62023CJ0723

See dokument on väljavõte EUR-Lexi veebisaidilt.

EUROPA
EUR-Lexi avaleht
EUR-Lex - 62023CJ0723 - ET

Nõuanded

Vajate rohkem otsinguvõimalusi? Kasutage Täppisotsing

Dokument 62023CJ0723

Euroopa Kohtu otsus (kuues koda), 10.4.2025.
Agencia Estatal de la Administración Tributaria versus VT ja UP.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil n° 3 de Oviedo, con sede en Gijón.
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Direktiiv (EL) 2019/1023 – Saneerimis, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlused – Artikkel 20 – Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust – Artikli 23 lõiked 1 ja 2 – Erandid – Maksejõuetuks muutunud füüsiline isik – Võlgadest vabastamise tingimused – „Ebaausa või pahauskse“ tegutsemise mõiste – Kolmanda isiku võlausaldajate suhtes tegutsemine.
Kohtuasi C-723/23.

Euroopa kohtulahendite tunnus (ECLI): ECLI:EU:C:2025:262

Menetluse keel

HTML

PDF

Dokument on avaldatud digitaalses kohtulahendite kogumikus. Neil on ametlik staatus.

EUROOPA KOHTU OTSUS (kuues koda)

10. aprill 2025 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Direktiiv (EL) 2019/1023 – Saneerimis‑, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetlused – Artikkel 20 – Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust – Artikli 23 lõiked 1 ja 2 – Erandid – Maksejõuetuks muutunud füüsiline isik – Võlgadest vabastamise tingimused – „Ebaausa või pahauskse“ tegutsemise mõiste – Kolmanda isiku võlausaldajate suhtes tegutsemine

Kohtuasjas C‑723/23 [Amilla] ( i ),

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Juzgado de lo Mercantil no 3 de Oviedo, con sede en Gijóni (Oviedo kaubanduskohus nr 3, Gijóni kohtumaja, Hispaania) 13. oktoobri 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 28. novembril 2023, menetluses

Agencia Estatal de la Administración Tributaria

versus

VT,

UP,

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president A. Kumin, esimese koja president F. Biltgen (ettekandja) ja kohtunik S. Gervasoni,

kohtujurist: J. Richard de la Tour,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	VT ja UP, esindaja: abogado I. Blanco Urizar,

–	Hispaania valitsus, esindaja: A. Ballesteros Panizo,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: J. L. Buendía Sierra, G. Meeßen ja G. von Rintelen,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis‑, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) (ELT 2019, L 172, lk 18), artiklit 20 ja artikli 23 lõiget 1.

2	Taotlus on esitatud maksejõuetuks muutunud füüsilise isiku VT ja Agencia Estatal de la Administración Tributaria (Hispaania maksuamet) (edaspidi „AEAT“) vahelises vaidluses, mis käsitleb VTd puudutavas maksejõuetusmenetluses tema esitatud taotlust võlgadest vabastamiseks.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendustes 78–81 on märgitud:

„(78)

Täielik võlgadest vabastamine või äritegevuse keelu kaotamine pärast maksimaalselt kolmeaastast perioodi ei ole igas olukorras asjakohane, seetõttu võib sellest reeglist kehtestada erandid, mis on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud. Näiteks tuleks sellised erandid kehtestada juhtudel, kui võlgnik on ebaaus või on tegutsenud halvas usus. Kui liikmesriigi õiguses ei ole ette nähtud füüsilisest isikust ettevõtjate aususe ja heas usus tegutsemise eeldust, ei tohiks nende aususe ja heas usus tegutsemise tõendamiskohustus muuta menetluse algatamist nende jaoks ebavajalikult raskeks või koormavaks.

(79)

Näiteks võib kohus või haldusasutus füüsilisest isikust ettevõtja võimaliku ebaaususe tuvastamisel arvestada selliste asjaoludega nagu võlgade laad ja ulatus; võla tekkimise aeg; füüsilisest isikust ettevõtja püüded võlga tasuda ja täita õiguslikult siduvaid kohustusi, sealhulgas tegevusloa saamise nõuded ja nõuetekohane raamatupidamine; füüsilisest isikust ettevõtja tegevus võlausaldajate takistamiseks õiguskaitsevahendite kasutamisel; maksejõuetuse tõenäolisuse ajal nende kohustuste täitmine, mis on pandud füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on juriidilise isiku juhid, ning liidu ja liikmesriigi konkurentsi- ja tööõiguse järgimine. Erandeid peaks olema võimalik kehtestada ka siis, kui füüsilisest isikust ettevõtja ei ole täitnud teatavaid juriidilisi kohustusi, sealhulgas kohustust maksimeerida võlausaldajate kasumit, mis võib toimuda üldise kohustusena teenida tulu või luua varasid. Samuti peaks olema võimalik kehtestada spetsiifilisi erandeid, kui on vaja tagada tasakaal võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel, näiteks kui võlausaldaja on füüsiline isik, kes vajab kaitset rohkem kui võlgnik.

(80)

Erand võib olla põhjendatud ka siis, kui võlgadest vabastamisega lõppeva menetluse kulud, sealhulgas kohtu ja haldusasutuse ning saneerimisnõustaja kulud, ei ole kaetud. Liikmesriigid peaksid saama ette näha võimaluse võlgadest vabastamisest saadud kasu tühistamiseks, kui näiteks võlgniku finantsseisund ettenägematutel asjaoludel, tänu loteriivõidule, pärandile või annetusele oluliselt paraneb. Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette täiendavaid erandeid selgelt kindlaks määratud ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.

(81)	Kui see on liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud, võib olla asjakohane lubada võlgadest vabastamist vaid teatavate võlakategooriate puhul. […] Liikmesriikidel peaks olema võimalik jätta nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel välja ka muid võlakategooriaid.“

Direktiivi artiklis 20 „Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust“ on sätestatud:

„1. Liikmesriigid tagavad, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad saavad kasutada vähemalt ühte menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest käesoleva direktiiviga kooskõlas täielikult vabastada.

[…]

2. Liikmesriigid, kus täieliku võlgadest vabastamise tingimus on füüsilisest isikust ettevõtja poolt võla osaline tasumine, tagavad, et seonduv tagasimakse kohustus põhineb füüsilisest isikust ettevõtja konkreetsel olukorral ning on eelkõige proportsionaalne füüsilisest isikust ettevõtja arestitava tulu või netotulu ja varadega võlgadest vabastamise perioodil ning et võlausaldajate huvisid võetakse õiglaselt arvesse.

