52011DC0222

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas

SISUKORD

1. Sissejuhatus 2

2. Võrgu neutraalsust käsitlev arutelu 2

3. Võrgu neutraalsust käsitlevad sätted ELi õiguslikus raamistikus 4

3.1. Konkurentsi põhimõtted 4

3.2. Telekommunikatsiooni muudetud õigusraamistik 4

4. Praegune olukord 5

4.1. Blokeerimine 5

4.2. Andmeedastuse haldamine 6

4.3. Tarbijad ja teenuste kvaliteet 7

4.4. Rahvusvaheline taust 8

5. Järeldused 9

SISSEJUHATUS

Telekommunikatsiooni reformipaketti viimistledes väljendas Euroopa Komisjon deklaratsioonis,[1] et peab väga oluliseks „interneti avatuse ja neutraalsuse säilitamist, võttes täiel määral arvesse kaasseadusandjate praegust soovi säilitada võrgu neutraalsus kui riigi reguleerivate asutuste edendatav poliitiline eesmärk ja reguleerimispõhimõte”. Kõnealuses deklaratsioonis tõdetakse ühtlasi, et lisaks võrguvabadusega seonduvate asjaomaste sätete rakendamise järelevalvele „jälgib komisjon turu- ja tehnoloogiaarengu mõju nn võrguvabadusele, teavitades Euroopa Parlamenti ja nõukogu enne 2010. aasta lõppu täiendavate suuniste vajalikkusest”. Käesoleva teatisega üritatakse täita nimetatud lubadus, mida tuletati meelde teatises Euroopa digitaalse tegevuskava kohta,[2] tuuakse välja, mida komisjon on oma aruteludest ja teabekogumisest õppinud ning tehakse asjakohased järeldused.

Koostamisprotsess

Komisjon algatas oma teatisele taustteabe leidmiseks avaliku arutelu teemal „Avatud internet ja võrgu neutraalsus Euroopas”, mis toimus ajavahemikul 30. juunist 30. septembrini 2010. Arutelu käigus saadi üle 300 vastuse paljudelt eri sidusrühmadelt, sealhulgas võrguoperaatoritelt, interneti infosisu pakkujatelt, liikmesriikidelt, tarbija- ja kodanikuühiskonna organisatsioonidelt ning üksikisikutelt. Komisjoni sellekohasel veebisaidil[3] avaldati terviklik loetelu vastanutest ja mittekonfidentsiaalsed vastused ning valikulist lühiülevaadet sisaldav aruanne. Lisaks organiseerisid komisjon ja Euroopa Parlament 11. novembril 2010 ühise tippkohtumise,[4] mille käigus oli paljudel eri sidusrühmadel võimalus tutvustada avatud ja avalikul foorumil oma vaateid võrgu neutraalsuse kohta ning nende üle arutleda.

VÕRGU NEUTRAALSUST KÄSITLEV ARUTELU

Interneti areng

Internet on saavutanud tohutu kiirusega üleilmse nähtuse mõõtmed. 15 aastaga on internetiühenduse turg praktiliselt nullist kasvanud miljardite eurode suuruseks ärisektoriks. Interneti õitseng on hõlbustanud piiriülest kaubavahetust e-kaubanduse kaudu, aidates siseturgu edasi arendada ja lihtsustades liikmesriikide vaheliste tõkete kaotamist. Internet on ka üleilmse majanduse keskmes. Selle abil on jõutud ennenägematu innovatsioonitasemeni.

Interneti edu võti peitub paljuski selles, et see on avatud ja kergesti kättesaadav, kui kasutajal on internetiühendus. Selleks et alustada infosisu või teenuste pakkumist, välja arvatud mõned põhilised tehnilised nõuded, ei seisa üksikisik ega ettevõtja praegu silmitsi suurte turule sisenemise kulude ega muude takistustega, mis on iseloomulikud paljudele muudele juurdunud võrgutööstusharudele. Seega on just selliste takistuste puudumine võimaldanud edukalt turule siseneda paljudel rakendustel, mis praegu on igapäevaselt kasutusel.

