EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0837
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS Free movement of EU citizens and their families: Five actions to make a difference
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas
/* COM/2013/0837 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Viis meedet olukorra parandamiseks ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas /* COM/2013/0837 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Viis meedet olukorra parandamiseks ELi
kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumise valdkonnas 1. Vaba liikumine ELis 1.1. ELi kodanike põhiõigus ELi õigusaktides sätestatud nelja põhiõiguse
seas on ELi kodanike ja nende pereliikmete õigus vabalt liikuda ja elada
ükskõik millises ELi riigis. See õigus on ELi integratsiooni nurgakivi. Selline õigus on ELi töötajail alates 1960.
aastatest[1].
20 aastat tagasi sõlmitud Maastrichti lepinguga said vaba liikumise õiguse kõik
ELi kodanikud olenemata sellest, kas nad on majanduslikult aktiivsed või mitte.
Sellest ajast alates käib ELi kodakondsusega kaasas võimalus vabalt liikuda mis
tahes eesmärgil lisaks töötamisele, näiteks pensionipõlve veetmiseks,
õppimiseks ja perekonnaga koos olemiseks[2]. 2004. aastal kodifitseeriti õigusaktid ja
kohtupraktika teises riigis elamise õiguse tingimuste ja piirangute kohta.
2009. aastal esitas komisjon liikmesriikidele suunised eeskirjade nõuetekohase
kohaldamise kohta ja on neid seejärel rangelt jõustanud. Selle tulemusel on
lahendatud ligi 90 % ülevõtmisega seotud probleemidest. Praegu
keskendutakse õigusaktide praktilisele rakendamisele. Kõigil ELi kodanikel on õigus vabalt liikuda.
Liikmesriigi kodanike vaba liikumise õigus tuleneb otseselt riigi ühinemisest
ELiga. Sellekohased otsused langetatavad liikmesriigid ühehäälselt. Töötajate vaba liikumine mõjutab soodsalt
ühtsel turul osalevate riikide majandust ja tööturgu. Neli põhivabadust on
omavahel lahutamatult seotud ja võimaldavad ELis ressursse tõhusamalt
paigutada. ELi kodanike vaba liikumine soodustab majanduskasvu, võimaldades
inimestel reisida, õppida ja töötada piiriüleselt, ning annab tööandjatele
suurema valiku töötajate värbamisel. Arvestades olulist tasakaalustamatust
Euroopa tööturgudel ning tööealiste inimeste arvu vähenemist, aitab tööjõu
liikuvus vähendada pakutavate oskuste ja olemasolevate töökohtade vahelist
lõhet. EL 15 riikide SKP on pikas perspektiivis
(aastail 2004–2009) hinnanguliselt suurenenud peaaegu 1 % tänu ELi
laienemise järgsele liikuvuse kasvule[3]. ELi kodanike vaba liikumise õigus on väga
tihedalt seotud ELi kodakondsusega[4].
56 % Euroopa kodanike arvates on vaba liikumine ELi suurim saavutus[5]. Lisaks arvab 67 %
ELi kodanikke, et vaba liikumine on kasulik nende riigi majandusele[6]. Kuid kuigi liikumisvabadus toob kasu Euroopa
elanikele ja ELi majandusele tervikuna, võib see tekitada raskusi neis paigus,
kuhu koondub hulgaliselt uusi elanikke. Majanduskriisi ajal on mõnes
liikmesriigis hoogustunud arutelu küsimuses, kuidas vaba liikumine mõjutab
nende sotsiaalsüsteeme ja teenuste kättesaadavust. Samal ajal on kõik liikmesriigid palju kordi
tunnustanud vaba liikumise kasulikkust ja kinnitanud, et toetavad seda. Seda on
tehtud korduvalt, näiteks viimati 8. oktoobril 2013 justiits- ja siseküsimuste
nõukogus peetud arutelul. Käesoleva teatise eesmärk on luua selgust ELi
kodanike õiguste ja kohustuste ning ELi õigusaktidega seatud tingimuste ja piirangute
küsimuses ning esitada komisjoni vastus mõne liikmesriigi tõstatatud
probleemidele. Teatises on sõnastatud viis meedet, mille abil liikmesriigid ja
kohalikud omavalitsused saavad täielikult rakendada ELi õigusaktide ja muude
vahenditega loodud võimalusi. Muu hulgas käsitletakse ELi struktuuri- ja
investeerimisrahastute raames pakutavate võimaluste täielikku ärakasutamist. 1.2. Kes on liikuvad ELi kodanikud? 2012. aasta lõpu seisuga elas muus kui oma
liikmesriigis 14,1 miljonit ELi kodanikku (2,8 % kogu elanikkonnast).
Nende osakaal on väiksem kui kolmandate riikide kodanike osakaal (4,0 %).
Kui 2004. aasta lõpus oli mobiilseid ELi kodanikke ligikaudu 1,6 % kogu
elanikkonnast, siis neli aastat hiljem, 2008. aasta lõpus, oli nende osakaal tõusnud
2,4 %ni. Kui algas majanduslangus ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide
liikuvuspotentsiaal hakkas järk-järgult kahanema, siis nende osatähtsuse (2012.
aasta lõpus 2,8 %)[7]
suurenemine aeglustus[8]. ELi kodanikud kasutavad vaba liikumise õigust
eelkõige töistel[9]
ning vähemal määral ka perekondlikel[10]
põhjustel. 2012. aastal olid mõnes teises ELi riigis elavaist ELi kodanikest
(edaspidi „liikuvad ELi kodanikud”) tööealisi (15–64aastaseid) inimesi üle
kolme neljandiku (78 %), kuid oma riigi kodanike hulgas oli neid ligikaudu
66 %. Liikuvate ELi kodanike tööhõive määr (67,7 %) oli suurem kui
oma riigi kodanike seas (64,6 %). Mittetöötavate liikuvate ELi kodanike[11] osatähtsus kõigi
liikuvate ELi kodanike seas oli väike[12]
ning neistki oli 64 % oma uues elukohariigis varem töötanud[13]. 79 % liikuvatest
ELi kodanikest elab leibkonnas, kus töö on vähemalt ühel inimesel[14]. ELi sees liikuvate
ELi kodanike mitteaktiivsuse määr aastatel 2005–2012 kokkuvõttes vähenes[15]. 1.3. Liikuvate ELi kodanike mõju
vastuvõtva liikmesriigi hoolekandesüsteemile Keskmisel liikuval ELi kodanikul on töö
suurema tõenäosusega kui vastuvõtva riigi kodanikul[16]. Liikuvad ELi
kodanikud aitavad kaasa vastuvõtva riigi majanduse toimimisele, kärpides
teatavate oskustega töötajate puudujääki ja õgvendades tööturu kitsaskohti[17]. Enamiku
liikmesriikide puhul aitavad liikuvad ELi kodanikud kaasa vastuvõtva riigi
heaolu suurenemisele, kuna nad maksavad maksusid ja sotsiaalkindlustusmakseid
suuremas summas kui nad saavad sotsiaalhüvitisi. Liikuvad ELi kodanikud on
tavaliselt ka vastuvõtvas liikmesriigis kasutatavate avalike teenuste
netorahastajad,[18]
mistõttu on ebatõenäoline, et nad koormavad vastuvõtva liikmesriigi
hoolekandesüsteeme. Seda kinnitavad hiljutised sõltumatud uuringud[19] ning kajastavad
andmed, mida liikmesriigid on viimasel ajal komisjonile esitanud ja mis
osutavad, et ELi kodanikud ei kasuta sotsiaalhüvitisi rohkem kui vastuvõtva
riigi kodanikud[20],
[21]. ELi sissetuleku ja elamistingimuste uuringus
on esitatud ka järeldus, et enamiku riikide puhul ei ole tõenäosus, et ELi
kodanik saab sotsiaalhüvitisi, suurem kui tõenäosus, et hüvitisi saab oma riigi
kodanik. Võttes arvesse liikuvate ELi kodanike iga ja
tööhõiveseisundit, saavad nad tõenäoliselt pigem töötus-, eluaseme- ja muid
perega seotud hüvitisi kui vanaduspensioni, haigus- või töövõimetushüvitisi.
