1.

Määrusega 2017/1939 ( 2 ) loodi Euroopa Prokuratuur (edaspidi „EPPO“), „sõltumatu“ ning „detsentraliseeritud struktuuriga ja ühtse asutusena toimiv jagamatu liidu organ“ ( 3 ), kelle ülesanne on võidelda Euroopa Liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu. EPPO on korraldatud kahel tasandil: keskasutus paikneb Luksemburgis ja detsentraliseeritud tasandil on Euroopa delegaatprokurörid, kes on lõimitud liikmesriikide õigussüsteemidesse. ( 4 ) Euroopa delegaatprokurörid on ühtaegu nii EPPO lahutamatud osad ja tegutsevad tema nimel kui ka lõimuvad tegevuse tasandil oma liikmesriigi prokuratuurisüsteemi. ( 5 ) Nende vastutusalasse kuulub uurimise läbiviimine, ( 6 ) kuritegudes süüdistuse esitamine ja kriminaalasjade kohtusse saatmine, kasutades sealjuures nii EPPO määrusega otseselt neile antud pädevust kui ka liikmesriigi prokuröri pädevust. ( 7 )

2.

Euroopa Prokuratuur mitte üksnes ei täida oma ülesandeid tihedas koostöös liikmesriikide asutustega, vaid ühtlasi tugineb sealjuures suuresti liikmesriigi õigusele. Artikli 5 lõike 3 kohaselt reguleeritakse „Euroopa Prokuratuuri nimel uurimiste läbiviimist ja süüdistuste esitamist“ EPPO määrusega ja määrusega reguleerimata küsimustele kohaldatakse liikmesriigi õigust. ( 8 ) Samuti on määruses sätestatud, et reeglina kohaldatakse selle liikmesriigi õigust, mille õigust kohaldatakse asja menetlevale Euroopa delegaatprokurörile. Paljudes EPPO määruse sätetes, eriti menetlusnormides, ( 9 ) viidatakse nende kohaldamise tingimuste ja kordade kindlaksmääramise asjus liikmesriigi õigusele.

3.

Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado Central de Instrucción no 6 de la Audiencia Nacional (üleriigiline eeluurimiskohus nr 6 Madridis, Hispaania), kes tegutseb Juez de Garantías’ena (poolte õiguste tagamise eest vastutav kohtunik) ( 10 ), palub Euroopa Kohtul tõlgendada esimest korda EPPO määruse artikli 42 lõiget 1. Selle sättega antakse liikmesriigi kohtule pädevus teostada kohtulikku kontrolli Euroopa Prokuratuuri selliste menetlustoimingute seaduslikkuse suhtes, mille eesmärk on tekitada kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi. ( 11 ) Eelkõige küsib see kohus, kas liikmesriigi õigusnormid, millega välistatakse vahetu kohtuliku kontrolli teostamine Euroopa delegaatprokuröri otsuse suhtes kutsuda välja tunnistajaid, on kooskõlas selle sätte ning liidu õiguses sätestatud võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega.

4.

EPPO määruse põhjendustes 86–89 on eelotsusetaotluse asjaolude suhtes asjasse puutuvalt märgitud:

[…]

5.

EPPO määruse artiklis 30 „Uurimismeetmed ja muud meetmed“ on sätestatud:

„1.   Vähemalt kriminaalasjades, mille puhul uuritava kuriteo eest ette nähtud karistuse maksimummäär on vähemalt neli aastat vangistust, tagavad liikmesriigid, et Euroopa delegaatprokuröridel on õigus nõuda või taotleda järgmiste uurimismeetmete võtmist:

[…]

4.   Lisaks lõikes 1 osutatud meetmetele on Euroopa delegaatprokuröridel õigus taotleda või nõuda oma liikmesriigis mis tahes muude meetmete võtmist, mis on prokuröridele siseriikliku õiguse kohaselt kättesaadavad sarnaste siseriiklike kriminaalasjade korral.

5.   Euroopa delegaatprokurörid võivad nõuda lõikes 1 ja 4 osutatud uurimismeetmete võtmist üksnes siis, kui on põhjendatult alust arvata, et konkreetne meede võib anda uurimise seisukohast kasulikku teavet või tõendeid, ja kui sama eesmärgi saavutamiseks ei ole kättesaadav ükski vähem sekkuv meede. Meetmete võtmise menetlusi ja korda reguleeritakse kohaldatava siseriikliku õigusega.“

6.

EPPO määruse artiklis 41 „Kahtlustatavate ja süüdistatavate õigused“ on sätestatud:

„1.   Euroopa Prokuratuuri tegevus toimub täielikus kooskõlas kahtlustatavate ja süüdistatavate õigustega, mis on sätestatud [Euroopa Liidu põhiõiguste] hartas [(edaspidi „harta“)], sealhulgas õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja kaitseõigus.

2.   Euroopa Prokuratuuri kriminaalmenetluste raames kahtlustatavatel ja süüdistatavatel on vähemalt menetlusõigused, nagu need on sätestatud liidu õiguses, sealhulgas direktiivides, mis käsitlevad kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi kriminaalmenetluse raames, nagu neid rakendatakse siseriiklikus õiguses, näiteks:

3.   Ilma et see piiraks käesolevas peatükis osutatud õigusi, saavad nii kahtlustatavad ja süüdistatavad kui ka muud Euroopa Prokuratuuri menetlustes osalevad isikud kasutada kõiki kohaldatavast siseriiklikust õigusest neile tulenevaid menetlusõigusi, sealhulgas võimalus esitada tõendeid, taotleda ekspertide nimetamist või eksperdihindamist ja tunnistajate ärakuulamist ning taotleda Euroopa Prokuratuuri poolt kaitse nimel selliste meetmete võtmist.“

7.

EPPO määruse artiklis 42 „Kohtulik kontroll“ on sätestatud:

„1.   Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute suhtes, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kohaldatakse pädevate siseriiklike kohtute kontrolli vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele. Sama kohaldub juhtudel, kui Euroopa Prokuratuur on menetlustoimingud, mille puhul tal oli käesoleva määruse alusel seaduslik kohustus need võtta ning mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, jätnud vastu võtmata.

2.   Euroopa Kohtul on kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 267 pädevus teha eelotsuseid järgmistes küsimustes:

[…]

3.   Erandina käesoleva artikli lõikest 1 kohaldatakse Euroopa Prokuratuuri otsuste suhtes, mis käsitlevad kriminaalasja lõpetamist niivõrd, kuivõrd need vaidlustatakse vahetult liidu õiguse alusel, Euroopa Kohtu kontrolli kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 263 neljanda lõiguga.

