EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52011DC0556
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS on the application of the Council Recommendation of 24 September 1998 concerning the protection of minors and human dignity and of the Recommendation of the European Parliament and of the Council of 20 December 2006 on the protection of minors and human dignity and on the right of reply in relation to the competitiveness of the European audiovisual and online information services industry-PROTECTING CHILDREN IN THE DIGITAL WORLD-
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE selle kohta, kuidas kohaldatakse nõukogu 24. septembri 1998 aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega-LASTE KAITSE DIGITAALMAAILMAS-
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE selle kohta, kuidas kohaldatakse nõukogu 24. septembri 1998 aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega-LASTE KAITSE DIGITAALMAAILMAS-
/* KOM/2011/0556 lõplik */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE selle kohta, kuidas kohaldatakse nõukogu 24. septembri 1998 aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega-LASTE KAITSE DIGITAALMAAILMAS- /* KOM/2011/0556 lõplik */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE selle kohta, kuidas kohaldatakse nõukogu 24. septembri 1998 aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega -LASTE KAITSE DIGITAALMAAILMAS- SISSEJUHATUS Alaealiste kaitset käsitlevate 1998. ja 2006. aasta soovitustega[1] püüti liikmesriike ja tööstusharu teavitada elektroonilist meediat kasutavate alaealiste kaitsmisega seotud uutest probleemidest, mis tulenevad eeskätt võrguteenuste kasutamisest ja nende suurenevast tähtsusest. Kuna õigusloome ei suuda alati selliste muutustega sammu pidada, soovitati riikidel ja tööstusharul edendada ja arendada sobivaid raamtingimusi peale õiguslike vahendite ka muul viisil, nt sidusrühmade koostöö ja kaas- või eneseregulatsiooni kaudu[2]. Vahepeal on tarbijad ja eelkõige alaealised meediat hoopis teistmoodi ja üha rohkem kasutama hakanud. Alaealiste meediakasutus on järjest enam seotud mobiilseadmete, sealhulgas (võrgupõhiste) videomängudega ning internetis pakutakse üha rohkem tellitavaid meediateenuseid. Pärast viimast soovitust tekkinud uue nähtusena on suhtlusportaalid muutunud väga oluliseks nii üksikkasutajate kui ka ühiskonna jaoks. Tõenäoliselt toimub veel muidki muutusi, mida me ei suuda praegu ettegi näha. Need arengusuunad avavad alaealistele palju võimalusi, kuid tekitavad samas ka mõningaid probleeme nende kaitsmisel, arvestades, et vanemad ei suuda tihtipeale täita oma kohustusi seoses uute tehnoloogiaalaste toodete ja teenustega, millega nad oskavad tavaliselt vähem ümber käia kui nende lapsed. Seetõttu tuleb esitada küsimus, kas praegused poliitikameetmed on endiselt sobivad ja piisavad alaealiste tõhusa kaitse tagamiseks kogu Euroopas. Juba tehtu ja edaspidi vajaminevate meetmete hindamiseks on käesolevas aruandes (mis on koostatud 2006. aasta soovituse punkti 6 kohaselt) analüüsitud 1998. ja 2006. aasta soovitustes esitatud meetmete rakendamist ja tõhusust liikmesriikides. Aruande koostamisel on kasutatud liikmesriikide vastuseid küsimustikule ja sellega täiendatakse mitut Euroopa digitaalse