5.12.2008

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 327/27

---

NÕUKOGU RAAMOTSUS 2008/909/JSK,

27. november 2008,

vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikli 31 lõike 1 punkti a ja artikli 34 lõike 2 punkti b,

võttes arvesse Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatust,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

ning arvestades järgmist:

(1)	Euroopa Ülemkogu 15.–16. oktoobri 1999. aasta Tampere kohtumisel kiideti heaks vastastikuse tunnustamise põhimõte, mis peaks liidus saama nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks.

(2)

Nõukogu võttis 29. novembril 2000. aastal kooskõlas Tampere järeldustega vastu kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks meetmeprogrammi, (1) milles kutsutakse üles hindama vajadust tänapäevaste mehhanismide järele vabadusekaotuslike lõplike karistuste vastastikuseks tunnustamiseks (meede 14) ning laiendama süüdimõistetud isikute üleandmise põhimõtte kohaldamist liikmesriigis elavatele isikutele (meede 16).

(3)	Vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamist Euroopa Liidus käsitlevas Haagi programmis (2) nõutakse liikmesriikidelt meetmeprogrammi väljakujundamist, eelkõige lõplike vabadusekaotuslike karistuste täideviimise alal.

(4)

Kõik liikmesriigid on ratifitseerinud Euroopa Nõukogu 21. märtsi 1983. aasta kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsiooni. Selle konventsiooni kohaselt võib süüdimõistetud isikuid ülejäänud karistuse kandmiseks üle anda üksnes riigile, mille kodanikud nad on, ning ainult nende isikute ja asjassepuutuvate riikide nõusolekul. Nimetatud konventsiooni 18. detsembri 1997. aasta lisaprotokolli, mis võimaldab teatavatel tingimustel üleandmist ilma isiku nõusolekuta, ei ole kõik liikmesriigid ratifitseerinud. Kumbki dokument ei kehtesta põhimõttelist kohustust võtta süüdimõistetud isikute eest vastutust karistuse või kohtuotsuse täideviimiseks.

(5)

Kriminaalmenetluste menetlusõigused on oluline element vastastikuse usalduse tagamiseks liikmesriikidevahelises õigusalases koostöös. Liikmesriikide vahelised suhted, mida iseloomustab eriline vastastikune usaldus teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu, võimaldavad väljaandja riigi ametiasutuste tehtud otsuste tunnustamist täidesaatva riigi poolt. Seega tuleks ette näha kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste täideviimist käsitlevates Euroopa Nõukogu dokumentides sätestatud koostöö edasiarendamine, eelkõige kui kohtuotsus puudutab liidu kodanikke, kellele on teises liikmesriigis määratud vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede. Olenemata vajadusest tagada süüdimõistetud isikule asjakohased kaitsemeetmed, ei peaks tema menetluses osalemine olema enam sõltuv sellest, et iga juhtumi korral nõutakse tema nõusolekut kohtuotsuse edastamiseks teisele liikmesriigile selle tunnustamiseks ning määratud karistuse täideviimiseks.

(6)	Käesolevat raamotsust tuleks rakendada ja kohaldada viisil, mis võimaldab austada võrdõiguslikkuse, õigluse ja mõistlikkuse üldisi põhimõtteid.

(7)

Artikli 4 lõike 1 punktis c on valikut võimaldav säte, mis lubab edastada kohtuotsuse ja tunnistuse näiteks liikmesriiki, mille kodanik süüdimõistetud isik on, muudel juhtudel kui artikli 4 lõike 1 punktides a ja b osutatud juhtudel, või liikmesriiki, kus süüdimõistetud isik elab ja on seaduslikult elanud pidevalt vähemalt viis aastat ning tal on selles liikmesriigis alalise elamise õigus.

(8)

Artikli 4 lõike 1 punktis c osutatud juhtudel sõltub kohtuotsuse ja tunnistuse täidesaatvale riigile edastamine konsultatsioonidest väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahel ning täidesaatva riigi pädeva asutuse nõusolekust. Pädevad asutused peaksid arvesse võtma selliseid üksikasju nagu näiteks elukohas elamise kestus või muud seosed täidesaatva riigiga. Juhtudel, kus süüdimõistetud isiku võib siseriikliku õiguse või rahvusvaheliste õigusaktide kohaselt anda üle liikmesriigile ja kolmandale riigile, peavad väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevad asutused omavahel konsulteerides kaaluma, kas karistuse täideviimine täidesaatvas riigis aitaks sotsiaalsele rehabilitatsioonile paremini kaasa kui täideviimine kolmandas riigis.

(9)

Karistuse täideviimine täidesaatvas riigis peaks suurendama süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Veendumaks, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, peaks väljaandjariigi pädev asutus võtma arvesse selliseid üksikasju nagu näiteks isiku sidemed täidesaatva riigiga, kas ta peab seda perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks või on tal muid seoseid täidesaatva riigiga.

(10)

Artikli 6 lõikes 3 nimetatud süüdimõistetud isiku arvamus võib olla kasulik peamiselt artikli 4 lõike 4 kohaldamisel. Mõiste „eelkõige” on mõeldud hõlmama juhtusid, kus süüdimõistetud isiku arvamus sisaldab teavet, mis võib olla asjakohane seoses mittetunnustamise ja täideviimisest keeldumise põhjustega. Artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 3 sätted ei anna sotsiaalse rehabilitatsiooni alusel keeldumiseks põhjust.

(11)

Poola vajab rohkem aega kui teised liikmesriigid, et tegeleda teistes liikmesriikides süüdi mõistetud Poola kodanike üleandmisega seotud praktiliste ja materiaalsete tagajärgedega, arvestades eelkõige Poola kodanike suurenenud liikuvust liidus. Sel põhjusel tuleks ette näha ajutine piiratud erand maksimaalselt viieks aastaks.

