaatamine

läbivaatamine kvalifitseeritud kontrollija poolt (vt 8. peatükk)

eraldi läbivaatamisaruanne


Tabel 4

Ülevaade nõuetest andmekvaliteedile ja andmekvaliteedi hindamisele

 

Minimaalne nõutav andmekvaliteet

Nõutava andmekvaliteedi hindamise liik

Andmed, mis kirjeldavad vähemalt 70 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust

Üldine andmekvaliteet peab olema „hea” (kvaliteedihinne ≤ 3)

Poolkvantitatiivne, tabeli 5 põhjal

Andmed, mis kirjeldavad 20–30 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust

Üldine andmekvaliteet peab olema „rahuldav”

Kvalitatiivne eksperdihinnang (eksperdihinnangu võib esitada tabeli 7 alusel). Kvantifitseerimine ei ole nõutav.

Andmed, mida kasutatakse ligikaudsete väärtuste leidmiseks ja kindlaks tehtud andmelünkade täitmiseks (ei tohi hõlmata rohkem kui 10 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust)

Parimad olemasolevad andmed

Kvalitatiivne eksperdihinnang (eksperdihinnangu võib esitada tabeli 7 alusel).

Andmekvaliteedi poolkvantitatiivne hindamine

Tabelis 5 esitatakse ülevaade andmekvaliteedi poolkvantitatiivse hindamise suhtes kehtivatest tingimustest; tabelis 6 ja vastavates valemites kirjeldatakse tingimusi, mida tuleb kasutada andmekvaliteedi poolkvantitatiivseks hindamiseks. VII lisas esitatakse näide andmekvaliteedinõuetest, mis kehtivad paberitootmise vahesaaduste suhtes.

Tabel 5

Keskkonnajalajälje uuringus kasutatavate olelusringi andmike üldise andmekvaliteedi poolkvantitatiivse hindamise tingimused

Kvaliteeditase

Kvaliteedihinne

Määratlus

Täielikkus

Metodoloogiline sobivus ja järjepidevus

Ajaline esindavus

Tehnoloogiline esindavus

Geograafiline esindavus

Näitajate määramatus

 

 

 

Hinnatakse keskkonnajalajälje iga mõjukategooria kaetuse määra ning lähedust hüpoteetilisele ideaalsele andmekvaliteedile

Olelusringi andmiku koostamiseks kasutatud meetodid ja metodoloogilised valikud (nt jaotus, asendamine jne) vastavad andmestiku eesmärgile ja ulatusele, võttes eriti arvesse andmiku kavandatavat kasutamist otsustusalusena. Meetodeid on rakendatud järjepidevalt kõigi andmete suhtes (83).

Hinnatavas süsteemis esinevate andmete kogumisaja või vanusega seotud erisuste kajastumise määr andmikus ning vajaduse korral taustaandmete olemasolu.

Märkus: vaadeldav aasta (ja vajaduse korral aasta- või päevasisesed erinevused).

Uuritava tegeliku tehnoloogilise kogumi kajastumise määr andmikus, seda vajaduse korral ka taustaandmete osas.

Märkus: tehnoloogilised näitajad, kaasa arvatud töötingimused.

Uuritava tegeliku geograafilise kogumi kajastumise määr andmikus, seda vajaduse korral ka taustaandmete osas.

Märkus: vaadeldav asukoht/tegevuskoht, piirkond, riik, turg, manner jne.

Kvalitatiivne eksperdihinnang või suhteline standardhälve protsentides, kui kasutatakse Monte Carlo simulatsiooni.

Märkus: määramatust hinnatakse ainult ressursi- ja heiteandmete osas; see ei laiene keskkonnajalajälje mõjuhindamisele.

Väga hea

1

Andmed vastavad tingimustele väga suurel määral, ei vaja parandamist.

Väga hea täielikkus

(≥ 90 %)

Kõik toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi nõuded on täidetud

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Väga väike määramatus

Väga väike määramatus

(≤ 10 %)

Hea

2

Andmed vastavad tingimustele suurel määral, ei vaja olulist parandamist.

Hea täielikkus

(80–90 %)

Kasutatakse atributsioonilist (84) protsessipõhist meetodit JA

toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kolm järgmist metodoloogilist nõuet on täidetud:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine;

lõppkäitluse modelleerimine;

süsteemipiirid.

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Väike määramatus

Väike määramatus

(10–20 %)

Rahuldav

3

Andmed vastavad tingimustele rahuldaval määral, kuid vajaksid parandamist.

Rahuldav täielikkus

(70–80 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA

toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmistest metodoloogilistest nõuetest kaks on täidetud:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine;

lõppkäitluse modelleerimine;

süsteemipiirid.

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Rahuldav määramatus

Rahuldav määramatus

(20–30 %)

Halb

4

Andmete vastavus tingimustele ei ole piisav. Andmed vajavad parandamist.

Kasin täielikkus

(50–70 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA

toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmistest metodoloogilistest nõuetest on täidetud üks:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine;

lõppkäitluse modelleerimine;

süsteemipiirid.

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Suur määramatus

Suur määramatus

(30–50 %)

Väga halb

5

Andmed ei vasta tingimustele. Andmed vajavad olulist parandamist VÕI

tingimuse täitmist ei olnud võimalik hinnata või vastavate andmete kvaliteeti polnud võimalik kontrollida või see on teadmata.

Väga kasin täielikkus või andmed puuduvad

(< 50 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit, AGA

ühtegi toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmistest metodoloogilistest nõuetest ei ole täidetud:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine

lõppkäitluse modelleerimine

süsteemipiirid

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Sõltub kontekstist

Väga suur määramatus

Väga suur määramatus

(> 50 %)

Andmekvaliteedi üldnäitaja arvutamiseks liidetakse iga tingimuse täitmise kohta antud kvaliteedihinded kokku ning summa jagatakse tingimuste üldarvuga (kuuega). Saadud andmekvaliteedihinde (DQR) põhjal määratakse tabeli 6 kohaselt andmete kvaliteeditase. Arvutus tehakse vastavalt valemile 1:

Valem 1

Formula

—   DQR:

andmestiku kvaliteedihinne

—   TeR:

tehnoloogiline esindavus

—   GR:

geograafiline esindavus

—   TiR:

ajaline esindavus

—   C:

täielikkus

—   P:

täpsus/määramatus

—   M:

metodoloogiline sobivus ja järjepidevus

Valemiga 1 määratakse leitud andmekvaliteedihinde põhjal andmete üldine kvaliteeditase.

Tabel 6

Andmete üldine kvaliteeditase leitud andmekvaliteedihinde põhjal

Üldine andmekvaliteedihinne (DQR)

Andmete üldine kvaliteeditase

≤ 1,6

suurepärane kvaliteet

1,6 kuni 2

väga hea kvaliteet

2,0 kuni 3

Hea kvaliteet

3 kuni 4

rahuldav kvaliteet

> 4

Halb kvaliteet


Tabel 7

Olelusringi põhiandmike korral nõutava poolkvantitatiivse andmekvaliteedihindamise näide.

Protsess: värvimine


Kvaliteeditase

Kvaliteedihinne

Määratlus

Täielikkus

Metodoloogiline sobivus ja järjepidevus

Ajaline esindavus

Tehnoloogiline esindavus

Geograafiline esindavus

Näitajate määramatus (Monte Carlo simulatsiooni kasutamise korral suhteline standardhälve protsentides, ülejäänud juhtudel kvalitatiivne eksperdihinnang)

Väga hea

1

Andmed vastavad tingimustele väga suurel määral, ei vaja parandamist.

Väga hea täielikkus

(≥ 90 %)

Kõik toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi nõuded on täidetud

2009–2012

Katkendlik värvimine õhkvärvimismasinatega

Kesk-Euroopa

Väga väike määramatus

(≤ 10 %)

Hea

2

Andmed vastavad tingimustele suurel määral, ei vaja olulist parandamist.

Hea täielikkus

(80–90 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA

toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kolm järgmist metodoloogilist nõuet on täidetud:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine;

lõppkäitluse modelleerimine;

süsteemipiirid.

2006–2008

Nt: „Tarbimisstruktuur ELis: 30 % katkendtoimega, 50 % täieliku värviülekandumisega ja 20 % pidevtoimega värvimisseadmed”

EL 27; Ühendkuningriik, UK, DE; IT; FR

Väike määramatus

(10–20 %)

Rahuldav

3

Andmed vastavad tingimustele rahuldaval määral, kuid vajaksid parandamist.

Rahuldav täielikkus

(70–80 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA

toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kaks järgmist metodoloogilist nõuet on täidetud:

multifunktsionaalsuseprobleemi; lahendamine

lõppkäitluse modelleerimine.

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmine metodoloogiline nõue ei ole täidetud:

süsteemipiirid

1999–2005

Nt: „Tootmisseadmete jaotus ELis: 35 % katkendtoimega, 40 % täieliku värviülekandumisega ja 25 % pidevtoimega värvimisseadmed”

Skandinaaviamaad; EL 27 muud riigid

Rahuldav määramatus

(20–30 %)

Halb

4

Andmete vastavus tingimustele ei ole piisav. Andmed vajavad parandamist.

Kasin täielikkus

(50–75 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmine metodoloogiline nõue on täidetud:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kaks järgmist metodoloogilist nõuet ei ole täidetud:

lõppkäitluse modelleerimine;

süsteemipiirid.

1990–1999

Nt: „Täieliku värviülekandumisega värvimine”

Lähis-Ida; US; JP

Suur määramatus

(30–50 %)

Väga halb

5

Andmed ei vasta tingimustele. Andmed vajavad olulist parandamist VÕI

tingimuse täitmist ei olnud võimalik hinnata või vastavate andmete kvaliteeti polnud võimalik kontrollida või see on teadmata.

Väga kasin täielikkus või andmed puuduvad

(< 50 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit, AGA

ühtegi toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmistest metodoloogilistest nõuetest ei ole täidetud:

multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine;

lõppkäitluse modelleerimine;

süsteemipiirid.

< 1990; teadmata

Pidevtoimega värvimine; muu; teadmata

Muu; teadmata

Väga suur määramatus

(> 50 %)

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Organisatsioonivälises, st ettevõtjatevahelises ning ettevõtja ja tarbija vahelises suhtluses kasutatavad toote keskkonnajalajälje uuringud peavad vastama andmekvaliteedinõuetele. Organisatsioonisiseselt kasutatavate keskkonnajalajälje uuringute puhul (mis väidetavalt on kooskõlas käesoleva juhendiga) on andmekvaliteedinõuete täitmine soovitatav, aga mitte kohustuslik. Kõik kõrvalekalded nõuetest tuleb dokumenteerida. Andmekvaliteedinõudeid kohaldatakse nii spetsiifiliste (85) kui ka üldiste andmete (86) suhtes.

Toote keskkonnajalajälje uuringute andmekvaliteedi poolkvalitatiivsel hindamisel lähtutakse järgmisest kuuest tingimusest: tehnoloogiline esindavus, geograafiline esindavus, ajaline esindavus, täielikkus, näitajate määramatus ning metodoloogiline sobivus ja järjepidevus.

Mittekohustuslikul olukorra analüüsi etapil kogutud andmed, mis kirjeldavad vähemalt 90 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias hinnanguliselt avalduvast mõjust, peavad olema kvalitatiivse eksperdihinnangu kohaselt vähemalt rahuldava kvaliteeditasemega.

Lõplikus ressursi- ja heiteprofiilis esitatavad spetsiifilised ja üldised andmed protsesside ja tegevuste kohta, mille arvele langeb vähemalt 70 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust, peavad olema vähemalt hea üldise kvaliteeditasemega (70 % piirmäär on valitud selleks, et hinnang oleks piisavalt usaldusväärne ning samal ajal ühtlasi teostatav ja arusaadav). Kõnealuste protsesside kohta kogutud andmete kvaliteeti hinnatakse poolkvantitatiivsel meetodil ning hindamistulemused esitatakse aruandes. Ülejäänud 30 % mõju modelleerimisandmetest vähemalt kaks kolmandikku (st 20–30 %) peavad olema vähemalt rahuldava kvaliteediga. Rahuldavast kvaliteedist halvema kvaliteediga andmed ei tohi hõlmata rohkem kui 10 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust.

Andmete tehnoloogilise, geograafilise ja ajalise esindavuse nõuded kuuluvad läbivaatamisele toote keskkonnajalajälje uuringu osana. Andmete täielikkuse, metodoloogilise sobivuse ja järjepidevuse ning näitajate määramatuse nõuete täitmiseks tuleb üldisi andmeid hankida üksnes toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi nõuetele vastavatest andmeallikatest.

Andmete metodoloogiline sobivuse ja järjepidevusega seotud nõudeid, mis on esitatud tabelis 6, kohaldatakse kuni 2015. aasta lõpuni. Alates 2016. aastast on nõutav täielik vastavus toote keskkonnajalajälje metodoloogiale.

Üldiste andmete kvaliteeti hinnatakse sisendvoogude lõikes (nt trükikotta ostetud paber), samas kui spetsiifiliste andmete kvaliteeti hinnatakse üksikprotsesside, koondprotsesside või üksikute sisendvoogude lõikes.

Lisanõuded tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitatakse täiendavaid suuniseid vastava tootekategooria andmete ajalise, geograafilise ja tehnoloogilise esindavuse kvaliteedihinnete määramiseks. Näiteks sätestatakse, milline kvaliteedihinne tuleks anda teatud kindlat aastat hõlmava andmestiku ajalisele esindavusele.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas võidakse näha ette (põhitingimustega võrreldes) täiendavaid tingimusi andmekvaliteedi hindamiseks.

Kui see on vaadeldava tootekategooria puhul asjakohane, võidakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitada rangemaid andmekvaliteedinõudeid. Need võivad olla muu hulgas seotud järgmiste aspektidega:

väravast väravani tegevused/protsessid;

eel- või järgetapid;

tootekategooria tarneahela põhitegevused;

tootekategooria keskkonnajalajälje põhilised mõjukategooriad.

Andmekvaliteedihinde arvutamise näide

Element

Saavutatud kvaliteeditase

Vastav kvaliteedihinne

Tehnoloogiline esindavus (TeR)

hea

2

Geograafiline esindavus (GR)

hea

2

Ajaline esindavus (TiR)

rahuldav

3

Täielikkus (C)

hea

2

Näitajate määramatus (P)

hea

2

Metodoloogiline sobivus ja järjepidevus (M)

hea

2

Formula

Andmekvaliteedihinne 2,2 tähendab, et üldine kvaliteeditase on hea.

5.7   Spetsiifiliste andmete kogumine

Käesolevas osas kirjeldatakse, kuidas kogutakse spetsiifilisi andmeid ehk otseselt mõõdetud või kogutud andmed, mis annavad esindava pildi konkreetse rajatise või rajatiste rühma tegevusest. Andmeid tuleks koguda protsesside kõigi teadaolevate sisendite ja väljundite kohta. Sisendid on (näiteks) kasutatav energia, vesi, materjalid jne. Väljundid on tooted, ühendtooted (87) ja heide. Heite võib jagada neljaks alaliigiks: õhku, vette või pinnasesse juhitav heide ja tahked jäätmed. Spetsiifiliste andmete kogumiseks, mõõtmiseks või arvutamiseks võib kasutada tegevusandmeid (88) ja nendega seotud heitekoefitsiente. Heitekoefitsiente võib tuletada ka üldiste andmete põhjal tingimusel, et andmekvaliteedinõuded on täidetud.

Andmete kogumine – mõõtmine ja sihtotstarbelised küsimustikud

Konkreetsete protsesside puhul on kõige esindavamaks andmeallikaks otse protsessil teostatud mõõtmised või käitajatelt vestluste või küsimustike abil kogutud andmed. Vajaduse korral tuleb andmeid teisendada, liita või muul viisil matemaatiliselt töödelda, et ühtlustada neid protsessi analüüsiüksuse ja etalonvooga.

Tavapärased spetsiifiliste andmete allikad:

protsessi või käitise tarbimisandmed;

arved ja dokumendid kulumaterjali laovarude muutuste kohta;

heitemõõtmised (gaasis ja reovees sisalduva heite kogus ja kontsentratsioon);

toodete ja jäätmete koostis;

hanke- ja müügiosakonnad.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Spetsiifilisi andmeid (89) tuleb koguda kõigi esiplaaniprotsesside kohta ning vajaduse korral taustaprotsesside kohta (90). Kui aga üldised andmed on esiplaaniprotsesside kirjeldamisel esindavamad või sobivamad (seda tuleb põhjendada ja põhjendus tuleb esitada aruandes), kasutatakse esiplaaniprotsesside puhul ka üldisi andmeid.

Lisanõuded tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas:

1.

täpsustatakse, milliste protsesside kohta tuleb koguda spetsiifilisi andmeid;

2.

sätestatakse spetsiifiliste andmete kogumisele esitatavad nõuded;

3.

määratletakse iga tegevuskoha jaoks andmekogumisnõuete järgmised aspektid:

huvipakkuvad etapid ja kogutavate andmete katvus;

andmete kogumise koht (riigisiseselt, rahvusvaheliselt, konkreetses tehases jne);

andmete kogumise periood (aasta, hooaeg, kuu jne);

kui andmeid kogutakse ainult teatud geograafilises või ajalises vahemikus, tuleb seda põhjendada ning tõendada, et kogutud andmed moodustavad piisava valimi.

5.8   Üldiste andmete kogumine

Üldised andmed on andmed, mille aluseks ei ole süsteemi protsesside otsesed mõõtmised ega arvutused. Üldised andmed võivad olla seotud kindla valdkonnaga, st keskkonnajalajälje uuringus vaadeldava valdkonnaga, või valdkonnaülesed. Üldised andmed on näiteks:

kirjandusest või teadusuurimistest pärinevad andmed;

olelusringi andmikest pärinevad valdkonna keskmised andmed, kutseühingute aruanded, riiklik statistika jne.

Üldiste andmete hankimine

Olemasolu korral tuleks üldisi andmeid hankida käesolevas juhendis nimetatud andmeallikatest. Ülejäänud üldised andmed peaksid soovitavalt pärinema järgmistest allikatest:

valitsusvaheliste organisatsioonide (nt ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, UNEP) andmebaasid;

riigipõhised riiklikud olelusringi andmebaasiprojektid (asukohariigi andmebaasi spetsiifiliste andmete saamiseks);

riiklikud olelusringi andmebaasiprojektid;

muud kolmandate isikute olelusringi andmebaasid;

vastastikuse eksperdihindamise läbinud kirjandus.

Muid üldiste andmete allikaid võib leida ka näiteks olelusringi hindamise Euroopa platvormi ressursikataloogist (91). Kui vajalikke andmeid ei õnnestu leida eespool loetletud allikatest, on lubatud kasutada muid allikaid.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Üldisi andmeid tuleks esitada ainult taustasüsteemi kuuluvate protsesside kohta, välja arvatud juhul, kui need (üldised andmed) on esiplaaniprotsesside suhtes esindavamad või sobivamad. Sellisel juhul tuleb ka esiplaanisüsteemi kuuluvate protsesside kohta kasutada üldisi andmeid. Olemasolu korral tuleb kasutada valdkonnapõhiseid üldisi andmeid, mitte valdkonnaüleseid üldisi andmeid. Kõik üldised andmed peavad vastama käesolevas dokumendis esitatud andmekvaliteedinõuetele. Kasutatud andmete allikad peavad olema selgelt dokumenteeritud ning esitatud toote keskkonnajalajälje aruandes.

Olemasolu korral tuleks üldisi andmeid hankida järgmistest allikatest (tingimusel et andmed vastavad käesoleva juhendi andmekvaliteedinõuetele):

asjaomase tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja nõuetele vastavad andmed;

toote keskkonnajalajälje uuringute nõuetele vastavad andmed;

olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) andmevõrk (92) (eelistades andmestikke, mis vastavad ILCD andmevõrgu nõuetele täies ulatuses, mitte üksnes algtasemel);

olelusringi hindamise Euroopa andmebaas (ELCD) (93).

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse:

millistel juhtudel on lubatud kasutada ligikaudseid üldisi andmeid aine kohta, mille spetsiifilised andmed puuduvad;

tegeliku aine ja geneerilise aine vahelise nõutava sarnasuse määr;

vajaduse korral nõue kasutada rohkem kui ühte üldist andmestikku.

5.9   Tegutsemine ülejäänud protsessiüksuste andmelünkade/puuduvate andmete korral

Andmelüngad tekivad juhul, kui toote olelusringi teatud protsessi kohta puuduvad piisavalt esindavad spetsiifilised või üldised andmed. Enamike puuduvate andmetega protsesside puhul peaks olema võimalik saada piisavalt teavet puuduvate andmete kohta mõistliku ligikaudse väärtuse leidmiseks. Seetõttu võiks lõplikku ressursi- ja heiteprofiili jääda ainult üksikud andmelüngad või ei tohiks neid seal üldse olla. Puuduv teave võib olla erinevat liiki ja erinevate tunnustega, mistõttu on vaja kasutada erinevaid meetodeid andmelünkade täitmiseks.

Andmelüngad võivad tekkida järgmistel juhtudel:

puuduvad andmed konkreetse sisendi või toote kohta;

on olemas andmed sarnase protsessi kohta, kuid

andmed on kogutud teisest piirkonnast;

andmed on kogutud teistsuguste vahenditega;

andmed on kogutud teisel ajavahemikul.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Andmelüngad tuleb täita parimate olemasolevate üldiste või ekstrapoleeritud andmetega (94). Selliste andmetega (kaasa arvatud üldiste andmete lünkade) kirjeldatud mõju osakaal ei tohi ületada 10 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast kogumõjust. Sellele vastab andmekvaliteedinõue, mille kohaselt 10 % andmetest on lubatud valida parimate olemasolevate andmete hulgast (ilma et neile kohaldataks täiendavaid andmekvaliteedinõudeid).

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb kirjeldada võimalikke andmelünki ning esitada üksikasjalikke juhiseid nende täitmiseks.

5.10   Multifunktsionaalsed protsessid

Kui protsessil või rajatisel on rohkem kui üks funktsioon, st selle abil pakutakse mitut erinevat kaupa ja/või teenust (ühendtooted), on see protsess või rajatis multifunktsionaalne. Sellises olukorras tuleb kõik protsessiga seotud sisendid ja heitkogused jaotada huvipakkuva toote ja ülejäänud ühendtoodete vahel teatud põhimõtete alusel. Multifunktsionaalsete protsessidega süsteeme tuleb modelleerida vastavalt allpool esitatud otsustushierarhiale ning vastavalt tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja, kui see on olemas, suunistele.

Otsustushierarhia

I)   Osadeks lahutamine või süsteemi laiendamine

Jaotamise vältimiseks tuleks võimaluse korral kasutada protsessi osadeks lahutamist või süsteemi laiendamist. Osadeks lahutamine on multifunktsionaalsete protsesside või rajatiste üksikute osade eristamine eesmärgiga määrata kindlaks, millised sisendvood on otseselt seotud iga protsessi või rajatise väljundiga. Süsteemi laiendamine on süsteemipiiride avardamine nii, et vaatluse alla võetakse ka ühendtoodetega seotud täiendavad funktsioonid. Kõigepealt tuleb uurida, kas analüüsitavat protsessi on võimalik osadeks lahutada või laiendada. Kui osadeks lahutamine on võimalik, tuleks andmeid koguda ainult nende protsessiüksuste (95) kohta, mis on otseselt seotud (96) uuritavate toodete/teenustega. Kui süsteemi on võimalik laiendada, võetakse analüüsimisele ka täiendavad funktsioonid ning tulemused esitatakse laiendatud süsteemi kui terviku, mitte üksikute ühendtoodete kohta.

II)   Jaotamine tegelike füüsiliste seoste põhjal

Kui osadeks lahutamine ega süsteemi laiendamine ei ole võimalik, kasutatakse jaotamismeetodit: süsteemi sisendid ja väljundid jaotatakse süsteemi erinevate toodete või funktsioonide vahel viisil, mis vastab nendevahelistele tegelikele füüsilistele seostele (ISO 14044:2006, 14).

Tegelike füüsiliste seoste põhjal jaotamine tähendab multifunktsionaalse protsessi või rajatise sisend- ja väljundvoogude jagamist vastavalt protsessi sisendite ja väljundiks olevate ühendtoodetevahelistele kvantifitseeritavatele füüsilistele seostele (näiteks mõni sisendite ja väljundite füüsiline omadus, mis on vaadeldava ühendtoote funktsiooni jaoks oluline). Füüsilise seose põhjal tehtavat jaotust võib modelleerida otsese asendamisega, kui on võimalik kindlaks teha mõni otseselt asendatud toode (97).

Kas otsest asendavat mõju on võimalik usaldusväärselt modelleerida? Selle tõendamiseks tuleb näidata, et 1) on olemas empiiriliselt tõestatav otsene asendav mõju JA 2) asendatud toodet on võimalik modelleerida ning selle ressursi- ja heiteprofiili andmeid on võimalik otsesel esindaval viisil maha arvata.

Kui mõlemad tingimused on täidetud, modelleeritakse asendavat mõju.

VÕI

Kas sisend/väljundvooge on võimalik jaotada mõne muu olulise füüsilise seose põhjal, mis näitab sisendite ja väljundite seost süsteemi funktsiooniga? Selle tõendamiseks tuleb näidata, et on võimalik kindlaks määrata vastav oluline füüsiline seos, mille alusel jaotatakse vood tootesüsteemi (98) kindlaksmääratud funktsioonide vahel.

Kui see on võimalik, teostatakse jaotus vastava füüsilise seose põhjal.

III)   Jaotamine mõne muu seose põhjal

Jaotamine mõne muu seose põhjal võib olla võimalik. Näiteks majandusliku jaotamise korral jagatakse multifunktsionaalsete protsesside sisendid ja väljundid väljundiks olevate ühendtoodete vahel nende turuväärtuse osakaalu põhjal. Ühendfunktsioonide turuhind tuleks määrata ühendtoodete valmistamise konkreetsete tingimuste ja koha suhtes. Majanduslikul väärtusel põhinevat jaotust kasutatakse üksnes juhul kui I ja II variant ei ole kasutatavad. Igal juhul tuleb selgelt põhjendada, miks I või II varianti ei kasutatud ning miks kolmanda järgu jaotuse jaoks valiti teatud kindel jaotusreegel, et tagada toote keskkonnajalajälje uuringu tulemuste võimalikult suur füüsiline esindavus.

Mõne muu seose alusel jaotamine võib toimuda vastavalt ühele allpool osutatud võimalusele.

Kas on võimalik kindlaks teha kaudset asendavat (99) mõju JA kas on võimalik asendatud toodet modelleerida ja selle andmikku piisavalt esindavalt maha arvata?

Kui mõlemad tingimused on täidetud, modelleeritakse kaudset asendavat mõju.

VÕI

Kas sisend-/väljundvooge on võimalik jaotada toodete ja funktsioonide vahel mõne muu seose alusel (nt ühendtoodete suhteline majanduslik väärtus)?

Kui see on võimalik, jagatakse tooted ja funktsioonid vastava kindlaksmääratud seose põhjal.

Toodete multifunktsionaalsuse probleem on eriti raske juhul, kui vaadeldakse ka toote (või toodete) ringlussevõttu või energia regenereerimist, sest sellised süsteemid kipuvad muutuma üsna keerukaks. V lisas esitatakse meetod, mida tuleb kasutada ringlussevõttu ja/või energia regenereerimist sisaldava protsessi üldiste heitkoguste hindamiseks. Need on lisaks seotud ka süsteemipiirides tekkivate jäätmevoogudega.

Otsese ja kaudse asendamise näiteid

Otsene asendamine

Otsest asendamist võib modelleerida füüsilisel seosel põhineva jaotusena, kui on võimalik kindlaks määrata empiiriliselt tõestatavat otsest asendavat mõju. Näiteks kui põllumajandusmaa väetamiseks kasutatakse sõnnikulämmastikku, mis asendab otseselt samaväärset väetiselämmastiku kogust, mida põllumajandustootja oleks muidu kasutanud, arvestatakse sõnniku päritolukohaks olevale loomakasvatussüsteemile punkte väljatõrjutud kunstväetise toodangu vähenemise eest (võttes arvesse transpordi, käitlemise ja heite erinevusi).

Kaudne asendamine

Kaudset asendamist võib modelleerida mõnel muul seosel põhineva jaotusena, kui võib eeldada, et mõni ühendtoode tõrjub turuprotsessides välja turul oleva samaväärse vähese või keskmise tähtsusega toote. Näiteks kui loomasõnnikut pakendatakse ja müüakse koduaias kasutamiseks, arvestatakse sõnniku päritolukohaks olevale loomakasvatussüsteemile punkte turul pakutava keskmise koduaiaväetise eest, mille vastav sõnnikukogus on teoreetiliselt välja tõrjunud (võttes arvesse transpordi, käitlemise ja heite erinevusi).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kõigi multifunktsionaalsusega seotud probleemide lahendamiseks tuleb kasutada järgimist otsustushierarhiat: 1) osadeks lahutamine või süsteemi laiendamine; 2) jaotamine tegeliku füüsilise seose põhjal (kaasa arvatud otsene asendus või mõni muu tegelik füüsiline seos); 3) jaotamine mõne muu seose põhjal (kaasa arvatud kaudne asendus või mõni muu aluseks võetav seos).

Kõiki selles seoses tehtud valikuid tuleb aruandes selgitada ning põhjendada, näidates, kuidas need aitavad saavutada üldist eesmärki, et tulemused oleksid füüsiliselt esindavad ja keskkonnaalaselt asjakohased. Ringlussevõtu või energia regenereerimise kontekstis vaadeldavate toodete multifunktsionaalsuse korral kasutatakse V lisas esitatud valemit. Eespool kirjeldatud otsustusprotsessi kohaldatakse ka lõppkäitluse etapil esineva multifunktsionaalsuse korral.

Lisanõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, kuidas toimub multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine kindlaksmääratud süsteemipiirides ning vajaduse korral ka eel- ja järgetappides. Kui see on võimalik või asjakohane, võidakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitada konkreetseid jaotustegureid. Kõik tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitatud lahendused multifunktsionaalsusprobleemile peavad olema selgelt põhjendatud, kusjuures põhjenduses lähtutakse käesolevas juhendis esitatud lahenduste hierarhiast.

Osadeks lahutamise korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, millised protsessid kuuluvad osadeks lahutamisele ning milliste põhimõtete kohaselt osadeks lahutamine toimub.