[…]

8.   Käesoleva artikli kohaldamine ei piira Euroopa Liidu Kohtu poolt kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 263 neljanda lõiguga kohtuliku kontrolli teostamist Euroopa Prokuratuuri otsuste üle, mis mõjutavad andmesubjektide õigusi VIII peatüki alusel, ja muude Euroopa Prokuratuuri otsuste kui menetlustoiminguid puudutavate otsuste üle, näiteks Euroopa Prokuratuuri otsused üldsuse dokumentidele juurdepääsu õiguse kohta või otsused Euroopa delegaatprokuröride ametist vabastamise kohta, mis on vastu võetud kooskõlas käesoleva määruse artikli 17 lõikega 3, või mis tahes muud haldusotsused.“

8.

1. juuli 2021. aasta konstitutsioonilise seaduse 9/2021, millega rakendatakse [EPPO määrust] (Ley Orgánica 9/2021 de aplicación del Reglamento (UE) 2017/1939 del Consejo, de 12 de octubre de 2017, por el que se establece una cooperación reforzada para la creación de la Fiscalía Europea) ( 12 ) (edaspidi „seadus 9/2021“), artikli 42 „Euroopa delegaatprokuröri uurimispädevus“ lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Kooskõlas [seaduse 9/2021], [EPPO] määruse ja oma kodukorras sätestatud normidega viivad Euroopa delegaatprokurörid läbi uurimise, tehes määrusi kõigi uurimisetappide lõpuleviimiseks ja võttes kriminaalmenetluse seadustikus (Ley de Enjuiciamiento Criminal) sätestatud ajutisi kaitsemeetmeid, välja arvatud need, mis on põhiseaduses ja muudes õigusaktides jäetud kohtute pädevusse ning mille peab heaks kiitma poolte õiguste tagamise eest vastutav kohtunik;

[…]

3.   Uurimine viiakse läbi kooskõlas kriminaalmenetluse seadustikuga, välja arvatud konkreetsetel juhtudel, mis on sõnaselgelt nimetatud [seaduses 9/2021].“

9.

Seaduse 9/2021 artiklis 43 „Tunnistajate ütlused“ on sätestatud:

„1.   [Euroopa delegaatprokurör] võib kutsuda tunnistajana mis tahes isiku ja võtta ütlusi mis tahes isikult, kellel on teadmisi kuriteo ja selle eest vastutava isiku kindlakstegemisel asjakohastest faktidest ja asjaoludest või kes võib nimetatud eesmärgil kasulikku teavet anda.

Iga Euroopa delegaatprokuröri väljakutsutud isik peab kohale ilmuma ja andma tunnistajana ütlusi kõige kohta, mida ta seoses talle esitatud küsimustega teab, välja arvatud isikud, kes on vabastatud kohustusest kohale ilmuda ja anda tunnistajana ütlusi kohtumenetluse suulises osas.

2.   Tunnistaja ütlused võetakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vormis.

Menetlusosalised võivad oma advokaatide vahendusel osaleda tunnistaja ütluste andmisel; sellisel juhul antakse neile ütluste andmise lõppedes võimalus küsida tunnistajalt mis tahes täpsustusi, mida nad peavad vajalikuks.“

10.

Seaduse 9/2021 artiklis 90 „Juhud“ on sätestatud:

„Euroopa delegaatprokuröri uurimismenetluse ajal tehtud otsuseid saab vaidlustada üksnes poolte õiguste tagamise eest vastutava kohtuniku juures [seaduses 9/2021] sõnaselgelt sätestatud juhtudel.“

11.

Seaduse 9/2021 kohaselt võib kaitse vaidlustada järgmised Euroopa delegaatprokuröri otsused:

12.

Seaduse 9/2021 artiklis 91 on kirjeldatud selliste otsuste vaidlustamiseks vajalikke menetlusetappe.

13.

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 311 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„Eeluurimiskohtunik võtab kõik riigiprokuratuuri või mõne menetlusosalise väljapakutud uurimismeetmed, välja arvatud juhul, kui ta peab neid tarbetuks või kahjulikuks.

Otsust keelduda taotletud uurimismeetmeid võtmast võib edasi kaevata; see kaebus võetakse vastu ja suunatakse viivitamata pädevale kohtule, ilma et sellel oleks peatavat toimet.“

14.

I. R. O. ja F. J. L. R. juhtisid Hispaania õiguse alusel asutatud fondi, mis sai toetust ühe liidu rahastusega projekti rakendamiseks. Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) teavitas Fiscalía de área de Getafe-Leganési (Getafe-Leganési prokuratuur, Hispaania), et otsesed tööjõukulud, mille hüvitamist fond oli taotlenud seoses kahe teadlasega, kes olid projekti elluviimiseks tööle võetud, nimelt Y. C. ja I. M. B-ga, ei ole piisavalt põhjendatud. Fiscalía de área de Getafe-Leganés (Getafe-Leganési prokuratuur) esitas kaebuse Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 1 de Getafele (Getafe esimese astme ja eeluurimiskohus nr 1, Hispaania), mille kohaselt oli toime pandud toetusega seotud pettus. ( 13 )20. aprillil 2021 alustas see kohus I. R. O. suhtes kriminaaluurimist.

15.

Selle uurimise kontekstis kuulas Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 1 de Getafe (Getafe esimese astme ja eeluurimiskohus nr 1) I. R. O. 21. mail 2021 üle kui investigado (uurimisalune isik). I. R. O. kasutas õigust vaikida. 2. juulil 2021 kuulas see kohus Y. C. üle tunnistajana.

16.

Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 1 de Getafe (Getafe esimese astme ja eeluurimiskohus nr 1) loobus 12. augustil 2021 pädevusest EPPO kasuks. 21. septembril 2021 saatis EPPO kohtuasja pädevale liikmesriigi asutusele. Ta teavitas Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 1 de Getafet (Getafe esimese astme ja eeluurimiskohus nr 1) oma otsusest kohtuasja evokatsiooni mitte taotleda.

17.

Vastuseks Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 1 de Getafe (Getafe esimese astme ja eeluurimiskohus nr 1) tõstatatud pädevuse probleemile otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. juuni 2022. aasta määrusega ( 14 ) anda uurimispädevus EPPO-le. 26. juuli 2022. aasta otsusega kasutasid asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid Hispaanias evokatsiooniõigust ja algatasid uurimise, millest sai alguse käesolev eelotsusetaotlus.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ehk Juzgado Central de Instrucción no 6 de la Audiencia Nacional (üleriigiline eeluurimiskohus nr 6), kes tegutses poolte õiguste tagamise eest vastutava kohtuniku pädevuses, algatas 27. juuli 2022. aasta määrusega õiguste tagamise menetluse.