(12)

Käesolevat raamotsust tuleks samuti kohaldada mutatis mutandis karistuste täideviimisel nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK (mis käsitleb Euroopa vahistamismäärust ja liikmesriikidevahelist üleandmiskorda) (3) artikli 4 lõikes 6 ja artikli 5 lõikes 3 sätestatud juhtudel. See tähendab muu hulgas, et täidesaatev liikmesriik võib kohtuotsuse tunnustamise ja täideviimise tingimusena teha kõnealuse raamotsuse kohaldamist piiramata kindlaks, kas esinevad käesoleva raamotsuse artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise ja mitte-täideviimise põhjused, sealhulgas kontrollida, kas tegu on kahepoolselt karistatav, arvestades seda, kas täidesaatev riik on teinud käesoleva raamotsuse artikli 7 lõike 4 kohase avalduse, kui ta kaalub, kas isik raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4 lõike 6 kohastel juhtudel üle anda või karistus täide viia.

(13)

Käesolev raamotsus austab põhiõigusi ja järgib põhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 ning mis on leidnud kajastamist Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, eelkõige selle VI peatükis. Käesolevat raamotsust ei tuleks tõlgendata piiranguna otsuse täideviimisest keeldumiseks, kui on objektiivne alus arvata, et karistuse eesmärgiks on karistada isikut soo, rassi, usu, etnilise kuuluvuse, rahvuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel, või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eespool nimetatud asjaoludel.

(14)	Käesoleva raamotsusega ei tohiks takistada liikmesriike kohaldamast oma põhiõiguslikke norme, mis käsitlevad nõuetekohast menetlust, ühinemisvabadust, ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust muudes meediakanalites.

(15)	Käesolevat raamotsust tuleks kohaldada kooskõlas liidu kodanike õigusega vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil; see õigus tuleneb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 18.

(16)	Käesolevat raamotsust tuleks kohaldada kooskõlas kohaldatava ühenduse õigusega, sealhulgas eelkõige nõukogu direktiividega 2003/86/EÜ (4) ja 2003/109/EÜ (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/38/EÜ. (6)

(17)	Kui käesolevas raamotsuse on viidatud riigile, kus süüdimõistetud isik „elab”, tähendab see kohta, millega kõnealune isik on seotud hariliku viibimiskoha kaudu ning perekondlike, sotsiaalsete ja kutsealaste sidemetega.

(18)	Artikli 5 lõike 1 kohaldamisel peaks olema võimalik edastada kohtuotsus või selle tõestatud koopia koos tunnistusega täidesaatva riigi pädevale asutusele mis tahes viisil, mis jätab kirjaliku jälje, näiteks e-post ja faks, ja mis võimaldab täidesaatval riigil selle autentsust kindlaks teha.

(19)	Artikli 9 lõike 1 punktis k osutatud juhtudel peaks täidesaatev riik kaaluma karistuse kohandamist vastavalt käesolevale raamotsusele enne, kui ta keeldub tunnustamast ja täide viimast karistust, mis sisaldab meedet, mis ei ole vabadusekaotuslik karistus.

(20)	Artikli 9 lõike 1 punktis k nimetatud keeldumise põhjust võib kohaldada ka juhtudel, kui isik ei ole mõistetud süüdi kuriteos, ehkki pädev asutus kasutas kuriteost tulenevalt vabadust piiravat meedet, mis ei ole vabadusekaotuslik karistus.

(21)

Territooriumiga seotud keeldumise põhjust tuleks kohaldada ainult erandjuhtudel ning tehes võimalikult ulatuslikku koostööd käesoleva raamotsuse sätete kohaselt, võttes seejuures arvesse selle eesmärki. Kõigis selle keeldumise põhjuse kohaldamiseks tehtavates otsustes tuginetakse iga üksikjuhtumi korral tehtavale analüüsile ja konsultatsioonidele väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahel.

(22)	Artikli 12 lõikes 2 nimetatud tähtaega peaks liikmesriigid kasutama selliselt, et üldjuhul tehakse lõplik otsus (sealhulgas viiakse lõpule apellatsioonimenetlus) 90 päeva jooksul.

(23)

Artikli 18 lõige 1 ütleb, et kui lõikes 2 sätestatud eranditest ei tulene teisiti, on erikohustuse reegel kohaldatav ainult siis, kui isik on täidesaatvale riigile üle antud. Seda ei tuleks kohaldada juhtudel, kui isik ei ole täidesaatvale riigile üle antud, näiteks kui isik on põgenenud täidesaatvasse riiki,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA RAAMOTSUSE:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	„kohtuotsus” – väljaandjariigi kohtu jõustunud kohtuotsus või korraldus, millega määratakse füüsilisele isikule karistus;

b)	„karistus” – mis tahes vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav meede, mis on mõistetud määratud või määramata tähtajaks kriminaalmenetluse alusel kuriteo eest;

c)	„väljaandjariik” – liikmesriik, kus kohtuotsus välja anti;

d)	„täidesaatev riik” – liikmesriik, kellele kohtuotsus on edastatud selle tunnustamiseks ja täideviimiseks.

Artikkel 2

Pädevate asutuste kindlaksmääramine

1.   Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema siseriikliku õiguse alusel pädev asutus või pädevad asutused kooskõlas käesoleva raamotsusega, kui asjaomane liikmesriik on väljaandjariik või täidesaatev riik.

2.   Nõukogu peasekretariaat teeb saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile.

Artikkel 3

Eesmärk ja reguleerimisala

1.   Käesoleva raamotsuse eesmärgiks on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide.

2.   Käesolevat raamotsust kohaldatakse juhul, kui süüdimõistetud isik on väljaandjariigis või täidesaatvas riigis.

3.   Raamotsust kohaldatakse ainult kohtuotsuste tunnustamise ja karistuste täideviimise suhtes käesoleva raamotsuse tähenduses. Asjaolu, et lisaks karistusele on määratud ka rahatrahv ja/või tehtud konfiskeerimisotsus, mida ei ole veel tasutud, sisse nõutud või täide viidud, ei takista kohtuotsuse edastamist. Rahatrahvide ja konfiskeerimisotsuste tunnustamine ja täideviimine teises liikmesriigis põhineb liikmesriikide vahel kohaldatavatel õigusaktidel, eelkõige nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsusel 2005/214/JSK rahatrahvide vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (7) ja nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsusel 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. (8)

4.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse aluspõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.

