52008DC0371

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 19.6.2008

KOM(2008) 371 lõplik

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues eduaruanne Piirkondade majanduskasv aitab kaasa Euroopa majanduse kasvule

{SEK(2008) 2047(lõplik)}

(komisjoni esitatud)

SISUKORD

1. Sissejuhatus 3

2. Ühtekuuluvuspoliitika: mõttevahetuse hetkeseis 4

2.1. Eesmärgid ja prioriteedid 4

2.2. Ühtekuuluvuspoliitika juhtimine 6

2.3. Järgmised sammud 7

3. lähenemine, majanduskasv ja majanduse ümberkorraldamine ELi piirkondades 7

3.1. Euroopa kõrge kasvumääraga sektorite piirkondlik jaotus 8

3.1.1. Lähenemispiirkonnad 8

3.1.2. Üleminekupiirkonnad 8

3.1.3. Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkonnad 9

3.2. Kõrge kasvumääraga sektorite panus lähenemisse 9

3.3. Haridus, oskused ja teadustöötajad 10

3.4. Kokkuvõte 11

KOMISJONI TEATIS

Majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues eduaruanne Piirkondade majanduskasv aitab kaasa Euroopa majanduse kasvule

SISSEJUHATUS

Komisjon algatas 2007. aasta septembris avaliku arutelu probleemide üle, mida ühtekuuluvuspoliitika peab eelseisvatel aastatel lahendama; arutelu eesmärk oli koguda arvamusi poliitika prioriteetide, korraldamise ja juhtimise kohta.

Ühtekuuluvuspoliitika põhineb EÜ asutamislepingu artiklil 158, milles on märgitud, et ühenduse eesmärk on edendada harmoonilist arengut ning sel eesmärgil arendab ja järgib ühendus oma meetmeid, mille tulemusel tugevneb majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus. Käesolevat teksti kohandatakse praegu ratifitseeritava Lissaboni lepinguga, milles osutatakse majanduslikule, sotsiaalsele ja piirkondlikule ühtekuuluvusele.

Arutelu tuleb vaadelda laiemas raamistikus, mis hõlmab käimasolevat eelarve läbivaatamist, mida aruteluga toetatakse. Arutelu on täiendatud ka muude tähtsate sündmustega nagu piirkondliku arengu eest vastutavate ministrite mitteametlik kohtumine Assooridel 23.–24. novembrini 2007; eesistujariigi Sloveenia korraldatud kõrgetasemeline konverents Mariboris 7.–8. aprillini 2008; ning arvamustega, mida Euroopa Parlament,[1] Regioonide Komitee[2] ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee[3] on vastu võtnud neljanda ühtekuuluvusaruande kohta.

Uus tähtis verstapost aastal 2008 on komisjoni piirkondlikku ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu vastuvõtmine; raamatu peamine eesmärk on algatada ulatuslik avalik arutelu selle kohta, mida tähendab asutamislepingusse piirkondliku ühtekuuluvuse mõiste lisamine, eriti ühtekuuluvuspoliitika kontekstis.

Komisjon võtab 2008. aastal vastu teatise sotsiaalmeetmete uuendatud kava kohta. Toetudes Euroopa „sotsiaalset tegelikkust” käsitleva ulatusliku avaliku arutelu tulemustele, tõstetakse teatises esile viise, kuidas Euroopa saaks toime tulla muutuva sotsiaalse tegelikkusega, ning eriti seda, kuidas Euroopa Liidu strateegiatega oleks võimalik suurendada võimalusi, juurdepääsu ja solidaarsust.

Käesoleva teatise esimeses osas esitatakse kokkuvõte ajavahemikus 2007. aasta septembrist kuni 2008. aasta veebruarini saadud vastustest. Mõttevahetuse esimene etapp aitab kindlaks teha arutelul käsitletavad küsimused ja analüüsitavad teemad, mida komisjon eelarve läbivaatamise kontekstis põhjalikult arvesse võtab.

Teatise teises osas esitatakse põhjalikum analüüs peamistest piirkondlikest suundumustest. Käesolevas eduaruandes käsitletakse põhiteemana Euroopa kasvusektoreid, mille tulemuslikkus piirkondades määrab lähiaastatel suures osas kindlaks piirkondliku majanduse arengutaseme.