Alguses saavutati juurdepääs internetile telefoniga sissehelistamise teel, kuid tänu üha kiiremate lairibaühenduste kaudu kättesaadavaks saanud ligitõmbavatele rakendustele on internetist saanud palju enam kui lihtsalt telefoniliin. Nn võrgustike võrgustik on muutnud meie suhtlemis- ja ettevõtlusviise ning töötavasid, pakkunud suurepäraseid võimalusi hariduse, kultuuri, kommunikatsiooni ja sotsiaalse suhtluse valdkonnas, võimaldanud teha edusamme teaduses ja tehnoloogias ning laiemas plaanis soodustanud sõnavabadust ja meediakanalite paljusust.

Infrastruktuuri täiustamiseks on investeeritud miljardeid eurosid, et osutada tarbijatele paremaid teenuseid madalamate hindadega. Nimetatud investeeringud ja ELi mudel, mis põhineb konkurentsi soodustaval hulgimüügitasandi juurdepääsu reguleerimisel ja ELi konkurentsialaste õigusaktide kohaldamisel, on edendanud järgnevate turgude konkurentsi, võimaldades pakkuda konkurentsivõimeliselt lairibaühenduse pakette, mis on koos infosisu ja teenuste rikkaliku valikuga suurendanud tarbijate nõudlust. Andmeedastuse plahvatusliku kasvuga sammu pidamiseks on vaja täiendavaid investeeringuid. Teatavate prognooside kohaselt peaks andmeedastus suurenema püsivõrkude puhul aasta-aastalt 35 % ja mobiilsidevõrkude puhul 107 %. Internet on muutunud tänapäeva ühiskonnas väga väärtuslikuks kaubaks. Kuid kõiki võimalusi ei ole veel ära kasutatud.

Võrgu neutraalsuse näitajaid käsitlev arutelu

Kuigi mõistet „võrgu neutraalsus” ei ole täpselt määratletud, nõutakse raamdirektiivi[5] artikli 8 lõike 4 punktis g, et riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve, edendades lõppkasutajate võimalust pääseda juurde nende valitud teabele ja seda levitada või kasutada rakendusi ja teenuseid. Seda tuleb loomulikult teha kehtivate õigusaktide kohaselt, ilma et see piiraks selliste ELi või riikide meetmete kohaldamist, mis on võetud ebaseadusliku tegevuse, eelkõige kuritegevusega võitlemiseks.

Võrgu neutraalsuse olemus ja selle kohta käiv arutelu seonduvad eelkõige sellega, kuidas säilitada kõige paremini süsteemi avatust, tagada, et selle abil on võimalik osutada kõigile kvaliteetseid teenuseid, ning lasta innovatsioonil õilmitseda, aidates samas kaasa põhiõiguste, nagu sõna- ja ettevõtlusvabadus, austamisele.

Võrgu neutraalsust käsitlev arutelu keskendub suuresti andmeedastuse haldamisele ja sellele, millest andmeedastuse mõistlik haldamine koosneb. Üldiselt on teada, et võrguoperaatorid peavad võtma kasutusele teatavad andmeedastuse haldamise viisid, et tagada oma võrkude tõhus kasutamine, ning et teatavad IP-teenused nagu IP-televisioon reaalajas ja videokonverentsid võivad vajada erilist andmeedastuse haldamist, et hoida teenuse eelnevalt määratletud kõrget kvaliteeti. Teatavad operaatorid võivad andmeedastuse haldamisse mittepuutuvatel põhjustel blokeerida või halvendada seaduslikke teenuseid (eelkõige IP-kõneteenused), mis konkureerivad nende enda teenustega, ning seda võib käsitada interneti avatud olemusega vastuolus oleva tegevusena. Läbipaistvus on samuti võrgu neutraalsust käsitleva arutelu üks keskseid teemasid. Tarbijatel on võimalik teha teadlikke valikuid, kui nad saavad võimalike piirangute või andmeedastuse haldamise kohta adekvaatset teavet. Andmeedastuse haldamise, ühenduse blokeerimise ja halvenemise, teenuste kvaliteedi ning läbipaistvuse teemad vajavad käsitlemist.

