52009DC0228

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 15.5.2009

KOM(2009) 228 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

ühenduse epidemioloogilise seire ja nakkushaiguste tõrje võrgustiku varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi töö kohta 2006. ja 2007. aastal (otsus 2000/57/EÜ)

(EMPs kohaldatav tekst)

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS 3

2. 2006. aastal teatatud juhtumid 3

3. 2006. aastal teatatud olulisematele juhtumitele reageerimine ja järelkajad 3

3.1. Chikungunya viirus Réunionil 3

3.2. Leetrid 4

3.3. Lassa palavik 4

3.4. Clostridium difficile 027 4

3.5. Inimestel esinev linnugripp 4

4. 2007. aastal teatatud juhtumid 5

5. 2007. aastal teatatud olulisematele juhtumitele reageerimine ja järelkajad 5

5.1. Tuberkuloos 5

5.2. Chikungunya viirus Itaalias 6

5.3. Leetrid Belgias 6

5.4. Legionelloos 6

6. Teatatud juhtumite hinnang teatamise kriteeriumide suhtes 7

7. Uued rahvusvahelised sanitaar-meditsiinilised eeskirjad 8

8. Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi üleminek ECDC-le 9

9. Kokkuvõte 9

1. SISSEJUHATUS

Käesoleva aruande eesmärk on teavitada nõukogu ja parlamenti ühenduse seisukohast olulistest nakkushaigustega seotud juhtumitest, millest teatati aastatel 2006 ja 2007 varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi ( Early Warning and Response System – EWRS) kaudu, vastavalt Euroopa nõukogu ja parlamendi otsusele 2119/98/EÜ[1] ja komisjoni otsusele 2000/57/EÜ.

2. 2006. AASTAL TEATATUD JUHTUMID

2006. aastal saadeti kokku 138 sõnumit (2,6 sõnumit nädalas) ja 223 kommentaari. 138 sõnumist 37 olid teabesõnumid, 47 aktiveerimistaseme 1 sõnumid, 22 aktiveerimistaseme 2 sõnumid ja 3 aktiveerimistaseme 3 sõnumid. Eriolukordadega seotud 30 sõnumist olid 16 meetmete võtmise, üheksa meetmete kooskõlastamise ning viis kavandatud meetmete kohta. Sõnumite jagunemine riikide ja piirkondade kaupa oli järgmine: Saksamaa (10 teatatud juhtumit), Prantsusmaa (8), Itaalia, Hispaania, Rootsi ja Taani (iga riik 7), Ühendkuningriik ja Austria (6), Belgia ja Sloveenia (5), Läti ja Iisrael (4), Poola, Leedu ja Türgi (3), Portugal, Eesti, Kreeka, Madalmaad, Norra ja Sierra Leone (2) ning Ungari, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Rumeenia, Fääri saared (Taani), Réunion (Prantsusmaa ülemeredepartemang), Saint Helena (Ühendkuningriik), Horvaatia, Vene Föderatsioon, Mauritaania, Egiptus, Tuneesia, Iraak, India ja Tai (1). Seitse juhtumit oli seotud rohkem kui ühe ELi riigiga ning kaks oli seotud rohkem kui ühe väljaspool ELi asuva riigiga. Neli juhtumit ei ole geograafilise päritolu järgi määratletud. Valikulise teabekanali kaudu saadeti 48 sõnumit, mis käsitlesid 16 juhtumit.

43 juhtumit oli seotud gripiga, 18 ägeda kõhulahtisusega, kaheksa kõhulahtisuse ja salmonelloosiga, seitse leetritega, kuus legionelloosiga, viis tuberkuloosiga, kaks koolera, seletamatu surma, palaviku, toidumürgituse, hemorraagilise palaviku, hepatiidi, hemolüütilis-ureemilise sündroomi, mumpsi ja Creutzfeldti-Jacobi tõve variandiga ning üks kampülobakterioosi, leptospiroosi, listerioosi, septitseemia, shigelloosi, pehmete kudede infektsiooni, suguhaiguse ja kõhutüüfusega. Kaheksa sõnumit liigitati kategooriasse „ei kohaldata” ja viis kategooriasse „puudub loetelus”.

