9.5.2013

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 128/31

---

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) nr 391/2013,

3. mai 2013,

milles sätestatakse ühine aeronavigatsioonitasude süsteem

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määrust (EÜ) nr 550/2004 aeronavigatsiooniteenuste osutamise kohta ühtses Euroopa taevas, (1) mida on muudetud määrusega (EÜ) nr 1070/2009 (edaspidi „teenuse osutamise määrus”), (2) eriti selle artikli 15 lõiget 4,

ning arvestades järgmist:

(1)	Määruse (EÜ) nr 550/2004 kohaselt peab komisjon kehtestama ühise aeronavigatsioonitasude süsteemi, et võimaldada kõnealuse süsteemi ühetaolist kohaldamist Euroopa ühtse taeva suhtes.

(2)

Igal lennuetapil osutatavate aeronavigatsiooniteenuste tasude ühise süsteemi väljatöötamine on Euroopa ühtse taeva algatuse rakendamise jaoks väga oluline. Niisugune süsteem peab aitama läbipaistvamalt määrata, kehtestada ja sisse nõuda õhuruumi kasutajate suhtes kohaldatavaid tasusid. Süsteem peab ka soodustama aeronavigatsiooniteenuste ohutut, kulutõhusat ja tulemuslikku osutamist teenuste kasutajatele, kes rahastavad süsteemi, ning edendama ühtset teenuste osutamist.

(3)

Ühine tasusüsteem peaks olema lahutamatu osa tulemuslikkuse kava eesmärkide saavutamisel, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 549/2004 (millega sätestatakse raamistik ühtse Euroopa taeva loomiseks (3) (muudetud määrusega (EÜ) nr 1070/2009)) (edaspidi „raammäärus”) artikliga 11 ja komisjoni 3. mai 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 390/2013, millega kehtestatakse aeronavigatsiooniteenuste ja võrgustiku funktsioonide tulemuslikkuse kava (4).

(4)

Kooskõlas üldeesmärgiga parandada aeronavigatsiooniteenuste tulemuslikkust peaks tasude sissenõudmise süsteem suurendama kulutasuvust ning aitama tõhustada tegevust ja stimuleerimiskavade kehtestamist aeronavigatsiooniteenuse osutajate jaoks, et toetada aeronavigatsiooniteenuste osutamise täiustamist, sealhulgas liiklusriskide jagamisel.

(5)	Ühine tasusüsteem peab olema kooskõlas marsruudi navigatsioonitasusid käsitleva Eurocontroli süsteemiga ja 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (edaspidi „Chicago konventsioon”) artikliga 15.

(6)	Ühine tasusüsteem peaks võimaldama kasutada õhuruumi optimaalselt, võttes arvesse lennuliiklusvoogusid eelkõige funktsionaalsetes õhuruumiosades kooskõlas määruse (EÜ) nr 550/2004 artikliga 9a.

(7)	Ühise tasusüsteemi keskse põhimõtte kohaselt tehakse õhuruumi kasutajate esindajatele ja pädevatele asutustele õigel ajal kättesaadavaks täielik ja läbipaistev teave kulubaasi kohta.

(8)

Kui on kehtestatud, et terminali aeronavigatsiooniteenuseid ja/või CNS-, MET- ja AIS-teenuseid osutatakse turutingimustel, peab liikmesriikidel olema õigus otsustada, et nende teenuste puhul ei arvutata kindlaksmääratud kulusid ega terminali navigatsioonitasusid, ei kehtestata navigatsioonitasude ühikumäärasid ja/või ei stimuleerita rahaliselt.

(9)	Lennujaamade tegevuse muutuva olemuse tõttu võib olla vaja muuta võrdlusperioodi jooksul terminali navigatsioonitasude sissenõudmise piirkondi.

(10)

Uute tehnoloogialahenduste ja menetluste ning sidusate ärimudelite kasutuselevõtt, et soodustada teenuste ühtset osutamist, peaks oluliselt vähendama kasutajate kantavaid kulusid. Et niisugune tulevane kulude vähendamine oleks võimalik, tuleb aeronavigatsiooniteenuse osutajatel teha oma äritegevuse parandamiseks restruktureerimiskulutusi, mis võidakse neile hüvitada, kui tõendatakse puhastulu kasutajate jaoks.

(11)	Parema tulemuse saavutamiseks kehtestatud stimuleerimismehhanismide puhul tuleks silmas pidada, et soovitav on teha soodustusi ja karistada tegeliku tulemuslikkuse alusel seonduvalt tulemuslikkuse kava vastuvõtmise ajal eeldatud tulemustasemetega.

(12)

Selleks et kiirendada SESARi tehnoloogia rakendamist, peaksid investeeringud uutesse lennuliikluse korraldamise süsteemidesse ja nende olemasolevate lennuliikluse korraldamise süsteemide põhjalik läbivaatamine, millel on mõju üleeuroopalise lennuliikluse korraldamise süsteemi võrgustiku tulemuslikkuse tasemele, olema rahastamiskõlblikud kulude katmiseks kasutajatasude kaudu, kui need on kooskõlas Euroopa lennuliikluse korraldamise üldkavaga, eelkõige määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 15a lõikes 3 täpsustatud ühisprojektide kaudu. Lisaks peaksid liikmesriigid olema võimelised muutma aeronavigatsioonitasusid, et stimuleerida lennukite varustamist ühisprojektidesse kaasatud süsteemidega.

(13)	Selleks et tõhustada aeronavigatsiooniteenuseid ja muuta nende kasutamine optimaalseks, peaksid liikmesriigid suutma tasusid täiendavalt muuta, võttes arvesse võrgu ülekoormatuse taset teataval ajal konkreetses piirkonnas või konkreetsel marsruudil.

(14)	Tasu suurus, eelkõige kergete õhusõidukite suhtes kehtestatud tasu, ei tohi vähendada ohutuse tagamiseks vajalike vahendite ja teenuste kasutamist ega uue tehnoloogia ja uute menetluste kasutuselevõtmist.

(15)	Liikmesriigid peavad suutma kehtestada oma ühikumäärad ühiselt, eelkõige juhul, kui tasude sissenõudmise piirkonnad hõlmavad mitme liikmesriigi õhuruumi, või juhul, kui liikmesriigid on marsruudi navigatsioonitasude kogumise ühise süsteemi liikmed.

(16)	Selleks et suurendada tasusüsteemi tõhusust ning vähendada haldus- ja raamatupidamisalast töökoormust, peaksid liikmesriigid suutma ühises marsruudi navigatsioonitasusid käsitlevas süsteemis koguda marsruudi navigatsioonitasusid ühiselt iga lennu suhtes kehtestatud tasu kaudu.

(17)	Tugevdada tuleks õiguslikke vahendeid, mis võimaldavad tagada, et aeronavigatsiooniteenuste kasutajad maksavad aeronavigatsioonitasud viivitamata ja täielikult.

(18)	Tasud, mis õhuruumi kasutajatele pärast nende esindajatega nõu pidamist kehtestatakse ja nendelt sisse nõutakse, peavad olema õiglased ja läbipaistvad. Sellised tasud tuleb korrapäraselt läbi vaadata.

(19)	Komisjoni 6. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1794/2006, milles sätestatakse aeronavigatsiooniteenuste ühine maksustamiskava, (5) mida on muudetud komisjoni 16. detsembri 2010. aasta määrusega (EL) nr 1191/2010, (6) tuleks tunnistada kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015.