Hüvitiste saajate seas on liikuvate ELi kodanike osatähtsus väike, kuna nende
osatähtsus enamiku liikmesriikide rahvastikus on väike. Lisaks järeldub andmetest, et ELi kodanikud
moodustavad väga väikese osa mitteosamakseliste erihüvitiste saajatest (st
hüvitised, millel on korraga sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalabi tunnused):
vähem kui 1 % kõigist hüvitisesaajatest (kes on ELi kodanikud) kuues
riigis (Austria, Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Malta ja Portugal), 1–5 % viies
riigis (Saksamaa, Soome, Prantsusmaa, Holland ja Rootsi) ning üle 5 %
Belgias ja Iirimaal (Iirimaa andmed on taotluste põhjal koostatud hinnangulised
andmed)[22]. Uute uuringute[23] tulemuste kohaselt
puudub statistiline korrelatsioon hoolekandesüsteemide heldekäelisuse ja
liikuvatest ELi kodanikest sisserändajate voo vahel. 2. ELi kodanike õigused ja
kohustused vastavalt ELi õigusaktidele ELi õigusaktidega on ette nähtud teatavad
tingimused vaba liikumise õiguse ning sotsiaalabi ja
sotsiaalkindlustushüvitiste saamise õiguse kasutamisele, kuid liikmesriigid
võivad ette näha soodsamad tingimused. ELi õigusaktidega hõlbustatakse
piiriülest liikuvust viisil, mis see on kasulik nii neile, kes liiguvad ühest
riigist teise, kui ka neile, kes seda ei tee. Tingimused ja piirangud, mis on seatud ELi
kodanike õigusele ELis vabalt liikuda ja valida elukoht, on kehtestatud
direktiiviga 2004/38/EÜ[24]
(edaspidi „direktiiv”). Töötajate konkreetsed õigused on ette nähtud määrusega
(EL) nr 492/2011[25].
Liikuvate ELi kodanike ELi tasandi sotsiaalkindlustusõigused on sätestatud
määrustes (EÜ) nr 883/2004[26]
ja (EÜ) nr 987/2009[27]
(edaspidi „määrused”). 2.1. Kellel on vaba liikumise
õigus? Igal ELi kodanikul, kellel on kehtiv
isikutunnistus või pass, on õigus elada mõnes teises ELi riigis esimesed kolm
kuud, ilma et neile esitataks muid tingimusi või neil tuleks täita muid
formaalsusi[28]. Selleks et neil oleks õigus vastuvõtvas riigis
elada ka pärast kolme kuu möödumist, peavad ELi kodanikud täitma teatavad
tingimused sõltuvalt nende staatusest selles riigis. Üliõpilastel ja muudel
majanduslikult mitteaktiivsetel isikutel, näiteks pensionäridel ja nende
pereliikmetel, on õigus elada teises liikmesriigis kauem kui kolm kuud ainult
juhul, kui neil on täielik tervisekindlustus ning piisavalt raha enda ja oma
pereliikmete ülalpidamiseks, et nad ei oleks koormaks vastuvõtva liikmesriigi
sotsiaalabisüsteemile. Tööotsijad võivad vastuvõtvas riigis elada kuus kuud,
või kui nad suudavad tõendada, et neil on tegelikult võimalik tööd leida, siis
kauem[29]. ELi kodanikel ja nende pereliikmetel on õigus
saada alaline elamisluba viie aasta pärast[30]. 2.2. Kellel on õigus saada
sotsiaalhüvitisi? Sotsiaalhüvitised on tavaliselt hüvitised,
mida liikmesriik annab neile, kellel ei ole piisavalt vahendeid põhivajaduste
rahuldamiseks. Liikuvail ELi töötajaid ja nende pereliikmeil
on algusest saadik õigus saada samu sotsiaalhüvitisi kui vastuvõtva riigi
kodanikel[31].
ELi kodanikke, kes elavad ametlikult mõnes teises ELi liikmesriigis, tuleb
kohelda vastuvõtva riigi kodanikega võrdselt[32].
Selle kõrval on ette nähtud kaitsemeetmed, et vastuvõttev liikmesriik ei peaks
kandma põhjendamatut rahalist koormat. ELi õigusaktide kohaselt ei ole vastuvõttev
liikmesriik kohustatud mitteaktiivsetele ELi kodanikele esimese kolme kuu
jooksul sotsiaalabi maksma. Samuti ei ole ta kohustatud andma sotsiaalabi
neile, kes otsivad esimest töökohta[33]. On ebatõenäoline, et ELi kodanikud saaksid
sotsiaalhüvitisi järgmise kuni viieaastase perioodi jooksul, sest elamisloa
saamiseks tuleb neil eelnevalt riigi ametiasutustele tõestada, et neil on
piisavalt vahendeid, st nende sissetulek on vähemalt sama suur kui sotsiaalabi
andmise soovituslik sissetulekulävi[34]. Kui mitteaktiivne ELi kodanik taotleb
sotsiaalhüvitist, näiteks seetõttu, et tema majanduslik olukord halveneb, tuleb
tema taotlust hinnata võrdse kohtlemise õigusest lähtuvalt. Teatavatel juhtudel
võib sotsiaalabi taotlemine tekitada riigi ametiasutustes põhjendatud kahtlusi,
et isik võib olla põhjendamatuks koormaks sotsiaalabisüsteemile[35]. Selles kontekstis võib liikmesriik ELi muu
liikmesriigi kodanikule sotsiaalabi või mitteosamakselise erihüvitise[36] andmise eeltingimuseks
seada asjaolu, et isik peab vastama pikema kui kolmekuulise elamisloa saamise
tingimustele[37].
