1.

Millised erinõuded on liidu õiguses kehtestatud liikmesriikide asutustele, kes viivad läbi kriminaalmenetlust, millesse on kaasatud haavatavad isikud? Just see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu 15 küsimuse ühisosa.

2.

Küsimused on seotud direktiiviga 2013/48, ( 2 ) mis käsitleb õigust kaitsjale, ja direktiiviga 2016/1919, ( 3 ) mis tõhustab seda õigust seeläbi, et kohustab liikmesriike tagama õigusabi. Nii direktiivi 2013/48 artiklis 13 kui ka direktiivi 2016/1919 artiklis 9 on liikmesriikidele pandud kohustus võtta arvesse haavatavate isikute erivajadusi.

3.

Arvestades et põhikohtuasja peategelasel on psüühikahäire ja ta on seega haavatav, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada saada, millised konkreetsed kohustused tekivad selles kontekstis kriminaalmenetlust läbi viivale liikmesriigi asutusele.

4.

Ehkki Euroopa Kohus on juba varem käsitlenud direktiivi 2013/48, ei ole ta seni direktiivi 2016/1919 kunagi tõlgendanud, vaid üksnes põgusalt maininud, ( 4 ) samuti on sellele viidatud käputäies kohtujuristide ettepanekutes. ( 5 )

5.

K. P. on isik, keda süüdistatakse kriminaalmenetluses esiteks 8,5 grammi kanepi ja 33,83 grammi amfetamiini valdamises ning teiseks alkoholiga sarnase mõjuga aine mõju all sõiduki juhtimises ja selles, et tema verest leiti amfetamiini. Need süüdistused said alguse järgmiselt.

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul märkasid politseinikud 21. juulil 2022 veidi enne keskööd kummalise sõidustiiliga sõidukit, kust tuli veidraid hääli. Nad astusid sõiduki juurde, mida juhtis K. P., ja sõitsid pärast temaga vestlemist minema.

7.

Mõni hetk hiljem said samad politseinikud raadio teel teavet kahe sõiduki kokkupõrke kohta ja kuna neile tundus, et K. P. sõiduk vastas ühe kokkupõrkes osalenud sõiduki kirjeldusele, pöördusid nad tagasi kohta, kus nad olid teda enne näinud. K. P. oli sõidukist väljas, tundus närviline ja kõneles kaootiliselt. Politseinikud esitasid talle küsimusi ja palusid üle anda kõik asjad, mis võivad olla keelatud.

8.

K. P. teatas, et ta ei juhtinud sõidukit, ning andis üle enda valduses olevad kilekotikesed, mis sisaldasid valget pulbrit ja rohelist kuivatatud ainet. Pärast käeraudadesse panemist ja kinnipidamist (22. juulil 2022 kell 00.05) viidi ta haiglasse, kus talt võeti vereproov võimalike narkootiliste ainete sisalduse kontrollimiseks.

9.

Pärast ainete veres sisaldumise kontrollimist ning tuvastamist, et tegemist on kanepi ja amfetamiiniga, esitati K. P-le 22. juulil 2022 kell 12.15 süüdistus ebaseaduslike ainete valdamises. Teda teavitati õigusest enda valitud kaitsjale ja võimalusest taotleda tasuta õigusabi, kui tema majanduslik olukord annab selleks alust. Samuti teavitati teda õigusest olla ära kuulatud, õigusest ütluste andmisest keelduda ja õigusest jätta küsimustele vastamata.

10.

K. P. ei loobunud õigusest kaitsjale, samuti ei taotlenud ta endale kaitsja määramist. Ülekuulamisprotokollis ei ole märget selle kohta, nagu oleks politseinik püüdnud välja selgitada, kas kahtlustatav on narkootikumide mõju all või kas ta suudab mõista ja meenutada aset leidnud sündmusi.

11.

K. P. ei tunnistanud väidetava rikkumise toimepanemist. Ta keeldus ütlusi andmast, protokolli allkirjastamast ja uurimistoimingu lõpus toimikuga tutvumast. Ülekuulamist ei salvestatud audiovisuaalselt. Kaitsja ülekuulamisel ei osalenud, samuti ei pöördunud menetlusasutus kohtu poole kaitsja määramiseks omal algatusel. K. P. vabastati kinnipidamiselt 22. juulil 2022 kell 12.31.

12.

2022. aasta augustis ja septembris küsitles politsei psühhiaatrit K. P. vaimse tervise asjus ja prokurör sai psühhiaatriahaiglast, kus ta oli ravil olnud, tema haigusloo.

13.

Pärast veretesti tulemuste avaldamist 7. augustil 2022 süüdistati K. P-d sõiduki juhtimises narkojoobes. See teave edastati K. P-le 14. oktoobril 2022, mil ta oli psühhiaatriahaigla patsient, ning seejärel kuulati ta sealsamas üle.

14.

Samamoodi nagu 22. juulil 2022 aset leidnud ülekuulamine toimus ka teine ülekuulamine ilma kaitsja osavõtuta, samuti ei taotlenud prokurör kohtult K. P-le kaitsja määramist ja ülekuulamisest ei tehtud audiovisuaalset salvestist. Ühtlasi teavitati K. P-d õigusest kaitsjale, õigusest taotleda tasuta õigusabi, kui tema majanduslik olukord annab selleks alust, õigusest olla ära kuulatud, õigusest ütluste andmisest keelduda ja õigusest jätta küsimustele vastamata. K. P. taotles võimalust tutvuda oma toimikuga ja süüdistuse esitamise põhjendustega; kogu nimetatud teave esitati tema emale kirjalikult 27. oktoobril 2022.

15.

