52008DC0042

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 30.1.2008

KOM(2008) 42 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Ettepanek: 2008. aasta ühisaruanne sotsiaalse kaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta {SEK(2008)91}

PEAMISED SÕNUMID

– Sotsiaal- ja majanduspoliitika võivad teineteist toetada ja peaksid seda tegema. Viimastel aastatel on sotsiaalkaitsereformid ja aktiivse kaasamise poliitika toetanud majanduskasvu ja aidanud luua juurde töökohti. Siiski on vaja teha veelgi rohkem, et tagada parema majandusraamistiku abil pakutavate eeliste kasutamist ka neile, kes on ühiskonnas tõrjutud. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ärahoidmine ja nende vastu võitlemine sotsiaalkaitse pideva ajakohastamisega range eelarvepoliitika raames, ühendades sotsiaalse piisavuse majandusliku jätkusuutlikkusega, on Euroopa jätkusuutliku arengu seisukohast seepärast eriti oluline. Üldistatult öeldes tuleb järgida integreeritud poliitikat, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist, pidades silmas eesmärki kaasata ühiskonna kõige haavatavamad liikmed. Selleks tuleb teha järjekindlaid jõupingutusi Lissaboni strateegia järgmise etapi jooksul ja pärast seda.

– Tööhõive on tõusnud vanemaealiste tööliste kõigis kategooriates. Aktiivse kaasatuse meetmed, pensioni- ja tööturureform on tugevdanud töötamise stiimuleid, kuid on vaja, et veelgi rohkem inimesi töötaksid.

Lisaks peaksid nad jääma majanduslikult aktiivseks pikemaks ajaks.

Koos püüetega suurendada tootlikkust aitab see luua sotsiaalkaitsesüsteemile tugevama aluse ning muuta pensionid piisavamaks ja jätkusuutlikumaks. Eelkõige on pensionireformiga võimalik toetada aktiivset vananemist, suurendades tööalast konkurentsivõimet, vähendades ennetähtaegselt pensionile jäämise kavasid, suurendades paindlikkust pensionilejäämise küsimuses ja tugevdades stiimuleid kauem töötada, eeldusel, et tööturg on avatud vanemaealistele töötajatele.

– Arvestades, et pensionireformidega on juba alustatud, tuleb korrapäraselt jälgida nende edaspidist mõju piisavusele, vaesumisohule ja jätkusuutlikkusele. Teadlikke valikuid propageerides tuleks suurendada teadlikkust erinevate pensioniskeemidega seotud ohtudest.

– 78 miljonist vaesuseohus elavast eurooplasest 19 miljonit on lapsed. Põlvest põlve kanduva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse katkestamiseks on vaja tagada kõigile võrdsed võimalused ning igale lapsele edu saavutamiseks vajalik hariduslik tulemus. Selleks tuleb tugevdada kaasamis- ja diskrimineerimisvastast poliitikat, eriti seoses immigrantide ja nende järglaste ning etniliste vähemustega.

– Kui lapsed on vaesed, on selle põhjuseks asjaolu, et nad elavad piisava sissetulekutoetuseta töötus leibkonnas või et nende vanematele ei maksta töö eest piisavalt, et vaesust ära hoida või selle vastu võidelda. Seepärast on tasakaalustatud, tervikliku, aktiivse kaasamisstrateegia rakendamine küll kaudne, kuid peamine tegur laste ja noorte heaolu edendamisel. Tuleb leida tasakaal perekondade abistamise ja otseselt lastele suunatud meetmete vahel. Kõige paremaid tulemusi on andnud keskendumine kõige suuremat puudust kannatavatele lastele, võttes aluseks laiema üldise lähenemisviisi.

– Sotsiaalpoliitikal on suur mõju tervisele ning tervis on inimese eluvõimaluste kujundamisel olulise tähtsusega. On vaja võtta meetmeid püsiva ja olulise ebavõrdsuse vähendamiseks tervisevaldkonnas. Sekkumine peab järgima tervisekeskset poliitikat tähtsustavat lähenemisviisi: sotsiaalkaitsega saab tagada vastavalt vajadusele võrdse juurdepääsu tervishoiuteenustele ja ennetustegevusele, sealhulgas ka nende jaoks, kelleni on kõige raskem jõuda.