Siiski ei või liikmesriigid keelduda nende toetuste automaatsest maksmisest
mitteaktiivsetele ELi kodanikele ega ka automaatselt järeldada, et sellise
hüvitise taotlejal ei ole piisavalt vahendeid ja seega ka riigis elamise õigust[38]. Ametiasutused peaksid
hindama iga juhtumit eraldi, võttes arvesse erinevaid tegureid (näiteks summa,
kestus, raskuste ajutine iseloom, üldine koormus riiklikule abisüsteemile)[39]. Kui ametiasutused
teevad järelduse, et asjaomase isikuga seonduvad kulud on liigselt koormavad,
võivad nad selle isiku riigis viibimise õiguse peatada[40]. Pärast vastuvõtvas liikmesriigis viieaastast
seaduslikku elamist on ELi kodanikel õigus saada sotsiaalabi samadel
tingimustel kui kõnealuse riigi kodanikel. 2.3. Kellel on õigus
sotsiaalkindlustushüvitistele? Määrustega on tagatud, et ELi piires liikuvad
ELi kodanikud ei kaota varem omandatud õigusi sotsiaalkindlustusele.
Tavapärased sotsiaalkindlustushüvitised on vanaduspension, toitjakaotuspension,
puudetoetus, haigus- ning rasedus- ja sünnitushüvitis, töötu abiraha,
peretoetus ja arstiabi. Töötajaid – nii töövõtjaid kui ka füüsilisest
isikust ettevõtjaid – ning nende pereliikmeid toetab vastuvõtva riigi
sotsiaalkindlustussüsteem samadel tingimustel kui vastuvõtva riigi enda
kodanikke, sest kõnealused töötajad, nagu kõik teised selle riigi töötajad,
maksavad makse ja teevad sissemakseid riiklikesse fondidesse, millest hüvitisi
välja makstakse. Kuid need küsimused ei ole ELis tasandil
ühtlustatud. See, millised hüvitised on olemas, mis tingimusel, kui kaua ja kui
suures summas neid makstakse, on kehtestatud vastuvõtva liikmesriigi
õigusaktidega. Seetõttu on hüvitised liikmesriigiti erinevad. Sotsiaalkindlustuse peab tagama riik, kus isik
töötab; majanduslikult mitteaktiivse ELi kodaniku puhul riik, kus isik elab. Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimissätete
kohaselt võib isikul olla ainult üks elukoht ning selleks on riik, kuhu on
koondatud tema huvid (riik, kus on tema alaline elukoht). Mittetöötavad
inimesed saavad sotsiaalkindlustushüvitisi üksnes juhul, kui nad täidavad kõiki
alalise elukoha nõudeid ja tõendavad, et on asjaomase liikmesriigiga reaalselt
seotud. Nõuete täitmise kontrollimiseks hinnatakse taotleja olukorda vastavalt
rangetele kriteeriumidele (taotleja riigis viibimise kestus, põhjendus,
perekondlik olukord ja kavatsused)[41].
Inimesed, kes liiguvad ajutiselt teise riiki ja hoiavad alles senise elukoha
oma päritoluriigis, tavaliselt ei muuda oma alalist elukohta. 3. ELi õigusaktidega kehtestatud
tingimused ja piirangud Selleks et aidata liikmesriikidel võidelda
kuritarvitamise ja pettuse vastu, on ELi õigusaktidega ette nähtud mitmesugused
ranged kaitsemeetmed. Kaitsemeetmete täielik ärakasutamine oleneb igast
liikmesriigist endast. Komisjon toetab nende tegevust. 3.1. Õiguste kuritarvitamise ja
pettuse vastu võitlemine vastavalt direktiivile Direktiivi tähenduses võib õiguste
kuritarvitamist ja pettust määratleda järgmiselt[42]. ·
Pettus – tahtlik
tegevus või võte, mille eesmärk on saada ELi õigusaktidest tulenev õigus vabalt
liikuda ja valida elukohariik. Pettus seisneb tavaliselt isikusamasuse või
liikmesriigis elamise õigusega seotud tingimuste täitmiseks vajalike
dokumentide võltsimises ja vale materiaalse aluse esitamises, näiteks esitades
tegelikkusele mittevastavaid väiteid toimetulekuks piisavate vahendite
olemasolu ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kohta. ·
Õiguste kuritarvitamine
– ebaloomulik käitumine, mille ainus eesmärk on saada ELi õigusaktide kohane
õigus ELis vabalt liikuda ja valida elukohariik, ning kuigi ametlikult on ELi
eeskirjades sätestatud tingimused täidetud, ei ole selline käitumine kooskõlas
osutatud eeskirjadega. Tüüpiline näide on fiktiivabielu sõlmimine.
Liikmesriikide esitatud andmetest nähtub, et fiktiivabielusid tõepoolest
sõlmitakse,[43]
kuid nende määr on liikmesriigiti väga erinev. Ning kuigi selliseid abielusid
ei ole palju, tuleb tunda muret organiseeritud kuritegevuse mõju üle. Vastavalt
Europoli andmetele[44]
korraldavad mõned organiseeritud kuritegevuse võrgustikud kolmandate riikide
kodanike ja liikuvate ELi kodanike vahelisi fiktiivabielusid eesmärgiga saada
ELi sisenemise ja seal viibimise luba. Europol ja Eurojust saavad selles
valdkonnas, eriti inimkaubandusega seotud juhtudel, pakkuda liikmesriikide
ametiasutustele oma abi ja toetust. 3.2. Avaliku korra kaalutlustest
lähtuvad vaba liikumise piirangud direktiivi tähenduses ELi vaba liikumise eeskirjade kohaselt saavad
liikmesriigid võtta tõhusaid meetmeid võitluses kuritarvituse ja pettusega,
piirates direktiiviga antud õigusi. Eelkõige saavad nad keelduda õiguste
andmisest ja õigusi ära võtta. Mis tahes meede, millega piiratakse vaba
liikumist, peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See põhimõte[45] tuleneb vahetult
aluslepingust, kehtib kõikide põhivabaduste suhtes ja seda on arvesse võetud ka
direktiivis[46].
