52008DC0905

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 14.1.2009

KOM(2008) 905 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ (üldise tooteohutuse kohta) rakendamise kohta

(komisjoni esitatud)

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

1.1. Aruande ulatus 3

1.2. Ülevaade 3

2. Ülevõtmine 5

3. Kohaldamine ja õigusnormide areng 5

3.1. Turujärelevalve toimimine 5

3.2. RAPEXi toimimine 6

3.3. Toodete jälgitavus 8

3.4. Direktiivi artiklil 13 põhinevad ühenduse meetmed 9

3.5. Standardimine 9

3.6. Teenuste ohutus 12

4. Järeldused 12

4.1. Üldist 12

4.2. Ülevõtmine 12

4.3. Turujärelevalve toimimine 12

4.4. RAPEXi toimimine 13

4.5. Toodete jälgitavus 13

4.6. Direktiivi artiklil 13 põhinevad ühenduse meetmed 13

4.7. Standardimine 13

1. SISSEJUHATUS

Üldise tooteohutuse direktiiv (edaspidi „direktiiv”)[1] võeti vastu 3. detsembril 2001, see jõustus 15. jaanuaril 2002 ja liikmesriigid pidid selle üle võtma 15. jaanuariks 2004. Direktiiviga asendati 1992. aasta üldise tooteohutuse direktiiv[2].

1.1. Aruande ulatus

Käesolev aruanne koostati vastavalt direktiivi artikli 19 lõikele 2 ja selles käsitletakse:

- tarbekauba ohutust, eelkõige toodete jälgitavuse paranemist;

- turujärelevalve ja RAPEXi toimimist;

- standardimist;

- direktiivi artikli 13 alusel võetud meetmeid.

Kuigi direktiivi ei kohaldata teenuste ohutuse suhtes, keskenduvad mõned sätted direktiivi „kaitseeesmärkide saavutamise” tagamiseks nimetatud valdkonnale. Käesolevas aruandes tutvustatakse seepärast ka peamisi muudatusi, mis on Euroopas tehtud teenuste ohutuse suurendamiseks.

2007. aastal, pärast tarbekaupade massilisi ülemaailmseid tagasikutsumisi, järeldas komisjon ELi tooteohutuse raamistiku sisemise läbivaatamise käigus,[3] et ühenduse süsteem, sealhulgas kõnealune direktiiv, tagab süsteemi eeskirjade nõuetekohase kohaldamise korral Euroopa kodanikele tõhusa kaitse ohtlike tarbekaupade eest[4]. Sellest hoolimata tuvastati läbivaatamise käigus teatavad täiustamist vajavad valdkonnad ja läbivaatamise otsese järelmeetmena võeti vastu komisjoni otsus magneteid sisaldavate mänguasjade kohta[5]. Lisaks sellele tõstavad kaitse senist taset kehtiva mänguasjade ohutuse Euroopa direktiivi läbivaatamise ettepanek[6] ja toodete turustamise uus õiguslik raamistik[7]. Käesolevas aruandes on esitatud ka viisid, kuidas veelgi täiustada käesoleva direktiiviga loodud süsteemi.

1.2. Ülevaade

1.2.1. Eesmärgid ja kohaldamisala

Direktiivi eesmärk on tagada, et ühenduse turule viiakse üksnes ohutu tarbekaup. Direktiivi kohaldatakse toiduks mittekasutatavate tarbekaupade suhtes. Kui selliste toodete ohutuse suhtes on teistes ühenduse õigusaktides sätestatud erinõuded, kohaldatakse direktiivi üksnes nende aspektide ja ohtude või ohuliikide suhtes, mida nimetatud erinõuded ei hõlma[8].

Teenuste ohutus jääb direktiivi kohaldamisalast välja, kuid tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks kohaldatakse selle sätteid ka toodete suhtes, mida tarnitakse või mis tehakse tarbijatele kättesaadavaks neile kasutamiseks ette nähtud teenuse raames. Sellest hoolimata ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse teenuseosutaja kasutuses olevad seadmed ja eelkõige seadmed, mida tarbijad kasutavad sõitmiseks või reisimiseks. Direktiivi sätteid kohaldatakse siiski toodete suhtes, mida tarbija kasutab aktiivselt teenuseosutaja ruumides, näiteks solaariumid või hotellitubades külalistele kasutamiseks mõeldud föönid[9].

1.2.2. Ettevõtjate ja liikmesriikide ametiasutuste kohustused

Direktiiviga kehtestatakse ettevõtjatele üldine kohustus viia turule üksnes ohutuid tooteid ning anda tarbijatele ja liikmesriikide ametiasutustele teavet. Teavet tuleb esitada toodete jälgitavuse ja meetmete kohaldamise, näiteks toodete turult kõrvaldamise või tagasikutsumise kohta[10].

Liikmesriikide ametiasutused peavad tagama, et turule viidavad tooted oleksid ohutud ja nad peavad selle kohustuse täitmiseks kontrollima, kas tootjad ja turustajad täidavad neile direktiiviga pandud kohustusi.