– Vajadus pikaajalise hoolduse järele suureneb. Liikmesriigid on võtnud kohustuse suurendada juurdepääsu kõrge kvaliteediga teenustele. On vaja leida sobiv tasakaal avaliku ja erasektori vastutuse ning ametliku ja mitteametliku hoolduse vahel. Hooldusasutustele eelistatakse kodust või omavalitsuste kaudu korraldatavat hooldust, kuid paljudele liikmesriikidele käib sellise kõrge kvaliteediga teenuse osutamine üle jõu. Sama kehtib ka hooldusteenuste parema koordineerimise ja mitteametlikele hooldajatele toetuse tagamise kohta.

– Lihtsustatud avatud koordinatsioonimeetodi esimene etapp on näidanud, et liikmesriikidele on nende poliitika kujundamisel eeskujuks olnud 2006. aastal kokku lepitud ühised sotsiaalsed eesmärgid. Pikaajalisi eesmärke silmas pidades jäävad need praegu kehtima ning nende järjekindel rakendamine on Lissaboni strateegia edukuse seisukohast otsustava tähtsusega.

– Põhiteemadele keskendumine 2007. aastal oli avatud koordinatsioonimeetodis uuenduslik. See on suurendanud mõistmist, edendanud üksteiselt õppimist ning julgustanud täiustama järelevalvet ja aruandlust. Avatud koordinatsioonimeetodi 2008.–2011. aasta etappi ja edasist arengut silmas pidades võtavad liikmesriigid ja komisjon võtavad Euroopa ja riiklike strateegiate elluviimiseks kasutusele täiustatud töömeetodid.

1. SISSEJUHATUS

Lissaboni strateegia raames läbi viidud reformide järel on majanduskasv kiirenenud ja tööhõive suurenenud, samal ajal kui töötus väheneb kogu Euroopas. Positiivne mõju sotsiaalsele ühtekuuluvusele on ilmne, näiteks võib tuua pikaajalise töötuse vähenemise. Ehkki sooline ebavõrdsus samuti väheneb, on see üldiselt jäänud märkimisväärseks. Euroopa Liidus on vanemaealiste töötajate tööhõive tase praegu ligi 44 % (naistel 34,8 %, meestel 52,6 %); üheksa riiki on saavutanud 2010. aastaks seatud 50 % eesmärgi. Sotsiaalkaitsesüsteemi reformid ja sotsiaalse kaasatuse poliitika hakkavad vilju kandma. Need edendavad sotsiaalset ühtekuuluvust otseselt, kuid toetavad samuti majanduskasvu, suurendades tööjõupakkumist ning muutes eelarvepositsiooni jätkusuutlikumaks. Sotsiaalkindlustuse rahastamine sõltub finantsbaasi laiendamisest, mis hõlmab tööjõu maksustamist ja muud tüüpi makse. Avaliku sektori kulutuste kvaliteedi optimeerimine on vajalik sotsiaalkaitse piisava taseme ja riigi rahanduse usaldusväärsuse säilitamiseks.

Kuid tugev majanduskasv ja uute töökohtade loomine ei paranda automaatselt nende ühiskonnaliikmete olukorda, kes on kõige tõrjutumad. Töö olemasolu on tõrjutuse vältimise parim võimalus, kuid alati töö seda ei taga. Ligikaudu 8 % Euroopa Liidu elanikkonnast elab vaesuseohus, ehkki neil on töö. Isegi aktiivsel tööturul võib töötute leibkondade arv jääda muutumatuks ning mõned leiavad end takerdunud nõiaringi, kus neil on madal töötasu või ei ole seda üldse. Üldist rahvaarvu vaadates kuulub umbes 16 % Euroopa Liidu kodanikest, st ligikaudu 80 miljonit inimest madala sissetulekuga riskirühma, suurema tõenäolisusega on need naised. Enamikus liikmesriikides kuuluvad lapsed ja noored riskirühmadesse, keda ähvardab isegi veel suurem vaesusoht.