II   PEATÜKK

KOHTUOTSUSTE TUNNUSTAMINE JA KARISTUSTE TÄIDEVIIMINE

Artikkel 4

Kohtuotsuse ja tunnistuse teise liikmesriiki edastamise kriteeriumid

1.   Tingimusel, et süüdimõistetud isik on väljaandjariigis või täidesaatvas riigis, ning tingimusel, et see isik on andnud oma nõusoleku, kui see on artikli 6 kohaselt nõutav, võib kohtuotsuse koos tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud I lisas, edastada ühte järgmistest liikmesriikidest:

a)	liikmesriiki, mille kodanik süüdimõistetud isik on ja kus ta elab, või

b)	liikmesriiki, mille kodanik isik on ja kuhu süüdimõistetud isik kohtuotsuses või kohtuotsusega seonduvas kohtu- või haldusotsustuses või muus meetmes sisalduva väljasaatmis- või piirile tagasisaatmise meetme alusel välja saadetakse ning mis ei ole liikmesriik, kus ta elab, või

c)	mis tahes liikmesriiki, mis ei ole punktis a või b nimetatud liikmesriik, kelle pädev asutus on nõus kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisega sellesse liikmesriiki.

2.   Kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine võib toimuda, kui väljaandjariigi pädev asutus, vajaduse korral pärast väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahelisi konsultatsioone, on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

3.   Enne kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist võib väljaandjariigi pädev asutus konsulteerida asjakohasel viisil täidesaatva riigi pädeva asutusega. Lõike 1 punktis c nimetatud juhtudel on konsulteerimine kohustuslik. Sellistel juhtudel teatab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamata väljaandjariigile oma otsuse selle kohta, kas ta on nõus kohtuotsuse edastamisega.

4.   Nende konsultatsioonide käigus võib täidesaatev riik esitada väljaandjariigi pädevale asutusele põhjendatud arvamuse, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni ega süüdimõistetud isiku edukat taasintegreerumist ühiskonda.

Kui konsultatsioone ei peeta, võib sellise arvamuse esitada viivitamata pärast kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist. Väljaandjariigi pädev asutus võtab seda arvamust arvesse ning teeb otsuse, kas võtta tunnistus tagasi või mitte.

5.   Täidesaatev riik võib omal algatusel taotleda väljaandjariigilt kohtuotsuse edastamist koos tunnistusega. Süüdimõistetud isik võib taotleda väljaandjariigi või täidesaatva riigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse ja tunnistuse edastamise käesoleva raamotsuse kohase menetluse algatamist. Selle lõike alusel tehtud taotlused ei kohusta väljaandjariiki kohtuotsust koos tunnistusega edastama.

6.   Käesoleva raamotsuse rakendamisel võtavad liikmesriigid vastu meetmed, võttes eelkõige arvesse süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni hõlbustamist, mis on liikmesriikide pädevatele asutustele aluseks, millest lähtuvalt nad peavad tegema oma otsuse, kas nõustuda lõike 1 punkti c kohastel juhtudel kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisega.

7.   Iga liikmesriik võib kas käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati teavitada, et oma suhetes teiste liikmesriikidega, kes on andnud sama teatise, ei ole lõike 1 punkti c kohase eelneva nõusoleku andmine kohtuotsuse ja tunnistuse edastamiseks nõutav:

a)	kui süüdimõistetud isik elab ja on seaduslikult elanud pidevalt vähemalt viis aastat täidesaatvas riigis ning tal on selles riigis alalise elamise õigus ja/või

b)	kui süüdimõistetud isik on täidesaatva riigi kodanik, muude kui lõike 1 punktide a ja b kohaste juhtude korral.

Punktis a osutatud juhtudel tähendab alalise elamise õigus seda, et asjaomasel isikul:

—	on õigus alalisele elukohale vastavas liikmesriigis vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 18, 40, 44 või 52 alusel vastu võetud ühenduse õigusakti rakendavale siseriiklikule õigusaktile või

—

on kehtiv pikaajaline asjaomase riigi elamisluba vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 63 alusel vastu võetud ühenduse õigusakti rakendavale siseriiklikule õigusaktile, kui tegemist on riigiga, kus kehtib see ühenduse õigusakt, või vastavalt riiklikule õigusaktile, kui tegemist on liikmesriigiga, kus see ühenduse õigusakt ei ole kohaldatav.

Artikkel 5

Kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine

1.   Väljaandjariigi pädev asutus edastab kohtuotsuse või selle tõestatud koopia koos tunnistusega otse täidesaatva riigi pädevale asutusele mis tahes viisil, mis jätab kirjaliku jälje ja mis võimaldab täidesaatval riigil selle autentsuse kindlaks teha. Kohtuotsuse originaal või selle tõestatud koopia ja tunnistuse originaal edastatakse täidesaatvale riigile tema nõudmisel. Nimetatud pädevad asutused edastavad kõik ametlikud teated teineteisele samuti otse.

2.   Väljaandjariigi pädev asutus allkirjastab tunnistuse ja tunnistab selle sisu täpseks.

3.   Väljaandjariik edastab kohtuotsuse koos tunnistusega korraga ainult ühele täidesaatvale riigile.

4.   Kui täidesaatva riigi pädev asutus on väljaandjariigi pädevale asutusele teadmata, teostab viimane kõik vajalikud järelepärimised, sealhulgas nõukogu ühismeetmega 98/428/JSK (9) loodud Euroopa õigusalase koostöö võrgustikku kuuluvate kontaktasutuste kaudu, et täidesaatvalt riigilt see teave saada.

5.   Kui täidesaatva riigi asutus, kes sai kohtuotsuse koos tunnistusega, ei ole pädev seda tunnustama ja selle täitmisele pööramiseks vajalikke meetmeid võtma, edastab ta kohtuotsuse ex officio koos tunnistusega täidesaatva riigi pädevale asutusele ning teatab sellest väljaandjariigi pädevale asutusele.

Artikkel 6

Süüdimõistetud isiku arvamus ning teavitamine

1.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võib kohtuotsuse koos tunnistusega täidesaatvale riigile edastada kohtuotsuse tunnustamiseks ja määratud karistuse täideviimiseks üksnes süüdimõistetud isiku nõusolekul kooskõlas väljaandjariigi õigusega.