[…]“.

Direktiivi artiklis 23 „Erandid“ on ette nähtud:

„1. Erandina artiklitest 20–22 jätavad liikmesriigid kehtima või kehtestavad sätted, millega keeldutakse võlgadest vabastamisest, seda piiratakse või võlgadest vabastamine tühistatakse või millega nähakse ette pikemad täieliku võlgadest vabastamise perioodid või pikemad äritegevuse keelu perioodid, kui maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on tegutsenud võlausaldajate või teiste sidusrühmade suhtes ebaausalt või pahauskselt võlgadesse sattumise ajal, maksejõuetusmenetluse jooksul või võla tasumise ajal, ilma et see piiraks riigisiseseid tõendamiskoormise reegleid.

2. Erandina artiklitest 20–22 võivad liikmesriigid jätta kehtima või kehtestada sätted, millega keelatakse võlgadest vabastamine või piiratakse võlgadest vabastamise õiguse kasutamist, võlgadest vabastamine tühistatakse või nähakse ette täieliku võlgadest vabastamise või äritegevuse keelu pikemad perioodid teatavatel selgelt määratud juhtudel ja kui sellised erandid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:

a)	maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja on oluliselt rikkunud tagasimaksete kava kohaseid kohustusi või muid juriidilisi kohustusi, mille eesmärk on võlausaldajate huvide kaitsmine, sealhulgas kohustust maksimeerida võlausaldajate tagasimakseid;

b)	maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja ei täida liidu ja liikmesriigi õiguse kohaseid teavitamis- või koostöökohustusi;

c)	võlgadest vabastamise avalduste kuritarvitamise korral;

d)	pärast maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja täielikku võlgadest vabastamist esitatakse teatava aja jooksul uus võlgadest vabastamise avaldus või kui täielikust võlgadest vabastamisest on keeldutud, kuna ettevõtja on raskelt rikkunud teavitamis- või koostöökohustusi;

e)	võlgadest vabastamise menetluse kulud ei ole kaetud või

f)	erandit on vaja selleks, et tagada tasakaal võlgniku ja ühe või mitme võlausaldaja õiguste vahel.

3. Erandina artiklist 21 võivad liikmesriigid ette näha pikemaid võlgadest vabastamise perioode, kui

[…]

4. Liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:

a)	tagatud võlad;

b)	võlad, mis tulenevad kriminaalkaristustest või on nendega seotud;

c)	võlad, mis tulenevad deliktiõiguslikust vastutusest;

[…]“.

Hispaania õigus

Põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav õigusakt on kuninga 5. mai 2020. aasta seadusandlik dekreet 1/2020, millega kiidetakse heaks maksejõuetusseaduse konsolideeritud tekst (Real Decreto Legislativo 1/2020 por el que se aprueba el texto refundido de la Ley Concursal) (BOE nr 127, 7.5.2020, lk 31518), mida on muudetud 5. septembri 2022. aasta seadusega 16/2022, millega muudetakse kuninga seadusandliku dekreediga 1/2020 heaks kiidetud maksejõuetusseaduse konsolideeritud teksti, et võtta üle direktiiv (EL) 2019/1023 (Ley 16/2022 de reforma del texto refundido de la Ley Concursal, aprobado por el Real Decreto Legislativo 1/2020, para la transposición de la Directiva (UE) 2019/1023) (BOE nr 214, 6.9.2022, lk 123682) (edaspidi „TRLC“).

Seaduse 16/2022 preambulis on märgitud:

„[…]

[…] Kui maksejõuetu võlgnik on füüsiline isik, on maksejõuetusmenetluse eesmärk teha kindlaks heas usus tegutsevad võlgnikud ja pakkuda neile osalist võlgadest vabastamist, võimaldades neil seega saada teine võimalus ja vältida nende pöördumist varimajandusse või tõrjumist ühiskonna äärealadele.

[…]

[Saneerimise ja maksejõuetuse d]irektiiv paneb liikmesriikidele kohustuse luua uue võimaluse mehhanism, vältimaks võlgnike püüet asuda ümber teistesse riikidesse, kus sellised mehhanismid juba ette nähtud on, ning sellega kaasnevaid kulusid nii võlgnikule kui ka tema võlausaldajatele. Sellekohast õigusnormide ühtlustamist peetakse samal ajal esmatähtsaks ka Euroopa ühtse turu toimimise seisukohast.

Üks kõige olulisemaid muudatusi uues regulatsioonis on see, et selle asemel, et seada võlgadest vabastamise tingimuseks teatavat liiki võla tasumine (nagu oli ette nähtud maksejõuetusseaduse konsolideeritud teksti artikli 487 lõikes 2), kehtestatakse hindamispõhine võlgadest vabastamise süsteem, mille kohaselt on igal võlgnikul – olenemata sellest, kas ta on ettevõtja või mitte, ja tingimusel, et ta vastab selle regulatsiooni aluseks olevale heausksuse nõudele – võimalik taotleda vabastamist kõikidest oma võlgadest, välja arvatud nendest, millest erandkorras ja nende erilise laadi tõttu ei peeta õiguslikult võimalikuks vabastada. Sellega jäetakse alles Hispaania seadusandja poolt juba 2015. aastal kehtestatud võimalus kohaldada võlgade vabastamist iga heauskse füüsilise isiku puhul, olenemata sellest, kas tegemist on ettevõtjaga või mitte.