1.2.3. Institutsiooniline raamistik ja jõustamine

Direktiiviga on ette nähtud toiduks mittekasutatavaid tooteid hõlmava kiire teabevahetussüsteemi (RAPEX) loomine. Süsteem tagab komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste vahel teabe liikumise meetmete kohta, mida liikmesriikide ametiasutused ja ettevõtjad on võtnud tarbijate tervisele ja ohutusele tõsist ohtu kujutavate toodete suhtes. RAPEXi abil saab levitada ka teavet väiksemate ohtude kohta (alla 1 % kõigist teadetest). RAPEXi süsteem on avatud kolmandatele riikidele ühenduse ja taotluse esitanud riigi vahel sõlmitud erilepingu alusel. Seni on vaid üks ELi mittekuuluv riik (Hiina) saanud RAPEXi andmetele osalise ja kaudse juurdepääsu.

Direktiivi artikli 15 kohaselt abistab komisjoni rakendusülesannete täitmisel liikmesriikide esindajatest koosnev komitee (edaspidi „üldise tooteohutuse komitee”). Lisaks sellele loodi direktiivi artikliga 10 liikmesriikide ametiasutuste mitteametlik võrk (edaspidi „tarbijaohutuse võrk”), mille eesmärk on halduskoostööd veelgi tõhustada.

Kuna direktiiv on EMP lepingu[11] osa, kehtivad samad eeskirjad ja mehhanismid ka EMP lepingut kohaldavates EFTA riikides, s.o Norras, Islandil ja Liechtensteinis.

2. ÜLEVÕTMINE

Ülevõtmismeetmetest on teatanud kõik 27 ELi liikmesriiki[12]. Rakendamismeetod ei ole siiski kõigis liikmesriikides sama olnud[13]. Teatavate aspektide selgitamiseks toimuvad komisjoni ja liikmesriikide vahel kahepoolsed arutelud.

Eelkõige lähevad mõne ülevõtmisakti ohutuse hindamist käsitlevad sätted lahku direktiivi artiklis 3 sätestatud eeskirjadest. Mõned liikmesriigid ei ole üle võtnud kõiki artiklis 3 nimetatud kriteeriume, samal ajal kui teised liikmesriigid on neid kriteeriume muutnud või välja töötanud oma kriteeriumid.

Jälgitavusega seoses on mõned liikmesriigid sätestanud kohustuse märkida tootele või pakendile tootja (või importija) nimi ja andmed, samal ajal kui teised liikmesriigid on jätnud selle vabatahtlikuks. Järelikult võivad tootjate kohustused olla tegelikult liikmesriigiti erinevad.

Mõnes liikmesriigis peavad tootjad teatama üksnes teadaolevast ohust ja teatamiskohustust ei ole, kui tootja peaks olema kättesaadava teabe põhjal ohust teadlik .

Kuigi liikmesriigid on kohustatud kehtestama sätted nende meetmete järgimiseks, mida komisjon võib artikli 13 alusel võtta , ei ole mõned liikmesriigid kehtestanud selliste meetmete rakendamiseks vajalikke siseriiklikke sätteid.

3. KOHALDAMINE JA ÕIGUSNORMIDE ARENG

3.1. Turujärelevalve toimimine

Enamik liikmesriikide turujärelevalveasutusi töötab iga-aastaste kontrollikavade alusel, milles võetakse arvesse varasemaid kogemusi ja järeldusi, tooteid, millest on RAPEXi süsteemi kaudu tihti teatatud, ja tarbijate kaebusi. Vajaduse korral (nt eriolukorras) viivad kõik liikmeriigid läbi kontrollimisi ja katseid, mida ei ole nende kavadega ette nähtud..

3.1.1. Ühismeetmed

Tooteohutuse eest vastutavate liikmesriikide ametiasutuste Euroopa võrgu[14] edendamiseks on komisjon viimase viie aasta jooksul osalenud mitme asjaomase asutuse ühiste piiriüleste järelevalve- ja täitemeetmete[15] rahastamisel. Nimetatud ühismeetmed on olnud seotud laste lämbumisjuhtumite, mänguväljakute ohutuse, tulemasinate, valguskettide ja pikendusjuhtmetega. Kaks meedet hõlmavad piiriülest koostööd: üks koostööd Läänemere piirkonna tolliasutustega ja teine, nn EMARS projekt, turujärelevalve tõhustamist parima tava abil. Viimatinimetatud projektis osales 15 liikmesriiki ja selle tulemusel loodi teadmistebaas, kiirnõustamissüsteem, parima tava käsiraamat ja strateegiadokument turujärelevalve tuleviku kohta[16].