Üldise ennetamistegevuse raames ei tohi kõigi samasuguses olukorras olevate
inimeste suhtes mingil juhul kehtestada üldisi piiranguid, näiteks
väljasaatmist ja sissesõidukeeldu, ilma et oleks arvesse võetud
proportsionaalsuse põhimõtet, konkreetseid asjaolusid ning rikkumise raskust. Selliste piirangute laadi otsustab
liikmesriik, kuid tavaliselt on tegemist mõnega allpool kirjeldatud
piirangutest. ·
Sissesõidu keelamine või isiku väljasaatmine
avaliku korra või avaliku julgeoleku huvides. Mõisted „avalik kord” ja „avalik julgeolek” määratlevad
liikmesriigid oma vajadustest lähtudes. Neid mõisteid tuleb tõlgendada rangelt,[47] lähtudes eeldusest, et
mõnd ühiskonna põhihuvi ähvardav oht on tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine[48]. Erakorraliste
asjaolude korral võivad pidevad pisirikkumised kujutada ohtu avalikule korrale,
hoolimata asjaolust, et iga rikkumine eraldi võetuna ei oleks piisav, et
kujutada endast piisavalt tõsist ohtu. Kuid ainult mitmekordse süüdimõistva
kohtuotsuse olemasolu ei ole piisav oht avalikule korrale. Liikmesriigi ametiasutused
peavad tõendama, et asjaomase isiku käitumine kujutab ohtu avaliku korra
nõuetele[49].
Lisaks sellele ei tohi piiravaid meetmeid võtta juhul, kui isik käitub viisil,
mida liikmesriik oma kodanike puhul aktsepteerib[50]. Piiravaid meetmeid ei
saa võtta üldise ennetustegevuse raames[51]
ega majanduslike eesmärkide saavutamiseks[52]. ·
Koos väljasaatmisotsusega võib kehtestada
sisenemiskeelu[53]
ainult rasketel juhtudel, kui on selgunud, et tõenäoliselt kujutab teo
toimepanija endast suurt ohtu avalikule korrale ka tulevikus. Keeld ei või
automaatselt kaasneda süüdimõistva kohtuotsusega[54]. Isikud, kelle suhtes kehtib sissesõidukeeld,
võivad pärast mõistliku ajavahemiku möödumist taotleda selle tühistamist[55]. Kui vaba liikumise õigust on kuritarvitatud
või see on saadud pettuse teel, oleneb kuriteo raskusest, kas kõnealuseid
isikuid võib pidada tõsiseks ohuks avalikule korrale ning kas neid saab
seetõttu välja saata ja mõnel juhul nende suhtes ka sissesõidukeeldu kohaldada. 3.3. Pettuste ja vigade vastu
võitlemine sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise valdkonnas Seoses sotsiaalkindlustussüsteemide
koordineerimisega määratletakse pettuseid ja vigu järgmiselt. ·
Sotsiaalkindlustuspettus – liikmesriigi õigusaktide vastane tegu või tegevusetus
sotsiaalkindlustushüvitiste või nende saamise õiguse saamiseks ja
sotsiaalkindlustusmaksete tegemise kohustuse vältimiseks[56]. ·
Viga – ametiisiku ja
kodaniku tahtmatu viga ja tegevusetus[57]. Komisjon toetab
liikmesriikide võitlust pettuste ja vigadega sotsiaalkindlustuse valdkonnas.
Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise halduskomisjon on loonud hästi
toimiva süsteemi liikmesriikide koostöö parandamiseks. Koostöö käigus on
liikmesriigid loonud kontaktpunktide võrgustiku, et parandada oma koostööd ning
esitada aastaaruandeid pettuste ja vigade kohta. Liikmesriikide
õigussüsteemide raames võidakse sotsiaalkindlustuspettuste suhtes kohaldada
kriminaal- ja halduskaristusi. Sotsiaalkindlustuspettust üldiselt ei käsitata
vaba liikumise õiguse kuritarvitamise ega pettusena direktiivi artikli 35
tähenduses. Kui aga riigis seaduslikult elav liikuv ELi kodanik saab hüvitist
pettuse teel, valeandmeid esitades, on eespool nimetatud proportsionaalsuse
põhimõtet arvesse võttes võimalik ta direktiivi üldeeskirjade alusel välja
saata ja kehtestada tema suhtes sissesõidukeeld juhul, kui teda võib pidada
tõsiseks ohuks avalikule korrale. 4. Sotsiaalne kaasamine Mõned liikmesriigid on teatanud, et mõnes
nende linnas valitseb keeruline olukord. Isegi juhul, kui probleemide allikaks
on vaid väike osa liikuvaist ELi kodanikest, võivad kehvad töö leidmise
väljavaated ja muud probleemid pingestada olukorda kohalike teenuste (nagu
haridus, tervishoid ja eluase) valdkonnas eriti piirkondades, mis on niigi
ebasoodsas olukorras. Teadete kohaselt kodutus aina levib, ning kuigi
absoluutarvud on väikesed, on nähtus murettekitav ning annab selgelt tunnistust
sotsiaalse tõrjutuse probleemi olemasolust[58]. Liikmesriikide sotsiaalse kaasamise poliitika
raames pööratakse peatähelepanu takistustele, mis häirivad kodanike juurdepääsu
haridusele, tööhõive- ja finantsteenustele ning pere- ja lastetoetustele.
Komisjon aitab ka edaspidi liikmesriikidel rakendada aktiivse kaasamise
integreeritud strateegiaid,[59]
mis aitavad liikuvatel ELi kodanikel sulanduda vastuvõtvasse ühiskonda. EL annab oma panuse sotsiaalse kaasamise
meetmete rahastamisega. Liikmesriigid, kes töötavad välja programme, millega
toetatakse neid kohalikke omavalitsusi, kellel on probleeme tõrjutud
kodanikega, olenemata sellest, kas tegemist on oma riigi kodanike või teistest
ELi liikmesriikidest pärit kodanikega, saavad kasutada Euroopa Sotsiaalfondi
vahendeid. Ajavahemikul 2007–2013 eraldatakse Euroopa Sotsiaalfondi eelarvest
sotsiaalse kaasamise parandamiseks 12,9 miljardit eurot. Liikuvad ELi kodanikud
võivad osaleda ka muudes Euroopa Sotsiaalfondi meetmetes, mis hõlmavad näiteks
elukestvat õpet, töö saamise võimaluste parandamist ja sidusrühmade suutlikkuse
suurendamist. Euroopa Regionaalarengu Fondist on ajavahemikuks 2007–2013
sotsiaalse infrastruktuuri jaoks eraldatud kokku 17,8 miljardit eurot, millest
toetatakse elamuehitust ning tehakse investeeringuid haridusse ning tervis- ja
lastehoidu. Liikmesriikidel palutakse kasutada Euroopa Sotsiaalfondi ja Euroopa
Regionaalarengu Fondi pakutavaid võimalusi, et toetada sotsiaalset kaasamist ka
2014.–2020. aasta programmitöö perioodil. Komisjon on teinud
ettepaneku asutada ajavahemikuks 2014–2020 Euroopa abifond enim
puudustkannatavate isikute jaoks (FEAD). Fondi eesmärk on anda vaesuse
äärmuslike ilmingute (toidupuuduse, kodutuse tagajärgede ja laste vaesuse)
leevendamiseks mitterahalist abi enim puudustkannatavatele isikutele. 5. Viis meedet Selleks et aidata riiklikel ja kohalikel
ametiasutustel tõhusalt kohaldada ELi vaba liikumise eeskirju ja võtta kohapeal
kasutusele olemasolevaid vahendeid, esitab komisjon viis konkreetset meedet.