2007. aasta ühisaruandes analüüsiti riikide esimesi strateegiaaruandeid, käsitledes omavahel seostatult sotsiaalse kaasatuse, tervishoiu, pikaajalise hoolduse ja pensionipoliitikat[1]. Riikide aruanded näitasid kujukalt, kuidas kõikide eesmärkide ühine käsitlemine ja keskendatud lähenemine suurendavad poliitika tõhusust ja riiklike kulutuste kvaliteeti. 2007. aastal ei olnud riikidel vaja esitada aruandeid, mis võimaldas keskenduda teatavatele teemadele, rõhutades Euroopa strateegia pikaajalist mõõdet. 2. osas esitatakse ülevaade valitud teemadel saadud kogemustest ning 3. osas vaadeldakse edasist tegevust. 2007. aasta on ka struktuurifondide uue programmiperioodi algusaasta. Enamik liikmesriike on teinud märkimisväärseid jõupingutusi struktuurifondide kasutamiseks mitte ainult majanduskasvu- ja tööhõivestrateegia prioriteetidest, vaid ka ühistest sotsiaalsetest eesmärkidest lähtuvalt. Euroopa Sotsiaalfondi 2007.–2013. aasta eelarvest kulutatakse tervelt 10 miljardit eurot, st 12,4 % üldmahust otseselt sotsiaalse kaasatuse prioriteetidele. Lisaks sellele otsesele rahastamisele toetatakse Euroopa Sotsiaalfondi muude meetmete kaudu ebasoodsas olukorras olevate inimeste sotsiaalset kaasamist. Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF) investeerib samuti märkimisväärse, umbes 17 miljoni euro suuruse summa sotsiaalsesse infrastruktuuri (haridus, tervishoid, lastehooldus, sotsiaalkorterid). Liikmesriigid taotlevad riiklike, piirkondlike ja kohalike meetmete täiendavaks rahastamiseks sotsiaalfondide abi.

Üksikasjalikum hinnang teemade kaupa ja ühiste sotsiaalsete eesmärkide huvides sotsiaalfondide kasutamise[2] põhjalik analüüs esitatakse põhjendavas dokumendis.

2. AVATUD KOORDINATSIOONIMEETODI NING MAJANDUSKASVU JA TÖÖHÕIVET KÄSITLEVA LISSABONI STRATEEGIA VASTASTIKUNE MÕJU

2007. aasta märtsi Euroopa Ülemkogu rõhutas, et Lissaboni tegevuskavas tuleks paremini kajastada Euroopa Liidu ühiseid sotsiaalseid eesmärke. Mitteametlik ülemkogu kordas vajadust tugevdada sotsiaalsete prioriteetide kaasamise ja nähtavuse küsimust Euroopa laiema strateegilise reformi raames. Ministrid rõhutasid, et Euroopa Liidus tööhõive ja sotsiaalküsimuste valdkonnas edu saavutamise üks tähtsamaid vahendeid on poliitika koordineerimine, mis on oluline nii poliitika kvaliteedi parandamise kui ühiste eesmärkide suunas liikumise seisukohast. Sotsiaalkaitsekomitee vastas sellele töörühma loomisega, millele anti ülesanne leida positiivseid näiteid ühiste sotsiaalsete eesmärkide ning suurema majanduskasvu ja uute ja paremate töökohtade loomise vastastikuse mõju kohta.

Töörühma aruandes toodi selgelt esile, kuidas majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika on omavahel tihedalt seotud ja üksteist toetavad. Hästi kavandatud sotsiaalkaitsesüsteemid ja sotsiaalse kaasatuse poliitika toovad märkimisväärset kasu iga liikmesriigi majandusele. Käimasolevad pensioni- ja tervishoiureformid avaldavad positiivset mõju nii riikide rahanduse jätkusuutlikkusele kui ka tööturu käitumisele. Edukad tervishoiumeetmed parandavad elukvaliteeti ja tootlikkust. Terviklik aktiivse kaasamise poliitika nende suhtes, kes on tööturust kõige kaugemale jäänud, suurendab inimkapitali ja tööjõupakkumist, tugevdades samal ajal ühiskonna ühtekuuluvust. Laste ja noorte heaolu suurendamine võimaldab järgmistel põlvkondadel oma potentsiaali täielikult realiseerida ja seega aktiivsemalt osaleda ühiskonnaelus ja majanduses.

