24.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 71/11

Raportöör:

Joost van IERSEL

1.1.

Euroopa tulevik sõltub suurel määral tipptasemel teadmiste ja andekate inimeste olemasolust avatud ja teadmistepõhises ühiskonnas. Ülikoolidel on selles protsessis võtmeroll. Kui iga liikmesriik tegutseb omaette, ei ole tulemus kunagi ideaalne.

1.2.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et liikmesriikide ja ELi pädevusi tuleks Euroopa kõrgharidusruumi loomiseks jagada ja täiustada. Ühiskondliku ja ettevõtliku ülikooli käsitus võib samuti kaasa aidata kõrghariduse kvaliteedi edendamisele Euroopas.

1.3.

Praegusest olukorrast nähtub, et vaatamata tehtud edusammudele on endiselt palju takistusi ja piiranguid, mis tõkestavad ka ELi tõhusat osalemist. Eri kultuurid, erahuvid, rahaliste vahendite puudumine ja demograafiline areng muudavad sageli keeruliseks ajakohase vastamise sellistele dünaamilistele väljakutsetele nagu üleilmastumine, uued tehnoloogiad ja liikuvus.

1.4.

Komitee on seisukohal, et Euroopa Liidu institutsioonid peavad toimima tõukejõuna ja kiirendama Euroopa kõrghariduse ajakohastamise protsessi nii õpetamise kui ka teaduse ja innovatsiooni kontekstis. Ülikoolidel on sõltumatu, avalikke huve teeniv ülesanne. Subsidiaarsuse ja akadeemilise maastiku mitmekesisuse tõttu ei ole võimalik rakendada ühte, kõigile sobivat lähenemisviisi. Strateegiline juhtimine ja toetus ELi tasandil võib aga otsustavalt aidata tingimusi parandada.

1.5.

Oluline on, et Euroopa Komisjon stimuleeriks ja edendaks protsessi, mille eesmärk on muuta Euroopa ülikoolid majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning ühiskonna heaolu üheks liikumapanevaks jõuks.

1.6.

Kõrghariduse ajakohastamisele tuleks selgelt viidata riiklikes reformikavades ja riigipõhistes soovitustes.

1.7.

Euroopa Liit peaks näitama oma pühendumust kõrgharidusele strateegia „Euroopa 2020” (sealhulgas Euroopa poolaasta), programmide „Erasmus+” ja „Horisont 2020” ning piirkondlike ja ühtekuuluvusfondide kaudu ning tudengite ja õppejõudude piiriülest liikuvust lihtsustades.

1.8.

ELi tasandi strateegilised konsultatsioonid peaksid täiendama riikides ja ülikoolides ning nende vahel aset leidvaid arutelusid ja projekte Euroopa ülikoolide kvaliteedi parandamiseks. Süstemaatiliselt tuleks levitada parimaid tavasid.

1.9.

Komitee rõhutab taas kord, et kõrgharidusasutused peavad arendama tõelist autonoomiat, vastutust ja läbipaistvust kui ajakohastamise olulisi eeltingimusi (1). Neid eeltingimusi ei ole võimalik täita ilma asjakohase ja piisava rahastamiseta.

1.10.

Põhjapanevate sotsiaalsete ja majanduslike muutuste ajal on ülikoolide muutmine pikaajaline ja töömahukas protsess. Ülikoolid peavad arendama avatud suhtumist ühiskonna vajadustesse ning tegema koostööd ka teiste sidusrühmadega.

1.11.

Komitee toetab ühiskondliku ülikooli käsitust ning kolme (triple helix) ja nelja osalejaga (quadruple helix) mudelit (2). Selle keskmes on kõrghariduse avamine, juurdepääsu laiendamine, piirkondlik kontekst, kõigi (võimalike) sidusrühmade ideede integreerimine programmidesse ning teadustegevuse ja hariduse arukas ja ajakohastatud suhe.

1.12.

Ühiskondlikul ülikoolil ja ettevõtlikul ülikoolil on rida ühiseid elemente. Ühiskondliku ülikooli käsitus rõhutab ülikooli sõltumatut ülesannet ning on avatud tööturule ja õppekavade, teadustegevuse ja innovatsiooni sotsiaalsele tähtsusele. Sidusrühmade platvormid (3) võivad olla väga kasulikud nõuete ühisel määratlemisel. Sama kasulikud võivad olla ka avaliku ja erasektori partnerlusstruktuurid ülikoolide ja eri ühiskonnarühmade vahel.