3.1.2. Uus õiguslik raamistik

9. juulil 2008 võeti vastu toodete turustamise uus õiguslik raamistik, mis koosneb määrusest (EÜ) nr 765/2008[17] ja otsusest 768/2008/EÜ[18]. Meetmete üks eesmärk on luua tugevam turujärelevalveraamistik ühenduse ühtlustamisaktidega hõlmatud toodete jaoks ja nende toodete jälgitavuse parandamiseks. Lisaks sellele on määruses sätestatud liikmesriikide pädevate asutuste kohustus kontrollida asjakohaselt ja piisaval määral ELi turul olevate toodete omadusi enne selliste toodete vabasse ringlusse lubamist. Komisjon koostab praegu suuniseid määruses ja direktiivis sätestatud turujärelevalveraamistike vaheliste seoste selgitamiseks.

Lisaks sellele muudeti määruse (EÜ) nr 765/2008 artikliga 42 direktiivi artikli 8 lõike 3 sõnastust, et karmistada asjaomaseid sätteid liikmesriikide suhtes ja viia direktiivi sõnastus vastavusse määruse sätetega.

3.2. RAPEXi toimimine

3.2.1. Teadete edastamine ohtlike toodete kohta

RAPEXi süsteem on ette nähtud teabe tõhusaks edastamiseks kõigile liikmesriikidele, et võimaldada kiirelt meetmeid võtta sellise turult leitud tarbekauba suhtes, mis kujutab endast tõsist ohtu tarbijate tervisele ja ohutusele. Niinimetatud eriolukorra puhul tagavad olemasolevad mehhanismid ohuteate viivitamatu edastamise kõigile liikmesriikidele, et need saaksid meetmeid võtta.

Komisjoni talitused avaldavad kord nädalas Internetis asjakohase teabe kõigi RAPEXi teadete kohta[19]

3.2.2. RAPEXi suunised

Komisjon võttis 2004. aastal vastu konkreetsed suunised (edaspidi „RAPEXi suunised”) RAPEXi tõhusa toimimise tagamiseks[20]. RAPEXi suunistes on kindlaks määratud liikmesriikide teatamiskohustuse ulatus. Seal on esitatud „tõsise ohu” kriteeriumid ning suunised selle kohta, millistest meetmetest ja toodetest tuleb teatada. Need hõlmavad ka ohu hindamise suuniseid. 2008. aastal alustas komisjon RAPEXi suuniste läbivaatamist, mis on alates 2004. aastast toimunud muutuste tõttu vajalik.

3.2.3. Statistilised suundumused 2004–2008

Komisjoni kinnitatud teadete arv on viimastel aastatel järsult suurenenud. 2007. aastal kinnitas komisjon 1 605 teadet, 2006. aastal 1 051, 2005. aastal 847 ja 2004. aastal 468 teadet. Tõsise ohu suhtes võetud meetmetega seotud teadete arv on rohkem kui kolmekordistunud, suurenedes 388 teatelt 2004. aastal 1 355 teateni 2007. aastal. 2008. aastal kasvutendents jätkus. Teadete arv kasvu põhjusteks võib pidada liikmesriikide ametiasutuste poolset tooteohutuse eeskirjade tõhusamat jõustamist, ettevõtjate teadlikkuse kasvu oma kohustustest, EL laienemist 2004. ja 2007. aastal ning komisjoni koordineeritud võrgu loomise meetmeid[21]. Peale selle väheneb üha enam lõhe suurima ja väikseima teadete arvuga riikide vahel.

Tooteliikide seas, mis kujutavad endast nii tõsist ohtu, et nende suhtes tuleb võtta parandusmeetmeid, on lastekaubad (mänguasjad ja lastetarbed) ja elektriseadmed (nt majapidamisseadmed, valgustusseadmed) need tooterühmad, mille kohta on edastatud kõige rohkem teateid. Nimetatud tooterühmadega seotud teated moodustavad kokku üle 50 % kõigist RAPEXi teadetest.

Täheldatud ohtudest sagedaimad on vigastused, väikestest osadest tingitud lämbumisoht ja elektrilöögid, nende järel põletused, tulekahjud, lämbumine ja keemilised ohud. Pikaajalisi ohte (nt teatavate kemikaalidega kokkupuutumisest tulenev oht) on raskem tuvastada ja hinnata, sest ohtlik toime ei ilmne kohe[22].

Ettevõtjate poolt vabatahtlikult võetud parandusmeetmete kohta edastatud teadete arv on aastate jooksul kasvanud: 2007. aastal oli see kuni 50 % tõsist ohtu kujutavate toodete kohta edastatud teadete arvust.

3.2.4. Koolitused

Komisjon on korraldanud tooteohutuse eest vastutavatele liikmesriikide ametiasutustele koolitusi, et suurendada nende suutlikkust osaleda RAPEXi võrgus. 2006.–2008. aastal osalesid neil seminaridel kokku 22 liikmesriigi esindajad. Komisjon korraldab Brüsselis ka RAPEXi kontaktpunktide kohtumisi. Lisaks sellele leppisid kõigi liikmesriikide tolli- ja turujärelevalveasutused kokku vajaduses tõhustada koostööd, parandada riskijuhtimist ning vahetada paremini teadmisi ja parimaid tavasid[23].