3. 2006. AASTAL TEATATUD OLULISEMATELE JUHTUMITELE REAGEERIMINE JA JÄRELKAJAD

3.1. Chikungunya viirus Réunionil

2006. aasta veebruaris teatas Prantsusmaa Chikungunya viiruse laiaulatuslikust puhangust Réunioni ülemeredepartemangus. Viirus levis kiiresti teistele saartele India Ookeanis ning jõudis Indiasse. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC) hindas Chikungunya viiruse ELi jõudmise ohtu, et anda liikmesriikidele võimalus ennast paremini ette valmistada. Ohustatud piirkondadesse reisijate ja sealt tulijate jaoks koostati riskianalüüs, mida levitati liikmesriikides. Tähelepanu pöörati ka ohustatud piirkondadest naasvatele veredoonoritele ning vereohutuse eest vastutavaid tervishoiutöötajaid hoiatati, et anda neile võimalus selliste veredoonorite kasutamist edasi lükata.

3.2. Leetrid

2006. aasta märtsis teatas Saksamaa mitmest piirkondlikust leetrite puhangust riigi lõuna- ja lääneosas. Stuttgarti piirkonnas teatati 58 juhtumist ning Nordrhein-Westfaleni liidumaal 149 juhtumist. Täiendav uurimine paljastas 1018 juhtumit, millest oli Nordrhein-Westfaleni tervishoiuasutustele teatatud ajavahemikus 1. jaanuarist kuni 3. maini 2006. Peamiselt puudutas nakkus vanemaid lapsi ja noorukeid. Nende juhtumite tõttu võeti rahvatervisealaseid erimeetmeid (kohalike tervishoiuasutuste teavitamine, täiendav vaktsineerimine, teabekampaaniad koolidele, lasteaedadele, vanematele ja perearstidele).

3.3. Lassa palavik

21. juulil 2006 teatas Saksamaa Lassa palaviku juhtumist patsiendil, kes oli reisinud Freetownist (Sierra Leone) Abidjani (Elevandiluurannik) ja Brüsseli kaudu Frankfurti. Patsient oli lendude ajal haige ning talle oli paigaldatud mittetoimiv kuseteede kateeter, mis lekkis uriini lennuki istmele, tekkidele ja patsiendi riietele. Kuigi ECDC hindas ohtu teistele reisijatele madalaks, lepiti kokku kontaktide väljaselgitamise menetlus nende isikute puhul, kelle riski peeti kõrgemaks, ning loodi kooskõlastusmehhanism, kuhu kuulusid Euroopa Komisjon, ECDC, Robert Kochi instituut, Belgia tervishoiuasutused, lennufirma Sabena ja WHO. Kohe tehti kättesaadavaks vahendid ja dokumendid. Otsiti 92 inimest, kellest 43 olid ELi liikmesriikidest (Belgia, Saksamaa, Itaalia, Poola, Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Hispaania.). Iga nimetatud riik sai nimekirja isikutest, keda tuli jälgida varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi raames kättesaadava valikulise teabevahetusrakenduse abil. Lepiti kokku pressiteates, et edastada liikmesriikidele ühesugune sõnum, kui peaks tekkima vajadus avalikkust teavitada. Kuigi sekundaarseid juhtumeid ei avastatud, näitas see juhtum selgelt kooskõlastusmehhanismi väärtust ning tõi esile täiendavaid vajadusi, mida tulevikus selliste juhtumite puhul arvesse võtta.

