EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 01997L0068-20161006

Consolidated text: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/68/EÜ, 16. detsember 1997 , väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/1997/68/2016-10-06

1997L0068 — ET — 06.10.2016 — 010.001


Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 97/68/EÜ,

16. detsember 1997,

väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(ELT L 059 27.2.1998, lk 1)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

KOMISJONI DIREKTIIV 2001/63/EÜ, 17. august 2001,

  L 227

41

23.8.2001

►M2

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2002/88/EÜ, 9. detsember 2002,

  L 35

28

11.2.2003

►M3

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2004/26/EÜ, EMPs kohaldatav tekst 21. aprill 2004,

  L 146

1

30.4.2004

►M4

NÕUKOGU DIREKTIIV 2006/105/EÜ, 20. november 2006,

  L 363

368

20.12.2006

►M5

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 596/2009, 18. juuni 2009,

  L 188

14

18.7.2009

►M6

KOMISJONI DIREKTIIV 2010/26/EL, EMPs kohaldatav tekst 31. märts 2010,

  L 86

29

1.4.2010

►M7

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2011/88/EL, EMPs kohaldatav tekst 16. november 2011,

  L 305

1

23.11.2011

►M8

KOMISJONI DIREKTIIV 2012/46/EL, EMPs kohaldatav tekst 6. detsember 2012,

  L 353

80

21.12.2012

►M9

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) 2016/1628, 14. september 2016,

  L 252

53

16.9.2016


Muudetud:

 A1

AKT Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta

  L 236

33

23.9.2003




▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 97/68/EÜ,

16. detsember 1997,

väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta



Artikkel 1

Eesmärgid

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide standardeid ja tüübikinnitusmenetlusi, mis on seotud väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate mootorite heitmetega. Käesolev direktiiv aitab kaasa siseturu tõrgeteta funktsioneerimisele, kaitstes ühtlasi inimeste tervist ja keskkonda.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

  väljaspool teid kasutatav liikurmasin: mis tahes liikuv masin, teisaldatav tootmistehniline kerega või ilma kereta seade või sõiduk, mis ei ole ette nähtud reisijate ega kauba veoks maanteedel, ja millele on paigaldatud I lisa punktis 1 nimetatud sisepõlemismootor,

  tüübikinnitus: menetlus, millega liikmesriik tunnistab, et sisepõlemismootori tüüp või mootoritüüpkond vastab mootori või mootorite gaasiliste heitmete ja tahkete osakeste heitmete suhtes käesoleva direktiivi vastavatele tehnilistele nõuetele,

  mootoritüüp: mootorite klass, millesse kuuluvad mootorid ei erine üksteisest II lisa 1. liites määratletud põhiliste töökarakteristikute poolest,

  mootoritüüpkond: tootja poolt määratletud mootorite rühm, millel nende konstruktsioonist tulenevalt on eeldatavalt ühesugused heitgaaside näitajad ja mis järgivad käesoleva direktiivi nõudeid,

  põhimootor: mootor, mis on valitud mootoritüüpkonnast selliselt, et mootor vastab I lisa punktides 6 ja 7 sätestatud nõuetele,

  mootori efektiivvõimsus: kasulik võimsus, nagu on vastavalt määratletud I lisa punktis 2.4,

  mootori tootmiskuupäev: kuupäev, millal mootor pärast tootmisliinilt tulekut läbib viimase kontrollimise. Sellel etapil on mootor valmis tarnimiseks või ladustamiseks,

▼M2

  turuleviimine: mootori tasu eest või tasuta ühenduse turul kättesaadavaks tegemine ühenduses turustamiseks ja/või kasutamiseks,

▼B

  tootja: isik või organisatsioon, kes vastutab tüübikinnitusasutuse ees tüübikinnitusmenetluse kõigi aspektide eest ja tagab toodangu nõuetele vastavuse. Ei ole oluline, et nimetatud isik või organisatsioon oleks mootori konstrueerimise kõigi etappidega otseselt seotud,

  tüübikinnitusasutus: liikmesriigi pädev ametiasutus või -asutused, mis vastutavad mootorile või mootori tüüpkonnale tüübikinnituse andmise kõigi aspektide eest, tüübikinnitustunnistuse väljastamise ja tüübikinnituse tühistamise eest, suhtlemise eest teiste liikmesriikide ametiasutustega kontaktasutusena ning tootja tootmiskorralduse nõuetele vastavuse kontrollimise eest,

  tehniline teenistus: organisatsioon(id) või asutus(ed), mis on määratud katselaboriks, kus liikmesriigi tüübikinnitusasutuse nimel teostatakse katseid või kontrollimisi. Seda funktsiooni võib täita ka tüübikinnitusasutus ise,

  teatis: II lisas sätestatud dokument, millega nähakse ette taotleja poolt esitatav teave,

  teatmik: taotleja poolt tehnilisele teenistusele või tüübikinnitusasutusele teatises ette nähtud korras esitatavate andmete, jooniste, fotode jne kaust või toimik,

  infopakett: teatmik koos katseprotokollidega või muude dokumentidega, mille on tööülesannete käigus teatmikule lisanud tehniline teenistus või tüübikinnitusasutus,

  infopaketi sisukord: dokument, milles on loetletud infopaketi sisu ja mis on vastavalt nummerdatud või muul viisil tähistatud, võimaldades kõiki lehekülgi selgelt eristada,

▼M2

  asendusmootor: uus mootor, mis on valmistatud ja tarnitud üksnes teatava masina mootori väljavahetamiseks,

  käsimootor: mootor, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:

 

a) seda mootorit kasutatakse seadmes, mida selle käitaja kavandatud funktsiooni(de) kasutamise ajal kannab;

b) mootorit kasutatakse seadmes, mis peab oma kavandatud funktsiooni(de) täitmiseks töötama mitmes asendis, näiteks tagurpidi või külili;

c) mootorit kasutatakse seadmes, mille tühimass koos mootoriga on alla 20 kg ja millel on peale selle veel vähemalt üks järgmistest tunnustest:

i) seadme käitaja peab seadet selle kavandatud funktsiooni(de) kasutamise ajal hoidma või kandma;

ii) seadme käitaja peab seadet selle kavandatud funktsiooni(de) kasutamise ajal hoidma või suunama;

iii) mootorit tuleb kasutada generaatoris või pumbas,

  muu kui käsimootor: mootor, mis ei vasta käsimootori määratlusele,

  kutsealaselt mitmes asendis kasutatav käsimootor: käsimootor, mis vastab käsimootori määratluse punktis a ja ka b sätestatud nõuetele ning mille tootja on tüübikinnitusasutusele tõestanud, et mootor kuulub heite püsimisaja 3. kategooriasse (IV lisa 4. liite punkti 2.1 kohaselt),

  heite püsimisaeg: IV lisa 4. liites märgitud tundide arv, mida kasutatakse halvendustegurite kindlaksmääramiseks,

  väikesemahuline mootoritüüpkond: sädesüütemootorite tüüpkond, mida toodetakse aastas alla 5 000 ühiku,

  sädesüütemootorite väiketootja: tootja, kes toodab aastas alla 25 000 ühiku,

▼M3

  siseveelaev: siseveeteedel kasutamiseks mõeldud laev pikkusega 20 meetrit või rohkem ja mahuga 100 m3 või rohkem vastavalt I lisa teise jao punktis 2.8a esitatud valemile või vedurpuksiir või tõukurpuksiir, mis on mõeldud 20 meetri pikkuste või pikemate laevade vedamiseks, lükkamiseks või nende kõrval liikumiseks.

 See mõiste ei hõlma:

 

 reisijateveoks mõeldud laevu, mis veavad lisaks meeskonnale kuni 12 inimest,

 lõbusõidulaevu pikkusega vähem kui 24 meetrit (vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. juuni 1994. aasta direktiivi 94/25/EÜ lõbusõidulaevu käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta artikli 1 lõike 2 määratlusele, ( 1 )

 järelevalveasutustele kuuluvaid teeninduslaevu,

 tuletõrjelaevu,

 sõjalaevu,

 ühenduse kalalaevade registris registreeritud kalalaevu,

 merelaevu, sealhulgas loodetealal või ajutiselt siseveeteedel töötavaid või kodusadamat omavaid mere vedur- ja tõukurpuksiire, millel on I lisa 2. jao punktis 2.8b määratletud kehtiv laevasõiduluba või ohutustunnistus,

  lõpptootja: teatud tüüpi liikurmasina tootja,

  kohandamiskava: menetlus, mis võimaldab mootoritootjatel kahe järjestikuse piirväärtuste etapi vahelisel ajal lasta turule piiratud hulgal liikurmasinatele paigaldatavaid mootoreid, mis vastavad eelmise etapi heitmete piirväärtuste kohastele nõuetele.

▼B

Artikkel 3

Tüübikinnituse taotlemine

1.  Tootja esitab mootori või mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotluse liikmesriigi tüübikinnitusasutusele. Taotlusele lisatakse teatmik, mille sisu on sätestatud II lisas esitatud teatises. Tüübikinnituskatsete teostamise eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse mootor, mille mootoritüübi töökarakteristikud vastavad II lisa 1. liites kirjeldatud töökarakteristikutele.

2.  Juhul kui esitatakse mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotlus ja kui tüübikinnitusasutus määrab kindlaks, et valitud põhimootori osas ei esinda esitatud taotlus täielikult direktiivi II lisa 2. liites kirjeldatud mootoritüüpkonda, esitatakse 1. lõikest lähtuvalt tüübikinnituseks teine põhimootor ja vajaduse korral tüübikinnitusasutuse poolt määratud täiendav põhimootor.

3.  Ühte mootoritüüpi või mootoritüüpkonda käsitlevat taotlust ei tohi esitada rohkem kui ühele liikmesriigile. Igale mootoritüübi või mootoritüüpkonna kohta, millele taotletakse tüübikinnitust, esitatakse eraldi taotlus.

Artikkel 4

Tüübikinnitusmenetlus

1.  Taotlust vastuvõttev liikmesriik annab tüübikinnituse kõigile mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele, mis vastavad teatmikus esitatud andmetele ja käesoleva direktiivi nõuetele.

2.  Liikmesriik täidab tüübikinnitustunnistuse, mille näidis on toodud ►M2  VII lisas ◄ , kõik vastavad punktid iga mootoritüübi või mootoritüüpkonna kohta, millele liikmesriik annab tüübikinnituse, ja koostab või kinnitab infopaketi sisukorra. Tüübikinnitustunnistused nummerdatakse vastavalt ►M2  VIII lisas ◄ kirjeldatud viisile. Täidetud tüübikinnitustunnistus ja selle lisatud dokumendid antakse üle taotlejale. ►M5  Komisjon muudab VIII lisa. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. ◄

3.  Kui mootor, millele antakse tüübikinnitus, täidab oma funktsiooni või omab teatud spetsiifilist iseärasust ainult siis, kui mootorit kasutatakse koos väljaspool teid kasutatava liikurmasina muude osadega ja seetõttu on selle vastavust nõuetele võimalik kontrollida ainult selliselt, et mootorit, millele antakse tüübikinnitus, kasutatakse koos muude, kas reaalsete või simuleeritud masinaosadega, tuleb mootori(te) tüübikinnituse kohaldamisala vastavalt piirata. Mootoritüübi või mootoritüüpkonna tüübikinnitustunnistus sisaldab sellisel juhul võimalikke kasutuspiiranguid ning osutatakse selle võimalikele paigaldustingimustele.

4.  Iga liikmesriigi tüübikinnitusasutus:

a) saadab kord kuus teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustele nimekirja (mis sisaldab ►M2  IX lisas ◄ nimetatud andmeid) mootorite ja mootoritüüpide kohta, millele see on antud kuu jooksul andnud tüübikinnituse või millele see on keeldunud tüübikinnitust andmast või mille tüübikinnituse see on tühistanud;

b) saadab teise liikmesriigi tüübikinnitusasutusest vastava nõude saamisel sellele viivitamatult:

 iga mootoritüübi või -tüüpkonna kohta, millele see on andnud tüübikinnituse või millele see on tüübikinnituse andmisest keeldunud või mille tüübikinnituse see on tühistanud, koopia mootori või mootoritüüpkonna tüübikinnitustunnistusest kas koos infopaketiga või ilma selleta, ja/või

  ►M2  X lisas ◄ nimetatud andmeid sisaldava nimekirja mootorite kohta, mis on toodetud vastavalt artikli 6 lõike 3 kohaselt antud tüübikinnitustele, ja/või

 artikli 6 lõikes 4 kirjeldatud teatise koopia.

5.  Iga liikmesriigi tüübikinnitusasutus saadab kord aastas, või ka vastava taotluse saamise korral, komisjonile koopia ►M2  XI lisas ◄ näidatud tehniliste andmete lehest, mis on seotud mootoritega, millele on antud tüübikinnitus pärast viimase teatise saatmist.

▼M7

6.  Muul otstarbel kui mootorvagunite ja siseveelaevade käitamiseks kasutatavaid diiselmootoreid võib lisaks lõigetele 1–5 turule viia kohanduskava alusel vastavalt XIII lisas osutatud menetlusele.

▼B

Artikkel 5

Tüübikinnituse muudatused

1.  Tüübikinnituse andnud liikmesriik peab võtma vajalikud meetmed tagamaks, et talle teatatakse kõigist infopaketi andmetesse tehtud muudatustest.

2.  Taotlus tüübikinnituse muutmiseks või laiendamiseks esitatakse ainult selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, mis andis välja esialgse tüübikinnituse.

3.  Kui infopaketis sisalduvatesse andmetesse on tehtud muudatusi, peab asjaomase liikmesriigi tüübikinnitusasutus:

 vajaduse korral välja andma infopaketi parandatud lehekülje(d), märkides igale muudetud leheküljele selgelt muudatuse laadi ja taas-väljaande kuupäeva. Muudetud lehekülgede väljaandmisel muudetakse ka infopaketi sisukorda (mis lisatakse infopaketile), millest selguvad muudetud lehekülgede uuendatud kuupäevad, ja

 välja andma muudetud tüübikinnitustunnistuse (mis tähistatakse laiendamisnumbriga), kui mistahes selles (välja arvatud sellele lisatud dokumentides) sisalduv teave on muutunud või kui käesoleva direktiivi standardeid on pärast tüübikinnituse andmise kuupäeva muudetud. Muudetud tunnistusest peab täpselt selguma muutmise põhjus ja uue väljaandmise kuupäev.

Kui vastava liikmesriigi tüübikinnitusasutus leiab, et infopaketi muutmine eeldab uusi katseid või kontrollimisi, teavitab asutus sellest tootjat ja annab välja eespool nimetatud dokumendid alles pärast uute katsete või kontrollimiste edukat teostamist.

Artikkel 6

Nõuetele vastavus

1.  Tootja kinnitab igale tüübikinnitusele vastavalt toodetavale tootele I lisa punktis 3 määratletud märgistused, kaasa arvatud tüübikinnituse numbri.

2.  Kui tüübikinnitus sisaldab artikli 4 lõikele 3 vastavaid kasutuspiiranguid, peab tootja koos iga toodetud tootega esitama täpsed andmed nimetatud piirangute kohta ning osutama toote võimalikele paigaldamistingimustele. Kui ühele masinatehasele tarnitakse mootoritüüpe seeriana, on piisav, kui tehasele esitatakse ainult üks nimetatud teatis hiljemalt esimese mootori tarnekuupäeval, kui teatisel on täiendavalt vastavate mootorite identifitseerimisnumbrite nimekiri.

3.  Hiljemalt 45 päeva pärast iga kalendriaasta lõppu ja viivitamatult pärast iga kohaldamiskuupäeva, kui käesoleva direktiivi nõuded muutuvad ning viivitamatult pärast võimalikku ametiasutuste poolt kehtestatud tähtaega saadab tootja vastava nõude korral tüübikinnitusasutusele nimekirja, mis sisaldab kõigi nende mootoritüüpide identifitseerimisnumbreid, mis on toodetud vastavalt käesoleva direktiivi nõuetele pärast viimati esitatud teatist või pärast seda, kui käesoleva direktiivi nõudeid esimest korda kohaldati. Nimetatud nimekirjas tuleb ära näidata, millised identifitseerimisnumbrid mingile mootoritüübile või mootoritüüpkonnale ja tüübikinnitusnumbrile vastavad, kui see ei selgu mootori kodeerimissüsteemist. Lisaks peab nimetatud nimekiri sisaldama vastavasisulist teavet, kui tootja lõpetab mootoritüübi või mootoritüüpkonna tootmise, millele on antud tüübikinnitus. Kui nimetatud nimekirja ei ole nõutud regulaarselt saata tüübikinnitusasutusele, peab tootja nimetatud andmed säilitama vähemalt 20 aastat.

4.  Tootja saadab tüübikinnituse andnud asutusele hiljemalt 45 päeva pärast iga kalendriaasta lõppu ja igal artiklis 9 määratud kohaldamiskuupäeval teatise, milles on nimetatud need mootoritüübid ja mootoritüüpkonnad, koos vastavate mootori identifitseerimisnumbritega, mida tootja kavatseb alates sellest kuupäevast toota.

▼M3

5.  Kohanduskava alusel turule viidud diiselmootorid märgistatakse vastavalt XIII lisale.

▼B

Artikkel 7

Võrdväärsete tüübikinnituste heakskiitmine

1.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad komisjoni ettepanekul ühenduse ja kolmandate riikide mitmepoolsete või rahvusvaheliste lepingute raames tunnustada võrdväärsust käesoleva direktiiviga kehtestatud tingimuste ja sätete, mis on seotud mootorite tüübikinnituse andmisega, ning rahvusvaheliste või kolmandate riikide eeskirjadega sätestatud menetluste vahel.

▼M2

2.  Liikmesriigid tunnustavad XII lisas loetletud tüübikinnitusi ja vajaduse korral nende vastavaid märke käesoleva direktiiviga kooskõlas olevate kinnituste ja märkidena.

▼M3

Artikkel 7a

Siseveelaevad

1.  Järgmisi sätteid kohaldatakse siseveelaevadele paigaldatavate mootorite suhtes. Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata kuni käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuete ja Reini laevaliiklust käsitleva Mannheimi konventsiooni raames kehtestatud nõuete vahelise vastavuse tunnistamiseni Reini navigatsiooni keskkomisjoni (edaspidi RNK) poolt ja sellest komisjoni teavitamiseni.

2.  Kuni 30. juunini 2007 võivad liikmesriigid keelduda mootorite turuleviimisest, mis vastavad RNK kehtestatud 1. etapi nõuetele, millele vastavad heitmete piirväärtused on sätestatud XIV lisas.

3.  Alates 1. juulist 2007 ning kuni järgmise piirväärtuste rühma jõustumiseni, mille tulemuseks on käesoleva direktiivi täiendav muutmine, võivad liikmesriigid keelduda mootorite turuleviimisest, mis vastavad RNK kehtestatud II etapi nõuetele, millele vastavad heitmete piirväärtused on sätestatud XV lisas.

▼M5

4.  Komisjon kohandab VII lisa täiendava ja spetsiifilise teabe hõlmamiseks, mis võib olla vajalik seoses siseveelaevadele paigaldatavate mootorite tüübikinnitustunnistusega. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

▼M3

5.  Käesoleva direktiivi tähenduses kehtivad siseveelaevade kohta suurema kui 560 kW võimsusega abimootoritele käituritega samad nõuded.

▼B

Artikkel 8

▼M3

Turuleviimine

1.  Liikmesriigid ei tohi keelduda masinatele paigaldatud või paigaldamata mootorite turuleviimisest, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.

▼B

2.  Liikmesriigid lubavad ainult käesoleva direktiivi nõuetele vastavate uute mootorite registreerimist, kui see on kohaldatav, või turulelaskmist, sõltumata sellest, kas mootorid on juba masinatele paigaldatud või mitte.

▼M3

2a.  Liikmesriigid jätkavad nõukogu 4. oktoobri 1982. aasta direktiiviga 82/714/EÜ siseveelaevade tehniliste nõuete kohta ( 2 ) kehtestatud ühenduse sõidukõlblikkuse tunnistuse väljaandmist laevadele, mille mootorid ei vasta käesoleva direktiivi nõuetele.

▼B

3.  Liikmesriigi tüübikinnitusasutus võtab vajalikud tüübikinnitusega seotud meetmed, et registreerida ja kontrollida, vajaduse korral koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, käesoleva direktiivi nõuetega vastavuses toodetud mootorite identifitseerimisnumbreid.

4.  Identifitseerimisnumbreid võib täiendavalt kontrollida seoses toodangu nõuetele vastavuse kontrollimisega, nagu on kirjeldatud artiklis 11.

5.  Identifitseerimisnumbrite kontrollimise suhtes esitab tootja või ühenduses ametis olev tootja esindaja vastava nõudmise korral viivitamatult tüübikinnitusasutusele kõik vajalikud ostjatega seotud andmed koos aruande järgi kooskõlas artikli 6 lõikega 3 toodetud mootorite identifitseerimisnumbritega. Kui mootorid müüakse masinatehasele, ei ole täiendava teabe esitamine vajalik.

6.  Kui tootja ei ole tüübikinnitusasutuse vastava nõude korral võimeline tõestama artiklis 6 sätestatud nõuete, eriti mis on seotud nimetatud artikli lõikega 5, täitmist, võib vastavale mootoritüübile või mootoritüüpkonnale käesoleva direktiivi kohaselt antud tüübikinnituse tühistada. Sellisel juhul toimub teavitamine nii, nagu on kirjeldatud artikli 12 lõikes 4.

Artikkel 9

▼M2

Ajakava – diiselmootorid

▼B

1.   TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

Liikmesriigid ei tohi pärast 30. juunit 1998 keelduda andmast mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnitust ega esitamast ►M2  VII lisas ◄ kirjeldatud dokumenti ning ei tohi kehtestada muid tüübikinnitusnõudeid, mis on seotud väljaspool teid kasutatavate, mootoriga liikurmasinate õhku saastavate heitmetega, kui mootor vastab käesolevas direktiivis gaasilistele heitmetele ja tahkete osakeste heitmetele esitatud nõuetele.

2.   TÜÜBIKINNITUSE I ETAPP (MOOTORITE KATEGOORIAD A/B/C)

Liikmesriigid keelduvad mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja ►M2  VII lisas ◄ kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning väljaspool teid kasutatavatele mootoriga liikurmasinatele mistahes muude tüübikinnituste andmisest:

pärast 30. juunit 1998 mootoritele, mille võimsus on:



—  A:

130kW ≤ P ≤ 560kW,

—  B:

75kW ≤ P < 130kW,

—  C:

37kW ≤ P < 75kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori poolt põhjustatud gaasilised heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei vasta ►M2  I lisa punktis 4.1.2.1 ◄ esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3.   TÜÜBIKINNITUSE II ETAPP (MOOTORITE KATEGOORIAD: D, E, F, G)

▼M3

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest mootoritüübile või mootoritüüpkonnale ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

▼B



—  D:

pärast 31. detsembrit 1999 mootoritele mille võimsus on: 18kW ≤ P < 37kW,

—  E:

pärast 31. detsembrit 2000 mootoritele mille võimsus on: 130kW ≤ P ≤ 560kW,

—  F:

pärast 31. detsembrit 2001 mootoritele mille võimsus on: 75kW ≤ P < 130kW,

—  G:

pärast 31. detsembrit 2002 mootoritele mille võimsus on: 37kW ≤ P < 75kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori poolt põhjustatud gaasilised heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei vasta ►M2  I lisa punktis 4.1.2.3. ◄ esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

▼M3

3a.   IIIA ETAPI MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD H, I, J ja K)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 H: pärast 30. juunit 2005 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW,

 I: pärast 31. detsembrit 2005 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 75 kW ≤ P < 130 kW,

 J: pärast 31. detsembrit 2006 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW,

 K: pärast 31. detsembrit 2005 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 19 kW ≤ P < 37 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3b.   IIIA ETAPI PÜSIKIIRUSEGA MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD H, I, J ja K)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 püsikiirusega H-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2009 mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P < 560 kW,

 püsikiirusega I-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2009 mootoritele, mille võimsus on: 75 kW ≤ P < 130 kW,

 püsikiirusega J-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2010 mootoritele, mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW,

 püsikiirusega K-kategooria mootorid: pärast 31. detsembrit 2009 mootoritele, mille võimsus on: 19 kW ≤ P < 37 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3c.   IIIB ETAPI MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD L, M, N ja P)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 L: pärast 31. detsembrit 2009 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW,

 M: pärast 31. detsembrit 2010 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 75 kW ≤ P< 130 kW,

 N: pärast 31. detsembrit 2010 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 56 kW ≤ P< 75 kW,

 P: pärast 31. detsembrit 2011 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 56 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3d.   VI ETAPI MOOTORITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIAD Q ja R)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning keelduvad mis tahes muude tüübikinnituste andmisest liikurmasinatele, millele on paigaldatud veel turuleviimata mootor:

 Q: pärast 31. detsembrit 2012 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW,

 R: pärast 31. detsembrit 2013 muudele kui püsikiirusega mootoritele, mille võimsus on: 56 kW ≤ P < 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.6. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3e.   SISEVEELAEVADEL KASUTATAVATE IIIA ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS (MOOTORIKATEGOORIA V)

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 V1:1: pärast 31. detsembrit 2005 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 37 kW ja töömaht on väiksem kui 0,9 liitrit silindri kohta,

 V1:2: pärast 31. juunit 2005 mootoritele, mille töömaht on 0,9 liitrit või suurem, kuid väiksem kui 1,2 liitrit silindri kohta,

 V1:3: pärast 30. juunit 2005 mootoritele, mille töömaht on 1,2 liitrit või suurem, kuid väiksem kui 2,5 liitrit silindri kohta, ning mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW,

 V1:4: pärast 31. detsembrit 2006 mootoritele, mille töömaht on 2,5 liitrit või suurem, kuid väiksem kui 5 liitrit silindri kohta,

 V2: pärast 31. detsembrit 2007 mootoritele, mille töömaht on 5 liitrit või suurem silindri kohta,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3f.   MOOTORVAGUNITEL KASUTATAVATE IIIA ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 RC A: pärast 30. juunit 2005 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.4. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3g.   MOOTORVAGUNITEL KASUTATAVATE IIIB ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 RC B: pärast 31. detsembrit 2010 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3h.   VEDURITEL KASUTATAVATE IIIA ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 RL A: pärast 31. detsembrit 2005 mootoritele, mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

 RH A: pärast 31. detsembrit 2007 mootoritele, mille võimsus on: 560 kW < P,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele. Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata nimetatud mootoritüüpide ja mootoritüüpkondade suhtes juhul, kui mootori hankeleping on jõustunud enne 20. maid 2004, ja tingimusel, et mootor viiakse turule hiljemalt kaks aastat pärast asjaomasele vedurikategooriale kohaldatavat tähtaega.

3i.   VEDURITEL KASUTATAVATE IIIB ETAPI KÄITURITE TÜÜBIKINNITUS

Liikmesriigid keelduvad tüübikinnituse andmisest järgmistele mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest:

 R B: pärast 31. detsembrit 2010 mootoritele, mille võimsus on suurem kui 130 kW,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasilised ja tahked heitmed ei vasta I lisa punktis 4.1.2.5. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele. Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata nimetatud mootoritüüpide ja mootoritüüpkondade suhtes juhul, kui mootori hankeleping on jõustunud enne 20. maid 2004 ja tingimusel, et mootor viiakse turule hiljemalt kaks aastat pärast asjaomasele vedurikategooriale kohaldatavat tähtaega.

▼B

4.    ►M3  TURULEVIIMINE: MOOTORITE TOOTMISKUUPÄEVAD ◄

Pärast alljärgnevalt esitatud kuupäevi, välja arvatud masinate ja mootorite korral, mida kavatsetakse eksportida kolmandatesse riikidesse, lubavad liikmesriigid ►M2  mootorite, sõltumata sellest, kas mootorid on juba masinatele paigaldatud või mitte, registreerimist, kui see on kohaldatav, ja turuleviimist ◄ ainult sellisel juhul, kui mootorid vastavad käesoleva direktiivi nõuetele ja ainult juhul, kui on kinnitatud, et mootor kuulub ühte lõigetes 2 ja 3 määratletud kategooriasse.

I etapp

 Kategooria A: 31. detsember 1998,

 kategooria B: 31. detsember 1998,

 kategooria C: 31. märts 1999.

II etapp

 Kategooria D: 31. detsember 2000,

 kategooria E: 31. detsember 2001,

 kategooria F: 31. detsember 2002,

 kategooria G: 31. detsember 2003.

Nimetatud nõuete jõustumist võivad liikmesriigid siiski iga kategooria korral eespool nimetatud kuupäevast varasema tootmiskuupäevaga mootorite korral kahe aasta võrra edasi lükata.

I etapi mootoritele antud loa kehtivus lõpeb II etapi kohustusliku rakendamise hetkest.

▼M3

4a.   Piiramata artikli 7a ja artikli 9 lõigete 3 g ja 3h kohaldamist ning arvates välja kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud masinad ja mootorid, lubavad liikmesriigid pärast alljärgnevaid kuupäevi turule viia ainult selliseid masinatele paigaldatud või paigaldamata mootoreid, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele, ja ainult juhul, kui on kinnitatud mootori vastavus ühele lõigetes 2 ja 3 määratletud kategooriale.

IIIA etapi muud kui püsikiirusega mootorid

 H-kategooria: 31. detsember 2005

 I-kategooria: 31. detsember 2006

 J-kategooria: 31. detsember 2007

 K-kategooria: 31. detsember 2006

IIIA etapi siseveelaevade mootorid

 V1:1 kategooria: 31. detsember 2006

 V1:2 kategooria: 31. detsember 2006

 V1:3 kategooria: 31. detsember 2006

 V1:4 kategooria: 31. detsember 2008

 V2-kategooriad: 31. detsember 2008

IIIA etapi püsikiirusega mootorid

 H-kategooria: 31. detsember 2010

 I-kategooria: 31. detsember 2010

 J-kategooria: 31. detsember 2011

 K-kategooria: 31. detsember 2010

IIIA etapi mootorvagunite mootorid

 RC A kategooria: 31. detsember 2005

IIIA etapi vedurimootorid

 RL A kategooria: 31. detsember 2006

 RH A kategooria: 31. detsember 2008

IIIB etapi muud kui püsikiirusega mootorid

 L-kategooria: 31. detsember 2010

 M-kategooria: 31. detsember 2011

 N-kategooria: 31. detsember 2011

 P-kategooria: 31. detsember 2012

IIIB etapi mootorvagunite mootorid

 RC B kategooria: 31. detsember 2011

IIIB etapi vedurimootorid

 R B kategooria: 31. detsember 2011

IV etapi muud kui püsikiirusega mootorid

 Q-kategooria: 31. detsember 2013

 R-kategooria: 30. september 2014

Nimetatud nõuete jõustumine lükatakse iga kategooria nimetatud kuupäevast varasema tootmiskuupäevaga mootorite korral kahe aasta võrra edasi.

Etapi heitmete piirväärtuste kohaste lubade kehtivus lõpeb järgmise etapi piirväärtuste kohustuslikul rakendamisel.

▼M9

Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid algseadme valmistaja taotluse korral lubada viia turule mootoreid, mis vastavad IIIA etapi heite piirnormidele, tingimusel et mootorid on mõeldud paigaldamiseks väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele, mis on ette nähtud kasutamiseks plahvatusohtlikus keskkonnas, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/34/EL ( 3 ) artikli 2 punktis 5.

Tootja esitab tüübikinnitusasutusele tõendid, et mootorid on paigaldatud üksnes sellistele väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele, mis on tunnistatud nimetatud tingimustele vastavaks. Kõikidele sellistele mootoritele kinnitatakse I lisa punktis 3 sätestatud kohustusliku märgistuse kõrvale märgis, millel on tekst „Mootor kasutamiseks üksnes masinates, mille on valmistanud”, millele järgneb algseadme valmistaja nimi ja erandiga seotud kordumatu viitenumber.

Erandina esimesest lõigust võivad liikmesriigid anda ELi tüübikinnituse ning turuleviimise loa suurema kui 2 000  kW kõrgeima kasuliku võimsusega RLL-kategooria mootoritele, mis ei vasta II lisas sätestatud heite piirnormidele ja mis paigaldatakse veduritele, mida kasutatakse ainult 1 520  mm rööpmelaiusega tehniliselt isoleeritud raudteevõrgus. Kõnealused mootorid peavad vastama vähemalt heite piirnormidele, millele nimetatud mootorid pidid turule viimise tingimusena vastama 31. detsembril 2011.

▼M3

4b.   IIIA, IIIB JA IV ETAPI MÄRGISTUS STANDARDITELE VASTAVUSE KOHTA ENNE TÄHTAEGA

Liikmesriigid lubavad I lisa punktides 4.1.2.4, 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 esitatud tabelites sätestatud piirväärtustele enne käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud kuupäevi vastavate mootoritüüpide ja mootoritüüpkondade korral kasutada erimärgistust ja -tähistust, mis näitab asjaomase seadme vastavust nõuetekohastele piirväärtustele enne sätestatud kuupäevi.

▼M2

Artikkel 9a

Ajakava – sädesüütemootorid

1.   LIIGITUS

Käesoleva direktiivi kohaldamisel jagatakse sädesüütemootorid järgmistesse klassidesse.

Põhiklass S: väikemootorid kasuliku võimsusega ≤ 19 kW

Põhiklass S jaguneb kaheks kategooriaks:

H

:

käsiseadmete mootorid

N

:

muude kui käsiseadmete mootorid



Klass/kategooria

Töömaht (cm3)

Käsimootorid

Klass SH:1

< 20

Klass SH:3

≥ 20

< 50

Muud kui käsimootorid

Klass SN:1

< 66

Klass SN:2

≥ 66

< 100

Klass SN:3

≥ 100

< 225

Klass SN:4

≥ 225

2.   TÜÜBIKINNITUSTE ANDMINE

Liikmesriigid ei või pärast 11. augustit 2004 keelduda sädesüütemootori tüübile või tüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ega VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning ei või kehtestada muid tüübikinnitusnõudeid, mis on seotud mootoriga liikurmasinate õhku saastavate heidetega, kui mootor vastab käesolevas direktiivis gaasiheitele esitatud nõuetele.

3.   TÜÜBIKINNITUSTE I ETAPP

Pärast 11. augustit 2004 peavad liikmesriigid keelduma mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning mootoriga liikurmasinatele mis tahes muude tüübikinnituste andmisest, kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasiheited ei vasta I lisa punktis 4.2.2.1 esitatud tabelis esitatud piirväärtustele.

4.   TÜÜBIKINNITUSTE II ETAPP

Liikmesriigid peavad keelduma mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja VII lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning peavad keelduma mootoriga liikurmasinatele kõigi muude tüübikinnituste andmisest:

pärast 1. augustit 2004 klasside SN:1 ja SN:2 mootoritele

pärast 1. augustit 2006 klassi SN:4 mootoritele

pärast 1. augustit 2007 klasside SH:1, SH:2 ja SN:3 mootoritele

pärast 1. augustit 2008 klassi SH:3 mootoritele,

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori gaasiheited ei vasta I lisa punktis 4.2.2.2 esitatud tabelis esitatud piirväärtustele.

5.   TURULEVIIMINE: MOOTORI TOOTMISKUUPÄEVAD

Kuus kuud pärast lõigetes 3 ja 4 teatavale mootoriklassile kehtestatud kuupäevi, välja arvatud kolmandatesse riikidesse eksportimiseks mõeldud masinad ja mootorid, lubavad liikmesriigid viia turule juba paigaldatud ja ka paigaldamata mootoreid, kui mootorid vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.

6.   II ETAPI ENNETÄHTAEGSELE LÕPETAMISELE VIITAMINE

Liikmesriigid lubavad enne käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud kuupäevi tähistada eriliselt I lisa punktis 4.2.2.2 esitatud tabelis esitatud piirväärtustele vastavaid mootoritüüpe või mootoritüüpkondi, et näidata kõnealuste seadmete vastavust nõutavatele piirväärtustele juba enne kehtestatud kuupäevi.

7.   VABASTUSED

Järgmised masinad vabastatakse II etapi heite piirväärtuste täitmise tähtaegadest kolmeks aastaks pärast kõnealuste piirväärtuste jõustumist. Nende kolme aasta jooksul kohaldatakse neile edasi I etapi heite piirväärtusi:

käsikettsaed : puidu lõikamiseks mõeldud saeketiga käsiseade, mida tuleb hoida mõlema käega ja mille mootori töömaht on üle 45 cm3 standardi EN ISO 11681-1 kohaselt,

ülakäepidemega seadmed (st käsipuurid ja puukärpimise kettsaed) : käsiseadmed, mille ülaosas on käepide ja mis on mõeldud aukude puurimiseks või puidu lõikamiseks saeketi abil (standardi ISO 11681-2 kohaselt),

sisepõlemismootoriga käsivõsalõikur : pöörleva metall- või plastteraga käsiseade, mis on mõeldud umbrohu, põõsaste, väikeste puude jms taimestiku lõikamiseks. See seade peab standardi EN ISO 11806 kohaselt olema konstrueeritud nii, et seda saab kasutada eri asendis, näiteks rõhtasendis või tagurpidi, ning tema mootori maht peab olema üle 40 cm3;

käsihekilõikurid : käsiseadmed, mis on standardi EN 774 kohaselt mõeldud heki ja põõsaste lõikamiseks ühe või mitme edasi-tagasi liikuva lõiketera abil,

sisepõlemismootoriga käsiketassaed : käsiseadmed, mis on standardi EN 1454 kohaselt mõeldud kõva materjali, nagu kivi, asfaldi, betooni või terase lõikamiseks pöörleva metallvarda abil ja mille mootori töömaht on üle 50 cm3, ja

klassi SN : 3 kuuluvad horisontaalvõlliga mootorid, mis ei ole käsimootorid: üksnes need klassi SN:3 kuuluvad horisontaalvõlliga mootorid, mis ei ole käsimootorid, mille võimsus on kõige rohkem 2,5 kW ja mida kasutatakse põhiliselt teataval tööstuslikul otstarbel, kaasa arvatud mullafreesid, trummelniidukid, muruõhustid ja generaatorid.

▼M6

Olenemata esimesest lõigust pikendatakse erandi kehtivusaega 31. juulini 2013 ülakäepidemega seadmete kategoorias professionaalseks kasutamiseks ette nähtud mitme positsiooniga käsihekilõikurite ja ülakäepidemega puukärpimise kettsaagide jaoks, millele on paigaldatud SH:2 ja SH:3 klassi mootorid.

▼M2

8.   TÄITMISE EDASILÜKKAMISE VÕIMALUS

Liikmesriigid võivad siiski lõigetes 3, 4 ja 5 iga kategooria kohta sätestatud kuupäevad nende mootorite puhul kaks aastat edasi lükata, mis on toodetud enne neid kuupäevi.

▼B

Artikkel 10

Vabastused ja alternatiivsed menetlused

▼M3

1.  Artikli 8 lõigete 1 ja 2 ning artikli 9 lõike 4 ja artikli 9a lõike 5 nõudeid ei kohaldata:

 relvajõududes kasutatavate mootorite suhtes,

 mootorite suhtes, millele on tehtud erand vastavalt lõigetele 1a ja 2,

 peamiselt päästepaatide veeskamiseks ja veest väljatõstmiseks kasutatavate seadmete mootorite suhtes,

 peamiselt aluste kaldalt veeskamiseks ja veest väljatõstmiseks kasutatavate seadmete mootorite suhtes.

1a.  Piiramata artikli 7a ja artikli 9 lõigete 3 g ja 3h kohaldamist, peavad asendusmootorid, välja arvatud mootorvagunite, vedurite ja siseveelaevade käiturid, vastama asendatavale mootorile selle turuleviimise ajal kehtinud piirväärtuste nõuetele.

▼M7 —————

▼M7

1b.  Erandina artikli 9 lõigetest 3g, 3i ja 4a võivad liikmesriigid lubada turule viia järgmised mootorvagunites ja vedurites kasutatavad mootorid:

a) III A etapi piirväärtustele vastavad asendusmootorid, millega asendatakse mootorvagunite ja vedurite mootorid, mis:

i) ei vasta III A etapi normidele või

ii) vastavad III A etapi normidele, kuid ei vasta III B etapi normidele;

b) III A etapi piirväärtustele mittevastavad asendusmootorid, millega asendatakse mootorid mootorvagunites, millel puudub veokontroll ja mis ei saa iseseisvalt liikuda, niivõrd kui sellised asendusmootorid vastavad normidele, mis on vähemalt sama ranged kui olemasolevatele sama tüüpi mootorvagunitele paigaldatud mootoritele kehtestatud normid.

Käesoleva lõike kohaselt võib loa anda ainult siis, kui liikmesriigi tüübikinnitusasutus on veendunud, et kõige viimase kohaldatava heitkoguste piirväärtuse etapi nõuetele vastavate asendusmootorite kasutamine asjaomastes mootorvagunites või vedurites tekitaks suuri tehnilisi probleeme.

1c.  Lõigete 1a ja 1b kohaldamisalasse kuuluvatele mootoritele kinnitatakse tekstiga „ASENDUSMOOTOR” ja erandiga seotud kordumatu viitenumbriga märgis.

1d.  Komisjon hindab lõikele 1b vastavuse tagamise keskkonnamõju ja võimalikke tehnilisi probleeme. Kõnealust hinnangut silmas pidades esitab komisjon 31. detsembriks 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule lõike 1b läbivaatamise aruande ja vajaduse korral seadusandliku akti ettepaneku, mis sisaldab lõike 1b kohaldamise lõppkuupäeva.

▼B

2.  Iga liikmesriik võib tootja palvel vabastada veel laos olevad tootmisseeria viimased mootorid või väljaspool teid kasutatavad ladustatud liikurmasinad nende mootorite osas artikli 9 lõikes 4 sätestatud turuleviimise ajapiirangust (ajapiirangutest) järgmistel tingimustel:

 tootja peab enne ajapiirangu (ajapiirangute) jõustumist esitama taotluse selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, mis on andnud tüübikinnituse vastavale mootoritüübile (mootoritüüpidele) või mootoritüüpkonnale (mootoritüüpkondadele),

 tootja taotlus peab sisaldama nende artikli 6 lõikes 3 määratletud uute mootorite nimekirja, milliseid ei saadeta turule enne ettenähtud ajapiirangut (ajapiiranguid); kui tegemist on mootoritega, mis kuuluvad esimest korda käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, peab taotluse esitama selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, kus mootorid on ladustatud,

 taotluses tuleb näidata ära tehnilised ja/või majanduslikud põhjused, millel taotlus põhineb,

 mootorid peavad vastama sellisele tüübile või tüüpkonnale, mille tüübikinnitus enam ei kehti või mis varem tüübikinnitust ei vajanud, kuid mis on toodetud vastavalt ajapiirangule (ajapiirangutele),

 mootorid peavad enne ajapiirangu (ajapiirangute) kehtivust olema reaalselt olnud ladustatud ühenduse territooriumil,

 nimetatud vabastuse alusel igas liikmesriigis turule saadetud ühte või mitut tüüpi uute mootorite maksimaalne hulk ei tohi moodustada rohkem kui 10 % eelmisel aastal vastavas liikmesriigis turule saadetud kõikidesse vastavatesse tüüpidesse kuuluvate mootorite hulgast,

 kui liikmesriik aktsepteerib taotlust, peab liikmesriik ühe kuu jooksul teatama teiste riikide tüübikinnitusasutustele vastavale tootjale antud vabastuste üksikasjad ja põhjused,

 vastavalt käesolevale artiklile vabastusi andev liikmesriik vastutab selle eest, et tootja täidab kõiki vastavaid kohustusi,

 tüübikinnitusasutus väljastab igale kõnealusele mootorile vastavustunnistuse, millesse on tehtud spetsiaalne sissekanne. Kohaldamise korral võib kasutada koonddokumenti, mis sisaldab kõiki kõne all olevate mootorite identifitseerimisnumbreid,

 igal aastal saadavad liikmesriigid komisjonile nimekirja antud vabastuste kohta, täpsustades vabastuste põhjused.

Kirjeldatud võimalust piiratakse 12 kuuga alates kuupäevast, mil mootoritele esimest korda kehtestati mootorite turulesaatmise ajapiirang (ajapiirangud).

▼M2

3.  Artikli 9a lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuete täitmine lükatakse mootorite väiketootjate puhul kolm aastat edasi.

4.  Artikli 9a lõigetes 4 ja 5 sätestatud nõuded asendatakse kuni 25 000 ühikuga mootoritüüpkonna puhul vastavate I etapi nõuetega tingimusel, et kõik asjaomased tüüpkonnad on erineva töömahuga.

▼M3

5.  Mootori võib „kohanduskava” alusel turule viia vastavalt XIII lisa sätetele.

6.  Lõiget 2 ei kohaldata siseveelaevadele paigaldatavate käiturite suhtes.

▼M7

7.  Liikmesriigid lubavad I lisa punkti 1 alapunkti A alapunktides i, ii ja v määratletud mootoreid kohanduskava alusel turule viia vastavalt XIII lisa sätetele.

▼M9

8.  Liikmesriigid võivad otsustada, et nad ei kohalda käesolevat direktiivi puuvillakoristusmasinatele paigaldatud mootoritele.

▼B

Artikkel 11

Tootmiskorralduse vastavus nõuetele

1.  Tüübikinnitust andev liikmesriik, vajadusel koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, võtab enne tüübikinnituse andmist vajalikud meetmed, võttes arvesse I lisa punktis 5 toodud piiranguid, et kontrollida, et toodangu nõuetele vastavuse efektiivseks kontrollimiseks on võetud piisavad meetmed.

2.  Tüübikinnituse andnud liikmesriik, vajadusel koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, võtab vajalikud meetmed, võttes arvesse I lisa punktis 5 toodud piiranguid, et kontrollida, et 1. lõikes osutatud meetmed on piisavad ka edaspidi ja et iga käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnitusnumbrit kandev tootmises olev mootor vastab endiselt kinnituse saanud mootoritüübi või mootoritüüpkonna kirjeldusele, mis on esitatud tüübikinnitustunnistuses ja selle lisades.

Artikkel 12

Mittevastavus kinnituse saanud tüübile või tüüpkonnale

1.  Seade ei vasta mootoritüübile või mootoritüüpkonnale, millele on antud tüübikinnitus, kui tehakse kindlaks kõrvalekaldumised tüübikinnitustunnistuse ja/või infopaketi andmete suhtes ja kui tüübikinnituse andnud liikmesriik ei ole lubanud nimetatud kõrvalekaldeid vastavalt artikli 5 lõikele 3.

2.  Kui tüübikinnituse andnud liikmesriik leiab, et vastavustunnistust omavad või tüübikinnitusmärki kandvad mootorid ei vasta tema poolt kinnitatud tüübile või tüüpkonnale, võtab nimetatud liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et toodetavad mootorid vastaksid taas kinnitatud tüübile või tüüpkonnale. Kõnealuse liikmesriigi tüübikinnitusasutused informeerivad teiste liikmesriikide vastavaid asutusi võetud meetmetest, mis vajaduse korral võivad viia tüübikinnituse tühistamiseni.

3.  Kui liikmesriik tõendab, et mootorid, millel on tüübikinnitusnumber, ei vasta tüübikinnitust omava tüübi või tüüpkonna nõuetele, võib liikmesriik nõuda, et tüübikinnituse andnud liikmesriik kontrolliks, kas toodetavad mootorid vastavad tüübikinnitust omava tüübi või tüüpkonna nõuetele. Selleks vajalikud meetmed tuleb võtta hiljemalt kuue kuu jooksul pärast taotluse esitamist.

4.  Liikmesriikide tüübikinnitusasutused teavitavad üksteist ühe kuu jooksul igast tüübikinnituse tühistamisest ja sellise meetme võtmise põhjustest.

5.  Kui tüübikinnituse andnud liikmesriik vaidlustab nõuetest kõrvalekaldumise teate, peavad asjassepuutuvad liikmesriigid püüdma vaidluse lahendada. Komisjoni informeeritakse pidevalt ning vajadusel korraldatakse vaidluse lahendamiseks vastavasisulisi konsultatsioone.

Artikkel 13

Töötajate ohutusnõuded

Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta asutuslepingu järgimisest tulenevat liikmesriikide õigust sätestada selliseid nõudeid, mida liikmesriigid loevad vajalikuks käesoleva direktiiviga reguleeritavaid masinaid kasutavate töötajate ohutuse tagamiseks, eeldusel, et see ei mõjuta kõnealuste mootorite turuleviimist.

▼M5

Artikkel 14

Komisjon võtab vastu kõik vajalikud muudatused käesoleva direktiivi lisade tehnika arenguga kohandamiseks, välja arvatud I lisa punktis 1, punktides 2.1–2.8 ja I lisa 4. jaotises täpsustatud nõuded.

Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

Artikkel 14a

Komisjon uurib võimalikke tehnilisi raskusi II etapi nõuete täitmisel teatava kasutusotstarbega mootorite puhul, eriti aga klassidesse SH:2 ja SH:3 kuuluvate mootoritega liikurmasinate puhul. Kui komisjon leiab, et tehnilistel põhjustel ei ole teatavate liikurmasinate, eriti aga kutsealaselt mitmes asendis kasutamiseks mõeldud käsimootorite puhul võimalik nendest nõuetest ettenähtud tähtaegadel kinni pidada, esitab ta 31. detsembriks 2003 aruande, millele lisab asjakohased ettepanekud artikli 9a lõikes 7 osutatud ajavahemiku pikendamiseks ja/või muude vabastuste andmiseks nendele masinatele; vabastus ei kesta üle viie aasta, välja arvatud erandlikel asjaoludel. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

▼M2

Artikkel 15

Komitee

1.  Komisjoni abistab direktiiviga 70/156/EMÜ asutatud tehnika arenguga kohandamise komitee (edaspidi „komitee”).

▼M5

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1 kuni 4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.

▼M5 —————

▼B

Artikkel 16

Tüübikinnitusasutused ja tehnilised teenistused

Liikmesriigid teatavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele käesoleva direktiivi kohaldamise eest vastutavate tüübikinnitusasutuste ja tehniliste teenistuste nimed ja aadressid. Teavitatud asutused peavad vastama direktiivi 92/53/EMÜ artikli 14 nõuetele.

Artikkel 17

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 30. juuniks 1998. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamatult komisjonile.

Kui liikmesriigid võtavad nimetatud meetmed, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide tekstid.

Artikkel 18

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Artikkel 19

Heitmete piirväärtuste edasine vähendamine

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad 2000. aasta lõpuks vastu otsuse ettepaneku kohta, mille komisjon esitab enne 1999. aasta lõppu heitmete piirväärtuste edasise vähendamise suhtes, võttes arvesse diiselmootorite õhku saastavate heitmete piiramiseks kasutada olevate seadmete ülemaailmset kättesaadavust ja õhukvaliteedi olukorda.

Artikkel 20

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

▼M2




Lisade loetelu



I LISA

Kohaldamisala, mõisted, tähised ja lühendid, mootori märgistused, tehnilised andmed ja katsed, toodangu vastavuse hindamise spetsifikatsioon, mootoritüüpkonda määratlevad parameetrid, põhimootori valimine

1. liide

Nõuded NOx kontrollimeetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks

2. liide

IV etapi mootorite kontrollipiirkonna nõuded

II LISA

Teatised

1. liide

(Põhi)mootori põhiparameetrid

2. liide

Mootoritüüpkonna põhiparameetrid

3. liide

Mootoritüüpkonda kuuluva mootoritüübi põhiparameetrid

III LISA

Diiselmootorite katsetamise kord

▼M3

1. liide

Mõõtmis- ja proovivõtutoimingud

2. liide

Kalibreerimistoiming (NRSC, NRTC)

▼M2

3. liide

►M3  Andmete hindamine ja arvutused ◄

▼M3

4. liide

Mootori nrtc katse dünamomeetriline plaan

5. liide

Kestvusnõuded

▼M2

6. liide

I, II, IIIA, IIIB ja IV etapi mootorite CO2-heidete määramine

7. liide

CO2 heitkoguste alternatiivne määramine

IV LISA

Sädesüütemootorite katsetamise kord

1. liide

Mõõtmis- ja proovivõtuprotseduur

2. liide

Analüüsiseadmete kalibreerimine

3. liide

Andmete hindamine ja arvutuste tegemine

4. liide

Halvendustegurid

V LISA

►M3  Tüübikinnituskatseteks ja toodangu nõuetele vastavuse tõendamiseks ettenähtud etalonkütuse tehnilised parameetrid ◄

▼M3

VI LISA

Analüüsi- ja proovivõtusüsteem

▼M2

VII LISA

Tüübikinnitustunnistus

1. liide

Survesüütemootorite katsearuande katsetulemused

2. liide

Sädesüütemootorite katsetamise tulemused

3. liide

Mootori võimsuse määramisel tehtavaks katseks paigaldatavad seadmed ja abiseadmed

VIII LISA

Tüübikinnitustunnistuste numeratsioonisüsteem

IX LISA

Mootoritüüpkondadele väljastatud tüübikinnitustunnistuste loetelu

X LISA

Toodetud mootorite loetelu

XI LISA

Tüübikinnituse saanud mootorite andmeleht

XII LISA

Alternatiivsete tüübikinnituste tunnustamine

▼M3

XIII LISA

„Kohanduskava” alusel turule viidud mootoreid käsitlevad sätted

XIV LISA

 

XV LISA

 

▼B




I LISA

KOHALDAMISALA, MÕISTED, TÄHISED JA LÜHENDID, MOOTORI MÄRGISTUSED, TEHNILISED ANDMED JA KATSED, TOODANGU VASTAVUSE HINDAMISE SPETSIFIKATSIOON, MOOTORITÜÜPKONDA MÄÄRATLEVAD KARAKTERISTIKUD, PÕHIMOOTORI VALIMINE

1.   KOHALDAMISALA

▼M2

Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide liikurmasinatele paigaldatavate mootorite ning reisijate- või kaubaveoks mõeldud maanteesõidukite abimootorite suhtes.

▼B

Käesolevat direktiivi ei kohaldata mootoritele, mida kasutatakse järgmiste masinate käitamiseks:

 direktiivis 70/156/EMÜ ( 4 ) ja direktiivis 92/61/EMÜ ( 5 ) määratletud sõidukid,

 direktiivis 74/150/EMÜ määratletud põllutöötraktorid. ( 6 )

Lisaks peavad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuulumiseks olema mootorid paigaldatud masinatele, mis vastavad järgmistele spetsiifilistele nõuetele:

▼M3

A. on ette nähtud ja sobivad liikumiseks või liigutamiseks teedel või väljaspool teid ja

i) mille diiselmootori kasulik võimsus on punkti 2.4 kohaselt 19 kW või suurem, kuid ei ületa 560 kW ja mida kasutatakse rohkem vahelduval kui püsikiirusel või

ii) mille diiselmootori kasulik võimsus on punkti 2.4 kohaselt 19 kW või suurem, kuid ei ületa 560 kW ja mida kasutatakse püsikiirusel. Piiranguid kohaldatakse alates 31. detsembrist 2006 või

iii) mille bensiinimootori kasulik võimsus on punkti 2.4 kohaselt kuni 19 kW või

iv) mille mootorid on ette nähtud mootorvagunite käitamiseks, mis on spetsiaalselt kaupade või reisijate vedamiseks projekteeritud iseliikuvad rööbasteedel liikuvad sõidukid või

v) mille mootorid on ette nähtud vedurite käitamiseks, mis on lasti, reisijate või muude seadmete vedamiseks mõeldud vagunite liigutamiseks või käitamiseks mõeldud rööbasteedel liikuva seadmestiku iseliikuvad osad, kuid mis ise ei ole ette nähtud lasti, reisijate (välja arvatud veduril töötavad inimesed) või muude seadmete vedamiseks. Mis tahes abimootoreid või rööbasteedel tehtavateks hooldus- või ehitustöödeks projekteeritud jõuseadmetel kasutamiseks mõeldud mootoreid ei klassifitseerita käesoleva alapunkti, vaid punkti A alapunkti i alla;

▼M2

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste masinate suhtes:

▼M3

B. laevad, välja arvatud siseveeteedel kasutamiseks mõeldud laevad;

▼M3 —————

▼M2

D. õhusõidukid;

E. vabaajasõidukid, näiteks:

 mootorsaanid,

 maastikumootorrattad,

 maasturid.

▼B

2.   MÕISTED, TÄHISED JA LÜHENDID

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmiseid mõisteid:

2.1.

diiselmootor – mootor, mis töötab kompressioonsüüte põhimõttel;

2.2.

gaasilised saasteained – süsinikoksiid, süsivesinikud (väljendatuna suhtega C1:H1,85) ja lämmastikoksiidid, kusjuures viimatinimetatuid väljendatakse lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalentidena;

2.3.

tahkete osakeste heitmed – aine, mis kogutakse ettenähtud filtrisse pärast diiselmootori heitgaasi lahjendamist puhta filtreeritud õhuga nii, et temperatuur ei tõuse üle 325 K (52 °C);

2.4.

kasulik võimsus – võimsus, mida väljendatakse „EMÜ kilovattides” ja mida mõõdetakse katsepingil väntvõlli või sellega võrdväärse detaili otsal vastavalt direktiiviga 80/1269/EMÜ ( 7 ) sätestatud EMÜ maanteesõidukite sisepõlemismootorite võimsuse mõõtmismeetodile, arvestades siiski maha jahutusventilaatorile kuluva võimsuse ( 8 ) ning kasutades käesolevas direktiivis määratletud katsetingimusi ja etalonkütust;

2.5.

nimipöörlemissagedus – tootja poolt määratletav, regulaatoriga maksimaalselt lubatav pöörlemissagedus täiskoormusel;

2.6.

koormusprotsent – mootori teataval pöörlemissagedusel saavutatav protsentuaalne osa maksimaalsest võimalikust pöördemomendist;

2.7.

pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil – tootja poolt määratletav mootori pöörlemissagedus, mille korral saavutatakse mootori maksimaalne pöördemoment;

2.8.

vahepöörlemissagedus – mootori pöörlemissagedus, mis vastab mõnele järgmistest tingimustest:

 mootoritel, mis on konstrueeritud töötama teatavas pöörlemissageduse vahemikus täiskoormuse pöördemomendikõveral, võrdub vahepöörlemissagedus teatatud maksimaalsele pöördemomendile vastava pöörlemissagedusega, kui see on 60 % ja 75 % vahel nimipöörlemissagedusest,

 kui teatatud pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil moodustab nimipöörlemissagedusest vähem kui 60 %, on vahepöörlemissageduseks 60 % nimipöörlemissagedusest,

 kui teatatud pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil moodustab nimipöörlemissagedusest üle 75 %, on vahepöörlemissageduseks 75 % nimipöörlemissagedusest,

▼M2

 mootoritel, mida katsetatakse tsükli G1 järgi, on vahepealne pöörlemiskiirus 85 % maksimaalsest nimipöörlemiskiirusest (vt IV lisa punkt 3.5.1.2).

▼M3

2.8.a

ruumala 100 m3 või rohkem – tähendab siseveeteedel kasutamiseks mõeldud laeva korral valemiga L × B × T arvutatud ruumala, kus „L” on kere suurim pikkus rooli ja pukspriidita, „B” on kere suurim laius meetrites, mõõdetuna pannuli välisservani (sõurattaid, põrkeprusse jms arvestamata) ja „T” on vertikaalsihiline vahemaa kere madalaima kumerpunkti või kiilu ja suurima süvisejoone vahel;

2.8.b

kehtiv laevasõiduluba või ohutustunnistus

a) tunnistus, mis tõendab vastavust 1974. aasta rahvusvahelisele konventsioonile inimelude ohutusest merel (SOLAS), arvestades muudatusi või on sellega samaväärne või

b) tunnistus, mis tõendab vastavust 1966. aasta rahvusvahelisele laadungimärgi konventsioonile, arvestades muudatusi või samaväärne ja IOPP tunnistus, mis tõendab vastavust 1973. aasta rahvusvahelisele konventsioonile laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (MARPOL), arvestades muudatusi;

2.8.c

katkestusseade – seade, mis mõõdab või tajub talitlusmuutujaid või reageerib nendele heitekontrollisüsteemi komponendi või talitluse töö aktiveerimiseks, muutmiseks, hilistamiseks või deaktiveerimiseks nii, et heitekontrollisüsteemi tõhusus liikursõiduki tavapärase kasutamise tingimustes väheneb, välja arvatud juhul, kui nimetatud seadme kasutamine on heitkoguste määramise katsemenetluse oluline osa;

2.8.d

irratsionaalne juhtimisstrateegia – mis tahes strateegia või meede, mis vähendab tavapärase kasutamise tingimustes liikurmasina heitekontrollisüsteemi tõhusust alla rakendataval heitkoguste katsemenetlusel oodatava taseme;

▼M2

2.9.

reguleeritav parameeter – igasugune füüsiliselt reguleeritav seade, süsteem või konstruktsioonielement, mis võib mõjutada heidet või mootori talitlust heite mõõtmisel või tavalisel kasutamisel;

2.10.

järeltöötlus – protsess, mille käigus heitgaasid juhitakse läbi seadme või süsteemi, mille otstarbeks on gaase enne atmosfääri laskmist keemiliselt või füüsikaliselt muuta;

2.11.

sädesüütemootor – sädesüütepõhimõttel töötav mootor;

2.12.

täiendav heitekontrolliseade – igasugune seade, mis registreerib mootori talitlusparameetreid, et reguleerida heitekontrollisüsteemi osade talitlust;

2.13.

heitekontrollisüsteem – igasugune seade, süsteem või konstruktsioonielement, mis kontrollib või vähendab heidet;

2.14.

toitesüsteem – kütuse mõõtmise ja segamise seadmete kogum;

2.15.

varumootor – mootorsõidukisse või sellele paigaldatud mootor, mis ei anna sõidukile liikumisjõudu;

2.16.

režiimi pikkus – aeg alates ühe pöörlemissageduse ja/või pöördemomendiga režiimist või eelkonditsioneerimisfaasist kuni järgmise režiimi alguseni. Selle sisse jääb aeg, mille jooksul muudetakse pöörlemiskiirust ja/või pöörlemismomenti ning stabiliseerimisfaasi iga režiimi alguses;

▼M3

2.17.

katsetsükkel – määratud pöörlemissageduse ja pöördemomendiga katsepunktide jada, mille mootor peab läbima püsiolekus (NRSC katse) või siirdetalitlustingimustes (NRTC katse);

▼M3

2.18.

Tähised ja lühendid

2.18.1.

Katseparameetrite tähised



Tähis

Ühik

Märge

A/Fst

-

Õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe

AP

m2

Isokineetilise valikproovi ristlõikepindala

AT

m2

Väljalasketoru ristlõikepindala

Aver

 

Järgmiste näitajate kaalutud keskmised:

 

m3/h

— mahtvooluhulk

 

kg/h

— massvooluhulk

Cl

-

Süsiniku üheekvivalentne süsivesinik

Cd

-

SSV vooluhulgategur

Conc

osa miljoni kohta

Kontsentratsioon (koos komponendile osutava järelliitega)

Concc

osa miljoni kohta

Taustkorrigeeritud kontsentratsioon

Concd

osa miljoni kohta

Heitme kontsentratsioon mõõdetuna lahjendusõhus

Conce

osa miljoni kohta

Heitme kontsentratsioon mõõdetuna lahjendatud heitgaasis

d

m

Läbimõõt

DF

-

Lahjendusaste

fa

-

Laboratoorne õhutegur

GAIRD

kg/h

Kuiva sisselaskeõhu massvooluhulk

GAIRW

kg/h

Sisselaskeõhu massvooluhulk niiskel alusel

GDILV

kg/h

Lahjendusõhu massvooluhulk niiskel alusel

GEDFW

kg/h

Ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massvooluhulk niiskel alusel

GEXHW

kg/h

Heitgaasi massvooluhulk niiskel alusel

GFUEL

kg/h

Kütuse massvooluhulk

GSE

kg/h

Heitgaasi proovikoguse massvooluhulk

GT

cm3/min

Märgistusgaasi vooluhulk

GTOTW

kg/h

Lahjendatud heitgaasi massvooluhulk niiskel alusel

Ha

g/kg

Sisselaskeõhu absoluutne niiskus

Hd

g/kg

Lahjendusõhu absoluutne niiskus

HREF

g/kg

Absoluutse niiskuse normväärtus (10,71 g/kg)

i

-

Üksikrežiimi (NRSC katse) või hetkeväärtust (NRTC katse) tähistav alaindeks

KH

-

NOx niiskuse parandustegur

KP

-

Tahkete heitmete niiskuse parandustegur

KV

-

CFV kalibreerimisfunktsioon

KW, a

-

Siseneva õhu niiskust arvestav parandustegur

KW, d

-

Lahjendusõhu niiskust arvestav parandustegur

KW, e

-

Lahjendatud heitgaasi niiskust arvestav parandustegur

KW, r

-

Toore heitgaasi niiskust arvestav parandustegur

L

%

Pöördemomendi protsentuaalne osakaal katsepöörlemissageduse suurima pöördemomendi suhtes

Md

mg

Kogutud lahjendusõhu tahkete heitmete proovimass

MDIL

kg

Tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendusõhu proovimass

MEDFW

kg

Tsükli ekvivalentse lahjendatud heitgaasi mass

MEXHW

kg

Tsükli heitgaasi massvooluhulk

Mf

mg

Kogutud tahkete heitmete proovimass

Mf, p

mg

Põhifiltrisse kogutud tahkete heitmete proovimass

Mf, b

mg

Abifiltrisse kogutud tahkete heitmete proovimass

Mgas

g

Tsükli gaasiliste saasteainete kogumass

MPT

g

Tsükli tahkete heitmete kogumass

MSAM

kg

Tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi proovimass

MSE

kg

Tsükli heitgaasi proovimass

MSEC

kg

Teisese lahjendusõhu mass

MTOT

kg

Tsükli kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasi mass

MTOTW

kg

Tsükli lahjenduskanalit läbiva lahjendatud heitgaasi mass niiskel alusel

MTOTW, 1

kg

Lahjenduskanalit läbiva lahjendatud heitgaasi hetkmass niiskel alusel

mass

g/h

Heitmete massvooluhulka tähistav alaindeks

NP

-

Tsükli PDP pöörete koguarv

nref

min-1

NRTC katse mootori võrdluspöörlemissagedus

nsp

s-2

Mootori pöörlemissageduse tuletis

P

kW

Korrigeerimata tegelik võimsus

p1

kPa

Rõhulangus atmosfäärirõhust madalamale PDP pumba sisselaske juures

PA

kPa

Absoluutne rõhk

Pa

kPa

Mootori sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (ISO 3046: psy = PSY ümbritseva keskkonna katsetingimustel)

PAE

kW

Katseks paigaldatud abiseadmete tarbitav määratletud koguvõimsus, mida ei ole nõutud käesoleva lisa punkti 2.4 järgi

PE

kPa

Õhurõhk (ISO 3046: Px = PX kasutuskoha ümbritseva keskkonna kogurõhk; Py = PY katsetingimustel ümbritseva keskkonna kogurõhk)

pd

kPa

Lahjendusõhu küllastunud auru rõhk

PM

kW

Katsetingimustele ja katsepöörlemissagedusele vastav suurim võimsus (vt VII lisa 1. liide)

Pm

kW

Katsel mõõdetud võimsus

ps

kPa

Kuiv õhurõhk

q

-

Lahjendusaste

Qs

m3/s

CVS mahtvooluhulk

r

-

SSV kaela ja sisselaske absoluutse staatilise rõhu suhe

r

 

Isokineetilise sondi ja väljalasketoru ristlõikepindalade suhe

Ra

%

Siseneva õhu suhteline niiskus

Rd

%

Lahjendusõhu suhteline niiskus

Re

-

Reynoldsi arv

Rf

-

Leekionisatsioondetektori kalibreerimistegur

T

K

Absoluutne temperatuur

t

s

Mõõtmisaeg

Ta

K

Siseneva õhu absoluutne temperatuur

TD

K

Kastepunkti absoluutne temperatuur

Tref

K

Põlemisõhu võrdlustemperatuur: (298 K)

Tsp

N-m

Siirdetsükli vajalik pöördemoment

t10

s

Astme sisendi ja 10 % lõpplugemist vaheline aeg

t50

s

Astme sisendi ja 50 % lõpplugemist vaheline aeg

t90

s

Astme sisendi ja 90 % lõpplugemist vaheline aeg

Δti

s

CFV hetkvoolu ajavahemik

V0

m3/pöörde kohta

PDP mahtvooluhulk tegelikes tingimustes

Wact

kWh

NRTC tsükli tegelik töö

WF

-

Kaalutegur

WFE

-

Efektiivne kaalutegur

X0

m3/pöörde kohta

PDP mahtvooluhulga kalibreerimisfunktsioon

ČD

kg.m2

Pöörisvooldünamomeetri pöördeinertsus

ß

-

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru läbimõõdu suhe

λ

-

Õhu/kütuse suhteline suhe, tegelik A/F jagatud stöhhiomeetriline A/F

ρEXH

kg/m3

Heitgaasi tihedus

2.18.2.

Keemiliste ühendite tähised



CH4

Metaan

C3H8

Propaan

2H6

Etaan

CO

Süsinikmonooksiid

CO2

Süsinikdioksiid

DOP

Dioktüülftalaat

H2O

Vesi

HC

Süsivesinikud

NOx

Lämmastikoksiidid

NO

Lämmastikoksiid

NO2

Lämmastikdioksiid

O2

Hapnik

PT

Tahked osakesed

PTFE

Polütetrafluoroetüleen

2.18.3.

Lühendid



CFV

Kriitilise voolu Venturi toru

CLD

Kemoluminestsentsdetektor

CI

Diiselmootor

FID

Leekionisatsioondetektor

FS

Tegelik suurus

HCLD

Kuumkemoluminestsentsdetektor

HFID

Kuumleekionisatsioondetektor

NDIR

Mittedispergeeriv infrapunaanalüsaator

NG

Maagaas

NRSC

Maanteeväline püsitsükkel

NRTC

Maanteeväline siirdetsükkel

PDP

Mahtpump

SI

Sädesüüde

SSV

Eelhelikiirusega Venturi toru

▼B

3.   MOOTORI MÄRGISTUS

3.1.

▼M2

Käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnituse saanud survesüütemootoritele peab olema märgitud:

▼B

3.1.1.

mootori tootja kaubamärk või kaubanimetus;

3.1.2.

mootoritüüp, vajaduse korral mootoritüüpkond ning mootori unikaalne identifitseerimisnumber;

3.1.3.

EÜ tüübikinnitusnumber vastavalt ►M2  VIII lisas ◄ esitatud kirjeldusele;

▼M3

3.1.4.

XIII lisale vastavad märgised, kui mootor viiakse turule kohanduskava sätete alusel.

▼M2

3.2.

Käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnituse saanud sädesüütemootoritele peab olema märgitud:

3.2.1.

mootori tootja kaubamärk või kaubanimi;

3.2.2.

VIII lisas määratletud EÜ tüübikinnituse number;

▼M8

3.2.3.

sulgudes Rooma numbritega heitkoguste piirnormi etapi number, mis peab olema silmatorkav ja asuma tüübikinnituse numbri lähedal;

3.2.4.

iga artikli 10 lõikes 4 sätestatud erandi alusel turule viidud mootori puhul sulgudes tähed SV, mis viitavad väiketootjale ning mis peavad olema silmatorkavad ja asuma tüübikinnitusnumbri lähedal.

▼B

►M2  3.3. ◄

Need märgistused peavad olema selgesti loetavad ja püsima nähtavad mootori kogu kasutusaja jooksul. Kui kasutatakse silte või plaate, tuleb need kinnitada sellisel viisil, et need püsiksid paigal mootori kogu kasutusaja vältel ja et silte/plaate ei saaks eemaldada ilma neid purustamata või rikkumata.

►M2  3.4. ◄

Nimetatud märgistused tuleb kinnitada mootori sellisele osale, mis on vajalik mootori tavapäraseks toimimiseks ja mis mootori kasutusaja jooksul ei vaja tavaliselt väljavahetamist.

►M2  3.4.1. ◄

Märgistused tuleb paigutada selliselt, et pärast mootori töötamiseks vajalike abiseadmete paigaldamist on märgistused keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad.

►M2  3.4.2. ◄

Igal mootoril peab olema täiendav, eemaldatav, tugevast materjalist plaat, millele peavad olema kantud kõik punktis 3.1. nimetatud andmed ja mis tuleb vajadusel kinnitada sellisesse kohta, et punktis 3.1. nimetatud märgistused on keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad ja ligipääsetavad, kui mootor on paigaldatud masinale.

►M2  3.5. ◄

Mootori markeerimine identifitseerimisnumbritega peab toimuma sellisel viisil, et see võimaldaks ühemõtteliselt välja selgitada tooteseeria.

►M2  3.6. ◄

Enne tootmisliinilt eemaldamist peavad mootoritel olema kõik märgistused.

►M2  3.7. ◄

Mootori märgistuste täpset asukohta on kirjeldatud ►M2  VII lisa ◄ punktis 1.

4.   MÄÄRATLUSED JA KATSED

▼M2

4.1.   Survesüütemootorid

▼B

►M2  4.1.1. ◄    Üldsätted

Komponendid, mis võivad mõjutada gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid, peavad olema projekteeritud, toodetud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mootor vastab sõltumata sellele mõjuda võivale vibratsioonile käesoleva direktiivi sätetele.

Tootja poolt võetavad tehnilised meetmed peavad tagama, et nimetatud heitmeid piiratakse tõhusalt käesoleva direktiivi kohaselt kogu mootori normaalse kasutusaja jooksul ja kasutamisel normaaltingimustes. Need sätted loetakse täidetuiks, kui on järgitud punktidele ►M2  4.1.2.1 ◄ , ►M2  4.1.2.3 ◄ ja 5.3.2.1 vastavaid nõudeid.

Kui kasutatakse katalüsaatorit ja/või tahkete osakeste filtrit, peab tootja vastupidavuskatsega, mida ta võib heast inseneritavast lähtudes ise korraldada, ja katseandmete vastavale registreerimisele tuginedes tõestama, et nimetatud järelkäsitlusseadmetelt on kogu mootori kasutusaja jooksul oodata häireteta töötamist. Katseandmete registreerimisel tuleb järgida punktis 5.2 ja eriti punktis 5.2.3 esitatud nõudeid. Kliendile tuleb anda vastav garantii. Seadet on lubatud pärast mootori teatavat kasutusperioodi süstemaatiliselt välja vahetada. Igasuguseid mootoridetailide või mootorisüsteemide reguleerimisi, remonte, lahtimonteerimistöid, puhastamist või väljavahetamist, mida perioodiliselt teostatakse järelkäsitlusseadmete kasutamisest tingitud mootori tööhäirete vältimiseks, tehakse ainult sellises ulatuses, mis on tehniliselt vajalik, et tagada heitmepiiramissüsteemi nõuetele vastav töötamine. Kasutusjuhend peab sisaldama vastava graafikuga seotud hooldusnõudeid, mis tuleb kinnitada enne tüübikinnituse andmist, ning nendele peavad laienema eespool nimetatud garantiitingimused. Käesoleva direktiivi II lisa kohasele teatisele tuleb lisada vastav väljavõte kasutusjuhendist, milles on toodud andmed järelkäsitlusseadme(te) hoolduse/väljavahetamise ja garantiitingimuste kohta.

▼M3

Kõik mootorid, milles tekivad veega segunenud heitgaasid, varustatakse gaasiliste ja tahkete heitmete proovivõtu seadme ajutiseks ühendamiseks ühendusega mootori heitgaasisüsteemis, mis asub gaasi väljumispoolel ja eespool mis tahes punkti, kus heitgaasid sisaldavad vett (või muud jahutus/gaasipuhastusainet). Oluline on see, et ühenduse asukoht võimaldaks saada hästi segunenud esindava heitgaasiproovi. Ühendusele töödeldakse standardse torukeermega kuni pooletolline sisekeere, mis suletakse ajal, kui ühendust ei kasutata, korgiga (lubatud on samaväärsed ühendused).

▼B

►M2  4.1.2. ◄    Saasteainete heitmeid käsitlevad spetsifikatsioonid

Katsetamiseks esitatud mootorist eralduvaid gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid mõõdetakse ►M2  VI lisas ◄ kirjeldatud meetoditel.