Neid meetmeid rakendatakse koos liikmesriikidega. 1.
Liikmesriikide abistamine võitluses fiktiivabieludega Komisjon
aitab ametiasutustel rakendada ELi eeskirju ja koostab fiktiivabielude vältimise
käsiraamatu, mis võimaldaks ära hoida vaba liikumise kuritarvitusi. Käsiraamat on koostöös liikmesriikidega praegu
koostamisel. Selles selgitatakse ametiasutustele õiguslikku raamistikku, milles
nad vaatavad läbi kahtlasi juhtumeid ja otsustavad, kas vaba liikumise õigus
tühistada või seda mitte anda, kuna abielu on fiktiivne. See aitab neil
lahendada kuritarvitamise juhtumeid ilma, et ohustataks põhieesmärki –
võimaldada ja edendada selliste ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba
liikumist, kes kasutavad oma õigust heauskselt. 2.
Ametiasutuste abistamine ELi sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise
eeskirjade rakendamisel Komisjon
teeb tihedat koostööd liikmesriikidega, et parandada
sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise eeskirjade kohaldamist. Muu hulgas
töötatakse välja praktiline juhend, et muuta selgemaks ELi sotsiaalkindlustuse
eeskirjades ettenähtud alalise elukoha nõuete täitmise kontrollimist. Sotsiaalkindlustusasutuste vahelise koostöö
tõhustamine ja süvendamine on oluline tegur, mis võimaldab isikutel oma õigusi
võimalikult kiiresti ja parimatel tingimustel kasutada, seejuures vältides
ülemaksmist ja põhjendamata nõuete esitamist. Halduskomisjonis osalevad
ametiasutused ja institutsioonid teevad koostööd, et tagada asjakohaste sätete
ühetaoline ja tõhus rakendamine, korraldada teabevahetust ja võtta vajalikud
rakendusmeetmed. Arutletakse ka oluliste vahendite kasutuselevõtu üle. Muu
hulgas kavatsetakse luua institutsioonide vahelisel elektroonilisel sidel
põhinev süsteem, mis sisaldaks ka turvalist elektroonilist platvormi
isikuandmete vahetamiseks pettuste ja vigade vastase võitluse käigus. Selleks et määrust saaks tõhusalt kohaldada,
töötab komisjon tihedas koostöös halduskomisjoni koosseisu kuuluvate
liikmesriikidega välja kohaldamise praktilise juhendi. Juhend avaldatakse
komisjoni veebisaidil 2013. aasta lõpuks. Juhendis selgitatakse mõiste „alaline elukoht”
kohaldamist määruse tähenduses ning esitatakse kasulikke juhtnööre ja selgitusi
liikmesriikidele[60]. 3.
Ametiasutuste abistamine sotsiaalse kaasamise probleemide lahendamisel Komisjon on
teinud ettepaneku kasutada 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil igas
liikmesriigis vähemalt 20 % Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid sotsiaalse
kaasamise edendamiseks ja vaesuse vastu võitlemiseks. Komisjon
jätkab jõupingutusi, et aidata suurendada kohalike omavalitsuste suutlikkust
Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel. Algaval 2014.–2020. aasta programmiperioodil
tuleb igas liikmesriigis kasutada vähemalt 20 % Euroopa Sotsiaalfondi
vahenditest (praegusel perioodil 17 %) sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks
ning vaesuse ja mis tahes diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Lisaks saab
Euroopa Sotsiaalfondi kaudu rahastada kõikide sidusrühmade suutlikkuse
suurendamist riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Liikmesriikidele
antakse poliitilisi suuniseid liikuvate ELi töötajate päritolu ja sihtkoha
kohta, et liikmesriigid saaksid arendada oma sotsiaalse kaasamise programme
Euroopa Sotsiaalfondi toetusel. Erilist tähelepanu pööratakse ebasoodsas
olukorras olevate inimeste, sealhulgas romade sotsiaalsele kaasamisele.
Komisjon teeb tihedat koostööd liikmesriikidega ning kutsub neid üles seadma
partnerluslepinguis ja hiljem rakenduskavades selle valdkonna konkreetsete
probleemide lahendamiseks suuri eesmärke ning nägema ette piisavad rahalised
vahendid. Selleks et lahendada suutlikkuse valdkonnas esinevad probleemid, nagu
oskusteabe ja haldussuutlikkuse vähesus, kutsub komisjon liikmesriike üles
kaaluma oma programmide juhtimise ja rakendamise osalist delegeerimist mõnele
vahendusorganisatsioonile, kellel on piiavalt kogemusi ja kes tunnevad
kohapealseid osalejaid. Komisjon koos teatavate rahvusvaheliste
organisatsioonidega[61]
keskendub piirkondadele, kus vajatakse abi, ning uurib, milliseid konkreetseid
meetmeid tuleks võtta, eesmärgiga pakkuda põhjaliku täiendava toetuse pake
nendele kohalikele omavalitsustele, kes kohustuvad oma territooriumil süvendama
tõrjutud kogukondade, eelkõige romade kaasamist. Komisjon toetab ka koostööd, mida
Euroopa linnad teevad romade kaasamiseks programmi „Progress” raames. Lisaks avaldab komisjon eri riikidele mõeldud
brošüüre, milles kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele tutvustatakse
Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, et aidata neil leida
rahastamisvõimalusi sotsiaalse kaasamise edendamise ja vaesuse vastu võitlemise
projektidele. 4. Hea
tava levitamine vastavalt kohalike ametiasutuste vajadustele Komisjon
aitab kohalikel ametiasutustel jagada üle Euroopa kogutud teadmisi, et
rakendada vaba liikumise eeskirju ja lahendada sotsiaalse kaasamisega seotud
probleeme. Komisjon viib 2013.
aasta lõpuks läbi uuringu hindamaks vaba liikumise mõju kuuele Euroopa suurele
linnale,[62]
et aidata rakendada liikuvate ELi kodanike vaba liikumist ja sotsiaalset
kaasamist edendavat ja toetavat poliitikat, näiteks sisserändajatele ühtsete
teabepunktide kaudu teabeteenuste osutamist. Selle alusel korraldab komisjon
koos Regioonide Komiteega 2014. aasta veebruaris piirkondlike ja kohalike
omavalitsuste jaoks hea tava vahetamise konverentsi. 5.