3.4. Clostridium difficile 027

28. aprillil 2006 teatas Prantsusmaa esimesest Clostridium difficile'iga (toksinotüüp III, PCR-ribotüüp 027) seotud haigustest riigi põhjaosas asuvas haiglas. Teabes oli nimetatud haiguste sarnasust nende epideemia tüvedega, mis olid juba isoleeritud tõsistest Clostridium difficile'iga seotud haiguspuhangutest teistes riikides. PCR-ribotüüp 027 Clostridium difficile , mida oli avastatud Kanadas ja USAs alates 2003. aastast, põhjustas haiguspuhanguid Ühendkuningriigi haiglates 2004. aastal ja Belgia ja Madalmaade haiglates 2005. aastal. Nakkuste kontrolli üksus rakendas kontrollimeetmeid Prantsusmaal 21. märtsil 2006 ning alates 11. aprillist 2006 ei ole uusi juhtumeid esinenud. Prantsusmaal riiklikul tasandil saadud kogemused edastati teistele liikmesriikidele ning arutati asjakohaste reageerimisvõimaluste üle. Alates 2006. aastast on Clostridium difficile 027 isoleeritud ka Poolas, Luksemburgis ja Taanis.

3.5. Inimestel esinev linnugripp

H5N1 gripiviiruse levik inimestele Türgis põhjustas märkimisväärse sõnumite liikumise. Epidemioloogilise olukorra kohta anti regulaarselt uut teavet, juhuks kui viirus peaks levima teistesse geograafilistesse piirkondadesse. Kuigi linnugripijuhtude kohta oli rohkem sõnumeid, kui mis tahes muu juhtumi kohta (43 sõnumit ehk 31,1%), käsitles enamik teabest ELis lindudel esinenud juhtumeid ning riiklikul tasandil võetud meetmeid reisijate informeerimiseks ohustatud piirkondadest.

4. 2007. AASTAL TEATATUD JUHTUMID

2007. aastal saadeti kokku 85 teadet (1,6 teadet nädalas) ja kokku 300 kommentaari. 85 sõnumist 26 olid teabesõnumid, 32 aktiveerimistaseme 1 sõnumid, kolm aktiveerimistaseme 2 sõnumid ja üks aktiveerimistaseme 3 sõnum. 23 sõnumit käsitlesid eriolukordadele reageerimiseks võetud meetmeid (12 sõnumit vastu võetud meetmete, kaheksa kooskõlastusmeetmete ja kolm kavandatud meetmete kohta). Geograafiliselt jagunesid juhtumid järgmiselt: Itaalia (9), Ühendkuningriik (8), India (6), Hispaania, Saksamaa, Iirimaa ja Ungari (iga riik 4), Prantsusmaa, Rootsi, Portugal, Poola, Eesti, Vietnam, Tšehhi Vabariik, Kanada, Malta ja Bulgaaria (2), Taani, Belgia, Leedu, Türgi, Läti, Norra, Egiptus, Soome, Tai, Rumeenia, Dominikaani Vabariik, Nigeeria, Luksemburg, Hiina ja Uganda (1). Neli juhtumit oli seotud rohkem kui ühe ELi riigiga ning üks oli seotud rohkem kui ühe väljaspool ELi asuva Euroopa riigiga. Üks juhtum ei ole geograafilise päritolu järgi määratletud. Valikulise teabekanali kaudu saadeti 159 sõnumit, mis käsitlesid 14 juhtumit.

Kümme juhtumit oli seotud tuberkuloosi ja gripiga, seitse legionelloosiga, viis kõhulahtisuse ja salmonelloosiga, neli koolera ja leetritega, kolm ägeda kõhulahtisusega, kaks palaviku, toidumürgituse, hemorraagilise palaviku ja ravimresistentse tuberkuloosiga ning üks krüptosporidioosi, larüngiidi, melioidoosi, meningiidi, mumpsi, kopsupõletiku, marutaudi, septitseemia, shigelloosi, süüfilise, trihhinoosi ja Creutzfeldti-Jacobi tõve variandiga. 16 sõnumit liigitati kategooriasse „ei kohaldata” ja viis kategooriasse „puudub loetelus”.