Füüsilise seose põhjal jaotamise korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, milliseid tegelikke füüsilisi seoseid tuleb arvesse võtta, ning määratakse vastavad jaotustegurid.

Mõne muu seose põhjal jaotamise korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, millisest seosest lähtutakse, ning määratakse vastavad jaotustegurid. Näitaks majandusliku jaotuse korral esitatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas reeglid ühendtoodete majandusliku väärtuse kindlakstegemiseks.

Lõppkäitluses esineva multifunktsionaalsuse korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, kuidas arvutatakse esitatud kohustusliku valemi erinevaid elemente.

Joonis 4

Multifunktsionaalsete protsesside korral kasutatav otsustuspuu

Image

5.11   Andmekogumise seos toote keskkonnajalajälje uuringu järgmiste metodoloogiliste etappidega

Joonisel 5 kujutatakse toote keskkonnajalajälje uuringu andmekogumise etappi. Esitatakse kokkuvõte nii spetsiifiliste kui ka üldiste andmete suhtes kehtivatest kohustuslikest, soovituslikest ja valikulistest nõuetest. Lisaks näidatakse joonisel, kuidas on andmekogumise etapp seotud ressursi- ja heiteprofiili koostamise ning sellele järgneva keskkonnajalajälje mõjuhindamisega.

Joonis 5

Seos andmete kogumise, ressursi- ja heiteprofiili koostamise ning keskkonnajalajälje mõjuhindamise vahel

Image

6.   KESKKONNAJALAJÄLJE MÕJUHINDAMINE

Kui ressursi- ja heiteprofiil on valmis, tehakse toote keskkonnatoime arvutamiseks keskkonnajalajälje mõjuhindamine, kasutades keskkonnajalajälje valitud mõjukategooriaid ja mudeleid. Keskkonnajalajälje mõjuhindamisel on kaks kohustuslikku ja kaks valitavat etappi. Keskkonnajalajälje mõjuhindamine ei ole ette nähtud asendama (õigusaktides sätestatud) teistsuguse ulatuse ja eesmärgiga muid vahendeid, näiteks keskkonnaohu hindamine, kohaliku keskkonnamõju hindamine ning toote või töökoha ohutusega seotud tööohutuse ja -tervishoiu eeskirjad. Kindlasti ei ole keskkonnajalajälje mõjuhindamise eesmärk ennustada, kas teatud kohas ja teatud ajal ületatakse piirväärtusi selliselt, et tekib tegelik mõju. Pigem kirjeldatakse selles praegust survet keskkonnale. Seega täiendab keskkonnajalajälje mõjuhindamine teisi ennast tõestanud töövahendeid, lisades neile olelusringi perspektiivi.

6.1   Liigitamine ja kirjeldusanalüüs (kohustuslikud)

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Keskkonnajalajälje mõjuhindamine peab hõlmama toote keskkonnajalajäljega seotud voogude liigitamist ja kirjeldusanalüüsi.

6.1.1   Toote keskkonnajalajäljega seotud voogude liigitamine

Liigitamisel tuleb ressursi- ja heiteprofiilis loetletud materjali/energia sisendid ja väljundid paigutada sobivatesse keskkonnajalajälje mõjukategooriatesse. Näiteks paigutatakse liigitamisetapil kõik kasvuhoonegaaside heidet põhjustavad sisendid/väljundid kliimamuutuste kategooria alla. Sarnaselt liigitatakse osoonikihti kahandavaid aineid tekitavad sisendid/väljundid osoonikihi kahandamise kategooriasse. Mõnel juhul võib sisendi/väljundi mõju avalduda rohkem kui ühes keskkonnajalajälje mõjukategoorias (näiteks klorofluorosüsivesinikud (CFC) soodustavad nii kliimamuutusi kui ka osoonikihi kahanemist).

Andmed tuleb esitada teadaolevate kirjeldusteguritega koostisainete põhiselt. Näiteks täisväetise (NPK) põhikomponente tuleks üksteisest eristada ning liigitada vastavalt lämmastiku, fosfori ja kaaliumi sisaldusele, sest iga koostisosa mõju avaldub erinevas keskkonnajalajälje mõjukategoorias. Praktikas on suur osa ressursi- ja heiteprofiili andmetest kättesaadav olemasolevatest avalikest või ärilistest olelusringi andmebaasidest, milles liigitus on juba tehtud. Sellistel juhtudel peab näiteks andmebaasi valdaja kinnitama, et liigitus ning keskkonnajalajäljele avalduva mõju arvestamise viisid vastavad käesoleva juhendi nõuetele.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kõik ressursi- ja heiteprofiilis loetletud sisendid/väljundid tuleb liigitada sellistesse keskkonnajalajälje mõjukategooriatesse, kus nende põhjustatud mõju avaldub, kasutades aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/projects avaldatud liigitusandmeid.

Ressursi- ja heiteprofiili andmed tuleb liigitamise käigus esitada teadaolevate kirjeldusteguritega koostisainete põhiselt.

Näide. T-särkide uuringu andmete liigitamine

Andmete liigitamine kliimamuutuste mõjukategooriasse

CO2

jah

CH4

jah

SO2

ei

NOx

ei


Andmete liigitamine hapestumise mõjukategooriasse

CO2

ei

CH4

ei

SO2

jah

NOx

jah

6.1.2   Toote keskkonnajalajäljega seotud voogude kirjeldusanalüüs

Kirjeldusanalüüs on iga liigitatud sisendi/väljundi osakaalu arvutamine sellele vastavas keskkonnajalajälje mõjukategoorias ning kategooriasiseste osakaalude liitmine. Selleks korrutatakse ressursi- ja heiteprofiilis esitatud väärtused keskkonnajalajälje mõjukategooriate vastavate kirjeldusteguritega.

Kirjeldustegurid on aine- või ressursipõhised. Nad näitavad aine avaldatava mõju tugevust, kõrvutades seda vastava keskkonnajalajälje mõjukategooria ühtse võrdlusaine mõju tugevusega (mõjukategooria näitaja). Näiteks kliimamuutustele avalduva mõju arvutamisel kaalutakse kõigi ressursi- ja heiteprofiilis loetletud kasvuhoonegaaside heitkoguste mõju tugevust võrdluses süsinikdioksiidiga, mis on antud kategooria võrdlusaine. See võimaldab igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias erinevaid mõjupotentsiaale liita ning avaldada neid ühe kindla aine (antud juhul CO2) ekvivalentväärtustena. Näiteks metaani kirjeldustegurina kasutatakse metaani globaalse soojendamise potentsiaali, mille väärtuseks on 25 CO2-ekvivalenti. Seega on metaani mõju globaalsele soojenemisele 25 korda suurem kui CO2 mõju (kirjeldustegur 1 CO2-ekvivalent).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kõigis keskkonnajalajälje mõjukategooriates tuleb määrata sinna liigitatud kõigi sisendite/väljundite kirjeldustegur, mis näitab sisendi/väljundi ühiku mõju osakaalu vastavas kategoorias, kasutades internetis aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/projects avaldatud kirjeldustegureid. Seejärel arvutatakse igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemused, korrutades iga sisendi/väljundi ühikute koguse vastava kirjeldusteguriga ning liites iga kategooria kõigi sisendite/väljundite osakaalud kokku üheks näitajaks, mis avaldatakse vastavates võrdlusühikutes.

Kui ressursi- ja heiteprofiilis loetletud teatud voogude (nt kemikaalirühm) jaoks ei ole standardmudelis kirjeldustegureid (KT) määratud, võib vastavate voogude kirjeldamiseks kasutada muid meetodeid. Sellisel juhul tuleb vastavad andmed esitada keskkonnaalase lisateabe all. Kirjeldusmudelid peavad olema teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud ning põhinema selgelt eristatavatel keskkonnamehhanismidel (100) või korratavatel empiirilistel vaatlustel.

Näide. Keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste arvutamine

Globaalne soojenemine

KT

CO2

g

5,132

×

1

=

5,132 kg CO2-ekv

CH4

g

8,2

×

25

=

0,205 kg CO2-ekv

SO2

g

3,9

×

0

=

0 kg CO2-ekv

NOx

g

26,8

×

0

=

0 kg CO2-ekv

Kokku

=

5,337 kg CO2-ekv


Hapestumine

KT

CO2

g

5,132

×

0

=

0 H+ ekvivalentmooli

CH4

g

8,2

×

0

=

0 H+ ekvivalentmooli

SO2

g

3,9

×

1,31

=

0,005 H+ ekvivalentmooli

NOx

g

26,8

×

0,74

=

0,019 H+ ekvivalentmooli

Kokku

=

0,024 H+ ekvivalentmooli

6.2   Normaliseerimine ja kaalumine (soovitatavad/valikulised)

Pärast kohustuslikku liigitamist ja kirjeldusanalüüsi võib keskkonnajalajälje mõjuhinnangut täiendada soovitatava/mittekohustusliku normaliseerimise ja kaalumisega.

6.2.1   Keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste normaliseerimine (soovitatav)

Normaliseerimine on mittekohustuslik, aga soovitatav etapp, mille käigus keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemused korrutatakse normaliseerimisteguritega, et arvutada ja hinnata nende osakaalu keskkonnajalajälje mõjukategooriates võrdlusüksuse suhtes (tavaliselt on võrdlusüksuseks kogu riigi või keskmise elaniku poolt vastavas kategoorias aasta jooksul põhjustatud heitkoguste keskkonnasurve). Tulemuseks saadakse ilma ühikuta keskkonnajalajälge kirjeldav normaliseeritud näitaja. See näitab toote põhjustatud keskkonnakoormust suhtena võrdlusüksusega, milleks võib olla näiteks üks piirkonna elanik ühes aastas. Nii on võimalik võrrelda üksikprotsessi suhtelist osakaalu vaadeldava keskkonnajalajälje mõjukategooria võrdlusüksusega. Näiteks võib keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemusi võrrelda mõne piirkonna (nt 27 ELi liikmesriiki) ühe elaniku keskkonnajalajälje mõjuhinnanguga. Sellisel juhul näitaks see toote keskkonnamõju 27 ELi liikmesriigis ühe elanikuga seotud heitkoguse ekvivalentides. Keskkonnajalajälje normaliseeritud hindamistulemused ei näita siiski vastava mõju raskusastet/tähtsust.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Normaliseerimine on toote keskkonnajalajälje uuringute mittekohustuslik, aga soovitatav etapp. Kui normaliseerimist kasutatakse, esitatakse normaliseeritud hindamistulemused keskkonnaalase lisateabe all ning dokumenteeritakse kõik kasutatud meetodid ja eeldused.

Normaliseeritud tulemusi ei liideta, sest see eeldaks kaalumist. Keskkonnajalajälje mõjuhindamise normaliseerimata tulemused esitatakse aruandes koos normaliseeritud tulemustega.

6.2.2   Keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste kaalumine (valikuline)

Kaalumine on mittekohustuslik valikuline etapp, mis võib aidata analüüsi tulemusi tõlgendada ja tutvustada. Sellel etapil korrutatakse keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemused, näiteks normaliseeritud tulemused, erinevate kaaluteguritega, mis võimaldavad arvesse võtta vaadeldud mõjukategooriate suhtelist tähtsust. Seejärel on võimalik kaalutud tulemusi võrrelda, et hinnata nende suhtelist tähtsust. Samuti on võimalik erinevate keskkonnajalajälje mõjukategooriate tulemusi liita, et leida erinevaid koondväärtusi või üks üldine mõjunäitaja.

Kaalumine eeldab hinnanguliste otsuste tegemist vaadeldud mõjukategooriate suhtelise tähtsuse kohta. Selliste hinnangute aluseks võivad olla eksperdiarvamused, kultuurilised/poliitilised seisukohad või majanduslikud kaalutlused (101).

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kaalumine on toote keskkonnajalajälje uuringute mittekohustuslik valikuline etapp. Kui kaalumist kasutatakse, esitatakse tulemused keskkonnaalase lisateabe all. Keskkonnajalajälje mõjuhindamise kaaludeta tulemused esitatakse koos kaalutud tulemustega.

Toote keskkonnajalajälje uuringus kasutatav normaliseerimine ja kaalumine peab olema kooskõlas uuringu määratletud eesmärkide ja ulatuse, sealhulgas kavandatud kasutusalaga (102).

7.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGUTULEMUSTE TÕLGENDAMINE

7.1   Üldist

Toote keskkonnajalajälje uuringutulemuste tõlgendamisel (103) on kaks eesmärki.

Esiteks tuleb tagada, et toote keskkonnajalajälje mudel vastaks uuringu eesmärkidele ja kvaliteedinõuetele. Selles mõttes võib keskkonnajalajälje tõlgendamine anda teavet toote keskkonnajalajälje mudeli järkjärguliseks parandamiseks, kuni kõik eesmärgid on saavutatud ja nõuded on täidetud.

Teine eesmärk on teha analüüsi põhjal usaldusväärseid järeldusi ning töötada välja soovitusi näiteks keskkonnaalase tegevuse tõhustamiseks.

Osutatud eesmärkide täitmiseks peab toote keskkonnajalajälje tõlgendamise etapp sisaldama nelja põhiosa, mida on kirjeldatud käesolevas peatükis.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Tõlgendamise etapp peab koosnema järgmistest osadest: toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamine; valupunktide kindlakstegemine; määramatuse hindamine; järeldused, piirangud ja soovitused.

7.2   Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamine

Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusvääruse hindamise käigus hinnatakse, millisel määral mõjutavad analüüsi tulemusi uuringu käigus tehtud metodoloogilised valikud, näiteks süsteemipiirid, andmeallikad, mõjude jaotus ja keskkonnajalajälje mõjukategooriate katvus.

Toote keskkonnajalajälje mudeli hindamiseks tuleks kasutada allpool nimetatud vahendeid.

Täielikkuse kontroll: hinnatakse, kas ressursi- ja heiteprofiili andmed on piisavad, arvestades määratletud eesmärke, uuringu ulatust, süsteemipiire ja kvaliteedinõudeid. Sealjuures uuritakse protsesside kaetust (st uuritud tarneahela iga etapi kõiki protsessid peavad olema käsitletud) ning sisendite/väljundite kaetust (st iga protsessiga seotud kõik materjali- või energiasisendid ja heited peavad olema käsitletud).

Tundlikkuse kontroll: hinnatakse, millisel määral sõltuvad uuringutulemused kindlatest metodoloogilistest valikutest ning milline oleks kindlaks tehtavate alternatiivsete valikute mõju. Kasulik on liigendada tundlikkuse kontroll vastavalt keskkonnajalajälje uuringu etappidele, nii et eraldi hinnatakse eesmärgi ja ulatuse määratlemist, ressursi- ja heiteprofiili ning keskkonnajalajälje mõjuhindamist.

Järjepidevuse kontroll: hinnatakse, kuivõrd on järjekindlalt on kogu keskkonnajalajälje uuringu ulatuses kasutatud eeldusi ja meetodeid ning järgitud andmekvaliteedinõudeid.

Kirjeldatud kontrolli käigus avastatud probleemide põhjal on võimalik toote keskkonnajalajälje uuringut järk-järgult täiustada.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusvääruse hindamise käigus hinnatakse, millisel määral mõjutavad tulemusi uuringu käigus tehtud metodoloogilised valikud. Tehtud valikud peavad vastama käesoleva juhendi nõuetele ning olema oma kontekstis sobilikud. Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamisel tuleks kontrollida uuringu täielikkust, tundlikkust ja järjepidevust.

7.3   Valupunktide kindlakstegemine

Kui toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsust on kontrollitud ning see vastab kõigile eesmärgi ja ulatuse määratlemise etapil sõnastatud tingimustele, tuleb järgmiseks kindlaks teha uuringutulemusi kõige enam mõjutavad elemendid. Seda võib nimetada ka valupunktide või puuduste analüüsiks. Tulemusi võivad mõjutada kindlad olelusringi etapid, protsessid või üksikud materjali või energia sisendid/väljundid, mis on seotud toote tarneahela teatud etapi või protsessiga. Selliste elementide kindlakstegemiseks hinnatakse toote keskkonnajalajälje uuringutulemusi süstemaatiliselt. Selleks võivad eriti kasulikud olla graafilised töövahendid. Kõnealune analüüs loob vajaliku aluse, et teha kindlaks juhtimistasandil tehtavate konkreetsete sekkumistega saavutatavaid võimalikke parendusi.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Keskkonnajalajälje uuringutulemusi tuleb hinnata, et teha kindlaks tarneahela valupunktide/puuduste mõju sisendite/väljundite, protsesside ja tarneahela etappide tasandil ning kaaluda parendusvõimalusi.

Nõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas määratakse kindlaks valdkonna kõige olulisemad keskkonnajalajälje mõjukategooriad. Sellise tähtsusjärjestuse koostamiseks võib kasutada normaliseerimist ja kaalumist.

7.4   Määramatuse hindamine

Toote keskkonnajalajälje uuringu lõpptulemuste määramatuse hindamine aitab keskkonnajalajälje uuringuid järk-järgult täiustada. Samuti võimaldab see sihtauditooriumil hinnata toote keskkonnajalajälje uuringutulemuste usaldusväärsust ja kohaldatavust.

Toodete keskkonnajalajälje uuringutes tekib määramatus peamiselt kahel põhjusel.

1)

Ressursi- ja heiteprofiili andmete stohhastiline määramatus

Stohhastiline määramatus on (näitajate ja mudelite) keskmist väärtust ümbritseva dispersiooni statistiline kirjeldus. Normaaljaotusega andmete korral kirjeldatakse dispersiooni tavaliselt keskmise näitaja ja standardhälbe abil. Keskmistatud andmete (vaadeldava protsessi erinevate andmepunktide keskmise väärtuse) põhjal arvutatud keskkonnajalajälje uuringutulemustes ei ole arvestatud sellisest dispersioonist tingitud määramatusega. Siiski võib määramatuse hindamiseks ja avaldamiseks kasutada selleks sobivaid statistilisi vahendeid.

2)

Valikutega seotud määramatus

Valikutega seotud määramatus on tingitud metodoloogilistest valikutest, milleks on muu hulgas teatud kindlate modelleerimispõhimõtete, süsteemipiiride, jaotuse aluste, keskkonnajalajälje mõjuhindamismeetodite ning aja, tehnoloogia, geograafia ja muude tunnustega seotud eelduste kasutamine. Sellist määramatust on raske statistiliselt kirjeldada. Selleks sobib paremini näitestsenaariumide hindamine (nt oluliste protsessidega seotud halvima ja parima stsenaariumi modelleerimine) ja tundlikkusanalüüs.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Nii valikute kui ka andmikuga seotud määramatuse kohta tuleb esitada vähemalt kvalitatiivne keskkonnajalajälje uuringutulemuste määramatuse kirjeldus, et tekiks üldine ettekujutus toote keskkonnajalajälje uuringutulemustes sisalduvast määramatusest.

Nõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas kirjeldatakse tootekategooriale omaseid määramatuse liike ning esitatakse vahemik, mille sisse jäävaid tulemusi ei loeta oluliselt erinevaks võrdluste või võrdlevate väidete alusena kasutatavatest andmetest.

NÄPUNÄIDE. Ressursi- ja heiteprofiili andmetega seotud dispersiooni võib arvutada määramatuse kvantitatiivse hindamise abil, kasutades näiteks Monte Carlo simulatsioone. Valikutega seotud määramatuse mõju tuleks hinnata stsenaariumipõhise tundlikkusanalüüsi abil, tehes kindlaks usaldusväärse vahemiku ülemise ja alumise piiri. Vastavad analüüsid tuleks selgelt dokumenteerida ja aruannetes esitada.

7.5   Järeldused, soovitused ja piirangud

Keskkonnajalajälje tõlgendamise etapi viimane aspekt on analüüsi tulemuste põhjal järelduste tegemine, keskkonnajalajälje uuringu alguses püstitatud küsimustele vastamine ning sihtauditooriumi ja konteksti jaoks sobivate soovituste väljatöötamine, võttes arvesse tulemuste usaldusväärsuse ja kohaldatavusega seotud piiranguid. Toote keskkonnajalajälje määramist tuleb käsitada täiendava hindamisvahendina näiteks kohaliku keskkonnamõju hindamise, keemilise riski hindamise ja muude sarnaste meetodite kõrval.

Tuleks kindlaks teha võimalused olukorra parandamiseks, näiteks puhtama tehnoloogia kasutamine, tootedisaini muutmine, keskkonnajuhtimissüsteemi (nt keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteem (EMAS või ISO 14001) rakendamine või muud süstemaatilised tegevused.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Järelduste, soovituste ja piirangute kirjeldus peab olema vastavuses toote keskkonnajalajälje uuringu määratletud eesmärkide ja ulatusega. Avalikustatavate võrdlevate väidete (nt väited toote keskkonnaalase paremuse või samaväärsuse kohta) esitamise eesmärgil tehtavad keskkonnajalajälje uuringud peavad vastama nii käesoleva juhendi kui ka seonduva tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja nõuetele. Järeldused peavad sisaldama ülevaadet tarneahelas kindlaks tehtud valupunktidest ning juhtimistasandil tehtavate sekkumistega saavutatavatest võimalikest parendustest.

8.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE ARUANDED

8.1   Üldist

Toote keskkonnajalajälje aruandes esitatakse asjakohane, ülevaatlik, järjepidev, täpne ja läbipaistev ülevaade tehtud uuringust ning toote kohta arvutatud keskkonnamõjust. Aruandes esitatakse parim saadaolev teave selliselt, et see oleks kavandatud praegustele ja tulevastele kasutajatele võimalikult kasulik ning tooks ausalt ja selgelt esile tulemustega seotud piirangud. Toodete keskkonnajalajälje tõhus aruandlus eeldab mitmete vormiliste (aruande kvaliteet) ja sisuliste (aruande sisu) nõuete täitmist.

8.2   Aruande osad

Toote keskkonnajalajälje aruanne koosneb vähemalt kolmest osast: kokkuvõte, põhiaruanne ja lisa. Konfidentsiaalset ja ärisaladuse alla kuuluvat teavet võib esitada eraldi konfidentsiaalse aruande kujul neljandas osas. Läbivaatamisaruanded esitatakse lisas või neile viidatakse.

8.2.1   Esimene osa: kokkuvõte

Kokkuvõte peab olema iseseisvalt kasutatav tekst, milles ei moonutata uuringu tulemusi, järeldusi ega soovitusi (kui need on lisatud). Kokkuvõte peab vastama samadele läbipaistvuse, järjepidevuse jne tingimustele nagu üksikasjalik aruanne. Kokkuvõttes tuleb esitada vähemalt järgmine teave:

uuringu eesmärkide ja ulatuse põhielemendid koos asjakohaste piirangute ja eeldustega;

süsteemipiiride kirjeldus;

ressursi- ja heiteprofiili ning keskkonnajalajälje mõjuhindamise etappide põhitulemused, mis tuleb esitada teabe ettenähtud moel kasutamist tagaval kujul;

varasemate perioodidega võrreldes tehtud keskkonnaalased parendused, kui neid on;

asjakohane teave andmekvaliteedi, kasutatud eelduste ja hinnanguliste otsuste kohta;

uuringuga saavutatud tulemuste, esitatud soovituste ja tehtud järelduste kirjeldus;

üldine ülevaade tulemuste määramatusest.

8.2.2   Teine osa: põhiaruanne

Põhiaruanne (104) peab koosnema vähemalt allpool loetletud elementidest.

Uuringu eesmärk

Aruandes tuleb esitada vähemalt järgmine teave:

tulemuste kavandatud kasutusalad;

metodoloogilised piirangud või keskkonnajalajälje mõjukategooriate valiku piirangud;

uuringu läbiviimise põhjused;

sihtauditoorium;

kas uuringu alusel kavatsetakse teha võrdlusi või esitada avalikustatavaid võrdlevaid väiteid;

viited tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjadele;

uuringu tellija.

Uuringu ulatus

Uuringu ulatuse osas esitatakse analüüsitud süsteemi üksikasjalik piiritlus ning selgitatakse süsteemipiiride määramiseks kasutatud üldist meetodit. Samuti käsitletakse uuringu ulatuses osas andmekvaliteedinõudeid. Lisaks tuleb ulatuse osas kirjeldada võimaliku keskkonnamõju hindamiseks kasutatud meetodeid ning märkida, milliseid keskkonnajalajälje mõjukategooriaid, meetodeid, normaliseerimise ja kaalumise tingimusi on kasutatud.

Aruandes tuleb esitada vähemalt järgmine teave:

analüüsiüksus ja etalonvoog;

süsteemipiirid, sealhulgas uuringust välja jäetud olelusringi etapid, protsessid või andmed, kvantifitseeritud energia- ja materjalisisendid ja -väljundid, elektritootmise, kasutamise ja lõppkäitlusega seotud eeldused;

elementide uuringust väljajätmise põhjused ja võimalik tähtsus;

kõik kasutatud eeldused ja hinnangulised otsused koos vastavate põhjendustega;

andmete esindavus, sobivus ning nõutavate andmete ja teabe liigid või allikad;

toote keskkonnajalajälje mõjukategooriad, mudelid ja näitajad;

normaliseerimis- ja kaalutegurid (kui neid kasutatakse);

toote keskkonnajalajälje modelleerimise käigus esinenud multifunktsionaalsusprobleemide lahendamine.

Ressursi- ja heiteprofiili koostamine ja vormistamine

Aruandes tuleb esitada vähemalt järgmine teave:

protsessiüksuste (105) kohta kogutud kõigi andmete kirjeldus ja dokumentatsioon;

andmekogumismenetlused;

kasutatud kirjandus;

teave järgetappide osas käsitletud kasutus- ja lõppkäitlusolukordade kohta;

arvutusmenetlused;

andmete kontrollimine, sealhulgas mõju jaotamise aluste dokumenteerimine ja põhjendamine;

kui läbi on viidud tundlikkusanalüüs, (106) tuleb esitada selle tulemused.

Toote keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste arvutamine

Aruandes tuleb esitada järgmine teave:

keskkonnajalajälje mõjuhindamise menetlus, arvutused ja toote keskkonnajalajälje uuringutulemused;

keskkonnajalajälje tulemuste piirangud võrdluses toote keskkonnajalajälje uuringu määratletud eesmärkide ja ulatusega;

keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemuste seos toote keskkonnajalajälje uuringu määratletud eesmärkide ja ulatusega;

põhjendus mõne põhilise keskkonnajalajälje mõjukategooria väljajätmise kohta, kui seda on tehtud;

kui uuringus on kasutatud keskkonnajalajälje mõjuhindamise standardmeetoditest erinevaid meetodeid (mille kasutamine peab olema põhjendatud ja mille kirjeldus esitatakse keskkonnaalase lisateabe all), tuleb aruandes lisaks esitada järgmine teave:

käsitletud mõjukategooriad ja mõjukategooriate näitajad koos nende valiku põhjenduse ja allikaviitega;

kõigi kasutatud kirjeldusmudelite, kirjeldustegurite ja vastavate analüüsimeetodite ning nendega seotud eelduste ja piirangute kirjeldus või allikaviited;

seoses keskkonnajalajälje mõjukategooriate, kirjeldusmudelite, kirjeldustegurite, normaliseerimise, liigitamise ja kaalumisega tehtud kõigi hinnanguliste otsuste, nende kasutamise põhjuste ning tulemustele, järeldustele ja soovitustele avaldatava mõju kirjeldus või allikaviited;

keskkonnajalajälje mõjukategooriate liigituse kirjeldus ja põhjendus;

tulemuseks saadud näitajate suhtes kasutatud analüüs, näiteks muude mõjukategooriate või keskkonnaalase lisateabe tundlikkusanalüüs ja määramatuse hindamine, ning selle põhjal kindlaks tehtud mõju tulemustele;

keskkonnaalane lisateave, kui seda on;

teave toodetes talletatava süsiniku kohta;

teave viibega heite kohta;

normaliseerimata andmed ja näitajate väärtused;

normaliseerimis- ja kaalutegurid, kui neid kasutatakse, ning saadud tulemused.

Toote keskkonnajalajälje uuringutulemuste tõlgendamine

Aruandes tuleb esitada järgmine teave:

hinnang andmekvaliteedile;

läbipaistev ülevaade kõigist hinnangulistest valikutest, põhjendustest ja eksperdihinnangutest;

kindlaks tehtud keskkonnaalased valupunktid;

tulemuste määramatus (vähemalt kvalitatiivne kirjeldus);

järeldused, soovitused, piirangud ja parendusvõimalused.

8.2.3   Kolmas osa: lisa

Lisas esitatakse põhiaruande sisu toetav tehnilisemat laadi dokumentatsioon. See peab sisaldama järgmist:

kõigi kasutatud eelduste, sealhulgas ebaoluliseks osutunud eelduste kirjeldus;

kriitilise läbivaatamise aruanne koos kontrollija või kontrollijate rühma nime ja ametikohaga (vajaduse korral) ning vastukaja kriitilise läbivaatamise aruandele (kui neid on);

ressursi- ja heiteprofiil (ei ole kohustuslik, kui seda peetakse tundlikuks teabeks ning see esitatakse eraldi konfidentsiaalses aruandes, vt allpool);

kontrollija kinnitus oma kvalifikatsiooni kohta, kuhu on märgitud iga käesoleva juhendi punktis 10.3 määratletud kriteeriumi kohta saadud punktide arv.

8.2.4   Neljas osa: konfidentsiaalne aruanne

Konfidentsiaalne aruanne on aruande mittekohustuslik osa, milles esitatakse kõik avaldamisele mittekuuluvad konfidentsiaalsed või ärisaladuse alla kuuluvad andmed (kaasa arvatud töötlemata andmed). See aruanne esitatakse kontrollijatele konfidentsiaalselt.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Organisatsioonivälises suhtluses kasutatav toote keskkonnajalajälje uuring peab sisaldama uuringuaruannet, mis loob usaldusväärse aluse toote keskkonnatoime hindamiseks, jälgimiseks ja parandamiseks aja jooksul. Toote keskkonnajalajälje uuringuaruanne peab sisaldama vähemalt kokkuvõtet, põhiaruannet ja lisa. Nimetatud osad peavad sisaldama kõiki käesolevas peatükis loetletud elemente. Aruandele võib lisada täiendavat toetavat teavet, näiteks konfidentsiaalse aruande.