Kohalike omavalitsuste asutuste toetamine ELi vaba liikumise eeskirjade
kohapealsel kohaldamisel Komisjon
loob veebipõhise koolitusmooduli, mis aitab kohalikel ametiasutustel paremini
mõista ja rakendada ELi kodanike vaba liikumise õigust. Komisjon on
teinud ettepaneku, et ELi liikuvatele töötajatele luuakse kõikides
liikmesriikides õigusabi- ja teabekeskus, ning kavatseb suurendada EURESi
võrgustiku suutlikkust anda abi tööotsijatele ja tööandjatele, et edendada
vabade töökohtade täitmist sobivate oskustega tööotsijatega. Nagu on märgitud ELi kodakondsuse 2013. aasta
aruandes,[63]
mängivad kodanike vaba liikumise õiguse jõustamisel olulist rolli kohaliku
omavalitsuse asutused, sest sageli puutuvad linna saabunud sisserändajad esimesena
kokku just nendega. Komisjon saab kaebusi, millest võib järeldada, et
teatavatel juhtudel ei ole teeninduspunktide töötajad piisavalt kursis vaba
liikumise õigusega. Komisjon töötab koostöös liikmesriikidega 2014. aasta
lõpuks välja veebipõhise koolitusvahendi (10. meede), mille eesmärk on
parandada kohalike omavalitsuste teadmisi ELi kodanike vaba liikumise õigusest
ning aidata neil lahendada ebaselgeid olukordi ja keerulisi juhtumeid. 2013. aasta aprillis esitas komisjon
ettepaneku võtta vastu direktiiv meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate
vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist. Komisjon kutsub
Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles seda võimalikult peatselt vastu võtma[64]. Direktiivi eesmärk on
tagada, et liikmesriikide ametiasutused nõustavad liikuvaid töötajaid ja nende
pereliikmeid ning aitavad neil seista oma õiguste eest. Kooskõlas oma 2013. aasta tööprogrammiga ja
ELi kodakondsuse 2013. aasta aruande[65]
2. meetme raames teeb komisjon ka ettepaneku moderniseerida Euroopa tööturuasutuste
võrgustikku EURES, et suurendada tööturuteenuste tähtsust ja mõju riiklikult
tasandil, parandada tööjõu liikuvuse koordineerimist ELis ning muuta EURES
tõeliseks Euroopa töö ja töötajate otsimise vahendiks. 6. Kokkuvõte Vaba liikumine on ELi lepingust tulenev õigus,
mida kodanikud enim väärtustavad ja mida nad peavad ELi integratsiooni
suurimaks saavutuseks. Kodanike vaba liikumine on ka liidu kodakondsuse
alustala. Liikmesriigid ja EL peavad üheskoos rakendama
vaba liikumise eeskirjad meie kodanike, majanduskasvu ja tööhõive teenistusse. ELi vaba liikumise eeskirjad ning õigus
sotsiaalabile ja -kindlustusele on ette nähtud nende kaitseks, kes seda
tegelikult vajavad. Need võimaldavad tegelikult kasutada vaba liikumise õigust.
Samal ajal on eeskirjades ette nähtud tugevad kaitsemeetmed, millega
takistatakse ELi kodanikele ette nähtud kaitse kuritarvitamist, tagatakse ELi
õigusest tulenevate kohustuste täitmine ning välditakse vastuvõtvate
liikmesriikide sotsiaalkindlustuskavade ülekoormamist. Liikmesriigid ja ELi
institutsioonid vastutavad üheskoos vaba liikumise õiguse tagamise eest. Muu
hulgas tuleb neil võidelda eelarvamustega, millel ei ole midagi ühist
tõsiasjade ega majandusliku tegelikkusega. Selle ülesande täitmisel võivad
liikmesriikide ametiasutused arvestada komisjoni toetusega käesoleva teatise
lähenemisviisi alusel ja teatises esitatud viie meetme raames. STATISTIKALISA 1. diagramm. 15–64aastaste liikuvate ELi
kodanike ja oma riigi kodanike aktiivsuse määr 2012. aastal Tabel on koostatud vastavalt riigis elavate
tööealiste (15–64aastaste) liikuvate ELi kodanike arvule. Allikas: Eurostat, ELi tööjõu-uuring (tabel
lfsa_argan). Märkus: tabelis on ära toodud ainult
peamised sihtriigid. Nende 17 liikmesriigi arvele langes 2012. aastal 99 %
tööjõu liikuvusest.
2. diagramm. Liikuvate ELi kodanike poolne
sotsiaalhüvitiste kasutamine teatavates liikmesriikides Väline ring: liikuvate ELi kodanike osatähtsus riigi rahvastikus; sisemine ring: oma riigi kodanikest ja liikuvatest ELi kodanikest sotsiaalabi saajate osatähtsus. Oma riigi kodanike andmed on helesinised, liikuvate ELi kodanike andmed on mustad ning kolmandate riikide kodanike andmed (kui need on olemas) on lillad. Andmed, mis kajastavad osatähtsust rahvastikus, põhinevad Eurostati 2012 rändestatistikal, Eurostati tööjõu-uuringu aruandel, liikmesriikide allikatel ja komisjoni arvutustel. Andmed, mis kajastavad sotsiaalhüvitiste kasutamist, on komisjon saanud liikmesriikidelt FREEMO ekspertrühma kaudu. Andmed ei ole võrreldavad muu hulgas põhjusel, et puudub hüvitiste ühtlustamine ELi tasandil. || Küpros – sotsiaalhüvitised, juuli 2013 || || Tšehhi – mittekindlustuslikud sotsiaalhüvitised (dateerimata) || Taani – sotsiaalhüvitiste ja palgatulu saajad, 2012 || Eesti – sotsiaalhüvitised, 2012 || Soome – töötushüvitised, 2012 || || || || || Saksamaa – sotsiaalhüvitised tööotsijaile, 2012 || Kreeka – pensionid, juuni 2013 || Iirimaa – toetused tööotsijatele ning eluaseme- ja lastetoetused (perekonnad ja lapsed), 2013 || Madalmaad – sotsiaalhüvitised, 2012 || || || || || Portugal – sotsiaalse integratsiooni hüvitised, perehüvitised ja toetused eakatele || Rumeenia – sotsiaalhüvitised, juuni 2013 (nii liikuvad ELi kodanikud kui ka kolmandate riikide kodanikud) || Slovakkia – sotsiaalhüvitised, mai 2013 || Sloveenia – sotsiaalabi, august 2013 || || || || [1] Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 45 ja 48. [2] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 21. [3] Employment and social developments in