5. 2007. AASTAL TEATATUD OLULISEMATELE JUHTUMITELE REAGEERIMINE JA JÄRELKAJAD

5.1. Tuberkuloos

2007. aastal teatati kümnest tuberkuloosiga seotud juhtumist. Neli oli seotud üle kaheksa tunni kestnud lendudega (Prantsusmaa, Itaalia (2) ja Saksamaa). Üks juhtum puudutas isikut, kes töötas lasteaias, kus viibisid lapsed mitmest ELi riigist (Luksemburg). Üks juhtum oli seotud patsiendiga, kes osales rahvusvahelise õppeasutuse suvekursusel (Itaalia). Kaks juhtumit oli seotud ravimresistentset tuberkuloosi (MDR-TB) põdeva isiku reisimisega bussis (Rootsi ja Prantsusmaa). Kahe juhtumi puhul oli tegemist lühikeste lennureisidega: üks oli MDR-TB juhtum (Malta) ning teine eriti ravimresistentse tuberkuloosi (XDR-TB) juhtum (Island).

Teatatud juhtumite hulgas oli üks XDR-TB juhtum Euroopas reisiva Ameerika kodanikuga, millest teatas Itaalia 25. mail. Patsient oli reisinud pikamaalennuga Atlantast (Ühendriigid) Pariisi (Prantsusmaa). Tagasi lendas ta Czech Airlines'i lennuga Prahast Kanadasse Montreali ning Ühendriikidesse sisenes ta uuesti autoga. Patsiendil oli diagnoositud tuberkuloos märtsis ning Euroopa-reisi ajal oli talle teatatud, et tema tuberkuloos on ravimitele erakordselt resistentne. ECDC avaldas ohuhinnangu, milles järeldas, et patsiendi nakkavus on väga madal ning ei ole tõendeid, et XDR-TB oleks kergemini nakkav kui ravimitele alluv tuberkuloos. Võttes siiski arvesse XDR-TB tõsidust, soovitas ECDC ettevaatusabinõuna kohaldada WHO tuberkuloosi ja õhulende käsitlevaid juhtnööre kahe Atlandi ületanud lennu suhtes (üle 8 tunni kestnud lennud). Komisjon juhatas mitmeid kooskõlastuskoosolekuid, kus osalesid asjaomased liikmesriigid, ECDC, WHO, Ühendriigid, Kanada ja komisjoni delegatsioonid Ühendriikides ja Kanadas ning rakendati kooskõlastatud meetmeid kontaktide väljaselgitamiseks. Pidades silmas meedia väga suurt huvi, lepiti kokku pressiteates. Juhtum rõhutas vajadust tugevdada olemasolevaid kontaktide väljaselgitamise mehhanisme ning võtta vajaduse korral meediaga suhtlemisel ühine joon.

Teiste juhtumite analüüs juhtis tähelepanu järgmistele teemadele: i) andmekaitse küsimused, ii) võimalus luua ELi lennukeelu nimekirjad, iii) lennufirmade ja reisibüroode kohustus koguda, pakkuda ja säilitada reisijate isikuandmeid selliste rahvatervisemeetmete tarvis nagu kontaktide väljaselgitamine, iv) reisijate kohta info edastamine riikide tervishoiuasutustele vastavalt WHO juhtnööridele ning v) kontaktide väljaselgitamine MDR/XDR-TB juhtumite puhul.

5.2. Chikungunya viirus Itaalias

Itaalia rahvaterviseasutus avastas Chikungunya viiruse põhjustatud haiguspuhangu Ravenna piirkonnas ning teatas sellest 30. augustil 2007. Teatamise hetkel oli juhtumite arv 131 ning epideemia oli langusfaasis. See oli esimene Chikungunya viiruse sisemaise ülekandumise juhtum Itaalias ja Euroopas. Puhangut seostati Indiast naasnud reisijaga. Kohalik levimine oli võimalik seetõttu, et piirkonnas esineb Aedes albopictus sääski. Itaalia tervishoiuasutuse kärme reageerimine tegi puhangule kiire lõpu. Teavet jagati kohe varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu ning komisjon koos ECDCga aitas liikmesriikidel parandada nende valmisolekut, tõhustada varajase hoiatuse ja jälgimise süsteeme, suurendada Chikungunya diagnoosimise võimet, rakendada suunatud vereohutuse meetmeid ning tõhustada selliste imporditavate toodete nagu õnnebambus ja kasutatud rehvid (tõenäolised vektori kandjad) kontrolli.

