52009DC0277

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 18.6.2009

KOM(2009) 277 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Interneti haldamine: järgmised sammud

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Interneti haldamine: järgmised sammud

SISSEJUHATUS

Interneti haldamine on olnud rahvusvaheliste arutelude teema alates 1990ndate keskpaigast, kusjuures EL oli n-ö teerajaja selliste võtmeküsimuste määratlemisel, mida ELi liikmesriigid pidid nii omavahel kui ka rahvusvaheliste partnerriikidega arutama.

Sellest ajast peale on Interneti haldamine jätkuvalt eluliselt tähtis üldpoliitiline prioriteet, kuna Internet on muutnud miljonite Euroopa elanike elusid ja töökeskkondi. ELis elab küll üksnes veidi üle 7 % maailma elanikkonnast, kuid ligikaudu 19 % maailma Interneti-kasutajatest[1]. Internetist on saanud asukohast sõltumatu tööriist nii kaubanduse, hariduse, sotsiaalteenuste kui ka igapäevase suhtluse jaoks. Inimestevahelist suhtlust täiendab üha rohkem masinatevaheline suhtlus (nn asjade Internet), mis toetab olulisi tegevusi isegi siis, kui me ei ole Interneti kaasatusest teadlikud.

MIKS ON INTERNETI HALDAMINE OLULINE?

Viimasel kahekümnel aastal on Internet ühiskonda tohutult mõjutanud. Juba 1990ndate keskpaiku muudeti algselt väikesemahuline teadusuuringute võrgustik ülemaailmseks kommunikatsiooniplatvormiks. Sellest ajast alates on riigiasutused pidanud silmitsi seisma arvukate probleemidega, nagu võimaluste leidmine tagamaks, et nende kodanikud saaksid Interneti pakutavatest võimalustest täieulatuslikult kasu, ebasobiva või ebaseadusliku infosisu vastu võitlemine, vajadus asjakohaste tarbijakaitsemeetmete järele ning üha globaliseeruvamas Interneti-maailmas ettetulevate kohtualluvusprobleemide lahendamine.

On oluline märkida, et Interneti kasutus ja levik on tänapäeval eelkõige arenenud riikides, nagu ELi riigid, nii ulatuslik, et see on muutunud elutähtsaks ressursiks ning tõsised häired sellega seotud teenuste osutamises võivad kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi ühiskonnale ja majandusele. Tänapäeval koostatakse terveid ärimudeleid eeldusel, et Interneti-ühendus on praktiliselt katkematult kättesaadav. Paljud valitsus- ja finantsteenused on juba samuti nii suures ulatuses Internetti kolinud, et iga märkimisväärne häire teenuse osutamises võib tõsiselt pärssida kodanike juurdepääsu võtmeteenustele.

Enamik ELi Interneti-kasutajatest loodavad seega õigustatult „oma Interneti” usaldusväärsusele . Kui Interneti-teenuse osutamises esineb märkimisväärseid üleriigilisi häireid, pöörduvad kasutajad loomulikult ametiasutuste poole ega otsi abi mitmesugustelt Interneti haldamisega tegelevatelt asutustelt, kes vastutavad ressursside koordineerimise eest.

INTERNETI EDUKUS

Avatud ja koostalitlusvõimeline arhitektuur

Interneti algusaegadest nähtub, et see pärineb teadusuuringute valdkonnast ja akadeemilisest maailmast. Insenerid ja teadlased tegid otsuseid valdkonna kohta, mida me nüüd käsitame „haldamisena”. Selle tulemus oli avatud ja koostalitlusvõimeline Interneti arhitektuur, millest oli kasu miljonitele tulevastele Interneti-kasutajatele ning mille tõhusus ja usaldusväärsus saavutati, hajutades andmetöötlussuutlikkuse võrgu äärealadele. Ajal, mil järgiti suhteliselt lihtsaid protokolle, võis iga võrk mis tahes teise võrguga ühendust võtta.

Tänu sellele on uuendusi tehtud kõikjal, sealhulgas on uuendusi teinud üksikkasutajad ja täiesti uued osalejad, keda ei takistanud märkimisväärsed sisenemistõkked. Ülemaailmse Interneti hajutatud ülesehitus on ühtlasi peamine turvalisuse tagaja, kuna kohalikud tõrked ei häiri tõenäoliselt mujal toimuvat võrguliiklust.