On lubatud ka teistsugused süsteemid või analüsaatorid, kui nende abil saadakse järgmiste võrdlussüsteemidega võrdväärsed tulemused:

  ►M2  VI lisa ◄ joonisel 2 kujutatud süsteem gaasiliste heitmete mõõtmiseks toores heitgaasis,

  ►M2  VI lisa ◄ joonisel 3 kujutatud süsteem gaasiliste heitmete mõõtmiseks täisvoolu lahjendussüsteemi abil lahjendatud heitgaasis,

 tahkete osakeste heitmete korral kasutatav täisvoolu lahjendussüsteem, milles kasutatakse kas iga mõõtmisrežiimil eraldi filtrit või ►M2  VI lisa ◄ joonisel 13 kujutatud ühefiltrimeetodit.

Süsteemide võrdväärsuse määramine põhineb seitsme (või rohkema) katsetsükliga korrelatsioonuuringul, milles katsetatavat süsteemi võrreldakse ühe või mitme eespool nimetatud võrdlussüsteemiga.

Võrdväärsuse kriteerium on täidetud, kui tsükli heitmete väärtuste kaalutud keskmiste keskmine kõrvalekalle on maksimaalselt ± 5 %. Kasutatav tsükkel peab vastama III lisa punktis 3.6.1 kirjeldatule.

Uue süsteemi lisamisel direktiivi kohaldusalasse lähtutakse võrdväärsuse määramisel korratavuse ja korduvteostatavuse arvutustel, nagu on kirjeldatud standardis ISO 5725.

►M2  4.1.2.1. ◄

Katsetel mõõdetud süsinikoksiidi heitmed, süsivesinike heitmed, lämmastikoksiidide heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei tohi I etapi jooksul ületada alljärgnevas tabelis toodud koguseid:



Kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

130 ≤ P ≤ 560

5,0

1,3

9,2

0,54

75 ≤ P < 130

5,0

1,3

9,2

0,70

37 ≤ P < 75

6,5

1,3

9,2

0,85

►M2  4.1.2.2. ◄

Eespool punktis ►M2  4.1.2.1 ◄ esitatud heitmete piirväärtused kujutavad endast mootorist väljuvaid heitmeid ja need piirväärtused peavad olema saavutatud enne, kui heitgaasid läbivad mistahes järelkäsitlusseadmeid.

►M2  4.1.2.3. ◄

Katsetel mõõdetud süsinikoksiidi heitmed, süsivesinike heitmed, lämmastikoksiidide heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei tohi II etapi jooksul ületada alljärgnevas tabelis toodud koguseid:



Kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

130 ≤ P ≤ 560

3,5

1,0

6,0

0,2

75 ≤ P < 130

5,0

1,0

6,0

0,3

37 ≤ P < 75

5,0

1,3

7,0

0,4

18 ≤ P < 37

5,5

1,5

8,0

0,8

▼M3

4.1.2.4.

Süsinikmonooksiidi heide, süsivesinike ja lämmastikoksiidide heited koos ja tahked heitmed ei tohi etapi IIIA korral ületada alljärgnevas tabelis nimetatud koguseid:

Muudes rakendustes, kui siseveelaevade, vedurite ja mootorvagunite käituritena kasutatavad mootorid:



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiidi

(CO) analüüs

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + Nox)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

H: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

4,0

0,2

I: 75 kW ≤ P < 130 kW

5,0

4,0

0,3

J: 37 kW ≤ P < 75 kW

5,0

4,7

0,4

K: 19 kW ≤ P < 37 kW

5,5

7,5

0,6

Siseveelaevade käituritena kasutatavad mootorid



Kategooria: töömaht/kasulik võimsus

(SV/P)

(liitrit silindri kohta/kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + Nox)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

V1:1 SV < 0,9 ja P ≥ 37 kW

5,0

7,5

0,40

V1:2 0,9 ≤ SV < 1,2

5,0

7,2

0,30

V1:3 1,2 ≤ SV < 2,5

5,0

7,2

0,20

V1:4 2,5 ≤ SV < 5

5,0

7,2

0,20

V2:1 5 ≤ SV < 15

5,0

7,8

0,27

V2:2 15 ≤ SV < 20 ja

5,0

8,7

0,50

V2:3 15 ≤ SV < 20

5,0

9,8

0,50

V2:4 20 ≤ SV < 25

5,0

9,8

0,50

V2:5 25 ≤ SV < 30

5,0

11,0

0,50

Vedurite käituritena kasutatavad mootorid



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + Nox)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RL A: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

4,0

0,2

 

Süsinikoksiid (CO) (g/kWh)

Süsivesinik (HC) (g/kWh)

Lämmastikoksiidid (NOx) (g/kWh)

Tahked osakesed (PT) (g/kWh)

RH A: P > 560 kW

3,5

0,5

6,0

0,2

RH A-kategooria mootorid, mille P >2 000  kW ja SV > 5 l/silindri kohta

3,5

0,4

7,4

0,2

Mootorvagunite käituritena kasutatavad mootorid



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RC A: 130 kW < P

3,5

4,0

0,20

4.1.2.5.

Süsinikmonooksiidi heide, süsivesinike ja lämmastikoksiidide heited (või asjakohasuse korral koos) ja tahked heitmed ei tohi IIIB etapi korral ületada alljärgnevas tabelis nimetatud koguseid:

Muudes rakendustes, kui vedurite, mootorvagunite ja siseveelaevade käituritena kasutatavad mootorid:



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinik

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/hkWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

L: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

0,19

2,0

0,025

M: 75 kW ≤ P < 130 kW

5,0

0,19

3,3

0,025

N: 56 kW ≤ P < 75 kW

5,0

0,19

3,3

0,025

 

 

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + NOx)

(g/kWh)

 

P: 37 kW ≤ P < 56 kW

5,0

4,7

0,025

Mootorvagunite käituritena kasutatavad mootorid



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinik

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RCB: 130 kW < P

3,5

0,19

2,0

0,025

Vedurite käituritena kasutatavad mootorid



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinikud ja lämmastikoksiidid koos

(HC + NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

RCB: 130 kW < P

3,5

4,0

0,025

4.1.2.6.

Süsinikmonooksiidi heide, süsivesinike ja lämmastikoksiidide heited (või asjakohasuse korral koos) ja tahked heitmed ei tohi etapi IV korral ületada alljärgnevas tabelis nimetatud koguseid:

Muudes rakendustes, kui vedurite, mootorvagunite ja siseveelaevade käituritena kasutatavad mootorid:



Kategooria: kasulik võimsus

(P)

(kW)

Süsinikoksiid

(CO)

(g/kWh)

Süsivesinik

(HC)

(g/kWh)

Lämmastikoksiidid

(NOx)

(g/kWh)

Tahked osakesed

(PT)

(g/kWh)

Q: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW

3,5

0,19

0,4

0,025

R: 56 kW ≤ P < 130 kW

5,0

0,19

0,4

0,025

4.1.2.7.

Punktides 4.1.2.4, 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 nimetatud piirväärtused sisaldavad vastavalt III lisa 5. liitele arvutatud deterioratsiooni.

Punktides 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 nimetatud piirväärtuste korral ei tohi lõplikkusse juhtimispiirkonda kuuluvate mis tahes meelevaldselt valitud koormustingimuste korral, välja arvatud selle sättega hõlmamata mootori kindlaksmääratud töötingimused, 30 sek pikkusele proovivõtmisajale vastavad heited ületada eespool esitatud tabelites nimetatud piirväärtusi rohkem kui 100 %. ►M5  Juhtimispiirkonna, mille suhtes nimetatud ülemmäärad kehtivad, ja mootori välja arvatud töötingimused, määratleb komisjon. Kõnealused meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, võetakse vastu vastavalt artikli 15 lõikes 2 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele. ◄

▼B

►M3  4.1.2.8. ◄

Kui ühte vastavalt punktile 6 ja seoses II lisa 2. liitega määratletud mootoritüüpkonda kuulub rohkem kui üks võimsusklass, peavad põhimootori (millele antakse tüübikinnitus) ja kõigi samasse tüüpkonda kuuluvate mootoritüüpide (millele kehtib toodangu nõuetele vastavus) heitmete väärtused vastama kõrgema võimsusklassi rangematele nõuetele. Taotlejal on vaba valik piirneda mootoritüüpkonna määratlemisel üheainsa võimsusklassiga ja taotleda kinnitust vastavalt sellele.

▼M2

4.2.   Sädesüütemootorid

4.2.1.   Üldsätted

Osad, mis võivad mõjutada gaasiheidet, peavad olema projekteeritud, valmistatud ja paigaldatud nii, et tavakasutuses mootor vastaks võimalikust vibratsioonist hoolimata käesoleva direktiivi sätetele.

Tootja võetavad tehnilised meetmed peavad tagama kõnealuste heidete käesoleva direktiivi kohase tõhusa piiramise mootori normaalse kasutusaja jooksul vastavalt tavapärastele kasutustingimustele kooskõlas IV lisa 4. liitega.

4.2.2.   Saasteainete keskkonda viimist käsitlevad spetsifikatsioonid.

Katsetamiseks antud mootori gaasilisi koostisosi mõõdetakse (koos järeltöötlusega) VI lisas kirjeldatud meetoditel.

Muid süsteeme või analüsaatoreid võib kinnitada juhul, kui nendega saavutatakse järgmiste võrdlussüsteemidega samasugused tulemused:

 toores heitgaasis mõõdetava gaasiheite puhul VI lisa joonisel 2 kujutatud süsteem,

 täisvoolu-hõrendussüsteemi lahjendatud heitgaasis mõõdetava gaasiheite puhul VI lisa joonisel 3 kujutatud süsteem.

4.2.2.1.

Süsinikmonooksiidi heited, süsivesinike heited, lämmastikoksiidide heited ning süsivesinike ja lämmastikoksiidide heidete summa ei või I etapis ületada järgmises tabelis esitatud väärtusi:



I etapp

Klass

Süsinikmonooksiid (CO) (g/kWh)

Süsivesinikud (HC) (g/kWh)

Lämmastikoksiidid (NOx)

Süsivesinike ja lämmastikoksiidide summa (g/kWh)

HC + NOx

SH:1

805

295

5,36

 

SH:2

805

241

5,36

 

SH:3

603

161

5,36

 

SN:1

519

 

 

50

SN:2

519

 

 

40

SN:3

519

 

 

16,1

SN:4

519

 

 

13,4

4.2.2.2.

Süsinikmonooksiidi heited ning süsivesinike ja lämmastikoksiidide heidete summa ei või II etapis ületada järgmises tabelis esitatud väärtusi:



II etapp (1)

Klass

Süsinikmonooksiid (CO) (g/kWh)

Süsivesinike ja lämmastikoksiidide summa (g/kWh)

HC + NOx

SH:1

805

50

SH:2

805

50

SH:3

603

72

SN:1

610

50,0

SN:2

610

40,0

SN:3

610

16,1

SN:4

610

12,1

(1)   Vt 4. lisa 4. liide: koos halvendusteguritega.

Lämmastikoksiidide heiteid ei või kõikide mootoriklasside puhul olla üle 10 g/kWh.

4.2.2.3.

Käesoleva direktiiv artiklis 2 esitatud käsimootori määratlusest hoolimata peavad lumepuhurite kahetaktilised mootorid vastama ainult klasside SH:1, SH:2 või SH:3 normidele.

▼B

4.3.   Paigaldamine liikurmasinatele

Mootori paigaldamisel liikurmasinatele tuleb järgida tüübikinnituse kohaldamisala suhtes sätestatud piiranguid. Mootorite tüübikinnituse suhtes peavad alati olema täiendavalt täidetud järgmised nõuded:

4.3.1.

sisselaske alarõhk ei tohi ületada II lisa vastavalt 1. või 3. liites tüübikinnitusega mootoritele ettenähtud rõhku;

4.3.2.

väljalaskesüsteemi vasturõhk ei tohi ületada II lisa vastavalt 1. või 3. liites tüübikinnitusega mootoritele ettenähtud rõhku.

5.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE HINDAMISE SPETSIFIKATSION

5.1.

Selleks et kinnitada, et enne tüübikinnituse andmist on olemas toodangu nõuetele vastavuse efektiivse järelevalve teostamiseks vajalikud rahuldavad meetmed ja menetlused, peab tüübikinnitusasutus kinnitama, et tootja on kantud ühtlustatud standardi EN 29002 (mille kohaldamisalasse kuuluvad kõnealused mootorid) registrisse või samaväärse akrediteeritud standardi registrisse, olles vastavuses selle nõuetega. Tootja peab esitama registreerimise kohta täpsed andmed ja kohustuma teatama tüübikinnitusasutusele kõigist registreerimise kehtivuse või kohaldamisalaga seotud muudatustest. Veendumaks, et punkti 4.2 nõuded on pidevalt täidetud, tuleb teostada tootmise asjakohast kontrollimist.

5.2.

Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

5.2.1.

tagama toodangu kvaliteedi tõhusate kontrollimismenetluste olemasolu;

5.2.2.

omama juurdepääsu seadmetele, mis on vajalikud iga kinnitatud tüübi nõuetele vastavuse kontrollimiseks;

5.2.3.

tagama katsetulemuste registreerimise ning lisatud dokumentide kättesaadavuse ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks kooskõlas tüübikinnitusasutusega;

5.2.4.

analüüsima iga tootetüübi katsetulemusi, et kontrollida ja tagada mootori tehniliste karakteristikute püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu korral lubatud kõrvalekaldeid;

5.2.5.

tagama, et kui kõnealust liiki katses ilmneb mistahes mootori või komponendi näidise mittevastavus nõuetele, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, et taastada vastava toodangu vastavus nõuetele.

5.3.

Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

5.3.1.

Igal kontrollimisel esitatakse väliskontrollijale katsearuanded ja toodangu kontrollimise protokollid.

5.3.2.

Kui kvaliteeditase osutub mitterahuldavaks või tundub olevat vajalik kontrollida punkti 4.2 kohaselt esitatud andmete kehtivust, tuleb järgida järgmist menetlust:

5.3.2.1.

seeriast valitakse mootor ja sellega teostatakse III lisas kirjeldatud katse. Katsetamisel saadud süsinikoksiidi heitmete mass, süsivesinike heitmete mass, lämmastikoksiidide heitmete mass ja tahkete osakeste heitmete mass ei tohi ületada vastavalt punktis 4.2.1 toodud tabelis esitatud koguseid, mis sõltuvad punkti 4.2.2 nõuetest, või punktis 4.2.3 toodud tabelis esitatud koguseid;

5.3.2.2.

kui seeriast võetud mootor ei vasta punkti 5.3.2.1 nõuetele, võib tootja taotleda mõõtmiste teostamist sellest seeriast võetud samasuguste tehniliste andmetega mootoritest koosneval näidisseerial, mille hulka kuulub ka esialgselt valitud mootor. Tootja määrab kokkuleppel tehnilise teenistusega kindlaks näidiste arvu n. Katsetatakseteisi mootoreid, esialgselt valitud mootorit ei katsetata. Seejärel määratakse igale saasteainele näidise katsetamisel saadud tulemuste alusel aritmeetiline keskmine (

image

). Seeria toodang tunnistatakse nõuetele vastavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

image  ( 9 )

kus:

L on iga vastava saasteaine punktis 4.2.1/4.2.3 sätestatud piirväärtus,

k on statistiline tegur, mis sõltub valimi suurusest n ning on esitatud järgmises tabelis:



n

2

3

4

5

6

7

8

9

10

k

0,973

0,613

0,489

0,421

0,376

0,342

0,317

0,296

0,279

N

11

12

13

14

15

16

17

18

19

k

0,265

0,253

0,242

0,233

0,224

0,216

0,210

0,203

0,198

kui n ≥ 20,

image

5.3.3.

Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimise eest vastutav tüübikinnitusasutus või tehniline teenistus katsetab mootoreid, mis on tootja eeskirjade kohaselt osaliselt või täielikult sisse sõidetud.

5.3.4.

Kontrollimiste tavapärane, pädeva asutuse poolt kinnitatud sagedus on üks kord aastas. Kui punktis 5.3.2 esitatud nõuded ei ole täidetud, tagab pädev asutus, et võetakse kõik vajalikud meetmed toodangu vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks.

6.   MOOTORITÜÜPKONDA MÄÄRATLEVAD KARAKTERISTIKUD

Mootoritüüpkonda võib määratleda peamiste tehniliste karakteristikute alusel, mis peavad olema ühised kõigil tüüpkonna mootoritel. Mõnel juhul võivad karakteristikud olla omavahel seotud. Neid mõjusid peab samuti arvesse võtma tagamaks, et ühte mootoritüüpkonda kuuluvad ainult samalaadsete heitgaasinäitajatega mootorid.

Mootorite ühte ja samasse tüüpkonda kuulumist peavad näitama järgmised ühised põhikarakteristikud:

6.1.

Töötsükkel:

 kahetaktiline

 neljataktiline

6.2.

Jahutusagent:

 õhk

 vesi

 õli

▼M2

6.3.

Ühe silindri töömaht: 85–100 % tüüpkonna suurimast töömahust

6.4.

Õhu sisselaskeviis

6.5.

Kütusetüüp

 Diisel

 Bensiin.

6.6.

Põlemiskambri tüüp/kuju

6.7.

Klapid ning sisse- ja väljalaskeaknad – paigutus, suurus ja arv

6.8.

Toitesüsteem

Diisli puhul:

 pump-toru-pihusti

 reaspump

 jaoturpump

 üksikpump

 pump-pihusti.

Bensiini puhul:

 karburaator

 kaudne sissepritse

 otsesissepritse.

6.9.

Muud omadused

 Heitgaasitagastus

 Vee pihustamine/emulsioon

 Õhu sissepuhe

 Õhu vahejahuti

 Süüte tüüp (surve, säde).

6.10.

Heitgaasi järeltöötlus

 Oksüdatsioonikatalüsaator

 Reduktsioonikatalüsaator

 Kolmekäiguline katalüsaator

 Termoneutralisaator

 Kübemepüüdur.

▼B

7.   PÕHIMOOTORI VALIMINE

7.1.

Tüüpkonna põhimootori valimisel kasutatakse esmase kriteeriumina suurimat kütuseetteannet töötsükli kohta pöörlemissagedusel, mis vastab maksimaalsele pöördemomendile. Kui kaks või enam mootorit vastavad sellele esmasele kriteeriumile, kasutatakse põhimootori valimisel teisese kriteeriumina suurimat kütuseetteannet töötsükli kohta nimipöörlemissagedusel. Teatavatel asjaoludel võib tüübikinnitusasutus otsustada, et tüüpkonna kõrgeima heitmetaseme väljaselgitamiseks on parim viis katsetada teist mootorit. Seega võib tüübikinnitusasutus valida katseteks veel ühe mootori selliste tunnuste põhjal, mis viitavad mootori võimalikule kõrgeimatele heitmete tasemetele tüüpkonna mootorite hulgas.

7.2.

Kui tüüpkonna mootoritel on muid muutuvaid tunnuseid, mida võiks pidada heitgaase mõjutavaiks, tuleb need tunnused tuvastada ja võtta neid arvesse põhimootori valimisel.

▼M6

8.   IIIB JA IV ETAPI TÜÜBIKINNITUSE NÕUDED

8.1.

Käesolevat jagu kohaldatakse selliste elektrooniliselt juhitavate mootorite tüübikinnituse suhtes, mis kasutavad elektroonilist juhtimist kütuse sissepritsimise koguse ja ajastuse määramiseks (edaspidi „mootor”). Käesolevat jagu kohaldatakse olenemata tehnoloogiast, mida sellistes mootorites rakendatakse käesoleva lisa jagudes 4.1.2.5 ja 4.1.2.6 sätestatud heitmete piirväärtustele vastamiseks.

8.2.

Mõisted

Käesolevas jaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

8.2.1.

„heitmekontrollistrateegia” – heitmekontrollisüsteem, mis hõlmab ühte põhilist ja mitut täiendavat heitmekontrollistrateegiat, mida kasutatakse mootori või väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate, kuhu mootor on paigaldatud, üldkonstruktsioonis;

8.2.2.

„reaktiiv” – mis tahes tarbitav või mittetaaskasutatav aine, mida vajatakse ja kasutatakse heitgaasi järeltöötlusseadise tõhusaks toimimiseks.

8.3.

Üldnõuded

8.3.1.    Põhilise heitmekontrollistrateegia nõuded

8.3.1.1.

Põhiline heitmekontrollistrateegia, mis aktiveeritakse mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tüüpilise tööpiirkonna jooksul, kavandatakse nii, et mootor vastaks käesoleva direktiivi sätetele.

8.3.1.2.

Keelatud on mis tahes põhiline heitmekontrollistrateegia, mis suudab eristada mootori tööd standardiseeritud tüübikinnituskatse ja teiste töötingimuste ajal ning sellest tulenevalt vähendada heitmekontrolli taset tingimustes, mis ei kuulu sisuliselt tüübikinnitusmenetluse hulka.

8.3.2.    Täiendava heitmekontrollistrateegia nõuded

8.3.2.1.

Mootoris või väljaspool teid kasutatavas liikurmasinas võib kasutada mis tahes täiendavat heitmekontrollistrateegiat tingimusel, et kui täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiveeritud, muudab see ümbritseva keskkonna ja/või töötingimuste teatavale kombinatsioonile reageerides põhilist heitmekontrollistrateegiat, kuid ei vähenda alaliselt heitmekontrollisüsteemi tõhusust.

a) Kui täiendav heitmekontrollistrateegia on tüübikinnituskatse ajal aktiveeritud, siis jagusid 8.3.2.2 ja 8.3.2.3 ei kohaldata.

b) Kui täiendav heitmekontrollistrateegia ei ole tüübikinnituskatse ajal aktiveeritud, tuleb tõendada, et täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiivne ainult siis, kui see on vajalik jaos 8.3.2.3 nimetatud eesmärkidel.

▼M8

8.3.2.2.

IIIB ja IV etapi suhtes kohaldatavad kontrollitingimused on järgmised:

a) kontrollitingimused IIIB etapi mootorite jaoks:

i) maksimaalne kõrgus 1 000 meetrit (või samaväärne õhurõhk 90 kPa);

ii) ümbritseva õhu temperatuur vahemikus 275–303 K (2–30 °C);

iii) mootori jahutusvedeliku temperatuur üle 343 K (70 °C).

Kui täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiveeritud ajal, mil mootor töötab punktides i, ii ja iii sätestatud kontrollitingimustel, on see aktiivne vaid erandkorras;

b) kontrollitingimused IV etapi mootorite jaoks:

i) õhurõhk 82,5 kPa või rohkem;

ii) ümbritseva õhu temperatuur järgmises vahemikus:

 vähemalt 266 K (–7 °C);

 madalam järgmise valemiga määratud temperatuurist või sellega võrdne, konkreetse õhurõhu korral: image , kus: Tc on ümbritseva õhu arvutuslik temperatuur kelvinites ja P b on atmosfäärirõhk kilopaskalites.

iii) mootori jahutusvedeliku temperatuur üle 343 K (70 °C).

Kui täiendav heitmekontrollistrateegia on aktiveeritud ajal, mil mootor töötab alapunktides i, ii ja iii sätestatud kontrollitingimustel, võib strateegia aktiveeruda vaid siis, kui see on vajalik punktis 8.3.2.3 määratletud eesmärkidel ja selle on heaks kiitnud tüübikinnitusasutus;

c) toimingud madala temperatuuriga

Erandina punkti b nõuetest võib heitgaasitagastussüsteemiga (EGR) varustatud IV etapi mootorite puhul kasutada täiendavat heitmekontrollistrateegiat, kui ümbritseva õhu temperatuur on alla 275 K (2 °C) ja kui on täidetud üks kahest järgmisest kriteeriumist:

i) sisselasketorustiku temperatuur ei ole kõrgem järgmise valemiga määratud temperatuurist: image , kus: IMT c on sisselasketorustiku arvutatud temperatuur kelvinites ja P IM on sisselasketorustiku absoluutne rõhk kilopaskalites;

ii) mootori jahutusvedeliku temperatuur ei ole kõrgem järgmise valemiga määratud temperatuurist: image , kus: ECT c on mootori jahutusvedeliku arvutuslik temperatuur kelvinites ja P IM on sisselasketorustiku absoluutne rõhk kilopaskalites.

▼M6

8.3.2.3.

Eelkõige võib täiendav heitmekontrollistrateegia aktiveeruda järgmistel eesmärkidel:

a) pardasignaalide põhjal, et kaitsta mootorit (kaasa arvatud õhukäitlusseadet) ja/või väljaspool teid kasutatavat liikurmasinat, kuhu mootor on paigaldatud, kahjustuste eest;

▼M8

b) tööohutuse tagamiseks;

▼M6

c) ülemääraste heitmete vältimiseks külmkäivituse, eelsoojenduse või väljalülitamise ajal;

d) kui seda kasutatakse selleks, et teha järeleandmisi konkreetsetel ümbritseva keskkonna või töötingimustel ühe reguleeritava saasteaine kontrolli suhtes, et säilitada kontroll muude reguleeritavate saasteainete üle heitmete piirnormide raames, mis on kohased asjaomasele mootorile. Eesmärk on kompenseerida loomulikult esinevaid nähtusi viisil, mis tagab piisava kontrolli heitmete kõikide komponentide üle.

8.3.2.4.

Tootja tõendab tüübikinnituskatse ajal tehnilisele teenistusele, et mis tahes täiendav heitmestrateegia vastab jao 8.3.2 sätetele. Tõendamise käigus antakse hinnang jaos 8.3.3 nimetatud dokumentidele.

8.3.2.5.

Keelatud on täiendava heitmekontrollistrateegia toimimine mis tahes põhjustel, mis ei ole vastavuses jaoga 8.3.2.

8.3.3.    Dokumentide nõuded

8.3.3.1.

Tootja annab tehnilisele teenistusele tüübikinnitustaotluse esitamise ajal koos sellega teatmiku, võimaldab tutvuda konstruktsioonielementidega, heitmekontrollistrateegiaga ja sellega, kuidas toimub väljundparameetrite otsene või kaudne reguleerimine. Teatmik koosneb kahest osast:

a) tüübikinnitustaotlusele lisatud dokumentatsioon sisaldab täielikku ülevaadet heitmekontrollistrateegiast. See sisaldab tõendeid, et kõik väljundparameetrid, mis on saadud üksikute sisendparameetrite reguleerimispiiride maatriksi alusel, on identifitseeritud. Need tõendid lisatakse teatmikule II lisas nimetatud viisil;

b) lisamaterjalid, mis esitatakse tehnilisele teenistusele, kuid mida ei lisata tüübikinnitustaotlusele, sisaldavad kõiki mis tahes täiendava heitmekontrollistrateegia poolt muudetavaid parameetreid ning piirtingimusi, mille korral vaatlusalune strateegia töötab, eelkõige:

i) kontrolli põhimõtet ning toite- ja muude oluliste süsteemide ajastamisstrateegiate ja lülituspunktide kirjeldusi kõikide kasutusrežiimide korral, mille puhul on tagatud tõhus heitmekontroll (näiteks heitgaasi tagastussüsteem (EGR) või reaktiivi doseerimine);

ii) mootorile lisatud mis tahes täiendava heitmekontrollistrateegia kasutamise põhjendust, lisaks materjale ja katseandmeid, mis näitavad mõju heitgaasidele. See põhjendus võib põhineda katseandmetel, usaldusväärsel tehnilisel analüüsil või mõlema kombinatsioonil;

iii) nende algoritmide või sensorite (nende kohaldamisel) detailset kirjeldust, mida kasutatakse NOx kontrolli süsteemi mittenõuetekohase toimimise tuvastamiseks, analüüsimiseks või diagnoosimiseks;

iv) hälvet, mis on lubatud jaos 8.4.7.2 esitatud nõuete täitmisel, olenemata kasutatud meetmetest.

8.3.3.2.

Jao 8.3.3.1 punktis b nimetatud lisamaterjali käsitatakse rangelt konfidentsiaalsena. See tehakse tüübikinnitusasutusele kättesaadavaks taotluse korral. Tüübikinnitusasutus käsitab nimetatud materjali konfidentsiaalsena.

8.4.

►M8  NOx kontrolli meetmete nõuded IIIB etapi mootorite puhul  ◄

8.4.1.

Tootja esitab II lisa 1. liite jaos 2 ja II lisa 3. liite jaos 2 sätestatud dokumentides NOx kontrolli meetmete talituslikke kasutusomadusi ammendavalt kirjeldava teabe.

8.4.2.

Kui heitmekontrollisüsteem vajab reaktiivi, peab tootja II lisa 1. liite jaos 2.2.1.13 ja 3. liite jaos 2.2.1.13 täpsustama ka reaktiivi omadused, kaasa arvatud reaktiivi tüüp, teave kontsentratsiooni kohta, kui reaktiiv on lahuses, ja töötemperatuuritingimused, ning esitama koostise ja kvaliteedi kohta viited rahvusvahelistele standarditele.

8.4.3.

Mootori heitmekontrollistrateegia töötab kõigis ühenduse territooriumil üldjuhul valitsevates keskkonnatingimustes, eelkõige ümbritseva õhu madala temperatuuri korral.

8.4.4.

Tootja tõendab, et reaktiivi kasutamisel ei ületa ammoniaagiheitmete hulk tüübikinnitusmenetluses kohaldatava heitmete katsetsükli ajal keskmist väärtust 25 ppm.

8.4.5.

Kui väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale paigaldatakse või ühendatakse sellega eraldi reaktiivimahutid, on vaja lisada ka vahendid mahutites oleva reaktiivi proovi võtmiseks. Proovivõtukoht peab olema erivahendeid või -meetodeid kasutamata kergesti juurdepääsetav.

8.4.6.

Kasutamis- ja hooldusnõuded

8.4.6.1.

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 on tüübikinnituse saamise eelduseks, et igale väljaspool teed kasutatava liikurmasina juhile antakse kirjalik juhis, mis sisaldab järgmist:

a) üksikasjalikku hoiatust, mis selgitab paigaldatud mootori ebaõigest töötamisest, kasutamisest või hooldamisest põhjustatud võimalikke rikkeid, ning meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;

b) üksikasjalikku hoiatust masina ebaõige kasutamise kohta, millega võivad kaasneda häired mootori töös, ning asjaomaseid meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;

c) teavet reaktiivi õige kasutamise kohta ning juhiseid selle lisamiseks tavapäraste hoolduskordade vahel;

d) selget hoiatust, et vastava mootoritüübi jaoks välja antud tüübikinnitustunnistus kehtib ainult juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

i) mootor töötab ning seda kasutatakse ja hooldatakse vastavalt esitatud juhistele;

ii) ebaõige töö, kasutuse või hoolduse korral on võetud viivitamata punktides a ja b nimetatud hoiatustes esitatud meetmeid probleemi kõrvaldamiseks;

iii) mootorit ei ole tahtlikult väärkasutatud, eelkõige ei ole EGRi ega ka reaktiivi doseerimise süsteemi deaktiveeritud ega hooldamata jäetud.

Juhised peavad olema koostatud selges ja mittetehnilises keeles, mis vastab väljaspool teed kasutatavate liikurmasinate või mootori kasutusjuhendis kasutatud keelele.

8.4.7.

Reaktiivi kontroll (vajaduse korral)

8.4.7.1.

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 on tüübikinnituse saamise eelduseks, et väljaspool teed kasutatavate liikurmasinate konfiguratsioonist lähtuvalt teavitatakse juhti indikaatorite või muude sobivate vahendite kaudu järgmistest asjaoludest:

a) allesoleva reaktiivi hulgast reaktiivimahutis ning täiendava kindla signaaliga olukorrast, kui reaktiivi on alles vähem kui 10 % mahuti täismahust;

b) kui reaktiivimahuti on tühi või peaaegu tühi;

c) kui mahutis olev reaktiiv ei vasta hindamiseks paigaldatud vahendite kohaselt II lisa 1. liite jaos 2.2.1.13 ja 3. liite jaos 2.2.1.13 nimetatud ja registreeritud omadustele;

d) kui reaktiivi doseerimine katkeb, kuid seda ei põhjusta mootori elektrooniline kontrollplokk ega doseerimise regulaator, vaid see on mootori töötingimustega seotud reaktsioon, kui doseerimine ei ole vajalik, eeldusel et need töötingimused tehakse tüübikinnitusasutustele kättesaadavaks.

8.4.7.2.

Tootja valikul tagatakse reaktiivi vastavus nimetatud omadustele ning asjaomase NOx heite vastavus lubatud hälbele ühega järgmistest vahenditest:

a) otseste vahenditega, näiteks kasutades reaktiivi kvaliteedi sensorit;

b) kaudsete vahenditega, näiteks kasutades reaktiivi tõhususe hindamiseks heitgaasides NOx sensorit;

c) mis tahes teiste vahenditega, eeldusel et nende tõhusus on vähemalt võrdne punktis a või b nimetatud meetmete kasutamise tulemusega ning käesolevas jaos nimetatud peamised nõuded on täidetud.

▼M8

8.5.

NOx kontrolli meetmete nõuded IV etapi mootorite puhul

8.5.1.

Tootja esitab II lisa 1. liite punktis 2 ja II lisa 3. liite punktis 2 sätestatud dokumentides NOx kontrolli meetmete talituslikke kasutusomadusi ammendavalt kirjeldava teabe.

8.5.2.

Mootori heitmekontrollistrateegia töötab kõigis liidu territooriumil tavapäraselt valitsevates keskkonnatingimustes, eelkõige ümbritseva õhu madala temperatuuri korral. See nõue ei ole piiratud nende tingimustega, mille korral tuleb kasutada põhilist heitmekontrollistrateegiat, nagu on määratletud punktis 8.3.2.2.

8.5.3.

Tootja tõendab, et reaktiivi kasutamisel ei ületa ammoniaagiheitmete hulk tüübikinnitusmenetluses kohaldatava kuumkäivitusega NRTC või NRSC jooksul keskmist väärtust 10 ppm.

8.5.4.

Kui väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale paigaldatakse või ühendatakse sellega reaktiivimahutid, peab olema võimalik võtta mahutites olevast reaktiivist proove. Proovivõtukoht peab olema erivahendeid või -meetodeid kasutamata kergesti juurdepääsetav.

8.5.5.

Vastavalt artikli 4 lõikele 3 on tüübikinnituse saamise eelduseks järgmised tingimused:

a) igale väljaspool teed kasutatava liikurmasina juhile antakse kirjalik hooldusjuhend;

b) algseadmete valmistajale antakse mootori installeerimise dokumendid, sealhulgas ka selle heitmekontrolli süsteemi kohta, mis on tüübikinnituse saanud mootoritüübi osa;

c) algseadme valmistajale antakse juhendid käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja (vajaduse korral) reaktiivi külmumiskaitse kohta;

d) käitajale antavaid juhendeid, installeerimisdokumente, käitaja hoiatussüsteemi, meeldetuletussüsteemi ja reaktiivi külmumiskaitset käsitlevate käesoleva lisa 1. liite sätete kohaldamine.

8.6.

IV etapi kontrollipiirkond

Vastavalt käesoleva lisa punktile 4.1.2.7 ei tohi IV etapi mootorite puhul I lisa 2. liites määratletud kontrollipiirkonnas prooviks võetud heitkogused ületada käesoleva lisa punktis 4.1.2.6 esitatud heitkoguste tabelis nimetatud piirnorme rohkem kui 100 %.

8.6.1.   Tõendamisnõuded

Tehniline teenistus valib kontrollipiirkonnas katsetamiseks kolm juhuslikku koormus- ja kiiruspunkti. Tehniline teenistus määrab ka nende katsepunktide läbimise juhusliku järjekorra. Katse tehakse kooskõlas NRSC põhinõuetega, kuid iga katsepunkti hinnatakse eraldi. Iga katsepunkt peab vastama punktis 8.6 määratletud piirnormidele.

8.6.2.   Katsenõuded

Katse tuleb teha kohe pärast III lisas kirjeldatud eraldi filtritega tehtavaid katsetsükleid.

Kui aga tootja otsustab III lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis tehakse katse järgmiselt:

a) katse viiakse läbi kohe pärast ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 7.8.1.2 alapunktides a–e kirjeldatud eraldi filtritega tehtavaid katsetsükleid, kuid enne alapunktis f kirjeldatud katsejärgseid menetlusi või pärast ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 7.8.2.2 alapunktides a–d kirjeldatud ühe filtriga tehtava tsükli (Ramped Modal Cycle, RMC) katset, kuid vajaduse korral enne alapunktis e kirjeldatud katsejärgseid menetlusi;

b) katsed viiakse läbi vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 7.8.1.2 alapunktides b–e esitatud nõuetele, kasutades kõigi kolme katsepunkti puhul mitmefiltrimeetodit (üks filter iga katsepunkti kohta);

c) iga katsepunkti kohta tuleb arvutada konkreetne heitkogus (g/kWh);

d) heitkogused võib arvutada molaarsuhte alusel vastavalt liitele A.7 või massisuhte alusel vastavalt liitele A.8, kuid see arvutusmeetod peab olema kooskõlas eraldi filtritega tehtavates katsetsüklites või RMC-katses kasutatud meetoditega;

e) gaasiliste heitmete liitmise puhul tuleb Nmode väärtuseks seada 1 ja kaalutegurina kasutada 1;

f) tahkete heitmete arvutamise puhul kasutada mitmefiltrimeetodit ja liitmise korral tuleb Nmode väärtuseks seada 1 ja kaalutegurina kasutada 1.

8.7.

Karterigaaside heitkoguste kontrollimine IV etapi mootoritel

8.7.1.

Karterist eralduvaid heitkoguseid ei tohi lasta vahetult keskkonda, erandiks on punktis 8.7.3 osutatud juhud.

8.7.2.

Mootorid võivad kõigi operatsioonide ajal eraldada karterigaase heitgaasidesse kui see toimub enne, kui heitgaasid jõuavad järeltöötlemisseadmesse.

8.7.3.

Turboülelaadurite, pumpade, ülelaadekompressoritega mootorid või õhu sisseimemiseks ette nähtud ülelaaduritega mootorid võivad lasta karterist eralduvaid heitkoguseid ümbritsevasse keskkonda. Sellisel juhul lisatakse karterigaaside heitkogused vastavalt käesoleva lõigu punktile 8.7.3.1 heitgaasidele (kas füüsiliselt või matemaatiliselt) kõikide heitkoguste katsete ajal.

8.7.3.1.   Karterigaaside heitkogused

Karterigaaside heitkoguseid ei tohi lasta vahetult keskkonda. Erandiks on turboülelaadurite, pumpade, ülelaadekompressoritega mootorid või õhu sisseimemiseks ette nähtud ülelaaduritega mootorid, mis võivad karterigaaside heitkoguseid keskkonda lasta siis, kui need heitkogused lisatakse heitgaasidele (kas füüsiliselt või matemaatiliselt) kõikide heitkoguste katsete ajal. Seda erandit kasutavad tootjad peavad mootorid konstrueerima nii, et kõik karterigaaside heitkogused suunatakse heitkoguste kogumise süsteemi. Käesoleva punkti tähenduses ei loeta vahetult keskkonda suunatavateks heitkogusteks selliseid karterigaaside heitkoguseid, mis suunatakse kogu töötamise ajal heitgaasidesse heitgaaside järeltöötlusest ülesvoolu.

Lahtisest karterist eralduvad heitkogused suunatakse heitkoguste määramiseks väljalaskesüsteemi järgmiselt.

a) Torud peavad olema valmistatud sileda seinaga elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri karterist eralduvate heitkogustega. Torud peavad olema nii lühikesed kui võimalik.

b) Laboris kasutatavas karteri torustikus peab torukäänete arv olema minimaalne ning vältimatute torukäänete kõverusraadius peab olema maksimaalne.

c) Laboris kasutatava karteri heitgaasitorustik peab vastama mootori tootja spetsifikatsioonidele karteri vasturõhu kohta.

d) Karteri heitgaasitorustik ühendatakse lahjendamata heitgaasi torustikku pärast mis tahes järeltöötlussüsteemi ja heitgaasipiirikut ja enne proovivõtturit, et tagada enne proovi võtmist piisav segunemine mootori heitgaasidega. Karteri heitgaasitoru peab ulatuma heitgaaside vabasse voolu, et vältida piirkihist tingitud mõju ja soodustada segunemist. Karteri heitgaasitoru väljalaskeava võib olla lahjendamata heitgaaside voo suhtes suvalise suunaga.

9.   MOOTORI VÕIMSUSKATEGOORIA VALIK

9.1. Selleks, et teha kindlaks käesoleva lisa 1. jaotise punkti A alapunktides i ja iv määratletud vahelduva pöörete arvuga mootorite vastavus käesoleva lisa 4. jaotises määratud heitkoguste piirnormidele, tuleb need määrata võimsusvahemikesse kõige kõrgema kasuliku võimsuse alusel, mis on mõõdetud vastavalt I lisa punktile 2.4.

9.2. Muude mootoritüüpide puhul kasutatakse nimivõimsust.




1. liide

Nõuded NOx kontrollimeetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks

1.    Sissejuhatus

Käesolevas lisas sätestatakse nõuded NOx kontrollimeetmete nõuetekohase toimimise tagamiseks. See hõlmab nõudeid mootorite kohta, mis kasutavad heidete vähendamiseks reaktiive.

1.1.    Mõisted ja lühendid

„NO

x

kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem)” –

sõiduki mootoril olev süsteem, mis suudab:

a) avastada NOx kontrolli rikke;

b) teha arvutimällu salvestatud teabe ja/või selle teabe välistele seadmetele edastamise abil kindlaks rikke tõenäolise põhjuse.

„NOx kontrolli rike (NCM)” – katse omavoliliselt muuta mootori NOx kontrolli süsteemi või seda süsteemi mõjutav rike, mis võib tuleneda omavolilisest muutmisest, ning mida käesoleva direktiivi kohaselt käsitatakse olukorrana, mis nõuab avastamise korral hoiatus- või meeldetuletussüsteemi aktiveerimist.

„Diagnostika veakood (DTC)” – numbriline või tähtnumbriline tähis, mis tähistab või märgistab NOx kontrolli riket.

„Kinnitatud ja aktiivne DTC” – DTC, mis on salvestatud ajal, kui NCD-süsteem järeldab, et eksisteerib rike.

„Skanner” – väline katseseade, mida kasutatakse väliseks andmevahetuseks NCD-süsteemiga.

„NOx kontrolli diagnostika mootori tüüpkond” – valmistaja poolt moodustatud mootorisüsteemide rühm, milles kasutatakse NOx kontrolliga seotud rikete (NCM) seireks/diagnoosimiseks samu meetodeid.

2.    Üldised nõuded

Mootorisüsteemile tuleb paigaldada NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem), mis suudab kindlaks teha käesolevas lisas käsitletud NOx kontrolli rikked (NCM-id). Kõik käesoleva punktiga hõlmatud mootorisüsteemid peavad olema projekteeritud, ehitatud ja paigaldatud nii, et nad vastaksid neile nõuetele mootori kogu tavapärase kasutusaja jooksul tavapäraste kasutustingimuste korral. Selle eesmärgi saavutamise huvides on aktsepteeritav, et mootorite puhul, mida on kasutatud üle käesoleva direktiivi III lisa 5. liite punktis 3.1 määratletud kasuliku tööea, võib täheldada NCD-süsteemi töö ja tundlikkuse teatavat halvenemist, nii et käesolevas lisas määratletud piirnormid ületatakse enne, kui hoiatus- ja/või meeldetuletussüsteem aktiveeritakse.

2.1.    Nõutav teave

2.1.1.

Kui heitmekontrollisüsteem vajab reaktiivi, peab tootja II lisa 1. liite punktis 2.2.1.13 ja 3. liite punktis 2.2.1.13 täpsustama ka reaktiivi omadused, kaasa arvatud reaktiivi tüüp, teave kontsentratsiooni kohta, kui reaktiiv on lahuses, ja töötemperatuuri tingimused, ning esitama koostise ja kvaliteedi kohta viited rahvusvahelistele standarditele.

2.1.2.

Tüübikinnitusasutusele tuleb tüübikinnituse taotlemisel esitada üksikasjalik kirjalik teave punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteemi ning punktis 5 kirjeldatud juhi meeldetuletussüsteemi talitluslike kasutusomaduste täieliku kirjeldusega.

2.1.3.

Tootja esitab dokumendid paigalduse kohta, millega tagatakse, et kui algseadme valmistaja neid kasutab, siis toimib masinale paigaldatud mootor, mis sisaldab tüübikinnituse saanud mootori osana heitekontrollisüsteemi, koostöös vajalike masina osadega sellisel viisil, mis vastab käesoleva lisa nõuetele. Nimetatud dokumendid sisaldavad üksikasjalikke tehnilisi nõudeid ja sätteid mootorisüsteemi kohta (tarkvara, riistvara ja teabeedastus), mis on vajalikud mootorisüsteemi korrektseks paigaldamiseks masinale.

2.2.    Töötingimused

2.2.1.

NOx kontrolli diagnostikasüsteem töötab järgmistel tingimustel:

a) ümbritseva keskkonna temperatuur on vahemikus 266 K – 308 K (–7 °C – 35 °C);

b) kõrgusel alla 1 600  m;

c) mootori jahutusvedeliku temperatuur on üle 343 K (70 °C).

Käesolevat punkti ei kohaldata paagis oleva reaktiivi taseme jälgimise suhtes, kui seire peab toimuma kõigis tingimustes, mil mõõtmine on tehniliselt teostatav (näiteks kõigil tingimustel, kui vedel reaktiiv ei ole külmunud).

2.3.    Reaktiivide külmumiskaitse

2.3.1.

On lubatud kasutada soojendatud või soojendamata reaktiivipaaki ja doseerimissüsteemi. Soojendusega süsteem peab vastama punkti 2.3.2 nõuetele. Soojenduseta süsteem peab vastama punkti 2.3.3 nõuetele.

2.3.1.1.

Soojenduseta reaktiivipaagi ja doseerimissüsteemi kasutamise kohta peab olema esitatud teave masina omanikule mõeldud kirjalikus juhendis.

2.3.2.

Reaktiivipaak ja doseerimissüsteem

2.3.2.1.

Kui reaktiiv on külmunud, peab reaktiiv olema kasutamiseks saadaval mitte hiljem kui 70 minutit pärast mootori käivitamist ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C).

2.3.2.2.

Soojendusega süsteemi projekteerimise kriteeriumid

Soojendusega süsteem tuleb projekteerida selliselt, et see vastaks käesolevas punktis sätestatud töönõuetele, kui seda katsetatakse määratletud menetluse kohaselt.

2.3.2.2.1. Reaktiivipaaki ja doseerimissüsteemi tuleb seisutada temperatuuril 255 K (–18 °C) 72 tundi või kuni reaktiivi mass tahkestub.

2.3.2.2.2. Pärast punktis 2.3.2.2.1 sätestatud seisutusperioodi tuleb masin/mootor käivitada ja lasta sel töötada ümbritseva õhu temperatuuril 266 K (–7 °C) või madalamal temperatuuril järgmiselt:

a) 10–20 minutit tühikäigul,

b) seejärel kuni 50 minutit koormusel mitte üle 40 % nimikoormusest.

2.3.2.2.3. Punktis 2.3.2.2.2 kirjeldatud katsemenetluse lõpus peab reaktiivi doseerimise süsteem olema täiesti töökorras.

2.3.2.3.

Projekteerimiskriteeriume võib hinnata külmkatsekambris, kasutades tervet masinat või osi, mis on samasugused kui masinale installeeritavad osad, või välikatsete põhjal.

2.3.3.

Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimine soojenduseta süsteemi puhul

2.3.3.1.

Kui ümbritseva õhu temperatuuril ≤ 266 K (–7 °C) ei toimu reaktiivi doseerimist, peab aktiveeruma punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem.

2.3.3.2.

Kui ümbritseva õhu temperatuuril ≤ 266 K (–7 °C) ei toimu maksimaalselt 70 minuti jooksul pärast sõiduki käivitamist reaktiivi doseerimist, peab aktiveeruma punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem.

2.4.    Diagnostilised nõuded

2.4.1.

NOx kontrolli diagnostikasüsteem (NCD-süsteem) peab arvutimälusse salvestatud diagnostika veakoodide (DTC) abil avastama käesolevas lisas käsitletud NOx kontrolli rikked (NCM-id) ja nõudmise korral edastama selle teabe välisele seadmele.

2.4.2.

Nõuded diagnostika veakoodide (DTCde) salvestamisele

2.4.2.1.

NCD-süsteem salvestab diagnostika veakoodi iga erineva NOx kontrolli rikke puhul.

2.4.2.2.

NCD-süsteem otsustab 60-minutilise mootori tööaja jooksul, kas rikkeid esineb. Sel ajal salvestatakse „kinnitatud ja aktiivne” DTC ning hoiatussüsteem aktiveeritakse vastavalt punktile 4.

2.4.2.3.

Teatud juhtudel, kui seireseadmed vajavad rikke tuvastamiseks ja kinnitamiseks rohkem kui 60 minutit (nt kui seireseadmed kasutavad statistilisi mudeleid või on seotud masina kütusekuluga), võib tüübikinnitusasutus lubada kasutada seireks pikemat perioodi tingimusel, et valmistaja põhjendab pikema perioodi vajalikkust (nt tehnilise selgituse, katsetulemuste, ettevõttesiseste kogemuste vms abil).

2.4.3.

Nõuded diagnostika veakoodide (DTCde) kustutamisele

a) NCD-süsteem ei saa diagnostika veakoode arvutimälust ise kustutada enne, kui antud veakoodiga seotud viga on parandatud.

b) NCD-süsteem võib kustutada kõik diagnostika veakoodid, kui seda nõuab mootori tootjalt taotluse peale saadud valdaja skanner või hooldustööriist või kui kasutatakse mootori tootjalt saadud koodi.

2.4.4.

NCD-süsteemi ei tohi programmeerida või muul viisil projekteerida selliselt, et see masina tegeliku kasutusaja jooksul vanuse põhjal osaliselt või täielikult deaktiveeruks, samuti ei tohi süsteem sisaldada algoritmi või strateegiat, mille ülesanne on vähendada NCD-süsteemi efektiivsust aja jooksul.

2.4.5.

Kõik NCD-süsteemi ümberprogrammeeritavad arvutikoodid või tööparameetrid peavad olema kindlad omavolilise muutmise suhtes.

2.4.6.

NCD-mootoritüüpkond

Valmistaja vastutab NCD-mootoritüüpkonna koosseisu kindlaksmääramise eest. Mootorisüsteemide rühmitamine NCD-mootoritüüpkonda peab põhinema heal inseneritaval ning selle peab heaks kiitma tüübikinnitusasutus.

Mootorid, mis ei kuulu samasse mootoritüüpkonda võivad ikkagi kuuluda samasse NCD-mootoritüüpkonda.

2.4.6.1.   NCD-mootoritüüpkonda määratlevad parameetrid

NCD-tüüpkonda iseloomustavad peamised konstruktsiooniparameetrid, mis peavad olema ühised kõigil tüüpkonna mootorisüsteemidel.

Selleks et lugeda mootorisüsteeme ühte ja samasse NCD-mootoritüüpkonda kuuluvaks, peavad nende järgmised põhiparameetrid olema sarnased:

a) heitkoguste kontrolli süsteem;

b) NCD-seire meetodid;

c) NCD-seire kriteeriumid;

d) seireparameetrid (nt sagedus).

Valmistaja peab tõendama nende sarnasuste olemasolu tehnilise või muu vastava menetlusega ning tüübikinnitusasutus peab need heaks kiitma.

Tootja võib taotleda tüübikinnitusasutuse heakskiitu mootorisüsteemi konfiguratsiooni variatsioonidest tulenevate NCD-süsteemi seire- või diagnostikameetodite väikeste erinevuste jaoks, kui tootja peab neid meetodeid sarnaseks ning need erinevad ainult selle tõttu, et sobida vaatlusaluste komponentide konkreetsete omadustega (nt suurus, heitgaasivoo hulk jne); või kui nende sarnasused on kindlaks tehtud heade inseneritavade põhjal.

3.    Hooldusnõuded

3.1. Tootja annab kõigile käesoleva määruse kohaselt tüübikinnituse saanud uute mootorite või masinate omanikele kirjaliku juhendi heitekontrollisüsteemi ja selle nõuetekohase talitluse kohta või korraldab sellise juhendi edastamise.

Juhend peab sisaldama selgitust, et kui heitekontrollisüsteem ei tööta nõuetekohaselt, teavitatakse käitajat probleemist hoiatussüsteemi abil ning et hoiatuse eiramisel blokeerib käitaja meeldetuletussüsteem masina töö jätkamise.

3.2. Juhendis peavad olema kirjas masina nõuetekohase kasutamise ja hoolduse nõuded, et tagada masinate heitkoguste näitajate püsimine normi piires, sealhulgas vajaduse korral nõuded tarbitavate reaktiivide õige kasutamise kohta.

3.3. Juhend peab olema koostatud selges ja mittetehnilises keeles, mis vastab väljaspool teed kasutatava liikurmasina või mootori kasutusjuhendis kasutatud keelele.

3.4. Juhendis tuleb märkida, kas masina käitaja peab tarbitavaid reaktiive lisama tavapäraste tehniliste hoolduste vahelisel ajal. Juhendis tuleb märkida ka reaktiivi nõutav kvaliteet. Juhendis tuleb täpsustada, kuidas käitaja peab reaktiivipaaki täitma. Andmetes märgitakse ära ka eeldatav reaktiivi kulu seda tüüpi mootoril ning reaktiivi lisamise välp.

3.5. Juhendis tuleb märkida, et nõuetekohaste omadustega reaktiivi kasutamine ja lisamine on oluline, et mootor vastaks asjaomasele mootoritüübile tüübikinnitustunnistuse saamiseks esitatavatele nõuetele.

3.6. Juhendis tuleb selgitada käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi tööpõhimõtteid. Lisaks tuleb talitluse ja tõrgete logimise seisukohalt selgitada, mida võib kaasa tuua hoiatussüsteemi eiramine, reaktiivi lisamata või probleemi lahendamata jätmine.

4.    Käitaja hoiatussüsteem

4.1. Masinal peab olema hoiatussüsteem, mille visuaalsed märguanded hoiatavad käitajat, kui on tuvastatud reaktiivi vähene kogus, reaktiivi ebapiisav kvaliteet, doseerimise katkestus või punktis 9 kirjeldatud rike, mis põhjustab käitaja meeldetuletussüsteemi rakendumise, kui viga aegsasti parandata. Hoiatussüsteem jääb aktiivseks ka siis, kui punktis 5 kirjeldatud käitaja meeldetuletussüsteem aktiveerub.

4.2. Hoiatussignaal ei tohi olla sama, millega antakse märku rikkest või muust mootori hooldusteatest, kuid see võib kasutada sama hoiatussüsteemi.

4.3. Käitaja hoiatussüsteem võib koosneda ühest või mitmest lambist või kuvada lühiteateid, mis võivad näiteks selgelt näidata:

 esimese ja/või teise taseme meeldetuletuse aktiveerumiseni allesjäänud aega;

 esimese ja/või teise taseme meeldetuletuse ulatust, näiteks pöördemomendi vähenemise ulatust;

 tingimusi, mille korral masina töövõime taastub.

Teadete kuvamise korral võib teadete kuvamiseks kasutada sama süsteemi, mida kasutatakse muude hooldusteadete puhul.

4.4. Tootja valikul võib hoiatusega kaasneda helisignaal käitaja alarmeerimiseks. Käitaja võib hoiatava helisignaali välja lülitada.

4.5. Käitaja hoiatussüsteem aktiveerub vastavalt punktides 2.3.3.1, 6.2, 7.2., 8.4, ja 9.3 sätestatule.

4.6. Käitaja hoiatussüsteem lülitub välja, kui selle aktiveerumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Käitaja hoiatussüsteem ei tohi automaatselt välja lülituda, kui selle käivitumise põhjused pole kõrvaldatud.

4.7. Hoiatussüsteemi talitluse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusteateid.

4.8. Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise üksikasjad on sätestatud punktis 11.

4.9. Käesoleva direktiivi kohase tüübikinnituse taotlemisel peab tootja tõendama käitaja hoiatussüsteemi toimimist vastavalt punktile 11.

5.    Käitaja meeldetuletussüsteem

5.1.

Masinal peab olema käitaja meeldetuletussüsteem, mis põhineb ühel järgmistest põhimõtetest:

5.1.1. kaheastmeline meeldetuletussüsteem alates esimese taseme meeldetuletusest (talitluse piiramine), millele järgneb teise taseme meeldetuletus (masina talitluse blokeerimine);

5.1.2. üheastmeline teise taseme meeldetuletussüsteem (masina talitluse blokeerimine), mis aktiveerub punktides 6.3.1, 7.3.1, 8.4.1, ja 9.4.1 määratletud esimese astme meeldetuletuse tingimuste korral.

5.2.

Tüübikinnitusasutuse eelneval nõusolekul võib mootorile paigaldada vahendid käitaja meeldetuletussüsteemi väljalülitamiseks, kui riigi valitsus või kohalik omavalitsus või nende päästeteenistused või relvajõud on välja kuulutanud hädaolukorra.

5.3.

Esimese taseme meeldetuletussüsteem

5.3.1. Esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse, kui on aset leidnud üks punktides 6.3.1, 7.3.1, 8.4.1 ja 9.4.1 määratletud tingimustest.

5.3.2. Esimese taseme meeldetuletussüsteem peab järk-järgult vähendama mootori maksimaalset pöördemomenti vähemalt 25 % võrra kiirusvahemikus haripunktist kuni pöörderegulaatori murdepunktini, nagu on näidatud joonisel 1. Pöördemoment peab vähenema vähemalt 1 % minutis.

5.3.3. Kasutada võib ka muid meeldetuletussüsteeme, kui tüübikinnitusasutusele on demonstreeritud, et need on vähemalt sama ranged.

Joonis 1

Pöördemomendi vähendamise skeem esimese taseme meeldetuletuse puhul

image

5.4.

Teise taseme meeldetuletussüsteem

5.4.1. Teise taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse, kui on aset leidnud üks punktides 2.3.3.2, 6.3.2, 7.3.2, 8.4.2 ja 9.4.2 määratletud tingimustest.

5.4.2. Teise taseme meeldetuletussüsteem vähendab masina kasutatavust sellise tasemeni, mis on piisavalt koormav ja sunnib käitajat parandama punktides 6–9 nimetatud probleeme. Alltoodud strateegiad on vastuvõetavad.

5.4.2.1. Mootori pöördemomenti kiirusvahemikus haripunktist kuni pöörderegulaatori murdepunktini tuleb järk-järgult vähendada alates joonisel 1 näidatud esimese astme meeldetuletussüsteemi pöördemomendist vähemalt 1 % minutis kuni 50 protsendini maksimaalsest pöördemomendist või alla selle ning mootori pöörlemiskiirust vähendatakse järk-järgult 60 protsendini nimipöörlemiskiirusest või alla selle sama aja jooksul, kui toimub pöördemomendi vähendamine, nagu näidatud joonisel 2.

Joonis 2 Pöördemomendi vähendamise skeem teise taseme meeldetuletuse puhul image

5.4.2.2. Kasutada võib ka muid meeldetuletussüsteeme, kui tüübikinnitusasutusele on demonstreeritud, et need on vähemalt sama ranged.

5.5.

Selleks, et võtta arvesse ohutusprobleeme ja lubada iseparandavat diagnostikat, on lubatud kasutada meeldetuletusest möödamineku funktsiooni mootori täisvõimsuse taastamiseks tingimusel, et

 see ei kesta üle 30 minuti ja

 see piirdub kolme aktiveerimisega iga käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumise jooksul.

5.6.

Käitaja meeldetuletussüsteem peab välja lülituma, kui selle käivitumise esile kutsunud tingimused on kõrvaldatud. Käitaja meeldetuletussüsteem ei tohi automaatselt välja lülituda, kui selle käivitumise põhjused pole kõrvaldatud.

5.7.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise üksikasjad on sätestatud punktis 11.

5.8.

Käesoleva direktiivi kohase tüübikinnituse taotlemisel peab tootja tõendama käitaja meeldetuletussüsteemi toimimist vastavalt punktile 11.

6.    Reaktiivi olemasolu

6.1.    Reaktiivi taseme näidik

Masinal peab olema näidik, mis teavitab käitajat selgelt ja arusaadavalt reaktiivi tasemest reaktiivipaagis. Reaktiivinäidiku minimaalne vastuvõetav toimivustase peab tagama reaktiivitaseme pideva näidu, samal ajal kui punktis 4 nimetatud käitaja hoiatussüsteem on aktiveeritud. Reaktiivinäidik võib olla analoog- või digitaalnäiduga ja võib näidata taset proportsioonina paagi täismahust, allesjäänud reaktiivi kogust või hinnangulist allesjäänud tööaega.

6.2.    Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

6.2.1. Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi tase langeb alla 10 % reaktiivipaagi mahust. Tootja valikul võib nimetatud protsendimäär olla ka suurem.

6.2.2. Esitatav hoiatus koos reaktiivinäidikuga peab käitajale täiesti arusaadavalt teatama, et reaktiivi tase on liiga madal. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb visuaalse hoiatusena kuvada teade reaktiivi madala taseme kohta, näiteks „Karbamiidi tase madal”, „AdBlue tase madal” või „Reaktiivi tase madal”).

6.2.3. Käitaja hoiatussüsteem ei pea kohe alguses olema kogu aeg aktiivne (näiteks ei pea teadet kuvama pidevalt), kuid aktiveerumise intensiivsus (näiteks lambi vilkumissagedus) peab kasvama nii, et see muutub pidevaks, kui reaktiiv hakkab otsa saama ning hakkab lähenema see hetk, mil peab rakenduma juhi meeldetuletussüsteem. See kulmineerub käitaja teavitamisega tootja valitud tasemel, kuid hetkel, kui rakendub punktis 6.3 kirjeldatud käitaja meeldetuletussüsteem, peab see olema märgatavam, kui see oli esmase aktiveerumise hetkel.

6.2.4. Pidev hoiatussignaal ei tohi olla hõlpsasti blokeeritav või eiratav. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada selge teade (näiteks „Lisage karbamiidi”, „Lisage reaktiivi AdBlue” või „Lisage reaktiivi”). Pideva hoiatuse võivad ajutiselt katkestada muud hoiatussignaalid, mis annavad olulisi ohutusteateid.

6.2.5. Käitaja hoiatussüsteemi väljalülitamine ei tohi olla võimalik enne reaktiivi lisamist tasemeni, mis ei nõua hoiatussüsteemi aktiveerimist.

6.3.    Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

6.3.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivipaagi tase langeb alla 2,5 % paagi nimimahust. Tootja valikul võib nimetatud protsendimäär olla ka kõrgem.

6.3.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivipaak on tühi (st kui doseerimissüsteem ei saa paagist reaktiivi juurde võtta) või mis tahes protsendimäära juures alla 2,5 % paagi nimimahust tootja äranägemisel.

6.3.3. Välja arvatud punktiga 5.5 lubatud ulatuses ei tohi teise taseme meeldetuletussüsteemi väljalülitamine olla võimalik enne reaktiivi lisamist tasemeni, mis ei nõua süsteemi vastavat aktiveerimist.

7.    Reaktiivi kvaliteedi jälgimine

7.1.

Mootoril või masinal peavad olema vahendid nõuetele mittevastava reaktiivi määramiseks masina pardal.

7.1.1. Tootja peab määratlema reaktiivi minimaalse vastuvõetava kontsentratsiooni CDmin, mille puhul väljalasketoru NOx heitkogused ei ületa 0,9 g/kWh künnist.

7.1.1.1. Väärtuse CDmin nõuetele vastavust tuleb tüübikinnituse taotlemisel tõendada punktis 12 sätestatud menetluse korras ja esitada laiendatud dokumentatsioonis, nagu täpsustatud I lisa punktis 8.

7.1.2. Reaktiivi kontsentratsioon alla CDmin tuleb tuvastada ja käsitleda seda punkti 7.1 tähenduses nõuetele mittevastava reaktiivina.

7.1.3. Reaktiivi kvaliteedi jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti (reaktiivi kvaliteedi arvesti). Reaktiivi kvaliteedi arvesti peab loendama mootori töötundide arvu nõuetele mittevastava reaktiiviga.

7.1.3.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada reaktiivi kvaliteedi vea kokku ühe või mitme punktides 8 ja 9 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

7.1.4. Reaktiivi kvaliteedi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

7.2.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

Kui seiresüsteem kinnitab, et reaktiivi kvaliteet ei vasta nõuetele, peab aktiveeruma punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Tuvastatud nõuetele mittevastav karbamiid”, „Tuvastatud nõuetele mittevastav AdBlue” või „Tuvastatud nõuetele mittevastav reaktiiv”).

7.3.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

7.3.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud mootori 10 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 7.2 kirjeldatule.

7.3.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi kvaliteet ei ole paranenud mootori 20 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 7.2 kirjeldatule.

7.3.3. Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt punktis 11 kirjeldatud mehhanismile.

8.    Reaktiivi doseerimine

8.1.

Mootor peab sisaldama vahendeid doseerimise katkestuse tuvastamiseks.

8.2.

Reaktiivi doseerimise arvesti

8.2.1. Doseerimise jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti (doseerimisarvesti). See arvesti loendab mootori töötundide arvu, mille jooksul reaktiivi doseerimine on katkestatud. See ei ole vajalik, kui katkestust nõuab mootori elektrooniline kontrollplokk (ECU), kuna masina töötingimuste tõttu pole reaktiivi doseerimine heitekoguste seisukohalt nõutav.

8.2.1.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada reaktiivi doseerimise vea kokku ühe või mitme punktides 7 ja 9 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

8.2.2. Reaktiivi doseerimise arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

8.3.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma reaktiivi doseerimise katkemisel, mis käivitab doseerimisarvesti vastavalt punktile 8.2.1. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Karbamiidi doseerimise tõrge”, „AdBlue doseerimise tõrge” või „Reaktiivi doseerimise tõrge”).

8.4.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

8.4.1. Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi doseerimise katkestus ei ole parandatud mootori 10 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 8.3 kirjeldatule.

8.4.2. Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui reaktiivi doseerimise katkestust ei ole parandatud mootori 20 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktis 8.3 kirjeldatule.

8.4.3. Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt punktis 11 kirjeldatud mehhanismile.

9.    Omavolilise muutmisega seostatavate tõrgete jälgimine

9.1.

Peale reaktiivi taseme reaktiivipaagis, reaktiivi kvaliteedi ja reaktiivi doseerimise katkestuse tuleb jälgida järgmisi tõrkeid, kuna need võivad tekkida omavolilise muutmise tulemusena:

i) tõkestatud heitgaasitagastuse ventiil;

ii) NOx kontrolli diagnostikasüsteemi (NCD-süsteemi) tõrked vastavalt punktis 9.2.1 kirjeldatule.

9.2.

Seirenõuded

9.2.1.

NOx kontrolli diagnostikasüsteemi (NCD-süsteemi) puhul tuleb jälgida elektririkkeid ja mõne anduri eemaldamist või deaktiveerimist, mis takistab muude punktides 6–8 nimetatud tõrgete diagnostikat (komponentide seiret).

Diagnostikavõimet mõjutavad näiteks andurid, mis mõõdavad otseselt NOx kontsentratsiooni, karbamiidi kvaliteediandurid, keskkonnaandurid ning reaktiivi doseerimist, reaktiivi taset ja reaktiivi kulu jälgivad andurid.

9.2.2.

Heitgaasitagastusklapi loendur

9.2.2.1. Takistatud heitgaasitagastusklapi jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti. Heitgaasitagastusklapi arvesti peab loendama mootori töötunde, mille jooksul takistatud heitgaasitagastusklapiga seotud diagnostikakood (DTC) on kinnitatud aktiivseks.

9.2.2.1.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada takistatud heitgaasitagastusklapi vea koos ühe või mitme punktides 7, 8 ja 9.2.3 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

9.2.2.2. Heitgaasitagastusklapi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

9.2.3.

NCD-süsteemi arvest(id)

9.2.3.1. Iga punkti 9.1 alapunktis ii käsitletud seiretõrke jaoks tuleb ette näha spetsiaalne arvesti. NCD-süsteemi arvestid peavad loendama mootori töötunde, mille jooksul NCD-süsteemi tõrkega seotud diagnostikakood (DTC) on kinnitatud aktiivseks. Lubatud on mitme tõrke rühmitamine ühte arvestisse.

9.2.3.1.1. Valikuliselt võib tootja rühmitada takistatud NCD-süsteemi vea kokku ühe või mitme punktides 7, 8 ja 9.2.2 loetletud veaga ja kasutada nende jaoks ühte arvestit.

9.2.3.2. NCD-süsteemi arvesti aktiveerimise ja deaktiveerimise kriteeriumite üksikasjad ja mehhanismid on kirjeldatud punktis 11.

9.3.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumine

Punktis 4 kirjeldatud käitaja hoiatussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui ilmneb mõni punktis 9.1 nimetatud tõrgetest, ja see peab viitama kiireloomulise remondi vajadusele. Kui hoiatussüsteem hõlmab kuvateatesüsteemi, tuleb kuvada teade, mis näitab hoiatuse põhjust (näiteks „Reaktiivi doseerimisklapp lahutatud” või „Heitesüsteemi kriitiline tõrge”).

9.4.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

9.4.1.

Punktis 5.3 kirjeldatud esimese taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui punktis 9.1 kirjeldatud tõrge ei ole kõrvaldatud mootori 36 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktile 9.3.

9.4.2.

Punktis 5.4 kirjeldatud teise taseme meeldetuletussüsteem peab aktiveeruma juhul, kui punktis 9.1 kirjeldatud tõrge ei ole kõrvaldatud mootori 100 töötunni jooksul pärast käitaja hoiatussüsteemi aktiveerumist vastavalt punktile 9.3.

9.4.3.

Rikke korduva ilmnemise korral tuleb meeldetuletussüsteemi aktiveerumisele eelnevate tundide arvu vähendada vastavalt punktis 11 kirjeldatud mehhanismile.

9.5.

Alternatiivina punkti 9.2 nõuetele võib tootja kasutada heitgaasi keskkonnas olevat NOx sensorit. Sel juhul

 ei tohi NOx-sisaldus ületada 0,9 g/kWh künnist,

 võib kasutada üht veateadet „Kõrge NOx tase – põhjus teadmata”,

 tuleb punktis 9.4.1 lugeda: „mootori 10 töötunni jooksul”,

 tuleb punktis 9.4.2 lugeda: „mootori 20 töötunni jooksul”.

10.    Tõendamisnõuded

10.1.    Üldist

Vastavust käesoleva lisa nõuetele tõendatakse tüübikinnituse ajal järgmiselt, vastavalt tabelile 1 ja käesolevale punktile:

a) hoiatussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine;

b) esimese taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine, kui on asjakohane;

c) teise taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumise demonstreerimine.



Tabel 1

Aktiveerumisprotsessi sisu skeem vastavalt käesoleva liite punktide 10.3 ja 10.4 sätetele

Mehhanism

Tõendamiselemendid

Käesoleva liite punktis 10.3 sätestatud hoiatussüsteemi aktiveerumine

— 2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)

— vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid

Käesoleva liite punktis 10.4 sätestatud esimese taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

— 2 aktiveerumiskatset (k.a reaktiivita)

— vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid

— 1 pöördemomendi vähendamise katse

Käesoleva liite punktis 10.4.6 sätestatud teise taseme meeldetuletussüsteemi aktiveerumine

— 2 käivitamiskatset (k.a reaktiivita)

— vajaduse korral täiendavad demonstreerimise elemendid

10.2.    Mootoritüüpkonnad ja NCD-mootoritüüpkonnad

Mootoritüüpkonna või NCD-mootoritüüpkonna vastavust käesoleva punkti 10 nõuetele saab tõendada, katsetades ühte kõne all olevasse mootoritüüpkonda kuuluvat mootorit tingimusel, et tootja tõendab tüübikinnitusasutusele, et käesoleva lisa nõuetele vastavuse tagamiseks vajalikud seiresüsteemid on antud tüüpkonnas samad.

10.2.1.

Seda, et NCD-mootoritüüpkonna muude liikmete seiresüsteemid on samasugused, võib tüübikinnitusasutusele tõendada algoritmide või funktsionaalsete analüüsidega vms.

10.2.2.

Katsemootori valib tootja kokkuleppel tüübikinnitusasutusega. Katsemootor võib, aga ei pea olema asjaomase tüüpkonna algmootor.

10.2.3.

Kui ühe mootoritüüpkonna mootorid kuuluvad NCD-mootoritüüpkonda, mis on saanud tüübikinnituse punkti 10.2.1 kohaselt (joonis 3), loetakse asjaomase mootoritüüpkonna nõuetele vastavus tõendatuks ilma edasiste katsete tegemise vajaduseta tingimusel, et tootja tõendab tüübikinnitusasutusele, et käesolevas lisas sätestatud nõuetele vastamise tagamiseks vajalikud seiresüsteemid on vaatlusalusel mootoril ja NCD-mootoritüüpkonnal samasugused.

Joonis 3

Eelnevalt tõendatud NCD-mootoritüüpkonna nõuetele vastavus

image

10.3.    Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine

10.3.1.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise nõuetele vastavust tõendatakse kahe katsega: reaktiivi puudumisega ja ühe käesoleva lisa punktides 7–9 nimetatud veakategooriaga.

10.3.2.

Katsetatavate rikete valik

10.3.2.1.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks reaktiivi vale kvaliteedi korral valitakse reaktiiv, mille toimeainet on lahjendatud vähemalt nii palju, kui tootja on teatanud vastavalt käesoleva lisa punktis 7 määratletud nõuetele.

10.3.2.2.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks rikete korral, mille põhjuseks on omavolilised muudatused ning mis on määratletud käesoleva lisa punktis 9, tehakse valik vastavalt järgmistele nõuetele.

10.3.2.2.1. Tootja esitab tüübikinnitusasutusele võimalike rikete loetelu.

10.3.2.2.2. Tüübikinnitusasutus valib punktis 10.3.2.2.1 osutatud loetelust rikke, mida katsetel kontrollida.

10.3.3.

Tõendamine

10.3.3.1.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks tehakse eraldi katse iga punktis 10.3.1 nimetatud rikke jaoks.

10.3.3.2.

Katse käigus ei tohi esineda ühtegi riket peale antud katse raames käsitletava rikke.

10.3.3.3.

Enne katse alustamist tuleb kustutada kõik diagnostika veakoodid (DTC).

10.3.3.4.

Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib katsetatavaid rikkeid simuleerida.

10.3.3.5.

Muude vigade kui reaktiivi puudumise tuvastamine

Muude rikete puhul kui reaktiivi puudumine tuleb rike, kui see on esile kutsutud või selle olemasolu simuleeritud, tuvastada järgmiselt.

10.3.3.5.1. NCD-süsteem reageerib tüübikinnitusasutuse valitud rikke esilekutsumise peale vastavalt käesoleva liite sätetele. Reageerimine on tõendatud, kui see toimub kahe järjestikuse NCD katsetsükli käigus vastavalt käesoleva liite punktile 10.3.3.7.

Kui seire kirjelduses on määratletud ja tüübikinnitusasutus on kinnitanud, et konkreetne seireseade vajab seire lõpetamiseks rohkem kui kahte NCD katsetsüklit, võidakse NCD katsetsüklite arvu suurendada kolme tsüklini.

Iga üksiku NCD katsetsükli tõendamiskatses võib eraldada mootori väljalülitamisega. Järgmise käivituseni jääva aja leidmisel võetakse arvesse seiret, mis võib toimuda pärast mootori väljalülitamist, ning mis tahes seireks vajalikke tingimusi, mis peavad valitsema mootori järgmise käivitamise ajal.

10.3.3.5.2. Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga punktis 10.3.2.1 sätestatud näidiskatse järel aktiveerus hoiatussüsteem nõuetekohaselt ja iga valitud rikke diagnostika veakood (DTC) on saanud oleku „kinnitatud ja aktiivne”.

10.3.3.6.

Reaktiivi puudumise tuvastamine

Näitamaks, et hoiatussüsteem käivitub reaktiivi puudumise korral, käitatakse mootorisüsteemi ühe või enama NCD katsetsükli jooksul tootja omal valikul.

10.3.3.6.1. Talitluse tõendamise alguses peab reaktiivi tase reaktiivipaagis olema tootja ja tüübikinnitusasutuse poolt kokku lepitud tasemel, kuid mitte alla 10 % reaktiivipaagi nimimahust.

