52009DC0225

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 15.5.2009

KOM(2009) 225 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

milles analüüsitakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistusi

KOMISJONI ARUANNE

milles analüüsitakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistusi (EMPs kohaldatav tekst)

SISSEJUHATUS

Käesolevas aruandes analüüsitakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktides kehtestatud karistusi vastavalt autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide rakendamise miinimumtingimusi käsitleva direktiivi 2006/22/EÜ[1] artikli 10 nõuetele.

Rikkumisi käsitletakse kahes määruses. Määruses (EÜ) nr 561/2006,[2] milles käsitletakse teatavate autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide ühtlustamist, on sätestatud väga täpsed eeskirjad transpordivaldkonnas töötavate sõidukijuhtide maksimaalsete sõiduaegade ning minimaalsete puhkeperioodide ja vaheaegade suhtes. Määruses (EMÜ) nr 3821/85 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta[3] käsitletakse sõidumeerikute paigaldamist ja kasutamist.

Määruses (EÜ) nr 561/2006 on sätestatud, et liikmesriigid peavad kehtestama eeskirjad selliste karistuste kohta, mida tuleb kohaldada määruse (EÜ) nr 561/2006 ja määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumise eest. Need karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed, hoiatavad ja mittediskrimineerivad[4]. Lisaks sellele on määruse (EÜ) nr 561/2006 põhjenduses 26 märgitud, et liikmesriikide käsutuses olevate võimalike meetmete paketti tuleks lisada võimalus tõsise rikkumise korral sõiduki kasutamist takistada. Siiski ei ole kõnealuses määruses kindlaks määratud, milliseid rikkumisi tuleks käsitada tõsiste rikkumistena.

Direktiivi 2006/22/EÜ III lisa sisaldas algselt rikkumiste mittetäielikku nimistut. Kõnealune III lisa asendati hiljuti komisjoni direktiivi 2009/5/EÜ[5] uue lisaga. Uus III lisa sisaldab suuniseid määruste (EÜ) nr 561/2006 ja (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste kategooriatesse liigitamise kohta.

Liikmesriigid pidid komisjoni teavitama kõnealuse kahe määruse sätete rikkumise eest kehtestatud karistustest[6]. Käesoleva aruande koostamise ajaks oli 26 liikmesriiki teavitanud komisjoni nende kehtestatud karistustest. Portugal ei ole oma kohustusi veel täitnud ja seetõttu algatatakse kõnealuse liikmesriigi suhtes rikkumismenetlus.

KARISTUSTE LIIGID

Liikmesriikide õigusaktides on nimetatud erinevat liiki karistusi: rahatrahv, sõiduki kasutamise takistamine, sõidukeeld ja vabadusekaotus. Kõnealused karistused võivad erineda ka sõidukijuhtide ja ettevõtjate lõikes.

Rahatrahvid

Kõik liikmesriigid kohaldavad ühe karistusena rahatrahvi. Rahatrahvide maksimummäärad on eri liikmesriikides märgatavalt erinevad, ulatudes Maltal kehtivast 58,23 euro suurusest kindlaksmääratud trahvist kuni Austrias, Küprosel, Saksamaal ja Iirimaal kehtiva 5000 euro suuruse või veelgi suurema trahvini. Seega võib ühes liikmesriigis kehtiv maksimaalne trahvisumma olla mitu korda suurem teises liikmesriigis kehtestatud maksimaalsest trahvisummast.

Selle põhjuseks võivad olla liikmesriikide vahelised sotsiaal-majanduslikud erinevused, mistõttu trahv, mis on ühe liikmesriigi sõidukijuhtide ja ettevõtjate suhtes hoiatav ja proportsionaalne, ei tarvitse seda olla teises liikmesriigis. Siiski ei selgita kõnealune põhjendus Hispaanias ja Ungaris kehtestatud suhteliselt rangeid karistusi.

Soome kasutab ainulaadset lähenemisviisi, mille puhul karistuse suurus arvutatakse nn trahvipäevade alusel. Trahvipäevade puhul võetakse lisaks muudele teguritele arvesse ka trahvitava isiku päevasissetulekut ja laste arvu.