Prokurör esitas 15. detsembril 2022 Sąd Rejonowy we Włocławkule (Włocławeki rajoonikohus, Poola) K. P. süüdistusakti. K. P. valis endale ise kaitsja.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustas 28. veebruari 2023. aasta määrusega Włocławeki rajooniprokuratuuri prokuröri täiendama uurimist K. P. ülekuulamisega kaitsja juuresolekul ja taotlema psühhiaatriaekspertidelt hinnangut K. P. vaimse seisundi kohta süütegude toimepanemise ja menetluse ajal.

17.

Prokurör esitas 3. märtsil 2023 selle määruse peale kaebuse, väites, et tõendusmaterjal ei vaja täiendamist ja juba saadud haiguslugu ei anna alust selleks, et eksperdid peaksid K. P-d hindama tema vaimse seisundi kindlakstegemiseks. 29. märtsil 2023 rahuldas Sąd Okręgowy we Włocławku (Włocławeki piirkondlik kohus) prokuröri kaebuse ja saatis asja tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et direktiivi 2016/1919 ja direktiivi 2013/48 ei ole Poola õiguskorras nõuetekohaselt ja täielikult rakendatud ning sellega rikuti K. P. õigusi, mille liidu õigus talle kui haavatavale isikule annab.

19.

Neil asjaoludel esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus (Sąd Rejonowy we Włocławku (Włocławeki rajoonikohus, Poola)) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Kirjalikud seisukohad esitasid Włocławeki (Poola) rajooniprokurör, Tšehhi ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon.

21.

Kohtuistungit ei toimunud.

22.

Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõigetes 1–3 on õigus kaitsjale kriminaalmenetluses sätestatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval ja süüdistataval isikul on õigus kasutada kaitsjat nii pika aja jooksul ja sellisel viisil, mis annab asjaomasele isikule võimaluse kasutada oma kaitseõigust otstarbekalt ja tõhusalt.

2.   Kahtlustatavale või süüdistatavale isikule antakse põhjendamatu viivituseta võimalus kasutada kaitsjat. Igal juhul saab kahtlustatav või süüdistatav isik võimaluse kasutada kaitsjat alates järgmisest hetkest, olenevalt sellest, milline neist on varaseim:

3.   Õigus kaitsjale hõlmab järgmist:

23.

Direktiivi 2013/48 artiklis 12 „Õiguskaitsevahendid“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustataval või süüdistataval isikul oleks kriminaalmenetluses ja isikul, kelle üleandmist taotletakse, oleks Euroopa vahistamismäärusega seotud menetlustes tõhus siseriiklikus õiguses sätestatud õiguskaitsevahend, kui rikutakse nende käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.

2.   Ilma et see piiraks tõendite lubatavust käsitlevate siseriiklike eeskirjade ja süsteemide kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et kriminaalmenetluse raames kahtlustatava või süüdistatava isiku antud selliste ütluste või tõendite hindamisel, mille saamisel rikuti tema õigust kaitsjale, või juhtudel, kui sellest õigusest erandi tegemine oli lubatud vastavalt artikli 3 lõikele 6, austatakse kaitseõigust ja menetluse õiglust.“

24.

Viimaks on direktiivi 2013/48 artiklis 13 „Haavatavad isikud“ sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaldamisel võetakse arvesse haavatavate kahtlustatavate ja haavatavate süüdistatavate isikute erivajadusi.“

25.

Direktiiviga 2016/1919 on reguleeritud õigusabi andmine kahtlustatavatele, süüdistatavatele või Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitavatele isikutele. ( 6 ) Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on direktiivi kohaldamisala piiritletud järgmiselt:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse kriminaalmenetluse raames kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes, kellel on direktiivi 2013/48/EL kohaselt õigus kaitsjale ja:

26.

Direktiivi 2016/1919 artiklis 3 toodud määratluse kohaselt tähendab tasuta õigusabi „liikmesriigi poolset õigusabi kulude rahastamist, millega võimaldatakse kasutada õigust kaitsjale.“

27.

Direktiivi 2016/1919 artiklis 4 on kriminaalmenetluses tasuta õigusabi andmise tingimused reguleeritud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavatel ja süüdistatavatel, kellel puuduvad piisavad vahendid kaitsjale õigusabi eest tasumiseks, on õigus tasuta õigusabile juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad.

2.   Liikmesriigid võivad kohaldada taotleja vahendite või taotluse põhjendatuse kontrolli või mõlemat, et teha kindlaks, kas tuleb anda tasuta õigusabi kooskõlas lõikega 1.

3.   Kui liikmesriik kohaldab taotleja vahendite kontrolli, võtab ta arvesse kõiki asjakohaseid ja objektiivseid tegureid nagu asjaomase isiku sissetulek, vara ja perekonnaseis, samuti kaitsjale makstavad õigusabi kulud ja elatustase asjaomases liikmesriigis, et teha asjaomases liikmesriigis kohaldatavate kriteeriumide alusel kindlaks, et kahtlustatavatel või süüdistatavatel ei ole kaitsjale õigusabi kulude tasumiseks piisavalt vahendeid.

4.   Põhjendatuse kontrolli kohaldamisel võtab liikmesriik arvesse kuriteo raskusastet, juhtumi keerukust ja võimalikku määratavat karistust, et teha kindlaks, kas õigusemõistmise huvides tuleb anda tasuta õigusabi. Põhjendatuse kontrolli tingimused loetakse täidetuks järgmistes olukordades:

5.   Liikmesriigid tagavad, et tasuta õigusabi antakse põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt enne küsitlemist politsei, muu õiguskaitseasutuse või kohtuasutuse poolt, või enne käesoleva direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis c osutatud uurimis- või tõendite kogumise toiminguid.