(20)	Käesoleva määrusega sätestatud meetmed on kooskõlas ühtse taeva komitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja -ala

1.   Käesolevas määruses sätestatakse ühise aeronavigatsioonitasude süsteemi väljatöötamise meetmed.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse aeronavigatsiooniteenuste suhtes, mida osutavad määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 8 kohaselt määratud lennuliiklusteenuse osutajad ning meteoroloogiateenuste osutajad juhul, kui nad on määratud kõnealuse määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt, üldises lennuliikluses ICAO Euroopa (ICAO eurot) ja ICAO Aafrika (ICAO AFI) piirkonnas, kus liikmesriigid vastutavad aeronavigatsiooniteenuste osutamise eest. Määrust kohaldatakse ka võrgustiku haldusasutuse suhtes, mis on asutatud kooskõlas komisjoni määruse (EL) nr 677/2011 (7) artikliga 3.

3.   Liikmesriigid võivad käesolevat määrust kohaldada selliste aeronavigatsiooniteenuste suhtes, mida osutatakse nende vastutusalasse kuuluvas õhuruumis muudes ICAO piirkondades, tingimusel et nad teavitavad nõuetekohaselt sellest komisjoni ja teisi liikmesriike.

4.   Liikmesriigid võivad kohaldada käesolevat määrust selliste aeronavigatsiooniteenuse osutajate suhtes, kellel on lubatud osutada aeronavigatsiooniteenuseid ilma sertifitseerimiseta vastavalt määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 7 lõikele 5.

5.   Vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 1 lõikele 4 võivad liikmesriigid otsustada, et käesolevat määrust ei kohaldata aeronavigatsiooniteenuste suhtes lennujaamades, mille IFR-lennutranspordi maht on väiksem kui 70 000 lendu aastas.

Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellest otsusest.

Artikkel 2

Mõisted

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse määruse (EÜ) nr 549/2004 artiklis 2 esitatud mõisteid.

Lisaks kohaldatakse järgmisi mõisteid:

1)   „aeronavigatsiooniteenuste kasutaja”– õhusõiduki käitaja lennu toimumise ajal või õhusõiduki omanik, kui käitaja isik ei ole teada, välja arvatud juhul, kui on võimalik tõendada, et lennu toimumise ajal oli käitajaks muu isik;

2)   „õhuruumi kasutajate esindaja”– juriidiline isik või üksus, kes esindab aeronavigatsiooniteenuste kasutajate ühe või mitme kategooria huve;

3)   „IFR”– instrumentaallennureeglid, nagu on määratletud 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (10. väljaanne, juuli 2005) 2. lisas;

4)   „VFR”– visuaallennureeglid, nagu on määratletud 1944. aasta Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (10. väljaanne, juuli 2005) 2. lisas;

5)   „marsruudi navigatsioonitasude sissenõudmise piirkond”– õhuruumi maht, mille suhtes on kehtestatud ühtne kulubaas ja ühtne ühikumäär;

6)   „terminali navigatsioonitasude sissenõudmise piirkond”– lennujaam või lennujaamade rühm, mille suhtes on kehtestatud ühtne kulubaas ja ühtne ühikumäär;

7)   „kindlaksmääratud kulud”– kulud, mille liikmesriik on eelnevalt kindlaks määranud, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 15 lõike 2 punktis a;

8)   „võrdlusperiood”– tulemuslikkuse kava võrdlusperiood, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 11 lõike 3 punktis d ning rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklis 8;

9)   „IFR-lennutranspordi maht”– instrumentaallennureeglite kohaselt tehtavate startide ja maandumiste summa, mis on tulemuslikkuse kava esitamisele eelnenud kolme aasta andmete põhjal arvutatud keskmine näitaja;

10)   „muu tulu”– riigiasutustelt saadud tulu, sealhulgas rahaline toetus ELi abiprogrammidest, nagu üleeuroopaline transpordivõrk (TEN-T), Euroopa Ühendamise Rahastu (CEF) ja Ühtekuuluvusfond, äritegevusest saadud tulu ja/või navigatsioonitasude ühikumäärade korral tulu, mis on saadud aeronavigatsiooniteenuse osutajate ja lennujaama käitajate vahel sõlmitud lepingutest või kokkulepetest;

11)   „tulemuslikkuse kava”– tulemuslikkuse kava, mis on koostatud ja vastu võetud kooskõlas rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklitega 11–16;

12)   „tegelik kulu”– kulud, mis tekkisid tegelikult aeronavigatsiooniteenuste osutamise aastal, mille kohta koostati lõplik auditiaruanne;

13)   „CNS-, MET- ja AIS-teenused”– teabevahetus-, navigatsiooni- ja seireteenused, meteoroloogiateenused aeronavigatsiooni jaoks ning aeronavigatsioonialase teabe teenused;

14)   „restruktureerimiskulud”– olulised ühekordsed kulud, mis tekivad aeronavigatsiooniteenuse osutajatel restruktureerimise käigus, kui teenuste ühtse osutamise soodustamiseks võetakse kasutusele uued tehnoloogialahendused ja menetlused ning sidusad ärimudelid, juhul kui liikmesriik soovib kulud katta ühe või mitme võrdlusperioodi jooksul. Restruktureerimiskulude hulka võivad kuuluda kulud, mis on tekkinud töötajate tasustamisel, õhuliikluse juhtimiskeskuste sulgemisel, tegevuse üleviimisel uude asukohta ning varade mahakandmisel ja/või strateegiliste osaluste omandamisel muude aeronavigatsiooniteenuse osutajate juures.

Artikkel 3

Turutingimustel osutatavad terminali aeronavigatsiooniteenused ning CNS-, MET- ja AIS-teenused

1.   Ilma et see piiraks määruse (EÜ) nr 550/2004 artiklites 14 ja 15 osutatud ja lõike 2 kohaselt hinnatavate põhimõtete kohaldamist, võivad liikmesriigid enne võrdlusperioodi algust või põhjendatud juhtudel võrdlusperioodi ajal otsustada, et nende mõnda terminali aeronavigatsiooniteenust või CNS-, MET- ja AIS-teenust või kõiki kõnealuseid teenuseid osutatakse turutingimustel. Sel juhul kohaldatakse käesoleva määruse sätteid, kuid asjaomased liikmesriigid võivad seoses kõnealuste teenustega otsustada järgmist:

a)	mitte arvutada kindlaksmääratud kulusid käesoleva määruse artikli 7 kohaselt;

b)	mitte stimuleerida rahaliselt kõnealuseid teenuseid sellistes põhilistes tulemusvaldkondades nagu läbilaskevõime ja keskkond kooskõlas käesoleva määruse artikliga 15, ning terminali aeronavigatsiooniteenuste puhul

c)	mitte arvutada terminali navigatsioonitasusid kooskõlas käesoleva määruse artikliga 12;

d)	mitte kehtestada navigatsioonitasude ühikumäärasid kooskõlas käesoleva määruse artikliga 17.

2.   Selleks et liikmesriigi mõnda terminali aeronavigatsiooniteenust või CNS-, MET- ja AIS-teenust või kõiki kõnealuseid teenuseid osutataks turutingimustel, hindavad liikmesriigid üksikasjalikult kõiki tingimusi, mis on sätestatud käesoleva määruse I lisas. Hindamine hõlmab konsultatsioone õhuruumi kasutajate esindajatega.

3.   Lõikes 1 osutatud liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 19 kuud enne võrdlusperioodi algust või enne lõike 1 kohaselt vastu võetud otsuste rakendamise kuupäeva üksikasjaliku aruande lõikes 2 nimetatud hindamise sisu ja tulemuste kohta. Aruandele lisatakse tõendavad dokumendid, sealhulgas vajaduse korral hankedokumendid, teenuseosutaja valiku põhjendus ja valitud teenuseosutajale kehtestatud korra kirjeldus selle tagamiseks, et terminali aeronavigatsiooniteenuseid või CNS-, MET- ja AIS-teenuseid osutatakse kulutasuvalt, ning õhuruumi kasutajate esindajatega konsulteerimise tulemus. Aruandes esitatakse liikmesriigi järelduste täielik põhjendus.