Tänu sellise avatud ja neutraalse arhitektuuri edukusele rakendasid paljud osalejad Internetile omast paindlikkust ja tõhusust teenuste osutamiseks ning kasutasid seda oma uuenduste platvormina.

Erasektori juhtpositsioon

Kui Internet levis akadeemilistest ringkondadest ühiskonda tervikuna, asus eelkõige erasektor olulisele juhtpositsioonile, pakkudes vajalikke investeeringuid, oskusteavet ja ettevõtlusalgatusi, et suurendada uuenduste määra ja Interneti kasutuse ulatust, nagu seda tänapäeval tuntakse. Erasektor omab ja haldab suuremat osa rahvusvahelisest magistraalvõrgu infrastruktuurist ja riiklikest kaabelvõrkudest ning osutab mitmeid võrguliiklust lihtsustavaid ja juhtivaid teenuseid. Paljud Interneti toimimise alustalaks olevad tehnilised suunised on koostanud Interneti-ehituse töökond ( Internet Engineering Task Force – IETF), mis ei ole samuti valitsusasutus. Piirkondlikul tasandil jagavad IP-aadresse samuti eraorganisatsioonid, nagu RIPE NCC,[2] mis hõlmab Euroopa piirkonda[3]. Erasektori juhtpositsiooni abil saavutatakse jätkuvalt olulisi üldpoliitilisi eesmärke ning seda tuleb säilitada ja toetada.

Paljusid sidusrühmi hõlmav mudel

Interneti haldamise praegusele edukusele on kaasa aidanud ka paljusid sidusrühmi hõlmavate protsesside rakendamine Interneti haldamise alase üksmeele saavutamiseks ja edendamiseks. Interneti haldamise foorum on hea näide foorumist, kuhu on kaasatud hulgaliselt sidusrühmi.

VALITSUSTE ROLL JA VASTUTUS

Interneti üha kasvav tähtsus ühiskonna kui terviku jaoks nõuab valitsustelt üha aktiivsemat kaasatust Interneti arengu aluseks olevate võtmeotsuste tegemisel.

Samuti tuleb tunnistada, et üldsuse suhtumine iseregulatsiooni mõistesse on finantskriisi tõttu muutunud. Olenemata sellest, kas tegemist on pangandussüsteemide või Interneti infrastruktuuri ja teenustega, oodatakse elutähtsate ressurssidega seoses nüüd tungivalt ja igati mõistetavalt, et valitsused oleksid üldsuse huvide kaitsmisel varasemast aktiivsemad .

Seega ei ole mõeldav jääda rahvusvaheliste Interneti haldamistavade väljatöötamisel ainult kõrvaltvaatajaks. See aga ei tähenda, et valitsustel peaks olema Interneti igapäevase toimimise juhtimisel või kontrollimisel märkimisväärsem roll .

Tänapäeva Interneti ülesehitamisel ja igapäevasel juhtimisel on erasektori juhtpositsioon hästi toiminud. Nagu eespool öeldud, tuleb seda erasektori algatust säilitada . Kuid valitsusvälised sidusrühmad peavad tunnistama, et Interneti-kasutajad kogu maailmas – kellest enamik ei osale Interneti haldamise foorumitel ega ole seal ka muul viisil esindatud –, loodavad õigustatult , et nende valitsus tagab, et nii praegune kui ka tulevane haldamiskord peegeldab ühiskonna huve tervikuna ega piirdu üksnes äri- või piirkondlike huvidega. Erasektori juhtpositsioon ja tõhusalt toimivad üldpoliitilised strateegiad ei välista teineteist . Tugev ja selge poliitikaraamistik võib aidata luua prognoositava ja investeeringute jaoks soodsa keskkonna, määratledes üldised poliitilised eesmärgid, mida toetatakse, ning piirid, mida ei tohi ületada. Seejuures peavad valitsused olema võimelised kontrollima, kas kõnealuseid põhimõtteid järgitakse. Igapäevaseid Interneti-toiminguid haldavatel eraettevõtjatel on aga vastutust käsitlev nõue.

MILLINE ON ELI ROLL?