Sõiduki kasutamise takistamine

Nagu eespool märgitud, osutatakse määruse (EÜ) nr 561/2006 põhjenduses 26 konkreetselt sõiduki kasutamise takistamisele kui ühele tõsise rikkumise korral kohaldatavale karistusele. Kõnealuse meetme abil on näiteks võimalik tagada, et sõidukijuht kasutab määruse (EÜ) nr 561/2006 sätetele järgimiseks piisavat puhkeperioodi. Lisaks sellele võib tänu kõnealusele meetmele vältida konkurentsieelise saavutamist määruse (EÜ) nr 561/2006 sätete eiramise ja vaid trahvi maksmise kaudu.

Siiski on vaid 15 liikmesriiki (Bulgaaria, Küpros, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Taani, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Poola, Rumeenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik) komisjonile teatanud, et nende siseriiklikud õigusaktid sisaldavad konkreetseid sätteid sõiduki kasutamise takistamiseks.

Muud karistused

Seitse liikmesriiki on sätestanud võimaluse kohaldada tõsiste rikkumiste korral vabadusekaotust, ehkki mõnes liikmesriigis kasutatakse seda ainult trahvi maksmata jätmise puhul (Austria, Küpros, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Luksemburg ja Ühendkuningriik).

Mõne liikmesriigi õigusaktides on ühe karistusena ette nähtud ka juhtimisõiguse (Bulgaaria, Taani, Kreeka, Itaalia ja Ühendkuningriik) või juhikaardi (Slovakkia) ajutine peatamine.

Mitmed liikmesriigid kohaldavad korduvate rikkumiste puhul suuremaid või rangemaid karistusi (Austria, Bulgaaria, Prantsusmaa, Itaalia, Slovakkia ja Ühendkuningriik). Näiteks Austria õigusaktides on samalaadse korduva rikkumise puhul ette nähtud võimalus kohaldada vabadusekaotust.

Ettevõtjate suhtes kohaldatavad karistused

Määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikes 3 on sätestatud, et veoettevõtja vastutab oma sõidukijuhtide rikkumiste eest ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil. Enamiku liikmesriikide (Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Taani, Eesti, Kreeka, Soome, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriigid) õigusaktid sisaldavad sõidukijuhtide ja veoettevõtjate puhul erinevaid karistusi, kusjuures veoettevõtjate suhtes kohaldatavad karistused on rangemad kui sõidukijuhtide suhtes kohaldatavad karistused.

Lisaks sellele on määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 10 lõikes 4 sätestatud, et kaubasaatjad, ekspedeerijad, reiskorraldajad, peatöövõtjad, alltöövõtjad ja sõidukijuhtide vahendamise agentuurid peavad tagama, et lepinguliselt sätestatud ajakavade puhul järgitakse sõiduaegu ja puhkuseperioode käsitlevaid sätteid. Siiski on vaid mõnede üksikud liikmesriigid (Taani, Eesti, Soome, Poola ja Rootsi) õigusaktides sätestatud võimalus kohaldada karistusi kõnealuste transpordiahela ettevõtjate suhtes. Kahjuks ei selgu nimetatud liikmesriikide õigusaktide analüüsist, kuidas neid karistusi praktikas rakendatakse.

Eksterritoriaalsuse põhimõte

Määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 19 lõikega 2 võeti kasutusele eksterritoriaalsuse põhimõte: kui liikmesriigi pädevad asutused tuvastavad rikkumise ja nimetatud rikkumise eest ei ole veel karistust määratud, võivad kõnealuse liikmesriigi pädevad asutused määrata karistuse ka juhul, kui rikkumine pandi toime mõne teise liikmesriigi või kolmanda riigi territooriumil. Mittediskrimineerimise põhimõttest lähtuvalt tuleb rikkuja suhtes kohaldada samasugust karistust kui siis, kui rikkumine oleks toime pandud rikkumise tuvastanud liikmesriigi territooriumil.

