EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0225
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL Financial support for energy efficiency in buildings
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine
/* COM/2013/0225 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine /* COM/2013/0225 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA
NÕUKOGULE Hoonete energiatõhususe rahaline toetamine (EMPs kohaldatav tekst) SISUKORD 1........... Käesoleva aruande koostamise
põhjused........................................................................ 4 2........... Hooned Euroopas.......................................................................................................... 4 3........... ELi rahaline
toetus hoonete energiatõhususe parandamiseks............................................. 4 4........... Hoonete energiatõhususe rahastamine
rahvusvaheliste finantseerimisasutuste poolt............ 7 5........... Hoonete energiatõhususe rahastamine
liikmesriikide programmide alusel........................... 7 6........... Erasektori
vahendid hoonete energiatõhususe rahastamiseks............................................ 8 7........... Investeeringute
mahu ja tulemuslikkuse suurendamise võimalused..................................... 8 8........... Järeldused.................................................................................................................... 12 1. Käesoleva aruande
koostamise põhjused Hooned on ELi energiatõhususe poliitikas
kesksel kohal, sest ligikaudu 40 % energia lõpptarbimisest toimub majades,
kontorites, kauplustes ja muudes hoonetes (ja seal tekib 36 %
kasvuhoonegaaside heitkogusest). Lisaks pakub see sektor energeetikasektori
enda järel suuruselt teist kulutasuvat energiasäästuvõimalust, mis on seni
kasutamata. Hoonete energiatõhususe parandamine toob ka suurt täiendavat kasu, muu
hulgas luuakse sellega töökohti, vähendatakse kütteostuvõimetust, parandatakse
tervist, suurendatakse energiajulgeolekut ja tõstetakse tööstuse konkurentsivõimet. Käesoleval aruandel on kaks eesmärki. Esiteks peab
komisjon hoonete energiatõhusust käsitleva uuestisõnastatud direktiivi
(2010/31/EL;[1] edaspidi „hoonete
energiatõhususe direktiiv”) artikli 10 lõike 5 alusel esitama
analüüsi ELi, Euroopa Investeerimispanga ja muude avalike finantsasutuste
rahaliste vahendite kasutamise tõhususe ning liidu ja riiklike rahaliste
vahendite koordineerimise kohta. Käesolevas aruandes esitatakse selle analüüsi
peamised tulemused. Teiseks kohustab uus energiatõhusust käsitlev
direktiiv (2012/27/EL;[2] edaspidi „energiatõhususe
direktiiv”) liikmesriike kehtestama 2014. aasta aprilliks pikaajalise
strateegia investeeringute tegemiseks riigi hoonete renoveerimiseks. Samuti
näeb energiatõhususe direktiiv ette, et komisjon aitab liikmesriikidel luua
rahastuid, mille eesmärk on suurendada energiatõhusust. Käesoleva aruande üks
eesmärke on seega näidata, kuidas saab hoonete energiatõhususe rahalist
toetamist parandada. Aruandele on lisatud komisjoni talituste
töödokument, milles kirjeldatakse üksikasjalikumalt Euroopa hooneid ning ELi ja
liikmesriikide tasandil loodud rahalise toetuse vahendeid. 2. Hooned
Euroopas Euroopa hoonete analüüs näitab, et nende
omadused, nagu vanus, tüüp, omandiõigus, renoveerimismäär ja energiatõhusus, on
liikmesriigiti väga erinevad. Seepärast, kuigi eri liikmesriikide poliitikas ja
õigusraamistikus käsitletakse samu küsimusi, tuleb hoonete parendamise meetmete
võtmisel neid erinevusi arvestada. Ühtainsat kõigile sobivat lähenemisviisi ei
ole. 3. ELi rahaline toetus
hoonete energiatõhususe parandamiseks Euroopa Liit on mitmesuguste rahalise toetuse
programmidega juba aastaid toetanud hoonete energiatõhususe parandamist.