Nagu eespool osutatud, on EL Interneti juhtimist käsitlevatel rahvusvahelistel aruteludel algusest peale aktiivselt osalenud. Komisjon avaldas esimese teatise kõnealusel teemal 1998. aastal[4] ning Euroopa Liit oli juhtroll Interneti haldamist käsitlevates aruteludes, mis toimusid infoühiskonna maailma tippkohtumise (WSIS) raames ajavahemikul 2003–2005. Lisaks oli ELil aktiivne ja mõjuvõimas roll rahvusvahelistes aruteludes, mis hõlmasid Interneti-nimede ja -numbrite määramise korporatsiooni (ICANN)[5] asutamist 1990ndate lõpus ning selle organisatsiooni eesmärkide püstitamist. Komisjoni 2000. aasta aprilli teatises Interneti korraldamise ja juhtimise kohta[6] ning nõukogu 3. oktoobri 2000. aasta resolutsioonis[7] märgiti siiski, et eesmärgid, mille Euroopa Liit oli endale domeeninimede haldamise valdkonnas seadnud, ei olnud täielikult saavutatud, seda muu hulgas järgmiste teemade puhul:

- ICANNi teatavate tegevuste tasakaalustatud ja võrdse järelevalve olemus ning avalike ametiasutuste võetud meetmed selle saavutamiseks;

- eeskirjad geneeriliste domeenide haldamiseks, eelkõige andmebaaside omandiline kuuluvus ning registrite ja registripidajate tegevuse lahushoidmine;

- juurserverite süsteemi juhtimise üleviimine Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumi alluvusest ICANNi alluvusse avalike ametiasutuste asjakohase rahvusvahelise järelevalve all.

Praeguseni ei ole kõiki kõnealuseid küsimusi rahuldaval viisil käsitletud.

On siiski oluline märkida, et ELi algatus asutada oma tippdomeen .eu on olnud väga edukas ning praeguseks on registreeritud rohkem kui 3 miljonit ELi domeeninime.

ARENGUVÄLJAVAATED

EL on alati pidanud poliitiliselt esmatähtsaks Interneti haldamise arenguaspekte ning digitaalse lõhe ületamise tähtsust. Esimene miljard Interneti-kasutajat on enamasti pärit arenenud tööstusriikidest ning seepärast tehti esialgsed haldamisotsused ja asutati haldusstruktuurid just arenenud riikides. Järgmised miljard kasutajat on aga tõenäoliselt pärit arengumaadest ning tulevaste haldamisotsuse tegemisel tuleb nende huve arvesse võtta.

INTERNETI HALDAMISE PÕHIMÕTTED

Viimase kümne aasta kogemus näitab selle poliitilise lähenemisviisi elujõulisust, mida EL on seni Interneti haldamise valdkonnas järginud. Komisjon leiab, et ELi tähelepanu peab olema jätkuvalt suunatud ülemaailmse Interneti turvalisuse ja stabiilsuse vajadusele, inimõiguste austamisele, sõnavabadusele, eraelu puutumatusele, isikuandmete kaitsele ning kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse edendamisele .

Lisaks edendab EL järgmisi Interneti edukust tagavaid peamisi põhimõtteid.

- Tuleb austada Interneti tuumarhitektuuri avatud, koostalitlusvõimelist ja terviklikku ( end-to-end ) olemust. Nõukogu rõhutas seda 2005. aastal[8] ning kordas 2008. aastal[9].

- Erasektori juhtpositsioon Interneti igapäevasel juhtimisel tuleks säilitada, kuid ülemaailmsete Interneti-ressursside eest vastutavad eraorganisatsioonid peaksid oma tegevuse eest rahvusvahelisele üldsusele aru andma. Valitsuste roll peaks olema suunatud peamiselt üldpoliitilistele põhiküsimustele ning igasugune sekkumine igapäevastesse tegevustesse peaks olema välistatud.

- Interneti haldamist käsitlev, paljusid sidusrühmi hõlmav protsess pakub ka edaspidi kaasava ja tõhusa mehhanismi ülemaailmse koostöö soodustamiseks ning seda tuleb edendada.

- Valitsuste ja paljusid sidusrühmi hõlmavate protsesside vahel peab toimuma igakülgne suhtlus, kusjuures sidusrühmad peavad nõustuma, et ainuüksi valitsused vastutavad lõplikult üldpoliitiliste strateegiate määratlemise ja elluviimise eest.

