1.7.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 204/1

I OSA

1. peatükk.

2. peatükk.

2.1.

2.2.

2.3.

2.4.

2.5.

3. peatükk.

3.1.

3.2.

3.3.

3.4.

3.5.

3.6.

3.7.

II OSA

1. peatükk.

1.1.

1.1.1.

1.1.1.1.

1.1.1.2.

1.1.1.3.

1.1.1.4.

1.1.2.

1.1.3.

1.1.4.

1.1.5.

1.1.5.1.

1.1.5.2.

1.1.6.

1.1.7.

1.1.8.

1.1.9.

1.1.10.

1.1.10.1.

1.1.10.2.

1.1.10.3.

1.1.11.

1.2.

1.2.1.

1.2.1.1.

1.2.1.2.

1.2.1.3.

1.2.1.4.

1.2.1.5.

1.2.1.6.

1.2.1.7.

1.2.2.

1.2.2.1.

1.2.2.2.

1.3..

1.3.1.

1.3.2.

1.3.3.

1.3.4.

1.3.5.

1.3.6.

2. peatükk.

2.1.

2.1.1.

2.1.2.

2.1.3.

2.1.4.

2.1.5.

2.1.6.

2.2.

2.3.

2.4..

2.5.

2.6.

2.7.

2.8.

2.8.1.

2.8.2.

2.8.3.

2.8.4.

2.8.5.

2.8.6.

2.9.

2.9.1.

2.9.2.

3. peatükk.

3.1.

3.2.

3.3.

3.4.

3.5.

3.6.

3.7..

3.8.

3.9..

3.10..

3.11..

III OSA

1.

2.

3.

4.

5.

6.

1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „alusleping”) artikli 107 lõikes 1 on sätestatud järgmine: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

2)

Siiski võib nimetatud üldkeelust hoolimata olla riigiabi vajalik turutõrgete kaotamiseks, et tagada hästi toimiv ja tasakaalustatud majandus. Seepärast jäetakse aluslepingus võimalus anda riigiabi seoses mitme poliitikaeesmärgiga. Põllumajandus- ja metsandussektoris on siseturuga kooskõlas eelkõige aluslepingu artikli 107 lõike 2 punkti b alusel loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi. Teiseks võib komisjon pidada aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks abi põllumajandus- ja metsandussektori või maapiirkondade arengu soodustamiseks, kui see ei avalda halba mõju kauplemistingimustele.

3)

Põllumajandussektori eripära arvestades on aluslepingu artiklis 42 siiski sätestatud, et konkurentsieeskirju kohaldatakse põllumajandustoodete tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määratud ulatuses.

4)

Käesolevates suunistes sätestab komisjon tingimused ja kriteeriumid, mille alusel võib põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antavat abi pidada siseturuga kokkusobivaks, ning kehtestab kriteeriumid aluslepingu artikli 107 lõikes 3 esitatud tingimustele vastavate piirkondade kindlakstegemiseks. Artikli 107 lõike 2 punkti b alusel antava abi puhul kehtestab komisjon käesolevaga tingimused, et teha kindlaks, kas meede kujutab abi loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks ning kas see tõepoolest kuulub kõnealuse artikli alla.

5)

Riigiabi andmine põllumajandus- ja metsandussektori ning maapiirkondade majandusliku arengu edendamiseks on sätestatud laiaulatuslikuma ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi „ÜPP”) raames. ÜPP raames näeb Euroopa Liit ette põllumajandus- ja metsandussektori ning maapiirkondade toetamist. Kuna abi majanduslik mõju ei sõltu sellest, kas seda rahastab (kas või osaliselt) liit või rahastab liikmesriik üksi, peab komisjon tähtsaks, et oleks olemas põhimõtteline järjepidevus ja ühtsus komisjoni riigiabi järelevalve poliitika ning ELi ÜPP alusel antava abi vahel. Sellest tulenevalt on riigiabi kasutamine põhjendatud ainult juhul, kui see on kooskõlas asjaomase poliitika eesmärkidega ja eriti nende aluseks olevate ühise põllumajanduspoliitika reformi eesmärkidega 2020. aastaks (1). Seega võtab komisjon käesolevate suuniste eeskirjade kohaldamisel ja tõlgendamisel kindlate abikavade raames arvesse ÜPP eeskirju ja põhimõtteid.

6)

Riigiabi andmist ÜPP raames käsitletakse eeskätt järgmistes Euroopa Liidu õigusaktides:

7)

ÜPP toetub kahele sambale: esimene sammas sisaldab õigusakte, millega reguleeritakse põllumajandusturgude ja toiduahela toimimist (määrus (EL) nr 1308/2013, määrus (EÜ) nr 3/2008, määrus (EL) nr 228/2013 ja määrus (EL) nr 229/2013) ning otsetoetusi (määrus (EL) nr 1307/2013), mille suhtes kehtivad kohustuslikud majandamistingimused ning head põllumajandus- ja keskkonnatingimused. Koos moodustavad kõnealused vundamendi liidu põllumajandustootjate toetamiseks, kujutades tugevat alust säästva põllumajanduse alalhoidmiseks kogu ELis. Esimese samba meetmed on liikmesriikidele kohustuslikud ning kuigi on väga väheseid erandeid, ei toimu nende puhul kaasrahastamist. See tagab ühise poliitika kohaldamise siseturul. ÜPP teine sammas kujutab endast maaelu arengu poliitikat, mida reguleeritakse määrusega (EL) nr 1305/2013 ja mille eesmärk on tagada põllumajanduse konkurentsivõime tõstmine, loodusvarade säästev majandamine, kliimameetmed ning maapiirkondade tasakaalustatud territoriaalne areng. Maaelu arengu meetmed on valdavalt vabatahtlikud, kuigi iseenesest lepingulised, neid kaasrahastatakse ja võetakse strateegilise raamistiku alusel ning rakendatakse maaelu arengu programmide näol, mis on kooskõlas ELi maaelu arengu prioriteetidega riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil.

8)

Aluslepingu artikli 39 lõike 1 kohaselt on ÜPP eesmärgid põllumajandustoodangu suurendamine, et tagada põllumajandussektoris õiglane elatustase, stabiliseerida turge, kindlustada tarnete olemasolu ja tarnete jõudmine tarbijateni mõistlike hindadega. Aluslepingu artikli 39 lõike 2 kohaselt tuleb ÜPP ja selle rakendamise erimeetodite väljatöötamisel arvesse võtta põllumajandustegevuse erilist laadi, mis tuleneb põllumajanduse sotsiaalsest struktuurist ning maapiirkondade struktuurilistest ja looduslikest erinevustest, vajadust viia asjakohaseid kohandamisi ellu järk-järgult ning tõsiasja, et põllumajandus kujutab endast kogu rahvamajandusega tihedalt seotud sektorit.

9)

Põllumajanduses tuleb kohaneda uue olukorraga ning tulla toime probleemidega toiduga kindlustatuse, keskkonna, kliimamuutuse ning maapiirkondade majandusliku elujõulisuse tagamise valdkonnas. Selleks on komisjon tõstnud oma teatises „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks” (10) esile järgmised tulevase ühise põllumajanduspoliitika 2014–2020 eesmärgid: 1) elujõuline toidutööstus; 2) loodusvarade jätkusuutliku majandamise ja kliimameetmete tagamine ning 3) tasakaalustatud territoriaalne areng.

10)

ÜPP lahutamatu osana aitab maaelu arengu poliitika 2014–2020 saavutada järgmisi eesmärke: 1) põllumajanduse konkurentsivõime parandamine; 2) loodusvarade jätkusuutliku majandamise ja kliimameetmete tagamine ning 3) maapiirkondade majanduse ja maakogukondade tasakaalustatud territoriaalse arengu saavutamine töökohtade loomiseks ja säilitamiseks. Loetletud maaelu arengu eesmärke püütakse saavutada järgmist liidu maaelu arengu prioriteediga: 1) teadmussiirde ja innovatsiooni tugevdamine põllumajanduses, metsanduses ja maapiirkondades; 2) põllumajandusettevõtete elujõulisuse ja kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime parandamine kõigis piirkondades ning uuenduslike põllumajandustehnoloogiate ja metsade säästva majandamise edendamine; 3) toiduahela korraldamise, sealhulgas põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise, loomade heaolu ja riskijuhtimise edendamine põllumajanduses; 4) põllumajanduse ja metsandusega seotud ökosüsteemide taastamine, kaitse ja edendamine; 5) loodusvarade tõhusama kasutamise edendamine ning vähese CO2-heitega ja kliimamuutuste suhtes vastupidavale majandusele ülemineku toetamine põllumajandus-, toidu- ja metsandussektoris; ning 6) sotsiaalse kaasatuse, vaesuse vähendamise ja majanduse arendamise edendamine maapiirkondades (11).

11)

Ühtlasi kuuluvad ÜPP eesmärgid komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatise „Euroopa 2020. aastal – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (12) ja ressursitõhusa Euroopa juhtalgatuse (13) eesmärkide hulka, mis hõlmavad selliseid valdkondi nagu kliima, energeetika ja elurikkus.

12)

Põllumajandus- ja metsandussektori ning maapiirkondade riigiabipoliitika tuleb lülitada ühtlasi komisjoni riigiabi ajakohastamise üldalgatusse. Riigiabi ajakohastamist käsitlevas teatises (14) tõstis komisjon esile kolm järgmist riigiabi ajakohastamise eesmärki: 1) edendada jätkusuutlikku, arukat ja kaasavat majanduskasvu konkurentsivõimelisel siseturul; 2) keskendada komisjoni eelkontroll nendele juhtumitele, millel on suurim mõju siseturule, tugevdades samal ajal koostööd liikmesriikidega riigiabi eeskirjade järgimise tagamisel; ning 3) ühtlustada eeskirju ja võimaldada kiiremat otsustamist. Eelkõige sooviti teatisega luua ühine lähenemisviis eri suuniste ja raamistike läbivaatamisel, eesmärgiga tugevdada siseturgu ning tõhustada avaliku sektori kulutusi tänu riigiabi suuremale panusele ühist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisel, uurida põhjalikumalt ergutavat mõju, piirata abi miinimumini ning kaaluda abi võimalikke negatiivseid mõjusid konkurentsile ja kaubandusele. Käesolevates suunistes esitatud kokkusobivustingimused põhinevad ühistel hindamispõhimõtetel ning neid kohaldatakse teatamisele kuuluvate abikavade ja üksikabi suhtes.

13)

Aluslepingu artikli 42 kohaselt kohaldatakse kõnealuse lepingu artiklites 107–109 kehtestatud riigiabieeskirju aluslepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete suhtes ainult Euroopa Parlamendi ja nõukogu sätestatud ulatuses.

14)

Reeglina kohaldatakse riigiabi eeskirju määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 211 lõike 1 kohaselt põllumajandustoodete tootmisele ja nendega kauplemisele. Siiski esineb mitmesuguseid erandeid üldpõhimõttest ning need on sätestatud muu hulgas määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 211 lõikes 2, määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 13, määruse (EÜ) nr 3/2008 artikli 13 lõikes 6, määruse (EL) nr 228/2013 artiklis 23 ja määruse (EL) nr 229/2013 artiklis 17.

15)

Maaelu arengu toetuste valdkonnas on riigiabi eeskirjade kohaldamise üldpõhimõte kehtestatud määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 81 lõikes 1. Asjaomase määruse artikli 81 lõike 2 ja artikli 82 kohaselt ei kohaldata riigiabieeskirju siiski liikmesriikide maksete suhtes, mida tehakse vastavalt määrusele (EL) nr 1305/2013 ja sellega kooskõlas, ega aluslepingu artikli 42 reguleerimisalasse kuuluva täiendava riikliku rahastamise suhtes.

16)

Seega ei ole riigiabieeskirjad kohaldatavad ei maaelu arengu toetuse (nii EAFRD osa kui ka riigi osa) suhtes ega sellele lisanduva täiendava riikliku rahastamise suhtes, tingimusel et asjaomane meede on seotud aluslepingu artikli 42 reguleerimisalasse kuuluva põllumajandustegevusega ning on osa riigi/piirkonna maaelu arengu programmist.

17)

See-eest on riigiabieeskirjad täielikult kohaldatavad kõigi kaasrahastatavate abimeetmete (nii EAFRD kui ka riigi osa) ning täiendava riikliku rahastamise suhtes, mis ei kuulu aluslepingu artikli 42 reguleerimisalasse ning mis on määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud järgmisel kujul: a) maapiirkondade tegevustoetuse meetmed ja b) metsandusmeetmed.

18)

Kui liikmesriik kavatseb rahastada ainuüksi riigi vahenditest (st ilma EAFRD kaasrahastamiseta) meedet, mis on töötatud välja peamiselt kindla maaelu arengu meetme tingimustel (maaelu arengu meetmega sarnane meede), on riigiabi eeskirjad täielikult kohaldatavad, vaatamata sellele, kas meede kuulub aluslepingu artikli 42 reguleerimisalasse või mitte.

19)

Komisjon kohaldab käesolevaid suuniseid abikavade ja üksikabi suhtes.

20)

Käesolevaid suuniseid kohaldatakse põllumajandustoodete esmatootmisega seotud riigiabi suhtes ja põllumajandustoote valmimisega lõppeva põllumajandustoodete töötlemise ning põllumajandustoodete turustamise suhtes.