VÕRGU NEUTRAALSUST KÄSITLEVAD SÄTTED ELI ÕIGUSLIKUS RAAMISTIKUS

Konkurentsi põhimõtted

ELi õigusliku raamistiku eesmärk on edendada tõhusat konkurentsi, mida peetakse parimaks viisiks pakkuda tarbijatele taskukohaste hindadega kvaliteetseid kaupu ja teenuseid. Selleks et konkurents toimiks, peab tarbijatel olema võimalus valida eri konkurentsivõimeliste pakkumiste vahel selge ja sihtotstarbelise teabe põhjal. Tarbijatel peab olema ka tegelik võimalus vahetada üks teenuseosutaja teise vastu, kui see pakub parema kvaliteediga teenust ja/või madalamat hinda või kui tarbija ei ole saadava teenusega rahul, nt kui praegune teenuseosutaja kehtestab teatavatele teenustele või rakendustele piirangud. Konkurentsikeskkonnas õhutab see operaatoreid kohandama oma hinnapoliitikat ja hoiduma piirangute kehtestamisest sellistele rakendustele, mis on kasutajate hulgas populaarsed, näiteks IP-kõneteenused.

Võrgu neutraalsust käsitlevas arutelus esile kerkivate eri tüüpi probleemide tähtsus on seepärast vastavuses turul valitseva konkurentsi määraga.

Euroopas on õiguslik raamistik hõlbustanud konkurentsi, nõudes märkimisväärse turujõuga võrguoperaatoritelt, et nad võimaldaksid hulgimüügitasandi juurdepääsu, ja eraldades spektrit konkurentsi soodustaval viisil. Hulgimüügitasandi juurdepääs mobiilsidevõrkudele on olnud [suuresti] reguleerimata, kuna on selgunud, et nimetatud juurdepääsu pakutakse kaubanduslikel tingimustel virtuaalse mobiilsidevõrgu operaatoritele, kes lisavad omakorda valikuvõimalusi jaemüügitasandil. Eelneva õigusliku raamistikuga samal ajal jõustatud konkurentsiõigus on võidelnud õiguslikult reguleeritud võrguoperaatorite valitseva positsiooniga ja hõlbustanud tõhusat turule sisenemist. Selle tulemusena ei ole interneti püsiühenduse ja traadita internetiühenduse jaemüügihindade määramine ELis reguleeritud ning tarbijatel on võimalus kasutada mitmesuguseid oma vajadustele vastavaid (nt mahu ja ribalaiusega seoses) teenuseid eri hinnaklassides.

Samas võivad konkurentsikeskkonna asjakohasust interneti avatuse tagajana mõjutada võimalikud turutõrked, oligopoolsed tegutsemisviisid, probleemid tarbijatele kvaliteetsete teenuste osutamisel ja info asümmeetria.

Telekommunikatsiooni muudetud õigusraamistik

2009. aastal vastuvõetud muudetud telekommunikatsiooniraamistikuga soositakse interneti avatud ja erapooletu olemuse säilitamist. Läbivaadatud eeskirjade kohaselt peavad riikide telekommunikatsiooni reguleerivad asutused edendama „lõppkasutajate võimalust pääseda juurde nende valitud teabele ja seda levitada või kasutada rakendusi ja teenuseid” (raamdirektiivi artikli 8 lõike 4 punkt g).

Seda toetavad uued läbipaistvusnõuded, mida tuleb rakendada tarbijate suhtes (universaalteenuse direktiivi artikkel 21). Kui tarbija tellib teenuse ja sellesse tehakse hiljem muudatusi, teavitatakse tarbijat:

- tingimustest, mis piiravad juurdepääsu teenustele ja rakendustele ja/või nende kasutamist, kooskõlas ELi õigusaktidega ning

- teenuseosutaja kehtestatud korrast andmeedastuse mõõtmiseks ja kohandamiseks, et hoida ära võrguühenduse täiskoormus või ülekoormus, ning sellest, kuidas selline kord võib mõjutada teenuse kvaliteeti.

Nimetatud läbipaistvusnõuded on vajalikud, et teavitada tarbijaid eeldatavast teenuse kvaliteedist.