tegevuskava meedet[3]. Üksikasjalikum teave vastuste ja võetud meetmete kohta on aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis. TULEMUSED Võitlus ebaseadusliku või kahjuliku infosisu vastu Infosisu ja teenusepakkujad teevad üha suuremaid jõupingutusi diskrimineeriva ja muu ebaseadusliku või kahjuliku infosisu vastu võitlemiseks, seda eeskätt enda võetud kohustuste või tegevusjuhendite kaudu, mida kasutatakse 24 liikmesriigis[4]. Mõne sellise algatusega nähakse ette, et veebisaidi sisu vastavust tegevusjuhisele võidakse tähistada vastava märgisega. Liikmesriikides püütakse arendada ka alaealistele sobivat, kvaliteetset infosisu ning hõlbustada nende juurdepääsu sellele, näiteks spetsiaalsete lastele mõeldud veebisaitide ja otsingumootorite kaudu[5]. Kuigi liikmesriigid on üksmeelel, et eneseregulatsiooni meetmete (tegevusjuhendid) edendamine on kasulik, tuntakse muret selle üle, et kõnealuses valdkonnas varieerub kaitsetase endiselt olulisel määral. Olukorra parandamiseks tuleks ebaseadusliku või kahjuliku infosisu vastaseid meetmeid pidevalt jälgida, et tagada nende tõhusus. Näiteks arendatakse sedalaadi materjali jaoks teavituspunkte, mida võivad kasutada lapsed ja nende vanemad, ning mida haldavad infosisu pakkujad ja toetavad toimivad tugiteenuste taristud. Paraku jääb kõnealustes algatustes puudu ühtsusest ja mastaapsusest, mis muudaks need tulemuslikumaks. | Vihjeliinid Euroopa digitaalarengu tegevuskavas soovitatakse liikmesriikidel 2013. aastaks luua vihjeliinid , kuhu saab teatada võrgukeskkonnas leiduvast solvavast või kahjulikust infosisust. Vihjeliinid on juba praegu liikmesriikides ja Norras laialdaselt levinud ja kasutusel. Nende oluline toetusmehhanism on kaasrahastamine Euroopa Komisjoni turvalisema interneti programmi raames. Mõni liikmesriik viitas ka 1999. aastal EÜ turvalisema interneti tegevuskava (mis on nüüdseks aegunud) kohaselt asutatud ja praegu turvalisema interneti programmi raames rahastatavale interneti vihjeliinide liidule INHOPE [6]. INHOPE hõlmab ka väljaspool Euroopat asuvaid riike[7] ja selle eesmärk on tugevdada vihjeliinide alast koostööd. Vihjeliinide liidu liikmed peavad järgima selle tegevusjuhist. INHOPE'i kuuluvad 24 liikmesriigi vihjeliinid[8]. Paljude vihjeliinide puhul järgitakse nn teatamise ja kõrvaldamise korda ,[9] mis kohustab internetiteenuste pakkujaid viivitamata kõrvaldama ebaseadusliku infosisu, millest isikud on vihjeliini kaudu teatanud. 19 liikmesriiki[10] märkisid, et nad on koostanud teatamise ja kõrvaldamise korra ning kohaldavad seda. Eri vihjeliinid ning eelkõige teatamise ja kõrvaldamise korrad toimivad aga väga erinevalt . Erimoodi otsustatakse, kas teatav infosisu on ebaseaduslik, vaadatakse selliseid otsuseid läbi, tehakse kindlaks ebaseadusliku materjali allikas ja veebihost ning teavitatakse pädevaid asutusi[11]. Bulgaaria ja Sloveenia teatasid vihjeliinide jälgimisest ,[12] kuigi seda küsimustikus ei uuritud. Vihjeliinide laialdane loomine ja nende suur võrgustik on lootustandev, kuid mitte piisav. Vihjeliinide tõhustamiseks ja liikmesriikides ühtsemaks muutmiseks (nt õiguskaitseasutustega tehtava koostöö parimad tavad) tuleks uurida, kuidas neid saaks internetikasutajatele, sh lastele paremini tutvustada ja juurdepääsetavamaks muuta