- Interneti haldamiskord peab olema igakülgselt kaasav ja vastama pakilisele vajadusele parandada arenguriikide osalemist haldamisega seotud otsuste tegemise peamistel foorumitel.

INTERNETI-NIMEDE JA -AADRESSIDE MÄÄRAMINE

Kuidas Interneti-nimesid ja -aadresse määratakse

Interneti-nimesid ja -aadresse hõlmavate ressursside koordineerimine on ülemaailmse Interneti nõuetekohase toimimise tagamiseks vajalik keskne juhtimisvahend. Võttes arvesse iga päev Internetti läbiva võrguliikluse hulka, on väga oluline suuta üksikisikute seadmeid usaldusväärselt identifitseerida, et Interneti-paketid jõuaksid õigesse kohta.

Teabevahetusprotsessi lihtsustab veelgi paljude selliste numbriliste aadresside ühendamine, mida sel eesmärgil kasutatakse unikaalsete Interneti domeeninimedega. Domeeninimed on viimastel aastatel üha populaarsemaks muutunud ning praegu on ligikaudu 270 tippdomeeni all üle kogu maailma registreeritud üle 170 miljoni domeeninime[10].

IANA

Ajaloolistel põhjustel täidavad Ameerika Ühendriigid IANA ( Internet Assigned Numbers Authority – riigidomeenide (ccTLD) kasutamist kontrolliv mittetulundusorganisatsioon) neid ülesandeid, mis on seotud peamiste ülemaailmsete Interneti-nimede ja -aadresside määramise ressurssidega. Kuna Internet on laienenud ning asunud majanduslikes ja ühiskondlikes tegevusvaldkondades kesksele kohale, otsustas Ameerika Ühendriikide valitsus 1990ndate lõpus võtta lepingu alusel kasutusele[11] erasektori mittetulundusorganisatsiooni ICANN asjaomased teenused.

Rahvusvaheline üldsus vaatas osutatud ülesannete hetkeolukorra hiljaaegu läbi infoühiskonna maailma tippkohtumise raames, kus lepiti kokku, et poliitiline pädevus Internetiga seotud üldpoliitilistes küsimustes on riikide suveräänne õigus. Samuti lepiti kokku, et riigid ei peaks sekkuma teise riigi geograafilist tippdomeeni (ccTLD) käsitlevate otsuste tegemisse[12].

ICANN

Interneti-nimede ja -numbrite määramise korporatsioon ICANN asutati 1998. aastal ainulaadse eksperimendina omavalitsuse valdkonnas ning sellel oli ambitsioonikas eesmärk koondada kõik asjaomased sidusrühmad, et teha koostööd vastavate ressursside koordineerimisel.

EL osales selles protsessis aktiivselt, avaldades tingimuslikku toetust Ameerika Ühendriikide valitsuse algatusele, toetudes sellele, et selliseid põhiressursse koordineeriks peamiselt ka edaspidi nendega igapäevaselt tegelev erasektor, kuid nende eest antaks lõppkokkuvõttes asjakohaselt aru rahvusvahelise üldsuse ees ning neid juhitaks üldsuse laiemates huvides, et Interneti-kasutajad üle kogu maailma sellest kasu saaksid.

ICANN on nüüdseks tegutsenud 10 aastat. ICANNi eesmärkidega seonduvad viimased kokkulepped ICANNi ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel kaotavad kehtivuse 2009. aasta septembris. Seega on ELil asjakohane läbi vaadata ICANNi senised edusammud ja määrata kindlaks võimalikud soovitavad muudatused.

Ühisprojekti leping

Rahvusvaheline üldsus (sealhulgas EL) tervitas Ameerika Ühendriikide valitsuse 2006. aasta avaldust, mille kohaselt peaks kehtiv leping jääma viimaseks taoliseks ICANNiga sõlmitud lepinguks. Samas on Ameerika Ühendriikide valitsus järjepidevalt kinnitanud, et ta säilitab ülemaailmsete Interneti-nimede ja -aadresside peamiste määramisfunktsioonide koordineerimise üle tõhusa kontrolli, mis tõenäoliselt tähendab, et endiselt jääb lahendamata selliste ressursside „ühepoolse järelevalve” probleem.