Tarbijal peab olema võimalus vahetada telefonioperaatorit oma numbrit alles jättes ühe tööpäeva jooksul. Lisaks peavad operaatorid pakkuma kasutajatele võimalust sõlmida leping, mille maksimaalne kestus on 12 kuud. Uute reeglitega tagatakse, et lepingu lõpetamise tingimused ja kord ei mõjutaks abonenti teenuseosutaja vahetamisest loobuma (universaalteenuse direktiivi artikli 30 lõige 6).

Lisaks on riikide reguleerivatel asutustel õigus pärast komisjoniga konsulteerimist kehtestada võrguteenustele teenuse kvaliteedi miinimumnõuded (universaalteenuse direktiivi artikli 22 lõige 3), et tagada teenuse piisav kvaliteet.

Liikmesriigid peavad kõik need ELi läbivaadatud õiguslikus raamistikus sisalduvad sätted üle võtma 25. maiks 2011.

ELi õigusaktidega[6] pakutakse ühtlasi isikuandmete töötlemisega seonduvat kaitset üksikisikutele, sealhulgas ka siis, kui isikut märkimisväärselt mõjutavad otsused võetakse vastu tema isikuandmete automaatse töötlemise alusel. Mis tahes tegevus, mis seondub andmeedastuse blokeerimise või haldamisega nimetatud kontekstis, peab seega vastama andmekaitsenõuetele.

Liikmesriigid peavad ELi õigusakte rakendades järgima Euroopa Liidu põhiõiguste hartat. Sama kehtib ka läbivaadatud telekommunikatsiooniraamistiku kohta, mis võib mõjutada paljude nimetatud õiguste rakendamist.

PRAEGUNE OLUKORD

Blokeerimine

Seadusliku andmeedastuse blokeerimine või piiramine oli üks peamisi küsimusi, mis tõstatati avaliku arutelu ja võrgu neutraalsuse alase tippkohtumise käigus. Blokeerimisega võib kas raskendada juurdepääsu teatavatele internetiteenustele või veebisaitidele või seda lausa keelustada. Klassikaline näide on mobiilsideteenuse osutajad, kes blokeerivad IP-kõneteenused. Piiramist, mida kasutatakse andmeedastuse haldamiseks ja ülekoormuse minimeerimiseks, võidakse rakendada teatavat liiki andmeedastuse halvendamiseks (st aeglustamiseks), mõjutades sellega infosisu kvaliteeti, näiteks voogvideoedastus, mida konkurent tarbijatele pakub.

Euroopa tasandil viis elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud amet (BEREC) oma liikmete hulgas 2010. aasta alguses läbi küsitluse, et hinnata hetkeolukorda eri liikmesriikides. Lisaks algatasid Prantsuse riiklik reguleeriv asutus ARCEP[7] ja Ühendkuningriigi reguleeriv asutus OFCOM[8] enne komisjoni avalikku arutelu riiklikul tasandil oma arutelud.

Avalikule arutelule antud vastuses märkis BEREC, et teatavad ettevõtjad on töödelnud andmeid ebavõrdsetel alustel. BEREC tõstis esile mõningad probleemid, mida väljendasid nii kasutajad kui ka infosisu pakkujad:

- kiirusepiirangud („piiramine”) võrdõigusvõrgu failijagamisele või voogvideoedastusele, mida kasutavad teatavad teenuseosutajad Kreekas, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Ungaris ja Ühendkuningriigis;

- IP-kõneteenuste blokeerimine või nende eest lisatasu küsimine mobiilsidevõrkudes, mida teevad teatavad mobiilsideoperaatorid Austrias, Itaalias, Madalmaades, Portugalis, Rumeenias ja Saksamaal.