ning kuidas tõhustada nende toimimist ja luua nende koostoime muude asjakohaste teenustega (nt abiliinid, teadlikkuse suurendamise keskused ja telefoniliinid 116 000/116 111). Peale selle tuleks vihjeliinide tegevust hoolikamalt jälgida. | Internetiteenuste pakkujad Üldiselt osalevad internetiteenuste pakkujad üha rohkem alaealiste kaitsmises vaatamata nende piiratud vastutusele e-kaubanduse direktiivi alusel[13]. Selleks täidavad nad oma kohustusi seoses ebaseadusliku infosisuga ning järgivad eelkõige ühiseid vabatahtlikke kohustusi ja tegevusjuhendeid . Internetiteenuste pakkujate ühendustel ei ole aga üldiselt konkreetset ülesannet alaealisi kaitsta. Seetõttu kirjutavad selliste ühenduste liikmed alaealiste kaitset käsitlevatele tegevusjuhistele alla ja järgivad neid tavaliselt üksnes vabatahtlikult[14]. Vaid kaheksa liikmesriiki[15] ja Norra märkisid, et tarbijad või avalik-õiguslikud asutused osalesid uuritava ajavahemiku jooksul tegevusjuhiste koostamises ning üksnes kuus liikmesriiki[16] teatasid, et nende juhiste tõhususe väljaselgitamiseks kasutatakse hindamissüsteeme . Üldiselt leiavad vaid 11 liikmesriiki[17] ja Norra, et eneseregulatsiooni süsteem ja internetiteenuste pakkujate tegevusjuhised on uuele digitaalkeskkonnale hästi kohandatud. Internetiteenuste pakkujaid kannustatakse veelgi aktiivsemalt alaealisi kaitsma. Tegevusjuhiste kasutamist tuleks laiendada ja hoolikalt jälgida. Internetiteenuste pakkujate ühendustel soovitatakse lisada alaealiste kaitse oma ülesannete hulka ja kohustada oma liikmeid seda ülesannet täitma. Peale selle aitaks tarbijate ja ametiasutuste suurem kaasamine tegevusjuhiste koostamisse kindlustada, et eneseregulatsiooni meetmed vastaksid kiirelt muutuva digitaalmaailma vajadustele. | Suhtlusportaalid Suhtlusportaalid pakuvad alaealistele rohkeid võimalusi. Vaatamata nende suhteliselt hiljutisele esiletõusule, on nad juba kardinaalselt muutnud alaealiste omavahelist suhtlemist. Paraku võivad suhtlusportaalidega kaasneda ka olulised riskid, mida võib kokkuvõtlikult liigitada ebaseaduslikuks infosisuks, eale sobimatuks infosisuks, sobimatuks kontaktiks ja sobimatuks käitumiseks[18]. Üks paljutõotav moodus nende riskide vältimiseks on koostada suunised suhtlusportaale haldavatele ettevõtjatele ja/või portaalide kasutajatele. Sellistele suunistele osutas vaid kümme liikmesriiki[19] ja veelgi vähem riike teatas nende tõhususe hindamise süsteemide olemasolust,[20] mis on märk sellest, et soovituslikke õigusnorme ei rakendata praegu väga ühtlaselt. Selle probleemi saaks osaliselt lahendada, rakendades ELi turvalisemate suhtlusvõrkude põhimõtteid ,[21] mida on nõustunud järgima 21 suhtlusportaali. Suhtlusportaalide tohutu kasvu taustal ei suuda nende haldajate kontrollisüsteemid kõiki riske tõhusalt ja järjepidevalt vältida. Soovitatakse sidusrühmade aktiivset kaasamist, suurendades eelkõige nende teadlikkust riskidest ja riskide leevendamise võimalustest, kasutades ulatuslikumalt suuniseid ning jälgides nende rakendamist. Suhtlusportaalides kasutatakse järjest rohkem hästitoimivate tugiteenuste taristutega teavituspunkte, et aidata lapsi seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise, küberkiusamise või muude sarnaste murede korral, kuid lahendusi töötatakse välja