ÜHTEKUULUVUSPOLIITIKA: MÕTTEVAHETUSE HETKESEIS

Komisjon sai üle 100 vastuse,[4] mis saadeti peamiselt poliitika juhtimisega tihedalt seotud sidusrühmadest rohkem kui pooltest liikmesriikidest (s.o ligikaudu 80 % ELi elanikkonnast); vastused tulid arvukatest piirkondlikest asutustest, enamikust piirkondlikest ja kohalikest ühingutest, majandus- ja sotsiaalpartneritelt, kodanikuühiskonna organisatsioonidest, akadeemilistest ja teadusasutustest, sealhulgas ka mõnelt kodanikult.

Enamik vastustest, eriti riikide valitsustelt saadud vastused, ei ole lõplikud seisukohad. See on mõistetav, kuna mõttevahetus on veel varases etapis ja arvesse tuleb võtta laiemat arutelu ELi eelarve läbivaatamise kohta.

Avalik arutelu kinnitab, et jätkuvalt pööratakse tähelepanu ühtekuuluvuspoliitikale. Arutelude põhjal võib teha esimese üldise järelduse, et sidusrühmad tunnustavad ühtekuuluvuspoliitika tähtsat rolli Euroopa Liidu ülesehitamisel ja toetavad kõnealuse poliitika jätkamist. Iga katse poliitikat uuesti riikide pädevusse anda lükatakse peaaegu ühehäälselt tagasi.

Mitmes vastuses kinnitatakse, et ühtekuuluvuspoliitika suunab ja soodustab majanduskasvu kõikjal Euroopas; toetab investeeringuid, mida muidu ei tehtaks; tõstab kõige nõrgemate piirkondade konkurentsivõimet; tugevdab sotsiaalset arengut ja solidaarsust; arendab füüsilist, sotsiaalset ja inimkapitali, mis omakorda edendavad majanduskasvu, innovatsioonipotentsiaali, haldussuutlikkust ja halduse ajakohastamist; soodustab mitmeaastast strateegilist ja finantshaldamist, edendab oskusteabe ja parimate tavade vahetamist piirkondade ja liikmesriikide vahel ning toetab hindamise ja kontrollimise tavade arendamist. Samuti peetakse enamikus vastustes tähtsaks partnerlustavasid, mida poliitika edendab. Kooskõlas Eurobaromeetri hiljutise küsitluse tulemustega[5] kinnitab arutelu ühtekuuluvuspoliitika tähtsust Euroopa kodanike jaoks ELi nähtavamaks tegemisel.

Eesmärgid ja prioriteedid

Kõikides vastustes nõustutakse, et ühtekuuluvuspoliitika peamine eesmärk on Euroopa piirkondade arengutasemete majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamine. Seega peab poliitika jätkuvalt keskenduma arengus mahajäänud piirkondadele. Siiski väidetakse enamikus vastustes, nagu ka Euroopa Parlamendi vastuses, et poliitika peaks hõlmama kogu ELi territooriumi, sest ühtekuuluvuspoliitika ei ole ainult solidaarsuse tugevdamise vahend, vaid selle eesmärk on ka tõsta Euroopa piirkondade sisemist arengupotentsiaali.

Enamik sidusrühmadest on nõus, et piirkondadevaheline koostöö on ühtekuuluvuspoliitika oluline osa ja et see on nüüd „täieõiguslik” eesmärk. Nad rõhutavad, et piirkondadevaheline koostöö on parim näide kõnealuse poliitika lisandväärtuse kohta ja seepärast tuleks koostööd tugevdada.

Neljandas ühtekuuluvusaruandes tuvastati mitu probleemi, millega piirkonnad ja liikmesriigid praegu ja üha rohkem silmitsi seisma peavad: üleilmastumine, demograafilised muutused ja sotsiaalsed pinged, kliimamuutus ja energiahindade tõus. Samal ajal kui üldiselt arvatakse, et ühtekuuluvuspoliitika abil tuleks selliseid probleeme lahendada, märgitakse enamikus vastustes, et ühtekuuluvuspoliitika ei saa olla ainus vahend selliste küsimuste lahendamisel ning ei ole isegi mitte kõige tähtsam neist. Mõned arvavad, et neid probleeme juba lahendatakse Lissaboni ja Göteborgi tegevuskavade rakendamise kaudu. Teised tuletavad meelde, et neid probleeme käsitledes ei tohiks asutamislepingus sätestatud ühtekuuluvuspoliitika peamisi eesmärke varju jätta.