10.3.3.6.2. Hoiatussüsteemi talitlus loetakse nõuetele vastavaks, kui samaaegselt on täidetud järgmised tingimused:

a) hoiatussüsteem käivitus reaktiivi kogusega, mis moodustab vähemalt 10 % reaktiivipaagi mahust, ja

b) pidev hoiatussüsteem aktiveerus reaktiivi kogusega, mis on suurem kui tootja poolt käesoleva lisa punkti 6 kohaselt kinnitatud väärtus või sellega võrdne.

10.3.3.7.

NCD katsetsükkel

10.3.3.7.1. Punktis 10 kirjeldatud NCD katsetsükkel NCD-süsteemi korrektse talituse tõendamiseks on kuumkäivitusega NRTC tsükkel (maanteeväline siirdetsükkel).

10.3.3.7.2. Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse heakskiidul võib kasutada konkreetse seireseadme korral alternatiivset NCD-katsetsüklit (näiteks NRSCd ehk maanteevälist püsitsüklit). Taotlus peab sisaldama elemente (tehnilised kaalutlused, simulatsioon, katsetulemused jne), mis tõendavad, et:

a) taotletava katsetsükli tulemused seireseadmes, mida kasutatakse reaalsetes sõidutingimustes, ja

b) punktis 10.3.3.7.1 määratletud NCD katsetsükkel on antud seire jaoks vähem sobiv.

10.3.4.

Hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga punkti 10.3.3 kohase näidiskatse järel aktiveerus hoiatussüsteem nõuetekohaselt.

10.4.    Meeldetuletussüsteemi aktiveerumise tõendamine

10.4.1.

Meeldetuletussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks tehakse katsed mootori katsestendil.

10.4.1.1.

Kõik katsete tegemiseks vajalikud osad või allsüsteemid, mis ei ole füüsiliselt mootori külge monteeritud, näiteks (loetelu ei ole ammendav) ümbritseva temperatuuri andurid, tasemeandurid ning käitaja hoiatus- ja infosüsteemid, tuleb katse jaoks mootorisüsteemiga ühendada või simuleerida tüübikinnitusasutusele veenva tõenduse andmiseks.

10.4.1.2.

Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib näidiskatsed teha komplekteeritud masinal või seadmel, paigaldades selle sobivale katsesüsteemile või sõites kontrollitud tingimustes katserajal.

10.4.2.

Katses tõendatakse meeldetuletussüsteemi aktiveerumist reaktiivi puudumise ning ühe käesoleva lisa punktis 7, 8 või 9 kirjeldatud rikke korral.

10.4.3.

Näidiskatse jaoks

a) valib tüübikinnitusasutus lisaks reaktiivi puudumisele veel ühe käesoleva lisa punktis 7, 8 või 9 kirjeldatud rikke, mida kasutati eelnevalt hoiatussüsteemi aktiveerumise tõendamiseks;

b) lubatakse tootjal tüübikinnitusasutuse nõusolekul kiirendada katset, simuleerides teatud töötundide arvu saavutamist;

c) võib esimese taseme meeldetuletussüsteemi puhul vajalikku pöördemomendi vähendamist simuleerida samaaegselt mootori talitluse üldise tüübikinnitusmenetluse läbiviimisega vastavalt käesolevale direktiivile. Pöördemomenti ei ole meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamise käigus sel juhul vaja eraldi mõõta;

d) tõendatakse teise taseme meeldetuletussüsteemi vastavalt käesoleva liite punkti 10.4.6 nõuetele.

10.4.4.

Lisaks peab tootja tõendama meeldetuletussüsteemi käivitumist nende käesoleva lisa punktides 7, 8 ja 9 kirjeldatud rikketingimuste korral, mida ei valitud punktides 10.4.1–10.4.3 kirjeldatud näidiskatsete tegemiseks.

Nende täiendavate näidiskatsete jaoks võib esitada tüübikinnitusasutusele tehnilise uuringu, kasutades tõendina näiteks algoritme, funktsionaalseid analüüse ja eelmiste katsete tulemusi.

10.4.4.1.

Need täiendavad näidiskatsed peavad eeskätt tõendama tüübikinnitusasutusele veenvalt, et mootori elektrooniline kontrollplokk kasutab nõuetekohast pöördemomendi vähendamise mehhanismi.

10.4.5.

Esimese taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse

10.4.5.1.

Näidiskatse algab, kui hoiatussüsteem või vajaduse korral pidev hoiatussüsteem aktiveerub tüübikinnitusasutuse poolt valitud rikke tuvastamise tagajärjel.

10.4.5.2.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni reaktiivi puudumisele reaktiivipaagis, tuleb mootorisüsteemi käitada, kuni reaktiivi tase on langenud 2,5 protsendini reaktiivipaagi nimimahust või tasemeni, mille tootja on kinnitanud käesoleva lisa punktis 6.3.1 määratletud nõuete kohaselt ja millel esimese taseme meeldetuletussüsteem töötama peab.

10.4.5.2.1. Tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib tootja simuleerida pidevat tööd, eemaldades reaktiivipaagist reaktiivi kas mootori töötamise ajal või seisu ajal.

10.4.5.3.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni mõne muu rikke korral peale reaktiivi puudumise reaktiivipaagis, peab mootorisüsteemi käitama öötundide jooksul, mis on sätestatud käesoleva liite tabelis 3, või tootja valikul seni, kuni asjaomane loendur jõuab väärtuseni, mille puhul esimese taseme meeldetuletussüsteem käivitub.

10.4.5.4.

Esimese taseme meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamine loetakse õnnestunuks, kui iga vastavalt punktidele 10.4.5.2 ja 10.4.5.3 tehtud näidiskatse lõppedes on tootja tüübikinnitusasutusele tõendanud, et mootori elektrooniline juhtimisplokk aktiveeris pöördemomendi vähendamise mehhanismi.

10.4.6.

Teise taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse

10.4.6.1.

Näidiskatse algab tingimustes, milles esimese taseme meeldetuletussüsteem on eelnevalt aktiveerunud, ning katse võib sooritada esimese taseme meeldetuletussüsteemi näidiskatse jätkuna.

10.4.6.2.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni reaktiivi puudumisele reaktiivipaagis, peab mootorisüsteem töötama seni, kuni reaktiivipaak on tühi või reaktiivi tase on langenud tasemeni alla 2,5 % reaktiivipaagi nimimahust, mille korral tootja kinnitusel aktiveerub teise taseme meeldetuletussüsteem.

10.4.6.2.1. Tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib tootja simuleerida pidevat tööd, eemaldades reaktiivipaagist reaktiivi kas mootori töötamise ajal või seisu ajal.

10.4.6.3.

Kui katsetatakse süsteemi reaktsiooni mõne muu rikke korral peale reaktiivi puudumise reaktiivipaagis, peab mootorisüsteemi käitama asjaomaste töötundide võrra, mis on sätestatud käesoleva liite tabelis 3, või tootja valikul seni, kuni asjaomane loendur jõuab väärtuseni, mille puhul teise taseme meeldetuletussüsteem käivitub.

10.4.6.4.

Teise taseme meeldetuletussüsteemi talitluse tõendamist loetakse õnnestunuks, kui iga vastavalt punktidele 10.4.6.2 ja 10.4.6.3 läbi viidud näidiskatse lõppedes on tootja tüübikinnitusasutusele tõendanud, et käesolevas lisas käsitletav teise astme meeldetuletussüsteem aktiveerus.

10.4.7.

Alternatiivina võib tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul teha meeldetuletussüsteemide tõendamised komplekteeritud masinal vastavalt punktis 5.4 määratletud nõuetele, paigaldades masina sobivale katsesüsteemile või sõites kontrollitud tingimustes katserajal.

10.4.7.1.

Masinat käitatakse seni, kuni valitud rikkega seostuv loendur saavutab käesoleva liite tabelis 3 määratletud vajaliku töötundide arvu või vajaduse korral kuni reaktiivipaak on tühi või reaktiivi tase on langenud tasemeni alla 2,5 % reaktiivipaagi nimimahust, mille korral tootja on otsustanud käivitada teise taseme meeldetuletussüsteemi.

11.    Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide kirjeldus

11.1.

Lisaks käesoleva lisa nõuetele seoses hoiatus- ja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismidega on käesolevas punktis 11 määratletud tehnilised nõuded nimetatud aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide rakendamiseks.

11.2.

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismid

11.2.1.

Käitaja hoiatussüsteem aktiveeritakse, kui diagnostika veakoodil (DTC), mis on seotud NOx kontrolli rikkega (NCM), mis süsteemi aktiveerimist õigustab, on käesoleva liite tabelis 2 määratletud olek.



Tabel 2

Käitaja hoiatussüsteemi aktiveerimine

Rikke tüüp

Diagnostika veakoodi (DTC) olek hoiatussüsteemi aktiveerimiseks

Halb reaktiivi kvaliteet

kinnitatud ja aktiivne

Doseerimise katkestus

kinnitatud ja aktiivne

Takistatud heitgaasitagastusklapp

kinnitatud ja aktiivne

Seiresüsteemi rike

kinnitatud ja aktiivne

NOx künnis vajaduse korral

kinnitatud ja aktiivne

11.2.2.

Käitaja hoiatussüsteem deaktiveeritakse, kui diagnostikasüsteem teeb järelduse, et hoiatuse põhjustanud riket pole enam, või kui süsteemi aktiveerumise põhjustanud teave, kaasa arvatud rikete kohta käivad diagnostika veakoodid (DTC), kustutatakse skanneriga.

11.2.2.1.   Nõuded NOx kontrolli teabe kustutamiseks

11.2.2.1.1.   NOx kontrolli teabe kustutamine/lähtestamine skanneri abil

Skanneri pöördumise korral kustutatakse arvutimälust või lähtestatakse käesolevas liites nimetatud väärtuseni järgmised andmed (vt tabel 3).



Tabel 3

NOx kontrolli teabe kustutamine/lähtestamine skanneri abil

NOx-kontrolli teave

Kustutatav

Lähtestatav

Kõik diagnostika veakoodid (DTC)

X

 

Suurima mootori töötundide arvuga loenduri väärtus

 

X

Mootori töötundide arv NCD loenduri(te)st

 

X

11.2.2.1.2.

NOx kontrolli teave ei tohi kustuda, kui katkeb ühendus masina aku(de)ga.

11.2.2.1.3.

NOx kontrolli teabe kustutamine on võimalik ainult seisva mootoriga.

11.2.2.1.4.

Kui NOx kontrolli teave, sealhulgas diagnostika veakoodid (DTC) kustutatakse, ei tohi ühtegi nende riketega seotud ja käesolevas lisas kirjeldatud loenduri näitu kustutada, vaid need tuleb lähtestada käesoleva lisa vastavates punktides määratletud väärtusteni.

11.3.

Käitaja meeldetuletussüsteemi aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanism

11.3.1.

Käitaja meeldetuletussüsteem aktiveerub, kui hoiatussüsteem on aktiivne ja kui asjaomase NOx kontrolli rikke tüübile vastav loendur, mis õigustab meeldetuletussüsteemi aktiveerimist, on saavutanud käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtuse.

11.3.2.

Käitaja meeldetuletussüsteem deaktiveeritakse, kui süsteem ei tuvasta enam süsteemi aktiveerumist põhjustanud riket või kui süsteemi aktiveerumist põhjustanud teave, sealhulgas NOx kontrolli rikkega (NCM) seotud diagnostika veakoodid (DTC), on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil.

11.3.3.

Käitaja hoiatus- ja meeldetuletussüsteemid aktiveeruvad ja deaktiveeruvad vastavalt käesoleva liite punkti 6 sätetele kohe pärast reaktiivi koguse hindamist reaktiivipaagis. Sel juhul ei sõltu aktiveerumise või deaktiveerumise mehhanismid mitte ühegi nendega seotud diagnostika veakoodi (DTC) olekust.

11.4.

Loenduri mehhanism

11.4.1.   Üldine teave

11.4.1.1.

Et süsteem oleks vastavuses käesolevas lisas sätestatud nõuetega, peab süsteemis olema vähemalt 4 loendurit, mis registreerivad mootori töötunde, mille jooksul süsteem on tuvastanud järgmisi rikkeid:

a) vale reaktiivi kvaliteet;

b) reaktiivi doseerimise katkemine;

c) takistatud heitgaasitagastuse ventiil;

d) NCD-süsteemi rike vastavalt käesoleva lisa punkti 9.1 alapunktile ii.

11.4.1.1.1.

Tootja võib omal valikul kasutada üht või enamat loendurit, et rühmitada punktis 11.4.1.1 nimetatud rikkeid.

11.4.1.2.

Iga loendur peab loendama kuni suurima väärtuseni, mis on võimalik 2-baidises loenduris 1-tunnise resolutsiooniga, ning säilitama seda väärtust kuni loenduri nullimist võimaldavate tingimuste saabumiseni.

11.4.1.3.

Tootja võib kasutada ühte või mitut NCD-süsteemi loendurit. Üks loendur võib koondada kahe või enama selle loenduri tüübi jaoks asjaomase erineva rikkega läbitud töötundide arvu, kui ükski neist riketest ei ole saavutanud ühe loenduri näidule vastavat aega.

11.4.1.3.1.

Kui tootja otsustab kasutada mitut NCD-süsteemi loendurit, peab süsteem suutma määrata kindla seiresüsteemi loenduri iga rikke jaoks, mis on vastavalt käesolevale lisale kõnealuse loenduri jaoks asjakohane.

11.4.2.   Loenduri mehhanismi tööpõhimõte

11.4.2.1.

Iga loendur peab töötama järgmiselt.

11.4.2.1.1. Loendur alustab loendamist nullist ja hakkab loendama nii pea, kui selle loenduri jaoks asjakohane rike on tuvastatud ja vastavale diagnostika veakoodile (DTC) on antud tabelis 2 kirjeldatud olek.

11.4.2.1.2. Korduva rikke korral tuleb tootja valikul kohaldada üht järgmistest sätetest.

i) Kui aset leiab üks seiresündmus ning loenduri esialgselt käivitanud riket enam ei tuvastata või kui rike on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil, peab loendur loendamise peatama ja hetkel näidatavat väärtust hoidma. Kui loendur lõpetab loendamise sel ajal, kui teise taseme meeldetuletussüsteem on aktiivne, peab loenduri näit peatuma käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtusel või väärtusel, mis on suurem või võrdne loenduri näiduga teise taseme meeldetuletussüsteemi käivitamise hetkel, millest tuleb lahutada 30 minutit.

ii) Loenduri näit tuleb peatada käesoleva liite tabelis 4 määratletud väärtusel või väärtusel, mis on suurem või võrdne loenduri näiduga teise taseme meeldetuletussüsteemi käivitamise hetkel, millest tuleb lahutada 30 minutit.

11.4.2.1.3. Üheainsa seiresüsteemi loenduri puhul peab see loendur jätkama loendamist, kui on tuvastatud antud loenduri jaoks asjaomane NOx-kontrolli rike ja sellele vastaval diagnostika veakoodil (DTC) on olek „kinnitatud ja aktiivne”. Loendur peab peatuma ja hoidma üht punktis 11.4.2.1.2 määratletud väärtust, kui ei tuvastata ühtegi NOx-kontrolli riket, mis õigustaks loenduri käivitamist või kui kõik antud loenduri jaoks asjaomased rikked on kustutatud skanneri või hooldustööriista abil.



Tabel 4

Loendurid ja meeldetuletus

 

Diagnostika veakoodi (DTC) olek loenduri esimese käivitamise korral

Loenduri näit esimese taseme meeldetuletuse jaoks

Loenduri näit teise taseme meeldetuletuse jaoks

Loenduri talletatud peatatud näit

Reaktiivi kvaliteedi loendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 10 tundi

≤ 20 tundi

≥ 90 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

Doseerimisloendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 10 tundi

≤ 20 tundi

≥ 90 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

Heitgaasitagastuse ventiili loendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 36 tundi

≤ 100 tundi

≥ 95 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

Seiresüsteemi loendur

kinnitatud ja aktiivne

≤ 36 tundi

≤ 100 tundi

≥ 95 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

NOx künnis vajaduse korral

kinnitatud ja aktiivne

≤ 10 tundi

≤ 20 tundi

≥ 90 % loenduri näidust teise taseme meeldetuletuse jaoks

11.4.2.1.4. Kui loenduri näit on peatatud, nullitakse loendur, kui antud loenduri jaoks asjaomased seiresüsteemid on töötanud vähemalt ühe korra kuni oma seiretsükli lõpuni ilma riket tuvastamata ja 40 mootori töötunni jooksul ei ole tuvastatud ühtegi antud loenduri jaoks asjaomast riket pärast viimast korda, kui loenduri näit peatati (vt joonis 4).

11.4.2.1.5. Kui loenduri jaoks asjaomane rike tuvastatakse ajal, mil loendur oli peatatud, peab loendur jätkama loendamist näidust, millel ta peatus (vt joonis 4).

11.5.

Aktiveerimise ja deaktiveerimise ning loenduri mehhanismide skeem

11.5.1.

Käesolevas punktis on esitatud aktiveerimise ja deaktiveerimise ning loenduri mehhanismide skeemid mõnede tüüpiliste juhtude puhul. Punktides 11.5.2, 11.5.3 ja 11.5.4 olevad joonised ja kirjeldused on esitatud käesoleva lisa illustreerimiseks ning neile ei tohi viidata kui näidetele käesoleva direktiivi nõuete kohta ega kui lõplikele väidetele asjaomaste protsesside kohta. Joonistel 6 ja 7 esitatud loenduri tunnid viitavad tabelis 4 esitatud teise taseme meeldetuletussüsteemi maksimaalsetele väärtustele. Lihtsustamise eesmärgil ei ole esitatud skeemidel mainitud näiteks asjaolu, et sel ajal, kui meeldetuletussüsteem on aktiivne, on aktiivne ka hoiatussüsteem.

Joonis 4

Loenduri taasaktiveerimine ja lähtestamine pärast perioodi, kui loenduri poolt näidatav väärtus oli peatatud

image

11.5.2.

Joonis 5 näitab aktiveerimise ja deaktiveerimise mehhanismide tööd sel ajal, kui seiresüsteem jälgib reaktiivi olemasolu viiel juhtumil.

 Kasutamise juhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.

 Tankimise juhtum 1 („piisav tankimine”): käitaja tangib ja täidab reaktiivipaagi üle 10 % piiri. Hoiatus- ja meeldetuletussüsteem deaktiveeritakse.

 Tankimise juhtumid 2 ja 3 („ebapiisav tankimine”): hoiatussüsteem aktiveerub. Hoiatuse tase sõltub olemasolevast reaktiivi hulgast.

 Tankimise juhtum 4 („väga ebapiisav tankimine”): esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse kohe.

Joonis 5

Reaktiivi olemasolu

image

11.5.3.

Joonis 6 näitab kolme juhtumit vale reaktiivi kvaliteediga.

 Kasutamise juhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.

 Remondi juhtum 1 (halb või ebaaus remont): pärast masina kasutamise blokeerumist muudab käitaja reaktiivi kvaliteeti, kuid varsti pärast seda vahetab ta reaktiivi uuesti halvema kvaliteediga reaktiivi vastu. Meeldetuletussüsteem taasaktiveeritakse kohe ja masin lülitatakse mootori kahe töötunni järel välja.

 Remondi juhtum 2 (hea remont): pärast masina kasutamise blokeerumist parandab käitaja reaktiivi kvaliteeti. Sellegipoolest tangib käitaja mõne aja pärast uuesti madala kvaliteediga reaktiivi. Hoiatus-, meeldetuletus- ja loenduri protsessid alustavad nullist.

Joonis 6

Tankimine halva kvaliteediga reaktiiviga

image

11.5.4.

Joonis 7 näitab kolme karbamiidi doseerimise süsteemi rikke juhtumit. Samuti näitab joonis protsessi, mis rakendub käesoleva lisa punktis 9 kirjeldatud seiresüsteemi rikete korral.

 Kasutamise juhtum 1: käitaja käitab masinat hoiatusest hoolimata edasi, kuni masina kasutamine blokeeritakse.

 Remondi juhtum 1 (hea remont): pärast masina kasutamise blokeerumist remondib käitaja doseerimissüsteemi. Mõne aja möödudes aga esineb doseerimissüsteemis uuesti tõrge. Hoiatus-, meeldetuletus- ja loenduri protsessid alustavad nullist.

 Remondi juhtum 2 (halb remont): käitaja remondib doseerimissüsteemi esimese taseme meeldetuletuse ajal (pöördemomendi vähendamine). Varsti pärast seda aga esineb doseerimissüsteemis uuesti tõrge. Esimese taseme meeldetuletussüsteem aktiveeritakse kohe ja loendur alustab loendamist väärtusest, mida loendur remontimise hetkel näitas.

Joonis 7

Reaktiivi doseerimise süsteemi tõrge

image

12.    Reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni CDmin tõendamine

12.1. Tootja peab tüübikinnituse andmise käigus tõendama reaktiivi minimaalse lubatud kontsentratsiooni õiget väärtust CDmin NRTC kuumkäivituse jooksul, kasutades reaktiivi, mille kontsentratsioon on CDmin.

12.2. Näidiskatse peab pidama kinni vastava(te)st NCD-tsükli(te)st või tootja määratud eelkonditsioneerimistsüklist, lubades suletud ahelaga NOx-kontrolli süsteemil kohanduda reaktiivi kvaliteediga, mille kontsentratsioon on CDmin.

12.3. Näidiskatses saadud saasteainete heitkogused peavad olema väiksemad, kui käesoleva lisa punktis 7.1.1 sätestatud NOx piirnormid.




2. liide

IV etapi mootorite kontrollipiirkonna nõuded

1.    Mootori kontrollipiirkond

Kontrollipiirkonda (vt joonis 1) määratletakse järgmiselt:

pöörlemiskiiruste vahemik: pöörlemiskiirusest A kuni kõrge pöörlemiskiiruseni,

kus:

pöörlemiskiirus A = madal pöörlemiskiirus + 15 % (kõrge pöörlemiskiirus – madal pöörlemiskiirus).

Kõrge pöörlemiskiirus ja madal pöörlemiskiirus, nagu need on määratletud III lisas, või kui tootja otsustab III lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis kasutatakse ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste mõistete punktides 2.1.33 ja 2.1.37 esitatud määratlusi.

Kui mootori mõõdetud pöörlemiskiirus A asub tootja poolt ettenähtud mootorikiiruste vahemikus täpsusega ± 3 %, siis kasutatakse tootja poolt ettenähtud mootorikiirusi. Kui mõni katsekiirus ületab hälbe, siis kasutatakse mõõdetud mootorikiirusi.

2.

Järgmised mootori töötingimused tuleb katsetamisest välja jätta:

a) punktid, mis jäävad alla 30 % suurimast pöördemomendist;

b) punktid, mis jäävad alla 30 % suurimast võimsusest.

Tootja võib nõuda, et tehniline teenistus jätaks sertifitseerimise/tüübikinnituse ajal käesoleva liite punktides 1 ja 2 määratletud kontrollipiirkonnast välja tööpunktid. Tüübikinnitusasutuse positiivse arvamuse korral võib tehniline teenistus sellist väljajätmist lubada tingimusel, et tootja tõendab, et mootor ei ole kunagi suuteline töötama selliste punktide kohaselt ühegi masina puhul.

Joonis 1

Kontrollipiirkond

image

▼B




II LISA

TEATIS nr…

mis puudutab tüübikinnituse andmist ja viitab väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite gaasiliste heitmete ja tahkete ainete heitmete ärahoidmise meetmetele

(Direktiiv 97/68/EÜ, viimati muudetud direktiiviga../…/EÜ)

image




1. liide

image

image

▼M6

2.   ÕHUSAASTE VÄLTIMISEKS VÕETUD MEETMED

2.1.

Karterigaaside tagasijuhtimise seade: jah/ei ( 10 ) …

2.2.

Saastet vähendavad lisaseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muudes jagudes)

2.2.1.

Katalüüsmuundur: jah/ei (10 12) 

2.2.1.1.

Mark (margid): …

2.2.1.2.

Tüüp (tüübid): …

2.2.1.3.

Katalüüsmuundurite ja elementide arv: …

2.2.1.4.

Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja maht: …

2.2.1.5.

Katalüüsreaktsiooni tüüp: …

2.2.1.6.

Väärismetallide koguhulk: …

2.2.1.7.

Suhteline kontsentratsioon: …

2.2.1.8.

Substraat (struktuur ja materjal): …

2.2.1.9.

Elementide tihedus: …

2.2.1.10.

Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

2.2.1.11.

Katalüüsmuunduri(te) paigutus (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.1.12.

Tavaline töötemperatuuride vahemik (K): …

2.2.1.13.

Kasutatav reaktiiv (vajaduse korral): …

2.2.1.13.1.

Katalüütiliseks reaktsiooniks vajaliku reaktiivi tüüp ja kontsentratsioon: …

2.2.1.13.2.

Reaktiivi tavaline töötemperatuuride vahemik: …

2.2.1.13.3.

Rahvusvaheline standard (vajaduse korral): …

2.2.1.14.

NOx sensor: jah/ei (10 12) 

2.2.2.

Hapnikusensor: jah/ei (10 12) 

2.2.2.1.

Mark (margid): …

2.2.2.2.

Tüüp: …

2.2.2.3.

Asukoht: …

2.2.3.

Õhu sissepuhe: jah/ei (10 12) 

2.2.3.1.

Tüüp (õhuimpulss, õhupump jne): …

2.2.4.

Heitgaasitagastus: jah/ei (10 12) 

2.2.4.1.

Omadused (jahutatud/jahutamata, kõrgsurve/madalsurve jne): …

2.2.5.

Osakeste püüdur: jah/ei (10 12) 

2.2.5.1.

Osakeste püüduri mõõtmed ja maht: …

2.2.5.2.

Osakeste püüduri tüüp ja ehitus: …

2.2.5.3.

Paigutus (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.5.4.

Regenereerimismeetod või -süsteem, kirjeldus ja/või joonised: …

2.2.5.5.

Tavalise töötemperatuuri (K) ja -rõhu (kPa) vahemik: …

2.2.6.

Muud süsteemid: jah/ei (10 12) 

2.2.6.1.

Kirjeldus ja töö: …

▼B

image ►(1) M8  

image ►(1) M8  

▼M8

5.   GAASIJAOTUSFAASID

5.1.

Maksimaalne klapitõusukõrgus ning avanemis- ja sulgemisfaasid surnud punktide suhtes või samaväärsed andmed: …

5.2

Lävilõtk ja/või seadistusulatus ( 11 )

5.3

Muudetav gaasijaotusfaasidega süsteem (kui on olemas ja kus: sisselaske ja/või väljalaske poolel)

5.3.1.

Tüüp: pidev või kinni/lahti (11 35 37 39) 

5.3.2.

Nuki faasinihkenurk: …

6.   SISSE- JA VÄLJALASKEAKENDE PAIGUTUS

6.1.

Paigutus, suurus ja arv:

7.   SÜÜTESÜSTEEM

7.1.   Süütepool

7.1.1.

Mark (margid): …

7.1.2.

Tüüp/tüübid: …

7.1.3.

Arv: …

7.2.

Süüteküünal (süüteküünlad): …

7.2.1.

Mark (margid): …

7.2.2.

Tüüp/tüübid: …

7.3.

Magneeto: …

7.3.1.

Mark (margid): …

7.3.2.

Tüüp/tüübid: …

7.4.

Süüte ajastus: …

7.4.1.

Ülemise surnud punkti (väntvõlli pöördenurgad) suhtes eelnev staatiline …

7.4.2.

Vajaduse korral varase süüte kõver: …

▼B




2. liide

image ►(3) M8   ►(3) M8   ►(3) M8  




3. liide

image

image

▼M6

2.   ÕHUSAASTE VÄLTIMISEKS VÕETUD MEETMED

2.1.

Karterigaaside tagasijuhtimise seade: jah/ei ( 12 ) …

2.2.

Saastet vähendavad lisaseadmed (kui need on olemas ja kui neid ei ole kirjeldatud muudes jagudes)

2.2.1.

Katalüüsmuundur: jah/ei (10 12) 

2.2.1.1.

Mark (margid): …

2.2.1.2.

Tüüp (tüübid): …

2.2.1.3.

Katalüüsmuundurite ja elementide arv: …

2.2.1.4.

Katalüüsmuunduri(te) mõõtmed ja maht: …

2.2.1.5.

Katalüütilise reaktsiooni tüüp: …

2.2.1.6.

Väärismetallide koguhulk: …

2.2.1.7.

Suhteline kontsentratsioon: …

2.2.1.8.

Substraat (struktuur ja materjal): …

2.2.1.9.

Elementide tihedus: …

2.2.1.10.

Katalüüsmuunduri(te) korpuse tüüp: …

2.2.1.11.

Katalüüsmuunduri(te) paiknemine (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.1.12.

Tavaline töötemperatuuride vahemik (K): …

2.2.1.13.

Kasutatav reaktiiv (vajaduse korral): …

2.2.1.13.1.

Katalüütiliseks reaktsiooniks vajaliku reaktiivi tüüp ja kontsentratsioon: …

2.2.1.13.2.

Reaktiivi tavaline töötemperatuuride vahemik: …

2.2.1.13.3.

Rahvusvaheline standard (vajaduse korral): …

2.2.1.14.

NOx sensor: jah/ei (10 12) 

2.2.2.

Hapnikusensor: jah/ei (10 12) 

2.2.2.1.

Mark (margid): …

2.2.2.2.

Tüüp: …

2.2.2.3.

Asukoht: …

2.2.3.

Õhu sissepuhe: jah/ei (10 12) 

2.2.3.1.

Tüüp (õhuimpulss, õhupump jne): …

2.2.4.

Heitgaasitagastus: jah/ei (10 12) 

2.2.4.1.

Omadused (jahutatud/jahutamata, kõrgsurve/madalsurve jne): …

2.2.5.

Osakeste püüdur: jah/ei (10 12) 

2.2.5.1.

Osakeste püüduri mõõtmed ja maht: …

2.2.5.2.

Osakeste püüduri tüüp ja ehitus: …

2.2.5.3.

Paiknemine (asukoht (asukohad) ja maksimaalne (maksimaalsed)/minimaalne (minimaalsed) kaugus(ed) mootorist): …

2.2.5.4.

Regenereerimismeetod või -süsteem, kirjeldus ja/või joonised: …

2.2.5.5.

Tavaline töötemperatuuri (K) ja -rõhu (kPa) vahemik: …

2.2.6.

Muud süsteemid: jah/ei (10 12) 

2.2.6.1.

Kirjeldus ja töö: …

▼B

image

►(1) M2  

image ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2   ►(7) M2  




III LISA

▼M2

DIISELMOOTORITE KATSETAMISE KORD

▼B

1.   SISSEJUHATUS

▼M6

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatakse katsetatava mootori gaasiliste ja tahkete heitmete määramise meetodit.

Kasutatakse järgmisi katsetsükleid:

 NRSC (maanteeväline püsitsükkel), mida kasutatakse süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete heitmete mõõtmiseks I, II, IIIA, IIIB ja IV etapil I lisa 1. osa punkti A alapunktides i ja ii kirjeldatud mootorite korral, ning

 NRTC (maanteeväline siirdetsükkel), mida kasutatakse süsinikmonooksiidi, süsivesinike, lämmastikoksiidide ja tahkete heitmete mõõtmiseks IIIB ja IV etapil I lisa 1. osa punkti A alapunktis i kirjeldatud mootorite korral;

 siseveelaevadel kasutamiseks mõeldud mootorite korral kasutatakse ISO katsemenetlusi, nagu on kirjeldatud standardis ISO 8178-4:2002 ja dokumendis IMO ( 13 ) MARPOL ( 14 ) 273/78, VI lisa (NOx kood);

 mootorvagunite käituritena kasutamiseks mõeldud mootorite korral, kasutatakse IIIA ja IIIB etapil gaasiliste ja tahkete heitmete mõõtmiseks NRSC-d;

 vedurite käituritena kasutamiseks mõeldud mootorite korral kasutatakse IIIA ja IIIB etapil gaasiliste ja tahkete heitmete mõõtmiseks NRSC-d.

▼M8

1.2.

Katsemeetodi valik

Katse tehakse katsestendile paigaldatud ning dünamomeetriga ühendatud mootoriga.

1.2.1.   Katse käik I, II, IIIA, IIIB ja IV etapi puhul

Katse tehakse kas nii, nagu kirjeldatud käesolevas lisas, või tootja valikul vastavalt katsemeetodile, mis on esitatud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas.

Lisaks kohaldatakse järgmisi nõudeid:

i) kestvuse nõuded käesoleva lisa 5. liite kohaselt;

ii) mootori kontrollipiirkonna nõuded, nagu sätestatud I lisa punktis 8.6 (ainult IV etapi mootorite korral);

iii) CO2-heidetest teavitamise nõuded, mis on käesolevas lisas sätestatud menetluse kohaselt katsetatud mootorite jaoks sätestatud käesoleva lisa 6. liites. Kui mootoreid katsetatakse ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa kohaselt, siis tuleb kohaldada käesoleva lisa 7. liidet.

iv) Käesolevas lisas sätestatud nõuete kohaselt katsetatud mootorites tuleb kasutada käesoleva direktiivi V lisas nimetatud etalonkütust. Käesoleva direktiivi V lisas nimetatud etalonkütust tuleb kasutada ka siis, kui mootoreid katsetatakse vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa nõuetele.

1.2.1.1. Kui tootja otsustab vastavalt I lisa punktile 8.6.2 kasutada I, II, IIIA või IIIB etapi mootorite katsetamiseks ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas sätestatud menetlust, siis tuleb kasutada punktis 3.7.1 sätestatud katsetsükleid.

▼M3

1.3.

Mõõtmispõhimõte:

Mõõdetavad mootori väljalaskeheitmed sisaldavad gaasilisi komponente (süsinikmonooksiid, süsivesinike ja lämmastikoksiidide summaarne heide) ja tahkeid heitmeid. Lisaks sellele kasutatakse sageli süsinikdioksiidi märgistusgaasina osa- ja täisvoolu lahjendussüsteemide lahjendusastme määramiseks. Hea inseneritava kohaselt on süsinikoksiidi üldmõõtmine soovitatav väga hea vahendina katse ajal tekkivate mõõtmisprobleemide avastamiseks.

1.3.1.

NRSC katse:

Soojade mootoritega ettenähtud järjestuses tehtavate toimingute ajal uuritakse eespool nimetatud väljalaskeheitmeid pidevalt, võttes proove toorest heitgaasist. Katsetsükkel sisaldab mitut erineva pöörlemissageduse ja pöördemomendiga režiimi, mis hõlmavad diiselmootorite tüüpilise kasutuspiirkonna. Iga režiimi ajal määrataks kindlaks iga gaasilise saasteaine kontsentratsioon, heitgaaside vooluhulk ja võimsus, ning kaalutakse mõõdetud väärtused. Tahkete heitmete proov lahjendatakse konditsioneeritud ümbritseva õhuga. Katsemenetluse ajal võetakse ja kogutakse üks proov sobivate filtrite abil.

Teise võimalusena võib proovi võtta eraldi filtrite abil, üks iga režiimi kohta, ning arvutada tsükli kaalutud tulemused.

Iga saasteaine kogus grammides kilovatt-tunni kohta arvutatakse vastavalt käesoleva lisa 3. liites esitatud kirjeldusele.

▼M6

1.3.2.

NRTC katse

Kindlaksmääratud siirdekatsetsükkel, mis põhineb suurel määral väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatud diiselmootorite lähedastele kasutustingimustele, käivitatakse kaks korda:

 esimest korda (külmkäivitus) pärast mootori eelsoojendamist toatemperatuurile, kui mootori jahutusvedeliku ja õli temperatuur, järeltöötlusseadis ja kõik mootori abijuhtseadised on stabiliseerunud vahemikus 20–30 °C;

 teist korda (kuumkäivitus) pärast 20-minutilist eelkuumutamist, mida alustatakse kohe pärast külmkäivitustsükli lõppemist.

Kõnealuse katseseeria ajal mõõdetakse eespool nimetatud heitmete sisaldust. Katseseeria hõlmab külmkäivitustsüklit, millele järgneb mootori loomulik või sundjahutus, eelsoojendamine ja kuumkäivitustsükkel, mille tulemusena arvutatakse heitmete koguhulk. Kasutades mootori pöördemomendi ja pöörlemiskiirusega seotud signaale dünamomeetrilt, integreeritakse võimsus katsetsükliaja suhtes ning saadakse mootori tsüklile vastav töö. Gaasiliste heitmete kontsentratsioonid arvutatakse tsükli kohta kas toores heitgaasis, integreerides analüsaatori signaali vastavalt käesoleva lisa 3. liitele, või püsimahuproovi täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendatud heitgaasis integreerimisega või proovigaasi kogumisega kotti vastavalt käesoleva lisa 3. liitele. Tahkete heitmete korral kogutakse proportsionaalne proov lahjendatud heitgaasist eraldi filtriga kas osa- või täisvoolulahjendusega. Olenevalt kasutatavast meetodist määratakse saasteainete heitemassi arvutamiseks lahjendatud või lahjendamata gaasi voolukiirus tsüklis. Heitemasside väärtused jagatakse mootori tööga, saades nii heitmetes sisalduvate saasteainete koguse grammides kilovatt-tunni kohta.

Heitkoguseid (g/kWh) mõõdetakse nii külm- kui ka kuumkäivituse tsüklites. Heitmete kaalutud kogumassi arvutamisel on külmkäivituse tulemuste kaal 10 % ja kuumkäivituse tulemuste kaal 90 %. Heitmete kaalutud kogumass peab vastama piirnormidele.

▼B

2.   KATSETINGIMUSED

2.1.   Üldnõuded

Kõik mahtude ja mahtkulu väärtused esitatakse temperatuuril 273 K (0 °C) ja rõhul 101,3 kPa.

2.2.   Mootori katsetingimused

2.2.1.

Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutne temperatuur Ta kelvinites ning kuiv atmosfäärirõhk ps, mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse karakteristik fa järgmiselt:

Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:

image

Turboülelaaduriga mootor sisselaskeõhu jahutusega või ilma:

image

2.2.2.

Katse kehtivus

Katse kehtivaks tunnistamiseks peab karakteristik fa vastama järgmisele tingimusele:

▼M1

image

▼M3

2.2.3.

Vahejahutiga mootorid

Ülelaadeõhu temperatuuri väärtus salvestatakse ning see peab deklareeritud nimipöörlemissageduse ja täiskoormuse korral olema vahemikus ± 5 K tootja poolt ettenähtud ülelaadeõhu maksimumtemperatuurist. Jahutusaine temperatuur peab olema vähemalt 293 K (20 °C).

Kui kasutatakse katsestendi või välist ülelaadekompressorit, tuleb ülelaadeõhu temperatuur reguleerida väärtusele vahemikus ± 5 K tootja poolt ettenähtud ülelaadeõhu maksimumtemperatuurist suurimale võimsusele ja täiskoormusele vastaval pöörlemissagedusel. Vahejahuti nimetatud tingimustele vastavat jahutusaine temperatuuri ja vooluhulka ei tohi katsetsükli ajal muuta. Vahejahuti peab põhinema heal inseneritaval ja tüüpilistel sõidukite/masinate rakendustel.

Teise võimalusena võib vahejahuti seaded valida vastavalt dokumendi SAE 1937 1995. aasta jaanuari väljaandele.

▼B

2.3.   Mootori õhu sisselaskesüsteem

▼M3

Katsetatav mootor peab olema varustatud sellise õhu sisselaskesüsteemiga, mille õhutakistus on vahemikus ± 300 Pa puhta õhu filtri tootja määratluse järgi mootori tootja määratletud töötingimustel, mis tagavad maksimaalse õhuvoolu. Õhutakistust tuleb reguleerida nimipöörlemissagedusel ja täiskoormusel. Katsestendi võib kasutada juhul, kui sellega on võimalik jäljendada mootori tegelikke töötingimusi.

▼B

2.4.   Mootori väljalaskesüsteem

▼M3

Katsetatav mootor peab olema varustatud sellise väljalaskesüsteemiga, mille vasturõhk on vahemikus ± 650 Pa tootja määratletud vasturõhust mootori suurimale võimsusele vastavatel kasutustingimustel.

Kui mootor on varustatud heitgaasi järeltöötlusseadisega, peab väljalasketoru olema sama läbimõõduga, mida kasutatakse vähemalt nelja toruläbimõõtu järeltöötlusseadist sisaldava paisumisosa alguse sisselaskest eespool. Kaugus väljalaskekollektori äärikust või turboülelaaduri väljalaskeavast järeltöötlusseadiseni peab olema sama kui masina konstruktsioonis või vastama tootja ettenähtud väärtusele. Väljalaske vasturõhk või takistused peavad vastama eespool nimetatud tingimustele ning neid võib seada ventiili abil. Tühikatse ja mootori karakteristiku kindlaksmääramise ajaks võib järeltöötlusmahuti eemaldada ning asendada samaväärse, passiivse katalüsaatorikanduriga mahutiga.

▼B

2.5.   Jahutussüsteem

Kasutatakse mootori jahutussüsteemi, mis on piisava mahuga, et säilitada mootori tootja poolt ettenähtud normaalsed töötemperatuurid.

2.6.   Määrdeõli

Andmed katsel kasutatud määrdeõli kohta tuleb üles märkida ja esitada koos katsetulemustega.

2.7.   Katsel kasutatav kütus

Kütusena kasutatakse ►M2  V lisas ◄ määratletud etalonkütust.

Katsel kasutatava etalonkütuse tsetaaniarv ja väävlisisaldus tuleb üles märkida ►M2  VII lisa ◄ 1. liite vastavalt punktides 1.1.1 ja 1.1.2 ettenähtud kohtadesse.

Kütuse temperatuur pritsepumba sisselaskeava juures peab olema vahemikus 306–316 K (33–43 °C).

▼M3

3.   KATSETAMINE (NRSC KATSE)

▼M3

3.1.   Dünamomeetri seadete määramine

Eriheidete mõõtmise aluseks on parandamata tegelik võimsus vastavalt standardile ISO 14396: 2002.

Teatavad mootorile paigaldatavad lisaseadised, mis on vajalikud ainult sõiduki kasutamiseks, tuleks katse ajaks eemaldada. Järgmine mittetäielik loend on esitatud näitena:

 pidurite õhukompressor

 roolivõimendi kompressor

 kliimaseadme kompressor

 hüdrovõimendi pumbad.

Kui lisaseadiseid ei eemaldata, määratakse dünamomeetri seadete arvutamiseks nende tarbitav võimsus, välja arvatud mootorite korral, millel need on lahutamatud osad (nt jahutusventilaatorid õhkjahutusega mootoritel).

Sisselaske õhutakistuse ja väljalaske vasturõhu seaded reguleeritakse tootja ettenähtud suurimatele väärtustele, vastavalt punktidele 2.3 ja 2.4.

Katserežiimidele vastavate pöördemomentide väärtuste arvutamiseks määratakse ettenähtud pöörlemissagedustele vastavate suurimate pöördemomentide väärtused kindlaks katseliselt. Mootoritel, mis ei ole kavandatud töötama teatavas pöörlemissageduse vahemikus täiskoormuse pöördemomendikõveral, määrab katsete pöörlemissagedustele vastavad suurimad pöördemomendid kindlaks tootja.

Iga katserežiimi korral arvutatakse mootori seadistus järgmise valemiga:

image

Kui suhe on

image

võib PAE väärtust kontrollida tüübikinnitust andev tehniline asutus.

▼B

►M3  3.2. ◄    Proovivõtufiltrite ettevalmistamine

Vähemalt üks tund enne katset paigutatakse iga filter (filtrite paar) suletud, kuid tihenduseta Petri tassi ning asetatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisperioodi lõpus kaalutakse iga filter (filtrite paar) ning registreeritakse omakaal. Seejärel hoitakse filtrit (filtrite paari) suletud Petri tassis või filtrialusel kuni katses kasutamiseni. Kui filtrit (filtrite paari) ei kasutata kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist, tuleb see enne kasutamist uuesti kaaluda.

►M3  3.3. ◄    Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteseadmed ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Kui heitgaasi lahjendamiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, tuleb süsteemiga ühendada tõmbetoru.

►M3  3.4. ◄    Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine

Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ja soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on stabiliseerunud täiskoormusel ja nimipöörlemissagedusel (punkt 3.6.2).

▼M3

3.5.   Lahjendusastme reguleerimine

Käivitatakse tahkete heitmete proovivõtusüsteem ja hoitakse ühefiltrimeetodi korral töös möödaviiguga (mitmefiltrimeetodi korral on see lahendus valikuline). Lahjendusõhu tahkete heitmete fooni taseme saab määrata lahjendusõhu juhtimise teel läbi tahkete heitmete filtrite. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teostada ühe mõõtmise mis tahes ajal enne katset, katse ajal või pärast katset. Kui lahjendusõhku ei filtreerita, tuleb mõõtmine teha katse ajal võetud prooviga.

Lahjendusõhku reguleeritakse nii, et see saavutaks iga katserežiimi korral filtrisisendi temperatuuri vahemikus 315 K (42 °C) – 325 K (52 °C). Summaarne lahjendusaste ei tohi olla väiksem kui 4.

MÄRKUS: Püsitalitlustsükli korral võib filtri temperatuuri hoida vahemiku 42–52 °C järgimise asemel maksimumtemperatuuril 325 K (52 °C) või madalamal.

Ühe- ja mitmefiltrimeetodi korral hoitakse täisvoolusüsteemides kõigis katserežiimides filtrit läbiva proovivõtu massvooluhulga ja lahjendatud heitgaasi massvooluhulga suhe konstantsena. See suhe peab olema vahemikus ± 5 % režiimi keskmise väärtuse suhtes, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust. Osavoolu lahjendussüsteemides peab ühefiltrimeetodi korral filtrit läbiv massvooluhulk olema konstantne vahemikus ± 5 % režiimi keskmise väärtuse suhtes, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust.

CO2 või NOx kontsentratsiooni juhtimisega süsteemides tuleb lahjendusõhu CO2 või NOx sisaldust mõõta iga katse alguses ja lõpus. Lahjendusõhu CO2 ja NOx taustkontsentratsiooni enne ja pärast katset tehtud mõõtmiste erinevus võib olla vahemikus vastavalt 100 osa miljoni kohta ja 5 osa miljoni kohta.

Kui kasutatakse lahjendatud heitgaasi analüüsisüsteemi, võetakse vastava taustkontsentratsiooni määramiseks lahjendusõhu proove proovivõtukotti kogu katseseeria jooksul.

Püsiva taustkontsentratsiooni (ilma kotita) mõõtmisi teostatakse vähemalt kolm: tsükli alguses, lõpus ja keskosa lähedal ning arvutatakse keskmine.

▼B

►M3  3.6. ◄    Analüsaatorite kontrollimine

Heitgaasianalüsaatorid nullitakse ja kalibreeritakse.

►M3  3.7. ◄    Katsetsükkel

▼M6

3.7.1.

Seadmete tehnilised andmed vastavalt I lisa 1. osa punktile A

3.7.1.1.    Tehnilised andmed A

I lisa 1. osa punkti A alapunktidega i ja iv hõlmatud mootorite korral tehakse katsetatava mootori dünamomeeterkatsel järgmine kaheksa režiimiga katsetsükkel ( 15 ):



Katserežiimi nr

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi- või võrdlus- (1)

100

0,15

2

Nimi- või võrdlus- (1)

75

0,15

3

Nimi- või võrdlus- (1)

50

0,15

4

Nimi- või võrdlus- (1)

10

0,10

5

Vahepealne

100

0,10

6

Vahepealne

75

0,10

7

Vahepealne

50

0,10

8

Tühikäigul

0,15

(1)   Võrdluspöörlemissagedus määratakse kindlaks III lisa jaos 4.3.1.

3.7.1.2.    Tehnilised andmed B

I lisa 1. osa punkti A alapunktiga ii hõlmatud mootorite korral tehakse katsetatava mootori dünamomeeterkatsel järgmine viie režiimiga katsetsükkel ( 16 ):



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi-

100

0,05

2

Nimi-

75

0,25

3

Nimi-

50

0,30

4

Nimi-

25

0,30

5

Nimi-

10

0,10

Koormuse näitajad on põhivõimsusele vastava pöördemomendi protsentuaalsed väärtused, mis on kindlaks määratud suurima võimsusena muutuva võimsustsükli ajal, mis võib toimuda määratud hoolduste vahel ja määratud keskkonnatingimustes piiramatu arvu tundide jooksul aastas, kui hooldust tehakse tootja juhiste kohaselt.

3.7.1.3.    Tehnilised andmed C

Siseveelaevade käituritena kasutamiseks mõeldud mootorite korral, ( 17 ) kasutatakse ISO katsemenetlusi, nagu on kirjeldatud standardis ISO 8178-4:2002 ja dokumendis IMO MARPOL 73/78, VI lisa (NOx kood).

Fikseeritud sammuga sõukruvi kõveral töötavatele käituritele tehakse dünamomeeterkatse, kasutades järgmist nelja režiimiga püsitalitlustsüklit, ( 18 ) mis on välja töötatud kaubalaevade diiselmootorite töötingimuste esitamiseks.



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

100 % (nimi-)

100

0,20

2

91  %

75

0,50

3

80  %

50

0,15

4

63  %

25

0,15

Muutuva sammuga või elektrilise sidurdusega sõukruvidega fikseeritud pöörlemissagedusega siseveelaevade käituritele tehakse dünamomeeterkatse, kasutades järgmist nelja režiimiga püsitalitlustsüklit, ( 19 ) milles kasutatakse eespool esitatud tsükliga samu koormusi ja kaalutegureid, kuid milles katsetatakse mootorit igas režiimis nimipöörlemissagedusel:



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi-

100

0,20

2

Nimi-

75

0,50

3

Nimi-

50

0,15

4

Nimi-

25

0,15

3.7.1.4.    Tehnilised andmed D

I lisa 1. osa punkti A alapunktiga v hõlmatud mootorite korral tehakse katsetatava mootori dünamomeeterkatsel järgmine kolme režiimiga katsetsükkel ( 20 ):



Katserežiimi number

Mootori pöörlemissagedus

(min-1)

Koormus

(%)

Kaalutegur

1

Nimi-

100

0,25

2

Vahepealne

50

0,15

3

Tühikäigul

0,60

▼B

►M3  3.7.2. ◄

Mootori reguleerimine

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalsel pöörlemissagedusel ja pöördemomendil, et stabiliseerida mootori karakteristikud tootja soovituse kohaselt.

Märkus: Reguleerimine peaks ka ära hoidma varasematest katsetest väljalaskesüsteemi jäänud sadestiste mõju. Katserežiimide vahel on lisaks ette nähtud stabiliseerumisperiood, mida rakendatakse vastastikuste mõjude vähendamiseks üleminekul ühest režiimist teise.

▼M2

►M3  3.7.3. ◄

Katseseeria

▼M3

Katseseeria käivitatakse. Katse teostatakse vastavalt eespool katsetsüklitele määratud katserežiimide numbrite järjekorras.

Pärast esialgset üleminekuperioodi hoitakse etteantud pöörlemissagedus katsetsükli iga režiimi jooksul vahemikus ± 1 % nimipöörlemissagedusest või ± 3 min-1, sõltuvalt sellest, kumb on suurem, välja arvatud aeglase tühikäigu pöörlemissageduse korral, kui pöörlemissagedus peab olema tootja poolt määratud tolerantsi piires. Ettenähtud pöördemoment hoitakse selline, et pöördemomendi keskmine väärtus püsib mõõtmiste ajal vahemikus ± 2 % katse pöörlemissagedusele vastavast suurimast pöördemomendist.

Iga mõõtmisetapp peab kestma vähemalt 10 minutit. Kui mootori katsetamisel vajatakse tahkete heitmete piisava massi saamiseks pikemat proovivõtuaega, võib katserežiimi kestust vajaduse korral pikendada.

Katserežiimi kestus registreeritakse ja märgitakse protokolli.

Heitgaaside kontsentratsioonid mõõdetakse ja registreeritakse katserežiimi viimase kolme minuti jooksul.

Tahkete heitmete proovivõttu ja gaasiliste heitmete mõõtmist ei tohiks alustada enne, kui mootor on vastavalt tootja poolt esitatud andmetele stabiliseerunud ning need tuleb lõpetada üheaegselt.

Kütuse temperatuuri mõõdetakse kütusepumba imipoolel või tootja poolt ettenähtud kohas ning mõõtekoht registreeritakse.

▼B

►M3  3.7.4. ◄

Analüsaatori tundlikkus

Analüsaatorite väljund salvestatakse lintkirjutiga või mõõdetakse seda samaväärse andmesalvestussüsteemi abil, kusjuures heitgaas liigub läbi analüsaatorite vähemalt iga katserežiimi viimase kolme minuti jooksul. Kui lahjendatud CO ja CO2 mõõtmiseks kasutatakse proovivõtukotti (vt 1. liite punkt 1.4.4), täidetakse kott prooviga iga katserežiimi viimase kolme minuti jooksul, analüüsitakse kotti kogutud proovi ja registreeritakse tulemused.

►M3  3.7.5. ◄

Tahkete osakeste proovi võtmine

Tahkete osakeste proove võib võtta kas ühe- või mitmefiltrimeetodil (1. liide, punkt 1.5). Et erinevate meetoditega saadavad tulemused võivad teineteisest mõnevõrra erineda, tuleb koos tulemustega teatada ka kasutatud meetod.

Ühefiltrimeetodi kasutamisel võetakse arvesse katsetsüklile ettenähtud kaalutegureid, reguleerides vastavalt proovi vooluhulka ja/või proovivõtuaega.

Proovivõtt peab igas katserežiimis toimuma võimalikult katserežiimi lõpus. Proovivõtuaeg peab ühefiltrimeetodi korral olema vähemalt 20 sekundit ja mitmefiltrimeetodi korral vähemalt 60 sekundit. Möödaviiguvõimaluseta süsteemidel peab proovivõtuaeg nii ühe- kui mitmefiltrimeetodi korral olema igas katserežiimis vähemalt 60 sekundit.

►M3  3.7.6. ◄

Mootoriga seotud tingimused

Kui mootori töötamine on stabiliseerunud, mõõdetakse igas katserežiimis mootori pöörlemissagedust ja koormust, sisselaskeõhu temperatuuri, kütusekulu ja õhu või heitgaasi vooluhulka.

Kui heitgaasi vooluhulga või põlemisõhu kulu ja kütusekulu mõõtmine ei ole võimalik, võib nende näitajate väljaarvutamiseks kasutada süsiniku ja hapniku tasakaalu meetodit (vt 1. liide, punkt 1.2.3).

Tuleb registreerida kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed (vt 3. liite punktid 1.1 ja 1.2).

►M3  3.8. ◄    Analüsaatorite ülekontrollimine

Pärast heitmekoguste määramise katset toimuval teistkordsel kontrollimisel kasutatakse nullgaasi ja sama võrdlusgaasi. Katsed võib lugeda rahuldavateks, kui kahe katse tulemuste erinevus on alla 2 %.

▼M3

4.   KATSETAMINE (NRSC KATSE)

4.1.   Sissejuhatus

Maanteeväline siirdetsükkel (NRTC) on esitatud III lisa 4. liites sekundilise sammuga normitud pöörlemissageduste ja pöördemomentide väärtuste järjestusena, mis on kohaldatav kõikide käesoleva direktiiviga hõlmatud diiselmootorite suhtes. Katse tegemiseks mootori katsekambris, tuleb normitud väärtused teisendada mootori karakteristiku kõvera alusel katsetatava mootori individuaalseteks tegelikeks väärtustest. Sellist teisendamist nimetatakse denormeerimiseks ning tulemuseks saadud katsetsüklit nimetatakse katsetatava mootori võrdlustsükliks. Katsekambris teostatakse kõnealuste pöörlemissageduse ja pöördemomendi võrdlusväärtustega tsükkel ning pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideväärtused salvestatakse. Katse tulemuste valideerimiseks tehakse katse lõppemise järel pöörlemissageduse ja pöördemomendi võrdlus- ja tagasisideväärtuste vaheline regressioonianalüüs.

4.1.1.

Katkestusseadmete või heitmete irratsionaalsete juhtimisstrateegiate kasutamine on keelatud.

4.2.   Mootori karakteristiku kindlaksmääramine

Enne katsekambris tehtavat NRTC katsetsüklit tuleb pöörlemissageduse ja pöördemomendi sõltuvuse leidmiseks kindlaks määrata mootori karakteristik.

4.2.1.   Karakteristiku kindlaksmääramisel kasutatava pöörlemissageduse vahemiku leidmine

Vähim ja suurim karakteristiku kindlaksmääramise pöörlemissagedus on määratletud järgmiselt:

Vähim pöörlemissagedus

=

tühikäigupöörlemissagedus

Suurim pöörlemissagedus

=

nhi × 1,02 või pöörlemissagedus, mille korral täiskoormuse pöördemoment langeb nullini, kasutades väiksemat väärtust (kus nhi on suur pöörlemissagedus, mis on määratletud mootori 70 %-le nimivõimsusest vastava suurima pöörlemissagedusena).

4.2.2.   Mootori karakteristiku kõver

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalvõimsusel, et stabiliseerida mootori parameetrid tootja soovituste ja hea inseneritava kohaselt. Pärast mootori stabiliseerumist määratakse mootori karakteristik kindlaks järgmiste toimingutega.

4.2.2.1.   Siirdesõltuvus

a) Mootor vabastatakse koormusest ning mootoril lastakse töötada tühikäigu pöörlemissagedusel.

b) Mootoril lastakse töötada pritsepumba täiskoormusele vastava seadega vähimal pöörlemissagedusel.

c) Mootori pöörlemissagedust suurendatakse vähimast suurima pöörlemissageduseni keskmiselt 8 ± 1 min-1/s. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi väärtused salvestatakse vähemalt ühesekundilise sagedusega.

4.2.2.2.   Sammsõltuvus

a) Mootor vabastatakse koormusest ning mootoril lastakse töötada tühikäigu pöörlemissagedusel.

b) Mootoril lastakse töötada pritsepumba täiskoormusele vastava seadega vähimal pöörlemissagedusel.

c) Säilitades täiskoormuse, hoitakse vähimat pöörlemissagedust vähemalt 15 sekundit ning registreeritakse viimase 5 sekundi keskmine pöördemoment. Suurima pöördemomendi sõltuvus vähimast suurima pöörlemissageduseni määratakse kindlaks pöörlemissageduse sammuga, mis ei ole suurem kui 100 ± 20/min. Igas katsepunktis hoitakse pöörlemissagedust vähemalt 15 sekundit ning registreeritakse viimase 5 sekundi keskmine pöördemoment.

4.2.3.   Karakteristiku kõvera koostamine

Kõik punkti 4.2.2 kohaselt salvestatud andmepunktid ühendatakse, kasutades lineaarset interpoleerimist. Saadav pöördemomendi kõver on sõltuvuse kõver ning seda kasutatakse mootori dünamomeetrilise plaani normitud pöördemomendi väärtuste teisendamiseks katsetsükli tegelikeks pöördemomendi väärtusteks vastavalt IV lisa punktis 4.3.3 esitatud kirjeldusele.

4.2.4.   Karakteristiku alternatiivne kindlaksmääramine

Kui tootja on seisukohal, et eespool esitatud karakteristiku kindlaksmääramise meetod ei ole mis tahes katsetatava mootori korral usaldusväärne või representatiivne, võib kasutada alternatiivseid meetodeid. Kõnealused alternatiivsed meetodid peavad täitma määratletud karakteristiku kindlaksmääramise toimingute eesmärki, mis on suurima pöördemomendi kindlaksmääramine kõikidel katsetsüklite ajal kasutatavatel mootori pöörlemissagedustel. Asjaomased pooled peavad usaldusväärsuse või esindavuse vähesusest põhjustatud kõrvalekalded käesolevas jaos määratletud karakteristiku kindlaksmääramise meetoditest heaks kiitma ning nende kasutamist põhjendama. Ühelgi juhul ei tohi pöörlemissageduse reguleerimisega või turboülelaaduriga mootorite pöördemomendi kõvera kindlaksmääramisel vähendada mootori pöörlemissagedusi.

4.2.5.   Korduskatsed

Mootori karakteristikut ei ole vaja kindlaks määrata enne igat katsetsüklit. Mootori karakteristiku kindlaksmääramist tuleb enne katsetsüklit korrata, kui:

 viimasest karakteristiku kindlaksmääramisest on asjatundjate hinnangul möödunud liiga palju aega

 mootorit on mehaaniliselt muudetud või uuesti kalibreeritud ning see võib mõjutada mootori tööd.

4.3.   Võrdluskatsetsükli koostamine

▼M6

4.3.1.    Võrdluspöörlemissagedus

Võrdluspöörlemissagedus (nref) vastab III lisa 4. liites esitatud mootori dünamomeetrilises plaanis esitatud normitud pöörlemissageduse 100 %-le väärtustele. On ilmne, et mootori tegelik tsükkel denormeerimisel võrdluspöörlemissagedusele sõltub oluliselt sobiva võrdluspöörlemissageduse valikust. Võrdluspöörlemissageduse kindlaksmääramiseks kasutatakse järgmist valemit:

nref = madal pöörlemissagedus + 0,95 x (kõrge pöörlemissagedus – madal pöörlemissagedus)

(Kõrge pöörlemissagedus on mootori 70 protsendile nimivõimsusest vastav suurim pöörlemissagedus, madal pöörlemissagedus on mootori 50 protsendile nimivõimsusest vastav väikseim pöörlemissagedus.)

Kui mõõdetud võrdluspöörlemissagedus jääb tootja nimetatud võrdluspöörlemissagedusega võrreldes +/– 3 % piiridesse, võib nimetatud võrdluspöörlemissagedust heitmekatses kasutada. Kui hälve on suurem, kasutatakse heitmekatses mõõdetud võrdluspöörlemissagedust ( 21 ).

▼M3

4.3.2.   Mootori pöörlemissageduse denormeerimine

Pöörlemissagedus denormeeritakse kasutades järgmist valemit:

image

4.3.3.   Mootori pöördemomendi denormeerimine

III lisa 4. liites esitatud mootori dünamomeetrilise plaani pöördemomentide väärtused on normitud suurimale pöördemomendile sellele vastaval pöörlemissagedusel. Võrdlustsükli pöördemomendi väärtused denormeeritakse, kasutades vastavalt punktile 4.2.2 kindlaks määratud karakteristikut järgmiselt:

image

vastaval punkti 4.3.2 kohaselt kindlaks määratud tegelikul pöörlemissagedusel.

4.3.4.   Denormeerimistoimingu näide

Näitena denormeeritakse järgmine katsepunkt:

% pöörlemissagedus = 43 %

% pöördemoment = 82 %

Järgmiste väärtuste korral:

võrdluspöörlemissagedus = 2 200 /min

tühikäigu pöörlemissagedus = 600/min

on tulemuseks

image

Karakteristikult leitud suurim pöördemoment on pöörlemissageduse 1 288 /min korral 700 Nm

image

4.4.   Dünamomeeter

4.4.1.

Koormusanduri kasutamisel kantakse pöördemomendi signaal üle mootori teljele ning arvestatakse dünamomeetri inertsi. Mootori tegelik pöördemoment on koormusanduriga mõõdetud pöördemoment pluss piduri inerts korrutatud nurkkiirendusega. Juhtsüsteem peab tegema selle arvutuse reaalajas.

4.4.2.

Mootori katsetamisel pöörisvooldünamomeetri abil on soovitatav, et punktide arv, kus erinevus image on väiksem kui -5 % suurimast pöördemomendist, ei oleks suurem kui 30 (kus Tsp on vajalik pöördemoment, image on mootori pöörlemissageduse tuletis ja ΘD on pöörisvooldünamomeetri pöördeinertsus).

▼M6

4.5.    Heitmekatse tegemine

Katseseeriat kirjeldab järgmine vooskeem:

image

Enne mõõtmistsüklit võib mootori, katsekambri ja heitsüsteemide kontrollimiseks teha vastavalt vajadusele ühe või mitu proovitsüklit.

4.5.1.    Proovivõtufiltrite ettevalmistamine

Kõik filtrid pannakse vähemalt üks tund enne katset tolmusaaste eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavasse Petri tassi ning paigutatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisaja lõpus iga filter kaalutakse ning registreeritakse nende massid. Seejärel hoitakse filtrit suletud Petri tassis või tihendatud filtrihoidikul kuni katses kasutamiseni. Filtrit kasutatakse kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist. Registreerida tuleb omakaal.

4.5.2.    Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteriistad ja proovivõtturid paigaldatakse nõuetekohaselt. Väljalasketoru ühendatakse täisvoolu lahjendussüsteemiga, kui seda kasutatakse.

4.5.3.    Lahjendussüsteemi käivitamine

Käivitatakse lahjendussüsteem. Täisvoolu lahjendussüsteemi kogu lahjendatud heitgaasivool või osavoolu lahjendussüsteemi läbiv lahjendatud heitgaasivool tuleb reguleerida nii, et süsteemi ei kondenseeruks vett ning filtri pinna temperatuur oleks 315–325 K (42–52 °C).

4.5.4.    Tahkete heitmete proovivõtusüsteemi käivitamine

Käivitatakse tahkete heitmete proovivõtusüsteem, mis töötab möödavoolurežiimil. Lahjendusõhu tahkete heitmete fooni taseme saab kindlaks määrata lahjendusõhu proovi võtmisega enne heitgaasi sisenemist lahjendustunnelisse. Kui saadaval on mõni muu tahkete heitmete proovivõtusüsteem, on eelistatav koguda tahkete heitmete fooniproov siirdetsükli ajal. Vastasel juhul võib kasutada siirdetsükli tahkete heitmete kogumiseks kasutatavat tahkete heitmete proovivõtusüsteemi. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teha ühe mõõtmise kas enne või pärast katset. Filtreerimata lahjendusõhu puhul tuleb mõõtmised teha enne tsükli algust ja pärast selle lõppu ning leida väärtuste keskmine.

4.5.5.    Analüsaatorite kontrollimine

Heitgaasianalüsaatorid nullitakse ja kalibreeritakse. Proovivõtukottide kasutamisel need tühjendatakse.

4.5.6.    Jahutamise nõuded

Võib kasutada loomulikku jahtumist või sundjahutamist. Sundjahutamise korral tuleb lähtuda headest inseneritavadest, et koostada mootorile jahutusõhku suunavaid süsteeme, jahutusõli läbi mootori määrdesüsteemi saatvaid süsteeme, eemaldada soojus jahutusvedelikust mootori jahutussüsteemi kaudu ning eemaldada soojus heitgaasi järeltöötlusseadisest. Järeltöötlusseadise sundjahutuse korral ei tohi jahutusõhku kasutada enne, kui järeltöötlusseadise temperatuur on langenud alla katalüütilise aktiveerimistemperatuuri. Keelatud on kasutada sellist jahutusmenetlust, mis ei anna tulemuseks representatiivset heitetaset.

Külmkäivitustsükli heitgaasikatset võib alustada pärast jahtumist ainult siis, kui mootoriõli, jahutusvedeliku ja järeltöötlusseadise temperatuurid on vähemalt 15 minutiks stabiliseerunud temperatuuril 20–30 °C.

4.5.7.    Tsükli teostamine

4.5.7.1.    Külmkäivitustsükkel

Katsetsüklit alustatakse pärast jahtumise lõppemist külmkäivitustsükliga, kui kõik jaos 4.5.6 esitatud nõuded on täidetud.

Mootor käivitatakse vastavalt kasutusjuhendis esitatud tootja soovitatavale käivitustoimingule, kasutades kas tehasetoodangu käivitit või dünamomeetrit.

Kohe pärast mootori käivitamist käivitatakse ka tühikäigu taimer. Mootoril lastakse töötada 23 ± 1 s tühikäigul ilma koormuseta. Mootori siirdetsüklit alustatakse selliselt, et tsükli esimene töötav märge toimuks 23 ± 1 s ajal. Tühikäigu aeg jääb 23 ± 1 s sisse.

Katse tehakse vastavalt III lisa 4. liites sätestatud kontrolltsüklile. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi seadepunktid antakse 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või suurema sagedusega. Seadepunktid arvutatakse lineaarse interpolatsiooniga võrdlustsükli 1 Hz sagedusega seadepunktide vahel. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaale võib elektrooniliselt filtreerida.

4.5.7.2.    Analüsaatori reaktsioon

Mootori käivitamisel käivitatakse samal ajal mõõtesüsteem

 lahjendusõhu kogumiseks või analüüsimiseks, kui kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi;

 toore või lahjendatud heitgaasi kogumiseks või analüüsimiseks, sõltuvalt kasutatavast meetodist;

 lahjendatud heitgaasi koguse ning nõutavate temperatuuride ja rõhkude mõõtmiseks;

 heitgaasi massvoolukiiruse registreerimiseks, kui analüüsitakse või kasutatakse toorest heitgaasi;

 dünamomeetri pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideandmete salvestamiseks.

Toore heitgaasi mõõtmise kasutamisel mõõdetakse heitekontsentratsioone (HC, CO ja NOx) ja heitgaasi massvoolukiirust pidevalt ning salvestatakse juhtarvutis vähemalt 2 Hz sagedusega. Kõik muud andmed võib salvestada vähemalt 1 Hz sagedusega. Analooganalüsaatorite korral reageering salvestatakse ning kalibreerimisandmeid võib andmete töötlemise ajal rakendada kas sidus- või vallastalitluses.

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel mõõdetakse HC ja NOx heitmeid lahjendustunnelis pidevalt vähemalt 2 Hz sagedusega. Keskmised kontsentratsioonid määratakse analüsaatori signaalide integreerimise teel katsetsükli kestel. Süsteemi reaktsiooniaeg ei tohi olla pikem kui 20 sekundit ning seda kohandatakse vajaduse korral CVS voolukõikumistega ja proovivõtuaja/katsetsükli nihetega. CO ja CO2 määratakse integreerimisega või tsükli ajal proovivõtukotti kogunenud kontsentratsioonide analüüsimisega. Gaasiliste saasteainete kontsentratsioonid lahjendusõhus määratakse integreerimisega või kogumisega taustsaasteainete kotti. Kõik muud andmed mida on vaja mõõta, salvestatakse vähemalt 1-sekundilise sagedusega (1 Hz).

4.5.7.3.    Tahkete heitmete proovi võtmine

Katsetsükli käivitamisel lülitatakse tahkete heitmete proovivõtusüsteem möödavoolurežiimilt tahkete heitmete kogumisele.

Osavoolu lahjendussüsteemi kasutamisel reguleeritakse proovivõtupumpa(sid) nii, et tahkete heitmete proovivõtturit või ülekandetoru läbiv voolukiirus püsib proportsionaalsena heitgaasi massvoolukiirusega.

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel reguleeritakse proovivõtupumpa(sid) nii, et tahkete heitmete proovivõtturit või ülekandetoru läbiv voolukiirus püsib tasemel ± 5 % määratud voolukiirusest. Voolu kompenseerimise süsteemi kasutamisel (st proovivõtuvoolu proportsionaalne juhtimine) peab näitama, et peamise tunneli voolu ja tahkete heitmete proovivõtuvoolu suhe ei muutu rohkem kui ± 5 % selle määratud väärtusest (välja arvatud proovivõtmise esimese 10 sekundi vältel).

MÄRKUS: kaheastmelise lahjenduse korral on proovivõtuvool proovivõtufiltreid läbiva voolukiiruse ja teisese lahjenduse õhuvoolukiiruse netovahe.

Salvestada tuleb keskmine temperatuur ja rõhk gaasi voolumõõturite või voolumõõteriistade sisendite juures. Kui voolukiirust ei ole tahkete heitmete suure hulga tõttu filtris võimalik kogu tsükli jooksul määratud tasemel hoida (vahemikus ± 5 %), tuleb katse tühistada. Katse tuleb teha uuesti, kasutades väiksemat voolukiirust ja/või suurema läbimõõduga filtrit.

4.5.7.4.    Mootori seiskumine külmkäivitustsükli ajal

Mootori seiskumise korral külmkäivitustsükli mis tahes hetkel tuleb mootor eelkonditsioneerida ja uuesti käivitada ning katset korrata. Kui katsetsükli ajal tekib tõrge mõne vajaliku katseseadme töös, tuleb katse tühistada..

4.5.7.5.    Külmkäivitustsükli-järgsed toimingud

Pärast külmkäivitustsükli lõppemist peatatakse heitgaasi massivoolukiiruse, lahjendatud heitgaasi mahu ja kogumiskottidesse suunatud gaasivoolu mõõtmine ning lülitatakse välja tahkete heitmete proovivõtupump. Integreeriva analüsaatorite süsteemi korral jätkub proovivõtt süsteemi reageerimisaja lõppemiseni.

Kogumiskottides (kui neid kasutatakse) olevaid kontsentratsioone analüüsitakse võimalikult kiiresti, igal juhul enne 20 minuti möödumist katsetsükli lõppemisest.

Pärast heitkoguste määramise katset kontrollitakse analüsaatoreid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti. Katse loetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.

Tahkete heitmete filtrid pannakse kaalukambrisse tagasi hiljemalt üks tund pärast katse lõppu. Filtreid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul tolmu eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavas Petri tassis vähemalt ühe tunni vältel ning seejärel need kaalutakse. Registreerida tuleb filtrite brutokaal.

4.5.7.6.    Eelkuumutamine

Kohe pärast mootori väljalülitamist lülitatakse nende kasutamise korral välja nii mootori jahutusventilaator kui ka püsimahuproovi kompressor (CVS) (või ühendatakse väljalaskesüsteem CVSi küljest lahti).

Mootorit eelkuumutatakse 20 ± 1 minuti jooksul. Mootor ja dünamomeeter valmistatakse ette kuumkäivituskatse tegemiseks. Tühjendatud proovivõtukotid ühendatakse lahjendatud heitgaaside ja lahjendusõhu proovivõtusüsteemidega. CVS lülitatakse sisse (selle kasutamise korral või kui see on veel sisse lülitamata) või ühendatakse väljalaskesüsteem CVSiga (kui see on lahti ühendatud). Käivitatakse proovivõtupumbad (välja arvatud tahkete heitmete proovivõtupump või -pumbad), mootori jahutusventilaator(id) ja andmekogumissüsteem.

Püsimahuproovivõtturi soojusvaheti (kui seda kasutatakse) ja mis tahes püsimahuproovisüsteemi(de) kuumutatavad osad (vajaduse korral) eelsoojendatakse enne katse algust nende ettenähtud töötemperatuurile.

Proovi voolukiirused reguleeritakse soovitud tasemele ja CVSi gaasivoolu mõõteseadmed seatakse nulli. Igasse filtripesasse paigaldatakse ettevaatlikult puhas tahkete heitmete filter ja kokkupandud filtripesad paigaldatakse proovigaasi vooluteele.

4.5.7.7.    Kuumkäivitustsükkel

Kohe pärast mootori käivitamist käivitatakse ka tühikäigu taimer. Mootoril lastakse töötada 23 ± 1 s tühikäigul ilma koormuseta. Mootori siirdetsüklit alustatakse selliselt, et tsükli esimene töötav märge toimuks 23 ± 1 s ajal. Tühikäigu aeg jääb 23 ± 1 s sisse.

Katse tehakse vastavalt III lisa 4. liites sätestatud võrdlustsüklile. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi seadepunktid antakse 5 Hz (soovitatavalt 10 Hz) või suurema sagedusega. Seadepunktid arvutatakse lineaarse interpolatsiooniga võrdlustsükli 1 Hz sagedusega seadepunktide vahel. Mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisideandmed registreeritakse vähemalt kord sekundis kogu katsetsükli kestel ning signaale võib elektrooniliselt filtreerida.

Seejärel korratakse eelmistes jagudes 4.5.7.2 ja 4.5.7.3 kirjeldatud toiminguid.

4.5.7.8.    Mootori seiskumine kuumkäivitustsükli ajal

Mootori seiskumise korral kuumkäivitustsükli mis tahes hetkel võib mootori välja lülitada ja 20 minuti jooksul uuesti eelkuumutada. Seejärel võib kuumkäivitustsükli uuesti käivitada. Eelkuumutamist ja kuumkäivitustsüklit on lubatud korrata vaid üks kord.

