52009DC0538

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel, 15.10.2009

KOM(2009) 538 (lõplik)

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Suund mereseire integreerimisele: Ühine teabejagamiskeskkond ELi merendusvaldkondadele

{SEK(2009) 1341}

SUUND MERESEIRE INTEGREERIMISELE:

ÜHINE TEABEJAGAMISKESKKOND ELI MERENDUSVALDKONDADELE

SISSEJUHATUS

Teatises Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika kohta toetas komisjon otsust „ võtta meetmed parema koostalitusvõimega seiresüsteemi loomiseks, et ühendada olemasolevad seire- ja jälgimissüsteemid, mida kasutatakse meresõiduohutuse ja -turvalisuse tagamiseks, merekeskkonna kaitseks ja merereostuse likvideerimiseks, kalanduskontrollis, välispiiri valvamisel ja muus õiguskaitse tegevuses .”[1].

Üldasjade nõukogu julgustas 8. detsembril 2008 komisjoni tegema tööd riikide ja ühenduse süsteemide hea koostalitlusvõime edendamiseks, et suurendada mereseire meetmete kulutasuvust. Mereseire edasise integreerimise kavatsust kinnitati nii Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR) tegevuskavas, millega nähakse ette ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna[2] järkjärguline loomine, kui ka ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteemi[3] hiljutise ajakohastamise raames.

Integreeritud mereseire eesmärk on suurendada teadlikkust merel toimuvast tegevusest, mis mõjutab meresõidu ohutust ja turvalisust, piirikontrolli, merekeskkonda, kalanduskontrolli, Euroopa Liidu kaubandus- ja majandushuve ning samuti üldist õigus- ja riigikaitset, et soodustada mõistlike otsuste tegemist.

Teadlikkus olukorrast merel tähendab nende merevaldkonnaga seotud tegevuste põhjalikku mõistmist, mis võivad mõjutada Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide julgeolekut, ohutust, majandust või keskkonda. Põhinedes selgelt määratletud kasutajavajadustele ja -õigustele, aitab see seire- ja järelevalvetegevuse eest vastutavatel ametiasutustel järjekindlalt ära hoida ja juhtida kõiki selliseid olukordi, juhtumisi ja tegevust, mis on seotud ELi merendusvaldkonnaga.

ELi merendusvaldkond hõlmab ELi liikmesriikide territoriaalvesi, majanduspiirkondi ja mandrialasid, nagu on määratletud 1982. aasta ÜRO mereõiguses, samuti kogu merega seotud tegevust, mis toimub merepõhjas, vee all, veepinnal ja mere kohal, näiteks ELile kuuluvad, tema hallatavad või temaga seotud rajatised, tema lipu all sõitvad kaubalaevad, väikelaevad ja muud laevad. Lisaks eespool öeldule hõlmab see ka kõiki otsingu- ja päästepiirkondi ning kõiki tegevuspiirkondi, mis on ette nähtud tsiviil- või sõjalise asutuse juhtimisel toimuva ELi mereoperatsiooni jaoks[4].

On selge vajadus jagada mereseire teel saadud teavet. Eri sektorite ametkonnad, kes jälgivad ja kontrollivad merel toimuvat tegevust, koguvad andmeid ja rakenduslikku teavet, et luua enda jaoks võimalikult parem pilt merel toimuvast tegevusest. Praegu ei hõlma see pilt paljude kasutajaskondade puhul täiendavat teavet, mille on kogunud teised valdkondlikud kasutajad, kuna puudub vastastikune teabevahetus. Vajalike andme- ja teabevahetuse vahendite väljatöötamine suurendaks eri kasutajate teadlikkust toimuvast. Niisugune suurenenud teadlikkus suurendaks liikmesriikide ametiasutuste tegevuse tõhusust ja parandaks nende kulutasuvust.

Käesoleva teatise eesmärk on sätestada juhtpõhimõtted ELi merendusvaldkondade ühise teabejagamiskeskkonna väljatöötamiseks ning algatada selle töölerakendamise protsess. Selle saavutamiseks tuleb tugevdada koostööd ja ühtsust Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ning nende koostööpartnerite vahel, keda Euroopa kaitsejõud võivad selleks välja valida.

ÜLESANDED

ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna arendamiseks tuleb lahendada järgmised ülesanded.