Ehkki kõnealune põhimõte laiendab autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide täitmise tagamise reguleerimisala, võivad sellel olla ka negatiivsed kaasmõjud, kuna erinevates liikmesriikides kohaldatakse ühe ja sama rikkumise suhtes väga erinevaid karistusi. Rikkumise toime pannud veoettevõtjad võivad eelistada pigem trahvimaksmist väga madalaid trahvimäärasid kohaldavas liikmesriigis kui riskida trahvi maksmisega väga kõrgeid karistusi kohaldavas liikmesriigis. See võib anda nimetatud veoettevõtjatele konkurentsieelise kõnealuseid määruseid järgivate muude ettevõtjate ees.

LIIKMESRIIKIDE KARISTUSSÜSTEEMID

Liikmesriikide poolt komisjonile esitatud teabe kohaselt on liikmesriikide karistussüsteemid väga erinevad. Üldiselt võib liikmesriigid jagada kaheks: liikmesriigid, kelle õigusaktides ei ole erinevate rikkumiste eest ette nähtud erinevaid karistusi ja liikmesriigid, kelle õigusaktides tehakse vahet erinevate rikkumiste vahel, ja kus kohaldatakse ka erineva määraga karistusi.

Süsteemid, kus erinevate rikkumiste eest ei ole ette nähtud erinevaid karistusi

Mõne liikmesriigi õigusaktides on sätestatud vaid karistuste üldised maksimummäärad ja mõnikord ka miinimummäärad. Seepärast ei ole võimalik analüüsida tõsiste rikkumiste eest ettenähtud karistusi. Mõned liikmesriigid on komisjonile teatanud ainult karistuste maksimummäärad ja mõnel juhul ka miinimummäärad (Austria, Tšehhi Vabariik, Iirimaa, Luksemburg ja Ühendkuningriik). Malta kohaldab rikkumiste suhtes kindlaksmääratud suurusega trahvi (58,23 eurot).

Süsteemid, kus erinevate rikkumiste eest on ette nähtud erinevad karistused

Teiste liikmesriikide õigusaktides eristatakse vähemalt mõningaid eri liiki rikkumisi, mille eest on ette nähtud ka erinevad karistused. Siinkohal tuleb märkida, et mitte kõikides erinevate rikkumiste suhtes erinevaid karistusi kohaldavates liikmesriikides ei kohaldata üht ja sama liiki rikkumiste suhtes erinevaid trahvimäärasid.

Määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud sõiduaegade ja puhkeperioodide rikkumised

Mõnede eri suurusega trahve kohaldavate liikmesriikide õigusaktid sisaldavad määruses (EÜ) nr 561/2006 sätestatud sõiduaegade ja puhkeperioodidega seotud rikkumiste üksikasjalikku liigitust. Ühe ja sama rikkumise puhul eristatakse kaht või enamat tõsidusastet, mille suhtes kohaldatakse erineva suurusega trahvi. Näiteks ööpäevase sõiduaja kahetunnise ületamise puhul on ette nähtud suurem karistus kui ööpäevase sõiduaja ühetunnise ületamise puhul.

I lisas esitatud tabel on koostatud komisjonile esitatud teabe põhjal. Tabelis võrreldakse erineva suurusega karistusi kohaldavate liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklite 6–8 rikkumise eest ette nähtud trahve vastavalt direktiivi 2006/22/EÜ uues III lisas kindlaksmääratud nimistule.

Tabelis on esitatud ka eri liikmesriikides kohaldatavate trahvisummade erinevused. Äärmuslikel juhtudel võivad konkreetse rikkumise eest ette nähtud maksimaalsed trahvisummad eri liikmesriikides üle kümne korra erineda. Ööpäevase sõiduaja ületamine rohkem kui kahe tunni võrra võib Hispaanias kaasa tuua kuni 4 600 euro suuruse trahvi, Kreekas aga on sama rikkumise eest ette nähtud maksimaalselt 400 euro suurune trahv.

Eri liikmesriikides on erinevalt kindlaks määratud ka rikkumise tõsiduse astmed. Rikkumiste piirmäärad on esitatud kas minutites, tundides või protsentides. Mõned liikmesriigid, näiteks Eesti, Prantsusmaa ja Slovakkia, on kehtestanud vaid kaks erinevat tõsiduse astet. Teised liikmesriigid, näiteks Ungari, eristavad viit ööpäevase sõiduaja ületamise astet: ööpäevase sõiduaja ületamine 5 % võrra, ööpäevase sõiduaja ületamine 5–10 % võrra, ööpäevase sõiduaja ületamine10–15 % võrra, ööpäevase sõiduaja ületamine 15–20 % võrra ja ööpäevase sõiduaja ületamine rohkem kui 20 % võrra.