juhtumipõhiselt. Tihtipeale ei märgita laste andmeid vaikimisi salastatuks laste liitumisel suhtlusportaalidega. | Muudest liikmesriikidest või väljastpoolt ELi pärit probleemne internetisisu Enamik liikmesriike peavad oma territooriumilt pärit kahjuliku infosisu osatähtsust väga väikseks, muudest ELi riikidest pärit kahjuliku infosisu osatähtsust oluliselt suuremaks ja väljastpoolt ELi pärit kahjuliku infosisu osatähtsust suurimaks[22]. Olukorra parandamiseks oleks mõne liikmesriigi arvates lihtsam ühtlustada kaitset Euroopas (mida nad sooviksid) kui rahvusvaheliselt[23]. Sellest hoolimata peetakse üldiselt kasulikuks kannustada kolmandaid riike võtma riigisiseseid meetmeid ning enamik liikmesriike ja Norra pooldavad täiendavate lepingute sõlmimist kolmandate riikidega [24]. Probleemse internetisisu vastu võitlemiseks on soovitav tugevdada koostööd ja ühtlustada kaitset. Kuigi selline sisu pärineb tavaliselt väljastpoolt ELi, peavad mõningad liikmesriigid sellist toimimisviisi tõenäolisemaks Euroopa tasandil kui kolmandaid riike kaasates. | Meediapädevus ja teadlikkuse suurendamine Kõik liikmesriigid püüavad edendada meediapädevust ning suurendada teadlikkust võrgumeedia riskidest ja olemasolevate kaitsemeetmete kui tõhusate ennetusvahendite võimalustest. Liikmesriikides tehakse järjest rohkem asjakohaseid algatusi eeskätt avaliku ja erasektori partnerluse raames. Liikmesriikide tagasiside kohaselt on selle töö oluline raamistik olnud Euroopa Komisjoni turvalisema interneti programm ja projekt „EU Kids Online” [25]. Meediapädevuse edendamise ja teadlikkuse suurendamise algatused on osaliselt muudetud ametliku hariduse osaks ning mõningal määral tehakse ka lapsevanematele ja õpetajatele suunatud selgitustööd. Siiski leidis komisjon 2009. aastal tehtud hindamise tulemusel, et kõnealune teema on küll 23 Euroopa riigi õppekavasse lisatud, kuid sellealase hariduse andmine on killustatud ja ebajärjepidev[26]. On positiivne, et meediapädevuse edendamine ja teadlikkuse suurendamine muudetakse üha laialdasemalt koolihariduse osaks, kuid väga tähtis on tagada, et see haridus hõlmaks kõiki lapsi ja vanemaid ning oleks eri koolides ja liikmesriikides ühesugune. | Infosisule juurdepääsu piirangud Selleks et piirata alaealiste juurdepääsu nende eale sobimatule infosisule, on vaja täita kaks tingimust: ühest küljest tuleb määrata vanusepiirangud ja klassifitseerida infosisu ning teisest küljest tagada nende piirangute ja klassifikatsioonide järgimine. Viimane on põhiliselt lapsevanemate ülesanne, kuid oluliseks abivahendiks on ka tehnilised süsteemid (filtreerimine, vanusekontrolli mehhanismid, vanemliku kontrolli süsteemid jne). Vanusepiirangute määramine ja infosisu klassifitseerimine 12 liikmesriiki[27] peavad kasutuselolevaid audiovisuaalsisu vanusepiirangute määramise ja sellise sisu klassifitseerimise süsteeme üldiselt piisavaks ja tõhusaks, kuid 13 liikmesriigi[28] ja Norra arvates tuleks neid täiustada . 16 liikmesriiki[29] ja Norra teatasid, et nad kasutavad eri meedialiikide jaoks erinevaid vanusepiirangute määramise ja infosisu klassifitseerimise süsteeme . Kümne liikmesriigi[30] ja Norra arvates on see probleem. Kaheksa liikmesriiki[31] ja Norra märkisid, et nad kaaluvad meetmeid või algatusi selliste süsteemide ühtlustamiseks . 