19.

Asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid kutsusid I. R. O. ja F. J. L. R‑i vastavalt 22. augusti ja 25. oktoobri 2022. aasta otsustega seaduse 9/2021 artiklis 27 ette nähtud esimesele istungile asjaolude ja tõendite esitamiseks (Primera comparecencia para el traslado de cargos) eesmärgiga teavitada neid sellest, et nad on toetusega seotud pettuse ja dokumentide võltsimisega seoses uurimise all. ( 15 ) I. R. O. ülekuulamine toimus 5. oktoobril 2022. F. J. L. R-i ülekuulamine toimus 15. detsembril 2022.

20.

Seaduse 9/2021 artikli 43 alusel tehtud 2. veebruari 2023. aasta otsusega kutsusid asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid Y. C. ja I. M. B. tunnistajatena enda juurde. I. R. O-d ja F. J. L. R-i esindavad advokaadid esitasid seaduse 9/2021 artiklile 90 tuginedes EPPO-le 7. veebruaril 2023 selle otsuse peale kaebuse selles osas, milles kutsuti Y. C-d tunnistajana kohale ilmuma. ( 16 ) Nad väitsid, et see uurimismeede ei olnud ei asjakohane, vajalik ega kasulik, kuna Juzgado de Primera Instancia e Instrucción no 1 de Getafe (Getafe esimese astme ja eeluurimiskohus nr 1) oli Y. C. tunnistajana juba üle kuulanud. 8. veebruaril 2023 teatati sellest kaebusest eelotsusetaotluse esitanud kohtule. 23. veebruaril 2023 esitasid asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid selle kaebuse kohta kirjalikud seisukohad. Euroopa delegaatprokurörid ning I. R. O-d ja F. J. L. R-i esindavad advokaadid esitasid vastavalt 22. ja 23. märtsil 2023 kirjalikud seisukohad seoses võimalusega, et eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab eelotsusetaotluse.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtult juhtnööre liidu õiguse tõlgendamiseks, et tal oleks võimalik hinnata, kuidas mõjutab EPPO määrus seadust 9/2021 seoses poolte õiguste tagamise eest vastutava kohtuniku pädevusega kontrollida teatavaid Euroopa delegaatprokuröri menetlustoiminguid, mille eesmärk on tekitada kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi. Ta märgib, et seaduse 9/2021 artiklite 42 ja 43 alusel koostoimes sama seaduse artikliga 90 peab Euroopa delegaatprokuröri teatavasse liiki kuuluva menetlustoimingu kohtulikuks kontrolliks olema sõnaselge volitus. Kuna selle liigi all ei ole nimetatud tunnistaja väljakutsumist, ei saa 2. veebruari 2023. aasta otsust poolte õiguste tagamise eest vastutavale kohtunikule edasi kaevata.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et EPPO määruse artikli 42 kohaselt peab Euroopa Prokuratuuri selliste menetlustoimingute seaduslikkuse suhtes, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, saama teostada kohtulikku kontrolli. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et 2. veebruari 2023. aasta otsus on üks sellistest menetlustoimingutest. Esiteks leiab ta, et see otsus mõjutab vahetult Y. C. ja I. M. B. harta artiklis 6 tagatud õigust vabale liikumisele ja vabadusele, kuna neil tekib õiguslik kohustus viibida kohtukutses märgitud kuupäeval ja kellaajal konkreetses kohas. ( 17 ) Samuti võib see otsus vastuolus harta artikliga 48 kahjustada Y. C. ja I. M. B. kaitseõigust selles mõttes, et neil on kohustus rääkida kõike, mida nad teavad, ja rääkida tõde ( 18 ) olukorras, kus Hispaania menetlusõiguses ei ole tunnistajatele ütluste andmisel ette nähtud advokaadi abi. Käesolevas kohtuasjas on kaitseõiguse rikkumine raskemgi, kuna esineb „mõistlik võimalus“, et nad avaldavad oma ütlustes tõendeid uuritavate kuritegude kohta. Võimalus, millele viitavad asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid oma 22. märtsi 2023. aasta seisukohtades ja mille kohaselt võivad uurimisalused isikud seaduse 9/2021 artikli 29 alusel esitada kohtulikul arutamisel taotluse tunnistada menetlustoiming automaatselt tühiseks seetõttu, et asjaolude ja tõendite esitamise esimene istung peeti viivitusega, on erandlik taotlus. Muu hulgas õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei ole soovitatav, et isik peaks tuginema sellisele taotlusele kriminaalmenetluse hilises etapis. Samuti märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kutsed ilmuda tunnistajana kohale mõjutavad I. R. O. ja F. J. L. R-i õiguslikku olukorda. Y. C-le korduskutse esitamine tunnistajana ütlusi andma rikub nende õigust kohtuasja läbivaatamisele mõistliku aja jooksul. Samuti võivad Y. C. ja I. M. B. ütlused tunnistajatena anda Euroopa delegaatprokuröridele võimaluse koguda süüstavaid tõendeid, mida nad saavad I. R. O. ja F. J. L. R‑i suhtes peetavas kriminaalmenetluses kasutada.

23.

Eeltoodut arvestades leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui 2. veebruari 2023. aasta otsust ei saa edasi kaevata, võib see piirata liidu õigusest tuleneva isikliku õiguse kasutamist, kusjuures seda piirangut ei saa põhjendada võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega.

24.