Erinevad kasutajaskonnad ja käitajad. Nii riikide kui ka ELi tasandil koguvad teavet riigikaitse, piirikontrolli, tollikontrolli, merereostuse, kalanduskontrolli, meresõidu ohutuse ja turvalisuse, laevaliikluse korraldamise, õnnetustele ja katastroofidele reageerimise, otsingu- ja päästeteenistuse eest vastutavad ametiasutused.

Enamiku teabest, mis on vajalik merel toimuvast tegevusest ülevaate saamiseks, koguvad nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil arvukad valdkondlikud süsteemid, samas kui on olemas tehnilised vahendid kõnealuse teabe otstarbekaks jagamiseks.

Mõnikord ei ole asjaomased ametiasutused teadlikud, et teised ametiasutused ja süsteemid koguvad sarnast teavet, teinekord on nad sellest küll teadlikud, kuid ei saa teistega seda teavet vahetada, kuna teabe vahetamise standardid, kokkulepped ja teabevahetamise korda käsitlev poliitika on praegu olemas üksnes teatavatel kasutajaskondadel.

Erinevad õigusraamistikud. Erinevad mereseirega seotud tegevused kuuluvad ELi kolmest sambast eri sammaste alla. Järelevalvesüsteemide arendamisel on tuginetud valdkonnaomastele, rahvusvahelistele ja ELi õigusaktidele. Olenemata sellest, milline on asjaomane ELi raamistik, ei tohiks midagi takistada liikmesriike integreerimast oma mereseiremeetmeid.

Piiriülesed ohud. Liikmesriike ELi merendusvaldkonnas ähvardavad ohud nõuavad sageli tõhustatud riikideülest ja mõnikord isegi sektoriteülest lähenemisviisi, eelkõige avamerel toimuvat silmas pidades.

Konkreetsed õigusaktid. Rahvusvahelised ja ELi õigusaktid on raamistikuks avamerel toimuvale mereseirele ning isikuandmete, konfidentsiaalsete või salastatud andmete töötlemisele.

REGULEERIMISALA

Võttes arvesse eespool kirjeldatud ülesandeid, võib ühise teabejagamiskeskkonna määratlemine ja selle rakendamise protsess olla edukas ainult sel juhul, kui kõik asjaomased kasutajaskonnad ja käitajad osalevad arutelus ja teevad koostööd ning kui võetakse täielikult arvesse subsidiaarsuspõhimõtet. Vajaduse korral tuleks kaasata naabruses asuvad kolmandad riigid.

Ühise teabejagamiskeskkonna eri osi tuleb mõista järgmiselt:

- „ühine”: teavet tuleb jagada eri kasutajaskondade vahel, kuid andmeid selleks tuleks koguda ainult üks kord;

- „teave” peab võimaldama kasutaja vajadustele vastavat teadlikkust olukorrast. Eri kasutajaskondadelt tulev teave peaks olema eristatav, ligipääsetav, arusaadav ja kasutatav. Taolise teabe töötlemisel tuleb asjakohaseid kaitsemeetmeid kasutades tagada turvalisus;

- „jagamine” tähendab seda, et iga kasutajaskond saab, kuid ka annab teavet eelnevalt kokkulepitud standardite ja menetluste kohaselt;

- „keskkond” viitab omavahel ühendatud valdkondlikele teabesüsteemidele, mis aitavad kasutajatel saada ülevaadet olukorrast, võimaldades neil kindlaks teha suundumusi ning avastada kõrvalekaldumisi ja ohte.

Ühise teabejagamiskeskkonna loomine peaks tagama järgmist:

Koostalitlusvõime. Tuleb leida viise ja vahendeid, mis võimaldaksid teabevahetust nii tegutsevate valdkondlike süsteemide[5] kui ka nende süsteemide vahel, mida praegu arendavad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid, keda toetavad ELi ametid, nagu EMSA, CFCA, FRONTEX ja EDA[6]. Seepärast tuleb arendada ja rakendada olemasolevaid ja tulevasi standardeid, ühendusi, mitte-tehnilisi protsesse ja menetlusi, mis võimaldavad teavet jagada ja jagatud teavet kaitsta, tuginedes kokkulepitud kasutusõigustele. Selle tulemusena peaks paranema ka valdkondlike süsteemide koostalitusvõime ühe liikmesriigi piires.

Olukorrast ülevaate saamise parandamine. Kõnealuses keskkonnas saadud teave peaks tunduvalt parandama olukorrast ülevaate saamist ELis ja liikmesriikides.