Lisanõuded tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse ja põhjendatakse kõrvalekaldeid 8. peatükis esitatud standardsetest aruandlusnõuetest ning kirjeldatakse ja põhjendatakse täiendavaid ja/või erinevaid aruandlusnõudeid, mis võivad sõltuda näiteks toote keskkonnajalajälje uuringu kasutusalast või hinnatava toote liigist. Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, kas toote keskkonnajalajälje uuringutulemused tuleb aruandes esitada eraldi iga valitud olelusringi etapi kohta.

9.   TOOTE KESKKONNAJALAJÄLJE UURINGU KRIITILINE LÄBIVAATAMINE

9.1   Üldist  (107)

Kriitiline läbivaatamine on vajalik toote keskkonnajalajälje uuringutulemuste usaldusväärsuse tagamiseks ja keskkonnajalajälje uuringu kvaliteedi parandamiseks.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Väidetavalt käesoleva juhendi nõuetele vastavad toodete keskkonnajalajälje organisatsioonisisesed uuringud ning kõik organisatsioonivälises (ettevõtjatevahelises ning ettevõtja ja tarbija vahelises) suhtluses kasutatavad toodete keskkonnajalajälje uuringud kuuluvad läbivaatamisele. Läbivaatamisega tagatakse, et

toote keskkonnajalajälje uuringus kasutatud meetodid on kooskõlas käesoleva juhendiga;

toote keskkonnajalajälje uuringus kasutatud meetodid on teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud;

kasutatud andmed on sobivad, mõistlikud ning vastavad kindlaksmääratud andmekvaliteedinõuetele;

tulemuste tõlgendamisel on arvestatud kindlaks tehtud piirangutega;

uuringuaruandes esitatud teave on läbipaistev, õige ja järjepidev.

9.2   Läbivaatamise liik

Kõige sobivam läbivaatamise liik, millega tagatakse minimaalne nõutud kvaliteet, on läbivaatamine sõltumatu väliskontrollija poolt. Läbivaatamise liik tuleks valida toote keskkonnajalajälje uuringu eesmärkide ja kavandatud kasutusala alusel.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Kui vastavates poliitikadokumentides ei ole määratud teisiti, kuuluvad kõik organisatsioonivälises suhtluses (108) kasutatavad uuringud kriitilisele läbivaatamisele vähemalt ühe sõltumatu ja kvalifitseeritud väliskontrollija (või kontrollijate rühma) poolt. Kui toote keskkonnajalajälje uuringute alusel tahetakse esitada avalikustatavaid võrdlevaid väiteid, peavad sellised uuringud olema kooskõlas vastava tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjaga ning kuuluvad kriitilisele läbivaatamisele kolme kvalifitseeritud sõltumatu väliskontrollija poolt. Väidetavalt käesoleva juhendi nõuetele vastavad toodete keskkonnajalajälje organisatsioonisisesed uuringud kuuluvad kriitilisele läbivaatamisele vähemalt ühe sõltumatu ja kvalifitseeritud väliskontrollija (või kontrollijate rühma) poolt.

Läbivaatamise liik tuleks valida toote keskkonnajalajälje uuringu eesmärkide ja kavandatud kasutusala alusel.

Nõue tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette täpsustatud nõuded sellistele toote keskkonnajalajälje uuringutele, mille alusel tahetakse esitada avalikustatavaid võrdlevaid väiteid (nt kas läbivaatamine vähemalt kolme sõltumatu kvalifitseeritud väliskontrollija poolt on piisav).

9.3   Kontrollija kvalifikatsioon

Võimalike kontrollijate sobivust hinnatakse punktisüsteemi alusel, võttes arvesse nende varasemat kontrollimis- ja auditeerimiskogemust, toodete keskkonnajalajälje või olelusringi hindamise meetodite ja praktika tundmist ning teadmisi uuritava tootega seotud tehnoloogiatest, protsessidest või muudest tegevustest. Tabelis 8 on esitatud punktisüsteem kõigi oluliste pädevus- ja kogemusvaldkondade hindamiseks.

Kui uuringu kavandatud kasutusalast ei tulene teisiti, tuleb koos uuringuga esitada vähemalt kontrollija poolt punktisüsteemi alusel koostatud kvalifikatsioonikinnitus.

Tabel 8

Punktisüsteem kontrollijate ja kontrollijate rühmade hindamiseks

 

Punktid

 

Valdkond

Tingimused

0

1

2

3

4

Kohustuslikud tingimused

Kontrolli- ja auditeerimispraktika

Kogemus aastates (109)

0–2

3–4

5–8

9–14

> 14

Kontrollimiste arv (110)

0–2

3–5

6–15

16–30

> 30

Olelusringi hindamise metodoloogia ja praktika tundmine

Kogemus aastates (111)

0–2

3–4

5–8

9–14

> 14

Olelusringi hindamisprojektides osalemise kordade arv

0–4

5–8

9–15

16–30

> 30

Keskkonnajalajäljeuuringuga seotud tehnoloogia või muude tegevuste tundmine

Erasektoris omandatud kogemus aastates (112)

0–2

(viimase 10 aasta jooksul)

3–5

(viimase 10 aasta jooksul)

6–10

(viimase 20 aasta jooksul)

11–20

> 20

Avalikus sektoris omandatud kogemus aastates (113)

0–2

(viimase 10 aasta jooksul)

3–5

(viimase 10 aasta jooksul)

6–10

(viimase 20 aasta jooksul)

11–20

> 20

Muud tingimused (114)

Kontrolli- ja auditeerimispraktika

Võimalikud lisapunktid auditeerimiskogemuse eest

2 punkti: vähemalt üks sõltumatu hindaja akrediteering toodete keskkonnateatise skeemi, ISO 14001 või muu keskkonnajuhtimissüsteemi raames.

1 punkt: keskkonnaauditi kursuste läbimine (vähemalt 40 tundi).

1 punkt: vähemalt ühe läbivaatamiskomisjoni esimehe ülesannete täitmine (olelusringi hindamise uuringute või muude keskkonnarakenduste valdkonnas).

1 punkt: keskkonnaauditialase koolituse kvalifitseeritud juhendaja.

Nõue toote keskkonnajalajälje uuringutele

Toote keskkonnajalajälje uuringu kriitiline läbivaatamine peab toimuma kavandatud kasutusalal kehtivate nõuete alusel. Kui ei ole määratud teisiti, peab kontrollija või kontrollijate rühm saama punktitabelis vähemalt kuus punkti, sealhulgas vähemalt ühe punkti iga kohustusliku tingimuse eest (st kontrolli- ja auditeerimispraktika, olelusringi hindamise metodoloogia ja praktika tundmine ning toote keskkonnajalajälje uuringuga seotud tehnoloogiate või muude tegevuste tundmine). Üksiktingimustele vastavuse eest arvestatakse punkte isikutele, kuid rühma puhul on lubatud ka erinevate tingimuste eest saadud punkte liita. Kontrollijad või kontrollijate rühmad peavad esitama kinnituse oma kvalifikatsiooni kohta, kuhu on märgitud nende punktisumma igas kategoorias ja kõigi kategooriate peale kokku. Kinnitus lisatakse toote keskkonnajalajälje uuringuaruandele.

10.   AKRONÜÜMID JA LÜHENDID

ADEME

Agence de l'Environnement et de la Maîtrise de l'Energie (Prantsuse keskkonna- ja energiajuhtimisagentuur)

B2B

ettevõtjatevaheline

B2C

ettevõtja ja tarbija vaheline

BSI

Briti Standardiinstituut

CFCs

klorofluorosüsivesinikud

CPA

toodete tegevusalapõhine statistiline klassifikaator

DQR

andmekvaliteedihinne

EIA

keskkonnamõju hindamine

ELCD

olelusringi hindamise Euroopa andmebaas (European Reference Life Cycle Database)

EF

keskkonnajalajälg

EMAS

keskkonnajuhtimis- ja auditeerimissüsteem

EMS

keskkonnajuhtimissüsteem

EoL

lõppkäitlus

EPD

toote keskkonnateatis

GHG

kasvuhoonegaas

GRI

globaalne aruandlusalgatus

ILCD

olelusringi rahvusvaheline andmesüsteem (International Reference Life Cycle Data System)

IPCC

valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (Intergovernmental Panel on Climate Change)

ISIC

rahvusvaheline majanduse tegevusalade klassifikaator

ISO

Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon

IUCN

Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühing

KT

kirjeldustegur

LCA

olelusringi hindamine

LCI

olelusringi andmik

LCIA

olelusringi mõjuhindamine

LCT

olelusringipõhine mõtteviis

NACE

Euroopa majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator

OEF

organisatsiooni keskkonnajalajälg

PAS

üldkasutatav spetsifikatsioon

PCR

tootekategooria eeskiri

PEFCR

tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri

WRI

Maailma Loodusvarade Instituut

WBCSD

maailma säästva arengu ärinõukogu (World Business Council for Sustainable Development)

11.   SÕNASTIK

Analüüsiüksus– analüüsiüksusega piiritletakse hinnatava toote funktsioonide ja/või teenuste kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed aspektid; analüüsiüksuse määratluses vastatakse küsimustele: „mis? ”, „kui palju? ”, „kui hästi?” ja „kui kauaks?”.

Andmekvaliteet– andmete vastavus esitatud nõuetele (ISO 14040:2006). Andmekvaliteedil on mitmeid aspekte, näiteks tehnoloogiline, geograafiline ja ajaline esindavus, samuti andmiku täielikkus ja täpsus.

Andmete ekstrapoleerimine–

teatud protsessi andmete kasutamine puuduvate andmetega sarnase protsessi kirjeldamiseks eeldusel, et olemasolevad andmed on piisavalt esindavad.

Atributsiooniline– protsessipõhine modelleerimismeetod, mille eesmärk on väljendada keskmisi tingimusi ühe kindla väärtusena, arvestamata turuolukorrast tingitud mõjusid.

Eeletapid– tarneahela etapid, mida ostetud kaubad/teenused läbivad enne süsteemi piiridesse jõudmist.

Esiplaaniprotsessid– toote olelusringi protsessid, mille kohta on võimalik saada otsest teavet. Esiplaaniprotsesside hulka kuuluvad näiteks tootja tegevuskohas toimuvad ning tootja või tema töövõtjate korraldatud protsessid (nt toodete transport, peakontori teenused jne).

Ettevõtjatevaheline (B2B)– nii kirjeldatakse ettevõtjate, näiteks tootja ja hulgimüüja või hulgi- ja jaemüüja, omavahelisi tehinguid.

Ettevõtja ja tarbija vaheline (B2C)– nii kirjeldatakse tehinguid ettevõtja ja tarbijate, näiteks jaemüüja ja ostjate vahel. Standardi ISO 14025:2006 kohaselt on tarbija „üksikisik, kes ostab või kasutab tooteid, vara või teenuseid eraotstarbel”.

Etalonvoog– konkreetse tootesüsteemi protsesside väljundnäitajad, mis on vajalikud analüüsiüksusega väljendatud funktsiooni täitmiseks (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

Eutrofeerumine– kanalisatsioonisüsteemidest ja väetatavalt põllumajandusmaalt pärinevad toitained (peamiselt lämmastik ja fosfor) kiirendavad vetikate ja veetaimede kasvu. Orgaanilise aine lagundamisel tarbitakse hapnikku, vähendades vee hapnikusisaldust, mis võib mõnel juhul põhjustada kalade surma. Eutrofeerumise analüüsil teisendatakse keskkonda sattunud ainete kogus ühtseks näitajaks, mida väljendatakse surnud biomassi lagundamiseks vajaliku hapnikuhulgana.

Globaalse soojendamise potentsiaal (GWP)– kasvuhoonegaasi võime mõjutada soojuse peegeldumist. Seda väljendatakse kordajana mõne võrdlusaine suhtes (näiteks CO2-ekvivalentühikud) kindla ajavahemiku kohta (nt GWP 20, GWP 100, GWP 500 tähendab, et globaalse soojendamise potentsiaal esitatakse vastavalt 20, 100 ja 500 aasta kohta). See on seotud maailma pinnaõhu keskmise temperatuuri muutumisega, mis omakorda muudab mitmesuguseid kliimanäitajaid ja nende mõju, näiteks tormide sagedus ja tugevus, sademete hulk, üleujutuste sagedus jne.

Hapestumine– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab hapestavate ainete keskkonnamõju. Gaasilise NOx, NH3 ja SOx heitkoguste mineraliseerumise tagajärjel vabanevad vesinikuioonid (H+). Kui sellised prootonid satuvad vähese puhverdusvõimega piirkonda, hakkavad need soodustama mulla ja vee hapestumist, mis toob kaasa metsade taandumise ja järvede hapestumise.

Hällist hauani– toote olelusring, mis hõlmab tooraine hankimist ja töötlemist, toodangu turustamist, ladustamist, kasutamist ning kõrvaldamist või ringlussevõtmist. Arvesse võetakse olelusringi kõigi etappide asjaomased sisendid ja väljundid.

Hällist väravani– toote tarneahela osa, mis hõlmab etappe alates tooraine hankimisest (häll) kuni toote väljasaatmiseni tootja juurest. Ei sisalda turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise etappe.

Inimese tervist kahjustav ioniseeriv kiirgus– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab radioaktiivsete ainete keskkonda sattumisest tingitud kahjulikku mõju inimeste tervisele.

Inimest mõjutav kantserogeenne toksilisus– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab mürgiste ainete sissehingamisest, toidu/veega allaneelamisest või läbi naha tungimisest tingitud kahjulikku mõju inimeste tervisele, kui see on seotud vähktõvega.

Inimest mõjutav mittekantserogeenne toksilisus– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab mürgiste ainete sissehingamisest, toidu/veega allaneelamisest või läbi naha tungimisest tingitud kahjulikku mõju inimeste tervisele, kui vastavad tegurid ei ole seotud vähktõvega ning ei ole tingitud sissehingatavatest tahketest osakestest ega ioniseerivast kiirgusest.

Jaotamine– meetod multifunktsionaalsusprobleemide lahendamiseks. Jaotamine on „protsessi või tootesüsteemi sisend- ja väljundvoogude osadeks jagamine, nii et üks osa seostatakse uuritava tootesüsteemiga ning ülejäänud osad ühe või mitme muu tootesüsteemiga” (ISO 14040:2006).

Järgetapid– vaadeldavast punktist hilisemad toote tarneahela etapid.

Jäätmed– ained või esemed, mille valdaja kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama (ISO 14040:2006).

Kaalumine– kaalumine on täiendav aga mitte kohustuslik etapp, mis võib aidata analüüsi tulemusi tõlgendada ja tutvustada. Keskkonnajalajälje uuringutulemused korrutatakse erinevate kaaluteguritega, mis võimaldavad arvesse võtta vaadeldud mõjukategooriate suhtelist tähtsust. Keskkonnajalajälje uuringutulemuste kaalumine võimaldab erinevaid mõjukategooriaid otseselt võrrelda ning mõjukategooriate näitajaid summeerida, et saada tulemuseks üks üldine mõjunäitaja. Kaalumine eeldab hinnanguliste otsuste tegemist vaadeldud mõjukategooriate suhtelise tähtsuse kohta. Selliste hinnangute aluseks võivad olla eksperdiarvamused, sotsiaalteaduslikud uuringud, kultuurilised/poliitilised seisukohad või majanduslikud kaalutlused.

Keskkonda viidavad ained– õhku, vette ja pinnasesse juhitavad heitkogused (ISO 14040:2006).

Keskkonnaalane lisateave– keskkonnajalajälje mõjukategooriad ja muud keskkonnanäitajad, mis arvutatakse ja esitatakse koos toote keskkonnajalajälje uuringutulemustega.

Keskkonnaaspekt– organisatsiooni tegevuse või toodete osa, millel on või võib olla mõju keskkonnale (EMAS-määrus).

Keskkonnajalajälje mõjuhindamine– toote keskkonnajalajälje analüüsi etapp, mille eesmärk on mõista ja hinnata tootesüsteemi võimaliku keskkonnamõju suurust ja olulisust kogu olelusringi vältel (standardi ISO 14044:2006 põhjal). Keskkonnajalajälje mõjuhindamismeetodid võimaldavad määrata lihtvoogude mõju kirjeldustegureid kogumõju väljendamiseks vähese arvu keskmiste ja/või kahju näitajate abil.

Keskkonnajalajälje mõjuhindamismeetod– menetlus, mille kohaselt teisendatakse ressursi- ja heiteprofiili andmed uuritava keskkonnamõju kvantitatiivseteks osakaaludeks.

Keskkonnajalajälje mõjukategooria– ressursikasutuse või keskkonnamõju alaliik, millega on seotud ressursi- ja heiteprofiili andmed.

Keskkonnajalajälje mõjukategooria näitaja– keskkonnajalajälje mõjukategooria kvantifitseeritav kuju (standardi ISO 14000:2006 põhjal).

Keskkonnamehhanism– keskkonnajalajälje mõjukategooria juurde kuuluv füüsiliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside süsteem, mis seob omavahel ressursi- ja heiteprofiili tulemusi ning keskkonnajalajälje kategooria näitajaid (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

Keskkonnamõju– keskkonnas toimuv kahjulik või kasulik muutus, mis tervikuna või osaliselt tuleneb organisatsiooni tegevusest, toodetest või teenustest (EMAS-määrus).

Keskmistatud andmed– spetsiifiliste andmete toodanguga kaalutud keskmine.

Kirjeldusanalüüs– iga liigitatud sisendi/väljundi osakaalu arvutamine sellele vastavas keskkonnajalajälje mõjukategoorias ning kategooriasiseste osakaalude liitmine. See eeldab andmiku elementide korrutamist asjaomase aine ja keskkonnajalajälje mõjukategooria kirjeldusteguritega. Näiteks keskkonnajalajälje mõjukategooria „kliimamuutused” puhul valitakse võrdlusaineks CO2 ja võrdlusühikuks CO2-ekvivalentkilogramm.

Kirjeldustegur– kirjeldusmudeli põhjal leitav tegur, mille abil ressursi- ja heiteprofiili analüüsi tulemus teisendatakse ühtsetesse keskkonnajalajälje mõjukategooria näitaja ühikutesse (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

Koormusmäär– sõiduki tegeliku koormuse ja täiskoormuse või kandevõime suhe (nt mass või maht) ühel reisil.

Kriitiline läbivaatamine– protsess, mille eesmärk on tagada toote keskkonnajalajälje uuringu kooskõla käesoleva juhendi ning tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjade (kui need on olemas) põhimõtete ja nõuetega (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

Lihtvoog– ressursi- ja heiteprofiilis on lihtvoog „uuritavasse süsteemi sisenev materjal või energia, mis on võetud keskkonnast eelnevalt muundamata kujul, või uuritavast süsteemist väljuv materjal või energia, mis viiakse keskkonda ilma edasise muundamiseta” (ISO 14040, 3.12). Lihtvood on näiteks loodusest võetud ressursid ning õhku, vette või pinnasesse juhitavad heitkogused, mis on otseselt seotud keskkonnajalajälje mõjukategooriate kirjeldusteguritega.

Liigitamine– ressursi- ja heiteprofiilis tabeldatud materjali/energia sisendite ja väljundite paigutamine keskkonnajalajälje mõjukategooriatesse vastavalt iga aine võimalikule tähtsusele vastavas mõjukategoorias.

Liitvoog– ressursi- ja heiteprofiilis arvestatakse liitvoogude alla kõik süsteemi sisendid (nt elektrienergia, materjalid, transport) ja väljundid (nt jäätmed, kõrvalsaadused), mille lihtvoogudeks teisendamiseks tuleb neid täiendavalt modelleerida.

Maakasutus– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis on seotud maa kasutamise ja kasutusotstarbe muutmisega põllumajanduse, tee-ehituse, elamuehituse, mäetööstuse vms tegevusala huvides. Maa kasutamisega seoses vaadeldakse maakasutuse mõju, puudutatud maa-ala suurust ja kasutamise kestust (kvaliteedi muutus korrutatakse pindala ja kestusega). Maa kasutusotstarbe muutmisega seoses vaadeldakse maaomandil toimuvate muutuste ulatust ja puudutatud maa-ala suurust (kvaliteedi muutus korrutatakse pindalaga).

Maakasutuse kaudne muutmine– esineb juhul, kui vajadus kasutada maad teatud kindlal otstarbel toob kaasa muutusi väljaspool süsteemipiire, st muu kasutusotstarbega maa-aladel. Peamised võimalused selliste kaudsete mõjude kindlakstegemiseks on maakasutusvajaduse majanduslik modelleerimine ning tegevusalade ülemaailmse ümberpaiknemise modelleerimine. Selliselt saadud mudelite põhiline nõrkus on nende sõltuvus senistest trendidest, mis ei pruugi näidata tulevasi arenguid. Neid kasutatakse laialdaselt poliitiliste otsuste tegemiseks.

Maakasutuse otsene muutmine– kindlal maa-alal toimuv maa kasutusotstarbe muutmine, mis ei too kaasa muutusi muudes süsteemides.

Mulla orgaanilise aine sisaldus– mullas sisalduva orgaanilise aine koguse näitaja. Orgaaniline aine pärineb taimedelt ja loomadelt ning arvesse võetakse kogu mullas sisalduv orgaaniline aine, välja arvatud lagunemata aine.

Multifunktsionaalsus– kui protsessil või rajatisel on rohkem kui üks funktsioon, st selle abil pakutakse mitut erinevat kaupa ja/või teenust (ühendtooted), on see protsess või rajatis multifunktsionaalne. Sellises olukorras tuleb kõik protsessiga seotud sisendid ja heitkogused jaotada huvipakkuva toote ja ülejäänud ühendtoodete vahel teatud põhimõtete alusel.

Määramatusanalüüs– andmete muutuvuse ja uuringuvalikutest tingitud määramatuse tõttu toote keskkonnajalajälje uuringutulemustes sisalduva ebatäpsuse hindamine.

Normaliseerimine– kirjeldusanalüüsile järgnev mittekohustuslik etapp, mille käigus keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemused korrutatakse võrdlusüksuse (nt kogu riik või keskmine elanik) üldandmikule vastavate normaliseerimisteguritega. Keskkonnajalajälje mõjuhinnangu normaliseeritud tulemused näitavad analüüsitud süsteemi põhjustatud mõju osakaalu võrdlusüksuse kohta igas mõjukategoorias. Kui erinevate mõjuvaldkondade keskkonnajalajälje mõjuhindamise normaliseeritud tulemused esitatakse üksteise kõrval, aitab see näha, millised mõjukategooriad on analüüsitud süsteemi puhul kõige rohkem ja kõige vähem olulised. Keskkonnajalajälje mõjuhindamise normaliseeritud tulemused näitavad ainult analüüsitud süsteemi mõju osakaalu võimalikus kogumõjus, mitte vastava kogumõju tõsidust/olulisust. Normaliseeritud tulemustel ei ole ühikut, kuid nad ei ole omavahel liidetavad.

Olelusring– tootesüsteemi järjestikused omavahel seotud etapid alates tooraine hankimisest või loodusvarade võtmisest kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni (ISO 14040:2006).

Olelusringi hindamine– kogu olelusringi jooksul tootesüsteemiga seotud sisendite, väljundite ja võimalike keskkonnamõjude kohta andmete kogumine ja hindamine (ISO 14040:2006).

Olelusringil põhinev käsitlusviis– toodetega seotud ressursivoogude ja keskkonnamõjutustega arvestamine tarneahela perspektiivist, mis hõlmab kõiki tegevusetappe alates tooraine hankimisest, töötlemisest, toodete turustamisest ja kasutamisest kuni lõppkäitluseni koos kõigi nendest tingitud keskkonnamõjudega (selle asemel et keskenduda ainult ühele teemale).

Olelusringi mõjuhindamine– olelusringi hindamise etapp, mille eesmärk on mõista ja hinnata süsteemi võimaliku keskkonnamõju suurust ja olulisust kogu olelusringi vältel (ISO 14040:2006). Olelusringi mõjuhindamismeetodid võimaldavad määrata lihtvoogude mõju kirjeldustegureid, et arvutada keskmisi ja/või kahju koondnäitajaid.

Osadeks lahutamine– multifunktsionaalsete protsesside või rajatiste üksikute osade eristamine eesmärgiga määrata kindlaks, millised sisendvood on otseselt seotud iga protsessi või rajatise väljundiga. Protsessi uurimisel vaadatakse, kas seda saab osadeks lahutada. Kui osadeks lahutamine on võimalik, tuleks andmeid koguda ainult nende protsessiüksuste kohta, mis on otseselt seotud uuritavate toodete/teenustega.

Osooni fotokeemiline teke– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab troposfääri maapinnalähedase osooni teket tingimustes, kus lämmastikoksiidid (NOx) ja päikesekiirgus põhjustavad lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) ja süsinikmonooksiidi (CO) fotokeemilist oksüdeerumist. Troposfääri maapinnalähedane osoon reageerib orgaanilise ainega ning suures koguses kahjustab see taimi, inimeste hingamisteid ja tehismaterjale.

Osoonikihi kahanemine– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab stratosfääri osoonikihi hõrenemist osoonikihti kahandavate ainete, näiteks kaua püsivaid kroomi- ja broomiühendeid (klorofluorosüsinikud, klorofluorosüsivesinikud, haloonid) sisaldavate gaaside, heite tagajärjel.

Otseselt seotud– nii nimetatakse kindlaksmääratud süsteemi piirides aset leidvat protsessi, tegevust või mõju.

Protsessiüksus– ressursi- ja heiteprofiilis käsitletav väikseim element, mille kohta esitatakse kvantifitseeritavaid sisend- ja väljundandmeid (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

Ressursside ammendamine– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab taastuvate ja taastumatute, biootiliste ja abiootiliste loodusvarade kasutamist.

Ressursi- ja heiteprofiil– uuritava toote tarneahela kõigi etappidega seotud sisendite ja väljundite kohta kogutud andmete kogum. Ressursi- ja heiteprofiil on valmis, kui selles on liitvood teisendatud lihtvoogudeks.

Ressursi- ja heiteprofiili tulemused– ressursi- ja heiteprofiili koostamise tulemus, milles loetletakse süsteemipiire ületavad vood ning mis on keskkonnajalajälje mõjuhindamise lähtekohaks.

Sisend– protsessiüksusesse sisenev toode, materjal või energiavoog. Toodete ja materjalide hulka kuuluvad tooraine, vahesaadused ja ühendtooted (ISO 14040:2006).

Sissehingatavad tahked osakesed– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab tahkete osakeste ja nende lähteainete (NOx, SOx, NH3) heitest tingitud kahjulikku mõju inimeste tervisele.

Spetsiifilised andmed– otseselt mõõdetud või kogutud andmed, mis annavad esindava pildi konkreetse rajatise või rajatiste rühma tegevusest. Samatähenduslik mõistega „esmased andmed”.

Süsinikdioksiidi ajutine talletamine– toimub sel juhul, kui toode „vähendab atmosfääri kogunenud kasvuhoonegaase” või aitab saavutada „negatiivseid heitkoguseid”, eemaldades või talletades süsinikku piiratud aja jooksul.

Süsteemipiirid– uuringus käsitletavate ja sellest välja jäetavate aspektide kirjeldus. Näiteks „hällist hauani” keskkonnajalajälje analüüsis tuleks käsitleda kõiki tegevusi alates tooraine hankimisest ja töötlemisest kuni toote turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise või ringlussevõtuni.

Süsteemipiiride skeem– toote keskkonnajalajälje uuringu jaoks määratletud süsteemipiiride graafiline kujutis.

Taustaprotsessid .– toote olelusringi protsessid, mille kohta ei ole võimalik saada otsest teavet. Näiteks peetakse taustaprotsessideks enamikku olelusringi eeletappide protsesse ja üldjuhul kõiki järgetappide protsesse.

Toode– mis tahes kaup või teenus (ISO 14040:2006).

Tooraine– toote valmistamiseks kasutatav esmane või teisene materjal (ISO 14040:2006).

Tootekategooria– samaväärsete funktsioonidega toodete rühm (ISO 14025:2006).

Tootekategooria eeskiri– kogum konkreetseid reegleid, nõudeid ja juhiseid ühe või mitme tootekategooria kohta III tüüpi keskkonnateatiste koostamiseks (ISO 14025:2006).

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri– kogum olelusringil põhinevaid ühe tooteliigiga seotud reegleid, mis täiendavad toodete keskkonnajalajälje uuringute üldisi metoodikajuhiseid, täpsustades neid konkreetse tootekategooria tasandil. Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri aitab pöörata toote keskkonnajalajälje uuringus rohkem tähelepanu kõige olulisematele aspektidele ja näitajatele, suurendades sellega uuringute asjakohasust, korratavust ja järjepidevust.

Tootesüsteem– liht- ja tootevoogusid sisaldavate ühe või mitme kindla funktsiooniga protsessiüksuste kogum, mille põhjal kujuneb toote olelusring (ISO 14040:2006).

Tootevoog– teisest tootesüsteemist saabuvad või teise tootesüsteemi suunatavad tooted (ISO 14040:2006).

Tundlikkusanalüüs– süstemaatiline menetlus, mille kohaselt hinnatakse kasutatavate meetodite ja kogutavate andmete valiku mõju toote keskkonnajalajälje uuringutulemustele (standardi ISO 14040: 2006 põhjal).

Vahesaadus– protsessiüksuse väljund, millest saab teise protsessiüksuse sisend ja mis vajab süsteemis edasist muundamist (ISO 14040:2006).

Viibega heited– heitkogused, mis on aja jooksul vabanenud, st pikaajalisel kasutusel või ringlusest kõrvaldamise lõppetapis, võrreldes üksikheitkogusega ajaühikus t.

Vooskeem– hinnatava toote olelusringi ühel või mitmel etapil esinevate voogude skeem.

Võrdlev väide– toote keskkonnajalajälje uuringul ja seda toetavatel tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjadel põhinev avaldus toodete keskkonnaalase paremuse või samaväärsuse kohta (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

Võrdlus– toodete keskkonnajalajälje uuringutulemustel põhinev ning vastavaid tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirju arvesse võttev kahe või enama toote (graafiliselt või muul viisil esitatud) võrdlus.

Väljund– protsessiüksusest väljuv toode, materjal või energiavoog. Toodete ja materjalide hulka kuuluvad tooraine, vahesaadused, ühendtooted ja keskkonda viidavad ained (ISO 14040:2006).

Väravast hauani– toote tarneahela osa, mis hõlmab ainult toodangu turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise või ringlussevõtu etappe.