6.   Tasuta õigusabi antakse ainult nende kriminaalmenetluste raames, kus asjaomast isikut kuriteo toimepanekus kahtlustatakse või süüdistatakse.“

28.

Direktiivi 2016/1919 artiklis 8 on sätestatud, et liikmesriigid „tagavad, et kahtlustatavatel, süüdistatavatel ning isikutel, kelle üleandmist taotletakse, on olemas tõhus liikmesriigi õiguses sätestatud õiguskaitsevahend, kui rikutakse nende käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi.“

29.

Viimaks on direktiivi 2016/1919 artiklis 9 „Haavatavad isikud“ sätestatud, et liikmesriigid „tagavad, et käesoleva direktiivi rakendamisel võetakse arvesse haavatavate kahtlustatavate, süüdistatavate ja isikute, kelle üleandmist taotletakse, erivajadusi.“

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu 15 küsimust puudutavad kriminaalmenetluse erinevaid aspekte olukorras, kus menetlusse on kaasatud haavatav isik. Analüüsin neid küsimusi viie teema all, käsitledes igas teemas mitte üksnes küsimuse sisu, vaid ka mõne menetlusosalise tõstatatud vastuvõetamatuse vastuväiteid.

31.

Esimesed 14 küsimust puudutavad nelja direktiividega 2013/48 ja 2016/1919 reguleeritud teemat: haavatavus, tõhusad õiguskaitsevahendid, ebainimlik ja alandav kohtlemine ning vahetu õigusmõju. Viieteistkümnes küsimus on seotud prokuröri sõltumatusega, mis ei kuulu nende kahe direktiivi kohaldamisalasse. Pärast nende kahe direktiivi kohaldatavuse lühianalüüsi (jaotis A) käsitlen järjest kõiki viit teemat eraldi (jaotised B–F).

32.

Direktiivi 2013/48 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et seda kohaldatakse „alates sellest ajast, kui liikmesriigi pädevad asutused on [kahtlustatavale või süüdistatavale] ametliku teate saatmisega või muul moel teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanemises, olenemata sellest, kas talt on võetud vabadus“. Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et see hõlmab igasuguses vormis suhtlust, seega ei ole oluline, kuidas see teave asjaomase isikuni jõuab. ( 7 )

33.

Võttes arvesse eespool punktides 7–9 esitatud faktilisi asjaolusid, on selge, et direktiiv 2013/48 kohaldus K. P-le alates hetkest, kui politseinikud käskisid tal ebaseaduslikud ained üle anda, seejärel panid ta käeraudadesse ja pidasid ta kinni. ( 8 )

34.

Peale selle on direktiivi 2016/1919 artikli 2 lõikes 1 sätestatud, et seda kohaldatakse isikute suhtes, kellel on direktiivi 2013/48 kohaselt õigus kaitsjale ja kellelt on lisaks võetud vabadus või kes peavad liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt kaitsjat kasutama.

35.

See, kas direktiivi 2016/1919 kohaldatakse K. P. suhtes, oleneb seega sellest, kas tal on direktiivi 2013/48 alusel õigus kaitsjale.

36.

Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõike 2 kohaselt antakse kahtlustatavale või süüdistatavale isikule „põhjendamatu viivituseta võimalus kasutada kaitsjat“. Artikli 3 lõike 2 kohaselt tehakse seda igal juhul vähemalt „enne nende küsitlemist politseis või muus õiguskaitse- või õigusasutuses“. Direktiivi 2016/1919 artikli 4 lõikes 5 on paralleelselt sätestatud, et tasuta õigusabi antakse „põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt enne küsitlemist politsei, muu õiguskaitseasutuse või kohtuasutuse poolt“.

37.

Seega teen järelduse, et direktiivi 2013/48 alusel oli K. P-l õigus kaitsjale ( 9 ) ja seega kuulus ta direktiivi 2016/1919 kohaldamisalasse. ( 10 )

38.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas isiku haavatavus takistab kriminaalmenetluses osaleval asutusel teda üle kuulata ilma kaitsja osavõtuta ja ilma tasuta õigusabi andmata, kui selle saamise tingimused on täidetud.

39.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas olukordades, kus kõnealust isikut süüdistatakse kuriteos, mille eest võib karistuseks mõista vabadusekaotuse, peab isiku haavatavuse tuvastamata jätmine olema sõnaselgelt otsuses välja toodud, mis on isiku ilma kaitsja osavõtuta ülekuulamise eeltingimus.

40.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiiviga 2016/1919 ja direktiiviga 2013/48 on kehtestatud haavatavuse presumptsioon, mida liikmesriikide asutused peavad kriminaalmenetluse käigus arvesse võtma.

41.

Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised kohustused on direktiiviga 2013/48 ja direktiiviga 2016/1919 pandud liikmesriikide asutustele seoses haavatavuse tuvastamise tagamisega ja seoses õigustega kriminaalmenetluses, mis asjaomasele isikule seetõttu tekivad.

42.

Üheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kriminaalmenetluses osalevad pädevad asutused peavad viivitamata tuvastama kahtlustatava haavatavuse, seda tunnustama, pakkuma talle tasuta õigusabi ja hoiduma tema ülekuulamisest seni, kuni õigusabi pakutakse.

43.

Viimaks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kümnenda küsimusega juhul, kui vastus üheksandale küsimusele on jaatav, kas liikmesriigid peavad oma õigusaktides sätestama üksikasjalikud põhjused ja kriteeriumid seoses eranditega haavatavuse viivitamatust tuvastamisest ja tunnistamisest ning seejärel tasuta õigusabi pakkumisest. Peale selle soovib ta teada, kas selline erand peab olema proportsionaalne, ajaliselt piiratud ning arvestama õiglase kohtuliku arutamise põhimõtet ning kas asjaomasel isikul peab olema õigus taotleda selle kohtuliku kontrolli.