2.   Süüdimõistetud isiku nõusolekut ei nõuta, kui kohtuotsus koos tunnistusega edastatakse:

a)	liikmesriiki, mille kodanik süüdimõistetud isik on ja kus ta elab;

b)	liikmesriiki, kuhu süüdimõistetud isik kohtuotsuses või kohtuotsusega seonduvas kohtu- või haldusotsustuses või muus meetmes sisalduva väljasaatmis- või piirile tagasisaatmise meetme alusel välja saadetakse pärast tema vabastamist karistuse kandmisest;

c)	liikmesriiki, kuhu süüdimõistetud isik on põgenenud või muul viisil tagasi pöördunud seoses tema vastu algatatud kriminaalmenetlusega väljaandjariigis või pärast selles väljaandjariigis süüdimõistmist.

3.   Kui süüdimõistetud isik on aga endiselt väljaandjariigis, lubatakse tal igal juhul esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. Juhul kui väljaandjariik peab seda süüdimõistetud isiku vanuse või vaimse või füüsilise seisundi tõttu vajalikuks, antakse nimetatud arvamuse esitamise võimalus isiku seaduslikule esindajale.

Kohtuotsuse koos tunnistusega edastamise küsimuses otsuse tegemisel võetakse arvesse süüdimõistetud isiku arvamust. Kui isik on kasutanud selles lõikes sätestatud võimalust, edastatakse süüdimõistetud isiku arvamus täidesaatvale riigile, pidades eelkõige silmas artikli 4 lõike 4 kohaldamist. Kui süüdimõistetud isik on esitanud oma arvamuse suuliselt, tagab väljaandjariik, et kirjalik jälg selle arvamuse esitamise kohta on täidesaatvale riigile kättesaadav.

4.   Väljaandjariigi pädev asutus teavitab süüdimõistetud isikut temale arusaadavas keeles sellest, et ta on otsustanud edastada kohtuotsuse koos tunnistusega, kasutades lisas sätestatud tüüpvormi. Kui süüdimõistetud isik on otsuse tegemise ajal täidesaatvas riigis, edastatakse nimetatud vorm täidesaatvale riigile, kes teavitab sellest süüdimõistetud isikut.

5.   Lõike 2 punkti a ei kohaldata väljaandjariigi või täidesaatva riigina toimiva Poola suhtes juhul, kus kohtuotsus on tehtud enne viie aasta möödumist 5. detsembrist 2011. Poola võib nõukogu peasekretariaati igal ajal teavitada, et ta ei kasuta enam kõnealust erandit.

Artikkel 7

Kahepoolne karistatavus

1.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo kahepoolset karistatavust kontrollimata toimub kohtuotsuse tunnustamine ja määratud karistuse täideviimine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on väljaandjariigi õigusaktides määratletud, ja juhul, kui need on väljaandjariigis karistatavad vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava meetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

—	kuritegelikus ühenduses osalemine;

—	terrorism;

—	inimkaubandus;

—	laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno;

—	narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu;

—	ebaseaduslik relvade, laskemoona ja lõhkeainetega kauplemine;

—	korruptsioon;

—	pettus, sealhulgas pettus, mis mõjutab Euroopa ühenduste finantshuve 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni (10) tähenduses;

—	kuritegelikul teel saadud tulu rahapesu;

—	rahavõltsimine, sealhulgas eurode võltsimine;

—	arvutikuriteod;

—	keskkonnakuriteod, sealhulgas ohustatud looma- ja taimeliikide ning taimesortidega ebaseaduslik kauplemine;

—	ebaseaduslikule sissesõidule ja riigis viibimisele kaasaaitamine;

—	tahtlik tapmine, raske kehavigastuse tekitamine;

—	ebaseaduslik kauplemine inimorganite ja -kudedega;

—	inimrööv, ebaseaduslik vabadusevõtmine ja pantvangi võtmine;

—	rassism ja ksenofoobia;

—	organiseeritud või relvastatud röövimine;

—	kultuuriväärtuste, sealhulgas antiik- ja kunstiesemete salakaubavedu;

—

kelmus;

—	väljapressimine ja raha väljapressimine;

—	toodete võltsimine ja piraatkoopiate valmistamine;

—	haldusdokumentide võltsimine ja nendega kauplemine;

—	maksevahendi võltsimine;

—	ebaseaduslik kauplemine hormoonpreparaatide ja muude kasvukiirendajatega;

—	tuumamaterjalide ja radioaktiivsete ainete salakaubavedu;

—	varastatud sõidukitega kauplemine;

—	vägistamine;

—	süütamine;

—	Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtualluvusse kuuluvad kuriteod;

—	õhusõiduki või laeva kaaperdamine;

—

sabotaaž.

2.   Tegutsedes ühehäälselt ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud tingimustel, võib nõukogu alati otsustada lisada lõikes 1 sisalduvale nimekirjale muid kuriteokategooriaid. Nõukogu uurib, pidades silmas käesoleva raamotsuse artikli 29 lõike 5 alusel esitatud aruannet, kas nimekirja tuleks täiendada või muuta.

3.   Muude kui lõikes 1 sätestatud kuritegude puhul võib täidesaatev riik kohtuotsust tunnustada ja karistust täide viia tingimusel, et kohtuotsuse aluseks olev tegu on täidesaatva riigi õigusaktide alusel kuritegu selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.

4.   Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmise ajal või hiljem nõukogu peasekretariaadile adresseeritud avaldusega teatada, et ta ei kohalda lõiget 1. Sellise avalduse võib igal ajal tagasi võtta. Need avaldused või avalduste tagasivõtmised avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 8

Kohtuotsuse tunnustamine ja karistuse täideviimine

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab viivitamata vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele.

2.   Kui karistus on oma kestuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus otsustada karistust muuta ainult siis, kui kõnealune karistus ületab tema siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalse määra. Muudetud karistus ei tohi olla väiksem täidesaatva riigi siseriiklikus õiguses sama liiki tegude eest sätestatud karistuse maksimaalsest määrast.

3.   Kui karistus on oma olemuselt vastuolus täidesaatva riigi õigusega, võib täidesaatva riigi pädev asutus viia selle vastavusse oma õigusaktides sätestatud karistuse või meetmega sama liiki teo eest. Selline karistus või meede vastab võimalikult täpselt väljaandjariigi määratud karistusele ning seega ei saa karistust muuta rahaliseks karistuseks.