BEREC ei teinud aga vahet otsese blokeerimise ja selliste juhtumite vahel, kus operaatorid osutasid teenust, kuid nõudsid selle eest lisatasu, ning ei hinnanud selliste tasude majanduslikku tähtsust. Need on olulised küsimused, mida tuleb täiendavalt selgitada. Seepärast on oluline läbi viia põhjalikum andmekogumine, et saada selge ülevaade olukorrast kogu ELis. Tarbija- ja kodanikuühiskonna organisatsioonid viitasid samuti paljudele väidetavatele blokeerimis- või piiramisjuhtudele. BERECi tulemustest nähtub, et paljud nimetatud probleemid lahendati vabatahtlikult, sageli riigi reguleeriva asutuse sekkumise abil või negatiivse meediakajastuse tekitatud surve tõttu.

Tunti muret selle üle, et kuigi blokeerimist esineb praegu peamiselt IP-kõneteenuste puhul, võib see tulevikus laieneda ka muudele teenustele, nagu telesaadete edastamine internetis. Muude võimalike probleemidena tõid arutelus osalejad välja ohu, et maksustamisstruktuurid soosivad suuri turuosalisi, kes saavad endale lubada eelisseisundi eest tasumist, samas kui uued turuletulijad peavad leppima aeglase liikumisega, mis omakorda nõrgestab innovatsioonistiimuleid. Samuti on osutatud ohule, kui eri operaatorid blokeerivad või halvendavad mitmesuguseid teenuseid, on tarbijatel raskusi ainult ühe internetilepingu kaudu oma valitud teenustele ligi pääseda.

Komisjonil puuduvad tõendid järeldamaks, et nimetatud mured on praeguses etapis õigustatud, kuid neid tuleks arvesse võtta põhjalikuma andmekogumise käigus.

Andmeedastuse haldamine

Lairibavõrkudega seonduv üha suurenev nõudlus ning ka mitmesugused pidevat andmevahetust eeldavad teenused ja rakendused tähendavad seda, et andmeedastuse haldamist on vaja selleks, et võrgu ülekoormus ei segaks kasutaja tegevust.

Andmeedastuse haldamise tehnikaid on erinevaid.

- Andmepakettide eristamine võimaldab eri liiki andmeedastust hallata erinevalt, näiteks teenuste puhul, mis vajavad reaalajas teabevahetust, nagu audio- ja videosündmuste voogedastus otse-eetris ning IP-kõneteenused. Selline eristamine tagab lõppkasutajatele teenuste kindla miinimumtaseme.

- IP-marsruutimine võimaldab internetiteenuste osutajatel marsruutida andmepakette eri teabevahetusühenduste kaudu, et vältida ülekoormust või osutada kvaliteetsemaid teenuseid. Näiteks võib internetiteenuste osutaja marsruutida andmepakette oma võrgus või geograafiliselt lähedal asuvale serverile, mis sisaldab koopiat küsitud teabest.

- Filtreerimine võimaldab internetiteenuste osutajal eristada „ohutut” ja „kahjulikku” andmeedastust ning blokeerida viimatinimetatu, enne kui see jõuab soovitud sihtkohani.

Tarbija kogemust ei mõjuta see, kui ta saab e-kirja paar sekundit pärast selle saatmist, samas kui sarnane viivitus kõnesides halvendaks seda märkimisväärselt või muudaks selle lausa kasutuks.

Võrgu neutraalsust käsitlev arutelu keskendub suuresti andmeedastuse haldamisele ja sellele, millest andmeedastuse mõistlik haldamine koosneb. Andmeedastuse haldamist peetakse vajalikuks, et tagada andmete sujuv edastamine, eriti võrgu ülekoormuse ajal.

Paljud avalikul arutelul osalejad nõustusid, et andmeedastuse haldamine ei ole elektroonilise side valdkonnas uus nähtus. Näiteks pidasid operaatorid prioriteetseks kõnede edastamist, eelkõige mobiilsidevõrkudes. Osa vastajaid leidis, et õigesti kasutatuna peaksid nimetatud andmeedastuse haldamise tehnikad tarbijate kogemust parandama. Isegi need avalikus arutelus osalenud vastajad, kes vihjasid võrdõigusvõrgu või IP-kõneteenuste blokeerimisele, leidsid, et andmeedastuse haldamine on tõhusa interneti toimimise vajalik ja oluline osa. Nad nõustusid, et selle kasutamine ülekoormuse ja turbeküsimustega tegelemiseks on täiesti õiguspärane ega satu vastuollu võrgu neutraalsuse põhimõtetega.