3.2.5. Hiinaga seotud RAPEXi teated

Võttes arvesse Hiinast pärit toodetega seotud RAPEXi teadete väga suurt osakaalu (2008. aasta jaanuarist kuni septembrini 56 %, 2007. aastal 52 %, 2006. aastal 49 %, 2005. aastal 49 % ja 2004. aastal 38 %), on tihendatud sidemeid tooteohutuse eest vastutavate Hiina ametiasutustega. Komisjoni tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraat ja Hiina Rahvavabariigi kvaliteedijärelevalve, kontrolli ja karantiini amet (edaspidi „Hiina amet”) sõlmisid 2006. aasta jaanuaris vastastikuse mõistmise memorandumi (edaspidi „memorandum”). Memorandumit ajakohastati 2008. aasta novembris, et kajastada koostöö tugevnemist.

Hiina ametil on eriotstarbelise IT-süsteemi kaudu juurdepääs RAPEXis registreeritud teadetele, mis on seotud Hiinast pärit ohtlike toodetega (edaspidi „Hiinaga seotud RAPEXi teated”). Hiina ametiasutused esitavad komisjonile kvartaliaruanded RAPEXi andmete põhjal võetud järelmeetmete kohta. Hiina amet on komisjonile esitanud seitse aruannet. Hiina amet on ajavahemikus 2006. aasta septembrist kuni 2008. aasta maini uurinud 599 RAPEXi teadet ja võtnud vajaduse korral meetmeid. 51 protsendil juhtudest võttis kas Hiina amet või Hiina tootja (või eksportija) vabatahtlikult ennetavaid või piiravaid meetmeid, sealhulgas parandusmeetmed, ekspordikeelud, järelevalve tugevdamine asjaomaste Hiina äriühingute üle ning ekspordilubade peatamine või tühistamine. 49 protsendil uuritud juhtudest meetmeid ei võetud, mille põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et Hiina tootja või eksportija kohta puudus teave.

3.3. Toodete jälgitavus

Jälgitavus võimaldab kindlaks teha tootmis- ja turustamisprotsessis osalenud ettevõtjad. Selle teabe abil saab võtta tõhusaid parandusmeetmeid. Maailma eri paigust saabunud olulised ohuteated toiduks mittekasutatavate toodete kohta on viimasel ajal toonud esile vajaduse tõhusa tagasikutsumiskorra järele, mis ei oleks ettevõtjatele ülemäära kulukas.

Direktiivi artikli 5 lõikes 1 on sätestatud tootja üldine kohustus anda tarbijale toote päritolu kohta vajalikku teavet või märkida toote pakendile tootja nimi või partii number. Sellest hoolimata on konkreetsete meetmete võtmine selliste kohustuste täitmiseks siiski liikmesriikide ülesanne. Nende teadete arv, mille puhul ei olnud toote päritolu jälgitav, on eelmiste aastatega võrreldes vähenenud. Arenguruumi siiski veel on, kuna 10 % teadetest on seotud tõsist ohtu kujutavate toodetega, mille päritoluriik on teadmata[24].

Olukorra paranemist võib oodata hiljuti vastu võetud otsuse 768/2008/EÜ tulemusel, milles nõutakse ühenduse ühtlustamisaktides sätestatud üldpõhimõttena, et tootele tuleb märkida tootja nimi ja aadress ning imporditud kauba puhul nii importija kui ka tootja nimi ja aadress[25].

3.4. Direktiivi artiklil 13 põhinevad ühenduse meetmed

Komisjon on direktiivi artiklis 13 sätestatud menetlust kasutanud seni kolmel korral. Esimest korda kasutati seda ftalaatide mänguasjades kasutamise keelu[26] pikendamiseks kuni alalise keelu vastuvõtmiseni direktiiviga 2005/84/EÜ[27].

Järgmine kõnealusel artiklil põhinev meede oli 11. mai 2006. aasta otsus,[28] milles nõuti, et liikmesriigid tagaksid ELi turule viidatavate tulemasinate lastekindluse ja keelustaksid laste jaoks eriti atraktiivseid esemeid meenutavate tulemasinate (nn uudsete tulemasinate) turuleviimise. Otsuse kohaldamisalast on välja arvatud teatavatele tehnilistele kriteeriumidele vastavad tulemasinad. Liikmesriigid pidid otsuse ellu rakendama hiljemalt 11. märtsiks 2007. 12. aprilli 2007. aasta otsusega,[29] millega keelustati lastele ohtlike ja uudsete tulemasinate pakkumine ka tarbijatele alates 11. märtsist 2008, pikendati eelmise otsuse kehtivust 11. maini 2008. 18. aprillil 2008[30] pikendati otsuse kehtivust 11. maini 2009.