5.3. Leetrid Belgias

Belgia teatas 30. oktoobril 2007. aastal 22 leetrite juhtumist ortodokssete juutide kogukonnas Antwerpenis. Esimeseks juhtumiks oli 17aastane Ameerika õpilane, kes õppis Londonis ning külastas oma sugulasi Antwerpenis. Eelnevad leetrite puhangud ultraortodokssete juutide kogukondades olid toimunud Ühendkuningriigis ja Iisraelis (imporditud Ühendkuningriigist). Puhangu üheks põhjuseks on ilmselt asjaolu, et ultraortodokssed juudid on enamasti leetrite vastu vaktsineerimata. Belgia levitas teavet kiiresti ja laialdaselt. Tihe koostöö Euroopa juudinõukoguga oli oluline vahend jõudmaks riskirühmadeni nendes kogukondades Euroopa Liidus. Need rühmad teavad üldiselt vähe ohtudest, mis tulenevad madalast vaktsineerituse tasemest.

5.4. Legionelloos

Jaanuaris teatasid varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kontaktpunktid Rootsis, Soomes ja Norras neljast leegionäride tõve juhtumist hotellikülastajatel, kes kõik olid peatunud Phuketis (Tai) samas hotellis. Kõikidest juhtumitest teatati Euroopa legionelloosi töörühmale (European Working Group for Legionella Infections – EWGLI ) Soomes võetud meetmete kohta avaldati pressiteade. Põhjamaade instituudid tegid tihedat koostööd EWGLI ja reisikorraldajatega, kes teatasid vastutavatele ametkondadele kohalikul tasandil, et teha kindlaks nakkuse allikas ning vältida edaspidiseid juhtumeid. Kiiresti võeti kasutusele kontaktide väljaselgitamise menetlus: Tehti kindlaks 284 Euroopa turisti 11 ELi liikmesriigist ning nendega võeti võimalusel ühendust. Isikutele, kellega ühendust saadi, teatati võimalikust nakkusega kokkupuutumisest ning neil soovitati pöörduda arstide poole, kui peaksid ilmnema legionelloosile iseloomulikud sümptomid. Samasugused meetmed võeti ka siis, kui Bulgaaria hotellis esines mitmeid leegionäride haiguse juhtumeid 2007. aasta juulis.

6. TEATATUD JUHTUMITE HINNANG TEATAMISE KRITEERIUMIDE SUHTES

Komisjon palus ECDC-l hinnata, kas vastavalt otsusele 2119/98/EÜ teatatud juhtumid vastavad otsuse 2000/57/EÜ I lisas sätestatud kriteeriumidele. Eesmärgiks oli pakkuda komisjonile ja liikmesriikidele teaduslikke tõendeid, et tugevdada kehtivate ELi õigusaktide alusel aruandekorda nakkushaiguste kohta ning luua võimalus IT-vahendite tõhusamaks kasutamiseks. ECDC esitas hindamise kohta tervikliku aruande, mida arutati liikmesriikidega ning mis on nõudmisel kättesaadav. Alljärgnevalt esitatakse kokkuvõte olulisematest andmetest.

Kolm ECDC eksperti uurisid iseseisvalt kokku 195 juhtumit (aktiveerimistasemed 1, 2 ja 3), millest oli varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu teada antud ajavahemikus 2004. aasta maist kuni 2007. aasta detsembrini. Hinnati iga juhtumi vastavust otsuse 2000/57/EÜ I lisas esitatud neljale kriteeriumile[2].

195 saadetud sõnumist 163 (83,6%) vastas vähemalt ühele I lisas esitatud neljast kriteeriumist. 32 juhtumit (16,4%) ei vastanud ühelegi kriteeriumile. Enamik juhtumitest (104 – 53,.3%) vastas ainult ühele kriteeriumile. Järgmises tabelis esitatakse saadetud sõnumite jaotus täidetud kriteeriumide arvu järgi.