2.1. Jõupingutused laste vaesuse vähendamiseks

Vaesus ohustab 19 % Euroopa Liidu lastest, see tase on kõrgem kui elanikkonna hulgas keskmiselt. Kõige enam ohustatud riikides ligineb see 30 %-le. Umbes 10 % lastest elab leibkondades, kus keegi ei tööta ja 60 % neist on vaesuseohus. Ehkki tööturul osalemine on üldiselt suurenenud, on see arv jäänud samaks 2000. aastast saadik. Kui mõlemad vanemad töötavad, on vaesuseohus ainult 7 % lastest, kuid see tõuseb 25 %-ni, kui ainult üks vanem töötab. Muud tegurid madala tööhõive kõrval on elamine perekonnas, kus töötab ainult üks lapsevanem või elamine suures peres. Sotsiaaltoetused vähendavad vaesuseohtu laste hulgas 44 % võrra. Laste vaesus on nimetatud tegurite keeruka vastastikuse toime tagajärg. Parimaid tulemusi on saavutanud riigid, kus küsimusele lähenetakse igakülgselt ja leitakse sobiv tasakaal perekonnale suunatud ja otseselt lapsele suunatud meetmete vahel. See hõlmab lastevanemate jaoks tööhõivele juurdepääsu parandamise kombineerimist teenuste võimaldamisega ja sissetulekutoetusega, mis minimeerib püüniseefekti loomise ohu. Edu saavutamiseks peavad need meetmed moodustama hästi tasakaalustatud poliitikakomplekti, mis on suunatud varajasele varajasele sekkumisele ja mida toetavad piisav rahastamine ning selged sihid ja eesmärgid.

Kui lapsed on vaesed, on selle põhjuseks üldiselt asjaolu, et nad elavad vaeses leibkonnas. Laste materiaalse olukorra parandamine hõlmab perekonna sissetulekute suurendamist otsetoetuste kaudu – kas rahaliselt või põhiliste sotsiaalteenuste osutamisega – või meetmetega, mis muudavad lihtsamaks mõlema vanema juurdepääsu tööturule. Töö- ja pereelu kokkusobitamine võib etendada olulist osa, näiteks lastehoolduse kvaliteedi tõstmine ja selle osatähtsuse suurendamine. Siiski peavad iga meetmega, mis tugevdavad lapsevanema seost tööturuga, kaasnema meetmed, mis tagavad piisava toetuse neile, kellel puudub suutlikkus või võimalus töötada, see omakorda võimaldab neil ja nende perekondadel väärikalt elada. Juhtumid, kus lapsed elavad vaesuseohus isegi siis, kui vanemad töötavad, osutavad parema kvaliteediga töökohtade vajadusele ja vajadusele keskkonna järele, mis soodustaks töökoha hoidmist ning võimaldaks karjääri edendada. Eespool mainitu põhjal on julgustav näha, et liikmesriikide ettepanekutes Euroopa Sotsiaalfondile ebasoodsas olukorras olevate inimestele kaasamist piiravate takistuste kõrvaldamiseks on pandud suurt rõhku aktiivsele kaasamisele.

Kõige paremaid tulemusi saavutanud liikmesriigid tagavad üldiste ja sihtotstarbeliste soodustuste kombinatsiooni. Üldiste meetmetega luuakse üldine peresõbralik keskkond, need ei soodusta püüniseefekti tekkimist ega häbimärgista. Sihtotstarbelised soodustused, mis on kujundatud nii, et need ei vähendada inimeste töötamistahet, peavad siiski jõudma ka nende kätte, kes neid kõige rohkem vajavad. Haridus võib mängida olulist osa sotsiaalmajandusliku tõrjutuse ületamisel ja sillutada tõhusalt teed lapse edukale arengule. Liikmesriigid tunnistavad vajadust tagada kõigile lastele lastehoolduse ja koolieelse õpetuse andmisel võrdsed võimalused, võttes samal ajal ennetavaid meetmeid koolist väljalangemise takistamiseks.

Siiski on vaja rohkem meetmeid, millega võidelda sotsiaalse tõrjutuse vastu, mis ohustab neid lapsi ja noori, kelle puhul langevad kokku mitu ebasoodsat asjaolu, näiteks mustlaslapsed, kes on sageli eriti tõrjutud. Tuleks rohkem toetada hariduse sihtprogramme, milles keskendutakse sellistele ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele ja ergutatakse vanemaid aktiivsele koostööle.