Tõhusus. Lisaks peaks kõnealune keskkond kaasa aitama mereliste huvidega üksuste jõupingutuse ühendamisele, vältides dubleerimist teabe kogumisel ja selle kaudu omakorda tunduvalt vähendades kõigi asjaomaste osalejate rahalisi kulusid. Aja jooksul saab kavandada mitmeotstarbelise lähenemisviisi, kasutades eri kasutajaskondade seiresüsteeme ja -vahendeid.

Subsidiaarsus. Valdava enamuse seire- ja järelevalvetoimingutest merel teevad liikmesriigid. Subsidiaarsuspõhimõtte kohaselt vastutavad liikmesriigid kõigist oma ametkondadest, asutustest ja kõigilt riiklikelt käitajatelt teabe kogumise ja selle tõesuse kontrollimise eest. Liikmesriigid haldavad vajaduse korral ka kolmandate isikute juurdepääsuõigusi, määravad teabe ja andmete salastatuse taseme ning lubavad ja kontrollivad teabe valikulist levitamist ja andmeturbe mehhanisme.

JUHTPÕHIMÕTTED ÜHISE TEABEJAGAMISKESKKONNA LOOMISEKS ELI MERENDUSVALDKONDADE LE

1. põhimõte: kõiki kasutajaskondi ühendav lähenemisviis

Ühine teabejagamiskeskkond peaks võimaldama liikmesriikide ametiasutustel tõhusamalt kasutada mereseire teel saadud teavet. Ühenduse tasandil tuleks luua ühised eeskirjad ja standardid, et optimeerida teabevahetust eri kasutajaskondade vahel. Igale neist kasutajaskondadest tuleks anda võimalus saada riiklikul tasandil teavet rahvusvahelistelt,[7] piirkondlikelt,[8] ühenduse,[9] sõjalistelt[10] ja riigisisestelt turvasüsteemidelt ja -mehhanismidelt,[11] ja/või neile teavet anda, lähtudes teadmisvajaduse põhimõttest, kooskõlas kasutustingimuste ja kindlaksmääratud kasutusõigustega, et igaüks saaks endale kujundada olukorrast pildi, mis vastab tema kasutajavajadustele.

Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta

1. Paindlik teabejagamiskeskkond. Ühine teabejagamiskeskkond peab olema piisavalt turvaline, samas peaks see olema ka piisavalt paindlik, et kohaneda kasutajate uute vajadustega ja uute olukordadega. See osutab vajadusele võimaldada igale ühises teabejagamiskeskkonnas osalevale kasutajaskonnale juurdepääs nii rohkele teabele kui võimalik, et ta saaks ise kujundada olukorrast pildi, mis vastab tema tegevusest lähtuvatele nõuetele.Selline vajadus on tuvastatud näiteks Frontexi ühisoperatsioonide puhul, mida tehakse ebaseadusliku tegevuse ärahoidmiseks ELi lõunapoolsel välispiiril.

2. Igakülgse teabe andmine otsustusprotsessi parandamiseks. Otsustusprotsessi saab paremaks muuta üksnes siis, kui kõik osalejad annavad sellesse oma panuse. Näiteks peab teabevahetus tsiviilametiasutuste ja kaitsejõudude vahel olema kahepoolne, võttes samal ajal arvesse infoturbega seotud eeskirju.

Soovitused

3. Vältida andmete dubleerimist. Laevaliiklust käsitlevaid seireandmeid tuleks edastada ainult teabevahetussüsteemi SafeSeaNet kaudu[12]. Samad andmed võib seejärel teha kättesaadavaks kõigile tunnustatud kasutajatele, sealhulgas kaitsejõududele, kooskõlas olemasoleva õigusraamistikuga ELi tasandil või vajaduse korral selle võimalike muudatuste kaudu.

4. ELi kasutajaskondade vaheline koostalitlusvõime. ELi sõjaliste jõudude toetus meresõiduohutuse ja turvalisuse, sh katastroofidele reageerimise missioonide tsiviilalasele juhtimisele nõuab koostalitlusvõime parandamist ja kõigi asjaomaste osalejate ühendamist riiklikul tasandil.

5. Riiklik koordineerimine. Mereseirega seotud küsimuste tõhustatud juhtimine tuleks kõigepealt saavutada riiklikul tasandil. Selleks soovitatakse, et valdkondliku teabe keskustena juba tunnustatud asutused toimiksid ühises teabejagamiskeskkonnas ühenduslülidena.