4.   Muudetud karistus ei tohi väljaandjariigis määratud karistust raskendada selle olemuse ja kestuse osas.

Artikkel 9

Mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjused

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus võib keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja karistuse täideviimisest juhul, kui:

a)	artiklis 4 sätestatud tunnistus on mittetäielik või ei vasta selgelt kohtuotsusele ning seda ei ole täiendatud või parandatud täidesaatva riigi pädeva asutuse määratud mõistlikuks tähtajaks;

b)	artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid ei ole täidetud;

c)	karistuse täideviimine oleks vastuolus ne bis in idem põhimõttega;

d)

artikli 7 lõikes 3 nimetatud juhul ning juhul, kui täidesaatev riik on teinud avalduse artikli 7 lõike 4 alusel, artikli 7 lõikes 1 nimetatud juhul, on kohtuotsus seotud tegudega, mis ei ole täidesaatva riigi õigusaktide alusel kuriteona kvalifitseeritavad. Seoses maksude, tollimaksude, tolli- ja rahavahetustehingutega ei tohi keelduda kohtuotsuse täitmisele pööramisest siiski põhjusel, et täidesaatva riigi seadustes ei ole kehtestatud samasuguseid tolli- või muid makse või selles puuduvad samasugused makse, tollimakse, tolli- ja rahavahetustehinguid käsitlevad eeskirjad nagu väljaandjariigi õigusaktides;

e)	karistuse täideviimine on täidesaatva riigi õigusaktide alusel aegunud;

f)	täidesaatva riigi õigusaktide kohaselt kehtib puutumatus, mis muudab karistuse täideviimise võimatuks;

g)	karistus on määratud isikule, keda täidesaatva riigi õigusaktide kohaselt ei saanud tema vanuse tõttu veel kriminaalvastutusele võtta tegude eest, mille suhtes kohtuotsus vastu võeti;

h)	ajal, mil täidesaatva riigi pädev asutus kohtuotsuse kätte sai, on karistusest veel kanda vähem kui kuus kuud;

i)

kohtuotsus tehti tagaselja, kui tunnistuses ei märgita, et isik kutsuti isiklikult kohale või teda teavitati väljaandjariigi seaduste kohaselt pädeva esindaja kaudu sellest, millal ja kus toimub menetlus, mille tulemusel tehti tagaseljaotsus, või et isik on pädevale asutusele teatanud, et ta otsust ei vaidlusta;

j)

täidesaatev riik esitab enne otsuse vastuvõtmist vastavalt artikli 12 lõikele 1 taotluse vastavalt artikli 18 lõikele 3 ning väljaandjariik ei nõustu vastavalt artikli 18 lõike 2 punktile g asjaomase isiku vastu süüdistuse esitamisega, tema süüdimõistmisega ega muul viisil tema vabaduse piiramisega täidesaatvas riigis enne üleandmist sooritatud muu kuriteo kui üleandmise aluseks oleva kuriteo eest;

k)	määratud karistus hõlmab psühhiaatrilist abi või ravi või muud vabadusekaotust hõlmavat meedet, mida ei saa vaatamata artikli 8 lõikele 3 teostada täidesaatvas riigis kooskõlas selle liikmesriigi õigus- või tervishoiusüsteemiga;

l)	kohtuotsus on seotud kuritegudega, mis täidesaatva riigi õiguse kohaselt on käsitletavad kuritegudena, mis on täielikult või suures või olulises osas toime pandud tema territooriumil või tema territooriumiga samaväärses kohas.

2.   Lõike 1 punkti l kohased otsused seoses osaliselt täidesaatva riigi territooriumil või tema territooriumiga samaväärses kohas toime pandud kuritegudega langetatakse täidesaatva riigi pädevate asutuste poolt erakorralisel juhul ning iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid ning eelkõige seda, kas kuriteo suur või oluline osa leidis aset väljaandjariigis.

3.   Lõike 1 punktides a, b, c, i, k ja l osutatud juhtudel konsulteerib täidesaatva riigi pädev asutus enne kohtuotsuse mittetunnustamise ja karistuse täideviimisest keeldumise otsuse vastuvõtmist kohasel viisil väljaandjariigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata esitada mis tahes vajalikku lisateavet.

Artikkel 10

Osaline tunnustamine ja täideviimine

1.   Kui täidesaatva riigi pädev asutus võiks kaaluda osalist kohtuotsuse tunnustamist ja karistuse täideviimist, võib ta enne kogu kohtuotsuse tunnustamisest ja karistuse täideviimisest keeldumise kohta otsuse tegemist konsulteerida väljaandjariigi pädeva asutusega, et saavutada kokkulepe, nagu on sätestatud lõikes 2.

2.   Väljaandja- ja täidesaatva riigi pädevad asutused võivad iga üksikjuhtumi korral eraldi kokku leppida karistuse osalise tunnustamise ja täideviimise suhtes vastavalt nende poolt kehtestatud tingimustele, tingimusel et sellise tunnustamise ja täitmise tulemusel karistuse kestus ei pikene. Sellise kokkuleppe puudumisel võetakse tunnistus tagasi.

Artikkel 11

Kohtuotsuse tunnustamise edasilükkamine

Kohtuotsuse tunnustamise võib täidesaatvas riigis edasi lükata, kui artiklis 4 osutatud tunnistus on mittetäielik või ei vasta selgelt kohtuotsusele, kuni täidesaatva asutuse poolt selle tunnistuse täiendamiseks või parandamiseks määratud mõistliku tähtpäevani.

Artikkel 12

Otsus karistuse täideviimise ja tähtaegade kohta

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus otsustab võimalikult kiiresti, kas tunnustada kohtuotsust ja viia täide karistus, ning teavitab sellest väljaandjariiki, sealhulgas teavitab ta väljaandjariiki mis tahes otsusest kohandada karistust kooskõlas artikli 8 lõigetega 2 ja 3.

2.   Kui puudub artikli 11 või artikli 23 lõike 3 kohane edasilükkamise põhjus, võetakse lõplik otsus kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise kohta vastu 90 päeva jooksul pärast kohtuotsuse ja tunnistuse kättesaamist.