Mõnes vastuses kutsutakse komisjoni üles täiendama ostujõu standardites väljendatud SKT-d ühe elaniku kohta muude heaolu ja elukvaliteeti mõõtvate näitajatega.

Näib, et ühtekuuluvuspoliitika sisu suhtes on praeguses etapis välja kujunemas üksmeel järgmiste olulise tähtsusega teemade osas:

- Konkurentsivõime on ühtekuuluvuspoliitikas kesksel kohal. Selgelt toetatakse nõuet eraldada oluline osa rahalistest vahenditest majanduskasvu ja tööhõive uuendatud tegevuskavaga seotud kõige tähtsamate investeeringute tegemiseks. Olulise tähtsusega valdkondadeks, millesse tuleks investeeringud suunata, peetakse eelkõige teadusuuringuid, innovatsiooni ja oskuste täiendamist, et edendada teadmistepõhist majandust ja inimkapitali arendamist hariduse ja koolituse kaudu, äritegevuse toetamist (eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate puhul), institutsionaalse suutlikkuse tõstmist ja ettevõtluskultuuri arendamist.

- Ka aktiivne tööturupoliitika on tööhõive tõstmiseks, sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks ja vaesuseohu vähendamiseks kavandatavate meetmete keskmes. Enamik osalejatest arvab, et ühtekuuluvuspoliitika peaks toetama Euroopa sotsiaalset mõõdet, parandades kõige haavatavamate rühmade, nagu noored, eakad, puuetega inimesed, sisserändajad ja rahvusvähemused, võimalusi tööd leida.Sotsiaal- ja majanduspartnerid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid rõhutavad sotsiaalmajanduse tähtsat rolli kvaliteetsete töökohtade loomisel, innovatsiooni edendamisel, maapiirkondade arengu toetamisel ja mitmete üldhuviteenuste pakkumisel. Nad märgivad, et suutlikkuse tõstmine aitab kaasa hea valitsemistava ja partnerluse põhimõtete rakendamisele. Mõned kodanikuühiskonna esindajad väidavad lõpuks, et ühtekuuluvuspoliitika peaks toetama rühmi, kellel on erilised raskused tööturule sisenemisel.

- Säästev areng on kolmas eri valdkondi hõlmav teema. Mitmes vastuses arvatakse, et ühtekuuluvuspoliitika peaks parandama Göteborgi tegevuskava eesmärgi täitmist. Eelkõige võiks poliitika aidata kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele leevendusmeetmete abil, mille eesmärk on parandada energiatõhusust ja edendada taastuvate energiaallikate arendamist.

Suurt tähelepanu pöörati lisaks eespool nimetatud teemadele ka mitmele muule küsimusele.

Üldiselt kiidetakse heaks piirkondliku ühtekuuluvuse lisamine Lissaboni lepingusse. Siiski kutsutakse mõnes vastuses komisjoni üles määratlema piirkondliku ühtekuuluvuse mõiste ja sellega seotud näitajad, et see oleks arusaadavam. Samas arvavad mitme riigi valitsused, et piirkondlik ühtekuuluvus on ühtekuuluvuspoliitikasse juba kaasatud ja et ühtekuuluvuse majanduslikku, sotsiaalset ja piirkondlikku mõõdet ei saa üksteisest lahutada.

Piirkondlikku ühtekuuluvust nähakse võimalusena tugevdada piirkondlike ja kohalike asutuste ja teiste asjaosaliste rolli poliitika rakendamisel. Mitmes vastuses tõstetakse esile linnaalade rolli ning nende ja maapiirkondade vastastikust sõltuvust kui majandusliku, sotsiaalse ja piirkondliku ühtekuuluvuse tähtsaid mõõtmeid. Linnu peetakse tihti kohtadeks, mida iseloomustavad märkimisväärne sotsiaalne tõrjutus, vaesus ja tasakaalustamata areng. Olemasolevaid mehhanisme, mille abil toetatakse teatavaid alasid, nagu äärepoolseimad piirkonnad või hõredalt asustatud põhjapoolsed alad, ei seata kahtluse alla.

Paljud vastajad on kindlad, et piirkondliku ühtekuuluvuse mõiste abil saab piirkondlikku mõõdet paremini kaasata Euroopa valdkondliku poliitika kujundamisse ja rakendamisse.