Näiteks Hispaania õigusaktides on ette nähtud konkreetne trahvisumma iga tunni eest, mis ületab kahe järjestikuse nädala summeeritud sõiduaega, mille pikkus määruse (EÜ) nr 261/2006 kohaselt on 90 tundi: rohkem kui 110 tunni pikkuse summeeritud sõiduaja puhul tuleb lisaks sõiduki kasutamise takistamise kohaldamisele maksta 1 580 euro suurune trahv, üle 111 tunni pikkuse sõiduaja puhul on aga lisaks sõiduki kasutamise takistamise kohaldamisele ette nähtud 1 620 euro suurune trahv.

Kui õigusaktides on sätestatud rohkem kui kaks tõsidusastet, rakendatakse kas lineaarselt või astmeliselt suurenevaid karistusi. Näiteks Madalmaades on nädalase sõiduaja ületamise eest ette nähtud 110 euro suurune trahv sõiduaega ületava iga tunni eest, Kreekas aga tuleb ööpäevase sõiduaja kahetunnise ületamise eest maksta kaks korda suuremat trahvi kui ööpäevase sõiduaja ühetunnise ületamise eest.

Belgias on ööpäevase sõiduaja ja katkematu sõiduaja ületamise eest karistuse määramiseks välja töötatud erisüsteem, mis põhineb kahel parameetril. Ööpäevase sõiduaja puhul määratakse rikkumise tõsiduse aste ööpäevase sõiduaja kõige pikema puhkeperioodi alusel. Seega tuleb ööpäevase sõiduaja neljatunnise ületamise eest maksta suuremat trahvi (450 eurot) juhul, kui sõidukijuhi katkematu puhkeperiood kestis alla kolme tunni kui juhul, kui katkematu puhkeperiood kestis kuus tundi (310 eurot).

Niisugune rikkumiste liigitamine liikmesriikides lubab teha järeldusi selle kohta, missuguseid rikkumisi teistest tõsisemaks peetakse. Seega võib järeldada, et eri liikmesriikides sõiduaegade ja puhkeperioodidega seotud rikkumiste kohta kehtestatud eeskirjad ei olegi nii erinevad, kui lähtuda sellest, missuguseid rikkumisi teistest tõsisemaks peetakse, vaatamata mõnedele väikestele erinevustele. Kõnealuste erinevuste hulka kuulub näiteks see, et Belgias on vastavalt direktiivi 2006/22/EÜ uuele III lisale vaheajaga seotud sätete väikeste rikkumiste hulka liigitatud rikkumiste eest ette nähtud kergem karistus kui ööpäevast puhkeperioodi käsitlevate sätete väikeste rikkumiste eest; Madalmaades kohaldatakse mõlema rikkumise suhtes ühesugust karistust, Poolas aga on vaheaega käsitlevate sätete väikese rikkumise eest ette nähtud rangem karistus.

Üldistatult võib öelda, et mida rohkem ületatakse maksimaalset sõiduaega ja mida vähem järgitakse minimaalset puhkeperioodi, seda tõsisema on rikkumine.

Erinevused võib jagada kahte liiki: erinevate karistuste erinevad tõsidusastmed ja rikkumiste suhtes kohaldatavad erinevad trahvisummad. Nagu eespool öeldud, määratakse tõsidusastmed väga erinevatel alustel ja seda väljendatakse nii tundides/minutites kui ka protsentides, samuti erineb tõsidusastmete arv liikmesriikide lõikes. I lisa põhjal võib öelda, et karistusmäärade erinevus on selgesti nähtav.

Määruse (EMÜ) nr 3821/85 (sõidumeerikute määrus) sätete rikkumised

Kuigi määruse (EÜ) nr 561/2006 sätete rikkumise suhtes liikmesriikides kohaldatavad eeskirjad on tõsisemate rikkumiste seisukohalt võrdlemisi sarnased, on määruse (EMÜ) nr 3821/85 puhul olukord teistsugune.