Seni viimane artiklil 13 põhinev meede oli 21. aprilli 2008. aasta otsus,[31] millega kohustatakse liikmesriike tagama, et turule lastavatel või turul kättesaadavatel magnetmänguasjadel on hoiatus neist tulenevate tervise ja turvalisusega seotud ohtude kohta. Mänguasjades kasutatavad magnetid on muutunud võimsamaks, kuid eralduvad toote küljest kergemini, olles seega allaneelamisel eluohtlikud, sest võivad põhjustada mao või soolte mulgustumist. Erisätete puudumise tõttu kehtivates õigusaktides ja asjakohases ohutusstandardis (mõlemad on läbivaatamisel) võttis komisjon vastu selle ajutise meetme, mis kehtib 21. aprillini 2009.

Direktiivi artikli 13 alusel võetud meetmete kohaldamine on näidanud, et meetmete ajutisus põhjustab probleeme. Ühest küljest tekitab selliste meetmete piiratud kehtivus ja korduv pikendamine ettevõtjates ebakindlust. Teisest küljest ei suuda need meetmed oma ajutisuse tõttu kõrvaldada asjaomase ohutusalase probleemi algpõhjust.

3.5. Standardimine

3.5.1. Standardimise kord ja asjaomased isikud

Direktiivis on sätestatud tooteohutuse hindamise kriteeriumid juhuks, kui puuduvad siseriiklikele õigusaktidele ja Euroopa standardiorganisatsioonide[32] poolt väljatöötatud Euroopa standarditele osutavad ühenduse õigusaktid. Artikli 3 lõike 2 kohaselt loetakse toode ohutuks, kui see vastab vabatahtlikele riigisisestele standarditele, millega on üle võetud Euroopa standardid, mille viitenumbrid on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas.

Artikli 4 kohaselt võtab komisjon komiteemenetluse korras vastu otsused, millega kehtestatakse ohutusnõuded, mida tuleb tulevaste standardite puhul arvesse võtta. Seejärel annab komisjon eespool nimetatud otsuse alusel asjaomasele Euroopa standardiorganisatsioonile volitused konkreetseid ohutusnõudeid hõlmavate standardite väljatöötamiseks.

Kui Euroopa standardiorganisatsioon on standardi koostanud ja vastu võtnud, võtab komisjon komiteemenetluse korras vastu otsuse, kinnitades, et standard koostati eespool osutatud korras, ja avaldab standardi viitenumbri Euroopa Liidu Teatajas. Pärast viitenumbri avaldamist võib eeldada, et kõnealuse standardi (või selle samaväärsete riiklike versioonide) kohaselt valmistatud tooted vastavad direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud üldisele ohutusnõudele.

Esialgne otsus, millega kehtestatakse konkreetsed ohutusnõuded, ei anna alust eeldada nimetatud nõuetele vastavate toodete ohutust ning selles ei sätestata viivitamata kehtima hakkavaid kolmandate isikute kohustusi ja õigusi. Sellest hoolimata saab asjaomaseid otsuseid kasutada abivahendina, et hinnata, kas toode vastab direktiivi artikli 3 lõikes 3 sätestatud üldisele ohutusnõudele.

Kui rääkida standardite koostamisel esindatud huvidest, siis ühiskondlike huvide tundmist ja tõhusat arvessevõtmist standardimisprotsessis võivad takistada paljud tegurid, nagu vahendite ja eriteadmiste puudumine ning ebatõhus koordineerimine. Seepärast annab ühendus tarbija- ja keskkonnaorganisatsioonidele ning ametiühingutele ja VKE-dele rahalist toetust. Seoses tarbijate esindamisega toetab ühendus rahaliselt nende Euroopa tarbijaorganisatsioonide toimimist, kes esindavad tarbijate huve toote- ja teenusestandardite väljatöötamisel ühenduse tasandil[33].

3.5.2. Ohutusnõudeid ja volitusi käsitlevad otsused

Käesolevas aruandes käsitletaval ajavahemikul võeti vastu kolm otsust, millega kehtestati ohutusnõuded, ja anti artikli 4 lõike 1 punktide a ja b kohaselt vastavad standardimisvolitused.

21. aprillil 2005 võttis komisjon vastu otsuse 2005/323/EÜ ohutusnõuete kohta, millele peavad vastama veepinnal või vees kasutatavate ujuvate vabaajatoodete Euroopa standardid[34]. Komisjon väljastas selle otsuse põhjal Euroopa Standardikomiteele volituse M/372. Nimetatud volituse alusel töötatakse välja seitse standardit[35].

25. märtsil 2008 võttis komisjon vastu otsuse 2008/264/EÜ tuleohutusnõuete kohta, millele peavad vastama sigarette käsitlevad Euroopa standardid[36]. Selle otsuse põhjal andis komisjon Euroopa Standardikomiteele volituse M/425, et ta töötaks välja standardi sigarettide süttivuse vähendamiseks.

23. aprillil 2008 võttis komisjon vastu otsuse 2008/357/EÜ laste ohutust tagavate konkreetsete nõuete kohta, millele peavad vastama tulemasinate standardid[37]. Selle põhjal väljastati volitus M/427 olemasoleva tulemasinate lastekindluse standardi EN 13869 läbivaatamiseks.