6. Rahvusvaheline ja piirkondlik koostöö. Luues eri mereseiresüsteemide vahelisi ühenduslülisid ELis, tuleks samal ajal täit tähelepanu pöörata ka võimalusele jagada valitud osi teabest kolmandate riikidega. Samuti tuleks arvesse võtta sellise teabe turbeküsimusi ja mõlemapoolsust. Viis piirkondlikku merebasseini (Läänemeri, Põhjameri, Atlandi ookean, Vahemeri ja Must meri) ja äärepoolseimad piirkonnad hõlmavad suure maa-ala, mida ähvardavad konkreetsed ohud on erinevad. Nendele ohtudele adekvaatseks reageerimiseks on vaja teha edasisi jõupingutusi.

2. põhimõte: koostalitlusvõime ja edasise integreerimise tehnilise raamistiku loomine

ELi merendusvaldkonna ühise teabejagamiskeskkonna loomine võib kõige paremini õnnestuda mereseire- ja teabesüsteemide mittehierarhilise tehnilise raamistiku kaudu. Selline ülesehitus tuleks kavandada eri teabekihtide kulutasuva koostoimena, et kasutajal oleks võimalik parandada oma ettekujutust olukorrast. Süsteemi ülesehitus peab muu hulgas võimaldama andmeid koguda, koondada, analüüsida, levitada ja hallata sobival detsentraliseerimise tasandil, sõltuvalt turbekaalutlustest (nt luure) ja vastavalt andmekaitse määrustele, rahvusvahelistele eeskirjadele ja funktsionaalsetele nõuetele. Olemasolevaid süsteeme tuleks parimal viisil ära kasutada.

Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta

7. Süsteemide koostalitlusvõime ja omavaheline ühendus. Selle asemel, et panna kogu teave kokku ühisesse andmebaasi, peaksid kõik kasutajaskonnad tegema oma andmed kättesaadavaks teistele kasutajaskondadele, kes neid vajavad ja kellel on luba neid saada. Seega peab igast kasutajaskonnast saama nii oma teabe avaldaja kui ka teiste kasutajaskondade avaldatud teabe tellija, lähtudes sellest, millist teavet on vaja. Kõnealune ülesehitus peaks muutma teabe kasutatavaks ühiste standardite abil, võimaldama kõigil kasutajatel saadavat teavet usaldada, andes samas juurdepääsuõiguse ainult volitatud kasutajatele.

8. Ühenduse süsteemi kasutamine. Teatavate teabekategooriate puhul on kergem ja kulutasuvam koguda ja levitada teavet tsentraliseeritult. Kõik asjaomased kasutajaskonnad peaksid kasutama ühenduse süsteemi SafeSeaNet, mida tuleks edasi arendada, et see toimiks ELi merendusvaldkonna teabevahetuse peamise platvormina sadamasse saabumise ja sadamast lahkumise teatiste, ohtlikke kaupu käsitlevaid teatisi, meresõidu turvalisusega seotud teatisi, intsidente ja õnnetusi käsitleva teabe, automaatse identifitseerimissüsteemi (AIS), kaugtuvastus- ja jälgimissüsteemi (LRIT) ja saasteseire puhul. Komisjon, keda abistab SafeSeaNeti kõrgetasemeline juhtrühm, haldab ja arendab kõnealust süsteemi edasi vastavalt direktiivis 2002/59/EÜ määratletule.

9. Valdkondlike süsteemide kasutamine salastatud teabe jagamiseks. Teatavate teabekategooriate puhul, nt salastatud, tundliku sisuga andmed (nt sisejulgeoleku ja -kaitsega seotud luureandmed), tuleb siiski järgida valdkonnapõhist lähenemisviisi, et kaitsta asjaomaste kasutajaskondade või teabesaajate julgeolekuhuve. Taolist teavet tuleks põhimõtteliselt vahetada ainult asjaomase kasutajaskonna siseselt, lähtudes teadmisvajaduse põhimõttest. Vajaduse ja võimaluse korral võib kõnealust teavet jagada teiste kasutajaskondade või vastuvõtjatega riiklikul tasandil kooskõlas õigusaktidega, samuti teiste liikmesriikidega, kes kasutavad ühenduse süsteeme.