Liikmesriikide õigusaktides sisalduvad rikkumiste kategooriad on väga erinevad nii liikmesriikide lõikes kui ka direktiivi 2006/22/EÜ uues III lisas sätestatud kategooriate seisukohalt. Liikmesriikide esitatud lisateabest nähtub, et märgatavad erinevused esinevad nii kohaldatavates trahvimäärades kui ka rikkumiste liigitamise viisis.

Liigitamisega seotud erinevused on esitatud käesoleva dokumendi II lisa tabelis. Mõne liikmesriigi esitatud teabe kohaselt kohaldatakse kõige kergemaid karistusi määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste suhtes, mille hulgas on rikkumisi, mida direktiivi 2006/22/EÜ kohaselt käsitatakse väga tõsise rikkumisena. Eelöeldu kehtib näiteks juhul, kui sõidukijuhil on rohkem kui üks kehtiv juhikaart (direktiivi 2006/22/EÜ III lisas on kõnealune rikkumine liigitatud kategooriasse G7). Näiteks Eestis, Bulgaarias ja Leedus kohaldatakse kõnealuse rikkumise suhtes kõige madalamat karistusmäära. Sama kehtib ka lülitite mittenõuetekohase kasutamise korral või kui juhikaardi olemasolul ei esitata sellele salvestatud andmeid (kategooriad G22 ja I4).

Seevastu valdav osa liikmesriike ei kohalda enamiku direktiivis 2006/22/EÜ väikeste rikkumiste hulka liigitatud rikkumiste suhtes kõige madalamat karistusmäära. Näiteks Ungaris kohaldatakse kõrgeimat trahvimäära juhul, kui sõidukijuhil ei ole kaasas piisavalt palju paberit väljatrükiks (kategooria G5, mis on direktiivis 2006/22/EÜ liigitatud väikeste rikkumiste hulka).

Vaid sõidumeeriku andmete võltsimisega seotud rikkumiste (kategooriad J1–J3) puhul ja salvestuslehtede mittesäilitamise korral ettevõtja poolt (kategooriad G6 ja G10) on enamik liikmesriike järginud ühesugust liigitust, kohaldades kõnealuste väga tõsiste rikkumiste suhtes kõrgeimat karistusmäära.

Nii nagu määruse (EÜ) nr 561/2006 puhul, kohaldatakse ka määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste suhtes väga erineva suurusega trahve; sama kehtib ka kohaldatavate trahvide maksimummäärade suhtes. Näiteks sõidumeeriku andmete võltsimise eest on Leedus ette nähtud kuni 586 euro suurune rahatrahv, Poolas aga on tuleb sama rikkumise eest maksta 2 460 eurot, ehkki mõlemal juhul kohaldatakse trahvi maksimummäära. Mõnes liikmesriigis kohaldatakse veelgi suuremaid rahatrahve: Hispaanias on sarnaste rikkumiste eest ette nähtud 4 601 euro suurune trahv, Itaalias on trahvi suurus kuni 6 232 eurot, Prantsusmaal aga kuni 30 000 eurot (millele võib lisanduda kuni 1-aastane vabadusekaotus).

Seega võib järeldada, et määruse (EMÜ) nr 3821/85 rikkumiste puhul ei kohaldata erinevates liikmesriikides mitte ainult väga erineva suurusega trahve, vaid märkimisväärsed erinevused iseloomustavad ka rikkumiste liigitamist, eelkõige tõsise rikkumise määratlust.

KOKKUVÕTE

Sotsiaalõigusnormide tõsiste rikkumiste eest liikmesriikide õigusaktide kohaseid karistusi käsitlevaid eeskirjad erinevad märgatavalt nii karistuste liikide, trahvimäärade suuruse kui ka rikkumiste liigituste lõikes.

Ehkki kõikides liikmesriikides on ühe karistusliigina ette nähtud rahatrahv, ei kohaldata kõikides liikmesriikides näiteks sõiduki kasutamise takistamist ja vabadusekaotust. Mõne liikmesriigi õigusaktides on sätestatud ka juhtimisõiguse või juhikaardi peatamise võimalus.