3.5.3. Standardite viitenumbrite avaldamine

Aruandes käsitletaval ajavahemikul võttis komisjon vastu kolm otsust teatavate standardite vastavuse kohta direktiivis sätestatud üldisele ohutusnõudele[38]. Kõnealused otsused võeti vastu vastavalt direktiivi artikli 4 lõike 2 teisele ja neljandale lõigule. Iga avaldatud otsusega asendati eelmine samalaadne otsus ja seepärast on direktiivi kohaste standardite viitenumbrite ajakohastatud loeteluks 2006. aastal avaldatud dokumendile[39] lisatud loetelu.

3.5.4. Ettevalmistused tulevaste standardimisvolituste andmiseks

Komisjon kavatseb parandada selliste lastetarvete ohutust, mis on ette nähtud imikutele ja väikelastele (enamasti vastsündinutest kuni 4–5aastasteni) ning mida kasutatakse magamise ajal, toitmisel, vannitamisel ja transportimisel. Euroopas toimub igal aastal arvukalt selliste toodetega seotud õnnetusi, millest mõned lõppevad surmaga[40]. Direktiivi alusel on avaldatud mitu lastetarvete ohutusstandardit. Paljude toodete puhul ohutusstandardid siiski veel puuduvad, samal ajal kui mõne toote puhul ei hõlma olemasolevad standardid kõike ohte. 2006. aastal tellitud uuring võimaldas kindlaks teha ja järjestada tooted, mille standardimist tuleks alustada eelisjärjekorras. Uuring hõlmas esialgset ohu hindamist ja ohutusnõuete kavandi koostamist. Otsused, millega kehtestatakse ohutusnõuded, on kavas vastu võtta 2009. aasta jooksul.

Tulekahjude ja leekide tõttu juhtunud õnnetuste ja tekkinud vigastustega seoses jätkab komisjon eluruumide tuleohutuse parandamise strateegia väljatöötamist. Komisjon püüab leida viise kodudes kasutatavate tuleohtlike pindade ja materjalide (nt mööbel, sisustus, rõivad ja telerid) ohutuse suurendamiseks. Selles valdkonnas on olemas mitu vabatahtlikku Euroopa standardit, kuid liikmesriikidega peetud arutelud on selgelt näidanud, et kõnealuste standardite pakutavad lahendused ei ole täielikult rahuldavad, eriti seoses leegiaeglustite kasutamisega. Seepärast on esialgu kõige olulisem omandada põhjalikud teadmised leegiaeglustina kasutatavatest kemikaalidest, et saavutada ohutusnormides rahuldav tasakaal tuleohutuse ning tervise- ja keskkonnakaitse vahel.

3.6. Teenuste ohutus

Tarbijatele osutatavate teenuste ohutusega seoses täheldab komisjon, et liikmesriikide seas puudub üksmeel ühenduse meetmete sobiva taseme suhtes. Samal ajal osutavad avalik arvamus ja Euroopa Parlamendi poliitiline surve sellele, et Euroopa tasandil on vaja meetmeid üldiste ohtude ja õnnetuste vältimiseks (nt hotellide tuleohutuse tagamiseks).

Euroopa praeguse õnnetuste ja vigastuste (sh teenustega seotud õnnetused ja vigastused) seire süsteemi parandamise vajadust on tunnistatud mitmes komisjoni ettepanekus, mille eesmärk on olnud vigastuste vältimine ja ohutuse edendamine[41].

Komisjon võttis 2007. aastal vastu raammääruse eelnõu ettepaneku rahvatervist ning töötervishoidu ja tööohutust käsitleva ühenduse statistika kohta[42]. Võrreldavate andmete puudumine ei ole siiski takistanud komisjoni käivitamast uusi algatusi, milles keskendutakse teadlikkuse tõstmisele, ja ergutamast sidusrühmi tegelema ühenduse meetmete eelisvaldkondadega (nt hotellide ohutus).

Euroopa Standardikomitee viis komisjoni poolt teenuste valdkonnas antud volituse M/371 alusel läbi uuringu, et selgitada välja teenuste osutamise (sealhulgas selle ohutuse) nõuete standardimisprogrammi teostatavus[43].

4. JÄRELDUSED

4.1. Üldist

Direktiiv on osutunud tarbijakaitse kõrge taseme tagamisel mõjuvaks vahendiks. See on aidanud tuvastada ja kõrvaldada Euroopa turult palju ohtlikke tooteid. Direktiiviga loodud RAPEXi süsteem täiendab eriotstarbelise kiire teabevahetuse ja ohuteadete süsteemi abil olemasolevat õiguslikku raamistikku, mida kohaldatakse mõnede olulisemate tarbekaupade (nt mänguasjad, kosmeetika, elektriseadmed ja valgustid, isikukaitsevahendid, sõidukid) suhtes.

4.2. Ülevõtmine

Kuigi liikmesriigid on direktiivi üldiselt rahuldavalt üle võtnud, on endiselt teatavaid vastuolusid. Komisjoni talitused teevad liikmesriikidega koostööd, et selgitada välja, kas teatavad liikmesriigid peaksid võtma täiendavaid meetmeid, kuid komisjon jätab endale õiguse algatada vajaduse korral rikkumismenetluse. Rikkumismenetluse algatamise põhjuseks võib eelkõige olla direktiivi artikliga 13 ettenähtud meetmete rakendamistähtaegade mittejärgimine.