10. Piirkondlikud strateegiad. Liikmesriigid peaksid kaaluma, kas arendada välja vahendid merel toimuvast seaduslikust ja ebaseaduslikust tegevusest ühise ülevaate saamiseks, mis parandaks piirkondlikku reageerimissuutlikkust.

Soovitused

11. Tehniline raamistik. Võttes täielikult arvesse riiklike ametiasutuste pädevust vastavalt riiklikes ja ühenduse õigusaktides sätestatule, tuleks süsteemi ülesehitus kavandada eri teabekihtide kulutasuva ühendusena, mis põhineb koostalitusvõimel ja ühistel standarditel. Kõnealused kihid peaksid andma kasutajale parima tehnilise lahenduse ligipääsuks teabele, võimsa andmeotsinguvahendi, korrelatsiooniprotsessid ning harilike ja ebaharilike käitumismallide tuvastamise ühtlustatud kriteeriumid. Sel eesmärgil tuleb kokku leppida koostalitusvõimelised andmemudelid ja andmetöötlusstandardid ning luua turvalised ühendusliinid asjaomaste andmekasutajate vahel, võttes aluseks eelnevalt kindlaksmääratud kasutusõigused.

Teabekihtide näidis (mitte-hierarhiline):

[pic]

Teabe kogumine, ühildamine, analüüs ja levitamine võiks toimuda järgmiselt:

- kogumine. Levitatava teabe mitmekordset kogumist nt sõjaliste ja tsiviilasutuste poolt saab vältida, kasutades samu vahendeid (maapinnal asuvad, satelliidid, sensorid);

- ühildamine. Andmete ühildamine võib täita teabelüngad ja vähendada ebakindlust eri allikatest saadud teabe usaldusväärsuses;

- analüüs. Tundliku sisuga andmeid tuleks analüüsida eraldi;

- levitamine. Õige teave tuleks toimetada õigete otsustajateni õigel ajal. Teabe kasutamiseks on vaja asjakohaseid lube.

- Koostalitusvõime ja ühised standardid. Süsteemi ülesehituseks on vaja parimat tehnilist lahendust teenuste sünkroniseerimiseks, andmete kvaliteedi tagamiseks ja ühiste meetodite väljatöötamist sõnastiku ja andmevahetuse jaoks, tuginedes parimatele tavadele. Otsustav tähtsus on ühtsuse tagamisel ELi tegevuse ja meie naabrite võetavate meetmete vahel, eriti ühiste piirkondlike merede aladel.

- ELi ametid. Asjaomastel ELi ametitel on tähtis toetav ja koordineeriv roll oma kasutajaskonna hulgas. Nad võiksid vajaduse korral olla ka teabejagamise ühenduslülideks.

3. põhimõte: teabevahetus tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel

Seireteavet tuleks jagada tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel, et vältida dubleerimist ja hoida kulud madalamal. Tunnustades nende erinevaid eesmärke ja aluspõhimõtteid, nõuab see asjaomasele teabele ligipääsuks ja selle kasutamiseks ühiseid standardeid ja menetlusi, mis võimaldaksid kahesuunalist teabevahetust.

Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta

12. Seoses riiklike, piirkondlike või rahvusvaheliste asutuste ülesannete ja pädevusega, mis on sätestatud riiklikes ja ühenduse õigusaktides, on liikmesriikide sõjaliste jõudude toetus meresõiduohutuse ja sisejulgeoleku missioonide tsiviilalasele juhtimisele tähtis ning nõuab kõigi asjaosaliste vahelist koostalitusvõimet ja ühitavust. Samamoodi võib tsiviilasutuste kogutud andmetest olla abi sõjalistes operatsioonides.

13. Riiklike ja ühenduse õigusaktide tõhustamine nõuab eeskirju ja suutlikkust tegutseda avamerel. Sellist tehnoloogiat, nagu kõrge lahutusvõimega satelliidifotode kogumine ja analüüs, õhupatrullid, mehitamata platvormide käitamine, veealuste helide tuvastamine ja analüüs, mis seni on tavaliselt olnud kaitsejõudude pädevuses, nähakse üha enam kasulikuna ka tsiviilkasutuses. Teiselt poolt võivad tsiviilkasutajaskonnad anda sõjaväeasutustele suure hulga asjakohast teavet olukorra kohta merel, tuginedes ühisele teabejagamiskeskkonnale.