Väravast väravani– toote tarneahela osa, mis hõlmab ainult ühes kindlas organisatsioonis või tegevuskohas tootega aset leidvaid protsesse.

Ökoloogiline jalajälg– „tootlike maa- ja veeökosüsteemide pindala, mis on vajalik rahvastiku tarbitavate ressursside taastootmiseks ja tekitatavate jäätmete sidumiseks, olenemata selliste maa- ja veeökosüsteemide asukohast Maal” (Wackernagel ja Rees, 1996). Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kohane keskkonnajalajälje mõiste ei kattu täielikult Wackernageli ja Reesi ökoloogilise jalajälje mõistega; põhierinevused on loetletud X lisas.

Ökotoksilisus– keskkonnajalajälje mõjukategooria, mis hõlmab üksikuid liike kahjustavat ning ökosüsteemi struktuuri ja funktsioone muutvat toksilist mõju ökosüsteemile. Ökotoksilisust põhjustavad erinevad toksilised mehhanismid, mis käivituvad ökosüsteemi tervist otseselt mõjutavate ainete keskkonda pääsemisel.

Ühendfunktsioonid– kaks või enam funktsiooni, mis tulenevad samast protsessiüksusest või tootesüsteemist.

Ühendtooted– kaks või enam toodet, mis valmivad samas protsessiüksuses või tootesüsteemis (ISO 14040:2006).

Üldised andmed– andmed, mille saamiseks ei kasutata otsest andmekogumist, mõõtmist ega hindamist, vaid mis võetakse mõne kolmanda isiku olelusringi andmikust või muust allikast, mis vastab toodete keskkonnajalajälje meetodi andmekvaliteedinõuetele.

III tüüpi keskkonnateatis– keskkonnaalane deklaratsioon, milles esitatakse eelnevalt määratud parameetritele vastavaid kvantifitseeritavaid andmeid ning vajaduse korral keskkonnaalast lisateavet (ISO 14025:2006). Eelnevalt määratud parameetrite aluseks on standardiseeria ISO 14040, kuhu kuuluvad standardid ISO 14040 kuni ISO 14044.

12.   VIITED

ADEME (2011): masstoodangut käsitleva keskkonnateavituse üldpõhimõtted, BPX 30-323-0. Internetis kättesaadav aadressil http://www2.ademe.fr/servlet/getDoc?id=11433&m=3&cid=96.

BSI (2011): PAS 2050:2011 kogu olelusringi vältel toodete ja teenustega seotud kasvuhoonegaaside heitkoguse hindamismeetodi kirjeldus. BSI, London, 38 lk.

CE Delft (2010). Biokütused: maakasutuse kaudse muutmise mõju kasvuhoonegaasidele. Kättesaadav aadressil http://www.birdlife.org/eu/pdfs/PPT_carbon_bomb_CE_delft.pdf.

Euroopa Liidu Nõukogu (2008): Nõukogu järeldused „Säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika tegevuskava” kohta. http://www.eu2008.fr/webdav/site/PFUE/shared/import/1204_Conseil_Environnement/Council_conclusions_Sustainable_consumption_and_production_EN.pdf.

Euroopa Liidu Nõukogu (2010): Nõukogu järeldused säästva materjalide majandamise ning säästva tootmise ja tarbimise kohta: oluline panus ressursitõhusa Euroopa juhtalgatusse.

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/envir/118642.pdf.

Dreicer M., Tort V. ja Manen P. (1995): ExternE, Externalities of Energy, Vol. 5 Nuclear, Centre d'étude sur l'Evaluation de la Protection dans le domaine nucléaire (CEPN), edited by the European Commission DGXII, Science, Research and development JOULE, Luxembourg.

Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2010): International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook – General guide for Life Cycle Assessment – Detailed guidance. First edition March 2010. ISBN 978-92-79-19092-6, doi: 10.2788/38479. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg.

Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2010): International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook – Review schemes for Life Cycle Assessment. First edition March 2010. ISBN 978-92-79-19094-0, doi: 10.2788/39791. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg.

Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2010): International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook – Framework and Requirements for Life Cycle Impact Assessment Models and Indicators. First edition March 2010. ISBN 978-92-79-17539-8, doi: 10.2788/38719. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg.

Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2010): International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook – Nomenclature and other conventions. First edition March 2010. ISBN 978-92-79-15861-2, doi: 10.2788/96557. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg.

Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2011a): International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook – Recommendations based on existing environmental impact assessment models and factors for Life Cycle Assessment in a European context. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, trükkimisel.

Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2011b): Analysis of Existing Environmental Footprint Methodologies for Products and Organizations: Recommendations, Rationale, and Alignment, trükkimisel.

http://ec.europa.eu/environment/eussd/corporate_footprint.htm.

Euroopa Komisjon (2010): komisjoni otsus, 10. juuni 2010, juhendi kohta maa süsinikuvarude arvutamiseks vastavalt direktiivi 2009/28/EÜ V lisale (teatavaks tehtud numbri K(2010) 3751 all), Euroopa Liidu Teataja, Brüssel.

Euroopa Komisjon (2011): ressursitõhusa Euroopa tegevuskava - KOM(2011) 571.

Euroopa Komisjoni (2012) ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ning direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. COM(2012) 595 (final). Brüssel.

Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu (2009): Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ, 23. aprill 2009, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta, Euroopa Liidu Teataja, Brüssel.

Euroopa Liit (2009): direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta, Euroopa Liidu Teataja.

Eurostat: http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/environment/data/main_tables.

Frischknecht R., Steiner R. ja Jungbluth N. (2008): The Ecological Scarcity Method – Eco-Factors 2006. A method for impact assessment in LCA. Environmental studies no. 0906. Federal Office for the Environment (FOEN), Bern. 188 lk.

Global Footprint Network (2009): ökoloogilise jalajälje standardid, 2009. Internetis kättesaadav aadressil http://www.footprintnetwork.org/images/uploads/Ecological_Footprint_Standards_2009.pdf.

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) (2007): IPCC neljas hindamisaruanne: Kliimamuutused 2007. http://www.ipcc.ch/ipccreports/assessments-reports.htm.

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) (2003): IPCC maakasutamise, maakasutuse muutumise ning metsanduse hea tava juhendid, valitsustevaheline kliimamuutuste rühm, Hayama.

Valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) (2006): kasvuhoonegaaside riiklike andmekogude koostamise IPCC juhis: 4. osa, põllumajandus, metsandus ja muu maakastutus, IGES, Jaapan.

ISO 14025:2006. Rahvusvaheline standard. Keskkonnaalased sildid ja deklaratsioonid. Liigi III keskkonnaalased deklaratsioonid. Põhimõtted ja protseduurid. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon. Genf, Šveits.

ISO 14040:2006. Rahvusvaheline standard. Keskkonnakorraldus. Olelusringi hindamine. Põhimõtted ja raamistik. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon. Genf, Šveits.

ISO 14044:2006. Rahvusvaheline standard. Keskkonnakorraldus. Olelusringi hindamine. Nõuded ja juhised. Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon. Genf, Šveits.

Milà i Canals L., Romanyà J. ja Cowell S.J. (2007): Method for assessing impacts on life support functions (LSF) related to the use of ‘fertile land’ in Life Cycle Assessment (LCA). Journal of Cleaner Production 15: 1426–1440.

PAS 2050 (2011). Toodete ja teenuste olelusringi jooksul tekkiva kasvuhoonegaaside heite hindamismeetodite kirjeldus. Internetis kättesaadav aadressil http://www.bsigroup.com/en/Standards-and-Publications/How-we-can-help-you/Professional-Standards-Service/PAS-2050/.

Rabl A. ja Spadaro J.V. (2004): The RiskPoll software, version 1.051 (dated August 2004). http://www.arirabl.com.

Rosenbaum R.K., Bachmann T.M., Gold L.S., Huijbregts M.A.J., Jolliet O., Juraske R., Köhler A., Larsen H.F., MacLeod M., Margni M., McKone T.E., Payet J., Schuhmacher M., van de Meent D. ja Hauschild M.Z. (2008): USEtox - The UNEP-SETAC toxicity model: recommended characterisation factors for human toxicity and freshwater ecotoxicity in Life Cycle Impact Assessment. International Journal of Life Cycle Assessment 13(7): 532–546, 2008.

Seppälä J., Posch M., Johansson M. ja Hettelingh J.P. (2006): Country-dependent Characterisation Factors for Acidification and Terrestrial Eutrophication Based on Accumulated Exceedance as an Impact Category Indicator. International Journal of Life Cycle Assessment 11(6): 403–416.

Struijs J., Beusen A., van Jaarsveld H. ja Huijbregts M.A.J. (2009): Aquatic Eutrophication. Chapter 6 in: Goedkoop M., Heijungs R., Huijbregts M.A.J., De Schryver A., Struijs J., Van Zelm R. (2009): ReCiPe 2008 – A life cycle impact assessment method which comprises harmonised category indicators at the midpoint and the endpoint level. Report I: Characterisation factors, first edition.

Van Oers L., de Koning A., Guinee J.B. ja Huppes G. (2002): Abiotic Resource Depletion in LCA. Road and Hydraulic Engineering Institute, Ministry of Transport and Water, Amsterdam.

Van Zelm R., Huijbregts M.A.J., Den Hollander H.A., Van Jaarsveld H.A., Sauter F.J., Struijs J., Van Wijnen H.J. ja Van de Meent D. (2008): European characterisation factors for human health damage of PM10 and ozone in life cycle impact assessment. Atmospheric Environment 42, 441–453.

Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (WMO) (1999): Scientific Assessment of Ozone Depletion: 1998. Global Ozone Research and Monitoring Project – Report No. 44, ISBN 92-807-1722-7, Genf.

Maailma loodusvarade instituut (WRI) ja maailma säästva arengu ärinõukogu (WBCSD) (2011): toodete olelusringi arvestus- ja aruandlusstandard. Kasvuhoonegaaside protokoll. WRI, US, 144 lk.

Maailma loodusvarade instituut (WRI) ja maailma säästva arengu ärinõukogu (WBCSD) (2004): kasvuhoonegaaside protokoll. Ettevõtete arvestus- ja aruandlusstandard.

Maailma loodusvarade instituut (WRI) ja maailma säästva arengu ärinõukogu (WBCSD) (2011): kasvuhoonegaaside protokoll. Ettevõtete väärtusahela (3. valdkonna) arvestus- ja aruandlusstandard.

I   lisa

Ülevaade toote keskkonnajalajälje uuringule ja tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjale esitatavatest kohustuslikest põhinõuetest

Järgmises tabelis esitatakse ülevaade toote keskkonnajalajälje uuringute kõigist kohustuslikest nõuetest, samuti tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja suhtes kehtivatest (kohustuslikest, soovituslikest ja valikulistest) lisanõuetest. Nõudeid on põhjalikumalt seletatud käesoleva juhendi erinevates osades, millele on viidatud tabeli esimeses veerus.

Tabel 9

Ülevaade toote keskkonnajalajälje uuringute kohustuslikest põhinõuetest ja tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjade lisanõuetest

Peatükk/punkt

Kriteerium

Nõuded toote keskkonnajalajälje uuringutele

Lisanõuded tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjadele

1

Üldine käsitlusviis

Toote keskkonnajalajälje uuringute aluseks peab olema olelusringipõhine mõtteviis.

 

1.1

Põhimõtted

Käesoleva juhendi kasutajad peavad toote keskkonnajalajälje uuringu korraldamisel lähtuma allpool nimetatud põhimõtetest.

1.

Asjakohasus

2.

Täielikkus

3.

Järjepidevus

4.

Täpsus

5.

Läbipaistvus

Tootekategooriate keskkonnajalajälje leidmise eeskirjade koostamispõhimõtted:

1.

seos toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendiga;

2.

valitud huvitatud isikute kaasamine;

3.

võrreldavuse poole püüdlemine.

2.1

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjade roll

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja puudumise korral tuleb eeskirjas käsitlemisele kuuluvaid põhivaldkondi (loetletud käesolevas juhendis) kirjeldada, tehtud valikut põhjendada ja esitada see toote keskkonnajalajälje uuringus.

 

2.2

Seos olemasolevate tootekategooria eeskirjadega

 

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri peaks olema erinevaid kasutusalasid arvestades võimaluste piires kooskõlas olemasolevate rahvusvaheliste tootekategooria eeskirjadega.

2.3

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja tegevusalapõhine struktuur

 

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb kasutada vähemalt kahekohalist tegevusalapõhise tooteklassifikaatori numberkoodi (standardvalik). Siiski võidakse eeskirjas lubada (põhjendatud) kõrvalekaldeid (nt kolmekohaline kood). Näiteks keerukamate sektorite puhul ei piisa kahekohalisest koodist. Kui erineval meetodil toodetud sarnaste toodete määratlemiseks kasutatakse mitut erinevat tegevusalapõhise tooteklassifikaatori koodi, peab tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri hõlmama kõiki selliseid koode.

3.1

Eesmärgi määratlemine

Toote keskkonnajalajälje uuringu eesmärgi määratlus peab sisaldama järgmist:

tulemuste kavandatud kasutusalad;

uuringu korraldamise põhjused ja otsustuskontekst;

sihtauditoorium;

kas on kavas üldsusele avaldada võrdlusi ja/või võrdlevaid väiteid;

uuringu tellija;

läbivaatamismenetlus (kui on kohaldatav).

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette toote keskkonnajalajälje uuringu läbivaatamisnõuded.

4.1

Ulatuse määratlemine

Toote keskkonnajalajälje uuringu ulatuse määratlus peab olema kooskõlas uuringu määratletud eesmärkidega ning peab sisaldama järgmist:

analüüsiüksus ja etalonvoog;

süsteemipiirid;

keskkonnajalajälje mõjukategooriad;

eeldused ja piirangud.

 

4.2

Analüüsiüksus ja etalonvoog

Toote keskkonnajalajälje uuringu analüüsiüksus tuleb määratleda vastavalt järgmistele aspektidele:

funktsioonid/osutatavad teenused: „mis?”;

funktsiooni või teenuse ulatus: „kui palju?”;

eeldatav kvaliteet: „kui hästi?”;

toote kestus/kasutusaeg: „kui kaua?”;

NACE kood(id).

Kindlaks tuleb määrata analüüsiüksusega seotud sobiv etalonvoog. Analüüsimiseks kogutavad kvantitatiivsed sisendi- ja väljundiandmed tuleb arvutada etalonvoo suhtes.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse analüüsiühikuid.

4.3

Süsteemipiirid

Süsteemipiirid määratletakse vastavalt tarneahela üldisele loogikale, võttes tulemuste kavandatud kasutusaladest lähtuvalt arvesse kõiki etappe alates tooraine hankimisest ja töötlemisest kuni toodete valmistamise, turustamise, ladustamise, kasutamise ja lõppkäitluseni (st hällist hauani). Süsteemipiiridesse peavad kuuluma kõik analüüsiüksusega seotud tarneahela protsessid.

Süsteemipiiridesse kuuluvad protsessid jagatakse esiplaaniprotsessideks (st toote olelusringi põhiprotsessid, mille kohta on võimalik saada otsest teavet) ja taustaprotsessideks (st toote olelusringi protsessid, mille kohta ei ole võimalik saada otsest teavet).

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje uuringute süsteemipiire, sealhulgas asjaomaseid olelusringi etappe ja protsesse. Standardsest hällist hauani meetodist kõrvale kaldumise korral (nt tundmatu kasutusetapi või vahesaaduste lõppkäitluse väljajätmine) tuleb kasutatavat meetodit põhjalikult kirjeldada ja tehtud valikut põhjendada.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas kirjeldatakse järgetappide stsenaariume, et tagada võrreldavus ja järjepidevus muude keskkonnajalajälje uuringutega.

4.3

Kompensatsiooniühikud

Kompensatsiooniühikuid toote keskkonnajalajälje uuringus ei käsitleta. Siiski võib vastavad andmed esitada eraldi keskkonnaalase lisateabe all.

 

4.4

Keskkonnajalajälje mõjukategooriate ja meetodite valik

Toote keskkonnajalajälje uuringus tuleb käsitleda kõiki käesolevas juhendis nimetatud põhilisi keskkonnajalajälje mõjukategooriaid, kasutades neile vastavaid keskkonnajalajälje mõjuhindamismudeleid.

Mis tahes kategooria väljajätmise korral peab sellekohane otsus olema dokumenteeritud ja põhjendatud. Seda tuleb selgitada keskkonnajalajälje aruandes koos viitega asjakohastele dokumentidele. Tõlgendamise etapis tuleb kaaluda kategooriate väljajätmise mõju lõpptulemustele ning eriti võrreldavusele muude keskkonnajalajälje uuringutega. Sellekohased järeldused esitatakse aruandes. Väljajätmise põhjendatust hinnatakse läbivaatamise käigus.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, millised keskkonnajalajälje mõjukategooriad jäetakse uuringust välja ning miks see on põhjendatud, keskendudes eelkõige võrreldavusega seotud aspektidele.

4.5

Keskkonnaalase lisateabe valimine

Kui hinnatava toote võimalik keskkonnamõju ei ole keskkonnajalajälje mõjukategooriate või mõjuhindamismudelite põhiloendiga piisavalt kaetud, esitatakse kõik olulised seotud (kvalitatiivsed/kvantitatiivsed) keskkonnaaspektid eraldi keskkonnaalase lisateabe alapunktis. Need ei asenda siiski põhiliste keskkonnajalajälje mõjukategooriate kohustuslikke hindamismudeleid. Täiendavate kategooriate jaoks kasutatavad metoodilised mudelid peavad olema varustatud selgete viidete ja dokumentatsiooni ning vastavate näitajatega.

Keskkonnaalane lisateave peab

põhinema tõendatud andmetel ning olema läbi vaadatud või kontrollitud vastavalt standardi ISO 14020 ja standardi ISO 14021:1999 punkti 5 nõuetele;

olema täpne ja õige ning ei tohi olla eksitav;

olema seotud konkreetse tootekategooriaga.

Keskkonnaalases lisateabes tuleb esitada andmed otse merevette viidavate heitkoguste kohta (nimestiku kujul).

Kui keskkonnaalast lisateavet kasutatakse toote keskkonnajalajälje uuringu tõlgendamisel, peavad kõik sellise teabe aluseks olevad andmed vastama samadele kvaliteedinõuetele, mida kohaldatakse keskkonnajalajälje arvutamiseks kasutatavate andmete suhtes.

Keskkonnaalane lisateave peab olema seotud üksnes keskkonnaküsimustega. Kui teave või juhised (nt toodete ohutuskaardid) ei ole seotud toote keskkonnatoimega, siis seda toote keskkonnajalajälje uuringus ei käsitleta. Samuti ei esitata teavet õigusaktidega kehtestatud nõuete kohta.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, millist keskkonnaalast lisateavet tuleb toote keskkonnajalajälje uuringus esitada ning miks see on põhjendatud. Kõnealune lisateave tuleb esitada olelusringipõhise keskkonnajalajälje määramise tulemustest eraldi ning kõik vastava teabe saamiseks kasutatud meetodid ja eeldused peavad olema selgelt dokumenteeritud. Keskkonnaalane lisateave võib olla kvantitatiivne ja/või kvalitatiivne. Keskkonnaalane lisateave võib muu hulgas sisaldada järgmist:

tootekategooriaga seotud muu oluline keskkonnamõju;

muud olulised tehnilised näitajad, mida võidakse kasutada uuritava toote hindamiseks ning toote ja süsteemi üldise tõhususe analüüsimiseks võrdluses muude toodetega. Kõnealused tehnilised näitajad võivad olla näiteks taastuva või taastumatu energia või kütuse kasutamine, teiseste materjalide kasutamine, mageveeressursside kasutamine ning kõrvaldatavate ohtlike või tavajäätmete teke;

muud asjakohased meetodid, mis on vajalikud ressursi- ja heiteprofiilis loetletud voogude kirjeldusanalüüsi teostamiseks juhul, kui mõne voo (nt kemikaalirühmad) jaoks puuduvad standardmeetodi kohased kirjeldustegurid;

keskkonnaindeksid või tootevastutuse indeksid (vastavalt globaalse aruandlusalgatuse (Global Reporting Initiative, GRI) nõuetele);

energiatarbimine olelusringi jooksul esmaste energiaallikate lõikes, kusjuures eraldi näidatakse taastuvenergia tarbimist;

otsene energiatarbimine tootmisüksuses esmaste energiaallikate lõikes, kusjuures eraldi näidatakse taastuvenergia tarbimist;

väravast väravani etappide puhul selliste liikide arv, kelle elupaik asub tegevuse mõjualas ning kes on kantud Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu punasesse raamatusse või riiklikku kaitsenimekirja, erinevate väljasuremisohu tasemete lõikes;

kirjeldus selle kohta, millist olulist mõju avaldavad tegevused, tooted ja teenused kaitsealade või neist väljapoole jäävate suure elurikkusega alade elurikkusele;

jäätmete kogukaal jäätmete liigi ja kõrvaldamismeetodite lõikes;

Baseli konventsiooni I, II, III ja VIII lisa kohaselt ohtlike jäätmete hulka kuuluvate transporditavate, sisse ja välja veetud või käideldud jäätmete kaal ning välisriikidesse transporditud jäätmete protsent.

4.6

Eeldused/piirangud

Kõiki piiranguid ja kasutatud eeldusi tuleb aruandes läbipaistvalt kirjeldada.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb kirjeldada vastava tootekategooriaga seotud piiranguid ning määratleda, milliseid eeldusi kasutatakse piirangute ületamiseks.

5.1

Ressursi- ja heiteprofiil

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kajastada kõiki määratletud süsteemipiirides kasutatavaid ressursse ja olelusringi etappidega seotud heitkoguseid. Vastavad vood liigitatakse liht- ja liitvoogudeks. Seejärel teisendatakse kõik ressursi- ja heiteprofiilis loetletud liitvood lihtvoogudeks.

 

5.2

Ressursi- ja heiteprofiil – olukorra analüüsi etapp

Kui viiakse läbi olukorra analüüs (tungivalt soovitatav), kasutatakse punktis 5.6 osutatud andmekvaliteedinõuete täitmiseks hõlpsasti kättesaadavaid spetsiifilisi ja/või üldisi andmeid. Olukorra analüüsi etapil tuleb vaadelda kõiki protsesse ja tegevusi, mida kavatsetakse ressursi- ja heiteprofiilis kajastada. Tarneahela mõne etapi väljajätmine peab olema selgelt põhjendatud ning sellekohane põhjendus kuulub läbivaatamisele. Samuti tuleb käsitleda vastava etapi mõju lõpptulemustele.

Tarneahela selliste etappide puhul, mille jaoks ei ole kavas kasutada kvantitatiivset keskkonnajalajälje mõjuhindamist, esitatakse olukorra analüüsi käigus viited olemasolevale kirjandusele ja muudele allikatele, mis võimaldavad koostada keskkonna aspektist oluliste protsesside kvalitatiivseid kirjeldusi. Nimetatud kvalitatiivsed kirjeldused esitatakse keskkonnaalase lisateabe all.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette käsitlemisele kuuluvad protsessid ning nendega seotud andmekvaliteedi- ja läbivaatamisnõuded, mis võivad olla käesoleva juhendi nõuetest rangemad. Samuti märgitakse selles, milliste protsesside jaoks on nõutavad spetsiifilised andmed ja milliste kohta on lubatud või nõutav esitada üldisi andmeid.

5.4

Ressursi- ja heiteprofiil – andmed

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kajastada kõiki määratletud süsteemipiirides kasutatavaid ressursse ja olelusringi etappidega seotud heitkoguseid.

Kaaluda tuleb järgmiste etappide kajastamist ressursi- ja heiteprofiilis:

tooraine hankimine ja eeltöötlus;

tootmisvahendid: kasutatakse lineaarset kulumiarvestust. Arvesse võetakse tootmisvahendite eeldatavat kasutusiga (mitte bilansilise nullväärtuseni jõudmiseks kuluvat aega);

tootmine;

toodete turustamine ja ladustamine;

kasutamisetapp

logistika

lõppkäitlus

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskiri peab sisaldama vähemalt ühte näidet ressursi- ja heiteprofiili koostamise kohta, milles esitatakse muu hulgas järgmised andmed:

käsitletavate tegevuste/protsessidega seotud ainete loetelud;

ühikud;

lihtvoogude nimekiri.

Sellised andmed võivad olla kasutatavad tarneahela ühe või mitme etapi, protsessi või tegevuse puhul ning nende eesmärk on tagada andmete kogumine ja esitamine standardsel kujul. Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas võidakse esitada põhiliste eeletappide, väravast väravani etappide või järgetappide andmetele käesoleva juhendi nõuetest rangemaid nõudeid.

Tuumikmoodulisse (st väravast väravani etapp) kuuluvate protsesside/tegevuste modelleerimise kohta täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas lisaks järgmist:

käsitletavad tegevused/protsessid;

põhiprotsesside andmete kokkuvõtmise meetodid, sh erinevate rajatiste andmete keskmistamine;

keskkonnaalase lisateabe all esitamisele kuuluvad konkreetse tegevuskohaga seotud andmed;

erinõuded andmekvaliteedile, nt konkreetse tegevusega seotud mõõtmisandmete kogumine.

Kui tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette kõrvalekaldeid standardsetest süsteemipiiridest, mis hõlmavad kõiki etappe hällist hauani (nt nõutakse ainult hällist väravani etappide kajastamist), tuleb eeskirjas täpsustada, kuidas toimub ressursi- ja heiteprofiilis esitatud materjali- ja energiabilansside arvestamine.

5.4.5

Kasutamisetapp

Kui puudub käesoleva juhendi kohaselt välja töötatud meetod toodete kasutamisetapi andmete kindlakstegemiseks, valib vastava meetodi uuringut teostav organisatsioon. Tegelik kasutamisviis võib aga soovitatust erineda ning uuringus tuleks kasutada andmeid tegeliku kasutuse kohta, kui need on olemas. Käsitleda tuleb ka toodete kasutamise võimalikku mõju muudele süsteemidele.

Esitada tuleb dokumendid kasutatud meetodite ja eelduste kohta. Kõik kasutamisetapi uurimisel kasutatavad eeldused tuleb dokumenteerida.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse:

uuringus käsitlemisele kuuluvad kasutusolukorrad, kui neid on;

kasutamisetapi arvestuslik kestus.

5.4.6

Logistika

Arvesse tuleb võtta järgmisi transpordinäitajaid: transpordiliik, sõiduki liik ja kütusekulu, koormusmäär, tühisõitude osakaal (kui on kohaldatav ja asjakohane), veokaugus, toodete transpordimõju jaotus osakoormusteguri põhjal (st suure tihedusega toodete korral mass ja väikese tihedusega toodete korral ruumala) ja kütusetootmine.

Transpordist tingitud mõju väljendatakse standardsetes võrdlusühikutes, st tonnkilomeeter toodete korral ja reisijakilomeeter reisijateveo korral. Osutatud standardsetest võrdlusühikutest erinevate ühikute kasutamist tuleb põhjendada ja aruandes selgitada.

Transpordist tingitud keskkonnamõju arvutamiseks korrutatakse iga sõidukiliigi puhul arvestatav mõju ühe võrdlusühiku kohta a) vahemaa ja koormusega kaupade transpordi korral või b) vahemaa ja kindlaksmääratud transpordiolukordade põhjal leitud isikute arvuga isikute transpordi korral.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse uuringus käsitlemist vajavad transpordi-, turustamis- ja ladustamisolukorrad.

5.4.7

Lõppkäitlus

Süsteemipiiridesse kuuluvates protsessides tekkivaid jäätmevoogusid tuleb modelleerida kuni lihtvoogude tasemeni.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb vajaduse korral määratleda lõppkäitlusolukorrad. Olukordade kirjelduse aluseks peavad olema antud ajal (analüüsi teostamise aastal) käibivad tavad, kasutatavad tehnoloogiad ja andmed.

5.4.8

Elektrienergia kasutamine

Toote määratletud süsteemipiirides või selle eeletappidel tarbitud võrguelektri koguse arvestamiseks tuleb kasutada konkreetse elektritootja andmeid, kui need on olemas. Kui konkreetse elektritootja andmed puuduvad, tuleb kasutada olelusringi etappide toimumiskoha riigi energiakasutuse struktuuri andmeid. Toodete kasutamisetapil tarbitud elektrienergia puhul peab arvestuse aluseks olev energialiikide struktuur vastama müüdud elektrienergia osakaalule riikide või piirkondade võrdluses. Kui sellekohased andmed puuduvad, kasutatakse ELi keskmist energiakasutuse struktuuri või muud kõige esindavamat tarbimisstruktuuri.

Toote määratletud süsteemi piirides või selle eeletappidel tarbitud taastuvatest allikatest toodetud võrguelektri (ja sellega seotud mõju) puhul peab olema välistatud topeltarvestus. Toote keskkonnajalajälje aruandele lisatakseelektritootja kinnitus, et tarnitud elekter on toodetud taastuvatest energiaallikatest ja seda ei ole müüdud ühelegi teisele organisatsioonile.

 

5.4.9

Bioloogilise süsihappegaasi neeldumine ja heide

Bioloogilist päritolu süsihappegaasi neeldumise ja heite andmed tuleb esitada ressursi- ja heiteprofiilis eraldi.

 

5.4.9

Maakasutuse otsene ja kaudne muutmine (mõju kliimamuutustele)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste, mis tekivad maakasutuse otsesest muutmisest, arvutatakse tootega seotud mõju i) 20 aastat pärast maakasutuse muutmist või ii) hinnatud toote ekstraheerimisest ühtsel koristusperioodil (isegi kui see on pikem kui 20 aastat) ja kõige pikemal ajavahemikul. Lähemalt vaata VI lisa. Kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis tekivad maakasutuse kaudsest muutmisest, ei arvestata, v.a juhul, kui seda selgesõnaliselt nõutakse toote ökoloogilise jalajälje kategooria eeskirjades. Sel juhul antakse maakasutuse kaudse muutmise kohta aru eraldi täiendava keskkonnaalase teabena, kuid kasvuhoonegaaside mõjukategooria arvutamisel seda arvesse ei võeta.