4.3. Turujärelevalve toimimine

RAPEXi teadete arvu oluline kasv viimasel neljal aastal on selge märk sellest, et direktiivi kohane turujärelevalve on olnud edukas. Kuna turg üha enam globaliseerub ja ELi saabub üha enam tooteid kolmandatest riikidest, tuleb liikmesriikide turujärelevalvetegevust veelgi rohkem kooskõlastada, sealhulgas teha koostööd tolliasutustega.

Koordineerimisele aitaks kaasa ühiselt kokkulepitud parimate tavade (nt EMARSi projekti tulemused) rakendamine, liikmesriikide ametiasutuste vahelise teabevahetuse parandamine olemasolevate IT-vahendite abil, uue õigusliku raamistiku nõuetekohane rakendamine ja komisjonile turujärelevalve prioriteetide ühisel kindlaksmääramisel suurema rolli andmine.

4.4. RAPEXi toimimine

Paljud riigid peavad direktiivi ja eriti RAPEXi süsteemi eeskujuks ning mitu riiklikku, piirkondlikku ja rahvusvahelist organisatsiooni on tundnud huvi selles süsteemis osalemise või sarnase süsteemi loomiseks abi saamise vastu.

Samal ajal kui teadete arvu kasv on süsteemi mõnevõrra koormanud, on see siiski selge märk tarbijakaitse paranemisest Euroopa tasandil. Ettevõtjate endi poolt tarbekaubaga kaasnevate ohtude ohjamiseks võetud meetmeid käsitlevate teadete arvu kasv näitab seda, et vastutustundlikud ettevõtjad suhtuvad tooteohutusse tõsiselt ja täidavad neile direktiiviga pandud kohustusi.

4.5. Toodete jälgitavus

Tootja märkimine tootele või selle pakendile on jälgitavuse tagamise oluline osa[44]. See nõue ei ole siiski kõigi liikmesriikide õigusaktides kohustuslik ja seepärast ei ole saavutatud rahuldavaid tulemusi. Kui turujärelevalveasutus ei suuda tuvastada ohtlikuks tunnistatud toote tootjat või importijat, ei saa ta võtta täielikult tõhusaid meetmeid. Olukord paraneks, kui tootja nime märkimise nõue oleks selgelt kohustuslik ja kui kõikidele toodetele oleks kantud tooteohutuse eest vastutava ettevõtja andmed. See suurendaks ka kooskõla uue õigusliku raamistikuga, milles on sätestatud kohustus märkida tootele tootja või importija nimi, registreeritud ärinimi või registreeritud kaubamärk ning aadress[45].

4.6. Direktiivi artiklil 13 põhinevad ühenduse meetmed

Kuigi teatavatel juhtudel on tõepoolest vaja ajutisi meetmeid, ei sisalda direktiiv erisätteid, mis selgelt lubaksid alaliselt keelustada ühtsetele nõuetele mittevastavad tooted, kui nende ohtlikkus on leidnud üheselt kinnitust[46].

4.7. Standardimine

Standardimist käsitlevaid sätteid tuleks paindlikkuse suurendamiseks lihtsustada. Peaks olema võimalik sätestada konkreetse tooterühmaga (nt lastetarbed, mööbel, rõivad) seotud ohutusnõudeid ja anda nende põhjal Euroopa standardiorganisatsioonidele n-ö raamvolitusi või alalisi volitusi. See lühendaks igale üksiktootele ohutusnõuete koostamise pikka menetlust. Lisaks sellele võimaldaks see kiiresti reageerida tehnoloogilistele uuendustele ja uutele ohtudele.

Komisjon peaks saama avaldada ka selliste standardite viitenumbrid, mille Euroopa Standardikomitee on vastu võtnud vastava volituseta, kui standardiga hõlmatud toode kuulub eelnevalt kindlaksmääratud tooterühma, mille suhtes on komisjon kehtestanud asjakohased ohutusnõuded, tingimusel et standardis neid nõudeid käsitletakse. Nii motiveeriks eeldus, et toode vastab üldisele ohutusnõudele, ettevõtjaid standardit järgima ja parandaks tarbijakaitset.[pic][pic][pic]

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta, EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

[2] EÜT L 228, 11.8.1992, lk 24.

[3] http://ec.europa.eu/consumers/safety/news/stocktaking_%20execsum_en.pdf.

[4] http://ec.europa.eu/consumers/strategy/docs/eurobar_298_summary_en.pdf.

[5] Vt punkt 3.4.

[6] KOM(2008) 9 ja http://ec.europa.eu/enterprise/toys/2008_108_directive.htm.

[7] Vt punkt 3.1.2 ja http://ec.europa.eu/enterprise/newapproach/index_en.htm.