[…]

Võlgadest vabastamise alustalaks jääb võlgniku heausksus. Vastavalt rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustele piiritletakse heausksus normatiivselt, viidates teatavatele objektiivsetele käitumisviisidele, mis on ammendavalt loetletud (suletud loetelu) ning mille puhul ei kasutata ebamääraseid või ebapiisavalt täpseid määratlusi või võimatu tõendamiskoormise panemist võlgnikule. […]

[…]

Võlgadest vabastamine hõlmab kõiki pankrotimenetluses esitatud nõuetest ja massinõuetest tulenevaid võlgu. Erandid on teatavatel juhtudel põhjendatavad nõuete rahuldamise erilise olulisusega õigusriigi põhimõttest lähtuva õiglase ja solidaarse ühiskonna seisukohast (nt elatisvõlad, avalik-õiguslikest nõuetest tulenevad võlad, süüteo toimepanemisest tulenevad võlad või ka deliktivastutusest tulenevad võlad). Nii kehtestatakse avalik-õiguslikest võlgadest vabastamise suhtes teatavad piirangud ning neist vabastamine saab toimuda vaid esmakordsel, mitte aga hilisemal võlgadest vabastamisel. Muudel juhtudel on erand põhjendatud sünergia või negatiivse välismõjuga, mille tulemusel võidakse vabastada teatavat liiki võlgadest: vabastamine võlgadest, mis tulenevad kohustusest tasuda võlgadest vabastamise menetluse kulud, võib pärssida teatud kolmandate isikute tahet teha sel eesmärgil võlgnikuga koostööd (näiteks advokaadid), mis takistab pankrotivõlgnikul tutvuda oma toimikuga. Samamoodi õõnestaks tagatisega võlgadest vabastamine täiesti alusetult üht krediidi kättesaadavuse olulist elementi – võlausaldaja on usaldusväärse tagatisega kaitstud võlgniku maksejõuetuse või kohustuste täitmata jätmise eest – ja seeläbi kaasaegse majanduse sujuvat toimimist. Lõpuks on kohtul erandkorras õigus jätta teatavatest võlgadest täielikult või osaliselt vabastamata, kui see on vajalik võlausaldaja maksejõuetuse vältimiseks.

[…]“.

TRLC artiklis 486 on sätestatud:

„Füüsilisest isikust võlgnik, olenemata sellest, kas ta on ettevõtja või mitte, võib taotleda tasumata võlgadest vabastamist käesolevas seaduses sätestatud korras ja tingimustel ning tingimusel, et ta on heauskne võlgnik:

1°	[e]sitades makseplaani ilma vara eelneva realiseerimiseta vastavalt allpool 3. jao lõikes 1 sätestatud võlgadest vabastamise korrale või

2°	[v]ara realiseerimisega, millisel juhul kohaldatakse võlgadest vabastamise suhtes allpool 3. jao lõikes 2 sätestatud korda, kui maksejõuetusmenetluse lõpetamise põhjuseks on vara realiseerimise etapi lõppemine või vara ebapiisavus esitatud massinõuete rahuldamiseks.“

TRLC artikkel 487 on sõnastatud järgmiselt:

„1. Võlgnikku, kes on ühes järgmistest olukordadest, ei ole võimalik tasumata võlgadest vabastada:

1°

Kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on talle lõpliku kohtuotsusega mõistetud vangistus – seda ka juhul kui karistuse kandmine on tingimisi peatatud või asendatud – järgmiste kuritegude toimepanemise eest: vara ja sotsiaal-majandusliku korra vastane kuritegu, dokumentide võltsimine, riigikassa ja sotsiaalkindlustuse vastane või töötajate õiguste rikkumisega seotud kuritegu, tingimusel et kuriteo eest mõistetava karistuse ülemmäär on kolm aastat või rohkem, välja arvatud juhul, kui võlgadest vabastamise taotluse esitamise kuupäevaks on kriminaalvastutus lõppenud ja kuriteost tulenevad rahalised kohustused on täidetud.

2°

Kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on teda karistatud lõpliku haldusaktiga väga raske maksuõigusalase süüteo eest, sotsiaalkindlustuse või sotsiaalse korraga seotud rikkumise eest või tema suhtes on samal ajavahemikul tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlev lõplik otsus, välja arvatud juhul, kui ta on võlgadest vabastamise taotluse esitamise kuupäevaks oma kohustused täielikult täitnud.

Raskete rikkumiste korral võivad võlgnikud, keda on [AEAT] karistanud rahatrahviga, mille summa on suurem kui 50% artikli 489 lõike 1 punkti 5 kohaselt võlgadest vabastamisel kõne alla tulevast summast, taotleda võlgadest vabastamist üksnes juhul, kui nad on sellise taotluse esitamise kuupäevaks oma kohustused täielikult täitnud.

3°	Kui maksejõuetus tunnistatakse süüliselt põhjustatuks. Kui aga maksejõuetust peetakse süüliselt põhjustatuks üksnes seetõttu, et võlgnik ei täitnud kohustust taotleda maksejõuetuks tunnistamist õigel ajal, võib kohus arvesse võtta viivituse asjaolusid.

4°

Kui kümne aasta jooksul enne võlgadest vabastamise taotluse esitamist on kohtuotsuses, milles tuvastatakse kolmanda isiku maksejõuetuse süüline põhjustamine, isik tunnistatud puudutatud isikuks, välja arvatud juhul, kui ta on võlgadest vabastamise taotluse esitamise kuupäevaks oma kohustused täielikult täitnud.

[…]

2. Eelmise lõike punktides 3 ja 4 nimetatud juhtudel, kui kvalifikatsioon ei ole veel lõplik, peatab kohus võlgadest vabastamise otsuse tegemise, kuni kvalifikatsioon on lõplik. […]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

VT ja tema abikaasa UP olid BLANCO Y NARANJA SLi ja MALVA Y NARANJA SLi juhatuse liikmed. Mõlema äriühingu suhtes algatati pankrotimenetlus, mille tulemusel tunnistati nad maksejõuetuks, ning otsustati, et need maksejõuetused tuleb kvalifitseerida „süüliselt põhjustatuks“. Mõlemas menetluses on VT ja UP nende äriühingute solidaarvastutusega juhatuse liikmetena määratletud sellest kvalifikatsioonist „puudutatud isikuteks“ ning neilt võeti ära õigus hallata teise isiku vara ja esindada mis tahes isikut teatava ajavahemiku jooksul (ühes menetluses viis aastat ja teises seitse aastat). Lisaks jäid nad ilma kõigist õigustest, mis neil olid nende äriühingute pankrotivõlausaldajatena või pankrotivarale. Peale selle mõisteti neilt koos ja solidaarselt välja mõlema eelnimetatud äriühingu vara puudujääk, täpsemalt 169085,24 eurot ja 62035,91 eurot ning kohtukulud.