4.5.7.9.    Kuumkäivitustsükli-järgsed toimingud

Pärast kuumkäivitustsükli lõppemist peatatakse heitgaasi massivoolukiiruse, lahjendatud heitgaasi mahu ja kogumiskottidesse suunatud gaasivoolu mõõtmine ning lülitatakse välja tahkete heitmete proovivõtupump. Integreeriva analüsaatorite süsteemi korral jätkub proovivõtt süsteemi reageerimisaja lõppemiseni.

Kogumiskottides (kui neid kasutatakse) olevaid kontsentratsioone analüüsitakse võimalikult kiiresti, igal juhul enne 20 minuti möödumist katsetsükli lõppemisest.

Pärast heitkoguste määramise katset kontrollitakse analüsaatoreid nullgaasi ja sama võrdlusgaasi abil uuesti. Katse loetakse kehtivaks, kui enne ja pärast katset saadud tulemuste ning võrdlusgaasi väärtuse vahe on alla 2 %.

Tahkete heitmete filtrid pannakse kaalukambrisse tagasi hiljemalt üks tund pärast katse lõppu. Filtreid konditsioneeritakse vähemalt ühe tunni jooksul tolmu eest kaitstud, kuid õhuvahetust võimaldavas Petri tassis vähemalt ühe tunni vältel ning seejärel need kaalutakse. Registreerida tuleb filtrite brutokaal.

▼M3

4.6.   Katse vastavustõendamine

4.6.1.   Andmenihe

Tagasiside- ja võrdlustsükli väärtuste vahelisest ajalisest mahajäämusest tuleneva nihke minimeerimiseks võib kogu mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi tagasisidesignaali järjestust võrdluspöörlemissageduse ja pöördemomendi järjestuse suhtes ajaliselt edasi või tagasi nihutada. Kui tagasisidesignaalid on nihutatud, tuleb nihutada pöörlemissagedust ja pöördemomenti samal määral ning samas suunas.

4.6.2.   Tsükli töö arvutamine

Tsükli tegelik töö Wact (kWh) arvutatakse kõigi mootori pöörlemissageduse ja pöördemomendi registreeritud tagasisideväärtuste paaride põhjal. Tsükli tegelikku tööd Wact kasutatakse võrdlustsükli tööga Wref võrdlemisel ning selle abil eriheidete tegelike väärtuste arvutamiseks. Sama metoodikat kasutatakse nii mootori võrdlus- kui ka tegeliku võimsuse integreerimisel. Kõrvutiste võrdlusväärtuste või mõõdetud väärtuste vaheliste väärtuste kindlaksmääramisel kasutatakse lineaarset interpolatsiooni.

Tsükli töö võrdlus- ja tegeliku väärtus integreerimisel nullistatakse kõik negatiivsed pöördemomendi väärtused ja võetakse need arvesse. Kui integreerimissagedus on väiksem kui 5 Hz ning kui pöördemomendi positiivne väärtus muutub teatava ajavahemiku jooksul negatiivseks või negatiivne väärtus positiivseks, siis arvutatakse negatiivne osa ja nullistatakse. Positiivne osa lisatakse integreeritud väärtusele.

Wact hälve Wref suhtes peab olema vahemikus –15 % kuni + 5 %.

4.6.3.   Katsetsükli statistiline valideerimine

Pöörlemissagedusele, pöördemomendile ja võimsusele tehakse võrdlusväärtuste suhtes tagasisideväärtuste lineaarne regressioon. Seda tehakse tagasisideandmete mis tahes nihutamise korral pärast seda võtet. Kasutatakse vähimruutude meetodit järgmise kõige sobivama võrrandiga:

image

kus

y

=

pöörlemissageduse (min-1), pöördemomendi (N.m) või võimsuse (kW) tagasiside (tegelik) väärtus

m

=

regressioonisirge tõus

x

=

pöörlemissageduse (min-1), pöördemomendi (N.m) või võimsuse (kW) tagasiside kontrollväärtus

b

=

regressioonisirge lõikepunkt y-teljega

Iga regressioonisirge kohta arvutatakse hinnangu standardviga (SE) üleminekul y-väärtuselt x-väärtusele ja määramiskoefitsient (r2).

Kõnealune analüüs on soovitatav teha sagedusel 1 Hz. Katse loetakse kehtivaks, kui tabelis 1 esitatud kriteeriumid on täidetud.



Tabel 1. Regressioonisirge tolerantsid

 

Pöörlemissagedus

Pöördemoment

Võimsus

Hinnangu standardviga (SE) Y üleminekul X

max 100 min-1

Max 13 % mootori võimsuskarakteristiku suurimast pöördemomendist

Max 8 % mootori võimsuskarakteristiku suurimast pöördemomendist

Regressioonisirge tõus, m

0,95 –1,03

0,89 –1,03

0,89 –1,03

Määramiskoefitsient, r2

min 0,9700

min 0,8800

min 0,9100

Regressioonisirge lõikepunkt Y-teljega, b

± 50 min-1

± 20 N.m või ± 2 % max pöördemomendist, valides suurema

± 4 kW või ± 2 % max pöördemomendist, valides suurema

Enne seda on lubatud tabelist 2 punkte kustutada ainult regressiooniarvutuse tegemiseks. Kõnealuseid punkte ei tohi kustutada tsükli töö ja heidete arvutamisel. Tühipunkt on määratletud punktina, milles pöördemomendi ja pöörlemissageduse normeeritud võrdlusväärtused on 0 %. Punktide kustutamist võib kasutada kogu tsükli või selle mis tahes osa ulatuses.



Tabel 2. Punktid, mille väljajätmine regressioonianalüüsist on lubatud (kustutatavad punktid tuleb määratleda)

Tingimus

Pöörlemissageduse ja/või pöördemomendi ja/või võimsuse punktid, mida võib kustutada seoses vasakus veerus nimetatud tingimustega

Esimesed 24 (± 1) s ja viimased 25 s

Pöörlemissagedus, pöördemoment ja võimsus

Täielikult avatud seguklapp, pöördemomendi tagasisideväärtus < 95 % pöördemomendi võrdlusväärtusest

Pöördemoment ja/või võimsus

Täielikult avatud seguklapp ning pöörlemissageduse tagasisideväärtus < 95 % pöörlemissageduse võrdlusväärtusest

Pöörlemissagedus ja/või võimsus

Suletud seguklapp, pöörlemissageduse tagasisideväärtus > tühikäiguväärtus + 50 min-1 ning pöördemomendi tagasisideväärtus > 105 % pöördemomendi võrdlusväärtusest

Pöördemoment ja/või võimsus

Suletud seguklapp, pöörlemissageduse tagasisideväärtus < tühikäiguväärtus + 50 min-1 ning pöördemomendi tagasisideväärtus = tootja määratletud/mõõdetud tühikäigu pöördemoment ± 2 % pöördemomendi suurimast väärtusest

Pöörlemissagedus ja/või võimsus

Suletud seguklapp ning pöörlemissageduse tagasisideväärtus > 105 % pöörlemissageduse võrdlusväärtusest

Pöörlemissagedus ja/või võimsus

▼M3




1. liide

MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUTOIMINGUD

1.   MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUTOIMINGUD (NRSC KATSE)

Katsetamiseks esitatud mootorist väljuvaid gaasilisi heitmeid ja tahkeid heitmeid mõõdetakse VI lisas kirjeldatud meetoditega. VI lisas esitatud meetodid kirjeldavad gaasiliste heitmete jaoks soovitatavaid analüüsisüsteeme (punkt 1.1) ja tahkete heitmete jaoks soovitatavaid lahjendus- ja proovivõtusüsteeme (punkt 1.2).

1.1.   Dünamomeetri tehnilised andmed

Tuleb kasutada mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad teostada III lisa punktis 3.7.1 kirjeldatud katsetsükli. Pöördemomendi ja pöörlemissageduse mõõtmiseks kasutatavad mõõteriistad peavad võimaldama võimsuse mõõtmist etteantud vahemikus. Võib tekkida vajadus teha täiendavaid arvutusi. Mõõteseadmete täpsus peab olema selline, et ei ületata punktis 1.3 esitatud väärtuste suurimaid tolerantse.

1.2.   Heitgaasi vooluhulk

Heitgaasi vooluhulk määratakse ühe punktides 1.2.1–1.2.4 nimetatud meetodiga.

1.2.1.   Otsese mõõtmise meetod

Heitgaasi vooluhulga otsene mõõtmine vooludüüsi või võrdväärse mõõtesüsteemi abil (täpsemat teavet vt standardist ISO 5167:2000).

Märkus: Gaasivoolu otsene mõõtmine on komplitseeritud ülesanne. Heitmete väärtusi mõjutavate mõõtmisvigade vältimiseks tuleb rakendada ettevaatusabinõusid.

1.2.2.   Õhu ja kütuse mõõtmise meetod

Õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtmine.

Kasutatakse õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtureid, mille täpsus on määratletud punktis 1.3.

Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:

image

1.2.3.   Süsiniku tasakaalu meetod

Heitgaasi massi arvutamine kütusekulu ja heitgaasi kontsentratsioonide alusel, kasutades süsiniku tasakaalu meetodit (III lisa 3. liide).

1.2.4.   Märgistusgaasi mõõtmise meetod

Selles meetodis kasutatakse heitgaasis sisalduva märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmist. Heitgaasivoolu sisestatakse märgistusgaasina teatud kogus inertgaasi (nt puhast heeliumi). Gaas seguneb ja lahjeneb heitgaasis, kuid ei tohi väljalasketorus reageerida. Seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon heitgaasiproovis.

Märgistusgaasi täieliku segunemise tagamiseks peab heitgaasi proovivõttur paiknema vähemalt 1 m või väljalasketoru 30kordse läbimõõdu kaugusel märgistusgaasi sisestuskohast voolu suunas, valides neist suurema väärtuse. Proovivõttur võib paikneda sisetuskohale lähemal, kui täielik segunemine on tõendatud märgistusgaasi kontsentratsiooni võrdlemisel võrdluskontsentratsiooniga, kui märgistusgaas sisestatakse eespool.

Märgistusgaasi vooluhulk reguleeritakse nii, et märgistusgaasi kontsentratsioon muutub mootori tühikäigupöörlemissagedusel segamise järel märgistusgaasi analüsaatori mõõtepiirkonna lõppväärtusest madalamaks.

Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:

image

kus

GEXHW

=

heitgaasi hetkeline massvooluhulk (kg/s)

GT

=

märgistusgaasi vooluhulk (cm3/min)

concmix

=

märgistusgaasi hetkkontsentratsioon pärast segunemist, (osa miljoni kohta)

ρEXH

=

heitgaasi tihedus (kg/m3)

conca

=

märgistusgaasi taustkontsentratsioon sisselaskeõhus (osa miljoni kohta)

Märgistusgaasi taustkontsentratsiooni (conca) võib kindlaks määrata vahetult enne ja pärast katset mõõdetud taustkontsentratsiooni keskmistamisega.

Kui taustkontsentratsioon on väiksem kui 1 % märgistusgaasi kontsentratsioonist pärast segunemist (concmix.) suurima heitgaasivooluga, võib taustkontsentratsiooni mitte arvestada.

Kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele ning see kalibreeritakse vastavalt 2. liite punktile 1.11.2.

1.2.5.   Õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte mõõtmise meetod

Kõnealuses meetodis kasutatakse heitgaasi massi arvutamist õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte alusel. Heitgaasi hetkeline massvooluhulk arvutatakse järgmiselt:

image

kui

image

image

kus

A/Fst

=

õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe (kg/kg)

λ

=

õhu/kütuse relatiivne suhe

concCO2

=

kuiva CO2 kontsentratsioon (%)

concCO

=

kuiva CO kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

concHC

=

HC kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

Märkus: Arvutus on kasutatav diiselmootorite korral, mille H/C suhe on võrdne 1,8.

Õhuvoolumõõtur peab vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kasutatav CO2 analüsaator peab vastama punkti 1.4.1 nõuetele ning kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.

Valikuliselt võib õhu ja kütuse suhte mõõtevahendeid, näiteks tsirkoonium-tüüpi andurit kasutada suhtelise õhu ja kütuse suhte mõõtmiseks vastavalt punkti 1.4.4 nõuetele.

1.2.6.   Lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel mõõdetakse lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk (GTOTW) kas PDP-ga, CFV-ga või SSV-ga (VI lisa punkt 1.2.1.2.). Mõõtmistäpsus peab vastama III lisa 2. liite punkti 2.2 sätetele.

1.3.   Täpsus

Kõigi mõõteseadmete kalibreerimine peab põhinema riiklikel või rahvusvahelistel standarditel ning vastama tabelis 3 esitatud nõuetele.



Tabel 3. Mõõtevahendite täpsus

Nr

Mõõtevahend

Täpsus

1

Mootori pöörlemissagedus

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

2

Pöördemoment

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

3

Kütusekulu

± 2 % mootori suurimast väärtusest

4

Õhukulu

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

5

Heitgaasi vooluhulk

± 2,5 % lugemist või ± 1,5 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

6

Temperatuurid < 600 K

2 K absoluutne

7

Temperatuurid > 600 K

± 1 % lugemist

8

Heitgaasi rõhk

± 0,2 kPa absoluutne

9

Sisselaskeõhu hõrendus

± 0,05 kPa absoluutne

10

Õhurõhk

± 0,1 kPa absoluutne

11

Muud rõhud

± 0,1 kPa absoluutne

12

Absoluutne õhuniiskus

± 5 % lugemist

13

Lahjendusõhu vooluhulk

± 2 % lugemist

14

Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

± 2 % lugemist

1.4.   Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine

1.4.1.   Analüsaatori üldised tehnilised andmed

Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasikomponentide kontsentratsioonide mõõtmisel nõutavale täpsusele (punkt 1.4.1.1). Analüsaatoreid soovitatakse kasutada nii, et mõõdetav kontsentratsioon jääks mõõtepiirkonna vahemikku 15–100 %.

Kui skaala lõppväärtus on 15 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmeregistraatoreid), mis võimaldavad saavutada piisava täpsuse ja eraldusvõime mõõtepiirkonna 15 % osas, on vastuvõetavad ka mõõtepiirkonnas 15 %-st allapoole jäävad kontsentratsioonid. Sellisel juhul tuleb kalibreerimiskõverate täpsuse tagamiseks teostada täiendavad kalibreerimised – III lisa, 2. liide, punkt 1.5.5.2.

Seadmete elektromagnetiline ühilduvus (EMC) peab olema sellisel tasemel, et lisavigade tekkimise võimalus oleks võimalikult väike.

1.4.1.1.   Mõõtmisviga

Analüsaatori hälve nominaalsest kalibreerimisväärtusest ei tohi olla suurem kui ± 2 % lugemist või ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, arvestades suuremat.

MÄRKUS: Kõnealuse normi tähenduses on täpsus määratletud analüsaatori lugemi hälbena nominaalsetest kalibreerimisväärtustest kasutdes kalibreerimisgaasi (= tegelik väärtus).

1.4.1.2.   Korratavus

Korratavus, mis määratluse kohaselt on antud kalibreerimis- või võrdlusgaasile kümne korduva reageerimise 2,5-kordne standardhälve, ei tohi olla suurem kui ± 1 % mõõtepiirkonna lõppväärtusele vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava vahemiku kohta üle 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või ± 2 % iga vahemiku kohta alla 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C).

1.4.1.3.   Müra

Analüsaatori maksimaalne reaktsioon null- ja kalibreerimisgaasile või võrdlusgaasile iga kümne sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul ei tohi ületada 2 % kõikide kasutatavate piirkondade lõppväärtustest.

1.4.1.4.   Nullpunkti triiv

Nullpunkti triiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Nullreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon nullgaasile kolmekümne sekundi jooksul koos müraga.

1.4.1.5.   Võrdlustriiv

Võrdlustriiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Võrdlusväärtus on määratluse kohaselt võrdlusreaktsiooni ja nullreaktsiooni vahe. Võrdlusreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon võrdlusgaasile 30 sekundi jooksul koos müraga.

1.4.2.   Gaasi kuivatamine

Valikulise gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel proovigaasist ei tohi kasutada keemilisi kuivateid.

1.4.3.   Analüsaatorid

Käesoleva liite punktides 1.4.3.1–1.4.3.5 on kirjeldatud kasutatavaid mõõtmispõhimõtteid. Mõõtmissüsteemide üksikasjalik kirjeldus on esitatud VI lisas.

Mõõdetavaid gaase analüüsitakse järgmiste mõõtevahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite korral võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.

1.4.3.1.   Süsinikoksiidi (CO) analüüs

Süsinikoksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

1.4.3.2.   Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs

Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

1.4.3.3.   Süsivesinike (HC) analüüs

Süsivesinike analüüsimisel kasutatakse kuumionisatsioondetektori tüüpi (HFID) analüsaatorit, mille korral detektor, ventiilid, torustik jne on kuumutatud selliselt, et gaasi temperatuur püsiks väärtusel 463 K (190 °C) ± 10 K.

1.4.3.4.   Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs

Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektori (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektori (HCLD) tüüpi analüsaatorit NO2/NO konverteriga, kui mõõtmine toimub kuival alusel. Niiskel alusel mõõtmise korral kasutatakse HCLD-analüsaatorit, mille konverteri temperatuur hoitakse üle 328 K (55 °C), tingimusel et veejahutuse kontrollimise (III lisa, 2. liide, punkt 1.9.2.2) tulemus on nõuetele vastav.

Nii CLD kui ka HCLD kasutamisel tuleb proovivõtutee hoida seina temperatuuril vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini kuiva mõõtmise korral ning kuni analüsaatorini niiske mõõtmise korral.

1.4.4.   Õhu ja kütuse suhte mõõtmine

Heitgaasi vooluhulga kindlaksmääramiseks vastavalt punktile 1.2.5 kasutatavate õhu ja kütuse mõõtevahenditena võib kasutada suure mõõtepiirkonnaga õhu ja kütuse suhte andurit või tsirkoonium-tüüpi lambda-andurit.

Andur tuleb paigaldada vahetult väljalasketorule, kus heitgaasi temperatuur on vee kondenseerumise vältimiseks piisavalt kõrge.

Sisseehitatud elektroonikaga anduri täpsus peab olema vahemikus:

± 3 % lugemist λ < 2,

± 5 % lugemist 2 ≤ λ < 5,

± 10 % 5 ≤ λ

Eespool nimetatud täpsusnõude täitmiseks tuleb andur kalibreerida mõõtevahendi tootja juhiste kohaselt.

1.4.5.   Gaasiliste heitmete proovivõtt

Gaasiliste heitmete proovivõtturid tuleb paigaldada vähemalt 0,5 meetri või väljalasketoru kolmekordsele läbimõõdule vastavale kaugusele (olenevalt sellest, kumb on suurem) heitgaasisüsteemi väljalaskeavast ülesvoolu ning piisavalt mootori lähedale, et tagada heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures vähemalt 343 K (70 °C).

Hargneva väljalasketorustikuga mitmesilindrilise mootori korral peab proovivõtturi sisselaskeava asuma piisavalt kaugel allavoolu, et tagada proovi esindavus kõigi silindrite keskmistele heitgaasikogustele. Mitmesilindriliste mootorite, näiteks V-mootorite korral, millel on väljalasketorustiku harude selgesti eristatavad rühmad, võib proovi võtta igast rühmast eraldi ning arvutada keskmine heitmete kogus. Kasutada võib teisi meetodeid, mille vastavus eespool nimetatud meetoditele on tõendatud. Väljalaskeheitmete arvutamisel tuleb kasutada mootori heitgaasi massvooluhulga koguväärtust.

Kui heitgaasi koostist mõjutab mis tahes heitgaasi järeltöötlusseadis, tuleb heitgaasiproov võtta nimetatud seadisest ülesvoolu I etapi katsete korral ja allavoolu II etapi katsete korral. Kui tahkete heitmete kindlaksmääramiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, võib gaasilisi heitmeid määrata ka lahjendatud heitgaasist. Proovivõtturid peavad asetsema lahjendustunnelis tahkete heitmete proovivõtturi lähedal (VI lisa, punkt 1.2.1.2, DT ja punkt 1.2.2, PSP). CO ja CO2 võib alternatiivselt määrata, kogudes proovid kotti ja mõõtes seejärel kontsentratsiooni proovivõtukotis.

1.5.   Tahkete heitmete kindlaksmääramine

Tahkete heitmete kindlaksmääramisel on vaja kasutada lahjendussüsteemi. Lahjendada võib osavoolu lahjendussüsteemi või täisvoolu lahjendussüsteemiga. Lahjendussüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et oleks täielikult välistatud vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemis ning et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult filtripesadest ülesvoolu oleks püsivalt 325 K (42 °C) ja 325 K (52 °C) vahel. Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne selle sisenemist lahjendussüsteemi. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on alla 293 K (20 °C), on soovitatav lahjendusõhku eelsoojendada üle 303 K (30 °C). Lahjendusõhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tohi siiski olla üle 325 K (52 °C).

Märkus: Püsitalitlustsükli korral võib filtri temperatuuri hoida vahemiku 42–52 °C järgimise asemel maksimumtemperatuuril 325 K (52 °C) või madalamal.

Osavoolu lahjendussüsteemis tuleb tahkete heitmete proovivõttur kinnitada gaasi proovivõtturi lähedale sellest ülesvoolu punkti 4.4 kohaselt ning vastavalt VI lisa punktis 1.2.1.1 esitatud joonistele 4–12 EP ja SP.

Osavoolu lahjendussüsteemi ehitus peab võimaldama heitgaasivoolu jaotamist kaheks, millest väiksemat lahjendatakse õhuga ning kasutatakse seejärel tahkete heitmete kindlaksmääramiseks. Seetõttu on eriti oluline lahjendusastme väga täpne kindlaksmääramine. Kasutada võib erinevaid jaotusmeetodeid, kusjuures kasutatavast jaotusviisist sõltuvad olulisel määral kasutatavad proovivõtuseadmed ja -toimingud (VI lisa, punkt 1.2.1.1).

Tahkete heitmete massi määramiseks on vaja tahkete heitmete proovivõtusüsteemi, tahkete heitmete proovivõtufiltreid, mikrogrammkaalusid ja reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.

Tahkete heitmete proovivõtuks võib kasutada kahte meetodit:

 ühefiltrimeetodi korral kasutatakse katsetsükli kõigis režiimides ühte filtripaari (käesoleva liite punkt 1.5.1.3.). Katse proovivõturežiimis tuleb eriti suurt tähelepanu pöörata proovivõtuaegadele ja vooluhulkadele. Katsetsükliks on vaja siiski ainult ühte filtripaari.

 mitmefiltrimeetodi korral kasutatakse katsetsükli igas individuaalses režiimis ühte filtripaari (käesoleva liite punkt 1.5.1.3.). See meetod võimaldab paindlikumaid proovivõtutoiminguid, kuid selles kasutatakse rohkem filtreid.

1.5.1.   Tahkete heitmete proovivõtufiltrid

1.5.1.1.   Filtri tehnilised andmed

Sertifitseerimiskatsetel kasutatakse filtritena fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinikul põhinevaid membraanfiltreid. Spetsiaalsetes rakendustes võib kasutatada muid filtrimaterjale. Kõigil filtritüüpidel peab olema vähemalt 99 %-ne 0,3 μm DOP (dioktüülftalaat) eraldusefektiivsus gaasi kiirusel filtri tööpinna juures vahemikus 35–100 cm/s. Laboritevaheliste või tootja ja tüübikinnitust andva asutuse vaheliste korrelatsioonikatsete korral tuleb kasutada sama kvaliteediga filtreid.

1.5.1.2.   Filtri suurus

Tahkete heitmete filtrid peavad olema vähemalt 47 mm läbimõõduga (pinnasadestise ala läbimõõt 37 mm). Lubatud on kasutada suurema läbimõõduga filtreid (punkt 1.5.1.5.).

1.5.1.3.   Põhi- ja abifiltrid

Lahjendatud heitgaasi proov võetakse katseseeria ajal järjestikku asetsevate filtrite paari abil (üks põhi- ja üks abifilter). Abifiltri kaugus põhifiltrist ei tohi olla üle 100 mm allavoolu ning see ei tohi põhifiltriga kokku puutuda. Filtreid võib kaaluda eraldi või paaris, nii et filtrite määrdunud pooled asetsevad vastamisi.

1.5.1.4.   Gaasi kiirus filtri tööpinna juures

Gaasi kiirus filtri tööpinna juures peab olema 35–100 cm/s. Rõhulangus katse alguse ja lõpu vahel ei tohi olla suurem kui 25 kPa.

1.5.1.5.   Filtri koormus

Soovitatav minimaalne filtri koormus levimumate filtrisuuruste kohta on esitatud alljärgnevas tabelis. Suuremate filtrite korral peab minimaalne filtri koormus olema 0,065 mg/1 000  mm2 filtripinna kohta.



Filtri läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav pinnasadestise läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav minimaalne koormus

(mg)

47

37

0,11

70

60

0,25

90

80

0,41

110

100

0,62

Mitmefiltrimeetodi korral saadakse kõigi filtrite summaarne soovitatav minimaalne filtri koormus, kui korrutada eespool tabelis toodud vastav väärtus katserežiimide koguarvu ruutjuurega.

1.5.2.   Kaalumiskambri ja analüütiliste kaalude tehnilised andmed

1.5.2.1.   Kaalumiskambri tingimused

Tahkete heitmete filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema vahemikus 295 K (22 °C) ± 3 K kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskus tuleb hoida kastepunktis 282,5 K (9,5 °C) ± 3 K ning suhteline niiskus 45 % ± 8 %.

1.5.2.2.   Võrdlusfiltri kaalumine

Kambris (või ruumis) ei tohi olla mis tahes saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete heitmete filtritele nende stabiliseerumise ajal. Kõrvalekalded punktis 1.5.2.1 esitatud kaalumisruumi tehnilistest andmetest on lubatud juhul, kui nende kestus ei ületa 30 minutit. Kaalumisruum peaks enne töötajate sisenemist vastama ettenähtud nõuetele. Nelja tunni jooksul enne proovivõtufiltri (filtrite paari) kaalumist, kuid eelistatavalt samal ajal, tuleb kaaluda vähemalt kaks kasutamata võrdlusfiltrit või võrdlusfiltrite paari. Need peavad olema proovivõtufiltritega sama suurusega ja samast materjalist.

Kui võrdlusfiltrite (võrdlusfiltrite paari) keskmise kaal muutub proovivõtufiltrite kaalumise vahelisel ajal rohkem kui 10 μg, tuleb kõik proovivõtufiltrid kõrvaldada ja heitmekatset korrata.

Kui punktis 1.5.2.1 esitatud kaalumisruumi stabiilsuse kriteeriumid ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri (võrdlusfiltrite paari) kaalumise eespool nimetatud kriteeriumid on täidetud, võib mootori tootja valida, kas tunnistada proovivõtufiltrite kaalud vastuvõetavaks või katsed kehtetuks, parandades viimase valiku korral kaalumisruumi juhtimissüsteemi ja korrates katset.

1.5.2.3.   Analüütilised kaalud

Kõigi filtrite masside määramiseks kasutatavate analüütiliste kaalude kaalude tootja poolt kinnitatud täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg (1 koht = 1 μg).

1.5.2.4.   Staatilise elektri mõju kõrvaldamine

Staatilise elektri mõju kõrvaldamiseks neutraliseeritakse filtrid enne kaalumist, kasutades näiteks polooniumneutralisaatorit või samasuguse toimega seadet.

1.5.3.   Tahkete heitmete mõõtmise lisaspetsifikatsioonid

Kõik toore või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtripesadeni, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete heitmete sadestumine või muutumine oleks võimalikult väike. Kõik süsteemi osad peavad olema tehtud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi koostisosadega, ning need peavad olema elektrostaatiliste mõjude vältimiseks elektriliselt maandatud.

2.   MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUTOIMINGUD (NRTC KATSE)

2.1.   Sissejuhatus

Katsetamiseks esitatud mootorist väljuvaid gaasilisi ja tahkeid heitmeid mõõdetakse VI lisas kirjeldatud meetoditega. VI lisas esitatud meetodid kirjeldavad gaasiliste heitmete jaoks soovitatavaid analüüsisüsteeme (punkt 1.1) ja tahkete heitmete jaoks soovitatavaid lahjendus- ja proovivõtusüsteeme (punkt 1.2).

2.2.   Dünamomeetri ja katsekambri seadmed

Dünamomeetril tehtavates mootorite heitmekatsetes kasutatakse järgmiseid seadmeid:

2.2.1.   Mootori dünamomeeter

Tuleb kasutada mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad teostada käesoleva lisa 4. liites kirjeldatud katsetsükli. Pöördemomendi ja pöörlemissageduse mõõtmiseks kasutatavad mõõteriistad peavad võimaldama võimsuse mõõtmist etteantud vahemikus. Võib tekkida vajadus teha täiendavaid arvutusi. Mõõteseadmete täpsus peab olema selline, et ei ületata tabelis 3 esitatud väärtuste suurimaid tolerantse.

2.2.2.   Muud mõõtevahendid

Vastavalt vajadusele kasutatakse mõõtevahendeid kütusekulu, õhukulu, jahutusaine ja määrdeaine temperatuuri, heitagaasi rõhu ja sisselaskekollektori hõrenduse, heitgaasi temperatuuri, sisselaskeõhu temperatuuri, õhurõhu, niiskuse ja kütuse temperatuuri mõõtmiseks. Nimetatud mõõtevahendid peavad vastama tabelis 3 esitatud nõuetele:



Tabel 3. Mõõtevahendite täpsus

Nr

Mõõtevahend

täpsus

1

Mootori pöörlemissagedus

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

2

Pöördemoment

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

3

Kütusekulu

± 2 % mootori suurimast väärtusest

4

Õhukulu

± 2 % lugemist või ± 1 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

5

Heitgaasi vooluhulk

± 2,5 % lugemist või ± 1,5 % mootori max väärtusest, arvestades suuremat

6

Temperatuurid < 600 K

± 2 K absoluutne

7

Temperatuurid > 600 K

± 1 % lugemist

8

Heitgaasi rõhk

± 0,2 kPa absoluutne

9

Sisselaskeõhu hõrendus

± 0,05 kPa absoluutne

10

Õhurõhk

± 0,1 kPa absoluutne

11

Muud rõhud

± 0,1 kPa absoluutne

12

Absoluutne õhuniiskus

± 5 % lugemist

13

Lahjendusõhu vooluhulk

± 2 % lugemist

14

Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

± 2 % lugemist

2.2.3.   Toore heitgaasi vooluhulk

Toores heitgaasis sisalduvate heidete arvutamiseks ning osavoolu lahjendussüsteemi juhtimiseks on vaja teada heitgaasi massvooluhulka. Heitgaasi massvooluhulga kindlaksmääramiseks võib kasutada ühte alljärgnevatest meetoditest.

Heitearvutuste tegemisel peab alljärgnevalt kirjeldatud meetoditele vastav reaktsiooniaeg olema võrdne või väiksem 2. liite punktis 1.11.1 määratletud analüsaatori reaktsiooniajast.

Osavoolu lahjendussüsteemi juhtimisel on nõutav kiirem reaktsiooniaeg. Sidusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi korral on nõutav reaktsiooniaeg ≤ 0,3 sekundit. Eelsalvestatud katsel põhineva ennetusjuhtimisega osavoolu lahjendussüsteemi korral on heitgaasi vooluhulga mõõtmissüsteemi nõutav reaktsiooniaeg ≤ 5 sekundit tõusuajaga ≤ 1 sekundit. Süsteemi reaktsiooniaja peab määrama mõõtevahendi tootja. Heitgaasi vooluhulga ja osavoolu lahjendussüsteemi kombineeritud reaktsiooniajale esitatavad nõuded on esitatud punktis 2.4.

Otsese mõõtmise meetod

Heitgaasi hetkelist vooluhulka võib otse mõõta näiteks järgmiste süsteemidega:

 rõhuerinevusseadised, nagu mõõteotsak (täpsemat teavet vt standardist ISO 5167: 2000)

 ultraheli-voolumõõtur

 keerisvoolumõõtur.

Heitmete väärtusi mõjutavate mõõtmisvigade vältimiseks tuleb rakendada ettevaatusabinõusid. Sellised ettevaatusabinõud sisaldavad seadme ettevaatlikku paigaldamist mootori väljalaskesüsteemi vastavalt seadme tootja soovitustele ja heale inseneritavale. Eelkõige ei tohi seadme paigaldamine mõjutada mootori jõudlust ja heitmeid.

Voolumõõturid peavad vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele.

Õhu ja kütuse mõõtmise meetod

Meetodis kasutatakse õhuvoolu ja kütusevoolu mõõtmist sobivate voolumõõturitega. Heitgaasi hetkeline vooluhulk arvutatakse järgmiselt:

image

Voolumõõturid peavad vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kuid olema piisavalt täpsed, et need vastaksid ka heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.

Märgistusgaasi mõõtmise meetod

Selles meetodis kasutatakse heitgaasis sisalduva märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmist.

Heitgaasivoolu sisestatakse märgistusgaasina teatud kogus inertgaasi (nt puhast heeliumi). Gaas seguneb ja lahjeneb heitgaasis, kuid ei tohi väljalasketorus reageerida. Seejärel mõõdetakse gaasi kontsentratsioon heitgaasiproovis.

Märgistusgaasi täieliku segunemise tagamiseks peab heitgaasi proovivõttur paiknema vähemalt 1 m või väljalasketoru 30kordse läbimõõdu kaugusel märgistusgaasi sisestuskohast voolu suunas, valides neist suurema väärtuse. Proovivõttur võib paikneda sisetuskohale lähemal, kui täielik segunemine on tõendatud märgistusgaasi kontsentratsiooni võrdlemisel võrdluskontsentratsiooniga, kui märgistusgaas sisestatakse eespool.

Märgistusgaasi vooluhulk reguleeritakse nii, et märgistusgaasi kontsentratsioon muutub mootori tühikäigupöörlemissagedusel segamise järel märgistusgaasi analüsaatori mõõtepiirkonna lõppväärtusest madalamaks.

Heitgaasi vooluhulka arvutatakse järgmiselt:

image

kus

GEXHW

=

heitgaasi hetkeline massvooluhulk (kg/s)

GT

=

märgistusgaasi vooluhulk (cm3/min)

concmix

=

märgistusgaasi hetkkontsentratsioon pärast segunemist (osa miljoni kohta)

ρEXH

=

heitgaasi tihedus (kg/m3)

conca

=

märgistusgaasi taustkontsentratsioon sisselaskeõhus (osa miljoni kohta)

Märgistusgaasi taustkontsentratsiooni (conca) võib kindlaks määrata vahetult enne ja pärast katset mõõdetud taustkontsentratsiooni keskmistamisega.

Kui taustkontsentratsioon on väiksem kui 1 % märgistusgaasi kontsentratsioonist pärast segunemist (concmix.) suurima heitgaasivooluga, võib taustkontsentratsiooni mitte arvestada.

Kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele ning see kalibreeritakse vastavalt 2. liite punktile 1.11.2.

Õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte mõõtmise meetod

Kõnealuses meetodis kasutatakse heitgaasi massi arvutamist õhuvoolu ning õhu ja kütuse suhte alusel. Heitgaasi hetkeline massvooluhulk arvutatakse järgmiselt:

image

image

kus

A/Fst

=

õhu/kütuse stöhhiomeetriline suhe (kg/kg)

λ

=

õhu/kütuse relatiivne suhe

concCO2

=

kuiva CO2 kontsentratsioon (%)

concCO

=

kuiva CO kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

concHC

=

HC kontsentratsioon (osa miljoni kohta)

Märkus: Arvutus on kasutatav diiselmootorite korral, mille H/C suhe on võrdne 1,8.

Õhuvoolumõõtur peab vastama tabelis 3 esitatud täpsusnõuetele, kasutatav CO2 analüsaator peab vastama punkti 1.4.1 nõuetele ning kogu süsteem peab vastama heitgaasivoolule ette nähtud täpsusnõuetele.

Valikuliselt võib õhu ja kütuse suhte mõõtevahendeid, näiteks tsirkoonium-tüüpi andurit, kasutada suhtelise õhu ja kütuse suhte mõõtmiseks vastavalt punkti 2.3.4 nõuetele.

2.2.4.   Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

Lahjendatud heitgaasis sisalduvate heidete arvutamiseks on vaja teada lahjendatud heitgaasi massvooluhulka. Lahjendatud heitgaasi koguvooluhulk tsüklis (kg/katse kohta) arvutatakse tsüklis mõõdetud väärtuste ja vooluhulga mõõtmise seadme vastavate kalibreerimisandmete alusel (V0 PDP, K V CFV, C d SSV korral): kasutatakse 3. liite punktis 2.2.1 kirjeldatud meetodeid. Kui tahkete heitmete ja gaasiliste saasteainete proovi kogumass ületab 0,5 % CVS koguvooluhulgast, reguleeritakse CVS vooluhulka või suunatakse tahkete heitmete proovivõtuvool vooluhulga mõõtmise seadmest eespool CVSi tagasi.

2.3.   Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine

2.3.1.   Analüsaatori üldised tehnilised andmed

Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasikomponentide kontsentratsioonide mõõtmisel nõutavale täpsusele (punkt 1.4.1.1). Analüsaatoreid soovitatakse kasutada nii, et mõõdetav kontsentratsioon jääks mõõtepiirkonna vahemikku 15–100 %.

Kui skaala lõppväärtus on 15 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmeregistraatoreid), mis võimaldavad saavutada piisava täpsuse ja eraldusvõime mõõtepiirkonna 15 % osas, on vastuvõetavad ka mõõtepiirkonnas 15 %-st allapoole jäävad kontsentratsioonid. Sellisel juhul tuleb kalibreerimiskõverate täpsuse tagamiseks teostada täiendavad kalibreerimised – III lisa, 2. liide, punkt 1.5.5.2.

Seadmete elektromagnetiline ühilduvus (EMC) peab olema sellisel tasemel, et lisavigade tekkimise võimalus oleks võimalikult väike.

2.3.1.1.   Mõõtmisviga

Analüsaatori hälve nominaalsest kalibreerimisväärtusest ei tohi olla suurem kui ± 2 % lugemist või ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, arvestades suuremat.

Märkus: Kõnealuse normi tähenduses on täpsus määratletud analüsaatori lugemi hälbena nominaalsetest kalibreerimisväärtustest kasutades kalibreerimisgaasi (= tegelik väärtus).

2.3.1.2.   Korratavus

Korratavus, mis määratluse kohaselt on antud kalibreerimis- või võrdlusgaasile kümne korduva reageerimise 2,5-kordne standardhälve, ei tohi olla suurem kui ± 1 % mõõtepiirkonna lõppväärtusele vastavast kontsentratsioonist iga kasutatava vahemiku kohta üle 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C) või ± 2 % iga vahemiku kohta alla 155 osa miljoni kohta (või osa miljoni kohta C).

2.3.1.3.   Müra

Analüsaatori maksimaalne reaktsioon null- ja kalibreerimisgaasile või võrdlusgaasile iga kümne sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul ei tohi ületada 2 % kõikide kasutatavate piirkondade lõppväärtustest.

2.3.1.4.   Nullpunkti triiv

Nullpunkti triiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Nullreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon nullgaasile kolmekümne sekundi jooksul koos müraga.

2.3.1.5.   Võrdlustriiv

Võrdlustriiv ühe tunni jooksul peab olema alla 2 % madalaima kasutatava mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Võrdlusväärtus on määratluse kohaselt võrdlusreaktsiooni ja nullreaktsiooni vahe. Võrdlusreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon võrdlusgaasile 30 sekundi jooksul koos müraga.

2.3.1.6.   Tõusuaeg

Toore heitgaasi analüüsil ei tohi mõõtesüsteemi paigaldatud analüsaatori tõusuaeg ületada 2,5 sekundit.

MÄRKUS: Üksnes analüsaatori reaktsiooniaja hindamine ei võimalda kindlaks määrata kogu süsteemi sobivust siirdekatse tegemiseks. Mahud ja eriti tühimahud kogu süsteemis mõjutavad lisaks ülekandeajale proovivõtturist analüsaatorini ka tõusuaega. Ka analüsaatorisisesed ülekandeajad määratletakse analüsaatori reaktsiooniajana, nagu NOx analüsaatorite veeseparaatorid või konverter. Süsteemi kogureaktsiooniaja kindlaksmääramist on kirjeldatud 2. liite punktis 1.11.1.

2.3.2.   Gaasi kuivatamine

Kohaldatakse NRSC katsetsükliga samu nõudeid (punkt 1.4.2) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.

Valikulise gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside kontsentratsioonile peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel proovigaasist ei tohi kasutada keemilisi kuivateid.

2.3.3.   Analüsaatorid

Kohaldatakse NRSC katsetsükliga samu nõudeid (punkt 1.4.3) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.

Mõõdetavaid gaase analüüsitakse järgmiste mõõtevahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite korral võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.

2.3.3.1.   Süsinikoksiidi (CO) analüüs

Süsinikoksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

2.3.3.2.   Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs

Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittedispergeerivat infrapuna-absorbtsioonitüüpi (NDIR) analüsaatorit.

2.3.3.3.   Süsivesinike (HC) analüüs

Süsivesinike analüüsimisel kasutatakse kuumionisatsioondetektori tüüpi (HFID) analüsaatorit, mille korral detektor, ventiilid, torustik jne on kuumutatud selliselt, et gaasi temperatuur püsiks väärtusel 463 K (190 °C) ± 10 K.

2.3.3.4.   Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs

Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektori (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektori (HCLD) tüüpi analüsaatorit NO2/NO konverteriga, kui mõõtmine toimub kuival alusel. Niiskel alusel mõõtmise korral kasutatakse HCLD-analüsaatorit, mille konverteri temperatuur hoitakse üle 328 K (55 °C), tingimusel et veejahutuse kontrollimise (III lisa, 2. liide, punkt 1.9.2.2) tulemus on nõuetele vastav.

Nii CLD kui ka HCLD kasutamisel tuleb proovivõtutee hoida seina temperatuuril vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini kuiva mõõtmise korral ning kuni analüsaatorini niiske mõõtmise korral.

2.3.4.   Õhu ja kütuse suhte mõõtmine

Heitgaasi vooluhulga kindlaksmääramiseks vastavalt punktile 2.2.3 kasutatavate õhu ja kütuse suhte mõõtevahenditena võib kasutada suure mõõtepiirkonnaga õhu ja kütuse suhte andurit või tsirkoonium-tüüpi lambda-andurit.

Andur tuleb paigaldada vahetult väljalasketorule, kus heitgaasi temperatuur on vee kondenseerumise vältimiseks piisavalt kõrge.

Sisseehitatud elektroonikaga anduri täpsus peab olema vahemikus:

± 3 % lugemist λ < 2,

± 5 % lugemist 2 ≤ λ < 5,

± 10 % 5 ≤ λ

Eespool nimetatud täpsusnõude täitmiseks tuleb andur kalibreerida mõõtevahendi tootja juhiste kohaselt.

2.3.5.   Gaasiliste heitmete proovivõtt

2.3.5.1.   Toore heitgaasi vooluhulk

Toores heitgaasis sisalduvate heitmete arvutamisel kohaldatakse NRSC katsetsükliga samu nõudeid (punkt 1.4.4) vastavalt alljärgnevale kirjeldusele.

Gaasiliste heitmete proovivõtturid tuleb paigaldada vähemalt 0,5 meetri või väljalasketoru kolmekordsele läbimõõdule vastavale kaugusele (olenevalt sellest, kumb on suurem) heitgaasisüsteemi väljalaskeavast ülesvoolu ning piisavalt mootori lähedale, et tagada heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures vähemalt 343 K (70 °C).

Hargneva väljalasketorustikuga mitmesilindrilise mootori korral peab proovivõtturi sisselaskeava asuma piisavalt kaugel allavoolu, et tagada proovi esindavus kõigi silindrite keskmistele heitgaasikogustele. Mitmesilindriliste mootorite, näiteks V-mootorite korral, millel on väljalasketorustiku harude selgesti eristatavad rühmad, võib proovi võtta igast rühmast eraldi ning keskmise heitgaasikoguse välja arvutada. Kasutada võib teisi meetodeid, mille vastavus eespool nimetatud meetoditele on tõendatud. Väljalaskeheitmete arvutamisel tuleb kasutada mootori heitgaasi massvooluhulga koguväärtust.

Kui heitgaasi koostist mõjutab mis tahes heitgaasi järeltöötlusseadis, tuleb heitgaasiproov võtta nimetatud seadisest ülesvoolu I etapi katsete korral ja allavoolu II etapi katsete korral.

2.3.5.2.   Lahjendatud heitgaasi vooluhulk

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamisel kehtivad järgmised nõuded.

Mootori ja täisvoolu lahjendussüsteemi vaheline väljalasketoru süsteem peab vastama VI lisas esitatud nõuetele.

Gaasiliste heitmete proovivõttur(id) tuleb paigaldada lahjendustunnelisse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, ning tahkete heitmete proovivõtturi lähedusse.

Proovivõttu saab üldjuhul teha kahel viisil:

 saasteainete proovid kogutakse tsükli jooksul proovivõtukotti ning mõõdetakse pärast katse lõppemist;

 saasteainete proove võetakse pidevalt tsükli jooksul ning kogused integreeritakse üle tsükli. Selle meetodi kasutamine on kohustuslik HC ja NOx mõõtmisel.

Taustkontsentratsioonide mõõtmise proovid kogutakse lahjendustunnelist eespool proovivõtukotti ning lahutatakse heidete kontsentratsioonidest vastavalt 3. liite punktile 2.2.3.

2.4.   Tahkete heitmete kindlaksmääramine

Tahkete heitmete kindlaksmääramisel on vaja kasutada lahjendussüsteemi. Lahjendada võib osavoolu lahjendussüsteemi või täisvoolu lahjendussüsteemiga. Lahjendussüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et oleks täielikult välistatud vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemis ning et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult filtripesadest ülesvoolu oleks püsivalt 325 K (42 °C) ja 325 K (52 °C) vahel. Suure õhuniiskuse korral on lubatud lahjendusõhu kuivatamine enne selle sisenemist lahjendussüsteemi. Kui ümbritseva keskkonna temperatuur on alla 293 K (20 °C), on soovitatav lahjendusõhku eelsoojendada üle 303 K (30 °C). Lahjendusõhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tohi siiski olla üle 325 K (52 °C).

Tahkete heitmete proovivõttur peab asuma gaasiliste heitmete proovivõtturi läheduses ning selle paigaldamine peab vastama punkti 2.3.5 sätetele.

Tahkete heitmete massi määramiseks on vaja tahkete heitmete proovivõtusüsteemi, tahkete heitmete proovivõtufiltreid, mikrogrammkaalusid ja reguleeritava temperatuuri ja niiskusega kaalukambrit.

Osavoolu lahjendussüsteemi tehnilised andmed

Osavoolu lahjendussüsteemi ehitus peab võimaldama heitgaasivoolu jaotamist kaheks, millest väiksemat lahjendatakse õhuga ning kasutatakse seejärel tahkete heitmete kindlaksmääramiseks. Seetõttu on eriti tähtis täpselt kindlaks määrata lahjendusaste. Kasutada võib erinevaid jaotusmeetodeid, kusjuures kasutatavast jaotusviisist sõltuvad olulisel määral kasutatavad proovivõtuseadmed ja -toimingud (VI lisa, punkt 1.2.1.1).

Osavoolu lahjendussüsteemi juhtimiseks on nõutav süsteemi kiire reaktsiooniaeg. Süsteemi ülekandeaeg määratakse kindlaks vastavalt 2. liite punktis 1.11.1 kirjeldatud toimingule.

Kui heitgaasi vooluhulga mõõtesüsteemi (vt eelmist punkti) ja osavoolu lahjendussüsteemi ülekandeaeg on väiksem kui 0,3 s, võib kasutada sidusjuhtimist. Kui ülekandeaeg on suurem kui 0,3 s, tuleb kasutada eelsalvestatud katsel põhinevat ennetusjuhtimist. Sellisel juhul peab tõusuaeg olema ≤ 1 s ja kombineerimise viiteaeg ≤ 10 s.

Süsteemi kogureaktsiooniaeg tuleb projekteerida nii, et oleks tagatud tehkete heitmete esindava proovi G SE saamine, mis oleks proportsionaalne heitgaasi massvooluhulgaga. Proportsionaalsuse kindlaksmääramiseks viiakse läbi GSE regressioonianalüüs GEXHW suhtes minimaalse andmekogumissagedusega 5 Hz, mille juures peavad olema täidetud järgmised kriteeriumid:

 GSE ja GEXHW vahelise lineaarse regressiooni korrelatsioonitegur r2 ei tohi olla väiksem kui 0,95.

 GSE hinnangu standardviga GEXHW kohta ei tohi ületada 5 % GSE suurimast väärtusest.

 GSE lõikepunkt regressioonisirgega ei tohi olla suurem kui ± 2 % GSE suurimast väärtusest.

Valikuliselt võib teha eelkatse ning kasutada sellel saadud heitgaasi massvooluhulga signaali proovivõtuvoolu juhtimisel tahkete heitmete proovivõtusüsteemi („ennetusjuhtimine”). Selline toiming on nõutav, kui tahkete heitmete proovivõtusüsteemi ülekandeaeg t 50,P ja/või heitgaasi massvooluhulga signaali ülekandeaeg t 50,F on > 0,3 s. Osavoolu lahjendusüsteemi õige juhtimine on saavutatav siis, kui GSE -d juhtivat eelkatse GEXHW,pre ajajälge nihutada ennetusaja t 50,P + t 50,F võrra.

GSE ja GEXHW vahelise korrelatsiooni leidmiseks kasutatakse tegeliku katse ajal kogutud andmeid, kus GEXHW aeg on seatud GSE suhtes t50,F võrra (aja seadmisel ei kasutata t 50,P väärtust). St GEXHW ja GSE vaheline ajanihe on erinevus nende ülekandeaegades, mis määratakse kindlaks vastavalt 2. liite punktile 2.6.

Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb proovivõtu vooluhulga GSE täpsusele pöörata erilist tähelepanu siis, kui seda ei mõõdeta otseselt, vaid määratakse kindlaks vooluerinevuse mõõtmisega.

image

Sellisel juhul ei ole GTOTW ja GDILW täpsus ± 2 % piisav vastuvõetavate GSE täpsuste tagamiseks. Kui gaasi vooluhulk määratakse vooluerinevuste mõõtmisega, siis peab erinevuse maksimaalne viga olema selline, et lahjendusastme 15 korral on GSE täpsus ± 5 % piirides. Seda saab arvutada kõikide mõõtevahendite vigade ruutkeskmise väärtusena

GSE vastuvõetavad täpsused on saavutatavad ühega alljärgnevatest meetoditest:

a) GTOTW ja GDILW absoluutsed täpsused on ± 0,2 %, mis tagab lahjendusastme 15 korral GSE täpsuse ± 5 %. Suuremate lahjendusastmetega kaasnevad suuremad vead.

b) GTOTW kalibreeritakse GDILW suhtes nii, et saavutatakse punktis a nimetatud GSE täpsused. Vt kõnealuse kalibreerimise kohta üksikasjalikku teavet 2. liite punktist 2.6.

c) GSE täpsus leitakse kaudselt märgistusgaasiga, nt CO2 abil kindlaks määratud lahjendusastme alusel. Nõutavad on punktis a nimetatud GSE täpsused.

d) GTOTW ja GDILW absoluutne täpsus on ± 2 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, GTOTW ja GDILW vahelise erinevuse maksimaalne viga on 0,2 % ning lineaarsusviga on ± 0,2 % katse ajal registreeritud suurimast GTOTW väärtusest.

2.4.1.   Tahkete heitmete proovivõtufiltrid

2.4.1.1   Filtri tehnilised andmed

Sertifitseerimiskatsetel kasutatakse filtritena fluorosüsinikkattega klaaskiudfiltreid või fluorosüsinikul põhinevaid membraanfiltreid. Spetsiaalsetes rakendustes võib kasutatada muid filtrimaterjale. Kõigil filtritüüpidel peab olema vähemalt 99 %-ne 0,3 μm DOP (dioktüülftalaat) eraldusefektiivsus gaasi kiirusel filtri tööpinna juures vahemikus 35–100 cm/s. Laboritevaheliste või tootja ja tüübikinnitust andva asutuse vaheliste korrelatsioonikatsete korral tuleb kasutada sama kvaliteediga filtreid.

2.4.1.2   Filtri suurus

Tahkete heitmete filtrid peavad olema vähemalt 47 mm läbimõõduga (pinnasadestise ala läbimõõt 37 mm). Lubatud on kasutada suurema läbimõõduga filtreid (punkt 2.4.1.5).

2.4.1.3.   Põhi- ja abifiltrid

Lahjendatud heitgaasi proov võetakse katseseeria ajal järjestikku asetsevate filtrite paari abil (üks põhi- ja üks abifilter). Abifiltri kaugus põhifiltrist ei tohi olla üle 100 mm allavoolu ning see ei tohi põhifiltriga kokku puutuda. Filtreid võib kaaluda eraldi või paaris, nii et filtrite määrdunud pooled asetsevad vastamisi.

2.4.1.4.   Gaasi kiirus filtri tööpinna juures

Gaasi kiirus filtri tööpinna juures peab olema 35–100 cm/s. Rõhulangus katse alguse ja lõpu vahel ei tohi olla suurem kui 25 kPa.

2.4.1.5.   Filtri koormus

Soovitatav minimaalne filtri koormus levimumate filtrisuuruste kohta on esitatud alljärgnevas tabelis. Suuremate filtrite korral peab minimaalne filtri koormus olema 0,065 mg/1 000  mm2 filtripinna kohta.



Filtri läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav pinnasadestise läbimõõt

(mm)

Filtri soovitatav minimaalne koormus

(mg)

47

37

0,11

70

60

0,25

90

80

0,41

110

100

0,62

2.4.2.   Kaalumiskambri ja analüütiliste kaalude tehnilised andmed

2.4.2.1.   Kaalumiskambri tingimused

Tahkete heitmete filtrite konditsioneerimise ja kaalumise kambri (või ruumi) temperatuur peab olema vahemikus 295 K (22 °C) ± 3 K kogu filtrite konditsioneerimise ja kaalumise jooksul. Niiskus tuleb hoida kastepunktis 282,5 K ± 3 K (9,5 °C ± 3 °C) ning suhteline niiskus 45 % ± 8 %.

2.4.2.2.   Võrdlusfiltri kaalumine

Kambris (või ruumis) ei tohi olla mis tahes saastet (näiteks tolmu), mis võiks langeda tahkete heitmete filtritele nende stabiliseerumise ajal. Kõrvalekalded punktis 2.4.2.1 esitatud kaalumisruumi tehnilistest andmetest on lubatud juhul, kui nende kestus ei ületa 30 minutit. Kaalumisruum peaks enne töötajate sisenemist vastama ettenähtud nõuetele. Nelja tunni jooksul enne proovivõtufiltri (filtrite paari) kaalumist, kuid eelistatavalt samal ajal, tuleb kaaluda vähemalt kaks kasutamata võrdlusfiltrit või võrdlusfiltrite paari. Need peavad olema proovivõtufiltritega sama suurusega ja samast materjalist.

Kui võrdlusfiltrite (võrdlusfiltrite paari) keskmise kaal muutub proovivõtufiltrite kaalumise vahelisel ajal rohkem kui 10 μg, tuleb kõik proovivõtufiltrid kõrvaldada ja heitmekatset korrata.

Kui punktis 2.4.2.1 esitatud kaalumisruumi stabiilsuse kriteeriumid ei ole täidetud, kuid võrdlusfiltri (võrdlusfiltrite paari) kaalumise eespool nimetatud kriteeriumid on täidetud, võib mootori tootja valida, kas tunnistada proovivõtufiltrite kaalumise tulemused vastuvõetavaks või katsed kehtetuks, parandades viimase valiku korral kaalumisruumi juhtimissüsteemi ja korrates katset.

2.4.2.3.   Analüütilised kaalud

Kõigi filtrite masside määramiseks kasutatavate analüütiliste kaalude kaalude tootja poolt kinnitatud täpsus (standardhälve) peab olema 2 μg ja eraldusvõime 1 μg (1 koht = 1 μg).

2.4.2.4.   Staatilise elektri mõju kõrvaldamine

Staatilise elektri mõju kõrvaldamiseks neutraliseeritakse filtrid enne kaalumist, kasutades näiteks polooniumneutralisaatorit või samasuguse toimega seadet.

2.4.3.   Tahkete heitmete mõõtmise lisaspetsifikatsioonid

Kõik toore või lahjendatud heitgaasiga kokkupuutuvad lahjendus- ja proovivõtusüsteemi osad, alates väljalasketorust kuni filtripesadeni, peavad olema konstrueeritud nii, et tahkete heitmete sadestumine või muutumine oleks võimalikult väike. Kõik süsteemi osad peavad olema tehtud elektrit juhtivast materjalist, mis ei reageeri heitgaasi koostisosadega, ning need peavad olema elektrostaatiliste mõjude vältimiseks elektriliselt maandatud.




2. liide

KALIBREERIMISTOIMING (NRSC, NRTC) ( 22 )

▼B

1.   ANALÜÜSISEADMETE KALIBREERIMINE

1.1.   Sissejuhatus

Kõiki analüsaatoreid tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesoleva standardi täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Käesolevas lõikes kirjeldatakse sellist kalibreerimismeetodit, mida kasutatakse 1. liite punktis 1.4.3. nimetatud analüsaatorite kalibreerimisel.

1.2.   Kalibreerimisgaasid

Kalibreerimisgaaside säilitusajast tuleb kinni pidada.

Kalibreerimisgaaside tootja poolt ettenähtud säilitusaja lõppemise kuupäev registreeritakse.

1.2.1.   Puhtad gaasid

Gaaside nõuetekohast puhtust määratletakse allpool esitatud saaste piirnormide abil. Kättesaadavad peavad olema järgmised gaasid:

 puhastatud lämmastik

 (saastumine ≤ 1 osa miljoni kohta C, ≤ 1 osa miljoni kohta CO, ≤ 400 osa miljoni kohta CO2, ≤ 0,1 osa miljoni kohta NO)

 puhastatud hapnik

 (puhtus > 99,5 mahuprotsenti O2)

 vesiniku ja heeliumi segu

 (40 ± 2 % vesinikku, ülejäänud osa heelium)

 (saastumine ≤ 1 osa miljoni kohta C, ≤ 400 osa miljoni kohta ►M1  CO2  ◄ )

 puhastatud sünteetiline õhk

 (saastumine ≤ 1 osa miljoni kohta C, ≤ 1 osa miljoni kohta CO, ≤ 400 osa miljoni kohta CO2, ≤ 0,1 osa miljoni kohta NO)

 (hapnikusisaldus 18–21 mahuprotsenti)

1.2.2.   Kalibreerimis- ja võrdlusgaasid

Kättesaadavad peavad olema järgmise keemilise koostisega gaaside segud:

 C3H8 ja puhastatud sünteetiline õhk (vt punkt 1.2.1)

 CO ja puhastatud lämmastik

 NO ja puhastatud lämmastik (selles kalibreerimisgaasis sisalduv NO2 kogus ei tohi moodustada üle 5 % NO sisaldusest)

 O2 ja puhastatud lämmastik

 CO2 ja puhastatud lämmastik

 CH4 ja puhastatud sünteetiline õhk

 C2H6 ja puhastatud sünteetiline õhk

Märkus: Lubatud on muud gaasikombinatsioonid tingimusel, et gaasid ei reageeri üksteisega.

Kalibreerimis- ja võrdlusgaasi tegelik kontsentratsioon peab olema ± 2 % nimiväärtusest. Kalibreerimisgaasi kõik kontsentratsioonid väljendatakse mahu alusel (mahuprotsendina või mahu väärtusena osades miljoni kohta).

Kalibreerimis- ja võrdlusgaaside saamiseks võib kasutada ka gaasijaoturit, mille abil gaasi lahjendatakse puhastatud N2-ga või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseade peab võimaldama lahjendatud kalibreerimisgaaside kontsentratsiooni määrata ± 2 % täpsusega.

▼M3

Kõnealune täpsus tähendab, et segamiseks kasutatavad põhigaasid peavad riiklike või rahvusvaheliste standardite kohaselt olema teada vähemalt ± 1 % täpsusega. Kõiki segamisseaded hõlmavaid kalibreerimisi kontrollitakse 15–50 % ulatuses mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Esimest kontrollimise ebaõnnestumisel võib teha lisakontrollimise, kasutades muud kalibreerimisgaasi.

Valikuliselt võib segamisseadet kontrollida ka olemuselt lineaarse vahendiga, näiteks kasutades NOd CLDga. Vahendi võrdlusväärtus kohandatakse sellega vahetus ühenduses oleva võrdlusgaasiga. Segamisseadet kontrollitakse kasutatavatel seadeväärtustel ning selle nimiväärtust võrreldakse vahendi mõõdetud kontsentratsiooniga. Nende erinevus peab igas punktis olema vahemikus ± 1 % nimiväärtusest.

Kasutada võib ka muid meetodeid, mis põhinevad heal inseneritaval ning mille kasutamine on hõlmatud pooltega eelnevalt kokku lepitud.

Märkus: Analüsaatori täpse kalibreerimiskõvera koostamiseks on soovitatav kasutada täppisgaasijaoturit täpsusega vahemikus ± 1 %. Gaasijaoturi kalibreerib vahendi tootja.

▼B

1.3.   Analüsaatorite ja proovivõtusüsteemi töö

Analüsaatoritega töötamisel tuleb järgida seadme tootja poolt antud käivitamis- ja kasutusjuhendeid. Arvesse tuleb võtta punktides 1.4–1.9 esitatud miinimumnõudeid.

1.4.   Lekkimiskatse

Süsteemi katsetatakse lekkimiste suhtes. Proovivõttur ühendatakse heitgaasisüsteemist lahti ning ots suletakse. Analüsaatori pump peab olema sisse lülitatud. Pärast esialgset stabiliseerumisaega peavad kõik voolumõõturid olema nullis. Vastupidisel juhul kontrollitakse proovivõtutorusid ning viga parandatakse. Maksimaalne lubatav lekkimisaste vaakumi poolel on 0,5 % kontrollitava süsteemi osa läbivast vooluhulgast. Analüsaatori voolusid ja möödavoolusid võib kasutada tegeliku vooluhulga hindamiseks.

Teise meetodina võib rakendada kontsentratsiooni astmelist muutmist proovivõtutoru alguses ümberlülitamise teel nullgaasilt võrdlusgaasile.

Kui mõõteseade näitab pärast nõuetekohast ajavahemikku algkontsentratsioonist madalamat kontsentratsiooni, viitab see kalibreerimise või lekkega seotud probleemidele.

1.5.   Kalibreerimismenetlus

1.5.1.   Mõõteseadmete koost

Mõõteseadmed kalibreeritakse ja kalibreerimiskõveraid kontrollitakse võrdlusgaasiga. Kasutatakse samasuguseid gaasikulu määrasid nagu heitgaasi proovivõtul.

1.5.2.   Soojendusaeg

Soojendusaeg peab vastama tootja soovitustele. Kui see ei ole kindlaks määratud, soovitatakse analüsaatoreid soojendada vähemalt kaks tundi.

1.5.3.   Analüsaatorid NDIR ja HFID

Analüsaator NDIR reguleeritakse vastavalt vajadusele ning analüsaatori HFID leek optimeeritakse (punkt 1.8.1).

1.5.4.   Kalibreerimine

Kõik tavapäraselt kasutatavad mõõtepiirkonnad tuleb kalibreerida.

CO, CO2, NOx, HC ja O2 analüsaatorid nullitakse puhastatud sünteetilise õhu (või lämmastiku) abil.

Analüsaatoritesse juhitakse vastavad kalibreerimisgaasid, väärtused registreeritakse ja määratakse kindlaks kalibreerimiskõver vastavalt punktile 1.5.6.

Nullväärtust kontrollitakse veelkord ning vajaduse korral korratakse kalibreerimisprotseduuri.

1.5.5.   Kalibreerimiskõvera kindlaksmääramine

1.5.5.1.   Üldised juhised

►M3  Analüsaatori kalibreerimiskõver leitakse vähemalt kuue võimalikult ühtlaselt paikneva kalibreerimispunkti (välja arvatud nullpunkt) abil. ◄ Kõrgeim nimikontsentratsioon peab olema vähemalt 90 % skaala lõppväärtusest.

Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil. Kui tulemuse polünoomiaste on suurem kui 3, peab kalibreerimispunktide arv (nullpunkt kaasa arvatud) olema vähemalt võrdne kõnealuse polünoomi astmega ± 2.

▼M3

Kalibreerimiskõver ei tohi iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest erineda rohkem kui ± 2 % ning nullpunktis rohkem kui ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest.

▼B

Kalibreerimiskõver ja kalibreerimispunktid võimaldavad kontrollida, kas kalibreerimine on teostatud õigesti. Analüsaatori kohta tuleb esitada erinevad, eelkõige järgmised andmed:

 mõõtepiirkond,

 tundlikkus,

 kalibreerimise kuupäev.

1.5.5.2.   Kalibreerimine skaala lõppväärtusest 15 % madalamas piirkonnas

Analüsaatori kalibreerimiskõver määratakse vähemalt viie kalibreerimispunkti (välja arvatud nullpunkt) abil, mis on paigutunud nii, et 50 % punktidest on skaala lõppväärtusest 10 % madalamad.

Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil.

▼M3

Kalibreerimiskõver ei tohi iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest erineda rohkem kui ± 4 % ning nullpunktis rohkem kui ± 0,3 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest.

▼B

1.5.5.3.   Alternatiivsed meetodid

Kasutada võib alternatiivset tehnoloogiat (näiteks arvutit, mõõtepiirkonna elektroonilist kontrollimist jne), kui suudetakse tõestada, et selle täpsus on samaväärne.

1.6.   Kalibreerimise kontrollimine

Kõiki tavaliselt kasutatavaid tööpiirkondi tuleb enne iga analüüsimist kontrollida järgmise korra kohaselt.

Kalibreerimist kontrollitakse nullgaasi ja võrdlusgaasi abil, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % mõõtepiirkonna skaala lõppväärtusest.

Kui kahes kõnealuses punktis ei ole erinevus saadud väärtuse ja kindlaksmääratud etalonväärtuse vahel suurem kui ± 4 % skaala lõppväärtusest, võib reguleerimiskarakteristikuid muuta. Muul juhul tuleb kindlaks määrata uus kalibreerimiskõver punkti 1.5.4 kohaselt.

1.7.   NOX konverteri kasuteguri katse

Lämmastikdioksiidi (NO2) lämmastikoksiidiks (NO) muundamiseks kasutatava konverteri kasutegurit katsetatakse punktide 1.7.1–1.7.8 (joonis 1) kohaselt.

1.7.1.   Katse ettevalmistamine

Joonisel 1 (vt ka 1. liite punkt 1.4.3.5) esitatud katseskeemi ning allpool esitatud menetlust kasutades saab konverterite kasutegurit määrata osonaatori abil.

image Joonis 1 NO2 konverteri kasuteguri määramise seadme skeem

1.7.2.   Kalibreerimine

Analüsaatorid CLD ja HCLD kalibreeritakse kõige sagedamini kasutatavas mõõtepiirkonnas null- ja võrdlusgaasi kasutades tootja tehniliste andmete kohaselt (NO sisaldus peab moodustama 80 % mõõtepiirkonnast ning gaaside segu NO2 kontsentratsioon peab olema alla 5 % NO kontsentratsioonist). NOX analüsaator peab olema NO asendis, et võrdlusgaas ei läbiks konverterit. Kontsentratsiooni näit tuleb registreerida.

1.7.3.   Arvutamine

NOX konverteri kasutegur arvutatakse järgmiselt:

image

a)

NOx kontsentratsioon punkti 1.7.6 kohaselt;

b)

NOx kontsentratsioon punkti 1.7.7 kohaselt;

c)

NO kontsentratsioon punkti 1.7.4 kohaselt;

d)

NO kontsentratsioon punkti 1.7.5 kohaselt.

1.7.4.   Hapniku lisamine

T-liitmiku kaudu lisatakse gaasivoolule pidevalt hapnikku või nullõhku, kuni saadud näit on ligikaudu 20 % väiksem punktis 1.7.2 esitatud kalibreerimiskontsentratsioonist. (Analüsaator on NO režiimis.)

Kontsentratsiooni väärtus (c) tuleb registreerida. Osonaator on kogu toimingu jooksul väljalülitatud.

1.7.5.   Osonaatori sisselülitamine

Seejärel lülitatakse osonaator sisse, et tekitada piisavalt osooni, millega alandatakse NO kontsentratsiooni 20 protsendini (minimaalselt 10 %) punktis 1.7.2 esitatud kalibreerimiskontsentratsioonist. Kontsentratsiooni väärtus (d) tuleb registreerida. (Analüsaator on NO režiimis.)

1.7.6.   NOx režiim

Seejärel lülitatakse NO analüsaator NOX režiimi selliselt, et gaasisegu (koostisega NO, NO2, O2 ja N2) liigub nüüd läbi konverteri. Kontsentratsiooni väärtus (a) registreeritakse. (Analüsaator on NOx režiimis).

1.7.7.   Osonaatori väljalülitamine

Osonaator on nüüd väljalülitatud. Punktis 1.7.6 kirjeldatud gaaside segu liigub läbi konverteri detektorisse. Kontsentratsiooni väärtus (b) registreeritakse. (Analüsaator on NOx režiimis.)

1.7.8.   NO režiim

NO režiimi lülitamisel, kui osonaator on väljalülitatud, katkestatakse ka hapniku või sünteetilise õhu liikumine. Analüsaatori NOx näidu kõrvalekalle punkti 1.7.2 kohasel mõõtmisel saadud väärtusest võib olla kuni ± 5 %. (Analüsaator on NO režiimis.)

1.7.9.   Katseintervall

Konverteri kasutegurit tuleb katsetada enne NOX analüsaatori iga kalibreerimist.

1.7.10.   Kasuteguri nõue

Konverteri kasutegur ei tohi olla alla 90 %, kuid suurem 95 % line kasutegur on väga soovitatav.

Märkus: Kui osonaator ei suuda punkti 1.7.5 kohaselt vähendada kontsentratsiooni analüsaatori kõige tavalisemas tööpiirkonnas 80 protsendilt 20 protsendile, tuleb vähenemise saavutamiseks kasutada suurimat mõõtepiirkonda.

1.8.   Leekionisatsioondetektori (FID) reguleerimine

1.8.1.   Detektori tundlikkuse optimeerimine

HFID tuleb reguleerida seadme tootja poolt ettenähtud nõuete kohaselt. Tundlikkuse optimeerimiseks kõige tavalisemas tööpiirkonnas tuleks kasutada võrdlusgaasi, milleks on propaani sisaldav õhk.

Pärast kütuse ja õhuvoolu reguleerimist tootja soovituste kohaselt juhitakse analüsaatorisse 350 ± 75 osa miljoni kohta C võrdlusgaasi. Etteantud kütusekulule vastav tundlikkus määratakse võrdlusgaasi ja nullgaasi tundlikkuse erinevuse põhjal. Kütusekulu reguleeritakse astmeliselt tootja poolt ettenähtud väärtusest üles- ja allapoole. Registreeritakse võrdlus- ja nullgaasi tundlikkused kõnealuste kütusekulude korral. Võrdlus- ja nullgaasi tundlikkuse erinevus esitatakse graafikuna ning kütusekulu reguleeritakse vastavalt kõvera sellele poolele, mis vastab suurematele väärtustele.

1.8.2.   Süsivesiniku kalibreerimistegurid

Analüsaator kalibreeritakse propaani sisaldava õhu ja puhastatud sünteetilise õhu abil vastavalt punktile 1.5.

Kaliibrimistegurid määratakse pärast analüsaatori kasutuselevõtmist ning pärast suuremate hooldustööde teostamist. Teatava konkreetse süsivesiniku kaliibrimistegur (Rf) on FIDi C1-lugemi ja silindris oleva gaasi kontsentratsiooni suhe, väljendatuna osades miljoni kohta C1 väärtusena.

Katsegaasi kontsentratsioon peab andma näidu, mis moodustab ligikaudu 80 % mõõteskaala lõppväärtusest. Kontsentratsioon peab olema teada täpsusega ± 2 %, võrrelduna mahus väljendatud gravimeetrilise standardiga. Peale selle tuleb gaasisilindrit eelkonditsioneerida 24 tundi temperatuuril 298 K (25 °C) ± 5 K.

Kasutatavad katsegaasid ja soovitatavad suhtelised kaliibrimistegurid on järgmised:



—  metaan ja puhastatud sünteetiline õhk:

1,00 ≤ Rf ≤ 1,15

—  propeen ja puhastatud sünteetiline õhk

0,90 ≤ Rf ≤ 1,1

—  tolueen ja puhastatud sünteetiline õhk:

0,90 ≤ Rf ≤ 1,10

Need väärtused vastavad propaani ja puhastatud sünteetilise õhu kaliibrimisteguri (Rf) väärtusele 1,00.

1.8.3.   Hapniku interferentsi kontrollimine

▼M3

Hapniku interferentsi kontrollitakse analüsaatori kasutuselevõtmisel ning pärast pikemaid hooldusvälpi.

Valitakse selline mõõtepiirkond, et hapniku interferentsi kontrollgaasid jäävad ülemise 50 % alasse. Katse tehakse nõuetele vastavalt seatud ahju temperatuuriga.

1.8.3.1.   Hapniku interferentsi kontrollgaasid

Hapniku interferentsi kontrollgaasid sisaldavad propaani koos 350 ± 75 osa miljoni kohta C süsivesinikega. Kalibreerimisgaasi kontsentratsiooni väärtuse kõrvalekalded määratakse kindlaks kõikide koos lisanditega süsivesinike kromatograafilise analüüsiga või dünaamilise segamisega. Lämmastik on täitehapniku peamine lahjendi. Diiselmootorite katsetamiseks nõutavad segud on järgmised:



O2 kontsentratsioon

Täitegaas

21 (20–22)

Lämmastik

10 (9–11)

Lämmastik

5 (4–6)

Lämmastik

1.8.3.2.   Toiming

a) Analüsaator nullistatakse.

b) Analüsaatori võrdlusväärtus leitakse 21 %-se hapnikuseguga.

c) Kontrollitakse veel kord nullreaktsiooni. Kui nullreaktsioon on muutunud rohkem kui 0,5 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, korratakse punkte a ja b.

d) Sisestatakse 5 ja 10 %-sed hapniku interferentsi kontrollgaasid.

e) Kontrollitakse veel kord nullreaktsiooni. Kui nullreaktsioon on muutunud rohkem kui ± 1 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest, korratakse katset.

f) Hapniku interferents (% O2I) arvutatakse mõlema punktis d nimetatud seguga järgmiselt:

image

A

=

punktis b kasutatava võrdlusgaasi süsivesinike kontsentratsioon (osa miljoni kohta C)

B

=

punktis b kasutatavate hapniku interferentsi kontrollgaaside süsivesinike kontsentratsioon (osa miljoni kohta C)

C

=

analüsaatori reaktsiooniaeg

image

D = analüsaatori reaktsiooni protsentuaalne väärtus mõõtepiirkonna lõppväärtusest A suhtes

g) Kõikide hapniku interferentsi kontrollgaaside hapniku interferentsi % (% O2I) peab enne katset olema väiksem kui ± 3,0 %.

h) Kui hapniku interferents on suurem kui ± 3,0 %, tuleb tootja ettenähtud väärtustest suuremat või väiksemat õhu vooluhulka astmeliselt reguleerida, korrates iga vooluhulga korral punktis 1.8.1 ettenähtud toimingut.

i) Kui hapniku interferents on pärast õhu vooluhulga reguleerimist suurem kui ± 3,0 %, tuleb muuta kütuse vooluhulka või proovivõtu vooluhulka, korrates iga uue seade korral punktis 1.8.1 ettenähtud toimingut.

j) Kui hapniku interferents on ikkagi suurem kui ± 3,0 %, tuleb analüsaator, FID kütus või põlemisõhk enne katset parandada või asendada. Seejärel tuleb käesolevas punktis esitatud toimingut parandatud või asendatud seadme või gaasidega korrata.