Võrdväärsuse põhimõttest rääkides märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui Juez de Instrucción’ile (eeluurimiskohtunik), kes on „võrdväärne“ Euroopa delegaatprokuröriga, antakse ülesanne uurida Euroopa Prokuratuuri menetluse sisuks olevaid väiteid, järgiks ta Diligencias Previas’e (eeluurimismenetlus) norme, kuna kõnealuste süütegude eest süüdi mõistmise korral võidakse mõista üksnes kuni viie aasta pikkune vangistus. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 766 ( 19 ) kohaselt võib eeluurimiskohtuniku poolt eeluurimismenetluse käigus määratud toiminguid kaevata edasi otsuse teinud kohtunikule ja seejärel kõrgema astme kohtusse.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul märgivad asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid oma 22. märtsi 2023. aasta kirjalikes seisukohtades, et rohkem kui viieaastase vangistusega karistatavate kuritegude menetlemise korra (Procedimiento Sumario Ordinario) kohaselt on kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 311 sätestatud, et poolte taotletud otsuseid uurimismeetmete võtmiseks ei saa edasi kaevata. Selles kontekstis tuginevad Euroopa delegaatprokurörid kohtupraktika suunale, milles laiendatakse selle sätte kohaldamisala eeluurimismenetlusele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) ei ole seda kohtupraktikat kinnitanud, sellesse ei suhtuta üksmeelselt ja seda ei ole seadustega muudetud.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on küsimusi seoses võrdväärsuse põhimõtte kohaldamisega, kuna seadus 9/2021 ei võimalda Euroopa delegaatprokuröri poolt tunnistajatele väljastatud kutseid kohtulikult kontrollida, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole seatud piiranguid sellele, millist liiki otsuseid, mida eeluurimiskohtunikud uurimismeetmete võtmiseks või nende võtmisest keeldumiseks on teinud, võib edasi kaevata.

27.

Tõhususe põhimõttest rääkides märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et õigus kaevata Euroopa Prokuratuuri selliste menetlustoimingute peale, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, tuleneb vahetult EPPO määruse artiklist 42. See võimalus väljendab nii põhiõigust tõhusale kohtulikule õiguskaitsevahendile kui ka kaitseõiguse tagamist, mida kaitstakse vastavalt harta artiklitega 47 ja 48. Seega takistab poolte õiguste tagamise eest vastutava kohtuniku seaduse 9/2021 artiklist 90 tuleneva kontrollipädevuse kitsas tõlgendamine EPPO määrusega kodanikele antud põhiõiguste teostamist.

28.

Neil asjaoludel otsustas Juzgado Central de Instrucción no 6 of the Audiencia Nacional (üleriigiline eeluurimiskohus nr 6) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Oma kirjalikud seisukohad esitasid I. R. O. ja F. J. L. R., EPPO, Prantsuse, Itaalia, Madalmaade ja Hispaania valitsus ning Euroopa Komisjon. Samad pooled, välja arvatud Itaalia valitsus, esitasid oma suulised seisukohad ja vastasid Euroopa Kohtu küsimustele 10. septembri 2024. aasta kohtuistungil.

30.

EPPO, Prantsuse, Madalmaade ja Hispaania valitsus ning komisjon väidavad, et teine küsimus on vastuvõetamatu, kuna see on puhthüpoteetiline ja mis tahes vastus sellele küsimusele ei mõjutaks põhikohtuasjas peetava vaidluse tulemust. See on nii seetõttu, et menetlus põhikohtuasjas puudutab olukorda, kus uurimisalused isikud vaidlustavad Euroopa delegaatprokuröride otsuse kutsuda kolmandaid isikuid tunnistajana ütlusi andma, samas kui teine küsimus käsitleb tunnistajate endi võimalust seda otsust vaidlustada.

31.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ainult liikmesriigi kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes peab asjas otsuse tegema, pädevus kohtuasja erisusi arvestades hinnata nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema. Liidu õigust puudutavate küsimuste puhul eeldatakse seega, et need on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke õiguslikke või faktilisi asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 20 )

32.

Teise küsimuse tekstist, selles viidatud liidu õiguse sätetest ja eelotsusetaotluse selgitustest ( 21 ) nähtub selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib välja selgitada, kas isikud, kes on Euroopa delegaatprokuröri otsusega saanud kohtukutse ütluste andmiseks tunnistajana, saavad selle otsuse kohtulikult vaidlustada. Kohtusse kutsutud tunnistajad, nimelt Y. C. ja I.M. B., 2. veebruari 2023. aasta otsuse kehtivust ei vaidlusta. Menetluses põhikohtuasjas vaidlustavad selle otsuse uurimisalused isikud, nimelt I. R. O. ja F. J. L. R. Neil asjaoludel on minu hinnangul selge, et mis tahes vastus teisele küsimusele ei mõjuta põhikohtuasja tulemust ja on oma olemuselt hüpoteetiline. Käesoleva ettepaneku punktis 31 viidatud kohtupraktikat kohaldades soovitan Euroopa Kohtul tunnistada see küsimus vastuvõetamatuks.

33.

Komisjon teeb Euroopa Kohtule ettepaneku käsitleda esimest, kolmandat ja neljandat eelotsuse küsimust koos. Olen selle ettepanekuga nõus, sest vastus nendele küsimustele nõuab EPPO määruse artikli 42 lõike 1 tõlgendamist.

34.

Peale selle leian, et need kolm küsimust tuleks ümber sõnastada ( 22 ) nii, et nendega küsitaks, kas EPPO määruse artikli 42 lõiget 1 tuleb harta artiklit 47, ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei saa uurimisalused isikud pädevas liikmesriigi kohtus vahetult vaidlustada otsust, millega nende isikute suhtes algatatud kriminaaluurimise kontekstis kutsub asja menetlev Euroopa delegaatprokurör kolmandaid isikuid tunnistajana ütlusi andma. ( 23 )

35.

Selliseks ümbersõnastamiseks ajendavad mind järgmised põhjused. Nagu märgin käesoleva ettepaneku punktis 32, tuleneb vaidlus põhikohtuasjas uurimisaluste isikute kaebusest otsuse peale, millega asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid kutsusid kolmandad isikud kohtusse tunnistajana ütlusi andma. Neljandas küsimuses viidatud sätteid – nimelt ELL artiklit 2, ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja harta artiklit 47 – saab vaadelda ümbersõnastatud küsimuse kontekstis, kuna EPPO määruse artikli 42 lõikes 1 soovitakse neid kohaldada EPPO menetlustoimingute kontekstis. ( 24 ) Arvestades viidet nii ELL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule kui ka harta artiklile 47, võib Euroopa Kohus otsustada loobuda ELL artikli 2 arvessevõtmisest. Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub selgelt, et kolmanda küsimusega tõstatatakse teema võrdväärsuse põhimõtte kui liikmesriikide menetlusautonoomiat piirava asjaolu kohta, ning seega lisatakse see teema väljapakutavasse ümbersõnastatud küsimusse. Nagu on täpsemalt selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 55, näib eelotsusetaotluses olevat eeldatud, et EPPO määruse artikli 42 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingut, sealhulgas 2. veebruari 2023. aasta otsust, saama vaidlustada vahetu kaebusega liikmesriigi pädevale kohtule.

36.