 

5.4.9

Taastuvenergia tootmine

Süsteemipiirides toodetud taastuvenergia arvestusühikud arvutatakse seda energiat kasutava riigi korrigeeritud (välise taastuvenergia koguse lahutamise teel) keskmise energiakasutuse struktuuri suhtes. Kui sellekohased andmed puuduvad, kasutatakse ELi keskmist energiakasutuse struktuuri või muud kõige esindavamat tarbimisstruktuuri. Kui korrigeeritud jaotuste arvutamiseks vajalikud andmed puuduvad, kasutatakse korrigeerimata keskmist jaotust. Aruandes tuleb läbipaistvalt näidata, milline energialiikide struktuur on keskkonnakasu arvutamisel eelduseks võetud ning kas korrektsiooni on kasutatud või mitte.

 

5.4.9

(Süsiniku) ajutise talletamise ja viibega heite arvestamine

(Süsiniku) ajutise talletamise või viibega heite arvestusühikuid põhiliste keskkonnajalajälje mõjukategooriate arvutamisel ei arvestata. Need võib siiski esitada keskkonnaalase lisateabe all. Keskkonnaalase lisateabe all esitamine on kohustuslik, kui seda nõutakse vastavas tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas.

 

5.5

Nomenklatuur

Ressursi- ja heiteprofiilis tuleb kajastada kõiki määratletud süsteemi piirides kasutatavaid ressursse ja olelusringi etappidega seotud heitkoguseid, kasutades olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) nomenklatuurija näitajaid, nagu on kirjeldatud IV lisas. Kui ILCD ei sisalda uuritava voo nomenklatuuri ja näitajaid, peab uurija vastava nomenklatuuri koostama ja voo näitajad dokumenteerima.

 

5.6

Andmekvaliteedinõuded

Organisatsioonivälises, st ettevõtjatevahelises ning ettevõtja ja tarbija vahelises suhtluses kasutatavad toote keskkonnajalajälje uuringud peavad vastama andmekvaliteedinõuetele. Organisatsioonisiseselt kasutatavate keskkonnajalajälje uuringute puhul (mis väidetavalt on kooskõlas käesoleva juhendiga) on andmekvaliteedinõuete täitmine soovitatav, aga mitte kohustuslik. Kõik kõrvalekalded nõuetest tuleb dokumenteerida. Andmekvaliteedinõudeid kohaldatakse nii spetsiifiliste kui ka üldiste andmete suhtes.

Toote keskkonnajalajälje uuringute andmekvaliteedi poolkvalitatiivsel hindamisel lähtutakse järgmisest kuuest tingimusest: tehnoloogiline esindavus, geograafiline esindavus, ajaline esindavus, täielikkus, näitajate määramatus ja metodoloogiline sobivus.

Mittekohustuslikul olukorra analüüsi etapil kogutud andmed, mis kirjeldavad vähemalt 90 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias hinnanguliselt avalduvast mõjust, peavad olema kvalitatiivse eksperdihinnangu kohaselt vähemalt rahuldava kvaliteeditasemega.

Lõplikus ressursi- ja heiteprofiilis esitatavad spetsiifilised ja üldised andmed protsesside ja tegevuste kohta, mille arvele langeb vähemalt 70 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust, peavad olema vähemalt hea üldise kvaliteeditasemega. Kõnealuste protsesside kohta kogutud andmete kvaliteeti hinnatakse poolkvantitatiivsel meetodil ning hindamistulemused esitatakse aruandes. Ülejäänud 30 % mõju modelleerimisandmetest vähemalt kaks kolmandikku (st 20–30 %) peavad olema vähemalt rahuldava kvaliteediga. Rahuldavast kvaliteedist halvema kvaliteediga andmed ei tohi hõlmata rohkem kui 10 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust.

Andmete tehnoloogilise, geograafilise ja ajalise esindavuse nõuded kuuluvad läbivaatamisele toote keskkonnajalajälje uuringu osana. Andmete täielikkuse, metodoloogilise sobivuse ja järjepidevuse ning näitajate määramatuse nõuete täitmiseks tuleb üldisi andmeid hankida üksnes toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi nõuetele vastavatest andmeallikatest.

Andmete metodoloogiline sobivuse ja järjepidevusega seotud nõudeid, mis on esitatud tabelis 6, kohaldatakse kuni 2015. aasta lõpuni. Alates 2016. aastast on nõutav täielik vastavus toote keskkonnajalajälje metodoloogiale.

Üldiste andmete kvaliteeti hinnatakse sisendvoogude lõikes (nt trükikotta ostetud paber), samas kui spetsiifiliste andmete kvaliteeti hinnatakse üksikprotsesside, koondprotsesside või üksikute sisendvoogude lõikes.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitatakse täiendavaid suuniseid vastava tootekategooria andmete ajalise, geograafilise ja tehnoloogilise esindavuse kvaliteedihinnete määramiseks. Näiteks sätestatakse, milline kvaliteedihinne tuleks anda teatud kindlat aastat hõlmava andmestiku ajalisele esindavusele.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas võidakse näha ette (põhitingimustega võrreldes) täiendavaid tingimusi andmekvaliteedi hindamiseks.

Kui see on vaadeldava tootekategooria puhul asjakohane, võidakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitada rangemaid andmekvaliteedinõudeid. Need võivad olla muu hulgas seotud järgmiste aspektidega:

väravast väravani tegevused/protsessid;

eel- või järgetapid;

tootekategooria tarneahela põhitegevused;

tootekategooria keskkonnajalajälje põhilised mõjukategooriad.

5.7

Spetsiifiliste andmete kogumine

Spetsiifilisi andmeid tuleb koguda kõigi esiplaaniprotsesside kohta ning vajaduse korral taustaprotsesside kohta. Kui aga üldised andmed on esiplaaniprotsesside kirjeldamisel esindavamad või sobivamad (seda tuleb põhjendada ja põhjendus tuleb esitada aruandes), kasutatakse esiplaaniprotsesside puhul ka üldisi andmeid. Heitekoefitsiente võib tuletada ka üldiste andmete põhjal tingimusel, et andmekvaliteedinõuded on täidetud.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas:

1.

täpsustatakse, milliste protsesside kohta tuleb koguda spetsiifilisi andmeid;

2.

sätestatakse spetsiifiliste andmete kogumisele esitatavad nõuded;

3.

määratletakse iga tegevuskoha jaoks andmekogumisnõuete järgmised aspektid:

huvipakkuvad etapid ja kogutavate andmete katvus;

andmete kogumise koht (riigisiseselt, rahvusvaheliselt, hea esindavusega tehased jne);

andmete kogumise periood (aasta, hooaeg, kuu jne);

kui andmeid kogutakse ainult teatud geograafilises või ajalises vahemikus, tuleb seda põhjendada ning tõendada, et kogutud andmed moodustavad piisava valimi.

5.8

Üldiste andmete kogumine

Olemasolu korral tuleb kasutada valdkonnapõhiseid üldisi andmeid, mitte valdkonnaüleseid üldisi andmeid.

Kõik üldised andmed peavad vastama käesolevas dokumendis esitatud andmekvaliteedinõuetele.

Kasutatud andmete allikad peavad olema selgelt dokumenteeritud ning esitatud toote keskkonnajalajälje aruandes.

Olemasolu korral tuleks üldisi andmeid hankida järgmistest allikatest (tingimusel et andmed vastavad käesoleva juhendi andmekvaliteedinõuetele):

asjaomase tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja nõuetele vastavad andmed;

toote keskkonnajalajälje uuringute nõuetele vastavad andmed;

olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) andmevõrk (eelistades andmestikke, mis vastavad ILCD andmevõrgu nõuetele täies ulatuses, mitte üksnes algtasemel);

ELCD andmebaas.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse:

millistel juhtudel on lubatud kasutada ligikaudseid üldisi andmeid aine kohta, mille spetsiifilised andmed puuduvad;

tegeliku aine ja geneerilise aine vahelise nõutava sarnasuse määr;

vajaduse korral nõue kasutada rohkem kui ühte üldist andmestikku.

5.9

Andmelünkade täitmine

Andmelüngad tuleb täita parimate olemasolevate üldiste või ekstrapoleeritud andmetega. Selliste andmetega (kaasa arvatud üldiste andmete lünkade) kirjeldatud mõju osakaal ei tohi ületada 10 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast kogumõjust. Sellele vastab andmekvaliteedinõue, mille kohaselt 10 % andmetest on lubatud valida parimate olemasolevate andmete hulgast (ilma et neile kohaldataks täiendavaid andmekvaliteedinõudeid).

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas tuleb kirjeldada võimalikke andmelünki ning esitada üksikasjalikke juhiseid nende täitmiseks.

5.10

Multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine

Kõigi multifunktsionaalsusega seotud probleemide lahendamiseks tuleb kasutada järgimist otsustushierarhiat: 1) osadeks lahutamine või süsteemi laiendamine; 2) jaotamine tegeliku füüsilise seose põhjal (kaasa arvatud otsene asendus või mõni muu tegelik füüsiline seos); 3) jaotamine mõne muu seose põhjal (kaasa arvatud kaudne asendus või mõni muu aluseks võetav seos).

Kõiki selles seoses tehtud valikuid tuleb aruandes selgitada ning põhjendada, näidates, kuidas need aitavad saavutada üldist eesmärki, et tulemused oleksid füüsiliselt esindavad ja keskkonnaalaselt asjakohased. Ringlussevõtu või energia regenereerimise kontekstis vaadeldavate toodete multifunktsionaalsuse korral kasutatakse V lisas esitatud valemit. Eespool kirjeldatud otsustusprotsessi kohaldatakse ka lõppkäitluse etapil esineva multifunktsionaalsuse korral.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, kuidas toimub multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine kindlaksmääratud süsteemi piirides ning vajaduse korral ka eel- ja järgetappides. Kui see on võimalik või asjakohane, võidakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitada konkreetseid jaotustegureid. Kõik tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas esitatud lahendused multifunktsionaalsusprobleemile peavad olema selgelt põhjendatud, kusjuures põhjenduses lähtutakse käesolevas juhendis esitatud lahenduste hierarhiast.

Osadeks lahutamise korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, millised protsessid kuuluvad osadeks lahutamisele ning milliste põhimõtete kohaselt osadeks lahutamine toimub.

Füüsilise seose põhjal jaotamise korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, milliseid tegelikke füüsilisi seoseid tuleb arvesse võtta, ning määratakse vastavad jaotustegurid.

Mõne muu seose põhjal jaotamise korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, millisest seosest lähtutakse, ning määratakse vastavad jaotustegurid. Näitaks majandusliku jaotuse korral esitatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas reeglid ühendtoodete majandusliku väärtuse kindlakstegemiseks.

Lõppkäitluses esineva multifunktsionaalsuse korral täpsustatakse tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas, kuidas arvutatakse esitatud kohustusliku valemi erinevaid elemente.

6.1

Keskkonnajalajälje mõjuhindamine

Keskkonnajalajälje mõjuhindamine peab hõlmama toote keskkonnajalajäljega seotud voogude liigitamist ja kirjeldusanalüüsi.

 

6.1.1

Liigitamine

Kõik ressursi- ja heiteprofiilis loetletud sisendid/väljundid tuleb liigitada sellistesse keskkonnajalajälje mõjukategooriatesse, kus nende põhjustatud mõju avaldub, kasutades aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/projects avaldatud liigitusandmeid.

Ressursi- ja heiteprofiili andmed tuleb liigitamise käigus esitada teadaolevate kirjeldusteguritega koostisainete põhiselt.

 

6.1.2

Kirjeldusanalüüs

Kõigis keskkonnajalajälje mõjukategooriates tuleb määrata sinna liigitatud kõigi sisendite/väljundite kirjeldustegur, mis näitab sisendi/väljundi ühiku mõju osakaalu vastavas kategoorias, kasutades internetis aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/projects avaldatud kirjeldustegureid.

Seejärel arvutatakse igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias keskkonnajalajälje mõjuhindamise tulemused, korrutades iga sisendi/väljundi ühikute koguse vastava kirjeldusteguriga ning liites iga kategooria kõigi sisendite/väljundite osakaalud kokku üheks näitajaks, mis avaldatakse vastavates võrdlusühikutes.

Kui ressursi- ja heiteprofiilis loetletud teatud voogude (nt kemikaalirühm) jaoks ei ole standardmudelis kirjeldustegureid (KT) määratud, võib vastavate voogude kirjeldamiseks kasutada muid meetodeid. Sellisel juhul tuleb vastavad andmed esitada keskkonnaalase lisateabe all. Kirjeldusmudelid peavad olema teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud ning põhinema selgelt eristatavatel keskkonnamehhanismidel või korratavatel empiirilistel vaatlustel.

 

6.2.1

Normaliseerimine (kui kasutatakse)

Normaliseerimine on toote keskkonnajalajälje uuringute mittekohustuslik, aga soovitatav etapp. Kui normaliseerimist kasutatakse, esitatakse meetodid ja tulemused keskkonnaalase lisateabe all ning dokumenteeritakse kõik kasutatud meetodid ja eeldused.

Normaliseeritud tulemusi ei liideta, sest see eeldaks kaalumist. Keskkonnajalajälje mõjuhindamise normaliseerimata tulemused esitatakse aruandes koos normaliseeritud tulemustega.

 

6.2.2

Kaalumine (kui kasutatakse)

Kaalumine on toote keskkonnajalajälje uuringute mittekohustuslik valikuline etapp. Kui kaalumist kasutatakse, esitatakse tulemused keskkonnaalase lisateabe all. Keskkonnajalajälje mõjuhindamise kaaludeta tulemused esitatakse koos kaalutud tulemustega.

Toote keskkonnajalajälje uuringus kasutatav normaliseerimine ja kaalumine peab olema kooskõlas uuringu määratletud eesmärkide ja ulatuse, sealhulgas kavandatud kasutusalaga.

 

7.1

Tulemuste tõlgendamine

Tõlgendamise etapp peab koosnema järgmistest osadest: toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamine; valupunktide kindlakstegemine; määramatuse hindamine; järeldused, piirangud ja soovitused.

 

7.2

Mudeli usaldusväärsus

Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusvääruse hindamise käigus hinnatakse, millisel määral mõjutavad tulemusi uuringu käigus tehtud metodoloogilised valikud. Tehtud valikud peavad vastama käesoleva juhendi nõuetele ning olema oma kontekstis sobilikud. Toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamisel tuleks kontrollida uuringu täielikkust, tundlikkust ja järjepidevust.

 

7.3

Valupunktide kindlakstegemine

Keskkonnajalajälje uuringutulemusi tuleb hinnata, et teha kindlaks tarneahela valupunktide/puuduste mõju sisendite/väljundite, protsesside ja tarneahela etappide tasandil ning kaaluda parendusvõimalusi.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas määratakse kindlaks valdkonna kõige olulisemad keskkonnajalajälje mõjukategooriad. Sellise tähtsusjärjestuse koostamiseks võib kasutada normaliseerimist ja kaalumist.

7.4

Määramatuse hindamine

Nii valikute kui andmikuga seotud määramatuse kohta tuleb esitada vähemalt kvalitatiivne keskkonnajalajälje uuringutulemuste määramatuse kirjeldus, et tekiks üldine ettekujutus toote keskkonnajalajälje uuringutulemustes sisalduvast määramatusest.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas kirjeldatakse tootekategooriale omaseid määramatuse liike ning esitatakse vahemik, mille sisse jäävaid tulemusi ei loeta oluliselt erinevaks võrdluste või võrdlevate väidete alusena kasutatavatest andmetest.

7.5

Järeldused, soovitused ja piirangud

Järelduste, soovituste ja piirangute kirjeldus peab olema vastavuses toote keskkonnajalajälje uuringu määratletud eesmärkide ja ulatusega. Avalikustatavate võrdlevate väidete (nt väited keskkonnaalase paremuse või samaväärsuse kohta) esitamise eesmärgil tehtavad keskkonnajalajälje uuringud peavad vastama nii käesoleva juhendi kui ka seonduva tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja nõuetele.

Järeldused peavad sisaldama ülevaadet tarneahelas kindlaks tehtud valupunktidest ning juhtimistasandil tehtavate sekkumistega saavutatavatest võimalikest parendustest.

 

8.2

Aruandlus

Organisatsioonivälises suhtluses kasutatav toote keskkonnajalajälje uuring peab sisaldama uuringuaruannet, mis loob usaldusväärse aluse toote keskkonnatoime hindamiseks, jälgimiseks ja parandamiseks aja jooksul. Toote keskkonnajalajälje uuringuaruanne peab sisaldama vähemat kokkuvõtet, põhiaruannet ja lisa. Nimetatud osad peavad sisaldama kõiki käesolevas peatükis loetletud elemente. Aruandele võib lisada täiendavat toetavat teavet, näiteks konfidentsiaalse aruande.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse ja põhjendatakse kõrvalekaldeid 8. peatükis esitatud standardsetest aruandlusnõuetest ning kirjeldatakse ja põhjendatakse täiendavaid ja/või erinevaid aruandlusnõudeid, mis võivad sõltuda näiteks toote keskkonnajalajälje uuringu kasutusalast või hinnatava toote liigist. Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas täpsustatakse, kas toote keskkonnajalajälje uuringutulemused tuleb aruandes esitada eraldi iga valitud olelusringi etapi kohta.

9.1

Läbivaatamine

Väidetavalt käesoleva juhendi nõuetele vastavad toodete keskkonnajalajälje organisatsioonisisesed uuringud ning kõik organisatsioonivälises (ettevõtjatevahelises ning ettevõtja ja tarbija vahelises) suhtluses kasutatavad toodete keskkonnajalajälje uuringud kuuluvad läbivaatamisele. Läbivaatamisega tagatakse, et

toote keskkonnajalajälje uuringus kasutatud meetodid on kooskõlas käesoleva juhendiga;

toote keskkonnajalajälje uuringus kasutatud meetodid on teaduslikult ja tehniliselt põhjendatud;

kasutatud andmed on sobivad, mõistlikud ning vastavad kindlaksmääratud andmekvaliteedinõuetele;

tulemuste tõlgendamisel on arvestatud kindlaks tehtud piirangutega;

uuringuaruandes esitatud teave on läbipaistev, õige ja järjepidev.

 

9.2

Läbivaatamise liik

Kui vastavates poliitikadokumentides ei ole määratud teisiti, kuuluvad kõik organisatsioonivälises (nt ettevõtjatevahelises, ettevõtja ja tarbijavahelises) suhtluses kasutatavad uuringud läbivaatamisele vähemalt ühe sõltumatu ja kvalifitseeritud väliskontrollija (või kontrollijate rühma) poolt. Kui toote keskkonnajalajälje uuringute alusel tahetakse esitada avalikustatavaid võrdlevaid väiteid, peavad sellised uuringud olema kooskõlas vastava tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjaga ning kuuluvad läbivaatamisele kolme kvalifitseeritud sõltumatu väliskontrollija poolt. Väidetavalt käesoleva juhendi nõuetele vastavad toodete keskkonnajalajälje organisatsioonisisesed uuringud kuuluvad läbivaatamisele vähemalt ühe sõltumatu ja kvalifitseeritud väliskontrollija (või kontrollijate rühma) poolt.

Tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas nähakse ette täpsustatud nõuded sellistele toote keskkonnajalajälje uuringutele, mille alusel tahetakse esitada avalikustatavaid võrdlevaid väiteid (nt võidakse täpsustada, kas piisab vähemalt kolme kvalifitseeritud väliskontrollija retsensioonist).

9.3

Kontrollijate kvalifikatsioon

Toote keskkonnajalajälje uuring vaadatakse kriitiliselt läbi kavandatud kasutusalal kehtivate nõuete alusel. Kui ei ole määratud teisiti, peab kontrollija või kontrollijate rühm saama punktitabelis vähemalt kuus punkti, sealhulgas vähemalt ühe punkti iga kohustusliku tingimuse eest (st kontrolli- ja auditeerimispraktika, olelusringi hindamise metodoloogia ja praktika tundmine ning toote keskkonnajalajälje uuringuga seotud tehnoloogiate või muude tegevuste tundmine). Üksiktingimustele vastavuse eest arvestatakse punkte isikutele, kuid rühma puhul on lubatud ka erinevate tingimuste eest saadud punkte liita. Kontrollijad või kontrollijate rühmad peavad esitama kinnituse oma kvalifikatsiooni kohta, kuhu on märgitud nende punktisumma igas kategoorias ja kõigi kategooriate peale kokku. Kinnitus lisatakse toote keskkonnajalajälje uuringuaruandele.

 

(TEATMELINE)

II   lisa

Andmehalduskava (kasvuhoonegaaside protokolli  (115)) põhjal

Andmehalduskava koostamise korral tuleb teostada ja dokumenteerida allpool nimetatud toimingud.

1.

Toodete mõjuarvestusega tegeleva isiku/töörühma määramine . Nimetatud isikule/töörühmale tuleks ülesandeks teha andmehalduskava ellurakendamine ja selle täitmise järelevalve, toote andmekogude kvaliteedi pidev parandamine ning organisatsioonisisese ja -välise suhtluse koordineerimine (näiteks toote mõjuarvestusprogrammide esindajate ja läbivaatajatega).

2.

Andmehalduskava ja kontrollnimekirja väljatöötamine . Andmehalduskava väljatöötamine peaks algama enne andmete kogumist, et tagada andmikuga seotud kogu olulise teabe dokumenteerimine selle laekumise käigus. Kava peaks aja jooksul arenema vastavalt sellele, kuidas andmete kogumist ja protsesse täiustatakse. Kavas tuleb kindlaks määrata kvaliteeditingimused ning hindamise/punktiarvestuse süsteemid. Andmehalduskava kontrollnimekirjas märgitakse, millistest osadest andmehalduskava peab koosnema, ning selle alusel võib koostada plaani andmehalduskava aluseks olevate olemasolevate dokumentide kogumiseks.

3.

Andmekvaliteedi kontrollimine . Kontrollida tuleks kõiki andmiku koostamise protsessi aspekte, keskendudes andmete kvaliteedile, käitlemisele, dokumenteerimisele ja arvutuskäikudele. Andmekvaliteedi kontrolli aluseks on eelnevalt määratletud kvaliteedinõuded ja punktiarvestussüsteemid.

4.

Organisatsiooni andmiku ja aruannete läbivaatamine . Valitud sõltumatud väliskontrollijad peaksid uuringu läbi vaatama, soovitavalt algusest peale.

5.

Andmete kogumise, käitlemise ja dokumenteerimise täiustamiseks tagasiside kogumise ametliku korra kehtestamine . Tagasiside kogumise kord on vajalik organisatsiooni andmiku kvaliteedi parandamiseks aja jooksul ning läbivaatamise käigus avastatud vigade ja vasturääkivuste kõrvaldamiseks.

6.

Aruandluse, dokumenteerimise ja arhiveerimise korra kehtestamine . Kindlaks tuleks määrata arvestusprotsessid, mille jaoks andmeid säilitatakse, samuti andmete säilitamise meetodid, sisemistes ja välistes andmikuaruannetes esitatav teave ning andmekogumis- ja arvutusmeetodite alusdokumentides esitatav teave. Ette nähtud tegevused võivad hõlmata ka arvestuseks vajalike andmebaasisüsteemide ühtlustamist või väljatöötamist.

Andmehalduskavast kujuneb tõenäoliselt aja jooksul arenev dokument, mida uuendatakse vastavalt andmeallikate muutumisele, andmekäitlustoimingute täiustamisele, arvutusmeetodite parandamisele, andmekogumisülesannete jaotuse muutumisele organisatsioonis ning organisatsiooni andmiku eesmärkide muutumisele.

(TEATMELINE)

III   lisa

Andmekogumise kontrollnimekiri

Andmekogumisvorm on kasulik vahend, mis aitab ressursi- ja heiteprofiili koostamisel andmekogumistegevusi korraldada ja tulemusi süstematiseerida. Andmete kogumise ja andmekogumisvormi koostamise lähtepunktina võib kasutada allpool esitatud mitteammendavat kontrollnimekirja.

Andmete kogumine eeldab järgmisi põhitegevusi ja lähteandmeid:

toote keskkonnajalajälje uuringu tutvustamine koos ülevaatega andmekogumise eesmärkidest ja kasutatavast vormist/küsimustikust;

teave üksuste või isikute kohta, kelle ülesandeks on mõõtmiste tegemine ja andmete kogumine;

andmete ja nende kogumiskoha kirjeldus (näiteks maksimaalne ja tavapärane tootmisvõimsus, aastatoodang, asukoht, töötajate arv jne);

andmeallikad ja nõutav andmekvaliteedihinne;

andmete kogumise kuupäev/aasta;

toote (ja analüüsiüksuse) kirjeldus;

tootesüsteemi ja süsteemipiiride kirjeldus;

protsessietappide skeem;

iga üksuse iga etalonvoo sisendid ja väljundid.

Näide. Lihtsustatud andmekogumisvorm

Tehniline ülevaade

T-särkide tootja tootmisetapi protsesside ülevaateskeem

Image

Süsteemipiiridesse jäävate protsesside loetelu: kiutootmine, ketramine, korrutamine, tekstureerimine, kudumine, eeltöötlus, värvimine, trükkimine, katmine, viimistlemine.

Protsessiüksuste loend – ressursi- ja heiteprofiili andmed

Protsessi nimetus: viimistlemine

Protsessi skeem: viimistlemine tähendab lõngal või kangal pärast kudumist teostatavaid toiminguid, millega parandatakse valmistekstiilitoote välimust ja kasutusomadusi.

Joonis:

Protsessi skeem – viimistlemine

Image

Sisend

Kood

Nimetus

Kogus

Ühik

 

 

 

 

 

 

 

 

Väljund (etalonvoo kohta)

Kood

Nimetus

Kogus

Ühik

 

 

 

 

 

 

 

 


Tabel 10

Ressursi- ja heiteprofiili näidis  (116)

Näitaja

Ühik/kg

Kogus

Energiatarbimine (liitvoog)

MJ

115,5

Elektrienergia (lihtvoog)

MJ

34,6

Fossiilkütus (lihtvoog)

MJ

76

Muud (liitvoog)

MJ

4,9

Taastumatud ressursid (liitvoog)

kg

2,7

Maagaas (lihtvoog)

kg

0,59

Maagaas, lähteaine (lihtvoog)

kg

0,16

Toornafta (lihtvoog)

kg

0,57

Toornafta, lähteaine (lihtvoog)

kg

0,48

Süsi (lihtvoog)

kg

0,66

Süsi, lähteaine (lihtvoog)

kg

0,21

Vedelgaas (lihtvoog)

kg

0,02

Hüdroenergia (MJel) (lihtvoog)

MJ

5,2

Vesi (lihtvoog)

kg

12 400

Õhuheide (lihtvood)

CO2

g

5,132

CH4

g

8,2

SO2

g

3,9

Nox

g

26,8

CH

g

25,8

CO

g

28

Veeheide (lihtvood)

KHT Mn

g

13,3

BHT

g

5,7

P üld

g

0,052

N üld

g

0,002

IV   lisa

Voogude nomenklatuuri ja tunnuste määramine

Käesoleva lisa põhilisse sihtauditooriumisse kuuluvad keskkonnajalajälje määramise valdkonnas tegutsevad kogenud praktikud ja kontrollijad.

Käesoleva lisa aluseks on käsiraamat „International Reference Life Cycle Data System (ILCD) Handbook – Nomenclature and other conventions” (European Communities, JRC–IES, 2010). Eespool nimetatud dokument on avaldatud aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/ ning sellest võib leida täiendavat teavet ja taustainfot nomenklatuuri ja nimetamiskokkulepete kohta.

Erinevates rühmades kasutatakse sageli väga erinevaid nomenklatuure ja nimetusi. Selle tagajärjel on erinevad ressursi- ja heiteprofiilid (olelusringi hindamise korral olelusringi andmestikud) omavahel erinevatel tasanditel ühildumatud, mis piirab võimalusi erinevatest allikatest pärinevate ressursi- ja heiteprofiilide andmestike koos kasutamiseks või tõhusaks elektrooniliseks andmevahetuseks praktikute vahel. Selline olukord takistab ka keskkonnajalajälje ja olelusringi hindamise uuringuaruannete selget, ühetähenduslikku ja tõhusat tõlgendamist ja läbivaatamist.

Käesoleva lisa eesmärk on abistada praktikuid keskkonnajalajälje ressursi- ja heiteprofiilide ning olelusringi hindamisandmestike jaoks vajalike andmete kogumisel, dokumenteerimisel ja kasutamisel, esitades neile ühtse nomenklatuuri ja sellega seotud juhised. Lisaks saab käesoleva dokumendi alusel koostada lihtvoogude ühtse võrdlusloendi, mida on võimalik kasutada nii keskkonnajalajälje määramisel kui ka olelusringi hindamisel.

See võimaldab tõhustada keskkonnajalajälje määramist, olelusringi hindamist ning andmevahetust erinevate töövahendite ja andmebaaside vahel.

Eesmärk on suunata andmete kogumist, nimetamist ja dokumenteerimist selliselt, et

andmed oleksid sisukad ja täpsed ning edasise keskkonnajalajälje mõjuhindamise, tõlgendamise ja aruandluse jaoks kasulikud;

andmekogumike koostamine ja edastamine oleks kulutõhus;

andmed oleksid põhjalikud ja ei kattuks;

erinevaid andmebaase ja tarkvarasüsteeme kasutavad praktikud saaksid andmeid tõhusalt vahetada, vähendades nii vigade tõenäosust.

Siin esitatud nomenklatuuris ja muudes kokkulepetes keskendutakse lihtvoogudele, voogude tunnustele ja nendega seotud ühikutele ning antakse soovitusi protsessi andmestike, toote- ja jäätmevoogude nimetamiseks, et parandada erinevate andmebaasisüsteemide ühilduvust. Samuti esitatakse esmaseid soovitusi ja nõudeid allikate ja kontaktide andmestike liigitamise kohta. Tabelis 11 esitatakse ILCD käsiraamatus sisalduvad reeglid, mille järgimine on toote keskkonnajalajälje uuringutes kohustuslik. Tabelis 12 täpsustatakse reeglite kategooriaid ning viidatakse ILCD käsiraamatu vastavatele punktidele.