3.   Kui täidesaatva riigi pädeval asutusel ei ole erakorralistel juhtudel võimalik kinni pidada lõikes 2 sätestatud tähtaegadest, teavitab ta viivitamatult väljaandjariigi pädevat asutust mis tahes viisil, esitades viivituse põhjused ja hinnangulise aja, mis on vajalik lõpliku otsuse tegemiseks.

Artikkel 13

Tunnistuse tagasivõtmine

Väljaandjariik võib põhjendusi esitades võtta täidesaatvast riigist tagasi tunnistuse selle ajani, kuni karistuse täideviimine ei ole täidesaatvas riigis alanud. Täidesaatev riik ei vii tunnistuse tagasivõtmisel enam karistust täide.

Artikkel 14

Eelvangistus

Juhtudel, kus süüdimõistetud isik viibib täidesaatvas riigis, võib täidesaatev riik väljaandjariigi taotlusel enne kohtuotsuse ja tunnistuse saabumist või enne kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise otsust süüdimõistetud isiku vahistada või võtta muid meetmeid tagamaks, et süüdimõistetud isik jääb tema territooriumile, kuni tehakse otsus kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise kohta. Käesolevast sättest tuleneva eelvangistusperioodi tõttu ei tohi karistuse kestus pikeneda.

Artikkel 15

Süüdimõistetud isikute üleandmine

1.   Kui süüdimõistetud isik on väljaandjariigis, antakse ta täidesaatvale riigile üle väljaandjariigi ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahel kokku lepitud ajal ja mitte hiljem kui 30 päeva pärast seda, kui täidesaatev riik on teinud lõpliku otsuse kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise kohta.

2.   Kui süüdimõistetud isiku üleandmist lõikes 1 sätestatud perioodi jooksul takistavad ettenägematud asjaolud, võtavad väljaandjariigi ja täidesaatva riigi pädevad asutused viivitamata teineteisega ühendust. Üleandmine toimub niipea, kui nimetatud asjaolusid enam ei ole. Väljaandjariigi pädev asutus teavitab viivitamatult täidesaatva riigi pädevat asutust ja lepib kokku üleandmise uue kuupäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

Artikkel 16

Läbivedu

1.   Iga liikmesriik lubab süüdimõistetud isiku viimist täidesaatvasse riiki läbi oma territooriumi vastavalt oma riigi õigusele, eeldusel et väljaandjariik on talle esitanud koopia artiklis 4 nimetatud tunnistusest koos läbiveotaotlusega. Läbiveotaotluse ja tunnistuse võib saata mis tahes viisil, mille puhul on võimalik jätta kirjalik jälg. Kui liikmesriigilt taotletakse luba läbiveoks, esitab väljaandjariik tunnistuse tõlke transiiti lubavale riigile vastuvõetavas keeles, mis nimetatakse taotlusel.

2.   Läbiveo lubamise kohta taotluse saamisel teatab liikmesriik, kellelt taotletakse läbiveo lubamist, väljaandjariigile, kas ta saab tagada, et tema territooriumil ei võeta süüdimõistetud isikut vastutusele, vahi alla (välja arvatud lõikes 1 sätestatud juhul) ega piirata muul viisil tema vabadust mis tahes enne asjaomase isiku väljaandjariigi territooriumilt lahkumist sooritatud kuriteo või määratud karistuse eest. Väljaandjariik võib sellisel juhul oma taotluse tagasi võtta.

3.   Liikmesriik, kellelt taotletakse läbiveo lubamist, teavitab samal viisil oma otsusest, mis tehakse eelisjärjekorras ning hiljemalt ühe nädala jooksul taotluse saamisest. Sellise otsuse tegemise võib edasi lükata, kuni tõlge on saadetud liikmesriiki, kellelt taotletakse läbiveo lubamist, kui selline tõlge on lõike 1 alusel nõutav.

4.   Liikmesriik, kellelt taotletakse läbiveo lubamist, võib süüdimõistetud isikut vahi all hoida ainult nii kaua, kuni läbivedu tema territooriumilt seda nõuab.

5.   Läbiveotaotlus ei ole nõutav lennugraafikukohase vahemaandumisteta õhutranspordi puhul. Kui lennugraafikuväline maandumine siiski toimub, esitab väljaandjariik lõikes 1 sätestatud teabe 72 tunni jooksul.

Artikkel 17

Täideviimise suhtes kohaldatav õigus

1.   Karistuse täideviimist reguleeritakse täidesaatva riigi õigusega. Üksnes täidesaatva riigi asutused on pädevad vastavalt lõigetes 2 ja 3 sätestatule otsustama täitemenetluse üle ja määrama kindlaks kõik sellega seotud meetmed, sealhulgas enneaegse või tingimisi vabastamise põhjused.

2.   Täidesaatva riigi pädev asutus arvab kantava vabadusekaotuse kogukestusest täies mahus maha juba kantud vabadusekaotuse, mis oli seotud kohtuotsuse sisuks oleva karistusega.

3.   Täidesaatva riigi pädev asutus teatab taotluse korral väljaandjariigi pädevale asutusele võimaliku enneaegse või tingimusliku vabastamise suhtes kohaldatavatest sätetest. Väljaandjariik võib selliste sätete kohaldamisega nõustuda või tunnistuse tagasi võtta.

4.   Liikmesriigid võivad ette näha, et iga enneaegse või tingimisi vabastamise otsus võib arvesse võtta ka väljaandjariigi osutatud neid siseriiklikke õigusnorme, mille kohaselt on isikul õigus tingimisi vabastamisele kindlaksmääratud ajal.