Näib, et välja on kujunemas üksmeel selle kohta, et piirkondlik koostöö peaks olema paindlikum, et piirkonnad saaksid teha koostööd ka selliste piirkondadega, mis ei ole nende naaberpiirkonnad või mis ei kuulu nendega samasse geograafilisse piirkonda. Samuti peetakse oluliseks koostööd ELi naabruses asuvate piirkondade ja riikidega.

Ühtekuuluvuspoliitika juhtimine

Enamikus vastustes toetatakse ühtekuuluvuspoliitika reformimist, et see järgiks strateegilisemat lähenemisviisi.

Paljud vastajad märgivad, et programmi rakendamine on äsja alanud ja kõikehõlmavat hinnangut ei saa anda enne, kui hindamiste tulemused on tehtud kättesaadavaks.

Suurem osa sidusrühmadest sooviks siiski, et täiendavalt selgitataks kohustuste jagamist erinevate institutsiooniliste tasandite (komisjon, liikmesriigid, piirkonnad ja teised asjaosalised) vahel. Mitu sidusrühma, eriti piirkondlikul ja kohalikul tasandil, soovivad kohustuste edasist detsentraliseerimist. Nad rõhutasid kohalikul tasandil tegutsemise tähtsust, eriti Euroopa Sotsiaalfondi puhul. Sarnaseid arvamusi esitasid majandus- ja sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond. Need sidusrühmad rõhutavad ka, et partnerluspõhimõtte määratlus peaks olema osalust soodustavam.

Vajadus lihtsustamise järele on veel üks nõue, mida enamikus vastustes esile tõstetakse. Mitmes vastuses tuntakse muret selle pärast, et hiljuti esitatud põhimõte „üks programm – üks fond” ei pruugi poliitika rakendamist hõlbustada.

Mitmes vastuses kritiseeritakse poliitika rakendamisega seotud bürokraatiat ja auditeerimisnõudeid. Arvatakse, et need heidutavad võimalikke hüvitiste saajaid ja takistavad tähtsate projektide rakendamist kohalikul tasandil. Komisjoni kutsutakse üles lihtsustama vähemalt olemasolevaid väiksemahuliste programmide puhul rakendatavaid menetlusi.

Järgmine tähtis küsimus, mida sageli nimetatakse, on Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi töö koordineerimine. Mõnes vastuses arvatakse, et need oleks vaja integreerida üheks fondiks, et strateegiline areng oleks ühtsem.

Näib, et arvamused lahknevad selles osas, kas ühtekuuluvuspoliitikat on võimalik kasutada vahendina, mille abil viivitamata reageerida asümmeetrilistele šokkidele ja ümberkorraldamisest tingitud tõsistele kriisidele: kui mõned soovivad suurendada paindlikkust, märgivad teised, et ühtekuuluvuspoliitika on eelkõige struktuuripoliitika, mida iseloomustab strateegiline keskpika ja pikaajalise perspektiiviga planeerimine.

Mitmes vastuses arvatakse, et lisaks toetuste andmisele on vaja leida täiendavaid rahastamisvahendeid nagu pangalaenud, mikrokrediidid, riskikapitali vahendid või avaliku ja erasektori partnerlusvahendid.

Arutelu käigus tõstatatud viimane tähtis küsimus käsitleb ühtekuuluvuspoliitika, muu ühenduse poliitika ja riikliku poliitika vahelist koordineerimist. Mitmes vastuses arvatakse, et ühenduse piirkondlikus poliitikas tuleks paremini arvesse võtta piirkondlikke aspekte. Lisaks sellele märgib mitu sidusrühma, et on tähtis arendada ühtseid, integreeritud lähenemisviise, eriti seoses ühtekuuluvuspoliitika ja maaelu arendamisega.

Väga oluliseks peetakse ka koordineerimist riikliku poliitikaga. Mõned sidusrühmad arvavad näiteks, et tuleks tugevdada täiendavuse põhimõtet. Lisaks sellele arvavad mõned majandus- ja sotsiaalpartnerid, et ühtekuuluvuspoliitika peaks põhinema majanduskasvu ja tööhõive integreeritud suunistel ja riiklikel reformikavadel.