44.

Nende küsimuste ühisnimetaja on haavatavuse mõiste ning liikmesriikide asutuste kohustus see õigel ajal tuvastada ja sellele nõuetekohaselt reageerida. Järgmiseks annan suuniseid selle kohta, kes on haavatav isik (1. alamjaotis), mille järel tõlgendan kahte nimetatud direktiivi ja nendega liikmesriikide asutustele pandud kohustusi olukorras, kus kahtlustatav või süüdistatav on haavatav isik (2. alamjaotis).

45.

2009. aastal kutsus nõukogu üles reguleerima eri menetlusõigusi kriminaalmenetluses järkjärgulise lähenemisviisi abil; nende hulka kuuluvad kaitsemeetmed selliste kahtlustatavate või süüdistatavate isikute jaoks, kes kuuluvad haavatavate isikute kategooriasse. ( 11 ) Kuid tänini on see seadusandlik eesmärk haavatavate isikute aspektist ( 12 ) täidetud üksnes kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste puhul. ( 13 )

46.

Kuna puuduvad hilisemad liidu õigusaktid, milles määratletaks haavatavust kriminaalmenetluses laiemalt, ( 14 ) avaldas komisjon soovituse, mis käsitleb kahtlustatavate või süüdistatavate haavatavate isikute menetluslikke tagatisi kriminaalmenetluses. ( 15 )

47.

Selles on haavatavad isikud määratletud isikutena, „kes ei ole oma vanuse, vaimse või füüsilise seisundi või puude tõttu võimelised kriminaalmenetlusest aru saama ja selles tõhusalt osalema“. ( 16 )

48.

Peale selle on komisjoni soovituses ette nähtud haavatavuse presumptsioon järgmises sõnastuses: „Liikmesriigid peaksid ette nägema haavatavuse presumptsiooni eelkõige isikute puhul, kellel on tõsine psühholoogiline, intellektuaalne või füüsiline vaegus või meelepuue või vaimuhaigus või kognitiivne häire, mis ei lase neil menetlusest aru saada ja selles tõhusalt osaleda.“ ( 17 )

49.

Psüühikahäirete määratlemine on üldjuhul raskemini tuvastatav kui noorusest tulenev haavatavus, ning õiguskirjanduses kritiseeritakse komisjoni otsust suunata direktiiv üksnes laste kaitsmisele ning piirduda haavatavate täiskasvanute kaitsmisel pelgalt soovitusega. ( 18 )

50.

Komisjoni soovitus on mittesiduv õigusakt, millel ei ole piisavalt õigusjõudu, et panna liikmesriikide asutustele kriminaalmenetluses lõplikke kohustusi.

51.

Ehkki Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Grimaldi, ( 19 ) et liikmesriikide kohtud peavad soovitusi arvesse võtma, ei tähenda see järeldus, et soovitused on õiguslikult siduvad. Euroopa Kohus leidis lihtsalt, et soovitusi ei saa teiste liidu õigusnormide tõlgendamisel eirata, kuid ei öelnud, et neist tekiks tulemuse suhtes mingit kohustust. Seega ei panda soovitustega liikmesriikide kohtutele ühetaolise tõlgendamise kohustust.

52.

Mittesiduvust ei muuda ka asjaolu, et nõukogu kutsus liikmesriike üles ( 20 ) komisjoni soovitust „arvesse võtma“. Õigupoolest on vaid üks liikmesriik teavitanud komisjoni selle soovituse jõustamiseks vajalikest meetmetest. ( 21 )

53.

Seega ei ole liikmesriikidele siduvad ei haavatava isiku määratlus ega teatavate puuete või häiretega isikute haavatavuse presumptsioon (vt käesoleva ettepaneku punktid 47 ja 48).

54.

Kuna liidu õiguses puuduvad täpsemad sätted peale komisjoni soovituse, on meil kasutada vaid peegeldavad sätted direktiivi 2013/48 artiklis 13 ( 22 ) ja direktiivi 2016/1919 artiklis 9, ( 23 ) milles nõutakse liikmesriikidelt tagamist, et „võetakse arvesse haavatavate kahtlustatavate ja haavatavate süüdistatavate isikute erivajadusi“. ( 24 )

55.

Euroopa Kohus on direktiivi 2013/48 artiklit 13 tõlgendades leidnud, et vaimse häirega isikut ( 25 ) tuleb pidada haavatavaks. See on nii olenemata asjaolust, et kõnealuses direktiivis ei ole haavatavate isikute kategooriaid sõnaselgelt täpsustatud. ( 26 )

56.

Seda seisukohta toetab Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktika. See kohus on leidnud, et osalemine kriminaalmenetluses on tõhus siis, kui „süüdistataval on üldine arusaam kohtumõistmise laadist ning sellest, mida see tema jaoks tähendab, sealhulgas mis tahes karistuse tähendus, mis talle võidakse määrata“. ( 27 )

57.

Peale selle on EIK kriminaalmenetluse üldist õiglust hinnates koostanud nimekirja asjasse puutuvatest teguritest, millest esimene on see, „kas kaebaja oli iseäranis haavatav, näiteks vanuse või vaimse võimekuse tõttu“. ( 28 )

58.

Viimaks on EIK leidnud ka seda, et täiskasvanu on iseäranis haavatav juhul, kui tal on krooniline alkoholism ja/või äge alkoholimürgistus, füüsiline puue või haigus või psüühikahäire või kui ta kuulub sotsiaalselt ebasoodsamas olukorras olevasse rühma. ( 29 )

59.