Järgmises tabelis on esitatud peamiste vahendite ja kättesaadava rahastamise
ülevaade. Rahastamisallikas || Vahendid/ mehhanismid || Kättesaadav kogurahastus || Energiatõhususe rahastamine Ühtekuuluvuspoliitika rahalised vahendid || Rakenduskavad, sh rahastamisvahendid (nt JESSICA) || 10,1 miljardit eurot on kavandatud säästvale energiale (taastuvad energiaallikad ja energiatõhusus) || 5,5 miljardit eurot on kavandatud energiatõhususele, koostootmisele ja energiajuhtimisele Teadusuuringute rahalised vahendid || 7. raamprogramm (nt Concerto, avaliku ja erasektori partnerlus „Energiatõhusad hooned”, arukad linnad) || 2,35 miljardit eurot energiaalastele teadusuuringutele || 290 miljonit eurot energiatõhususele Laienemispoliitika rahalised vahendid || Rahvusvaheliste finantseerimisasutuste rahastud (VKEde rahastamisvahend, omavalitsuste rahastamisvahend, energiatõhususe rahastamisvahend) || 552,3 miljonit eurot (vastavalt 381,5 + 117,8 + 53) || Umbes kolmandik tööstuse ja hoonetega seotud projektide kogurahastusest Euroopa majanduse elavdamise energeetikakava || Euroopa Energiatõhususe Fond (EEE F) || 265 miljonit eurot || 70 % rahalistest vahenditest on ette nähtud energiatõhususele Konkurentsivõime ja uuendustegevuse rahalised vahendid || Programm „Arukas energeetika – Euroopa” (sh Euroopa kohaliku energiaabi fond (ELENA)) Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika toetusprogramm || Umbes 730 miljonit eurot igale programmile || Umbes 50 % rahalistest vahenditest oli suunatud energiatõhususele kõigis sektorites Tabel 1. Energiatõhususe rahastamine
praeguse mitmeaastase finantsraamistiku (2007–2013) alusel[3] Järgmistes punktides esitatakse nende
vahendite kohta lisateavet. 3.1. Ühtekuuluvuspoliitika
rahalised vahendid Praegusel programmitöö
perioodil 2007–2013 on säästva energia alasteks investeeringuteks kogu ELis ette
nähtud umbes 10,1 miljardit eurot, sealhulgas ligikaudu 5,5 miljardit
eurot energiatõhususe parandamiseks. Energiatõhususele eraldatud rahaliste
vahendite osakaal erineb liikmesriigiti olenevalt kättesaadavast kogurahastusest,
riigi vajadustest ja iga liikmesriigi seatud prioriteetidest. 2011. aasta
lõpuks oli konkreetsetele energiatõhususe projektidele eraldatud peaaegu
3,8 miljardit eurot, sealhulgas käibefondid, ja rakendamise määr oli seega
68 %. Viimastel aastatel saadud kogemused näitavad,
et liikmesriigid kasutavad üha enam ühtekuuluvuspoliitika rahalisi vahendeid
energiatõhususe, eriti hoonete energiatõhususe parandamiseks ning
rahastamisvahendite kasutamine hoogustub. Paraku puuduvad põhjalikud andmed
selle kohta, millist mõju on see rahastamine avaldanud energia säästmisele
ehitussektoris. 3.2. Teadusuuringute
rahalised vahendid ELi praeguse teadusuuringute ja
arendustegevuse raamprogrammi 2007–2013 alusel on energiatõhususele eraldatud
290 miljonit eurot. Spetsiaalselt ehitussektorile on keskendunud kaks
teadusprojekti: · avaliku ja erasektori partnerlusele „Energiatõhusad hooned” eraldati 1 miljard eurot keskkonnahoidliku
tehnoloogia edendamiseks ning energiatõhusate süsteemide ja materjalide
arendamiseks nii uute kui ka renoveeritavate hoonete (sh ajaloolised hooned)
jaoks, et järsult vähendada nende energiatarbimist ja CO2-heidet; · algatuse Concerto eesmärk oli näidata, et ehitussektori optimeerimine
tervete kogukondade kaupa on tõhusam ja odavam kui iga hoone eraldi
optimeerimine. Alates 2005. aastast on selle algatuse raames ligikaudu
180 miljoni euroga kaasrahastatud projekte 58 kogukonnas, mille
tulemusena vähenes CO2-heide nende kogukondade ehitussektoris umbes
310 000 tonni aastas ja elektrienergia kogutarbimine vähenes
20 %. 3.3. Rahvusvaheliste
finantseerimisasutuste rahastute kaudu eraldatud laienemispoliitika rahalised
vahendid Mitut ELi rahastamisprogrammi rakendatakse
koostöös rahvusvaheliste finantseerimisasutustega. Vahendatavad rahastud[4]
loodi Phare programmi alusel ning nende kaudu ühendatakse ELi toetusi
rahvusvaheliste finantseerimisasutuste rahaliste vahenditega. Euroopa Liit on eraldanud
kokku ligikaudu 550 miljonit eurot ning umbes kolmandik sellest on olnud ette
nähtud energiatõhususega seotud projektidele tööstus- ja ehitussektoris. Energiatõhususe programmide täielik
rakendamine algas 2010. aastal ja need on saavutatud märgatavat edu: ELi
112 miljoni euro suuruse abi toetusel saavutatud finantsvõimenduse
tulemusena on tehtud investeeringuid kokku 518 miljonit eurot. Põhjalik
ülevaade nende rahastute mõjust puudub, sest projektid on väga erinevad. 3.4. Euroopa
Energiatõhususe Fond Euroopa Energiatõhususe Fond (EEE-F) loodi
2011. aastal; selle maht oli 265 miljonit eurot ning rahastamises
osalesid Euroopa Liit,[5] Euroopa
Investeerimispank, Itaalia Cassa dei Depositi e Presititi ja Deutsche Bank.