21)

Võttes aluseks käesolevate suuniste I osa jaos 2.1 kirjeldatud üldised kaalutlused, eesmärgiga tagada sidusus maaelu arengu poliitikaga ja lihtsustada nende kokkusobivust riigiabieeskirjadega, on asjakohane lisada käesolevatesse suunistesse teatavad aluslepingu artikli 42 reguleerimisalast välja jäävad maaelu arengu meetmed, olgu nendeks kaasrahastamine EAFRD raames, täiendav riiklik rahastamine või maaelu arengu rahastamise meetmetega sarnased meetmed, mida rahastatakse üksnes riigiabi kaudu. Seega on käesolevates suunistes lisaks põllumajandussektorile kehtestatud kokkusobivuse kriteeriumid riigiabi andmiseks metsandussektorile ning maapiirkondades tegutsevatele ettevõtjatele, kes muul juhul jäävad aluslepingu artikli 42 reguleerimisalast välja.

22)

Riigiabi ja selles kokkusobivust üldpõhimõtetega analüüsides peab komisjon niipalju kui võimalik võtma arvesse määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud tingimusi ja selle rakendussätteid ning delegeeritud õigusakti.

23)

Eespool kirjeldatud asjaoludest lähtuvalt hõlmavad käesolevad suunised järgmisi abiliike:

24)

Määruse (EL) nr 1303/2013 artiklis 35 ja määruse (EL) nr 1305/2013 artiklites 42–45 osutatud abi LEADERi kohalikule arengule, mis sisaldab iseseisvaid projekte, mis on töötatud välja ja mida viiakse ellu kohaliku tasandi partnerlusena ning mille eesmärk on tegeleda konkreetsete kohalike probleemidega, võib kuuluda käesolevate suuniste kohaldamisalasse, kuid seda määral, mil see vastab käesolevates suunistes kehtestatud vastavate maaelu arengu meetmete tingimustele.

25)

Põhimõtteliselt on suunised kohaldatavad VKEdele ja suurettevõtjatele antava abi suhtes. Suurettevõtjad on üldiselt turutõrgetest vähem mõjutatud kui VKEd. Lisaks on põllumajandus- ja metsandussektori ning maapiirkondade suurettevõtjad tõenäoliselt kaalukad turuosalised ning seepärast võib neile eraldatud abi moonutada teatavatel juhtudel väga olulisel määral konkurentsi ja kaubandust siseturul. Kuna põllumajandus- ja metsandussektori ning maapiirkondade suurettevõtjatele ning muudele suurettevõtjatele abi andmine võib tekitada sarnaseid konkurentsimoonutusi, tuleks käesolevates suunistes sisalduvad suurettevõtjatele riigiabi eraldamise eeskirjad ühtlustada üldiste riigiabieeskirjadega ja nende suhtes tuleks kohaldada käesolevate suuniste I osa 3. peatükis kehtestatud ühiseid hindamispõhimõtteid. Ilma et see piiraks kõnealuseid ühiseid hindamispõhimõtteid, tuleks maaelu arengu meetmete puhul ühtlustada suurettevõtjatele riigiabi eraldamise eeskirjad vastavate määruse (EL) nr 1305/2013 eeskirjadega, et tagada ühtlus ja sidusus maaelu arengu poliitikaga. Mis puutub loomakasvatussektorile eraldatavasse abisse, mis ei kuulu määruse (EL) nr 1305/2013 reguleerimisalasse, siis siin jääb komisjon oma praeguse poliitika juurde, mis lähtub põhimõttest, et suurettevõtjad peavad suutma rahastada asjaomaste meetmete kulusid ise. Seega peaks loomakasvatussektorile eraldatav abi piirduma VKEdega.

26)

Raskustes olevatele ettevõtjatele (15) antav abi on põhimõtteliselt käesolevate suuniste reguleerimisalast välja jäetud. Komisjon leiab, et raskustes olevaid ettevõtjaid, kui ohus on nende olemasolu, ei saa käsitada sobivate vahenditena avaliku poliitika muude eesmärkide edendamiseks enne, kui on tagatud nende elujõulisus. Seepärast kui abisaaja on punkti 35 alapunkti 15 tähenduses raskustes olev ettevõtja, hinnatakse abi vastavalt ühenduse suunistele raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (16) (muudetud või asendatud). See põhimõte ei kehti abi puhul, mis on ette nähtud käesolevate suuniste II osa jagudes 1.2.1.1 ja 2.1.3 osutatud loodusõnnetuste või erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks, mis on aluslepingu artikli 107 lõike 2 punkti b kohaselt siseturuga kokkusobiv. Kui põllumajandus- ja metsandussektori ettevõtja finantsraskused on põhjustatud käesolevate suuniste II osa jagudes 1.2.1.2, 1.2.1.3, 1.2.1.5, 2.1.3 ja 2.8.5 osutatud ohust, võib sellisest ohust põhjustatud kahju korvamiseks ja taimekahjurite likvideerimisega seotud kulude katmiseks anda abi kooskõlas käesolevate suunistega ja pidada seda siiski aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks. Lisaks ei tuleks jaos 1.2.1.4 osutatud hukkunud loomade hävitamiseks ja kõrvaldamiseks antava abi puhul ning jao 1.2.1.3 punkti 375 alapunktis c osutatud loomahaiguste tõrjemeetmeteks antava abi korral teatavatel tingimustel teha ettevõtjate vahel vahet nende majandusliku seisundi põhjal, pidades silmas rahvatervise kaitset ja hädaolukorda.

27)

Hinnates abi ettevõtjale, kellele komisjoni eelneva otsuse alusel, millega abi on tunnistatud ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks, on esitatud seni täitmata korraldus abi tagasimaksmiseks, võtab komisjon arvesse tagasimaksmata abisummat (17). See ei kehti loodusõnnetuste põhjustatud kahju korvamiseks aluslepingu artikli 107 lõike 2 punkti b alusel antava abi puhul.

28)

Komisjon ei luba anda abi kolmandatesse riikidesse või liikmesriikidesse suunatud ekspordiga seotud tegevusele, mis on vahetult seotud eksporditavate kogustega, ega abi, mille andmise tingimus on kodumaiste kaupade eelistamine imporditud kaupadele; samuti ei luba komisjon anda abi jaotusvõrgu loomiseks ja toimimiseks ega muudele eksporditegevusega seotud jooksvatele kuludele. Abi, millega kaetakse messidel osalemise kulud või uue või juba olemasoleva toote uuele turule viimiseks vajalike uuringute või nõustamisteenuste kulud, ei loeta üldjuhul ekspordiabiks.

29)

Liikmesriikidele tuletatakse meelde, et rahastamissüsteemist, sealhulgas parafiskaalsetest maksetest, tuleb anda teada, kui süsteem on abimeetme lahutamatu osa (vt kohtuasi T-275/11, punktid 41–44) (18).

30)

Käesolevates suunistes või mõnes muus asjaomastes riigiabieeskirjades käsitlemata abimeetmeid hindab komisjon iga juhtumi puhul eraldi vahetult aluslepingu artikli 107 lõike 3 valguses, võttes arvesse aluslepingu artiklite 107, 108 ja 109 ning ÜPP ja võimaluse korral käesolevate suuniste analoogseid eeskirju. Liikmesriigid, kes teatavad abist, mida käesolevad suunised ei hõlma, peavad tõendama asjaomase riigiabi vastavust käesolevate suuniste I osa 3. peatükis sätestatud ühistele hindamispõhimõtetele. Komisjon kiidab sellised meetmed heaks ainult juhul, kui kasulik panus sektori arengusse on selgelt suurem kui oht moonutada konkurentsi siseturul ja kahjustada liikmesriikide vahelist kaubandust.

31)

Põhimõtteliselt selleks et ühtlustada riigiabieeskirju ja võttes arvesse, et põllumajandus- ja metsandussektoris tegutsevad ettevõtjad ning muud ettevõtjad on sarnased, kohaldatakse üldisi riigiabi eeskirju, milles kehtestatakse abi kokkusobivuse kriteeriumid, käesolevate suunistega hõlmatud sektorite suhtes. See kehtib eelkõige järgmiste suuniste kohta: ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta, ühenduse raamistik teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta (19), muudetud või asendatud, keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020 (20), muudetud või asendatud, „ELi suunised riigiabieeskirjade kohaldamiseks seoses lairibavõrkude kiire kasutuselevõtuga” (21), muudetud või asendatud, suunised riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta (22), muudetud või asendatud, komisjoni teatis – koolituseks antava ja eraldi teatamise kohustusega riigiabi ühisturuga kokkusobivuse analüüsi kriteeriumid (23), muudetud või asendatud, komisjoni teatis – ebasoodsas olukorras olevate või puudega töötajate tööhõive jaoks antava ja eraldi teatamise kohustusega riigiabi ühisturuga kokkusobivuse analüüsi kriteeriumid (24), muudetud või asendatud ja üldist majandushuvi pakkuvad vahendid (25).

32)

Eespool nimetatud horisontaalsed vahendeid kohaldatakse põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamise suhtes, kui käesolevates suunistes ei ole ette nähtud erieeskirju. Kõnealustes suunistes on kehtestatud konkreetsed keskkonnaabimeetmed, nagu põllumajanduse keskkonna- ja kliimavaldkonna ning loomade heaolu valdkonna kohustuste täitmiseks antav abi (II osa jagu 1.1.5), abi Natura 2000 metsaaladega seotud ebasoodsate tingimuste hüvitamiseks ja abi seoses vee raamdirektiivi (26) nõuetega (II osa jagu 1.1.6) ning mahepõllumajandusele antav abi (II osa jagu 1.1.8). Keskkonnaeesmärkide saavutamiseks antavat investeerimisabi põllumajandustoodete esmatootmise valdkonnale hinnatakse kooskõlas käesolevate suuniste II osa jaos 1.1.1.1. kehtestatud eeskirjadega. Keskkonnakaitsetoetus põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega tegelevatele ettevõtjatele tunnistatakse aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui see vastab tingimustele, mis on kehtestatud keskkonna- ja energeetikaalase riigiabi suunistes 2014–2020 (muudetud või asendatud). Energiasäästu, biokütuse ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkonnale antav investeerimisabi ei kuulu käesolevate suuniste II osa 2. ja 3. peatüki reguleerimisalasse, kuna selline abi peaks olema kooskõlas keskkonna- ja energeetikaalase riigiabi suunistega 2014–2020, välja arvatud juhul, kui selline abi on teavitamiskohustusest vabastatud. Põllumajandustoodete esmatootmise valdkonnale antav investeerimisabi, mis on seotud põllumajandusettevõttes taastuvatest energiaallikatest energia tootmisega või biokütuste tootmisega, võib kuuluda käesolevate suuniste reguleerimisalasse, kui selline toodangumaht ei ületa asjaomase põllumajandusettevõtte aasta keskmist kütuse- või energiatarbimist (jagu 1.1.1.1).

33)

Sektori eripärade tõttu ei kehti regionaalabi suunised aastateks 2014–2020 (27) põllumajanduslike esmatoodete suhtes. Neid kohaldatakse siiski põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise suhtes kõnealustes suunistes sätestatud ulatuses.

34)

Nii üldised riigiabieeskirjad kui ka käesolevate suuniste sihtotstarbelisemad sätted võivad käsitleda metsandussektoris või maapiirkondades tegutsevaid ettevõtjaid. Vajaduse korral võib metsandussektoris või maapiirkondades tegutsevate ettevõtjate abi pidada kokkusobivaks liidu üldiste riigiabieeskirjade tingimustel ja kohaselt (eelkõige regionaalabi suunised aastateks 2014–2020, ühenduse raamistik teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antava riigiabi kohta, keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised 2014–2020).

35)

Käesolevates suunistes kasutatakse järgmisi mõisteid:

36)

Kui on täidetud aluslepingu artikli 107 lõike 1 tingimused, on liikmesriigid kohustatud teavitama komisjoni põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele eraldatud abist kooskõlas aluslepingu artikli 108 lõikega 3 ning asjaomane riik ei tohi oma kavandatud meedet jõustada enne lõpliku otsuse tegemist, välja arvatud meetmed, mis vastavad grupierandi määruses sätestatud tingimustele.

37)

Abikava alusel antava üksikabi kohta kehtib teavitamiskohustus vastavalt aluslepingu artikli 108 lõikele 3, kui abi ületab järgmisi teavitamiskünniseid:

38)

Hinnates, kas teatatud abimeedet saab pidada aluslepingu artikli 107 lõike 3 kohaselt siseturuga kokkusobivaks, analüüsib komisjon üldiselt, kas meetme ülesehitus tagab selle, et abimeetme kasulik mõju ühist huvi teeniva eesmärgi saavutamisele kaalub üles võimalikud negatiivsed mõjud kaubandusele ja konkurentsile.

39)

Riigiabi ajakohastamist käsitlevas teatises kutsuti üles tegema kindlaks ja määratlema ühised põhimõtted, mida komisjon kohaldab, kui ta hindab kõikide abimeetmete kokkusobivust siseturuga. Sel eesmärgil loeb komisjon abimeetme ELi toimimise lepinguga kokkusobivaks ainult juhul, kui see meede vastab kõigile järgmistele kriteeriumidele:

40)

Abikavade teatavate kategooriate suhtes võib täiendavalt kehtestada järelhindamise nõude, nagu on kirjeldatud punktides 720–723. Sellistel juhtudel võib komisjon piirata kavade kestust (harilikult nelja aasta või veelgi lühema ajaga), võimalusega hiljem teatada nende pikendamisest.