Tabel 11

Iga vooliigi puhul kohustuslikud reeglid

Voog

Kohustuslikud reeglid ILCD nomenklatuuri põhjal

(vt tabel 14)

Tooraine, sisend

2, 4, 5

Heide, väljund

2, 4, 9

Tootevoog

10, 11, 13, 14, 15, 16, 17


Tabel 12

Nomenklatuurireeglid

Reegli nr

Reegli kategooria

ILCD käsiraamatu „Nomenclature and other conventions” alapunkt

2

„Lihtvoogude kategooriad” väljastavate/vastuvõtvate keskkonnaelementide lõikes

punkt 2.1.1

4

Väljastavate/vastuvõtvate keskkonnaelementide täpsem eristus

punkt 2.1.2

5

„Maapõueressursside” lihtvoogude täiendav üldliigitus

punkt 2.1.3.1

9

Heitkoguste täiendav üldliigitus (soovitatav nii erialastele kui ka mitteerialastele sihtauditooriumidele)

punkt 2.1.3.2

10

Tootevoogude, jäätmevoogude ja protsesside kõrgema taseme liigitus

punkt 2.2

11

Tootevoogude, jäätmevoogude ja protsesside teise taseme liigitus (kõrgema taseme liigituse põhjal)

punkt 2.2

13

Väli „põhinimetus”

punkt 3.2

14

Nimeväli „töötlemine, standardid, liikumisteed”

punkt 3.2

15

Nimeväli „tootevaliku tüüp ja asukoha tüüp”

punkt 3.2

16

Nimeväli „voo kvantitatiivsed tunnused”

punkt 3.2

17

Voogude ja protsesside nimetamiskokkulepe

punkt 3.2

Voogude nomenklatuuri ja tunnuste määramise näide

Tooraine, sisend: toornafta (reeglid 2, 4, 5)

(1)

Määrata „lihtvoo kategooria” väljastavate/vastuvõtvate keskkonnaelementide lõikes

Näide. Ressursid – maapõuevarad

(2)

Väljastavate/vastuvõtvate keskkonnaelementide täpsem eristus

Näide. Maapõue taastumatud energiaressursid

(3)

„Maapõuevarade” lihtvoogude täiendav üldliigitus

Näide: maapõue taastumatud energiaressursid (nt „toornafta; alumine kütteväärtus 42,3 MJ/kg”)

Voo andmestik: toornafta: alumine kütteväärtus 42,3 MJ/kg

Image

Heide, väljund: nt süsinikdioksiid (reeglid 2, 4, 9)

1)

Määrata „lihtvoogude kategooriad” väljastavate/vastuvõtvate keskkonnaelementide lõikes

Näide: heide – õhuheide – õhuheide, täpsustamata

2)

Väljastavate/vastuvõtvate keskkonnaelementide täpsem eristus

Näide: „õhuheide, DE”

3)

Heite täiendav üldliigitus

Näide: kovalentsed anorgaanilised ühendid (nt „süsinikdioksiid, fossiilne”, „süsinikmonooksiid”, „vääveldioksiid”, „ammoniaak” jne)

Image

Tootevoog: nt T-särgid (reeglid 10–17)

1)

Tootevoogude, jäätmevoogude ja protsesside kõrgema taseme liigitus

Näide: „süsteem”

2)

Tootevoogude, jäätmevoogude ja protsesside teise taseme liigitus (eelneva kõrgema taseme liigituse jaoks)

Näide: „tekstiil, mööbel ja muu sisustus”

3)

Väli „põhinimetus”

Näide: „põhinimetus: polüestrist valge T-särk”

4)

Nimeväli „töötlus, standardid, liikumisteed”

Näide: „ ”

5)

Nimeväli „sortimendi tüüp ja asukoha tüüp”

„Toodangu sortiment müügikohas”

6)

Nimeväli „voo kvantitatiivsed omadused”

Näide: „160 grammi polüestrit”

7)

Voogude ja protsesside nimetamiskokkulepe

<„põhinimetus”; „töötlus, standardid, liikumisteed”; „sortimendi tüüp ja asukoha tüüp”; „voo kvantitatiivsed omadused”>.

Näide: „polüestrist valge T-särk; toodangu sortiment müügikohas; 160 grammi polüestrit”

V   lisa

Multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine ringlussevõtu olukordades

Toodete multifunktsionaalsuse probleem on eriti raske juhul, kui vaadeldakse ka toote (või toodete) ringlussevõttu või energia regenereerimist, sest sellised süsteemid kipuvad muutuma üsna keerukaks.

Sellisel juhul võib analüüsiüksuse üldise ressursi- ja heiteprofiili kalkuleerida allpool esitatud valemi abil. Valem

on kasutatav nii kaudringluskasutuse (117) kui ka otseringluskasutuse (118) korral;

võimaldab vajaduse korral arvesse võtta hinnatava toote korduskasutamist. Seda modelleeritakse sarnaselt ringlussevõtuga;

võimaldab vajaduse korral arvesse võtta väärtust kahandavat ümbertöötlust, st kvaliteedierinevusi teisese materjali (st ringlussevõetud või korduskasutatud materjal) ja esmase materjali (st uus materjal) vahel;

võimaldab vajaduse korral arvesse võtta energia regenereerimist;

jagab ringlussevõtu tulemusena tekkiva mõju ja kasu ringlussevõetud materjali kasutava tootja ja ringlussevõetud toote valmistaja vahel võrdselt vahekorras 50:50 (119).

Selleks et kasutada allpool esitatud valemit üldise ressursi- ja heiteprofiili kalkuleerimiseks, tuleb leida vastavate näitajate arvulised väärtused. Võimaluse korral tuleks need määrata uuritavate tegelike protsesside andmete põhjal. See ei pruugi siiski olla alati võimalik või teostatav ning sel juhul tuleb andmeid otsida mujalt (allpool on valemi iga elemendi selgituse juures esitatud ka soovitused, kuidas või kust puuduvaid andmeid leida).

Analüüsiüksuse (120) ressursi- ja heiteprofiil arvutatakse järgmise valemi abil:

Formula

Eespool esitatud valemi saab jagada viieks osaks:

Formula

Neil osadel on järgmised tähendused (selgitused erinevate üksiknäitajate kohta esitatakse tagapool):

Formula on uue materjali hankimise ja eeltöötluse ressursi- ja heiteprofiil;

Formula on ringlussevõetud materjalisisenditega seotud ressursi- ja heiteprofiil ning see on proportsionaalne eelmises süsteemis ringlussevõetud materjalisisendiga.

Formula on ringlussevõtu (või korduskasutuse) protsessi ressursi- ja heiteprofiil, millest on lahutatud uue materjali sisendina kasutamise vältimise eest antud arvestuspunktid (võimaldab arvesse võtta väärtust kahandavat ümbertöötlust).

Formula on energia regenereerimisprotsessi ressursi- ja heiteprofiil, millest on lahutatud tänu energiaallika asendamisele ära hoitud heitkogus.

Formula on lõppkäitluse käigus ringlusse võtmata (või korduskasutamata) või energia regenereerimisse suunamata jäänud materjaliosa kõrvaldamise ressursi- ja heiteprofiil,

kus

—   EV= uue materjali hankimisest ja eeltöötlemisest tingitud eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest;

—   E*V= ringlussevõetud materjalidega asendatud uue materjali osa hankimisest ja eeltöötlemisest tingitud teoreetiline eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta):

ainult otseringluskasutuse korral: E*V = EV;

ainult kaudringluskasutuse korral: E*V = E’V näitab tänu kaudringluskasutusele tegelikult asendatud uue materjali sisendiosa heidet. Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada eeldusi selle kohta, milline uus materjal on asendatud, või keskmistatud andmeid, mis tuleks hankida punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest. Kui puuduvad kõik muud asjakohased andmed, võib eeldada, et E’V = EV, otsekui oleks toimunud otsene ringlus.

—   Erecycled= ringlussevõetud (või korduskasutatud) materjali ringlussevõtu protsessidest (sh kogumine, sortimine ja transport) tingitud eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest;

—   ErecyclingEoL= lõppkäitluse etapil ringlussevõtu protsessidest (sh kogumine, sortimine ja transport) tingitud eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest;

Märkus. Otseringluskasutuse korral Erecycled = ErecyclingEoL ja E*V = EV

—   ED= analüüsitava toote lõppkäitluse etapil jäätmete kõrvaldamisest (nt prügilasse ladestamine, põletamine, pürolüüs) tingitud eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest;

—   E*D= ringlussevõetud sisu allikaks oleva materjali lõppkäitluse etapil jäätmete kõrvaldamisest (nt prügilasse ladestamine, põletamine, pürolüüs) tingitud eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest.

Ainult otseringluskasutuse korral: E*D = ED.

Ainult kaudringluskasutuse korral: E*D = E’D näitab ringlussevõetud sisu allikaks oleva materjali kõrvaldatud osa heidet. Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada eeldusi selle kohta, millisel viisil oleks ringlusse võtmata jäänud materjal kõrvaldatud. Kui asjakohased andmed puuduvad, võib eeldada, et E’D = ED, otsekui oleks toimunud otsene ringlus.

—   EER= energia regeneratsiooniprotsessist tingitud eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest;

—   ESE,heat ja ESE,elec= eriheide ja ressursikulu (analüüsiüksuse kohta), mis oleks tekkinud juhul, kui vaadeldavat soojus- või elektrienergia allikat ei oleks asendatud regenereerimisallikaga. Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid, mis tuleks võtta punktis 5.8 loetletud üldiste andmete allikatest;

—   R1 [ühikuta]= „ringlussevõetud (või korduskasutatud) materjali sisaldus” – mõnes varasemas süsteemis ringlussevõetud materjali osakaal tootmissisendis (0 = < R1 < = 1). Kui vastavad andmed puuduvad, on võimalik saada erinevatelt andmekogumisorganisatsioonidelt, näiteks Eurostatilt, (121) põhjalikku ja regulaarselt uuendatavat statistilist teavet ringlussevõtu määrade ja muude asjakohaste näitajate kohta;

—   R2 [ühikuta]= „ringlussevõetav (või korduskasutatav) materjaliosa” – mõnes järgnevas süsteemis ringlussevõetava (või korduskasutatava) materjali osakaal tootes, st ringlussevõetava materjali väljundi ja uue materjali sisendi vahekord. Seega võetakse muutuja R2 abil arvesse jäätmete kogumise ja ringlussevõtu (või korduskasutamise) protsessides esinevat ebaefektiivsust (0 = < R2 = < 1). Kui vastavad andmed puuduvad, on võimalik saada erinevatelt andmekogumisorganisatsioonidelt, näiteks Eurostatilt, (122) põhjalikku ja regulaarselt uuendatavat statistilist teavet ringlussevõtu määrade ja muude asjakohaste näitajate kohta;

—   R3 [ühikuta]= lõppkäitluse etapil energia regenereerimiseks (nt põletamise teel) kasutatava materjali osakaal tootes (0 = < R3 = < 1). Kui vastavad andmed puuduvad, on võimalik saada erinevatelt andmekogumisorganisatsioonidelt, näiteks Eurostatilt, põhjalikku ja regulaarselt uuendatavat statistilist teavet ringlussevõtu määrade ja muude asjakohaste näitajate kohta;

—   LHV= tootes sisalduva ning energia regenereerimiseks kasutatava materjali alumine kütteväärtus [nt J/kg]. See tuleks kindlaks määrata sobiva laborimeetodiga. Kui see ei ole võimalik või teostatav, tuleks kasutada üldisi andmeid (näiteks ELCD lihtvoogude võrdlusloend (123) ja ELCD andmebaasi andmed lõppkäitluse/energia regenereerimise kohta (124));

—   XER,heat ja XER,elec [ühikuta]= soojus- ja elektrienergia regenereerimisprotsessi kasutegur (0 < XER < 1), st väljundi energiasisalduse (nt väljundina saadud soojus- või elektrienergia) ja energia regenereerimiseks kasutatud tootematerjali energiasisalduse vahekord. Seega võetakse muutuja XER abil arvesse energia regenereerimisprotsessis esinevat ebaefektiivsust (0 = < XER < 1). Kui vastavad andmed puuduvad, tuleks kasutada üldisi andmeid (nt ELCD andmebaasi andmed lõppkäitluse/energia regenereerimise kohta);

—   Qs= teisese materjali, st ringlussevõetud või korduskasutatud materjali kvaliteet (vt märkus);

—   Qp= esmase materjali, st uue materjali kvaliteet (vt märkus).

Märkus. Qs/Qp on ühikuta suhtarv, mis väljendab ligikaudselt teisese materjali ja esmase materjali kvaliteedivahet (väärtust kahandav ümbertöötlus). Vastavalt keskkonnajalajälje multifunktsionaalsuse hierarhiale (vt punkt 5.10) hinnatakse võimalust teha kindlaks asjakohaseid tegelikke füüsilisi seoseid, mis oleksid kvaliteedikorrektsiooni suhtarvu aluseks (määratakse piiramistegur). Kui see ei ole võimalik, tuleb kasutada mõnda muud seost, näiteks majanduslikku väärtust. Sel juhul eeldatakse, et esmase ja teisese materjali hinnavahe näitab ühtlasi nende kvaliteedivahet. Nii oleks Qs/Qp teisese materjali (Qs) turuhinna ja esmase materjali (Qp) turuhinna suhtarv. Esmaste ja teiseste materjalide turuhindu on võimalik leida internetiallikatest (125). Esmase ja teisese materjali puhul arvesse võtmisele kuuluvad kvaliteediaspektid määratakse täpsemalt kindlaks tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas.

VI   lisa

Juhised maakasutuse otsesest ja kaudsest muutmisest tingitud ja kliimamuutuste aspektist olulise heite arvutamiseks

Käesolevas lisas antakse juhiseid kliimamuutusi soodustavate otsese maakasutuse muutustega seotud kasvuhooegaaside heitkoguste arvutamiseks.

Mõju kliimale tekib bioloogilist päritolu CO2 heite ja sidumise tõttu süsinikuvaru muutumise ning bioloogilist ja mittebioloogilist päritolu CO2, N2O ja CH4 heitkoguste tekke (nt biomassi põletamisel) käigus. Bioloogilist päritolu heide hõlmab bioloogiliste materjalide põlemisel (põletamisel) või lagunemisel, reoveepuhastusel ning pinnases ja vees leiduvatest bioloogilistest allikatest (kaasa arvatud CO2, CH4 ja N2O) tekkivat heidet, samas kui bioloogiline sidumine tähendab CO2 neeldumist fotosünteesi käigus. Mittebioloogiline heide tähendab igasugust heidet, mis pärineb mittebioloogilisest allikast, näiteks fossiilsed materjalid, samas kui mittebioloogiline sidumine on CO2 eemaldamine atmosfäärist mittebioloogiliste vahenditega (WRI ja WBCSD 2011b).

Maakasutuse muutmine võib olla otsene või kaudne.

 

Maakasutuse otsese muutmisega on tegemist juhul, kui kindlas maakatte piirkonnas muudetakse maa kasutusotstarvet, mis võib põhjustada muutusi selle maa-ala süsinikuvarudes, kuid ei too kaasa muutusi muudes süsteemides.

 

Maakasutuse kaudne muutmine esineb juhul, kui maa kasutusotstarbe teatav ümberkujundamine toob kaasa muutusi väljaspool süsteemipiire, st muu kasutusotstarbega maa-aladel.

Joonisel 6 on skemaatiliselt kujutatud nii maakasutuse otsest kui kaudset muutmist juhul, kui maale lisanduv kasutusotstarve on seotud biokütuse tootmisega.

Joonis 6

Maakasutuse otsese ja kaudse muutmise skeem [(CE Delft 2010) põhjal]

Image

Image

Käesolevas lisas keskendutakse maakasutuse otsestele muutmistele, kuna toote keskkonnajalajälje uuringus nõutakse vaid selle arvestamist ning ei lubata arvestada maakasutuse kaudset muutmist (vt punkt 5.4.4).

1. JAGU.   VIITED MAAKASUTUSE OTSESE MUUTUMISE TAGAJÄRJEL TEKKIVATE HEITKOGUSTE ARVUTAMISEKS

Komisjoni otsuses K(2010) 3751 on sätestatud juhend maa süsinikuvarude arvutamiseks seoses maa võrdluskasutuse ja maa tegeliku kasutusega. Otsuses on sätestatud süsinukuvarude väärtused nelja maakasutuskategooria puhul: põllumaa, mitmeaastased kultuurid, rohumaa ja metsamaa. Kõnealuste maakasutuskategooriate muutmisel tuleb järgida komisjoni otsuses K(2010) 3751 sätestatud juhendit. Maakasutuse muude kategooriate (märgala, asundused ja muu maakasutus, nt paljas muld, kivim ja jää) muumisest tekkivate selliste heitkoguste puhul, mis ei ole otsusesse lisatud, järgitakse IPCC 2006. aasta suuniseid kasvuhoonegaaside riiklike andmekogude kohta.

Maakasutuse otsese muutmise tõttu vabanenud või seotud CO2 koguse määramiseks tuleb kasutada IPCC uusimaid, komisjoni ostuses K(2010) 3751 osutatud CO2 heitekoefitsiente, kui puuduvad täpsemad või otseselt uuritava kontekstiga seotud andmed.. Siin käsitlemata maakasutuse muutustest tingitud heidet (nt NO3 sattumine vette, biomassi põlemisel tekkiv heide, pinnase erosioon jne) tuleks mõõta või modelleerida vastavalt konkreetsele juhtumile või kasutada autoriteetseid andmeallikaid.

2. JAGU.   PRAKTILINE JUHEND VASTAVALT SPETSIFIKATSIOONILE 2050:2011

Erijuhtumeid (nt maa eelmine kasutus on teadmata) käsitleva praktilise juhendi kohaselt soovitatakse aiandustoodete olelusringi hällist väravani etappidel (tooraine hankimisest kuni tootmiseni) tekkivate kasvuhoonegaaside heite hindamiseks kasutada spetsifikatsiooni PAS 2050:2011 (BSI 2011) meetodit (kooskõlas toidu säästva tarbimise ja tootmise Euroopa ümarlauaga ning avaldatud protokollis ENVIFOOD Protocol), mida täiendab PAS2050-1 (BSI 2012). Spetsifikatsioonis PAS 2050-1:2012 võetakse arvesse aiandustoodete kasvatamisega seotud kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist ning spetsifikatsiooni PAS 2050:2011 täiendid (mitte aseained) täiendusena. Briti Standardiinstituut (BSI) on koostanud spetsifikatsiooni PAS 2050-1:2012 kohaselt tehtavate arvutuste tegemiseks ka tabelarvutusfaili.

Teadmised maa varasema kasutusotstarbe ja tootmiskoha kohta

Vastavalt spetsifikatsioonile PAS 2050:2011 (BSI 2011) on võimalik eristada kolme võimalikku olukorda (koos neile vastavate juhistega) seoses olemasoleva teabega tootmiskoha ja maa varasema kasutusotstarbe kohta.

Tootmise asukohariik ja maa eelmine kasutusotstarve on teada: maakasutuse muutmisel tekkiva kasvuhoonegaaside heite andmed on avaldatud spetsifikatsiooni PAS 2050:2011 lisas C (BSI 2011). Kui konkreetse heiteliigi andmeid ei ole lisas C esitatud, tuleks kasutada kasvuhoonegaaside riiklike andmekogude koostamise IPCC 2006. aasta juhiseid” (BSI 2011).

Tootmise asukohariik on teada, aga maa eelmine kasutusotstarve mitte: kasvuhoonegaaside heitkogus leitakse hinnanguliselt, võttes aluseks vastava kultuuri keskmise heitkoguse vastavas riigis maakasutuse muutmise korral” (BSI 2011).

Tootmise asukohariik ja maa eelmine kasutusotstarve on teadmata: kasvuhoonegaaside heitkogusena kasutatakse vaadeldava kultuuriga seotud kaalutud keskmist heitkogust maakasutuse muutmise korral riikides, kus seda kasvatatakse” (BSI 2011).

Hindamisel arvestatav kasvuhoonegaaside üldine heide ja sidumine

Vastavalt spetsifikatsioonile PAS 2050:2011 (BSI 2011) tuleb hindamisel arvestada allpool nimetatud gaaside heidet ja sidumist.

Spetsifikatsiooni PAS 2050:2011 lisas A nimetatud gaasid (BSI 2011);

NB! Toiduainete ja loomasöödaga seotud bioloogilise süsiniku heite ja sidumise suhtes võidakse kohaldada erandeid. Toiduainete ja loomasööda puhul võib välja jätta toote osaks muutunud biogeneetilise tekkega heited ja sidumise. Väljajätmist ei kohaldata järgmistel juhtudel:

toiduainete ja loomasööda tootmisel kasutatud biogeneetilisest süsinikust tekkivad heidete ja sidumise (nt biomassi põletamisel kütuseks) puhul, kui biogeneetiline süsinik ei muutu toote osaks;

toiduainete ja loomasööda jäätmete lagunemisel ning enteraalsel fermentatsioonil tekkivate muude kui CO2 heidete puhul;

materjalis leiduva mis tahes sellise biogeneetilise koostisosa puhul, mis on osa lõpptootest, kuid mis ei ole ette nähtud manustamiseks (nt pakend) (BSI 2011, lk 9).

Koos energia regenereerimisega jäätmete põletamisel tekkiva metaani (CH4) heite kohta vt punkt 8.2.2, lk 22, PAS 2050:2011.

(TEATMELINE)

VII   lisa

Paberitootmise vahesaaduste tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja andmekvaliteedinõuete näidis

Järgmises tabelis esitatakse näidis paberitootmise vahesaaduste tootekategooria keskkonnajalajälje määramise olemasoleva eeskirja andmekvaliteedinõuetest ja nendega seotud kvaliteeditasemetest.

Tabel 13

Paberitootmise vahesaaduste andmekvaliteedinõuete näidis  (126)

 

 

 

Andmekvaliteedi elemendid

 

 

 

Esindavus

Kvaliteeditase

Kvaliteedihinne

Määratlus

Tehnoloogiline

Geograafiline

Ajaline

Täielikkus

Metodoloogiline sobivus, nõuetele vastavus ja järjepidevus

Täpsus/määramatus

Suurepärane

1

Andmed vastavad tingimustele väga suurel määral, ei vaja parandamist.

Nt sama protsess. Võrguelektri korral keskmine tehnoloogia riigipõhise energiatarbijate jaotuse järgi.

Riigipõhised andmed o

≤ 3 aasta vanused andmed

Väga hea täielikkus

(≥ 90 %)

Kõik toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi nõuded on täidetud.

Väga väike määramatus

(≤ 7 %)

Väga hea

2

Andmed vastavad tingimustele suurel määral, ei vaja olulist parandamist.

Nt keskmine tehnoloogia riigipõhise energiatarbijate jaotuse järgi.

Kesk-Euroopa, Põhja-Euroopa, esindav EL 27 jaotus

3–5 aasta vanused andmed

Hea täielikkus

(80 –90 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kolm järgmist metodoloogilist nõuet on täidetud: 1) multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine, 2) lõppkäitluse modelleerimine, 3) süsteemipiirid.

Väike määramatus

(7 –10 %)

Hea

3

Andmed vastavad tingimustele rahuldaval määral, kuid vajaksid parandamist.

Nt keskmine tehnoloogia riigipõhise energiatarbijate jaotuse järgi või keskmine tehnoloogia ELi energiatarbijate jaotuse järgi.

EL 27 riigid, muu Euroopa riik

5–10 aasta vanused andmed

Rahuldav täielikkus

(70 –80 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmistest metodoloogilistest nõuetest kaks on täidetud: 1) multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine, 2) lõppkäitluse modelleerimine, 3) süsteemipiirid.

Rahuldav määramatus

(10 –15 %)

Rahuldav

4

Andmete vastavus tingimustele ei ole piisav ja vajaks parandamist.

Nt keskmine tehnoloogia sarnaste toodete rühma riigipõhise tarbimisjaotuse järgi.

Lähis-Ida, Põhja-Ameerika, Jaapan jne

10–15 aasta vanused andmed

Kasin täielikkus

(50 –70 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit JA toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi järgmistest metodoloogilistest nõuetest üks on täidetud: 1) multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine, 2) lõppkäitluse modelleerimine, 3) süsteemipiirid.

Suur määramatus

(15 –25 %)

Halb

5

Andmed ei vasta tingimustele. Andmed vajavad olulist parandamist.

Nt muu protsess või teadmata

Ülemaailmsed andmed või teadmata

≥ 15 aasta vanused andmed

Väga kasin täielikkus või andmed puuduvad

(< 50 %)

Kasutatakse atributsioonilist protsessipõhist meetodit, KUID toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi ükski järgmistest metodoloogilistest nõuetest ei ole täidetud: 1) multifunktsionaalsusprobleemi lahendamine, 2) lõppkäitluse modelleerimine, 3) süsteemipiirid.

Väga suur määramatus

(>25 %)

VIII   lisa

Käesolevas juhendis kasutatud terminite vastavus ISO terminitele

Käesolevas lisas näidatakse, millised toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendis kasutatud põhiterminid vastavad standardi ISO 14044:2006 terminitele. ISO terminitest erineva terminoloogia kasutamisega tahetakse muuta toodete keskkonnajalajälje leidmise juhend sihtauditooriumile paremini arusaadavamaks, kuna osa auditooriumist ei pruugi omada põhjalikke taustateadmisi keskkonnahindamise alal. Allpool esitatud tabelites on näidatud, millised terminid on sisult samatähenduslikud.

Tabel 14

Põhiterminite omavaheline vastavus

Standardis ISO 14044:2006 kasutatud termin

Vastav termin käesolevas juhendis

funktsionaalne üksus

analüüsiüksus

olelusringi andmiku analüüs

ressursi- ja heiteprofiil

olelusringi mõjuhindamine

keskkonnajalajälje mõjuhindamine

olelusringi tõlgendamine

keskkonnajalajälje tõlgendamine

mõjukategooria

keskkonnajalajälje mõjukategooria

mõjukategooria näitaja

keskkonnajalajälje mõjukategooria näitaja


Tabel 15

Kvaliteeditingimuste omavaheline vastavus

Standardis ISO 14044:2006 kasutatud termin

Vastav termin käesolevas juhendis

ajaline katvus

ajaline esindavus

geograafiline katvus

geograafiline esindavus

tehnoloogiline katvus

tehnoloogiline esindavus

täpsus

näitajate määramatus

täielikkus

täielikkus

järjepidevus

metodoloogiline sobivus ja järjepidevus

andmeallikad

hõlmatud ressursi- ja heiteprofiili mõistega

teabe määramatus

hõlmatud näitajate määramatuse mõistega

IX   lisa

Põhierinevused toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi ja ILCD käsiraamatu vahel

Kui käesoleva juhendi ja ILCD käsiraamatu nõuded lahknevad, lähtutakse käesoleva juhendi nõuetest.

Käesolevas lisas kirjeldatakse kõige olulisemaid aspekte, mille poolest käesolev juhend ILCD käsiraamatust erineb, ning esitatakse erinevuste kohta lühike põhjendus. Tuleb siiski märkida, et ILCD käsiraamat on toodete keskkonnajalajälje alase tegevuse lähtepunktiks. ILCD käsiraamatut võidakse edaspidi muuta, et viia see kooskõlla käesoleva juhendiga ning eemaldada liigsed alaosad, mis sisalduvad käesolevas juhendis.

1.

Sihtauditoorium

Erinevalt ILCD käsiraamatust on käesoleva juhendi kavandatud kasutajad isikud, kellel on olelusringi hindamise alal vähe kogemusi. Seetõttu on käesolev juhend kirjutatud lihtsamas keeles.

2.

Täielikkuse kontroll

ILCD käsiraamatus antakse andmete täielikkuse kontrollimiseks kaks võimalust: 1) eraldi iga keskkonnamõju tasandil ja 2) üldise (st liidetud) keskkonnamõju tasandil. Käesolevas juhendis käsitletakse täielikkust ainult eraldi iga keskkonnamõju tasandil. Kuna käesolevas juhendis ei esitata soovitusi kindlate kaalutegurite kasutamiseks, ei olegi võimalik selle alusel üldist (st liidetud) keskkonnamõju hinnata.

3.

Eesmärgimääratluse laiendamine

Toodete keskkonnajalajälje uuringuid tehakse kindlal otstarbel ning seetõttu eesmärgimääratluse laiendamist ei ole ette nähtud.

4.

Ulatuse määratlus hõlmab „piiranguid”

Käesoleva juhendi kohase uuringu eesmärgimääratluses kirjeldatakse ka uuringu piiranguid. ILCD käsiraamatu kasutamisel saadud kogemuste põhjal on ilmnenud, et piiranguid on võimalik õigesti määratleda alles siis, kui praktikutel on olemas teave eesmärgimääratluse ja analüüsi funktsiooniga seotud kõigi aspektide kohta.

5.

Eesmärgimääratluses nähakse ette läbivaatamismenetlus

Läbivaatamine on oluline toote keskkonnajalajälje uuringu kvaliteedi parandamiseks, mistõttu vastav kord tuleb sätestada juba protsessi esimeses etapis, st eesmärgi määratlemise käigus.

6.

Olukorra analüüsi etapp järkjärgulise käsitlusviisi asemel

Käesolevas juhendis soovitatakse teha olukorra analüüs, et saada hinnanguline ülevaade põhilistesse keskkonnajalajälje mõjukategooriatesse kuuluvatest kõigist keskkonnamõjudest. See etapp sarnaneb ILCD käsiraamatus soovitatud järkjärgulise käsitlusviisiga.

7.

Andmekvaliteedihinne

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kohaselt kasutatakse andmekvaliteedi hindamiseks viit taset (suurepärane, väga hea, hea, rahuldav, halb) ILCD käsiraamatu kolme taseme asemel. See võimaldab uuringus kasutada ka selliseid halvema kvaliteediga andmeid, mis ei vastaks enam ILCD käsiraamatu nõuetele. Lisaks nõutakse käesolevas juhendis andmekvaliteedi poolkvantitatiivse hindamismeetodi kasutamist, mis lihtsustab hea kvaliteedihinnangu saavutamist.

8.

Otsustushierarhia multifunktsionaalsusprobleemide jaoks

Käesolevas juhendis esitatakse multifunktsionaalsusprobleemide lahendamiseks otsustushierarhia, mis erineb ILCD käsiraamatus soovitatud meetodist. Samuti esitatakse käesolevas juhendis valem multifunktsionaalsusprobleemi lahendamiseks ringlussevõtu ja energia regenereerimise olukordades toodete lõppkäitluse etapil.

9.

Tundlikkusanalüüs

Käesoleva juhendi kohaselt ei ole uuringutulemuste tundlikkusanalüüs kohustuslik. See peaks vähendama juhendi kasutajate töökoormust.