4.   Kui komisjon nõustub, et turutingimused on kehtestatud kooskõlas I lisa nõuetega, teavitab ta asjaomast liikmesriiki nelja kuu jooksul pärast aruande saamist. Kui komisjon leiab, et selle välja selgitamiseks, kas turutingimused on kehtestatud, on vaja täiendavaid tõendeid, pikendatakse neljakuulist ajavahemikku kuuele kuule pärast aruande saamist.

Kui komisjoni leiab, et turutingimusi ei ole kehtestatud, otsustab ta kuue kuu jooksul pärast aruande saamist ja kooskõlas määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 5 lõikes 2 osutatud menetlusega, et asjaomane liikmesriik kohaldab (asjaomased liikmesriigid kohaldavad) täielikult käesoleva määruse sätteid. Niisugune otsus tehakse pärast konsulteerimist asjaomase liikmesriigiga (asjaomaste liikmesriikidega).

5.   Lõikes 4 nimetatud liikmesriigi aruanne ja komisjoni otsus kehtivad asjaomase võrdlusperioodi jooksul, on avalikult kättesaadavad ja viide nendele avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 4

Ühise tasusüsteemi põhimõtted

1.   Ühises tasusüsteemis järgitakse määruse (EÜ) nr 550/2004 artiklis 15 sätestatud põhimõtteid.

2.   Marsruudil osutatavate aeronavigatsiooniteenuste kindlaksmääratud kulusid rahastatakse aeronavigatsiooniteenuste kasutajatele marsruudil osutatavate navigatsiooniteenuste tasudest kooskõlas III peatüki sätetega ja/või muudest tuludest.

3.   Terminalis osutatavate aeronavigatsiooniteenuste kindlaksmääratud kulusid rahastatakse aeronavigatsiooniteenuste kasutajatele terminalis osutatavate navigatsiooniteenuste tasudest kooskõlas III peatüki sätetega ja/või muudest tuludest.

4.   Lõigete 2 ja 3 kohaldamine ei piira teatavatele aeronavigatsiooniteenuste kasutajatele tehtud erandite rahastamist muudest rahastamisallikatest vastavalt artiklile 10.

5.   Ühine tasusüsteem tagab läbipaistvuse ning konsulteerimise õhuruumi kasutajate esindajatega kulubaaside ja erinevate teenuste vahelise kulujaotuse üle.

6.   Tulu, mis saadakse marsruudil või terminalis osutatavate navigatsiooniteenuste tasudest, mis on kehtestatud kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 11 ja 12, ei kasutata aeronavigatsiooniteenuse osutaja äritegevuse rahastamiseks.

Artikkel 5

Tasude sissenõudmise piirkondade kehtestamine

1.   Liikmesriigid kehtestavad aeronavigatsiooniteenuste osutamisel õhuruumi kasutajatele oma vastutusalasse kuuluvas õhuruumis tasude sissenõudmise piirkonnad.

2.   Tasude sissenõudmise piirkonnad määratakse kindlaks kooskõlas lennujuhtimistoimingute ja -teenistustega pärast konsulteerimist õhuruumi kasutajate esindajatega.

3.   Marsruudi navigatsioonitasude sissenõudmise piirkond algab maapinnalt ning hõlmab ülemist õhuruumi. Keerukatel terminalialadel võivad liikmesriigid kehtestada eripiirkonna ühe tasupiirkonna sees.

4.   Kui tasude sissenõudmise piirkonnad hõlmavad mitme liikmesriigi õhuruumi, tagavad asjaomased liikmesriigid käesoleva määruse järjepideva ja ühetaolise kohaldamise asjaomase õhuruumi suhtes.

5.   Terminali navigatsioonitasude sissenõudmise piirkonda võib võrdlusperioodi jooksul muuta. Sel juhul liikmesriigid

a)

esitavad komisjonile asjakohased andmed kulude ja liikluse kohta, et komisjonil oleks võimalik luua terviklikud kulude ja liikluse andmete jadad, mis kajastavad olukorda enne ja pärast muutust, ning täita tulemuslikkuse järelevalvega seotud ülesandeid vastavalt rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklile 18;

b)	konsulteerivad õhuruumi kasutajate esindajatega ja teatavad nende märkustest komisjonile;

c)	esitavad komisjonile muutuste mõju hindamise terminalis osutatavate aeronavigatsiooniteenuste kulutasuvuse eesmärkide ja tulemuslikkuse järelevalve suhtes ning näitavad, kuidas teostatakse tulemuslikkuse üle järelevalvet ülejäänud võrdlusperioodi jooksul.

II   PEATÜKK

AERONAVIGATSIOONITEENUSTE OSUTAMISE KULUD

Artikkel 6

Rahastamiskõlblikud teenused, vahendid ja rahastamiskõlblik tegevus

1.   Artikli 1 lõigetes 2 ja 4 osutatud reguleerimisalas tegutsevad aeronavigatsiooniteenuse osutajad määravad kindlaks aeronavigatsiooniteenuste osutamise kulud, mis on tekkinud seoses ICAO Euroopa piirkonda käsitleva piirkondliku aeronavigatsioonikava alusel kasutatud vahendite ja osutatud teenustega nende vastutusalasse kuuluvates tasude sissenõudmise piirkondades.

Kõnealused kulud hõlmavad nii üldhaldus-, koolitus-, uurimis- ja katsetamiskulusid kui ka kõnealuste teenuste jaoks ette nähtud teadus- ja arendustöö kulusid.

2.   Liikmesriigid võivad määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 15 lõike 2 punkti b kohase kindlaksmääratud kuluna kehtestada järgmised aeronavigatsiooniteenuste osutamisest tulenevad kulud:

a)	asjaomaste riiklike asutuste kulud;

b)	määruse (EÜ) nr 550/2004 artiklis 3 osutatud kvalifitseeritud üksuste kulud;

c)	rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kulud.

3.   Määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 15a lõike 3 kohaselt võib sissenõutud tasudest saadud tulust osa kasutada võrgufunktsioonide selliste ühisprojektide rahastamiseks, mis on eriti tähtsad lennuliikluse korraldamise ja aeronavigatsiooniteenuste üldise tulemuslikkuse parandamiseks. Sel juhul tagavad liikmesriigid põhjaliku ja läbipaistva aruandluse, et õhuruumi kasutajatelt ei nõutaks tasusid sisse kaks korda. Ühisprojektist tulenevate kindlaksmääratud kulude osa tuleb vastavalt II ja VII lisale selgelt välja selgitada.

4.   Investeeringud uutesse lennuliikluse korraldamise süsteemidesse ja olemasolevate lennuliikluse korraldamise süsteemide põhjalikud läbivaatamised on rahastamiskõlblikud seni, kuni need on kooskõlas Euroopa lennuliikluse korraldamise üldkava rakendamisega, ning eelkõige määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 15a lõikes 3 täpsustatud ühisprojektide kaudu.

Artikkel 7

Kuluarvestus

1.   Kindlaksmääratud ja tegelikud kulud sisaldavad kulusid, mis on seotud käesoleva määruse artiklis 6 nimetatud rahastamiskõlblike teenuste, vahendite ja tegevusega ning mis on kehtestatud kooskõlas määruse (EÜ) nr 550/2004 artiklis 12 esitatud raamatupidamisnõuetega.

Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite rakendamisest tulenevad ühekordsed kulud võib jaotada kuni 15 aasta peale.

Ilma et see piiraks rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklite 17 ja 19 kohaldamist, fikseeritakse kindlaksmääratud kulude tegelik ja nominaalväärtus võrdlusperioodi iga kalendriaasta kohta enne iga võrdlusperioodi algust osana tulemuslikkuse kavast. Võrdlusperioodi igal aastal n kantakse ühikumäära arvutamiseks aastale n + 2 üle erinevus enne võrdlusperioodi nominaalväärtuses väljendatud kindlaksmääratud kulude ja nende kindlaksmääratud kulude vahel, mida on kohandatud tegeliku inflatsioonimäära alusel, mille komisjon on registreerinud Eurostatis tarbijahindade harmoneeritud indeksina aasta n aprillis, ning tulemuslikkuse kavas prognoositud inflatsiooni erinevuse alusel.