41)

Kui riigiabimeede või selle tingimused (sh selle rahastamisviis, kui see on meetme lahutamatu osa) tooks vältimatult kaasa ELi õiguse rikkumise, ei saa nimetatud abi siseturuga kokkusobivaks kuulutada (38). Eeskätt kujutab ELi õiguse mitteeristatavat rikkumist järgmine abi:

42)

Üldiseid hindamispõhimõtteid tuleb vaadelda ÜPP kontekstis. Sellest tulenevalt kehtivad nimetatud konkurentsipoliitika üldkaalutlused mis tahes käesolevates suunistes käsitletud abiliikide suhtes, kui käesolevate suuniste I osa jagudes 3.1–3.7 ei ole kehtestatud erandeid põllumajandussektoris kehtivatest erilistest põhimõtetest tulenevalt.

43)

Põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antava abi eesmärgid peavad tagama elujõulise toidutööstuse ning edendama tõhusat ja säästvat ressursikasutust, et saavutada arukas ja jätkusuutlik majanduskasv.

44)

Põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele abi andmine peaks olema tihedalt põimunud ÜPPga, olema sidus käesolevate suuniste punktis 10 nimetatud maaelu arengu eesmärkidega ja vastama põllumajandusturgude ühise korralduse eeskirjadele.

45)

Abi kokkusobivuse hindamisel võetakse maaelu arengu eesmärke arvesse koos riigiabi üldpõhimõtetega.

46)

Komisjon leiab, et määruse (EL) nr 1305/2013 ja selle rakendusaktide ja delegeeritud õigusaktide alusel või nende nõuetele vastavalt ning samuti maaelu arengu programmi raames toimuva täiendava riikliku rahastamisena võetavad meetmed on juba oma olemuselt maaelu arengu eesmärkidega kooskõlas ja aitavad kaasa nende saavutamisele.

47)

Mis puutub üksnes riiklikest vahenditest rahastatavate maaelu arengu meetmetega sarnastesse meetmetesse, siis selleks, et tagada nende kooskõla maaelu arengu programmide raames EAFRD kaasrahastatavate maaelu arengu meetmetega, peaksid liikmesriigid tõendama, mil viisil sobib selline riigiabi kokku ja on kooskõlas vastavate maaelu arengu programmidega. Nimetatud dokumentatsioon peab olema lisatud igale teatisele.

48)

Maaelu arengu valdkonna reguleerimisalast välja jäävate abimeetmete puhul (käesolevate suuniste II osa jagudes 1.2, 1.3, 2.8 ja 2.9 osutatud abimeetmed) on komisjoni seisukohalt maaelu arengu eesmärkidesse panustamise põhimõtet järgitud, kui komisjon on piisavalt veendunud nimetatud meetmete panuses maaelu arengu eesmärkide saavutamisse.

49)

Kava alusel abi andmisel eraldi teatamisele kuuluvatele investeerimisprojektidele peab abi andev ametiasutus tõendama, et valitud projekt toetab kava eesmärki ning seega põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antava abi eesmärke. Selleks võib liikmesriik toetuda teabele, mille taotleja on esitanud, ning mis sisaldab kirjeldust investeeringu positiivsest mõjust.

50)

Põllumajandussektori (39) eripärade tõttu allub riigiabieeskirjade kohaldamine olenemata sellest, et need on põllumajandussektoris täielikult kohaldatavad, ÜPP esimese samba alla kuuluvate määruste sätetele. Teisisõnu, riigiabimeetmed ei saa liikmesriigi jaoks olla ülimuslikud määruse (EL) nr 1308/2013 (40) suhtes. Seepärast ei luba komisjon anda riigiabi, mis ei ole kooskõlas ühist turukorraldust reguleerivate sätetega või mis häiriks ühise turukorralduse nõuetekohast toimimist.

51)

Täiendavad eritingimused seoses kooskõlaga põllumajandustoodete ühise turukorralduse põhimõtetega on esitatud käesolevate suuniste II osa põllumajandustoodete esmatootmisega seotud põllumajandusettevõtetele antavat investeerimisabi käsitlevas jaos 1.1.1.1, tootjarühmadele ja -organisatsioonidele antavat stardiabi käsitlevas jaos 1.1.4 ning tootmisvõimsuse peatamist käsitlevas jaos 1.2.2.

52)

Aluslepingu artikli 11 kohaselt peab liidu poliitika ja tegevuse määratlemisel ja rakendamisel võtma arvesse keskkonnakaitse nõudeid, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist. ÜPP 1. ja 2. samba oluliste keskkonnameetmete õiguslik alus on aluslepingu artikkel 11. Nimetatud meetmega kooskõlas tuleks liidu maaelu arengu prioriteete käsitleda säästva arengu raamistikus. Keskkonnakaitse eesmärkide edendamisel vastavalt aluslepingu artiklile 11 võtab liit arvesse ka põhimõtet „saastaja maksab” (41). Tulevastes riigiabiteatistes tuleb seega erilist tähelepanu pöörata keskkonnaküsimustele. Kõik riigiabiteatised peaksid sisaldama tulevikus hinnangut selle kohta, kas abi saanud tegevusvaldkonnal on võimalik keskkonnamõju. Kui keskkonnamõju on olemas, peaksid riigiabiteatised sisaldama tõendusmaterjali selle kohta, et abimeetmega ei kaasne kehtivate liidu keskkonnakaitseseaduste rikkumine. Näiteks investeerimistoetuse abikava puhul, mis on ette nähtud tootmise suurendamiseks ning millega kaasneb piiratud ressursside kasutamise kasv või suurenev reostus, on vaja näidata, et abikava ei riku kehtivaid liidu õigusakte (42), sealhulgas ühenduse keskkonnakaitseseadusi ega maa hea põllumajandus- ja keskkonnaseisundi nõuetele vastavuse süsteemi (määrus (EL) nr 1307/2013). Kui teatatakse riigiabist, mis kuulub maaelu arengu programmi reguleerimisalasse, kehtib sellise riigiabimeetme suhtes sama keskkonnanõue, mis kehtib maaelu arengu meetme suhtes.

53)

Et hinnata riigiabi vajalikkust ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisel, peab kõigepealt tegema kindlaks lahendust vajava probleemi olemuse. Riigiabi peaks olema suunatud olukorrale, kus abi toetusel on võimalik saavutada suuremat edu, kui turg iseseisvalt seda suudaks pakkuda.

54)

Riigiabimeede võib teatavatel tingimustel tõepoolest aidata korrigeerida turutõrkeid ning aidata kaasa turgude tõhusale toimimisele ja konkurentsivõime tugevdamisele. Lisaks võib juhul, kui turg on toimiv, kuid saavutatud tulemused ei ole võrdsete võimaluste või ühtekuuluvuspoliitika seisukohast rahuldavad, riigiabi kasutada soovitumate, tasakaalustatumate tulemuste saavutamiseks.

55)

Käesolevate suuniste tähenduses leiab komisjon, et turg ei saavuta loodetavaid eesmärke ilma riigi sekkumiseta käesolevate suuniste II osas kehtestatud eritingimustele vastavate abimeetmete puhul. Seepärast tuleks sellist abi pidada käesolevate suuniste I osa jaos 3.1 sätestatud ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks vajalikuks.

56)

Kavandatav abimeede peab olema sobiv poliitiline vahend ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamiseks. Abimeedet ei peeta siseturuga kokkusobivaks, kui muud vähem moonutavad poliitika- või abivahendid võimaldavad anda sama positiivse panuse ÜPP ja eelkõige maaelu arengu eesmärkide saavutamisse. On oluline meeles pidada, et teinekord sobivad asjaomaste eesmärkide saavutamiseks paremini muud vahendid, nagu näiteks määrus, turupõhised vahendid, taristu arendamine ja ärikeskkonna tõhustamine.

57)

Komisjon leiab, et põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antav abi, mis vastab käesolevate suuniste II osa asjaomastes jagudes kehtestatud eritingimustele, on asjakohane poliitikavahend.

58)

Kui liikmesriik otsustab kasutusele võtta maaelu arengu meetmega sarnase meetme, mida rahastatakse üksnes riiklikest vahenditest, ning kui samal ajal on sama meede nähtud ette vastavas maaelu arengu programmis, peaks liikmesriik tõendama valitud riikliku abivahendi eeliseid maaelu arengu programmi meetme ees.

59)

Abi võib anda mitmesuguses vormis. Liikmesriik peaks siiski tagama, et abi antakse vormis, mis kaubandust ja konkurentsi tõenäoliselt kõige vähem moonutab.

60)

Kui käesolevate suuniste II osas kirjeldatud abimeetme jaoks on ette nähtud konkreetne vorm, käsitatakse sellist vormi käesolevate suuniste tähenduses asjakohase abivahendina.

61)

Komisjon leiab lisaks, et EAFRDst kaasrahastatavate maaelu arengu meetmete või kaasrahastatavate maaelu arengu meetmete täiendava rahastamise puhul on vastava maaelu arengu meetme jaoks ette nähtud vormis antud abi asjakohane abivahend.

62)

Kui on tegemist investeerimisabiga, mis maaelu arengu programmi osana või maaelu arengu meetme täiendava rahastamisena ei kuulu määruse (EL) nr 1305/2013 reguleerimisalasse, ja kui abi antakse vormis, mis annab otsese varalise kasu (näiteks otsetoetused, vabastused või soodustused seoses maksude, sotsiaalkindlustusmaksete või muude kohustuslike tasudega jms), peab liikmesriik tõendama, miks on vähem asjakohased muud, potentsiaalselt vähem moonutavad abivormid, nagu tagasimakstavad ettemaksed või abivormid, mis põhinevad võlal või omakapitaliinstrumentidel (nt madala intressiga laenud või intressisoodustused, riigi tagatised või alternatiivne kapitali andmine soodsatel tingimustel).

63)

Seoses käesolevate suuniste II osa jao 2.8 kohaste metsandusmeetmetega, on liikmesriigid kohustatud tõendama, et nende seatud ökoloogilisi, kaitse- ja vaba aja veetmisega seotud eesmärke ei saa saavutada käesolevate suuniste II osa jagude 2.1–2.7 kohase maaelu arengu meetmega sarnaste metsandusmeetmetega.

64)

Mitut liiki abi puhul, nagu abi turu-uuringu kulude katmiseks, toote väljatöötamiseks ja projekteerimiseks ning taotluste ettevalmistamiseks kvaliteedikavade tunnustamiseks, abi teadmussiirde ja abimeetmete, nõustamisteenuste, põllumajandusettevõtja asendusteenuste, müügiedendusmeetmete, loomahaiguste või taimekahjurite ennetamise või kahjuritõrje ning loomakasvatussektori kulude hüvitamiseks, antakse abi lõppabisaajatele toetatud teenuste kujul mitterahalises vormis kaudselt. Sel juhul antakse abi asjaomase teenuse või toimingu pakkujale.

65)

Abimeetme siseturuga kokkusobivuse hindamine ei piira kohaldatavaid riigihanke-eeskirju ega läbipaistvuse, avatuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid teenuseosutaja valimise menetluses.

66)

Põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antavat abi saab pidada siseturuga kokkusobivaks üksnes juhul, kui sellel on ergutav mõju. Ergutav mõju esineb siis, kui abi muudab ettevõtja käitumist nii, et see hakkab tegelema sektori arengut toetava lisategevusega, mida ta ilma abita ei teeks või teeks piiratult või eri viisil. Abiga ei tohi siiski subsideerida sellise tegevuse kulusid, mida ettevõtja teeks niisamagi, ning sellega ei tohi hüvitada majandustegevuse tavalist äririski.

67)

Kui välja arvata liidu õigusaktides või käesolevates suunistes sõnaselgelt väljendatud erandid, on ühepoolne riigiabi, mille eesmärk on lihtsalt ettevõtjate rahalise seisukorra parandamine ning mis ei aita mingil moel kaasa sektori arengule, ja eelkõige selline abi, mida antakse toote hinna, koguse, toodanguühiku või tootmisvahendi ühiku alusel, liigitatav tegevusabi hulka ning on siseturuga kokkusobimatu. Lisaks kahjustab selline abi oma olemuselt tõenäoliselt ka siseturukorralduse mehhanisme.

68)

Samad põhjused on ajendanud komisjoni lubama käesolevates suunistes abi andmist kohustuslike standardinõuete täitmise hõlbustamiseks üksnes määral, mil see täidab maaelu arengu poliitika eesmärke.

69)

Samamoodi tuleks käesolevate suuniste II osa jagude 1.2 ja 2.8.5 alusel eraldada abi ainult sellistele põllumajandus- ja metsandussektori ettevõtjatele, kellel on mitmesuguseid raskusi, kuigi nad on teinud asjakohaseid jõupingutusi riskide vähendamiseks. Riigiabi ei tohiks ahvatleda ettevõtjaid põhjendamatuid riske võtma. Põllumajandus- ja metsandussektori ettevõtjad peavad ise vastutama tootmismeetodite või toodete järelemõtlematu valiku tagajärgede eest.

70)

Samadel põhjustel ei pea komisjon abi abisaaja jaoks ergutavaks siis, kui asjaomase projekti või tegevusega seonduvat tööd on alustatud juba enne abisaaja abitaotluse esitamist riigiasutusele.

71)

Abitaotlus peab sisaldama vähemalt taotleja nime ja ettevõtte suurust, projekti või tegevuse kirjeldust, sealhulgas selle asukohta ning algus- ja lõppkuupäeva, projekti läbiviimiseks vajalikku abisummat ja rahastamiskõlblikke kulusid.