Sõnumi liik | I lisa kriteeriumidele vastanud sõnumite arv | Kokku |

0 | 1 | 2 | 3 |

EWRS aktiveerimistase 1 | 22 | 85 | 30 | 4 | 141 |

EWRS aktiveerimistase 2 | 10 | 17 | 21 | 48 |

EWRS aktiveerimistase 3 | 2 | 4 | 6 |

Kokku | 32 | 104 | 55 | 4 | 195 |

Saadetud 195 sõnumist vastas esimesele kriteeriumile 11 sõnumit (5,6%), teisele kriteeriumile 87 sõnumit (44,6%), kolmandale kriteeriumile 36 sõnumit (18,5%) ja neljandale kriteeriumile 92 sõnumit (47,1%).

Neli peamist teatamise põhjust olid järgmised: 66 sõnumit (33,8%) saadeti seoses sellega, et oli faktoreid, mis viitasid rahvusvahelise levimise ohule; 35 sõnumit (17,9%) saadeti selleks, et uurida, kas sama haigusega epidemioloogiliselt seotud juhtumeid on viimasel ajal avastatud mõnes teises riigis või on neist seal teatatud; 26 sõnumit (13,3%) saadeti selleks, et selgitada välja, kas puhangu allikaks võib olla mõni toiduaine või muu toode, mida imporditakse teistest riikidest või eksporditakse teistesse riikidesse ning 23 sõnumit (11,8%) saadeti seetõttu, et juhtum pälvis või võis tõenäoliselt pälvida ohtralt rahvusvahelise meedia tähelepanu või poliitilist tähelepanu.

Vastavus otsuses 2000/57/EÜ sätestatud teatamise kriteeriumidele on hea, kuid on ka märkimisväärselt parandamisruumi. Hindamine näitas, et algses sõnumis sisalduva teabe alusel on raske otsustada, kas teatatud juhtum vastab varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kriteeriumidele. Kaks peamist teatamisega seotud kriteeriumi on sarnast tüüpi haiguse esinemisjuhtude ruumiline või ajaline koondatus ja oht haiguse levimiseks ühenduse liikmesriikide vahel (teine kriteerium) ning sellise haiguse esinemine, mille ohjeldamiseks võivad olla vajalikud õigeaegsed ja kooskõlastatud ühenduse meetmed (neljas kriteerium) . Veel on huvitav märkida, et üks peamisi teatamise põhjuseid on poliitiline või meedia tähelepanu, mida juhtum võib põhjustada. Vaja on teha lisatööd, et analüüsida teatatud juhtumite (mitte ainult sõnumite) suundumusi ajas, et saada üksikasjalikumaid andmeid teatamisprotsessi rakendamise edenemisest ning anda komisjonile ja liikmesriikidele võimalusi selle parandamiseks. Erakordselt oluline on edaspidi analüüsida neid juhtumeid, millest varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu ei teatatud, et saada terviklik pilt ning hinnata vastavust Euroopa nõukogu ja parlamendi otsusele 2119/98/EÜ ja komisjoni otsusele 2000/57/EÜ.

7. UUED RAHVUSVAHELISED SANITAAR-MEDITSIINILISED EESKIRJAD

Maailma Tervise Assamblee võttis uued rahvusvahelised sanitaar-meditsiinilised eeskirjad (edaspidi „RSME”) vastu 22. mail 2005 ning need jõustusid 15. juunil 2007. Selleks, et viia nakkushaigusi käsitlevad ELi õigusaktid nende uute eeskirjadega kooskõlla, on muudetud otsuste 2119/98/EÜ, 2000/96/EÜ ja 2000/57/EÜ lisasid. Eelkõige viidi sisse kohustus teatada varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu kõikidest nakkushaigustega seotud juhtumitest, millest on WHO-le teatatud vastavalt RSME-le (28. aprilli 2008. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2000/57/EÜ). Et teated ühenduse võrgustiku kaudu ja WHO liikmeteks olevate liikmesriikide teated vastavalt uutele rahvusvahelistele sanitaar-meditsiinilistele eeskirjadele oleksid omavahel kooskõlas, on varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemis loodud IT-rakendus, et teavitada WHOd juhtumitest, millest on teatatud vastavalt otsusele 2119/98/EÜ.