15 liikmesriiki[32] ja Norra peavad kõikides meediavaldkondades ja/või kogu Euroopas kasutatavaid meediasisu klassifitseerimise süsteeme kasulikeks ja teostatavateks . Seda seisukohta ei toeta üheksa liikmesriiki,[33] kes osutasid kultuurilistele erinevustele. See on kõige killustatum valdkond – nii liikmesriikide sees kui ka vahel erinevad arusaamad sellest, millised meetmed on vajalikud ja kasulikud. | Tehnilised süsteemid (filtreerimine, vanusekontrolli mehhanismid, vanemliku kontrolli süsteemid jne) Valitseb üksmeel, et ainuüksi tehniliste meetmete abil ei saa kaitsta alaealisi kahjuliku infosisu eest, vaid need võivad moodustada üksnes osa paljudest meetmetest. Liikmesriigid on lahkarvamusel selliste tehniliste meetmete kasulikkuse , sobivuse (seoses teabe saamise õigusega ja võimaliku väärkasutusega tsenseerimise eesmärgil), tehnilise teostatavuse ja usaldusvääruse suhtes, mille eesmärk on vältida potentsiaalselt kahjulikku infosisu asjakohaste piirangute ja klassifikatsioonide järgimise tagamise kaudu[34]. Samas rõhutasid nad üksmeelselt, et vaja on läbipaistvust seoses teatava infosisu musta nimekirja kandmisega ja selle kõrvaldamise võimalusega. 20 liikmesriiki märkisid,[35] et tööstusharu või avalik-õiguslikud asutused on üritanud välja töötada piirangute ja filtreerimissüsteemi interneti jaoks. Vanemliku kontrolli vahendite kasutamisest teatasid 24 liikmesriiki[36] ja Norra. Need vahendid on saadaval tasuta 15 liikmesriigis ja tasu eest neljas liikmesriigis[37]. Lisaks püütakse kasutajaid järjest rohkem teavitada olemasolevatest piirangute ja filtreerimissüsteemidest ning vanusekontrolli tarkvaradest , mis on 16 liikmesriigis seadusejärgselt või internetiteenuste pakkujate või mobiilsideoperaatorite asjakohaste tegevusjuhiste kohaselt kohustuslik[38]. Enamiku liikmesriikide arvates võiks nende vanusepiirangute ja klassifitseerimissüsteeme täiustada. Samas puudub aga selge üksmeel kõikides meediavaldkondades ja/või kogu Euroopas kasutatavate meediasisu klassifitseerimise süsteemide kasulikkuse ja teostatavuse osas. Kui aga arvestada, et võrgusisu tunneb riigipiire järjest vähem, tuleks veelgi uurida selliste süsteemide ühtlustamise võimalusi. Järjest rohkem toodetakse vanemliku kontrolli vahenditega varustatud internetipõhiseid seadmeid, kuid nende vahendite kasutus sõltub konkreetsest materjalist ning erineb märkimisväärselt nii liikmesriikide sees kui ka vahel. Seda silmas pidades tasuks kaaluda innovaatilisi piirangute ja klassifitseerimissüsteeme, mida info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektor (tootjad, veebihostid, infosisu pakkujad) saaks laiemalt kasutada, kuid mis võimaldaks samas tõlgendada „sobivust” kohalikul tasandil ning peegeldaks eri internetivaldkonnas tegutsejate kehtestatud vastutuse põhimõtteid. | Audiovisuaalsed meediateenused Tellitavate audiovisuaalsete meediateenuste puhul kasutatakse vähem kaas- ja eneseregulatsiooni süsteeme alaealiste kaitsmiseks kahjuliku infosisu eest kui teleprogrammide puhul, kus selliseid süsteeme rakendatakse 14 liikmesriigis, kellest 11 on kehtestanud tegevusjuhise[39]. Kõige sagedamini teavitatakse vanemaid kahjuliku infosisu olemasolust ja juurdepääsu piiramise vajadusest ekraanil kuvatava ikooni ja/või akustiliste