Fond väljastab võla- ja omakapitaliinstrumente, garantiisid ning tehnilise abi
toetusi projektide väljatöötamiseks. Umbes 70 % rahalistest vahenditest on
ette nähtud energiatõhususe projektidele ning ülejäänud vahendid eraldatakse
taastuvenergiale ja keskkonnahoidlikule linnatranspordile. Fondi eesmärk on
muuta end õigustanud tehnoloogiad tavapäraseks, tugevdada energiateenuse
ettevõtjate turgu Euroopas ja toetada energiatõhususe lepingute kasutamist.
Praeguseks on üks projekt allkirjastatud ja ootel on veel 39 projekti. Fondi
tulemuslikkust hinnatakse 2013. aastal. 3.5. Programm
„Arukas energeetika – Euroopa II” (IEE II) Programmi „Arukas energeetika – Euroopa II”
eesmärk on ületada mittetehnoloogilised tõkked selliste lahenduste
väljatöötamisel, kasutuselevõtmisel, rakendamisel ja levitamisel, mis aitavad
pakkuda Euroopas säästvat, turvalist ja konkurentsipõhise hinnaga energiat.
Programmi kogueelarve on 730 miljonit eurot ja umbes 50 % sellest on
eraldatud energiatõhususele. Programmi tulemuslikkust näitab see, et aastatel
2009–2011 väljavalitud projektide tulemusena on säästvasse energiasse
investeeritud hinnanguliselt kokku üle 1,5 miljardi euro. Hinnangute
kohaselt on kõigi nende projektidega säästetud vähemalt
350 000 naftaekvivalenttonni fossiilkütuseid aastas ja vähendatud
heidet vähemalt 1 200 000 CO2-ekvivalenttonni aastas. Euroopa kohaliku energiaabi fondist (ELENA),
mida rahastatakse programmi „Arukas energeetika – Euroopa II” alusel, antakse
kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele toetust energiatõhususe ja
taastuvenergia investeeringute kavandamiseks, struktureerimiseks ja tegemiseks.
Fondi rakendatakse rahvusvaheliste finantseerimisasutuste kaudu ja see katab
kuni 90 % tehnilise abi kuludest. Ajavahemikul fondi loomisest kuni
2012. aasta lõpuni toetati sellest kokku 31 miljoni euro ulatuses
projektide väljatöötamist. ELENA-EIP rahastu tulemuslikkuse analüüs
näitab, et praeguste projektide finantsvõimendus on 54 ehk üle kahe korra
suurem nõutud 20st ja investeeringute kogumahuks võib kujuneda üle 1,5 miljardi
euro. Hinnangute kohaselt võivad allkirjastatud ja kinnitatud projektid anda
energiasäästu kuni 919 GWh aastas ja vähendada CO2-heidet kuni
588 357 tonni aastas. 3.6. Info-
ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika toetusprogramm Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia poliitika
toetusprogrammiga (ICT PSP) (eelarve 730 miljonit eurot) soovitakse
ergutada arukat ja kaasavat majanduskasvu, hoogustades uuendusliku
digitaaltehnoloogia ja -sisu laialdasemat kasutuselevõttu ja parimat kasutamist
kodanike, valitsuste ja äriühingute poolt. Aastatel 2007–2013 eraldati energiatõhususe ja
säästvuse meetmetele üle 74 miljoni euro, mille tulemusel töötati välja
35 katseprojekti ja loodi 5 temaatilist võrgustikku. Hoonetega seotud
projektide tulemusena vähenesid energiatarbimine ja CO2-heide kuni
20 %. 4. Hoonete
energiatõhususe rahastamine rahvusvaheliste finantseerimisasutuste poolt Peale ELi rahastamisprogrammide rakendamises
osalemise (vt eespool) kasutavad Euroopa rahvusvahelised finantseerimisasutused
hoonete energiatõhususe parandamiseks ka oma investeerimisvahendeid. Euroopa Investeerimispank (EIP) lõimis
ajavahemikul 2008. aastast kuni 2011. aasta lõpuni energiatõhususe
oma tegevusse; ta eraldas sellega seoses ELis rahalisi vahendeid kokku
4,8 miljardi euro ulatuses, sellest 1,7 miljardit eurot
ehitussektoris. Eraldatud vahendite tulemuslikkust tõendab see, et
energiatõhususe projektide tulemusel vähenes heide 2010. aastal
hinnanguliselt 3 523 CO2-ekvivalentkilotonni (EIP rahastamisele
vastav osa on 1 005 CO2-ekvivalentkilotonni) ja
2011. aastal 679 CO2-ekvivalentkilotonni (EIP rahastamisele
vastav osa on 379 CO2-ekvivalentkilotonni). Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank
(EBRD) on alates 2002. aastast väljastanud ELis 104 energiatõhususe
projektile võla- ja omakapitaliinstrumente kogusummas 1,8 miljardit eurot.