Kuna liikmesriigid olid avaldanud soovi luua arutelufoorum, et kooskõlastada RSME praktilisi aspekte, siis moodustas komisjon lisaks varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kontaktpunktidele riiklike RSME teabekeskuste rühma, mis kohtus esimest korda 31. mail 2007. aastal Stockholmis. Enamik liikmesriikidest (27st 23), Norra ja Island on riiklikeks RSME teabekeskusteks määranud samad asutused, mis varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kontaktpunktideks. Komisjon juhatab selle rühma tööd kaks korda aastas. Koosolekutel osaleb ka WHO, mis annab võimaluse vaadata läbi juhtumeid, millest teatati varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kaudu, ning arutada nende mõju RSME kaudu edastatavatele teadetele. Komisjon soovib pakkuda täiendavaid lahendusi RSME kaudu edastatavate teadete toetamiseks. Need on tihedalt seotud olemasoleva ELi elektroonilise teatamissüsteemiga ning neid tunnustab täielikult ka WHO.

8. VARAJASE HOIATUSE JA REAGEERIMISE SÜSTEEMI ÜLEMINEK ECDC-LE

Vastavalt asutamismäärusele on ECDC hallanud varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi rakendust alates 17. novembrist 2007. Nagu ennegi vastutab komisjon jätkuvalt muude aspektide eest, kaasa arvatud kasutajate haldusload. Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi kontaktpunktide määramine liikmesriikides käib jätkuvalt nii, et komisjonile esitatakse nimetatav asutus ja palve juurdepääsuks komisjoni alaliste esinduste kaudu.

Praegune rakendus ei erine eelmisest EWRS-rakendusest, nii et süsteemi kasutamisel ei ole vahet, välja arvatud kasutajanimed ja paroolid, sest turvalisuse huvides on rakendatud rangemaid nõudeid paroolidele (uus rakendus on nüüd kasutatav Interneti kaudu). Alates 17. novembrist 2007 pääseb uuele rakendusele ligi aadressilt: https://ewrs.ecdc.europa.eu.

9. KOKKUVÕTE

Varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi näitajad aastatel 2006 ja 2007 kinnitavad eelmiste aastate suundumuse jätkumist. Sõnumite arv ja liik oli võrreldav aastatega 2004 ja 2005. Enamik EWRSi kaudu esitatud sõnumitest olid informatiivsed. 2007. aastal oli sõnumite koguarv väiksem kui 2006. aastal. Tõenäoliselt on see tingitud linnugripiga seotud sõnumite suuremast arvust 2006. aastal mitte muutustest teatamise protsessis. Kavas on täiendavalt analüüsida sõnumeid, mis on saadetud alates sellest ajast, kui võeti kasutusele EWRSi IT-rakendus (1999). Sellega soovitakse koguda lisaandmeid EWRSi kasutamise suundumustest aja jooksul ning see aitab ka lihtsustada süsteemi kasutamist, keskenduses rohkem haldamisele kui hindamisele.

Nagu eelnevatel aastatel oli ka 2006. ja 2007. aastal teatatud juhtumite puhul ühenduse tasandil kooskõlastamist vaja vaid üksikutel juhtudel. Käesolevas aruandes keskenduti juhtumitele, mis vajasid sellist reageerimist erinevatel tasanditel ning mis tõid esile teatavad valdkonnad, mis vajavad rohkem tähelepanu.

Chikungunya puhang Itaalias tõi esile kliimamuutuste võimaliku rolli nakkushaiguste epidemioloogia muutustes ELis ning vajaduse piirkondlikuks lähenemiseks nende haiguste järelevalvele ja nendele reageerimisele (nt lääne-niiluse viirus). Eelkõige demonstreeris see puhang, et haigus, mille esinemisest ei ole ELis varem teatatud, võib osutuda proovikiviks ühenduse tasandi reageerimis- ja kooskõlastusvõimele.