72)

Lisaks peavad suurettevõtjad taotluses selgitama, mis oleks juhtunud siis, kui abi ei oleks antud (st vastupidine stsenaarium või alternatiivne projekt või tegevus) ja esitama dokumentaalsed tõendid taotluses kirjeldatud vastupidise stsenaariumi toetamiseks.

73)

Taotlusvormi kättesaamisel peab abi andev ametiasutus kontrollima vastupidise stsenaariumi usaldusväärsust ja kinnitama, et abil on soovitud ergutav mõju. Vastupidine stsenaarium on usaldusväärne, kui see on ehtne ja seotud otsuse tegemise tingimustega ajal, mil abisaaja teeb asjaomase projekti või tegevuse kohta otsuse.

74)

Erandina punktidest 70–73 leitakse, et VKEdele maksusoodustusena antaval abil on ergutav mõju, kui abikava kohaselt antakse õigus saada abi kooskõlas objektiivsete kriteeriumidega ja ilma et liikmesriik saaks täiendavalt oma kaalutlusõigust kasutada ning abikava on heaks kiidetud ja jõustunud enne abi saanud projekti või tegevuse algust. Seda nõuet ei kohaldata maksumeetme kava järglaskavade puhul, kui tegevus oli juba eelmiste maksusoodustuskavadega kaetud.

75)

Erandina käesolevate suuniste punktidest 70–74 ei pea käesolevate suuniste järgmised abi liigid olema ergutava mõjuga:

76)

Lisaks eespool ette nähtud nõuetele peab liikmesriik eraldi teatamisele kuuluva investeerimisabi puhul esitama selged tõendid selle kohta, et abi mõjutab reaalselt investeeringu valikut. Põhjaliku hindamise võimaldamiseks peab liikmesriik esitama lisaks teabele toetatava projekti kohta ka põhjaliku kirjelduse vastupidise stsenaariumi kohta, mis põhineb eeldusel, et abisaaja ei saa abi üheltki avaliku sektori asutuselt.

77)

Liikmesriike kutsutakse tuginema dokumentidele; selleks sobivad näiteks ametlikud juhatuse dokumendid, riskihindamised (sealhulgas kohaspetsiifiliste riskide hindamised), finantsaruanded, asutusesisesed äriplaanid, eksperdiarvamused ja muud hinnatava investeerimisprojektiga seotud uuringud. Ergutavat mõju võivad liikmesriikidel aidata tõendada investeerimiskomisjonile esitatavad dokumendid, mis sisaldavad teavet nõudluse, kulude ja finantsprognooside kohta ning milles täpsustatakse eri investeerimisstsenaariume, või dokumendid, mis esitatakse finantsasutustele.

78)

Seejuures võib kasumlikkuse taset hinnata selliste meetodite abil, mida asjaomases sektoris üldiselt kasutatakse ning mis võivad hõlmata meetodeid projekti nüüdispuhasväärtuse (NPV) (43), sisemise tulumäära (IRR) (44) või investeeritud kapitali keskmise tootluse (ROCE) hindamiseks. Projekti kasumlikkust võrreldakse tavapärase tulumääraga, mida ettevõtja kohaldab teiste sarnaste investeerimisprojektide suhtes. Kui sellised määrad ei ole teada, võrreldakse projekti kasumlikkust ettevõtja kapitalikuludega tervikuna või asjaomases sektoris tavapäraselt täheldatud tulumääradega.

79)

Kui puudub konkreetne vastupidine stsenaarium, võib ergutava mõju olemasolu eeldada rahastamispuudujäägi korral, st kui eelnevalt koostatud äriplaani alusel ületavad investeerimiskulud investeeringu oodatava tegevuskasumi nüüdispuhasväärtust.

80)

Kui abi ei muuda abisaaja käitumist, stimuleerides lisainvesteeringuid, puudub sellel positiivne mõju asjaomasele sektorile. Seetõttu ei kiideta abi heaks juhul, kui ilmneb, et sama investeeringut viidaks läbi ka ilma abita.

81)

Põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antavat abi peetakse proportsionaalseks, kui abisumma abisaaja kohta on piiratud üksnes vajaliku miinimumiga ühise loodetava eesmärgi saavutamiseks.

82)

Komisjoni arvates selleks, et abi oleks proportsionaalne, ei tohiks abisumma üldjoontes rahastamiskõlblikke kulusid ületada. Sellega ei piirata eeskirju seoses keskkonnastiimulite või muude avaliku sektori tõukemehhanismidega, mis on sõnaselgelt ette nähtud käesolevate suuniste II osa jagudega 1.1.3 ja 1.2.2.

83)

Prognoositavuse ja võrdsete tingimuste tagamiseks kohaldab komisjon käesolevates suunistes abi ülemmäärasid. Kui abi ülemmäära ei saa kehtestada, näiteks noorte põllumajandustootjate stardiabi ja väikeste põllumajandusettevõtete arendamise valdkonnas, sätestatakse proportsionaalsuse tagamiseks nimiväärtuses määratletud abi ülemmäär.

84)

Kui rahastamiskõlblikud kulud on korrektselt välja arvutatud ja järgitud on käesolevate suuniste II osas osutatud abi ülemmäärasid või suurimaid abisummasid, loetakse proportsionaalsuse kriteeriumid täidetuks.

85)

Abi ülemmäära ning abisummat peab arvutama abi andev ametiasutus abi andmise ajal. Rahastamiskõlblikke kulusid tõendatakse selgete, konkreetsete ja ajakohaste kirjalike tõenditega. Abi ülemmäära ja rahastamiskõlblike kulude arvutamisel lähtutakse kõigi kasutatavate arvude puhul summadest, millest ei ole makse ega muid tasusid maha arvatud.

86)

Käibemaks ei ole rahastamiskõlblik, välja arvatud juhul, kui seda ei tagastata riigi käibemaksuseaduste alusel.

87)

Kui abi antakse tagastamatust abist erinevas vormis, on abi suuruseks selle toetusekvivalent.

88)

Mitmes osas makstava abi väärtus diskonteeritakse abi andmise aja väärtusesse. Rahastamiskõlblike kulude väärtus diskonteeritakse abi andmise aja väärtusele. Diskonteerimisel kasutatakse intressimäärana abi andmise kuupäeval kohaldatavat diskontomäära.

89)

Kui abi antakse maksusoodustuste näol, siis diskonteeritakse abi osad diskontomäärade alusel, mis kehtivad maksusoodustuse kasutamise erinevatel aegadel.

90)

Mis puutub maapiirkondadele eraldatavasse investeerimisabisse, siis tuleb suurte investeerimisprojektide abi ülemmäära punkti 35 alapunktis 31 kindlaks määratud kohandatud abisumma abil vähendada. Lisaks ei saa suuremahulised investeerimisprojektid kasutada VKEdele mõeldud suuremaid abi ülemmäärasid.

91)

Kui käesolevate suuniste II osa jagudes 1.1.5.1, 1.1.8, 2.3 ja 3.4 nimetatud kulukohustused on väljendatud määruse (EL) nr 1305/2013 II lisas sätestatutest erinevates ühikutes, võivad liikmesriigid arvutada maksed kõnealuste teiste ühikute alusel. Sellisel juhul peavad liikmesriigid tagama aastapõhiste suurimate summade järgimise.

92)

Välja arvatud jaos 1.1.5.1 nimetatud, põllumajanduse jaoks kadumisohus olevate kohalike tõugudega seotud kulukohustusteks antav abi, ei ole käesolevate suuniste II osa jagude 1.1.5.1, 1.1.8, 2.3 ja 3.4 alusel võimalik anda abi loomühiku kohta. Erinevate loomaliikide loomühikutesse arvutamise määrad on sätestatud määruse (EL) nr 1305/2013 rakendusakti II lisas].

93)

Tekkinud lisakulusid ja saamata jäänud tulu käsitlevate tavaprognooside põhjal võivad liikmesriigid kindlaks määrata abisumma käesolevate suuniste II osa jagudes 1.1.5, 1.1.6, 1.1.7, 1.1.8, 2.3, 3.4 ja 3.5 osutatud meetmeteks või tegevusvaldkondadeks. Liikmesriigid peaksid tagama, et arvutused ja vastav abi a) sisaldavad ainult kontrollitavaid elemente; b) põhinevad asjakohaste teadmiste ja oskustega määratud arvnäitajatel; c) märgivad selgelt ära kasutatud näitajate allika; d) on diferentseeritud, et võtta vajaduse korral arvesse piirkondlikke või kohalikke asukohatingimusi ja tegelikku maakasutust; ja e) ei sisalda investeeringukuludega seotud elemente.

94)

Abi kokkusobivuse hindamisel võtab komisjon arvesse abisaaja sõlmitud kindlustuslepinguid või kindlustuslepinguid, mida ta oleks võinud sõlmida. Loodusõnnetusega võrreldavate ebasoodsate ilmastikutingimuste tekitatud kahju korvamiseks mõeldud abi valdkonnas antakse abi ülemmäära ulatuses konkurentsi moonutamise ohu ärahoidmiseks üksnes ettevõtjale, kellel ei ole selliste kahjude suhtes kindlustuskatet. Seepärast tuleb riskijuhtimise ulatuslikumaks parandamiseks motiveerida abisaajaid igal võimalusel kindlustust sõlmima.

95)

Üldreeglina peetakse eraldi teatamisele kuuluva investeerimisabi piiratuks miinimumini, kui abisumma vastab toetatavas piirkonnas investeeringu rakendamise täiendavatele netokuludele, võrreldes vastupidise olukorraga, kus abi ei anta. Ka teatatavate kavade alusel suurettevõtjatele antava, investeeringuteks ettenähtud abi korral peavad liikmesriigid täiendavate netokulude meetodiga tagama, et abisumma piirdub miinimumiga.

96)

Abisumma ei tohiks ületada projektile piisavalt kasumlikkust tagavat miinimumi, näiteks ei tohi see tõsta taset, mis on vajalik selleks, et projekti sisemine tulumäär ületaks tavapärast tulumäära, mida asjaomane ettevõtja kohaldab teiste sarnaste investeerimisprojektide suhtes, või selliste määrade puudumisel, et sisemine tulumäär ületaks äriühingu kapitalikulusid tervikuna või asjaomases sektoris tavapäraselt täheldatud tulumäärasid.

97)

Teatatud abikavade alusel suurettevõtjatele antava investeerimisabi korral peab liikmesriik tagama, et abisumma vastab investeeringu rakendamise täiendavatele netokuludele asjaomases piirkonnas, võrreldes vastupidise olukorraga, kui abi ei antaks. Punktis 96 selgitatud meetodi kasutamine on piiratud abi ülemmääradega.

98)

Seoses eraldi teatamisele kuuluva investeerimisabiga teeb komisjon punktis 96 esitatud meetodit kasutades kindlaks, kas abisumma ületab projekti piisava kasumlikkuse tagamiseks vajalikku miinimumi. Ergutava mõju analüüsimiseks kasutatud arvutusi võib kasutada ka abi proportsionaalsuse hindamiseks. Liikmesriik peab tõendama proportsionaalsust dokumentatsiooni, nt punktis 77 osutatud dokumentide alusel. Nimetatud nõue ei kehti põllumajandustoodete esmatootmisega seotud investeerimisabi suhtes.

99)

Abi võib anda samaaegselt mitme abikava alusel või koos sihtotstarbelise üksikabiga, eeldusel et projektile või tegevusele eraldatud riigiabi kogusumma ei ületa käesolevates suunistes kehtestatud abi ülemmäärasid tegevuse või projekti kohta.

100)

Kindlaksmääratavate rahastamiskõlblike kulude põhjal antud abi võib kumuleerida mis tahes muu riigiabiga, kuni asjaomased meetmed hõlmavad erinevaid kindlaksmääratavaid rahastamiskõlblikke kulusid. Kindlaksmääratavate rahastamiskõlblike kulude põhjal antud abi võib kumuleerida mis tahes muu riigiabiga samade ning osaliselt või täielikult kattuvate rahastamiskõlblike kulude korral üksnes juhul, kui kumuleeritud abi ei ole suurem kui käesolevate suuniste alusel asjaomase abi suhtes kohaldatav kõrgeim abi osakaal või abisumma.

101)

Käesolevate suuniste II osa jagudes 1.1.2 ja 3.3 käsitletud rahastamiskõlblikel kuludel, mis ei ole kindlaks määratavad, põhinevat abi võib kumuleerida mis tahes kindlaksmääratavatel rahastamiskõlblikel kuludel põhineva riigiabimeetmega. Abi, mille puhul ei ole rahastamiskõlblikke kulusid võimalik kindlaks teha, võib kumuleerida muu riigiabiga, mille puhul ei ole rahastamiskõlblikke kulusid võimalik kindlaks teha, kuni kogufinantseerimise kõrgeima asjakohase ülemmäärani, mis on iga juhtumi konkreetseid asjaolusid arvesse võttes kindlaks määratud käesolevate suuniste või mõne muu riigiabisuunistega, grupierandi määrusega või komisjoni vastu võetud otsusega.

102)

Põllumajandussektoris antavat riigiabi ei tohiks kumuleerida määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 81 lõikes 2 ja artiklis 82 osutatud toetustega samade rahastamiskõlblike kulude puhul juhul, kui sellise kumulatsiooni tulemusel ületaks abi osakaal või abisumma käesolevates suunistes sätestatud määra.