Sel ajavahemikul saadi turult rahalisi vahendeid kokku 14,9 miljardit
eurot (finantsvõimendus on seega ligikaudu 1:7). Investeeringute tulemuslikkust
näitab see, et need aitasid vähendada CO2-heidet hinnanguliselt
5 miljoni tonni võrra aastas. Energiasääst on hinnanguliselt
1,8 miljonit naftaekvivalenttonni aastas. Euroopa Nõukogu Arengupank on alates
2002. aastast kinnitanud kokku umbes 2,4 miljardi euro eraldamise
projektidele, mis on vähemalt osaliselt seotud energiatõhususega, kusjuures üle
1,9 miljardi euro on suunatud puhtalt energiatõhususele. Andmed selle
rahastamise tulemuslikkuse kohta ei ole kättesaadavad. 5. Hoonete
energiatõhususe rahastamine liikmesriikide programmide alusel Liikmesriikide valitsused toetavad hoonete
energiatõhusust ka oma eelarvest. Paljudest rakendatavatest meetmetest on
komisjonile teatatud riiklike energiatõhususe tegevuskavade[6]
kaudu ja hoonete energiatõhususe direktiivi alusel. Need aruanded näitavad, et
hoonetega seotud meetmed on andnud väga suure osa teatatud energiasäästust (nt
58 % Itaalias, 63 % Iirimaal, 71 % Sloveenias ja 77 %
Austrias). Üle kolmveerandi teatatud meetmetest moodustavad toetused ja nn
pehmed laenuskeemid; neile järgnevad maksusoodustused. Kasutatakse ka selliseid
vahendeid nagu energiatõhususe lepingud, Kyoto protokolli kohaste lubatud
koguse ühikute kasutamine ja energiatarnijate kohustused. Paraku on vaid mõni liikmesriik esitanud
üksikasjaliku teabe riiklike toetusmeetmete tulemuslikkuse kohta ja seepärast
on keeruline saada nende mõjust põhjalikku ülevaadet. See on suuresti tingitud
eelnevate energiatõhususe eesmärkide, seirenõuete ja/või järelhindamise
puudumisest. Kui eel- või järelhindamine toimubki, siis on neid kasutatavate
näitajate, mõõtmismeetodite ja vahendite kohaldamisala erinevuste tõttu
keeruline võrrelda. Mis puudutab seost ELi rahastamisega, siis
paljud liikmesriigid on teatanud oma riiklikus energiatõhususe tegevuskavas, et
kasutavad ühtekuuluvuspoliitika vahendeid energiatõhususe investeeringuteks,
ning senised hea tava näited osutavad sellele, et ELi vahendite toel on
võimalik teha liikmesriikides täiendavaid avaliku ja erasektori
investeeringuid. Paraku on kogemused näidanud, et investeeringute optimaalseks
kavandamiseks tuleb suutlikkust veelgi suurendada. 25 energiatõhususe toetuskava analüüsist
järeldub, et enamik edukaid programme põhineb sooduslaenudel, millele sageli
lisandub toetus ja/või tehnilise abi pake; nende tulemuslikkus sõltub peale
finantstingimuste siiski ka muudest teguritest, sealhulgas haldusmenetluste
lihtsusest, kodanike teavitamisest ja rahastamistingimuste paindlikkusest. 6. Erasektori vahendid
hoonete energiatõhususe rahastamiseks Erasektor annab suurema osa hoonete
energiatõhususe projektide rahalistest vahenditest. Peale hooneomanike ja
-valdajate, kes investeerivad oma kinnisvara ja kodu renoveerimisse, tunnevad
ka pangad huvi selle sektori vastu, kuigi kommertsrahastamise ulatus on veel
suhteliselt tagasihoidlik. Terviklik ülevaade hoonete energiatõhususe
parandamiseks eraldatavatest rahalistest vahenditest siiski puudub, sest
eraomanike investeeringuid on palju ning need on suhteliselt väikesed ja väga
erineva suurusega. Kuigi mitteelamusektoris on investeeringud tavaliselt
suuremad, puuduvad ka selles sektoris kindlad andmed energiatõhususe
investeeringute ulatuse kohta. 7. Investeeringute mahu
ja tulemuslikkuse suurendamise võimalused Järgmistes punktides antakse ülevaade
meetmetest ja algatustest, mida eespool kirjeldatud olukorra parandamiseks juba
rakendatakse või võiks edaspidi rakendada. Arvesse on võetud ka sidusrühmade
seisukohti, mis esitati ajavahemikul 2012. aasta veebruarist kuni maini