Tõsiseks probleemiks jääb nende noorte laialtlevinud sotsiaalne tõrjutus, kelle lapsepõlv möödub hooldusasutuses. Paljudes liikmesriikides on juba märgatav püüd paigutada lapsed kasuperesse eesmärgiga pakkuda neile pigem perekeskkonda kui hooldeasutust. See on ainult üks paljudest valdkondadest, kus on poliitilise arengu ja vastastikuse õppimise võimalusi (kasuperede hindamine ja õpetamine, töölevõtmine, pidades silmas töökohtade arvu suurenemist jne).

Riiklikud kvantitatiivsed eesmärgid kombineerituna tugeva poliitilises tahtega soodustavad meetmete rakendamise edukust. Nõuetekohane järelevalve on elulise tähtsusega ning selleks luuakse vastavad mehhanismid, kui neid veel olemas ei ole. Kuid on oluline mõista, et kõige haavatavamaid lapsi, nt hooldusasutuses olevaid või tänavalapsi ei saa jälgida tavalisi jälgimisvahendeid kasutades, vaid see nõuab erilisi meetodeid. Sotsiaalkaitsekomitee kinnitas kavandatud soovitused täiustatud analüüsiks ja jälgimiseks töö põhjal, mille laste vaesuse ja heaolu kohta valmistas ette sotsiaalkaitsekomitee näitajate alatöörühma (ISG) rakkerühm.

Lõpuks – vaesusevastaste strateegiate, laste õiguste poliitika ja diskrimineerimise vastu võitlemisel tehtavate jõupingutuste vahel on olemas ka kasutamata sünergia. Leitakse, et laste vaesust tuleb näha laiemas mastaabis, rohkem kui rahalist vaesust, arvestades ka näiteks aineliste võimaluste puudumist, sotsiaalsete suhete puudust ning riskirühma, sealhulgas käitumishäiretega riskirühma kuulumist.

2.2. Pikema tööea propageerimine

Viimase kümne aasta jooksul on enamikus riikides leidnud aset ulatuslikud tööturu- ja pensionireformid ning mõnes liikmesriigis on need veel lõpetamata. Need on rajatud elutsüklil põhinevale lähenemisele, tugevdades pensionimaksete ja saadavate hüvitiste vahelist seost, ning aktiivse vananemise strateegiatele, vähendades ennetähtaegselt pensionile jäämise kavade kasutamist, tugevdades stiimuleid kauem töötada ning parandades vanemaealiste töötajate konkurentsivõimet. Neid on vaja täiendada turvalise paindlikkuse meetmetega vastavalt elutsüklile, et parandada nii töö kvaliteeti kui kvantiteeti, eriti töötajate puhul, kelle töökoht ei ole kindel, palk on madal ja piisava pensioni saamisega on raskusi. Ligikaudu 20 % elanikkonnast vanuses 55–64 aastat kasutavad varase pensionile jäämise soodustust. Selle osa vähendamisega saab seega tunduvalt pikendada tööea kasutamist.

55–64-aastaste tööhõive taseme hiljutine tõus puudutas kõigi kategooriate töötajaid, ka madala kvalifikatsiooniga töötajaid. Praegu käimasolevates varase pensionile jäämise kavade reformides tuleks samuti keskenduda sellele rühmale.

Enamik liikmesriike on seotud reformidega, mis taotlevad varase pensionile jäämise osakaalu vähendamist, keskendudes töötuhüvituste ja ennetähtaegselt pensionile jäämise hüvitustele ning invaliidsuspensionitele ja rehabilitatsioonitoetustele juurdepääsule. Mõned vaatavad üle ka maksustamise ja erapensionisüsteemide kujundamist.

Nende reformide peamised eesmärgid on karmistada kõlblikkustingimusi, luues samal ajal adekvaatse raamistiku vanemaealiste töötajate jätkuvaks osalemiseks tööturul, võimaldades erandeid eriti raskete või ohtlike tööde puhul; tugevdada kauem töötamise stiimuleid ja võtta tööle vanemaealisi töötajaid või soodustada nende kauem töötamist ning suurendada puuetega või madala kvalifikatsiooniga inimeste töövõimalusi, tunnustades mitteametlikku õppimist ning pakkudes võimalusi oskuste, sealhulgas arvutioskuste parandamiseks, ümberõppimiseks ja elukestvaks õppimiseks, mida sageli rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.