Üldises mõttes ja ilma vajaduseta esitada käesoleva kohtuasja tarbeks haavatava isiku ammendavat määratlust võime täie kindlusega öelda, et psüühikahäirega isikud, nagu ka K. P., on liidu õiguse alusel käsitatavad haavatavate kahtlustatavate või süüdistatavatena.

60.

Nüüd asun käsitlema kohustusi, mille kaks kõnealust direktiivi panevad liikmesriikide asutustele seoses haavatavate isikute kohtlemisega kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, ja haavatavate isikute vastavaid õigusi.

61.

Komisjoni väitel tuleb direktiivi 2016/1919 artiklit 9 tõlgendada nii, et sellega pannakse pädevatele asutustele kohustus hinnata isiku haavatavust juhul, kui neile saavad teatavaks asjaolud, mis võivad viidata teatavale psüühikahäirele või -haigusele. Komisjoni sõnul võtaks teistsugune tõlgendus sellelt sättelt kasuliku mõju. Nimetatud institutsioon laiendab seda tõlgendust nii, et selle kohaselt ei saa haavatavale isikule tasuta õigusabi andmisest keelduda ilma esmalt kõnealuse isiku vaimset seisundit kontrollimata.

62.

Samamoodi väidab Poola valitsus, et ka Poola õiguse kohaselt peavad pädevad asutused võimaldama tasuta õigusabi alati, kui nad saavad teadlikuks sellest, et kõnealune isik võib olla haavatav. Erinevalt komisjonist ei tunnista see valitsus aga ühtegi haavatavuse presumptsiooni, mis sarnaneks komisjoni soovituses kirjeldatuga.

63.

Nõustun Poola valitsusega, et nagu olen juba varem selgitanud, ( 30 ) ei ole komisjoni soovitus, mille kohaselt peaksid liikmesriigid oma õiguskorras nägema teatavas olukorras ette haavatavuse presumptsiooni, õiguslikult siduv. Sellega seoses leian ühtlasi, et praegu on isiku haavatavuse väljaselgitamise tingimused liikmesriikide määrata.

64.

Kuid komisjonil on õigus, kui ta väidab, et direktiivi 2016/1919 artikkel 9 – ja õigupoolest ka direktiivi 2013/48 artikkel 13 – kaotaks oma sisu, kui see ei paneks liikmesriikide ametiasutustele mingitki laadi kohustust tuvastada kahtlustatava või süüdistatava haavatavus ja seda nõuetekohaselt arvesse võtta. Liikmesriigi kohus peab liikmesriigi õigust tõlgendama viisil, mis ei muuda liidu õigust sisutühjaks.

65.

Direktiivi 2016/1919 artiklit 9 ja direktiivi 2013/48 artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab pädevatelt asutustelt hoolsust seoses võimalusega, et kahtlustatav või süüdistatav on haavatav isik, kuna sellisel isikul on raske menetlust mõista või selles osaleda. ( 31 ) Sellel kohustusel on vahetu õigusmõju. Kui esineb haavatavuse kahtlus, peavad ametiasutused erilise hoolega tagama, et direktiiviga 2013/48 ja direktiiviga 2016/1919 antud õigused oleksid kaitstud.

66.

Mis puudutab õigust kaitsjale, siis ütleb direktiivi 2013/48 artikli 3 lõige 2, et isegi kui K. P. ei oleks olnud haavatav, oleks tal politsei ülekuulamise ajal pidanud olema kaitsja ja päris kindlasti ei oleks ülekuulamine tohtinud aset leida põhjendamatu viivituseta vabaduse võtmise järel. Kui isik on haavatav, on selle õiguse austamine veelgi tähtsam.

67.

Seetõttu järeldan, et direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikel 2 koosmõjus selle artikliga 13 on vahetu õigusmõju ja seda tuleb tõlgendada nii, et pädevad asutused, kes on teadlikud sellest, et kahtlustatav või süüdistatav võib olla haavatav, peavad tagama talle kaitsja.

68.

Analoogne tõlgendus tundub mulle veenev tasuta õigusabi andmisest rääkides. ( 32 )

69.

Kui kohaldatakse direktiivi 2016/1919, võidakse tasuta õigusabi anda kas taotleja vahendite kontrolli, ( 33 ) põhjendatuse kontrolli ( 34 ) või mõlema alusel. Kokkuvõttes on selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 sätestatud, et „kahtlustatavatel ja süüdistatavatel, kellel puuduvad piisavad vahendid kaitsjale õigusabi eest tasumiseks, on õigus tasuta õigusabile juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad“.

70.

Olen kõigi käesolevas menetluses osalejatega nõus, et kui on tuvastatud, et kahtlustatav või süüdistatav on haavatav, võib tema tõhus osalemine menetluses olla ohus, kui tasuta õigusabi ei anta. See on kooskõlas direktiivi 2016/1919 artikli 4 lõikega 5, mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et tasuta õigusabi antakse põhjendamatu viivituseta ja hiljemalt enne, kui politsei isiku üle kuulab.

71.

Iseäranis kehtib see sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus karistusena võidakse mõista vabadusekaotus. ( 35 )

72.

Seetõttu järeldan, et direktiivi 2016/1919 artikli 2 lõikel 1 koosmõjus artikli 4 lõigetega 1 ja 5 ning artikliga 9 on vahetu õigusmõju ja seda tuleb tõlgendada nii, et pädevad asutused, kes on teadlikud sellest, et kahtlustatav või süüdistatav võib olla haavatav, peavad andma talle tasuta õigusabi. See on eriti tähtis sellistes olukordades, kus karistus väidetava kuriteo eest on vabadusekaotus.

73.