Paljud vastajad tundsid muret andmeedastuse haldamise võimaliku kuritarvitamise üle, näiteks selleks, et anda ühele teenusele teise ees eelised. Sellist käitumist ei peaks nad õigustatuks, kui teenused on oma sisult sarnased.

Valdavalt oldi üksmeelel selles, et operaatoritel ja internetiteenuste osutajatel peaks olema lubatud kehtivate seaduste kohaselt kindlaks määrata oma ärimudelid ja kaubanduslikud strateegiad. Osa vastajaid kutsus riikide reguleerivaid asutusi ja operaatoreid üles tegema koostööd tagamaks, et andmeedastuse haldamisviisid oleksid tarbijate seisukohast mõttekalt ja tõhusalt läbipaistvad.

Paljud vastajad leidsid, et andmeedastuse haldamist tuleks rakendada nii püsivõrkude kui ka mobiilsidevõrkude puhul vastavalt tehnoloogia neutraalsuse põhimõttele, mis on ELi elektroonilise side raamistiku alus.

Komisjon jätkab koos BERECiga kõnealuse küsimuse jälgimist, et andmeedastust saaks mõistlikult ja läbipaistvalt hallata ja sellega toetada ELi telekommunikatsiooniraamistiku eesmärkide saavutamist.

Tarbijad ja teenuste kvaliteet

Läbipaistvus on võrgu neutraalsust käsitleva arutelu keskne teema. Tarbijatel on võimalik teha teadlikke valikuid, kui nad saavad võimalike piirangute või andmeedastuse haldamise kohta adekvaatset teavet.

BERECi andmetel on enamik riikide reguleerivaid asutusi saanud tarbijatelt kaebusi internetiühenduse reklaamitud ja tegeliku edastamiskiiruse erinevuse kohta. Oldi üksmeelel selles, et teenuse kvaliteedi läbipaistvus on äärmiselt oluline. Mitmekesiste internetipakkumiste keerukust ja tehnilist olemust tarbija vaatenurgast vaagides leidsid paljud vastajad, et tuleb saavutada tasakaal selguse ning mõtteka ja piisavalt üksikasjaliku teavitamise vahel.

Mõned sidusrühmad osutasid tõsiasjale, et õigusliku raamistikuga kaitstakse juba interneti avatud ja erapooletut olemust ning et riikide reguleerivad asutused peaksid rakendama universaalteenuse direktiivi artikli 22 lõike 3 sätteid ja kehtestama asjakohased teenuse kvaliteedi miinimumnõuded, kui nad on teadlikud teenuse kvaliteedi halvenemisest, mis takistab või aeglustab andmeedastust võrkudes.

2010. aasta novembri tippkohtumisel nentisid Euroopa Parlamendi liikmed, et teenuste kvaliteedi näitajatega tuleb teha täiendavat tööd ja et nad ootavad BERECilt ettepanekuid, kuidas oleks kõige parem jätkata.

Rahvusvaheline taust

Paljud küsimused, nagu see, kas internetiteenuste osutajad võivad eelistada üht liiki infosisu teisele, ning see, kas mobiilside- ja püsivõrkude suhtes peaksid kehtima eri eeskirjad, on tekitanud elavat arutelu ja märkimisväärseid vastuolusid paljudes riikides väljaspool ELi.

Ameerika Ühendriikides on Föderaalne Sideamet (Federal Communications Commission – FCC) korduvalt kinnitanud oma pühendumust interneti avatuse säilitamisele. Sel eesmärgil võttis FCC 2005. aastal vastu neli peamist põhimõtet, millega võimaldatakse internetitarbijatel kasutada oma valitud infosisu, rakendusi, teenuseid ja seadmeid ning edendatakse konkurentsi võrguühenduse, teenuste ja infosisu pakkujate vahel. Nimetatud ideed vastavad suuresti ELi läbivaadatud telekommunikatsiooniraamistikus sisalduvale avatud interneti põhimõttele.