Kuna VT‑l oli raskusi nende summade tasumisega, algatas ta Cámara Oficial de Comercio, Industria y Navegación de Gijónis (Gijóni kaubandus‑, tööstus- ja navigatsioonikoda, Hispaania) menetluse kohtuvälise maksekokkuleppe saavutamiseks. Kuna selle menetluse tulemusel kokkulepet ei sõlmitud, esitas VT enda maksejõuetuks tunnistamise taotluse Juzgado de lo Mercantil no 3 de Oviedo, con sede en Gijónile (Oviedo kaubanduskohus nr 3, Gijóni kohtumaja, Hispaania), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

12	See kohus kuulutas 8. veebruari 2021. aasta kohtumäärusega VT isiklikult maksejõuetuks ja kvalifitseeris maksejõuetuse „ettenägematutest asjaoludest tingituks“.

VT esitas 2. veebruaril 2023 tema suhtes algatatud maksejõuetusmenetluses võlgadest vabastamise menetluse algatamise taotluse. AEAT esitas taotlusele vastuväite, leides, et asjaomase maksejõuetuse puhul kuulub kohaldamisele TRLC artikli 487 lõike 1 punktis 4 ette nähtud erand, ning tuletades meelde, et VT tunnistati käesoleva kohtuotsuse punktis 10 nimetatud maksejõuetusmenetlustes „puudutatud isikuks“, et asjaomaste äriühingute maksejõuetus kvalifitseeriti „süüliselt põhjustatuks“ ja et VT ei ole oma kohustusi täielikult täitnud.

VT väitis omalt poolt kõigepealt, et ta on „enda võlausaldajate“ suhtes heauskne võlgnik ning et asjaolu, et ta on käendajana tunnistatud „puudutatud isikuks“ nende juriidiliste isikute maksejõuetusmenetluses, milles ta oli solidaarvastutusega juhatuse liige, ei piira tema õigust võlgadest vabastamisele tema võlausaldajate ees. Seejärel märkis ta, et TRLC artikli 487 lõike 1 punktis 4 ette nähtud erand on osas, milles see kehtestab objektiivse, kaalutlusõiguseta vastutuse, vastuolus saneerimise ja maksejõuetuse direktiiviga kehtestatud süsteemiga, mis nõuab võlgnikuga seotud subjektiivsete asjaolude arvessevõtmist, et teha kindlaks, kas viimane on olnud ebaaus.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et selle direktiivi artikli 23 lõikes 1 on silmas peetud olukorda, kus maksejõuetu ettevõtja tegutseb võlausaldajate suhtes ebaausalt või pahauskselt. Siiski ei ole võimalik selgelt kindlaks teha, kas see säte hõlmab niisugust olukorda, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus võlgnikku kui solidaarvastutusega juhatuse liiget peeti kolmanda isiku võlausaldajate ees solidaarselt vastutavaks. Seega tekib küsimus, kas erand, mis käsitleb võimalust vabastada võlgnik võlgadest tema enda võlausaldajate ees, on kohaldatav kolmanda isiku võlausaldajate suhtes ja kas selline kohaldamine on kooskõlas mõistega „võlausaldaja“ selle sätte tähenduses.

Teiseks leiab see kohus, et TRLC artikli 487 lõike 1 punktis 4 ette nähtud erand takistab VT‑l kasutada menetlust, mis võib viia tema täieliku vabastamiseni võlgadest tema enda võlausaldajate ees. Sel kohtul on küsimus, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artiklit 20, mis kohustab liikmesriike nägema ette menetluse, mille läbi võidakse võlgnik võlgadest täielikult vabastada, tuleb tõlgendada nii, et niisugune säte on selle artikliga vastuolus.

Kolmandaks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivis, eelkõige selle artikli 20 lõikes 2, on nõutud, et kehtestatud võlgadest täieliku vabastamise kord võtaks arvesse võlgniku olukorraga seotud subjektiivseid asjaolusid, st tema individuaalset olukorda, või kas liikmesriikidel on võimalus säilitada või vastu võtta selline säte nagu TRLC artikli 487 lõike 1 punkt 4, milles on ette nähtud puhtobjektiivsed kriteeriumid ja mis ei võta seda olukorda arvesse.

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil no 3 de Oviedo, con sede en Gijón (Oviedo kaubanduskohus nr 3, Gijóni kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [saneerimise ja maksejõuetuse] direktiivi artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus [niisugune riigisisene õigusnorm nagu TRLC] artikli 487 lõike 1 punkt 4, kuna [selles sisalduv] võlgniku „ebaausa või pahauskse tegutsemise“ mõiste hõlmab võlgniku tegutsemist kolmandate isikute võlausaldajate suhtes, kes ei kuulu võlgniku enda kui füüsilise isiku maksujõuetusmenetluse võlausaldajate nimekirja?

2.	Kas [TRLC] artikli 487 lõike 1 punkt 4 on kooskõlas [saneerimise ja maksejõuetuse] direktiivi artikliga 20, arvestades, et selles nähakse ette uue võimaluse menetlusest erand, mis piirab täielikku võlgadest vabastamist?

Kas [TRLC] artikli 487 lõike 1 punkt 4 on kooskõlas [saneerimise ja maksejõuetuse] direktiivi artikli 20 lõikega 2 ja põhjendusega 79, arvestades, et riigisiseses õigusnormis ei käsitleta võlgniku konkreetset olukorda ja selles on sätestatud objektiivne erand, mistõttu Hispaania kohtutel ei ole võimalik hinnata uue võimaluse menetlust kasutava võlgnikuga seonduvaid subjektiivseid asjaolusid?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis välistab võimaluse kohaldada võlgadest vabastamist, kui võlgnik tegutses kolmanda isiku võlausaldajate suhtes ebaausalt või pahauskselt ning ta on tunnistatud kõnealuse kolmanda isiku maksejõuetuse, mis põhjustati süüliselt, kohtulikul väljakuulutamisel „puudutatud isikuks“.

See küsimus tuleneb asjaolust, et TRLC artikli 487 lõike 1 punktis 4 on sisuliselt ette nähtud, et võlgniku, kes on tunnistatud kümne aasta jooksul enne võlgadest vabastamise taotluse esitamist kohtuotsuses, milles tuvastatakse kolmanda isiku maksejõuetuse „süüline põhjustamine“, puudutatud isikuks, võib selliselt võlgadest vabastada üksnes tingimusel, et ta on taotluse esitamise kuupäevaks oma kohustused, mille eest ta vastutab, täielikult täitnud.