Järgmised sammud

Arutelu ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle on just alanud ja jätkub lähiaastatel. Sellele arutelule tooni andvate tähtsate sündmuste hulgast tasub ära märkida kestvat avalikku arutelu eelarve läbivaatamise üle, avalikku arutelu piirkondlikku ühtekuuluvust käsitleva rohelise raamatu üle, mille komisjon algatab 2008. aasta augustis, ning ministrite kohtumisi ja kõrgetasemelisi üritusi, mida korraldavad erinevad eesistujariigid.

Komisjon esitab 2009. aasta kevadel selle mõttevahetuse käigus tehtud edusammud kuuendas eduaruandes majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta.

Komisjon esitab 2008/2009 aasta eelarve läbivaatamise kohta õigeaegse aruande, milles ta esitab oma üldise nägemuse ELi tulevaste kuluprioriteetide struktuuri ja laadi kohta.

LÄHENEMINE, MAJANDUSKASV JA MAJANDUSE ÜMBERKORRALDAMINE ELI PIIRKONDADES

Euroopa piirkondades on lähenemine viimastel aastatel olnud märgatav ja sellega on kaasnenud erinevuste oluline vähenemine elaniku kohta arvutatud SKT, tööhõive ja eriti tööpuuduse määras. Selline suundumus on välja kujunenud peamiselt tänu sellele, et kõige vaesemates piirkondades on tehtud edusamme (vt joonis 1).

Allpool esitatud analüüsi jaoks on piirkonnad rühmitatud kolme kategooriasse: lähenemis-, ülemineku-[6], piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkonnad ning igaühel neist on eraldiseisev sotsiaalmajanduslik profiil.

Lähenemispiirkondade SKT elaniku kohta on ELi keskmisest märgatavalt madalam (58 % ELi keskmisest); samal ajal on üleminekupiirkondade SKT elaniku kohta ELi keskmisele järele jõudmas. Ajavahemikus 2000–2005 vähenes mõlema piirkonna erinevus ELi keskmisest 5 protsendipunkti võrra (vt tabel 1 ja teabeleht SKT kohta).

Tööhõive määr on lähenemispiirkondades madal (58 %), võrreldes piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade 68 %-ga. Alates 2000. aastast ei ole lähenemispiirkonnad suutnud seda erinevust vähendada. Üleminekupiirkonnad on siiski seda erinevust vähendanud ning tööhõive määr nendes piirkondades on praegu 63 %, kuid see on tunduvalt madalam kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades (vt tabel 1). Tööpuuduse määr on lähenemispiirkondades ikka veel 4 protsendipunkti kõrgem kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades, kuid see erinevus oli 2000. aastal ligikaudu kaks korda suurem.

Euroopa kõrge kasvumääraga sektorite piirkondlik jaotus

Käesolevas jaos arutletakse piirkondliku majanduse struktuuri üle ning keskendutakse ELi kasvusektoritele (vt lisa). Piirkondlikul tasandil analüüsitakse kolme kasvusektorit: 1) finants- ja äriteenused, 2) kaubandus, transport ja teabevahetus ning 3) ehitus. Kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise kasvusektor on osa tööstussektorist ja seepärast ei saa seda määratleda üksnes piirkondliku tasandiga.

Eespool nimetatud kolme tüüpi piirkonnad erinevad majandusliku struktuuri, majanduskasvu suundumuste ja tootlikkuse poolest. Näiteks moodustab lähenemispiirkondade tootlikkus poole või vähem piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade tootlikkusest (vt tabel 3). Lähenemispiirkondades on tööhõive määr langenud, kahe teise piirkonnatüübi puhul on see aga tõusnud.

Lähenemispiirkonnad

Nimetatud kolm kasvusektorit ei ole lähenemispiirkondades, kus need moodustavad üksnes 40 % tööhõivest, nii tähtsad kui muudes piirkondades, kus need moodustavad 50 % tööhõivest. Eriti väike on finants- ja äriteenuste osa. Kogulisandväärtuse ja eriti tööhõive kasv selles sektoris on siiski palju kõrgem kui teistes sektorites. Ka kaubanduse, transpordi ja teabevahetuse sektoris tõusid nii tööhõive kui kogulisandväärtus märgatavalt, samas kui ehitussektoris oli kasvumäär sarnane ELi keskmisega.

Tööstus on lähenemispiirkondades tähtsam kui muudes piirkondades ja selle kogulisandväärtus kasvas kõige rohkem. Tööstussektori tööhõive langes, kuid vähem kui teistes piirkondades. Sellest olenemata moodustas tööstuse tootlikkus kolmandiku piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade tootlikkusest. Kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise sektoris tööhõive siiski tõusis 1 % ajavahemikus 2000–2005.

Põllumajandus on jätkuvalt lähenemispiirkondade jaoks tähtis sektor; selle sektori osa tööhõivest on üle 15 %, mis on viis korda rohkem kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades. See toimub tingimustes, mille puhul tööhõive selles sektoris langeb, samal ajal kui tootlikkus tõuseb[7]. See tähendab, et hoolimata tööhõive tõusust kasvusektorites on lähenemispiirkondades kogutööhõive langenud..

Üleminekupiirkonnad

Üleminekupiirkondades on kolme kasvusektori tööhõive ja kogulisandväärtuse määr sama kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades, kuid finants- ja äriteenuste osa üleminekupiirkondades on tunduvalt madalam. Finants- ja äriteenuste sektori aasta keskmine kasvumäär on 4 %. See sektor kasvas muudest sektoritest kiiremini, kuid siiski on erinevused suured.

Ka teised kaks kasvusektorit – kaubandus, transport ja teabevahetus ning ehitus – kasvasid keskmisest kiiremini. Üleminekupiirkondades moodustab eelkõige ehitussektor palju suurema osa kui muudes piirkondades. Seda saab osaliselt seletada tugeva majanduskasvu, sissetulekute tõusu ja jätkuva vajadusega uuendada mõnda füüsilise infrastruktuuri osa. Mõnes piirkonnas on ehitussektori kasv osaliselt tingitud nõudlusest suvekodude ja turistide majutuskohtade järele. Selle sektori tsükliline iseloom muudab majanduse väga haavatavaks.

Tööstus ei ole üleminekupiirkondades nii tähtis kui kahes teist tüüpi piirkonnas.

Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkonnad

Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades suurenesid tööhõive ja kogulisandväärtus kõige rohkem finants- ja äriteenuste sektoris, mis on märk spetsialiseerumise kasvust. Kahes teises kasvusektoris on kogulisandväärtusel ja tööhõivel väiksem osa kui kahes teises piirkonnas ja kasvumäär oli seal ligikaudu sama kui ELi keskmine.

Kogulisandväärtuse osa piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade tööstussektoris on ligikaudu samasugune kui lähenemispiirkondades, kuid tööhõive selles sektoris on tunduvalt madalam kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades, mis kajastab tööstussektori edukat liikumist suuremat lisandväärtust andvate tegevuste suunas. Selles ja kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise sektoris tööhõive langes.

Teadus- ja arendustegevusele tehtavad kulutused moodustavad SKT-st piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades ligikaudu kolm korda suurema osa kui lähenemispiirkondades. Innovatsioonivaldkonnas hakkab konkurents muutuma ülemaailmseks, mis tähendab, et EL peab ülemaailmselt konkureerima. Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades kulutatakse 2,1 % SKT-st teadus- ja arendustegevusele, USA puhul on see näitaja 2,5 %. USA parimate näitajatega osariigid (mille elanikkond moodustab 10 % USA koguelanikkonnast) kulutavad oma SKT-st teadus- ja arendustegevusele veerandiku rohkem kui samaväärsed ELi piirkonnad.

Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade rühm on kolmest rühmast suurim ja seepärast ka kõige mitmekesisem. Majanduslik struktuur on väga erinev. Mõnes piirkonnas keskendutakse finants- ja äriteenustele, näiteks Luksemburgis ja Île de Frances, kus vähemalt 40 % kogulisandväärtusest on pärit sellest valdkonnast. Muud piirkonnad toetuvad suures osas kaubanduse, transpordi ja teabevahetuse sektorile, näiteks on Tirooli, Praha ja Baleaari saarte puhul vähemalt 30 % kogulisandväärtusest pärit sellest sektorist. Samuti on erinev ka majanduse tulemuslikkus. Aastatel 2000–2005 langes tööhõive 17s piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkonnas, ja 22s piirkonnas oli SKT kasv alla 0,5 %.