Mõnes liikmesriigis siiski veel suurendatakse varase pensionilejäämise soodustusi. Seega on vaja süstemaatilisemaid reforme, et tunduvalt vähendada ajavahemikku, mis jääb viimase töökoha ja riikliku vanaduspensioni vahele. Enamik meetmeid tugevdavad riiklike pensionide edaspidist oodatavat vähenemist pensioniea saabumisel ning seega suurendavad muret piisavuse pärast tulevikus. Asjakohane vastus on tagada, et töötaks rohkem inimesi ja et nad töötaksid kauem, mis nõuab aktiivseid pingutusi vanemaealiste tööliste diskrimineerimise vähendamiseks tööturul. See rõhutab ka täiendavate vabatahtlike pensioniskeemide tähtsust.

2.3. Eraviisilise kogumispensioni tagamine

Erapensionikavade tähtsus üha kasvab. See tähendab üldiselt muutust riskide jagamisel pensionisaajate, riigi, sponsorettevõtjate ja pensionifondide vahel, mida tuleb põhjalikult hinnata ja millega peavad kaasnema asjakohased eeskirjad.

Ei ole kerge hinnata selle täielikku mõju tulevaste pensionide piisavusele ning see sõltub vabatahtlikesse pensionikavadesse suunatud sissemaksete suurusest ja nende kavade tegelikust osatähtsusest. Samal ajal kui täielikum ja tõhusam tööhõive suurendab nende töötajate hõlmamist, kellel on väiksemad võimalused ligipääsuks erapensionikavadele, on siiski vajalikud teatavad poliitikameetmed, mis suurendaksid nende praegust keskmiselt 50–60 % hõlmatust, tagamaks, et kogu töötav elanikkond koguks piisavalt erapensioniõigusi – see on eesmärk, mille on endale püstitanud paljud liikmesriigid. Tulevased pensionid sõltuvad samuti nii kogutud kapitali tootlikkusest kui ka tegelikest kuludest ja tasudest, mis võivad madalamaid pensione suuremal määral mõjutada.

Neis liikmesriikides, kus juurutatakse erapensionide suurema osalusega kavasid, on üleminekumehhanismid alles arengujärgus. Lisaks võivad sellised tegurid nagu kohustusliku pensionikavaga liitumise vanus, mittesissemakselised perioodid, indekseerimiseeskirjad, tagatised ja pensionilejäämise vanus avaldada suurt mõju tulevastele pensionidele.

Kuid pensionikavades tuleb arvesse võtta ka eluea pikenemist. Kogumispensioni osatähtsuse suurenedes on vaja selgelt määratleda riigi roll. See hõlmab väljamaksetingimuste määratlemist, asjakohast järelevalvet, üldsuse teavitamist ja rahandusalast kirjaoskust.

2.4. Ebavõrdsuse vähendamine tervishoiutulemuste valdkonnas

Ehkki tervishoiu üldine paranemine on märgatav, on siiski silmatorkavaid erinevusi nii liikmesriikide tervishoiutulemuste vahel kui ka riikidesiseselt, elanikkonna eri kihtide vahel sõltuvalt sotsiaalsest staatusest, elukohast, etnilisest kuuluvusest ja soost. Keskmiselt on lühem eluiga inimestel, kellel on madalam haridustase ning varanduslik ja tööalane staatus, nad haigestuvad sagedamini kui paremal järjel olevad elanikerühmad ning need vahed ei paista vähenevat. Sissetulekute ebavõrdsus, vaesus, töötus, stress, viletsad töö- ja elutingimused on tervisevaldkonna ebavõrdsuse olulised tegurid, nagu seda on ka isiklik käitumine ning soov ja võime kanda kulusid.

Samal ajal kui tervishoiusüsteemid on panustanud tervise tunduvasse parandamisse kogu Euroopa Liidus, on erinevate sotsiaalsete rühmade juurdepääs tervishoiule jäänud ebaühtlaseks. Üks peamisi eesseisvaid ülesandeid on võimaldada kõigile kõrgetasemelist hooldust, mis võtaks arvesse viimasel ajal toimunud tehnoloogilist arengut, tagades samal ajal jätkusuutlikkuse. Sellest tulenevalt rakendavad liikmesriigid poliitikat, mis võimaldab sellist ebavõrdsust vähendada, näiteks võideldes riskifaktoritega terviseedenduse kaudu; vähendades teatavate haiguste levikut ja esinemissagedust ning tagades tõhusama ennetustegevuse erinevates keskkondades (kodus, koolis, tööl). Tähtsad sammud on ka tervishoiuga hõlmatud elanikkonnaosa suurendamine, rahaliste takistuste kõrvaldamine, ennetamistegevuste ravile eelistamise rõhutamine ja kultuuribarjääride ületamise püüd teenuste kasutamisega seoses. Sotsiaalfonde kasutatakse reformide toetamiseks ja suutlikkuse suurendamiseks eelkõige ühtlustuspiirkondades, et parandada juurdepääsu ja arendada inimressurssi.