hoiatuste kaudu vahetult enne potentsiaalselt kahjuliku materjali edastamist. Seda tehakse nii telesaadete kui ka tellitavate audiovisuaalsete meediateenuste puhul. Enamik liikmesriike peavad neid teavitusvahendeid kasulikuks ja mõnes neist on selliste vahendite kasutus seaduse või tegevusjuhisega ette nähtud. Vähem kasutatakse tehnilisi filtreerimisvahendeid või -tarkvara , sh eellukustussüsteeme ja PIN-koode . Tellitavate audiovisuaalsete meediateenuste puhul määratakse vaid vähestes liikmesriikides vanusepiiranguid ja piiratakse saateaega [40]. Mõni liikmesriik rõhutas seoses märgistamis- ja hoiatussüsteemide usaldusväärusega, kui oluline on vanemate vastutus ja asjaolu, et need süsteemid saavad toimida üksnes siis, kui lapsevanemad tagavad nende tõhususe, kontrollides, mida nende lapsed vaatavad. Selle valdkonna meetmete mitmekülgsus kajastab audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis tehtud eristusi, aga ka tõsiasja, et kõnealusele probleemile on raske üksmeelseid poliitilisi lahendusi leida. Üldiselt kättesaadavad tehnilised vahendid, mis võimaldavad lastele valikulist juurdepääsu võrgusisule (nt vanusepiirangutega ja märgistatud infosisuga seotud vanemliku kontrolli vahendid) on väga erinevad. Lineaarse teleringhäälingu lahendused (nt edastusajad) ei sobi tihtipeale interneti ja muude tellitavate audiovisuaalsete meediateenuste jaoks. | Videomängud 17 liikmesriiki ja Norra pidasid oma vanusepiirangute süsteemide toimimist rahuldavaks [41]. Liikmesriigid (v.a Saksamaa) kasutavad PEGI-süsteemi (üleeuroopalist mänguteabe süsteemi)[42] ja PEGI Online süsteemi [43]. PEGI Online on liikmesriikide arvates võrgumängude jaoks hea lahendus, kuid paljudele neist teeb muret tööstusharu ikka veel vähene osalemine selles süsteemis. Üksnes viies liikmesriigis ja Norras kasutatakse süsteeme, mille abil hinnatakse videomängude võimalikku soodsat või kahjulikku mõju alaealiste arengule või tervisele[44]. Võimalikest lisameetmetest, millega kaitstakse alaealisi kahjulike videomängude eest, mainiti kõige rohkem meediapädevuse ja teadlikkuse suurendamist, et paremini tutvustada videomängudega kaasnevaid riske ning olemasolevaid kaitsevahendeid. Kooliharidusse on need meetmed lisatud vaid kaheksas liikmesriigis ja Norras. Liikmesriikide vastukaja annab kinnitust ka sellele, et tuleb võtta rohkem meetmeid seoses videomängude jaemüügiga , et vältida videomängude müümist lubatust noorematele tarbijatele. Vastavad teadlikkuse suurendamise meetmed on võetud vaid kuues liikmesriigis ja Norras[45] ning üksnes nelja liikmesriigi[46] jaemüüjad on rakendanud asjakohased tegevusjuhised. Vanusepiirangute süsteemid (eelkõige PEGI) toimivad edukalt enamikus liikmesriikides, kuid probleemiks peetakse nende vähest kasutust võrgumängude puhul ja mängude jaemüüki lubatust noorematele tarbijatele. Kasulik ennetav mõju oleks ka täiendavatel teadlikkuse suurendamise meetmetel, nt meediapädevuse suurendamisel koolides. | Õigus esitada võrgumeedias vastulause 16 liikmesriigis[47] on sätestatud vastulause esitamise õigus elektrooniliste ajalehtede/ajakirjade suhtes, 13 liikmesriigis[48] hõlmab see õigus internetipõhiseid uudisteagentuure, 17 liikmesriigis[49] internetitelevisiooni, 15 liikmesriigis internetiraadiot[50] ja üheksas