103)

Kui koos riigiabi andmisega toimub liidu institutsioonide, asutuste, ühisettevõtjate või muude organite poolt keskselt hallatav liidu rahastamine, mis ei ole otseselt või kaudselt liikmesriigi kontrolli all, võetakse arvesse ainult riigiabi, et määrata kindlaks, kas teavitamise künniseid ja abi ülemmäära või abi ülempiire on järgitud, eeldusel et avalikust sektorist saadud toetuse kogusumma, mida antakse samade rahastamiskõlblike kulude katmiseks, ei ületa kõige soodsamat rahastamise määra, mis on sätestatud liidu õigusaktidega kehtestatud eeskirjades.

104)

Käesolevate suuniste kohaselt lubatud abi ei tohiks kumuleerida mis tahes vähese tähtsusega abiga samade rahastamiskõlblike kulude puhul juhul, kui sellise kumulatsiooni tulemusel ületaks abi osakaal või abisumma käesolevates suunistes sätestatud määra.

105)

Investeerimisabi põllumajandusliku tootmispotentsiaali taastamiseks, nagu on osutatud käesolevate suuniste punkti 143 alapunktis e ei tohiks kumuleerida abiga, mida antakse käesolevate suuniste II osa jagudes 1.2.1.1, 1.2.1.2 ja 1.2.1.3 osutatud varalise kahju hüvitamiseks.

106)

Välistada tuleks käesolevate suuniste II osa jagudes 1.1.5.1, 1.1.6, 1.1.8 ja 3.5 käsitletud kliima- ja keskkonnasõbralike põllumajandustavade ning määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 43 osutatud sarnase tegevuse topeltrahastamist. Käesolevate suuniste punktis 724 ette nähtud läbivaatamisklausel peaks samuti tagama topeltrahastamise ärahoidmise.

107)

Käesolevate suuniste II osa jaos 1.1.4 osutatud põllumajandussektori tootjarühmadele ja -organisatsioonidele antavat stardiabi ei tohiks kumuleerida määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 27 ette nähtud abiga tootjarühmade ja -organisatsioonide loomiseks põllumajandussektoris. Jaos 1.1.2 osutatud noorte põllumajandustootjate stardiabi ja väikeste põllumajandusettevõtete arendamiseks antavat asutamise toetust ei tohiks kumuleerida määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 19 lõike 1 alapunkti a alapunktides i ja iii osutatud noorte põllumajandustootjate stardiabiga ja väikeste põllumajandusettevõtete arendamiseks antava abiga, kui sellise kumulatsiooni tulemusel ületaks abisumma käesolevates suunistes sätestatud määra.

108)

Et abi oleks siseturuga kokkusobiv, peab abimeetme negatiivne mõju konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele olema piiratud ning väiksem kui positiivne mõju ühist huvi pakkuva eesmärgi saavutamisele.

109)

Abimeetme kahjuliku mõju hindamisel keskendub komisjon konkurentsi moonutamise analüüsimisel sellele, kuidas mõjutab põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antud abi asjaomastel tooteturgudel tegutsevate ettevõtjate vahelist konkurentsi (45).

110)

Kui abi on eesmärgipärane, proportsionaalne ja piiratud täiendavate netokuludega, siis abi kahjulik mõju kahaneb ning selle konkurentsi põhjendamatu moonutamise oht on väiksem. Teiseks kehtestab komisjon abi ülemmäärad. Need on kokkusobivuse määramisel põhinõudeks ning nende eesmärk on takistada riigiabi kasutamist projektides, mille puhul abisumma suhet rahastamiskõlblikesse kuludesse peetakse väga kõrgeks ning tõenäoliselt moonutavaks. Üldiselt on abi ülemmäär seda kõrgem, mida suurem on toetatava projekti kasulik mõju ja vajadus abi järele.

111)

Isegi kui abi on vajalik ja proportsionaalne, võib abi siiski tuua kaasa abisaaja käitumise muutumise selliselt, et moonutatakse konkurentsi. See on tõenäolisem põllumajandussektoris, mis erineb muudest turgudest oma põllumajandustoodete esmatootmise erilise struktuuri poolest, mida iseloomustab arvukate väikeettevõtjate kaasatus. Sellisel turul on konkurentsi moonutamise oht suur isegi siis, kui eraldatavad abisummad on väikesed.

112)

Põllumajandus- ja metsandussektorile ning maapiirkondadele antav abi võib konkurentsi ja kaubandust moonutada peamiselt kahel viisil: tooteturgude moonutamine ja mõju asukohale. Mõlemat liiki moonutused võivad põhjustada ressursside ebatõhusat jaotumist, mis kahjustab siseturu toimimist ning tekitab probleeme seoses majandustegevuse piirkondadevahelise jaotumisega.

113)

Komisjon leiab, et põhimõtteliselt avaldab abi kasulikku mõju sektori arengule ning kui abi on nõuetekohane ega ületata käesolevate suuniste II osas kohaldatavates jagudes sätestatud vastavaid abi ülemmäärasid, on ebasoodne mõju konkurentsile ja kaubandusele piiratud miinimumiga.

114)

Siiski kuna investeerimisabi põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega seotud ettevõtetele ja teiste valdkondade, nt toidutöötlemissektori (46) ettevõtetele kaldub avaldama konkurentsile ja kaubandusele sarnast moonutavat mõju, peaksid üldise konkurentsipoliitika põhimõtted konkurentsi- ja kaubandusmõju kohta kehtima kõikide nende sektorite suhtes võrdselt. Seega tuleb põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks ning metsandussektoris ja maapiirkondades antava investeerimisabi puhul pidada kinni punktides 115–127 kirjeldatud tingimustest.

115)

Abikavad ei tohi tekitada olulisi konkurentsi- ja kaubandusmoonutusi. Isegi juhul, kui individuaalsel tasandil võib moonutusi pidada piiratuks (eeldusel et kõik investeeringuteks ettenähtud abi tingimused on täidetud), võivad investeerimisabi kavad kumulatiivselt tekitada olulisi moonutusi. Sellised moonutused võivad olla seotud väljunditurgudega, luues või süvendades olukordi, kus esineb liigne tootmisvõimsus, või luues, suurendades või säilitades teatavate saajate olulist turuvõimu viisil, mis mõjutab negatiivselt dünaamilisi stiimuleid. Investeerimisabi kavade alusel antav abi võib põhjustada ka majandustegevuse olulist vähenemist Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) teistes piirkondades. Juhul kui investeerimisabi kavas keskendutakse teatavatele valdkondadele, on selliste moonutuste risk veelgi suurem.

116)

Seetõttu peab asjaomane liikmesriik tõendama, et kõiki negatiivseid mõjusid piiratakse miinimumini, võttes arvesse näiteks asjakohaste projektide suurust, individuaalseid ja kumulatiivseid abisummasid, eeldatavaid abisaajaid ning sihtvaldkondade omadusi. Selleks et võimaldada komisjonil hinnata tõenäolisi negatiivseid mõjusid, palutakse liikmesriikidel esitada temale kättesaadava mõjuhindamise ning sarnaste varasemate kavade järelhindamised.

117)

Investeerimisalase üksikabi kahjuliku mõju hindamisel paneb komisjon erilist rõhku kahjulikele mõjudele, mis on seotud hääbuvate turgude puhul liigse tootmisvõimsuse tekkimise, nende turult lahkumise ärahoidmise ja olulise turuvõimuga. Kõnealuseid kahjulikke mõjusid kirjeldatakse punktides 118–127 ning neid peab tasakaalustama abi kasulik mõju.

118)

Selleks et teha kindlaks ja hinnata võimalikke konkurentsi- ja kaubandusmoonutusi, peaksid liikmesriigid esitama tõendid, mis võimaldavad komisjonil teha kindlaks asjakohased tooteturud (st tooted, mida abisaaja käitumise muutumine mõjutab) ning teha kindlaks mõjutatud konkurendid ja kliendid/tarbijad.

119)

Komisjon kasutab selliste võimalike moonutuste hindamiseks mitmesuguseid kriteeriume, nagu asjaomase toote turu struktuur, turu tõhusus (kahanev või kasvav turg), abisaaja valimisprotsess, takistused turule sisenemisel ja turult lahkumisel ning toodete diferentseeritus.

120)

Kui ettevõtja toetub pidevalt riigiabile, võib see näidata, et ettevõtja ei suuda ise konkurentsis püsida või et ta saab konkurentide ees ebaõiglaseid eeliseid.

121)

Komisjon eristab tooteturgude puhul kaht peamist võimalike negatiivsete mõjude allikat:

122)

Selleks et hinnata, kas abi võib luua või säilitada ebatõhusaid turustruktuure, võtab komisjon arvesse projektiga loodud täiendavat tootmisvõimsust ning seda, kas turg on ebatõhus.

123)

Kui kõnealune turg on kasvav, on tavaliselt vähem põhjust muretseda, et abi mõjutab negatiivselt dünaamikaga seotud stiimuleid või takistab ebaõiglaselt turult lahkumist või turule sisenemist.

124)

Suurem mure on õigustatud juhul, kui turud on languses. Selles osas eristab komisjon juhtumeid, kus kõnealune turg on pikas perspektiivis struktuurses languses (st sel on negatiivne kasvumäär), ning juhtumeid, kus kõnealune turg on suhtelises languses (st selle kasvumäär on positiivne, kuid ei ületa võrdlusaluseks olevat kasvumäära).

125)

Turu ebatõhususe mõõtmiseks kasutatakse tavaliselt võrdlust EMP viimase kolme aasta SKPga enne projekti alustamist (võrdlusmäär). Selle saab määrata ka järgmise kolme kuni viie aasta prognoositud kasvumäärade alusel. Näitajateks võivad olla asjaomaste turgude ennustatav kasv ja oodatav tootmisvõimsuse rakendamise aste, samuti tootmisvõimsuse kasvu tõenäoline mõju konkurentidele hindade ja kasumimarginaali kaudu.

126)

Teatavatel juhtudel ei ole abi mõju täielikuks hindamiseks asjakohane tooteturu kasvu hindamine EMPs, eriti juhul, kui geograafiline turg on ülemaailmne. Sellistel juhtudel kaalub komisjon abi mõju asjaomastele turustruktuuridele, eelkõige selle potentsiaali tõrjuda välja EMP tootjad.

127)

Olulise turuvõimu hindamiseks võtab komisjon arvesse abisaaja seisundit teataval ajavahemikul enne abi saamist ja tema prognoositavat turuseisundit pärast investeeringu tegemist. Komisjon võtab arvesse abisaaja turuosa ja samuti abisaaja konkurentide turuosa ning vajaduse korral muid asjaolusid, sealhulgas turu struktuuri, uurides turu koondumist, võimalikke turulepääsu (47) takistusi, ostujõudu (48) ja turu laienemise ja sealt väljumise võimalikke takistusi.

128)

Liikmesriigid peavad tagama järgmise teabe avaldamise ülevaatlikul riigiabi veebisaidil riiklikul või piirkondlikul tasandil:

129)

Maksusoodustusena antava abi korral võib teabe üksikabi summade kohta esitada järgmistes vahemikes (miljonites eurodes): 0,06–0,5 üksnes põllumajandustoodete esmatootmise puhul; 0,5–1; 1–2; 2–5; 5–10; 10–30; 30 ja üle selle.

130)

Kui üksikabi kuulub määruse (EL) nr 1305/2013 reguleerimisalasse ja seda kaasrahastatakse EAFRDst või antakse selliste kaasrahastatavate meetmete raames täiendava riikliku rahastamisena, võib asjaomane liikmesriik otsustada mitte avaldada seda punktis 128 osutatud riigiabi veebisaidil, tingimusel et üksikabi on juba avaldatud kooskõlas määruse (EL) nr 1306/2013 artiklitega 111, 112 ja 113. Sel juhul peaks liikmesriik lisama punktis (128) osutatud riigiabi veebisaidil viite määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 111 osutatud veebisaidile.

131)

Selline teave tuleb avaldada pärast seda, kui on tehtud otsus abi andmise kohta, ning seda teavet tuleb säilitada vähemalt kümme aastat ja see peab olema üldsusele piiranguteta kättesaadav (49). Liikmesriikidelt ei nõuta eespool toodud teabe avaldamist enne 1. juulit 2016 (50).

132)

Läbipaistvuse huvides korraldavad liikmesriigid käesolevate suuniste III osa 2. peatükis nõutava aruandluse ja läbivaatamise.

133)

Käesolev jagu hõlmab investeeringuid põllumajandustoodete esmatootmisega seotud põllumajanduslikesse majapidamistesse ja investeeringuid seoses põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega.

134)

Igasugune investeerimisabi käesolevate suuniste II osa jagude 1.1.1.1, 1.1.1.2, 1.1.1.3 ja 1.1.1.4 alusel peab vastama järgmisele tingimusele: kui ühise turukorralduse raames, sealhulgas Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) rahastatavates otsetoetuskavades kehtestatakse tootmise või liidu abi piiranguid üksikute põllumajandusettevõtjate, põllumajanduslike majapidamiste või töötlemisettevõtjate tasandil, ei anta riigiabi ühelegi investeeringule, mis suurendaks toodangut üle selliste piirangute.

135)

Komisjon peab põllumajandusliku esmatootmisega seotud põllumajanduslikes majapidamistes materiaalsesse või immateriaalsesse varasse tehtavateks investeeringuteks antavat abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks juhul, kui see vastab käesolevate suuniste ühistele hindamispõhimõtetele, käesolevate suuniste punktis 134 sätestatud investeerimisabi suhtes kehtivale üldtingimusele ja järgmistele tingimustele.