Nagu nähtub seaduse 9/2021 artiklist 1, võetakse EPPO määrus selle seadusega üle Hispaania õiguskorda. Selle seadusega kehtestati uus menetlussüsteem, mille puhul Euroopa delegaatprokurörid uurivad ja viivad kohtu ette Euroopa Liidu finantshuve mõjutavaid süütegusid, samas kui uurimisaluste isikute põhiõigusi kaitseb liikmesriigi kohtuvõim, kellel on erapooletu kolmanda isiku staatus. ( 25 ) Pädevas kohtus ( 26 ) tuleb luua institutsioon, mis peab olema „organ, mis ei ole menetluse läbiviimisega seotud, kuid vastutab siiski kohtuliku kontrolliga seotud ülesannete eest, mis on selgelt sätestatud [seaduses 9/2021]“, ( 27 ) ehk poolte õiguste tagamise eest vastutav kohtunik.

37.

Minu hinnangul on selge, et EPPO määruse artikli 42 lõikes 1 on liikmesriikidele pandud kohustus tagada selliste EPPO menetlustoimingute tõhus kohtulik kontroll, mille eesmärk on tekitada kolmandatele isikutele õiguslikke tagajärgi. ( 28 ) Õigussubjektide õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte ei ole sõnastatud üksnes EPPO määruse põhjenduses 88, mis on välja toodud käesoleva ettepaneku punktis 4, vaid see on ka liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mida on tunnustatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13. Seda põhimõtet kinnitatakse harta artiklis 47, nii et sellises kontekstis nagu praegu tuleb seda ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tõlgendamisel arvesse võtta. ( 29 ) Samuti tuleb märkida, et kui liikmesriigid rakendavad liidu õigust (nagu praeguses olukorras), peavad nad tagama, et järgitaks harta artikli 47 esimeses lõigus tagatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. ( 30 )

38.

Käesoleva kohtuasja keskmes on küsimus, kas otsus, millega Euroopa delegaatprokurör kutsub kolmanda isiku kohtusse tunnistajana ütlusi andma, kujutab endast EPPO menetlustoimingut, mille eesmärk on tekitada uurimisalustele isikutele õiguslikke tagajärgi EPPO määruse artikli 42 lõike 1 mõistes. Kui see otsus on selline toiming, peab pädev liikmesriigi kohus selle sätte kohaselt saama selle üle teostada kohtulikku kontrolli.

39.

Esimene selles kontekstis lahendamist vajav küsimus on see, kas mõiste „Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu[d], mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ on liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb kogu Euroopa Liidus tõlgendada ühetaoliselt. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb arvesse võtta selle sätte sõnastust, kus see mõiste esineb, selle sätte konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. ( 31 )

40.

EPPO määruses seda mõistet ei määratleta ning artikli 42 lõikes 1 esitatud viide liikmesriigi õigusele ei võimalda määratleda selle tähendust ja kohaldamisala.

41.

EPPO määruse artikli 42 lõike 1 sõnastusest koostoimes selle artikli üldise ülesehituse ja eesmärgiga nähtub selgelt, et selle mõte on anda liikmesriikide kohtutele pädevus ( 32 ) kontrollida kohtulikult toiminguid, mis muidu kuuluksid liidu kohtute erandlikku pädevusse, kuna EPPO on liidu organ ( 33 ). ( 34 ) EPPO määruse artikli 42 lõigetest 2–8 nähtub, et kui välja arvata selle artikli lõikega 1 liikmesriikide kohtutele jäetud pädevus, on EPPO toimingute õiguspärasuse kontrollimise pädevus antud liidu kohtutele. ( 35 ) Selline on olukord eeskätt EPPO „haldusotsuste“ puhul, millele viidatakse lõikes 8 ja mis kuuluvad ELTL artikli 263 lõike 4 kohaldamisalasse, erinevalt EPPO „menetlustoimingutest“, millele viidatakse lõikes 1 ja mille suhtes teostatakse reeglina ( 36 )„pädevate siseriiklike kohtute kontrolli“.

42.

EPPO määruse artikli 42 lõikes 1 väljendi „eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ kasutamine kinnitab samuti, et selle sätte eesmärk on anda liikmesriikide kohtutele pädevus, mis muidu kuuluks liidu kohtutele. EPPO, Prantsuse ja Hispaania valitsus ning komisjon märgivad oma kirjalikes seisukohtades, et see väljend kordab sõna-sõnalt ELTL artikli 263 esimese lõigu sõnastust, ( 37 ) milles on määratletud Euroopa Liidu institutsioonide, organite, büroode või asutuste toimingud, mille kontrollimise pädevus on liidu kohtutel. ( 38 )

43.

Veel üks põhjus, mis räägib mõiste „Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu[d], mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ autonoomse ja ühtse tõlgendamise kasuks, on vajadus tagada, et pädevus EPPO toimingute kohtulikuks kontrollimiseks jaguneks liikmesriikide kohtute ja liidu kohtute vahel järjepidevalt. Seega olen EPPOga samal seisukohal, et mõiste „Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu[d], mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ on liidu õiguse autonoomne mõiste. ( 39 )

44.

Selle mõiste sisust rääkides võib EPPO määruse põhjenduse 87 esimesest lõigust selgelt välja lugeda, et konkreetselt väljend „menetlustoimingud“ hõlmab ka „Euroopa Prokuratuuri poolt uurimiste raames tehtava[i]d toimingu[i]d“. Selle põhjenduse teise lõiguga tagatakse, et liikmesriigid teostavad kohtulikku kontrolli ka „Euroopa Prokuratuuri poolt enne vastutusele võtmist võetud menetlustoimingute suhtes“. Väljend „menetlustoimingud“ hõlmab muu hulgas ( 40 )„uurimismeetmeid“ EPPO määruse artikli 30 tähenduses. Sellest tuleneb, nagu väidavad I. R. O., F. J. L. R. ja EPPO, et otsus, millega Euroopa delegaatprokurör kutsub kedagi kohtusse tunnistajana ütlusi andma, kujutab endast EPPO menetlustoimingut EPPO määruse artikli 42 lõike 1 mõistes. Tuleb tunnistada, et selle määruse artikli 30 lõikes 1 ei ole seda otsust nimetatud selliste „uurimismeetmete“ seas, mis peavad olema liikmesriikides Euroopa delegaatprokuröridele kättesaadavad „[v]ähemalt kriminaalasjades, mille puhul uuritava kuriteo eest ette nähtud karistuse maksimummäär on vähemalt neli aastat vangistust“. Samas on EPPO määruse artikli 30 lõikes 4 sätestatud, et „[l]isaks lõikes 1 osutatud meetmetele on Euroopa delegaatprokuröridel õigus taotleda või nõuda oma liikmesriigis mis tahes muude meetmete võtmist, mis on prokuröridele siseriikliku õiguse kohaselt kättesaadavad sarnaste siseriiklike kriminaalasjade korral“. Seaduse 9/2021 artikli 43 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et Euroopa delegaatprokurörid võivad kutsuda isikuid tunnistajatena ütlusi andma.