Europe 2011 (Tööhõive ja sotsiaalvaldkonna suundumused Euroopas
2011. aastal), ELi-sisene tööjõu liikuvus ja laienemise mõju, lk 274. [4] Eurobaromeetri kiiruuring EB 365, veebruar 2013, http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_365_en.pdf. [5] Eurobaromeetri tavauuring EB 79, mai 2013, http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/eb/eb79/eb79_en.htm. [6] Eurobaromeetri kiiruuring EB 365, vt eespool. [7] Euroopa Komisjoni tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse
kaasatuse peadirektoraadi hinnangud, mis põhinevad Eurostati rändestatistikal
ja ELi tööjõu-uuringu andmetel. [8] Euroopa Komisjoni kvartaliülevaade ELi tööhõive ja
sotsiaalse olukorra kohta, juuni 2013, lk 42–43. Ülevaade põhineb
Eurostati ja ELi tööjõu-uuringu andmetel. [9] ICF GHK Milieu, A fact finding analysis on the impact
on the Member States’ social security systems of the entitlements of non-active
intra-EU migrants to special non-contributory cash benefits and healthcare
granted on the basis of residence, ptk 4 ja lk 61,
http://ec.europa.eu/social/BlobServlet?docId=10972&langId=en. [10] Eurostat ja ELi tööjõu-uuring, 2008, moodul sisserändajate
olukorrast tööturul, veebitabel lfso_08cobr. [11] Mitteaktiivsete inimese hulka arvatakse tavaliselt üliõpilased,
pensionärid, tööotsijad ja mittetöötavad pereliikmed. [12] ICF GHK Milieu, op. cit., 3. ptk, lk 16; Eurostati ja
ELi tööjõu-uuringu andmete alusel. [13] ICF GHK Milieu, op. cit., 3. ptk, lk 25; Eurostati ja
ELi tööjõu-uuringu andmete alusel. [14] ICF GHK Milieu, op. cit., lk 24; Eurostati ja ELi
tööjõu-uuringu andmete alusel. [15] Eurostat, ELi tööjõu-uuring. Majanduslikult
mitteaktiivsete vähemalt 15aastaste liikuvate ELi kodanike osakaal vähenes
34,1 %lt 2005. aastal 30,7 %le 2012. aastal (Eurostat, ELi tööjõu-uuring). [16] Eurostat, ELi tööjõu-uuring. [17] Employment and social developments in Europe 2011
(Tööhõive ja sotsiaalvaldkonna suundumused Euroopas 2011. aastal),
ELi-sisene tööjõu liikuvus ja laienemise mõju, lk 268–276. [18] Dustmann et al., Assessing the Fiscal Costs and
Benefits of A8 Migration to the UK, http://ideas.repec.org/p/crm/wpaper/0918.html;
OECD, Fiscal Impact of Migration, väljaandes OECD International
Migration Outlook 2013, http://www.oecd.org/els/mig/imo2013.htm. [19] OECD, Fiscal Impact of Migration, väljaandes OECD
International Migration Outlook 2013, http://www.oecd.org/els/mig/imo2013.htm;
ICF GHK Milieu, op. cit.; Dustmann et al., Assessing the Fiscal Costs and
Benefits of A8 Migration to the UK, http://ideas.repec.org/p/crm/wpaper/0918.html;
CEPS, Social Benefits and Migration, A contested relationship and
policy challenge in the EU (1. ja 7. ptk); EU Labor Markets After
Post-Enlargement Migration, Martin Kahanec, Klaus F. Zimmermann (toim.),
Springer-Verlag Berlin Heidelberg, 2010; Ian Preston, The Effect of
Immigration on Public Finances, Centre for Research and Analysis of
Migration, 2013, http://www.cream-migration.org/publ_uploads/CDP_23_13.pdf. [20] Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise
halduskomisjoni kogutud andmete kohaselt on koordineerimissätete rakendamine ja
mitteaktiivsetele isikutele maksutulust rahastatavate elukohapõhiste hüvitiste
võimaldamine seotud praktiliste ja õiguslike probleemidega. Seejuures puuduvad
tõendid ulatuslike pettuste kohta. [21] Vt statistikalisa diagramm 2. Vastavalt nõukogu taotlusele
palus komisjon 2013. aasta juunis liikmesriikidel esitada teavet muu hulgas
selle kohta, kuidas liikuvad ELi kodanikud on taotlenud ja saanud
sotsiaalhüvitisi. Vastus saadi 21 liikmesriigilt, kusjuures Austria, Belgia,
Horvaatia, Poola, Rootsi, Ungari ja Ühendkuningriik ei suutnud andmeid esitada.
Leedu esitas andmed sotsiaalkindlustushüvitiste ekspordi kohta. Ülejäänud 13
liikmesriiki esitas andmeid eri hüvitiste kohta. Kuna andmed on võrreldamatud,
esitatakse need iga riigi kohta ringdiagrammina. [22] ICF GHK Milieu, op. cit., 5. ptk, lk 84. [23] Vt näiteks ICF GHK Milieu aruande erialakirjanduse
ülevaade ja CEPS, Social benefits and migration, A contested relationship
and policy challenge in the EU. [24] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ,
29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende
pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil (ELT
L 158, 30.4.2004, lk 77). [25] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)
nr 492/2011, 5. aprill 2011, töötajate liikumisvabaduse kohta liidu
piires (ELT L 141, 27.5.2011, lk 1). [26] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 883/2004, 29.
aprill 2004, sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT L 166,
30.4.2004, lk 1); Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 987/2009, 16.