Kindlaksmääratud ja tegelikud kulud arvutatakse riigi omavääringus. Kui funktsionaalsele õhuruumiosale on määratud ühtse ühikumääraga ühine tasude sissenõudmise piirkond, tagavad asjaomased liikmesriigid riigi kulude konverteerimise eurodesse või ühe asjaomase liikmesriigi omavääringusse, et käesoleva määruse artikli 17 lõike 1 kohaldamisel tagada ühtse ühikumäära läbipaistev arvutamine. Kõnealused liikmesriigid teavitavad sellest nõuetekohaselt komisjoni ja Eurocontroli.

2.   Lõikes 1 osutatud kulud jagunevad järgmiselt: tööjõu- ja muud tegevuskulud, amortisatsioonikulud, kapitalikulud ja erakorralised kulud, sealhulgas tagastamatud maksud ja tasutud tollimaksud, ning kõik muud seonduvad kulud.

Tööjõukulud sisaldavad brutotöötasu, ületunnitöö tasustamist, tööandjamakseid sotsiaalkindlustusskeemidesse ning pensionide ja muude hüvitiste kulusid. Pensionikulude arvutamisel võib kasutada usaldusväärseid prognoose, mis põhinevad vajaduse korral kas kindlustusskeemil või liikmesriigi õigusel. Kõnealused prognoosid esitatakse üksikasjalikult tulemuslikkuse kavas.

Muud tegevuskulud sisaldavad aeronavigatsiooniteenuste osutamiseks vajaliku kauba ja teenuste ostmisel tekkinud kulusid. Need hõlmavad eelkõige allhanketeenuste kulusid, näiteks koosseisuväliseid töötajaid, materjali, energiat, kommunaalkulusid, hoonete, seadmete ja vahendite rentimise kulusid, hooldustöid, kindlustus- ja reisikulusid. Kui lennuliiklusteenuse osutaja ostab muid aeronavigatsiooniteenuseid, lisab ta kõnealuste teenuste tegelikud kulud oma muudesse tegevuskuludesse.

Amortisatsioonikulud on seotud aeronavigatsiooniteenuste osutamisel kasutatava kogu põhivaraga. Põhivaralt arvestatakse kulum maha lineaarselt vastavalt eeldatavale kasutusajale, arvestades amortiseeritava vara algmaksumust. Kulumi arvestamisel võib kasutada tegelikku kuluarvestust või jooksevhindades arvestamist. Meetodit ei muudeta amortisatsiooniaja jooksul ja see peab vastama kasutatud kapitalikuludele (nominaalväärtuses kapitalikulud tegeliku kuluarvestuse ja reaalväärtuses kapitalikulud jooksevhindades kuluarvestuse puhul). Kui kasutatakse jooksevhindades kuluarvestust, esitatakse ka võrdlemise ja hindamise võimaldamiseks võrdväärsed tegeliku kuluarvestuse näitajad.

Kapitalikulud arvutatakse järgmiselt:

a)

aeronavigatsiooniteenuse osutaja tegevuses või selle kavandamisel kasutatava põhivara keskmise bilansilise puhasväärtuse ja riikliku järelevalveasutuse poolt kindlaks määratud koguvara võimalike kohanduste ning aeronavigatsiooniteenuste osutamiseks vajaliku käibevara keskmise väärtuse (intressi kandvaid pangakontosid arvestamata) summa korrutatakse

b)	võlgade intressimäära ja omakapitali tasuvuse kaalutud keskmisega. Omakapitalita aeronavigatsiooniteenuseosutajate korral arvutatakse kaalutud keskmine tasuvuse alusel, võttes arvesse erinevust punktis a osutatud koguvarade väärtuse ja võlgade vahel.

Erakorralised kulud koosnevad aeronavigatsiooniteenuste osutamisel sama aasta jooksul tekkinud ühekordsetest kuludest.

Mis tahes kohandused, mis ei vasta rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite sätetele, täpsustatakse tulemuslikkuse kavas, mille vaatab läbi komisjon, ja II lisaga kooskõlas olevas täiendavas teabes.

3.   Kapitalikulu arvutamiseks lõike 2 kohaselt lähtutakse kaalumise määramisel võla või omakapitali alusel rahastamise osakaalust. Võlgade intressimäär võrdub aeronavigatsiooniteenuse osutaja võlgade keskmise intressimääraga. Omakapitali tasuvuse määramisel võetakse arvesse aruandlusperioodi tulemuslikkuskava ja see põhineb aeronavigatsiooniteenuse osutaja tegelikul finantsriskil, mida on hinnatud enne võrdlusperioodi.

Kui vara ei ole aeronavigatsiooniteenuse osutaja omand, kuid seda on kapitalikulude arvestamisel arvesse võetud, tagavad liikmesriigid, et sellise varaga seotud kulusid ei nõuta tagasi kaks korda.

4.   Tegelike kulude arvestus võib sisaldada aeronavigatsiooniteenuse osutajate restruktureerimiskulude tagasinõudmist, kui restruktureerimiskulud tekkisid võrdlusperioodidel enne seda võrdlusperioodi (neid võrdlusperioode), mil toimub tagasinõudmine, ja see sisaldab ärimudelit, mis toob kasutajatele aja jooksul puhastulu.

Riiklik järelevalveasutus esitab komisjonile ärimudeli, restruktureerimiskulude tagasinõudmise kava ja õhuruumi kasutajate esindajatega ärimudeli alal peetud konsultateerimise tulemused ning restruktureerimiskulude tagasinõudmise kava.

Kui komisjoni leiab, et kasutaja on aja jooksul saanud oodatud puhastulu, teatab ta sellest asjaomasele liikmesriigile viie kuu jooksul pärast ettepaneku saamist riiklikult järelevalveasutuselt.

Kui komisjoni leiab, et kasutajatele ei ole aja jooksul saanud oodatud puhastulu, otsustab ta kooskõlas määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 5 lõikes 2 osutatud menetlusega viie kuu jooksul pärast ettepaneku saamist riiklikult järelevalveasutuselt, et aeronavigatsiooniteenuse osutaja restruktureerimiskulusid ei kaeta, ning teatab sellest asjaomasele liikmesriigile.

Asjaomane liikmesriik teatab restruktureerimiskulude suurenemisest ja kasutajate saadud puhastulust oma aastaaruandes, järgides rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 18 lõiget 4.

Artikkel 8

Kulude jaotamine

1.   Rahastamiskõlblike teenuste, vahendite ja rahastamiskõlbliku tegevuse kulud artikli 6 tähenduses jaotatakse läbipaistvalt tasude sissenõudmise selliste piirkondade vahel, kus need tegelikult tekivad.

Kui kulud tekivad tasude sissenõudmise eri piirkondade üleselt, jaotatakse need proportsionaalselt artiklis 9 sätestatud läbipaistvate meetodite kohaselt.

2.   Terminaliteenuste kulud on seotud järgmiste teenustega:

a)	lennujaama lennujuhtimisteenused, lennujaama lennuinfoteenused, sealhulgas lennuliikluse nõuande- ja häireteenused;

b)	lennuliiklusteenused, mida tegevusnõuete kohaselt osutatakse lennujaamast teatavas kauguses oleva õhusõiduki saabumisel ja lahkumisel;

c)	kõik muud aeronavigatsiooniteenused, mille kulud jaotatakse asjakohaselt, võttes arvesse marsruudil ja terminalis osutatavate teenuste proportsionaalset jaotust.

Lõike 2 punktide b ja c kohaldamisel määravad liikmesriigid enne iga võrdlusperioodi algust iga lennujaama kohta kindlaks kriteeriumid, mida kasutatakse kulude jagamiseks terminalis ja marsruudil osutatavate teenuste vahel, ning teatavad need komisjonile.