Kõrge kasvumääraga sektorite panus lähenemisse

Eespool esitatud analüüsist nähtub, et kasvusektorid on oluliselt, kuid erineval viisil kaasa aidanud lähenemise edendamisele nii lähenemis- kui ka üleminekupiirkondades.

Lähenemispiirkondades on tänu kolmele kasvusektorile tööhõive märgatavalt tõusnud, kuid mitte piisaval määral, et korvata põllumajandussektoris tekkinud tööhõive olulist langust. Kasvusektorites tõusis kogulisandväärtus samuti tuntavalt, eriti finants- ja äriteenuste ning kaubanduse, transpordi ja teabevahetuse sektoris.

Kogulisandväärtuse tõus oli tööstussektoris siiski suurem ning seetõttu on kõnealuse sektori osa suur ja kasvav. Kuna selles sektoris on ka tööhõive kõrge, võib see suundumus kujutada endast ohtu, sest ELi tasandil on mitmes tööstussektoris tekkinud langus (vt joonis 2). Lähenemispiirkondade tööstuses on kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise sektori – kus EL on kõige konkurentsivõimelisem – osa tööhõivest üksnes 24 %, samas on piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade vastav näitaja 40 %. Alates 2000. aastast on lähenemispiirkonnad seda erinevust vähendanud üksnes ühe protsendipunkti võrra.

Riiklikud andmed näitavad, et enamikus liikmesriikides kogulisandväärtus kasvab kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise sektoris kiiremini kui muudes tootmissektorites. Mõnes liikmesriigis on siiski tootmise kogulisandväärtuse osa kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise sektoris väike, eriti Rumeenias, Bulgaarias, Balti riikides, Kreekas ja Portugalis. Sel põhjusel ja nende madala tootlikkuse tõttu kõnealuses sektoris võivad nad ülemaailmse konkurentsi tingimustes olla haavatavad.

Üleminekupiirkonnad jõuavad oma arengus kiiresti järele piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondadele tänu kolme kasvusektori ja kõrgtehnoloogilise ja kesk/kõrgtehnoloogilise tootmise sektori headele tulemustele. Tänu sellele on üleminekupiirkondade majanduslik struktuur muutumas üha enam piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade majandusliku struktuuri sarnaseks.

Haridus, oskused ja teadustöötajad

Oskused ja kvalifikatsioon on suure tähtsusega inimese sissetuleku ja tööalase konkurentsivõime kindlaks määramisel ja aitavad oluliselt tõsta tööjõu tootlikkust. Nad näitavad ka, mil määral piirkondlik majandus on muutunud teadmistepõhisemaks. ELis investeeritakse kõrgharidusse siiski üksnes 1,2 % SKTst, samas kui USAs on sama näitaja ligikaudu 2,9 %.

26–64 aastaste kõrgharidusega inimeste osa on lähenemispiirkondades tunduvalt väiksem kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades, vastavalt 17 % ja 25 %. Nende töötajate osa on siiski aastatel 2000–2006 võrdselt suurenenud. Üleminekupiirkondades on kasv olnud veidi suurem ning need piirkonnad on saavutanud praeguseks ligikaudu sama taseme kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkonnad.

Teaduse ja tehnoloogia valdkonna inimressursi (HRST tuum)[8] osa lähenemispiirkondades (12 %) on väiksem kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades (17 %). Lähenemispiirkondades on alates 2000. aastast suudetud vähendada seda erinevust ühe protsendipunkti võrra. Teaduse ja tehnoloogia valdkonna inimressursse kasutatakse eriti palju teenuste puhul, mis on suures osas teadmistepõhised, nagu tervishoid, haridus ja kõrgtehnoloogiline ja kesk/kõrgtehnoloogiline tootmine.

Aastal 2006 oli selle ressursi osa lähenemispiirkondades ikka 10 protsendipunkti väiksem kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades. Teadustöötajate osa on siiski oluliselt kasvanud. 2000–2006 suurenes see 3,4 protsendipunkti – sama palju kui lähenemis- ja piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades.

Teadustöötajate osa[9] oli eriti suur pealinnade ja muude suurlinnade piirkondades, kus asub palju peakontoreid ja pakutakse eriteenuseid. Teadustöötajate osa on väike Portugalis, Hispaanias, Kreekas ja Bulgaarias, isegi nende pealinnapiirkondades. Teadustöötajate osa on suurenenud eelkõige mitmes Hispaania, Prantsusmaa, Kreeka, Austria ja Sloveenia piirkonnas, mis näitab, et liikumine teadmistepõhise majanduse suunas ei ole iseloomulik üksnes suurlinnapiirkondadele.