136)

Käesolev jagu hõlmab põllumajandusliku esmatootmisega seotud põllumajanduslikes majapidamistes materiaalsesse või immateriaalsesse varasse tehtavateks investeeringuteks antavat abi. Investeeringu teeb üks või mitu abisaajat või see on seotud ühe või mitme abisaaja kasutatava materiaalse või mittemateriaalse varaga.

137)

Käesolevat jagu kohaldatakse ka taastuvenergia või biokütuste tootmisega või taastuvatest energiaallikatest energia tootmisega seotud materiaalsete ja mittemateriaalsete investeeringute suhtes põllumajanduslikes majapidamistes, mis vastavad järgmistele tingimustele:

138)

Kui taastuvatest energiaallikatest energia tootmisesse investeerib mitu põllumajanduslikku majapidamist omaenda biokütuse ja energiavajaduse rahuldamiseks, loetakse keskmiseks aastaseks tarbimiseks kõigi abisaajate keskmise aastase tarbimise summat.

139)

Liikmesriigid nõuavad taastuvenergia taristu valdkonnas abi saanud investeeringute vastavust energiatõhususe miinimumstandarditele, kui sellised standardid riigi või rahvusvahelisel tasandil kehtivad.

140)

Investeeringud rajatistesse, mille esmafunktsioon on elektri tootmine biomassist, on rahastamiskõlblikud üksnes juhul, kui kasutatakse soojusenergia minimaalset protsendimäära, mille kehtestavad liikmesriigid.

141)

Liikmesriigid kehtestavad eri käitiseliikide jaoks bioenergia, sealhulgas biokütuste tootmiseks kasutatavad maksimaalsed teravilja-, muude tärkliserohkete kultuuride ning suhkru- ja õlikultuuride kogused. Bioenergia tootmise projektidele antavat toetust kohaldatakse ainult liidu õigusaktides, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ artikli 17 lõigetes 2–6 sätestatud kehtivatele jätkusuutlikkuse kriteeriumidele vastava bioenergia suhtes.

142)

Kui käitise tootmisvõimsus on suurem kui abisaaja(te) aasta keskmine tarbimine, nagu on osutatud käesolevate suuniste punktides 137 ja 138, peavad liikmesriigid tagama kooskõla keskkonna- ja energeetikaalase riigiabi suunistega aastateks 2014–2020, välja arvatud juhul, kui selline abi on teavitamiskohustusest vabastatud.

143)

Investeeringuga püütakse saavutada järgmisi eesmärke:

144)

Abi hõlmab järgmisi rahastamiskõlblikke kulusid:

145)

Abi ei anta järgmisteks eesmärkideks:

146)

Erandina punkti 145 alapunktist c võib abi anda aretusloomade ostmiseks, kui see on seotud käesolevate suuniste punkti 143 alapunkti e kohase eesmärgiga.

147)

Erandina punkti 145 alapunktist c võib abi anda aretusloomade ostmiseks karja geneetilise kvaliteedi parandamise eesmärgil, tingimusel et täidetud on järgmised tingimused:

148)

Erandina punkti 145 alapunktist d võib abi normatiivide täitmiseks anda järgmistel tingimustel:

149)

Uute ja olemasolevate niisutatud alade niisutamise puhul käsitatakse rahastamiskõlblike kuludena üksnes selliseid investeeringuid, mis vastavad järgmistele tingimustele:

150)

Liikmesriikide kehtestatud ja põhjendatud alasid, mida ei ole niisutatud, kuid millel hiljuti oli kasutusel niisutusrajatis, võib käsitada niisutatud ala netopinna suurenemise kindlaks määramise eesmärgil niisutatud aladena.

151)

Alates 1. jaanuarist 2017 saab seoses niisutamisega anda abi üksnes liikmesriikides, kes tagavad valglapiirkonnas, kus investeeringuid tehakse, eri veekasutusviiside piisava panuse põllumajandussektori veeteenuste kulude katmisse kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikli 9 lõike 1 esimese taandega, võttes vajaduse korral arvesse kulude katmise sotsiaalset, keskkonnaalast ja majanduslikku mõju ning asjaomase piirkonna või asjaomaste piirkondade geograafilisi ja kliimatingimusi.

152)

Abi osakaal ei tohi ületada:

153)

Tingimusel et abi maksimummäär ei ületa 90 %, on punktis 152 osutatud määrasid lubatud suurendada 20 protsendipunkti võrra järgmistel juhtudel:

154)

Punkti 143 alapunktis d osutatud mittetootlike investeeringute ning punkti 143 alapunktis e nimetatud tootmispotentsiaali taastamiseks tehtavate investeeringute puhul ei tohi abi osakaal ületada 100 % rahastamiskõlblikest kuludest.

155)

Punkti 143 alapunktis e osutatud ennetava eesmärgiga investeeringute puhul ei tohi abi osakaal ületada 80 %. Seda võib siiski suurendada kuni 100 %ni, kui investeeringu teevad mitu abisaajat ühiselt.

156)

Komisjon loeb investeerimisabi põllumajandusliku majapidamise territooriumil asuva kultuuri- ja looduspärandi säilitamiseks aluslepingu artikli 107 lõike 3 tähenduses siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted, käesolevate suuniste punktis 134 kehtestatud investeerimisabi suhtes kehtiv üldtingimus ning järgmised tingimused.

157)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

158)

Abi tuleks anda loodusmaastikest ja hoonetest moodustuva kultuuri- ja looduspärandi jaoks, mille liikmesriigi pädevad asutused on ametlikult tunnistanud kultuuri- või looduspärandiks.

159)

Rahastamiskõlblikud on järgmised kulud kultuuri- ja looduspärandi säilitamiseks:

160)

Kehtivad järgmised abi osakaalud:

161)

Komisjon loeb investeerimisabi seoses põllumajandushoonete ümberpaigutamisega aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted, käesolevate suuniste punktis 134 kehtestatud investeerimisabi suhtes kehtiv üldtingimus ning järgmised tingimused.

162)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

163)

Põllumajandusliku tootmishoone ümberpaigutamine peab toimuma avaliku huvi eesmärgil. Käesoleva jao alusel abi andmise põhjendamiseks nimetatud avalik huvi peab olema täpsustatud asjaomase liikmesriigi vastavates õigusakti sätetes.

164)

Kehtivad järgmised abi osakaalud:

165)

Komisjon loeb põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega seotud investeerimisabi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c tähenduses siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted, punktis 134 kehtestatud investeerimisabi suhtes kehtiv üldtingimus ning järgmised tingimused.

166)

Käesoleva jao kohaselt ei tohiks anda abi seoses toidukultuuripõhiste biokütustega, et soodustada üleminekut täiustatumatele biokütuste liikidele, nagu on ette nähtud horisontaalse keskkonna- ja energeetikaalase riigiabi eeskirjadega.

167)

Käesolevat jagu kohaldatakse materiaalsesse ja immateriaalsesse varasse tehtavateks investeeringuteks antava abi suhtes, mis on seotud punkti 35 alapunktis 11 ja punkti 35 alapunktis 12 osutatud põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega.

168)

Liikmesriigid võivad anda põllumajandustoodete töötlemise ja turustamisega seotud investeerimisabi, kui täidetud on vähemalt ühe järgmise õigusvahendi kõik tingimused:

169)

Punkti 168 alapunkti c kohased rahastamiskõlblikud kulud on piiratud järgmisega:

170)

Rahastamiskõlblikud ei ole järgmised kulud:

171)

Käesolevate suuniste kohane abi osakaal ei tohi olla suurem järgmisest:

172)

Tingimusel et abi maksimummäär ei ületa 90 %, on punktis 171 osutatud määrasid lubatud suurendada 20 protsendipunkti võrra järgmistel juhtudel:

173)

Üksikabist, mis ületab punkti 37 alapunktis a osutatud teavitamiskünnise, tuleb komisjoni teavitada kooskõlas aluslepingu artikli 108 lõikega 3.

174)

Komisjon loeb noortele põllumajandustootjatele ja väikeste põllumajandusettevõtete arendamiseks antavat stardiabi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

175)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

176)

Abi antakse käesolevate suuniste punkti 35 alapunkti 29 tähenduses noortele põllumajandustootjatele, kes on mikro- või väikeettevõtjad, või väikestele põllumajandusettevõtetele. Väikese põllumajandusettevõtte mõiste määratlevad liikmesriigid objektiivsete kriteeriumide alusel, kuid see peab olema mikro- või väikeettevõte.

177)

Liikmesriigid määravad kindlaks stardiabi saamise ülemised ja alumised künnised põllumajandusliku majapidamise tootmispotentsiaali tähenduses, mida mõõdetakse komisjoni määruse (EÜ) nr 1242/2008 (54) artiklis 5 määratletud standardtoodangu või selle ekvivalendina, noorte põllumajandustootjate jaoks ja väikeste põllumajandusettevõtete arendamiseks. Noorte põllumajandustootjate stardiabi saamise alumine künnis on kõrgem kui ülemine künnis väikeste põllumajandusettevõtete arenguabi saamiseks.

178)

Kui abi antakse noorele põllumajandustootjale, kes alustab tegevust põllumajandusettevõtjana juriidilise isiku vormis, siis teostab noor põllumajandustootja juriidilise isiku juhtimise, tulude ja finantsriskidega seotud otsuste üle tegelikku ja püsivat kontrolli. Kui mitu füüsilist isikut, sh isikud, kes ei ole noored põllumajandustootjad, osalevad juriidilise isiku kapitalis või juhtimises, peab noor põllumajandustootja olema võimeline tegema sellist tegelikku ja püsivat kontrolli kas üksi või koos teiste noorte põllumajandustootjatega. Kui juriidilist isikut kontrollib üksinda või ühiselt teine juriidiline isik, siis kehtivad nimetatud nõuded mis tahes füüsilise isiku suhtes, kes kontrollib teist juriidilist isikut.

179)

Abi andmise tingimuseks on asjaomase liikmesriigi pädevale asutusele äriplaani esitamine, mille rakendamine peab algama üheksa kuu jooksul alates abi andmise otsuse vastuvõtmisest.

180)

Noortele põllumajandustootjatele antava abi puhul peab äriplaanis olema sätestatud, et abisaaja peab vastama määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 9 sätestatud aktiivse põllumajandustootja määratlusele 18 kuu jooksul alates tegutsema asumise kuupäevast.

181)

Noored põllumajandustootjad, kellel ei ole vastavaid ametialaseid oskusi ega pädevust, saavad abi tingimusel, et nad kohustuvad omandama kõnealused oskused ja pädevused 36 kuu jooksul alates abi andmise otsuse kuupäevast. Vastav kohustus tuleb lisada äriplaani.

182)

Äriplaan peab sisaldama vähemalt järgmist kirjeldust:

183)

Abi tuleb anda või seda makstakse vähemalt kahe osamaksena või kahes osas kuni viie aasta jooksul. Noortele põllumajandustootjatele tehakse viimane osamakse või makstakse viimane osa tingimusel, et punktis 179 äriplaan on nõuetekohaselt täidetud.

184)

Abi ülemmäär on piiratud 70 000 euroga noore põllumajandustootja kohta ja 15 000 euroga väikese põllumajandusliku majapidamise kohta. Liikmesriigid määravad noortele põllumajandustootjatele antava abi summa, võttes arvesse ka asjaomase piirkonna sotsiaalmajanduslikku olukorda.

185)

Komisjon loeb põllumajanduslike majapidamiste üleandmiseks antavat abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

186)

Käesolev jagu hõlmab põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevaid ettevõtjaid, kes annavad oma põllumajandusliku majapidamise jäädavalt üle teisele põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevale ettevõtjale.

187)

Abi antakse ettevõtjatele, kes sobivad osalema määruse (EL) nr 1307/2013 V jaotise kohases väikepõllumajandustootjate kavas ja kes on abitaotluse esitamise ajal osalenud nimetatud kavas vähemalt ühe aasta ning kes kohustuvad andma kogu oma põllumajandusliku majapidamise ning vastavad toetusõigused jäädavalt üle teisele ettevõtjale.

188)

Abi antakse aasta- või ühekordse toetusena.

189)

Abi makstakse alates põllumajandusliku majapidamise üleandmise kuupäevast kuni 31. detsembrini 2020.

190)

Abi suurus on 120 % iga-aastasest toetusest, mille jaoks on abisaaja väikepõllumajandustootjate kava kohaselt abikõlblik.

191)

Komisjon suhtub pooldavalt tootjarühmadele ja -organisatsioonidele antavasse stardiabisse, sest see loob stiimuli põllumajandustootjate ühendamiseks. Seetõttu loeb komisjon tootjarühmadele ja -organisatsioonidele antavat stardiabi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui abi vastab käesolevates suunistes sätestatud ühistele hindamispõhimõtetele ja järgmistele tingimustele.

192)

Käesolevat jagu kohaldatakse kogu põllumajandussektori suhtes (55).

193)

Abi saavad taotleda ainult tootjarühmad või -organisatsioonid, mida asjaomase liikmesriigi pädev asutus on esitatud äriplaani alusel ametlikult abikõlblikuna tunnustanud.

194)

Stardiabi antakse tingimusel, et liikmesriik täidab kohustust kontrollida, kas äriplaani eesmärgid on saavutatud viie aasta jooksul alates tootjarühma või -organisatsiooni ametlikust tunnustamisest.

195)

Tootjarühma või -organisatsiooni raames sõlmitud kokkulepped, tehtud otsused või asjaomased tavad peavad vastama määruse (EL) nr 1308/2013 artiklite 206–210 alusel kohaldatavatele konkurentsieeskirjadele.