Kehtivas liidu õiguses ei ole liikmesriikidele pandud kohustust sätestada haavatavuse presumptsioon. Konkreetsed meetmed ja korrad isiku haavatavuse kindlaks tegemiseks tuleb kehtestada liikmesriigi õiguses.

74.

Direktiivi 2016/1919 artiklit 9 ja direktiivi 2013/48 artiklit 13 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab pädevatelt asutustelt hoolsust seoses võimalusega, et kahtlustatav või süüdistatav on haavatav isik, kuna sellisel isikul on raske menetlust mõista või selles osaleda. Sellel kohustusel on vahetu õigusmõju. Kui esineb haavatavuse kahtlus, peavad ametiasutused erilise hoolega tagama, et direktiiviga 2013/48 ja direktiiviga 2016/1919 antud õigused oleksid kaitstud.

75.

Direktiivi 2013/48 artikli 3 lõikel 2 koosmõjus selle artikliga 13 on vahetu õigusmõju ja seda tuleb tõlgendada nii, et pädevad asutused, kes on teadlikud võimalusest, et kahtlustatav või süüdistatav võib olla haavatav isik, peavad tagama talle kaitsja.

76.

Direktiivi 2016/1919 artikli 2 lõikel 1 koosmõjus artikli 4 lõigetega 1 ja 5 ning artikliga 9 on vahetu õigusmõju ja seda tuleb tõlgendada nii, et pädevad asutused, kes on teadlikud sellest, et kahtlustatav või süüdistatav võib olla haavatav isik, peavad andma talle tasuta õigusabi. See on eriti tähtis sellistes olukordades, kus karistus väidetava kuriteo eest on vabadusekaotus.

77.

Oma teises ja kümnendas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriigid on kohustatud tagama, et nii otsuse üle jätkata haavatava isiku ülekuulamist ilma kaitsjata, kui ka otsuse üle jätta haavatav isik viivitamata tuvastamata ja tunnustamata, saaks teostada kohtulikku kontrolli.

78.

Nii direktiivi 2013/48 artiklis 12 kui ka direktiivi 2016/1919 artiklis 8 on liikmesriikidele pandud kohustus tagada kahtlustatavatele või süüdistatavatele tõhusad õiguskaitsevahendid juhuks, kui on rikutud nende õigusi, mis tulenevad neist kahest direktiivist.

79.

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile sisaldab õigust pöörduda kohtusse, kellel on pädevus hinnata liidu õigusel põhineva õiguse rikkumist ja määrata selle eest hüvitist. Euroopa Kohus kinnitas seda juba kohtuotsuses Johnston ( 36 ) ja tänapäeval tuleneb see nõue harta artiklist 47.

80.

Kuid kõnealustes direktiivides ei ole täpsustatud, mis saab siis, kui kohtunik tuvastab, et rikutud on õigust kaitsjale või tasuta õigusabile. Selle asemel on valik jäetud liikmesriikide teha; nõutud on üksnes, et valitud õiguskaitsevahend oleks tõhus.

81.

Konkreetsemalt rääkides ei ole direktiivides sõnagi sellest, kas sellist õigust rikkudes kogutud tõendid tuleb kõrvale jätta. Minu arvates seisneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse tuum selles, kas teatavate uurimismenetluse ajal tehtud ametiasutuste toimingute üle saab teostada kohtulikku kontrolli.

82.

Menetluses osalejad, eriti rajooniprokurör, rõhutavad Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades jõuliselt asjaolu, et kahes eespool viidatud sättes ei ole kirjas nõuet, et liikmesriigi kohus peab direktiivi rikkudes kogutud tõendid tunnistama vastuvõetamatuks, ja et seda teemat ei reguleerita üldse liidu õigusega.

83.

Asun samale seisukohale nagu kohtuasjas C‑603/22 M. S. jt ( 37 ) ning nõustun rajooniprokuröri väitega, et asjaomastes kehtivates liidu õigusnormides ei reguleerita tõendite lubatavust liikmesriigi kriminaalmenetluses. Tõendite lubatavus on praeguse seisuga riigisisese õiguse küsimus. ( 38 )

84.

Ent kui liidu õigus on kohaldatav, ei tohi asjaomased riigisisesed õigusnormid olla vastuolus harta artiklitega 47 ja 48. ( 39 )

85.

Leian, et harta artiklites 47 ja 48 sätestatud põhiõigustest kinnipidamine nõuab, et liikmesriikide kohtunikel oleks võimalik olla piisavalt paindlik, et hinnata menetluse üldist õiglust. Kui nad peaksid leidma, et mingi tõend tuleb kõrvale jätta, kuna selle kogumisel rikuti kaitseõigusi, peaks neil olema vabadus see kõrvale jätta. Teisisõnu ei reguleeri liidu õigus tõendite lubatavust, kuid samas ei võimalda see liikmesriigi õigusnormidel piirata asja menetlevate kohtunike pädevust hinnata tõendeid vabalt ja teha hindamise põhjal selliseid järeldusi, nagu nad peavad vajalikuks. ( 40 )

86.

Samalaadsele seisukohale on asunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus, kes on leidnud, et EIÕK ei reguleeri tõendite lubatavust, ( 41 ) kuna see piirdub hinnanguga sellele, kas on kahjustatud menetluse üldist õiglust. ( 42 )

87.