45.

Mis puudutab väljendit „mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“, siis võib samade sõnade kasutamisest ELTL artikli 263 lõikes 1 ( 41 ) järeldada, et seadusandja tahtis EPPO määruse artikli 42 lõike 1 jõustamisel tagada, et EPPO erilisele olemusele kohandatud kohtuliku kontrolli süsteemis võivad selle organi toiminguid, mida tavapäraselt kontrolliksid hagi menetlemise teel liidu kohtud, kohtulikult kontrollida liikmesriikide kohtud, mis tagaks kooskõla ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu ja harta artikliga 47.

46.

Minu hinnangul tähendab see, et nagu EPPO, Prantsuse valitsus ja komisjon sõnaselgelt väidavad, kohaldatakse EPPO määruse artikli 42 lõike 1 tõlgendamisele Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat seoses mõistega „toimingud, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele“ ELTL artikli 263 tähenduses. ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel koosmõjus esimese lõiguga saab tühistamishagi esitada kõigi liidu institutsioonide, organite või asutuste vastu võetud meetmete või toimingute peale – sõltumata nende vormist –, mille eesmärk on tekitada füüsilise või juriidilise isiku huve puudutavaid siduvaid õiguslikke tagajärgi, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Selleks et teha kindlaks, kas mõni toiming tekitab selliseid tagajärgi ja kas selle peale saab järelikult sellist hagi esitada, tuleb lähtuda toimingu olemusest ja hinnata toimingu tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks toimingu sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse toimingu tegemise konteksti ja selle teinud institutsiooni, organi või asutuse pädevust. ( 42 )

47.

Eeltoodust võib järeldada, et liidu seadusandja ei tahtnud piirata EPPO määruse artikli 42 lõikes 1 sätestatud EPPO menetlustoimingute kohustuslikku kohtulikku kontrolli konkreetsete liikidega. Kui võtta arvesse eelmises punktis viidatud Euroopa Kohtu praktikat, peab pädev liikmesriigi kohus sellest sättest johtuvalt saama kohtulikult kontrollida mis tahes menetlustoimingut, mille Euroopa delegaatprokurör on uurimise käigus teinud ning mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis võivad puudutada kolmandate isikute huve seeläbi, et toovad kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis. Tuleb lisada, et EPPO määruse põhjendusest 87 nähtub selgelt, et väljendit „kolmandad isikud“, millele viidatakse määruse artikli 42 lõikes 1, tuleb tõlgendada laialt, nii et see hõlmab ka „kahtlustatavat“ ( 43 ), „ohvrit“ ja kõiki „teisi huvitatud isikuid, kelle õigusi sellised toimingud võivad negatiivselt mõjutada“. ( 44 )

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ning I. R. O. ja F. J. L. R. väidavad, et 2. veebruari 2023. aasta otsus on EPPO menetlustoiming, mis tekitab neile kui uurimisalustele isikutele õiguslikke tagajärgi, kuna see a) rikub nende õigust kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul ja b) Y. C. uus tunnistajana antav ütlus võib sisaldada süüstavaid tõendeid, mida asja menetlevad Euroopa delegaatprokurörid võivad kriminaalmenetluses nende vastu kasutada. Seevastu EPPO, Prantsuse ja Hispaania valitsus ning komisjon väidavad eri argumentidele tuginedes ( 45 ), et asja menetleva Euroopa delegaatprokuröri otsus kutsuda kolmas isik kohtusse tunnistajana ütlusi andma ei ole selline meede, mille õiguslikud tagajärjed oleksid siduvad ja mis võiks kahjustada uurimisaluse isiku huve sellega, et toob kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis.

49.

Lühidalt kokku võttes ei veena mind eelotsusetaotluse esitanud kohtu I. R. O. ja F. J. L. R-i kasuks esitatud väited. Nagu Prantsuse ja Hispaania valitsus ning komisjon märgivad, võib tunnistaja ülekuulamine anda tõendeid, mis on olemuselt kas süüstavad või süüst vabastavad. Selles kontekstis on asjakohane välja tuua, et EPPO määruse artikli 5 lõike 4 kohaselt „viib [EPPO] […] oma uurimisi läbi erapooletult ja püüab leida kõik asjakohased tõendid olenemata sellest, kas need on süüstavad või süüst vabastavad“. ( 46 ) Prantsuse valitsus lisab, et sellisel küsitlemisel võib olla ka üksainus eesmärk täpsustada mingeid asjaolusid, anda taustteavet, muuta mõni keeruline mehhanism uurija jaoks selgemaks või anda teavet asjaomaste isikute isikuomaduste kohta. Olen nõus, et ehkki tunnistaja kohtusse kutsumine ja ülekuulamine võib menetlust pikendada, võivad sellised meetmed uurimist hõlbustada ja aitavad igal juhul kaasa süüdistuste põhjalikule uurimisele.

50.

Neid tähelepanekuid arvestamata leian, et küsimust, kas Euroopa delegaatprokuröri otsus kutsuda kolmas isik tunnistajana kohtusse on menetlustoiming, mille eesmärk on tekitada uurimisalusele isikule õiguslikke tagajärgi, ei saa analüüsida ning sellele ei saa vastata üldisel ja abstraktsel moel.

51.