[8] Vt direktiivi ja valdkonnaspetsiifiliste toodete ohutust käsitlevate direktiivide kohaldamist selgitav juhend aadressil http://ec.europa.eu/consumers/safety/prod_legis/ index_en.htm.

[9] Vt tarbekaupade teaduskomitee (SCCP) arvamus aadressil http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_sccp/sccp_opinions_en.htm#3.

[10] Suunised ettevõtjatele, komisjoni otsus 2004/905/EÜ (ELT L 381, 28.12.2004, lk 63).

[11] Otsus 9/2003 (ELT L 94, 10.4.2003, lk 59).

[12] http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:72001L0095:EN:NOT.

[13] Vt ülevõtmise võrdlev ülevaade aadressil http://ec.europa.eu/consumers/safety/prod_legis/index_en.htm.

[14] Direktiivi artikkel 10 ja eelarvega seotud küsimuste puhul vt otsus 1926/2006/EÜ (ELT L 404, 30.12.2006, lk 39).

[15] http://ec.europa.eu/consumers/safety/projects/index_en.htm#ongoing_projects.

[16] http://www.emars.eu/.

[17] ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

[18] Sama, lk 82.

[19] http://ec.europa.eu/rapex.htm. Teabeportaali olulisust tõendab see, et 2007. aastal külastati portaali keskmiselt 35 200 korda kuus.

[20] Komisjoni otsus 2004/418/EÜ (ELT L 151, 30.4.2004, lk 84).

[21] http://ec.europa.eu/consumers/safety/rapex/stats_reports_en.htm.

[22] Komisjon on ohu hindamise järjekindluse suurendamiseks välja töötanud internetipõhised kokkupuute hindamise vahendid: http://www.jrc.ec.europa.eu/eis%2D chemrisks/).

[23] 2008. aasta aprillis toimunud ja programmi „Toll 2013” raames rahastatud seminari „Preventing Imports of Dangerous Products” (ohtlike toodete impordi tõkestamine) järeldused.

[24] 2008. aasta septembri seisuga, allikas: RAPEXi statistika jaanuar–september 2008, http://ec.europa.eu/consumers/safety/rapex/stats_reports_en.htm.

[25] Otsuse 768/2008/EÜ I lisa artikli R2 lõige 6 ja artikli R4 lõige 3.

[26] Komisjoni otsused 2004/178/EÜ (ELT L 55, 24.2.2004, lk 66), 2004/624/EÜ (ELT L 280, 31.8.2004, lk 34) ja 2004/781/EÜ (ELT L 344, 20.11.2004, lk 35).

[27] Direktiiv 2005/84/EÜ (ELT L 344, 27.12.2005, lk 40).

[28] Komisjoni otsus 2006/502/EÜ (ELT L 198, 20.7.2006, lk 41).

[29] Komisjoni otsus 2007/231/EÜ (ELT L 99, 14.4.2007, lk 16).

[30] Komisjoni otsus 2008/322/EÜ (ELT L 109, 19.4.2008, lk 40). Kontrollitegevuste koordineerimiseks on loodud liikmesriikide tolli- ja turujärelevalveasutuste ekspertide töörühm.

[31] Komisjoni otsus 2008/329/EÜ (ELT L 114, 26.4.2008, lk 90).

[32] CEN (Euroopa Standardikomitee), CENELEC (Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee) ja ETSI (Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituut). Vt ka http://ec.europa.eu/enterprise/newapproach/standardization/harmstds/stdbody.html.

[33] Lisateave: http://ec.europa.eu/consumers/tenders/information/grants/support_en.htm.

[34] ELT L 104, 23.4.2005, lk 39.

[35] Vt www.cen.eu.

[36] ELT L 83, 26.3.2008, lk 35.

[37] ELT L 120, 7.5.2008, lk 11.

[38] 23. aprilli 2004. aasta otsus K(2004)1493 (avaldamata), otsus 2005/718/EÜ (ELT L 271, 15.10.2005, lk 51 ) ja otsus 2006/514/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 35).

[39] Komisjoni teatis 2006/C 171/04 (ELT C 171, 22.7.2006, lk 23).

[40] Laste (vanuses 0–14 aastat) vigastused, 2002.–2004. aasta andmed. Vt https://webgate.ec.europa.eu/idb.

[41] KOM(2006) 328 ja KOM(2006) 329.

[42] KOM(2007) 46.

[43] Vt http://www.cen.eu/cenorm/sectors/nbo/value/chesss/index.asp.

[44] Direktiivi artikli 5 lõike 1 neljanda lõigu punkt a.

[45] Otsuse 768/2008/EÜ I lisa artikli R2 lõige 6 ja artikli R4 lõige 3.

[46] Vt RAPEXi 2007. aasta aruanne ja Eurobaromeetri 2008. aasta oktoobri aruanne:

http://ec.europa.eu/consumers/safety/rapex/docs/rapex_annualreport2008_en.pdf

http://ec.europa.eu/consumers/strategy/docs/fl224%20_eurobar_cbs_analrep.pdf.