▼B

1.9.   Interferentsi toime analüsaatorite NDIR ja CLD korral

Heitgaasis sisalduvate muude kui analüüsitavate gaaside toime võib näitu mitmel viisil häirida. NDIR mõõteseadmete korral esinev interferents on positiivne juhul, kui häiriv gaas avaldab mõõdetava gaasiga samalaadset mõju, kuid vähemal määral. NDIR mõõteseadmete korral esineb negatiivne interferents juhul, kui häiriv gaas laiendab mõõdetava gaasi neeldumisriba, ning CLD mõõteseadmete korral siis, kui häiriv gaas summutab kiirgust. Interferentsi kontrollitakse punktde 1.9.1 ja 1.9.2 kohaselt enne analüsaatorite esmakordset kasutuselevõttu ning pärast suuremate hooldustööde teostamist.

1.9.1.   CO analüsaatori interferentsi kontrollimine

CO analüsaatori töötamist võivad häirida vesi ja CO2. Seetõttu juhitakse CO2 võrdlusgaas, mille kontsentratsioon on 80–100 % katse suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest, mullidena läbi ruumitemperatuuril oleva vee ning registreeritakse analüsaatori näit. Analüsaatori näit ei tohi erineda üle 1 % skaala lõppväärtusest, kui mõõtepiirkond on võrdne 300 osa miljoni kohta, või üle 3 osa miljoni kohta, kui mõõtepiirkond on alla 300 osa miljoni kohta.

1.9.2.   NOx analüsaatori summutuse kontrollimine

CLD (ja HCLD) analüsaatorite korral tuleb tähelepanu pöörata kahele gaasile. Need on CO2 ja veeaur. Kõnealuste gaaside jahutav toime on võrdeline nende kontsentratsiooniga ning seetõttu tuleb katseliselt kindlaks määrata jahutus katses esinevate suurimate eeldatavate kontsentratsioonide korral.

1.9.2.1.   CO2 summutuskontroll

CO2 võrdlusgaas kontsentratsiooniga 80–100 % suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest juhitakse läbi NDIR analüsaatori ning CO2 väärtus registreeritakse väärtusena A. Seejärel lahjendatakse võrdlusgaasi ligikaudu 50 % NO võrdlusgaasiga ning juhitakse läbi NDIR ja (H)CLD analüsaatorite, kusjuures CO2 ja NO väärtused registreeritakse vastavalt väärtusena B ja C. Seejärel CO2 voolamine katkestatakse ja läbi (H)CLD juhitakse ainult NO võrdlusgaas ning NO väärtus registreeritakse väärtusena D.

Summutus arvutatakse järgmiselt:

image

ja ei tohi olla suurem kui 3 % skaala lõppväärtusest.

Kus:

A

:

lahjendamata CO2 kontsentratsioon mõõdetud analüsaatoriga NDIR, %

B

:

lahjendatud CO2 kontsentratsioon mõõdetud analüsaatoriga NDIR, %

C

:

lahjendatud NO kontsentratsioon mõõdetuna CLD-analüsaatoriga, osades miljoni kohta

D

:

lahjendamata NO kontsentratsioon mõõdetuna CLD-analüsaatoriga, osades miljoni kohta

▼M1

1.9.2.2.   Vesijahutuskatse

▼M3

Seda kontrolli rakendatakse ainult niiske gaasi kontsentratsiooni mõõtmisel. Veejahutuse arvutamisel peab arvesse võtma, et NO võrdlusgaas lahjendatakse veeauruga ning veeauru kontsentratsiooni segus tuleb suurendada, et see vastaks eeldatavale kontsentratsioonile katse ajal. NO võrdlusgaas, mille kontsentratsioon moodustab 80–100 % tavalise mõõtepiirkonna lõppväärtusest, juhitakse läbi (H)CLD ning NO väärtus registreeritakse suurusena D. Seejärel juhitakse NO gaas mullidena läbi toatemperatuuriga vee ja (H)CLD ning NO väärtus registreeritakse suurusena C. Määratakse kindlaks vee temperatuur ning registreeritakse see suurusena F. Määratakse kindlaks küllastunud auru rõhk, mis vastab barbotööri veetemperatuurile (F), ning registreeritakse see suurusena G. Segu veeauru kontsentratsioon (%) arvutatakse järgmiselt:

▼M1

image

ja registreeritakse väärtusena H. Eeldatav lahjendunud NO võrdlusgaasi sisaldus (veeaurus) arvutatakse järgmiselt:

image

▼M3

ja registreeritakse suurusena De. Diiselmootorite heitgaaside korral arvutatakse katse ajal eeldatav heitgaaside veeauru kontsentratsioon (%) eeldusel, et kütuses sisalduvate H ja C aatomite suhe on 1,8/1 kas heitgaaside suurima CO2 kontsentratsiooni või lahjendamata CO2 võrdlusgaasi kontsentratsiooni (A mõõdetuna vastavalt punktile 1.9.2.1) alusel järgmiselt:

▼M1

Hm = 0,9 × A

ja registreeritakse väärtusena Hm.

Vesijahutus arvutatakse järgmiselt:

image

ja ei tohi olla suurem kui 3 % kogu mõõtepiirkonnast.

De

:

eeldatav lahjendunud NO sisaldus (ppm)

C

:

lahjendunud NO sisaldus (ppm)

Hm

:

veeauru suurim sisaldus (%)

H

:

veeauru tegelik sisaldus (%)

NB:

On oluline, et sellel katsel oleks NO2 sisaldus NO võrdlusgaasis nii väike kui võimalik, sest jahutuse arvutustes ei ole arvesse võetud NO2 absorbeerumist vees.

▼B

1.10.   Kalibreerimise sagedus

Analüsaatorid tuleb punkti 1.5 kohaselt kalibreerida vähemalt iga kolme kuu järel või iga kord pärast süsteemi sellist remontimist või muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.

▼M3

1.11.

Kalibreerimise lisanõuded toore heitgaasi mõõtmiseks NRTC katse ajal

1.11.1.   Analüütilise süsteemi reaktsiooniaja kontrollimine

Süsteemi seaded peavad reaktsiooniaja hindamisel olema täpselt samad kui katsemõõtmistel (st rõhk, vooluhulgad, analüsaatorite filtrite seaded ja kõik muud reaktsiooniaega mõjutavad tegurid). Reaktsiooniaeg määratakse kindlaks gaasi vahetamisega vahetult proovivõtturi sisselaskeava juures. Gaasi vahetamine peab toimuma vähem kui 0,1 sekundiga. Katses kasutatavad gaasid peavad põhjustama vähemalt 60 % FS kontsentratsioonimuutuse.

Kõikide gaaside kontsentratsioonijäljed tuleb registreerida. Reaktsiooniaeg on määratletud kui gaasi vahetamise ja vastava kontsentratsioonimuutuse registreerimise ajavahe. Süsteemi reaktsiooniaeg (t90) moodustub viiteajast ja mõõtedetektori tõusuajast. Viiteaeg on määratletud ajana gaasi vahetamisest (t0) kuni 10 %-ni reaktsiooni lõppväärtusest. Tõusuaeg on määratletud reaktsiooni kasvamise ajana 10 %-lt ja 90 %-ni reaktsiooni lõppväärtusest (t90 – t10).

Analüsaatori ja heitgaasi vooluhulga signaalide ajaliseks ühtlustamiseks toore heitgaasi mõõtmise korral on ülekandeaeg määratletud ajana gaasi vahetamisest (t0) kuni 50 %-ni reaktsiooni lõppväärtusest.

Süsteemi reaktsiooniaeg peab kõikide piiratud komponentide (CO, NOx, HC) ja kasutatavate mõõtepiirkondade korral olema = 10 sekundit tõusuajaga = 2,5 sekundit.

1.11.2.   Märgistusgaasi analüsaatori kalibreerimine heitgaasi vooluhulga mõõtmiseks

Märgistusgaasi kontsentratsiooni mõõtmise analüsaatori kasutamisel tuleb see kalibreerida standardgaasi abil.

Kalibreerimiskõver leitakse vähemalt 10 kalibreerimispunkti (välja arvatud nullpunkt) abil, mis paiknevad nii, et pooled punktidest asuvad vahemikus 4–20 % ning ülejäänud on vahemikus 20–100 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Kalibreerimiskõver arvutatakse vähimruutude meetodil.

Kalibreerimiskõver ei tohi erineda mõõtepiirkonna 20–100 % osa iga kalibreerimispunkti nimiväärtusest rohkem kui ± 1 %. Kalibreerimiskõver ei tohi erineda mõõtepiirkonna 4–20 % osa nimiväärtustest rohkem kui ± 2 %.

Enne katset analüsaator nullistatakse ja tehakse selle võrdluskatse, kasutades nullgaasi ja võrdlusgaasi, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % mõõtepiirkonna lõppväärtusest.

▼B

2.   TAHKETE OSAKESTE MÕÕTESÜSTEEMI KALIBREERIMINE

2.1.   Sissejuhatus

Iga komponenti tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesolevas standardis ettenähtud täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Käesolevas osas kirjeldatakse III lisa 1. liite punktis 1.5 ja V lisas nimetatud osade kalibreerimismeetodit.

▼M3

2.2.   Gaasi vooluhulga mõõturite või voolumõõteriistade kalibreerimine peab vastama rahvusvahelistele ja/või siseriiklikele standarditele

Mõõdetud väärtuse maksimaalne hälve mõõtevahendi näidust tohib olla ± 2 %.

Osavoolu lahjendussüsteemide korral tuleb proovivõtu vooluhulga GSE täpsusele pöörata erilist tähelepanu siis, kui seda ei mõõdeta otseselt, vaid määratakse kindlaks vooluerinevuse mõõtmisega.

image

Sellisel juhul ei ole GTOTW ja GDILW täpsus ± 2 % piisav vastuvõetavate GSE täpsuste tagamiseks. Kui gaasi vooluhulk määratakse vooluerinevuste mõõtmisega, siis peab erinevuse maksimaalne viga olema selline, et lahjendusastme 15 korral on GSE täpsus ± 5 % piirides. Seda saab arvutada kõikide mõõtevahendite vigade ruutkeskmise väärtusena.

▼B

2.3.   Lahjendusastme kontrollimine

Kui kasutatakse tahkete osakeste proovivõtusüsteeme ilma EGA-ta (V lisa, punkt 1.2.1.1), tuleb lahjendusastet kontrollida iga uue mootoripaigalduse korral nii, et mootor töötab ja teostatakse kas CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmisi toores ja lahjendatud heitgaasis.

Mõõdetud lahjendusaste peab olema ± 10 % piirides CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmistel arvutatud lahjendusastmest.

2.4.   Osavoolu tingimuste kontrollimine

Heitgaasi kiiruse diapasooni ja rõhu võnkumisi kontrollitakse ning reguleeritakse vajaduse korral V lisa punkti 1.2.1.1, EP, nõuete kohaselt, kui need on kohaldatavad.

2.5.   Kalibreerimisintervallid

Kulumõõteseadmeid tuleb kalibreerida vähemalt iga kolme kuu järel või iga kord pärast süsteemi sellist muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.

▼M3

2.6.   Osavoolu lahjendussüsteemidele esitatavad kalibreerimise lisanõuded

2.6.1.   Regulaarne kalibreerimine

Kui proovivõtugaasi vooluhulk määratakse kindlaks vooluerinevuse mõõtmisega, tuleb voolumõõtur või vooluhulga mõõtevahend kalibreerida, kasutades ühte järgmistest toimingutest, nii et tunnelisse suunatud proovivooluhulga GSE täpsusnõuded vastavad I liite punktis 2.4 esitatud nõuetele:

GDILW voolumõõtur on ühendatud järjestikku GTOTW voolumõõturiga ning nende kahe voolmõõturi erinevus kalibreeritakse vähemalt 5le punktile, nii et vooluhulga väärtused asuvad võrdselt katse ajal kasutatava GDILW madalaima väärtuse ja GTOTW väärtuse vahel. Kasutada võib lahjendustunneli möödavoolu.

Kalibreeritud massvooluhulga mõõtevahend on ühendatud järjestikku GTOTW voolumõõturiga ning katsel kasutatava väärtuse täpsust kontrollitakse. Seejärel ühendatakse kalibreeritud massvooluhulga mõõtevahend järjestikku GDILW voolumõõturiga ning selle täpsust kontrollitakse vähemalt 5 lahjendustmele vahemikus 3–50 vastava väärtusega, mis valitakse katsel kasutatava GTOTW alusel.

Ülekandetoru TT võetakse väljalasketorult lahti ning ülekandetoruga ühendatakse kalibreeritud ja GSE mõõtmiseks sobiva mõõtepiirkonnaga vooluhulga mõõtevahend. Seejärel reguleeritakse GTOTW katsel kasutatavale väärtusele ning GDILW reguleeritakse järjestikuliselt vähemalt viiele väärtusele, mis vastavad lahjendusastmele q vahemikus 3–50. Teise võimalusena võib kasutada tunneli möödavooluna spetsiaalset kalibreerimisvooluteed, kuid lahjendusõhu koguvooluhulk läbi vastavate mõõturite hoitakse tegeliku katse väärtustel.

Märgistusgaas sisestatakse ülekandetorusse TT. Märgistusgaas võib olla heitgaasi komponent, näiteks CO2 või NOx. Pärast lahjendamist tunnelis mõõdetakse märgistusgaasi komponent. Seda tehakse viie lahjendusastmega vahemikus 3–50. Proovivõtu vooluhulga täpsus määratakse kindlaks lahjendusastme q alusel

image

GSE täpsuse tagamiseks tuleb arvestada gaasianalüsaatorite täpsusi.

2.6.2.   Süsinikuvoolu kontrollimine

Süsinikuvoolu kontrollimine, kasutades tegelikku heitgaasi on väga soovitatav mõõtmis- ja juhtimisprobleemide avastamiseks ning osavoolu lahjendussüsteemi nõuetekohase talitluse kontrollimiseks. Süsinikuvoolu tuleks kontrollida vähemalt uue mootori paigaldamisel või oluliste muudatuste korral katsekambri konfiguratsioonis.

Mootoril lastakse töötada suurima pöördemomendi koormusel ja pöörlemissagedusel või mis tahes muul püsitalitlusrežiimil, mille korral tekib rohkem kui 5 % CO2. Osavoolu lahjendussüsteemi kasutatakse lahjendusastmega umbes 15/1.

2.6.3.   Katse-eelne kontrollimine

Katse-eelne kontrollimine tehakse kahe tunni jooksul enne katset järgmiselt:

Voolumõõturite täpsust kontrollitakse kalibreerimisel kasutatava meetodiga vähemalt kahes punktis, kasutades GDILW vooluhulga väärtuseid, mis vastavad katses kasutatava GTOTW väärtuse lahjendusastmetele vahemikus 5–15.

Kui eespool kirjeldatud kalibreerimistoimingute registreeritud andmete alusel on võimalik tõendada voolumõõturi kalibreeringu püsivust pikemas ajavahemikus, võib katse-eelse kontrollimise ära jätta.

2.6.4.   Ülekandeaja kindlaksmääramine

Süsteemi seaded peavad ülekandeaja hindamisel olema täpselt samad mis katsemõõtmiste ajal. Ülekandeaeg määratakse kindlaks järgmise meetodiga:

Proovivõtturi lähedale sellega järjestikku ühendatakse proovivõtu vooluhulgaga sobiva mõõtepiirkonnaga sõltumatu võrdlusvoolumõõtur. Kõnealuse voolumõõturi ülekandeaeg peab olema väiksem kui 100 ms reaktsiooniaja mõõtmisel kasutatavast vooluastme suurusest, selle voolutakistus peab olema piisavalt madal, et see ei mõjutaks osavoolu lahjendussüsteemi dünaamilist jõudlust ning see peab vastama heale inseneritavale.

Osavoolu lahjendussüsteemi siseneva heitgaasi vooluhulka (või heitgaasi vooluhulga arvutamisel õhu vooluhulka) muudetakse astmeliselt madalalt vooluhulgalt vähemalt 90 %-le mõõtepiirkonna lõppväärtusest. Astmelise muutuse päästiksündmus peab olema sama, mida kasutatakse ennetusjuhtimise käivitamiseks tegeliku katse ajal. Heitgaasi vooluhulga astmestiimuli väärtus ja voolumõõturi reaktsioon registreeritakse sagedusega vähemalt 10 Hz.

Nende andmete alusel määratakse osavoolu lahjendussüsteemi ülekandeaeg, mis on aeg astmestiimuli algusest kuni voolumõõturi 50 %-se reaktsioonini. Samal viisil leitakse ka osavoolu lahjendussüsteemi GSE signaali ja heitagaasi voolumõõturi GEXHW signaali ülekandeaeg. Neid signaale kasutatakse pärast igat katset tehtaval regressioonikontrollil (I liite punkt 2.4).

Arvutust korratakse vähemalt viie tõusu ja languse stiimuli kohta ning tulemused keskmistatakse. Saadud väärtusest lahutatakse võrdlusvoolumõõturi sisemine ülekandeaeg (< 100 ms). See on osavoolu lahjendussüsteemi „ennetusväärtus”, mida kasutatakse vastavalt I liite punktile 2.4.

3.   CVS-SÜSTEEMI KALIBREERIMINE

3.1.   Üldsätted

CVS-süsteemi kalibreerimiseks kasutatakse täpset voolumõõturit ja kasutustingimuste mõõtmiseks vajalikke vahendeid.

Süsteemi läbivat vooluhulka mõõdetakse erinevatel vooluhulga juhtseadetel ning süsteemi juhtimisparameetrid mõõdetakse ja seostatakse vooluhulgaga.

Kasutada võib erinevaid voolumõõturite tüüpe, nt kalibreeritud Venturi toru, kalibreeritud laminaarvoolumõõturit, kalibreeritud turbiinmõõturit.

3.2.   Mahtpumba (PDP) kalibreerimine

Kõik pumbaga seotud parameetrid mõõdetakse samaaegselt pumbaga järjestiku ühendatud kalibreerimise Venturi toru parameetritega. Leitakse arvutatud vooluhulga (m3/min, arvestades pumba sisselaske absoluutset rõhku ja temperatuuri) sõltuvus korrelatsioonifunktsioonist, mille väärtus vastab pumba parameetrite teatavale kombinatsioonile. Avaldatakse pumba vooluhulga ja korrekatsioonifunktsiooni sõltuvust kirjeldav lineaarvõrrand. Kui CVS-süsteemil on mitu kiirust, siis kalibreeritakse kõik kasutatavad piirkonnad.

Kalibreerimise ajal hoitakse püsivat temperatuuri.

Kõikide kalibreerimise Venturi toru ja CVS pumba vaheliste ühenduste ja kanalite lekked tuleb hoida väiksemad kui 0,3 % madalaimast vooluhulgast (suurim takistus ja madalaim PDP kiirus).

3.2.1.   Andmete analüüsimine

Õhu vooluhulk (Qs) arvutatakse iga takistusseade korral (vähemalt 6 punkti) standardtingimustes tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal m3/min. Õhu vooluhulk arvutatakse seejärel ümber pumba vooluhulgaks (V0) m3/pöörde kohta pumba sisselaskeava absoluutset temperatuuri ja rõhku arvestades järgmiselt:

image

kus

Qs

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K) (m3/sek)

T

=

temperatuur pumba sisselaskeava juures (K)

pA

=

absoluutne rõhk pumba sisselaskeava juures (pB – p1) (kPa)

n

=

pumba pöörlemissagedus (pööret/s)

Pumba rõhukõikumiste ning nihkemäära vastastikuse mõju kompenseerimiseks arvutatakse pumba pöörlemissageduse, rõhkude vahe pumba sisse- ja väljalaskeava juures ja pumba absoluutse väljalaskerõhu vaheline korrelatsioonifunktsioon (X0) järgmiselt:

image

kus

Δpp

=

rõhkude vahe pumba sisse- ja väljalaskeavade juures (kPa)

pA

=

absoluutne väljalaskerõhk pumba väljalaskeava juures (kPa)

Kalibreerimisvõrrandi koostamiseks tehakse vähimruutude meetodi lineaarne kohandus:

image

D0 ja m on vastavalt lõikepunkti ning tõusu konstandid, mis kirjeldavad regressioonijooni.

Mitme kiirusega CVS-süsteemi korral peavad pumba erinevatele vooluhulkadele vastavad kalibreerimiskõverad olema ligikaudu paralleelsed ning lõikepunktiväärtused (D0) peavad pumba vooluhulga vähenemisel kasvama.

Võrrandi abil arvutatud väärtused peavad vastama V0 mõõdetud väärtustele täpsusega ± 0,5 %. m väärtus on iga pumba korral erinev. Tahkete heitmete juurdevoolu tõttu väheneb ajapikku pumba libisemismäär, mida kajastavad madalamad m väärtused. Seetõttu tuleb kalibreerida pumba kasutuselevõtmisel, pärast suuremaid hooldustöid ning juhul, kui kogu süsteemi kontrollimine (punkt 3.5) viitab libisemismäära muutumisele.

3.3.   Venturi toru kalibreerimine kriitilise vooluga (CFV)

CFV kalibreerimisel võetakse aluseks Venturi toru kriitilise voolu võrrand. Gaasi vooluhulk on sisselaskerõhu ja temperatuuri funktsioon, nagu on näha järgmisest valemist:

image

kus

Kv

=

kalibreerimiskoefitsient

pA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

3.3.1.   Andmete analüüsimine

Õhu vooluhulk (Qs) arvutatakse iga takistusseade korral (vähemalt 8 punkti) standardtingimustes tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal m3/min. Kalibreerimiskoefitsient iga punkti kohta arvutatakse kalibreerimisandmete põhjal järgmiselt:

image

kus

Qs

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K) (m3/sek)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

pA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

Kriitilise voolu piirkonna määramiseks esitatakse Kv Venturi toru sissevoolurõhu funktsioonina. Kriitilise (tõkestatud) voolu korral on Kv väärtus suhteliselt püsiv. Rõhu langedes (vaakum kasvab) Venturi toru tõkestus kaob ning Kv väheneb, mis näitab et CFVd kasutatakse väljaspool lubatavat piirkonda.

Kv keskmine väärtus ja standardhälve arvutatakse vähemalt kaheksas kriitilise voolu piirkonna punktis. Standardhälbe erinevus ei tohi olla suurem kui ± 0,3 % Kv keskmisest väärtusest.

3.4.   Eelhelikiirusega Venturi toru (SSV) kalibreerimine

SSV kalibreerimisel võetakse aluseks eelhelikiirusega Venturi toru vooluvõrrand. Gaasi vooluhulk on sisselaskerõhu ja temperatuuri funktsioon, rõhulangus SSV sisselaskeava ja kaela vahel, nagu on näha järgmisest valemist:

image

kus

A0 = konstantide ja ühikute teisendamise kogum

= 0,00611 SI süsteemühikutes

image

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

Cd

=

SSV vooluhulgategur

PA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

r

=

SSV kaela ja absoluutse staatilise sisselaskerõhu suhe =

image

β

=

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru siseläbimõõdu suhe = image

3.4.1.   Andmete analüüsimine

Õhu vooluhulk (QSSV) arvutatakse iga vooluhulga seade korral (vähemalt 16 seadet) standardtingimustes tootja poolt ettenähtud meetodil voolumõõturi andmete põhjal m3/min. Vooluhulgategur arvutatakse iga seade kohta kalibreerimisandmete põhjal järgmiselt:

image

kus

QSSV

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K), m3/s

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

r

=

SSV kaela ja absoluutse staatilise sisselaskerõhu suhe =

image

β

=

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru siseläbimõõdu suhe = image

Eelhelikiirusega voolu piirkonna määramiseks esitatakse Cd Reynoldsi arvu funktsioonina SSV kaelas. Re SSV kaelas arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

A1

=

konstantide ja ühikute teisendamise kogum

image

QSSV

=

õhu vooluhulk standardtingimustes (101,3 kPa, 273 K), m3/s

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

μ

=

gaasi absoluutne või dünaamiline viskoossus, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

b

=

empiiriline konstant

image

S

=

empiiriline konstant = 110,4 K

Kuna QSSV on Re valemi liige, tuleb arvutusi alustada kalibreerimise Venturi toru vabalt valitud QSSV või Cd väärtustega ning korrata arvutusi kuni QSSV lähenemiseni. Konvergentsimeetodi täpsus peab olema ± 0,1 % või suurem.

Saadud kalibreerimiskõvera kohandusvalemi abil saadud arvutuslikud Cd väärtused peavad vähemalt kuueteistkümnes eelhelikiirusega voolu punktis olema ± 0,5 % iga kalibreerimispunkti mõõdetud Cd väärtusest.

3.5.   Kogu süsteemi vastavustõendamine

Kogu CVS proovivõtusüsteemi ja analüüsisüsteemi täpsuse kindlaksmääramiseks juhitakse tavatalitlusel kasutatavasse süsteemi teadaolev kogus heitgaasi. Saasteaine analüüsimine ja massi arvutamine toimub III lisa 3. liite punkti 2.4.1 kohaselt, välja arvatud propaani korral, kui HC koefitsiendi 0,000479 asemel kasutatakse koefitsienti 0,000472. Kasutatakse ühte kahest järgmisest meetodist.

3.5.1.   Voolu mõõtmine kriitilise avaga

CVS-süsteemi juhitakse kalibreeritud kriitilise ava kaudu teadaolev kogus puhast gaasi (propaan). Kui sisselaskerõhk on piisavalt kõrge, siis ei sõltu kriitilise ava abil reguleeritav vooluhulk väljalaskerõhust (kriitiline vool). CVS-süsteemi kasutatakse nagu tavalise heitgaasikatse ajal umbes 5–10 minutit. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass. Selliselt kindlaksmääratud mass peab vastama süsteemi juhitud gaasi teadaolevale massile täpsusega ± 3 %.

3.5.2.   Mõõtmine gravimeetrilisel meetodil

Propaaniga täidetud väikese silindri kaal määratakse kindlaks täpsusega ± 0,01 g. CVS-süsteemi kasutatakse nagu tavalise heitgaasikatse ajal umbes 5–10 minutit, juhtides sinna samal ajal süsinikmonooksiidi või propaani. Kasutatud puhta gaasi kogus määratakse massierinevuste mõõtmisega. Gaasiproovi analüüsitakse tavaliste vahenditega (proovivõtukoti abil või integreerimismeetodil) ning arvutatakse gaasi mass. Selliselt kindlaksmääratud mass peab vastama süsteemi juhitud gaasi teadaolevale massile täpsusega ± 3 %.

▼B




3. liide

▼M3

ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED

▼B

1.    ►M3  ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED – NRSC KATSE ◄

1.1.   Gaasiliste heitmete andmete hindamine

Gaasiliste heitmete hindamiseks arvestatakse välja mõõteseadme näidu keskmine väärtus iga katserežiimi viimase 60 sekundi jooksul ning kui kasutatakse süsiniku tasakaalumeetodit, määratakse mõõteseadme näidu keskmiste väärtuste põhjal vastavate kalibreerimisandmetele igas katserežiimis HC, CO NOX ja CO2 keskmised kontsentratsioonid (conc). Võib kasutada teistsugust registreerimisviisi, kui see kindlustab samaväärsete andmete saamise.

Keskmisi taustkontsentratsioone (concd) võib määrata lahjendatud õhu proovivõtukottide lugemite või pidevate (ilma kotte kasutamata) taustlugemite ja vastavate kalibreerimisandmete alusel.

▼M3

1.2.   Tahked heitmed

Tahkete heitmete hindamisel registreeritakse igas režiimis läbi filtrite voolavate proovide kogumassid (MSAM, i). Filtrid asetatakse tagasi kaalumiskambrisse ning konditsioneeritakse vähemalt üks tund, kuid mitte kauem kui 80 tundi, mille järel need kaalutakse. Registreeritakse filtrite brutokaal ning lahutatakse omakaal (vt III lisa, punkt 3.1). Tahkete heitmete mass (Mf ühefiltrimeetodi ja Mf,i mitmefiltrimeetodi korral) on põhi- ja abifiltritele kogunenud tahkete heitmete masside summa. Taustkorrigeerimise korral tuleb registreerida filtreid läbiva lahjendusõhu mass (MDIL) ja tahkete heitmete mass (Md). Enam kui ühe mõõtmise korral tuleb välja arvutada jagatis Md/MDIL iga üksiku mõõtmise kohta ning saadud väärtused keskmistada.

▼B

1.3.   Gaasiliste heitmete arvutamine

Katseprotokolli kantavad lõplikud katsetulemused saadakse järgmiste toimingute abil:

▼M3

1.3.1.   Heitgaasi vooluhulga määramine

Heitgaasi vooluhulk (GEXHW) määratakse iga katserežiimi kohta kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.3.

Täisvoolu lahjendussüsteemi kasutamise korral määratakse lahjendatud heitgaasi summaarne vooluhulk iga katserežiimi kohta kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktile 1.2.4.

1.3.2.   Korrektsioon kuivalt niiskele alusele

Kuiv/niiske parand (GEXHW) määratakse iga katserežiimi kohta kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.3.

GEXHW kasutamisel arvutatakse mõõdetud kontsentratsioon ümber niiskele alusele järgmise valemiga, kui kontsentratsiooni ei ole juba mõõdetud niiskel alusel:

conc (niiske) = kw × conc (kuiv)

Toorele heitgaasile:

image

Lahjendatud heitgaasile:

image

või

image

Lahjendusõhule:

image

image

image

Sisselaskeõhule (kui erineb lahjendusõhust):

image

image

image

kus

Ha

:

sisselaskeõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

Hd

:

lahjendusõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

Rd

:

lahjendusõhu suhteline niiskus (%)

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pd

:

lahjendusõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa).

Märkus: H a ja H d võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

1.3.3.   NOx niiskuskorrektsioon

NOx heitmete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes teguritega KH, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

Ta

:

õhutemperatuur (K)

Ha

:

sisselaskeõhu niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta):

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa).

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

1.3.4.   Heitmete massvooluhulga arvutamine

Heitmete massvooluhulk arvutatakse iga katserežiimi kohta järgmiselt:

a) Toorele heitgaasile ( 23 ): image

b) Lahjendatud heitgaasile: ( 24 ) image

kus

concc on taustkorrigeeritud kontsentratsioon

image

image

või

DF = 13,4/concCO2

Tegurit u-niiske kasutatakse vastavalt tabelile 4:



Tabel 4. Teguri u-niiske väärtused erinevate heitmekomponentide jaoks

Gaas

U

conc

NOx

0,001587

osa miljoni kohta

CO

0,000966

osa miljoni kohta

HC

0,000479

osa miljoni kohta

CO2

15,19

protsenti

HC tihedus põhineb süsiniku ja vesiniku keskmisel suhtel 1:1,85.

1.3.5.   Eriheidete arvutamine

Kõigi üksikute komponentide eriheite väärtus (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

kus

image

Eespool kirjeldatud arvutustes kasutatud kaalutegurid ja katserežiimide arvud (n) vastavad III lisa punktile 3.7.1.

1.4.   Tahkete heitmete arvutamine

Tahkete heitmete kogused arvutatakse järgmiselt:

1.4.1.   Tahkete heitmete niiskuskorrektsiooni tegur

Diiselmootorite tahkete heitmete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse tahkete heitmete massvooluhulka ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes teguriga Kp, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

Ha : sisselaskeõhu niiskus, vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

1.4.2.   Osavoolu lahjendussüsteem

Tahkete heitmete lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega. Võib rakendada lahjenduskiiruse erinevat tüüpi juhtimist, mistõttu kasutatakse ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massvooluhulga arvutamiseks GEDF erinevaid meetodeid. Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete moodide (i) keskmistel väärtustel.

1.4.2.1.   Isokineetilised süsteemid

GEDFW,i = GEXHW,i × qi

image

kus r on isokineetilise proovivõtturi Ap ja väljalasketoru AT ristlõikepindalade suhe:

image

1.4.2.2.   Süsteemid, milles mõõdetakse CO2 või NOx kontsentratsiooni

GEDFW,i = GEXHW,i × qi

image

kus

ConcE

=

märgistusgaasi niiske kontsentratsioon toores heitgaasis

ConcD

=

märgistusgaasi niiske kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis

ConcA

=

märgistusgaasi niiske kontsentratsioon lahjendusõhus

Kuival alusel mõõdetud kontsentratsioonid arvutatakse ümber niiskele alusele punkti 1.3.2 kohaselt.

1.4.2.3.   Süsteemid, milles kasutatakse CO2 mõõtmist ja süsiniku tasakaalu meetodit

image

kus

CO2D

=

lahjendatud heitgaasi CO2 kontsentratsioon

CO2 A

=

lahjendusõhu CO2 kontsentratsioon

(kontsentratsioonid mahuprotsentidena niiskel alusel)

Võrrand põhineb süsiniku tasakaalu eeldusel (mootorisse sisenevad süsinikuaatomid eralduvad süsinikdioksiidina) ning arvutamisel kasutatakse järgmisi tehteid:

GEDWF, i = GEXHW, i × qi

ja

image

1.4.2.4.   Süsteemid, milles kasutatakse vooluhulga mõõtmist

GEDFW,i = GEXHW,i × qi

image

1.4.3.   Täisvoolu lahjendussüsteem

Tahkete heitmete lõplikud registreeritavad katsetulemused saadakse järgmiste toimingutega.

Kõik arvutused põhinevad proovivõtuaja individuaalsete moodide (i) keskmistel väärtustel.

GEDFW,i = GTOTW,i

1.4.4.   Tahkete heitmete massvooluhulga arvutamine

Tahkete heitmete massvooluhulk arvutatakse järgmiselt:

ühefiltrimeetodi korral:

image

kus

Katsetsükli (GEDFW)aver määratakse kindlaks proovivõtuajal saadud individuaalsete moodide keskmiste väärtuste summeerimisega:

image

image

kus i = 1,… n

Mitmefiltrimeetodi korral:

image

kus i = 1,… n

Tahkete heitmete massvooluhulka võib taustkorrigeerida järgmiselt:

Ühefiltrimeetodi korral:

image

Kui teostatakse rohkem kui üks mõõtmine, asendatakse (Md/MDIL) väärtusega (Md/MDIL)aver

image

või

DF = 13,4/conc CO2

Mitmefiltrimeetodi korral:

image

Kui teostatakse rohkem kui üks mõõtmine, asendatakse (Md/MDIL) väärtusega (Md/MDIL)aver.

image

või

DF = 13,4 / concCO2

1.4.5.   Eriheidete arvutamine

Tahked eriheited PT (g/kWh) arvutatakse järgmiselt: ( 25 )

Ühefiltrimeetodi korral:

image

Mitmefiltrimeetodi korral:

image

1.4.6.   Efektiivne kaalutegur

Ühefiltrimeetodi korral arvutatakse iga režiimi efektiivne kaalutegur WFE,i järgmiselt:

image

kus i = l,… n.

Efektiivsete kaalutegurite väärtuse erinevus III lisa punktis 3.7.1 esitatud kaalutegurite väärtustest võib olla kuni ± 0,005 (absoluutväärtus).

▼M3

2.   ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSED (NRTC KATSE)

Käesolevas jaos kirjeldatakse kahte mõõtmispõhimõtet saasteheitmete arvutamiseks NRTC katsetsüklis:

 gaasiliste komponentide koguseid mõõdetakse toorest heitgaasist reaalajas ning tahkete heitmete kogused määratakse kindlaks kasutades osavoolu lahjendussüsteemi,

 gaasiliste ja tahkete heitmete kogused määratakse kindlaks, kasutades täisvoolu lahjendussüsteemi (CVS-süsteem).

2.1.   Gaasiliste heitmekoguste arvutamine toores heitgaasis ning tahkete heitmete koguste arvutamine osavoolu lahjendussüsteemis

2.1.1.   Sissejuhatus

Heitmete massi arvutamiseks kasutatakse gaasiliste komponentide hetkeliste kontsentratsioonide signaale, mis korrutatakse heitgaasi hetkelise massvooluhulga. Heitgaasi massvooluhulka võib mõõta otseselt või arvutada III lisa 1. liite punktis 2.2.3 kirjeldatud meetoditega (sisselaskeõhu ja kütuse vooluhulga mõõtmine, märgistusgaasi meetod, sisselaskeõhu ja kütuse suhte mõõtmine). Erilist tähelepanu tuleb pöörata erinevate vahendite reaktsiooniaegadele. Selliseid erinevusi tuleb arvestada signaalide ajalise ühtlustamisega.

Tahkete heitmete korral kasutatakse massvooluhulga signaale osavoolu lahjendussüsteemi juhtimisel proovide võtmiseks proportsionaalselt heitgaasi massvooluhulgaga. Proportsionaalsuse õigsust kontrollitakse proovivõtu vooluhulga ja heitgaasi vooluhulga vahelise regressioonianalüüsiga, mida on kirjeldatud III lisa 1. liite punktis 2.4.

2.1.2.   Gaasiliste komponentide kindlaksmääramine

2.1.2.1.   Heitmete massi arvutamine

Saasteainete mass Mgas (g/katse kohta) määratakse kindlaks, arvutades heidete hetkelised massid saasteainete toorete kontsentratsioonide alusel, tabelis 4 esitatud u väärtused (vt ka punkt 1.3.4) ja heitgaasi massvooluhulga, mis on ühtlustatud ülekandeajaga, ning summeerides hetkväärtused üle tsükli. Kontsentratsioone tuleks eelistatavalt mõõta niiskel alusel. Kuival alusel mõõtmise korral tuleb enne edasisi arvutusi teha hetkeliste kontsentratsioonide alljärgnevalt kirjeldatud korrektsioon kuivalt niiskele alusele.



Tabel 4. Teguri u-niiske väärtused erinevate heitmekomponentide jaoks

Gaas

u

conc

NOx

0,001587

osa miljoni kohta

CO

0,000966

osa miljoni kohta

HC

0,000479

osa miljoni kohta

CO2

15,19

protsenti

HC tihedus põhineb süsiniku ja vesiniku keskmisel suhtel 1:1,85.

Kasutatakse järgmist valemit:

image

kus

u

=

heitmekomponendi ja heitgaasi tiheduste suhe

conci

=

vastava komponendi hetkkontsentratsioon toores heitgaasis (osa miljoni kohta)

GEXHW, i

=

heitgaasi hetkeline massvooluhulk (kg/s),

f

=

andmete kogumise sagedus (Hz)

n

=

mõõtmiste arv

NOx koguse arvutamisel kasutatakse alljärgnevalt kirjeldatud niiskuskorrektsiooni tegurit k H.

Mõõdetud hetkkontsentratsioon teisendatakse alljärgneva kirjelduse kohaselt niiskele alusele, kui kontsentratsiooni ei ole juba mõõdetud niiskel alusel

2.1.2.2.   Korrektsioon kuivalt niiskele alusele

Kui hetkkontsentratsioonid on mõõdetud kuival alusel, tuleb need teisendada niiskele alusele järgmiste valemitega:

image

kus

image

milles

image

kus

concCO2

=

kuiva CO2 kontsentratsioon (%)

concCO

=

kuiva CO kontsentratsioon (%)

Ha

=

sisselaskeõhu niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

2.1.2.3.   NOx korrigeerimine niiskuse ja temperatuuri suhtes

NOx heidete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu NOx kontsentratsioon korrigeeritakse ümbritseva õhu niiskuse ja temperatuuri suhtes järgmises valemis antud tegurite abil:

image

milles

Ta

=

sisselaskeõhu temperatuur, K

Ha

=

sisselaskeõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

image

kus

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

▼M6

2.1.2.4.    Heitmete erimasside arvutamine

Heitmete erimassid (g/kWh) arvutatakse iga koostisaine puhul järgmisel viisil:

image

kus:

Mgas,cold

=

gaasiliste saasteainete kogumass külmkäivitustsükli jooksul (g);

Mgas,hot

=

gaasiliste saasteainete kogumass kuumkäivitustsükli jooksul (g);

Wact,cold

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh);

Wact,hot

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh).

▼M3

2.1.3.   Tahkete heitmete koguste kindlaksmääramine

▼M6

2.1.3.1.    Heitmete massi arvutamine

Tahkete heitmete masside PT,cold and MPT,hot (g/katse) arvutamisel kasutatakse üht järgmistest meetoditest:

a)  image

milles:

MPT

=

MPT,cold külmkäivitustsükli jooksul;

MPT

=

MPT,hot kuumkäivitustsükli jooksul;

Mf

=

tsükli ajal kogutud tahkete heitmete mass (mg);

MEDFW

=

tsükli ekvivalentse lahjendatud heitgaasi kogumass (kg);

MSAM

=

tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi mass (kg).

Tsükli jooksul tekkinud ekvivalentse lahjendatud heitgaasi kogumass arvutatakse järgmiselt:

image

image

image

milles:

GEDFW,i

=

ekvivalentse lahjendatud heitgaasi massivoolu hetkkiirus (kg/s);

GEXHW,i

=

heitgaasi massivoolu hetkkiirus (kg/s);

qi

=

hetkelahjendusaste;

GTOTW,i

=

lahjendatud heitgaasi massivoolu hetkkiirus lahjendustunnelis (kg/s);

GDILW,i

=

lahjendusõhu massivoolu hetkkiirus (kg/s);

f

=

andmevõtusagedus (Hz);

n

=

mõõtmiste arv.

b)  image

milles:

MPT

=

MPT,cold külmkäivitustsükli jaoks;

MPT

=

MPT,hot kuumkäivitustsükli jaoks;

Mf

=

tsükli ajal kogutud tahkete heitmete mass (mg);

rs

=

tsükli keskmine proovivõtusuhe,

milles:

image

MSE

=

tsükli heitgaasiproovi mass (kg);

MEXHW

=

tsükli heitgaasi kogu massivool (kg);

MSAM

=

tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi mass (kg);

MTOTW

=

lahjendustunnelit läbiva lahjendatud heitgaasi mass (kg).

MÄRKUS: pidevproovivõtusüsteemide korral on MSAM ja MTOTW võrdsed.

▼M3

2.1.3.2.   Tahkete heitmete niiskuskorrektsiooni tegur

Diiselmootorite tahkete heitmete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse tahkete heitmete kontsentratsiooni ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga Kp, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

Ha = sisselaskeõhu niiskus, vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta

image

Ra

:

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

:

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

:

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

▼M6

2.1.3.3    Heitmete erimasside arvutamine

Heitmete erimassid (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

milles:

MPT,cold

=

tahkete heitmete mass külmkäivitustsükli jooksul (g/katse);

MPT,hot

=

tahkete heitmete mass kuumkäivitustsükli jooksul (g/katse);

Kp,cold

=

tahkete heitmete niiskuskorrektsioonitegur külmkäivitustsükli jooksul;

Kp,hot

=

tahkete heitmete niiskuskorrektsioonitegur kuumkäivitustsükli jooksul;

Wact,cold

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh);

Wact,hot

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh).

▼M3

2.2.   Gaasiliste ja tahkete heitmete koguste kindlaksmääramine, kasutades täisvoolu lahjendussüsteemi

Lahjendatud heitgaasis sisalduvate heidete arvutamiseks on vaja teada lahjendatud heitgaasi massvooluhulka. Lahjendatud heitgaasi koguvooluhulk tsüklis MTOTW (kg/katse kohta) arvutatakse tsüklis mõõdetud väärtuste ja vooluhulga mõõtmise seadme vastavate kalibreerimisandmete alusel (V0 PDP, K V CFV, C d SSV korral): kasutatada võib punktis 2.2.1 kirjeldatud vastavaid meetodeid. Kui tahkete heitmete (MSAM) ja gaasiliste saasteainete koguproovimass ületab 0,5 % CVS koguvooluhulgast (MTOTW), reguleeritakse CVS vooluhulka MSAM suhtes või suunatakse tahkete heitmete proovivõtuvool vooluhulga mõõtmise seadmest eespool CVSi tagasi.

2.2.1.   Heitgaasi vooluhulga määramine

PDP-CVS-süsteem

Tsükli massvooluhulk arvutatakse lahjendatud heitgaasi temperatuuri hoidmisel soojusvaheti abil tsükli vältel vahemikus ± 6 K järgmiselt:

image

kus

MTOTW

=

tsükli lahjendatud heitgaasi mass niiskel alusel

V0

=

katsetingimustel ühele pumbapöördele vastav pumbatava gaasi ruumala (m3/pöörde kohta)

NP

=

pumba pöörete koguarv katse kohta

pB

=

õhurõhk katsekambris (kPa)

p1

=

rõhulangus õhurõhust madalamale pumba sisselaske juures (kPa)

T

=

tsükli lahjendatud heitgaasi keskmine temperatuur pumba sisselaske juures (K)

Voolu kompenseerimise süsteemi kasutamisel (st soojusvahetita) arvutatakse heitmete hetkmassid ning integreeritakse need üle tsükli. Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkmass järgmiselt:

image

kus

NP, i = pumba pöörete koguarv ajavahemikus

CFV-CVS-süsteem

Tsükli massvooluhulk arvutatakse lahjendatud heitgaasi temperatuuri hoidmisel soojusvaheti abil tsükli vältel vahemikus ± 11 K järgmiselt:

image

kus

MTOTW

=

tsükli lahjendatud heitgaasi mass niiskel alusel

t

=

tsükli kestus (s)

KV

=

Venturi toru kriitilise voolu standardtingimustele vastav kalibreerimiskoefitsient

pA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

Voolu kompenseerimise süsteemi kasutamisel (st soojusvahetita) arvutatakse heitmete hetkmassid ning integreeritakse need üle tsükli. Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkmass järgmiselt:

image

kus

Δti = ajavahemik (s)

SSV-CVS-süsteem

Tsükli massvooluhulk arvutatakse lahjendatud heitgaasi temperatuuri hoidmisel soojusvaheti abil tsükli vältel vahemikus ± 11 K järgmiselt:

image

kus

image

A0 = konstantide ja ühikute teisendamise kogum

= 0,006111 SI ühikutes

image

d

=

SSV kaela läbimõõt (m)

Cd

=

SSV vooluhulgategur

PA

=

absoluutne rõhk Venturi toru sisselaskeava juures (kPa)

T

=

temperatuur Venturi toru sisselaskeava juures (K)

r

=

SSV kaela ja absoluutse staatilise sisselaskerõhu suhe =

image

β

=

SSV kaela läbimõõdu d ja sisselasketoru läbimõõdu suhe =

image

Voolu kompenseerimise süsteemi kasutamisel (st soojusvahetita) arvutatakse heitmete hetkmassid ning integreeritakse need üle tsükli. Sellisel juhul arvutatakse lahjendatud heitgaasi hetkmass järgmiselt:

image

kus

image

Δti = ajavahemik (s)

Reaalajalist arvutust tuleb alustada kas mõistliku Cd väärtusega, näiteks 0,98, või mõistliku Qssv väärtusega. Kui arvutust alustatakse Qssv väärtuse etteandmisega, kasutatakse Qssv algväärtust Re hindamiseks.

Kõikide heitmekatsete ajal peab SSV kaela Reynoldsi arv olema vahemikus, mida kasutati 2. liite punktis 3.2 kindlaks määratud kalibreerimiskõvera leidmisel.

2.2.2.   NOx niiskuskorrektsioon

NOx heitmed sõltuvad ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu temperatuuri ja niiskuse suhtes järgmise valemiga leitavate tegurite abil:

image

kus

Ta

=

õhu temperatuur (K)

Ha

=

sisselaskeõhu absoluutne niiskus (vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta)

image

kus

Ra

=

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

=

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

=

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

2.2.3.   Heitmete massvooluhulga arvutamine

2.2.3.1.   Püsiva massvooluhulgaga süsteemid

Soojusvahetiga süsteemide korral arvutatakse saasteainete mass MGAS (g/katse kohta) järgmise valemiga:

MGAS = u × conc × MTOTW

kus

u

=

heitmekomponendi ja heitgaasi tiheduste suhe, mis on esitatud punkti 2.1.2.1 tabelis 4

conc

=

integreerimisega (kohustuslik NOx ja HC korral) või proovivõtukotiga mõõtmisega saadud tsükli keskmised taustkorrigeeritud kontsentratsioonid (osa miljoni kohta)

MTOTW

=

punkti 2.2.1 kohaselt kindlaks määratud tsükli lahjendatud heitgaasi kogumass (kg)

NOx heitmed sõltuvad ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga k H punktis 2.2.2 esitatud kirjelduse kohaselt.

Kuival alusel mõõdetud kontsentratsioonid teisendatakse niiskele alusele punkti 1.3.2 kohaselt.

2.2.3.1.1.   Taustkorrigeeritud kontsentratsioonide kindlaksmääramine

Saasteainete netokontsentratsioonide leidmiseks lahutatakse mõõdetud kontsentratsioonidest gaasiliste saasteainete keskmine taustkontsentratsioon lahjendusõhus. Taustkontsentratsioonide keskmised väärtused saab kindlaks määrata proovivõtukoti meetodiga või integreerimisega pideva mõõtmise korral. Kasutatakse järgmist valemit:

conc = conce – concd × (1 – (1/DF)),

kus

conc

=

vastava saasteaine kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis, mida on korrigeeritud vastava saasteaine sisalduvuse alusel lahjendusõhus (osa miljoni kohta)

conce

=

vastava saasteaine kontsentratsioon lahjendatud heitgaasis (osa miljoni kohta)

concd

=

vastava saasteaine mõõdetud kontsentratsioon lahjendusõhus (osa miljoni kohta)

DF

=

lahjendusaste

Lahjendustegur arvutatakse järgmiselt:

image

2.2.3.2.   Voolu kompenseerimisega süsteemid

Soojusvahetita süsteemide korral leitakse saasteainete mass MGAS (g/katse kohta), arvutades heitmete hetkmassid ja integreerides hetkväärtuseid üle tsükli. Ka rakendatakse taustkorrigeerimist otseselt kontsentratsiooni hetkväärtusele. Kasutatakse järgmisi valemeid:

image

kus

conce, i

=

vastava saasteaine mõõdetud hetkkontsentratsioon lahjendatud heitgaasis (osa miljoni kohta)

concd

=

vastava saasteaine mõõdetud kontsentratsioon lahjendusõhus (osa miljoni kohta)

u

=

heitmekomponendi ja heitgaasi tiheduste suhe, mis on esitatud punkti 2.1.2.1 tabelis 4

MTOTW, I

=

lahjendatud heitgaasi hetkmass (punkt 2.2.1) (kg)

MTOTW

=

tsükli lahjendatud heitgaasi kogumass (punkt 2.2.1) (kg)

DF

=

punkti 2.2.3.1.1 kohaselt arvutatud lahjendustegur

NOx heitmed sõltuvad ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse NOx kontsentratsiooni ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga k H punktis 2.2.2 esitatud kirjelduse kohaselt.

▼M6

2.2.4.    Heitmete erimasside arvutamine

Heitmete erimassid (g/kWh) arvutatakse iga koostisaine puhul järgmiselt:

image

milles:

Mgas,cold

=

gaasiliste saasteainete kogumass külmkäivitustsükli jooksul (g);

Mgas,hot

=

gaasiliste saasteainete kogumass kuumkäivitustsükli jooksul (g);

Wact,cold

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh);

Wact,hot

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh).

▼M3

2.2.5.   Tahkete heitmete arvutamine

▼M6

2.2.5.1.    Massivoolu arvutamine

Tahkete heitmete massid MPT,cold ja MPT,hot (g/katse) arvutatakse järgmiselt:

image

milles:

MPT

=

MPT,cold külmkäivitustsükli jaoks;

MPT

=

MPT,hot kuumkäivitustsükli jaoks;

Mf

=

tsükli ajal kogutud tahkete heitmete mass (mg);

MTOTW

=

jao 2.2.1 kohaselt kindlaks määratud lahjendustunnelit läbiva lahjendatud heitgaasi mass (kg);

MSAM

=

lahjendustunnelis tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi mass (kg)

ning

Mf

=

Mf,p + Mf,b, kui need on kaalutud eraldi (mg);

Mf,p

=

põhifiltrile kogutud tahkete heitmete mass (mg);

Mf,b

=

abifiltrile kogutud tahkete heitmete mass (mg).

Kaheastmelise lahjendussüsteemi kasutamisel lahutatakse tahkete heitmete kogumisfiltreid läbinud kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasi kogumassist teisese lahjendusõhu mass.

MSAM = MTOT - MSEC

milles:

MTOT

=

tahkete heitmete proovivõtufiltreid läbinud kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasi mass(kg);

MSEC

=

teisese lahjendusõhu mass (kg).

Kui tahkete heitmete taustkontsentratsioon lahjendusõhus leitakse III lisa jao 4.4.4 kohaselt, võib teha tahkete heitmete massi taustkorrigeerimise. Sellisel juhul arvutatakse tahkete heitmete massid MPT,cold ja MPT,hot (g/katse) järgmiselt:

image

kus:

MPT

=

MPT,cold külmkäivitustsükli jaoks;

MPT

=

MPT,hot kuumkäivitustsükli jaoks;

Mf, MSAM, MTOTW

=

vt eestpoolt;

MDIL

=

tahkete heitmete taustkontsentratsiooni proovivõtturiga võetud esmase lahjendusõhu mass (kg);

Md

=

esmasest lahjendusõhust kogutud tahkete heitmete mass (mg).

DF

=

jao 2.2.3.1.1 kohaselt arvutatud lahjendustegur.

▼M3

2.2.5.2.   Tahkete heitmete niiskuskorrektsiooni tegur

Diiselmootorite tahkete heitmete kogus sõltub ümbritseva õhu tingimustest, mistõttu korrigeeritakse tahkete heitmete kontsentratsiooni ümbritseva õhu niiskuse suhtes teguriga Kp, mis arvutatakse järgmise valemiga:

image

kus

Ha = sisselaskeõhu niiskus, vett grammides kuiva õhu kilogrammi kohta

image

kus

Ra

=

sisselaskeõhu suhteline niiskus (%)

pa

=

sisselaskeõhu küllastunud auru rõhk (kPa)

pB

=

õhurõhu koguväärtus (kPa)

Märkus: H a võib tuletada suhtelise õhuniiskuse mõõdetud väärtustest eespool kirjeldatud viisil või kastepunkti, aururõhu ja kuiv-/märgtermomeetri mõõdetud väärtustest üldtunnustatud valemite abil.

▼M6

2.2.5.3.    Heitmete erimasside arvutamine

Heitmete erimassid (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

milles:

MPT,cold

=

tahkete heitmete mass NRTC külmkäivitustsükli jooksul (g/katse);

MPT,hot

=

tahkete heitmete mass NRTC kuumkäivitustsükli jooksul (g/katse);

Kp,cold

=

tahkete heitmete niiskuskorrektsioonitegur külmkäivitustsükli jooksul;

Kp,hot

=

tahkete heitmete niiskuskorrektsioonitegur kuumkäivitustsükli jooksul;

Wact,cold

=

III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö külmkäivitustsükli jooksul (kWh);

Wact,hot

=

Wact,hot = III lisa jao 4.6.2 kohaselt kindlaks määratud tsükli tegelik töö kuumkäivitustsükli jooksul (kWh).

▼M3




4. liide

MOOTORI NRTC KATSE DÜNAMOMEETRILINE PLAAN



Aeg

(s)

Norm. pöörlemissagedus

(%)

Norm. pöördemoment

(%)

1

0

0

2

0

0

3

0

0

4

0

0

5

0

0

6

0

0

7

0

0

8

0

0

9

0

0

10

0

0

11

0

0

12

0

0

13

0

0

14

0

0

15

0

0

16

0

0

17

0

0

18

0

0

19

0

0

20

0

0

21

0

0

22

0

0

23

0

0

24

1

3

25

1

3

26

1

3

27

1

3

28

1

3

29

1

3

30

1

6

31

1

6

32

2

1

33

4

13

34

7

18

35

9

21

36

17

20

37

33

42

38

57

46

39

44

33

40

31

0

41

22

27

42

33

43

43

80

49

44

105

47

45

98

70

46

104

36

47

104

65

48

96

71

49

101

62

50

102

51

51

102

50

52

102

46

53

102

41

54

102

31

55

89

2

56

82

0

57

47

1

58

23

1

59

1

3

60

1

8

61

1

3

62

1

5

63

1

6

64

1

4

65

1

4

66

0

6

67

1

4

68

9

21

69

25

56

70

64

26

71

60

31

72

63

20

73

62

24

74

64

8

75

58

44

76

65

10

77

65

12

78

68

23

79

69

30

80

71

30

81

74

15

82

71

23

83

73

20

84

73

21

85

73

19

86

70

33

87

70

34

88

65

47

89

66

47

90

64

53

91

65

45

92

66

38

93

67

49

94

69

39

95

69

39

96

66

42

97

71

29

98

75

29

99

72

23

100

74

22

101

75

24

102

73

30

103

74

24

104

77

6

105

76

12

106

74

39

107

72

30

108

75

22

109

78

64

110

102

34

111

103

28

112

103

28

113

103

19

114

103

32

115

104

25

116

103

38

117

103

39

118

103

34

119

102

44

120

103

38

121

102

43

122

103

34

123

102

41

124

103

44

125

103

37

126

103

27

127

104

13

128

104

30

129

104

19

130

103

28

131

104

40

132

104

32

133

101

63

134

102

54

135

102

52

136

102

51

137

103

40

138

104

34

139

102

36

140

104

44

141

103

44

142

104

33

143

102

27

144

103

26

145

79

53

146

51

37

147

24

23

148

13

33

149

19

55

150

45

30

151

34

7

152

14

4

153

8

16

154

15

6

155

39

47

156

39

4

157

35

26

158

27

38

159

43

40

160

14

23

161

10

10

162

15

33

163

35

72

164

60

39

165

55

31

166

47

30

167

16

7

168

0

6

169

0

8

170

0

8

171

0

2

172

2

17

173

10

28

174

28

31

175

33

30

176

36

0

177

19

10

178

1

18

179

0

16

180

1

3

181

1

4

182

1

5

183

1

6

184

1

5

185

1

3

186

1

4

187

1

4

188

1

6

189

8

18

190

20

51

191

49

19

192

41

13

193

31

16

194

28

21

195

21

17

196

31

21

197

21

8

198

0

14

199

0

12

200

3

8

201

3

22

202

12

20

203

14

20

204

16

17

205

20

18

206

27

34

207

32

33

208

41

31

209

43

31

210

37

33

211

26

18

212

18

29

213

14

51

214

13

11

215

12

9

216

15

33

217

20

25

218

25

17

219

31

29

220

36

66

221

66

40

222

50

13

223

16

24

224

26

50

225

64

23

226

81

20

227

83

11

228

79

23

229

76

31

230

68

24

231

59

33

232

59

3

233

25

7

234

21

10

235

20

19

236

4

10

237

5

7

238

4

5

239

4

6

240

4

6

241

4

5

242

7

5

243

16

28

244

28

25

245

52

53

246

50

8

247

26

40

248

48

29

249

54

39

250

60

42

251

48

18

252

54

51

253

88

90

254

103

84

255

103

85

256

102

84

257

58

66

258

64

97

259

56

80

260

51

67

261

52

96

262

63

62

263

71

6

264

33

16

265

47

45

266

43

56

267

42

27

268

42

64

269

75

74

270

68

96

271

86

61

272

66

0

273

37

0

274

45

37

275

68

96

276

80

97

277

92

96

278

90

97

279

82

96

280

94

81

281

90

85

282

96

65

283

70

96

284

55

95

285

70

96

286

79

96

287

81

71

288

71

60

289

92

65

290

82

63

291

61

47

292

52

37

293

24

0

294

20

7

295

39

48

296

39

54

297

63

58

298

53

31

299

51

24

300

48

40

301

39

0

302

35

18

303

36

16

304

29

17

305

28

21

306

31

15

307

31

10

308

43

19

309

49

63

310

78

61

311

78

46

312

66

65

313

78

97

314

84

63

315

57

26

316

36

22

317

20

34

318

19

8

319

9

10

320

5

5

321

7

11

322

15

15

323

12

9

324

13

27

325

15

28

326

16

28

327

16

31

328

15

20

329

17

0

330

20

34

331

21

25

332

20

0

333

23

25

334

30

58

335

63

96

336

83

60

337

61

0

338

26

0

339

29

44

340

68

97

341

80

97

342

88

97

343

99

88

344

102

86

345

100

82

346

74

79

347

57

79

348

76

97

349

84

97

350

86

97

351

81

98

352

83

83

353

65

96

354

93

72

355

63

60

356

72

49

357

56

27

358

29

0

359

18

13

360

25

11

361

28

24

362

34

53

363

65

83

364

80

44

365

77

46

366

76

50

367

45

52

368

61

98

369

61

69

370

63

49

371

32

0

372

10

8

373

17

7

374

16

13

375

11

6

376

9

5

377

9

12

378

12

46

379

15

30

380

26

28

381

13

9

382

16

21

383

24

4

384

36

43

385

65

85

386

78

66

387

63

39

388

32

34

389

46

55

390

47

42

391

42

39

392

27

0

393

14

5

394

14

14

395

24

54

396

60

90

397

53

66

398

70

48

399

77

93

400

79

67

401

46

65

402

69

98

403

80

97

404

74

97

405

75

98

406

56

61

407

42

0

408

36

32

409

34

43

410

68

83

411

102

48

412

62

0

413

41

39

414

71

86

415

91

52

416

89

55

417

89

56

418

88

58

419

78

69

420

98

39

421

64

61

422

90

34

423

88

38

424

97

62

425

100

53

426

81

58

427

74

51

428

76

57

429

76

72

430

85

72

431

84

60

432

83

72

433

83

72

434

86

72

435

89

72

436

86

72

437

87

72

438

88

72

439

88

71

440

87

72

441

85

71

442

88

72

443

88

72

444

84

72

445

83

73

446

77

73

447

74

73

448

76

72

449

46

77

450

78

62

451

79

35

452

82

38

453

81

41

454

79

37

455

78

35

456

78

38

457

78

46

458

75

49

459

73

50

460

79

58

461

79

71

462

83

44

463

53

48

464

40

48

465

51

75

466

75

72

467

89

67

468

93

60

469

89

73

470

86

73

471

81

73

472

78

73

473

78

73

474

76

73

475

79

73

476

82

73

477

86

73

478

88

72

479

92

71

480

97

54

481

73

43

482

36

64

483

63

31

484

78

1

485

69

27

486

67

28

487

72

9

488

71

9

489

78

36

490

81

56

491

75

53

492

60

45

493

50

37

494

66

41

495

51

61

496

68

47

497

29

42

498

24

73

499

64

71

500

90

71

501

100

61

502

94

73

503

84

73

504

79

73

505

75

72

506

78

73

507

80

73

508

81

73

509

81

73

510

83

73

511

85

73

512

84

73

513

85

73

514

86

73

515

85

73

516

85

73

517

85

72

518

85

73

519

83

73

520

79

73

521

78

73

522

81

73

523

82

72

524

94

56

525

66

48

526

35

71

527

51

44

528

60

23

529

64

10

530

63

14

531

70

37

532

76

45

533

78

18

534

76

51

535

75

33

536

81

17

537

76

45

538

76

30

539

80

14

540

71

18

541

71

14

542

71

11

543

65

2

544

31

26

545

24

72

546

64

70

547

77

62

548

80

68

549

83

53

550

83

50

551

83

50

552

85

43

553

86

45

554

89

35

555

82

61

556

87

50

557

85

55

558

89

49

559

87

70

560

91

39

561

72

3

562

43

25

563

30

60

564

40

45

565

37

32

566

37

32

567

43

70

568

70

54

569

77

47

570

79

66

571

85

53

572

83

57

573

86

52

574

85

51

575

70

39

576

50

5

577

38

36

578

30

71

579

75

53

580

84

40

581

85

42

582

86

49

583

86

57

584

89

68

585

99

61

586

77

29

587

81

72

588

89

69

589

49

56

590

79

70

591

104

59

592

103

54

593

102

56

594

102

56

595

103

61

596

102

64

597

103

60

598

93

72

599

86

73

600

76

73

601

59

49

602

46

22

603

40

65

604

72

31

605

72

27

606

67

44

607

68

37

608

67

42

609

68

50

610

77

43

611

58

4

612

22

37

613

57

69

614

68

38

615

73

2

616

40

14

617

42

38

618

64

69

619

64

74

620

67

73

621

65

73

622

68

73

623

65

49

624

81

0

625

37

25

626

24

69

627

68

71

628

70

71

629

76

70

630

71

72

631

73

69

632

76

70

633

77

72

634

77

72

635

77

72

636

77

70

637

76

71

638

76

71

639

77

71

640

77

71

641

78

70

642

77

70

643

77

71

644

79

72

645

78

70

646

80

70

647

82

71

648

84

71

649

83

71

650

83

73

651

81

70

652

80

71

653

78

71

654

76

70

655

76

70

656

76

71

657

79

71

658

78

71

659

81

70

660

83

72

661

84

71

662

86

71

663

87

71

664

92

72

665

91

72

666

90

71

667

90

71

668

91

71

669

90

70

670

90

72

671

91

71

672

90

71

673

90

71

674

92

72

675

93

69

676

90

70

677

93

72

678

91

70

679

89

71

680

91

71

681

90

71

682

90

71

683

92

71

684

91

71

685

93

71

686

93

68

687

98

68

688

98

67

689

100

69

690

99

68

691

100

71

692

99

68

693

100

69

694

102

72

695

101

69

696

100

69

697

102

71

698

102

71

699

102

69

700

102

71

701

102

68

702

100

69

703

102

70

704

102

68

705

102

70

706

102

72

707

102

68

708

102

69

709

100

68

710

102

71

711

101

64

712

102

69

713

102

69

714

101

69

715

102

64

716

102

69

717

102

68

718

102

70

719

102

69

720

102

70

721

102

70

722

102

62

723

104

38

724

104

15

725

102

24

726

102

45

727

102

47

728

104

40

729

101

52

730

103

32

731

102

50

732

103

30

733

103

44

734

102

40

735

103

43

736

103

41

737

102

46

738

103

39

739

102

41

740

103

41

741

102

38

742

103

39

743

102

46

744

104

46

745

103

49

746

102

45

747

103

42

748

103

46

749

103

38

750

102

48

751

103

35

752

102

48

753

103

49

754

102

48

755

102

46

756

103

47

757

102

49

758

102

42

759

102

52

760

102

57

761

102

55

762

102

61

763

102

61

764

102

58

765

103

58

766

102

59

767

102

54

768

102

63

769

102

61

770

103

55

771

102

60

772

102

72

773

103

56

774

102

55

775

102

67

776

103

56

777

84

42

778

48

7

779

48

6

780

48

6

781

48

7

782

48

6

783

48

7

784

67

21

785

105

59

786

105

96

787

105

74

788

105

66

789

105

62

790

105

66

791

89

41

792

52

5

793

48

5

794

48

7

795

48

5

796

48

6

797

48

4

798

52

6

799

51

5

800

51

6

801

51

6

802

52

5

803

52

5

804

57

44

805

98

90

806

105

94

807

105

100

808

105

98

809

105

95

810

105

96

811

105

92

812

104

97

813

100

85

814

94

74

815

87

62

816

81

50

817

81

46

818

80

39

819

80

32

820

81

28

821

80

26

822

80

23

823

80

23

824

80

20

825

81

19

826

80

18

827

81

17

828

80

20

829

81

24

830

81

21

831

80

26

832

80

24

833

80

23

834

80

22

835

81

21

836

81

24

837

81

24

838

81

22

839

81

22

840

81

21

841

81

31

842

81

27

843

80

26

844

80

26

845

81

25

846

80

21

847

81

20

848

83

21

849

83

15

850

83

12

851

83

9

852

83

8

853

83

7

854

83

6

855

83

6

856

83

6

857

83

6

858

83

6

859

76

5

860

49

8

861

51

7

862

51

20

863

78

52

864

80

38

865

81

33

866

83

29

867

83

22

868

83

16

869

83

12

870

83

9

871

83

8

872

83

7

873

83

6

874

83

6

875

83

6

876

83

6

877

83

6

878

59

4

879

50

5

880

51

5

881

51

5

882

51

5

883

50

5

884

50

5

885

50

5

886

50

5

887

50

5

888

51

5

889

51

5

890

51

5

891

63

50

892

81

34

893

81

25

894

81

29

895

81

23

896

80

24

897

81

24

898

81

28

899

81

27

900

81

22

901

81

19

902

81

17

903

81

17

904

81

17

905

81

15

906

80

15

907

80

28

908

81

22

909

81

24

910

81

19

911

81

21

912

81

20

913

83

26

914

80

63

915

80

59

916

83

100

917

81

73

918

83

53

919

80

76

920

81

61

921

80

50

922

81

37

923

82

49

924

83

37

925

83

25

926

83

17

927

83

13

928

83

10

929

83

8

930

83

7

931

83

7

932

83

6

933

83

6

934

83

6

935

71

5

936

49

24

937

69

64

938

81

50

939

81

43

940

81

42

941

81

31

942

81

30

943

81

35

944

81

28

945

81

27

946

80

27

947

81

31

948

81

41

949

81

41

950

81

37

951

81

43

952

81

34

953

81

31

954

81

26

955

81

23

956

81

27

957

81

38

958

81

40

959

81

39

960

81

27

961

81

33

962

80

28

963

81

34

964

83

72

965

81

49

966

81

51

967

80

55

968

81

48

969

81

36

970

81

39

971

81

38

972

80

41

973

81

30

974

81

23

975

81

19

976

81

25

977

81

29

978

83

47

979

81

90

980

81

75

981

80

60

982

81

48

983

81

41

984

81

30

985

80

24

986

81

20

987

81

21

988

81

29

989

81

29

990

81

27

991

81

23

992

81

25

993

81

26

994

81

22

995

81

20

996

81

17

997

81

23

998

83

65

999

81

54

1 000

81

50

1 001

81

41

1 002

81

35

1 003

81

37

1 004

81

29

1 005

81

28

1 006

81

24

1 007

81

19

1 008

81

16

1 009

80

16

1 010

83

23

1 011

83

17

1 012

83

13

1 013

83

27

1 014

81

58

1 015

81

60

1 016

81

46

1 017

80

41

1 018

80

36

1 019

81

26

1 020

86

18

1 021

82

35

1 022

79

53

1 023

82

30

1 024

83

29

1 025

83

32

1 026

83

28

1 027

76

60

1 028

79

51

1 029

86

26

1 030

82

34

1 031

84

25

1 032

86

23

1 033

85

22

1 034

83

26

1 035

83

25

1 036

83

37

1 037

84

14

1 038

83

39

1 039

76

70

1 040

78

81

1 041

75

71

1 042

86

47

1 043

83

35

1 044

81

43

1 045

81

41

1 046

79

46

1 047

80

44

1 048

84

20

1 049

79

31

1 050

87

29

1 051

82

49

1 052

84

21

1 053

82

56

1 054

81

30

1 055

85

21

1 056

86

16

1 057

79

52

1 058

78

60

1 059

74

55

1 060

78

84

1 061

80

54

1 062

80

35

1 063

82

24

1 064

83

43

1 065

79

49

1 066

83

50

1 067

86

12

1 068

64

14

1 069

24

14

1 070

49

21

1 071

77

48

1 072

103

11

1 073

98

48

1 074

101

34

1 075

99

39

1 076

103

11

1 077

103

19

1 078

103

7

1 079

103

13

1 080

103

10

1 081

102

13

1 082

101

29

1 083

102

25

1 084

102

20

1 085

96

60

1 086

99

38

1 087

102

24

1 088

100

31

1 089

100

28

1 090

98

3

1 091

102

26

1 092

95

64

1 093

102

23

1 094

102

25

1 095

98

42

1 096

93

68

1 097

101

25

1 098

95

64

1 099

101

35

1 100

94

59

1 101

97

37

1 102

97

60

1 103

93

98

1 104

98

53

1 105

103

13

1 106

103

11

1 107

103

11

1 108

103

13

1 109

103

10

1 110

103

10

1 111

103

11

1 112

103

10

1 113

103

10

1 114

102

18

1 115

102

31

1 116

101

24

1 117

102

19

1 118

103

10

1 119

102

12

1 120

99

56

1 121

96

59

1 122

74

28

1 123

66

62

1 124

74

29

1 125

64

74

1 126

69

40

1 127

76

2

1 128

72

29

1 129

66

65

1 130

54

69

1 131

69

56

1 132

69

40

1 133

73

54

1 134

63

92

1 135

61

67

1 136

72

42

1 137

78

2

1 138

76

34

1 139

67

80

1 140

70

67

1 141

53

70

1 142

72

65

1 143

60

57

1 144

74

29

1 145

69

31

1 146

76

1

1 147

74

22

1 148

72

52

1 149

62

96

1 150

54

72

1 151

72

28

1 152

72

35

1 153

64

68

1 154

74

27

1 155

76

14

1 156

69

38

1 157

66

59

1 158

64

99

1 159

51

86

1 160

70

53

1 161

72

36

1 162

71

47

1 163

70

42

1 164

67

34

1 165

74

2

1 166

75

21

1 167

74

15

1 168

75

13

1 169

76

10

1 170

75

13

1 171

75

10

1 172

75

7

1 173

75

13

1 174

76

8

1 175

76

7

1 176

67

45

1 177

75

13

1 178

75

12

1 179

73

21

1 180

68

46

1 181

74

8

1 182

76

11

1 183

76

14

1 184

74

11

1 185

74

18

1 186

73

22

1 187

74

20

1 188

74

19

1 189

70

22

1 190

71

23

1 191

73

19

1 192

73

19

1 193

72

20

1 194

64

60

1 195

70

39

1 196

66

56

1 197

68

64

1 198

30

68

1 199

70

38

1 200

66

47

1 201

76

14

1 202

74

18

1 203

69

46

1 204

68

62

1 205

68

62

1 206

68

62

1 207

68

62

1 208

68

62

1 209

68

62

1 210

54

50

1 211

41

37

1 212

27

25

1 213

14

12

1 214

0

0

1 215

0

0

1 216

0

0

1 217

0

0

1 218

0

0

1 219

0

0

1 220

0

0

1 221

0

0

1 222

0

0

1 223

0

0

1 224

0

0

1 225

0

0

1 226

0

0

1 227

0

0

1 228

0

0

1 229

0

0

1 230

0

0

1 231

0

0

1 232

0

0

1 233

0

0

1 234

0

0

1 235

0

0

1 236

0

0

1 237

0

0

1 238

0

0

Allpool on esitatud NRTC dünamomeetriline plaan graafiliselt

NRTC dünamomeetriline plaan

Pöörlemissagedus (%)

image

Pöörlemissagedus (%)

image aeg [ s ]

▼M8




5. liide

Kestvusnõuded

1.   IIIA JA IIIB ETAPI SURVESÜÜTEMOOTORITE KESTVUSE KONTROLLIMINE

Käesolevat liidet kohaldatakse ainult IIIA ja IIIB etapi survesüütemootorite suhtes.

1.1.

Tootja määrab kõigi IIIA ja IIIB etapi mootoritüüpkondade jaoks iga reguleeritava saasteaine halvendusteguri (DF). Neid halvendustegureid kasutatakse tüübikinnituseks ja tootmisliini kontrolliks.

1.1.1.

Halvendusteguri määramise katse tehakse järgmiselt.

1.1.1.1. Tootja teeb mootori töötundide akumuleerimiseks kestvuskatsed vastavalt hea inseneritava alusel valitud katseplaanile, mis peab esile tooma töös oleva mootori tüüpilised omadused, iseloomustades heitmetekke halvenemist. Kestvuskatse aeg peaks üldiselt olema võrdväärne vähemalt neljandikuga heite püsimisajast (EDP).

Vajaliku kasutusaja võib saavutada mootori käitamisel dünamomeetri katsestendil või masina tegeliku töö käigus. Kasutada võib kiirendatud kestvuskatseid, mille puhul kasutusaja saavutmise katseplaan teostatakse suurema koormusteguriga, kui tavaliselt selles valdkonnas ette tuleb. Mootori tootja määrab hea inseneritava alusel kiirendusfaktori, mis seostab mootori kestvuskatsete tunde võrdväärse arvu heite püsimisaja tundidega.

Kestvuskatse ajal ei tohi hooldada või asendada heitmeteket mõjutavaid komponente, välja arvatud tootja soovitatud korralises hoolduskavas nimetatud komponendid.

Mootori tootja valib hea inseneritava alusel katsemootori, alamsüsteemid või komponendid, mida tuleb kasutada heidete halvendusteguri määramiseks mootori tüüpkonna jaoks või samasuguse heitekontrolli süsteemiga mootoritüüpkondade jaoks. Kriteeriumiks on, et katsemootor peab esindama nende mootoritüüpkondade heite halvenemiskarakteristikut, mis kasutavad tulemuseks saadud halvendusteguri väärtusi tüübikinnituse saamiseks. Erineva silindri läbimõõdu ja kolvikäiguga, erineva konfiguratsiooni, erinevate õhuvarustussüsteemide, erinevate kütusesüsteemidega mootoreid võib käsitleda heitmetekke halvenemiskarakteristiku alusel samaväärsetena, kui selle kindlaksmääramiseks on olemas rahuldav tehniline alus.