3.   Marsruudil osutatavate teenuste kulud on seotud lõikes 1 osutatud kuludega, välja arvatud lõikes 2 osutatud kulud.

4.   Kui VFR-lendudele tehakse artikli 10 kohaselt erandeid, määrab aeronavigatsiooniteenuse osutaja eraldi kindlaks VFR-lendudel osutatud aeronavigatsiooniteenuste ja IFR-lendudel osutatud teenuste kulud. Need kulud võib kindlaks teha piirkulude määramise meetodite abil, võttes arvesse IFR-lendude soodustusi, mis tulenevad VFR-lendudele osutatud teenustest.

Artikkel 9

Kulude ja tasumehhanismi läbipaistvus

1.   Liikmesriigid kutsuvad koordineeritult hiljemalt seitse kuud enne iga võrdlusperioodi algust õhuruumi kasutajate esindajad konsultatsioonile, kus käsitletakse kindlaksmääratud kulusid, kavandatavaid investeeringuid, teenuseühikute prognoose, tasude kehtestamise poliitikat ja tulenevaid ühikumäärasid. Neid abistavad aeronavigatsiooniteenuse osutajad. Liikmesriigid muudavad riigi või funktsionaalsete õhuruumiosade kulud läbipaistvaks kooskõlas artikliga 6 ja teevad oma ühikumäärad kättesaadavaksõhuruumi kasutajate esindajatele, komisjonile ja vajaduse korral Eurocontrolile.

Võrdlusperioodi ajal kutsuvad liikmesriigid õhuruumi kasutajate esindajad igal aastal konsultatsioonile, et arutada mis tahes kõrvalekaldeid prognoosist ning eelkõige järgmist:

a)	tegelik liiklus ja kulud võrreldes prognoositud liikluse ja kindlaksmääratud kuludega;

b)	artiklis 13 sätestatud liiklusriski jagamise mehhanismi rakendamine;

c)	artiklis 14 sätestatud kulude jagamise mehhanismi rakendamine;

d)	artiklis 15 sätestatud stimuleerimiskavad;

e)	artiklis 16 sätestatud tasude muutmine.

Konsulteerimise võib korraldada piirkonna tasandil. Õhuruumi kasutaja esindajatel on õigus nõuda rohkemate konsultatsioonide korraldamist. Kasutajatega konsulteeritakse süstemaatiliselt pärast seda, kui on käivitatud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklite 17 ja 19 kohane häiremehhanism, mille tulemusel vaadatakse läbi määratud ühikuhind (ühikuhinnad).

2.   Lõikes 1 osutatud teave esitatakse II, VI ja VII lisas sätestatud aruandetabelite ja üksikasjalike eeskirjade kohaselt. Kui kooskõlas artikliga 3 on kehtestatud, et terminalis osutatavaid aeronavigatsiooniteenuseid või CNS-, MET- ja AIS-teenuseid osutatakse turutingimustel, esitatakse lõikes 1 osutatud teave III lisas sätestatud aruandetabelite ja üksikasjalike eeskirjade kohaselt. Asjakohased dokumendid tehakse kättesaadavaks õhuruumi kasutajate esindajatele, komisjonile, Eurocontrolile ja riiklikele järelevalveasutustele kolm nädalat enne konsultatsiooni. Lõike 1 teises lõigus osutatud iga-aastaste nõupidamistega seonduvad asjakohased dokumendid tehakse õhuruumi kasutajate esindajatele, komisjonile, Eurocontrolile ja riiklikele järelevalveasutustele kättesaadavaks igal aastal hiljemalt 1. juunil.

3.   Selleks et võimaldada aruandlust tulemuslikkuse kohta rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 18 lõike 4 kohaselt, teevad liikmesriigid komisjonile ja Eurocontrolile iga aasta 1. juuniks kättesaadavaks oma tegelikud kulud, mis kanti eelmise aasta jooksul, ning erinevuse tegelike kulude ja tulemuslikkuse kavas kindlaks määratud kulude vahel, kasutades II, VI ja VII lisas sätestatud aruandetabeleid ja üksikasjalikke eeskirju. Liikmesriigid, kes on otsustanud, et terminalis osutatavaid aeronavigatsiooniteenuseid või CNS-, MET- ja AIS-teenuseid osutatakse kooskõlas artikli 3 kohaselt turutingimustel, esitavad kõnealuse teabe, kasutades III lisas sätestatud aruandetabeleid ja üksikasjalikke eeskirju.

III   PEATÜKK

AERONAVIGATSIOONITEENUSTE OSUTAMISE RAHASTAMINE AERONAVIGATSIOONITASUDEST

Artikkel 10

Aeronavigatsioonitasudest vabastamine

1.   Liikmesriigid vabastavad marsruudi navigatsioonitasudest

a)	lennud, mis tehakse õhusõidukiga, mille suurim lubatud stardimass on alla kahe tonni;

b)	VFR- ja IFR-lennud tasude sissenõudmise piirkondades, kus lennatakse eranditult visuaallennureeglite kohaselt ning kui tasu ei kohaldata VFR-lendude suhtes;

c)	lennud, mis on seotud üksnes valitseva monarhi ja tema pereliikmete või riigipeade, valitsusjuhtide ja ministrite visiitidega nende ametiülesannete täitmise ajal; kõikidel juhtudel tuleb staatus lennuplaanis asjakohaselt märkida;

d)	asjakohase pädeva asutuse loal tehtud otsimispäästelennud.

2.   Liikmesriigid võivad marsruudi navigatsioonitasudest vabastada

a)	mis tahes riigi sõjalennukite sõjalisel otstarbel tehtavad lennud;

b)

treeninglennud, mis tehakse üksnes tegevusloa saamiseks või õhusõiduki meeskonna tegevuse hindamiseks, juhul kui seda tõendab asjakohane märkus lennuplaanis; lende tohib teha ainult asjaomase liikmesriigi õhuruumis; lendude eesmärk ei tohi olla reisijate ja/või lasti vedu ega õhusõidukite positsioneerimine või ülevedu;

c)	lennud, mis tehakse eranditult selliste seadmete kontrollimiseks või katsetamiseks, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada maapealsete õhuseirevahenditena, välja arvatud asjaomaste õhusõidukite asukoha määramisega seotud lennud;

d)	lennud, mis lõpevad lennujaamas, kust õhusõiduk õhku tõusis, kui lennu kestel ei tehtud vahemaandumisi;

e)	VFR-lennud;

f)	humanitaarabilennud asjakohase pädeva asutuse loal;

g)	tolli ja politsei tegevusega seotud lennud.

3.   Liikmesriigid võivad vabastada terminali navigatsioonitasudest lõigetes 1 ja 2 osutatud lennud.

4.   Tasust vabastatud lendude kulud koosnevad järgmistest osadest:

a)	tasust vabastatud VFR-lendude kulud, nagu on kindlaks määratud artikli 8 lõikes 4, ja

b)

tasust vabastatud IFR-lendude kulud, mis arvutatakse IFR-lendude kulude ning tasust vabastatud teenuseühikute arvu ja teenuseühikute koguarvu suhte korrutisena, kus võetakse arvesse teenuseühikute koguarv seoses IFR-lendude teenuseühikutega ning teenuseühikud seoses VFR-lendudega, kui need ei ole tasust vabastatud. IFR-lendude kulud võrduvad kogukuludega, millest on lahutatud VFR-lendude kulud.

5.   Liikmesriigid tagavad, et aeronavigatsiooniteenuse osutajatele hüvitatakse tasust vabastatud lendudel osutatud teenuste kulud.