toimunud avaliku arutelu käigus[7]. 7.1. Õigusraamistiku
tugevdamine Hiljuti vastuvõetud energiatõhususe direktiiv,
hoonete energiatõhususe uuestisõnastatud direktiiv ning ökodisainidirektiivi ja
energiamärgistuse direktiivi alusel võetud asjakohased meetmed moodustavad
hoonete energiatõhususe valdkonnas täieliku õigusraamistiku. Paljud avalikus arutelus osalenud vastajad
leidsid, et edasine reguleerimine ELi tasandil ei ole praegu vajalik, kuid
rõhutasid samal ajal vajadust kehtestada energiatõhususe alased pikaajalised
eesmärgid ja kohustused; osa vastajaid pooldas siduvaid eesmärke. Paljud
sidusrühmad pidasid kõige olulisemaks olemasolevate õigusaktide sihikindlat
rakendamist ja ranget täitmist liikmesriikides. Tehti ka ettepanek lubada kasutada käibemaksu
ja laiemat maksustamiskorda energiatõhususega seotud meetmete ja teenuste
edendamiseks, muuta energiatõhususe edendamiseks riigihanke- ja
riigiabieeskirju ning võtta kasutusele kogu ELi hõlmav ühtne hoonete
energiatõhususe arvutamise ja sertifitseerimise süsteem. Komisjon jälgib tähelepanelikult õigusaktide rakendamist
liikmesriikides ja võtab kõik vajalikud meetmed, et tagada täielik vastavus
asjakohasele ELi õigusraamistikule. Samuti toetab komisjon ka edaspidi heade
tavade vahetamist liikmesriikide vahel energiatõhususe direktiivi ja hoonete
energiatõhususe direktiivi rakendamisele suunatud kooskõlastatud tegevuse
kaudu. Komisjon kontrollib vajadust muuta energiatõhususe direktiivi
sätteid arvesse võttes energiatõhususe suhtes kohaldatavaid riigiabieeskirju,
et tagada selge raamistik, mis võimaldab energiatõhususe meetmeid rahaliselt
toetada. Seoses riigihangetega kohustab energiatõhususe direktiiv juba praegu
liikmesriike tagama, et keskvalitsus ostaks (teatavatel
tingimustel) üksnes suure energiatõhususega tooteid, teenuseid ja hooneid;
seda nõuet kohaldatakse lepingute suhtes, mille väärtus ületab direktiivi 2004/18/EÜ[8]
artiklis 7 sätestatud piirmäärasid. Lisaks tuleb piirkondliku ja kohaliku
tasandi avalik-õiguslikke asutusi kutsuda üles tegema sama. Komisjon töötab välja kogu ELi hõlmavat ühtset mitteeluruumide
energiatõhususe sertifitseerimise süsteemi, et määrata kindlaks ühtne ELi
metoodika mitteeluruumide energiatõhususe väljendamiseks. Süsteem põhineks
Euroopa Standardikomitee standardite muudetud pakmel, mis on seotud hoonete
energiatõhususe direktiiviga ja annab ainulaadse võimaluse ühtlustada kogu Euroopas
hoonete energiatõhususe sertifitseerimine vabatahtlikkuse alusel. 7.2. Rahastamise
kättesaadavuse parandamine Paljudest positiivsetest kogemustest hoolimata
tuleb ELi rahalise toetuse kasutamise ja tulemuslikkuse edendamiseks veel palju
ära teha. Seda kinnitasid avalikul arutelul saadud vastused, mis olid ELi
tasandil olemasolevate rahastamisvahendite suhtes üldiselt positiivsed; samas
kritiseeriti neis taotlemiskorra keerukust ja bürokraatlikkust ning viidati
vähesele teadlikkusele rahastamisvõimalustest, eriti kohalikul tasandil. Olukorra parandamiseks tehti ettepanekuid muuta
ühtekuuluvuspoliitika rahaliste vahendite kasutamist paindlikumaks (nt
kombineerida laene ja toetusi), pakkuda rohkem võimalusi väiksemate projektide
ühendamiseks ning anda poliitikakujundajatele (eelkõige kohalikul tasandil)
rohkem juhiseid ERFi vahendite parema kasutamise kohta. Sidusrühmad pooldasid ka riiklike vahendite
kasutamist eesmärgiga anda tehnilist abi, tagada soodsaid laenutingimusi ja
ergutada energiateenuse ettevõtjate / energiatõhususe lepingute
turgu, näiteks kasutades riiklikke vahendeid ühe rahastamisallikana avaliku
sektori hoonetega seotud meetmete puhul. Lisaks osutati vajadusele anda investoritele