Sellegipoolest tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus VR Bank Ravensburg-Weingarten, C‑536/22, EU:C:2024:234, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

Esiteks olgu saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 1 sõnastuse kohta märgitud, et vastavalt sellele jätavad liikmesriigid kehtima või kehtestavad sätted, millega keeldutakse võlgadest vabastamisest, seda piiratakse või võlgadest vabastamine tühistatakse või millega nähakse ette pikemad täieliku võlgadest vabastamise perioodid või pikemad äritegevuse keelu perioodid, kui maksejõuetu ettevõtja on tegutsenud ebaausalt või pahauskselt „võlausaldajate […] suhtes […] võlgadesse sattumise ajal, maksejõuetusmenetluse jooksul või võla tasumise ajal“.

See säte sisaldab kaudset ajalist osutust hetkele, mil võlgnik peab olema tegutsenud ebaausalt või pahauskselt, nimelt „võlgadesse sattumise ajal“, „maksejõuetusmenetluse jooksul“ või „võla tasumise ajal“, mis võimaldab asuda seisukohale, et selles sättes nimetatud „võlausaldajad“ on need, keda saab kindlaks teha kas hetkel, kui võlgnik sattus võlgadesse, või maksejõuetusmenetluse jooksul või võla tasumise ajal. Nagu Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, võib seda ajalist osutust mõista nii, et see toetab saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 1 niisugust tõlgendust, mille kohaselt peetakse mõiste „võlausaldajad“ all silmas üksnes neid võlausaldajaid, kellele võlgnik on otseselt ja isiklikult võlgu, st „omaenda“ võlausaldajad, ja mitte neid, kes alguses olid kolmanda isiku võlausaldajad ja kes muutusid võlgniku võlausaldajateks alles selle kohtuotsuse tagajärjel, millega võlgnik tunnistati „puudutatud isikuks“ ja mis käsitles selle kolmanda isiku maksejõuetust, mis põhjustati süüliselt.

Ent kuna sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, teab isik, kes tegutseb niisuguse äriühingu juhatuse liikmena, mille maksejõuetus kvalifitseeriti „süüliselt põhjustatuks“, et kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt võib teda tunnistada „puudutatud isikuks“ nende riigisiseste õigusnormide tähenduses ja seega võib ta muutuda selle äriühingu võlausaldajate võlgnikuks, siis ei saa see isik mõistlikult väita, et ta ei olnud teadlik sellest, et võlausaldajad, keda ta soovib selle äriühinguga siduda, on potentsiaalselt tema enda võlausaldajad. Järelikult tuleb niisugusel juhul selle isiku ebaausat või pahauskset tegutsemist sama äriühingu võlausaldajate ja seega tema enda potentsiaalsete isiklike võlausaldajate suhtes pidada samaväärseks ebaausa või pahauskse tegutsemisega tema enda võlausaldajate suhtes.

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 1 sellist tõlgendust toetab tõik, et sätte prantsuskeelses versioonis on kasutatud mõistet „võlausaldajad“, mitte „tema enda võlausaldajad“. Kui liidu seadusandja oleks tahtnud piirata selles sättes nimetatud võlausaldajate ringi võlgniku enda võlausaldajatega, oleks ta saanud seda hõlpsasti teha, kasutades omastavat asesõna „tema“.

Olgu märgitud, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 1 muud keeleversioonid peale prantsuskeelse – eelkõige saksakeelne (gegenüber den Gläubigern), ingliskeelne (towards creditors), taanikeelne (for kreditorer), hispaaniakeelne (respecto a los acreedores), ungarikeelne (a hitelezőkkel […] szemben), itaaliakeelne (nei confronti dei creditori), portugalikeelne (para com os credores), rumeeniakeelne (față de creditori) ja rootsikeelne (gentemot borgenärerna) versioon – kinnitavad, et seadusandja ei ole seda omastavat asesõna kasutanud.

Teiseks tuleb saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 1 konteksti kohta märkida, et see säte on esimene nendest sätetest, mis näevad ette erandid direktiivi artiklis 20 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt peab olema võimalik kasutada menetlust, mis võib viia täieliku võlgadest vabastamiseni, ning seega tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt.

Siiski – nagu nähtub eeskätt saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi tšehhi‑, taani‑, saksa‑, inglis‑, iiri‑, prantsus‑, horvaadi‑, itaalia‑, läti‑, hollandi‑, portugali‑, rumeenia‑, slovaki‑, sloveeni‑, soome- ja rootsikeelsest versioonist –, erinevalt artikli 23 lõigetest 2, 3 ja 4, milles on kasutatud sisuliselt prantsuse sõnale peuvent võrdväärseid sõnu – vastavalt mohou, kan, können, may, féadfaidh, mogu, possono, var, kunnen, podem, pot, môžu, lahko, voivat ja får – ning antud niisiis liikmesriikidele teatav kaalutlusõigus selleks, et vastavalt „jätta kehtima või kehtestada“ teatavad erandid sellest põhimõttest, „ette näha“ pikemaid võlgadest vabastamise perioode ja „võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi“, ei ole sama artikli lõikes 1 kasutatud neis keeleversioonides sarnast sõna ja on kehtestatud liikmesriikidele kohustus võtta vastu niisugune erand, nähes ette, et liikmesriigid „jätavad […] kehtima või kehtestavad“ muu hulgas sätted, millega keeldutakse võlgadest vabastamisest, seda piiratakse või millega nähakse ette pikemad täieliku võlgadest vabastamise perioodid või pikemad äritegevuse keelu perioodid, kui maksejõuetu võlgnik on tegutsenud ebaausalt või pahauskselt. Seda tõdemust ei sea kahtluse alla asjaolu, et kõnealuse direktiivi artikli 23 lõike 1 hispaaniakeelses versioonis on kasutatud sõna podrán („võiksid“), sest õigusakti ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa olla selle akti tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees (vt selle kohta 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

Kuna aga liidu seadusandja on otsustanud kohustada liikmesriike jätma see erand kõnealusest põhimõttest kehtima või seda kehtestama ega ole niisugusel puhul piirdunud neile kaalutlusõiguse andmisega, siis tuleb saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 1 tõlgendada viisil, mis võimaldab nii palju kui võimalik takistada seda, et võlgnikud, kes on tegutsenud võlausaldajate või muude sidusrühmade suhtes ebaausalt või pahauskselt, võiksid saada kasu võlgadest vabastamisest.