X   lisa

Toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi põhinõuete võrdlus teiste meetoditega

Kuigi toodete keskkonnaarvestuse sarnaste üldtunnustatud meetodite ja juhenddokumentide metodoloogilised juhised on suures osas käesoleva juhendiga kooskõlas, leidub ka mõningaid erinevusi ja/või ebaselgelt sõnastatud olulisi otsustuspunkte, mille tõttu väheneb erinevate meetoditega saadud analüüsitulemuste järjepidevus ja võrreldavus. Käesolevas lisas esitatakse ülevaade toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi valitud põhinõuetest ning võrreldakse neid mitmete teiste meetoditega. Võrdluse aluseks on dokument „Analysis of Existing Environmental Footprint Methodologies for Products and Organizations: Recommendations, Rationale, and Alignment”, mis on leitav aadressil http://ec.europa.eu/environment/eussd/corporate_footprint.htm (EC-JRC-IES, 2011b). Lahtrite erineva taustaga näidatakse, kas käesolev juhend on võrreldava meetodiga kooskõlas (helehall taust), vastuolus (diagonaaljooned) või läheb sellest kaugemale (nt on üksikasjalikum või sisaldab rangemaid nõudeid) (tumehall taust). Kui sisuline võrdlus ei ole võimalik, on taust valgeks jäetud.

Tabel 16

Põhinõuete võrdlus: toodete keskkonnajalajälje leidmise juhend ja muud meetodid

Kriteerium

Käesolev juhend

ISO 14044 (2006): olelusringi hindamine – nõuded ja juhised

ISO/DIS 14067 (2012): toote CO2-jalajälg

ILCD käsiraamat, 1. redaktsioon (2010) (127)

Ökoloogiline jalajälg (2009) (128)

Kasvuhoonegaaside protokoll (2011) (WRI – WBCSD) (129)

Prantsuse ökoloogiline jalajälg

(BPX 30-323) (130)

Ühendkuningriigi toodete CO2-jalajälg PAS 2050 (2011) (131)

Olelusringipõhine

Jah

Jah

Jah

Jah

Jah

Jah

Jah

Jah

Võimalikud ja välistatud kasutusalad

Organisatsioonisiseselt võidakse andmeid kasutada keskkonnajuhtimises, keskkonnaalaste valupunktide kindlakstegemisel ning keskkonnatoime parandamisel ja jälgimisel.

Organisatsioonivälised kasutusvõimalused (nt ettevõtjatevaheline või ettevõtja ja tarbija vaheline suhtlus) on väga erinevad ning võivad tuleneda klientide ja tarbijate soovidest, turunduse, võrdlushindamise, ökomärgistuse vm vajadustest.

Toodete keskkonnatoime parandamisvõimaluste kindlakstegemine.

Võrdlevate väidete esitamine lisanõuete täitmise korral.

Otsustajatele teabe jagamine.

Otsustamiseks vajaliku teabe jagamine tarbijatele.

Tulemusnäitajate jälgimine.

Võrdlevate väidete esitamine lisanõuete täitmise korral.

Kasutusolukord A: keskkonnaalase olelusringi analüüs, toodete keskkonnatoime parandamisvõimaluste uurimine (tulemusnäitajate jälgimine), võrdlused, klientide (ettevõtjate, tarbijate) teavitamine. Võrdlevate väidete esitamine lisanõuete täitmise korral.

Otsustajatele ja tarbijatele teabe jagamine erinevate tasandite, st riik, piirkond, ettevõte, tarbimiskäitumise kohta.

Tulemusnäitajate jälgimine, sh kasvuhoonegaaside vähendamisvõimaluste kindlakstegemine.

Kasvuhoonegaaside heiteandmete vahendamine ettevõtjatele ja huvitatud sidusrühmadele avalike aruannete abil.

Täiendavate spetsifikatsioonide (nt toote-eeskirjad) kasutamisel toetab standard ka muid teavituse liike (nt märgised, väited).

Võrdlevaid väiteid (standardi ISO 14044 määratluses) ei toetata.

Tarbijate teavitamine, sama kategooria toodete ning võimalusel tootekategooriate vaheliste võrdluste võimaldamine.

Meetod on ette nähtud organisatsioonisiseseks hindamiseks, nt:

alternatiivsete tootekonfiguratsioonide hindamine või võrdlusanalüüsid;

tulemusnäitajate jälgimine, sh kasvuhoonegaaside vähendamisvõimaluste kindlakstegemine;

toodete ja teenustega seotud kasvuhoonegaaside heite võrdlemine.

Teavituse sihtauditoorium

Teised ettevõtjad ja tarbijad

Teised ettevõtjad ja tarbijad

Teised ettevõtjad ja tarbijad

Teised ettevõtjad ja tarbijad

Avalikkus

Teised ettevõtjad ja tarbijad

Tarbijad

Ei sisalda nõudeid teavitusele.

Funktsionaalne üksus

Toote keskkonnajalajälje uuringu analüüsiüksus määratletakse järgmiste aspektide alusel: funktsioonid/osutatavad teenused: „mis?”; funktsiooni või teenuse ulatus: „kui palju?”; teenuse või toote kestus: „kui kaua?”; eeldatav kvaliteet: „kui hästi?”.

Kindlaks tuleb määrata analüüsiüksusega seotud sobiv etalonvoog. Analüüsimiseks kogutavad kvantitatiivsed sisendi- ja väljundiandmed tuleb arvutada etalonvoo suhtes.

Funktsionaalne üksus peab vastama uuringu eesmärgile ja ulatusele. See peab olema selgelt määratletud ja mõõdetav.

Pärast funktsionaalse üksuse valimist määratletakse etalonvoog.

Selgelt määratletud ja mõõdetav.

Funktsionaalne üksus peab vastama uuringu eesmärgile ja ulatusele. Selle kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed aspektid peavad olema selgelt määratletud.

Eraldi etalonvoog andmekogumise jaoks.

Standardis ei esitata täpsemat teavet funktsionaalse üksuse määratlemise kohta, kuid standardi ISO 14044 kohast funktsionaalse üksuse mõistet kasutatakse mitmetes uuringutes.

Funktsiooni või teenuse suurusjärk, kestus või eluiga ning eeldatav kvaliteet.

Eraldi etalonvoog andmekogumise jaoks.

Funktsionaalne üksus määratletakse tootekategooria tasemel.

Funktsionaalse üksuse kohta kasutatakse nimetust „analüüsiüksus”.

Väga vähe teavet ja juhiseid.

Süsteemipiirid

Süsteemipiiridesse peavad kuuluma kõik analüüsiüksusega seotud tarneahela protsessid.

Standardmeetodis hõlmab süsteem kõiki etappe hällist hauani. Võimalikud erisused täpsustatakse tootekategooria eeskirjades.

Süsteemipiiridesse kuuluvad protsessid jagatakse esiplaaniprotsessideks (st toote olelusringi põhiprotsessid, mille kohta on võimalik saada otsest teavet) ja taustaprotsessideks (st toote olelusringi protsessid, mille kohta ei ole võimalik saada otsest teavet).

Järkjärguline protsess:

algsed süsteemipiirid määratakse kindlaks uuringu eesmärgi ja ulatuse põhjal;

lõplikud süsteemipiirid määratakse kindlaks pärast esialgseid arvutusi ja tundlikkusanalüüsi.

[…]

Tooraine hankimisest kuni lõppkäitluse ja kõrvaldamiseni. Võimaldab nii hällist hauani kui ka hällist väravani etappide analüüsi.

Tooraine hankimisest kuni lõppkäitluse ja kõrvaldamiseni. Järkjärguline, rõhk kõige olulisematel protsessidel.

Hõlmatakse kõik olulised protsessid (nii toodete/teenustega otseselt seostatavad kui ka mitteseostatavad).

Standard ei sisalda reegleid süsteemipiiride kindlaksmääramiseks. Nõutakse, et aruandes oleks selgelt määratletud kõik süsteemipiiridesse arvestatud tegevused.

Enamasti ulatuvad olelusringi piirid toodete keskkonnajalajälje analüüsides

hällist kuni müügipunktini.

Tooraine hankimisest kuni lõppkäitluse ja kõrvaldamiseni. Nõutav on käsitleda otseselt toote/teenusega seostatavaid protsesse. Oluliste otseselt mitteseostatavate protsesside käsitlemine on soovitatav.

Võimaldab nii hällist hauani kui ka hällist väravani etappide analüüsi.

Tooraine hankimisest kuni lõppkäitluse ja kõrvaldamiseni.

Erandid:

süsinikdioksiidi kompensatsioon,

teadus- ja arendustegevus,

töötajate transport kodu ja töökoha vahel,

toote või süsteemiga seotud teenused (nt reklaam, turundus jne),

tarbijate transport jaemüügikohta ja tagasi.

Tooraine hankimisest kuni lõppkäitluse ja kõrvaldamiseni. Võimaldab hällist hauani ja hällist väravani etappide analüüsi.

Kohaldatakse lisanõudeid.

Süsteemipiirid

Erandid:

tootmisvahendid,

protsesside sisendi inimenergia,

loomade kasutamine transpordiks,

tarbijate transport jaemüügikohta ja tagasi (võidakse arvestada süsteemipiiridesse pärast hindamist),

töötajate sõidud kodu ja töökoha vahel.

Arvestamiskünnis

Ei ole lubatud.

Lubatud – määratakse massi, energia või keskkonnaalase tähtsuse põhjal.

Juhised puuduvad.

Arvestamiskünnise määramisel tuleks lähtuda tootesüsteemi üldise keskkonnamõju käsitlemise määra kvantitatiivsest väärtusest.

Võrdlusuuringute korral peab arvestamiskünnis olema alati seotud massi ja energiaga.

Juhised puuduvad.

Ei ole lubatud.

5 % massist, energiast ja keskkonnamõjust.

5 % globaalse soojendamise potentsiaalist (arvesse tuleb võtta kõik olulise osakaaluga heitkogused

(st >1 % koguheitest)ning kokku peab arvesse võetav heide moodustama vähemalt 95 % koguheitest).

Mõjukategooriad

Olelusringi mõjuhindamise meetodid

Alati käsitletakse 14 põhilist vahepunkti mõjukategooriat, kui 1) tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas ei ole ette nähtud teisiti või 2) teatud mõjukategooriate väljajätmine on toodete keskkonnajalajälje leidmise juhendi kohaselt põhjendatud.

Kasutatakse olelusringi mõjuhindamismeetodite standardkomplekti.

Toodete valmistamisest tingitud erinevad keskkonnamõjud, kaasa arvatud:

kasvuhoonegaaside heide,

osoonikihi kahandamise potentsiaal,

hapestamise potentsiaal,

eutrofeerumise potentsiaal,

osooni fotokeemilise moodustumise võimalus,

muu keskkonnamõju, nt ressursside ammendamine ja inimeste tervis (lõpp-punkt).

Kliimamuutused, sh maakasutuse muutmine.

Esitatakse andmed kõigi kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta.

Käsitletakse kahteteist vahepunkti ja kolme lõpp-punkti mõjukategooriat.

ILCD käsiraamatus esitatakse soovituslikud meetodid nii vahepunkti kui ka lõpp-punkti mõjukategooriate jaoks (kaitsevaldkonnad).

Keskkonnajalajälje väärtused (nt globaalsed hektarid)

Kliimamuutused, sh maakasutuse muutmine.

Esitatakse andmed Kyoto protokollis osutatud kuue aine kohta. Soovitatav on käsitleda ka uuritava toote või väärtusahelaga seotud muid aineid.

Kasutatakse Teadusuuringute Ühiskeskuse soovitatud olelusringi mõjuhindamismeetodeid.

Mõjukategooriad fikseeritakse tooteliikide lõikes.

Kasutatakse olelusringi mõjuhindamismeetodite standardkomplekti.

Kliimamuutused, sh maakasutuse muutmine.

Esitatakse andmed kõigi kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta.

Modelleerimismeetod (atributsiooniline või järelduslik)

Kasutatakse nii atributsioonilise kui ka järeldusliku modelleerimismeetodi elemente.

Esitatakse põhimõtted, kuidas arvutada toodetega seotud keskkonnakoormust. Eelistatakse jaotamist vältida.

Esitatakse põhimõtted, kuidas arvutada toodetega seotud kasvuhoonegaaside heidet (kliimamuutused). Eelistatakse jaotamist vältida.

Atributsiooniline meetod koos lõppkäitluse ja muude mitut toodet sisaldavate protsesside asendamisega. Eelistatakse jaotamist vältida.

Arvestuspõhine meetod (sarnaneb atributsioonilise meetodiga).

Võimaldab modelleerida protsesside olelusringi, sisendeid-väljundeid ja hübriidvariante.

Atributsiooniline meetod koos süsteemi otsese laiendamisega mitut toodet sisaldavate protsesside korral ning otseringluskasutuse eeldamine ringlussevõtu korral (vastavalt standardi nõuetele).

Atributsiooniline meetod.

Sisaldab ettepanekuid erinevate materjalide ringlussevõtu ja energia regenereerimise korral kasutatavate jaotamisreeglite kohta.

Atributsiooniline meetod. Eelistatakse jaotamist vältida.

Andmekvaliteet

Andmekvaliteeti hinnatakse järgmiste tingimuste alusel:

tehnoloogiline esindavus,

geograafiline esindavus,

ajaline esindavus,

täielikkus,

näitajate määramatus,

metodoloogiline sobivus ja järjepidevus (st ressursi- ja heiteprofiili koostamine vastavalt käesolevale üldisele juhendile).

Nii spetsiifilised kui ka üldised andmed peavad vastama andmekvaliteedinõuetele juhul, kui toote keskkonnajalajälje uuringut kavatsetakse kasutada organisatsioonivälises teabevahetuses. Organisatsioonisiseselt kasutatavate keskkonnajalajälje uuringute puhul (mis väidetavalt on kooskõlas käesoleva juhendiga) on andmekvaliteedinõuete täitmine soovitatav, aga mitte kohustuslik.

Lõplikus ressursi- ja heiteprofiilis esitatavad spetsiifilised ja üldised andmed protsesside ja tegevuste kohta, mille arvele langeb vähemalt 70 % igas keskkonnajalajälje mõjukategoorias avalduvast mõjust (määratakse olukorra analüüsi põhjal, kui seda on tehtud), peavad olema vähemalt hea üldise kvaliteeditasemega. Kõnealuste protsesside kohta kogutud andmete kvaliteeti hinnatakse poolkvantitatiivsel meetodil ning hindamistulemused esitatakse aruandes. […]

Andmekvaliteedi hindamise tasand:

üldisi andmeid hinnatakse sisendvoogude tasandil, nt trükikotta ostetud paber;

spetsiifilisi andmeid hinnatakse üksikute protsesside või liidetud protsesside või üksikute sisendvoogude tasandil.

Kindlaks tuleks määrata järgmised andmekvaliteedinõuded:

ajaline katvus,

geograafiline katvus,

tehnoloogiline katvus,

täpsus,

täielikkus,

järjepidevus,

andmete päritolu,

teabe määramatus.

Minimaalset nõutavat andmekvaliteeti ei ole määratletud.

Võrdlevate väidete esitamiseks tuleb määratleda nõuded kõigi kaheksa tingimuse jaoks.

Käesoleva juhendi ja ISO 14044 võrdlus:

1.

mõlema dokumendi andmekvaliteedi tingimused (kuus ja kaheksa ) hõlmavad suuresti samu aspekte, kuid ISO on käesolevast juhendist üksikasjalikum.

2.

käesoleva juhendi kuue tingimuse arvestamine on alati kohustuslik, samas kui ISO kõiki kaheksattingimust tuleb arvestada ainult võrdlevate väidete esitamise korral;

3.

käesolevas juhendis nähakse ette andmekvaliteedi miinimumnõuded, aga ISO neid ei sisalda.

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

ISO 14044 põhjal (kohaldatakse nii esmaste kui ka teiseste andmete suhtes):

tehnoloogiline esindavus,

geograafiline esindavus,

ajaline esindavus,

täielikkus / täpsus,

metodoloogiline sobivus ja järjepidevus.

Metodoloogia ei sisalda andmekvaliteedinõudeid. Viidatakse standardile ISO 14044.

Andmekvaliteeti hinnatakse viie näitaja alusel:

tehnoloogiline esindavus,

ajaline esindavus,

geograafiline esindavus,

täielikkus,

usaldusväärsus.

Oluliste protsesside kohta peavad ettevõtjad esitama teatise andmeallikate, andmekvaliteedi ja andmekvaliteedi parandamiseks rakendatud meetmete kohta.

ADEME on moodustanud avaliku andmebaasi jaoks nõuandekomisjoni. Komisjon hindab ka andmekvaliteeti ja retsensioone.

Geograafiline esindavus

Tehnoloogiline esindavus

Ajaline esindavus

Lihtvoogude täielikkus

Täpsus ja määramatus

Korratavus

Minimaalset nõutavat andmekvaliteeti ei ole määratletud.

ISO 14044 põhjal.

Minimaalset nõutavat andmekvaliteeti ei ole määratletud.

Andmete liik ja kogumine

Andmekogumisvorm

Spetsiifilisi andmeid tuleb koguda kõigi esiplaaniprotsesside kohta ning vajaduse korral taustaprotsesside kohta. Kui aga üldised andmed on esiplaaniprotsesside kirjeldamisel esindavamad või sobivamad (seda tuleb põhjendada ja põhjendus tuleb esitada aruandes), kasutatakse esiplaaniprotsesside puhul ka üldisi andmeid.

Üldisi andmeid tuleks esitada ainult taustasüsteemi kuuluvate protsesside kohta, välja arvatud juhul, kui need (üldised andmed) on esiplaaniprotsesside suhtes esindavamad või sobivamad. Sellisel juhul tuleb ka esiplaanisüsteemikuuluvate protsesside kohta kasutada üldisi andmeid.

Olemasolu korral tuleks üldisi andmeid hankida järgmistest allikatest (tingimusel et andmed vastavad käesoleva juhendi andmekvaliteedinõuetele):

asjaomase tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirja nõuetele vastavad andmed;

toote keskkonnajalajälje uuringute nõuetele vastavad andmed;

ILCD andmevõrgustik (olukorra A suhtes kehtivatele ILCD nõuetele vastavad andmed)

ELCD

Andmekogumisvorm: esitatud vorm on teatmelise iseloomuga.

Esmased andmed: kogutakse (mõõtmise, arvutuste või hinnangute abil) süsteemipiiridesse kuuluvate protsessiüksustega seotud tootmiskohtadest.

Teisesed andmed: muudest allikatest, nt kirjandusest või andmebaasidest saadud andmed. Soovitused konkreetsete andmeallikate kohta puuduvad. Praktikud peavad teiseste andmete valimisel lähtuma kindlaksmääratud andmekvaliteedinõuetest.

Andmekogumisvorm: vt ISO/TR 14049

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Esmased andmed: esiplaanisüsteemi ja põhiliste taustaprotsesside puhul eelistatakse esmaseid andmeid; teiseste andmete kasutamine on lubatud, kui need vastavad ILCD nõuetele ning on vastavate protsesside/toodete suhtes hea ja tõendatud esindavusega.

Kõigi ülejäänud andmete puhul eelistatakse ILCD nõuetele vastavaid teiseseid andmeid. Andmelünkade täitmiseks kasutatakse minimaalse nõutava kvaliteediga hinnangulisi andmeid.

Metodoloogiajuhendis märgitakse, et andmehalduskava peaks sisaldama andmekogumisvormi.

Protsessi olelusringi hindamise korral peavad esmaste andmete suhtes kohaldatavad nõuded/soovitused vastama ISO 14044 tingimustele.

Teisesed andmed: konkreetseid andmeallikaid ei ole täpsustatud.

Andmekogumisvorm puudub.

Esmaseid andmeid tuleb koguda kõigi protsesside kohta, mis on aruandva ettevõtja omandis või kontrolli all.

Teisesed andmed: soovitatav on kasutada parima kvaliteediga andmeid, olemasolu korral eelistatakse esmaseid andmeid.

Metodoloogiajuhendis märgitakse, et andmehalduskava peaks sisaldama andmekogumisvormi.

Siiski ei sisalda standard sellise vormi näidist.

Eelistatakse esmaseid andmeid.

Konkreetsed nõuded esitatakse tootekategooria eeskirjade tasandil.

Lisas E esitatakse andmekogumisvorm transpordi ja protsessiüksuste jaoks.

Esmased tegevusandmed on nõutavad kõigi protsesside puhul, mis on rakendava organisatsiooni omandis või juhtimise all.

Teiseseid andmeid kasutatakse selliste sisendite puhul, mille kohta esmased andmed puuduvad.

Eelistatavalt peaks teisesed andmed vastama spetsifikatsiooni PAS nõuetele. Teiseste andmete valiku alused:

(1)

standardist ISO 14044 võetud andmekvaliteedi eeskirjad,

(2)

eelistatakse teiseseid andmeid, mis on avaldatud vastastikust eksperdihindamist kasutavates väljaannetes või pärinevad muust pädevast allikast.

Andmekogumisvorm: esitatud spetsifikatsiooni PAS 2050 juhendis.

Mõju jaotamine / multifunktsionaalsuse korral kasutatav hierarhia

Kõigi multifunktsionaalsusega seotud probleemide lahendamiseks tuleb kasutada järgimist otsustushierarhiat: 1) osadeks lahutamine või süsteemi laiendamine; 2) jaotamine tegeliku füüsilise seose põhjal (siin võidakse kohaldada asendamist); 3) jaotamine mõne muu seose põhjal.

Võimaluse korral tuleks jaotamist vältida protsessi osadeks lahutamise või süsteemi laiendamise abil. Kui see ei ole võimalik, tuleks sisendite ja väljundite osadeks lahutamisel lähtuda toodete või funktsioonide vahelistest füüsilistest seostest (nt mass, energia).

Kui füüsilist seost ei ole võimalik kindlaks teha, võib kasutada muid seoseid (nt majanduslik väärtus).

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Standardi ISO 14044 täiendatud ja täpsustatud nõuded:

vältida jaotamist osadeks lahutamise või mõttelise osadeks lahutamise teel;

turujaotuse asendamine / süsteemi laiendamine (ka üldisemate funktsioonide kaasamine);

jaotamine põhjuslike füüsiliste seoste, nt mass või energia, alusel;

majanduslik jaotamine.

Kui toote olelusringi analüüs sisaldab uusi arvutusi, millega valmistoode lahutatakse esmatoodeteks, peavad need vastama ISO standarditele 14040 ja 14044.

ISO 14044 põhjal:

võimaluse korral peavad ettevõtjad jaotamist vältima, lahutades protsessid osadeks, täpsustades funktsionaalset üksust või laiendades süsteemi;

kui jaotamine on vältimatu, peavad ettevõtjad heit- ja sidumiskogused jaotama uuritava toote ja ühendtoodete vaheliste füüsiliste seoste alusel;

kui füüsilisi seoseid ei ole võimalik kindlaks teha, peavad ettevõtjad kasutama majanduslikku jaotust või muud jaotusmeetodit, mis vastab uuritava toote ja ühendtoodete vahelistele muudele seostele.

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Standardi ISO 14044 täiendatud nõuded:

1.

ühendtoodete vahel jaotamise vältimiseks jagatakse protsessiüksusedalamprotsessideks või laiendatakse tootesüsteemi;

2.

kui see ei ole võimalik, toimub jaotamine lisanõuete kohaselt;

3.

kui lisanõuded puuduvad, eelistatakse jaotamist majandusliku väärtuse alusel.

Mõju jaotamine ringlussevõtu korral

Esitatakse konkreetsed juhised (koos valemitega!), arvestades ka energia regenereerimist.

Küsimust käsitletakse eraldi ning nähakse ette üldpõhimõte, et jaotamist tuleb vältida, kuid konkreetseid reegleid ega valemeid ei esitata.

Kasutatakse ringlussevõtuga asendatud tootmismahu arvestust.

Järgitakse standardi ISO 14044 jaotushierarhiat. Valemeid sisaldav lisa Con TEATMELISE iseloomuga.

Kasutatakse ringlussevõtuga asendatud turu keskmise tootmismahu arvestust.

Suunised puuduvad.

Kasutatakse otseringluskasutuse eeldusega ligikaudse arvestuse või ringlussevõetud sisalduse arvestuse meetodit. Kui kumbki meetod ei sobi, on lubatudkasutada standardiga ISO 14044 kooskõlas olevaid muid meetodeid, kui nende kasutamine avaldatakse ja seda põhjendatakse andmikuaruandes.

Esitatakse väga põhjalikud suunised ja valemid jaotuse arvestamiseks otseringluskasutuse ja kaudringluskasutuse korral nii energia regenereerimisega kui ka ilma selleta.

Esitatakse heitkoguste arvutusvalemid – eristatakse ringlussevõetud sisalduse arvestuse ja otseringluskasutuse eeldusega ligikaudse arvestuse meetodit

(määratakse tingimused, millal kasutada vahekordi 0:100 ja 100:0).

Fossiilse ja bioloogilise päritoluga süsiniku heide ja sidumine

Sidumis- ja heitkogused avaldatakse fossiilsete ja bioloogiliste allikate kohta eraldi.

Nõuded puuduvad.

Sidumis- ja heitkogused avaldatakse fossiilsete ja bioloogiliste allikate kohta eraldi.

Sidumis- ja heitkogused avaldatakse fossiilsete ja bioloogiliste allikate kohta eraldi.

Nõuded puuduvad.

Andmikus kajastatakse nii fossiilseid kui ka bioloogilisi heit- ja sidumiskoguseid, mis läbipaistvuse huvides avaldatakse aruandes eraldi (kohustuslik, kui on kohaldatav).

Fossiilsed ja bioloogilised süsiniku heit- ja sidumiskogused avaldatakse eraldi.

Hindamisel käsitletakse nii süsiniku heidet kui ka sidumist (kohustuslik), välja arvatud toiduainete ja söödaga seotud bioloogilist päritolu heit- ja sidumiskogused (nende esitamine ei ole kohustuslik).

Maakasutuse otsene/kaudne muutmine

Maakasutuse otsese muutmise tagajärjel tekkivat kasvuhoonegaaside heidet arvestatakse toodete või teenustega seotud mõjuna 20 aasta jooksul pärast maakasutuse muutmist, kasutades IPCC standardväärtuste tabelit.

Maakasutuse kaudne muutmine: maakasutuse kaudse muutmise tagajärjel tekkivat kasvuhoonegaaside heidet ei käsitleta standardsetes keskkonnajalajäljega seotud mõjunäitajates.

Nõuded puuduvad.

Maakasutuse otsene muutmine: kasutatakse IPCC suuniseid.

Maakasutuse kaudne muutmine: kaalutakse pärast rahvusvaheliselt tunnustatud meetodi väljatöötamist.

Maakasutuse otsene muutmine: IPCC reeglitest tuletatud konkreetsed suunised koos standardtabeliga; toodete mõju arvestatakse 20 aasta jooksul pärast maa kasutusotstarbe muutmist (perioodi võib muuta konkreetsete ja kontrollitud paremate andmete olemasolul).

Maakasutuse kaudset muutmist arvestatakse järelduslikulmodelleerimisel, aga mitte toote tasandi olelusringi hindamisel (atributsiooniline).

Maakasutuse otsene muutmine: aruandes esitatavad maa kasutusotstarbed peavad olema kooskõlas riiklikus jalajäljearvestuses esitatud jalajälje ja taluvusvõime andmetega.

Maakasutuse kaudne muutmine: nõuded puuduvad.

Maakasutuse otsene muutmine: nõutav, kui on seostatav toodete/teenustega. Saadaval täiendavad arvutussuunised, andmeallikates viidatakse IPCC-le.

Maakasutuse kaudne muutmine: arvestus ei ole nõutav.

Maakasutuse otsene muutmine: viidatakse IPCC metodoloogiale.

Maakasutuse kaudne muutmine: kaalutakse pärast rahvusvaheliselt tunnustatud meetodi väljatöötamist.

Maakasutuse otsene muutmine: arvestatakse otseselt maa kasutusotstarbe muutmise tagajärjel 20 aasta jooksul tekkinud heitkoguseid.

Maakasutuse kaudset muutmist ei käsitleta.

Süsiniku talletamine ja viibega heide

(Süsiniku) ajutise talletamise või viibega heite arvestusühikuid põhiliste mõjukategooriate keskkonnajalajälje arvutamisel ei arvestata, kui vastavas tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas ei ole ette nähtud teisiti.

Konkreetseid nõudeid/teavet ei esitata. Samas nähtub esitatud olelusringi hindamise mõistest, et süsiniku talletamist ja viibega heidet tavapärase ulatusega uuringutes ei käsitleta.

Andmed süsiniku talletamise kohta esitatakse eraldi.

Ei käsitleta tavapärase ulatusega uuringutes. Siiski esitatakse ILCD käsiraamatus üksikasjalikke suuniseid juhuks, kui käsitlemine osutub vajalikuks uuringu eesmärkide tõttu.

Need sarnanevad spetsifikatsioonis PAS 2050 esitatud meetoditega süsiniku talletamise mõju arvutamiseks.

Ajutist talletamist tuleb eristada püsivast talletamisest, kui püsiv talletamine on tagatud rohkem kui 10 000 aastaks.

Nõuded puuduvad.

Süsinikku, mida uuringuperioodil ei viida lõppkäitluse tagajärjel keskkonda, käsitatakse talletatud süsinikuna. Võimaluse korral määratakse perioodi kestus teaduspõhiselt või arvestatakse selleks vähemalt 100 aastat.

Viibega heitkoguseid või kaalutegureid (nt ajutiselt talletatud süsiniku arvessevõtmiseks) ei lisata andmikule, kuid vastavad andmed võib avaldada eraldi.

Bioloogilist ja fossiilset päritolu süsinik. Talletamise/viibega heite kohta arvutatakse kuni 100 aasta aja-kaalu keskväärtused.

Viibega heite mõiste kasutamine ei ole kohustuslik ning see otsustatakse eraldi igas tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjas.

Biomassi sisaldavate toodete korral on lubatud kasvuhoonegaaside sidumist arvesse võtta juhul, kui vastav biomass on saadud taasistutatud metsast.

Süsiniku talletamise mõju näitajad lisatakse andmikule, kuid need tuleb ka eraldi dokumenteerida. Andmikule ei lisata viibega heite kaalutegureid, kuid sellekohane meetod on esitatud (lisas B) juhuks, kui organisatsioonid soovivad seda kasutada. Sellisel juhul tuleb vastavad andmed dokumenteerida andmikust eraldi.

Heite kompensatsioon

Hindamisel ei käsitleta.