1.13.

Õpetamise tase ja piisav ettevalmistus tulevaseks tööks peaksid jääma esmatähtsaks mis tahes spetsialiseerumisega (tipp)ülikooli jaoks. Samuti on oluline tunnustada tipptasemel õpetamist.

1.14.

Euroopa Komisjonil peaks olema innustav roll ülikoolide, õppejõudude ja tudengite piiriülestes vastastikuse täiendamise projektides ning maailmale avatuse edendamisel, samuti peab komisjon vajaduse korral välja töötama vahendeid tudengitele ja teistele sidusrühmadele (nt U-Multirank).

2.1.

Euroopa ülikoolide märkimisväärne erinevus on põhjustatud väga erinevatest traditsioonidest ja kultuuridest (4). 1999. aastal alustati Bologna protsessiga edukalt õppekavade ajakohastamist.

2.2.

Alates 2008. aastast on finants- ja majanduskriis sundinud ülikoole oma tegevust veelgi tähelepanelikumalt ümber hindama ning otsima uusi rahastamisallikaid ja suuremat kulutasuvust. See on suurendanud konkurentsi piiratud vahenditele. Piisava rahastamise puudumine kujutab endast tõelist probleemi paljudele ülikoolidele ja takistab ajakohastamise protsessi.

2.3.

Üleilmastumise ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtu tagajärjel aset leidev põhjapanev ja dünaamiline muutus ühiskonnas jätab jälje ka ülikoolidele. Kõrgharidus, teadustegevus ja innovatsioon on küll majanduse jätkusuutliku elavdamise keskmes, kuid finantspiirangud ja muutumise protsess paljastavad ka samavõrd olulisi puudujääke.

2.4.

Üks peamine aspekt on autonoomia, vastutuse ja läbipaistvuse puudumine. Liikmesriikide vahel valitsevad märkimisväärsed erinevused (5).

2.5.

Parimad tavad näitavad, et struktuuride ja õppekavade läbivaatamine, samuti suurem avatus ja tihedam koostöö parandavad kvaliteeti ja tulemusi.

2.6.

Tänapäeval peaks kõrgharidus olema kättesaadav kõikidele andekatele inimestele. Hariduse kättesaadavuse järjest ulatuslikum sõltumine sotsiaal-majanduslikust taustast seab ohtu võrdsete võimaluste põhimõtte. Lisaks ei taga kõrgharidus paljudes riikides kaugeltki kindlat töökohta. Kriisi ajal ei ole töötus jätnud puutumata ka kõrgharidusega noori.

2.7.

Demograafiline suundumus kahjustab (üha) vähem asustatud ja vähem konkurentsivõimelisi piirkondi. Sellisel arengul on sageli tõsised tagajärjed õppejõudude ja tudengite ligimeelitamisele ning ligimeelitatud õppejõudude ja tudengite kvaliteedile. Mõned riigid on silmitsi ajude äravooluga. Nendes riikides annavad uued, piisava kvaliteeditagatiseta eraülikoolid mitterahuldavaid tulemusi. Seda süvendab traditsioonilise kõrghariduse puudulik rahastamine.

2.8.

Soov tihendada ülikoolide ja ühiskonna sidemeid sütitab kõikjal arutelusid ülikoolide rollist ühiskonnas ning nende liitudest muude sidusrühmadega, nagu ettevõtted, sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond.

2.9.

Kõrgkooli lõpetanute oskuste ja tööturu vajaduste – seega pakkumise ja nõudluse – vahel valitseb sageli teravalt tuntav ebakõla. Ettevõtted kurdavad kvalifitseeritud töötajate puuduse üle eelkõige tehnilistel ametikohtadel ja IKT valdkonnas. Kiired muutused üldises teadmusbaasis tähendavad, et rohkem kui kunagi varem on vaja 21. sajandile sobivat oskustekogumit, et võimaldada kõrgkooli lõpetanutel oma teadmisi süstemaatiliselt ajakohastada.