2010. aasta detsembris andis FCC välja korralduse, mis hõlmas läbipaistvust käsitlevaid uusi eeskirju ning selgitusi selle kohta, millist liiki blokeerimine on lubatud püsivõrgu ja mobiilse lairibaühenduse puhul. Põhimõtteliselt ei tohi püsivõrgu lairibaühenduse pakkujad blokeerida seaduslikku infosisu, teenuseid, kahjutuid seadmeid ja rakendusi, sealhulgas selliseid, mis võistlevad nende enda häälkõne- või videotelefoniteenustega. Mobiilset lairibaühendust käsitlev lähenemisviis on astmeliselt laienev ning praegu on teenuseosutajatel konkreetselt keelatud blokeerida seaduslikke veebisaite ja IP-kõneteenuste või videotelefoniteenuste rakendusi, mis võistlevad nende enda häälkõne- või videotelefoniteenustega.

Mõned riigid on võtnud vastu võrgu neutraalsust käsitlevad mittesiduvad suunised. Norras sõlmis Norra postside- ja telekommunikatsiooniamet koostöös eri sidusrühmadega 2009. aasta veebruaris vabatahtliku kokkuleppe, mille kohaselt kasutajatel on õigus saada internetiühendus, i) millel on eelnevalt kindlaksmääratud maht ja kvaliteet; ii) mis võimaldab neil kasutada oma valitud infosisu, teenuseid ja rakendusi; ning iii) mis ei diskrimineeri teatavaid rakenduse, teenuse või infosisu liike.

Kanada raadio-, televisiooni- ja telekommunikatsioonikomisjon (Canada Radio-television and Telecommunications Commission – CRTC) andis 2009. aasta oktoobris välja võrgu neutraalsust käsitleva uue raamistiku, millega kehtestatakse internetiteenuse osutajatele karmistatud läbipaistvusnõuded ja lubatakse neil kasutada andmeedastuse haldamise tehnikaid üksnes siis, kui muu enam ei aita.

Tšiili on tõenäoliselt esimene riik, kes käsitleb võrgu neutraalsuse põhimõtet otse õigusaktide tasemel. 2010. aasta augustis võttis Tšiili parlament vastu võrgu neutraalsust käsitleva uue seaduse, millega oluliselt piiratakse internetiteenuse osutajate õigust hallata infosisu ja tõhustatakse samas infosisu pakkujate ja internetikasutajate kaitset.

Komisjon jälgib tähelepanelikult kõnealuseid arenguid rahvusvahelisel areenil ja võtab neid võrgu neutraalsust käsitlevate võimalike lähenemisviiside kaalumisel jätkuvalt arvesse.

JÄRELDUSED

Komisjoni deklaratsioonis rõhutatud avatud interneti säilitamise tähtsus sai avalikul arutelul ning komisjoni ja parlamendi ühisel tippkohtumisel laialdast toetust. Komisjon pühendub jätkuvalt selle eesmärgi saavutamisele ning soovib tagada püsivalt töökindla ja tõhusa interneti, millele igaühel on juurdepääs.

Komisjon on arvamusel, et läbipaistvust, operaatori vahetamist ja teenuse kvaliteeti käsitlevad eeskirjad, mis on osa ELi elektroonilise side läbivaadatud raamistikust, peaksid aitama saavutada konkurentsivõimelisi tulemusi.

Kuna liikmesriigid tegelevad veel ELi elektroonilise side läbivaadatud raamistiku siseriiklikku õigusesse ülevõtmisega, on oluline anda piisavalt aega kõnealuste sätete rakendamiseks ja vaadata, kuidas need praktikas toimivad.

Nagu eespool osutatud, olid avalikult arutelult saadud andmed puudulikud või ebatäpsed paljudes küsimustes, mis on Euroopa Liidu praeguse olukorra mõistmiseks määrava tähtsusega. Seepärast uurib komisjon praegu koostöös BERECiga paljusid arutelu käigus kerkinud küsimusi. Eelkõige vaadeldakse takistusi operaatori vahetamisel (näiteks millise ajavahemiku järel on kliendil reeglina lubatud lõpetada järelmaksu leping ja millised on võimalikud trahvid), ühenduste blokeerimis- ja piiramistavasid ning sama lõpptulemusega kaubandustavasid, läbipaistvust ja teenuse kvaliteeti ning võrgu neutraalsusega seonduvaid konkurentsiküsimusi (nt turgu valitseva ettevõtja diskrimineeriv käitumine).