Kui on olemas rahuldav alus tehnoloogia käsitamiseks samaväärsena heitmetekke seisukohast ning tõendid selle kohta, et katsed on tehtud vastavalt ettenähtud nõuetele, võib kasutada muu tootja määratud halvendusteguri väärtusi. Katsemootori heidete katse tehakse vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele pärast esialgset sissetöötamisaega, kuid enne kasutusaja saavutamise katset ning pärast kestvuskatset. Heitekatseid võib teha ka teatavate ajavahemike järel kasutusaja saavutamise katseperioodil ning kasutada nende tulemusi halvenemissuundumuse kindlaksmääramisel.

1.1.1.2. Tüübikinnitusasutus ei pea tunnistama heitetekke halvenemise määramiseks tehtavaid kasutusaja saavutamise katseid või heitekatseid.

1.1.1.3. Halvendusteguri väärtuste kindlaksmääramine kestvuskatsete alusel

Aditiivne halvendustegur on määratletud heite püsimisaja alguses kindlaks määratud heiteväärtuse ja heite püsimisaja lõpule vastava heitetekke esindamiseks kindlaks määratud väärtuse vahena.

Multiplikatiivne halvendustegur on määratletud heite püsimisaja lõpul kindlaksmääratud heitetaseme ja heite püsimisaja alguses kindlaksmääratud heiteväärtuse suhtena.

Kõikide õigusaktidega reguleeritud saasteainete kohta tuleb kehtestada eraldi halvendustegurid. NOx + HC normi kohase aditiivse halvendusteguri väärtuse kehtestamisel määratakse see kindlaks saasteainete summa alusel, sellest olenemata võib ühele saasteainele vastav negatiivne halvenemine mitte korvata teisele saasteainele vastavat halvenemist. NOx + HC multiplikatiivse halvendusteguri korral määratakse kindlaks eraldi HC ja NOx halvendusteguri väärtused ning kasutatakse neid eraldi halvenenud heitetasemete arvutamisel heitmekatsete tulemuste alusel enne leitud NOx ja HC halvenemise väärtuste kombineerimist normile vastavuse kindlaksmääramiseks.

Kui katseid ei tehta kogu heite püsimisaja ulatuses, määratakse heite püsimisaja lõpule vastavad väärtused kindlaks katse ajale vastava halvenemiskõvera ekstrapoleerimisega kogu heite püsimisajale.

Kui kasutusaja saavutamise kestvuskatse ajal on heitmekatsete tulemusi regulaarselt registreeritud, kasutatakse heite püsimisaja lõpule vastavate heitetasemete kindlaksmääramisel standardseid heal taval põhinevaid statistilise töötlemise meetodeid; heiteväärtuste kindlaksmääramisel võib kasutada statistilise olulisuse kontrollimist.

Kui arvutuste tulemuseks on väärtus, mis on multiplikatiivse halvendusteguri korral väiksem kui 1,00 või aditiivse halvendusteguri korral väiksem kui 0,00, siis on halvendustegur vastavalt 1,0 või 0,00.

1.1.1.4. Tootja võib teel kasutatavate raskeveokite survesüütega mootorite tüübikinnituse saamiseks tüübikinnitusasutuse loal kasutada halvendustegurit, mis on saadud kestvuskatse tulemustest, mis tehti halvendusteguri väärtuste saamiseks. Seda lubatakse siis, kui tüübikinnituseks halvendustegurit kasutatavate teel kasutatavate mootorite ja teeväliste mootoritüüpkondade katsed on tehnoloogiliselt samaväärsed. Teel kasutatavate mootorite heite püsivuskatsete tulemustest saadud halvendustegurid tuleb arvutada punktis 3 määratud heite püsimisaja väärtuste alusel.

1.1.1.5. Juhul, kui mootoritüüpkond kasutab heakskiidetud tehnoloogiat, võib tüübikinnitusasutuse heakskiidu korral katsete asemel kasutada heal inseneritaval põhinevat analüüsi, et kindlaks määrata halvendustegur selle mootori tüüpkonna jaoks, millele taotletakse tüübikinnitust.

1.2.

Teave halvendusteguri kohta tüübikinnitustaotluses

1.2.1.

Järeltöötlusseadiseta survesüütemootorite mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotluses määratakse kindlaks aditiivsed halvendustegurid iga saasteaine kohta.

1.2.2.

Järeltöötlusseadisega survesüütemootorite mootoritüüpkonna sertifitseerimistaotluses määratakse kindlaks multiplikatiivsed halvendustegurid iga saasteaine kohta.

1.2.3.

Tootja esitab tüübikinnitusasutuse nõudmisel teabe, mis kinnitab neid halvendustegureid. See teave sisaldab tavaliselt heitkoguste katse tulemusi, kasutusaja saavutamise katseplaani, hoolduskorda koos teabega, mis vajaduse korral toetab insenerihinnanguid tehnoloogilise samaväärsuse kohta.

2.   IV ETAPI SURVESÜÜTEMOOTORITE KESTVUSE KONTROLLIMINE

2.1.    Üldine teave

2.1.1.

Käesolevat punkti kohaldatakse IV etapi survesüütemootorite suhtes. Tootja taotlusel võib seda kasutada ka IIIA ja IIIB etapi survesüütega mootorite suhtes alternatiivina käesoleva liite punkti 1 nõuetele.

2.1.2.

Käesolevas punktis 2 kirjeldatakse menetlust mootorite valimiseks katsete jaoks, mida teostatakse kasutusaja saavutamise katseplaani alusel halvendustegurite kindlaksmääramiseks IV etapi mootorite tüübikinnituse ja toodangu nõuetele vastavuse hindamise jaoks. Halvendustegureid kohaldatakse kooskõlas punktiga 2.4.7 käesoleva direktiivi III lisa kohaselt mõõdetud heitkoguste suhtes.

2.1.3.

Tüübikinnitusasutus ei pea nägema halvenduse määramiseks tehtavaid kasutusaja saavutmise katseid või heitekatseid.

2.1.4.

Käesolevas punktis 2 kirjeldatakse ka heitkoguseid mõjutavat hooldust, mida tuleks või võiks teha vajaliku kasutusaja saavutamise katseplaani alusel katsetatavatele mootoritele. Kõnealune hooldus peab vastama hooldusele, mida tehakse kasutusel olevatele mootoritele, ja sellest peab uute mootorite omanikke teavitama.

2.1.5.

Tootja taotlusel võib tüübikinnitusasutus lubada kasutada halvendustegureid, mille kindlakstegemiseks on kasutatud punktides 2.4.1–2.4.5 sätestatud menetluste alternatiive. Sellisel juhul peab tootja tüübikinnitusasutusele veenvalt näitama, et kasutatud alternatiivsed menetlused on vähemalt sama ranged kui punktides 2.4.1–2.4.5 määratletud menetlused.

2.2.    Mõisted

Kohaldatakse 5. liite punktis 2.

2.2.1.

„Vanandamistsükkel” on masina või mootori funktsioonide (kiirus, koormus, võimsus) talitlus kasutusaja saavutamise jooksul.

2.2.2.

„Kriitilised heitetaset mõjutavad osad” on osad, mis on loodud peamiselt heitkoguste piiramiseks, s.o kõik heitgaasi järeltöötlussüsteemid, mootori elektrooniline kontrollplokk ning selle andurid ja ajamid ning heitgaasitagastussüsteem koos kõigi asjaomaste filtrite, jahutite, reguleerimisventiilide ja torudega.

2.2.3.

„Kriitiline heitetaset mõjutav hooldus” on kriitiliste heitetaset mõjutavate osade hooldus.

2.2.4.

„Heitetaset mõjutav hooldus” on hooldus, mis mõjutab märgatavalt heitkoguseid või mis tõenäoliselt mõjutab sõiduki või mootori heitenäitajate halvenemist tavakasutuse jooksul.

2.2.5.

„Mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkond” on valmistaja koostatud mootorite rühm, mis vastab mootoritüüpkonna määratlusele, kuid on jagatud edasi mootoritüüpkondadeks, mis kasutavad sarnast heitgaasi järeltöötlussüsteemi.

2.2.6.

„Heitetaset mittemõjutav hooldus” on hooldus, mis ei mõjuta märgatavalt heitkoguseid ja mis ei mõjuta püsivalt masina või mootori heitenäitajate halvenemist tavakasutuse jooksul pärast hooldust.

2.2.7.

„Kasutusaja saavutamise katseplaan” on vanandamistsükkel ja kasutusaja saavutamise periood mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna halvendustegurite kindlaksmääramiseks.

2.3.    Mootorite valik heite püsimisaja halvendustegurite kindlakstegemiseks

2.3.1.

Heite püsimisaja halvendustegurite kindlaksmääramise eesmärgil läbiviidava heitkoguste katsetamise jaoks vajalikud mootorid valitakse käesoleva direktiivi I lisa punktis 6 määratletud mootoritüüpkonnast.

2.3.2.

Erinevatest tüüpkondadest pärit mootoreid võib kasutatava heitgaasi järeltöötlussüsteemi tüübi alusel liigitada omakorda tüüpkondadesse. Selleks, et liigitada erineva silindrite konfiguratsiooniga, kuid tehniliste näitajate ja heitgaaside järeltöötlussüsteemide paigalduse poolest sarnaseid mootoreid samasse mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda, esitab tootja tüübikinnitusasutusele andmed, mis tõestavad mootorite heitkoguseid vähendava talitluse sarnasust.

2.3.3.

Mootori tootja valib välja ühe mootori, mis esindab vastavalt punktile 2.3.2 määratletud mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda ja mida katsetatakse punktis 2.4.2 määratletud kasutusaja saavutamise katseplaani jooksul, millest teatatakse tüübikinnitusasutusele enne katse algust.

2.3.3.1.

Kui tüübikinnitusasutus otsustab, et mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna kõrgeima heidete taseme määramiseks oleks parem katsetada mõnda teist mootorit, valivad tüübikinnitusasutus ja mootorite tootja katsetatava mootori ühiselt.

2.4.    Heite püsimisaja halvendustegurite kindlakstegemine

2.4.1.    Üldine teave

Mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna puhul kohaldatavad halvendustegurid tehakse kindlaks valitud mootorite põhjal, võttes aluseks kasutusaja saavutamise katseplaani, mis hõlmab gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguste regulaarset määramist NRSC ja NRTC katsetes.

2.4.2.    Kasutusaja saavutamise katseplaan

Kasutusaja saavutamise katseplaani võib rakendada tootja soovil, katsetades valitud mootoriga varustatud masinat kasutusaja saavutamise katseplaani alusel reaalsetes tingimustes või katsetades valitud mootorit kasutusaja saavutamise katseplaani alusel dünamomeetril.

2.4.2.1.   Kasutusaja saavutamise katseplaani rakendamine reaalsetes tingimustes ja dünamomeetril

2.4.2.1.1. Tootja määrab kindlaks mootorite kasutusaja saavutamise ja vanandamistsükli vormi ja kestuse kooskõlas heade inseneritavadega.

2.4.2.1.2. Tootja määrab kindlaks katsepunktid, kus mõõdetakse gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguseid NRTC ja NRSC kuumkäivitustsüklites. Katsepunkte peab olema vähemalt kolm: üks kasutusaja saavutamise katseplaani alguses, üks umbes selle keskel ja veel üks selle lõpus.

2.4.2.1.3. Kooskõlas punktiga 2.4.5.2 arvutatud heitkoguste piirnormid alguspunktis ja heite püsimisaja lõpp-punktis peavad vastama selle mootoritüüpkonna suhtes kohaldatavatele piirnormidele, ehkki katsepunktide üksikud heitkoguste tulemused võivad olla nendest piirnormidest suuremad.

2.4.2.1.4. Valmistaja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib igas katsepunktis teostada ainult ühe katsetsükli (kas NRTC või NRSC kuumkäivitustsükkel) ning teine katsetsükkel viiakse läbi ainult kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja lõpus.

2.4.2.1.5. Püsikiirusega mootorite, alla 19 kW mootorite, üle 560 kW mootorite, siseveekogude sõidukitele ette nähtud mootorite ning mootorvagunite ja vedurite käitamiseks kasutavate mootorite puhul tuleb igas katsepunktis teha vaid NRSC tsükkel.

2.4.2.1.6. Erinevate mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkondade puhul võivad olla erinevad ka kasutusaja saavutamise katseplaanid.

2.4.2.1.7. Kasutusaja saavutamise katseplaan võib olla lühem kui heite püsimisaeg, kuid see ei tohi olla lühem kui aeg, mis on võrdväärne vähemalt veerandiga asjaomasest heite püsimisajast, mis on määratletud käesoleva liite punktis 3.

2.4.2.1.8. Lubatud on kiirendatud vanandamine, mille puhul kohandatakse kasutusaja saavutamise katseplaani kütusekulu alusel. Kohandamise aluseks on tüüpilise kasutusaegse kütusekulu ja vanandamistsükliaegse kütusekulu suhtarv, kuid vanandamistsükli kütusekulu ei tohi olla tüüpilisest kasutusaegsest kütusekulust rohkem kui 30 protsenti suurem.

2.4.2.1.9. Tootja soovil ja tüübikinnitusasutuse nõusolekul võib kasutada kiirendatud vanandamise alternatiivseid meetodeid.

2.4.2.1.10. Kasutusaja saavutamise katseplaani kirjeldatakse täielikult tüübikinnitustaotluses ning sellest teavitatakse tüübikinnitusasutust enne katsete algust.

2.4.2.2.

Kui tüübikinnitusasutus otsustab, et tootja poolt valitud punktide vahel tuleb teostada lisamõõtmisi, teavitab ta sellest tootjat. Tootja koostab uue kasutusaja saavutamise katseplaani ja tüübikinnitusasutus annab sellele oma nõusoleku.

2.4.3.    Mootori katsetamine

2.4.3.1.   Mootorisüsteemi stabiliseerimine

2.4.3.1.1. Tootja määrab iga mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna kohta kindlaks, mitu tundi masin või mootor peab töötama enne, kui mootori järeltöötlussüsteemi töö on stabiliseerunud. Tüübikinnitusasutuse taotlusel avaldab tootja selle kindlaksmääramise aluseks olnud andmed ja analüüsid. Alternatiivina võib tootja lasta mootoril või masinal töötada 60–125 tundi või ekvivalentse aja jooksul vanandamistsüklis, et mootori järeltöötlussüsteem stabiliseeruks.

2.4.3.1.2. Punktis 2.4.3.1.1 kindlaks määratud stabiliseerumisperioodi lõppu käsitatakse kasutusaja saavutamise katseplaani algusena.

2.4.3.2.   Kasutusaja saavutamise katsed

2.4.3.2.1. Pärast stabiliseerumisperioodi lastakse mootoril töötada tootja poolt valitud kasutusaja saavutamise katseplaani alusel, nagu on kirjeldatud punktis 2.3.2. Mootorit katsetatakse NRTC ja NRSC kuumkäivitustsüklite käigus tootja poolt kindlaksmääratud ja vajaduse korral tüübikinnitusasutuse poolt vastavalt punktile 2.4.2.2 sätestatud korrapäraste ajavahemike tagant gaasiliste ja tahkete osakeste heitkoguste suhtes.

Tootja võib otsustada mõõta saasteainete heitkoguseid eraldi enne ja pärast heitgaasi järeltöötlussüsteemi.

Kui vastavalt punktile 2.4.2.1.4 on kokku lepitud, et igas katsepunktis tehakse ainult üks katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivitus), tehakse teine katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivitus) kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja lõpus.

Vastavalt punktile 2.4.2.1.5 tuleb püsikiirusega mootorite, alla 19 kW mootorite, üle 560 kW mootorite, siseveekogude sõidukitele ette nähtud mootorite ning mootorvagunite ja vedurite käitamiseks kasutavate mootorite puhul igas katsepunktis teha vaid NRSC tsükkel.

2.4.3.2.2. Kasutusaja saavutamise katseplaani ajal teostatakse mootoril punktis 2.5 kirjeldatud hooldust.

2.4.3.2.3. Kasutusaja saavutamise katseplaani ajal võib mootori või masina erakorralist hooldust teostada näiteks juhul, kui tootja tavapärane diagnostikasüsteem on avastanud probleemi, mis oleks käitajale teada andnud rikke tekkimisest.

2.4.4.    Aruandlus

2.4.4.1.

Kõik kasutusaja saavutamise katseplaani ajal toimunud heite määramise katsete (NRTC ja NRSC kuumkäivitus) tulemused tehakse tüübikinnitusasutusele kättesaadavaks. Kui mõni heitekatse tunnistatakse kehtetuks, peab tootja selgitama, miks katse kehtetuks tunnistati. Sellisel juhul tuleb teostada uued heitkoguste katseseeriad järgneva 100-tunnise kasutusaja saavutamise jooksul.

2.4.4.2.

Tootja säilitab dokumendid, mis sisaldavad kogu teavet kõigi kasutusaja saavutamise katseplaani käigus mootoril teostatud heite määramise katsete ja hoolduste kohta. See teave esitatakse tüübikinnitusasutusele koos kasutusaja saavutamise katseplaani käigus läbiviidud heite määramise katsete tulemustega.

2.4.5.    Halvendustegurite kindlaksmääramine

2.4.5.1.

Kasutusaja saavutamise katseplaani jooksul NRTC ja NRSC kuumkäivitustsüklite jooksul igas katsepunktis mõõdetud iga saasteaine puhul viiakse kõikide katseandmete põhjal läbi sobivaim lineaarne regressioonianalüüs. Iga saasteaine puhul tehtud katsete tulemused väljendatakse sama arvu kümnendkohtadega nagu antud mootoritüüpkonna puhul kehtiva saasteaine piirnormides, pluss üks kümnendkoht.

Kui vastavalt punktile 2.4.2.1.4 või 2.4.2.1.5 viiakse igas katsepunktis läbi ainult üks katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivitus), tehakse regressioonianalüüs ainult igas katsepunktis tehtud katsetsükli tulemuste alusel.

Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse eelneval heakskiidul on lubatud mittelineaarne regressioon.

2.4.5.2.

Heitkoguste piirnormid iga saasteaine kohta kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja heite püsimisaja lõpp-punktis, mida kohaldatakse katsetatava mootori suhtes, tuleb arvutada regressioonivalemi põhjal. Kui kasutusaja saavutamise katseplaan on heite püsimisajast lühem, siis määratakse heitkoguste piirnormid heite püsimisaja lõpp-punktis kindlaks punktis 2.4.5.1 sätestatud regressioonivalemi ekstrapoleerimise teel.

Kui heitkoguste piirnorme kasutatakse samas mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonnas olevate mootoritüüpkondade puhul, millel on erinevad heite püsimisajad, siis tuleb heitkoguste piirnormid heite püsimisaja lõpp-punktis iga heite püsimisaja jaoks ümber arvutada punktis 2.4.5.1 sätestatud regressioonivalemi ekstrapoleerimise või interpoleerimise teel.

2.4.5.3.

Iga saasteaine halvendustegur on määratletud kui heite püsimisaja lõpp-punktis ja kasutusaja saavutamise katseplaani alguses kohaldatavate heitkoguste piirnormide suhtarv (multiplikatiivne halvendustegur).

Tootja taotlusel ja tüübikinnitusasutuse eelneval heakskiidul võib kohaldada iga saasteaine suhtes aditiivset halvendustegurit. Aditiivne halvendustegur on määratletud kui erinevus kalkuleeritud heitkoguste piirnormide vahel heite püsimisaja lõpp-punktis ja kasutusaja saavutamise katseplaani alguses.

Joonisel 1 on näide NOx heitkoguste halvendustegurite kindlaksmääramisest lineaarse regressiooni abil.

Multiplikatiivsete ja aditiivsete halvendustegurite kombineerimine ühes saasteainete sarjas ei ole lubatud.

Kui arvutuse tulemuseks on väärtus, mis on multiplikatiivse halvendusteguri korral väiksem kui 1,00 või aditiivse halvendusteguri korral väiksem kui 0,00, siis on halvendustegur vastavalt 1,0 või 0,00.

Kui vastavalt punktile 2.4.2.1.4 on kokku lepitud, et igas katsepunktis viiakse läbi ainult üks katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivitus) ning teine katsetsükkel (NRTC või NRSC kuumkäivitus) viiakse läbi ainult kasutusaja saavutamise katseplaani alguses ja lõpus, kohaldatakse igas katsepunktis tehtud katsetsükli jaoks arvutatud halvendustegurit ka teise katsetsükli suhtes.

image

2.4.6.    Kindlaksmääratud halvendustegurid

2.4.6.1.

Mootorite tootjad võivad halvendustegurite kindlaksmääramiseks kasutada kasutusaja saavutamise katseplaani asemel alternatiivina järgmisi kindlaksmääratud multiplikatiivseid halvendustegureid.



Katsetsükkel

CO

HC

NOx

PM

NRTC

1,3

1,3

1,15

1,05

NRSC

1,3

1,3

1,15

1,05

Kindlaksmääratud aditiivseid halvendustegureid ei ole antud. Kindlaksmääratud multiplikatiivsete halvendustegurite teisendamine aditiivseteks teguriteks ei ole lubatud.

Kui kasutatakse kindlaksmääratud halvendustegureid, peab tootja esitama tüübikinnitusasutusele kindlad tõendid selle kohta, et neilt heitekontrollisüsteemi osadelt võib eeldada seda heite püsimisaega, mida seostatakse nimetatud kindlaksmääratud teguritega. Need tõendid võivad põhineda projektianalüüsil, katsetel või mõlema kombinatsioonil.

2.4.7.    Halvendustegurite kohaldamine

2.4.7.1.

Pärast halvendusteguri kohaldamist vastavalt III lisale mõõdetud katsetulemustele (tahkete osakeste ja iga üksiku gaasi tsükli kaalutud eriheide) peavad mootorid olema vastavuses iga saasteaine heitkoguse piirnormiga, mida kohaldatakse selle mootoritüüpkonna suhtes. Sõltuvalt halvendusteguri (DF) tüübist kohaldatakse järgmisi norme:

 multiplikatiivne: (tsükli kaalutud eriheide) * DF ≤ heitkoguste piirnorm

 aditiivne: (tsükli kaalutud eriheide) + DF ≤ heitkoguste piirnorm

Kui tootja otsustab käesoleva lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis võivad tsükli kaalutud eriheited vajaduse korral sisaldada korrektsiooni harva esineva regeneratsiooni suhtes.

2.4.7.2.

Multiplikatiivse NOx + HC halvendusteguri puhul määratakse eraldi HC ja NOx halvendustegurid ning neid kohaldatakse heitkoguste katse halvendatud heitetasemete arvutamiseks enne, kui tulemuseks saadud halvendatud NOx ja HC väärtused kombineeritakse, et teha kindlaks vastavus heitkoguste piirnormidele.

2.4.7.3.

Tootja võib otsustada kanda mootorile mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonna järgi kindlaks määratud halvendusteguri üle mootorisüsteemile, mis ei kuulu samasse mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda. Sellistel juhtudel peab tootja tüübikinnitusasutusele tõendama, et mootorisüsteemil, mille jaoks mootori järeltöötlussüsteemi tüüpkonda algselt katsetati, ja mootorisüsteemil, millele halvendustegureid üle kantakse, on sarnased tehnilised näitajad ja masinale paigaldamise nõuded ning et selle mootori või mootorisüsteemi heitetasemed on samalaadsed.

Juhul kui halvendustegurid kantakse üle erineva heite püsimisajaga mootorisüsteemile, tuleb halvendustegurid kohaldatava heite püsimisaja jaoks ümber arvutada punktis 2.4.5.1 sätestatud regressioonivalemi ekstrapoleerimise või interpoleerimise teel.

2.4.7.4.

Iga saasteaine halvendustegurid igas kohaldatavas katsetsüklis registreeritakse VII lisa 1. liites sätestatud katsetulemuste dokumendis.

2.4.8.    Tootmise nõuetele vastavuse kontrollimine

2.4.8.1.

Tootmise vastavust heitetaset käsitlevatele nõuetele kontrollitakse I lisa punkti 5 alusel.

2.4.8.2.

Tootja võib otsustada mõõta saasteaine heitkoguseid enne heitgaasi järeltöötlussüsteemi samal ajal tüübikinnituskatse läbiviimisega. Nii tehes võib valmistaja leida mootori ja järeltöötlussüsteemi jaoks eraldi mitteametlikud halvendustegurid ning kasutada neid kontrolli abivahendina tootmisliini lõpus.

2.4.8.3.

Tüübikinnituse jaoks registreeritakse VII lisa 1. liites sätestatud katsetulemuste dokumendis ainult punktide 2.4.5 või 2.4.6 kohaselt määratud halvendustegurid.

2.5.    Hooldus

Kasutusaja saavutamise katseplaani rakendamiseks teostatakse hooldust kooskõlas tootja teenindus- ja hooldusraamatuga.

2.5.1.    Heitetaset mõjutav korraline hooldus

2.5.1.1.

Kasutusaja saavutamise katseplaani rakendamiseks tuleb heitetaset mõjutavat käitamisaegset korralist hooldust teostada samaväärsete ajavahemike tagant, mis täpsustatakse tootja poolt masina või mootori omanikule antavas hooldusjuhendis. Vajaduse korral võib hoolduskava kasutusaja saavutamise katseplaani käigus muuta, tingimusel et hoolduskavast ei jäeta välja ühtegi hooldustoimingut, mis on katsemootorile juba tehtud.

2.5.1.2.

Mootori tootja kirjeldab kasutusaja saavutamise katseplaanis järgmiste osade reguleerimist, puhastamist ja hooldust (kui see on vajalik) ning korralist vahetamist:

 heitgaasitagastussüsteemi filtrid ja jahutid;

 karteri tuulutusklapp (vajaduse korral);

 sissepritsedüüsi otsik (ainult puhastamine on lubatud);

 sissepritsedüüs;

 turboülelaadur;

 mootori elektronjuhtseade ja selle andurid ja aktuaatorid;

 osakeste järeltöötlussüsteem (sealhulgas selle komponendid);

 NOx järeltöötlussüsteem (sealhulgas selle komponendid);

 heitgaasitagastussüsteem, sealhulgas kõik seotud reguleerimisventiilid ja -torud;

 kõik muud heitgaasi järeltöötlussüsteemid.

2.5.1.3.

Heitkoguseid mõjutavat kriitilist korralist hooldust teostatakse ainult juhul, kui seda on ette nähtud teha kasutuse ajal, ja sellise hoolduse nõudest teavitatakse sõiduki omanikku.

2.5.2.    Muudatused korralises hoolduses

2.5.2.1.

Tootja esitab tüübikinnitusasutusele taotluse kiita heaks uued korralised hooldused, mida tootja soovib kasutusaja saavutamise katseplaani käigus teha ning edaspidi soovitada masinate ja mootorite omanikele. Koos taotlusega tuleb esitada andmed, mis kinnitavad vajadust uue korralise hoolduse ja hooldusvälba järele.

2.5.3.    Korraline hooldus, mis ei mõjuta heitetaset

2.5.3.1.

Korralist hooldust, mis ei mõjuta heitetaset ning mis on põhjendatud ja tehniliselt vajalik (nt õlivahetus, õlifiltri vahetus, kütusefiltri vahetus, õhufiltri vahetus, jahutussüsteemi hooldus, tühikäigu pöörlemiskiiruse reguleerimine, pöörlemissageduse regulaator, mootori poltide pöördemoment, ventiili reguleerimine, pihusti reguleerimine, veorihmade pingutamine jne) võib teha kasutusaja saavutamise katseplaani kaasatud masinatel või mootoritel kõige pikemate vaheaegade tagant, mida valmistaja soovitab omanikul teha (nt mitte vaheaegade tagant, mis on soovitatud põhjalikuks hoolduseks).

2.5.4.    Remont

2.5.4.1.

Kasutusaja saavutamise katseplaani käigus katsetamiseks valitud mootorisüsteemi osi parandatakse ainult juhul, kui osa lakkab toimimast või kui mootorisüsteemis tekib rike. Mootori, heitekontrollisüsteemi või kütusesüsteemi parandamine ei ole lubatud, välja arvatud punktis 2.5.4.2 sätestatud erandi korral.

2.5.4.2.

Kui mootor, heitekontrollisüsteem või kütusesüsteem ise lakkab kasutusaja saavutamise käigus toimimast, siis tunnistatakse kasutusaja saavutamine kehtetuks ja alustatakse uue mootorisüsteemiga uut kasutusaja saavutamise tsüklit, välja arvatud juhul, kui toimimast lakanud osad vahetatakse välja võrdväärsete osade vastu, mida kasutusaja saavutamiseks kasutatud sama palju tunde.

3.   IIIA, IIIB JA IV ETAPI MOOTORITE HEITE PÜSIMISAJA KONTROLLIMINE

3.1.

Tootjad kasutavad käesoleva punkti tabelis 1 sätestatud heite püsimisaegu.



Tabel 1

IIIA, IIIB ja IV etapi survesüüte mootorite heite püsimisaeg (tundides)

Mootori liik (võimsusklass)

Heite püsimisaeg (tundides)

≤ 37 kW

(püsikiirusega mootorid)

3 000

≤ 37 kW

(muudetava kiirusega mootorid)

5 000

> 37 kW

8 000

Mootorid siseveekogude sõidukitel kasutamiseks

10 000

Mootorvagunite ja vedurite mootorid

10 000

▼M8




6. liide

I, II, IIIA, IIIB ja IV etapi mootorite CO2-heidete määramine

1.    Sissejuhatus

1.1.

Käesolevas liites sätestatakse CO2-heidetest teavitamise normid ja katsemenetlused, mida rakendatakse I–IV etapis. Kui tootja otsustab käesoleva lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis kohaldatakse käesoleva lisa 7. liidet.

2.    Üldised nõuded

2.1.

CO2 heitkogused määratakse III lisa punktis 1.1 sätestatud katsetsükliga kooskõlas vastavalt III lisa punktiga 3 (NRSC) või punktiga 4 (NRTC kuumkäivitustsükkel). IIIB etapi puhul määratakse CO2 heitkogused kindlaks NRTC kuumkäivituskatsetsükliga.

2.2.

Katse tulemused tuleb esitada tsükli keskmiste eriväärtustena ühikuga g/kWh.

2.3.

Kui NRSC toimub tootja valikul ühe filtriga tehtava tsüklina (RMC), kohaldatakse kas viiteid käesolevas liites sätestatud NRTC-le või III lisa 7. liite nõudeid.

3.    CO2 heitkoguste määramine

3.1.    Toormõõtmine

Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse toores heitgaasis.

3.1.1.   Mõõtmine

Katsetatava mootori toores heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri (NDIR) abil vastavalt kas III lisa 1. liite punktile 1.4.3.2 (NRSC) või punktile 2.3.3.2. (NRTC).

Mõõtesüsteem peab vastama III lisa 2. liite punkti 1.5 lineaarsusnõuetele.

Mõõtesüsteem peab vastama kas III lisa 1. liite punktide 1.4.1 (NRSC) või 2.3.1 (NRTC) nõuetele.

3.1.2.   Andmete hindamine

Asjaomased andmed registreeritakse ja säilitatakse vastavalt III lisa punktile 3.7.4 (NRSC) või punktile 4.5.7.2 (NRTC).

3.1.3.   Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine

Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kuiva/märja mõõtmise korrigeerimist vastavalt III lisa 3. liite punktile 1.3.2 (NRSC) või 2.1.2.2 (NRTC).

NRSC puhul arvutatakse CO2 mass (g/h) iga üksiku režiimi jaoks vastavalt III lisa 3. liite punktile 1.3.4. Heitgaasi vool määratakse kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktidele 1.2.1–1.2.5.

NRTC puhul arvutatakse CO2 mass (g/test) vastavalt III lisa 3. liite punktile 2.1.2.1. Heitgaasi vool määratakse kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktidele 2.2.3.

3.2.    Lahjendatud mõõtmine

Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse lahjendatud heitgaasis.

3.2.1.   Mõõtmine

Katsetatava mootori lahjendatud heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri (NDIR) abil vastavalt III lisa 1. liite punktile 1.4.3.2 (NRSC) või punktile 2.3.3.2. (NRTC). Heitgaasi lahjendatakse filtreeritud ümbritseva õhu, sünteetilise õhu või lämmastikuga. Täisvoolusüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et täielikult kõrvaldada vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemides.

Mõõtesüsteem peab vastama III lisa 2. liite punkti 1.5 lineaarsusnõuetele.

Mõõtesüsteem peab vastama III lisa 1. liite punkti 1.4.1 (NRSC) või punkti 2.3.1 (NRTC) nõuetele.

3.2.2.   Andmete hindamine

Asjaomased andmed registreeritakse ja säilitatakse vastavalt III lisa punktile 3.7.4 (NRSC) või punktile 4.5.7.2 (NRTC).

3.2.3.   Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine

Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kuiva/märja mõõtmise korrigeerimist vastavalt III lisa 3. liite punktile 1.3.2 (NRSC) või punktile 2.1.2.2 (NRTC).

NRSC puhul arvutatakse CO2 mass (g/h) iga üksiku režiimi jaoks vastavalt III lisa 3. liite punktile 1.3.4. Lahjendatud heitgaasi vool määratakse kindlaks vastavalt III lisa 1. liite punktile 1.2.6.

NRTC puhul arvutatakse CO2 mass (g/test) vastavalt III lisa 3. liite punktile 2.2.3. Lahjendatud heitgaasi vool määratakse kindlaks vastavalt III lisa 3. liite punktile 2.2.1.

Taustkorrigeerimist kohaldatakse vastavalt III lisa 3. liite punktile 2.2.3.1.1.

3.3.    Eriheidete arvutamine

3.3.1.   NRSC

Eriheited e CO2 (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

kus:

image

ja

CO2 mass,i

on üksiku režiimi CO2 mass (g/h)

Pm,i

on üksiku režiimi mõõdetud võimsus (kW)

PAE,i

on üksiku režiimi abiseadmete võimsus (kW)

WF,i

on üksiku režiimi kaalutegur.

3.3.2.   NRTC

CO2 eriheidete arvutamiseks vajalik tsükli töö määratakse kindlaks vastavalt III lisa punktile 4.6.2.

Eriheited e CO2 (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

kus:

m CO2, hot

on NRTC kuumkäivitustsükli CO2 heitkogused (g)

W act, hot

on NRTC kuumkäivitustsükli tegelik töö (kWh).




7. liide

CO2 heitkoguste alternatiivne määramine

1.    Sissejuhatus

Kui tootja otsustab käesoleva lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis kohaldatakse CO2-heidetest aruandmiseks käesolevas liites ette nähtud sätteid ja katsemenetlusi.

2.    Üldised nõuded

2.1.

CO2 heitkogused määratakse kindlaks NRTC kuumkäivituskatsetsükliga vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktile 7.8.3.

2.2.

Katse tulemused tuleb esitada tsükli keskmiste eriväärtustena ühikuga g/kWh.

3.    CO2 heitkoguste määramine

3.1.    Toormõõtmine

Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse toores heitgaasis.

3.1.1.   Mõõtmine

Katsetatava mootori toores heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri abil vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktile 9.4.6.

Mõõtesüsteem peab vastama ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 8.1.4 lineaarsusnõuetele.

Mõõtesüsteem peab vastama ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 8.1.9 nõuetele.

3.1.2.   Andmete hindamine

Asjakohased andmed registreeritakse ja neid säilitatakse kooskõlas ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktiga 7.8.3.2.

3.1.3.   Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine

Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kontsentratsiooni hetkeväärtuste suhtes enne edasisi arvutusi kuiva/märja mõõtmise korrigeerimist vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punktile A.8.2.2 või 7. liite punktile A.7.3.2.

CO2 mass (g/test) arvutatakse ajalisse vastavusse viidud CO2 kontsentratsiooni hetkeväärtuse ja heitgaasivoo korrutamise teel, integreerides saadud tulemust kogu katsetsükli ulatuses kooskõlas ühega järgmistest:

a) ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punkt A.8.2.1.2 ja punkt A.8.2.5, võttes CO2 u-väärtused tabelist A.8.1 või arvutades u-väärtused vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punktile A.8.2.4.2;

b) ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 7. liite punkt A.7.3.1 ja punkt A.7.3.3.

3.2.    Lahjendatud mõõtmine

Käesolevat punkti kohaldatakse, kui CO2 mõõdetakse lahjendatud heitgaasis.

3.2.1.   Mõõtmine

Katsetatava mootori lahjendatud heitgaasis sisalduvat CO2 mõõdetakse mittelahutava infrapunatajuri abil vastavalt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktile 9.4.6. Heitgaasi lahjendatakse filtreeritud ümbritseva õhu, sünteetilise õhu või lämmastikuga. Täisvoolusüsteemi voolumaht peab olema piisavalt suur, et täielikult kõrvaldada vee kondenseerumine lahjendus- ja proovivõtusüsteemides.

Mõõtesüsteem peab vastama ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 8.1.4 lineaarsusnõuetele.

Mõõtesüsteem peab vastama ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punkti 8.1.9 nõuetele.

3.2.2.   Andmete hindamine

Asjakohased andmed registreeritakse ja neid säilitatakse kooskõlas ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktiga 7.8.3.2.

3.2.3.   Tsükli keskmise heitkoguse arvutamine

Kuivas heitgaasis mõõtmise korral kohaldatakse kontsentratsiooni hetkeväärtuste suhtes enne edasisi arvutusi kuiva/märja mõõtmise korrigeerimist vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punktile A.8.3.2 või 7. liite punktile A.7.4.2.

CO2 mass (g/test) arvutatakse CO2 kontsentratsiooni ja lahjendatud heitgaasivoo korrutamise teel kooskõlas ühega järgmistest:

a) ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punkt A.8.3.1 ja punkt A.8.3.4, võttes CO2 u-väärtused tabelist A.8.2 või arvutades u-väärtused vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punktile A.8.3.3;

b) ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 7. liite punkt A.7.4.1 ja punkt A.7.4.3.

Taustkorrektsiooni kohaldatakse vastavalt ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 8. liite punktile A.8.3.2.4 või punktile A.7.4.1.

3.3.    Pidurdamisest tingitud heitkogused

Pidurdamise CO2 heitkoguste arvutamiseks vajalik tsükli töö määratakse kindlaks kooskõlas ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktiga 7.8.3.4.

Pidurdamisest tingitud heitkogused e CO2 (g/kWh) arvutatakse järgmiselt:

image

kus:

mCO2, hot

on NRTC kuumkäivituskatse CO2 heitkogused (g)

Wact, hot

on NRTC kuumkäivitustsükli tegelik töö (kWh).

▼M2




IV LISA

SÄDESÜÜTEMOOTORITE KATSETAMISE KORD

1.   SISSEJUHATUS

1.1.

Käesolevas lisas kirjeldatakse katsetatavate mootorite gaasiheite määramise meetodit.

1.2.

Katse tehakse katsestendile paigaldatud ning dünamomeetriga ühendatud mootoril.

2.   KATSETINGIMUSED

2.1.   Mootorikatse tingimused

Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutset temperatuuri (Ta) kelvinites ning kuiva atmosfäärirõhku (ps), mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse parameeter a järgmiselt:

image

2.1.1.   Katse kehtivus

Katsetulemused tunnistatakse kehtivaks, kui parameeter fa on järgmistes piirides:

image

2.1.2.   Vahejahutiga mootorid

Jahutusagendi ja ülelaadeõhu temperatuur tuleb registreerida.

2.2.   Mootori õhu sisselaskesüsteem

Katsemootorile paigaldatakse õhu sisselaskesüsteem, mis piirab uue õhupuhasti puhul õhu sisselaset tootja määratud mootori kasutustingimustes 10 % ulatuses tootja määratud ülemmäärast, mille tulemuseks on maksimaalne õhuvool vastavas mootoris.

Väikeste sädesüütemootorite puhul (töömaht <1 000  cm3) kasutatakse paigaldatud mootorile tüüpilist süsteemi.

2.3.   Mootori heitgaasisüsteem

Katsemootor varustatakse heitgaasisüsteemiga, mille heitgaasi vasturõhk on mootori töötingimustes kuni 10 % tootja määratud ülemmäärast, mille tulemuseks on vastavas mootoris maksimaalne esitatud võimsus.

Väikeste sädesüütemootorite puhul (töömaht <1 000  cm3) kasutatakse paigaldatud mootorile tüüpilist süsteemi.

2.4.   Jahutussüsteem

Kasutatakse mootori jahutussüsteemi, mis on piisava mahuga, et säilitada mootori normaalne töötemperatuur, mille tootja on ette näinud. See nõue kehtib ühikute kohta, mis tuleb võimsuse mõõtmiseks demonteerida, näiteks ülelaadekompressori kohta, mille ventilaator tuleb väntvõllile juurdepääsemiseks eemaldada.

2.5.   Määrdeõlid

Kasutatakse määrdeõlisid, mis vastavad tootja spetsifikatsioonidele konkreetse mootori ja kasutusotstarbe kohta. Tootjad peavad kasutama mootorimäärdeid, mis esindavad kaubanduses saadavaid mootorimäärdeid.

Sädesüütemootorite katsetamisel kasutatavate määrdeõlide tehnilised andmed märgitakse VII lisa 2. liite punktis 1.2 ning esitatakse koos katsetulemustega.

2.6.   Reguleeritavad karburaatorid

Piiratud ulatuses reguleeritavate karburaatoritega mootorite puhul katsetatakse mõlemat reguleerimisäärmust.

2.7.   Katsekütus

Kütusena kasutatakse V lisas nimetatud etalonkütust.

Sädesüütemootorite katsetamisel kasutatava etalonkütuse oktaaniarv ja tihedus märgitakse VII lisa 2. liite punktis 1.1.1.

Kahetaktiliste mootorite puhul peab kütuse ja õli segamisvahekord vastama tootja soovitatavale vahekorrale. Sädesüütemootorite õli suhtosa kahetaktiliste mootorite kütusest ja määrdeõlist koosnevas toitesegus ning sellest tulenev kütuse tihedus märgitakse VII lisa 2. liite punktis 1.1.4.

2.8.   Dünamomeetri seadistuste määramine

Heiteid mõõdetakse korrigeerimata pidurvõimsuse põhjal. Abiseadmed, mida on vaja üksnes sõiduki kasutamiseks ja mida võib paigaldada mootorile, võetakse katse ajaks maha. Kui abiseadmeid ei eemaldata, tuleb määrata nende kasutatav võimsus, et arvutada välja dünamomeetri seadistused; see ei kehti mootorite kohta, kui sellised abiseadmed moodustavad mootori lahutamatu osa (näiteks õhkjahutusega mootorite ventilaatorid).

Sisselaske piirangut ja väljalasketoru vasturõhku reguleeritakse mootoritel, mille puhul on selline reguleerimine võimalik, tootja antud ülemmäärani punktide 2.2 ja 2.3 kohaselt. Pöördemomendi suurimad väärtused teatavatel pöörlemiskiirustel määratakse katseliselt, et arvutada välja teatavate katserežiimide pöördemomendid. Mootorite kohta, mis ei ole mõeldud kasutamiseks täiskoormusel teatavast pöörlemiskiiruste vahemikust väljaspool ja pöördemomendi kõverast kõrgemal, teatab katses kasutatavate pöörlemiskiiruste suurimad pöördemomendid tootja. Igale katserežiimile vastav mootori seadistus arvutatakse järgmise valemi järgi:

image

kus:

S

on dünamomeetri seadistus (kW),

PM

on suurim täheldatud või avaldatud võimsus katses kasutatava pöörlemissageduse ja tingimuste korral (kW) (vt VII lisa 2. liide),

PAE

on katseks paigaldatud ja VII lisa 3. liite kohaselt mittevajalike abiseadmete kasutatud võimsuse avaldatud summa (kW),

L

on vastavaks katserežiimiks ettenähtud pöördemomendi osa.

Kui suhteks saadakse

image

siis võib tüübikinnitust andev tehniline asutus kontrollida PAE väärtust.

3.   KATSE KÄIK

3.1.   Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteriistad ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Kui heitgaasi lahjendamiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, siis tuleb süsteemiga ühendada väljalasketoru.

3.2.   Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine

Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ning neid soojendatakse seni, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on täiskoormusel ja nimipöörlemissageduse korral stabiliseerunud (punkt 3.5.2).

3.3.   Lahjendusastme korrigeerimine

Lahjendusaste peab olema vähemalt 4.

Süsteemide puhul, milles kontrollitakse CO2 või NOx sisaldust, tuleb lahjendusõhu CO2 või NOx sisaldust mõõta iga katse alguses ja lõpus. Lahjendusõhu CO2 ja NOx taustsisaldust enne ja pärast katset tehtud mõõtmiste vahe võib olla vahemikus vastavalt 100 m-1 või 5 m-1.Kui kasutatakse lahjendatud heitgaasiga töötavat analüüsisüsteemi, määratakse asjaomased taustsisaldused nii, et kogu katseseeria jooksul kogutakse lahjendatud õhust proove proovivõtukotti.

Keskmise sisalduse (mitte proovivõtukotti kogutud lahjendatud õhu sisalduse) arvutamiseks võib võtta vähemalt kolm proovi (tsükli alguses, lõpus ja keskel) ja arvutada keskmise välja nende põhjal. Tootja soovil võib taustmõõtmised vahele jätta.

3.4.   Analüsaatorite kontrollimine

Heiteanalüsaatorid nullistatakse ja määratakse kindlaks mõõteulatus.

3.5.   Katsetsükkel

3.5.1.

Masinate spetsifikatsioon c I lisa punkti 1 A alapunkti iii kohaselt.

Dünamomeetri kasutamisel katsetataval mootoril tuleb olenevalt masina tüübist läbida järgmised tsüklid:

tsükkel D ( 26 )

:

ühtlase pöörlemiskiiruse ja vahelduva koormusega mootorid, näiteks generaatorid;

tsükkel G1

:

muud kui käsiseadmed, millel on vahelduva pöörlemiskiirusega mootor;

tsükkel G2

:

muud kui käsiseadmed, millel on nimipöörlemiskiirusega mootor;

tsükkel G3

:

käsiseadmed.

3.5.1.1.   Katserežiimid ja kaalutegurid



Tsükkel D

Režiimi number

1

2

3

4

5

 

 

 

 

 

 

Mootori pöörlemiskiirus

Maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirus

Vahepealne kiirus

Madalvõimsuse-tühikäigu pöörlemiskiirus

Koormus (1)%

100

75

50

25

10

 

 

 

 

 

 

Kaalutegur

0,05

0,25

0,3

0,3

0,1

 

 

 

 

 

 



Tsükkel G1

Režiimi number

 

 

 

 

 

1

2

3

4

5

6

Mootori pöörlemiskiirus

Maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirus

Vahepealne kiirus

Madalvõimsuse-tühikäigu pöörlemiskiirus

Koormus %

 

 

 

 

 

100

75

50

25

10

0

Kaalutegur

 

 

 

 

 

0,09

0,2

0,29

0,3

0,07

0,05



Tsükkel G2

Režiimi number

1

2

3

4

5

 

 

 

 

 

6

Mootori pöörlemiskiirus

Maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirus

Vahepealne kiirus

Madalvõimsuse-tühikäigu pöörlemiskiirus

Koormus %

100

75

50

25

10

 

 

 

 

 

0

Kaalutegur

0,09

0,2

0,29

0,3

0,07

 

 

 

 

 

0,05



Tsükkel G3

Režiimi number

1

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2

Mootori pöörlemiskiirus

Maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirus

Vahepealne kiirus

Madalvõimsuse-tühikäigu pöörlemiskiirus

Koormus %

100

 

 

 

 

 

 

 

 

 

0

Kaalutegur

0,85  (2)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

0,15  (2)

(1)   1 Koormus on väljendatud protsentides pöördemomendist, mis vastavad põhivõimsusklassi näitajatele; põhivõimsus on maksimaalne võimsus muutuva võimsusega tsükli ajal, millel võib mootorit kasutada piiramatu arvu tunde aastas ettenähtud keskkonnatingimustel, kui hooldus toimub ettenähtud intervallide järel ja tootja ettenähtud viisil. Põhivõimsuse määratluse paremaks illustreerimiseks vt joonis 2 standardis ISO 8528-1: 1993(E).

(2)   I etapis võib 0,90 ja 0,10 asemel kasutada vastavalt 0,85 ja 0,15.

3.5.1.2.   Asjakohase katsetsükli valimine

Kui mootorimudeli põhiline lõppkasutusotstarve on teada, võib katsetsükli valida punktis 3.5.1.3 esitatud näidete järgi. Kui mootori põhilist lõppkasutusotstarvet ei ole teada, tuleks asjakohane katsetsükkel valida mootori spetsifikatsiooni põhjal.

3.5.1.3.   Näited (loetelu ei ole täielik)

Tüüpilisi näiteid:

tsükli D kohta:

vahelduva koormusega generaatorid, kaasa arvatud laevadel ja rongidel (mitte käitamiseks) kasutatavad, jahutusseadmete, keevitusseadmete generaatorid;

gaasikompressorid;

tsükli G1 kohta:

peale ette või taha paigaldatud mootoriga muruniidukid;

golfiautod;

mehaanilised muruharjad;

käsimuruniidukid (trummel- või silindermuruniidukid);

lumekoristusseadmed;

jäätmehundid;

tsükli G2 kohta:

kantavad generaatorid, pumbad, keevitusseadmed ja õhukompressorid;

nende hulka võivad samuti kuuluda muru- ja aiahooldusseadmed, mis töötavad mootori nominaalkiirusel;

tsükli G3 kohta:

puhurid;

kettsaed;

hekilõikurid;

kantavad saemasinad;

mullafreesid;

pihustid;

murutrimmerid;

vaakumimurid.

3.5.2.

Mootori konditsioneerimine

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirusel ja pöörlemismomendi juures, et stabiliseerida mootori parameetrid tootja soovituste kohaselt.

Märkus: Konditsioneerimisaeg on ette nähtud ka selleks, et hoida ära mõnest varasemast katsest heitgaasisüsteemi jäänud jääkide mõju avaldumist. Samuti on katsefaaside vahel kohustuslik stabiliseerimisaeg, mis on mõeldud selleks, et vähendada faasist faasi edasikanduvate mõjude avaldumist.

3.5.3.

Katseseeria

Katsetsükleid G1, G2 ja G3 viiakse läbi tsükli režiimi numbri kahanevas järjekorras. Igas faasis on proovivõtuajaks vähemalt 180 sekundit. Proovivõtuaja viimased 120 sekundit mõõdetakse ja registreeritakse heitgaasis sisalduvate ainete sisaldus. Igas mõõtepunktis peab katsefaas kestma piisavalt kaua, et mootori temperatuur jõuaks enne proovide võtmise algust stabiliseeruda. Faaside pikkus protokollitakse ja lisatakse aruandesse.

a) Mootorid, mille pöörlemiskiirust reguleeritakse katse ajal dünamomeetri abil: Iga tsükli iga faasi ajal hoitakse kindlaksmääratud pöörete arvu vahemikus ± 1 % ulatuses mootori nominaalkiirusest või 3 min-1 olenevalt sellest, kumb on suurem, välja arvatud madalvõimsuse või tühikäigu pöörlemiskiirus, mida tuleb hoida tootja lubatud hälvete piires. Kindlaksmääratud pöördemomenti hoitakse nii, et selle keskmine mõõtmiste tegemise ajal on ± 2 % ulatuses suurimast momendikiirusest.

b) Mootorid, mille koormust reguleeritakse katse ajal dünamomeetri abil: Iga tsükli igas faasis pärast üleminekuaega peab kindlaksmääratud pöörete arv olema ± 2 % mootori nominaalkiirusest või 3 min-1 olenevalt sellest, kumb on suurem, kuid igal juhul vahemikus ± 5 %, välja arvatud madalvõimsuse või tühikäigu pöörlemiskiirus, mida tuleb hoida tootja lubatud hälvete piires.

Katsetsükli igas faasis, kus kindlaksmääratud pöördemoment on katselise pöörlemiskiiruse juures vähemalt 50 % maksimummomendist, hoitakse kindlaksmääratud keskmist pöördemomenti andmete kogumise ajal ± 5 % piires kindlaksmääratud pöördemomendist. Katsetsükli igas faasis, kus kindlaksmääratud pöördemoment on katselise pöörlemiskiiruse juures vähem kui 50 % maksimummomendist, hoitakse kindlaksmääratud keskmist pöördemomenti andmete kogumise ajal ± 10 % piires kindlaksmääratud pöördemomendist või ± 0,5 Nm ulatuses olenevalt sellest, kumb on suurem.

3.5.4.

Analüsaatori reageerimine

Analüsaatorite väljund salvestatakse lintmeerikule või mõõdetakse samaväärse andmesalvestussüsteemi abil, heitgaas voolab läbi analüsaatorite vähemalt viimased 180 sekundit igast faasist. Kui lahjendatud CO ja CO2 mõõtmiseks kasutatakse proovivõtukotti (vt I lisa punkt 1.4.4), võetakse proov kotti iga faasi viimase 180 sekundi jooksul ning kotis olev proov analüüsitakse ja analüüsitulemused protokollitakse.

3.5.5.

Mootori seisund

Mootori pöörlemiskiirust ja koormust, sisselaskeõhu temperatuuri ja kütusevoolu mõõdetakse igas faasis siis, kui mootor on stabiliseerunud. Kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed tuleb registreerida (vaata 3. liite punktid 1.1 ja 1.2).

3.6.   Analüsaatorite ülekontrollimine

Heitekatse järel kasutatakse nullgaasi ja sama võrdlusgaasi teistkordseks kontrollimiseks. Katse loetakse kehtivaks, kui mõlema mõõtmise tulemuste erinevus on alla 2 %.




1. liide

1.   MÕÕTMIS- JA PROOVIVÕTUPROTSEDUUR

Katsetamiseks esitatud mootori gaasiheiteid mõõdetakse IV lisas kirjeldatud viisil. VI lisa meetodid kirjeldavad gaasiheidete analüüsimiseks soovitatavaid süsteeme (punkt 1.1).

1.1.   Dünamomeetri spetsifikatsioon

Katsetes tuleb kasutada mootori dünamomeetrit, mille omadused võimaldavad korraldada IV lisa punktis 3.5.1 kirjeldatud katsetsüklit. Pöördemomendi ja pöörlemiskiiruse mõõtmiseks kasutatavad vahendid peavad võimaldama mõõta võllivõimsust märgitud piirides. Võimalik, et on vaja lisaarvutusi.

Mõõteriistad peavad olema niivõrd täpsed, et ei ületata punktis 1.3 esitatud lubatud hälbeid.

1.2.   Kütusevool ja kogu lahjendatud kütusevool

Heite arvutamise aluseks võetava kütusevoolu mõõtmiseks kasutatakse punktis 1.3 (3. liide) määratletud täpsusega mõõteriistu. Täisvoolu lahjendussüsteemi korral mõõdetakse kogu lahjendatud heitgaasivoolu PDP või CFVga – vt VI lisa punkt 1.2.1.2. Nende täpsus peab vastama III lisa 2. liite punkti 2.2 sätetele.

1.3.   Mõõtetäpsus

Kõikide mõõteriistade kalibreerimine peab põhinema riigi (rahvusvahelistel) standarditel ning vastama tabelites 2 ja 3 sätestatud nõuetele.



Tabel 2.  Mõõteriistade lubatud kõrvalekalded mootori parameetrite korral

Nr

Nimetus

Lubatud kõrvalekalle

1

Mootori pöörlemiskiirus

± 2 % näidust või

± 1 % mootori suurimast väärtusest olenevalt sellest, kumb on suurem

2

Pöördemoment

± 2 % näidust või

± 1 % mootori suurimast väärtusest olenevalt sellest, kumb on suurem

3

Kütusekulu ()

± 2 % mootori suurimast väärtusest

4

Õhukulu ()

± 2 % näidust või

± 1 % mootori suurimast väärtusest olenevalt sellest, kumb on suurem

(1)   Käesolevas direktiivis kirjeldatud heitgaaside arvutused põhinevad mõnel juhul erinevatel mõõtmis- ja/või arvutusmeetoditel. Kuna heitgaasiarvutuste tegemiseks on lubatud koguhälve ette antud, peavad mõnede nimetuste puhul lubatavad väärtused olema standardis ISO 3046-3 esitatud lubatud hälvetest väiksemad.



Tabel 3.  Mõõteriistade lubatud kõrvalekalded muude oluliste parameetrite korral

Nr

Nimetus

Lubatud kõrvalekalle

1

Temperatuur ≤ 600 K

± 2 K absoluutväärtus

2

Temperatuur ≥ 600 K

± 1 % näidust

3

Heitgaasi rõhk

± 0,2 kPa absoluutväärtus

4

Sisselasketorustiku hõrendus

± 0,05 kPa absoluutväärtus

5

Atmosfäärirõhk

± 0,1 kPa absoluutväärtus

6

Muud rõhud

± 0,1 kPa absoluutväärtus

7

Suhteline õhuniiskus

± 3 % absoluutväärtus

8

Absoluutniiskus

± 5 % näidust

9

Lahjendusõhu vool

± 2 % näidust

10

Lahjendatud heitgaasivool

± 2 % näidust

1.4.   Gaasiliste ainete määramine

1.4.1.   Analüsaatori üldised spetsifikatsioonid

Analüsaatorite mõõtepiirkond peab vastama heitgaasisisalduste mõõtmisel ettenähtud nõuetele (punkt 1.4.1.1) Analüsaatorite kasutamisel soovitatakse, et mõõdetava sisalduse väärtus asuks skaala osal, mis moodustab täisskaalast 15–100 %.

Kui skaala ülemine väärtus on 155 ppm (või ppm C) või sellest väiksem või kui kasutatakse lugemisseadmeid (arvuteid, andmekogureid), mis tagavad piisava täpsuse ja eraldusvõime ka skaala selles osas, mis moodustab skaala ülemisest väärtusest alla 15 %, on vastuvõetavad ka sisaldused, mis moodustavad skaala ülemisest väärtusest alla 15 %. Sellisel juhul tuleb mõõteriistu kalibreerimiskõvera täpsuse tagamiseks täiendavalt kalibreerida – vt käesoleva lisa 2. liite punkt 1.5.5.2.

Seadmete elektromagnetilise ühilduvuse (EMC) aste peab võimalikult vähendama lisavigade tekkevõimalust.

1.4.1.1.   Mõõtetäpsus

Analüsaator ei või kogu mõõtepiirkonnas (välja arvatud null) kalibreerimispunkti nimiväärtusest kõrvale kalduda rohkem kui ± 2 % näidust ja rohkem kui ± 0,3 % skaala ülemisest väärtusest nulli juures. Mõõtetäpsus määratakse punktis 1.3 sätestatud kalibreerimisnõuete kohaselt.

1.4.1.2.   Korratavus

Korratavus on teatava kalibreerimis- või võrdlusgaasi 10 korduva reageerimise 2,5-kordne standardhälve, mis ei või olla suurem kui ± 1 % skaala maksimaalnäidule vastavast sisaldusest iga kasutatava mõõtepiirkonna kohta üle 100 ppm (või ppm C) või ± 2 % iga mõõtepiirkonna kohta alla 100 ppm (või ppm C).

1.4.1.3.   Müra

Analüsaatori maksimaalne reaktsioon null- ja kalibreerimis- või võrdlusgaasile mis tahes kümne sekundi pikkuse ajavahemiku jooksul võib olla kuni 2 % skaala maksimaalnäidust kõigis kasutatud mõõtepiirkondades.

1.4.1.4.   Nullpunkti triiv

Nullreaktsioon on määratluse kohaselt nullgaasile kolmekümne sekundi jooksul antav keskmine reaktsioon koos müraga. Nullreaktsiooni triiv ühe tunni kestel peab olema alla 2 % skaala maksimaalnäidust kõige madalamas kasutatud mõõtepiirkonnas.

1.4.1.5.   Haarde triiv

Võrdlusreaktsioon on määratluse kohaselt keskmine reaktsioon koos müraga, mis antakse võrdlusgaasile kolmekümne sekundi jooksul. Võrdlusreaktsiooni triiv ühe tunni kestel peab olema alla 2 % skaala maksimaalnäidust kõige madalamas kasutatud mõõtepiirkonnas.

1.4.2.   Gaasi kuivatamine

Heitgaase võib mõõta nii niiskena kui ka kuivatatuna. Kasutatava gaasikuivatusseadme mõju mõõdetavate gaaside sisaldusele peab olema võimalikult väike. Vee eemaldamisel proovigaasist ei või kasutada keemilisi kuivatusaineid.

1.4.3.   Analüsaatorid

Punktides 1.4.3.1–1.4.3.5 kirjeldatakse kasutatavaid mõõtmispõhimõtteid. Mõõtmismeetodeid on üksikasjalikult kirjeldatud VI lisas.

Mõõdetavaid gaase tuleb analüüsida järgmiste vahenditega. Mittelineaarsete analüsaatorite puhul võib kasutada lineariseerivaid ahelaid.

1.4.3.1.   Süsinikmonooksiidi (CO) analüüs

Süsinikmonooksiidi analüüsimisel kasutatakse mittehajusa infrapunase kiirguse analüsaatori (NDIR) tüüpi analüsaatorit.

1.4.3.2.   Süsinikdioksiidi (CO2) analüüs

Süsinikdioksiidi analüüsimisel kasutatakse mittehajusa infrapunase kiirguse analüsaatori (NDIR) tüüpi analüsaatorit.

1.4.3.3.   Hapniku (O2) analüüs

Hapniku analüüsimisel kasutatakse paramagnetdetektori, tsirkooniumdioksiidi või elektrikeemiliste anduritega analüsaatori tüüpi analüsaatorit.

Märkus: Tsirkooniumdioksiidi andureid ei soovitata kasutada HC või CO suure sisalduse korral, näiteks eelpõlemiskambriga sädesüütemootorite puhul. Elektrikeemiliste andurite puhul tuleb CO2 ja NOX häireid kompenseerida.

1.4.3.4.   Süsivesinike (HC) analüüs

Gaasist otse võetud proovide analüüsimisel kasutatakse kuumleek-ionisatsioondetektori (HFID) tüüpi analüsaatorit, mille detektorit, ventiile, torustikku jne soojendatakse nii, et gaasi temperatuur oleks püsivalt 463 K ± 10 K (190 °C ± 10 °C).

Lahjendatud gaasist võetud proovide analüüsimisel kasutatakse kas kuumleek-ionisatsioondetektori (HFID) või leekionisatsioondetektori (FID) tüüpi analüsaatorit.

1.4.3.5.   Lämmastikoksiidide (NOx) analüüs

Lämmastikoksiidide analüüsimisel kasutatakse kemoluminestsentsdetektori (CLD) või kuumkemoluminestsentsdetektori (HCLD) tüüpi analüsaatorit NO2/NO konverteriga, kui toimub eelkuivatusega mõõtmine. Eelkuivatuseta mõõtmise puhul kasutatakse HCLD analüsaatorit, mille konverteri temperatuur on üle 328 K (55 °C) tingimusel, et veeauru mõju kontrolli (vaata III lisa 2. liite punkti 1.9.2.2) tulemus on nõuetele vastav. Nii CLD kui ka HCLD puhul tuleb proovivõtukambrite seinu proovivõturajal hoida temperatuuril 328 K–473 K (55 °C–200 °C) kuni konverterini eelkuivatusega mõõtmise korral ja kuni analüsaatorini eelkuivatuseta mõõtmise korral.

1.4.4.   Gaasiheite proovivõtmine

Kui järeltöötlussüsteem mõjutab heitgaasi koostist, tuleb proov heitgaasist võtta vastava seadme järel.

Väljalasketoru proovivõttur tuleks paigutada summuti kõrgsurveküljele, kuid väljalaskeavast võimalikult kaugele. Selleks et tagada mootori heitgaasi täielik segunemine enne proovivõtmist, võib soovi korral paigaldada summuti väljalaskeava ja proovivõtturi vahele segamiskambri. Segamiskambri siseruumala peab olema vähemalt katsetatava mootori silindri töömahu kümnekordne ning tema kõrgus, laius ja pikkus peaksid olema enam-vähem võrdsed nagu kuubil. Segamiskambri suurus tuleks hoida võimalikult väike ning see tuleks ühendada võimalikult mootori lähedal. Summuti segamiskambrist eemalduva väljalasketoru pikkus peaks olema vähemalt 610 mm proovivõtturi asukohast ning suurus selline, et vasturõhk oleks võimalikult väike. Segamiskambri seinte sisepinna temperatuuri tuleb hoida heitgaaside kastepunktist kõrgemal; soovitatav miinimumtemperatuur on 338 K (65 °C).

Soovi korral võib heitgaasi kõiki koostisaineid mõõta otse lahjendustunnelis või nii, et heitgaas kogutakse kõigepealt kotti ning seejärel mõõdetakse sisalduse kotis.




2. liide

1.   ANALÜÜSISEADMETE KALIBREERIMINE

1.1.   Sissejuhatus

Iga analüsaatorit tuleb kalibreerida nii sageli, kui see on käesoleva standardi kohaste täpsusnõuete täitmiseks vajalik. Kalibreerimismeetodit, mida tuleb kasutada 1. liite punktis 1.4.3 osutatud analüsaatorite kalibreerimiseks, on kirjeldatud käesolevas punktis.

1.2.   Kalibreerimisgaasid

Kalibreerimisgaaside säilitusajast tuleb kinni pidada.

Kalibreerimisgaaside tootja ettenähtud säilitusaja lõppemise kuupäev registreeritakse.

1.2.1   Puhtad gaasid

Gaaside nõuetekohast puhtust määratletakse allpool esitatud saaste piirnormide abil. Kättesaadavad peavad olema järgmised gaasid:

 puhastatud lämmastik (saastatus ≤ 1 ppm C, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO),

 puhastatud hapnik (puhtus >99,5 mahuprotsendi O2),

 vesiniku-heeliumi segu (40 ± 2 % vesinikku, ülejäänu heelium); saastatus ≤ 1 ppm C, ≤ 400 ppm CO2,

 puhastatud sünteetiline õhk (saastatus ≤ 1 ppm C, ≤ 1 ppm CO, ≤ 400 ppm CO2, ≤ 0,1 ppm NO, hapnikusisaldus 18–21 mahuprotsenti).

1.2.2   Kalibreerimis- ja võrdlusgaasid

Kättesaadavad peavad olema järgmise keemilise koostisega gaaside segud:

 C3H8 ja puhastatud sünteetiline õhk (vaata punkt 1.2.1),

 CO ja puhastatud lämmastik,

 puhastatud lämmastik (selles kalibreerimisgaasis sisalduv NO2 kogus ei või moodustada üle 5 % NO sisaldusest),

 CO2 ja puhastatud lämmastik,

 CH4 ja puhastatud sünteetiline õhk,

 C2H6 ja puhastatud sünteetiline õhk.

Märkus: Lubatud on muud gaasikombinatsioonid tingimusel, et gaasid ei reageeri üksteisega.

Kalibreerimis- ja võrdlusgaasi tegelik sisaldus peab olema ± 2 % nimiväärtusest. Kõik kalibreerimisgaasi sisaldused väljendatakse mahu põhjal (mahuprotsent või mahu ppm väärtus).

Kalibreerimis- ja võrdlusgaaside saamiseks võib kasutada ka täpsussegistit (gaasijaoturit), mille abil gaasi lahjendatakse puhastatud N2 või puhastatud sünteetilise õhuga. Segamisseade peab võimaldama määrata lahjendatud kalibreerimisgaaside sisalduse ± 1,5 % täpsusega. See tähendab, et segamiseks kasutatavad põhigaasid peavad riigi või rahvusvaheliste standardite kohaselt olema teada vähemalt ± 1 % täpsusega. Iga segamisseadme kontrollimiseks kalibreeritakse seadet 15–50 % ulatuses täisskaala väärtusest.

Soovi korral võib segamisseadet kontrollida ka oma laadilt lineaarse vahendiga, näiteks kasutades NOd CLDga. Vahendi võrdlusväärtus kohandatakse selle võrdlusgaasiga, mis on vahendiga vahetult ühendatud. Segamisseadet kontrollitakse kasutatavate seadistustega ning selle nimiväärtust tuleb võrrelda vahendi mõõdetud sisaldusega. Nende vahe peab igas punktis olema ± 0,5 % piires nimiväärtusest.

1.2.3   Hapniku interferentsi kontrollimine

Hapniku interferentsi kontrollgaasid peavad sisaldama propaani koos 350 ppm C ± 75 ppm C süsivesinikuga. Sisaldus määratakse kalibreerimisgaasi lubatud hälbeid arvestades kõikide süsivesinike pluss lisandite kromatograafilise analüüsi või dünaamilise segamise teel. Lämmastik on täitehapniku peamine lahjendi. Bensiinimootorite katsetamiseks nõutava segu koostis on järgmine:



Hapniku interferentsi sisaldus

Jääk

10 (9–11)

lämmastik

5 (4–6)

lämmastik

0 (0–1)

lämmastik

1.3.   Analüsaatorite ja proovivõtusüsteemi töö

Analüsaatoritega töötamisel tuleb järgida seadme tootja antud käivitamis- ja tööjuhendeid. Arvestada tuleb punktides 1.4–1.9 esitatud miinimumnõudeid. Laboratoorsete vahendite nagu GC ja kõrgefektiivsete vedelikkromatograafia (HPLC) seadmete suhtes kohaldatakse üksnes punkti 1.5.4.

1.4.   Lekkimiskatse

Süsteemi katsetatakse lekkimise suhtes. Proovivõttur ühendatakse heitgaasisüsteemist lahti ning ots suletakse. Analüsaatori pump peab olema sisse lülitatud. Pärast esialgset stabiliseerumisaega peavad kõik voolumõõturid olema nullis. Vastupidisel juhul kontrollitakse proovivõtutorusid ning viga parandatakse.

Maksimaalne lubatav lekkimisaste vaakumi poolel on 0,5 % kontrollitava süsteemi osa läbivast voolust. Analüsaatori voolusid ja möödavoolusid võib kasutada tegelike voolude hindamiseks.

Alternatiivina võib süsteemi tühjendada vähemalt rõhuni 20 kPa vaakumit (absoluutrõhk 80 kPa). Pärast esimest stabiliseerumist ei või rõhu kasv δp (kPa/min) süsteemis ületada järgmist väärtust:

image

kus:

Vsüst

=

süsteemi maht (l),

fr

=

süsteemi voolukiirus (l/min).

Teise meetodina võib rakendada sisalduse astmelist muutmist proovivõtutoru alguses ümberlülitamise teel nullgaasilt võrdlusgaasile. Kui mõõtevahend näitab pärast nõuetekohast ajavahemikku algsisaldusest madalamat sisaldust, viitab see kalibreerimis- või lekkeprobleemidele.

1.5.   Kalibreerimismenetlus

1.5.1   Mõõteseadmete koost

Mõõteseadmed kalibreeritakse ja kalibreerimiskõveraid kontrollitakse võrdlusgaasiga. Kasutatakse samasuguseid gaasivoolu määrasid nagu heitgaasi proovivõtul.

1.5.2.   Soojendusaeg

Soojendusaeg peaks vastama tootja soovitustele. Kui see ei ole kindlaks määratud, siis soovitatakse analüsaatoreid soojendada vähemalt kaks tundi.

1.5.3.   NDIR ja HFID analüsaator

NDIR analüsaator reguleeritakse vastavalt vajadusele ning HFID analüsaatori leek optimeeritakse (punkt 1.9.1).

1.5.4.   GC ja HPCL

Mõlemat vahendit kalibreeritakse hea laboritava ja tootja soovituste kohaselt.

1.5.5.   Kalibreerimiskõverate kindlaksmääramine

1.5.5.1.   Üldsuunised

a) Kõik tavapäraselt kasutatavad mõõtepiirkonnad tuleb kalibreerida.

b) CO, CO2, NOx ja HC analüsaatorid nullistatakse puhastatud sünteetilise õhu (või lämmastiku) abil.

c) Asjaomased kalibreerimisgaasid tuleb juhtida analüsaatoritesse, registreerida väärtused ning kalibreerimiskõverad kindlaks määrata.

d) Kõikide mõõtevahemike (välja arvatud kõige alumise vahemiku) kalibreerimiskõver määratakse kindlaks vähemalt kümne üksteisest võrdsel kaugusel asuva kalibreerimispunkti abil (välja arvatud null). Kõige alumise mõõtevahemiku kalibreerimiskõver määratakse kindlaks vähemalt kümne kalibreerimispunkti abil (välja arvatud null), mis paigutuvad nii, et vähemalt pooled kalibreerimispunktid asuvad analüsaatori skaala lõppväärtusest 15 % madalamal ja ülejäänud 15 % skaala lõppväärtusest kõrgemal. Kõigi vahemike puhul peab kõrgeim nimisisaldus olema vähemalt 90 % skaala lõppväärtusest.

e) Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit. Arvutamiseks võib kasutada kõige sobivamat lineaar- või muud võrrandit.

f) Kalibreerimispunktide moodustatud joon ei või erineda vähimruutude meetodil moodustatud kõige sobivamast joonest rohkem kui ± 2 % näidust või ± 0,3 % skaala lõppväärtusest olenevalt sellest, kumb tulemus on suurem.

g) Nullväärtust kontrollitakse veel kord ning olenevalt vajadusest korratakse kalibreerimisprotseduuri.

1.5.5.2.   Muud meetodid

Kasutada võib teist tehnoloogiat (näiteks arvuti, mõõtepiirkonna elektrooniline kontroll jne), kui suudetakse tõestada, et selle täpsus on samaväärne.

1.6.   Kalibreerimise kontrollimine

Kõiki tavapäraselt kasutatavaid tööpiirkondi tuleb enne iga analüüsimist kontrollida järgmise protseduuri kohaselt.

Kalibreerimist kontrollitakse nullgaasi ja võrdlusgaasi abil, mille nimiväärtus moodustab üle 80 % mõõtepiirkonna skaala lõppväärtusest.

Kui erinevus saadud väärtuse ja kindlaksmääratud etalonväärtuse vahel ei ole suurem kui ± 4 % skaala lõppväärtusest kahes kõnealuses punktis, siis võib reguleerimisparameetreid muuta. Teistsugusel juhul tuleb kontrollida võrdlusgaasi või määrata kindlaks uus kalibreerimiskõver punkti 1.5.5.1 kohaselt.

1.7.   Märgistusgaasianalüsaatori kalibreerimine heitgaasivoolu mõõtmiseks

Märgistusgaasi sisalduse mõõtmiseks kasutatavat analüsaatorit kalibreeritakse etalongaasi abil.

Kalibreerimiskõver määratakse kindlaks vähemalt kümne kalibreerimispunkti (välja arvatud null) abil, mis paigutuvad nii, et pooled kalibreerimispunktid asuvad analüsaatori skaala lõppväärtusest 4–20 % vahel ja ülejäänud 20–100 % vahel skaala lõppväärtusest. Kalibreerimiskõvera arvutamisel kasutatakse vähimruutude meetodit.

Kalibreerimiskõver ei või vahemikus 20–100 % skaala lõppväärtusest erineda üheski kalibreerimispunktis skaala lõppväärtusest rohkem kui ± 1 %. Samuti ei või see vahemikus 4–20 % skaala lõppväärtusest erineda nimiväärtuses rohkem kui ± 2 % näidust. Analüsaator nullitakse ja määratakse kindlaks mõõteulatus enne katset nullgaasi ja võrdlusgaasi abil, mille nimiväärtus on üle 80 % analüsaatori skaala lõppväärtusest.

1.8.   NOx konverteri kasuteguri katse

Lämmastikdioksiidi (NO2) muundamisel lämmastikoksiidiks (NO) kasutatava konverteri kasutegurit katsetatakse punktide 1.8.1–1.8.8 (joonis 1 III lisa 2. liites) kohaselt.

1.8.1.   Katse ettevalmistamine

III lisa joonisel 1 esitatud katseskeemi ning allpool kirjeldatud menetlust kasutades saab konverterite kasuteguri määrata osonaatori abil.

1.8.2.   Kalibreerimine

CLA ja HCLD kalibreeritakse kõige sagedamini kasutatavas mõõtepiirkonnas null- ja võrdlusgaasi kasutades tootja spetsifikatsioonide kohaselt (NO sisaldus peab moodustama 80 % mõõtepiirkonnast ning gaaside segu NO2 sisaldus peab olema alla 5 % NO sisaldusest). NOx analüsaator peab olema NO asendis, et võrdlusgaas ei läbiks konverterit. Sisalduse näit tuleb registreerida.