Artikkel 11

Marsruudi navigatsioonitasude arvutamine

1.   Ilma et see piiraks artikli 4 lõikes 2 sätestatud võimalust rahastada marsruudil osutatavaid aeronavigatsiooniteenuseid muudest tuludest, võrdub konkreetse lennu marsruudi navigatsioonitasu konkreetses marsruudi navigatsioonitasude sissenõudmise piirkonnas selles piirkonnas kehtestatud ühikumäära ning asjaomase lennu ajal osutatud teenuste ühikute korrutisega.

2.   Ühikumäär ja marsruudil osutatavad teenuseühikud arvutatakse IV lisa kohaselt.

Artikkel 12

Terminali navigatsioonitasude arvutamine

1.   Ilma et see piiraks artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust rahastada terminalis osutatavaid aeronavigatsiooniteenuseid muudest tuludest, võrdub konkreetsele lennule konkreetses terminali navigatsioonitasude sissenõudmise piirkonnas kehtestatud terminali-navigatsioonitasu kõnealuses terminali navigatsioonitasu sissenõudmise piirkonnas kehtiva ühikumäära ja kõnealuse lennuga seoses terminalis osutatavate teenuseühikute korrutisega. Tasu kehtestamisel käsitletakse saabumist ja lahkumist ühe ja sama lennuna. Arvestusühik on kas saabuv või lahkuv lend.

2.   Ühikumäär ja terminali teenuseühikud arvutatakse V lisa kohaselt.

Artikkel 13

Liiklusriski jagamine

1.   Liiklusriski jagamise mehhanismi kohaldatakse rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklis 12 sätestatud põhimõtete kohaselt.

2.   Järgmisi kulusid ei esitata liiklusriski jagamiseks ning need kindlaksmääratud kulud suurenevad või vähenevad järgneva(te) aasta(te) jooksul, olenemata liikluse muutumisest:

a)	artikli 6 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud kulud, välja arvatud piiriülese lennuliiklusteenuse osutamisega seotud lepingud;

b)	meteoroloogiateenuste kindlaksmääratud kulud;

c)	artikli 7 lõikes 1 kohase prognoositud ja tegeliku inflatsioonimäära vahelise erinevuse tõttu tehtud kohandus;

d)	restruktureerimiskulude tagasinõudmine, kui see on lubatud kooskõlas artikli 7 lõikega 4;

e)	liiklusriski jagamise mehhanismist tulenev ülekandmine;

f)	eelnevast võrdlusperioodist lubatud ülekandmised tulenevalt artiklis 14 osutatud kulude jagamise mehhanismi rakendamisest;

g)	artiklis 15 osutatud rahaliste stimuleerimise kavadest tulenevad soodustused või karistused;

h)	üle- või alamäärased tagasinõudmised, mis võivad tuleneda aeronavigatsioonitasude muutmisest artikli 16 kohaldamise korral;

i)	liikluse muutumisest tulenevad üle- või alamäärased tagasinõudmised;

j)	teisel võrdlusperioodil liikmesriikide üle- või alamäärased tagasinõudmised, mis tekkisid kuni 2011. aastani (kaasa arvatud) seoses marsruudil osutatavate teenustega ja kuni 2014. aastani (kaasa arvatud) seoses terminalis osutatavate aeronavigatsiooniteenustega.

Lisaks võivad liikmesriigid liiklusriski jagamisest välja arvata selliste aeronavigatsiooniteenuse osutajate kindlaksmääratud kulud, kes on saanud loa osutada aeronavigatsiooniteenuseid ilma sertifikaadita kooskõlas määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 7 lõikega 5.

3.   Kui aastal n on teenuseühikute tegelik arv tulemuslikkuse kavas kõnealuseks aastaks n prognoositust suurem või väiksem kuni 2 %, siis aeronavigatsiooniteenuse osutaja täiendavaid või vähenenud tulusid seoses kindlaksmääratud kuludega üle ei kanta.

4.   Kui aastal n on teenuseühikute tegelik arv tulemuslikkuse kavas kõnealuseks aastaks n prognoositust üle 2 % suurem, vähendatakse aasta n + 2 kindlaksmääratud kulusid vähemalt 70 % võrra asjaomas(t)e aeronavigatsiooniteenuseosutaja(te) saadud täiendavatest tuludest, mis ületavad tegelike teenuseühikute ja kindlaksmääratud kulude prognoosi vahelist erinevust 2 %.

Kui aastal n on teenuseühikute tegelik arv tulemuslikkuse kavas kõnealuseks aastaks n prognoositust üle 2 % väiksem, suurendatakse aasta n + 2 kindlaksmääratud kulusid vähemalt 70 % võrra asjaomas(t)e aeronavigatsiooniteenuseosutaja(te) saadud vähenenud tuludest, mis ületavad tegelike teenuseühikute ja kindlaksmääratud kulude prognoosi vahelist erinevust 2 %.

5.   Kui aastal n on teenuseühikute tegelik arv tulemuslikkuse kavas kõnealuseks aastaks n prognoositust 90 % väiksem, suurendatakse aasta n + 2 kindlaksmääratud kulusid asjaomas(t)e aeronavigatsiooniteenuseosutaja(te) kõigi vähenenud tulude võrra, mis ületavad tegelike teenuseühikute ja kindlaksmääratud kulude prognoosi erinevust 10 %.

Kui aastal n on teenuseühikute tegelik arv tulemuslikkuse kavas kõnealuseks aastaks n prognoositust 110 % suurem, vähendatakse aasta n + 2 kindlaksmääratud kulusid asjaomas(t)e aeronavigatsiooniteenuseosutaja(te) kõigi täiendavate tulude võrra, mis ületavad tegelike teenuseühikute ja kindlaksmääratud kulude prognoosi erinevust 10 %.

6.   Terminali aeronavigatsiooniteenuste korral võivad liikmesriigid otsustada, et lennujaamade suhtes, kus tehakse vähem kui 225 000 IFR-transpordilendu aastas, ei kohaldata lõigete 3, 4 ja 5 sätteid. Liikmesriigid teavitavad komisjoni sellest otsusest kahe kuu jooksul pärast käesoleva määruse avaldamist.

Artikkel 14

Kulude jagamine

1.   Kulude jagamise mehhanismi kohaldatakse kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

a)	kui kogu võrdlusperioodi jooksul on tegelikud kulud väiksemad kui võrdlusperioodi alguses kindlaks määratud kulud, peab aeronavigatsiooniteenuse osutaja, liikmesriik või asjaomane kvalifitseeritud üksus vastava erinevuse kinni maksma;

b)	kui kogu võrdlusperioodi jooksul on tegelikud kulud suuremad kui võrdlusperioodi alguses kindlaks määratud kulud, tasub aeronavigatsiooniteenuse osutaja, liikmesriik või asjaomane kvalifitseeritud üksus sellest tuleneva erinevuse.

2.   Lõike 1 punktide a ja b kohaldamisest vabastatud kulud.

a)

Lõike 1 punktide a ja b kohast kulude jagamise korda ei kohaldata kindlaksmääratud kulude ja tegelike kulude erinevuse suhtes seoses kuluartiklitega, mille juhtimiseks aeronavigatsiooniteenuse osutaja, liikmesriik või asjaomased kvalifitseeritud üksused on võtnud mõistlikke ja kindlakstehtavaid samme, kuid mis võivad olla väljaspool nende kontrolli järgmistel põhjustel: i) ettenägematud muutused riigi pensioniseaduses, pensioni arvestamise seaduses või pensionikuludes, mis tulenevad finantsturu ettenägematutest tingimustest; ii) märkimisväärsed muutused laenude intressimäärades, mille finantskulud tulenevad aeronavigatsiooniteenuste osutamisest; iii) uued ettenägematud kulud, mida tulemuslikkuse kava ei hõlma, kuid mis on seadusega nõutud; iv) ettenägematud muutused riigi maksuseaduses; v) ettenägematud muutused kuludes ja tuludes, mis tulenevad rahvusvahelistest lepingutest.

b)