Kokkuvõttes nõuab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, et igasuguse liidu õigusel põhineva õiguse rikkumise üle saaks teostada kohtulikku kontrolli. Direktiivi 2013/48 artiklis 12 ja direktiivi 2016/1919 artiklis 8 ei ole siiski sobivaid õiguskaitsevahendeid täpsustatud, vaid valik on jäetud liikmesriikide teha; nõutud on üksnes, et valitud õiguskaitsevahend oleks tõhus. Samas nõuab harta artiklites 47 ja 48 sätestatud põhiõigustest kinnipidamine, et liikmesriikide kohtunikel oleks võimalik olla piisavalt paindlik, et hinnata menetluse üldist õiglust. Kui nad peaksid leidma, et mingi tõend tuleb kõrvale jätta, kuna selle kogumisel rikuti menetlusõigusi, rikkudes seega kaitseõigusi, peab neil olema vabadus see kõrvale jätta.

88.

Oma kaheteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas see, kui politseinik või mõni muu volitatud isik kuulab kahtlustatava üle psühhiaatriahaiglas, võtmata arvesse ebakindluse seisundit olukorras, kus arvamuse väljendamise vabadus on iseäranis piiratud ja isik on spetsiifilisel moel psüühilisest aspektist haavatav, ning ilma kaitsja osavõtuta, kujutab endast ebainimlikku ja alandavat kohtlemist harta artikli 4 alusel.

89.

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 94 peab eelotsusetaotluse esitanud kohus määratlema esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitama küsimuste aluseks olevaid faktilisi eeldusi. ( 43 )

90.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas eelotsusetaotluses, et kui politsei K. P. 14. oktoobril 2022 üle kuulas, viibis viimane psühhiaatriahaiglas. Siiski ei ole selle ülekuulamise kohta esitatud muid üksikasju, mis võimaldaksid Euroopa Kohtul anda suuniseid ebainimliku või alandava kohtlemise keelu võimaliku rikkumise kohta.

91.

Seetõttu leian, et piisava teabe puudumise tõttu peaks Euroopa Kohus tunnistama kaheteistkümnenda küsimuse vastuvõetamatuks.

92.

Siiski võiks Euroopa Kohus täielikkuse huvides anda liikmesriigi kohtule parameetreid, mida viimane saaks asjaolude kindlaks tegemisel ning ebainimliku või alandava kohtlemise keelu võimaliku rikkumise üle otsustamisel kasutada.

93.

Kohtuotsuses Jawo ( 44 ) leidis Euroopa Kohus, et harta artiklil 4 ja EIÕK artiklil 3 on ühesugune kohaldamisala ja tähendus. Seetõttu tasub viidata Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale. ( 45 )

94.

Kohtuotsuses Khlaifia jt vs. Itaalia otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus seoses kriminaalmenetluses haavatava isiku ebainimliku ja alandava kohtlemise väljaselgitamisega, et selle hindamine, kas kohtlemine on ebainimlik ja alandav, on „suhteline ja oleneb kohtuasja kõigist asjaoludest, peamiselt kohtlemise kestusest, selle füüsilistest või vaimsetest tagajärgedest ja mõnel puhul ohvri soost, vanusest ja tervislikust seisundist“. ( 46 )

95.

Euroopa Inimõiguste Kohus tõi näiteid selle kohta, mida ta võib juhtumipõhisel kohtlemise tõsiduse üle otsustamisel arvesse võtta. Nende hulgas oli väärkohtlemise eesmärk ning selle taga olev tahe või motiiv; väärkohtlemise kontekst, näiteks suurema pingega ja emotsionaalsem õhustik; see, kas ohver on haavatavas olukorras, mis on tavaliselt nii juhul, kui isikult on võetud vabadus. ( 47 )

96.

Olukorda Euroopa Inimõiguste Kohtu eeltoodud kohtupraktikaga võrreldes võib täie kindlusega järeldada, et puhtalt asjaolu, et K. P. kuulati psühhiaatriahaiglas üle ilma kaitsja juuresolekuta, ei kujuta endast ebainimlikku ja alandavat kohtlemist.

97.

Kuid faktiliste asjaolude õiguslik hindamine ja otsustamine, kas tegemist on harta artikli 4 võimaliku rikkumisega, jääb liikmesriigi kohtu ülesandeks.

98.

Neljanda, viienda, kuuenda, kaheksanda, üheteistkümnenda, kolmeteistkümnenda ja neljateistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised tagajärjed on kõnealuste direktiivide asjaomaste sätete vahetul õigusmõjul.

99.

Rajooniprokurör, Poola valitsus ja komisjon väidavad, et neljateistkümnes küsimus, mis on seotud prokuröri kohustustega kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, ei mõjuta eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas otsuse langetamist ja on seega vastuvõetamatu.

100.

Ma ei nõustu selle väitega. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks on tähtis, kas prokuröri tegevus kohtueelses etapis oli kooskõlas liidu õigusega, et ta saaks talle esitatud tõendeid nõuetekohaselt hinnata ja need vajaduse korral välja jätta. Seega leian, et neljateistkümnes küsimus on vastuvõetav.

101.

Tuleb lisada, et rajooniprokurör väidab kirjalikus seisukohas, et kõnealuste liikmesriigi sätetega ei ole liidu õiguse aspektist mitte midagi valesti, vaid pigem on menetluses osalenud isikud teinud K. P. suhtes vigu ja jätnud kohustused täitmata.

102.

Kuna lõplikult peab selle kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, võtan järgmiseks lihtsalt kokku selle, millised tagajärjed on olukorral, kus asjaomane liidu õigus, nagu Euroopa Kohus seda tõlgendab, erineb liikmesriigi õigusest, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus seda mõistab.

103.

Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas juba korduvalt selgitanud, millised tagajärjed on vahetul õigusmõjul. Nagu kohtuasjas C‑603/22 M. S. jt, ( 48 ) piirdun üksnes kõige tähtsamate praegust kohtuasja puudutavate tagajärgede ülekordamisega.

104.