30	Järelikult kinnitab artikli 23 lõike 1 kontekstipõhine tõlgendus käesoleva kohtuotsuse punktides 24 ja 25 esitatud grammatilist tõlgendust.

Mis puudutab kolmandaks saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 1 eesmärki, siis nähtub selle direktiivi põhjendusest 78, et liidu seadusandja soovis kehtestada erandi võlgadest vabastamise võimaluse kasutamise suhtes, „kui võlgnik on ebaaus või tegutsenud halvas usus“, piiramata selles põhjenduses täiendavalt nende võlausaldajate ringi, kelle suhtes võlgnik oleks tegutsenud ebaausalt või pahauskselt.

Liidu seadusandja on konkreetsemalt nende asjaoludega seoses, mida tuleb arvesse võtta, et teha kindlaks, kas võlgnik on olnud ebaaus, viidanud direktiivi põhjenduses 79 sellistele asjaoludele nagu „võlgade laad ja ulatus; võla tekkimise aeg; füüsilisest isikust ettevõtja püüded võlga tasuda ja täita õiguslikult siduvaid kohustusi, sealhulgas tegevusloa saamise nõuded ja nõuetekohane raamatupidamine; füüsilisest isikust ettevõtja tegevus võlausaldajate takistamiseks õiguskaitsevahendite kasutamisel; maksejõuetuse tõenäolisuse ajal nende kohustuste täitmine, mis on pandud füüsilisest isikust ettevõtjatele, kes on juriidilise isiku juhid, ning liidu ja liikmesriigi konkurentsi- ja tööõiguse järgimine“.

Ühelt poolt tuleb tõdeda, et see loetelu – mis ei ole ammendav, sest selle alguses on kasutatud sõna „nagu“ – ei sisalda ühtegi viidet sellele, et nende võlausaldajate ringi, kelle suhtes võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt, oleks mingilgi viisil piiratud, ning see ei hõlma isikuid, kes olid alguses kolmanda isiku võlausaldajad ja kellest said selle võlgniku võlausaldajad kolmanda isiku maksejõuetuse tõttu, mis oli põhjustatud süüliselt. Teiselt poolt hõlmavad niisugusel moel loetletud asjaolud, eelkõige need, mis käivad „võlgade laadi ja ulatuse“, „võla tekkimise aja“ ja „[võlgniku] tegevuse [kohta] võlausaldajate takistamiseks õiguskaitsevahendite kasutamisel“, väga erinevaid olukordi ning need on sõnastatud nii, et need võimaldavad asuda seisukohale, et liidu seadusandja soovis hõlmata võlgniku käitumist nii omaenda võlausaldajate suhtes kui ka niisuguse kolmanda isiku võlausaldajate suhtes nagu äriühing, mille juhatuse liige see võlgnik oli.

Seega, arvestades sel viisil esile toodud eesmärki, ei saa saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 1 tõlgendada nii, et isik, kes on tunnistatud vastutavaks äriühingu süüliselt põhjustatud maksejõuetuse eest, võiks vabaneda solidaarvastutusest, mis tal on riigisisese õiguse alusel selle äriühingu võlausaldajate ees, taotledes isikliku maksejõuetusmenetluse algatamist ja selle raames täielikku võlgadest vabastamist.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis välistab võimaluse kohaldada võlgadest vabastamist, kui võlgnik tegutses kolmanda isiku võlausaldajate suhtes ebaausalt või pahauskselt ning ta on tunnistatud kõnealuse kolmanda isiku maksejõuetuse, mis põhjustati süüliselt, kohtulikul väljakuulutamisel „puudutatud isikuks“.

Teine ja kolmas küsimus

Kolmanda küsimuse vastuvõetavus

Hispaania valitsus väidab sisuliselt, et kolmas küsimus põhineb eeldusel, et TRLC ei võimalda Hispaania ametiasutustel ega kohtutel anda subjektiivset hinnangut tasumata võlgadest vabastamist taotleva isiku käitumisele. See eeldus on Hispaania valitsuse arvates aga väär. Seetõttu ei olevat nimetatud küsimus põhikohtuasja lahendamisel asjakohane ja tuleb järelikult tunnistada vastuvõetamatuks.

Siinkohal väärib meeldetuletamist, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de Madrid jt, C‑59/22, C‑110/22 ja C‑159/22, EU:C:2024:149, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de Madrid jt, C‑59/22, C‑110/22 ja C‑159/22, EU:C:2024:149, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

39	Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et ei ole ilmne, et liidu õigusnormidel, mille tõlgendamist kolmandas küsimuses palutakse, puudub igasugune seos põhikohtuasja esemega või et selles küsimuses tõstatatud probleem ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane.

Ehkki on tõsi – nagu märkis Hispaania valitsus –, et eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et TRLC artikli 487 lõike 1 punkt 4 näeb võlgadest vabastamise menetlusest ette erandi, mis põhineb üksnes objektiivsetel asjaoludel ja mis ei võimalda Hispaania kohtutel hinnata seda menetlust kasutava võlgniku olukorraga seotud subjektiivseid asjaolusid, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt siiski üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust. Järelikult peab Euroopa Kohus enda ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse raames arvesse võtma eelotsuse küsimuste õiguslikku konteksti, nii nagu eelotsusetaotluses on seda kirjeldatud (14. novembri 2024. aasta kohtuotsus S. (kohtukoosseisus muudatuste tegemine), C‑197/23, EU:C:2024:956, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

41	Teiseks esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsusetaotluses kogu vajaliku teabe, et Euroopa Kohus saaks anda kolmandale küsimusele tarviliku vastuse.

42	Järelikult on see küsimus vastuvõetav.

Sisulised küsimused

Teise ja kolmanda küsimuse kohta, mida tuleb käsitleda koos, tuleb märkida, et kuna nende küsimuste lähtepunktiks on niisuguse riigisisese erandi analüüs, mis teatud tingimustel välistab üldiselt kohaldatava korra rakendamise, tuleb neid mõista nii, et nendega palutakse sisuliselt tõlgendada saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 2. See säte näeb nimelt teatud tingimustel ette liikmesriikide võimaluse jätta kehtima või kehtestada erandit ette nägevad sätted, millega keelatakse võlgadest vabastamine või piiratakse võlgadest vabastamise õiguse kasutamist, võlgadest vabastamine tühistatakse või nähakse ette täieliku võlgadest vabastamise või äritegevuse keelu pikemad perioodid. Need küsimused ei saa viidata selle direktiivi artiklile 20, mis kujutab endast põhimõttelist sätet, mis kohustab liikmesriike tagama, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad saaksid kasutada menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest – kooskõlas kõnealuse direktiiviga – täielikult vabastada.