liikmesriigis muid võrguteenuseid[51]. Umbes sama arv liikmesriike hindab faktiväidetega seotud kaitset [52] võrgumeedias ja vastava(te) süsteemi(de) tõhusust piisavaks ja tõhusaks kui mitterahuldavaks. Võrgumeedia suhtes vastulause esitamise õiguse kasutuselevõtt erineb liikmesriigiti ja see õigus on võrgumeedia eri liikide jaoks erinev. Kehtivad süsteemid tuleks tõhusamaks muuta. | JÄRELDUSED 1998. ja 2006. aasta soovituste eri aspekte käsitleva uuringu positiivne üldtulemus on, et kõik liikmesriigid on teadlikud probleemidest seoses alaealiste kaitsega võrgukeskkonnas ja võtavad järjest rohkem meetmeid nende lahendamiseks. Näib, et eri platvormide (TV, arvuti, nutitelefonid, konsoolid jne) ning audiovisuaalsisu ühitamiseks võimalikult paindlikul ja reageerimisvõimelisel viisil sobib kõige paremini poliitikameetmete kombinatsioon, millest olulise osa moodustavad eneseregulatsiooni meetmed. Liikmesriikide poliitikameetmete üksikasjaliku analüüsi tulemusel selgub aga, et Euroopas on võetud väga mitmepalgelisi ja nii mõnelgi juhul lausa lahknevaid meetmeid. See on eriti näha võitluses ebaseadusliku või kahjuliku infosisu vastu, suhtlusvõrkude turvalisemaks muutmisel ja sisupiirangute süsteemide lihtsustamisel. Tihtipeale ei lähe reguleerivad ja eneseregulatsiooni meetmed piisavalt kaugele ega ole kooskõlas muude liikmesriikide sarnaste meetmetega või neid ei ole lihtsalt tõhusalt rakendatud. Meetmete virvarr Euroopas tekitab siseturu killustatust ning ajab segadusse vanemad ja õpetajad, kes püüavad internetti kasutavate laste kaitsmiseks ja aitamiseks välja selgitada, mida teha tohib ja mida mitte. Käesolevast aruandest ja uuringu käigus liikmesriikidelt saadud üksikasjalikest vastustest[53] nähtub, et Euroopa tasandi täiendavad meetmed võivad tugineda liikmesriikide parimatel tavadel ning aidata saavutada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris mastaabisäästu, mille abil saavad lapsed turvaliselt kasutada pidevalt muutuva digitaalmaailma hüvesid. [1] 1998 : nõukogu 24. septembri 1998. aasta Euroopa audiovisuaal- ja teabeteenuste sektori konkurentsivõime suurendamise kohta riiklike raamistike edendamise teel, mille eesmärk on saavutada võrreldav ja tõhus alaealiste ja inimväärikuse kaitse (98/560/EÜ, EÜT L 270, 7.10.1998, lk 48–55), http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:31998H0560:EN:NOT;2006: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitus alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega (2006/952/EÜ, ELT L 378, 27.12.2006, lk 72–77), http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:32006H0952:EN:NOT. [2] Samal ajal tuleb tagada kõigi kaas- või eneseregulatsiooni meetmete vastavus konkurentsiõigusele. [3] KOM(2010) 245 (lõplik)/2, komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Euroopa digitaalne tegevuskava (26. august 2010, parandatud versioon), http://ec.europa.eu/information_society/digital-agenda/index_en.htm. [4] Vt töödokumendi lk 7 ja joonealune märkus 27. [5] Vt töödokumendi lk 7 ja 8 ning joonealused märkused 31 ja 32. [6] http://www.inhope.org/gns/home.aspx [7] INHOPE'i kuuluvad 35 riigi vihjeliinid. [8] Vt töödokumendi joonealune märkus 35. [9] Vt töödokumendi lk 8 ja 9. Internetiteenuste pakkujate piiratud vastutusest vastavalt