objektiivsemat, usaldusväärsemat ja ühtlustatumat teavet laenutingimuste kohta
(nt tasuvusaeg, investeeringutasuvus, viivisemäärad), sest see on peamine
tegur, mis suurendaks erasektori huvi selle valdkonna vastu. Järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seoses on komisjon teinud
ettepaneku suurendada ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamist vähese CO2-heitega
majandust toetavate meetmete rahastamiseks (peamiselt seeläbi, et
energiatõhususele ja taastuvenergiale suunatakse ERFi vahenditest rohkem
arenenud ja üleminekupiirkondades 20 % ning vähem arenenud piirkondades
6 %), laiendada rahastamisvahendite kasutamist ja kaotada
4 % piir eluasemetesse tehtavate säästva energia investeeringute
toetamisel. Lisaks töötab komisjon 2013. aasta esimesel poolel välja tehnilised
suunised uuenduslike rahastamisvahendite kasutamise kohta, et lihtsustada
selliste vahendite laialdasemat kasutuselevõttu ning paremat koordineerimist ja
rakendamist. Liikmesriigid peavad nüüd tagama, et uue mitmeaastase
finantsraamistiku alusel koostatavate rakenduskavadega seatakse eesmärk
kasutada ühtekuuluvuspoliitika rahalisi vahendeid koos riigi (ja ehk ka
rahvusvaheliste finantseerimisasutuste) rahaliste vahenditega
energiatõhususe investeeringute tegemiseks optimaalselt. Selleks et abistada liikmesriike ja kehtestada ühtlasi rohkem
standarditud lähenemisviis, koostab komisjon 2013. aasta jooksul suunised
energiatõhususe projektide väljavalimiseks ja hindamiseks ühtekuuluvuspoliitika
rahaliste vahendite kontekstis. Energiatõhususe direktiiv annab liikmesriikidele võimaluse astmeliselt
suurendada investeeringuid energiatõhusatesse hoonetesse, kohustades
liikmesriike kehtestama 2014. aasta aprilliks pikaajalise strateegia
investeeringute tegemiseks riigi elu- ja ärihoonete renoveerimisse ning hõlbustama
rahastute loomist energiatõhususe parandamise meetmete rakendamiseks, et
saada eri rahastamisvõimalustest maksimaalset kasu. Lisaks kavatseb komisjon ka edaspidi toetada projektide
väljatöötamiseks antavat abi, tagades Euroopa kohaliku energiaabi fondi
(ELENA) jätkuva toimimise Horisont 2020 raames. See abi tehakse edaspidi
kättesaadavaks suuremale hulgale abisaajatele nii avalikust kui ka
erasektorist, et toetada uuenduslike säästva energia rahastamise skeemide
väljatöötamist ja algatamist. Samal ajal kehtestab komisjon seire- ja
hindamisraamistiku, et hõlbustada energiatõhususe investeeringute
standardimist ja seeläbi võimaldada toetust saanud investeerimisprojektide
võrdlemist. Toetades kommertskasutusele eelneva ja kommertskasutuse alustamiseks
vajaliku uuendustegevuse riigihankeid
Horisont 2020 alusel, püüab komisjoni ergutada tööstust investeerima
uutesse teadusuuringutesse ja uuendustegevustesse, mille eesmärk on leida
avalike teenuste vajadustele vastavaid lahendusi. 7.3. Turutõrgete
kõrvaldamine Hoonete energiatõhususe parandamist takistavad
paljud turutõrked, näiteks tehnilised ja rahalised tõkked ning teavitamise ja
käitumisega seotud takistused. Enamik avalikus arutelus osalenuid leidis, et
kõigepealt tuleks tegeleda rahaliste tõketega, eelkõige suurte esmaste
investeeringukulude, laenude vähese kättesaadavuse, liiga pika tasuvusaja,
krediidiriskide, omanike ja üürnike stiimulite erinevuse ning kortermajade
probleemidega. Mitmes vastuses rõhutati siiski, et eri tõkete
osatähtsus on liikmesriikide ja sektorite (nt eluhooned, ärihooned, üldkasutatavad
hooned) lõikes erinev. Muude tõkete seas pidasid paljud vastajad
kõige pakilisemaks probleemiks energiasäästu, energiatõhususe meetmeid ja
rahalise toetuse võimalusi käsitleva piisava ja usaldusväärse teabe puudumist
(hooneomanikele, ehitusspetsialistidele ja finantssektorile), aga ka vajadust