196)

Tootjarühmale või -organisatsioonile stardiabi andmise asemel võib alternatiivina määrata kuni sama suure abi otse tootjale, et hüvitada tema osa rühma või organisatsiooni juhtimisega seotud kulutustest, mis on tehtud esimese viie aasta jooksul alates rühma või organisatsiooni moodustamisest.

197)

Liikmesriigid võivad jätkata tootjarühmadele stardiabi andmist isegi pärast seda, kui neid on tunnustatud tootjaorganisatsioonidena määruses (EL) nr 1308/2013 esitatud tingimustel.

198)

Abi võib anda üksnes tootjarühmadele ja -organisatsioonidele, kes kuuluvad VKEde (56) määratluse alla. Komisjon ei luba käesolevas jaos käsitletud kulude katmiseks riigiabi suurettevõtetele (57).

199)

Käesolevas jaos heakskiidetud abikavad peavad vastama tingimustele, mis nõuavad, et neid saaks kohandada mis tahes muudatustega põllumajandustoodete turgude ühist korraldust reguleerivates määrustes.

200)

Rahastamiskõlblikud kulud võivad sisaldada sobivate ruumide rentimise kulusid, kontoriinventari, sealhulgas arvuti riistvara ja tarkvara ostmist, bürootöötajate kulusid, üldkulusid ning õigus- ja halduskulusid. Kui ruumid ostetakse, peavad ruumide rahastamiskõlblikud kulud piirduma turuhindadele vastavate rendikuludega.

201)

Abi ei anta:

202)

Abi makstakse kindlamääralise summana iga-aastaste osadena esimese viie aasta jooksul alates kuupäevast, mil pädev asutus on tootjarühma või -organisatsiooni ametlikult tunnustanud äriplaani alusel. Liikmesriigid maksavad viimase osa välja alles pärast seda, kui on kontrollitud, kas äriplaan on nõuetekohaselt rakendatud.

203)

Tootjarühmadele või -organisatsioonidele antavat abi selliste kulude katteks, mis ei ole seotud tegevuse alustamise kuludega, näiteks investeeringud või müügiedendustegevus, hinnatakse vastavat abiliiki reguleerivate eeskirjade alusel.

204)

Abi osakaal on kuni 100 % rahastamiskõlblikest kuludest.

205)

Abi kogusumma on kuni 500 000 eurot. Abi väheneb järk-järgult.

206)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

207)

Komisjon loeb põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustuste täitmiseks antavat abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

208)

Käesolev jagu on kohaldatav põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate rühmadele, kes teevad vabatahtlikult toiminguid, mis sisaldavad ühte või enamat põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustust põllumajandusmaal, mille määravad kindlaks liikmesriigid, sealhulgas, kuid mitte ainult, käesolevate suuniste punkti 35 alapunktis 50 määratletud põllumajandusmaal.

209)

Käesoleva meetme eesmärk on keskkonnale ja kliimale positiivset mõju avaldavate põllumajandustavade säilitamine ja vajalike muutuste edendamine.

210)

Abi hõlmab üksnes neid kohustusi, mis on rangemad kui määruse (EL) nr 1306/2013 VI jaotise I peatükis kehtestatud asjakohased kohustuslikud nõuded, määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c teises ja kolmandas taandes sätestatud asjakohased kriteeriumid ja minimaalsed tegevused, asjakohased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse miinimumnõuded ning muud asjakohased siseriikliku õigusega kehtestatud kohustuslikud nõuded. Kõik sellised kohustuslikud standardid ja nõuded tuleb määratleda ja kirjeldada komisjonile esitatavas teatises.

211)

Liikmesriigid püüavad käesoleva meetme kohaseid toiminguid teostavatele ettevõtjatele tagada nende kohustuste täitmiseks vajalike teadmiste ja teabe andmise, näiteks kohustusega seotud eksperdiabi, ja/või seavad käesoleva meetme kohase abi saamise tingimuseks asjakohasel koolitusel osalemise.

212)

Käesoleva meetme kohased kohustused võetakse viie kuni seitsme aasta pikkuseks ajavahemikuks. Kui aga on vaja saavutada või säilitada kavandatud keskkonnaalast kasu, võivad liikmesriigid määrata teatavat liiki kohustuste jaoks pikema ajavahemiku, muu hulgas sel viisil, et pärast esialgse perioodi lõppu nähakse ette kõnealuse ajavahemiku iga-aastane pikendamine (58). Uute kohustuste jaoks, mis võetakse kohe pärast esialgsel ajavahemikul täidetud kohustust, võivad liikmesriigid määrata lühema ajavahemiku.

213)

Kui on asjakohane, tagatakse kooskõla määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 47 sätestatud pindalatoetuste eeskirjadega ja mis tahes delegeeritud õigusaktiga, mis on vastu võetud kõnealuse sätte kohaselt.

214)

Muudele maahaldajatele ja abisaajate rühmadele kui põllumajandussektoris tegutsevad ettevõtjad antakse abi põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustuste täitmiseks käesolevate suuniste II osa jao 3.4 alusel.

215)

Põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustused, mille eesmärk on muuta loomakasvatus ekstensiivseks, peavad olema kooskõlas vähemalt järgmisega:

216)

Põllumajanduse jaoks kadumisohus olevate kohalike tõugude kasvatamist või geneetilisest erosioonist ohustatud taimede geneetiliste ressursside säilitamist käsitlevate põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustuste puhul peab olema täidetud järgmine:

217)

Rahastamiskõlblikud on järgmised põllumajandusloomade liigid: veised lambad, kitsed, hobuslased; sead ja kodulinnud.

218)

Kohalik tõug loetakse põllumajanduse jaoks kadumisohus olevaks, kui on täidetud järgmised tingimused ja kui kõnealuseid tingimusi kirjeldatakse komisjonile esitatavas teatises:

219)

Taimede geneetilisi ressursse peetakse ohustatuks seoses genofondi vaesumisega, kui on olemas tõendid geneetilise vaesumise kohta, mis põhinevad teaduslikel tulemustel ja näitajatel kohalike/algupäraste sortide ning nende liigilise mitmekesisuse vähenemise kohta ning vajaduse korral muudatuste kohta peamises põllumajanduslikus tegevuses kohalikul tasandil, ning nimetatud tõendeid kirjeldatakse komisjonile esitatavas teatises.

220)

Abi antakse põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamiseks ja säästvaks kasutamiseks ning arendamiseks tehtavate toimingute jaoks, mis ei kuulu käesoleva jao punktide 208–219 reguleerimisalasse.

221)

Abiga, välja arvatud punktis 220 osutatud abi metsa geneetiliste ressursside säilitamiseks, hüvitatakse abisaajatele võetud kohustustest tingitud lisakulud ning saamata jäänud tulu tervikuna või osaliselt. Abi makstakse välja aastapõhiselt.

222)

Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib keskkonnakaitsega seotud toimingute jaoks anda alade kommertskasutusest loobumise kohustuste puhul abi üksuse kohta kindlasummalise või ühekordse maksena, mis arvutatakse tekkinud lisakulude ja saamata jäänud tulu põhjal.

223)

Vajaduse korral võib abist katta ka tehingukulud kuni 20 % ulatuses põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustuste eest makstavast toetusest. Põllumajandusettevõtjate rühma võetud kohustuste puhul on maksimummäär 30 %.

224)

Kui liikmesriik tahab hüvitada põllumajanduse keskkonna- ja kliimakohustuste võtmisest tulenevaid tehingukulusid, peab ta selliseid kulusid veenvalt põhjendama, näiteks esitades kulude võrdluse põllumajandusettevõtjatega, kes ei ole sarnaseid kohustusi võtnud. Seepärast ei luba komisjon üldjuhul anda riigiabi seoses tehingukuludega, mis on seotud varasemalt võetud kohustuste täitmise jätkamisega, välja arvatud juhul, kui liikmesriik tõendab, et sellised kulud tekivad jätkuvalt või et kantakse uusi tehingukulusid.

225)

Kui tehingukulud on arvutatud keskmiste kulude ja/või keskmiste põllumajanduslike majapidamiste alusel, peaks liikmesriik tõendama, et eelkõige suured põllumajandusettevõtted ei saa ülemäärast hüvitist. Hüvitise arvutamisel võtab liikmesriik arvesse, kas kõnealused tehingukulud on tekkinud põllumajandusettevõtja või hektari kohta.

226)

Käesoleva meetme kohast abi ei anta käesolevate suuniste II osa jaos 1.1.8 käsitletud mahepõllumajandusmeetmega seotud kohustuste täitmiseks.

227)

Abi põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamiseks hõlmab kulusid seoses järgmise tegevusega:

228)

Abi, välja arvatud punktis 220 osutatud abi geneetiliste ressursside säilitamiseks, on piiratud järgmiste suurimate abisummadega: 600 eurot hektari kohta aastas üheaastaste kultuuride eest; 900 eurot hektari kohta aastas eriotstarbeliste mitmeaastaste kultuuride eest; 450 eurot hektari kohta aastas muu maakasutuse puhul; 200 eurot loomühiku kohta aastas põllumajanduse jaoks kadumisohus olevate kohalike tõugude kasvatamiseks.

229)

Neid summasid võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel suurendada, võttes arvesse erilisi asjaolusid, mida tuleb komisjonile esitatavas teatises põhjendada.

230)

Põllumajandussektoris metsade geneetiliste ressursside säilitamiseks on abi osakaal kuni 100 % rahastamiskõlblikest kuludest.

231)

Komisjon loeb loomade heaolu valdkonnas võetud kohustuste täitmiseks antavat abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

232)

Käesolev jagu on kohaldatav abi suhtes, mis on mõeldud põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevatele ettevõtjatele, kes vabatahtlikult teevad toiminguid, mis hõlmavad ühte või mitut loomade heaolu parandavat kohustust, ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad.

233)

Abi hõlmab ainult neid kohustusi, mis on rangemad kui määruse (EL) nr 1306/2013 VI jaotise I peatükis kehtestatud vastavad kohustuslikud nõuded ning muud asjakohased kohustuslikud nõuded. Kõik asjaomased nõuded esitatakse ja neid kirjeldatakse komisjonile esitatavas teatises.

234)

Loomade heaoluga seotud abikõlblikud kohustused esitavad kõrgemaid nõudmisi järgmiste valdkondade tootmismeetodite suhtes:

235)

Loomade heaoluga seotud kohustused võetakse ühe kuni seitsme aasta pikkuseks ajavahemikuks, mida võib pikendada.

236)

Lepingu pikendamine võib olla ka automaatne, kui leping sisaldab sellekohased üksikasju. Liikmesriigid kehtestavad loomade heaoluga seotud kohustuste pikendamise mehhanismi vastavalt nende asjaomastele siseriiklikele eeskirjadele. Selline mehhanism edastatakse komisjonile osana riigiabi teatisest vastavalt käesolevale jaole. Pikendamise suhtes kohaldatakse alati komisjoni poolt käesoleva jao kohaselt heaks kiidetud abiga seotud tingimusi.

237)

Abi makstakse välja aasta kaupa ning abisummaga võib hüvitada põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevatele ettevõtjatele nende poolt võetud kohustusest tingitud lisakulud ning saamata jäänud tulu tervikuna või osaliselt.

238)

Vajaduse korral võib sellest katta ka tehingukulud kuni 20 % ulatuses loomade heaoluga seotud kohustuse eest makstavast abist. Kui liikmesriik tahab hüvitada loomade heaoluga seotud kohustuste võtmisest tulenevaid tehingukulusid, peab ta selliseid kulusid veenvalt põhjendama, näiteks esitades kulude võrdluse ettevõtjatega, kes ei ole selliseid loomadega seotud kohustusi võtnud. Seepärast ei luba komisjon üldjuhul anda riigiabi tehingukuludele, mis on seotud varasemalt võetud loomade heaoluga seotud kohustuste täitmise jätkamisega, välja arvatud juhul, kui liikmesriik tõendab, et sellised kulud tekivad jätkuvalt või et kantakse uusi tehingukulusid.

239)

Kui tehingukulud on arvutatud keskmiste kulude ja/või keskmiste põllumajanduslike majapidamiste alusel, peaks liikmesriik tõendama, et eelkõige suured põllumajandusettevõtted ei saa ülemäärast hüvitist. Hüvitise arvutamisel võtab liikmesriik arvesse, kas kõnealused tehingukulud on tekkinud põllumajandusettevõtja või hektari kohta.

240)

Abisumma on kuni 500 eurot loomühiku kohta.

241)

Komisjon loeb Natura 2000 aladega seotud ja vee raampoliitika direktiivist tulenevate ebasoodsate tingimuste hüvitamiseks antava abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

242)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

243)

Muudele maahaldajatele kui põllumajandussektori ettevõtjatele võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel anda abi käesolevate suuniste II osa jao 3.5 tingimustel.

244)

Abiga hüvitatakse abisaajatele kantud lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on tingitud ebasoodsatest tingimustest asjaomastel aladel seoses elupaikade direktiivi, linnukaitse direktiivi ning vee raamdirektiivi rakendamisega (59).

245)

Elupaikade direktiivi ja linnukaitse direktiiviga seotud abi antakse üksnes selliste ebasoodsate asjaolude puhul, mis tulenevad nõuetest, mis on rangemad nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 94 ja II lisas sätestatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõudest ning määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud asjaomastest kriteeriumidest ja minimaalsest tegevusest.