Soovitused

14. Tõhustatud kooskõlastamine. Et saavutada eespool nimetatud eesmärke ühise teabejagamiskeskkonna väljatöötamisel, tuleks käivitada tihe koostöö Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ja nende koostööpartnerite vahel, keda Euroopa kaitsejõud võivad selleks välja valida. Tõhusam kooskõlastamine tuleks poliitikasuunistesse üle võtta nii, et on arvesse võetud iga kasutajaskonna õigusraamistikku.

15. Seirevahendite parem kasutamine kõigis kasutajaskondades. Tsiviil- ja sõjaväeasutustest kasutajaskondadele, kellel on vastav luba, tuleks võimaldada Euroopa seirevahenditesse edastada ja sealt saada andmeid mereseire eesmärgil. Tehnilisel tasandil nõuab see ühiseid eeskirju, et kõnealust teavet vajaduse korral üksikutele kasutajatele jagada, seda koguda ja esitada.

16. Kosmoseaparatuuriga hangitud andmed. Euroopa on võtnud ülesandeks välja arendada oma tegevussuutlikkus Maa vaatlemiseks ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire programmi (GMES) kaudu. Kosmoseseadmete abil merel valitsevast olukorrast parema ülevaate saamine võib toetada selliseid tsiviil- ja sõjaliste asutuste poolt läbiviidavaid operatsioone nagu laevaliikluse seire, merereostus ja võitlus ebaseadusliku tegevuse vastu merel. Juba praegu on satelliitvaatluste kasutamine merereostuse seireks osa EMSA hallatavast CleanSeaNet süsteemist. Neid küsimusi käsitleb ka GMES, panustades turbeseadmetesse ELi väliste merepiiride seire valdkonnas ning toetades ELi välistegevust.

4. põhimõte: konkreetsed õigusaktid

EL ja riiklikes õigusaktides tuleb tuvastada takistused seire- ja järelevalveandmete jagamisel, et luua ühine teabejagamiskeskkond. Kõnealuste takistuste kõrvaldamisel tuleb pöörata vajalikku tähelepanu muu hulgas nii andmete salastatusele, intellektuaalse omandi kaitse küsimustele ja isikuandmete kaitsele kui ka andmete omandiõigusele riiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide kohaselt.

Asjaolud, mida tuleb arvesse võtta

17. Isikuandmete töötlemine. Eelmistes punktides nimetatud erinevad tegevused võivad hõlmata isikuandmete töötlemist. Ühise teabejagamiskeskkonna raames tuleb järgida Euroopa Liidus kohaldatavaid isikuandmete kaitse seaduse põhimõtteid[13]. Isikuandmeid tuleks koguda seaduslikul otstarbel, kasutada ja edastada neid eesmärgil, mis on kooskõlas kogumise algse eesmärgiga.

18. Konfidentsiaalsusnõuded. Ilmneb, et oluline osa mereteatiste ja järelevalve andmetest on salastatud ja/või neid tuleb kohelda (kaubanduslikust seisukohast) konfidentsiaalsetena. Konfidentsiaalsusega seoses on peamine takistus konfidentsiaalsussätete paljastav iseloom mõnes seire ja järelevalve seisukohast olulises dokumendis. Seepärast on seda liiki andmete töötlemisel ja edastamisel vaja tagada, et nende andmete vastuvõtjad oleksid samuti seotud konfidentsiaalsusnõuete ja ametisaladuse hoidmise kohustusega, nagu see on kehtivate kaugtuvastus- ja jälgimissüsteemi (LRIT) käsitlevate sätete puhul.

19. Andmevahetus tsiviil- ja sõjaliste asutuste vahel. Pidades silmas võimalikku teabe- ja andmevahetust eri ametiasutuste (sh sõjalised asutused) vahel, tuleb edaspidi uurida, kuidas tagada salastatud teabe terviklikkus, konfidentsiaalse äriteabe, kriminaaljälitusega seotud teabe ja isikuandmete kaitse.

Soovitused

20. Kõigi osalejate õiguskindluse huvides tehakse ettepanek, et kõik mehhanismid, mille eesmärk on piiriülene andmevahetus erinevatest olemasolevatest andmebaasidest, toimiksid selges õigusraamistikus, lähtudes teadmisvajaduse põhimõttest, kusjuures määratakse kindlaks vähemalt asjaomaste andmete iseloom, andmete esitajate suutlikkus, andmevahetuse eesmärk (ja meetodid) ning võimalikud andmesaajad, samuti lisatakse vajalikud kaitsemeetmed, pidades silmas (teatavate) andmete konfidentsiaalset iseloomu ja turvet ning vajaduse korral isikuandmete kaitset, ning võetakse arvesse olemasolevaid õigusakte ja operatsioonisüsteeme ELi tasandil.