hariduse ja koolituse ning energiasäästu standarditud seire järele. Seoses turutõketega kohustab energiatõhususe direktiiv liikmesriike
hindama õigusnormidega seotud ja muid tõkkeid energiatõhususe saavutamisele ning
võtma nende kõrvaldamiseks asjakohased meetmed, eelkõige seoses hoone
omanikku ja üürnikku või eri omanikke mõjutavate stiimulite erinevusega
ning energiatõhususe lepingute ja muude pikaajaliste lepinguliste kolmanda
isiku poolt rahastamise võimaluste kasutamisega. Kuigi (eriti koduomanike ja VKEde) konkreetset nõustamist hoonete
energiatõhususega seotud rahastamisvahendite ja tehniliste lahenduste
valdkonnas tuleks eelistatavalt korraldada riiklikul, piirkondlikul ja/või
kohalikul tasandil, on komisjonil kavas uurida, kas ELi tasandil antavat teavet
saaks parandada (peamiselt veebiportaali Build UP kaudu:
www.buildup.eu). Komisjon algatab 2013. aastal uuringu, et saada põhjalik
ülevaade liikmesriikides energiatõhususe suurendamiseks antavast rahalisest toetusest,
ja täita muu hulgas lüngad hoonete energiatõhususega seotud rahaliste meetmete
mõju käsitlevas teabes. Komisjon on järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seoses teinud
ettepaneku pakkuda mittetehnoloogiliste tõkete kõrvaldamiseks jätkuvalt toetust
programmi Horisont 2020 raames, mille alusel eraldataks aastatel 2014–2020
valdkonnas „Turvaline, puhas ja tõhus energia” 6,1 miljardit eurot
teadusuuringutele ja uuendustegevusele. Märkimisväärne osa sellest eelarvest
suunataks mittetehnoloogilistele aspektidele ning regulatiivsete, rahaliste,
turu- ja käitumuslike tõkete kõrvaldamisele prioriteedi „Energiauuenduste
turuletoomine” raames, jätkates programmi „Arukas energeetika – Euroopa”
rakendamisel saadud head kogemust. 7.4. Energiateenuste
turu tugevdamine Energiateenuste turu edasiarendamist
peetakse sageli üheks kõige tulemuslikumaks energiatõhususe meetmete
rakendamise viisiks, eriti üldkasutatavates hoonetes ja tööstuses. Sellel turul
kasutatav ärimudel põhineb energiateenuste osutamisel (st energia ratsionaalne
kasutamine, mitte lihtsalt energia tarnimine), sageli nn energiatõhususe
lepingute kaudu. Teenusepakkuja (st energiateenuse ettevõtja) parandab
energiatõhususe lepingu alusel energiatõhusust, rahastades esmaseid
investeeringukulusid ja kattes oma kulud saavutatud säästu arvelt.
Energiatõhususe lepingut saab seega pidada energiatõhususe parandamisele
suunatud rahastamisvahendiks, mille puhul klient ei pea kandma esmaseid
kapitalikulusid. Mitu sidusrühma märkis, et energiateenuse
ettevõtjate / energiatõhususe lepingute turgu tuleks rohkem toetada,
näiteks luues rohkem laenude tagamise süsteeme, kehtestades kindlama
sertifitseerimisraamistiku ja suurendades usaldust energiatõhususe lepingute
suhtes. Avaliku sektori puhul leiti, et
üldkasutatavatesse hoonetesse investeerimist soodustaks bilansivälise
rahastamise võimalus, eriti võttes arvesse kohustust renoveerida aastas
3 % keskvalitsuse hoonetest. Selleks et toetada energiateenuse
ettevõtjate / energiatõhususe lepingute turu edasiarendamist, viib
komisjon järk-järgult ellu kampaaniat energiatõhususe lepingute sõlmimise ja
energiateenuse ettevõtjate tegevuse edendamiseks ning asjaomase suutlikkuse
suurendamiseks kogu Euroopas. Kampaaniat viiakse ellu peamiselt suutlikkuse
suurendamise seminaride kaudu, mida korraldavad kolm partnerit, sealhulgas
keskvalitsustele keskenduv EIP Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse
ekspertkeskus, piirkondlikele osalejatele suunatud algatus ManagEnergy ja
kohalikele osalejatele suunatud algatus Linnapeade pakt. 8. Järeldused Euroopa hoonete, hoonete energiatõhususe
parandamiseks olemasolevate rahalise toetuse meetmete ja erinevate turutõkete