Ilma et see piiraks artikli 7 lõike 1 kolmanda lõigu kohaldamist, määrab riiklik järelevalveasutus kindlaks lõike 2 punktis a sätestatud iga kuluartikli ja tulemuslikkuse kavas täpsustatakse iga kuluartikkel eelneva võrdlusperioodi suhtes: i) kuluartikli täielik kirjeldus; ii) kõnealuse kuluartikli kohta tulemuslikkuse kavas kindlaks määratud kulu; iii) põhjendus, miks kuluartiklit peetakse rahastamiskõlblikuks pigem lõike 2 punkti a reguleerimisalas kui lõike 1 punktide a ja b reguleerimisalas; iv) aluseks olevad välised sündmused või väljaspool riiklike järelevalveasutuste, aeronavigatsiooniteenuse osutaja või asjaomaste kvalifitseeritud üksuste kontrolli olevad asjaolud, mis on põhjustanud kõnealuse kuluartikliga seotud tegelike ja kindlaksmääratud kulude vahelise erinevuse; v) kõnealuse kuluartikliga seotud riski juhtimiseks võetud meetmed.

c)	Kõnealuste kuluartiklitega seotud tegelike ja kindlaksmääratud kulude vahelised erinevused tehakse kindlaks ja neid selgitatakse kooskõlas VII lisa punktiga 2.

d)

Kui kogu võrdlusperioodi jooksul on tegelikud kulud lõike 2 punkti a reguleerimisalasse kuuluvate kulude vähendamise tõttu väiksemad kui võrdlusperioodi algul kindlaks määratud kulud, tagastatakse sellest tulenev erinevus õhuruumi kasutajale, kandes selle erinevuse üle järgmis(t)ele võrdlusperioodi(de)le.

e)	Kui kogu võrdlusperioodi jooksul ületavad tegelikud kulud võrdlusperioodi algul kindlaks määratud kulusid, kuna lõike 2 punkti a reguleerimisalasse lisati kulusid, kantakse tulenev erinevus õhuruumi kasutajale üle järgmis(t)ele võrdlusperioodi(de)le.

f)

Asjaomane riiklik järelevalveasutus selgitab igal aastal välja, et tegelike ja kindlaksmääratud kulude erinevus on tegelikult tingitud lõike 2 punktis a sätestatud asjakohastest sündmustest või asjaoludest ja kooskõlas lõike 2 punkti b sätetega. Samuti veendub riiklik järelevalveasutus, et kasutajatele edasikantav kulude muutumine tehakse konkreetselt kindlaks ja liigitatakse. Igal aastal teavitab asjaomane riiklik järelevalveasutus õhuruumi kasutajaid hindamistulemustest ja edastab need komisjonile. Kui komisjon leiab kuue kuu jooksul pärast asjaomase riikliku järelevalveasutuse iga-aastase hindamisaruande saamist, et selles ei tõendata, et tegelike ja kindlaksmääratud kulude erinevus on tegelikult tingitud asjaomastest lõike 2 punktis a sätestatud sündmustest või asjaoludest ja et see on kooskõlas lõike 2 punkti b sätetega, otsustab ta määruse (EÜ) nr 549/2004 artikli 5 lõikes 2 osutatud korras, et asjaomane liikmesriik (asjaomased liikmesriigid) ei või kohaldada lõike 2 sätteid tegelike ja kindlaksmääratud kulude vahelise erinevuse suhtes kas osaliselt või täielikult, sõltuvalt oma järeldustest.

g)	Ülekantavad summad täpsustatakse tegurite abil ja neid kirjeldatakse täiendavas teabes, mis esitatakse kooskõlas VI lisaga.

Artikkel 15

Aeronavigatsiooniteenuse osutajate stimuleerimisee kavad

1.   Kooskõlas rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikliga 12 võtavad liikmesriigid kasutusele aeronavigatsiooniteenuse osutajate rahalise stimuleerimise põhilises läbilaskevõimega seotud tulemusvaldkonnas ja võivad niimoodi rahaliselt stimuleerida keskkonnaga seotud põhilises tulemusvaldkonnas. Kõnealune stimuleerimine hõlmab soodustusi tulemuseesmärkide ületamise eest ja karistusi nende mittesaavutamise eest ning vastavalt saavutatud tulemuseesmärkidele lisatakse need kindlaksmääratud kuludele või arvatakse neist maha.

Niisugused rahalise stimuleerimise kavad vastavad järgmistele põhimõtetele:

a)	aasta n + 2 ühikumäära kohandatakse nii, et seoses aeronavigatsiooniteenuse osutaja asjakohase tulemuseesmärgiga aastal n oleks võimalik näha ette soodustus selle ületamise eest või karistada teda selle mittesaavutamise eest;

b)	kohaldatavad soodustused ja karistused on vastavuses seatud eesmärkide ja saavutatud tulemuslikkusega. Soodustusi ei tehta tulemuslikkuse eest, mis on võrdväärne eeldatava tulemuseesmärgiga või sellest väiksem;

c)	kohaldatakse võrdväärselt soodustusi ja karistusi;

d)	soodustuste maksimaalne üldsumma ja karistuste maksimaalne üldsumma ei ületa aeronavigatsiooniteenuste kaudu aastal n teenitud tulust 1 %;

e)	tulemuslikkuse muutumine ning kohaldatavad soodustused ja karistused määratakse kindlaks pärast artiklis 9 osutatud konsulteerimist ning need sätestatakse tulemuslikkuse kavas;

f)	funktsionaalsete õhuruumiosade tasandi tulemuseesmärkide puhul kohaldatakse soodustusi ja karistusi asjaomaste aeronavigatsiooniteenuse osutajate suhtes;

g)

läbilaskevõimega seotud põhilises tulemusvaldkonnas võidakse tulemuseesmärke kohandada üksnes hilinemiste korral, mis on seotud lennujuhtimisvõimsusega, -marsruutidega, -personaliga, -seadmetega, õhuruumi korraldamisega ning lennuliiklusvoogude ja lennujuhtimise võimsuse kasutusjuhendis (ATFCM) koodidega C, R, S, T, M ja P tähistatud erisündmustega.

2.   Riiklikud järelevalveasutused jälgivad, et aeronavigatsiooniteenuse osutajad rakendaksid kõnealuseid stimuleerimiskavasid nõuetekohaselt.

Artikkel 16

Aeronavigatsioonitasude muutmine

1.   Pärast artiklis 9 osutatud konsuklteerimisettepanekut muudavad liikmesriigid õhuruumi kasutajate aeronavigatsioonitasusid riigi või funktsionaalse õhuruumiosa tasandil mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt, et kajastada nende kasutajate jõupingutusi eelkõige seoses järgmisega:

a)	aeronavigatsiooniteenuste kasutamise optimeerimine;

b)	lendude keskkonnamõju vähendamine;

c)	aeronavigatsiooniteenuste kogukulude vähendamine ja nende teenuste tõhustamine, milleks eelkõige muudetakse tasusid vastavalt võrgu ülekoormatuse tasemele teataval kellaajal konkreetses piirkonnas või konkreetsel marsruudil.

Tasude muutmisega ei kaasne muutusi aeronavigatsiooniteenuse osutaja tulus. Üle- või alamäärased tagasinõudmised kantakse üle järgmistele perioodidele.

2.   Aeronavigatsioonitasusid võib ka mittediskrimineerivalt ja läbipaistvalt muuta selleks, et kiirendada programmi SESAR ATM kasutuselevõttu. Eelkõige võib muudatuse eesmärk olla stimuleerida õhusõidukeid varustama süsteemidega, mis on hõlmatud määruse (EÜ) nr 550/2004 artikli 15a lõikes 3 osutatud ühisprojektides.

3.   Aeronavigatsioonitasude muutmine tähendab muutusi marsruudi- ja/või terminalitasus, mis arvutatakse artiklite 11 ja 12 sätete alusel.