2.10.

Lisaks sellele sunnivad uued tehnoloogiad ja digiteerimine kõrgharidust kohandama ja täiustama olemasolevat metoodikat. Kinnistuvad uued õpetamise ja õppimise vormid, sh tudengikeskne õpe ja veebikursused. Ülikoolilinnakutel on kohalikes ja piirkondlikes kogukondades siiski jätkuvalt võtmeroll õpetamise, teadustegevuse ja võrgustike loomise kohtumispaikadena.

2.11.

Tudengid ja teadlased/ülikoolide õppejõud muutuvad kogu maailmas üha liikuvamaks. Kõrgematel teadusastmetel toimub pidev võitlus talentide pärast, kuid üldine suundumus on laiem. Euroopa ülikoolide kvaliteet ja atraktiivsus on peamised tõmbetegurid välistudengite jaoks, kes annavad panuse haridusse ja teadustegevusse ja loovad kestvaid võrgustikke.

2.12.

Paremate tulemuste poole püüeldes rõhutavad (tipp)ülikoolid sageli oma põhiülesandena teadustegevust ning finantssätted toetavad seda. Esmajärjekorras teadustööle keskendumine kipub õõnestama teadustegevuse ja õpetamise optimaalset tasakaalu ja vastasmõju.

3.1.

Ülikoolide areng ühiskonna teadmuskeskusteks ELi ökosüsteemi lahutamatu osana käivitab arutelusid kõrghariduse põhiomadustest, millele igapäevapraktika peab tuginema.

3.2.

Kuigi on erinevaid lähenemisviise, näib ühine suundumus olevat kõrghariduse avamine avaliku ja erasektori sidusrühmade ja tudengite seisukohtadele ja huvidele ning sellistele küsimustele nagu teadustegevuse ja hariduse vastastikune täiendamine, suurem koostöö ja rahvusvahelistumine.

3.3.

Enamiku ülikoolide jaoks on see pikaajaline ja töömahukas protsess. Suurtel traditsioonilistel haridusasutustel ei ole kerge oma toimimisviise muuta. Paljudes riikides takistab muutusi ka kehtiv (poliitiline) kord juhtide, õppejõudude ja teadlaste ametisse nimetamiseks. Sellistel juhtudel on iseseisev lähenemisviis ülikoolide poolt ja nende sees harv. Komitee on seisukohal, et kõrghariduse avamine ja avatud suhtumine peaks olema kõrghariduse prioriteet kogu Euroopas.

3.4.

Tipptasemel teadustegevus ning paremini koolitatud ja kvalifitseeritud inimesed on iga majanduse vastupanuvõime seisukohalt vältimatult vajalikud. Kriis on mõjutanud negatiivselt teadmuskeskuste tulemusi, samas kui analüüsidest nähtub, et silmapaistva teadustegevuse ja hariduse ning majandustulemuste vahel on otsene seos.

3.5.

Ülikoolid ei ole enam mõeldud üksnes ühiskonna koorekihile. Nende arv ja suurus on märkimisväärselt kasvanud. Teadusmaastik on muutunud mitmekülgsemaks: rohkem on ülikoolide kategooriaid, teadusülikoolide kõrvale on loodud rakenduskõrgkoolid ning riiklike ja rahvusvaheliste ülikoolide kõrvale piirkondlikud kõrgharidusasutused, rohkem on ka teaduskondi, eelkõige majandus- ja tehnikasektoris jne.

3.6.

Kõrgharidusele juurdepääsu laiendamine on õigustatult poliitiline prioriteet kogu Euroopas. ELis peaks 40 % tulevasest põlvkonnast olema võimalik omandada akadeemiline kraad. Lisaks on varasemaga võrreldes täielikult muutunud õppekavad, õppevahendid (kaasaegse meedia kasutamine kombineeritud õppes jne), teadustegevuse ja õpetamise seos ja ka muud aspektid, nagu rahvusvahelistumine ja avalik huvi. Haldusmeetodeid tuleb sellele vastavalt kohandada.

3.7.

Sõltumatutel, vastutustundlikel ja läbipaistvatel ülikoolidel tuleks võimaldada tegutseda võimalikult vabalt õigusraamistikus, mis soodustab alt üles toimivaid jõudusid ja konkurentsi kui olulist panust suuremasse osalemisse ja arukasse spetsialiseerumisse.

3.8.

Avatud suhtumine, sealhulgas selge koostöö teiste sidusrühmadega, peaks toetama ülikoolide rolli majanduskasvu, konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendajana.

3.9.

Ühiskondliku ja ettevõtliku ülikooli käsitused võivad osutuda väga kasulikuks kohaliku ja piirkondliku kogukonna majandusliku elujõulisuse tagamisel. Need käsitused eeldavad nii ambitsioonikust kui ka tihedat koostööd ülikoolide, nende sidusrühmade ja ametiasutuste vahel.

4.1.

Komitee pooldab ühiskondliku ülikooli käsitust (6). See ei seisne üksnes õpetamises, akadeemilises teadustegevuses ja teadmistes. Ühiskondlik ülikool teeb kõigil tasanditel aktiivset koostööd avalikkuse ja ümbritseva ühiskonnaga. Iga ülikool võib oma tegevusele lisada ühiskondliku mõõtme, võttes endale nii kogukonna seisukohalt intellektuaalselt tootliku jõujaama kui ka vastuvõtva alajaama rolli, sulandades mujalt tulevad silmapaistvad ideed oma konkreetsesse konteksti.

4.2.

Sellised protsessid leiavad aset kogu Euroopas nõudluspõhise teadustegevuse, probleemipõhise õppe ning ülikoolide ja kohalike kogukondade, koolide, haiglate ja ettevõtete koostöö kaudu jne. Vaja on siiski veel märkimisväärselt suurendada suutlikkust (7).

4.3.

Piirkondlikul tasandil saavad ülikoolid toetada terviklikku lähenemisviisi ja juhtida vastavate sidusrühmade koondamist, et võidelda ühiste probleemide vastu. Hästi kavandatud ühiskondlik ülikool võib samuti võtta olulise rolli raskustes piirkondade tulemuslikkuse parandamisel.

4.4.

Selle mudeli vorm erineb ülikooliti. Lisaks nendele ülikoolidele, keda mõjutavad otseselt nõrkade majandustulemustega ja/või demograafilistes raskustes vähem jõukad piirkonnad, kehtivad ühiskondlikku ülikooli määratlevad kriteeriumid märksa laiemale ülikooliderühmale. Tänapäeval on maailmatasemel Euroopa ülikoolid ja teised sarnaste ambitsioonidega ülikoolid õigustatult ja üha rohkem huvitatud ühiskondlikust tegevusest.

4.5.

Ühiskondlik ülikool on mudel ülikoolist, kes tahab liikuda eemale aegunud haldusmeetoditest või traditsioonilistest lähenemisviisidest. See on eriti oluline juhtudel, kui noori talente tuleks ärgitada panustama riiklikku või piirkondlikku majandusse. Tihedam koostöö asjaomaste sidusrühmadega kõigis piirkondades peab olema avatuse ja ajakohastamise tõukejõud.

4.6.

Euroopa Liidu Nõukogu vastavad eesistujad valisid õigustatult sarnase lähenemisviisi Lundi ja Rooma deklaratsioonis (8), rõhutades, et teadustegevus peab keskenduma meie aja suurtele väljakutsetele, liikuma eemale jäikadest temaatilistest lähenemisviisidest ja kaasama sidusrühmi nii avalikust kui ka erasektorist. Euroopa teadusruumi ja juhtalgatuse „Innovaatiline liit” kujundamise kesksed eesmärgid on vastutustundlik teadustegevus ja innovatsioon, mis hõlmavad kõiki asjakohaseid poliitikavaldkondi ja tegevusi. Need põhimõtted on esmatähtsad ka programmis „Horisont 2020”.

4.7.

Lisaks kolme osalejaga mudelile, mis hõlmab ülikoolide, erasektori ja valitsustasandi koostööd, on kasutusel nelja osalejaga mudel, millesse on lisaks kaasatud kohalikud kogukonnad ja kodanikuühiskond. Sellele mudelile on omane tugev koha ja eesmärgi tunnetus ning see on oma sidusrühmade ja laiema avalikkuse jaoks läbipaistev ja vastutustundlik. Mudel annab kodanikuühiskonnale uue võimaluse osaleda.

4.8.

Üks tähelepanu vääriv erirühm on endised üliõpilased ehk vilistlased. Nende panust ülikoolide tulemuste ja maine parandamisel on Euroopas võimalik ulatuslikumalt ära kasutada. Seejuures võiks Euroopa järgida Ameerika Ühendriikide tavapraktikat.

4.9.

Vilistlasi tuleks vaadelda ülikooli kogukonna lahutamatu osana. Nad võivad olla ülikooli saadikud piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ja liikumapanev jõud õppekavade üle peetavas arutelus, mis on eriti kasulik kiirete muutuste ajal. Nad võivad olla kasulikud teadustegevuse ja õpetamise ning teadustegevuse ja turu tasakaalu käsitlevas arutelus. Üks konkreetne eesmärk võiks olla vilistlaste kasutamine hiljuti ülikooli lõpetanute, eelkõige esimese põlvkonna tudengite mentoritena, sealhulgas teise riigi taustaga tudengite jaoks.

4.10.

Vilistlaste suurema liikuvuse tulemusel moodustuvad edukad rahvusvahelised võrgustikud, mis võivad olla võrdselt kasulikud nii nende ülikoolidele kui ka tööstusele.

5.1.

Ühiskondlikul ja ettevõtlikul ülikoolil on rida ühiseid elemente. Ülikoolid ei ole ettevõtted. Neil on sõltumatu avalikke huve teeniv ülesanne, nimelt harida, tegeleda (tipptasemel) teadustegevusega ja edendada teadmiste kasutamist kogu ühiskonnas. Ettevõtlik ülikool keskendub kahele eesmärgile: haridusasutuse juhtimisele ja haldamisele ning tudengite ettevõtlusoskuste ja algatusvõime edendamisele.

5.2.

Väga oluline on, et õppekavad oleksid tööturu seisukohalt asjakohased ning et teadustegevus ja innovatsioon oleks ühiskonnale vajalik. Ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamiseks on ülimalt oluline teabevahetus ja vastasmõju erasektoriga riiklikul/piirkondlikul tasandil.

5.3.

Kapseldunud mõtlemisest ei ole enam kasu. Tehnoloogilised muutused ja ühiskondlikud probleemid nõuavad pidevat kohandamist. Nõudluse pool muutub üha keerukamaks, eeldades valdkondadevahelisi ja valdkonnaüleseid oskusi ja avatust kõikidele uutele arengutele. Lisaks ametialasele pädevusele hõlmab see ka vajadust arendada oskusi. Ülikoolidega seotud sidusrühmade platvormid võivad olla väga suureks abiks nõuete ühisel määratlemisel. Õpetajaskonda tuleb nendeks muutuvateks oludeks asjakohaselt ette valmistada. Samuti tuleks Euroopa Liidu kõikvõimalikes kõrgharidusasutustes õpetada ettevõtlusoskusi (9).

5.4.

Samuti võivad kasulikuks osutuda avaliku ja erasektori partnerlusstruktuurid, mis toovad kokku ülikoolid ja ühiskonnarühmad, näiteks äriringkonna ja tervishoiusektori.

5.5.

Üks väärtuslik projekt ülikoolide jaoks oleks nn hariduse väärtusahelate loomine koostöös ärisektoriga. Sellel on kaks põhieesmärki:

5.6.

Sarnaselt edendavad mõningates liikmesriikides rakendatavad tulemuslepingud ülikoolide spetsialiseerumist, nähtavust ja kuvandit. Neil võib olla ulatuslik rahvusvaheline ja piirkondlik mõõde ning nad võivad edendada nii programmide kui ka tudengite ambitsioone ja kvaliteeti. Selle saavutamiseks on esmatähtis mõlema poole (valitsuste ja kõrgharidusasutuste) jätkuv pühendumine.

5.7.

Innovatsioon peaks mõjutama nii teadustegevust ja haridust kui ka valitsemist. Üks alt üles arengu edukas näide on HEinnovate – Euroopa Komisjoni välja töötatud sõltumatu veebipõhine enesehindamise vahend (10). Tuleks julgustada selle vahendi ulatuslikumat kasutamist.

5.8.

Tudengid, kes soovivad olla liikuvamad, võivad kasutada rahvusvahelisi ülikooliprogramme ja laia valikut konkureerivaid veebikursusi. Võrreldavus ja läbipaistvus peaksid edendama konkurentsi ja tulemusnäitajate ühtlustumist. Läbipaistvuse tagamise vahenditel (nt ELis kasutatav U-Multirank) on suur potentsiaal ning ülikoolid peavad kaaluma, kuidas taolisi vahendeid tõhusamalt kasutada.

5.9.

Kõikidel andekatel inimestel peaks olema võrdne võimalus kõrgharidusele ligi pääseda. Järjest ulatuslikumalt leiavad kasutust tasulised süsteemid. Selle tulemusena suhtuvad tudengid saadavasse haridusse üha kriitilisemalt. Igasugune tasu kehtestamisest tulenev sotsiaalne valik tuleb siiski välistada. Tudengitele antav (sotsiaal-majanduslikul taustal põhinev) toetus peab tagama kõigile võrdse juurdepääsu sobivale haridusele. Samuti ei tohi tasulisi süsteeme kuritarvitada olemasoleva avaliku rahastamise asendamiseks.

5.10.

Demograafiline areng nõuab samuti täiendavaid jõupingutusi, et suurendada asjaomastes piirkondades ülikoolilõpetajate arvu, eelkõige eesmärgiga edendada nende piirkondade vastupanuvõimet ja tulevast elujõulisust.

5.11.

Nii tudengite kui ka ettevõtete seisukohast peavad kõrgharidus ja teadustegevus olema teineteisega tihedalt seotud. Rahastamismudelid kipuvad seevastu soodustama teadusuuringuid, mille tulemusel tegeleb järjest väiksem hulk õppejõude tegelikult õpetamisega.

5.12.

Ülikoolid peavad asjakohaselt arvesse võtma tõsiasja, et suur enamus bakalaureuse- ja magistriõppe lõpetanutest ja isegi doktorikraadi omandatutest alustab tööd väljaspool teadusmaailma – ühiskonnas ja ettevõtluses. Seetõttu peaksid haridusstandardid ja nõuetekohane ettevalmistus tööks olema jätkuvalt esmatähtsad mis tahes spetsialiseerumisega (tipp)ülikooli jaoks. Selles osas ei peaks Euroopa järgima Ameerika Ühendriikide eeskuju (11). Euroopa peab püüdlema tipptaseme ja võrdsete võimaluste poole.

5.13.

Digiteerimine on paradigma muutus, mis mõjutab kõrgharidust tugevalt õpetamise ja (kombineeritud) (12) õppe, õppejõudude ja tudengite oskuste ja juhtimisstruktuuride osas. Kõigil tasanditel on vajalik suurem dünaamilisus ja paindlikkus. Selles osas on samuti kasulik või isegi keskse tähtsusega kõrgharidusasutuste ja erasektori ulatuslikum koostöö.

6.1.

Komitee tervitab asjaolu, et kõik eespool nimetatud teemad koos kõrghariduse ajakohastamisega on üha sagedamini ELi päevakorras. Soovitav oleks leida ühine lähenemisviis, et tagada Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi tulemuslik lõpuleviimine.

6.2.

Lisaks hästi määratletud Euroopa suunavale strateegiale on avatud ja läbipaistvad ülikoolid väga kasulikud ühtse turu jaoks ning vastupanuvõimelise Euroopa ühiskonna ajakohastamiseks ülemaailmsel areenil. Seejuures on keskse tähtsusega tudengite, teadlaste ja teadmiste vaba liikumine.

6.3.

ELi osalemine kõrghariduses algas teadustegevuse edendamisega järjestikustes raamprogrammides. Vahepeal on ELi pühendumus hariduse valdkonnas suurenenud. Stabiilsuse ja kasvu paktis rõhutatakse vajadust säilitada kasvu soodustavad kulud, sealhulgas eelkõige kõrghariduse valdkonnas.

6.4.

Strateegia „Euroopa 2020” viiest põhieesmärgist kaks on otseselt seotud ülikoolidega – investeeringud teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni ning haridus. Nendega tegeleb rida erinevaid volinikke. 2014. aastal nähtus riigipõhistest soovitustest, et umbes pooltes liikmesriikides on tõsiseid probleeme olemasolevate oskuste nõudlusele ja tööturu vajadustele mittevastavusega, samuti on jätkuvalt puudulik koostöö kõrgharidusasutuste ja ettevõtete või teiste sidusrühmade vahel.

6.5.

Riigipõhistes soovitustes viidatakse vajadusele tegeleda tööalase konkurentsivõime küsimusega ning erasektori ja tudengite/ülikooli lõpetanute kui tulevaste töötajate (või tööandjate) vajadustega, samuti konkurentsivõime küsimusega, tõhustades koostööd kõrgharidusasutuste, teadusasutuste ja ettevõtete vahel. Komitee nõuab, et riigipõhiste soovituste järelmeetmeid jälgitaks tõhusamalt ning et komisjon ja nõukogu arutaksid avalikult nende tulemusi.

6.6.

Vastukaaluks sõltumatu ja vastutustundliku kõrghariduse vajadusele leidub liikmesriikides siiski poliitilisi jõude, kes nõuavad ulatuslikumat reguleerimist, mis tooks kaasa väiksema autonoomia. Neil juhtudel rõhutakse subsidiaarsuse põhimõttele, takistades sellega Euroopa kõrgharidussüsteemide ühtlustamist. See kahjustaks tudengite ja ühiskonna kui terviku huve.

6.7.

Kõrgemat ja laiapõhjalisemat kvalifikatsiooni tuleks kasutada nii ELis kui ka väljaspool. See eeldab ülikoolide, õppejõudude ja tudengite vastastikust piiriülest täiendamist ja maailmale avatust. Nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni selge pühendumine peaks aitama parandada kõrghariduse tulemusnäitajaid riiklike ja ELi pädevuste parema jagamise ja täiustamise kaudu.

6.8.

Komitee rõhutab järjekindlalt ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide otsustavat tähtsust. Piiriülene teadustegevus suurendab investeeringutasuvust, ELi programmid soodustavad keskendumist võtmetehnoloogiatele ja strateegilistele teemadele, piiriülene rahastamine toob kaasa paremad tulemused ja Euroopa teadusliidud annavad tõelise hoo Euroopa konkurentsivõimele. Sel eesmärgil tuleb ulatuslikumalt jagada ka uusi teadmisi eelkõige avatud juurdepääsu kaudu.

6.9.

Euroopa Teadusnõukogu toetab seitsmenda raamprogrammi ja alates 2014. aastast ka programmi „Horisont 2020” kaudu edukalt kvaliteetset teadustööd konkurentsivõimelise rahastamisega. Siiski takistavad teadlaste, õppejõudude ja tudengite piiriülest liikuvust endiselt struktuursed tõkked.

6.10.

Kõrghariduse ja teadustegevuse tulemuslikkust hinnatakse üha enam ja hindamiste tulemused tehakse teatavaks ülemaailmselt. Ülikoolid teevad maailma tasemel koostööd ja konkureerivad üksteisega, viies ellu ühiseid teadusprojekte, püüeldes tipptaseme poole ning värvates üha rohkem tudengeid ja töötajaid väljastpoolt ELi. See on keskse tähtsusega teema, kuid riiklikud õigusaktid ja stiimulite puudumine võivad sellekohaseid edusamme pärssida. Rahvusvahelised mõõtmised näitavad, et lõhe Euroopa edukaimate ja ülejäänute vahel suureneb.

6.11.

Vaja on teha suuremaid jõupingutusi, et kaasata ühisprojektidesse tipptasemel teadlasi kõikjalt Euroopast. Kogu Euroopa tipptaseme keskused tuleb omavahel ühendada ja kaasata Euroopa tipptasemel teadusprojektidesse.

6.12.

Akadeemilise ringkonna ja tudengite liikuvus Euroopas on piiratud, kuna piiriülesele liikuvusele kehtivad endiselt kunstlikud takistused. Teadlastele ja õppejõududele võrdsete töötingimuste tagamine ning õppekavade ja teaduskraadide ulatuslikum lähendamine on Euroopas pakiline küsimus.

6.13.

Ebapiisavat statistikat tuleks täiustada ja paremini kasutada, et mõõta ja toetada liikuvuse ulatust.

6.14.

Tervitatav on ülikoolide avamine ja kvaliteedi parandamine ning suurema rahvusvahelistumise kaudu toimuv kultuuriline mitmekesistumine. Samuti julgustatakse tudengeid tegema konkreetseid valikuid kaasaegse sotsiaalmeedia, U-Multiranki taoliste läbipaistvuse tagamise vahendite ja ülikoolide spetsialiseerumise toel. Neid peaksid toetama ELi tasandi pragmaatilised lahendused.

6.15.

Tihedam koostöö sellest huvitatute vahel võib olla samm õiges suunas. Üks näide on hiljuti Beneluxi riikide vahel sõlmitud kokkulepe diplomite automaatse vastastikuse tunnustamise kohta. Sellega astutakse otsustav samm edasi (13). Ülikoolidiplomite ja erinevate teaduskraadide vastastikuse tunnustamise suundumus aitab vähendada ülikoolidevahelisi tõkkeid ja luua avatud vahetusi.

6.16.

Asjakohased kvaliteedi tagamise süsteemid tuleb muuta rahvusvaheliseks ja neil peab olema selge seos Euroopaga. See hõlmab vajadust tunnustada akrediteerimisotsuseid. Iga algatust selles valdkonnas tuleks toetada (14). Vastastikuse tunnustamise protsess peaks järk-järgult kaasa tooma üleeuroopalise akrediteerimise ja see parandab eelkõige õpetamise kvaliteeti madalama tasemega ülikoolides.

6.17.

Selline tava oleks nii liikuvuse kui ka tööalase konkurentsivõime seisukohast kasulik kogu Euroopas. Ühe akadeemilise kraadi kehtestamisel mitme ülikooli jaoks muutuksid ülikoolide ühisprogrammid palju atraktiivsemaks. Kaaluda tuleks mestimise toetamist. Kvaliteeti võib parandada ka haldus- ja õpetamistavade tutvustamine kohapeal.

6.18.

Rahvusvahelistumise põhitingimus on ühiste keelte kasutamine. Kultuurilistel ja majanduslikel põhjustel on soovitav vallata keeli (rohkem kui kahte keelt). Inglise keel võib olla tänapäeva lingua franca. Edusammud keeleoskuse parandamisel on liiga aeglased. Tuleks kaaluda tudengitele ühe võõrkeele valdamise kohustuslikuks muutmist.

6.19.

Programm „Erasmus+” on olnud väga edukas ja liikuvuse edendamisel suur samm edasi. Ka ettevõtted on selle hästi vastu võtnud. See sobib väga hästi kokku majanduskasvu ja töökohtade loomist käsitleva komisjoni juhtiva põhimõttega. Programmi rahastamine peaks vastama kasvavale nõudlusele. Kaotada tuleks kõik tudengivahetuste õiguslikud piirangud.

6.20.

Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid keskenduvad õigustatult innovatsiooni ja majanduskasvu teguritele, sealhulgas teadustegevusele. Komisjonil peab olema suunav roll ülikoolide piirkondlikes projektides osalemise tõhustamisel.

6.21.

Üldjuhul ei sõltu ülikoolid kohalikest ja piirkondlikest ametiasutustest, kuigi leidub ka märkimisväärseid erandeid. Neid tuleks esile tuua. Väga positiivse panuse annab ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programm, mis ühendab teadustegevuse RIS3 (15) kaudu ELi piirkondlike programmidega, edendades nii innovatsiooni soosivat keskkonda.

6.22.

Ülikoolid peaksid olema teadlikud RIS3 algatusest ja selle rakendamisest eri tasanditel. Nad peaksid koos asjaomaste piirkondlike ametiasutustega võtma selles programmis aktiivse rolli.

6.23.

Kahjuks ei kasuta ülikoolid juhtimisega seotud põhjustel endiselt piisavalt Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmi. ELi programmide (Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Horisont 2020, Erasmus+) vahel tuleb püüda saavutada koostoime, kuid vastuolulised tingimused kipuvad seda takistama.