1.8.3.   Arvutamine

NOx konverteri kasutegur arvutatakse järgmiselt:

image

kus:

a

=

NOx sisaldus punkti 1.8.6 kohaselt

b

=

NOx sisaldus punkti 1.8.7 kohaselt

c

=

NOx sisaldus punkti 1.8.4 kohaselt

d

=

NOx sisaldus punkti 1.8.5 kohaselt

1.8.4.   Hapniku lisamine

T-liitmiku kaudu lisatakse gaasivoolule pidevalt hapnikku või nullõhku, kuni saadud näit on ligikaudu 20 % väiksem punktis 1.8.2 esitatud kalibreerimissisaldusest. (Analüsaator on NO režiimil).

Sisalduse väärtus c tuleb registreerida. Osonaator on kogu toimingu ajal desaktiveeritud.

1.8.5   Osonaatori aktiveerimine

Nüüd aktiveeritakse osonaator, et tekitada piisavalt osooni, millega alandatakse NO sisalduse 20 protsendini (minimaalselt 10 %) punktis 1.8.2 esitatud kalibreerimissisaldusest. Sisalduse väärtus d tuleb registreerida. (Analüsaator on NO režiimil).

1.8.6   NOx režiim

Seejärel lülitatakse NO analüsaator NOx režiimile, nii et gaasisegu (koostisega NO, NO2, O2 ja N2) voolab nüüd läbi konverteri. Sisalduse väärtus a tuleb registreerida. (Analüsaator on NOx režiimil).

1.8.7.   Osonaatori desaktiveerimine

Nüüd osonaator desaktiveeritakse. Punktis 1.8.6 kirjeldatud gaaside segu voolab läbi konverteri detektorisse. Sisalduse väärtus b tuleb registreerida. (Analüsaator on NOx režiimil).

1.8.8.   NO režiim

Pärast desaktiveeritud osonaatoriga NO režiimile lülitamist katkeb ka hapniku või sünteetilise õhu juurdevool. Analüsaatori NOx näidu kõrvalekalle punkti 1.8.2 kohasel mõõtmisel saadud väärtusest võib olla kuni ± 5 %. (Analüsaator on NO režiimil).

1.8.9.   Katsetamise sagedus

Konverteri kasutegurit tuleb kontrollida iga kuu.

1.8.10.   Kasutegurinõue

Konverteri kasutegur ei või olla alla 90 %, eriti soovitatav on 95 % kasutegur.

Märkus: Kui osonaator ei suuda punkti 1.8.5 kohaselt vähendada sisalduse analüsaatori kõige tavalisemas tööpiirkonnas 80 protsendilt 20 protsendile, siis kasutatakse suurimat mõõtepiirkonda, millega vähendamine saavutatakse.

1.9.   Leekionisatsioondetektori (FID) reguleerimine

1.9.1.   Detektori näidu optimeerimine

HFID tuleb reguleerida seadme tootja ettenähtud nõuete kohaselt. Näidu optimeerimiseks kõige tavalisemas tööpiirkonnas tuleks kasutada propaaniga võrdlusgaasi õhus.

Pärast kütuse ja õhuvoolu reguleerimist tootja soovituste kohaselt juhitakse analüsaatorisse 350 ± 75 ppm C võrdlusgaasi. Teatavale kütusevoolule vastav näit määratakse võrdlusgaasi ja nullgaasi näitude vahe põhjal. Kütusevoolu reguleeritakse astmeliselt tootja spetsifikatsioonist üles- või allapoole. Võrdlus- ja nullgaasi näidud kõnealuste kütusevoolude juures registreeritakse. Võrdlus- ja nullgaasi näitude vahe esitatakse diagrammina ning kütusevool kantakse kõvera sellele poolele, mis vastab suurematele väärtustele. See on esimene voolukiiruse seadistus, mida tuleb vajaduse korral sõltuvalt süsivesinike kalibreerimisteguritest ning hapniku interferentsi katse tulemustest kooskõlas punktidega 1.9.2 ja 1.9.3 optimeerida.

Kui hapniku interferents või süsivesinike kalibreerimistegurid ei vasta järgmistele spetsifikatsioonidele, tuleb õhuvoolu reguleerida sammhaaval tootja spetsifikatsioonides esitatust kõrgemale ja madalamale; punkte 1.9.2 ja 1.9.3 tuleks iga voolu puhul korrata.

1.9.2.   Süsivesiniku kalibreerimistegurid

Analüsaator kalibreeritakse punkti 1.5 kohaselt propaani sisaldava õhu ja puhastatud sünteetilise õhu abil.

Kalibreerimistegurid määratakse pärast analüsaatori kasutuselevõtmist ning pärast suuremate hooldustööde tegemist. Teatava konkreetse süsivesiniku kalibreerimistegur (Rf) on suhe FIDi C1 väärtuse ja silindris oleva gaasi sisalduse vahel, väljendatuna ppm C1 väärtusena.

Katsegaasi sisaldus peab tekitama näidu, mis moodustab ligikaudu 80 % mõõteskaalast. Sisaldus peab olema teada täpsusega ± 2 %, võttes aluseks mahus väljendatud gravimeetrilise standardi. Peale selle tuleb gaasisilindrit eelkonditsioneerida 24 tundi temperatuuril 298 K (25 °C) ± 5 K.

Kasutatavad katsegaasid ja soovitatavad suhtelised kalibreerimistegurid on järgmised:

 metaan ja puhastatud sünteetiline õhk: 1,00 ≤ Rf ≤ 1,15

 propüleen ja puhastatud sünteetiline õhk: 0,90 ≤ Rf ≤ 1,1

 toleen ja puhastatud sünteetiline õhk: 0,90 ≤ Rf ≤ 1,10.

Need väärtused vastavad propaani ja puhastatud sünteetilise õhu kalibreerimisteguri (Rf) väärtusele 1,00.

1.9.3.   Hapniku interferentsi kontrollimine

Hapniku interferentsi kontrollitakse analüsaatori kasutuselevõtmise puhul ning pärast suuremate hooldustööde tegemist. Valida tuleb vahemik, kus hapniku interferentsi kontrollimiseks kasutatavad gaasid jäävad ülemise 50 % piiresse. Ahju temperatuur katse ajal peab olema nõuetekohane. Hapniku interferentsi kontrollimiseks kasutatavad gaasid on märgitud punktis 1.2.3.

a) Analüsaator nullitakse.

b) Analüsaatori mõõteulatus määratakse bensiinimootorite puhul kindlaks 0 % hapniku sisaldusega gaasisegu abil.

c) Nullreaktsiooni kontrollitakse uuesti. Kui see on muutunud üle 0,5 % skaala lõppväärtusest, korratakse käesoleva punkti alapunkte a ja b.

d) Võetakse kasutusele hapniku interferentsi kontrollimise 5 % ja 10 % sisaldusega gaasid.

e) Nullreaktsiooni kontrollitakse uuesti. Kui see on muutunud rohkem kui ± 1 % skaala lõppväärtusest, korratakse kogu katset.

f) Hapniku interferents (% O2I) arvutatakse iga punktis d osutatud segu puhul järgmiste valemite järgi:

image

image

kus:

A

=

süsivesiniku sisaldus (ppm C) punktis b osutatud võrdlusgaasis

B

=

süsivesiniku sisaldus (ppm C) punktis d osutatud hapniku interferentsi määramise kontrollgaasides

C

=

analüsaatori reaktsioon

D

=

analüsaatori reaktsioon protsentides skaala lõppväärtusest A põhjal

g) Hapniku interferentsi suhtosa (% O2I) peab kõikide hapniku interferentsi kontrollimisel nõutavate gaaside puhul olema enne katset vähem kui ± 3 %.

h) Kui hapniku interferents on üle ± 3 %, reguleeritakse õhuvoolu astmeliselt tootja spetsifikatsioonides märgitust kõrgemale ja madalamale, korrates iga õhuvoolu puhul punkti 1.9.1.

i) Kui hapniku interferents on ka pärast õhuvoolu reguleerimist üle ± 3 %, muudetakse kütusevoolu ja pärast seda proovigaasi voolu, korrates punkti 1.9.1 iga uue seadistuse puhul.

j) Kui hapniku interferents on ka siis üle ± 3 %, tuleb analüsaator, FID kütus või põleti õhk enne katset parandada või välja vahetada. Seejärel tuleb käesolevas punktis esitatud menetlust parandatud või väljavahetatud seadme või gaasiga korrata.

1.10.   CO, CO2 NOx ja O2 analüsaatorite interferents

Gaasid, mida ei analüüsita, võivad näitu mitmel viisil mõjutada. NDIR ja PMD mõõtevahendite puhul esinev interferents on positiivne juhul, kui häiriv gaas avaldab mõõdetava gaasiga samalaadset mõju, kuid väiksemal määral. NDIR mõõtevahendite puhul esineb negatiivne interferents juhul, kui häiriv gaas laiendab mõõdetava gaasi neeldumisriba, ning CLD mõõtevahendite puhul siis, kui häiriv gaas summutab kiirgust. Interferentsi kontrollimine punktide 1.10.1 ja 1.10.2 kohaselt tehakse enne analüsaatorite esmakordset kasutamist ning pärast suuremate hooldustööde tegemist, kuid vähemalt üks kord aastas.

1.10.1.   CO analüsaatori interferentsi kontrollimine

CO analüsaatori talitlusvõimet võivad häirida vesi ja CO2. Seetõttu juhitakse CO2 võrdlusgaas sisaldusega 80–100 % katse suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest mullidena läbi toasooja vee ning tulemus registreeritakse. Analüsaatori näit ei või erineda üle 1 % skaala lõppväärtusest, kui mõõtepiirkond on vähemalt 300 ppm, või üle 3 ppm, kui mõõtepiirkond on alla 300 ppm.

1.10.2.   NOx analüsaatori summutuse kontrollimine

CLD- (ja HCLD-) analüsaatorite puhul on kontrollitavad gaasid CO2 ja veeaur. Nende gaaside summutav toime on võrdeline nende sisaldusega ning seetõttu tuleb katseliselt kindlaks määrata katses esinevate suurimate eeldatavate sisalduste summutus.

1.10.2.1.   CO2 tekitatava summutuse kontrollimine

CO2 võrdlusgaas sisaldusega 80–100 % suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest juhitakse läbi NDIR analüsaatori ning CO2 väärtus registreeritakse väärtusena A. Seejärel lahjendatakse võrdlusgaasi ligikaudu 50 % NO võrdlusgaasiga ning juhitakse läbi NDIR ja (H)CLD analüsaatorite, seejärel registreeritakse CO2 ja NO väärtused vastavalt väärtustena B ja C. CO2 vool katkestatakse ning läbi (H)CLD ja NO juhitakse ainult NO võrdlusgaas, väärtus registreeritakse väärtusena D.

Summutus, mis ei või olla üle 3 % skaala lõppväärtusest, arvutatakse järgmise valemi järgi:

image

kus:

A

:

lahjendamata CO2 sisaldus mõõdetuna NDIRga, %

B

:

lahjendatud CO2 sisaldus mõõdetuna NDIRga, %

C

:

lahjendatud NO sisaldus mõõdetuna CLDga, ppm

D

:

lahjendamata NO sisaldus mõõdetuna CLDga, ppm

CO2 ja NO võrdlusgaasi lahjendamiseks ja koguste määramiseks võib kasutada teisi meetodeid, nagu dünaamiline segamine.

1.10.2.2.   Veeauru tekitatava summutuse kontrollimine

Seda kontrolli rakendatakse ainult niiske gaasi sisalduse mõõtmisel. Vee tekitatava summutuse arvutamisel peab arvesse võtma, et NO võrdlusgaasi lahjendatakse veeauruga ning veeauru sisaldust segus tuleb suurendada, et see vastaks eeldatavale sisaldusele katse ajal.

NO võrdlusgaas sisaldusega 80–100 % suurima mõõtepiirkonna lõppväärtusest võrrelduna normaaltööpiirkonnaga juhitakse läbi (H)CLD analüsaatori ning NO väärtus registreeritakse väärtusena D. Seejärel juhitakse NO võrdlusgaas mullidena läbi toasooja vee ning (H)CLD analüsaatori ja NO väärtus registreeritakse väärtusena C. Määratakse vee temperatuur ja registreeritakse see Fna. Määratakse mullivee temperatuurile F vastava küllastunud auru õhk ja registreeritakse väärtusena G. Veeauru sisaldus (protsentides) segus arvutatakse järgmise valemi järgi:

image

ja registreeritakse väärtusena H. Eeldatav (veeaurus) lahjendatud NO võrdlusgaasi sisaldus arvutatakse järgmise valemi järgi:

image

ja registreeritakse väärtusena De.

Vee tekitatav summutus, mis ei või olla suurem kui 3 %, arvutatakse järgmise valemi järgi:

image

kus:

De

:

lahjendatud NO eeldatav sisaldus (ppm)

C

:

lahjendatud NO sisaldus (ppm)

Hm

:

veeauru maksimumsisaldus

H

:

veeauru tegelik sisaldus (%).

Märkus: On tähtis, et sellel kontrollimisel on NO2 sisaldus NO võrdlusgaasis minimaalne, sest summutuse arvutustes ei ole arvesse võetud NO2 absorbeerumist vees.

1.10.3.   O2 analüsaatori interferents

Muudest gaasidest kui hapnikust tulenev PMD analüsaatori reaktsioon on suhteliselt väike. Heitgaaside tavaliste koostisainete hapnikuekvivalendid on esitatud tabelis 1.



Tabel 1.  Hapnikuekvivalendid

Gaas

O2-ekvivalent, %

Süsinikdioksiid (CO2)

– 0,623

Süsinikmonooksiid (CO)

– 0,354

Lämmastikoksiid (NO)

+ 44,4

Lämmastikdioksiid (NO2)

+ 28,7

Vesi (H2O)

– 0,381

Täppismõõtmise korral parandatakse täheldatud hapnikusisalduse järgmise valemi abil:

image

1.11.   Kalibreerimise sagedus

Analüsaatoreid tuleb punkti 1.5 kohaselt kalibreerida vähemalt iga kolme kuu tagant või iga kord pärast sellist süsteemi remontimist või muutmist, mis võib kalibreerimist mõjutada.




3. liide

1.   ANDMETE HINDAMINE JA ARVUTUSTE TEGEMINE

1.1.   Gaasiheidete hindamine

Gaasiheidete hindamiseks arvutatakse meeriku näidu keskmine väärtus iga katserežiimi viimase 120 sekundi jooksul ning HC, CO ja NOx keskmine sisaldus (conc) igal katserežiimil määratakse meeriku näidu keskmiste väärtuste ja vastavate kalibreerimisandmete põhjal. Kasutada võib teistsugust registreerimisviisi, kui see kindlustab samaväärsete andmete saamise.

Taustsisalduse (concd) keskmise võib määrata kotis oleva lahjendusõhu või väljaspool kotti saadavate pidevate taustväärtuste ja vastavate kalibreerimisandmete põhjal.

1.2.   Gaasiheidete arvutamine

Lõplikud katsetulemused saadakse järgmiste toimingute abil:

1.2.1.   Ümberarvutamine kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise korral

Kui sisaldust ei ole juba mõõdetud niiskes heitgaasis, arvutatakse mõõtmistulemus ümber vastavaks niiske heitgaasi mõõtmisele:

image

Toores heitgaas:

image

kus α vesiniku suhe kütuses süsinikku.

Heitgaasi H2 sisaldus arvutatakse järgmise valemi abil:

image

Tegur kw2 arvutatakse järgmise valemi abil:

image

kus Ha on sisselaskeõhu absoluutniiskus ühe kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides.

Lahjendatud heitgaas:

CO2 mõõtmine niiskes heitgaasis:

image

või CO2 mõõtmine kuivatatud heitgaasis:

image

kus α on vesiniku suhe kütuses süsinikku.

Tegur kw1 arvutatakse järgmiste valemite abil:

image

kus:

Hd

on lahjendusõhu absoluutniiskus ühe kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides.

Ha

on sisselaskeõhu absoluutniiskus 1 kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides

image

Lahjendusõhk:

image

Tegur kw1 arvutatakse järgmiste valemite abil:

image

image

kus:

Hd

on lahjendusõhu absoluutniiskus ühe kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides.

Ha

on sisselaskeõhu absoluutniiskus 1 kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides

image

Sisselaskeõhk (kui see ei ole sama mis lahjendusõhk):

image

Tegur kw2 arvutatakse järgmise valemi abil:

image

Ha on sisselaskeõhu absoluutniiskus 1 kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides

1.2.2.   Niiskuse korrigeerimine NOx puhul

Kuna lämmastikoksiidide (NOx) heited sõltuvad ümbritseva õhu tingimustest, korrutatakse niiskust arvestades NOx sisaldus teguriga KH:

image

image

kus Ha on sisselaskeõhu absoluutniiskus ühe kg kuiva õhu kohta tuleva vee grammides.

1.2.3.   Heite massivoolukiiruse arvutamine

Heite massivoolukiirus Gasmass (g/h) arvutatakse igal katserežiimil järgmiste valemite abil.

a) Toore heitgaasi puhul ( 29 ):

image

kus:

GFUEL (kg/h) on kütuse massivoolukiirus;

MWGas (kg/kmol) on konkreetse gaasi tabelis 1 esitatud molekulmass;



Tabel 1.  Molekulmassid

Gaas

MWGas (kg/kmol)

NOx

46,01

CO

28,01

HC

MWHC = MWFUEL

CO2

44,01

 MWFUEL = 12,011 + α × 1,00794 + β × 15,9994 (kg/kmole) on kütuse molekulmass, kus α on kütuse vesiniku-süsiniku ja β hapniku-süsiniku suhe; (29) 

 CO2õhk on CO2 sisaldus sisselaskeõhus (kui eraldi ei mõõdeta, siis lähtutakse sisaldusest 0,04 %).

b) Lahjendatud heitgaas ( 30 ):

image

kus:

 GTOTW (kg/h) lahjendatud niiske heitgaasi massivoolukiirus, mis siis, kui kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, määratakse vastavalt III lisa 1. liite punktile 1.2.4,

 concc on taustkorrigeeritud sisaldus:

  image

 kus

  image

Koefitsient u on esitatud tabelis 2.



Tabel 2.  Koefitsiendi u väärtused

Gaas

u

conc

NOx

0,001587

ppm

CO

0,000966

ppm

HC

0,000479

ppm

CO2

15,19

%

Koefitsiendi u väärtused põhinevad lahjendatud heitgaaside molekulmassil, mis on 29 (kg/kmol); u väärtus HC puhul põhineb süsiniku-vesiniku keskmisel suhtel, mis on 1:1,85.

1.2.4.   Eriheidete arvutamine

Eriheited (g/kWh) tuleb arvutada iga koostisaine puhul eraldi:

image

kus Pi = PM,i + PAE,i

Kui katseks paigaldatakse mootorile abiseadmed, näiteks jahutusventilaator, tuleb nende kasutatav võimsus lisada arvutustulemustele, välja arvatud mootorite puhul, millel need seadmed moodustavad selle mootori lahutamatu osa. Ventilaatori võimsus määratakse katse ajal rakendatavate pöörlemiskiiruste juures kas standardomaduste põhjal arvutamise või praktilise katsetamise teel (VII lisa 3. liide).

Eespool olevas võrrandis esitatud kaalutegurid ja n režiimide arv on esitatud IV lisa punktis 3.5.1.1.

2.   NÄITED

2.1.   Neljataktilise sädesüütemootori toores heitgaas

Katseandmete (tabel 3) põhjal tehakse arvutused kõigepealt 1. režiimi kohta ning seejärel laiendatakse neid samamoodi teistele katserežiimidele.



Tabel 3.  Neljataktilise sädesüütemootori katseandmed

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

Mootori pöörlemiskiirus

min–1

2 550

2 550

2 550

2 550

2 550

1 480

Võimsus

kW

9,96

7,5

4,88

2,36

0,94

0

Koormus

%

100

75

50

25

10

0

Kaalutegurid

0,090

0,200

0,290

0,300

0,070

0,050

Õhurõhk

kPa

101,0

101,0

101,0

101,0

101,0

101,0

Õhutemperatuur

°C

20,5

21,3

22,4

22,4

20,7

21,7

Suhteline õhuniiskus

%

38,0

38,0

38,0

37,0

37,0

38,0

Absoluutne õhuniiskus

gH2O/kgõhk

5,696

5,986

6,406

6,236

5,614

6,136

CO kuiv

ppm

60 995

40 725

34 646

41 976

68 207

37 439

NOx niiske

ppm

726

1 541

1 328

377

127

85

HC niiske

ppm C1

1 461

1 308

1 401

2 073

3 024

9 390

CO2 kuiv

mahu%

11,4098

12,691

13,058

12,566

10,822

9,516

Kütusemassi vool

kg/h

2,985

2,047

1,654

1,183

1,056

0,429

Kütuse H/C suhe α

1,85

1,85

1,85

1,85

1,85

1,85

Kütuse O/C suhe β

 

0

0

0

0

0

0

2.1.1.   Kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise ümberarvutustegur kw

Kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise ümberarvutustegur kw arvutatakse selleks, et arvutada eelkuivatusega mõõtmisel saadud CO ja CO2 tulemused ümber vastavaks eelkuivatuseta mõõtmisele:

image

kus:

image

ja

image

image

image

image

image

image



Tabel 4.  Niiske heitgaasi CO ja CO2 väärtused eri katserežiimide kohaselt

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

H2 kuiv

%

2,450

1,499

1,242

1,554

2,834

1,422

kw2

0,009

0,010

0,010

0,010

0,009

0,010

kw

0,872

0,870

0,869

0,870

0,874

0,894

CO niiske

ppm

53 198

35 424

30 111

36 518

59 631

33 481

CO2 niiske

%

9,951

11,039

11,348

10,932

9,461

8,510

2.1.2.   HC-heited

image

kus:

image

image

image



Tabel 5.  HC-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

HCmass

28,361

18,248

16,026

16,625

20,357

31,578

2.1.3.   NOx-heited

Kõigepealt tuleb arvutada NOx-heidete niiskuse parandustegur:

image

image



Tabel 6.  NOx-heidete niiskuse parandustegur KH eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

KH

0,850

0,860

0,874

0,868

0,847

0,865

Seejärel arvutatakse NOxmass (g/h):

image

image



Tabel 7.  NOx-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

NOxmass

39,717

61,291

44,013

8,703

2,401

0,820

2.1.4   CO-heited

image

image



Tabel 8.  CO-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

COmass

2 084,588

997,638

695,278

591,183

810,334

227,285

2.1.5.   CO2-heited

image

image



Tabel 9.  CO2-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

CO2mass

6 126,806

4 884,739

4 117,202

2 780,662

2 020,061

907,648

2.1.6.   Eriheited

Eriheited (g/kWh) tuleb arvutada iga koostisaine puhul eraldi:

image



Tabel 10.  Heited (g/h) ja kaalutegurid eri katserežiimide kohaselt

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

HCmass

g/h

28,361

18,248

16,026

16,625

20,357

31,578

NOxmass

g/h

39,717

61,291

44,013

8,703

2,401

0,820

COmass

g/h

2 084,588

997,638

695,278

591,183

810,334

227,285

CO2mass

g/h

6 126,806

4 884,739

4 117,202

2 780,662

2 020,061

907,648

Võimsus PI

kW

9,96

7,50

4,88

2,36

0,94

0

Kaalutegurid WFI

0,090

0,200

0,290

0,300

0,070

0,050

image

image

image

image

2.2.   Kahetaktilise sädesüütemootori toores heitgaas

Katseandmete (tabel 11) põhjal tehakse arvutused kõigepealt 1. režiimi kohta ning seejärel laiendatakse neid samamoodi teistele katserežiimidele.



Tabel 11.  Kahetaktilise sädesüütemootori katseandmed

Režiim

 

1

2

Mootori pöörlemiskiirus

min–1

9 500

2 800

Võimsus

kW

2,31

0

Koormus

%

100

0

Kaalutegurid

0,9

0,1

Õhurõhk

kPa

100,3

100,3

Õhutemperatuur

°C

25,4

25

Suhteline õhuniiskus

%

38,0

38,0

Absoluutne õhuniiskus

gH2O/kgõhk

7,742

7,558

CO kuiv

ppm

37 086

16 150

NOx niiske

ppm

183

15

HC niiske

ppmCl

14 220

13 179

CO2 kuiv

mahuprotsent

11,986

11,446

Kütusemassi vool

kg/h

1,195

0,089

Kütuse H/C suhe α

1,85

1,85

Kütuse O/C suhe β

 

0

0

2.2.1   Kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise ümberarvutustegur kw

Kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise ümberarvutustegur kw arvutatakse selleks, et arvutada eelkuivatusega mõõtmisel saadud CO ja CO2 tulemused ümber vastavaks eelkuivatuseta mõõtmisele:

image

kus:

image

image

image

image

image

image

image



Tabel 12.  Niiske heitgaasi CO ja CO2 väärtused eri katserežiimide kohaselt

Režiim

 

1

2

H2 kuiv

%

1,357

0,543

kw2

0,012

0,012

kw

0,874

0,887

CO niiske

ppm

32 420

14 325

CO2 niiske

%

10,478

10,153

2.2.2.   HC-heited

image

kus:

image

image

image



Tabel 13.  HC-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

HCmass

112,520

9,119

2.2.3.   NOx-heited

NOx-heidete parandustegur KH on kahetaktiliste mootorite puhul 1:

image

image



Table 14.  NOx-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

NOxmass

4,800

0,034

2.2.4.   CO-heited

image

image



Table 15.  CO-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

COmass

517,851

20,007

2.2.5.   CO2-heited

image

image



Table 16.  CO2-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

CO2mass

2 629,658

222,799

2.2.6.   Eriheited

Eriheited (g/kWh) arvutatakse iga koostisosa puhul järgmisel viisil:

image



Tabel 17.  Heited (g/h) ja kaalutegurid kahel katserežiimil

Režiim

 

1

2

HCmass

g/h

112,520

9,119

NOxmass

g/h

4,800

0,034

COmass

g/h

517,851

20,007

CO2mass

g/h

2 629,658

222,799

Võimsus PII

kW

2,31

0

Kaalutegurid WFi

0,85

0,15

image

image

image

image

2.3.   Neljataktilise sädesüütemootori lahjendatud heitgaas

Katseandmete (tabel 18) põhjal tehakse arvutused kõigepealt 1. režiimi kohta ning seejärel laiendatakse neid samamoodi teistele katserežiimidele.



Tabel 18.  Neljataktilise sädesüütemootori katseandmed

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

Mootori pöörlemiskiirus

min–1

3 060

3 060

3 060

3 060

3 060

2 100

Võimsus

kW

13,15

9,81

6,52

3,25

1,28

0

Koormus

%

100

75

50

25

10

0

Kaalutegurid

0,090

0,200

0,290

0,300

0,070

0,050

Õhurõhk

kPa

980

980

980

980

980

980

Sisselaskeõhu temperatuur (1)

°C

25,3

25,1

24,5

23,7

23,5

22,6

Sisselaskeõhu suhteline niiskus (1)

%

19,8

19,8

20,6

21,5

21,9

23,2

Sisselaskeõhu absoluutne niiskus (1)

gH2O/kgõhk

4,08

4,03

4,05

4,03

4,05

4,06

CO kuiv

ppm

3 681

3 465

2 541

2 365

3 086

1 817

NOx niiske

ppm

85,4

49,2

24,3

5,8

2,9

1,2

HC niiske

ppm C1

91

92

77

78

119

186

CO2 kuiv

mahuprotsent

1,038

0,814

0,649

0,457

0,330

0,208

CO kuiv (taust)

ppm

3

3

3

2

2

3

NOx niiske (taust)

ppm

0,1

0,1

0,1

0,1

0,1

0,1

HC niiske (taust)

ppm C1

6

6

5

6

6

4

CO2 kuiv (taust)

mahuprotsent

0,042

0,041

0,041

0,040

0,040

0,040

Lahjendatud heitgaasi massivoolukiirus GTOTW

kg/h

625,722

627,171

623,549

630,792

627,895

561,267

Kütuse H/C suhe α

1,85

1,85

1,85

1,85

1,85

1,85

Kütuse O/C suhe β

 

0

0

0

0

0

0

(1)   Lahjendatud õhu tingimused on samad mis sisselaskeõhul.

2.3.1.   Kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise ümberarvutustegur kw

Kuiva/niiske heitgaasi mõõtmise ümberarvutustegur kw arvutatakse selleks, et arvutada eelkuivatusega mõõtmisel saadud CO ja CO2 tulemused ümber vastavaks eelkuivatuseta mõõtmisele.

Lahjendatud heitgaas:

image

kus:

image

image

image

image

image

image

image



Tabel 19.  Lahjendatud niiske heitgaasi CO ja CO2 väärtused eri katserežiimide kohaselt

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

DF

9,465

11,454

14,707

19,100

20,612

32,788

Kw1

0,007

0,006

0,006

0,006

0,006

0,006

kw

0,984

0,986

0,988

0,989

0,991

0,992

CO niiske

ppm

3 623

3 417

2 510

2 340

3 057

1 802

CO2 niiske

%

1,0219

0,8028

0,6412

0,4524

0,3264

0,2066

Lahjendusõhk:

kw,d = 1 – kw1

kus tegur kw1 on sama, mis arvutati lahjendatud heitgaasi puhul.

kw,d = 1 – 0,007 = 0,993

image

image



Tabel 20.  Niiske lahjendusõhu CO ja CO2 väärtused eri katserežiimide kohaselt

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

Kw1

0,007

0,006

0,006

0,006

0,006

0,006

Kw

0,993

0,994

0,994

0,994

0,994

0,994

CO niiske

ppm

3

3

3

2

2

3

CO2 niiske

%

0,0421

0,0405

0,0403

0,0398

0,0394

0,0401

2.3.2.   HC-heited

image

kus:

u

=

0,000478 tabelist 2

concc

=

conc–concd × (1-1/DF)

concc

=

91 – 6 × (1-1/9,465) = 86 ppm

HCmass

=

0,000478 × 86 × 625,722 = 25,666 g/h



Tabel 21.  HC-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

HCmass

25,666

25,993

21,607

21,850

34,074

48,963

2.3.3.   NOx-heited

NOx-heidete parandustegur KH arvutatakse järgmise valemi järgi:

image

image



Tabel 22.  NOx-heidete niiskuse parandustegur KH eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

KH

0,793

0,791

0,791

0,790

0,791

0,792

image

kus:

u

=

0,001587 tabelist 2

concc

=

conc – concd × (1-1/DF)

concc

=

85 0 × (1-1/9,465) = 85 ppm

NOxmass

=

0,001587 × 85 × 0,79 × 625,722 = 67,168 g/h



Tabel 23.  NOx-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

NOmass

67,168

38,721

19,012

4,621

2,319

0,811

2.3.4.   CO-heited

image

kus:

u

=

0,000966 tabelist 2

concc

=

conc–concd × (1-1/DF)

concc

=

3 622 -3 × (1-1/9,465) = 3 620  ppm

COmass

=

0,000966 × 3 620  × 625,722 = 2188,001 g/h



Tabel 24.  CO-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

COmass

2 188,001

2 068,760

1 510,187

1 424,792

1 853,109

975,435

2.3.5.   CO2-heited

image

kus:

u

=

15,19 tabelist 2

concc

=

conc – concd × (1-1/DF)

concc

=

1,0219 – 0,0421 × (1 - 1/9,465) = 0,9842 mahuprotsenti

CO2mass

=

15,19 × 0,9842 × 625,722 = 9354,488 g/h



Tabel 25.  CO2-heited (g/h) eri katserežiimide kohaselt

Režiim

1

2

3

4

5

6

CO2mass

9 354,488

7 295,794

5 717,531

3 973,503

2 756,113

1 430,229

2.3.6.   Eriheited

Eriheited (g/kWh) tuleb arvutada iga koostisaine puhul eraldi:

image



Tabel 26.  Heited (g/h) ja kaalutegurid eri katserežiimide kohaselt

Režiim

 

1

2

3

4

5

6

HCmass

g/h

25,666

25,993

21,607

21,850

34,074

48,963

NOxmass

g/h

67,168

38,721

19,012

4,621

2,319

0,811

COmass

g/h

2 188,001

2 068,760

1 510,187

1 424,792

1 853,109

975,435

CO2mass

g/h

9 354,488

7 295,794

5 717,531

3 973,503

2 756,113

1 430,229

Võimsus Pi

kW

13,15

9,81

6,52

3,25

1,28

0

Kaalutegurid WFI

0,090

0,200

0,290

0,300

0,070

0,050

image

image

image

image




4. liide

1.   HEITENORMIDE JÄRGIMINE

Käesolevat liidet kohaldatakse sädesüütemootorite suhtes üksnes II etapis.

1.1.

I lisa punktis 4.2 osutatud mootorite 2. etapi heitgaasinormid kehtivad mootorite heite suhtes nende püsimisajal (emission durability period – EDP), mille pikkus määratakse kindlaks käesoleva liite kohaselt.

1.2.

Kõigi 2. etapi mootorite puhul kehtib põhimõte: kui kõikide mootoritüüpkonda esindavate katsemootorite (katsetatud käesoleva direktiivi nõuete kohaselt) heited, mis pärast käesolevas liites sätestatud halvendusteguriga (DF) korrutamist on väiksemad sellele mootoriklassile vastavast 2. etapi heitenormist (või vajaduse korral tüüpkonna heite piirväärtusest (FEL)) või sellega võrdsed, loetakse, et see tüüpkond vastab kõnealuse mootoriklassi heitenormile. Kui mootoritüüpkonda esindava katsemootori heited, mis pärast käesolevas liites sätestatud halvendusteguriga korrutamist on suuremad kui mis tahes antud mootoriklassi kohta kehtiv heitenorm (või vajaduse korral FEL), loetakse, et see tüüpkond ei vasta kõnealuse mootoriklassi heitenormidele.

1.3.

Mootorite väiketootjad võivad HC + NOx ja CO halvendustegurid võtta soovi korral käesoleva jaotise tabelist 1 või 2 või arvutada need punktis 1.3.1 kirjeldatud viisil. Kui tootja tehnoloogiat ei ole tabelis 1 või 2, peab tootja toimima käesoleva liite punktis 1.4 kirjeldatud viisil.



Tabel 1.  Käsimootorid, HC + NOx ja CO halvendustegurid, väiketootjad

Mootoriklass

Kahetaktilised mootorid

Neljataktilised mootorid

Järeltöötlusseadmetega mootorid

HC + NOx

CO

HC + NOx

CO

SH:1

1,1

1,1

1,5

1,1

DF arvutamine punktis 1.3.1 esitatud valemi järgi

SH:2

1,1

1,1

1,5

1,1

SH:3

1,1

1,1

1,5

1,1



Tabel 2.  Muud kui käsimootorid, HC + NOx ja CO halvendustegurid, väiketootjad

Mootoriklass

Külgklappidega mootorid

Tõukurvarrastega mootorid

Järeltöötlusseadmetega mootorid

HC + NOx

CO

HC + NOx

CO

SN:1

2,1

1,1

1,5

1,1

DF arvutamine punktis 1.3.1 esitatud valemi järgi

SN:2

2,1

1,1

1,5

1,1

SN:3

2,1

1,1

1,5

1,1

SN:4

1,6

1,1

1,4

1,1

1.3.1.

Halvendusteguri valem järeltöötlusseadmetega mootorite puhul:

image

kus:

DF

=

halvendustegur

NE

=

uue mootori heitetasemed enne katalüsaatorit (g/kWh)

EDF

=

halvendustegur katalüsaatorita mootorite puhul tabeli 1 kohaselt

CC

=

nullhetkeks konverteeritud väärtus (g/kWh)

F

=

HC puhul 0,8 ning NOx puhul 0,0: kõik mootoriklassid

F

=

CO puhul 0,8: kõik mootoriklassid

1.4.

Tootjad peavad kõikide 2. etapi mootoritüüpkondade puhul kasutama iga reguleeritud saasteaine kohta kindlaksmääratud halvendustegurit või selle vajaduse korral arvutama. Neid halvendustegureid kasutatakse tüübikinnituseks ja tootmisliini kontrolliks.

1.4.1.

Mootorite puhul, mille kohta ei kasutata käesoleva jaotise tabelites 1 või 2 olevaid halvendustegureid, määratakse need järgmiselt:

1.4.1.1.

Vähemalt ühel katsemootoril, mis esindab konfiguratsiooni, mille kasutamisel tõenäoliselt ületatakse HC + NOx heitenorme (vajaduse korral tüüpkonna piirväärtusi) ning mis on konstrueeritud nii, et see esindab toodetavaid mootoreid, tuleb pärast nii mitut tundi, kui on vaja heite stabiliseerimiseks, viia läbi käesolevas direktiivis kirjeldatud (täielik) katsemenetlus.

1.4.1.2

Kui korraga katsetatakse mitut mootorit, tuleb arvutada katsetulemuste keskmine ja ümardada kehtiva normi kümnendkohani, lisades veel ühe numbrikoha.

1.4.1.3

Tehakse samasugune heitekatse, mille käigus jälgitakse mootori vananemist. Vananemismenetlus peaks olema selline, et tootjal on võimalik asjakohaselt prognoosida kasutatava mootori heite eeldatavat halvenemist kogu mootori kasutusaja jooksul, võttes arvesse seda liiki kulumist ja muud amortiseerumist, mida on oodata tüüpilistes kasutusoludes ja mis võib mõjutada heite tekkimist. Kui korraga katsetatakse mitut mootorit, tuleb arvutada katsetulemuste keskmine ja ümardada kehtiva normi kümnendkohani, lisades veel ühe numbri.

1.4.1.4.

Püsimisaja lõpus tuleb iga reguleeritud saasteaine heited (või vajaduse korral nende keskmine) jagada stabiliseeritud heidetega (või vajaduse korral nende keskmisega) ning ümardada kahe komakohani. Tulemuseks on halvendustegur, välja arvatud juhul, kui tulemus on väiksem kui 1,00, sellisel juhul on halvendustegur 1,0.

1.4.1.5.

Tootja soovi korral võib heite stabiliseerimise ja püsimisaja vahele kavandada täiendavaid katsefaase. Vahekatsete korral tuleb katsefaasid jaotada ühtlaselt kogu heite püsimisaja peale (± 2 h) ning üks selline katsefaas peab olema kogu heite püsimisaja (± 2 h) keskel.

Iga saasteaine HC + NOx ja CO kohta tuleb andmepunktide vahele tõmmata sirge, esimese katse ajaks märgitakse nulltund ning kasutatakse vähimruutude meetodit. Halvendusteguriks on heite püsimisaja lõpus arvutatud heide, mis on jagatud nulltunnil arvutatud heitega.

1.4.1.6.

Arvutatud halvendustegurid võivad hõlmata ka muid tüüpkondi peale selle, mille kohta need saadi, kui tootja esitab enne tüübikinnitust riigi tüübikinnitusasutusele vastuvõetava põhjenduse, millest selgub, et asjaomaste tüüpkondade puhul on põhjust eeldada, et neil on konstruktsiooni ja tehnoloogia põhjal ühesugused heite halvendamise omadused.

Järgmisena on esitatud konstruktsiooni ja tehnoloogia rühmitust käsitlev mittetäielik nimekiri:

 tavapärased kahetaktilised mootorid ilma järeltöötlusseadmeteta,

 tavapärased kahetaktilised mootorid, mille keraamiline katalüsaator on samast aktiivmaterjalist ja millel on sama koormus ja sama palju rakke cm2 kohta,

 tavapärased kahetaktilised mootorid, mille metallkatalüsaator on samast aktiivmaterjalist ja millel on sama koormus, sama substraat ja sama palju rakke cm2 kohta,

 kahetaktilised mootorid, mis on varustatud mitmekihilise läbipuhkesüsteemiga,

 neljataktilised mootorid koos katalüsaatoriga (määratletud eespool), mis kasutavad sama klapitehnoloogiat ja määrdesüsteemi,

 neljataktilised mootorid ilma katalüsaatorita, mis kasutavad sama klapitehnoloogiat ja määrdesüsteemi.

2.   2. ETAPI MOOTORITE HEITE PÜSIMISAEG

2.1.

Tootjad peavad tüübikinnituse ajal esitama iga mootoritüüpkonna heite püsimisaja kategooria. Selleks on kategooria, mis on kõige lähemal nende seadmete eeldatavale kasutuseale, millesse tootja on ette näinud kõnealused mootorid paigaldada. Tootja säilitab andmed, mida kasutatakse heite püsimisaja kategooria valiku põhjendamiseks iga mootoritüüpkonna puhul. Need andmed tuleb nõudmise korral esitada tüübikinnitusasutusele.

2.1.1.

Käsimootorid: tootjad valivad heite püsimisaja kategooria tabelist 1.



Tabel 1.  Käsimootorite heite püsimisaja kategooriad (tunnid)

Kategooria

1

2

3

Klass SH:1

50

125

300

Klass SH:2

50

125

300

Klass SH:3

50

125

300

2.1.2.

Muud kui käsimootorid: tootjad valivad heite püsimisaja kategooria tabelist 2.



Tabel 2.  Muude kui käsimootorite heite püsimisaja kategooriad (tunnid)

Kategooria

1

2

3

Klass SN:1

50

125

300

Klass SN:2

125

250

500

Klass SN:3

125

250

500

Klass SN:4

250

500

1 000

2.1.3.

Tootja peab tüübikinnitusasutusele selgitama, et esitatud kasutusiga on asjakohane. Andmed, millega tootja põhjendab heite püsimisaja kategooria valikut antud mootoritüüpkonna puhul, võivad olla näiteks järgmised, kuid ei pea nendega piirduma:

 vaatlused nende seadmete kasutusea kohta, millesse kõnealused mootorid paigaldatakse,

 tehnilised hinnangud kasutuses vananenud mootorite kohta, et teha kindlaks, millal mootori jõudlus jõuab punkti, kus kasulikkus ja/või töökindlus on niivõrd langenud, et on vaja mootori remonti või tuleb see välja vahetada,

 garantiitingimused ja garantiiajad,

 mootori kasutusiga käsitlevad turustusmaterjalid,

 klientide kaebused mootoririkete kohta ja

 eritehnoloogia, -materjali või -konstruktsiooni kestvust (tundides) käsitlevad tehnilised hinnangud.

▼B




►M2  V ◄ LISA

▼M3

TÜÜBIKINNITUSKATSETEKS JA TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE TÕENDAMISEKS ETTENÄHTUD ETALONKÜTUSE TEHNILISED PARAMEETRID

LIIKURMASINATE ETALONKÜTUS ETAPPIDE I JA II PIIRVÄÄRTUSTELE VASTAVUSE TÜÜBIKINNITUST OMAVATELE SURVESÜÜTEGA MOOTORITELE JA SISEVEELAEVADE KÄITURITENA KASUTATAVATELE MOOTORITELE

▼B

Märkus: Esile on tõstetud mootori töötamist ja heitgaaside heitmeid iseloomustavad põhikarakteristikud.



 

Piirväärtused ja ühikud2

Katsemeetod

Tsetaaniarv4

minimaalselt 457

maksimaalselt 50

ISO 5165

Tihedus temperatuuril 15 °C

minimaalselt 835 kg/m3

maksimaalselt 845 kg/m3 10

ISO 3675, ASTM D 4052

Destillatsioon3

– 95 % punkt

Maksimaalselt 370 °C

ISO 3405

Viskoossus temperatuuril 40 °C

Minimaalselt 2,5 mm2/s

Maksimaalselt 3,5 mm2/s

ISO 3104

Väävlisisaldus

Minimaalselt 0,1 % massist9

Maksimaalselt 0,2 % massist8

ISO 8754, EN 24260

Leekpunkt

Minimaalselt 55 °C

ISO 2719

CFPP

Minimaalselt —

Maksimaalselt + 5 °C

EN 116

Vase korrosioon

Maksimaalselt 1

ISO 2160

Conradsoni koksijääk (10 % DR)

Maksimaalselt 0,3 % massi alusel

ISO 10370

Tuhasisaldus

Maksimaalselt 0,01 % massi alusel

ASTM D 482 12

Veesisaldus

Maksimaalselt 0,05 % massi alusel

ASTM D 95, D 1744

Neutralisatsiooniarv (kontsentreeritud hape)

►M1   ►M2  Maksimaalselt ◄ 0,20 mg KOH/g ◄

 

Oksüdatsioonikindlus5

Maksimaalselt 2,5 mg/100 ml

ASTM D 2274

Lisandid6

 

 

Märkus 1:

Kui on vaja välja arvutada mootori või sõiduki soojuslikku kasutegurit, võib kütuse kütteväärtuse arvutada järgmise valemiga:

image

kus:

d = tihedus temperatuuril 288 K (15 °C)

x = vee massi suhtarv (%/100)

y = tuha massi suhtarv (%/100)

s = väävli massi suhtarv (%/100).

Märkus 2:

Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud dokumendis ASTM D 3244 „Baasi määratlemine naftaproduktide kvaliteeti käsitlevate vaidlusküsimuste lahendamiseks” sisalduvaid tingimusi ning miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvesse võetud 2R minimaalset erinevust üle nulli; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = korduvteostatavus).

Olenemata kõnealusest meetmest, mis on vajalik statistilistel põhjustel, tuleks kütusetootjal püüda saavutada nullväärust, kui maksimumiks on kehtestatud 2R, ja keskmist väärtust, kui on kehtestatud miinimum ja maksimum. Kui tekib vajadus selgitada välja kütuse vastavus tehniliste andmete nõuetele, tuleks kohaldada ASTM D 3244 tingimusi.

Märkus 3: Esitatud arvud väljendavad aurustunud koguseid (regenereerimise protsent + kadude protsent).

Märkus 4:

Tsetaani diapasoon ei vasta 4R miinimumdiapasooni nõuetele. Kui siiski peaks tekkima vaidlusi kütuse tarnija ning kasutaja vahel, võib vaidluste lahendamisel kasutada ASTM D 3244 tingimusi, kui vajaliku täpsuse saavutamisel ei piirduta ühekordse määramisega, vaid tehakse nõutava täpsuse saavutamiseks piisaval hulgal korduvaid mõõtmisi.

Märkus 5:

Ehkki oksüdatsioonikindlust kontrollitakse, on säilivusaeg tõenäoliselt piiratud. Ladustamistingimuste ja -aja suhtes tuleks tarnijaga konsulteerida.

Märkus 6:

Kõnealune kütus peaks põhinema ainult süsivesinike otsedestillatsiooni ja krakitud destillatsiooni komponentidel; desulfeerimine on lubatud. Kütus ei tohi sisaldada metallilisandeid ega tsetaaniarvu parendavaid lisandeid.

Märkus 7:Lubatud on madalamad väärtused. Sellisel juhul märgitakse katseprotokollis ära kasutatud etalonkütuse tsetaaniarv.

Märkus 8:Lubatud on kõrgemad väärtused. Sellisel juhul märgitakse katseprotokollis ära kasutatud etalonkütuse väävlisisaldus.

Märkus 9:

Tuleb turusuundumustest tulenevalt pidevalt üle vaadata. ►M1  Mootorite korral, mis ei ole varustatud heitgaaside järeltöötlemissüsteemiga, arvestatakse taotleja soovil esmaseks kinnitamiseks lubatud väävlisisalduse määraks 0,05 massiprotsenti (minimaalselt 0,03 massiprotsenti), sel juhul tuleb mõõdetud tahkete osakeste taset korrigeerida ülespoole vastavalt keskmisele väärtusele, mis vastab kütusele kehtestatud nominaalsele väävlisisaldusele (0,15 massiprotsenti), järgmise valemi järgi: ◄

image

kus:

PTadj = korrigeeritud PT väärtus (g/kWh)

PT = mõõdetud kaalutud eriheitmete väärtus tahkete osakeste heitmetele (g/kWh)

SFC = kütuse kaalutud erikulu (g/kWh), mis on arvutatud vastavalt järgmisele valemile

NSLF = väävlisisalduse massiosa keskmine nimiväärtus (st 0,15 %/100)

FSF = kütuse väävlisisalduse massiosa (%/100)

Kütuse kaalutud erikulu arvutamise valem:

image

kus:

Pi = Pm,i + PAE,i

Toodangu nõuetele vastavuse hindamisel vastavalt I lisa punktile 5.3.2, peavad nõuded olema täidetud etalonkütuse kasutamisel, mille väävlisisaldus vastab minimaalsele/maksimaalsele tasemele, mis on vastavalt 0,1/0,2 massiprotsenti.

Märkus 10:

On lubatud kõrgemad väärtused kuni 855 kg/m3, mille korral tuleb katseprotokollis ära märkida kasutatud etalonkütuse tihedus. Toodangu nõuetele vastavuse hindamisel vastavalt I lisa punktile 5.3.2, peavad nõuded olema täidetud etalonkütuse kasutamisel, mis vastab minimaalsele/maksimaalsele tasemele, mis on vastavalt 835/845 kg/m3.

Märkus 11: Kütuse kõik karakteristikud ja piirväärtused tuleb sõltuvalt turusuundumustest üle vaadata.

Märkus 12: Asendatakse standardiga EN/ISO 6245 selle jõustumiskuupäeval.

▼M3

LIIKURMASINATE ETALONKÜTUS ETAPI IIIA PIIRVÄÄRTUSTELE VASTAVUSE TÜÜBIKINNITUST OMAVATELE SURVESÜÜTEGA MOOTORITELE



Parameeter

Ühik

Piirväärtused (1)

Katsemeetod

Minimaalne

Maksimaalne

Tsetaaniarv (2)

 

52

54,0

EN-ISO 5165

Tihedus temperatuuril 15 °C

kg/m3

833

837

EN-ISO 3675

Destillatsioon:

 

 

 

 

50 % punkt

°C

245

EN-ISO 3405

95 % punkt

°C

345

350

EN-ISO 3405

- Lõplik keemispunkt

°C

370

EN-ISO 3405

Leekpunkt

°C

55

EN 22719

CFPP

°C

-5

EN 116

Viskoossus temeperatuuril °C

mm2/s

2,5

3,5

EN-ISO 3104

Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud

% m/m

3,0

6,0

IP 391

Väävlisisaldus (3)

mg/kg

300

ASTMD 5453

Vase korrosioon

 

1. klass

EN-ISO 2160

Koksiarv Conradsoni järgi (10 % GRD)

% m/m

0,2

EN-ISO 10370

Tuhasisaldus

% m/m

0,01

EN-ISO 6245

Veesisaldus

% m/m

0,05

EN-ISO 12937

Neutralisatsiooniarv (kontsentreeritud hape)

mg KOH/g

0,02

ASTMD 974

Oksüdatsioonikindlus (4)

mg/ml

0,025

EN-ISO 12205

(1)   Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud dokumendis ISO 4259 „Petroleum products – Determination and application of precision data in relation to methods of test” sisalduvaid tingimusi, miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvesse võetud 2R minimaalset erinevust üle nulli, maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = korduvteostatavus).

(2)   Tsetaaniarvu vahemik ei vasta 4R miinimumvahemiku nõuetele. Kütuse tarnija ning kasutaja vahelise vaidluse korral võib kasutada vaidluste lahendamisel ISO 4259 tingimusi, kui ühekordsele kindlaksmääramisele eelistatakse vajaliku täpsuse saavutamiseks piisava arvu korduvate mõõtmiste tegemist.

(3)   Esitada tuleb katsel kasutatud kütuse tegelik väävlisisaldus.

(4)   Ehkki oksüdatsioonikindlust kontrollitakse, on säilivusaeg tõenäoliselt piiratud. Tarnijalt tuleks hoidmistingimuste ja säilivusaja kohta nõu küsida.

LIIKURMASINATE ETALONKÜTUS ETAPPIDE IIIB JA IV PIIRVÄÄRTUSTELE VASTAVUSE TÜÜBIKINNITUST OMAVATELE SURVESÜÜTEGA MOOTORITELE



Parameeter

Ühik

Piirväärtused (1)

Katsemeetod

Minimaalne

Maksimaalne

Tsetaaniarv (2)

 

 

54,0

EN-ISO 5165

▼M6

Tihedus temperatuuril 15 °C

kg/m3

833

865

EN-ISO 3675

▼M3

Destillatsioon:

 

 

 

 

50 % punkt

°C

245

EN-ISO 3405

95 % punkt

°C

345

350

EN-ISO 3405

– Lõplik keemispunkt

°C

370

EN-ISO 3405

Leekpunkt

°C

55

EN 22719

CFPP

°C

-5

EN 116

Viskoossus temeperatuuril °C

mm2/s

2,3

3,3

EN-ISO 3104

Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud

% m/m

3,0

6,0

IP 391

Väävlisisaldus (3)

mg/kg

10

ASTMD 5453

Vase korrosioon

 

1. klass

EN-ISO 2160

Koksiarv Conradsoni järgi (10 % GRD)

% m/m

0,2

EN-ISO 10370

Tuhasisaldus

% m/m

0,01

EN-ISO 6245

Veesisaldus

% m/m

0,02

EN-ISO 12937

Neutralisatsiooniarv (kontsentreeritud hape)

mg KOH/g

0,02

ASTMD 974

Oksüdatsioonikindlus (4)

mg/ml

0,025

EN-ISO 12205

Määrdevõime (HFRR kulumisjälje diameeter temperatuuril 60 °C)

μm

400

CEC F-06-A-96

FAME

keelatud

(1)   Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud dokumendis ISO 4259 „Petroleum products – Determination and application of precision data in relation to methods of test” sisalduvaid tingimusi, miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvesse võetud 2R minimaalset erinevust üle nulli; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = korduvteostatavus). maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = korduvteostatavus).

(2)   Tsetaaniarvu vahemik ei vasta 4R miinimumvahemiku nõuetele. Kütuse tarnija ning kasutaja vahelise vaidluse korral võib kasutada vaidluste lahendamisel ISO 4259 tingimusi, kui ühekordsele kindlaksmääramisele eelistatakse vajaliku täpsuse saavutamiseks piisava arvu korduvate mõõtmiste tegemist.

(3)   Esitada tuleb I tüübi katsel kasutatud kütuse tegelik väävlisisaldus.

(4)   Ehkki oksüdatsioonikindlust kontrollitakse, on säilivusaeg tõenäoliselt piiratud. Tarnijalt tuleks hoidmistingimuste ja säilivusaja kohta nõu küsida.

▼M2

LIIKURMASINATE SÄDESÜÜTEMOOTORITE ETALONKÜTUS

Märkus:

Kahetaktiliste mootorite kütuseks on määrdeõli ja bensiini segu, mille koostis täpsustatakse edaspidi. Kütuse/õli segamisvahekord peab kooskõlas IV lisa punktiga 2.7 vastama tootja soovitustele.



Parameeter

Ühik

Piirväärtused (1)

Alammäär

Ülemmäär

Katsemeetod

Avalikustamine

Uurimismeetodil määratud oktaaniarv, RON

 

95,0

25164 EN

1993

Mootorimeetodil määratud oktaaniarv, MON

 

85,0

25163 EN

1993

Tihedus temperatuuril 15 °C

kg/m3

748

762

ISO 3675

1995

Aururõhk Reidi järgi

kPa

56,0

60,0

12 EN

1993

Destilleerimine

 

 

 

 

Keemise algtemperatuur

°C

24

40

EN-ISO 3405

1988

– aurustunud 100 °C juures

mahuprotsent

49,0

57,0

EN-ISO 3405

1988

– aurustunud 150 °C juures

mahuprotsent

81,0

87,0

EN-ISO 3405

1988

–  lõplik keemispunkt

°C

190

215

EN-ISO 3405

1988

Destillatsioonijääk

%

2

EN-ISO 3405

1988

Süsivesinike analüüs

 

 

 

– olefiinid

mahuprotsent

10

ASTM D 1319

1995

– aromaatsed süsivesinikud

mahuprotsent

28,0

40,0

ASTM D 1319

1995

– benseen

mahuprotsent

1,0

12177 EN

1998

– küllastunud rasvhapped

mahuprotsent

ülejäänu

ASTM D 1319

1995

Süsiniku-vesiniku suhe

 

aruanne

aruanne

 

 

Oksüdatsiooni stabiilsus (2)

miinimum

480

EN-ISO 7536

1996

Hapnikusisaldus

massiprotsent

2,3

1601 EN

1997

Olemasolev vaik

mg/ml

0,04

EN-ISO 6246

1997

Väävlisisaldus

mg/kg

100

EN-ISO 14596

1998

Vase korrosioon 50 °C juures

 

1

EN-ISO 2160

1995

Pliisisaldus

g/l

0,005

237 EN

1996

Fosforisisaldus

g/l

0,0013

ASTM D 3231

1994

Märkus 1:

Spetsifikatsioonis esitatud väärtused on „tegelikud väärtused”. Nende piirväärtuste määramisel on kohaldatud ISO 4259 „Naftatooted. Katsetusmeetodite täpsusandmete kindlaksmääramine ja kohaldamine” tingimusi, minimaalsete väärtuste määramisel on võetud arvesse 2R positiivset minimaalset erinevust; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = korduvteostatavus). Olenemata kõnealusest meetmest, mis on vajalik statistilistel põhjustel, peaks kütusetootja eesmärgiks olema siiski nullväärtus, kui ettenähtud maksimumväärtus on 2R, ning keskmine väärtus, kui on antud maksimaalsed ja minimaalsed piirväärtused. Kui on vaja selgitada kütuse vastavust spetsifikatsioonide nõuetele, tuleks rakendada ISO 4259 tingimusi.

Märkus 2:

Kütus võib sisaldada oksidatsiooniinhibiitoreid ja metallidesaktivaatoreid, millega harilikult stabiliseeritakse puhastatud bensiini, kuid mitte puhastavaid/dispergeerivaid manuseid.

▼M3




VI LISA

ANALÜÜSI- JA PROOVIVÕTUSÜSTEEM

1.   GAASILISTE JA TAHKETE HEITMETE PROOVIVÕTUSÜSTEEMID



Joonise nr

Kirjeldus

2

Toore heitgaasi analüüsisüsteem

3

Lahjendatud heitgaasi analüüsisüsteem

4

Osavool, isokineetiline vool, imiventilaatori juhtimine, osaline proovivõtt

5

Osavool, isokineetiline vool, suruventilaatori juhtimine, osaline proovivõtt

6

Osavool, CO2 või NOx juhtimine, osaline proovivõtt

7

Osavool, CO2 või süsiniku tasakaal, täielik proovivõtt

8

Osavool, ühekordne Venturi toruga ja kontsentratsiooni mõõtmine, osaline proovivõtt

9

Osavool, kahekordne Venturi toruga või düüsiga ja kontsentratsiooni mõõtmine, osaline proovivõtt

10

Osavool, mitmetorujaotus ja kontsentratsiooni mõõtmine, osaline proovivõtt

11

Osavool, voolu juhtimine, täielik proovivõtt

12

Osavool, voolu juhtimine, osaline proovivõtt

13

Täisvool, mahtpump või kriitilise voolu Venturi toru, osaline proovivõtt

14

Tahkete heitmete proovivõtusüsteem

15

Täisvoolusüsteemi lahjendussüsteem

1.1.

Gaasiliste heitmete kindlaksmääramine

Punktis 1.1.1 ning joonistel 2 ja 3 on esitatud soovitatavate proovivõtu- ja analüüsisüsteemide üksikasjalik kirjeldused. Erinevate konfiguratsioonidega on võimalik saavutada samaväärseid tulemusi, mistõttu täpne vastavus kõnealustele joonistele ei ole vajalik. Lisateabe saamiseks ja alamsüsteemide töö koordineerimiseks on lubatud kasutada selliseid lisaseadmeid nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Teatavate süsteemide täpsuse tagamiseks mittevajalikud komponendid võib ära jätta, kui seda tehakse hea inseneritava kohaselt.

1.1.1.

Gaasilised heitmekomponendid CO, CO2, HC, NOx

Toore või lahjendatud heitgaasi gaasiliste heitmete määramise analüüsisüsteemi kirjeldus põhineb järgmiste seadmete kasutamisel:

 HFID analüsaator süsivesinike mõõtmiseks,

 NDIR analüsaatorid süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi mõõtmiseks,

 HCLD või samaväärne analüsaator lämmastikoksiidi mõõtmiseks.

Toore heitgaasi korral (joonis 2) saab kõigi koostisosade proovi võtta ühe või kahe lähestikku asetseva proovivõtturiga, jagades selle sisemiselt erinevate analüsaatorite vahel. Tuleb hoolikalt jälgida, et analüüsisüsteemi üheski faasis ei esineks heitgaasi koostisosade (kaasa arvatud vesi ja väävelhape) kondenseerumist.

Lahjendatud heitgaasi korral (joonis 3) võetakse süsivesinike proov muu proovivõtturiga kui teiste komponentide proovide võtmiseks kasutatavad. Tuleb hoolikalt jälgida, et analüüsisüsteemi üheski faasis ei esineks heitgaasi koostisosade (kaasa arvatud vesi ja väävelhape) kondenseerumist.

image Joonis 2 Analüüsisüsteemi skeem CO, NOx ja HC määramiseks heitgaasis

image Joonis 3 Analüüsisüsteemi skeem CO, CO2, NOx ja HC määramiseks lahjendatud heitgaasis

Kirjeldused – joonised 2 ja 3

Üldnõue:

Kõik gaasi proovivõtuteel olevad osad tuleb hoida vastava süsteemi jaoks ettenähtud temperatuuril.

 Toore heitgaasi proovivõttur SP1 (ainult joonis 2)

 Soovitatav on sirge, roostevabast terasest, otsast suletud, mitme avaga proovivõttur. Siseläbimõõt ei tohi olla suurem proovivõtutoru siseläbimõõdust. Proovivõtturi seinte paksus ei tohi olla üle 1 mm. Proovivõtturi kolmel eri radiaaltasandil peab olema vähemalt kolm ava, mille suurus võimaldab proovi võtta ligikaudu samast voolust. Proovivõttur peab katma vähemalt 80 % väljalasketoru läbimõõdust.

 Lahjendatud heitgaasi HC proovivõttur SP2 (ainult joonis 3)

 Proovivõttur peab:

 

 moodustama süsivesiniku proovivõtutoru (HSL3) esimese 254–762 mm pikkuse osa,

 olema vähemalt 5 mm siseläbimõõduga,

 olema paigaldatud lahjendustunneli DT (jagu 1.2.1.2) punkti, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud (heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise punktist ligikaudu tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele allavoolu),

 asetsema piisavalt kaugel (radiaalselt) muudest proovivõtturitest ja tunneli seinast, et seda ei mõjutaks pöörisvoolud või keerised,

 olema kuumutatud nii, et gaasivoo temperatuur oleks proovivõtturi väljalaskeava juures 463 K (190 °C) ± 10 K.

 Lahjendatud heitgaasi CO, CO2, NOx proovivõttur SP3 (ainult joonis 3)

 Proovivõttur peab:

 

 asetsema SP2ga samas tasapinnas,

 asetsema piisavalt kaugel (radiaalselt) muudest proovivõtturitest ja tunneli seinast, et seda ei mõjutaks pöörisvoolud või keerised,

 olema kuumutatud ja isoleeritud kogu pikkuses, nii et miinimumtemperatuur oleks vee kondenseerumise vältimiseks 328 K (55 °C).

 kuumutatav proovivõtutoru HSL1

 Proovivõtutorust võetakse proovigaas ühe proovivõtturi abil jaotuspunktile (jaotuspunktidele) ja HC analüsaatorile.

 Proovivõtutoru peab:

 

 olema minimaalselt 5 mm ja maksimaalselt 13,5 mm siseläbimõõduga,

 olema valmistatud roostevabast terasest või polütetrafluoroetüleenist (PTFE),

 olema seina temperatuuriga 463 K (190 °C) ± 10 K, mõõdetuna igas eraldi reguleeritavas kuumutatavas osas, kui heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on 463 K (190 °C) või madalam,

 olema seina temperatuuriga üle 453 K (180 °C), kui heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on üle 463 K (190 °C),

 hoidma gaasi temperatuuri nii, et see oleks vahetult kuumutatava filtri F2 ja HFID ees 463 K (190 °C) ± 10 K.

 Kuumutatav NOx proovivõtutoru HSL2

 Proovivõtutoru peab:

 

 olema seina temperatuuriga vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini, kui kasutatakse jahutuspaaki, ning kuni analüsaatorini, kui jahutuspaaki ei kasutata,

 olema valmistatud roostevabast terasest või polütetrafluoroetüleenist (PTFE).

 Proovivõtutorustikku tuleb kuumutada ainult vee ja väävelhappe kondenseerumise vältimiseks, mistõttu proovivõtutorustiku temperatuur sõltub kütuse väävlisisaldusest.

 CO (CO2) proovivõtutoru SL

 Toru peab olema valmistatud polütetrafluoroetüleenist (PTFE) või roostevabast terasest. See võib olla kuumutatav või mitte.

 Taustsaasteainete proovivõtukott (valikuline, ainult joonis 3)

 Taustkontsentratsioonide mõõtmiseks.

 Taustsaasteainete proovivõtukott (valikuline, joonis 3, ainult CO ja CO2)

 Heidete kontsentratsioonide mõõtmiseks.

 Kuumutatav eelfilter F1 (valikuline)

 Temperatuur sama HSL1ga.

 Kuumutatav filter F2

 Filter eraldab enne analüsaatorit proovigaasist mis tahes tahked osakesed. Temperatuur sama HSL1ga. Filtri asendamine toimub vastavalt vajadusele.

 Kuumutatav proovivõtupump P

 Pumpa kuumutatakse HSL1 temperatuurini.

 HC

 Kuumleekionisatsioondetektor (HFID) süsivesinike kindlaksmääramiseks. Temperatuur hoitakse vahemikus 453–473 K (180–200 °C).

 CO, CO2

 NDIR analüsaatorid süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi mõõtmiseks.

 NO2

 (H)CLD analüsaator lämmastikoksiidide mõõtmiseks. HCLD kasutamisel tuleb selle temperatuur hoida vahemikus 328–473 K (55–200 °C).

 konverter C

 Konverterit kasutatakse NO2 katalüütiliseks redutseerimiseks NOks enne analüüsi CLD või HCLD analüsaatorites.

 Jahutusvann B

 Heitgaasiproovis sisalduva vee jahutamiseks ja kondenseerimiseks. Vanni temperatuur tuleb jää või jahutussüsteemi abil hoida vahemikus 273–277 K (0–4 °C). Vann ei ole kohustuslik juhul, kui analüsaatoris ei teki veeaurust põhjustatud häireid, nagu on määratletud III lisa 2. liite punktides 1.9.1 ja 1.9.2.

 Vee eemaldamiseks proovigaasist ei ole lubatud kasutada keemilisi kuivatusaineid.

 Temperatuuriandurid T1, T2, T3

 Gaasivoo temperatuuri jälgimiseks.

 Temperauuriandur T4

 NO2-NO konverteri temperatuur.

 Temperatuuriandur T5

 Jahutuspaagi temperatuuri jälgimiseks.

 Manomeetrid G1, G2, G3

 Rõhu mõõtmiseks proovivõtutorudes.

 Rõhuregulaatorid R1, R2

 Vastavalt HFID analüsaatori õhu ja kütuse rõhu reguleerimiseks.

 Rõhuregulaatorid R3, R4, R5

 Proovivõtutorude rõhu ning analüsaatoritesse suunatud voolu rõhu reguleerimiseks.

 Voolumõõturid FL1, FL2, FL3

 Gaasiproovi möödavoolu jälgimiseks.

 Voolumõõturid FL4 – FL7 (valikuline)

 Analüsaatoreid läbiva vooluhulga mõõtmiseks.

 Ümberlülitusventiilid V1 – V6

 Proovigaasi-, võrdlusgaasi- või nullgaasivoolu analüsaatorisse juhtimise valimiseks sobivad ventiilid.

 Solenoidventiilid V7, V8

 NO2-NO konverteri möödavoolu seadmiseks.

 Nõelklapp V9

 NO2 - NO konverterit läbiva voolu ja möödavoolu tasakaalustamiseks.

 Nõelklapid V10, V11

 Analüsaatoritesse suunatud voolude reguleerimiseks.

 Hoobklapp V12, V13

 Vanni B tühjendamiseks kondensaadist.

 Ümberlülitusventiil V14

 Proovivõtukoti või taustsaasteainete proovivõtukoti valimiseks.

1.2.

Tahkete heitmete kindlaksmääramine

Punktides 1.2.1 ja 1.2.2 ning joonistel 4–15 on esitatud soovitatavate lahjendus- ja proovivõtusüsteemide üksikasjalik kirjeldus. Erinevate konfiguratsioonidega on võimalik saavutada samaväärseid tulemusi, mistõttu täpne vastavus kõnealustele joonistele ei ole vajalik. Lisateabe saamiseks ja koostesüsteemide töötamise kooskõlastamiseks on lubatud kasutada selliseid lisaseadmeid nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Teatavate süsteemide täpsuse säilitamiseks mittevajalikud komponendid võib ära jätta, kui seda tehakse hea inseneritava kohaselt.

1.2.1.

Lahjendussüsteem

1.2.1.1.

Osavoolu lahjendussüsteem (joonised 4–12) ( 31 )

Heitgaasivoo osalisel lahjendamisel põhineva lahjendussüsteemi kirjeldus. Heitgaasivoo jaotamise ja sellele järgneva lahjendusprotsessi võib teostada eri tüüpi lahjendussüsteemide abil. Tahkete heitmete järgnevaks kogumiseks võib kogu lahjendatud heitgaasi või ainult osa lahjendatud heitgaasist juhtida tahkete heitmete kogumissüsteemi (jagu 1.2.2, joonis 14). Esimest meetodit nimetatakse täisproovivõtuks ning teist meetodit osaproovivõtuks.

Lahjendusastme arvutamine sõltub kasutatava süsteemi tüübist. Soovitatavad on järgmised süsteemitüübid:

 isokineetilised süsteemid (joonised 4 ja 5)

 Kõnealustes süsteemides seatakse ülekandetorusse voolav gaasivoog kiiruse ja/või rõhu osas vastavusse heitgaasi koguvooluga ning seetõttu peab heitgaasvool proovivõtturi juures olema häireteta ja ühtlane. Selle saavutamiseks kasutatakse tavaliselt resonaatorit ning sirget juurdevoolutoru proovivõtupunktist ülesvoolu. Jaotussuhe arvutatakse seejärel kergesti mõõdetavate väärtuste põhjal, milleks on näiteks torude läbimõõdud. Tuleb märkida, et isokineesi kasutatakse ainult voolutingimuste kohandamisel, mitte suuruselise jaotuse kohandamisel. Viimane ei ole tavaliselt vajalik, sest tahked osakesed on küllalt väikesed, et gaasivooluga kaasa liikuda,

 reguleeritava vooluga süsteemid koos kontsentratsiooni mõõtmisega (joonised 6-10)

 Kõnealustes süsteemides võetakse proov heitgaasi põhivoost lahjendusõhu voo ja kogu lahjendatud heitgaasivoo reguleerimise teel. Lahjendusaste määratakse märgistusgaaside, näiteks mootori heitgaasis tavaliselt sisalduvate CO2 või NOx kontsentratsioonide alusel. Mõõdetakse kontsentratsioonid lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus, kusjuures kontsentratsiooni toores heitgaasis võib mõõta kas otseselt või määrata kütusevoolust süsiniku tasakaalu võrrandi abil, kui kütuse koostis on teada. Süsteeme saab juhtida arvutatud lahjendusastme abil (joonised 6 ja 7) või ülekandetorusse siseneva voolu abil (joonised 8, 9 ja 10).

 reguleeritava vooluga süsteemid koos vooluhulga mõõtmisega (joonised 11 ja 12)

 Kõnealustes süsteemides võetakse proov heitgaasi põhivoost lahjendusõhu voolu ja kogu lahjendatud heitgaasivoolu reguleerimise teel. Lahjendusaste määratakse kahe vooluhulga erinevuse põhjal. Voolumõõturid peavad olema üksteise suhtes täpselt kalibreeritud, sest nende kahe voolu suhteline suurus võib suurte lahjendusastmete juures põhjustada olulisi vigu. Voolu saab kergesti reguleerida, kui lahjendatud heitgaasi vooluhulk hoitakse konstantsena ning muudetakse vastavalt vajadusele lahjendusõhu vooluhulka.

 Osavoolu lahjendussüsteemide eeliste ärakasutamiseks tuleb pöörata tähelepanu võimalikele probleemidele seoses tahkete heitmete kaoga ülekandetorus, mootori heitgaasist võetava proovi esindavuse tagamisele ning jaotussuhte kindlaksmääramisele.

 Kirjeldatud süsteemide puhul pööratakse tähelepanu kõnealustele kriitilistele valdkondadele.

image Joonis 4 Osavoolu lahjendussüsteem isokineetilise proovivõtturiga ja osaproovivõtuga (SB-juhtimine)

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu isokineetilise proovivõtturi ISP abil. Heitgaasitoru ja proovivõtturi sisselaskeava vahelist heitgaasi rõhkude vahet mõõdetakse rõhuanduri DPT abil. Saadud signaal edastatakse vooluregulaatorisse FC1, mis reguleerib imipuhurit SB nii, et rõhkude vahe proovivõtturi otsa juures on püsivalt null. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identsed ning väljalasketoru ISP ja ülekandetoru TT läbib püsiva suurusega (jaotatud) heitgaasivoolu osa. Jaotussuhe leitakse EP ja ISP ristlõikepindalade alusel. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse voolumõõturiga FM1. Lahjendusaste arvutatakse lahjendusõhu vooluhulga ja jaotussuhte alusel.

image Joonis 5 Osavoolu lahjendussüsteem isokineetilise proovivõtturiga ja osalise proovivõtuga (PB-juhtimine)

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu isokineetilise proovivõtturi ISP abil. Heitgaasitoru ja proovivõtturi sisselaskeava vahelist heitgaasi rõhkude vahet mõõdetakse rõhuanduri DPT abil. Saadud signaal edastatakse vooluregulaatorisse FC1, mis reguleerib suruventilaatorit PB nii, et rõhkude erinevus proovivõtturi otsa juures on püsivalt null. Selleks võetakse väike osa lahjendusõhust, mille vooluhulk on juba kindlaks määratud voolumõõturi FM1 abil, ning juhitakse see pneumaatilise düüsi abil ülekandetorusse TT. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identsed ning väljalasketoru ISP ja ülekandetoru TT läbib püsiva suurusega (jaotatud) heitgaasivoolu osa. Jaotussuhe leitakse EP ja ISP ristlõikepindalade alusel. Lahjendusõhk imetakse läbi DT imipuhuri SB abil ning FM1 abil mõõdetakse vooluhulk DT sisselaskeava juures. Lahjendusaste arvutatakse lahjendusõhu vooluhulga ja jaotussuhte alusel.

image Joonis 6 Osavoolu lahjendussüsteem CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmisega ja osalise proovivõtuga

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse nii toores ja lahjendatud heitgaasis kui ka lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. Signaalid edastatakse vooluregulaatorisse FC2, mis reguleerib kas ülelaadekompressorit PB või imipuhurit SB, et säiliks soovitud heitgaasi jaotus ja lahjendusaste DTs. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide põhjal toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus.

image Joonis 7 Osavoolu lahjendussüsteem, CO2 kontsentratsiooni mõõtmine, süsiniku tasakaal ja täielik proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. CO2 kontsentratsioonid mõõdetakse lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. CO2 ja kütusevoolu GFUEL signaalid edastatakse kas vooluregulaatorisse FC2 või tahkete heitmete proovivõtusüsteemi vooluregulaatorisse FC3 (joonis 14). FC2 reguleerib suruventilaatorit PB ning FC3 reguleerib tahkete heitmete proovivõtusüsteemi (joonis 14), reguleerides süsteemi sisse- ja väljavoolu nii, et säiliks soovitud heitgaasijaotus ja lahjendusaste lahjendustunnelis DT. Lahjendusaste arvutatakse CO2 kontsentratsioonide ja GFUEL väärtuste põhjal süsiniku tasakaalu eeldusel.

image Joonis 8 Osavoolu lahjendussüsteem ühe Venturi toruga, kontsentratsiooni mõõtmine ja osaline proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse venturiga VN lahjendustunnelis DT tekitatud negatiivse rõhu tõttu proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT kaudu väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT. Gaasi vooluhulk läbi TT oleneb impulsivahetusest Venturi alas ning on seetõttu mõjutatud gaasi absoluutsest temperatuurist TT väljalaskeava juures. Sellest tulenevalt ei ole heitgaasijaotus tunneli antud vooluhulga korral konstantne ning lahjendusaste on madalal koormusel veidi väiksem kui suurel koormusel. Märgistusgaasi kontsentratsioonid (CO2 või NOx) mõõdetakse toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil ning lahjendusaste arvutatakse selliselt mõõdetud väärtustest.

image Joonis 9 Osavoolu lahjendussüsteem kahe Venturi toruga või kahe düüsiga, kontsentratsiooni mõõtmine ja osaline proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT kaudu düüside või Venturi torude kogumit sisaldava voolujaoturi abil. Esimene (FD1) asub EPs, teine (FD2) asub TTs. Peale selle on vaja kasutada kahte rõhureguleerimisventiili (PCV1 ja PCV2), mis EP vasturõhu ja DT rõhu reguleerimisega säilitavad konstantse heitgaasijaotuse. PCV1 asub EPs väljalasketorust SP allavoolu, PCV2 asub ülelaadekompressori PB ja DT vahel. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. Need on vajalikud heitgaasijaotuse kontrollimiseks ning neid saab kasutada PCV1 ja PCV2 reguleerimiseks, et juhtida täpselt jaotust. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide alusel.

image Joonis 10 Osavoolu lahjendussüsteem mitme jaotustoruga, kontsentratsiooni mõõtmine ja osaline proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu voolujaoturi FD3 abil, mis koosneb mitmest väljalasketorusse EP paigaldatud samade mõõtmetega (läbimõõt, pikkus ja painderaadius) torust. Ühte kõnealustest torudest läbiv heitgaas juhitakse lahjendustunnelisse DT ning ülejäänud torusid läbiv heitgaas liigub läbi niisutuskambri DC. Seega määrab heitgaasi jaotuse torude üldarv. Ühtlase jaotuse juhtimiseks on vaja, et rõhkude erinevus niisutuskambri DC ja ülekandetoru TT väljalaskeava vahel võrduks nulliga ning seda mõõdetakse rõhuerinevuse anduriga DPT. Nulliga võrduv rõhuerinevus saavutatakse värske õhu suunamisega lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT väljalaskeava juures. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatori(te) EGA abil. Need on vajalikud heitgaasijaotuse kontrollimiseks ning neid saab jaotamise täpse juhtimise eesmärgil kasutada sisselaskeõhu vooluhulga reguleerimiseks. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide alusel.

image Joonis 11 Osavoolu lahjendussüsteem voolu reguleerimisega ja täieliku proovivõtuga

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Tunnelit läbiva voolu koguhulka reguleeritakse vooluregulaatori FC3 ning tahkete heitmete proovivõtusüsteemi proovivõtupumbaga P abil (joonis 16).