Kokkuvõte

Käesolev lühike analüüs on näidanud, et Euroopa kasvusektorid on lähenemisele oluliselt kaasa aidanud. Kolme piirkonnarühma majanduslikus struktuuris ja lähenemispiirkondade ja üleminekupiirkondade mahajäämuse vähendamise mustris leidub palju erinevusi. Sellel on poliitika seisukohalt mitu tagajärge.

Näib, et Euroopa kõrge kasvumääraga sektorite, s.t sektorite, kus tööhõive või kogulisandväärtuse kasv on keskmisest kõrgem, edendamiseks tehtavad jõupingutused on õigustatud. Need on just sellised sektorid, kus Euroopa majandusel on ülemaailmselt võimalik kõige rohkem kasvada, kuid lisaks sellele võivad need olla ka ELi lähenemisprotsessi tugevad edendajad.

Analüüsist ilmneb ka, et lähenemispiirkondades toimub majanduse oluline ümberkorraldamine. Tööhõive kasvab märgatavalt teenuste sektoris ning langeb tunduvalt põllumajandussektoris. Kogulisandväärtuse kasvumäär on eriti kõrge tööstuses ja teenuste sektoris ning tootlikkus on kasvanud kolm korda rohkem kui piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondades. Sellistele ümberkorraldustele on vaja vastata kohandatud poliitilise tegevusega.

Lähenemispiirkonnad peaksid suurendama teenuste sektori tööhõivet, eriti valdkondades, kus ei vajata kõrget haridustaset, ning jätkama oma põllumajandussektori ajakohastamist. Kuna tööstus on praegu ja ka edaspidi lähenemispiirkondade jaoks tähtis sektor, peaks poliitika hõlbustama tööstuse järkjärgulist ümberkorraldamist kõrge tootlikkuse ja suurema lisandväärtusega tegevuste suunas, et vältida spetsialiseerumist sellistesse tööstussektoritesse, mis on rahvusvahelise konkurentsi suhtes eriti tundlikud ja millel on kehvad kasvuväljavaated.

Lähenemispiirkonnad peaksid seadma eesmärgiks ka tööjõu haridustaseme tõstmise, kuna liikumine suurema lisandväärtusega tegevuste suunas suurendab vajadust sellise tööjõu järele. See mõjutab ka seda, kui kiiresti nad võtavad kasutusele uusi tehnoloogiaid ja kuidas see aitab vähendada erinevusi tootlikkuses.

Lõpuks annab piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondade tootlikkuse kõrge tase nendele piirkondadele eelise nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Osaliselt on kõrge tootlikkus tingitud teadus- ja arendustegevusse tehtud suurtest investeeringutest, mis on palju suuremad kui lähenemispiirkondades. Et säilitada ülemaailmset konkurentsivõimet, peavad need piirkonnad siiski olema suutlikud ülemaailmselt konkureerima teiste konkurentidega, kes investeerivad teadus- ja arendustegevusse ja kõrgharidusse veelgi rohkem. Sellest ilmneb selgelt, et piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive piirkondadele on kasulik koondada ühtekuuluvuspoliitika vahendeid, et teha suuremaid investeeringuid innovatsiooni ja inimkapitali.

[1] A6-9999/2008 [REF] vastu võetud 21. veebruaril 2008.

[2] COTER IV-011 [REF] vastu võetud 29. novembril 2007.

[3] ECO/209 [REF] vastu võetud 13. detsembril 2007.

[4] Vt http://ec.europa.eu/regional_policy/conferences/4thcohesionforum/all_contrib_en.cfm?nmenu=6

[5] http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_234_en.pdf

[6] Lähenemispiirkondade alla on rühmitatud ka järkjärguliselt toetatavad piirkonnad ja piirkonnad, kus on ette nähtud toetus järkjärgult kaotada, kuna mõlemat tüüpi piirkonnad saavad üleminekutoetust.

[7] Vt komisjoni teatis: Tööhõive maapiirkondades, SEK(2006)1772.

[8] Vt määratlust SEK(2008) […].

[9] Samas.