e-kaubanduse direktiivile on kirjutatud käesoleva aruande joonealuses märkuses 14. [10] Vt töödokumendi joonealune märkus 39. [11] Vt töödokumendi lk 9. [12] Vt töödokumendi lk 9. [13] Vastavalt e-kaubanduse direktiivile (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta), EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1–16, http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:32000L0031:en:NOT) ei ole internetiteenuste pakkujatel üldist kohustust jälgida teavet, mida nad edastavad või talletavad, ega üldist kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte ja asjaolusid (artikli 15 lõige 1). Internetiteenuste pakkujatel on piiratud vastutus edastatava teabe (artikli 12 lõige 1), teabe automaatse, vahepealse ja ajutise talletamise (artikli 13 lõige 1) ning teenuse saaja taotluse põhjal talletatava teabe eest (artikli 14 lõige 1). [14] Vt töödokumendi joonealune märkus 46. [15] Vt töödokumendi joonealune märkus 48. [16] Vt töödokumendi joonealune märkus 49. [17] Vt töödokumendi joonealune märkus 50. [18] Vt töödokumendi joonealune märkus 52. [19] Vt töödokumendi joonealune märkus 58. [20] Vt töödokumendi lk 12. [21] http://ec.europa.eu/information_society/activities/social_networking/docs/sn_principles.pdf [22] Vt töödokumendi joonealune märkus 60. [23] Vt töödokumendi lk 13. [24] Vt töödokumendi lk 13 ja joonealune märkus 63. Laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavate materjalide internetis levitamise vastu võitlemiseks keskendutakse turvalisema interneti programmi raames rahvusvahelisele ja Euroopa koostööle, toetades eeskätt vihjeliinide võrgustikku INHOPE. [25] Vt töödokumendi lk 14. [26] Vt töödokumendi joonealune märkus 65. [27] Vt töödokumendi joonealune märkus 81. [28] Vt töödokumendi joonealune märkus 82. [29] Vt töödokumendi joonealune märkus 83. [30] Vt töödokumendi joonealune märkus 85. [31] Vt töödokumendi joonealune märkus 86. [32] Vt töödokumendi joonealune märkus 87. [33] Vt töödokumendi joonealune märkus 88. [34] Turvalisema interneti programmi raames on tellitud võrdlusuuring Euroopas saadaolevate filtreerimislahenduste tõhususe kohta. Esimesed tulemused avaldati jaanuaris 2011, http://ec.europa.eu/information_society/activities/sip/projects/filter_label/sip_bench2/index_en.htm. [35] Vt töödokumendi lk 16. [36] Vt töödokumendi joonealune märkus 77. [37] Vt töödokumendi lk 16 ja joonealune märkus 78. [38] Vt töödokumendi joonealune märkus 76. [39] Vt töödokumendi lk 20–22 ning joonealused märkused 93, 94, 99 ja 100. [40] Vt töödokumendi lk 20–22. [41] Vt töödokumendi joonealune märkus 107. [42] http://www.pegionline.eu/en/ [43] http://www.pegi.info/en/ [44] Vt töödokumendi joonealune märkus 118. [45] Vt töödokumendi lk 24 ja 25 ning joonealune märkus 119. [46] Vt töödokumendi joonealune märkus 120. [47] Vt töödokumendi joonealune märkus 128. [48] Vt töödokumendi joonealune märkus 129. [49] Vt töödokumendi joonealune märkus 130. [50] Vt töödokumendi joonealune märkus 131. [51] Vt töödokumendi joonealune märkus 132. [52] 2006. aasta soovituse 1. lisa (soovituslikud suunised riiklikul tasandil meetmete rakendamiseks siseriiklikus õiguses või praktikas, et tagada vastuväite esitamise õigus online-meedia puhul) tähenduses. [53] Komisjoni talituste töödokument.