Mida on ICANN esimese kümne aastaga saavutanud?

ICANNi esimese kümne tegevusaasta kogemus on pakkunud hulgaliselt analüüsiteemasid. Esiteks on oluline märkida, et sel ajavahemikul on säilitatud domeeninimede süsteemi stabiilsus ning et see on peamine eesmärk, mille täitmise üle ICANN ja Ameerika Ühendriikide valitsus võivad uhkust tunda. Üks ICANNi väärtuslikest tegevustest on olnud kaasavate poliitiliste otsuste tegemiseks asutatud laiaulatuslik paljusid sidusrühmi hõlmav foorum.

ICANN on edukalt näidanud, millised on sellise mudeli pakutavad võimalused, ja toonud ühtlasi välja ka selle puudused.

Näiteks ei hõlma ICANNi valitsuste nõuandekomitee veel kõiki riike ning seega võiks seda kritiseerida puuduliku esindatuse osas. ICANN on siiski avaldanud arvukalt aluspõhimõtteid, milles käsitletakse selliseid olulisi üldpoliitilisi küsimusi nagu geograafilised tippdomeenid, uued geneerilised tippdomeenid ja WHOIS põhimõtted. Samas on väljendatud muret selle üle, kas ICANNi nõukogu on valitsuste nõuandekomitee soovitustele piisavalt tähelepanu pööranud. Teine näide on seotud võimalike konkurentsiprobleemidega, mis võivad tuleneda ICANNi positsioonist teatavate teenuste monopoolse osutajana, kuna tegemist on eraorganisatsiooniga.

Mida tähendab „vastutuskohustus” ICANNi kontekstis?

Vastutus tähendab, et selline organisatsioon nagu ICANN annab oma otsustest aru. ICANN on teinud hiljaaegu märkimisväärseid jõupingutusi, et vaadata läbi oma sisemise vastutuse kord, st vastutus nende ees, kes osalevad aktiivselt ICANNi eri huvirühmades. Probleem seisneb selles, et valdav enamik Interneti-kasutajatest ei osale ICANNi tegevuses. Seepärast on vaja tagada, et ICANN oleks väliselt vastutav ülemaailmse Interneti-üldsuse ees, mis tähendab eelkõige (osaliselt alternatiivide puudumise tõttu paljudes riikides) välist vastutust maailma eri riikide valitsuste ees.

Praegu on ICANN väliselt vastutav üksnes Ameerika Ühendriikide valitsuse ees ühisprojekti ja IANA lepingu raames, kuid sellega kaasneb ainult ühepoolne vastutuskohustus ühe valitsuse ees. Juurserveris asuva tsoonifaili stabiilsus ja haldamine on aga mitte ainult Ameerika Ühendriikide valitsuse, vaid kõigi maailma riikide jaoks ülioluline küsimus. Siiski puudub rahvusvaheline üksmeel sellise uue valitsustevahelise organisatsiooni asutamise osas, kes kõnealust järelevalvet teostaks, või kohustuste delegeerimise osas mõnele olemasolevale organisatsioonile. Teine võimalus oleks muuta ICANN väliselt vastutavaks nii, et kõik valitsused saaksid enda huvides täita kohustusi, mis peaksid olema nende pädevuses.

Kas on veel lahendamist vajavaid küsimusi?

ICANNi õiguslik struktuur ja selle kuulumine Kalifornia kohtualluvusse tekitavad probleeme, sealhulgas konflikte kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse vahel. Lisaks tuntakse õigustatult muret selle üle,[13] kas eraorganisatsiooni nõustav valitsuste komitee on asjakohane ja tõhus vahend, mis võimaldaks valitsustel oma üldpoliitilisi kohustusi täita. Lisaks tähendab ICANNi isereguleeruv lähenemisviis, et turgu valitsevad operaatorid mängivad potentsiaalselt sobimatut rolli (nt konkurentsipoliitika seisukohast), kui nad seavad uutele konkurentidele turuletuleku tingimusi.