Rikkumiste erinevate liigituste kohaldamine liikmesriikides muudab olukorra veelgi keerulisemaks. Trahvisummad on liikmesriikide lõikes väga erinevad, erinedes äärmuslikel juhtudel kuni kümme korda. Neid erinevusi saab vaid osaliselt selgitada sotsiaal-majanduslike erinevustega, mis muudavad ühe ja sama rahatrahvi proportsionaalseks ja hoiatavaks küll ühes, mitte aga tingimata teises liikmesriigis.

Ehkki sõiduaegade ja puhkeperioodidega seotud rikkumiste puhul on üsna selge, missuguseid rikkumisi tuleks pidada teistest tõsisemaks, esineb määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste liigitamisel liikmesriikide lõikes olulisi erinevusi. Rikkumised, mida ühes liikmesriigis peetakse tõsiseks rikkumiseks, ei tarvitse seda olla teises liikmesriigis.

Lisaks sellele ei järgita määruse (EMÜ) nr 3821/85 sätete rikkumiste suhtes kohaldatavate karistuste puhul paljudes liikmesriikides komisjoni direktiivi 2009/5/EÜ (millega muudetakse direktiivi 2006/22/EÜ III lisa) kohaseid ühenduse suuniseid, mis käsitlevad rikkumiste liigitamist.

Seepärast on rahvusvahelise transpordi valdkonnas tegutsevatel sõidukijuhtidel ja ettevõtjatel juhul, kui nad ei järgi määruse (EÜ) nr 561/2006 ega määruse (EMÜ) nr 3821/85 teatavaid sätteid, väga raske saada selget sõnumit võimalike rikkumiste tõsiduse kohta, kuna võimalike rikkumiste suhtes erinevates liikmesriikides kohaldatavad karistused on vastuolulised.

Komisjoni arvates ei ole niisugune seadusandjate poolt põhjustatud olukord rahuldav võrdsete tingimuste loomise seisukohalt sõidukijuhtide ja ettevõtjate hulgas. Direktiivi 2006/22/EÜ uus lisa, mis kehtestati komisjoni direktiiviga 2009/5/EÜ, on loonud aluse ühise seisukoha kujundamiseks selle suhtes, missuguseid rikkumisi tuleks käsitada tõsise rikkumisena ja missuguseid mitte. Liikmesriike julgustatakse astuma vajalikke samme autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide ühtlustatumaks kohaldamiseks, et parandada sotsiaalõigusnormide järgimist autovedude valdkonnas.

Komisjon jätkab tööd kõnealuses valdkonnas, eelkõige toetades määrusega (EÜ) nr 561/2006 ette nähtud komitee kaudu liikmesriikide dialoogi seoses autoveoalaste sotsiaalõigusnormide tõlgendamise ja rakendamisega siseriiklikul tasandil ning tegutsedes liikmesriikide ja nende seadusandjate kindlaksmääratud pädevuse piires.

I LISA

Ülevaade erinevatest trahvidest, mida liikmesriikide õigusaktides kohaldatakse määruse (EÜ) nr 561/2006 artiklite 6–9 sätete erineva tõsidusastmega rikkumiste suhtes

Tõsine rikkumine |

Väike rikkumine |

III LISA

Ülevaade liikmesriikide õigusaktidest

LIIKMESRIIK | ÕIGUSAKTID |

Austria | 57. Bundesgesetz, mit dem das Kraftfahrgesetz 1967 geändert wird (28. KFG Novelle) |

Belgia | Arrêté royal du 27 Avril 2007, Moniteur Belge du 7 Mai 2007 |

Bulgaaria | Autovedude seaduse peatükk 8 |

Küpros | Teatavate sõidukite juhtide sõiduaja ja puhkeperioodide järelevalve seadus (seadus 86(I)/2007) |

Tšehhi Vabariik | Autovedusid käsitleva seaduse nr 111/1994 §35, muudetud, ja rikkumisi käsitlev seadus nr 200/1990, muudetud |