EPPO ei tegutse ühtses õigusruumis ja EPPO määrus reguleerib EPPO menetlusi üksnes osaliselt. ( 47 ) Kohtujurist Ćapeta sõnu kasutades „on [EPPO] tõepoolest ühtne ja jagamatu organ, kuid tegutseb ilma ühtse karistusõiguse ja kriminaalmenetlusõiguseta“, ning „[n]eed aspektid olenevad suuresti liikmesriikide õigusest, mis võivad kasutusele võetud lahenduste poolest erineda“. ( 48 ) Kui välja jätta liidu õiguses sätestatud menetlusõigused, mis peavad EPPO määruse artikli 41 lõike 2 kohaselt kriminaalmenetluses kahtlustatavatel ja süüdistatavatel „vähemalt“ olema tagatud, siis tuleneb EPPO määruse tuginemisest liikmesriigi õigusele, et menetlusest puudutatud isikute õigused on erinevad olenevalt sellest, millises liikmesriigis EPPO kuritegusid uurib ja kohtu ette viib. Samamoodi võib asjaolust, et EPPO määruse artikli 30 lõike 5 kohaselt reguleeritakse „[m]eetmete võtmise menetlusi ja korda“, millele viidatakse sama artikli lõigetes 1 ja 4, „kohaldatava siseriikliku õigusega“, tulenevalt tekkida olukord, et mõni menetlustoiming, näiteks kutse ilmuda tunnistajana ütlusi andma, mille asja menetlev Euroopa delegaatprokurör on teinud ühes liikmesriigis, ei tekitaks selle toiminguga mõjutatud isikute seisundile mingeid õiguslikke tagajärgi, kuid sama menetlustoiming mõnes teises liikmesriigis seevastu tekitaks. Nagu Prantsuse ja Madalmaade valitsus kohtuistungil märkisid, on liikmesriikide kohtutes kontrollimisele kuuluvad EPPO menetlustoimingud tõenäoliselt erineva ulatusega olenevalt kohaldatavast liikmesriigi õigusest. Vajadus selle teema in concreto analüüsimise järele tuleneb ka punktis 46 viidatud kohtupraktikast, mille kohaselt tuleb arvesse võtta seal viidatud objektiivseid kriteeriume.

52.

Eeltoodust tulenevalt leian, et Euroopa Kohtul ei sobi võtta üldist seisukohta küsimuses, kas otsus, millega asja menetlev Euroopa delegaatprokurör kutsub kolmanda isiku enda juurde tunnistajana ütlusi andma, kuulub EPPO määruse artikli 42 lõike 1 kohaldamisalasse või mitte. Selle küsimuse peab kokkuvõttes lahendama liikmesriigi kohus, tehes kindlaks, kas see otsus on selline toiming, mille eesmärk on tekitada siduvaid õiguslikke tagajärgi ja mis võib kahjustada asjaomase kolmanda isiku huve sellega, et toob kaasa selge muutuse tema õiguslikus seisundis. Selleks peab liikmesriigi kohus lähtuma otsuse olemusest ja hindama selle tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks otsuse sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse otsuse tegemise konkreetset menetluslikku konteksti ja selle teinud organi pädevust. Kui liikmesriigi kohus kontrollimise lõpuks leiab, et sellise otsuse eesmärk, millega asja menetlev Euroopa delegaatprokurör kutsub enda juurde kolmanda isiku tunnistajana ütlusi andma, ei ole tekitada uurimisalustele isikutele õiguslikke tagajärgi, siis on liikmesriigi õigusaktid, millega välistatakse selle otsuse kohtulik kontroll, kooskõlas EPPO määruse artikli 42 lõikega 1 koostoimes harta artikliga 47 ja ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, samuti võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega.

53.

Oma ettepanekus kohtuasjas Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ jt märgib kohtujurist Bobek, et kui isik soovib tugineda harta artiklile 47, et kasutada selle sättega tagatud menetlusõigust, peab tal olema liidu õigusega tagatud konkreetne „õigus või vabadus“, mida ta soovib kohtu kaudu teostada. ( 49 ) Olen komisjoniga nõus, et kui sellise otsuse eesmärk, millega kutsutakse kolmas isik tunnistajana ütlusi andma, ei ole tekitada uurimisalustele isikutele õiguslikke tagajärgi, ei mõjuta see nende isikute õiguslikku seisundit ja nad ei saa tugineda liidu õigusest tuletatud õigusele, mistõttu harta artikli 47 kohaldamine muutub tarbetuks. Kui puuduvad õiguslikud tagajärjed, ei saa kasutada ka ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohast tõhusat õiguskaitsevahendit. Viimaks, kui ükski EPPO määruse või mõne muu EL õigusakti säte ei anna uurimisalustele isikutele õigust vaidlustada liikmesriigi kohtus EPPO menetlustoiminguid, mille eesmärk ei ole tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, ei rikuta võrdväärsuse ega tõhususe põhimõtet.

54.

Kui liikmesriigi kohus leiab, et mõni otsus, näiteks 2. veebruari 2023. aasta otsus, on toiming, mis kuulub EPPO määruse artikli 42 lõike 1 kohaldamisalasse, teostatakse sellisele otsusele selle sätte kohaselt „pädevate siseriiklike kohtute kontrolli“. Mida see kohtulik kontroll endast kujutab? Kas see nõuab käesoleva eelotsusetaotluse kontekstis seda, et otsuse kehtivust oleks võimalik vaidlustada vahetu hagi esitamise teel?

55.

Käesolevas kohtuasjas on kõik nõus, et Hispaania õiguse kohaselt ei saa uurimisalused isikud otsust, millega asja menetlev Euroopa delegaatprokurör kutsub kolmanda isiku enda juurde tunnistajana ütlusi andma, vahetult liikmesriigi kohtusse kaevata. Eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb eeldusele, et liidu seadusandja tahte kohaselt peavad EPPO määruse artikli 42 lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvad toimingud olema vaidlustatavad vahetu hagi esitamise teel. Seega tundub ta jätvat kõrvale võimaluse, et liidu seadusandja ei soovinud määratleda selliste toimingute kohtulikuks kontrolliks üksikasjalikke eeskirju, millest tulenevalt võib sellist kontrolli teostada kaudselt. ( 50 ) Sellele vastukaaluks märgib Itaalia valitsus oma kirjalikus seisukohas, et EPPO menetlustoimingute, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, kohtulik kontroll ei nõua tingimata võimalust esitada nende vastu tühistamishagi. Ta väidab, et erinevalt Hispaania olukorrast on Itaalia kriminaalmenetluse seadustikus eeluurimiskohtuniku ametikoht kaotatud, millega ühtlasi kaotati igasugune ex ante kontroll EPPO menetlustoimingu üle, millega kutsutakse kolmas isik ütlusi andma. Selle asemel on menetleval kohtul pädevus otsustada kõigi talle esitatud tõendite õiguspärasuse üle ja vajaduse korral jätta need arvesse võtmata. ( 51 ) Kohtuistungil väitsid nii EPPO kui ka Prantsuse, Madalmaade ja Hispaania valitsus vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele, et EPPO menetlustoimingute kehtivuse täiendav kohtulik kontroll vastab EPPO määruse artikli 42 lõike 1 nõuetele. EPPO möönis, et Euroopa delegaatprokuröri uurimismeetmete võtmise otsuste puhul puudub vahetu õiguskaitsevahend. Ta väitis, et Hispaania õiguses on sätestatud mitu täiendavat õiguskaitsevahendit selliste meetmete kohtulikuks kontrolliks kogu uurimise etapis ja selle järel kriminaalmenetluse suulises etapis, mis tagab õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja kaitseõigused. Sama meelt olid Prantsuse, Madalmaade ja Hispaania valitsus.