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on põhimõttest – et peab olema õigus algatada menetlus, mille tulemusena võib kohaldada võlgadest vabastamist – ette nähtud niisugune erand, mida ei ole selles sättes ette nähtud, ja mis välistavad selle võlgadest vabastamise võimaluse, kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on võlgnik tunnistatud „puudutatud isikuks“ kohtuotsuses, milles kvalifitseeriti kolmanda isiku maksejõuetus „süüliselt põhjustatuks“, välja arvatud juhul, kui ta on taotluse esitamise kuupäevaks täitnud kõik oma kohustused, mille eest ta vastutab, ilma et liikmesriigi kohtud peaksid subjektiivselt hindama, kas võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt.

Mis puudutab esimeses järjekorras küsimust, kas artikli 23 lõikega 2 on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis välistab võimaluse kasutada võlgadest vabastamise menetlust muudel kui selles sättes loetletud asjaoludel, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et seda tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv juhtude loetelu ei ole ammendav ja et liikmesriikidel on kaalutlusruum, mis võimaldab neil vastu võtta sätteid, millega keelatakse võlgadest vabastamine või piiratakse võlgadest vabastamise õiguse kasutamist, võlgadest vabastamine tühistatakse või nähakse ette täieliku võlgadest vabastamise või äritegevuse keelu pikemad perioodid muudel kui selles sättes loetletud juhtudel, kui need on selgelt määratud ja sellised erandid on nõuetekohaselt põhjendatud – nagu nähtub selle sätte sõnastusest (7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 28).

Tingimuste kohta, mis peavad olema täidetud liikmesriikidele antud võimaluse kasutamiseks – nimelt et liikmesriikide kehtestatud erandid peavad puudutama „teatavaid selgelt määratud juhtusid“ ja olema „nõuetekohaselt põhjendatud“ –, on Euroopa Kohus tõdenud, et kui liikmesriigi seadusandja võtab vastu selliseid erandeid ettenägevad õigusnormid, peavad nende erandite põhjused tulenema riigisisesest õigusest või menetlusest, mille tulemusel need erandid tehti, ning need põhjendused peavad teenima õiguspärast avalikku huvi (7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ühelt poolt võimaldavad nii saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendus 78, milles on viidatud eranditele, mis on „liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud“, kui ka selle direktiivi põhjendus 81, milles osutatakse „liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud“ põhjusele, asuda seisukohale, et liidu seadusandja hinnangul piisab sellest, kui järgitakse eri riikide riigisiseses õiguses selleks ette nähtud korda (7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 32).

Teiselt poolt leidis Euroopa Kohus kohtuasjas, milles oli kõne all põhikohtuasjas käsitletavaga sarnane säte, nimelt TRLC artikli 487 lõike 1 punkt 2, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikega 2 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad võimaluse võlgadest vabastada teatavatel selgelt määratud juhtudel, näiteks sellisel juhul, kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on võlgnikku karistatud lõpliku haldusaktiga väga raske maksuõigusalase süüteo eest, sotsiaalkindlustuse või sotsiaalse korraga seotud rikkumise eest või tema suhtes on samal ajavahemikul tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlev lõplik otsus, välja arvatud juhul, kui võlgnik on selle taotluse esitamise kuupäevaks oma maksu- ja sotsiaalkindlustuskohustused täielikult täitnud, tingimusel et riigisisesest õigusest tuleneb, et nimetatud välistamine on põhjendatud õiguspärase avaliku huviga, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus (vt selle kohta 7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 47).

Samale järeldusele tuleb jõuda niisuguse riigisisese sätte puhul nagu TRLC artikli 487 lõike 1 punkt 4, milles on ette nähtud, et võlgnikku, kes on kümne aasta jooksul enne võlgadest vabastamise taotluse esitamist tunnistatud kohtuotsuses, milles tuvastatakse kolmanda isiku maksejõuetuse „süüline põhjustamine“, puudutatud isikuks, võib võlgadest vabastada üksnes tingimusel, et ta on selle taotluse esitamise kuupäevaks täitnud kõik oma kohustused, mille eest ta vastutab.

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 7, on Hispaania seadusandja käesoleval juhul esitanud seaduse 16/2022, mille eesmärk on tagada saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi ülevõtmine Hispaania õigusesse, preambulis põhjused, miks ta kehtestas võlgadest vabastamise suhtes erandid. Esiteks märgib seadusandja seal muu hulgas, et „[v]õlgadest vabastamise alustalaks jääb võlgniku heausksus“ ja et „[heausksus] piiritletakse […] normatiivselt, viidates teatavatele objektiivsetele käitumisviisidele, mis on ammendavalt loetletud (suletud loetelu) ning mille puhul ei kasutata ebamääraseid või ebapiisavalt täpseid määratlusi või võimatu tõendamiskoormise panemist võlgnikule“.

Teiseks nähtub sellest preambulist, et Hispaania seadusandja pidas vajalikuks kehtestada erandid põhimõttest, mille kohaselt on võlgnikul, kes vastab heausksuse nõudele, võimalik taotleda vabastamist kõikidest oma võlgadest, ja nimelt nende võlgade puhul, millest „erandkorras ja nende erilise laadi tõttu ei peeta õiguslikult võimalikuks vabastada“. Need erandid on eelkõige põhjendatud „nõuete rahuldamise erilise olulisusega õigusriigi põhimõttest lähtuva õiglase ja solidaarse ühiskonna seisukohast“ või „sünergia või negatiivse välismõjuga, mille tulemusel võidakse vabastada teatavat liiki võlgadest“.

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata esiteks, kas need põhjused kujutavad endast õiguspärase avaliku huviga seotud põhjuseid, ja teiseks, kas riigisisestest õigusnormidest tuleneb, et need põhjused õigustavad võlgadest vabastamise välistamist selgelt määratud juhtudel, nagu on sätestatud TRLC artikli 487 lõike 1 punktis 4.