uurimine näitab, et · olukord on hoonete, olemasolevate rahalise toetuse meetmete ja
asjakohaste turutõkete poolest liikmesriigiti väga erinev; · kuigi investeeringud hoonete energiatõhususe parandamisse suurenevad ja
on olemas palju hea tava näiteid rahastamisvahendite kohta, mis võimaldavad
energiat kulutasuval moel säästa, on andmeid nii ELi kui ka liikmesriikide
tasandil võetavate rahalise toetuse meetmete tulemuslikkuse kohta vähe; · edasisi investeeringuid hoonete energiatõhususe suurendamisse
takistavad endiselt märkimisväärsed tõkked, sealhulgas kõigi osalejate vähene
teadlikkus ja eriteadmiste puudumine energiatõhususe rahastamise vallas,
energiatõhususe investeeringute suured esmased kulud, suhteliselt pikk
tasuvusaeg ja (tajutav) krediidirisk ning lõplike abisaajate puhul
konkureerivad prioriteedid. Kui Euroopa Liit tahab saavutada
2020. aastaks seatud energiatõhususe eesmärki ja täita oma edasipüüdlikku
kava kindlustada 2050. aastaks täiendav energiasääst, tuleb hoonete
energiatõhususe suurendamise rahalist toetamist kindlasti parandada. Selleks
tuleb tagada õigusraamistiku nõuetekohane rakendamine, teha kättesaadavaks rohkem
rahalisi vahendeid ja kõrvaldada peamised tõkked. Nagu eespool kirjeldatud, rakendab komisjon
nende eesmärkide saavutamiseks hulga algatusi ja meetmeid. Hoonete ja sektori
olemust arvesse võttes on kulutasuvate investeeringute tagamisel ohjad siiski liikmesriikide
käes, kuna liikmesriigid on kohustatud rakendama asjakohaseid õigusakte ja
kõrvaldama riigis eksisteerivad turutõkked. Pealegi on tähtis, et energiatõhususe
rahastamine oleks kohandatud vajadustega, ning selleks on vajalik tihe koostöö
riigiasutuste, rahastajate ja ehitussektori vahel. Sama tähtis on ka veenda hooneomanikke nende
kinnisvara energiatõhususe suurendamise kasulikkuses, mis seisneb nii
väiksemates energiakuludes kui ka suuremas mugavuses ja kinnisvara väärtuse
kasvus. See võib olla üks suuremaid takistusi, mis tuleb Euroopa hoonete
energiatõhusamaks muutmisel ületada. Makromajanduslikult on see siiski
põhjendatud, ning hoiakute muutmiseks on vaja sihtotstarbelisi stiimuleid ja
teadlikkuse suurendamise jõupingutusi. Hoonete renoveerimise tegevuskavad,
mille liikmesriigid peavad uue energiatõhususe direktiivi alusel kehtestama, on
selles kontekstis peamine abivahend ja neis tuleks nimetatud probleeme
sõnaselgelt käsitleda. Komisjon jätkab ka edaspidi nõupidamist
liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmadega küsimuses, kuidas kõrvaldada
hoonete energiatõhususse investeerimise takistusi ja jätkuvalt parandada hoonete
energiatõhususe suurendamise rahalist toetamist. [1] ELT L 153, 18.6.2010, lk 13. [2] ELT L 315, 14.11.2012, lk 1. [3] Tavaliselt ei ole olnud võimalik kindlaks teha, milline
osa rahalistest vahenditest eraldati hoonetega seotud meetmetele. [4] Energiatõhususe rahastamisvahend (EEFF), omavalitsuste
rahastamisvahend (MFF) ja VKEde rahastamisvahend (SMEFF). [5] ELi eelarvest suunati fondi 125 miljonit eurot,
millele lisandus 20 miljonit eurot tehnilise abi toetusteks ja
1,3 miljonit eurot teadlikkuse tõstmise meetmeteks. [6] Kohustus anda riikliku energiatõhususe tegevuskava kaudu
aru tuleneb direktiivist 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise
tõhusust ja energiateenuseid. Kõik riiklikud energiatõhususe tegevuskavad (ja
nende tõlked inglise keelde) on avaldatud aadressil:
http://ec.europa.eu/energy/efficiency/end-use_en.htm. [7] Arutelu küsimused, vastused ja tulemuste ülevaade on
avaldatud aadressil: http://ec.europa.eu/energy/efficiency/consultations/20120518_eeb_financial_support_en.htm. [8] ELT L 134, 30.4.2004, lk 114.