Mitmete liikmesriikide teatatud leetrite puhangute arvu suurenemine rõhutab vajadust kooskõlastatud lähenemisviisi järele, et saavutada ja säilitada vaktsineerituse kõrge tase kõikjal Euroopas, eesmärgiga likvideerida leetrid 2010. aastaks.

Mitmel korral rakendati kontaktide väljaselgitamise menetlust. Selgus, et kuigi kooskõlastusmenetlus võeti kiiresti kasutusele, tuleb mehhanisme parandada, et asjaomased isikud kiiresti üles leida ning samal ajal olla vastavuses kehtivate isikuandmete kaitse seadustega. Jätkuvalt on suuri raskusi lennufirmadelt andmete saamisega.

Mitmete juhtumite puhul oli vaja kokku leppida laiale avalikkusele edastatavates meediasõnumites. Liikmesriikide varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi asutuste kooskõlastuskoosolekud osutusid väga kasulikeks, et võtta meediaga suhtlemisel ühine joon. Siiski on selge, et on vaja teha täiendavat tööd, et arendada välja struktureeritum vastamise tava.

Komisjon ja liikmesriigid kohanesid ECDC abiga kiiresti uute rahvusvaheliste sanitaar-meditsiiniliste eeskirjadega. Nakkushaiguseid käsitlevaid õigusakte on juba kohandatud ning 2010. aastal järgneb õigusaktide eelnõude pakett, mis käsitleb mittenakkavatest haigustest tulenevaid terviseohtusid. Lühemas perspektiivis esitatakse ettepanekud erivahenditeks, millega parandada kontaktide väljaselgitamist rahvatervise eesmärgil. Vajadusel aktiveeriti mehhanismid, mis käsitlevad väljaspool ELi teatatud ja ühenduse tasandil potentsiaalset mõju omavate juhtumite üleilmset ulatust, et lihtsustada ja tõhustada nende juhtumite haldamist, kasutades olemaolevaid ressursse, näiteks Euroopa Epidemioloogia väljaõppeprogrammi ( European Programme for Intervention Epidemiology Training – EPIET), mida praegu koordineerib ECDC tihedas koostöös WHOga.

Kavas on varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi IT-rakenduse märkimisväärne uuendamine, et saavutada selle kokkusobivus uute teabeplatvormidega, mida komisjon ja ECDC arendavad. Ühendus ECDC EPISe platvormiga[3] loob tugeva aluse eriolukordi käsitleva epidemioloogilise teabe vahetamiseks. Komisjoni vahendid, mis aitavad liikmesriikidel jagada andmeid ja teavet kriisiolukordades, aitavad varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemil laitmatult toimida ka siis, kui süsteemi kaudu edastatakse suur hulk sõnumeid.

Lisaks on kavas teha mõned väiksed täiendused „lihtotsingu” rakendusse (juhtumite sulgemine, sõnumi sisu, sündroom/haigus, patogeen, teatamise põhjus ja esinemisriik). Vajadust nende väikeste muudatuste järele nimetati ka eelmises aruandes, kuid varajase hoiatuse ja reageerimise süsteemi üleminekufaas ei võimaldanud neid uuendusi ellu viia. [pic][pic]

[1] EÜT L 268, 3.10.1998, lk 1.

[2] Juhtumitest tuleb EWRSi kaudu teatada, kui üks või rohkem järgmistest kriteeriumidest on täidetud:1. Nakkushaiguste puhangud, mis hõlmavad enam kui ühte ühenduse liikmesriiki.2. Sarnast tüüpi haiguse esinemisjuhud on ruumiliselt või ajaliselt koondunud ja võimalikuks põhjuseks on nakkusetekitajad ning on oht haiguse levimiseks ühenduse liikmesriikide vahel.3. Sarnast tüüpi haiguse esinemisjuhud on ruumiliselt või ajaliselt koondunud väljaspool ühendust ja võimalikuks põhjuseks on nakkusetekitajad ning on oht haiguse levimiseks ühenduse riikidesse.4. Nakkushaiguse või nakkusetekitaja ilmnemine või taaslevimine, mille ohjeldamiseks võivad olla vajalikud õigeaegsed ja kooskõlastatud ühenduse meetmed.

[3] .