Nõuded puuduvad.

Hindamisel ei käsitleta.

Hindamisel ei käsitleta.

Nõuded puuduvad.

Hindamisel ei käsitleta.

Hindamisel ei käsitleta.

Hindamisel ei käsitleta.

Läbivaatamine ja kontrollijate kvalifikatsioon

Kui vastavates poliitikadokumentides ei ole määratud teisiti, kuuluvad kõik organisatsioonivälises suhtluses kasutatavad uuringud läbivaatamisele vähemalt ühe sõltumatu ja kvalifitseeritud väliskontrollija (või kontrollijate rühma) poolt. Kui uuringute alusel tahetakse esitada avalikustatavaid võrdlevaid väiteid, peavad uuringud olema kooskõlas vastava tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjaga ning kuuluvad läbivaatamisele sõltumatu väliskontrollija ja sidusrühmi esindava komisjoni poolt.

Kontrollija kvalifikatsioonile on kehtestatud miinimumnõuded.

Esitatakse nõue võrdlusuuringutele.

Kui uuringu eesmärk on avalikustatavate võrdlevate väidete esitamine, peavad huvitatud osapooled uuringu läbi vaatama ning esitama üldise teabe läbivaatamise liigi kohta.

Nähakse ette erinevaid tõendamisskeeme, mille valik sõltub uuringu iseloomust ja kavandatud kasutusalast: teatis, väide, märgistus.

Esitatakse läbivaatamise, kontrollija kvalifikatsiooni ja läbivaatamismenetluse miinimumnõuded (nt üldise olelusringi hindamise uuringu korral on miinimumnõue läbivaatamine sõltumatu väliskontrollija poolt).

Esitatakse nõue, et aruanne peab läbima sõltumatu hindamise, kuid täpsemad suunised puuduvad.

Aruande usaldatavuse kinnitus on nõutav ning selle saamiseks on järgmised võimalused:

esimese osapoole teostatav kontroll;

kolmanda osapoole teostatav kontroll;

kriitiline läbivaatamine.

Teiseseid andmeid, mida ei ole saadud soovitatud allikatest, peab hindama vastav komisjon.

Tootekategooria eeskirjades määratakse kindlaks andmete ajaline kehtivus, nende uuendamise sagedus ning andmete ja tulemuste kontrolli menetlus.

Sõltumatu sertifitseerimisasutus, millele on antud õigus spetsifikatsiooni PAS 2050 nõuete täitmist hinnata ja tõendada.

Sõltuvalt andmete kavandatud kasutusalast on lubatud ka muud tõendamisvõimalused, kaasa arvatud organisatsioonisisene tõendamine ja akrediteerimata tõendamisasutuse kasutamine.

Aruandlus

Uuringuaruanne peab sisaldama vähemalt kokkuvõtet, põhiaruannet ja lisa. Nimetatud osad peavad sisaldama kõiki kohustuslikke elemente. Aruandele võib lisada täiendavat toetavat teavet, näiteks konfidentsiaalse aruande.

(Nõuded aruande kohustuslike elementide sisule sarnanevad suures osas standardi ISO 14044 aruandlusnõuetega. Kui aga uuringu alusel tahetakse esitada (avalikustatavaid) võrdlevaid väiteid, kohaldatakse rangemaid ISO aruandlusnõudeid.)

Esitatakse üldised aruandlusnõuded ja lisanõuded kolmandate isikute aruannetele.

Standardiseeria ISO 140xx ei sisalda olelusringi hindamisaruande vormi.

Standardis ISO 1408 esitatakse ainult andmiku vorm ja/või vastavad nõuded.

Esitatakse üldnõuded (ISO 14044 põhjal).

Lisanõuded kolmandate isikute aruannetele:

a)

uuringu algse ulatuse muudatused koos põhjendusega;

b)

olelusringi etappide kirjeldus;

c)

süsteemipiirid, sh süsteemi sisendite ja väljundite liigid lihtvoogudena, […];

d)

oluliste protsessiüksuste kirjeldus, […];

e)

andmed, […];

f)

tõlgendamise tulemused, sh järeldused ja piirangud.

Esitatakse üldised aruandlusnõuded ja lisanõuded kolmandate isikute aruannetele.

Esitatakse nõuded andmestiku ja uuringuaruande vormistusele ja vastavad vormid.

Toetab elektroonilist/veebipõhist andmevahetust ja töövoogu.

Aruandevormi ei ole esitatud.

Kohaldatakse muid nõudeid […].

Esitatakse avalike aruannete kohustuslike ja valitavate elementide loetelu (aruandevorm on saadaval kasvuhoonegaaside protokolli veebisaidil).

Aruandevormi ei ole esitatud.

Aruandevormi ei ole esitatud.

Tulemuste tõlgendamine

Keskkonnajalajälje tõlgendamise etapp peab koosnema järgmistest osadest: 1) toote keskkonnajalajälje mudeli usaldusväärsuse hindamine; 2) valupunktide kindlakstegemine; 3) määramatuse hindamine; 4) järeldused, piirangud ja soovitused.

Tulemuste tõlgendamise valikulised töövahendid: täielikkuse kontroll, tundlikkuse kontroll, järjepidevuse kontroll (standardis ISO 14044 on need kohustuslikud).

oluliste probleemide kindlakstegemine olelusringi hindamise andmiku koostamise ja mõjuhindamise tulemuste põhjal;

hindamine koos täielikkuse, tundlikkuse ja järjepidevuse kontrolliga;

järeldused, piirangud ja soovitused.

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Standardi ISO 14044 täpsustatud nõuded.

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Tõlgendamise erinevaid aspekte käsitletakse määramatuse, aruandluse ja tulemusnäitajate jälgimise peatükkides.

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Kohaldatakse ISO 14044 nõudeid.

Tulemuste määramatus

Esitada tuleb vähemalt kvalitatiivne määramatuse kirjeldus.

NÄPUNÄIDE. Määramatuse kvantitatiivseks kindlakstegemiseks võib arvutada oluliste protsesside ja kirjeldusteguritega seotud dispersiooni, kasutades Monte Carlo simulatsioone.

Nõue on esitatud, aga täpsemad suunised puuduvad.

Kui uuringu eesmärk on avalikustatavate võrdlevate väidete esitamine, tuleb analüüsida uuringutulemuste tundlikkust ja määramatust.

Nõue on esitatud, aga täpsemad suunised puuduvad.

Olemasolevas juhendis ei esitata konkreetset meetodit. Kirjeldatakse ainult üldist raamistikku.

Otsesed suunised puuduvad, kuid mainitakse, et järgmiste määramatuse tüüpide kohta tuleb esitada eraldi hinnangud:

sisendnäitajad;

eeldused osakaalude kohta;

kategooriavead;

mittetäielik või osaline kaetus.

Nõutakse kvalitatiivset ülevaadet oluliste protsessidega seotud määramatusest.

Kasvuhoonegaaside protokolli veebisaidil on lisateabena saadaval suunised ja töövahendid kvantitatiivse määramatusanalüüsi tegemiseks.

Määramatuse ja tundlikkuse analüüsi peavad tegema valdkondlikud töörühmad, juhindudes standardi ISO 14040:2006 nõuetest.

Erilist tähelepanu pööratakse olulistele keskkonnaaspektidele, et tarbijatele edastatav teave oleks püsivalt asjakohane.

Ettevõtjad peavad esitama kvalitatiivse ülevaate andmiku määramatusest ja tehtud metodoloogilistest valikutest. Võimalikud metodoloogilised valikud:

toote kasutuse ja lõppkäitluse profiil;

mõju jaotusmeetodid, kaasa arvatud ringlussevõtust tingitud jaotamine;

kasutatud globaalse soojendamise potentsiaali (GWP) väärtuste allikas;

arvutusmudelid.


(1)  Kirjanduses kasutatakse tarneahela kohta tihti ka mõistet „väärtusahel”. Käesolevas juhendis eelistati siiski mõistet „tarneahel”, et vältida väärtusahela mõistega kaasnevaid majandusvaldkonna kõrvaltähendusi.

(2)  Euroopa Komisjon 2011, KOM(2011) 571 (lõplik): komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava.

(3)  http://ec.europa.eu/environment/resource_efficiency/index_en.htm.

(4)  http://ec.europa.eu/environment/eussd/corporate_footprint.htm.

(5)  Internetis kättesaadav aadressil http://www.iso.org/iso/iso_catalogue.htm.

(6)  Internetis kättesaadav aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/publications.

(7)  „Ecological Footprint Standards 2009” – Global Footprint Network. Internetis kättesaadav aadressil http://www.footprintnetwork.org/images/uploads/Ecological_Footprint_Standards_2009.pdf.

(8)  WRI ja WBCSD (2011). Greenhouse Gas Protocol Product Life Cycle Accounting and Reporting Standard, 2011.

(9)  http://www2.ademe.fr/servlet/getDoc?id=11433&m=3&cid=96.

(10)  Internetis kättesaadav aadressil http://www.bsigroup.com/en/Standards-and-Publications/How-we-can-help-you/Professional-Standards-Service/PAS-2050/.

(11)  Dokumendi leiab aadressilt http://ec.europa.eu/environment/eussd/corporate_footprint.htm.

(12)  Näiteks: ettevõte toodab aastas 40 000 T-särki ja 20 000 paari pükse. Ühe T-särgi ja ühe püksipaari keskkonnajalajälje väärtus on vastavalt X ja Y. Kogu ettevõtte aastane keskkonnajalajälg on Z. Teoreetiliselt peaks Formula.

(13)  Olelusring tähendab tootesüsteemi järjestikuseid omavahel seotud etappe alates tooraine hankimisest või loodusvarade võtmisest kuni toote lõpliku kõrvaldamiseni (ISO 14040:2006).

(14)  Olelusringil põhinevas käsitlusviisis võetakse toodetega seotud ressursivooge ja keskkonnamõjutusi arvesse tarneahela perspektiivist, mis hõlmab kõiki tegevusetappe alates tooraine hankimisest, töötlemisest, toodete turustamisest ja kasutamisest kuni lõppkäitluseni koos kõigi nendest tingitud keskkonnamõjudega (selle asemel et keskenduda ainult ühele olelusringi osale).

(15)  Toode – kaup või teenus (ISO 14040:2006).

(16)  Jäätmed – mis tahes ained või esemed, mille valdaja kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama (ISO 14040:2006).

(17)  Kirjanduses kasutatakse tarneahela kohta tihti ka mõistet „väärtusahel”. Käesolevas juhendis eelistati siiski mõistet „tarneahel”, et vältida väärtusahela mõistega kaasnevaid majandusvaldkonna kõrvaltähendusi.

(18)  Tooraine – toote valmistamiseks kasutatav esmane või teisene materjal (ISO 14040:2006).

(19)  Internetis kättesaadav aadressil http://www.iso.org/iso/iso_catalogue.htm.

(20)  Internetis kättesaadav aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/publications.

(21)  „Ecological Footprint Standards 2009” – Global Footprint Network. Internetis kättesaadav aadressil http://www.footprintnetwork.org/images/uploads/Ecological_Footprint_Standards_2009.pdf.

(22)  GHGP 2011, Greenhouse Gas Protocol Product Life Cycle Accounting and Reporting Standard.

(23)  Internetis kättesaadav aadressil http://www2.ademe.fr/servlet/getDoc?id=11433&m=3&cid=96.

(24)  Internetis kättesaadav aadressil http://www.bsigroup.com/en/Standards-and-Publications/How-we-can-help-you/Professional-Standards-Service/PAS-2050/.

(25)  Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2011b). Olemasoleva keskkonnajalajälje metoodika analüüs toodete ja organisatsioonide jaoks: soovitused, aluspõhimõtted ja vastavusse viimine. EK – IES – JRC, Ispra, november 2011. http://ec.europa.eu/environment/eussd/corporate_footprint.htm.

(26)  Süsteemipiirid – uuringus käsitletavate ja sellest välja jäetavate aspektide kirjeldus. Näiteks „hällist hauani” keskkonnajalajälje analüüsis tuleks käsitleda kõiki tegevusi alates tooraine hankimisest ja töötlemisest kuni toote turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise või ringlussevõtuni.

(27)  Tootesüsteem – liht- ja tootevoogusid sisaldavate ühe või mitme kindla funktsiooniga protsessiüksuste kogum, mille põhjal kujuneb toote olelusring (ISO 14040:2006).

(28)  Võrdlevad väited on keskkonnaalased avaldused ühe toote paremuse või samaväärsuse kohta võrdluses sama ülesannet täitva konkureeriva tootega (ISO 14040:2006).

(29)  Tootekategooria on samaväärsete funktsioonidega toodete rühm (ISO 14025:2006).

(30)  Kui protsessil või rajatisel on rohkem kui üks funktsioon, st selle abil pakutakse mitut erinevat kaupa ja/või teenust (ühendtooted), on see protsess või rajatis multifunktsionaalne. Sellises olukorras tuleb kõik protsessiga seotud sisendid ja heitkogused jaotada huvipakkuva toote ja ülejäänud ühendtoodete vahel teatud põhimõtete alusel (vt jaotis 6.10 ja V lisa).

(31)  Tootekategooria eeskiri on kogum konkreetseid reegleid, nõudeid ja juhiseid ühe või mitme tootekategooria kohta III tüüpi keskkonnateatiste koostamiseks (ISO 14025:2006).

(32)  Keskkonnaaspekt on organisatsiooni tegevuse või toodete osa, millel on või võib olla mõju keskkonnale.

(33)  Olelusringi hindamine on kogu olelusringi jooksul tootesüsteemiga seotud sisendite, väljundite ja võimalike keskkonnamõjude kohta andmete kogumine ja hindamine (ISO 14040:2006).

(34)  Andmekvaliteet tähendab andmete vastavust esitatud nõuetele (ISO 14040:2006). Andmekvaliteedil on mitmeid aspekte, näiteks tehnoloogiline, geograafiline ja ajaline esindavus, samuti andmiku täielikkus ja täpsus.

(35)  Jaotamismeetodi abil lahendatakse multifunktsionaalsusprobleeme. Jaotamine on „protsessi või tootesüsteemi sisend- ja väljundvoogude osadeks jagamine, nii et üks osa seostatakse uuritava tootesüsteemiga ning ülejäänud osad ühe või mitme muu tootesüsteemiga” (ISO 14040:2006).

(36)  Mõnel juhul piisab lihtsalt olemasoleva tootekategooria eeskirja muutmisest/täiendamisest.

(37)  http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/product_details/publication?p_product_code=KS-RA-07-015.

(38)  Kuna NACE kohaselt ei sisalda numberkood kõrgema taseme tähtkoodi, ei ole see siinkohal oluline.

(39)  Toote tarneahela osa, mis hõlmab etappe alates tooraine hankimisest (häll) kuni toote väljasaatmiseni tootja juurest. Turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise etappe ei käsitleta (vt sõnastik).

(40)  Väravast hauani hõlmab tooraine hankimise ja töötlemise, toodangu turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise või ringlussevõtu etappe. Vaadeldakse olelusringi etappide kõiki olulisi sisendeid ja väljundeid (vt sõnastik).

(41)  Võrdlev väide on keskkonnaalane avaldus ühe toote paremuse või samaväärsuse kohta võrdluses sama ülesannet täitva konkureeriva tootega.

(42)  Käesolevas juhendis kasutatakse standardi ISO 14044 kohase termini „funktsionaalne üksus” asemel läbivalt terminit „analüüsiüksus”.

(43)  Etalongvoog tähendab konkreetse tootesüsteemi protsesside väljundnäitajaid, mis on vajalikud analüüsiüksusega väljendatud funktsiooni täitmiseks (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(44)  Sisend – protsessiüksusesse sisenev toode, materjal või energiavoog. Toodete ja materjalide hulka kuuluvad tooraine, vahesaadused ja ühendtooted (ISO 14040:2006).

(45)  Väljund – protsessiüksusest väljuv toode, materjal või energiavoog. Toodete ja materjalide hulka kuuluvad tooraine, vahesaadused, ühendtooted ja keskkonda viidavad ained (ISO 14040:2006).

(46)  Tooraine on toote valmistamiseks kasutatav esmane või teisene materjal (ISO 14040:2006).

(47)  Hällist hauani – hõlmab tooraine hankimise ja töötlemise, toodangu turustamise, ladustamise, kasutamise ja kõrvaldamise või ringlussevõtu etappe. Arvesse võetakse olelusringi kõigi etappide asjaomased sisendid ja väljundid.

(48)  Näiteks tootja tegevuskohas toimuvad ning tootja või tema töövõtjate korraldatud protsessid (toodete transport, peakontori teenused jne).

(49)  Näiteks enamik olelusringi eeletappide protsesse (infrastruktuur, hooned) ja üldjuhul kõik järgetappide protsessid.

(50)  Vahesaadus – protsessiüksuse väljund, millest saab teise protsessiüksuse sisend ja mis vajab süsteemis edasist muundamist (ISO 14040:2006).

(51)  Järgetapid – kaupade/teenuste tarneahelas tootmishetkele järgnevad etapid.

(52)  Käesolevas juhendis kasutatakse standardi ISO 14044 kohase termini „mõjukategooria” asemel läbivalt terminit „keskkonnajalajälje mõjukategooria”.

(53)  Käesolevas juhendis kasutatakse standardi ISO 14044:2006 kohase termini „mõjukategooria näitaja” asemel läbivalt terminit „keskkonnajalajälje mõjukategooria näitaja”.

(54)  Käesolevas juhendis kasutatakse standardi ISO 14044:2006 kohase termini „olelusringi mõjuhindamine” asemel läbivalt terminit „keskkonnajalajälje mõjuhindamine”. See on toote keskkonnajalajälje analüüsi etapp, mille eesmärk on mõista ja hinnata tootesüsteemi võimaliku keskkonnamõju suurust ja olulisust kogu olelusringi vältel (standardi ISO 14044:2006 põhjal). Keskkonnajalajälje mõjuhindamismeetodid võimaldavad määrata lihtvoogude mõju kirjeldustegureid kogumõju väljendamiseks vähese arvu keskmiste ja/või kahju näitajate abil.

(55)  Lisateavet keskkonnamõju kategooriate ja hindamismeetodite kohta võib leida olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) käsiraamatutest „Framework and requirements for LCIA models and indicators”, „Analysis of existing Environmental Assessment methodologies for use in LCA” ja „Recommendation for life cycle impact assessment in the European context”. Käsiraamatud on internetis kättesaadavad aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/.

(56)  Klorofluorosüsivesinik-11 = triklorofluorometaan, teise nimega freoon-11 või R-11.

(57)  PM2,5 = tahked osakesed läbimõõduga kuni 2,5 μm.

(58)  Metaanita LOÜ = muud lenduvad orgaanilised ühendid kui metaan.

(59)  Andmekvaliteet – andmete vastavus esitatud nõuetele (ISO 14040:2006). Andmekvaliteedil on mitmeid aspekte, näiteks tehnoloogiline, geograafiline ja ajaline esindavus, samuti andmiku täielikkus ja täpsus.

(60)  Kirjeldusanalüüs on iga liigitatud sisendi/väljundi osakaalu arvutamine sellele vastavas keskkonnajalajälje mõjukategoorias ning kategooriasiseste osakaalude liitmine. See eeldab andmiku elementide korrutamist asjaomase aine ja keskkonnajalajälje mõjukategooria kirjeldusteguritega. Näiteks keskkonnajalajälje mõjukategooria „kliimamuutused” puhul valitakse võrdlusaineks CO2 ja võrdlusühikuks CO2-ekvivalentkilogramm.

(61)  Kirjeldustegur on kirjeldusmudeli põhjal leitav tegur, mille abil teisendatakse ressursikasutuse ja heiteprofiili analüüsi tulemus ühtsetesse keskkonnajalajälje mõjukategooria näitaja ühikutesse (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(62)  Üldised andmed on andmed, mille saamiseks ei kasutata otsest andmekogumist, mõõtmist ega hindamist, vaid mis võetakse mõne kolmanda isiku olelusringi andmikust või muust allikast, mis vastab toodete keskkonnajalajälje meetodi andmekvaliteedinõuetele.

(63)  Käesolevas juhendis kasutatakse standardi ISO 14044 kohase termini „olelusringi andmik” asemel läbivalt terminit „ressursi- ja heiteprofiil”.

(64)  Üldised andmed on andmed, mille saamiseks ei kasutata otsest andmekogumist, mõõtmist ega hindamist, vaid mis võetakse mõne kolmanda isiku olelusringi andmikust või muust allikast, mis vastab toodete keskkonnajalajälje meetodi andmekvaliteedinõuetele.

(65)  Liigitamine on ressursi- ja heiteprofiilis tabeldatud materjali/energia sisendite ja väljundite paigutamine keskkonnajalajälje mõjukategooriatesse vastavalt iga aine võimalikule tähtsusele vastavas mõjukategoorias.

(66)  Retsenseerimine on protsess, mille eesmärk on tagada toote keskkonnajalajälje uuringu kooskõla käesoleva juhendi ning tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjade (kui need on olemas) põhimõtete ja nõuetega (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(67)  Väravast väravani – hõlmab ühes kindlas organisatsioonis või tegevuskohas aset leidvaid protsesse.

(68)  Käesoleva osa aluseks on kasvuhoonegaaside protokolli kohase toodete olelusringi arvestus- ja aruandlusstandardi (2011) punkt 7.3.1.

(69)  Koormusmäär on sõiduki tegeliku koormuse ja täiskoormuse või kandevõime suhe (nt mass või maht) ühel reisil.

(70)  Lisateave aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/data.

(71)  Käesoleva osa aluseks on kasvuhoonegaaside protokolli kohase toodete olelusringi arvestus- ja aruandlusstandardi (2011) punkt 7.3.1.

(72)  Euroopa Liit 2009: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/28/EÜ, 23. aprill 2009, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta, (ELT L 140, 5.6.2009, lk 16).

(73)  Kirjeldustegur on kirjeldusmudeli põhjal leitav tegur, mille abil teisendatakse ressursi- ja heiteprofiili analüüsi tulemus ühtsetesse keskkonnajalajälje mõjukategooria näitaja ühikutesse (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(74)  Bioloogilistest allikatest pärineva süsihappegaasi heite- ja neeldumiskohtade eraldi loend eeldab, et keskkonnajalajälje kliimamuutuste mõjukategooriale määratakse järgmised kirjeldustegurid (vt punkt 6.1.2): bioloogilise süsihappegaasi eemaldamise korral –1, bioloogilise süsihappegaasi heite korral +1, metaaniheite korral +25.

(75)  Kui ajavahemikku käsitlevat teavet ei saa lisada, tuleb seoses maakasutuse muutmise kuupäevaga valida üks või mitu järgmist võimalust: a) „sellise kõige varasema aasta 1. jaanuar, mille kohta saab tõendada, et maakasutuse muutmine on toimunud” või b) „selle aasta 1. jaanuar, mil hinnati kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja neeldajaid” (BSI 2011).

(76)  Euroopa Liit 2009: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/28/EÜ.

(77)  Euroopa Komisjon – Teadusuuringute Ühiskeskus – Keskkonna ja Säästva Arengu Instituut (2010f). Olelusringi rahvusvahelise andmesüsteemi (ILCD) käsiraamat – nomenklatuur ja näitajad. Esimene trükk. EUR 24 384. Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luksemburg. http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/publications.

(78)  Standardis ISO 14044 kasutatud termini „tehnoloogiline katvus” asemel kasutatakse käesoleva juhendis läbivalt terminit „tehnoloogiline esindavus”.

(79)  Standardis ISO 14044 kasutatud termini „geograafiline katvus” asemel kasutatakse käesoleva juhendis läbivalt terminit „geograafiline esindavus”.

(80)  Standardis ISO 14044 kasutatud termini „ajaline katvus” asemel kasutatakse käesoleva juhendis läbivalt terminit „ajaline esindavus”.

(81)  Standardis ISO 14044 kasutatud termini „täpsus” asemel kasutatakse käesoleva juhendis läbivalt terminit „näitajate määramatus”.

(82)  Standardis ISO 14044 kasutatud termini „järjepidevus” asemel kasutatakse käesoleva juhendis läbivalt terminit „metodoloogiline sobivus ja järjepidevus”.

(83)  Nõuet kohaldatakse kuni 2015. aasta lõpuni. Alates 2016. aastast on nõutav täielik vastavus toote keskkonnajalajälje metodoloogiale.

(84)  Atributsiooniline – protsessipõhine modelleerimismeetod, mille eesmärk on väljendada keskmisi tingimusi ühe kindla väärtusena.

(85)  Otseselt mõõdetud või kogutud andmed, mis annavad esindava pildi konkreetse rajatise või rajatiste rühma tegevusest. Samatähenduslik mõistega „esmased andmed”.

(86)  Andmed, mille saamiseks ei kasutata otsest andmekogumist, mõõtmist ega hindamist, vaid mis võetakse mõne kolmanda isiku olelusringi andmikust või muust allikast, mis vastab toodete keskkonnajalajälje meetodi andmekvaliteedinõuetele.

(87)  Ühendtooted – kaks või enam toodet, mis valmivad samas protsessiüksuses või tootesüsteemis (ISO 14040:2006).

(88)  Tegevusandmed on andmed konkreetse vaadeldava protsessi kohta ning see eristab neid üldistest andmetest.

(89)  Sealhulgas erinevate tegevuskohtade keskmistatud andmed. Keskmistatud andmed – spetsiifiliste andmete toodanguga kaalutud keskmine.

(90)  Esiplaani- ja taustaprotsesside määratlus on esitatud sõnastikus.

(91)  http://lca.jrc.ec.europa.eu/lcainfohub/datasetArea.vm.

(92)  http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/data.

(93)  http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/data.

(94)  Andmete ekstrapoleerimine on teatud protsessi andmete kasutamine puuduvate andmetega sarnase protsessi kirjeldamiseks eeldusel, et olemasolevad andmed on piisavalt esindavad.

(95)  Protsessiüksus on ressursi- ja heiteprofiilis käsitletav väikseim element, mille kohta esitatakse kvantifitseeritavaid sisend- ja väljundandmeid (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(96)  Otseselt seotud – nii nimetatakse kindlaksmääratud süsteemipiirides aset leidvat protsessi, tegevust või mõju.

(97)  Otsese asendamise näide on esitatud allpool.

(98)  Tootesüsteem on liht- ja tootevoogusid sisaldavate ühe või mitme kindla funktsiooniga protsessiüksuste kogum, mille põhjal kujuneb toote olelusring (ISO 14040:2006).

(99)  Kaudne asendus esineb juhul, kui mõni toode on asendatud, aga ei ole täpselt teada, milliste toodetega.

(100)  Keskkonnamehhanism on keskkonnajalajälje mõjukategooria juurde kuuluv füüsiliste, keemiliste ja bioloogiliste protsesside süsteem, mis seob omavahel ressursi- ja heiteprofiili tulemusi ning keskkonnajalajälje kategooria näitajaid (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(101)  Lisateavet olelusringi mõjuhindamises kasutatavate kaalumismeetodite kohta võib leida Teadusuuringute Ühiskeskuse ja Leideni Ülikooli keskkonnainstituudi aruannetest „Background review of existing weighting approaches in LCIA” ja „Evaluation of weighting methods for measuring the EU-27 overall environmental impact”. Need on internetis kättesaadavad aadressil http://lct.jrc.ec.europa.eu/assessment/publications.

(102)  Tuleks märkida, et standardite ISO 14040 ja 14044 kohaselt ei ole lubatud kaalumist kasutada avalikustatavate võrdlevate väidete esitamise eesmärgil.

(103)  Käesolevas juhendis kasutatakse standardi ISO 14044 kohase termini „olelusringi tõlgendamine” asemel läbivalt terminit „keskkonnajalajälje tõlgendamine”.

(104)  Siin esitatud põhiaruande kirjelduses on võimaluste piires püütud saavutada kooskõla ISO 14044 nõuetega uuringuaruannetele, mis ei sisalda avalikustatavaid võrdlevaid väiteid.

(105)  Protsessiüksus on ressursi- ja heiteprofiilis käsitletav väikseim element, mille kohta esitatakse kvantifitseeritavaid sisend- ja väljundandmeid (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(106)  Tundlikkusanalüüs on süstemaatiline menetlus, mille kohaselt hinnatakse kasutatavate meetodite ja kogutavate andmete valiku mõju toote keskkonnajalajälje uuringu tulemustele (standardi ISO 14040:2006 põhjal).

(107)  Käesoleva osa aluseks on kasvuhoonegaaside protokolli kohase toodete olelusringi arvestus- ja aruandlusstandardi (2011) punkt 12.3.

(108)  Punkt 1.1, tabel 1.

(109)  Kogemus keskkonnaülevaadete ja -auditite valdkonnas.

(110)  Standardi ISO 14040/14044 või ISO 14025 (toodete keskkonnateatised) nõuete täitmise või olelusringi andmike läbivaatamiste arv.

(111)  Alates ülikooli lõpetamisest omandatud kogemus olelusringi hindamise alal.

(112)  Kogemus uuritud toodetega seotud valdkonnas. Tehnoloogiate või muude tegevustega seotud teadmiste alane kvalifikatsioon määratakse vastavalt NACE koodidele (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1893/2006, 20. detsember 2006, millega kehtestatakse majanduse tegevusalade statistiline klassifikaator NACE Revision 2). Kasutada võib ka muude rahvusvaheliste organisatsioonide samaväärseid klassifikaatoreid. Teatud alamvaldkonna tehnoloogiate või protsesside alal omandatud kogemus loetakse kehtivaks kogu valdkonna suhtes.

(113)  Uuritud toodetega seotud kogemus avalikus sektoris, nt uurimiskeskustes, ülikoolides, valitsusasutustes.

*

Kandidaat peab arvutama töökogemuse aastad töölepingute põhjal. Näiteks prof. A töötab 2005. aasta jaanuarist kuni 2010. aasta detsembrini poole kohaga ülikoolis B ja poole kohaga rafineerimisettevõttes. Seega võib prof. A märkida, et tema kogemus erasektoris on kolm aastat ja avalikus sektoris (ülikoolis) samuti kolm aastat.

(114)  Lisapunktid täiendavad põhipunkte.

(115)  WRI ja WBCSB, ettevõtete väärtusahela (3. valdkonna) arvestus- ja aruandlusstandardi 3. lisa, 2011.

(116)  Eristatakse lihtvooge (standardi ISO 14044 punkti 3.12 kohaselt „uuritavasse süsteemi