Siiski on vaja kombineerida üldist poliitikat ja seda, mis on välja töötatud madalamal sotsiaal-majanduslikul tasemel olevate rühmade jaoks. Peaaegu kõik liikmesriigid on rakendanud üldiselt või peaaegu üldiselt kättesaadava õiguse tervishoiuteenustele, on kohandanud teenuseid, et teha need kättesaadavaks neile, kellel on raskusi tavapäraste teenuste saamisega füüsiliste või vaimsete puuete, keeleliste või kultuuriliste erinevuste tõttu. Mõnes riigis on hakatud tegelema tervisealase ebavõrdsusega süstemaatiliselt ja terviklikult, vähendades sotsiaalseid erinevusi, ennetades sellest tulenevaid terviseerinevusi või suunates jõupingutused neist tuleneva kehva tervise parandamiseks. See tagaks praktikas võrdsete vajaduste korral võrdse juurdepääsu. Lõpuks on ka muul poliitikal väljaspool tervisesektorit oluline tähtsus elanikkonna tervise parandamisel ja tervishoiuteenuste osutamisel säilinud erinevuste vähendamisel.

2.5. Pikaajaline hooldus

Rahvastiku vananemist ja sotsiaalmajanduslikke muutusi nähakse pikaajalise hoolduse nõudluse kasvu peamise liikumapaneva jõuna. Tegelikult põhjustavad nõudluse suurenemist peamiselt eluea pikenemine ning invaliidsuse ja ülalpeetavuse suurenemine. Liikmesriigid on aru saanud vajadusest vaadelda pikaajalist hooldust kui uut sotsiaalset riski, mis tuleb katta sotsiaalkaitsesüsteemist, ning on võtnud kohustuse tagada sellele peaaegu üldine juurdepääs. Kui mõned erinevused teenuse osutamises on vältimatud, siis inimeste erinevad tasumisvõimalused või tasumises isikliku osalemise määr ei tohi takistada juurdepääsu kõrge kvaliteediga teenustele. Vaatamata selgele vajadusele ei suuda praegune süsteem tagada täielikku ja üldist raamistikku pikaajalise hoolduse teenusele. Liikmesriigid püüavad tagada jätkusuutlikku kombinatsiooni rahastamise riiklike ja eraallikate vahel. Meetmed hõlmavad rahastamismehhanismide muutusi, kuid pikaajalise hoolduse stabiilne ja kindel rahastamine tuleb paljudes riikides veel saavutada.

Riikide aruanded näitasid, et ülalpeetava isiku kodust või omavalitsuste korraldatavat hooldust eelistatakse hooldusasutustes pakutavale.

Mitteametlike hooldajate toetamine ja uue tehnoloogia kasutuselevõtt võib aidata inimestel jääda koju nii kauaks kui võimalik. Sotsiaalfonde kasutatakse deinstitutsionaliseerimise edendamiseks ja omavalitsuste pakutavate teenuste parandamiseks. Tervishoiu ja sotsiaalteenuste vahelist paremat koordineerimist nähakse olulise tegurina hoolduse piisava järjepidevuse saavutamisel, mis võimaldab kõrget kvaliteeti ja ressursside tõhusat kasutamist pikaajaliste teenuste osutamisel hooldusasutuses või omavalitsuste poolt. Kõrge kvaliteedi tagamiseks hõlmavad meetmed üldisi standardeid ja akrediteerimissüsteeme koos õiguslikult jõustatavate hindamismeetoditega. Võrdselt tähtis on ka pikaajalise hoolduse valdkonna tööjõud, kes koosneb peamiselt naistest. Riikides, kus on puudujääke, on probleemiks peamiselt piisava arvu töötajate töölevõtmine, väljaõpe ja ümberõpe, milles Euroopa Sotsiaalfond võib abiks olla, nagu ka ametliku hoolduse kombineerimine mitteametlikuga. Töötingimuste parandamine ja mitteametlike hooldajate ametlik tunnustamine sotsiaalkindlustusskeemides on viisid, kuidas tagada mitteametliku hoolduse kõrge kvaliteet.