Artikkel 18

Erikohustus

1.   Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, ei või käesoleva raamotsuse kohaselt täidesaatvale riigile üle antud isikut kohtu alla anda, süüdi mõista või muul viisil temalt vabadust võtta kuriteo eest, mis on toime pandud enne tema üleandmist, kuid mis ei ole üleandmise aluseks olev tegu.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a)	kui isik, kellel on olnud võimalus lahkuda täidesaatva riigi territooriumilt, ei ole seda teinud 45 päeva jooksul pärast tema lõplikku vabastamist või kui ta on sellele territooriumile pärast lahkumist tagasi pöördunud;

b)	kui kuriteo eest ei saa karistada vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega;

c)	kui kriminaalmenetlus ei anna alust isikuvabadust piirava meetme kohaldamiseks;

d)	kui süüdimõistetud isiku suhtes võidakse kohaldada rahalist karistust või muud kui vabadust piiravat meedet, eelkõige rahatrahvi või seda asendavat meedet, isegi kui karistuse või meetmega võib kaasneda tema isikuvabaduse piiramine;

e)	kui süüdimõistetud isik nõustus üleandmisega;

f)

kui süüdimõistetud isik on üleandmise järgselt sõnaselgelt loobunud õigusest erikohustuse reegli kohaldamisele seoses enne üleandmist toime pandud konkreetsete kuritegudega. Loobumisotsus esitatakse täidesaatva riigi pädevatele õigusasutustele ning see dokumenteeritakse vastavalt selle riigi õigusele. Loobumisotsus vormistatakse nii, et on selge, et isik on teinud selle vabatahtlikult ning olles täielikult teadlik tagajärgedest. Selleks on isikul õigus õigusalasele nõustamisele;

g)	punktides a–f nimetamata juhtudel, kui väljaandjariik annab vastavalt lõikele 3 oma nõusoleku.

3.   Nõustumistaotlus koos raamotsuse 2002/584/JSK artikli 8 lõikes 1 nimetatud teabega ning selle artikli 8 lõikes 2 viidatud tõlkega esitatakse väljaandjariigi pädevale asutusele. Nõusolek antakse, kui isiku üleandmine oleks kohustuslik nimetatud raamotsuse kohaselt. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist. Kõnealuse raamotsuse artiklis 5 osutatud olukordades annab täidesaatev riik selles artiklis sätestatud tagatised.

Artikkel 19

Amnestia, armuandmine, kohtuotsuse teistmine

1.   Nii väljaandjariik kui täidesaatev riik võib anda armu või amnestiat.

2.   Ainult väljaandjariigil on õigus otsustada käesoleva raamotsuse alusel täitmisele pööratavate kohtuotsuste teistmistaotluste üle.

Artikkel 20

Teave väljaandjariigilt

1.   Väljaandjariigi pädev asutus teavitab viivitamatult täidesaatva riigi pädevat asutust igast otsusest või meetmest, mille tulemusena karistus ei ole enam kohe või teatud tähtaja möödumisel täideviidav.

2.   Täidesaatva riigi pädev asutus lõpetab karistuse täideviimise niipea, kui väljaandjariigi pädev asutus teavitab teda lõikes 1 osutatud otsusest või meetmest.

Artikkel 21

Täidesaatva riigi antav teave

Täidesaatva riigi pädev asutus teavitab viivitamatult väljaandjariigi pädevat asutust mis tahes viisil, mis jätab kirjaliku jälje:

a)	kohtuotsuse ja tunnistuse edastamisest selle täitmisele pööramise eest vastutavale pädevale asutusele vastavalt artikli 5 lõikele 5;

b)	asjaolust, et tegelikkuses on karistust võimatu täide viia, sest pärast kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist täidesaatvale riigile ei ole süüdimõistetud isikut võimalik täidesaatva riigi territooriumilt leida, millisel juhul ei ole täidesaatval riigil kohustust karistust täide viia;

c)	kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise lõplikust otsusest koos otsuse kuupäevaga;

d)	kooskõlas artikliga 9 mis tahes otsusest kohtuotsust mitte tunnustada ning karistust mitte täide viia koos otsuse põhjustega;

e)	mis tahes otsusest karistust kohandada vastavalt artikli 8 lõikele 2 või 3, koos otsuse põhjendustega;

f)	mis tahes otsusest karistust mitte täide viia artikli 19 lõikes 1 nimetatud põhjustel koos otsuse põhjendustega;

g)	tingimisi vabastamise perioodi algusest ja lõpust, kui väljaandjariik on nii tunnistusel märkinud;

h)	süüdimõistetud isiku kinnipidamiskohast põgenemisest;

i)	karistuse täideviimisest niipea, kui see on lõpule viidud.

Artikkel 22

Süüdimõistetud isiku üleandmise tagajärjed

1.   Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, ei tohi väljaandjariik võtta karistuse täideviimise edasisi samme, kui selle täideviimine täidesaatvas riigis on alanud.

2.   Kui täidesaatev riik on artikli 21 punkti h kohaselt väljaandjariiki otsuse osalisest mittetäitmisest teavitanud, läheb karistuse täideviimise õigus tagasi väljaandjariigile.

Artikkel 23

Keeled

1.   Tunnistus tõlgitakse täidesaatva riigi ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest. Iga liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati hoiule antavas avalduses teatada, et ta aktsepteerib tõlget ühte või mitmesse Euroopa Liidu institutsioonide ametlikest keeltest.

2.   Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, ei ole kohtuotsuse tõlge nõutav.

3.   Liikmesriik võib kas käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati hoiule antavas avalduses teatada, et ta võib täidesaatva riigina viivitamata pärast kohtuotsuse ja tunnistuse saamist taotleda kohtuotsuse või selle põhiosade tõlget täidesaatva riigi ametlikku keelde või ühte ametlikku keelde või ühte või enamasse Euroopa Liidu institutsioonide ametlikku keelde, kui ta leiab, et tunnistuse sisu on ebapiisav karistuse täideviimise üle otsustamiseks. Selline taotlus tehakse vajaduse korral pärast konsulteerimist väljaandjariigi ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahel, et teha kindlaks kohtuotsuse tõlgitavad põhiosad.

Kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise kohta otsuse tegemise võib edasi lükata, kuni väljaandjariik on edastanud tõlke täidesaatvale riigile, või kui täidesaatev riik otsustab tõlkida kohtuotsuse oma kulul, siis kuni tõlke saamiseni.

Artikkel 24

Kulud

Käesoleva raamotsuse kohaldamisest tulenevad kulud kannab täidesaatev riik, välja arvatud kulud, mis tekivad süüdimõistetud isiku üleandmisel täidesaatvale riigile, ning kulud, mis tekivad eranditult väljaandjariigi suveräänsel territooriumil.