Lahjendusõhu vooluhulka reguleeritakse vooluregulaatoriga FC2, mis võib soovitava heitgaasijaotuse käsusignaalidena kasutada väärtuseid GEXHW, GAIRW või GFUEL. Proovigaasi vool lahjendustunnelisse DT on koguvooluhulga ja lahjendusõhu vooluhulga vahe. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse voolumõõturiga FM1, koguvooluhulka tahkete heitmete proovivõtusüsteemi voolumõõturiga FM3 (joonis 14). Lahjendusaste arvutatakse nende kahe vooluhulga alusel.

image Joonis 12 Osavoolu lahjendussüsteem voolu reguleerimisega ja osalise proovivõtuga

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Heitgaasivoolu jaotamist ja lahjendustunnelise DT suunduvat voolu reguleeritakse vooluregulaatori FC2 abil, mis korrigeerib vastavalt ülelaadekompressori PB ja imipuhuri SB vooluhulki (või kiirusi). See on võimalik, sest tahkete heitmete proovivõtusüsteemi abil võetud proovigaas juhitakse tagasi lahjendustunnelisse DT. Vooluregulaatori FC2 käsusignaalidena võib kasutada GEXHW, GAIRW või GFUEL väärtusi. Lahjendusõhu vooluhulka mõõdetakse voolumõõturiga FM1, koguvooluhulka voolumõõturiga FM2. Lahjendusaste arvutatakse nende kahe vooluhulga alusel.

Kirjeldus – joonised 4–12

 Väljalasketoru EP

 Väljalasketoru võib olla isoleeritud. Väljalasketoru termilise inertsi vähendamiseks peaks toru paksuse ja läbimõõdu suhe olema soovitatavalt 0,015 või väiksem. Elastsete osade kasutamisel peab nende pikkuse ja läbimõõdu suhe olema 12 või väiksem. Inertsiaalse sadestumise vältimiseks tehakse paindeid võimalikult vähe. Kui süsteemi kuulub katseseadme summuti, võib ka selle isoleerida.

 Isokineetilise süsteemi väljalasketorul ei tohi olla põlviseid, paindeid ega järske läbimõõdu muutusi vähemalt toru kuuekordsele läbimõõdule vastavas pikkuses ülesvoolu ning toru kolmekordsele läbimõõdule vastavas pikkuses allavoolu, mõõdetuna proovivõtturi otsast. Gaasivoolu kiirus proovivõtupiirkonnas peab olema üle 10 m/sek, välja arvatud tühikäigu pöörlemissagedusel. Heitgaasi rõhumuutuste keskmine hälve ei tohi olla üle ± 500 Pa. Rõhumuutuste vähendamine mis tahes muul viisil kui kere-tüüpi heitgaasisüsteemi (sealhulgas summuti ja järeltöötlusseadis) kasutamisega, ei tohi muuta mootori jõudlust ega põhjustada tahkete heitmete sadestumist.

 Isokineetilise proovivõtturita süsteemides soovitatakse kasutada sirget toru selle kuuekordsele läbimõõdule vastava pikkusega ülesvoolu ja kolmekordsele läbimõõdule vastava pikkusega allavoolu mõõdetuna proovivõtturi otsast.

 Proovivõttur SP (joonised 6–12)

 Siseläbimõõt peab olema vähemalt 4 mm. Väljalasketoru ja proovivõtturi läbimõõtude suhe peab olema vähemalt 4. Proovivõttur on väljalasketoru keskteljel asuv avatud toru avaga ülesvoolu või mitme avaga proovivõttur vastavalt SP1 kirjeldusele jaos 1.1.1.

 Isokineetiline proovivõttur ISP (joonised 4 ja 5)

 Isokineetiline proovivõttur peab olema paigaldatud väljalasketoru keskteljele avaga ülesvoolu kohas, kus on EP kirjeldusele vastavad voolutingimused, ning selle ehitus peab võimaldama võtta proportsionaalset toore heitgaasi proovi. Siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm.

 Heitgaasi isokineetilisel jaotamisel on vaja juhtimissüsteemi, mis säilitab nulliga võrduva rõhuerinevuse EP ja ISP vahel. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identsed ning ISPd läbiv massivool on heitgaasivoolu püsiva suurusega osa. Proovivõttur ISP tuleb ühendada rõhuerinevusanduriga. Väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP nulliga võrduva rõhuerinevuse saavutamiseks vajalikku reguleerimist teostatakse ventilaatori kiiruse reguleerimisega või vooluregulaatori abil.

 Voolujaoturid FD1, FD2 (joonis 9)

 Proportsionaalse heitgaasiproovi saamiseks paigaldatakse väljalasketorusse EP ja ülekandetorusse TT vastavalt Venturi torude või düüside kogum. EP ja DT rõhkude reguleerimisega juhitaval proportsionaalsel jaotamisel on vaja kahte rõhureguleerimisventiili PCV1 ja PCV 2 sisaldavat juhtsüsteemi.

 Voolujaotur FD3 (joonis 10)

 Toorest heitgaasist proportsionaalse proovi saamiseks paigaldatakse väljalasketorusse EP torustik (mitmetoruline seadis). Üks torudest juhib heitgaasi lahjendustunnelisse DT ning teiste torude kaudu liigub heitgaas niisutuskambrisse DC. Torud peavad olema samade mõõtmetega (läbimõõt, pikkus, painderaadius), nii et heitgaasi jaotumine sõltub torude üldarvust. Proportsionaalseks jaotamiseks on vaja juhtimissüsteemi, mis hoiab torude niisutuskambris DC olevate väljalaskeavade ja ülekandetoru TT väljalaskeava vahelise rõhuerinevuse püsivalt nullina. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja voolujaoturis FD3 võrdelised ning ülekandetoru TT läbiv vool moodustab heitgaasivoolust püsiva suurusega osa. Kõnealused kaks punkti peavad olema ühendatud rõhuerinevusanduriga DPT. Nulliga võrduv rõhuerinevus saavutatakse vooluregulaatori FC1 abil.

 Heitgaasianalüsaator EGA (joonised 6–10)

 Kasutada võib CO2 või NOx analüsaatoreid (süsiniku tasakaalu meetodil kasutatakse ainult CO2 analüsaatorit). Analüsaatorid kalibreeritakse nagu gaasiliste heitmete mõõtmiseks ettenähtud analüsaatorid. Kontsentratsioonierinevuste määramisel võib kasutada ühte või mitut analüsaatorit.

 Mõõtesüsteemide täpsused peavad olema sellised, et GEDFW, i täpsus oleks vahemikus ± 4 %.

 Ülekandetoru TT (joonised 4–12)

 Tahkete heitmete proovivõtu ülekandetoru peab olema:

 

 võimalikult lühike, mitte pikem kui 5 meetrit,

 proovivõtturi läbimõõduga võrdse või suurema, kuid mitte üle 25 mm läbimõõduga,

 väljalaskeavaga lahjendustunneli keskteljel ning suunatud allavoolu.

 Ühe meetri pikkune või lühem toru tuleb isoleerida materjaliga, mille maksimaalne soojusjuhtivus on 0,05 W/(m.K) ning isolatsioonikihi paksus vastab proovivõtturi läbimõõdule. Toru pikkusega üle ühe meetri tuleb isoleerida ning hoida selle seinatemperatuur kuumutamisega vähemalt 523 K (250 °C).

 Teise võimalusena võib ülekandetoru seina nõutavad temperatuurid kindlaks määrata standardsete soojusülekande arvutustega.

 Rõhuerinevusandur DPT (joonised 4, 5 ja 10)

 Rõhuerinevusanduri mõõtepiirkond peab olema ± 500 Pa või väiksem.

 Vooluregulaator FC1 (joonised 4, 5 ja 10)

 Isokineetilistes süsteemides (joonised 4 ja 5) on väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP vahelise nulliga võrduva rõhuerinevuse säilitamiseks vajalik kasutada vooluregulaatorit. Reguleerimine võib toimuda järgmiselt:

 

a) reguleeritakse imiventilaatori (SB) kiirust või vooluhulka ning suruventilaatori (PB) kiirus hoitakse konstantsena kõigis katserežiimides (joonis 4) või

b) imiventilaator (SB) seatakse lahjendatud heitgaasi konstantsele massvooluhulgale ning reguleeritakse suruventilaatori (PB) vooluhulka ning seega heitgaasiproovi vooluhulka ülekandetoru (TT) otsapiirkonnas (joonis 5).

 Rõhu reguleerimisega süsteemi korral ei tohi juhtkontuuri jääkviga olla üle ± 3 Pa. Rõhumuutused lahjendustunnelis ei tohi ületada keskmiselt ± 250 Pa.

 Mitmetorulise süsteemi korral (joonis 10) on vaja vooluregulaatorit heitgaasi proportsionaalseks jaotamiseks, et hoida torustiku väljalaskeava ja TT väljalaskeava vaheline rõhuerinevus nullis. Reguleerimist saab teha ülekandetoru TT väljalaskeava juures lahjendustunnelisse DT suunatava õhu vooluhulga juhtimisega.

 Rõhureguleerimisventiilid PCV1, PCV2 (joonis 9)

 Kahe Venturi toruga/kahe düüsiga süsteemis on voolu proportsionaalseks jaotamiseks vaja kahte rõhureguleerimisventiili, mis reguleerivad väljalasketoru EP vasturõhku ja rõhku lahjendustunnelis DT. Ventiilid peavad asuma väljalasketorus EP oleva proovivõtturi suhtes allavoolu ning ülelaadekompressori PB ja lahjendustunneli DT vahel.

 Niisutuskamber DC (joonis 10)

 Niisutuskamber paigaldatakse mitmetorulise seadise väljalaskeava juurde rõhumuutuste vähendamiseks väljalasketorus EP.

 Venturi toru VN (joonis 8)

 Venturi toru paigaldatakse lahjendustunnelisse DT negatiivse rõhu tekitamiseks ülekandetoru TT väljalaskeava piirkonnas. Lahendustunnelit TT läbiva gaasi voolukiirus määratakse kindlaks impulsivahetuse teel Venturi alas ning see on põhimõtteliselt proportsionaalne ülelaadekompressori PB vooluhulgaga, mis tagab konstantse lahjendusastme. Kuna impulsivahetused mõjutavad temperatuur ülekandetoru TT väljalaskeava juures ja rõhuerinevus EP ja DT vahel, siis on tegelik lahjendusaste väikesel koormusel veidi väiksem kui suurel koormusel.

 Vooluregulaator FC2 (joonised 6, 7, 11 ja 12, valikuline)

 Vooluregulaatorit võib kasutada ülelaadekompressori PB ja/või imipuhuri SB vooluhulga reguleerimiseks. Vooluregulaator võib olla ühendatud heitgaasi või kütuse vooluhulga signaaliga ja/või CO2 või NOx erinevussignaaliga.

 Suruõhuvarustuse korral (joonis 11) reguleerib FC2 otseselt õhu vooluhulka.

 Voolumõõtur FM1 (joonised 6, 7, 11 ja 12)

 Gaasimõõtur või muu voolumõõtmisvahend lahjendusõhu vooluhulga mõõtmiseks. FM1 kasutamine on valikuline juhul, kui suruventilaator PB on kalibreeritud vooluhulga mõõtmiseks.

 Voolumõõtur FM2 (joonis 12)

 Gaasimõõtur või muu voolumõõtmisvahend lahjendatud heitgaasi vooluhulga mõõtmiseks. FM2 kasutamine on valikuline juhul, kui imiventilaator SB on kalibreeritud vooluhulga mõõtmiseks.

 Suruventilaator PB (joonised 4, 5, 6, 7, 8, 9 ja 12)

 Lahjendusõhu vooluhulga juhtimiseks võib suruventilaator PB olla ühendatud vooluregulaatoritega FC1 või FC2. PB ei ole vajalik pöördklappsulguri kasutamise korral. Kui suruventilaator PB on kalibreeritud, võib seda kasutada lahjendusõhu vooluhulga mõõtmisel.

 Imiventilaator SB (joonised 4, 5, 6, 9, 10 ja 12)

 Kasutatakse ainult osavoo proovivõtusüsteemides. Kui imiventilaator SB on kalibreeritud, võib seda kasutada lahjendatud heitgaasi vooluhulga mõõtmisel.

 Lahjendusõhu filter DAF (joonised 4–12)

 Taustsüsivesinike elimineerimiseks soovitatakse lahjendusõhku filtreerida ja juhtida läbi puusöe-gaasipuhasti. Lahjendusõhu temperatuur peab olema 298 K (25 °C) ± 5 K.

 Tootja nõudmise korral võetakse lahjendusõhu proov tahkete heitmete taustnivoo määramiseks hea inseneritava kohaselt, mille saab seejärel lahutatada lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.

 Tahkete heitmete proovivõttur PSP (joonised 4, 5, 6, 8, 9, 10 ja 12)

 Proovivõttur on PTT eesmine osa ja

 

 see paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, umbes tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu,

 peab olema vähemalt 12 mm siseläbimõõduga,

 võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

 Lahjendustunnel DT (joonised 4–12)

 Lahjendustunnel:

 

 peab olema piisava pikkusega, et heitgaas ja lahjendusõhk saaksid turbulentse voolu korral täielikult seguneda,

 peab olema valmistatud roostevabast terasest ning:

 

 paksuse ja läbimõõdu suhe peab suurema kui 75 mm siseläbimõõduga lahjendustunnelitel olema 0,025 või väiksem,

 seina nimipaksus peab 75 mm või väiksema siseläbimõõduga lahjendustunnelitel olema mitte väiksem kui 1,5 mm,

 peab osaproovivõtusüsteemi korral olema vähemalt 75 mm läbimõõduga,

 soovitatav läbimõõt täisproovivõtusüsteemi korral on vähemalt 25 mm,

 seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

 Mootori heitgaas peab olema korralikult lahjendusõhuga segunenud. Osaproovivõtusüsteemides kontrollitakse segunemiskvaliteeti pärast kasutuselevõtmist tunneli CO2-profiili abil töötava mootoriga (vähemalt neli võrdsete vahedega mõõtepunkti). Vajaduse korral võib kasutada segunemisdüüsi.

  Märkus: Kui lahjendustunnelit DT ümbritseva õhu temperatuur on alla 293 K (20 °C), tuleb kasutada ettevaatusabinõusid tahkete heitmete kadude vältimiseks sademena lahjendustunneli jahedatele seintele. Seetõttu soovitatakse tunnelit eespool nimetatud piirides kuumutada ja/või isoleerida.

 Mootori suure koormuse korral võivad tunnelit jahutada sellised mitteagressiivsed vahendid nagu ringlusventilaator, tingimusel et jahutusaine temperatuur ei lange alla 293 K (20 °C).

 

 Soojusvaheti HE (joonised 9 ja 10)

 Soojusvaheti peab olema piisava võimsusega, et imiventilaatori SB sisselaskeava juures püsiks katse keskmisele töötemperatuurile vastav temperatuur täpsusega ± 11 K.

1.2.1.2.

Täisvoolu lahjendussüsteem (joonis 13)

Kirjeldatud on lahjendussüsteemi, mis põhineb kogu heitgaasivoolu lahjendamisel ning mille korral kasutatakse püsimahuproovivõttu (CVS). Mõõdetakse heitgaasi ja lahjendusõhu segu üldmahtu. Võib kasutada kas PDP- või CFV- või SSV-süsteemi.

Järgnevaks tahkete heitmete kogumiseks juhitakse lahjendatud heitgaasi proov tahkete heitmete proovivõtusüsteemi (jagu 1.2.2, joonised 14 ja 15). Kui seda tehakse vahetult, siis nimetatakse lahjendust üheastmeliseks lahjenduseks. Kui proovi lahjendatakse veel kord teises lahjendustunnelis, siis nimetatakse lahjendust kaheastmeliseks lahjenduseks. See on kasulik juhul, kui filtri pinna temperatuurinõudeid ei ole võimalik üheastmelise lahjendusega täita. Kuigi see on osaliselt lahjendussüsteem, kirjeldatakse kaheastmelist lahjendussüsteemi jaos 1.2.2 (joonis 15) tahkete heitmete proovivõtusüsteemi modifikatsioonina, sest enamik selle koostisosadest on samad kui tavalises tahkete heitmete proovivõtusüsteemis.

Täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelis võib kindlaks määrata ka gaasilisi heitmeid. Seetõttu on gaasiliste komponentide proovivõttureid kujutatud joonisel 13, kuid kirjelduste loend neid ei sisalda. Vastavaid nõudeid kirjeldatakse jaos 1.1.1.

Kirjeldused (joonis 13)

 Väljalasketoru EP

 Väljalasketoru pikkus mootori väljalaskekollektori otsast, turboülelaaduri väljalaskest või järeltöötlusseadisest kuni lahjendustunnelini ei tohi ületada 10 m. Kui süsteemi pikkus ületab 4 m, tuleb kogu 4 meetrit ületav torustik isoleerida, välja arvatud torustikusisene tahmamõõtur, kui seda kasutatakse. Isolatsioonimaterjali paksus peab olema vähemalt 25 mm. Isolatsioonimaterjali soojusjuhtivus ei tohi olla suurem kui 0,1 W/(m.K), mõõdetuna temperatuuril 673 K (400 °C). Väljalasketoru termilise inertsi vähendamiseks peaks toru paksuse ja läbimõõdu suhe olema soovitatavalt 0,015 või väiksem. Elastsete osade kasutamisel peab nende pikkuse ja läbimõõdu suhe olema 12 või väiksem.

  image Joonis 13 Täisvoolu lahjendussüsteem

 Kogu toores heitgaas segatakse lahjendustunnelis DT lahjendusõhuga. Lahjendatud heitgaasi vooluhulka mõõdetakse kas mahtpumba PDP või kriitilise voolu Venturi toru CFV abil. Tahkete heitmete proportsionaalsel proovivõtul ja vooluhulga kindlaksmääramisel võib kasutada soojusvahetit HE või elektroonilist voolu kompenseerimise süsteemi EFC. Tahkete heitmete massi kindlaksmääramine toimub kogu lahjendatud heitgaasivoolu põhjal ning seepärast ei ole lahjendusastet vaja arvutada.

 Mahtpump PDP

 PDP mõõdab kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulka pumba pöörete arvu ja väljasurve alusel. Heitgaasisüsteemi vasturõhku ei tohi mahtpumba PDP või lahjendusõhu sisselaskesüsteemi abil kunstlikult alandada. CFV-süsteemi kasutamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama CFV-süsteemi kasutamiseta mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ± 1,5 kPa mootori sama pöörlemissageduse ja koormuse korral.

 Kui voolu kompenseerimist ei kasutata, peab vahetult PDP ees mõõdetud gaasisegu temperatuur olema vahemikus ± 6 K katse keskmisest töötemperatuurist.

 Voolu kompenseerimist võib kasutada ainult juhul, kui temperatuur mahtpumba PDP sisselaskeava juures ei ületa 323 K (50 °C).

 Kriitilise vooluga Venturi toru CFV

 CFV mõõdab kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulka voolukiiruse tõkestamise abil (kriitiline vool). CFV-süsteemi kasutamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama CFV ühenduseta mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ± 1,5 kPa mootori sama pöörlemissageduse ja koormuse korral. Kui voolu kompenseerimist ei kasutata, peab vahetult CFV ees mõõdetud gaasisegu temperatuur olema vahemikus ± 11 K katse keskmisest töötemperatuurist.

 Eelhelikiirusega Venturi toru SSV

 SSV mõõdab kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulka sisselaskerõhu, sisselasketemperatuuri ning SSV sisselaskeava ja kaela vahelise rõhulanguse funktsioonina. SSV-süsteemi kasutamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama SSV ühenduseta mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ± 1,5 kPa mootori sama pöörlemissageduse ja koormuse korral. Kui voolu kompenseerimist ei kasutata, peab vahetult SSV ees mõõdetud gaasisegu temperatuur olema vahemikus ± 11 K katse keskmisest töötemperatuurist.

 Soojusvaheti HE (valikuline EFC kasutamise korral)

 Soojusvaheti peab olema piisava võimsusega, et hoida temperatuuri eespool nimetatud piirides.

 Elektrooniline voolu kompenseerimise süsteem EFC (valikuline HE kasutamise korral)

 Kui temperatuur PDP, CFV või SSV sissevooluava juures ei püsi eespool nimetatud piirides, tuleb kasutusele võtta voolu kompenseerimise süsteem vooluhulga pidevaks mõõtmiseks ning proportsionaalse proovivõtu reguleerimiseks tahkete heitmete süsteemis. Selleks otstarbeks kasutatakse pidevalt mõõdetava vooluhulga signaale, et vastavalt korrigeerida proovigaasi voolu läbi tahkete heitmete proovivõtusüsteemi tahkete heitmete filtrite (joonised 14 ja 15).

 Lahjendustunnel DT

 Lahjendustunnel:

 

 peab olema piisavalt väikese läbimõõduga, et tekiks heitgaasi ja lahjendusõhu täielikuks segunemiseks piisava pikkusega turbulentne vool (Reynoldsi arv üle 4 000 ). Kasutada võib segunemisdüüsi,

 peab olema vähemalt 75 mm läbimõõduga,

 võib olla isoleeritud.

 Mootori heitgaas juhitakse selle lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu, kus see põhjalikult seguneb.

 Üheastmelise lahjenduse korral juhitakse lahjendustunnelist võetud proov tahkete heitmete proovivõtusüsteemi (jagu 1.2.2, joonis 14). PDP, CFV või SSV läbilaskevõime peab olema piisav, et hoida lahjendatud heitgaasi temperatuuri vahetult tahkete heitmete põhifiltri ees 325 K (52 °C) või madalamal.

 Kaheastmelise lahjenduse korral juhitakse lahjendustunnelist võetud proov teise astme lahjendustunnelisse, kus seda täiendavalt lahjendatakse ning juhitakse seejärel läbi proovivõtufiltrite (jagu 1.2.2, joonis 15). PDP, CFV või SSV läbilaskevõime peab olema piisav, et hoida lahjendatud heitgaasivoo temperatuuri lahjendustunneli DT proovivõtualas 464 K (191 °C) või madalamal. Teise astme lahjendussüsteem peab andma piisavalt teisest lahjendusõhku, et hoida kaheastmeliselt lahjendatud heitgaasivoo temperatuuri vahetult tahkete heitmete põhifiltrit ees 325 K (52 °C) või madalamal.

 Lahjendusõhu filter DAF

 Taustsüsivesinike elimineerimiseks soovitatakse lahjendusõhku filtreerida ja juhtida läbi puusöe-gaasipuhasti. Lahjendusõhu temperatuur peab olema 298 K (25 °C) ±5 K. Tootja nõudmise korral võetakse lahjendusõhu proov tahkete heitmete taustnivoo määramiseks hea inseneritava kohaselt, mille saab seejärel lahutatada lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.

 Tahkete heitmete proovivõttur PSP

 Proovivõttur moodustab tahkete heitmete ülekandetoru PTT eesmise osa ning:

 

 see paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, umbes tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu,

 peab olema vähemalt 12 mm siseläbimõõduga,

 seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

1.2.2.

Tahkete heitmete proovivõtusüsteem (joonised 14 ja 15)

Tahkete heitmete proovivõtusüsteem on vajalik tahkete heitmete kogumiseks tahkete heitmete filtrisse. Täisproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi korral, kus kogu lahjendatud heitgaasi proov juhitakse läbi filtrite, moodustavad lahjendussüsteem (jagu 1.2.1.1, joonised 7 ja 11) ja proovivõtusüsteem tavaliselt ühtse seadme. Osa- või täisproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi korral, kus läbi filtrite juhitakse ainult teatav osa lahjendatud heitgaasi proovist, on lahjendussüsteem (punkt 1.2.1.1, joonised 4, 5, 6, 8, 9, 10 ja 12 ning punkt 1.2.1.2, joonis 13) ja proovivõtusüsteem tavaliselt erinevad seaded.

Käesolevas direktiivis käsitletakse täisvoolu lahjendussüsteemi kaheastmelist lahjendussüsteemi DDS (joonis 15) tavapärase tahkete heitmete proovivõtusüsteemi (nagu on kujutatud joonisel 14) modifikatsioonina. Kaheastmelises lahjendussüsteemis on olemas kõik tahkete heitmete proovivõtusüsteemi osad, nagu filtripesad ja proovivõtupump ning sellele lisaks mõned lahjendamisega seotud osad, nagu lahjendusõhuvarustus ja teise astme lahjendustunnel.

Mõjude vältimiseks juhtimiskontuuridele soovitatakse hoida proovivõtupump kogu katse ajal sisselülitatuna. Ühefiltrimeetodi korral tuleb proovivõtuvoolu juhtimiseks soovitud aegadel läbi proovivõtufiltrite kasutada möödavoolusüsteemi. Ümberlülitustest tulenevad häired juhtimiskontuurides tuleb minimeerida.

Kirjeldused – joonised 14 ja 15

 Tahkete heitmete proovivõttur PSP (joonised 14 ja 15)

 Joonistel kujutatud tahkete heitmete proovivõttur moodustab tahkete heitmete ülekandetoru PTT eesmise osa. Proovivõttur:

 

 paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli kohta, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, st lahjendussüsteemi lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse kohta umbes tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise kohast allavoolu,

 peab olema vähemalt 12 mm siseläbimõõduga,

 seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

image Joonis 14 Tahkete heitmete proovivõtusüsteem

Osa- või täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetud lahjendatud heitgaasi proov juhitakse läbi tahkete heitmete proovivõtturi PSP ja tahkete heitmete ülekandetoru PTT proovivõtupumba P abil. Proovigaas läbib filtripesa(d) FH, milles on tahkete heitmete proovivõtufiltrid. Proovigaasi vooluhulka juhitakse vooluregulaatori FC3 abil. Elektroonilise voolu kompenseerimise süsteemi EFC (joonis 13) kasutamisel korral kasutatakse lahjendatud heitgaasi vooluhulka FC3e käsusignaalina.

image Joonis 15 Lahjendussüsteem (ainult täisvoolusüsteem)

Täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetud lahjendatud heitgaasi proov juhitakse läbi tahkete heitmete proovivõtturi PSP ja tahkete heitmete ülekandetoru PTT teise astme lahjendustunnelisse SDT, kus see veel kord lahjendatakse. Seejärel juhitakse gaasiproov läbi tahkete heitmete proovivõtufiltreid sisaldava(te) filtripesa(de) FH. Lahjendusõhu vooluhulk on tavaliselt konstantne, sest proovigaasi vooluhulka juhib vooluregulaator FC3. Elektroonilise voolu kompenseerimise süsteemi EFC (joonis 13) kasutamisel korral kasutatakse kogu lahjendatud heitgaasi vooluhulka FC3e käsusignaalina.

 Tahkete heitmete ülekandetoru PTT (joonised 14 ja 15)

 Tahkete heitmete ülekandetoru maksimaalne pikkus võib olla 1 020  mm ning seda tuleb võimaluse korral alati lühendada.

 Mõõtmed kehtivad:

 

 osaproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi ja täisvoolu üheastmelise lahjendussüsteemi korral proovivõtturi tipust filtripesani,

 täisproovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi korral lahjendustunneli lõpust filtripesani,

 täisvoolu kaheastmelise lahjendussüsteemi korral proovivõtturi tipust teise astme lahjendustunnelini.

 Ülekandetoru:

 

 seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

 Teise astme lahjendustunnel SDT (joonis 15)

 Teise astme lahjendustunneli minimaalne läbimõõt peaks olema 75 mm ning selle pikkus peaks võimaldama kaheastmelise lahjendusega proovigaasi korral vähemalt 0,25-sekundilist viibeaega. Põhifiltri pesa FH peab asuma SDT väljalaskeavast kuni 300 mm kaugusel.

 Teise astme lahjendustunnel:

 

 seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini mitte üle 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

 Filtripesa(d) FH (joonised 14 ja15)

 Põhi- ja abifiltrite jaoks võib kasutada kas ühte filtripesa või eraldi pesasid. III lisa 1. liite jaos 1.5.1.3 ettenähtud nõuded peavad olema täidetud.

 Filtripesa(sid):

 

 võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C), tingimusel et õhu temperatuur ei ületa 325 K (52 °C),

 võib olla isoleeritud.

 Proovivõtupump P (joonised 14 ja 15)

 Kui voolu ei korrigeerita FC3 abil, peab tahkete heitmete proovivõtupump peab asuma tunnelist piisavalt kaugel, et sissevoolava gaasi temperatuur püsiks konstantsena (± 3 K).

 Lahjendusõhu pump DP (joonis 15) (ainult täisvoolu kaheastmelise lahjenduse korral)

 Lahjendusõhu pump peab paiknema nii, et teise astme lahjendusõhk siseneks temperatuuril 298 K (25 °C) ±5 K.

 Vooluregulaator FC3 (joonised 14 ja 15)

 Vooluregulaatorit kasutatakse tahkete heitmete proovigaasi vooluhulga kompenseerimiseks proovivõtutee temperatuuri ja vasturõhu kõikumiste korral, kui muud vahendid ei ole kättesaadavad. Vooluregulaator on vajalik voolu kompenseerimise elektroonilise süsteemi EFC (joonis 13) kasutamise korral.

 Voolumõõtur FM3 (joonised 14 ja 15) (tahkete heitmete proovigaasi vool)

 Gaasimõõturid või vooluhulga mõõtmise vahendid peavad asuma proovivõtupumbast piisavalt kaugel, et sissevoolava gaasi temperatuur püsiks konstantsena (± 3 K), kui voolu ei korrigeerita FC3 abil.

 Voolumõõtur FM4 (joonis 15) (lahjendusõhk, ainult täisvoolu kaheastmelise lahjenduse korral)

 Gaasimõõtur või vooluhulga mõõtmise vahend peab paiknema nii, et sissevoolava gaasi temperatuur püsib vahemikus 298 K (25 °C) ±5 K.

 Kuulventiil BV (valikuline)

 Kuulventiili läbimõõt ei tohi olla väiksem kui tahkete heitmete proovivõtutoru siseläbimõõt ning selle lülitusaeg peab olema alla 0,5 sekundi.

  Märkus: Kui PSPd, PTTd, SDTd ja FHd ümbritseva õhu temperatuur on alla 239 K (20 °C), tuleb kasutada ettevaatusabinõusid tahkete heitmete kadude vältimiseks sademena lahjendustunneli jahedatele seintele. Seetõttu soovitatakse kõnealuseid osi vastavates kirjeldustes esitatud piirides kuumutada ja/või need isoleerida. Soovitatav on ka see, et filtri pinnatemperatuur proovivõtu ajal ei oleks alla 293 K (20 °C).

 Mootori suure koormuse korral võivad tunnelit jahutada sellised mitteagressiivsed vahendid nagu ringlusventilaator, tingimusel et jahutusaine temperatuur ei lange alla 293 K (20 °C).

▼M8

1.a.

Käesolevat lisa kohaldatakse järgmiselt:

a) I, II, IIIA, IIIB ja IV etapi puhul kohaldatakse käesoleva lisa punkti 1 nõudeid;

b) kui tootja otsustab käesoleva lisa punkti 1.2.1 kohaselt kasutada ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisas kirjeldatud menetlust, siis kohaldatakse ÜRO EMK eeskirja 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa 9. liidet.

▼B




►M2  VII ◄ LISA

image

image

▼M8




1. liide

Survesüütemootorite katsearuande katsetulemused ( 32 )

Teave katsemootori kohta

Mootori tüüp:. …

Mootori identifitseerimisnumber:. …

1.

Katsetamisega soetud teave:. …

1.1.   Katsetamisel kasutatud etalonkütus

1.1.1.

Tsetaaniarv:. …

1.1.2.

Väävlisisaldus:. …

1.1.3.

Tihedus:. …

1.2.   Määrdeaine

1.2.1.

Mark (margid):. …

1.2.2.

Tüüp/tüübid:. …

(Õli ja kütuse segu puhul märkida õli protsent segus)

1.3.   Mootoriga käitatavad lisaseadmed (olemasolu korral)

1.3.1.

Loetelu ja identifitseerimisandmed: …

1.3.2.

Näidatud pöörlemiskiirusel kasutatud võimsus (tootja andmed):



 

Kasutatud võimsus PAE (kW) mootori mitmesugustel pöörlemiskiirustel, (1) (2) võttes arvesse käesoleva lisa 3. liidet

Varustus

Vahepealne pöörlemiskiirus:

(vajaduse korral)

Suurim pöörlemiskiirus

(kui see erineb nimikiirusest)

Nimikiirus (3)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kokku:

 

 

 

(1)   Mittevajalik maha tõmmata.

(2)   Ei või ületada 10 % katsel mõõdetud võimsusest.

(3)   Sisestage pöörlemiskiirus, mis vastab 100 %-le normaliseeritud kiirusest, kui NRSC katses kasutatakse seda kiirust.

1.4.   Mootori jõudlus

1.4.1.

Mootori pöörlemiskiirused:

Pöörlemiskiirus tühikäigul: … min–1

Vahepealne kiirus: … min–1

Maksimumvõimsus: … min–1

Nimikiirus ( 33 ) … min–1

1.4.2.

Mootori võimsus ( 34 )



 

Võimsuse seadistus (kW) mootori mitmesugustel pöörlemiskiirustel

Tingimus

Vahepealne pöörlemiskiirus:

(vajaduse korral)

Suurim pöörlemiskiirus

(kui see erineb nimikiirusest)

Nimikiirus (1)

Suurim võimsus, mis on mõõdetud konkreetsel katsekiirusel (PM) (kW) (a)

 

 

 

Mootori aetavate seadmete koguenergiatarve vastavalt käesoleva liite punktile 1.3.2, võttes arvesse 3. liidet (kW) (b)

 

 

 

Mootori nimivõimsus, nagu see on määratletud I lisa punktis 2.4 (kW) (c)

 

 

 

image

 

 

 

(1)   Asendage väärtustega mootori pöörlemiskiirusel, mis vastab 100 %-le normaliseeritud kiirusest, kui NRSC katses kasutatakse seda kiirust.

2.

NRSC katse läbiviimisega soetud teave:

2.1.   Dünamomeetri seadistus (kW)



 

Dünamomeetri seadistus (kW) mootori mitmesugustel pöörlemiskiirustel

Koormuse protsent

Vahepealne pöörlemiskiirus:

(vajaduse korral)

63 %

(vajaduse korral)

80 %

(vajaduse korral)

91 %

(vajaduse korral)

Nimikiirus (1)

10

(vajaduse korral)

 

 

 

 

 

25

(vajaduse korral)

 

 

 

 

 

50

 

 

 

 

 

75

(vajaduse korral)

 

 

 

 

 

100

 

 

 

 

 

(1)   Asendage väärtustega mootori pöörlemiskiirusel, mis vastab 100 %-le normaliseeritud kiirusest, kui NRSC katses kasutatakse seda kiirust.

2.2.   Mootori/algmootori ( 35 ) heitetulemused

Halvendustegur: arvutatud / kindlaks määratud (11 35 37 39) 

Täpsustada järgmises tabelis halvendusteguri väärtused ja heitkogused (11 35 37 39) :



Maanteevälise püsitsükli katse (NRSC katse)

Halvendustegur

mult/ad3

CO

HC

NOx

HC + NOx

PM

 

 

 

 

 

 

Heitkogused

CO

(g/kWh)

HC

(g/kWh)

NOx

(g/kWh)

HC + NOx

(g/kWh)

PM

(g/kWh)

CO2

(g/kWh)

Katse tulemus

 

 

 

 

 

 

Lõplik katsetulemus koos halvendusteguriga

 

 

 

 

 

 



Täiendavad kontrollipiirkonna katsepunktid (vajaduse korral)

Heitkogused katsepunktis

Mootori pöörlemiskiirus

Koormus

(%)

CO

(g/kWh)

HC

(g/kWh)

NOx

(g/kWh)

PM

(g/kWh)

Katsetulemus 1

 

 

 

 

 

 

Katsetulemus 2

 

 

 

 

 

 

Katsetulemus 3

 

 

 

 

 

 

2.3.

NRSC katse puhul kasutatud valimisüsteem:

2.3.1.

Gaasilised heited: ( 36 ). …

2.3.2.

PM (36) :. …

2.3.2.1.

Meetod: ( 37 ) ühefiltri-/mitmefiltrimeetod

3.

NRTC katse läbiviimisega soetud teave (vajaduse korral):

3.1.   Mootori/algmootori heitetulemused (11 35 37 39) 



Maanteevälise siirdetsükli katse (NRTC katse)

Halvendustegur

mult/ad (1)

CO

HC

NOx

HC + NOx

PM

 

 

 

 

 

 

Heitkogused

CO

(g/kWh)

HC

(g/kWh)

NOx

(g/kWh)

HC + NOx

(g/kWh)

PM

(g/kWh)

Külmkäivitus

 

 

 

 

 

Heitkogused

CO

(g/kWh)

HC

(g/kWh)

NOx

(g/kWh)

HC + NOx

(g/kWh)

PM

(g/kWh)

CO2

(g/kWh)

Kuumkäivitus ilma regenereerimiseta

 

 

 

 

 

 

Kuumkäivitus koos regenereerimisega (1)

 

 

 

 

 

 

kr,u

(mult/ad) (1)

kr,d

(mult/ad) (1)

 

 

 

 

 

Kaalutud katsetulemus

 

 

 

 

 

Lõplik katsetulemus koos halvendusteguriga

 

 

 

 

 

(1)   Mittevajalik maha tõmmata.

Tsükli töö kuumkäivituse puhul ilma regenereerimiseta kWh

3.2.

NRTC katse puhul kasutatud valimisüsteem:

Gaasilised heited: ( 38 ). …

PM (38) : …

Meetod ( 39 ): ühefiltri-/mitmefiltrimeetod

▼M2




2. liide

SÄDESÜÜTEMOOTORITE KATSETULEMUSED

1.   TEAVE KATSE(TE) LÄBIVIIMISE KOHTA: ( 40 )

1.1.   Oktaaniarv

1.1.1.

Oktaaniarv:

1.1.2.

Õli suhtosa protsentides, kui bensiinile lisatakse määret, näiteks kahetaktiliste mootorite korral

1.1.3.

Bensiini tihedus neljataktiliste mootorite korral ning bensiini/õli segu kahetaktiliste mootorite korral

1.2.   Määrdeõli

1.2.1.

Mark (margid)

1.2.2.

Tüüp (tüübid)

1.3.   Mootori lisaseadmed (olemasolu korral)

1.3.1.

Loetelu ja identifitseerimisandmed

1.3.2.

Näidatud pöörlemiskiirusel kasutatud võimsus (tootja andmed)



Seade

PAE (kW) – eri pöörlemiskiiruste juures kasutatud võimsus (1), arvestades käesoleva lisa 3. liidet

Seade

Nimi-

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kokku

 

 

(1)   Ei või olla üle 10 % katse ajal mõõdetud võimsusest.

1.4.   Mootori jõudlus

1.4.1.

Mootori pöörlemiskiirused:

Tühikäigu pöörlemiskiirus: min–1

Vahepealne pöörlemiskiirus: min–1

maksimaalvõimsuse pöörlemiskiirus: min–1

1.4.2.

Mootori võimsus ( 41 )



Tingimus

Võimsus (kW) eri pöörlemiskiiruste juures

Vahepealne (vajaduse korral)

Nimi-

a) mootori maksimaalne efektiivvõimsus stendil mõõdetuna (PM) (kW)

 

 

b) mootori lisaseadmete käitamiseks kuluv võimsus vastavalt käesoleva liite punktile 1.3.2 või III lisa punktile 2.8 (PAE) (kW)

 

 

c) kasulik võimsus vastavalt I lisa punktile 2.4 (kW)

 

 

c = a + b

 

 

1.5.   Heitetasemed

1.5.1.

Dünamomeetri seadistus (kW)



Koormus (%)

Dünamomeetri seadistus (kW) eri pöörlemiskiiruste juures

Vahepealne (vajaduse korral)

Nimi- (vajaduse korral)

10 (vajaduse korral)

 

 

25 (vajaduse korral)

 

 

50

 

 

75

 

 

100

 

 

1.5.2.

Heitekontrolli tulemused katsetsükli põhjal:

CO: g/kWh

HC: g/kWh

NOx: g/kWh




3. liide

MOOTORI VÕIMSUSE MÄÄRAMISE KATSEKS PAIGALDATAVAD LISASEADMED



Nr

Lisaseadmed

Paigaldatud heitekatseks

1

Sisselaskesüsteem

 

Sisselasketorustik

Jah, standardvarustus

Karteri õhutussüsteem

Jah, standardvarustus

Kaksiksisselaske -süsteemitorustike juhtseadised

Jah, standardvarustus

Õhuvoolumõõtur

Jah, standardvarustus

Õhu sisselasketorustik

Jah ()

Õhufilter

Jah ()

Sisselaskesummuti

Jah ()

Kiiruspiirik

Jah ()

2

Sisselasketorustiku induktsioonkütteseade

Jah, standardvarustus. Võimaluse korral kasutada kõige paremas seadistuses

3

Heitgaasisüsteem

 

Heitgaasifilter

Jah, standardvarustus

Väljalasketorustik

Jah, standardvarustus

Ühendustorud

Jah ()

Summuti

Jah ()

Summutitoru

Jah ()

Mootorpidur

Ei ()

Ülelaadur

Jah, standardvarustus

4

Kütusepump

Jah, standardvarustus ()

5

Karburatsiooniseadmed

 

Karburaator

Jah, standardvarustus

Elektrooniline juhtsüsteem, õhukulumõõtur jne

Jah, standardvarustus

Gaasimootorite varustus

 

Rõhuvähendi

Jah, standardvarustus

Aurusti

Jah, standardvarustus

Segisti

Jah, standardvarustus

6

Sissepritseseadmed (bensiin ja diislikütus)

 

Eelfilter

Jah, standardvarustus või katseseadmed

Filter

Jah, standardvarustus või katseseadmed

Pump

Jah, standardvarustus

Kõrgrõhutoru

Jah, standardvarustus

Pihusti

Jah, standardvarustus

Õhu sisselaskeklapp

Jah, standardvarustus ()

Elektrooniline juhtsüsteem, õhukulumõõtur jne

Jah, standardvarustus

Regulaator/juhtsüsteem

Jah, standardvarustus

Täiskoormuse automaatpiiraja pumbalatile sõltuvalt atmosfääritingimustest

Jah, standardvarustus

7

Vedelikjahutusseadmed

 

Radiaator

Ei

Ventilaator

Ei

Ventilaatorikate

Ei

Veepump

Jah, standardvarustus ()

Termostaat

Jah, standardvarustus ()

8

Õhkjahutus

 

Kate

Ei ()

Ventilaator või puhur

Ei ()

Temperatuurimuuteseade

Ei

9

Elektriseadmed

 

Generaator

Jah, standardvarustus ()

Sädejaotussüsteem

Jah, standardvarustus

Pool või poolid

Jah, standardvarustus

Juhtmestik

Jah, standardvarustus

Süüteküünlad

Jah, standardvarustus

Elektrooniline juhtsüsteem, mis sisaldab detonatsiooniandurit/süüteviivitussüsteemi

Jah, standardvarustus

10

Surveseade

 

Kompressor, mis töötab otse mootori ja/või heitgaaside jõul

Jah, standardvarustus

Ülelaadeõhu jahuti

Jah, standardvarustus või katseseadmed () ()

Jahutipump või ventilaator (töötab mootori jõul)

Ei ()

Jahutusvedeliku termostaat

Jah, standardvarustus

11

Täiendav katsetussendi ventilaator

Jah, vajaduse korral

12

Saastetõrjeseade

Jah, standardvarustus ()

13

Käivitusseadised

Katsestendi seadised

14

Õlipump

Jah, standardvarustus

(1)   Täielik sisselaskesüsteem paigaldatakse ettenähtud rakenduseks sobival viisil: — kui sellel võib olla märgatav mõju mootori võimsusele; — ülelaadeta sädesüütemootorite korral; — kui valmistaja seda nõuab.

(2)   Täielik heitgaasisüsteem paigaldatakse ettenähtud rakenduseks sobival viisil: — kui sellel võib olla märgatav mõju mootori võimsusele; — ülelaadeta sädesüütemootorite korral; — kui valmistaja seda nõuab.

(3)   Kui mootoril on mootorpidur, peab seguklapp olema täiesti avatud.

(4)   Kütuse toiterõhku võib vajaduse korral muuta, et saada teatavas mootori rakenduses esinev rõhk (eelkõige kütuse tagastussüsteemi kasutamise korral).

(5)   Õhu sissevooluventiil on pritsepumba pneumaatilise regulaatori juhtventiil. Regulaator või sissepritseseadmed võivad sisaldada muid seadiseid, mis võivad mõjutada sissepritsitava kütuse kogust.

(6)   Jahutusvedeliku ringlust võib juhtida ainult mootori veepump. Vedeliku jahutamine võib toimuda välise ringluse teel, tingimusel et selle välise ringluse rõhukadu ja rõhk pumba sisselaskeava juures jäävad ligikaudu samaks kui mootori jahutussüsteemis.

(7)   Termostaadi võib paigaldada täiesti avatuna.

(8)   Kui katseks paigaldatakse jahutusventilaator või puhur, lisatakse nende kasutatud võimsus katsetulemustele, välja arvatud otse väntvõllile paigaldatud õhkjahutusega mootorite jahutusventilaatorite korral. Ventilaatori või puhuri võimsus määratakse katse ajal rakendatavate pöörlemiskiiruste juures kas standardomaduste põhjal arvutamise või praktilise katsetamise teel.

(9)   Generaatori minimaalne võimsus: generaatori võimsus piirdub võimsusega, mis on hädavajalik mootori tööks möödapääsmatute abiseadmete töötamiseks. Kui on tarvis ühendada aku, tuleb kasutada heas korras akut, mis on täiesti laetud.

(10)   Kui katseks paigaldatakse jahutusventilaator või puhur, lisatakse nende kasutatud võimsus katsetulemustele, välja arvatud otse väntvõllile paigaldatud õhkjahutusega mootorite jahutusventilaatorite korral. Ventilaatori või puhuri võimsus määratakse katse ajal rakendatavate pöörlemiskiiruste juures kas standardomaduste põhjal arvutamise või praktilise katsetamise teel.

(11)   Õhu vahejahutiga mootoreid katsetatakse õhu vahejahutiga, olenemata sellest, kas jahuti toimib vedeliku või õhuga, kuid kui valmistaja seda soovitab, võib õhuga toimivat jahutit asendada katsetusstendi süsteem. Mõlemal juhul mõõdetakse võimsust kõikidel pöörlemiskiirustel nii, et vastavalt tootja soovitustele on katsetusstendi süsteemi vahejahutis mootoriõhu rõhukadu maksimaalne ja temperatuurikadu minimaalne.

(12)   Nende hulka võivad muu hulgas kuuluda heitgaasitagastussüsteem, katalüüsjärelpõleti, termoneutralisaator, lisaõhuga varustamise süsteem ja kütuse aurustumist takistav süsteem.

(13)   Elektrilised või muud käivitusseadised saavad toidet katsestendilt.

▼B




►M2  VIII ◄ LISA

TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUSE NUMERATSIOONISÜSTEEM

(vt artikli 4 lõige 2)

1.

Number koosneb viiest osast, mis on eraldatud sümboliga „*”.

Osa 1

:

väike e-täht, millele järgneb tüübikinnituse andnud liikmesriiki tähistav täht (tähistavad tähed) või tunnusnumber:

▼M4

1

– Saksamaa,

2

– Prantsusmaa,

3

– Itaalia,

4

– Madalmaad,

5

– Rootsi,

6

– Belgia,

7

– Ungari,

8

– Tšehhi Vabariik,

9

– Hispaania,

11

– Ühendkuningriik,

12

– Austria,

13

– Luksemburg,

17

– Soome,

18

– Taani,

19

– Rumeenia,

20

– Poola,

21

– Portugal,

23

– Kreeka,

24

– Iirimaa,

26

– Sloveenia,

27

– Slovakkia,

29

– Eesti,

32

– Läti,

34

– Bulgaaria,

36

– Leedu,

CY

– Küpros,

MT

– Malta.

▼B

Osa 2

:

käesoleva direktiivi number. Direktiiv on seotud erinevate jõustumiskuupäevadega ja käsitleb erinevaid tehnilisi standardeid ning seetõttu lisatakse numbrile kaks tähte. Need tähed annavad teavet erineva rangusega nõudeid sisaldavate etappide kohaldamiskuupäevade kohta ja mootori kasutamise kohta erinevate tehniliste andmetega liikurmasinatel, mille alusel tüübikinnitus on antud. Esimene täht on määratletud artiklis 9. Teine täht on määratletud I lisa punktis 1 ja on seotud III lisa punktis 3.6 kirjeldatud katserežiimiga.

Osa 3

:

tüübikinnituse suhtes kohaldatava viimase muutva direktiivi number. Vajadusel lisatakse kaks täiendavat tähte sõltuvalt punktis 2 kirjeldatud tingimustest, ehkki uute karakteristikute tõttu tuli muuta ainult ühte tähte. Kui neid tähti ei ole vaja muuta, tuleb need ära jätta.

Osa 4

:

neljakohaline järjekorranumber (vajadusel alustatakse nullidega), mis tähistab baaskinnitusnumbrit. Jada algab numbrist 0001.

Osa 5

:

kahekohaline järjekorranumber (vajadusel alustatakse nulliga), mis tähistab laiendust. Jada algab numbrist 01 iga baaskinnitusnumbri korral.

2.

Näide kolmandast Ühendkuningriigis välja antud tüübikinnitusest (esialgu ilma laienduseta), mis vastab kohaldamiskuupäevale A (I etapp, kõrgem võimsusklass) ja mootori kasutamisele tehnilistele tingimustele A vastavatel liikurmasinatel:

e 11*98/…AA*00/000XX*0003*00

3.

Näide neljanda Saksamaal välja antud tüübikinnituse teisest laiendusest, mis vastab kohaldamiskuupäevale E (II etapp, keskmine võimsusklass) ja mootori kasutamisele samadele tehnilistele tingimustele (A) vastavatel masinatel:

e 1*01/…EA*00/000XX*0004*02




►M2  IX ◄ LISA

image




►M2  X ◄ LISA

image

▼M8




XI LISA

TÜÜBIKINNITUSE SAANUD MOOTORITE ANDMELEHT

1.    Sädesüütemootorid

image



Esitatud mootori tüübikinnitus

1

2

3

4

Tüübikinnitusnumber

 

 

 

 

Heakskiitmise kuupäev

 

 

 

 

Tootja nimi

 

 

 

 

Mootori tüüp/-tüüpkond

 

 

 

 

Mootori kirjeldus

Üldandmed (1)

 

 

 

 

Jahutusvahend (1)

 

 

 

 

Silindrite arv

 

 

 

 

Töömaht (cm3)

 

 

 

 

Järeltöötluse tüüp (2)

 

 

 

 

Nominaalne pöörlemiskiirus (min–1)

 

 

 

 

Nimivõimsus (kW)

 

 

 

 

Heitkogused (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

(1)   Vedelik või õhk.

(2)   Lühendage: CAT = katalüsaator, PT = tahkete osakeste püüdur, SCR = valikuline katalüütiline redutseerimine.

2.    Survesüütemootorid ( 42 ) ( 43 )

image

2.1.    Mootori üldandmed



Esitatud mootori tüübikinnitus

1

2

3

4

Tüübikinnitusnumber

 

 

 

 

Heakskiitmise kuupäev

 

 

 

 

Tootja nimi

 

 

 

 

Mootori tüüp/-tüüpkond

 

 

 

 

Mootori kirjeldus

Üldteave (1)

 

 

 

 

Jahutusvahend (2)

 

 

 

 

Silindrite arv

 

 

 

 

Töömaht (cm3)

 

 

 

 

Järeltöötluse tüüp (3)

 

 

 

 

Nominaalne pöörlemiskiirus (min–1)

 

 

 

 

Suurimale võimsusele vastav pöörlemiskiirus (min–1)

 

 

 

 

Nimivõimsus (kW)

 

 

 

 

Suurim kasulik võimsus (kW)

 

 

 

 

(1)   Lühendage: DI = otsesissepritse, PC = eelkambriga/keeriskambriga, NA = ülelaadeta, TC = turboülelaaduriga, TCA = turboülelaaduriga koos vahejahutusega, EGR = heitgaasitagastus. Näited: PC NA, DI TCA EGR.

(2)   Vedelik või õhk.

(3)   Lühendage: DOC = diisli oksüdatsioonikatalüsaator, PT = tahkete osakeste püüdur, SCR = valikuline katalüütiline redutseerimine.

2.2.    Lõplik heitkogus



Esitatud mootori tüübikinnitus

1

2

3

4

NRSC lõplik katsetulemus koos halvendusteguriga (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

NRSC CO2 (g/kWh)

 

 

 

 

NRTC lõplik katsetulemus koos halvendusteguriga (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

NRTC kuumkäivituse CO2 (g/kWh)

 

 

 

 

NRTC kuumkäivitustsükli töö (kWh)

 

 

 

 

2.3.    NRSC halvendustegurid ja heitkoguste katse tulemused



Esitatud mootori tüübikinnitus

1

2

3

4

Halvendustegur mult/ad (1)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

NRSC lõplik katsetulemus ilma halvendustegurita (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

(1)   Mittevajalik maha tõmmata.

2.4.    NRTC halvendustegurid ja heitkoguste katse tulemused



Esitatud mootori tüübikinnitus

1

2

3

4

Halvendustegur mult/ad (1)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

NRTC külmkäivituskatse tulemus ilma halvendustegurita (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

NRTC kuumkäivituskatse tulemus ilma halvendustegurita (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

(1)   Mittevajalik maha tõmmata.

2.5.    NRTC kuumkäivituskatse heitkoguste tulemus

IV etapi mootorite puhul võib esitada regeneratsiooniga seotud andmed.



Esitatud mootori tüübikinnitus

1

2

3

4

NRTC kuumkäivitus ilma regenereerimiseta (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 

NRTC kuumkäivitus koos regenereerimisega (g/kWh)

CO

 

 

 

 

HC

 

 

 

 

NOx

 

 

 

 

HC + NOx

 

 

 

 

PM

 

 

 

 




XII LISA

ALTERNATIIVSETE TÜÜBIKINNITUSTE TUNNUSTAMINE

1. Järgmisi tüübikinnitusi ja olemasolu korral nende märke peetakse artikli 9 lõikes 2 määratletud A-, B- ja C-kategooria mootorite korral samaväärseteks käesoleva direktiivi kohaselt antud kinnitusega:

1.1. direktiivi 2000/25/EÜ kohased tüübikinnitused;

1.2. direktiivi 88/77/EMÜ kohased tüübikinnitused, mis vastavad direktiivi 88/77/EMÜ artiklis 2 ja I lisa punktis 6.2.1 või ÜRO EMK eeskirja nr 49 02-seeria muudatuste parandustes I/2 A- või B-etapi jaoks ette nähtud nõuetele;

1.3. ÜRO EMK eeskirja nr 96 kohased tüübikinnitused.

2. Artikli 9 lõikes 3 määratletud D-, E-, F- ja G-kategooria (II etapi) mootorite puhul peetakse järgmisi tüübikinnitusi ja olemasolu korral nende märke samaväärseteks käesoleva direktiivi kohaselt antud kinnitusega:

2.1. direktiiv 2000/25/EÜ, II etapi tüübikinnitused;

2.2. tüübikinnitused, mis vastavad direktiivile 88/77/EMÜ, mida on muudetud direktiiviga 99/96/EÜ, ja mis vastavad nimetatud direktiivi artiklis 2 ja I lisa punktis 6.2.1 ette nähtud etappide A, B1, B2 või C nõuetele;

2.3. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 49 03-seeria muudatuste kohased tüübikinnitused;

2.4. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 etappide D, E, F ja G tüübikinnitused vastavalt eeskirja nr 96 01-seeria muudatuste punktile 5.2.1.

3. Artikli 9 lõikes 3a ja lõikes 3b määratletud H-, I-, J- ja K-kategooria (IIIA etapi) mootorite puhul peetakse järgmisi tüübikinnitusi ja olemasolu korral nende märke samaväärseteks käesoleva direktiivi kohase kinnitusega:

3.1. tüübikinnitused, mis vastavad direktiivile 2005/55/EÜ, mida on muudetud direktiividega 2005/78/EÜ ja 2006/51/EÜ, ning mis vastavad nimetatud direktiivi artiklis 2 ja I lisa punktis 6.2.1 ette nähtud etapi B1, B2 või C nõuetele;

3.2. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 49 05-seeria muudatuste kohased tüübikinnitused, mis vastavad nimetatud eeskirja punktis 5.2 sätestatud etappidele B1, B2 ja C;

3.3. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 etappide H, I, J ja K tüübikinnitused vastavalt eeskirja nr 96 02-seeria muudatuste punktile 5.2.1.

4. Artikli 9 lõikes 3c määratletud L-, M-, N- ja P-kategooria (IIIB etapi) mootorite puhul peetakse järgmisi tüübikinnitusi ja olemasolu korral nende märke samaväärseteks käesoleva direktiivi kohase kinnitusega:

4.1. tüübikinnitused, mis vastavad direktiivile 2005/55/EÜ, mida on muudetud direktiividega 2005/78/EÜ ja 2006/51/EÜ, ning mis vastavad nimetatud direktiivi artiklis 2 ja I lisa punktis 6.2.1 ette nähtud etapi B2 või C nõuetele;

4.2. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 49 05-seeria muudatuste kohased tüübikinnitused, mis vastavad nimetatud eeskirja punktis 5.2 sätestatud etappidele B2 ja C;

4.3. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 96 etappide L, M, N ja P tüübikinnitused vastavalt eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste punktile 5.2.1.

5. Artikli 9 lõikes 3d määratletud Q- ja R-kategooria (IV etapi) mootorite puhul peetakse järgmisi tüübikinnitusi ja olemasolu korral nende märke samaväärseteks käesoleva direktiivi kohase kinnitusega:

5.1. määruse (EÜ) nr 595/2009 ja selle rakendusmeetmete kohased tüübikinnitused, kui tehniline teenistus on kinnitanud, et mootor vastab käesoleva direktiivi I lisa punkti 8.5 nõuetele;

5.2. ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 49 06-seeria muudatuste kohased tüübikinnitused, kui tehniline teenistus on kinnitanud, et mootor vastab käesoleva direktiivi I lisa punkti 8.5 nõuetele.

▼M3




XIII LISA

„KOHANDUSKAVA” ALUSEL TURULE VIIDUD MOOTOREID KÄSITLEVAD SÄTTED

Lõpptootja (OEM) taotluse ja tunnustusasutuse heakskiidu korral võib lasta kahe järjestikuse piirväärtuste etapi vahelisel ajal turule piiratud hulgal ainult eelmise etapi heitmete piirväärtuste nõuetele vastavaid mootoreid järgmiste sätete kohaselt:

▼M7

1.   LÕPPTOOTJA TEGEVUS

1.1. Välja arvatud III B etapis, taotleb kohanduskava kasutada sooviv lõpptootja (välja arvatud mootorvagunite ja vedurite käitamiseks kasutatavate mootorite puhul) mis tahes tüübikinnitusasutuselt luba, et tema mootoritootjad saaksid turule viia mootoreid, mida kasutab vaid lõpptootja. Nende mootorite kogus, mis ei vasta sel ajahetkel kehtivatele, vaid vahetult eelneva etapi piirväärtustele, ei tohi ületada punktides 1.1.1 ja 1.1.2 kehtestatud piirmäärasid.

1.1.1. Kohanduskava alusel turule viidavate mootorite arv ei tohi üheski mootorikategoorias ületada 20 % lõpptootja poolt aastas turule viidavast kõnealuse kategooria mootoritega varustatud seadmete kogusest (arvutatud viimase viie aasta keskmise müügi põhjal liidu turul). Kui lõpptootja on viinud oma tooteid liidu turule vähem kui viis aastat, arvutatakse tema keskmine müügikogus selle ajavahemiku põhjal, mil ta on oma tooteid liidu turule viinud.

1.1.2. Alternatiivse võimalusena punktis 1.1.1 sätestatule võib lõpptootja (välja arvatud mootorvagunite ja vedurite käitamiseks kasutavate mootorite puhul) taotleda luba, et tema mootoritootjad saaksid turule viia kindla arvu mootoreid, mida kasutab vaid lõpptootja. Üheski mootorikategoorias ei tohi mootorite arv ületada järgmisi piirväärtusi:



Mootori kategooria P (kW)

Mootorite arv

19 ≤ P < 37

200

37 ≤ P < 75

150

75 ≤ P < 130

100

130 ≤ P ≤ 560

50

1.2. III B etapi jooksul, kuid mitte rohkem kui kolme aasta jooksul selle etapi kohaldamise algusest (välja arvatud mootorvagunite ja vedurite käitamiseks kasutatavate mootorite puhul) taotleb kohanduskava kasutada sooviv lõpptootja mis tahes tüübikinnitusasutuselt luba, et tema mootoritootjad saaksid viia turule mootoreid, mida kasutab vaid lõpptootja. Nende mootorite kogus, mis ei vasta sel ajahetkel kehtivatele, vaid vahetult eelneva etapi piirväärtustele, ei tohi ületada punktides 1.2.1 ja 1.2.2 kehtestatud piirmäärasid.

1.2.1. Kohanduskava alusel turule viidavate mootorite arv ei tohi üheski mootorikategoorias ületada 37,5 % lõpptootja poolt aastas turule viidavast kõnealuse kategooria mootoritega varustatud seadmete kogusest (arvutatud viimase viie aasta keskmise müügi põhjal liidu turul). Kui lõpptootja on viinud oma tooteid liidu turule vähem kui viis aastat, arvutatakse tema keskmine müügikogus selle ajavahemiku põhjal, mil ta on oma tooteid liidu turule viinud.

1.2.2. Alternatiivse võimalusena punktis 1.2.1 sätestatule võib lõpptootja taotleda luba, et tema mootoritootjad saaksid turule viia kindla arvu mootoreid, mida kasutab vaid lõpptootja. Üheski mootorikategoorias ei tohi mootorite arv ületada järgmisi piirväärtusi:



Mootori kategooria P (kW)

Mootorite arv

37 ≤ P < 56

200

56 ≤ P < 75

175

75 ≤ P < 130

250

130 ≤ P ≤ 560

125

1.3. Vedurite käitamiseks kasutatavate mootorite puhul võib lõpptootja III B etapi jooksul, kuid mitte rohkem kui kolme aasta jooksul kõnealuse etapi kohaldamise algusest, taotleda luba, et tema mootoritootjad saaksid turule viia maksimaalselt 16 mootorit, mida kasutab vaid lõpptootja. Lõpptootja võib taotleda ka luba, et tema mootoritootjad saaksid täiendavalt turule viia maksimaalselt kümme mootorit, mille arvutuslik võimsus on suurem kui 1 800  kW ja mis paigaldatakse veduritele, mis on mõeldud kasutamiseks ainult Ühendkuningriigi raudteevõrgus. Vedurid vastavad sellele nõudele ainult juhul, kui neil on Ühendkuningriigi raudteevõrgus kasutamist lubav ohutussertifikaat või nad võivad sellise sertifikaadi omandada.

Selline luba väljastatakse vaid juhul, kui tehnilised põhjused ei võimalda III B etapi heitkoguste piirväärtusi täita.

1.4. Lõpptootja lisab tüübikinnitusasutusele esitatavale taotlusele järgmise teabe:

a) märgise näidis, mis kinnitatakse igale väljaspool teed kasutatavale liikurmasinale, millele on paigaldatud kohanduskava alusel turule viidud mootor. Märgisel peab olema järgmine tekst: „MASIN nr … (masina järjekorranumber) kokku … masinast (asjaomase võimsusklassi masinate koguarv) MOOTORIGA nr … TÜÜBIKINNITUSEGA (direktiiv 97/68/EÜ) nr …”

b) mootorile kinnitatava lisamärgise näidis punktis 2.2 osutatud tekstiga.

1.5. Lõpptootja esitab tüübikinnitusasutusele kogu kohanduskava rakendamisega seotud teabe, mida tüübikinnitusasutus otsuse tegemiseks vajalikuks peab.

1.6. Selleks et tõendada mis tahes mootori kohta esitatud väite või sellele paigutatud märgise õigsust, mis kinnitab, et mootor on turule viidud kohanduskava alusel, esitab lõpptootja kõikidele seda taotlevatele liikmesriikide tüübikinnitusasutustele kogu teabe, mida tüübikinnitusasutus vajalikuks peab.

▼M3

2.   MOOTORITOOTJA TEGEVUSED

2.1.

Mootoritootja võib kohanduskava alusel turule viia mootoreid, mis on heaks kiidetud vastavalt käesoleva lisa 1. jao sätetele.

2.2.

Mootoritootja peab kõnealustele mootoritele kinnitama järgmise tekstiga märgise:

„Mootor on turule viidud kohanduskava alusel”

.

3.   TUNNUSTUSASUTUSE TEGEVUSED

3.1.

Tunnustusasutus hindab kohanduskava kasutamise taotluse ja sellele lisatud dokumentide sisu. Selle tulemusena teavitab tunnustusasutus lõpptootjat oma otsusest kohanduskava kasutamise loa andmise või selle andmisest keeldumise kohta.




XIV LISA

RNK I etapp ( 44 )



PN

(kW)

CO

(g/kWh)

HC

(g/kWh)

NOx

(g/kWh)

PT

(g/kWh)

37 ≤ PN < 75

6,5

1,3

9,2

0,85

75 ≤ PN < 130

5,0

1,3

9,2

0,70

P ≥ 130

5,0

1,3

n ≥ 2 800  p/min = 9,2

500 ≤ n <2 800  p/min = 45 × n(-0.2)

0,54




XV LISA

RNK II etapp ( 45 )



PN

(kW)

CO

(g/kWh)

HC

(g/kWh)

NO

(g/kWh)

PT

(g/kWh)

18 ≤ PN< 37

5,5

1,5

8,0

0,8

37 ≤ PN< 75

5,0

1,3

7,0

0,4

75 ≤ PN< 130

5,0

1,0

6,0

0,3

130 ≤ PN< 560

3,5

1,0

6,0

0,2

PN ≥ 560

3,5

1,0

n ≥ 3 150 min-1 = 6,0

343 ≤ n <3 150 min-1 = 45 × n(-0,2) – 3

n < 343 min-1 = 11,0

0,2



( 1 ) EÜT L 164, 30.6.1994, lk 15. Direktiivi on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).

( 2 ) EÜT L 301, 28.10.1982, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud 2003. aasta ühinemisaktiga.

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/34/EL plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavaid seadmeid ja kaitsesüsteeme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 309).

( 4 ) EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 93/81/EMÜ (EÜT L 264, 23.10.1993, lk 49).

( 5 ) EÜT L 225, 10.8.1992, lk 72.

( 6 ) EÜT L 84, 28.3.1974, lk 10. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 88/297/EMÜ (EÜT L 126, 20.5.1988, lk 52).

( 7 ) EÜT L 375, 31.12.1980, lk 46. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 89/491/EMÜ (EÜT L 238, 15.8.1989, lk 43.).

( 8 ) See tähendab, et vastupidiselt direktiivi 80/1269/EMÜ I lisa punkti 5.1.1.1. nõuetele ei tohi mootori kasuliku võimsuse katsetamisel mootori jahutusventilaator olla mootorile paigaldatud; kui tootja teostab katse siiski mootorile paigaldatud ventilaatoriga, tuleb ventilaatori poolt tarbitud võimsus mõõdetud võimsusele juurde liita ►M2  välja arvatud otse väntvõllile paigaldatud õhkjahutusega mootorite ventilaatorid (vt VII lisa 3. liide) ◄ .

( 9 image kus x on mistahes üksiktulemus, mis on saadud näidise n katsetamisel.

( 10 ) Mittevajalik läbi kriipsutada.

( 11 ) Mittevajalik maha tõmmata.

( 12 ) Mittevajalik läbi kriipsutada.

( 13 ) IMO: International Maritime Organization.

( 14 ) MARPOL: International Convention for the Prevention of Pollution from Ships.

( 15 ) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2007 (parandatud 1.7.2008) lõikes 8.3.1.1 kirjeldatud tsükliga C1.

( 16 ) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2002(E) lõikes 8.4.1 kirjeldatud tsükliga D2.

( 17 ) Fikseeritud pöörlemissagedusega abimootorid peavad olema sertifitseeritud ISO D2 töötsükli, st jaos 3.7.1.2 esitatud viie režiimiga püsitalitlustsükli alusel; muudetava pöörlemissagedusega abimootorid peavad olema sertifitseeritud ISO C1 töötsükli, st jaos 3.7.1.1 esitatud kaheksa režiimiga püsitalitlustsükli alusel.

( 18 ) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2002(E) jagudes 8.5.1, 8.5.2 ja 8.5.3 kirjeldatud tsükliga E3. Neli režiimi põhinevad kasutamise ajal tehtud mõõtmistega leitud keskmisel sõukruvi kõveral.

( 19 ) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2002(E) jagudes 8.5.1, 8.5.2 ja 8.5.3 kirjeldatud tsükliga E2.

( 20 ) Samaväärne standardi ISO 8178-4:2002(E) tsükliga F.

( 21 ) See on kooskõlas standardiga ISO 8178-11:2006.

( 22 ) Kalibreerimistoiming on sama nii NRSC kui ka NRTC testi korral, välja arvatud punktides 1.11 ja 2.6 määratletud nõuded.

( 23 ) NOx korral tuleb NOx kontsentratsioon (NOxconc või NOxconcc) korrutada KHNOx (punktis 1.3.3. määratud niiskuskorrektsiooni tegur NOx jaoks) järgmiselt: KHNOx × conc või KHNOx × concc

( 24 ) NOx korral tuleb NOx kontsentratsioon (NOxconc või NOxconcc) korrutada KHNOx (punktis 1.3.3. määratud niiskuskorrektsiooni tegur NOx jaoks) järgmiselt: KHNOx × conc või KHNOx × concc

( 25 ) Tahkete heitmete massvooluhulk PTmass tuleb korrutada Kp-ga (punktis 1.4.1. määratud heitmete niiskuskorrektsiooni tegur).

( 26 ) Sama mis tsükkel D2 standardis ISO 8168-4: 1996(E).

( 27 ) 1 Koormus on väljendatud protsentides pöördemomendist, mis vastavad põhivõimsusklassi näitajatele; põhivõimsus on maksimaalne võimsus muutuva võimsusega tsükli ajal, millel võib mootorit kasutada piiramatu arvu tunde aastas ettenähtud keskkonnatingimustel, kui hooldus toimub ettenähtud intervallide järel ja tootja ettenähtud viisil. Põhivõimsuse määratluse paremaks illustreerimiseks vt joonis 2 standardis ISO 8528-1: 1993(E).

( 28 ) I etapis võib 0,90 ja 0,10 asemel kasutada vastavalt 0,85 ja 0,15.

( 29 ) NOx korral tuleb sisaldus korrutada (NOx) niiskuse parandusteguriga KH.

( 30 ) Standardis ISO 8178-1 on antud kütuse molekulmassi täielikum valem (valem 50 punkti 13.5.1 alapunktis b). Valem ei arvesta mitte ainult vesiniku-süsiniku suhet ja hapniku-süsiniku suhet, vaid ka muid võimalikke koostisaineid, näiteks väävlit ja lämmastikku. Kuna aga direktiivi kohaldamisalasse jäävaid sädesüütemootoreid katsetatakse bensiiniga (millele on V lisas osutatud kui etalonkütusele), mis sisaldab harilikult ainult süsinikku ja vesinikku, on arvestatud lihtsustatud valemit.

( 31 ) Joonistel 4–12 on kujutatud mitu osavoolu lahjendussüsteemi, mida tavaliselt kasutatakse püsioleku (NRSC) katses. Kuid siirdetalitluskatse väga suurte piirangute tõttu täidavad ainult need osavoolu lahjendussüsteemid (joonised 4–12) kõik III lisa 1. liites jaos 2.4 „Osavoolu lahjendussüsteemi tehnilised andmed” määratud nõuded ning on heaks kiidetud siirdetsükli (NRTC) katses.

( 32 ) Mitme algmootori puhul tuleb järgmised andmed esitada iga mootori kohta.

( 33 ) Sisestage pöörlemiskiirus, mis vastab 100 %-le normaliseeritud kiirusest, kui NRSC katses kasutatakse seda kiirust.

( 34 ) Korrigeerimata võimsus, mis on mõõdetud I lisa punkti 2.4 kohaselt.

( 35 ) Mittevajalik maha tõmmata.

( 36 ) Märkige vajaduse korral kasutatud süsteemi joonise number, nagu see on määratletud VI lisa punktis 1 või ÜRO EMK eeskirja nr 96 03- seeria muudatuste 4.B lisa punktis 9.

( 37 ) Mittevajalik maha tõmmata.

( 38 ) Märkige vajaduse korral kasutatud süsteemi joonise number, nagu see on määratletud VI lisa punktis 1 või ÜRO EMK eeskirja nr 96 03-seeria muudatuste 4.B lisa punktis 9.

( 39 ) Mittevajalik maha tõmmata.

( 40 ) Mitme algmootori korral tuleb ära tuua igaühe kohta eraldi.

( 41 ) Korrigeerimata võimsus, mida mõõdetakse kooskõlas I lisa punkti 2.4 sätetega.

( 42 ) Täitke kõik lahtrid, mis puudutavad seda mootoritüüpi/-tüüpkonda.

( 43 ) Mootoritüüpkonna puhul märkige üksikasjad algmootori kohta.

( 44 ) RNK protokoll 19, Reini navigatsiooni keskkomisjoni 11. mai 2000. aasta määrus

( 45 ) RNK protokoll 21, Reini navigatsiooni keskkomisjoni 11. mai 2000. aasta määrus.

Top