september 2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004
(sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT L
284, 30.10.2009, lk 1). [27] Erisätted patsiendiõiguste kohta piiriüleses tervishoius
on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta
direktiiviga 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses
tervishoius (ELT L 88, 4.4.2011, lk 1). [28] Direktiivi artikkel 6. [29] Direktiivi põhjendus 9, artikkel 7 ja artikli 14 lõike 4
punkt b. [30] Direktiivi artikkel 16. [31] Vt eespool osutatud määruse (EL) nr 492/2011
artikli 7 lõige 2. [32] Direktiivi artikkel 24. [33] Rahalisi hüvitisi, mille eesmärk on lihtsustada
juurdepääsu töökohtadele vastuvõtva liikmesriigi tööturul, ei saa käsitada
sotsiaalabina direktiivi artikli 24 lõike 2 tähenduses sõltumata
nende määratlusest liikmesriigi õigusaktides Liidetud kohtuasjad C-22/08 and
C-23/08, Vatsouras and Koupatantze, punkt 45. [34] Direktiivi artikli 8 lõige 4. [35] Direktiivi artikli 14 lõige 2. [36] Hõlmatud määrusega nr 883/2004, vt punkt 1.3 eespool;
kohtuasi C-140/12, Brey. [37] Kohtuasi C-140/12, Brey, punktid 38 ja 42. [38] Direktiivi artikli 14 lõige 3. [39] Direktiivi artikkel 15 ja kohtuasi C-140/12, Brey,
punkt 72. [40] Direktiivi artikli 14 lõige 1. [41] Vt kohtuasjad C-76/76, Di Paolo, C-102/91 Knoch ja
C-90/97 Swaddling. [42] KOM(2009) 313, 4.1 jagu. [43] Vastavalt nõukogu ettepanekule palus komisjon
liikmesriikidel esitada teavet fiktiivabielude sõlmimisega vaba liikumise
õiguse kuritarvitamise kohta. 12 liikmesriiki esitas statistilised andmed kindlaks
tehtud juhtumite kohta. Ajavahemikul 2010–2012 registreeriti Küprosel 174
ja Portugalis 144 sellist abielu; Poolas lükati sel põhjusel tagasi 2
elamisloataotlust 391st; Tšehhis registreeriti 2012. aastal 51 ja 2013. aasta
jaanuarist juulini 22 sellist abielu; 2012. aastal avastati Taanis 8
fiktiivabielu ja Soomes lükati sel põhjusel tagasi 10 viisataotlust (taotlusi
kokku 650); 2012.–2013. aastal keelduti Rootsis andmast elamisluba seoses 30
fiktiivabielu ja dokumentide võltsimise juhtumiga (elamisloataotlusi saadi
26 546); Madalmaades avastati 368 fiktiivabielu juhtumit (kolme
katseprojekti raames uuritud 550 abielust, mis sõlmiti alates 2007. aastast);
2010. aastal avastati Iirimaal 9 fiktiivabielu; 2011. aasta maist oktoobrini
2011 lükati Ühendkuningriigis fiktiivabielu kahtluse tõttu tagasi 176
perekonnaliikme EMPs elamise loa taotlust (juhtumeid, mille puhul kahtlustati
kuritarvitamist, oli 256, mis moodustab ligikaudu 2 % kõnealusel ajavahemikul
esitatud taotlustest); Eesti ja Rumeenia teatasid, et nad ei avastanud
fiktiivabielusid (vastavalt 2011. aasta jaanuarist 2013. aasta juulini ja
alates 2007. aasta jaanuarist). Kaks riiki esitasid andmed arvatavate
fiktiivabielude kohta: Ühendkuningriigi perekonnaseisuasutused teatasid, et
2010. aastal oli kahtlasi juhtumeid 934, 2011. aastal 1 741 ja 2012.
aastal 1 891. Saksamaa kõigi liidumaade kohta on teatatud 250 kahtlasest
juhtumist. 2012. aastal oli selliseid juhtumeid Hesseni liidumaal 167, Berliinis
43 ja Münchenis 71. [44] EU Serious and Organised Crime Threat Assessment 2013,
punkt 1.9, https://www.europol.europa.eu/sites/default/files/publications/socta2013.pdf;
2011 EU Serious and Organised Crime Threat Assessment, ebaseaduslikule
sisserändele kaasaaitamist käsitlev peatükk, https://www.europol.europa.eu/sites/default/files/publications/octa2011.pdf. [45] Kohtuasjad C-55/94, Gebhard, punkt 37, ja C-100/01
Olazabal, punkt 43. [46] Põhjendus 16; artikli 15 lõiked 1 ja 3 ning artikli 27
lõige 2. [47] Kohtuasjad 41/74, van Duyn, punkt 18, C-348/09, P. I.,
punkt 23, ja C-434/10 Aladzhov, punkt 34. [48] Direktiivi artikli 27 lõige 1 ning kohtuasjad
30/77, Bouchereau, punkt 35, ja C-348/09, P. I., punkt 34. [49] Kohtuasi C-349/06, Polat, punkt 39; teatis Euroopa
Parlamendile ja nõukogule „Suunised direktiivi 2004/38/EÜ ülevõtmise ja
kohaldamise parandamiseks”, KOM(2009) 313, punkti 3.2 lõpuosa. [50] Liidetud kohtuasjad 115/81 ja 116/81, Adoui ja
Cornouaille, punkt 8, ning kohtuasi C-268/99, Jany, punkt 61. [51] Direktiivi artikli 28 lõige 1 ja kohtuasi 67/74,
Bonsignore, punkt 6. [52] Kohtuasi C-434/10, Aladzhov, punktid 29 ja 30, ning
kohtuasi C-249/11, Byankov, punktid 35 ja 36. [53] Käesolevas teatises kasutatakse terminit „sissesõidukeeld”
direktiivi artikli 32 kohase „väljasaatmisotsuse” tähenduses. [54] Kohtusi C-348/96, Calfa, punktid 27 ja 28. [55] Direktiivi artikli 32 lõige 1 ning liidetud
kohtuasjad 115/81 ja 116/81, Adoui ja Cornuaille, punkt 12. [56] Nõukogu 22. aprilli 1999. aasta resolutsiooni A osa 2. jao
punkt a (EÜT C 125, 6.5.1999, lk 1). [57] Sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise
halduskomisjoni otsus nr H5, 18. märts 2010, mis käsitleb koostööd võitluses
pettuste ja vigade vastu nõukogu määruse (EÜ) nr 883/2004 ja Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 987/2009 (sotsiaalkindlustussüsteemide
koordineerimise kohta) raames (ELT C 149, 8.6.2010, lk 5). [58] Vt komisjoni talituste 20. veebruari 2013. aasta
töödokument „Kodutuse vastu võitlemine Euroopa Liidus” (SWD(2013) 42 final),
mis on lisatud komisjoni 20. veebruari 2013. aasta teatisele „Sotsiaalsed
investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks – sealhulgas Euroopa
Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020” (COM(2013) 83 final). [59] Komisjoni teatis, 3. oktoober 2008, milles käsitletakse
komisjoni soovitust tööturult tõrjutud isikute aktiivsema kaasamise kohta
(KOM(2008) 639 (lõplik)); komisjoni eespool osutatud teatis, 20. veebruar 2013,
„Sotsiaalsed investeeringud majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamiseks –
sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi rakendamine aastatel 2014–2020”; komisjoni
teatis, 5. aprill 2011, „Romasid käsitlevate riiklike
integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (KOM(2011) 173
(lõplik)). [60] Praktilises juhendis selgitatakse ainult määruse
kohaldamist ega käsitleta direktiivi kohaldamist. [61] Näiteks EMP Norra Fond, Euroopa Nõukogu, ÜRO
Arenguprogramm, Avatud Ühiskonna Sihtasutus ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. [62] Barcelona, Dublin, Hamburg, Lille, Praha ja Torino. [63] Komisjoni aruanne „EU citizenship Report 2013 – EU
citizens: your rights, your future”, COM(2013) 269 final, 8.5.2013. [64] COM(2013) 236, 26.4.2013. [65] COM(2013) 269 final, 8.5.2013.