4.   Riiklik järelevalveasutus teostab järelevalvet aeronavigatsiooniteenuse osutajate poolse aeronavigatsioonitasude muutmise nõuetekohase rakendamise üle.

Artikkel 17

Tasude sissenõudmise piirkondade ühikumäärade kehtestamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et ühikumäärad kehtestatakse igal aastal kõigis tasude sissenõudmise piirkondades. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, ei muudeta ühikumäärasid ühe aasta jooksul.

Ühikumäärad kehtestatakse järgmiselt:

a)	võrdlusperioodi iga aasta puhul arvutatakse aasta n ühikumäärad aasta n – 1 1. novembriks kindlaks määratud ühikuhindade alusel, mis on kehtestatud tulemuslikkuse kavas, ja kohanduste põhjal, mis on sätestatud käesoleva määruse IV lisa punktis 2.2 ja V lisas;

b)	ühikumäärad aastaks n esitab liikmesriik komisjonile aasta n – 1 1. juuniks, järgides artikli 9 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid;

c)	komisjon hindab kõnealuseid ühikumäärasid käesoleva määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 sätete alusel;

d)	kui komisjoni leiab, et ühikumäärad on vastavuses käesoleva määruse ja rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 sätetega, teavitab ta sellest vastavalt asjaomast liikmesriiki nelja kuu jooksul pärast ühikumäärade esitamist;

e)	kui komisjoni leiab, et ühikumäärad ei ole vastavuses käesoleva määruse ega rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 sätetega, teavitab ta nelja kuu jooksul pärast ühikumäärade esitamist sellest vastavalt asjaomast liikmesriiki, kes esitab komisjonile ühe kuu jooksul läbivaadatud ühikumäärad;

f)	liikmesriigid teavitavad komisjoni ja vajaduse korral Eurocontroli tasude sissenõudmise iga piirkonna ühikumääradest hiljemalt enne aasta n – 1 1. novembrit.

Ühikumäärad kehtestatakse riigi omavääringus. Kui liikmesriigid, kes moodustavad ühe osa funktsionaalsest õhuruumiosast, otsustavad kehtestada ühtse ühikumääraga ühise tasude sissenõudmise piirkonna, kehtestatakse ühikumäär eurodes või ühe asjaomase liikmesriigi omavääringus. Asjaomased liikmesriigid teavitavad kohaldatavast vääringust komisjoni ja Eurocontroli.

2.   Kui tulemuslikkuse kavad võetakse vastu pärast selle aasta 1. novembrit, mis eelneb aastale, mil võrdlusperiood algab, või kui need vaadatakse läbi kooskõlas rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklitega 17 ja 19, arvutatakse ühikumäärad vajaduse korral ümber lõpliku vastuvõetud kava või kohaldatavate parandusmeetmete alusel. Selle saavutamiseks ja kooskõlas rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikliga 16 arvutavad liikmesriigid ühikumäärad ja kohaldavad neid kooskõlas vastuvõetud tulemuslikkuskavaga võrdlusperioodi esimese aasta jooksul nii vara kui võimalik või läbivaadatud tulemuslikkuskavade ja eesmärkide kohaldamise esimesel aastal. Ajutise esialgse ühikumäära kohaldamisest tulenev erinevus tulus kantakse üle järgmise aasta ühikumäära arvutamisse. Võrdlusperioodi esimesel aastal või läbivaadatud tulemuslikkuskavade ja tulemuseesmärkide kohaldamise esimesel aastal kohaldatakse artikli 13 kohast liiklusriski jagamise mehhanismi kindlaksmääratud kulude ja teenuseühikute alusel, mis sisalduvad vastuvõetud lõplikus tulemuslikkuse kavas, ning aasta tegelike teenuseühikute põhjal.

Artikkel 18

Tasude sissenõudmine

1.   Liikmesriigid võivad tasusid sisse nõuda ühe lennu kohta kehtestatud tasu kaupa. Kui arved on väljastatud ja tasu nõutakse sisse piirkonna tasandil, võib arveldusvääring olla euro ning asjaomasele ühikumäärale võidakse lisada arve väljastamise ja tasu sissenõudmise kulude halduslik ühikumäär. Liikmesriigid tagavad, et nende nimel sissenõutavaid summasid kasutatakse käesoleva määruse sätete kohaselt kindlaks määratud kulude rahastamiseks.

2.   Aeronavigatsiooniteenuste kasutajad maksavad kohe ja täielikult kõik aeronavigatsioonitasud.

3.   Liikmesriigid tagavad tõhusate täitemeetmete kohaldamise. Need meetmed võivad sisaldada teenuste osutamisest keeldumist, lennuki kinnipidamist või muid kohaldatavast õigusest tulenevaid täitemeetmeid.

IV   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 19

Edasikaebamine

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva määruse alusel tehtud otsused on nõuetekohaselt põhjendatud, et need vaadatakse korrapäraselt läbi ja/või et nende suhtes kohaldatakse edasikaebemenetlust.

Artikkel 20

Täitmise järelevalve hõlbustamine

Aeronavigatsiooniteenuse osutajad hõlbustavad asjaomase riiklikku järelevalveasutust või riikliku järelevalveasutuse nimel tegutsevat kvalifitseeritud üksust kontrollimistel ja ülevaatuste tegemisel, sealhulgas kontrollkäikudel tegevuskohta. Volitatud isikutel on õigus:

a)	kontrollida asjakohaseid raamatupidamisdokumente, varade nimekirju, inventarinimestikke ja muud aeronavigatsioonitasude kehtestamisega seotud materjali;

b)	teha sellistest dokumentidest koopiaid või väljavõtteid;

c)	küsida kohapeal suulisi selgitusi;

d)	siseneda asjaomastesse ruumidesse, territooriumidele ja sõidukitesse.

Kontrollimised ja ülevaatused toimuvad nendes liikmesriikides kehtiva korra kohaselt, kelle territooriumil neid kavatsetakse teha.

Artikkel 21

Läbivaatamine

Rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklis 24 osutatud tulemuslikkuskava läbivaatamine komisjoni poolt hõlmab artikli 13 kohast liiklusriski jagamise mehhanismi, artikli 14 kohast kulude jagamise mehhanismi, artikli 15 kohaselt kehtestatud stimuleerimiskavasid, artikli 16 kohast tasude muutmist ning nende aspektide mõju ja tõhusust seatud tulemuseesmärkide saavutamisel.

Artikkel 22

Jõustumine ja kohaldamine

1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse alates teisest võrdlusperioodist, mis on kindlaks määratud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artiklis 8, ja kõnealuse perioodi jooksul. Võttes arvesse tulemuslikkuse kavade kohaldamist ja seda, et kogu Euroopa Liitu hõlmavad eesmärgid, mis on sätestatud rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 artikli 10 lõikes 2, oleks võimalik vastu võtta enne teise võrdlusperioodi algust ning et tulemuslikkuse kavad oleks võimalik koostada ja vastu võtta kooskõlas rakendusmääruse (EL) nr 390/2013 sätetega, kohaldatakse käesoleva määruse artikli 1 lõiget 5, artiklit 3, artikli 7 lõiget 4, artiklit 9, artikli 14 lõike 2 punkte b–f ja artiklit 17 ning käesoleva määruse lisasid alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.

Artikkel 23

Komisjoni määruse (EÜ) nr 1794/2006 kehtetuks tunnistamine

Komisjoni 6. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1794/2006, milles sätestatakse aeronavigatsiooniteenuste ühine maksustamiskava, tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2015.

---

(1)  ELT L 96, 31.3.2004, lk 10.

(2)  ELT L 300, 14.11.2009, lk 34.

(3)  ELT L 96, 31.3.2004, lk 1.

(4)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1.

(5)  ELT L 341, 7.12.2006, lk 3.

(6)  ELT L 333, 17.12.2010, lk 6.

(7)  ELT L 185, 15.7.2011, lk 1.

---

---

---

---

---

---

---

---