3. AVATUD KOOSKÕLASTUSMEETODI TULEVIKUARENGUD

Valitud teemadele keskendumine 2007. aastal andis võimaluse asjaomaste teemade ja võetud poliitiliste meetmete süvaanalüüsiks. Laste vaesusele keskendumine on märkimisväärselt suurendanud ühist mõistmist neist erinevaist teguritest, mis määravad laste ja noorte sotsiaalse kaasatuse ja heaolu. Sellele tuginemine ja samasuguse edu tagamine tulevastel teema-aastatel tugevdab avatud koordinatsioonimeetodi mõju ühistele sotsiaalsetele eesmärkidele.

Avatud koordinatsioonimeetodil on suur tähtsus sotsiaalpoliitika prioriteetidest ühtmoodi arusaamisel. Selle vastastikust õppimist ja kogemuste vahetamist soodustav raamistik on julgustanud kasutusele võtma tõhusamaid poliitilisi strateegiaid. Senine edu kinnitab ühiste sotsiaalsete eesmärkide õigsust. Need annavad ühtsele tegutsemisele tervikliku raamistiku ning pikaajalise eesmärgi analüüs näitab kujundlikult tungivat vajadust edasiste jõupingutuste tegemiseks.

Sotsiaalkaitsekomitee 2007. aasta kavas oli tähtsal kohal edasiste koostöömeetodite leidmine. Keskenduti sellele, kuidas suurendada vastastikuse õppimise võimalusi. Jõuti kokkuleppele paljude paranduste suhtes, mis võetakse kasutusele 2008.–2011. aasta etapi jooksul.

- Võetakse kasutusele rohkem kontekstile ja protsessile suunatud lähenemisviis, vaadeldes ka ebaõnnestunud poliitikaid ja poliitikate vastastikust arengut vastusena ettetulnud takistustele.

- Kõigi kättesaadavate vahendite integreeritud ja strateegiline kasutamine avatud koordinatsioonimeetodi rakendamisel (eelkõige programmi PROGRESS toel).

- Tugevdatud jälgimise peamiste tulemuste süstemaatilisem kaasamine poliitikasse.

- Analüütilise raamistiku tugevdamine, kaasates sotsiaalse mõju hinnangu.

- Edasine juhtimise parandamine, tagades huvirühmade, sealhulgas kohalike ametiasutuste jätkuva kaasamise avatud koordinatsioonimeetodi kõigi poliitikaetappide vältel.

- Positiivse vastastikuse mõju suurendamine sotsiaalse avatud koordinatsioonimeetodi ja Euroopa Liidu muude oluliste protsesside vahel Lissaboni strateegia raames.

- Tulemuste kiirem levitamine.

Aktiivse kaasamise algatusega[3] kutsus komisjon liikmesriike ja teisi huvirühmi arutama ettepanekut, mis on suunatud positiivse vastastikuse mõju edasisele tugevdamisele, et toetada liikmesriikide jõupingutusi ühiste sotsiaalsete eesmärkide elluviimisel. Arvesse tuleb võtta erinevat olukorda eri liikmesriikides. Kuid eesmärk on kokkulepitud põhiküsimuste lahendamiseks juhiste väljatöötamine, toetudes ühistele arusaamadele. Positiivne vastastikune mõju muudetakse seega veelgi tõhusamaks, edendades parimaid tavasid ja jälgides edusamme.

[1] 2007. aasta jooksul ajakohastasid mõned liikmesriigid oma strateegiat: Austria, Prantsusmaa, Madalmaad, Rumeenia, Soome, Rootsi, Sloveenia ja Ühendkuningriik.

[2] Mõned teised ELi finantsinstrumendid nagu Euroopa Põllumajandusfond maaelu arendamiseks panustavad samuti sotsiaalsesse kaasatusse.

[3] 17. oktoobril 2007 käivitatud konsultatsioon „Sotsiaalkaitse moderniseerimine parema sotsiaalse õigluse ja suurema majandusliku ühtekuuluvuse nimel: tööturult enim tõrjutud isikute aktiivse kaasamise edendamine”, KOM(2007) 620.