21. Isikuandmete töötlemine sõjaliste, riigi julgeolekut ja kriminaalõigust käsitlevate õigusaktide jõustamiseks jääb praegu väljapoole andmekaitse üldist õigusraamistikku. Siiski võib andmekaitset käsitleda nii ühenduse kui ka liikmesriikide tasandil ad hoc põhimõttel kõnealuse valdkonna konkreetsetes õigusaktides[14]. Seepärast on nõutavad täiendavad kaitsemeetmed, kui nähakse ette isikuandmete jagamist ametiasutuste vahel, mis kuuluvad andmekaitse olemasoleva õigusraamistiku alla (nt kalandusasutused), ja nende asutuste vahel, mis jäävad sealt välja (nt sõjalised, riigi julgeolekuasutused).

TULEVIKUVÄLJAVAATED

ELi merendusvaldkondade ühise teabejagamiskeskkonna väljatöötamise juhtpõhimõtete , nagu eespool selgitatud, eesmärk on algatada mõttevahetusprotsess ELi ja liikmesriikide tasandil. See töö nõuab kõigi kasutajaskondade hõlmamist, et selgelt määratleda nende vajadused ja nende vajaduste rahuldamiseks vajalikud lahendusvariandid. Seepärast teevad komisjoni talitused oma volituste piires koostööd Euroopa Kaitseagentuuri nn tarkade klubiga ( Wise Pen Team ), et avaldada aruanne mereseire kohta.

Tehakse ettepanek luua kõnealuses raamistikus struktureeritud koostöö ELi erinevate osalejate vahel liikmesriikide tsiviil- ja sõjalises valdkonnas, et leida uuenduslikke lahendusi kehtivas õigusraamistikus. Selline koostöö võiks kaasa aidata olemasolevate tsiviil- ja sõjaliste süsteemide paremale koostalitlusvõimele ja seotavusele.

Tehakse ettepanek teha ühise teabejagamiskeskkonna väljatöötamiseks tööd komisjoni liikmesriikide mereseire integreerimise eksperdirühma raames, nii et see oleks vastavuses muu käimasoleva tööga valdkondlikes rühmades ja komiteedes, nende vastava pädevuse piires. Eelkõige on kõnealuse rühma tegevus suunatud erinevate valdkondlike süsteemide vahelise teabevahetuse süsteemi ülesehitusele, võttes arvesse kehtivat õigusraamistikku ja uurides teabevahetuse menetluslikke ja tehnoloogilisi takistusi.

Ühise teabejagamiskeskkonna loomine ei peaks mingil viisil takistama olemasolevate ja kavandatud valdkondlike süsteemide arendamist, tingimusel, et võetakse arvesse vajadust koostalitusvõime järele, mis võimaldab teabevahetust teiste asjaomaste süsteemidega.

Juhtpõhimõtteid võib läbi vaadata, järgides tsüklilist lähenemisviisi, eelkõige võttes arvesse järgmise kolme projekti tulemusi, mis teostatakse selleks, et hinnata eri liikmesriikide ja kasutajaskondade võimekust teabe vahetamisel.

22. Vahemere ja sellega külgneva Atlandi ookeani äärse piirkonna mereseire integreerimise katseprojekt[15]. Selle kaks aastat kestva projekti eesmärk on kontrollida kõnealuses piirkonnas kuue liikmesriigi suutlikkust vahetada seireteavet, mis on seotud piirikontrolliga, narkokaubanduse, terrorismi ja salakaubanduse vastu võitlemisega ning merereostuse ärahoidmisega. Projekti alguse eeldatav tähtaeg on 2009. aasta lõpp.

23. Põhja-Euroopa merepiirkondades teostatava mereseire integreerimise katseprojekt,[16] millel on samasugused eesmärgid ja kestus kui eespool nimetatud Vahemere katseprojektil.