Teises järjekorras tuleb seoses küsimusega – kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad võimaluse kohaldada võlgadest vabastamist selgelt määratletud asjaoludel ja ilma et liikmesriigi kohtud peaksid subjektiivselt hindama, kas võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt – sedastada, et kuigi selles sättes on otsesõnu nimetatud maksejõuetuid ettevõtjaid, kes on tegutsenud „ebaausalt või pahauskselt“, puudub niisugune osutus artikli lõikes 2. Nimelt piirdub selle direktiivi artikli 23 lõige 2 sätestamisega, et liikmesriigid võivad jätta kehtima või kehtestada sätted, millega keelatakse võlgadest vabastamine või piiratakse võlgadest vabastamise õiguse kasutamist, võlgadest vabastamine tühistatakse või nähakse ette täieliku võlgadest vabastamise või äritegevuse keelu pikemad perioodid „teatavatel selgelt määratud juhtudel ja kui sellised erandid on nõuetekohaselt põhjendatud“, nõudmata seejuures, et asjaomased ettevõtjad oleksid tegutsenud „ebaausalt“ või „pahauskselt“ (7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 41).

Nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, ei iseloomusta nimetatud artikli 23 lõikes 2 näitena toodud juhtusid, mille puhul võib ette näha erandid võlgadest vabastamisest, asjaomaste ettevõtjate „ebaausus“ või „pahausksus“ ning need juhud vastavad sisuliselt nendele, mida on kirjeldatud saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendustes 79 ja 80, ning ka nendest põhjendustest ei nähtu, et liidu seadusandja oleks soovinud piirata artikli 23 lõikes 2 nimetatud „selgelt määratud juht[e]“ selliste juhtudega, mil asjaomased ettevõtjad tegutsesid ebaausalt või pahauskselt (7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punktid 42 ja 43).

Kuna saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikega 2 ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad võimaluse võlgadest vabastada selgelt määratud juhtudel, mil võlgnik ei ole tegutsenud ebaausalt või pahauskselt (vt selle kohta 7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 44), tuleb asuda seisukohale, et selle sättega ei ole vastuolus ka riigisisesed õigusnormid, mis välistavad võimaluse kohaldada võlgadest vabastamist niisugustel juhtudel ja ilma et liikmesriigi kohtud peaksid subjektiivselt hindama, kas võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt.

Sellest järeldub, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on õigus kehtestada riigisiseseid õigusnorme, mis välistavad võimaluse kasutada võlgadest vabastamise menetlust olukordades, mida ei iseloomusta võlgniku ebaaus või pahauskne käitumine, ilma et liikmesriigi kohus peaks subjektiivselt hindama, kas võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt.

Liidu seadusandja on siiski sõnaselgelt seadnud selle õiguse kasutamise tingimuseks, et käsitletavas sättes ette nähtud erandeid saab kasutada „teatavatel selgelt määratud juhtudel“ ja kui need on „nõuetekohaselt põhjendatud“. Sellest järeldub, nagu on üle korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 46, et kui liikmesriigi seadusandja võtab vastu niisuguseid erandeid ettenägevad õigusnormid, peavad nende erandite põhjused tulenema riigisisesest õigusest või menetlusest, mille tulemusel need erandid tehti, ning need põhjused peavad teenima õiguspärast avalikku huvi. Riigisisene õigus peab seega võimaldama kindlaks teha õiguspärase avaliku huvi põhjuse, mis õigustab neil täpselt määratud juhtudel võlgadest vabastamise välistamist.

Seega ei ole saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikega 2 vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis välistavad võimaluse võlgadest vabastada teatavatel selgelt määratud juhtudel, nagu sellisel juhul, kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on võlgniku suhtes tehtud tuletatud maksekohustusi käsitlev lõplik otsus, välja arvatud juhul, kui võlgnik on selle taotluse esitamise kuupäevaks oma maksu- ja sotsiaalkindlustuskohustused täielikult täitnud, tingimusel et riigisisesest õigusest tuleneb, et nimetatud välistamine on põhjendatud õiguspärase avaliku huviga, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus (7. novembri 2024. aasta kohtuotsus Corván ja Bacigán, C‑289/23 ja C‑305/23, EU:C:2024:934, punkt 47).

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on põhimõttest – et peab olema õigus algatada menetlus, mille tulemusena võib kohaldada võlgadest vabastamist – ette nähtud niisugune erand, mida ei ole selles sättes ette nähtud, ja mis välistavad selle võlgadest vabastamise võimaluse, kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on võlgnik tunnistatud „puudutatud isikuks“ kohtuotsuses, milles kvalifitseeriti kolmanda isiku maksejõuetus „süüliselt põhjustatuks“, välja arvatud juhul, kui ta on taotluse esitamise kuupäevaks täitnud kõik oma kohustused, mille eest ta vastutab, ilma et liikmesriigi kohtud peaksid subjektiivselt hindama, kas võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt.

Kohtukulud

60	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv), artikli 23 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis välistab võimaluse kohaldada võlgadest vabastamist, kui võlgnik tegutses kolmanda isiku võlausaldajate suhtes ebaausalt või pahauskselt ning ta on tunnistatud kõnealuse kolmanda isiku maksejõuetuse, mis põhjustati süüliselt, kohtulikul väljakuulutamisel „puudutatud isikuks“.

Direktiivi 2019/1023 artikli 23 lõiget 2

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on põhimõttest – et peab olema õigus algatada menetlus, mille tulemusena võib kohaldada võlgadest vabastamist – ette nähtud niisugune erand, mida ei ole selles sättes ette nähtud, ja mis välistavad selle võlgadest vabastamise võimaluse, kui võlgadest vabastamise taotluse esitamisele eelneva kümne aasta jooksul on võlgnik tunnistatud „puudutatud isikuks“ kohtuotsuses, milles kvalifitseeriti kolmanda isiku maksejõuetus „süüliselt põhjustatuks“, välja arvatud juhul, kui ta on taotluse esitamise kuupäevaks täitnud kõik oma kohustused, mille eest ta vastutab, ilma et liikmesriigi kohtud peaksid subjektiivselt hindama, kas võlgnik tegutses ebaausalt või pahauskselt.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.

( i ) Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

Üles

Valige katsefunktsioonid, mida soovite proovida