Saksamaa | Fahrpersonalgesetz (muudetud 6.7.2007) |

Taani | Määrus, mis sisaldab sõiduaega ja puhkeperioode käsitlevaid sätteid autovedude valdkonnas BEK nr 328, 28.3.2007, konsolideeritud seadus nr 1100, 8.11.2006 |

Eesti | Riigikogus 20.09.2007 vastuvõetud liiklusseaduse muudatused |

Kreeka | Sõidukite liiklemise järelevalveasutuste korraldust ja tegevust käsitlev seadus 344/2006 – reisijateveo ja muude sätetega seotud reformid (ametlik väljaanne 49/A) |

Hispaania | 19 aprilli 2007. aasta resolutsioon (BOE 10-05-2007) ja Ley 16/1987 de 30 de Julio, de ordenacion de los transportes terrestres |

Soome | Autotranspordi seadus ja sõidukite seadus |

Prantsusmaa | Contraventions: Article R48-0 du code de procédure pénale et le décret n° 86/1130 du 17 octobre modifié Délits: Ordonnance 58/1310 du 23 décembre 1958 modifié |

Ungari | Seaduse nr 1/1988 §20 (1), muudetud, ja valitsuse määruse 557/2007 (III.31) §1. |

Iirimaa | Euroopa Ühenduste (autoveod)(töötingimused ja liiklusohutus) määrused 2008 (S.I. nr 62, 2008) |

Itaalia | Liikluseeskirjad ja seadus 286/2006, 29.11.2006 |

Leedu | Leedu haldusrikkumiste seadustiku artiklid 142 ja 1424 |

Luksemburg | Règlement grand-ducal du 23 mars 2007 |

Läti | Haldusrikkumiste seadustik |

Malta | Mootorsõidukeid (maanteekaubavedu) käsitlevad õigusaktid (65.19) |

Madalmaad | Üldeeskirjad trahvide kohaldamiseks tööaja seaduse alusel ja (transporditöötajate) tööaega käsitlev dekreet (autoveod) |

Poola | Autovedude seadus, 6. september 2001 Digitaalsete sõidumeerikute seadus, 29. juuli 2005 |

Portugal | Ei ole veel vastu võetud |

Rumeenia | Ordonanta de govern Nr 37/2007 |

Sloveenia | Seadus, mis käsitleb autovedusid teostavate isikute tööaega ja kohustuslikke puhkeperioode ning autovedudel kasutatavaid sõidumeerikuid |

Slovakkia | Transpordivaldkonna töötajate tööaja seadus |

Rootsi | Sõiduaegu, puhkeperioode, sõidumeerikuid jne käsitlev korraldus (2004:865) |

Ühendkuningriik | 1968. aasta transpordiseaduse VI osa (muudetud) |

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/22/EÜ, 15. märts 2006, mis käsitleb nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega, ELT L 102, 11.4.2006, lk 35.

[2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 561/2006, 15. märts 2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85; ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.

[3] Nõukogu määrus (EMÜ) nr 3821/85, 20. detsember 1985, autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta, EÜT L 370, 31.12.1985, lk 8.

[4] Määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 19 lõige 1.

[5] Komisjoni direktiiv 2009/5/EÜ, 30. jaanuar 2009, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/22/EÜ (mis käsitleb nõukogu määruste (EMÜ) nr 3820/85 ja (EMÜ) nr 3821/85 rakendamise miinimumtingimusi seoses autovedudega seotud sotsiaalõigusnormidega) III lisa, ELT L 29, 31.1.2009, lk 45.

[6] Vastavalt määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 19 lõikele 1.

[7] Vastavalt komisjoni direktiivile 2009/5/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/22/EÜ; VSI = väga tõsine rikkumine, SI = tõsine rikkumine, MI= väike rikkumine

[8] Ungari: kuna Ungaris kasutatakse protsentidel põhinevat liigitust, ei vasta Ungaris kohaldatavad rikkumiste kategooriad rikkumiste ühtlustatud kategooriatele.

[9] Sloveenia: juhtide suhtes kohaldatavad trahvid.

[10] Vastavalt komisjoni direktiivile 2009/5/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2006/22/EÜ; VSI = väga tõsine rikkumine, SI = tõsine rikkumine, MI = väike rikkumine.