Euroopa Kohtul on ELL artikli 19 lõike 1 ja ELTL artikli 267 esimese lõigu alusel pädevus tõlgendada üksnes liidu õigust, liikmesriikide kohtutel aga on liikmesriigi õiguse tõlgendamise ainupädevus. ( 49 )

105.

Sellise Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute ülesannete range jaotuse kohaselt ei ole esimesel pädevust otsustada selle üle, kas liikmesriigi õigus on liidu õigusega kooskõlas. ( 50 ) Pärast Euroopa Kohtult vastuse saamist peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kuidas mõjutab see kohaldatavaid liikmesriigi õigusnorme. ( 51 )

106.

Kui liikmesriigi kohus peaks leidma, et liikmesriigi õigus ei ole liidu õigusega kooskõlas, on sellel järgmised tagajärjed.

107.

Kui liikmesriigi kohus saab tõlgendada liikmesriigi õiguse sätteid kooskõlas liidu õigusega nii, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, peaks ta seda tegema. ( 52 ) Selline kooskõlaline liikmesriigi õiguse tõlgendamine ja kohaldamine peaks võimaldama eelotsusetaotluse esitanud kohtul jõuda samale tulemusele, nagu on ette nähtud kohaldatavas liidu õiguses. Käesolevas kohtuasjas tähendab see, et haavataval isikul peab olema õigus sellele, et pädev asutus teeks kindlaks tema haavatavuse ja et ta kuulataks üle kaitsja juuresolekul või juhul, kui tal kaitsjat ei ole, antaks talle tasuta õigusabi.

108.

Kui liikmesriigi kohus ei saa riigisisest õiguse kooskõlaliselt tõlgendada, tuleb mängu vahetu õigusmõju põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt võivad üksikisikud liidu õigusel põhinevate õiguste jõustamiseks tugineda liikmesriigi kohtus vahetult liidu õigusele ja liikmesriigi kohus peab seega neid õigusi tunnustama, kohaldades asjaomast liidu õiguse sätet vahetult. ( 53 )

109.

Kui need õigused on vastuolus liikmesriigi õiguses sätestatud õigustega, annab liidu õigus liikmesriikide kohtutele pädevuse jätta sellega vastuolus olevad liikmesriigi õiguse sätted kohaldamata. See pädevus tuleneb liidu konstitutsionaalsete põhimõtete – liidu õiguse vahetu õigusmõju ja esimuse koostoimest. ( 54 )

110.

Lühidalt öeldes peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus püüdma kõrvaldada kõikvõimalikud takistused liidu õigusel põhinevate õiguste tunnustamisele, tõlgendades liikmesriigi õiguse asjaomaseid sätteid kooskõlaliselt. Kui kooskõlaline tõlgendamine osutub võimatuks, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma liidu õigusega vastuolus olevad liikmesriigi õigusnormid kohaldamata ja kaitsma liidu õigusel põhinevaid õigusi.

111.

Lõpetuseks ei pea liidu õiguse sätetele täielikku õigusmõju andma mitte üksnes liikmesriikide kohtud, vaid ka liikmesriikide haldusasutused ( 55 ) ja kõik muud riigiorganid. ( 56 ) Seega on liidu õiguse kooskõlaline tõlgendamine, vahetu õigusmõju ja esimus siduvad kõigile riigiasutusele, kes peavad ühtlasi tunnustama liidu õigusel põhinevaid õigusi.

112.

See tähendab, et prokurör ja politsei peavad kriminaalmenetluse kohtueelses etapis tunnustama haavatavate isikute õigusi ja enda vastavaid kohustusi vahetult asjaomaste direktiivide alusel. Nad peavad tõlgendama liikmesriigi õigust kooskõlas tulemusega, mida need direktiivid nõuavad. Teise võimalusena on neil kohustus jätta liikmesriigi õigusnormid kohaldamata, et võimaldada haavatavate isikute kaitset, mis on samuti nendes direktiivides nõutud. Siia alla kuuluvad kõik liikmesriigi õigusnormid, mis takistaksid asja menetleval prokuröril kohaldada liidu õigust täielikult, näiteks siduvad juhised prokurörilt, kellele ta allub, või mõnelt muult asutuselt.

113.

Kui asja menetlev prokurör või mõni muu kriminaalmenetlust läbi viiv asutus ei kohalda liidu õigust täielikult (näiteks ei tõlgenda liikmesriigi õigusnorme kooskõlaliselt liidu õigusega või kohaldab liidu õigusega vastuolus olevaid liikmesriigi õigusnorme), peab kriminaalasja menetlev kohus tegema otsuse, et need riigiasutused on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

114.

Viieteistkümnenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELL artikliga 2, ELL artikli 19 lõikega 1, õigusriigi põhimõttega, kohtusüsteemi sõltumatuse põhimõttega ja harta artikliga 47 on nõutud, et prokurör peab olema sõltumatu.

115.

Nii rajooniprokurör, Poola valitsus kui ka komisjon kahtlevad selle küsimuse vastuvõetavuses.

116.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud „õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased“. ( 57 ) Kui aga Euroopa Kohus leiab, et esitatud küsimuste vastused ei ole vajalikud selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks tema menetluses olevas kohtuasjas otsust teha, loobub ta oma pädevusest. ( 58 )

117.

Mulle ei tundu küsimus Poola prokuratuuri üldise töökorralduse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kriminaalasjas otseselt asjakohane. Olenemata prokuröri sõltumatusest täitevvõimust on prokurör kohustatud tagama kriminaalmenetluses haavatavate isikute õigused, mille liidu õigus neile annab. ( 59 )

118.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada viieteistkümnes küsimus vastuvõetamatuks.

119.

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Rejonowy w Włocławku (Włocławeki rajoonikohus, Poola) eelotsuse küsimustele järgmiselt: