52014DC0165

SISUKORD

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri), rakendamise hindamine

1........... SISSEJUHATUS......................................................................................................... 3

2........... VIISAEESKIRJA EESMÄRGID JA VARASEMAD HINDAMISED……………...4

2.1........ Viisaeeskirja eesmärgid...................................................................................................

2.2........ Varasemad hindamised................................................................................................. 5

2.2.1..... Ühise viisapoliitika rakendamine ja arendamine majanduskasvu hoogustamiseks ….5

2.2.2..... Aruanne kohaliku Schengeni koostöö toimimise kohta viisaeeskirja kahel esimesel rakendamisaastal……………………………………………………………………..5

3........... VIISAEESKIRJA ÜLDINE RAKENDAMINE……………………………………..6

3.1........ Üldised kaalutlused...................................................................................................... 6

3.2........ Statistiliste andmete puudus………………………………………………………….7

3.3........ Hindamine eesmärkide kaupa....................................................................................... 7

3.3.1..... Õigusraamistiku lihtsustamine...................................................................................... 7

3.3.2..... Õigusraamistiku tugevdamine eesmärgiga tõhustada tavade ühtlustamist................... 7

3.3.3..... Menetlustagatiste tugevdamine ja võrdse kohtlemise tagamine................................... 8

3.3.4..... Konsulaartöö korralduse ja koostöö parandamine (ka seoses viisainfosüsteemi kasutuselevõtmisega)       13

4........... JÄRELDUSED …………………………………………………………………..…14

1. SISSEJUHATUS

Ühine viisapoliitika on ühise sisepiirideta ala loomise üks olulisemaid komponente. Schengeni valitsustevahelise koostöö raames loodud Schengeni acquis viisapoliitika kohta inkorporeeriti Amsterdami lepingu[1] jõustumise järel Euroopa Liidu institutsioonilisse ja õigusraamistikku.

Viisaeeskirjas[2] on sätestatud lühiajaliste viisade andmise ühtlustatud kord ja tingimused. Eeskirjaga sõnastati uuesti ja konsolideeriti kõik õigusaktid lühiajaliste viisade andmise tingimuste ja korra kohta ning tunnistati kehtetuks Schengeni acquis’ vananenud osad. Uuesti sõnastamine hõlmas ühiseid konsulaarjuhiseid, osa Schengeni konventsioonist ja 11 Schengeni täitevkomitee otsust. Lisaks inkorporeeriti liidu õigusraamistikku 4. märtsi 1996. aasta ühismeede 96/197/JSK (mis käsitleb lennujaamade transiidikorda).

Õigusraamistiku konsolideerimine ja seega ka lihtsustamine oli üks viisaeeskirja eesmärke. Teine eesmärk oli hõlbustada seaduslikku reisimist ja võidelda ebaseadusliku sisserändega, ühtlustades veelgi enam viisataotluste läbivaatamise korda liikmesriikide kohalikes konsulaaresindustes. Seadusliku reisimise hõlbustamise eesmärk kavatseti muu hulgas saavutada seeläbi, et konsulaatidele teadaolevad, sageli ja regulaarselt reisivad isikud peaksid saama viisa lihtsamalt kui tundmatud esmakordse viisa taotlejad.

Eelkõige lihtsustati mitmekordsete viisade andmise menetlust ja leevendati täiendavatele dokumentidele esitatavaid nõudeid. Seega võimaldab viisaeeskiri taotlejate erinevat kohtlemist, mis põhineb nende varasematel andmetel. Samuti soovitakse tagada sarnaste juhtumite sarnane menetlemine.

Pärast viisaeeskirja vastuvõtmist on Euroopas pööratud suuremat poliitilist tähelepanu vajadusele hõlbustada reisimist Euroopasse turvalises keskkonnas. Sel eesmärgil peab EL praegu viisanõude kaotamise üle dialooge mitme partnerriigiga ja lähiaastatel alustatakse tõenäoliselt veel mitut sellist dialoogi. Lisaks on EL sõlminud partnerriikidega üheksa viisalihtsustuslepingut[3]. Seda võib lugeda esimeseks sammuks viisanõude kaotamise teel ja see näitab ELi võetud kohustust edendada liikuvust ja hõlbustada üha enamate kolmandate riikide kodanike reisimist Euroopasse. Avatus külastajatele on ELi huvides, sest reisijad toetavad majanduskasvu. Lisaks soodustavad rahvaste ja kultuuride vahelised kontaktid üksteisemõistmist ja kultuuridevahelist dialoogi.

Hiljutisest uuringust[4] lühiajaliste viisade andmise lihtsustamise majandusliku mõju kohta selgus, et kehtiva viisanõude tõttu jääb Schengeni alale tulemata suur hulk reisijaid kuuest uuringus osalenud kolmandast riigist ning sellel omakorda on märkimisväärne otsene ja kaudne mõju saamata jäänud SKPna. Konservatiivse hinnangu kohaselt on kahju 4,2 miljardit eurot aastas, tõenäoliselt võib see olla 12,6 miljardit eurot. See tähendab konservatiivse hinnangu põhjal otsese ja kaudse mõju tõttu ligi 80 000 töökoha kaotamist (tõenäolise stsenaariumi kohaselt väheneb töökohtade arv ligi 250 000 võrra).

Viisaeeskiri on selle vastuvõtmisest möödunud kolme aasta jooksul Schengeni viisade andmise korda oluliselt parandanud, kuid maailm ei ole paigal seisnud ning eesmärgid ja prioriteedid on muutunud (vt nt punkt 2.2.1). Tingituna vajadusest tagada suurem kooskõla liidu poliitikavaldkondade vahel (nt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 167 kohaselt võtab liit aluslepingute teiste sätete kohaselt tegutsedes arvesse erinevaid kultuuriaspekte) ja praegustest majanduse väljavaadetest on lisatud ühise viisapoliitika eesmärkide hulka ka majanduskasvu tagamine. Samuti tuleks tagada tihedam seos kaubanduspoliitikaga. Seda saaks näiteks saavutada, kui enne läbirääkimiste alustamist viisalihtsustuslepingute üle võetakse arvesse kaubandussuhteid, sealhulgas kaubanduslepinguid. Käesolev aruanne on koostatud seda arvesse võttes. Selles esitatakse võimalikud meetmed, millega tagada arukam ühine viisapoliitika, mis muudab ELi atraktiivsemaks ettevõtjate, teadlaste, üliõpilaste, kunstnike ja kultuuritöötajate jaoks ning võtab arvesse praegusi ja tulevasi probleemkohti.

2. VIISAEESKIRJA EESMÄRGID JA VARASEMAD HINDAMISED

2.1. Viisaeeskirja eesmärgid

Viisaeeskirja peamine eesmärk on kehtestada viisade andmise tingimused ja menetlused Schengeni ala läbimiseks transiidi eesmärgil või kavandatud viibimiseks Schengeni alal, nii lühiajaliseks viibimiseks kui ka lennujaamade rahvusvaheliste transiidialade läbimiseks. Lisaks soovitakse viisaeeskirjaga hõlbustada seaduslikku reisimist ja võidelda ebaseadusliku sisserändega. Komisjoni 2006. aasta ettepaneku seletuskirjas[5] esitatud eesmärkide saavutamiseks peaks viisaeeskiri

–          parandama konsulaaresinduste töökorraldust ja koostööd (ka seoses viisainfosüsteemi kasutuselevõtmisega)[6];

–          tugevdama menetlustagatisi;

–          tagama viisataotlejate võrdse kohtlemise, täpsustades teatud küsimusi, et tagada õigusaktide sätete ühtlustatud kohaldamine.

Viisaeeskirja artikli 57 lõike 1 kohaselt nõutakse, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule kahe aasta möödumisel pärast kõigi sätete kohaldatavaks muutumist (st 5. aprillil 2013) viisaeeskirja kohaldamise kohta aruande, milles võrreldakse saavutatud tulemusi seatud eesmärkidega ja käsitletakse määruse rakendamist. Käesoleva aruandega, mis põhineb viisaeeskirja rakendamise üksikasjalikul hindamisel komisjoni talituste töödokumendi[7] kohaselt, täidetakse kõnealune kohustus ja soovitatakse meetmeid veel täielikult lahendamata küsimustega ja tuvastatud rakendamisprobleemidega tegelemiseks.

2.2. Varasemad hindamised

Komisjon valmistus viisaeeskirja rakendamise hindamiseks, avaldades 2012. aasta novembris teatise „Ühise viisapoliitika arendamine ja rakendamine ELi majanduskasvu hoogustamiseks” ja aruande kohaliku Schengeni koostöö toimimise kohta viisaeeskirja kahe esimese rakendamisaasta jooksul.

              2.2.1  Ühise viisapoliitika rakendamine ja arendamine majanduskasvu hoogustamiseks[8]

Võttes arvesse Mehhikos Méridas 2012. aasta mais peetud G20 ministrite kohtumise deklaratsiooni viisade väljastamise korra lihtsustamisest tuleneva kasvupotentsiaali kohta, esitas komisjon kaalutlused, mis käsitlevad majanduslikku mõju, mida viisapoliitika kogu ELi majandusele avaldab. Selles pöörati eritähelepanu turismile ja viisidele, kuidas korraldada poliitikat nii, et tagataks suurem sidusus strateegia „Euroopa 2020” majanduskasvu eesmärkidega.

Ühise viisapoliitika ja välispiirikontrolli ühiste eeskirjade eesmärk on toetada kontrolli kaotamist sisepiiridel, st Schengeni ala[9] loomine. Viisapoliitika peamine eesmärk on olnud hõlbustada seaduslikku reisimist, võidelda ebaseadusliku sisserändega ning tagada avalik kord ja julgeolek. Samas on praegune majanduslangus tõstnud esile vajaduse ühise viisapoliitika järele, mis tegeleb ka majanduskasvu suurendamise potentsiaali küsimustega.

Teatises märgiti, et „viisaeeskirja vastuvõtmisega parandati oluliselt viisade andmise korda” ja loetleti mitu märkimisväärset parandust õigusnormides. Samas märgiti, et „kuna kohati ei rakendata viisaeeskirja veel täielikult, on selles valdkonnas veel küllaga arenguruumi” ja „ enamiku [viisade väljastamise korra hõlbustamise] takistuste kõrvaldamiseks piisab viisaeeskirja nõuetekohasest rakendamisest liikmesriikide konsulaatides ja komisjonipoolsest seirest”. Komisjon loetles ka probleemid, mida tuleb viisaeeskirja edaspidise läbivaatamise käigus käsitleda, et „parandada ja hõlbustada heausksete reisijate suhtes kohaldatavat menetlust ning ühtlasi vähendada julgeolekuohte ja ebaseaduslikku rännet, mida põhjustavad mõned reisijad”.

              2.2.2  Aruanne kohaliku Schengeni koostöö toimimise kohta viisaeeskirja kahel esimesel rakendamisaastal[10]

Viisaeeskirja sätteid kohaldatakse kõikides ELi konsulaaresindustes kogu maailmas. Samas on kaasseadusandjad tunnistanud vajadust võtta üldiste õigusnormide ühtlustatud kohaldamise tagamisel arvesse kohalikke olusid. Viisaeeskirja artiklis 48 on sätestatud kohaliku Schengeni koostöö õigusraamistik, seega on liikmesriikidevaheline sidus kohaliku tasandi koostöö[11] ühise viisapoliitika rakendamise oluline osa.

Koostöö piirdub praegu teatavate sätete kohalikele oludele kohandamise vajaduse hindamisega, eeskätt täiendavate dokumentide osas, mille taotlejad peavad esitama. Kui hinnang on positiivne, võtab komisjon ühised kohalikud eeskirjad rakendusotsusega vastu. Kuid kohaliku Schengeni koostöö põhiülesandega tegelemine (mis on ühtlasi avalikkusele kõige nähtavam ülesanne) täiendavate dokumentide ühtlustamiseks on seni toonud kaasa vaid komisjoni kuue rakendusotsuse vastuvõtmise, mis hõlmavad viitteist kolmandat riiki ja üht ELi liikmesriiki.

See näitab, et tugevdatud õigusraamistikul ei ole olnud soovitud tulemust. Kohaliku Schengeni koostöö puhul ei mõisteta sellest tulenevat lisaväärtust ja liikmesriigid peavad võtma kohustuse selle ühise ülesande täitmiseks. Neid tulemusi kinnitasid ajavahemiku 2012–2013 kohta koostatud iga-aastased aruanded. Seega on hädavajalik tugevdada kohaliku Schengeni koostöö õigusraamistikku, kuna kooskõla puudumine liikmesriikide tavade vahel samas asukohas põhjustab palju kaebusi ja pahameelt taotlejate hulgas, sõltumata nende kodakondsusest, elukutsest või staatusest.

Komisjon teeb ettepaneku kehtestada täiendavate dokumentide ühtlustamise kohustuslikud eeskirjad kohaliku Schengeni koostöö raames. Uue Schengeni hindamismehhanismiga, mis hakatakse kohaldama 2015. aastal ja mis võimaldab korraldada temaatilisi hindamisi, saab tulemuslikumalt tagada kohaliku Schengeni koostöö sätete täitmise.

Praegu koostatakse iga-aastaseid aruandeid kõigis asukohtades ja komisjon peab need täieliku läbipaistvuse tagamiseks edastama Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

Komisjoni teeb ettepaneku koostada kohaliku Schengeni koostöö kohta üks koondaruanne, mida jagatakse läbipaistvuse tagamiseks kaasseadusandjatega.

3. VIISAEESKIRJA ÜLDINE RAKENDAMINE

3.1. Üldised kaalutlused

Kuigi ei ole võimalik tõestada viisaeeskirja otsest mõju ajavahemikus 2010–2012 taotletud ja antud lühiajaliste viisade arvule, on õigusraamistiku täpsustamine aidanud kaasa viisataotluste arvu märgatavale suurenemisele. Aastatel 2009–2012 suurenes taotluste üldarv 48 % võrra, aastas ligi 15 % võrra. Ainult mõne erandiga[12] on liikmesriikides menetletud viisataotluste arv aasta-aastalt suurenenud. Sama perioodi vältel kahanes viisa andmisest keeldumiste üldarv,[13] kuigi maailma regioonide vahel esinesid suured erinevused[14].

Hinnangu kohaselt on ebaseadusliku sisserändega võitlemise eesmärk üldiselt täidetud. Liikmesriigid ei ole tuvastanud viisaeeskirjast või selle rakendamisest tulenevaid julgeolekuriske või probleeme ning neid ei ilmne ka uuringute ja avaliku konsultatsiooni tulemustest. Loomulikult tuleb seadusliku reisimise mis tahes hõlbustamisel säilitada kõrge julgeolekutase. Samuti tuleks arvesse võtta asjaolu, et viisainfosüsteemi kasutuselevõtmine (viisainfosüsteem käivitati 2011. aasta oktoobris ja peaks olema täielikult kasutusele võetud 2015. aasta jooksul) suurendab julgeolekut.

3.2. Statistiliste andmete puudus

Õigusaktide rakendamise, nende tõhususe ja mõjususe tõenduspõhise hindamise eeldus on piisav, usaldusväärne ja võrreldav statistika.

Artiklis 46 on sätestatud, et liikmesriik peab esitama komisjonile igal aastat statistika eelmise aasta kohta. XII lisas on sätestatud andmed, mida tuleb esitada (nt viisa liik, taotletud / väljastatud / välja andmata viisade arv, ühekordne/mitmekordne viisa).

Kuigi liikmesriikide esitatud andmetest on olnud kasu viisaeeskirja teatavate elementide rakendamise hindamiseks, on teatud sätete mõju jaotustasemete puudumise tõttu raske hinnata. Näiteks registreeritakse mitmekordsete viisade puhul ainult viisade koguarv ega võeta arvesse viisa kehtivusaega. Nii hõlmab koguarv mitmekordseid viisasid, mille kehtivus jääb vahemikku kahest nädalast viie aastani. Andmeid kogutakse asukoha (st viisataotluse esitamise / viisa andmise koht) ja taotletava viisa liigi kohta (lühiajaline riigis viibimine või lennujaama transiidiviisa), kuid teave taotleja kodakondsuse või reisi eesmärgi kohta puudub. Seega on võimatu jälgida näiteks turismiviisa taotluste arvu muutumist.

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi XII lisa, et tagada sellise üksikasjalikuma teabe kogumine, mis võimaldab edaspidi eesmärkide saavutamist asjakohaselt hinnata.

3.3. Hindamine eesmärkide kaupa

3.3.1. Õigusraamistiku lihtsustamine

Kõikide õigusaktide, mis käsitlevad lühiajaliste viisade taotluste menetlemist ja väljastatud viisade muutmist, ühendamine ühte õigusakti on oluliselt aidanud kaasa õigusaktide lihtsustamisele, läbipaistvuse parandamisele ja õiguskindluse suurendamisele.

3.3.2. Õigusraamistiku tugevdamine eesmärgiga tõhustada tavade ühtlustamist  

Eesmärk tagada ühise viisapoliitika jaoks selge õigusraamistik, mis reguleerib kuni 90-päevaseid riigis viibimisi 180-päevase ajavahemiku jooksul, on üldiselt saavutatud. Samas on aastate jooksul komisjoni tähelepanu juhitud kolmanda riigi kodanike olukorrale, kellel on õiguspärane põhjus viibida riigis kauem kui 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul (komisjoni talituste töödokumendi punkt 2.1.9) Need isikud soovivad sõltumata sellest, kas neilt nõutakse viisat, viibida Schengeni alal rohkem kui 90 päeva, kuid ei kavatse üheski liikmesriigis viibida kauem kui 90 päeva.

See isikutering hõlmab tavaliselt esinejaid, kes on pikema aja jooksul Schengeni alal turneel, kuid ka üksikisikuna reisijaid, nt kunstnikud, kultuuritöötajad, üliõpilased ja pensionärid. Kuna neil ei ole õigust saada ei riigi pikaajalist viisat ega lühiajalist Schengeni viisat või muud luba, asuvad nad õiguslikus tühimikus. Sageli kohaldavad liikmesriigid sellisel juhul konkreetseid õigusnorme loovalt. Selle asemel, et sellise praktika puhul silm kinni pigistada, teeb komisjon ettepaneku kehtestada spetsiaalne luba, mis vastaks nende isikute vajadustele.

Komisjon teeb ettepaneku võtta vastu õigusakt, millega luuakse uus luba pikemaks kui 90-päevaseks Schengeni alal viibimiseks 180-päevase ajavahemiku jooksul.

3.3.3. Menetlustagatiste tugevdamine ning võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse tagamine

Avaliku konsultatsiooni[15] tulemustest, eelnimetatud majandusliku mõju uuringust ja üksikkaebustest nähtub, et menetlustagatiste eesmärke ei ole piisavalt täidetud. Nii taotlejad ise kui ka valdkonna sidusrühmad on tunnistanud, et teatavad taotlusmenetlused on pikaajalised, koormavad ja kulukad.

Viisa taotlemine algab taotleja vajadusest tuvastada, milline liikmesriik on pädev taotlust menetlema (komisjoni talituste töödokumendi punkt 2.1.1.1, lõige 1) On kehtestatud selged, objektiivsed kriteeriumid, millega sätestatakse, milline liikmesriik on pädev taotlust läbi vaatama. Tegelikult on nii taotlejatele kui ka konsulaatidele probleemiks see, kui taotleja soovib ühe viisaga reisida mitmesse liikmesriiki. Praegused eeskirjad on silmanähtavalt segased ja taotlejate esimene kogemus Schengeni viisapoliitikaga on sageli negatiivne.

Protsessi järgmine etapp on taotlusvormi täitmine (komisjoni talituste töödokumendi punkt 2.1.1.2, lõige 10). Kuigi taotlusvormiga seoses ei teki tavaliselt probleeme, saaks seda siiski lihtsustada. Näiteks võiks sealt välja jätta juba viisainfosüsteemis olemasoleva teabe nõudmise, võttes arvesse süsteemi kasutuselevõtmist. Samuti oleks abi selgematest juhistest, kuidas taotleja peab vormi täitma.

Komisjon teeb ettepaneku täpsustada pädevaid liikmesriike käsitlevaid eeskirju ja lihtsustada taotlusvormi.

Taotluse isikliku esitamise nõuet (komisjoni talituste töödokumendi punkt 2.1.1.1, lõiked 7‑9) on nimetatud suureks takistuseks, sest see on sageli väga koormav. Mõnel juhul peab taotleja reisima naaberriiki, sest tema elukohariigis puudub pädeva liikmesriigi esindus. Selline reis suurendab mõistagi taotlejale taotlusega seotud kulusid. Kuigi liikmesriigid lubavad taotlejal taotluse esitada välise teenuseosutaja juures või kaubandusliku vahendaja kaudu, vabastatakse teadaolevad taotlejad harva isikliku esitamise kohustusest.

Seni on eeskirjaga ette nähtud, et viisataotlus tuleb esitada isiklikult konsulaadis või välise teenuseosutaja juures. Viisainfosüsteemi sammsammuline kasutuselevõtt tähendab, et viisat esimest korda taotlevad isikud peavad igal juhul minema konsulaati või välise teenuseosutaja juurde, et anda oma sõrmejäljed.

Kuid enamiku liikmesriikide puhul viisataotluste arv suureneb, samal ajal kui avaliku sektori kulusid kärbitakse. Selle tagajärjeks on olukord, kus viisataotluste kogumiseks kasutatakse enam väliseid teenuseosutajaid, akrediteeritakse kaubanduslikke vahendajaid (st reisibürood/reisikorraldajad), kes esitavad viisataotluse(d) taotleja(rühmade) eest, ning üksikud liikmesriigid vabastavad hästi teadaolevad taotlejad viisataotluse isikliku esitamise nõudest.

Näib, et kõnealune olukord viitab praktikale, mille kohaselt külastatakse konsulaati pigem erandkorras. Teatavates konsulaatides esitatakse isiklikult vaid 30 % viisataotlustest. Schengeni hindamistest saadud teabe põhjal korraldatakse viisataotluse esitamisel harva isiklikke vestlusi. Teisalt, pidades sammu tänapäevase tehnoloogiaarenguga, lubab üha enam liikmesriike esitada oma taotluse elektrooniliselt.

Praegu võivad taotlejad oma taotluse esitada mitte varem kui kolm kuud enne kavandatavat reisi (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.1, lõige 5). Kõnealune tähtaeg on probleemiks meremeestele (vt ka lk 11) ja isikutele, kes soovivad pika ooteajaga tipphooaega vältida. Nii taotlejate kui ka konsulaatide huvides peaks lubatama taotluse esitamist kuni kuus kuud enne kavandatavat reisi.

Komisjon teeb ettepaneku kaotada viisataotluse isikliku esitamise nõue (ilma et see piiraks sõrmejälgede võtmise nõuet esmakordsetel taotlejatel), säilitades samas vestluse korraldamise võimaluse. Lisaks teeb komisjon ettepaneku täpsustada eeskirju, mis lubavad taotluste veebis esitada kuni kuus kuud enne kavandatavat reisi.

Taotluse esitamise hetkest hakkavad kehtima menetlemise eri tähtajad. Kuigi otsuse tähtajast peetakse tavaliselt kinni, võib see mehhanism, juhul kui asjaomase riigi puhul tuleb korraldada eelnev konsulteerimine (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.5, lõige 20), tuua kaasa pikema menetlemisperioodi. Siiski võimaldavad paremad IT-süsteemid eelneva konsulteerimise puhul lühemat vastamise aega kui praegune seitsme kalendripäeva pikkune tähtaeg. Samuti peaks olema võimalik lühendada otsuse tegemise tähtaega.

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi maksimaalsed tähtajad, sh vastamise aeg eelneva konsulteerimise puhul, mida tuleks vähendada viiele kalendripäevale.

Viisaeeskiri sisaldab sätteid, mille eesmärk on lihtsustada ja lühendada menetlusi, võimaldades menetlustega lihtsustamist taotlejatele, kelle ausus ja usaldusväärsus, sh varem väljastatud viisade seaduslik kasutamine, on konsulaadile teada. Kuid neid võimalikke lihtsustamismeetmeid, mis peaksid eeskätt kehtima täiendavate dokumentide esitamise nõuete ja mitmekordse viisade andmise puhul, ei kohaldata liikmesriikides ühetaoliselt ega järjekindlalt.

Paljude taotlejate jaoks on koormav nõue korduvalt esitada hulgaliselt täiendavaid dokumente (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.2, lõige 12), et tõendada oma vastavust sisenemise tingimustele. Paljud kurdavad, et nõuded erinevad sama kolmanda riigi eri konsulaatides, isegi kui reisi eesmärk on sama.

Viisaeeskirja kohaselt võivad taotlejad, kelle ausus ja usaldusväärsus on konsulaadile teada, juba praegu menetlusega seotud teatud lihtsustamistest kasu saada (viisataotluse isikliku esitamise ja teatavate/kõigi täiendavate dokumentide esitamise nõudest loobumine). Samas ei näi liikmesriigid olevat süstemaatilised teadaolevate taotlejate puhul nõuetest loobumise lubamisel. Selline praktika tuleneb tõenäoliselt sellest, et tegemist on vabatahtliku sättega ning aususe ja usaldusväärsuse kriteeriumid ei ole määratletud. Lisaks esitatakse ligi 70 % taotlustest välise teenuseosutaja kaudu, kellel ei ole lubatud taotlust/taotlejat kvalitatiivselt hinnata.

Reisi- ja tervisekindlustuse esitamise nõudest (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.2, lõige 14) tulenev lisaväärtus on küsitav. Seega tuleks see nõue tühistada.

Komisjon teeb ettepaneku kehtestada ammendav ja lihtsustatud loetelu täiendavatest dokumentidest ning tühistada reisi- ja tervisekindlustuse esitamise nõue.

Kuigi viisaeeskirja mitmekordsete viisade andmist käsitlev artikkel (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.6, lõige 24) on kohustuslik säte, vähendab selle usaldusväärsust mitmekordsete viisade andmise tingimustega seotud kaalutlusõigus, mis hõlmab mõisteid „ausus” ja „usaldusväärsus”. Lisaks selgus avalikust konsultatsioonist, et liikmesriikide konsulaadid ei soovi tavaliselt anda mitmekordseid viisasid, mille kehtivus ületab kuut kuud. Seega, kuigi konsulaadid peaksid nimetatud artiklis loetletud isikute rühmadele (kes on tegelikult regulaarselt reisivad ja seega konsulaadile teadaolevad isikud) põhimõtteliselt andma mitmekordseid viisasid kehtivusajaga kuni viis aastat, antakse konsulaatidele jäetud otsustusvabaduse tõttu ja seepärast, et konsulaadid ei soovi pikaajalise kehtivusega mitmekordseid viisasid anda, pika kehtivusajaga viisasid palju vähem kui seda võiks teha.

See on kahetsusväärne, sest mitmekordne viisa on reisijatele tähtsaim ja lihtsaim lihtsustamismeede. Lisaks vähendaks suurema arvu mitmekordsete viisade andmine nii taotlejate kui ka konsulaatide halduskoormust. Mitmekordseid viisasid käsitleva artikli tugevdamisega saaks leevendada paljusid avalikus konsultatsioonis ja mitmesuguses uuringus määratletud probleeme. Eeskätt ei peaks taotlejad läbima korduvaid taotlusmenetlusi. Tegelikkuses eristatakse taotlejaid vähe või üldse mitte – esmakordseid taotlejaid koheldakse tavaliselt samamoodi kui regulaarselt reisivaid isikuid.

Viisainfosüsteemi kasutuselevõtmine on käimas ja see peaks kogu maailmas olema täielikult kasutusele võetud 2015. aasta jooksul. Viisainfosüsteemi kättesaadavus soodustaks taotlejate eristamist, kuna kõik andmed nende viisataotluste kohta sisestatakse süsteemi ja neid saavad kontrollida kõikide liikmesriikide konsulaadid. Andmeid säilitatakse viisainfosüsteemis viis aastat. Siis on lihtne eristada esmakordset tundmatut taotlejat, kellel puuduvad viisainfosüsteemis varasemad viisaandmed, taotlejast, kelle andmed on juba süsteemi registreeritud.

Lisaks saaks eristada neid taotlejaid, kes on viisainfosüsteemi registreeritud, kuid kes ei ole 12 kuu jooksul enne taotluse esitamist ühtegi viisat saanud, taotlejatest, kes on nimetatud ajavahemikul saanud kaks viisat ja neid seaduslikult kasutanud. Viimast rühma saab määratleda kui regulaarseid reisijaid, kellele peaksid laienema kõige ulatuslikumad lihtsustamismeetmed seoses nõutud täiendavate dokumentide esitamise ja väljastatava mitmekordse viisa kehtivusajaga.

Selle põhjal tuleks kehtestada kohustuslikud eeskirjad, milles sätestatakse konkreetsete menetluste lihtsustamine regulaarselt reisivatele isikutele. See hõlmaks täiendavate dokumentide nõudest (osaliselt) loobumist ja pika kehtivusega mitmekordsete viisade andmist. Konkreetsemalt peaks taotleja, kes on viimase 12 kuu jooksul saanud ja seaduslikult kasutanud kahte viisat, esitama üksnes reisi eesmärki tõendavad täiendavad dokumendid ja saama kolmeaastase kehtivusega mitmekordse viisa. Taotlejad, kes on sellise kolmeaastase kehtivusega mitmekordse viisa saanud ja seda seaduslikult kasutanud, peaksid järgmisel taotlemisel saama mitmekordse viisa kehtivusega viis aastat.

Teisalt peaksid viisat esmakordselt taotlejad, kes küll saaksid kasu üldisest lihtsustamisest, läbima põhjaliku kontrolli, kuid järgmise taotlemise korral kohaldataks neile juba oluliselt lihtsamat menetlust. Kontrolli on vaja süsteemi turvalisuse tagamiseks.

Komisjon teeb ettepaneku kehtestada selgelt määratletud ja objektiivsetel kriteeriumidel põhinevad kohustuslikud eeskirjad, et tagada taotlejarühmade selge eristus. Põhimõte peaks olema selline, et taotlejate puhul, kelle kohta on taotlusele eelnenud 12 kuu jooksul viisainfosüsteemis registreeritud positiivsed varasema viisa andmed, kehtiks maksimaalne lihtsustamine seoses esitatavate täiendavate dokumentide ja väljastatavate mitmekordsete viisadega.

Selleks et tagada pika kehtivusajaga mitmekordseid viisasid käsitlevate ettepanekute maksimaalne mõju, peaks konsulaatidel olema lubatud anda mitmekordseid viisasid, mille kehtivusaeg on pikem taotleja reisidokumendi kehtivusajast (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.2, lõige 11).

Komisjon teeb ettepaneku kehtestada eeskirjad selliste viisade väljastamise kohta, mille kehtivusaeg on pikem kui selle reisidokumendi kehtivusaeg, kuhu kinnitatakse viisakleebis.

Taotlejate teatavatele kategooriatele on viisaeeskirjas kehtestatud kohustuslik ja vabatahtlik viisalõivust vabastamine (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.3, lõige 15). Asjakohaste sätete rakendamine on toonud esile kaks probleemi. Esiteks ei ole viisalõivust vabastatud isikute rühmad alati täpselt määratletud ja teiseks kohaldavad ühe asukoha konsulaadid vabatahtlikku viisalõivust vabastamist harva järjepidevalt. Selle tulemusena saab tegelikkuses viisalõivust vabastamisest kasu väga väike osa kriteeriumidele vastavatest taotlejatest.

Komisjon teeb ettepaneku muuta kõikide kategooriate viisalõivust vabastamine kohustuslikuks ja täpsustada taotlejate kategooriaid, kelle kohta vabastus kehtib.

Ainult erandjuhtudel saab viisa anda välispiiril (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.1.8, lõige 35). Samas peavad mereveonduses või ristluslaevadel töötavad isikud sageli taotlema oma töö iseloomust tulenevalt viisat piiril. Kõnealuste isikute kohta lisati viisaeeskirja eraldi artikkel ja lisa. Vaatamata kehtestatud eeskirjadele on viisade andmine meremeestele endiselt keerukas menetlus eelkõige IX lisas kehtestatud vormi keerukuse tõttu, mille meremehed peavad viisa taotlemiseks täitma.

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi IX lisa eesmärgiga taotlusvormi lihtsustada.

Nagu eespool märgitud, saab ainult erandjuhtudel viisat väljastada välispiiril. Samas kiitis komisjon hiljuti heaks ühe liikmesriigi katseprojekti, millega lubati riigil anda suvehooajal turistidele ühekordseid viisasid riigi välispiiril, et võimaldada neil riigis lühiajaliselt viibida. Võttes arvesse ühise viisapoliitika suurenenud osa seaduslikult reisivate isikute (sh turistid) reisivõimaluste soodustamisel, et hoogustada ELi majanduskasvu, teeb komisjon ettepaneku teha see võimalus kättesaadavaks kõikides liikmesriikides.

Komisjon teeb ettepaneku lisada viisaeeskirja säte, millega lubatakse anda ühekordseid viisasid välispiiril, et edendada lühiajalisi turismireise.

Kuigi komisjon tunnistab, et liikmesriikidel peaks olema võimalus nõuda lennujaama transiidiviisasid (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.7), kui riik seisab silmitsi ootamatu ja märkimisväärse ebaseadusliku sisserändega, tuleks olemasolevad eeskirjad läbi vaadata, et tagada nende meetmete ulatuse ja kestuse proportsionaalsus.

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi olemasolevad eeskirjad lennujaama transiidiviisade kohta, eesmärgiga tagada proportsionaalsus.

Viisaeeskiri kehtib kõikide viisataotluste kohta, mille esitavad kolmanda riigi kodanikud, sh liidu kodanike pereliikmed (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.5, lõiked 47–52). Tuleb võimaldada menetluste lihtsustamist liikuvuse tagamiseks, soodustades eeskätt pereliikmete külastusi, kus kolmanda riigi kodanik külastab liidu kodanikest lähisugulasi, kes elavad selles liikmesriigis, mille kodanikud nad on, ja kus kolmandas riigis elava liidu kodaniku lähisugulased soovivad koos külastada liikmesriiki, mille kodakondsus liidu kodanikul on. Liidu praegused õigusaktid ei võimalda kõnealusel kahel juhul konkreetset menetlusi lihtsustada. Samas võimaldavad seda teataval määral hiljuti sõlmitud viisalihtsustuslepingud (nt täiendavate dokumentide esitamise nõuete, viisalõivust vabastamise ja mitmekordsete viisade kohustusliku väljastamise lihtsustamine). See praktika tuleks muuta viisaeeskirjas üldiseks.

Direktiivi 2004/38/EÜ[16] artikli 5 lõikes 2 on esitatud konkreetsed lihtsustusmeetmed, mida kohaldatakse direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes , nt tasuta ja kiirendatud menetlusega viisade väljastamine. Komisjon on saanud palju kaebusi ja selgitustaotlusi direktiivi 2004/38/EÜ ja viisaeeskirja seoste kohta, kuna liidu kodanike pereliikmetele kehtivaid direktiivi kohaseid lihtsustusmeetmeid on eri liikmesriikides erinevalt rakendatud. Selline olukord tekitab pereliikmetes ebakindlust. Seega peaksid direktiivis 2004/38/EÜ nimetatud olukorras olevate pereliikmete jaoks kehtima minimaalselt samad lihtsustamismeetmed, mille ettepanek tehti eespool nimetatud kahes olukorras kolmanda riigi kodanike jaoks.

Komisjon teeb ettepaneku lihtsustada viisade andmist kolmanda riigi kodanikele, kes külastavad lähisugulasi, kes on liidu kodanikud ja elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad on, ja kolmandas riigis elavatele liidu kodaniku lähisugulastele, kes soovivad koos külastada liikmesriiki, mille kodakondsus liidu kodanikul on. Samad lihtsustamismeetmed peaksid minimaalselt kehtima ELi kodanike pereliikmetele, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2004/38/EÜ.

3.3.4. Konsulaartöö korralduse ja koostöö parandamine (ka seoses viisainfosüsteemi kasutuselevõtmisega)

Viisaeeskirjaga loodi konsulaarkoostöö eri vormide õigusraamistik (komisjoni talituste töödokument, punkt 2.1.4, lõiked 40–46), et vähendada liikmesriikide kulusid ja tagada taotlejatele parem konsulaaresinduste võrgustik. Siiski on nende sätete tõhusus ja mõjusus vägagi küsitav.

Esiteks peaksid liikmesriigid põhimõtteliselt otsustama väliste teenuseosutajatega koostöö kasuks üksnes pärast seda, kui on hinnatud muid koostöövõimalusi. See meede peaks olema viimane võimalus, kuna sellega kaasnevad taotlejale lisakulud ja liikmesriigid peaksid säilitama kõikidele taotlejatele võimaluse esitada taotlus otse diplomaatilises või konsulaaresinduses. Tegelikkuses valivad liikmesriigid enamikul juhtudel koostöö välise teenuseosutajaga ilma muid võimalusi hindamata, kuna tegevuse edasiandmine on odavaim, kiireim ja tõhusaim viis viisataotluste suureneva hulgaga toimetulekuks ja konsulaaresinduste võrgustiku laiendamiseks. Lisaks puudub väliste teenuseosutajate kasutamise korral sageli võimalus otse konsulaati pöörduda.

Teiseks ei ole võetud laialdasse kasutusse viisaeeskirjas määratletud uusi koostöövorme, st piiratud esindamine (üksnes viisataotluste vastuvõtmiseks, sh biomeetrilised andmed), ühisosakond, ühine viisataotluskeskus ja aukonsulite volitamine taotlusi vastu võtma. Piiratud esindamist ega ühisosakondasid ei kasutata ja esineb vaid ühiste viisataotluskeskuste hübriidvorme, ainult mõni liikmesriik on volitanud aukonsuleid viisataotlusi vastu võtma.

Kolmandaks on viisataotluste kogumise ja menetlemise võrgustiku (konsulaaresinduste võrgustik) valdkonnas tehtud küll edusamme (peamiselt esinduslepingute sõlmimine ja väliste teenuseosutajate kasutamine), kuid konsulaaresinduste võrgustikku tuleb siiski märkimisväärselt suurendada. Taotlejal ei peaks olema vaja taotluse esitamiseks välisriiki reisida seepärast, et pädeval liikmesriigil ei ole isiku elukohariigis konsulaati või esindust.

Ka juurdepääs konsulaadile võib osutuda probleemseks, kulukaks ja aeganõudvaks sellises kolmandas riigis, kus kõikide või enamiku liikmesriikide esindused asuvad pealinnas, kuid paljud taotlejad peavad sinna jõudmiseks võtma ette pika reisi. Nii on see näiteks Hiinas, Indias ja Venemaal. Nii esinduslepingute sõlmimine kui ka väliste teenuseosutajate kasutamine on küll juba laialt levinud, kuid viisataotluste kogumine ja menetlemine on koondunud pealinnadesse ja mõnda suuremasse linna. Lisaks ei ole üheksas riigis, mille kodanike suhtes viisanõue kehtib, ühegi liikmesriigi esindust ega välist teenuseosutajat. Need riigid sobiksid väga hästi kohaks, kus liikmesriigid saaksid oma vahendid ühendada ja luua ühised viisataotluskeskused või muud teostatavad koostöövormid.

Siinkohal tuleks märkida, et sisejulgeolekufondi[17] välispiiride ja viisade komponendist kaasrahastatakse viisataotluste menetlemiseks ja koolituseks vajaliku taristu, hoonete ja töövahenditega (sh viisainfosüsteemi ülalpidamine) seotud meetmeid. Lisaks on sisejulgeolekufondi tegevustoetuse vahenditest võimalik taotleda täisrahastust konsulaatide personalile.

Komisjon teeb ettepaneku vaadata läbi esinduste koostöö olemasolevad määratlused eesmärgiga muuta need paindlikumaks ja kehtestada kohustusliku esinduse põhimõte.

4. JÄRELDUSED

Viisaeeskirja üldine eesmärk oli tagada, et ühine viisapoliitika muutuks tõepoolest ühiseks ja kõik liikmesriigid kohaldaksid seda kõigis asukohtades ühtselt, kasutades üht õigusnormide kogumit ja üht tegevusjuhiste kogumit. Lisaks peaksid ühised eeskirjad hõlbustama seaduslikku reisimist, eriti sagedaste ja regulaarselt reisivate isikute jaoks, ning võitlema ebaseadusliku sisserändega. Käesolevas hindamises on esile tõstetud kõnealusest poliitikast tulenev kasu ja ka viisade väljastamise menetluste ja tingimuste parandamise võimalused.

Kuigi seadusliku reisimise hõlbustamine loob ipso facto majanduslikku kasu, ei sisalda viisaeeskiri viisade andmise lihtsustamise eesmärki, et elavdada majanduskasvu ja luua töökohti. Kõnealune eesmärk kehtestati alles komisjoni 2012. aasta novembri teatises seoses vajadusega tagada kooskõla kõigi ELi poliitikavaldkondade ja praeguste majanduse väljavaadete vahel. Käesolevas aruandes on seepärast hinnatud seda, mil määral on saavutatud üldine eesmärk hõlbustada seaduslikku reisimist ja tagada sarnaste juhtumite korral võrdne kohtlemine. Eraldi ei ole hinnatud eesmärgi tulemuslikkust majanduskasvu edendamise vaatepunktist.

Võrreldes praegust seisu viisaeeskirja vastuvõtmisele eelnenud olukorraga, saab väita, et viisaeeskiri selgitab ja lihtsustab ühise viisapoliitika õigusraamistikku. Viisaeeskiri on viisade menetlemist märkimisväärselt ajakohastanud ja standardiseerinud ning kohase rakendamise korral võimaldab see lahendada ka hindamises märgitud teatavaid probleeme. Kuid õigusnormide rakendamine ei ole olnud optimaalne. See tuleneb peamiselt asjaolust, et enamik paindlikke meetmeid on sõnastatud kui vabatahtlikud võimalused, mitte kui kohustuslikud eeskirjad.

Viisaeeskirja need sätted, mille eesmärk oli säilitada välispiiride julgeolek, on olnud järjepidevad ja tõhusad ning need püsivad endiselt süsteemi eesmärgi keskmes. Kuid ootuspärane ei ole nende sätete mõju, mille eesmärk on tagada menetlustega seotud lihtsustamine konkreetsete isikurühmade puhul ja mis võiksid vähendada ka liikmesriikide konsulaatide halduskoormust. Tulemus ei ole rahuldav mitte üksnes seaduslikult reisivatele isikutele, vaid ka liikmesriikidele ja ELile tervikuna saamata jäänud majandusliku kasu tõttu.

Viisaeeskirja kohaldatakse kogu maailmas ja selle sätteid kohaldatakse kõigi riikide kodanikele, kelle suhtes kehtib viisanõue. Seepärast on hädavajalik kohandada teatavaid sätteid vastavalt kohalikele oludele. Kuid kohalikul tasandil ei ole õigusraamistikku tegelikult kunagi omaks võetud ja üksnes mõnes asukohas toimib kestlik ja järjepidev koostöö, kuid teistes asukohtades on teatavad õiguslikud kohustused mõnikord lihtsalt kõrvale jäetud.

Tõeliselt ühise viisapoliitika saavutamiseks soovitab komisjon vaadata läbi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri (viisaeeskiri). Hindamistulemusi on kasutatud komisjoni koostatud mõjuhindamise aruandes.

Komisjoni ettepanek viisaeeskirja läbivaatamiseks tugineb põhimõtteliselt järgmistele tulemustele.

Ø         Viisaeeskirja kohaldatakse kõikide taotlejate suhtes ühetaoliselt, sõltumata nende olukorrast, isegi kui viisaeeskirjas on ette nähtud õiguslik alus menetlusega seotud lihtsustamiseks konsulaatidele teadaolevate taotlejate puhul. Tegelikkuses ei erista konsulaadid piisaval määral tundmatuid taotlejaid nendest, kelle kohta on olemas positiivsed andmed varasemate viisade kohta.

Ø         Viisaeeskirjas ette nähtud menetluse lihtsustamist kohaldatakse liiga harva.

Ø         Väliste teenuseosutajate laialdase kasutamise tõttu ei ole võimalik reaalselt kasutada võimalust vabastada isik viisataotluse isikliku esitamise nõudest ja vabastada taotlejad teatavate täiendavate dokumentide esitamise nõudest. Välistele teenuseosutajatele ei saa jätta taotleja olukorra hindamist selliste subjektiivsete mõistete nagu „ausus” 'ja „usaldusväärsus” alusel. Selline eristamise puudumine on peamine põhjus, miks taotlejad (ja teatud määral ka konsulaadid) märgivad, et olemasolev viisataotluste menetlus on aeganõudev, koormav ja kulukas.

Seepärast teeb komisjon järgmised ettepanekud.

1)         Vähendada nii taotlejate kui ka konsulaatide halduskoormust, kasutades täielikult ära viisainfosüsteemist tulenevat kasu ja eristades teadaolevate / regulaarselt reisivate isikute kohtlemist ja tundmatute taotlejate kohtlemist selgete, objektiivsete kriteeriumide alusel.

2)         Hõlbustada veelgi enam seaduslikku reisimist, tõhustades menetlusi ja neid täielikult ühtlustades ning kuulutades kohustuslikuks teatud sätted, kus otsustusõigus on praegu jäetud konsulaatidele.

Pärast nimetatud uue eeskirja vastuvõtmist kohaldatakse taotlejate suhtes mitmeid lihtsustatud menetlusi, nagu on esitatud järgmises tabelis.

|| Taotluse isiklik esitamine || Sõrmejälgede võtmine || Täiendavad dokumendid || Viisa, mis antakse

Esmakordne taotleja, viisainfosüsteemis puuduvad kanded || JAH || JAH || Kõikide sisenemise tingimuste täitmise täielik tõendamine || Põhimõtteliselt ühekordne, kuid kui konsulaat peab taotlejat usaldusväärseks, on võimalik ka mitmekordne viisa

Registreeritud viisainfosüsteemis (kuid ei ole regulaarselt reisiv isik) || EI || EI (v.a juhul kui sõrmejälgi ei ole viimase 59 kuu jooksul võetud) || Kõikide sisenemise tingimuste täitmise täielik tõendamine || Ühekordne või mitmekordne viisa

Viisainfosüsteemis registreeritud regulaarselt reisiv isik, kes on taotlusele eelnenud 12 kuu jooksul seaduslikult kasutanud kahte viisat || EI || EI || Üksnes reisi eesmärgi tõendamine. Eeldus kehtib sisenemise tingimuste täitmisel varasemate positiivsete viisaandmete põhjal. || 3-aastase kehtivusega mitmekordne viisa

Viisainfosüsteemis registreeritud regulaarselt reisiv isik, kes on seaduslikult kasutanud 3-aastase kehtivusega mitmekordset viisat || EI || EI || Üksnes reisi eesmärgi tõendamine || 5-aastase kehtivusega mitmekordne viisa

Viisat esmakordselt taotlejad ei peaks automaatselt saama mitmekordset viisat, kuna nende taotlusi tuleb põhjalikult kontrollida, et tagada Schengeni ala kõrge julgeolekutase. Kuid nad saavad kasu kõigist üldisest menetluste lihtsustamisest, nt reisi- ja tervisekindlustuse esitamise nõudest loobumine, otsuste lühemad tähtajad ja lihtsustatud taotlusvorm. Kui nad taotlevad 12 kuu jooksul pärast esimest seaduslikult kasutatud viisat kolmandat viisat, saavad nad kasutada viisainfosüsteemis registreeritud regulaarselt reisivatele isikutele kehtivaid lihtsustusi.

Viisataotluste kogumise ja menetlemise võrgustiku puudumise tõttu paljudes kolmandates riikides on viisataotluse esitamine väga kulukas ja aeganõudev protsess. Seepärast teeb komisjon järgmise ettepaneku.

3)         Vaadata läbi olemasolev esinduste koostöö elavdamise raamistik ja tagada parem juurdepääs Schengeni viisa taotlemise menetlusele võimalikult paljudes asukohtades.

Kooskõlas eesmärgiga tagada majanduskasvu elavdamine arukama viisapoliitika kaudu, tuleks luua võimalused teatud viisaeeskirja sätete ajutiseks kasutamiseks, et edendada lühiajalisi turismireise. Seepärast teeb komisjon järgmise ettepaneku.

4)         Lisada viisaeeskirja artikkel, millega lubatakse ajutiselt anda viisasid välispiiridel teatavatel rangetel tingimustel.

Hõlbustades pereliikmete külastamist seoses eesmärgiga lihtsustada isikute liikuvust, tehakse järgmine ettepanek.

5)         Kehtestada teatavate menetluste lihtsustamine kolmanda riigi kodanikele, kes külastavad lähisugulasi, kes on liidu kodanikud ja elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad on, ja kolmandas riigis elava liidu kodaniku lähisugulastele, kes soovivad koos külastada liikmesriiki, mille kodakondsus liidu kodanikul on.

Selleks et täpsustada seost viisaeeskirjas sätestatud lihtsustamismeetmete ja nende lihtsustamismeetmete vahel, mis kehtivad liidu kodanike pereliikmetele direktiivi 2004/38/EÜ[18] kohaselt, tehakse järgmine ettepanek.

6)         Sätestada, et punktis 5 viidatud menetlustega seotud lihtsustamismeetmed peaksid minimaalselt kehtima liidu kodanike pereliikmetele, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi 2004/38/EÜ.

Kolmanda riigi kodanikel probleeme ka seoses sellega, et Schengeni alal lubatud viibimise piirang on 90 päeva 180-päevase ajavahemiku jooksul. Kuna puuduvad asjakohased load pikemaks kui 90-päevaseks viibimiseks, peavad need isikud kas oma viibimist piirama või kasutama õigusakte, mis ei ole ette nähtud sellistel juhtudel Schengeni alal viibimise pikendamiseks. Seepärast

7)         Tehakse ettepanek õigusakti algatamiseks, millega suletaks õiguslik tühimik lühiajalise viibimise eeskirjade ja kolmanda riigi kodanike liikmesriiki lubamise eeskirjade vahel.

Viisaeeskirja läbivaatamise ettepanekus võetakse arvesse ka muid komisjoni talituste töödokumendis esile tõstetud probleeme, mis on vähetähtsad ja/või peamiselt tehnilist laadi.

Kui põhjalikult muudetud viisaeeskiri vastu võetakse, looks see tõeliselt arukama ühise viisapoliitika, mis omakorda tooks kaasa ELi külastuste arvu suurenemise.

Kuni kaasseadusandjad viisaeeskirja läbivaatamise ettepaneku kinnitavad, peab komisjon oluliseks ja vajalikuks praeguste sätete ühtlustamise ja rakendamise soodustamist. Seepärast teeb komisjon liikmesriikidega koostööd viisakomitee ja muude asjakohaste foorumite raames, eesmärgiga tagada praeguste sätete täielik rakendamine ja edendades parimaid tavasid.

Praegu keskendutakse mitmekordsete viisade andmisele ja täiendavate dokumentide loetelude ühtlustamisele jurisdiktsioonides, kus seda veel tehtud ei ole. Lisaks püüab komisjon aidata kaasa kohalikule Schengeni koostööle teatud suure poliitilise ja/või majandusliku tähtsusega jurisdiktsioonides, millel on suurim turismipotentsiaal. Parima tavaga seoses saab komisjon hinnata uute katseprojektide ettepanekuid viisade andmise kohta välispiiridel. Määruse 539/2001 lisade edasistes läbivaatamistes võetakse arvesse ka majanduslikke ja kaubanduslikke kaalutlusi, pidades silmas uusi viisanõudest loobumise hindamise kriteeriume, mille kaasseadusandjad varsti vastu võtavad. Määrusesse 539/2001 lisatakse uus artikkel, mille sätestatakse „Käesoleva määruse eesmärk on määrata kindlaks need kolmandad riigid, mille kodanikelt nõutakse viisat, ja need kolmandad riigid, mille kodanikud on viisanõudest vabastatud, võttes aluseks selliste erinevate kriteeriumide juhtumipõhise hindamise, mis on seotud muu hulgas ebaseadusliku sisserände, avaliku korra ja julgeoleku ning eelkõige turismist ja väliskaubandusest saadava majandusliku kasuga, aga ka liidu välissuhetega asjaomaste kolmandate riikidega, sealhulgas inimõiguste ja põhivabadustega, ning arvesse võetakse ka piirkondliku ühtekuuluvuse ja vastastikkusega seotud mõju.”

---------------------------------------------------

[1]               (Artikli 62 lõike 2 punkt b; praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõike 2 punkt a).

[2]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 810/2009, 13. juuli 2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri, ELT L 243, 15.9.2009, lk 1.

[3]               Viisalihtsustuslepingud on tavaliselt seotud tagasivõtmislepingutega.

[4]               http://ec.europa.eu/enterprise/sectors/tourism/international/index en.htm

[5]               KOM(2006) 403 (lõplik)/2.

[6]               Algselt pidi viisainfosüsteem käivituma 2007. aastal ja seepärast esitas komisjon eraldi ettepaneku õigusakti kohta, millega kehtestatakse kogutavate biomeetriliste tunnuste standardid ja nähakse ette hulk võimalusi nii liikmesriikide diplomaatiliste ja konsulaaresinduste töö praktiliseks korraldamiseks viisataotlejate biomeetriliste andmete kogumisel kui ka õigusraamistiku loomiseks liikmesriikide koostöö jaoks väliste teenuseosutajatega. Lõpuks vastu võetud määruse (ELT L 131, 28.5.2009, lk 1) sisu sisestati 2009. aasta juulis vastu võetud viisaeeskirja ja seda kohandati viisaeeskirja struktuuriga.

[7]               SWD(2014) 101.

[8]               COM(2012) 649.

[9]               http://ec.europa.eu/dgs/home-affairs/what-we-do/policies/borders-and-visas/schengen/index_en.htm.

[10]             COM(2012) 648.

[11]             Kui ei ole täpsustatud teisiti, viitab käesolevas dokumendis termin „liikmesriik” ELi liikmesriikidele, kes kohaldavad ühist viisapoliitikat täielikult (kõik ELi liikmesriigid, v.a Bulgaaria, Horvaatia, Iirimaa, Küpros, Rumeenia ja Ühendkuningriik) ja assotsieerunud riikidele Islandile, Liechtensteinile, Norrale ja Šveitsile.

[12]             Austria puhul kasvas viisataotluste koguarv vaid 1,5 % võrra ja Sloveenia puhul kahanes viisataotluste arv 58,5 % võrra; mõlemad olukorrad on tõenäoliselt seotud viisanõude kaotamisega enamiku Lääne-Balkani riikide kodanikele aastatel 2009 ja 2010.

[13]             2010: 5,8 %; 2012: 4,8 %.

[14]             Keeldumiste arv alates 1 %-st Vene Föderatsiooni puhul kuni 44 %-ni Guinea puhul.

[15]             http://ec.europa.eu/dgs/home-affairs/what-is-new/public-consultation/2013/consulting_0025_en.htm.

[16]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, 29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, 30.4.2004, lk 27).

[17]             KOM(2011) 750.

[18]             ELT L 158, 30.4.2004, lk 77.