Sellega seoses jätab komisjon endale õiguse hinnata ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaselt andmeedastuse haldamisega seonduvat mis tahes käitumistava, mis võib piirata või moonutada konkurentsi.

Edasised sammud

Komisjon avaldab enne aasta lõppu BERECi uurimistegevusest ilmnenud tõendid, sealhulgas kõik teatavat liiki andmeedastuse blokeerimise või piiramise juhtumid.

Komisjon teeb saadud tõendite ja telekommunikatsiooniraamistiku sätete kohaldamise tulemuste põhjal esmajärjekorras otsuse võrgu neutraalsust käsitlevate täiendavate suuniste vajaduse kohta.

Kui täheldatakse märkimisväärseid ja püsivaid probleeme ning paljudest operaatoritest koosnev süsteem tervikuna ei suuda tagada, et tarbijad saaksid ainult ühe internetilepingu kaudu oma valitud infosisule, teenustele ja rakendustele hõlpsasti ligi pääseda ning neid jagada, kaalub komisjon, kas konkurentsi ja tarbijate väärilise valiku saavutamiseks on vaja rangemaid meetmeid . Läbipaistvus ja operaatori hõlbus vahetamine on tarbijate jaoks põhikriteeriumid, kui nad valivad või vahetavad internetiteenuse osutajat, kuid nendest ei pruugi piisata seaduslike teenuste ja rakenduste üldiste piirangute käsitlemiseks.

Täiendavad meetmed võivad olla suunised või üldised õiguslikud meetmed konkurentsi tõhustamiseks ja tarbijate valikuvõimaluste laiendamiseks, näiteks lihtsustades veelgi teenuseosutaja vahetamist, või kui sellest ei piisa, siis näiteks kehtestades kõikidele internetiteenuse osutajatele turuvõimust olenemata erikohustused, mis käsitlevad alusetut andmeedastuse eristamist internetis. See võib hõlmata seaduslike teenuste blokeerimise keelustamist.

Võrgu neutraalsus puudutab paljusid Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud õigusi ja põhimõtteid, eelkõige neid, mis on seotud era- ja pereelu puutumatuse, isikuandmete kaitse ning sõna- ja teabevabadusega. Seepärast uuritakse iga seadusandliku ettepaneku puhul põhjalikult selle mõju põhiõigustele ja vastavust Euroopa Liidu põhiõiguste hartale[9].

Kõikides täiendavates õigusaktides tuleks vältida investeeringute ja innovatiivsete ärimudelite kahjustamist, nende abil tuleks edendada võrkude tõhusamat kasutamist ja luua uusi ärivõimalusi interneti väärtusahela eri tasemetel, säilitades samas tarbijate võimaluse valida internetiteenuste hulgast oma vajadustele vastav teenus.

Samal ajal jätkab komisjon dialoogi liikmesriikide ja sidusrühmadega, et tagada lairibaühenduse kiire areng, mis vähendaks andmeedastusele langevat koormust.

[1] ELT L 337, 18. detsember 2009.

[2] KOM(2010) 245.

[3] http://ec.europa.eu/information_society/policy/ecomm/library/public_consult/net_neutrality/index_en.htm

[4] http://ec.europa.eu/information_society/policy/ecomm/library/public_consult/net_neutrality/index_en.htm

[5] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21/EÜ, 7.3.2002 (raamdirektiiv).

[6] Näiteks andmekaitsedirektiiv (95/46/EÜ) ning eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv (2002/58/EÜ).

[7] http://stakeholders.ofcom.org.uk/consultations/net-neutrality/?showResponses=true

[8] http://www.arcep.fr/uploads/tx_gspublication/net-neutralite-orientations-sept2010-eng.pdf

[9] Kooskõlas teatisega „Euroopa Liidu strateegia põhiõiguste harta rakendamiseks” KOM(2010) 573 (lõplik), 19.10.2010.