246)

Vee raamdirektiiviga seotud abi antakse üksnes järgmiste kindlate nõuete puhul:

247)

Punktides 245 ja 246 osutatud nõudeid tuleb määratleda ja kirjeldada komisjonile esitatavas teatises.

248)

Järgmised maa-alad on rahastamiskõlblikud:

249)

Abi on piiratud järgmiste summadega: kõige rohkem 500 eurot hektari kohta aastas esialgsel perioodil, mis ei ületa viit aastat; ja pärast seda kõige rohkem 200 eurot hektari kohta aastas. Veepoliitika raamdirektiivi kohane abi on vähemalt 50 eurot hektari kohta aastas.

250)

Erandjuhtudel võib 500 euro ja 200 euro suurust summat suurendada, võttes arvesse erilisi asjaolusid, mida tuleb põhjendada. Veepoliitika raamdirektiivi kohast abi summas vähemalt 50 eurot võib vähendada nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, võttes arvesse erilisi asjaolusid, mida tuleb põhjendada.

251)

Komisjon loeb mägipiirkondadele ja muudele looduslikust või muust eripärast tingitud piirangutega aladele antava abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks juhul, kui see vastab käesolevate suuniste ühistele hindamispõhimõtetele ja järgmistele tingimustele.

252)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

253)

Abi antakse ettevõtjatele, kes kohustuvad tegelema põllumajandusega määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 32 kohaselt määratud aladel ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad.

254)

Abiga hüvitatakse põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevatele ettevõtjatele osaliselt või täielikult lisakulud ja saamata jäänud tulu, mis on seotud asjaomase piirkonna põllumajandustootmist mõjutavate piirangutega. Liikmesriigid peavad tõendama kõnealuseid piiranguid ning seda, et nende kompenseerimiseks makstav summa ei põhjusta saamata jäänud tulu ja ebasoodsatest tingimustest põhjustatud lisakulude ülemäärast hüvitamist.

255)

Lisakulud ja saamata jäänud tulu tuleb arvutada võrdluses aladega, mida ei mõjuta looduslikust või muust eripärast tingitud piirangud, võttes arvesse määruse (EL) nr 1307/2013 III jaotise 3. peatüki kohaseid toetusi.

256)

Lisakulude ja saamata jäänud tulu arvutamisel võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel abi taset diferentseerida, võttes arvesse järgmist:

257)

Abi antakse iga-aastase toetusena kasutatava põllumajandusmaa hektari kohta.

258)

Väljamaksete suurus määratakse kindlaks järgmiste miinimum- ja maksimumsummade vahemikus: vähemalt 25 eurot hektari kohta aastas abisaaja maa-ala kohta keskmiselt; kõige rohkem 250 eurot hektari kohta aastas; suurim summa võib siiski ulatuda 450 euroni hektari kohta aastas määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 32 lõikes 2 määratletud mägialadel.

259)

Suurimaid abisummasid võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel suurendada, võttes arvesse erilisi asjaolusid, mida tuleb põhjendada komisjonile esitatavas teatises.

260)

Liikmesriigid näevad ette abi järkjärgulise vähenemise sellise osa suhtes, mis ületab põllumajandusliku majapidamise suhtes kehtestatud künnist, mis tuleb määratleda, välja arvatud juhul, kui abi hõlmab ainult miinimumtoetust hektari kohta aastas, nagu on sätestatud käesolevate suuniste punktis 258. Seepärast tuleks teatistes täpsustada sellist abi saavate põllumajanduslike majapidamiste suurus.

261)

Juriidilise isiku või füüsiliste või juriidiliste isikute rühma puhul võivad liikmesriigid kohaldada abi järkjärgulist vähenemist kõnealuste juriidiliste isikute või rühmade liikmete tasandil, kui siseriikliku õigusega on ette nähtud üksikliikmetele niisuguste õiguste ja kohustuste võtmine, mis on võrreldavad nende üksikpõllumajandustootjate õiguste ja kohustustega, kellel on põllumajandusliku majapidamise juhi staatus, eelkõige seoses nende majandusliku, sotsiaalse ja maksustaatusega, tingimusel et nad on aidanud kaasa asjaomaste juriidiliste isikute või rühmade põllumajandusstruktuuride tugevdamisele.

262)

Lisaks punktiga 253 ette nähtud abile võivad liikmesriigid käesoleva meetme kohast abi anda ajavahemikus 2014–2020 toetusesaajatele piirkondades, mis vastasid 2007–2013 programmiperioodil toetuse saamise tingimustele määruse (EÜ) nr 1698/2005 (60) artikli 36 lõike a alapunkti ii kohaselt. Toetusesaajate puhul nendel aladel, mis ei ole enam rahastamiskõlblikud pärast määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 32 lõikes 3 osutatud uut alade piiritlemist, väheneb kõnealune toetus järk-järgult maksimaalselt nelja aasta jooksul alates kuupäevast, mil määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 32 lõike 3 kohane alade piiritlemine on lõpetatud ja hiljemalt 2018. aastal. Kõnealuse abi määr ei ole alguses suurem kui 80 % keskmisest maksest, mis on kindlaks määratud maaelu arengu programmis programmitöö perioodiks 2007–2013 või kui abi anti eranditult riiklikest vahenditest vastavas riigiabi käsitlevas otsuses määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 36 punkti a alapunkti ii kohaselt, ning hiljemalt 2020. aastal ei ole abimäär suurem kui 20 % keskmisest abisummast. Kui toetuse suurus langeb järkjärgulise vähenemise tulemusel 25 euroni, võib liikmesriik jätkata abi andmist sellel tasemel kuni järkjärgulise vähenemise perioodi lõpuni.

263)

Pärast piiritlemise lõpetamist saavad endiselt abikõlblike alade abisaajad käesoleva meetme alusel täieliku väljamakse.

264)

Komisjon loeb mahepõllumajandusele antava riigiabi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

265)

Käesolev jagu kehtib põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevate ettevõtjate suhtes.

266)

Käesoleva meetme kohast abi antakse põllumajandusmaa hektari kohta ettevõtjatele või ettevõtjate rühmadele, kes vabatahtlikult lähevad üle nõukogu määruses (EÜ) nr 834/2007 (61) määratletud mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või need säilitavad ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad.

267)

Abi antakse üksnes kohustusteks, mis on rangemad kui järgmised standardid ja nõuded, mida tuleb määratleda ja kirjeldada komisjonile esitatavas teatises:

268)

Kohustused tuleb täita viie- kuni seitsmeaastase algperioodi jooksul. Kui abi antakse mahepõllumajandusele üleminekuks, võivad liikmesriigid määrata kindlaks lühema esialgse perioodi, mis vastab üleminekuperioodile. Kui abi antakse mahepõllumajanduse säilitamiseks, võivad liikmesriigid näha ette iga-aastase pikendamise pärast esialgse perioodi lõppemist. Uute, säilitamise suhtes võetud kohustuste jaoks, mis võetakse kohe pärast esialgsel ajavahemikul täidetud kohustust, võivad liikmesriigid määrata lühema ajavahemiku.

269)

Kui on kohaldatav, tagatakse kooskõla määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 47 sätestatud pindalatoetuste eeskirjadega ja mis tahes delegeeritud õigusaktiga, mis on vastu võetud kõnealuse sätte kohaselt.

270)

Abiga hüvitatakse abisaajatele lisakulud kas tervikuna või osaliselt ning kohustuste tõttu saamata jäänud tulu.

271)

Vajaduse korral võib maksimaalselt 20 % ulatuses kohustuse eest makstavast abist katta ka tehingukulusid. Ettevõtjate rühma võetud kohustuste puhul on piirnorm 30 %. Abi antakse aastapõhiselt.

272)

Kui liikmesriik tahab hüvitada mahepõllumajandusliku tootmisega seotud kohustuste võtmisest tulenevaid tehingukulusid, peab ta selliseid kulusid veenvalt põhjendama, näiteks esitades kulude võrdluse ettevõtjatega, kes ei ole sarnaseid kohustusi võtnud. Seepärast ei luba komisjon üldjuhul anda riigiabi tehingukuludele, mis on seotud varasemalt võetud mahepõllumajandusliku tootmisega seotud kohustuste täitmise jätkamisega, välja arvatud juhul, kui liikmesriik tõendab, et sellised kulud tekivad jätkuvalt või et kantakse uusi tehingukulusid.

273)

Kui tehingukulud on arvutatud keskmiste kulude ja/või keskmiste põllumajanduslike majapidamiste alusel, peaks liikmesriik tõendama, et eelkõige suured põllumajandusettevõtted ei saa ülemäärast hüvitist. Hüvitise arvutamisel võtab liikmesriik arvesse, kas kõnealused tehingukulud on tekkinud ettevõtja või hektari kohta.

274)

Käesoleva jao alusel ei anta abi põllumajanduse keskkonna- või kliimameetmega hõlmatud kohustusteks ega sellisteks kuludeks, mida käsitletakse kvaliteedikavades põllumajandustoodete tootjate osalemise soodustamiseks antavat abi regileerivas jaos.

275)

Esmatootmise ja mahetoodete töötlemise/turustamise investeerimisabi suhtes kohaldatakse investeeringuteks ettenähtud abi käsitlevate jagude sätteid.

276)

Suurim abisumma on: 600 eurot hektari kohta aastas üheaastaste kultuuride eest; 900 eurot hektari kohta aastas eriotstarbeliste mitmeaastaste kultuuride eest; 450 eurot hektari kohta aastas muu maakasutuse puhul.

277)

Nimetatud ülempiire võib erandjuhtudel ületada, võttes arvesse konkreetseid asjaolusid, mis peavad olema põhjendatud.

278)

Komisjon loeb põllumajandustoodete tootjate ja tootjarühmade osalemiseks kvaliteedikavades antava abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted ja järgmised tingimused.

279)

Käesolev jagu on kohaldatav põllumajandustoodete tootjate suhtes. Üksnes aktiivsed põllumajandustootjad vastavad punkti 280 alapunktis a osutatud abi saamise tingimustele.

280)

Seoses käesolevate suuniste punktis 282 osutatud kvaliteedikavadega hõlmab abi järgmisi rahastamiskõlblikke kulusid:

281)

Punkti 280 alapunktides a ja b osutatud abi ei anta abisaaja enda võetud kontrollimeetmete kulude hüvitamiseks või juhul, kui liidu õigusaktides on nähtud ette põllumajandustootjate ja põllumajandustootjate rühmade poolne kontrollikulude katmine ning täpsustatud ei ole tegelikku kulutaset.

282)

Käesolevate suuniste punkti 280 alapunktis a osutatud kvaliteedikavad on järgmised:

283)

Kõigil asjaomase piirkonna abikõlblikel ettevõtjatel on võimalus abi saada objektiivselt kindlaks määratud tingimustel.

284)

Käesolevate suuniste punkti 280 alapunktides b ja c osutatud abi ei pea hõlmama üksnes otsetoetusi abisaajatele ja see makstakse kontrollimeetmete eest vastutavale asutusele, uurimistöö- või nõustamisteenuste pakkujale.

285)

Punkti 280 alapunktis a osutatud abi antakse maksimaalselt viieks aastaks ning kuni 3 000 eurot abisaaja kohta aastas. Abi antakse iga-aastase stimuleeriva maksena, mille suurus määratakse kindlaks vastavalt kvaliteedikavades osalemisest tulenevate püsikulude tasemele.

286)

Punkti 280 alapunktides b ja c osutatud abi osakaal on kuni 100 % tegelikest kuludest.

287)

Käesolev jagu hõlmab abi tehnilise abi osutamiseks põllumajandussektoris, välja arvatud abi põllumajandusettevõtja asendusteenuste osutamiseks, mida võib anda üksnes põllumajandustoodete esmatootmisega tegelevatele ettevõtjatele.

288)

Tehnilist abi võivad anda tootjarühmad või muud organisatsioonid, olenemata nende suurusest.

289)

Kõigil asjaomase piirkonna abikõlblikel tootjatel peab olema võimalus abi saada objektiivselt kindlaksmääratud tingimustel. Kui tehnilist abi pakuvad tootjarühmad või organisatsioonid, ei tohi teenuse saamise tingimuseks olla sellise rühma või organisatsiooni liikmelisus. Muude kui rühma liikmete osalemine rühma või organisatsiooni halduskuludes peab piirduma teenuse osutamisest tulenevate kuludega.

290)

Komisjon loeb teadmussiirdeks ja teabemeetmeteks antava abi aluslepingu artikli 107 lõike 3 punkti c alusel siseturuga kokkusobivaks, kui täidetud on käesolevates suunistes sätestatud ühised hindamispõhimõtted, üldised abi andmise tingimused tehnilise abi osutamiseks ning järgmised tingimused.

291)

Abi hõlmab kutseõpet ja oskuste omandamist, sealhulgas koolituskursused, õpikojad ja juhendamine, tutvustustegevusi ja teabemeetmeid.

292)

Abi võib hõlmata ka põllumajandusliku majapidamise juhtkonna liikmete lühiajalisi vastastikuseid vahetusi ja põllumajanduslike majapidamiste külastusi.

293)

Abi hõlmab järgmisi rahastamiskõlblikke kulusid:

294)

Punkti 293 alapunkti d alapunktides i–iv osutatud kulud on rahastamiskõlblikud sel määral ja sellise ajavahemiku jooksul, mil neid kasutatakse esitlusprojekti jaoks. Rahastamiskõlblikuks peetakse vaid amortisatsioonikulu, mis vastab esitlusprojekti kestusele ja mis arvutatakse üldiselt aktsepteeritava raamatupidamistava kohaselt.

295)