24. ELi teadusuuringute ja tehnoloogia arengu 7. raamprogrammi (julgeoleku teema) 2010. aasta tööprogrammi alusel on avaldatud konkursikutse näidisprogrammi koostamiseks, mille eesmärk on merepiiride seire "süsteemide süsteemi" ulatuslik integreerimine, valideerimine ja demonstreerimine. Peamised teemad, mida see hõlmab, on väikelaevade tuvastamine, teabe sünteesimine anomaaliate avastamiseks, koostalitusvõime ja kättesaadavus. Lahendust testitakse välise merepiiri valitud piirkonnas, et edendada (tehnilisest vaatepunktist) ühise teabevahetuskeskkonna arendamist ELi merendusvaldkonnas. Lisaks on FP7 kosmoseteema osana avaldatud konkursikutse GMESi töötaseme-eelse teenistuse suutlikkuse arendamiseks mereseire vajadustest lähtuvalt.

Täiendava loetelu ELi algatustest, mis on olulised mereseire integreerimiseks, võib leida komisjoni töödokumendist, mis on lisatud käesolevale teatisele.

KOKKUVÕTE

Integreeritud lähenemine mereseirele peaks parandama merealase tegevuse eest vastutavate ametiasutuste tõhusust, tehes kättesaadavaks rohkem töövahendeid ja rohkem teavet, mida neil on neil vaja oma kohustuste täitmiseks. Selle tagajärjel peaksid paranema tegevuse tulemused ja vähenema tegevuskulud. Võimalik kokkuhoid ELi tasandil on märkimisväärne, võttes arvesse kasvavat vajadust avastada, tuvastada, jälgida ja peatada muu hulgas ebaseaduslikku sisserännet, ebaseaduslikku kalapüüki ning hoida ära mereõnnetusi, kaitsta keskkonda ja soodustada kaubandust. Käesolevast protsessist tulenev kasu mõjutab positiivselt riiklikku julgeolekut, mereohutust ja -turvalisust, merekeskkonna kaitset, piirikontrolli ja seaduste jõustamist kohaldamist üldiselt.

Seepärast kutsub komisjon nõukogu, Euroopa Parlamenti, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ja Regioonide Komiteed:

- toetama käesolevas teatises esitatud eesmärke;

- toetama kavandatud lähenemisviisi oma vastutusalas.

[1] KOM(2007) 575 (lõplik), 10.10.2007.

[2] KOM(2008) 68 (lõplik), 13.2.2008, lk 9.

[3] Direktiiv 2009/17/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2002/59/EÜ, millega luuakse ühenduse laevaliikluse seire- ja teabesüsteem, ELT L 131, 28.5.2009, lk 101. Sama oluline on 31. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 725/2004 laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamise kohta, ELT L129, 29.4.2004, lk 6.

[4] Ehkki kõigil „ELi merendusvaldkonda” kuuluvatel piirkondadel on otsene mõju ELi majandusele ja huvidele, ei kuulu need kõik ELi pädevusse.

[5] Näit. SafeSeaNet, CleanseaNet, EU LRIT andmekeskus, mida haldab EMSA.

[6] Mõistete ja akronüümide seletused on esitatud käesolevale teatisele lisatud komisjoni töödokumendis.

[7] Nt AIS, LRIT.

[8] Nt BSRBCC, BSBC.

[9] Näit. SafeSeaNet, EU LRIT Data Centre, CleanSeaNet, VMS, EUROSUR.

[10] Nt MSSIS, VR-MTC, SUCBAS.

[11] Nt MAOC-N, CeCLAD, FRONTEXi teabesüsteem.

[12] Nõukogu direktiiv 2002/59/EÜ, muudetud direktiiviga 2009/17/EÜ, artikkel 22a.

[13] Direktiiv 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, 31) ja seda toetavad riiklikud sätted; Määrus 45/2001/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1); Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta konventsioon üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automaattöötlusel (ETS 108). Kõnealust konventsiooni täiendab konventsiooni lisaprotokoll järelevalveasutuste ja piiriüleste andmevoogude kohta (ETS 181, 8. november 2001) ning Euroopa Nõukogu 17. septembri 1987. aasta soovitus nr R(87) 15 , mis reguleerib isikuandmete kasutamist politsei valdkonnas.

[14] Nõukogu raamotsus 2008/977/JHA, 27. november 2008, kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta, ELT L 350, 30.12.2008, lk. 60.

[15] Projektikonkurss MARE/2008/13.

[16] Projektikonkurss MARE/2009/41.