56.

EPPO määruse artikli 42 lõikes 1 antakse liikmesriikidele nende menetlusautonoomia kontekstis kaalutlusõigus seeläbi, et selles ette nähtud kohtulikku kontrolli tuleb teostada „vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud nõuetele ja menetlustele“. ( 52 ) Selles sättes ei määratleta selle „kontrolli“ olemust ega seda, millist liiki otsuseid võib liikmesriigi kohus selle teostamisel teha.

57.

EPPO määruse põhjenduses 88 on nõutud, et selliste Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingute seaduslikkuse kontrollimisel, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, „tuleks tagada tulemuslik õiguskaitse kooskõlas ELi lepingu artikli 19 lõike 1 teise lõiguga“. See aluslepingu säte paneb liikmesriikidele kohustuse tagada tõhus õiguskaitsevahend igaühele, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, mis vastab kohustusele, mis on sätestatud harta artikli 47 esimeses lõigus. See hõlmab õigust vaidlustada kohtus isikut kahjustav mis tahes toiming, mis võib neid õigusi ja vabadusi rikkuda, kuid selles ei nõuta võimalust kasutada vahetut õiguskaitsevahendit, mille peamine eesmärk on konkreetse meetme kehtivuse vaidlustamine. Seetõttu piisab sellest, kui pädevas liikmesriigi kohtus on võimalik kasutada ühte või mitut õiguskaitsevahendit, mis võimaldavad vastava õiguse omanikul taotleda meetme kehtivuse kaudset kontrolli, tagades nende õiguste ja vabaduste kaitse, mis on liidu õigusega sellele isikule tagatud. ( 53 ) Käesolevas menetluses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas uurimisalustel isikutel on kaudselt võimalik vaidlustada selle otsuse seaduslikkus, millega asja menetlev Euroopa delegaatprokurör kutsus kolmanda isiku tunnistajana ütlusi andma.

58.

Olenemata selle võimaluse olemasolust peab Euroopa Kohus selleks, et vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele täielikult, ühtlasi märkima, kas eelotsusetaotluses kirjeldatud menetlus on kooskõlas võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega, millele viidatakse sõnaselgelt EPPO määruse põhjenduses 88.

59.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui konkreetses valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb õigussubjektide õiguste kaitse tagamiseks mõeldud kohtuasjade menetluskorda menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt reguleerida iga liikmesriigi sisemises õiguskorras. Selle nõude puhul kehtib tingimus, et see menetluskord ei tohi olla ebasoodsam kui samalaadsete riigisiseste olukordade puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega muuta liidu õigusnormidega antud õiguste kasutamist ülemäära keeruliseks või praktiliselt võimatuks (tõhususe põhimõte). ( 54 )

60.

Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis liidu õigus ei kohusta liikmesriike kehtestama muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud liikmesriigi õiguses, välja arvatud juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või kõrvalnõude alusel tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevad õigused, või kui õigussubjektide ainus võimalus kohtusse pöördumiseks oleks õigusrikkumise toimepanek. ( 55 ) Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vaidlustatud meetmete kehtivuse üle saab tõhusalt otsustada kaudsete vahenditega, ei ole mingit põhjust järeldada, et eelotsusetaotluses kirjeldatud menetlus on tõhususe põhimõttega vastuolus.

61.

Seoses võrdväärsuse põhimõttega nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu märgitud andmetest, et ehkki EPPO-le kohaldatavad riigisisesed menetlusnormid välistavad võimaluse teostada vahetut kohtulikku kontrolli otsusele, millega Euroopa delegaatprokurör kutsub kolmanda isiku tunnistajana enda juurde, võidakse kriminaalmenetluse seadustiku alusel tehtud võrdväärne otsus edasi kaevata eeluurimiskohtunikule või kõrgema astme kohtule. Eeltoodust järeldub, et uurimisalused isikud tunduvad otseselt liidu õigusest tulenevate õiguste jaluleseadmisel olevat teistsuguses ja ebasoodsamas olukorras võrreldes sellega, kui nad seavad jalule kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid õigusi. Neil asjaoludel tundub, nagu väidavad nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka I. R. O. ja F. J. L. R., et eelotsusetaotluses kirjeldatud menetlus rikub võrdväärsuse põhimõtet.

62.

Tõsi, EPPO ja Hispaania valitsus vaidlustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljapakutud liikmesriigi õiguse tõlgenduse, väites sisuliselt seda, et liikmesriigi mõningase kohtupraktika kohaselt võib kohalduda kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 311, milles on sätestatud, et poolte taotletavate uurimismeetmete võtmise otsuseid ei saa edasi kaevata. Sellele vastamiseks piisab meenutamisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tõlgenda Euroopa Kohus eelotsusemenetluses liikmesriigi õigusnorme ega otsusta eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud tõlgenduse õigsuse üle, kuna see kuulub liikmesriikide kohtute ainupädevusse. ( 56 )

63.

Eeltoodust tulenevalt soovitan Euroopa Kohtul vastata Juzgado Central de Instrucción no 6 de la Audiencia Nacionali (üleriigiline eeluurimiskohus nr 6 Madridis, Hispaania) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel, artikli 42 lõiget 1 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid arvestades

tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei tohi isikud, kes on Euroopa Prokuratuuri uurimise all, liikmesriigi pädevas kohtus vahetult vaidlustada otsust, millega asja menetlev Euroopa delegaatprokurör selle uurimise kontekstis kutsub kolmandaid isikuid tunnistajana ütlusi andma, juhul kui selle otsuse eesmärk on tekitada neile isikutele õiguslikke tagajärgi. Selle küsimuse peab lahendama liikmesriigi kohus, tehes kindlaks, kas selline otsus kujutab endast toimingut, mille eesmärk on tekitada neile isikutele siduvaid õiguslikke tagajärgi ja mis võib kahjustada nende isikute huve sellega, et toob kaasa selge muutuse nende õiguslikus seisundis. Selleks peab liikmesriigi kohus lähtuma otsuse olemusest ja hindama selle tagajärgi objektiivsete kriteeriumide, näiteks otsuse sisu põhjal, võttes vajaduse korral arvesse otsuse tegemise konteksti ja selle teinud organi pädevust.