EDASISED SAMMUD

Üldpoliitiliste põhimõtete elluviimine nõuab kooskõlastatud jõupingutusi, et algatada kaasav dialoog selliste tõhusate vastutavusmehhanismide väljatöötamiseks, millega tagatakse, et põhimõtted on nõuetekohaselt täidetud. Haldamist käsitlevad nõupidamised ja arutelud peaksid samuti vastama tuleviku väljakutsetele. Eelkõige peaksid selliste arutelude tulemused olema kohandatavad Interneti tulevastele arengusuundadele, sealhulgas „asjade Internetile”.

Seepärast teeb komisjon ettepaneku, et EL peaks kaasama oma rahvusvahelised partnerid aktiivselt aruteludesse teemal, kuidas edendada ja toetada valitsustevahelist dialoogi ning koostööd, et rakendada infoühiskonna maailma tippkohtumise raames kokkulepitud Interneti haldamist käsitlevaid üldpoliitilisi põhimõtteid ka mujal kui tegevussuundade raames juba tehtud töös.

Arutelude lähtepunkt peaks olema vajadus säilitada erasektori juhtpositsioon kõigis Interneti igapäevast haldamist käsitlevates valdkondades. Võimalusel tuleks ühtlasi soodustada/toetada? paljusid sidusrühmi hõlmavat protsessi.

Samas peaksid peamisi ülemaailmseid Interneti-ressursse käsitlevad üldised poliitikasuunad (eriti need, mis vajavad ülemaailmset koordineerimist) põhinema mitmepoolsel valitsustevahelisel koostööl.

Üks praeguse haldamissüsteemi arengu element võiks olla täieliku vastutavuse ja läbipaistvuseni viiva sisemise ICANNi reformi lõpuleviimine.

Välise vastutuskohustuse osas tuleks praegune ICANNi ja IANA ühepoolse järelevalve kord asendada mõne muu mehhanismiga, et tagada ICANNi mitmepoolne vastutus .

See peaks olema osa järkjärgulisest lähenemisviisist, mis võimaldab valitsustel oma kohustusi nõuetekohaselt täita. Sellega seoses tuleb arutada, kuidas tagada, et Kalifornia kohtualluvusse kuuluva ICANNi õiguslik seisund ei takistaks valitsuste panuse asjakohast arvessevõtmist.

Lisaks peaks EL võtma juhtrolli, et saavutada eesmärk, mille sisu on Interneti suurema turvalisuse ja stabiilsuse tagamine rahvusvaheliste partneritega dialoogi algatamise kaudu.

Komisjon tegi ühtlasi ettepaneku, et EL peaks üritama algatada Ameerika Ühendriikide valitsusega arutelu teemal, kuidas seada IANA juhtimise järelevalveks sisse õiglasem kord, mille puhul järgitaks Ameerika Ühendriikide riiklikke prioriteete, peegeldades samas rahvusvahelise üldsuse õigustatud ootusi ja huve.

[1] http://www.internetworldstats.com/stats9.htm.

[2] Réseaux IP Européens Network Coordination Centre.

[3] See hõlmab lisaks kogu Euroopale veel ka Kesk-Aasiat ja Lähis-Ida.

[4] KOM(98) 111, 20.2.1998, „Interneti haldamisega seonduvad rahvusvahelise poliitika küsimused” („International policy issues related to Internet governance”) (millele järgnesid samal aastal sama teemat käsitlevad teatised: KOM(1998) 476, 29.7.1998, ning 2000. aastal: KOM(2000) 202, 11.4.2000).

[5] Vt punkt 8.2.

[6] KOM(2000) 202.

[7] EÜT C 293, 14.10.2000, lk 3.

[8] Vt dokument 10285/05 (Presse 156).

[9] Nõukogu (telekommunikatsioon) 26.–27. juuni 2005. aasta järeldused infoühiskonna maailma tippkohtumise kohta ning 28. novembri 2008. aasta järeldused tuleviku võrkude ja Interneti kohta (KOM(2008) 594).

[10] Allikas: Verisign „Domain Name Industry Brief”, veebruar 2009.

[11] Vt: http://www.ntia.doc.gov/ntiahome/domainname/iana/ianacontract_081406.pdf.

[12] Tunise tegevuskava punktid 35 ja 63. Vt: http://www.itu.int/wsis/docs2/tunis/off/6rev1.html

[13] Seda tõestab paljude oluliste riikide jätkuv puudumine valitsuste nõuandekomiteest ning mitmete aktiivselt osalevate riikide pidev kriitika.