Artikkel 25

Euroopa vahistamismäärusele järgnevate karistuste täideviimine

Ilma et see piiraks raamotsuse 2002/584/JSK kohaldamist, kohaldatakse käesoleva raamotsuse sätteid mutatis mutandis selles ulatuses, nagu see on kooskõlas kõnealuse raamotsuse sätetega, karistuste täideviimiseks juhtudel, kus liikmesriik võtab kohustuse viia karistus täide vastavalt kõnealuse raamotsuse artikli 4 lõikest 6 tulenevatel juhtudel või kui kõnealuse raamotsuse artikli 5 lõike 3 kohaselt toimides on ta kehtestanud tingimuse, et isik tuleb karistuse kandmiseks tuua tagasi asjaomasesse liikmesriiki süüdimõistetud isiku karistamatuse vältimiseks.

III   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 26

Seos muude lepingute ja kokkulepetega

1.   Käesolev raamotsus asendab alates 5. detsembrist 2011 järgmiste konventsioonide (mis on kohaldatavad liikmesriikidevahelistes suhetes) vastavad sätted, mõjutamata nende kohaldamist liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ja nende kohaldamist üleminekuajal artikli 28 kohaselt:

—	21. märtsi 1983. aasta süüdimõistetud isikute üleandmise Euroopa konventsioon ja selle 18. detsembri 1997. aasta lisaprotokoll;

—	28. mai 1970. aasta kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon;

—	14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut (kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta ühispiiridel) rakendava 19. juuni 1990. aasta konventsiooni III jaotise 5. peatükk;

—	Euroopa ühenduste liikmesriikide 13. novembri 1991. aasta konventsioon välisriigi süüdimõistvate kohtuotsuste täitmisele pööramise kohta.

2.   Liikmesriigid võivad jätkata kehtivate kahe- või mitmepoolsete lepingute või kokkulepete kohaldamist pärast 27. novembrit 2008, kuivõrd need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse eesmärke ning aitavad karistuste täideviimise korda veelgi lihtsustada või hõlbustada.

3.   Liikmesriigid võivad pärast 5. detsembrit 2008 sõlmida kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid, kuivõrd need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse sätteid ning aitavad karistuste täideviimise korda veelgi lihtsustada või hõlbustada.

4.   Liikmesriigid teatavad nõukogule ja komisjonile hiljemalt 5. märtsiks 2009, milliste lõikes 2 osutatud olemasolevate lepingute ja kokkulepete kohaldamist nad soovivad jätkata. Liikmesriigid teatavad nõukogule ja komisjonile kolme kuu jooksul pärast allakirjutamist ka kõigist lõikes 3 osutatud uutest lepingutest ja kokkulepetest.

Artikkel 27

Territoriaalne kohaldatavus

Käesolevat raamotsust kohaldatakse Gibraltari suhtes.

Artikkel 28

Üleminekusäte

1.   Enne 5. detsembrit 2011 saadud taotluste suhtes kohaldatakse süüdimõistetud isikute üleandmist käsitlevaid olemasolevaid õigusakte. Pärast seda kuupäeva saadud taotluste suhtes kohaldatakse eeskirju, mille liikmesriigid on käesoleva raamotsuse alusel vastu võtnud.

2.   Kuid liikmesriik võib käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel teha avalduse, et kui lõplik kohtuotsus on tehtud enne tema määratud kuupäeva, jätkab ta väljaandja- ja täidesaatva riigina süüdimõistetud isikute üleandmist käsitlevate kehtivate õigusaktide kohaldamist, mis on kohaldatavad enne 5. detsembrit 2011. Kui selline avaldus on tehtud, kohaldatakse neid õigusakte sellistel juhtudel seoses kõigi liikmesriikidega, sõltumata sellest, kas nad on teinud sama avalduse. See kuupäev ei või olla hilisem kui 5. detsember 2011. Nimetatud avaldus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Selle võib igal ajal tagasi võtta.

Artikkel 29

Rakendamine

1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva raamotsuse järgimiseks vajalikud meetmed enne 5. detsembrit 2011.

2.   Liikmesriigid edastavad nõukogu peasekretariaadile ja komisjonile nende sätete teksti, millega võetakse siseriiklikku õigusse üle käesolevast raamotsusest tulenevad kohustused. Nõukogu hindab mitte hiljem kui 5. detsembril 2012 komisjoni poolt selle teabe põhjal koostatud aruande alusel, mil määral liikmesriigid on järginud käesoleva raamotsuse sätteid.

3.   Nõukogu peasekretariaat teatab liikmesriikidele ja komisjonile artikli 4 lõike 7 ja artikli 23 lõike 1 või 3 kohaselt esitatud teadetest või avaldustest.

4.   Ilma et see piiraks Euroopa Liidu lepingu artikli 35 lõike 7 kohaldamist, teavitab raamotsuse artikli 25 rakendamisel korduvaid ning kahepoolsete konsultatsioonidega lahendamata raskusi kogenud liikmesriik sellest nõukogu ja komisjoni. Komisjon koostab nende raskuste lahendamiseks sellele ja muule talle kättesaadavale teabele tuginedes aruande koos tema poolt asjakohaseks peetavate algatustega.

5.   Hiljemalt 5. detsembriks 2013 koostab komisjon saadud teabe põhjal aruande koos tema poolt asjakohaseks peetavate algatustega. Nõukogu vaatab komisjoni aruannete ja mis tahes algatuste alusel läbi eelkõige artikli 25, et kaaluda, kas see tuleks asendada konkreetsemate sätetega.

Artikkel 30

Jõustumine

Käesolev raamotsus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

---

(1)  EÜT C 12, 15.1.2001, lk 10.

(2)  ELT C 53, 3.3.2005, lk 1.

(3)  EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1.

(4)  ELT L 251, 3.10.2003, lk 12.

(5)  ELT L 16, 23.1.2004, lk 44.

(6)  ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.

(7)  ELT L 76, 22.3.2005, lk 16.

(8)  ELT L 328, 24.11.2006, lk 59.

(9)  EÜT L 191, 7.7.1998, lk 4.

(10)  EÜT C 316, 27.11.1995, lk 49.

---

---

---