15.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 180/1

(1)

Nõukogu 11. detsembri 1986. aasta direktiiv 86/613/EMÜ (füüsilisest isikust ettevõtjatena, kaasa arvatud põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, ja füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitse kohta seoses raseduse ning sünnitusega) (3) kindlustab, et liikmesriigid kohaldaksid füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate või nende tegevuses osalevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet. Seoses füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende abikaasadega ei ole direktiiv 86/613/EMÜ olnud eriti tulemuslik ja selle reguleerimisala tuleks uuesti läbi vaadata, sest soolist diskrimineerimist ja ahistamist tuleb ette ka palgatöövälistes valdkondades. Direktiiv 86/613/EMÜ tuleks selguse huvides asendada käesoleva direktiiviga.

(2)

Oma 1. märtsi 2006. aasta teatises „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhised” teatas komisjon, et soolise võrdõiguslikkuse juhtimise parandamiseks vaatab ta läbi liidu olemasolevad soolise võrdõiguslikkuse alased õigusaktid, mis ei kuulunud 2005. aastal uuestisõnastamisele, et vajaduse korral neid ajakohastada, uuendada ja uuesti sõnastada. Kõnealune uuestisõnastamine ei hõlmanud direktiivi 86/613/EMÜ.

(3)

Oma 5. ja 6. detsembri 2007. aasta järeldustes „Naiste ja meeste tasakaalustatud roll tööhõive, majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse huvides” kutsus nõukogu komisjoni üles kaaluma vajadust vaadata läbi direktiiv 86/613/EMÜ, et tagada füüsilisest isikust ettevõtjatele ja neid abistavatele abikaasadele emaduse ja isadusega seotud õigused.

(4)

Euroopa Parlament on järjekindlalt kutsunud komisjoni üles vaatama läbi direktiivi 86/613/EMÜ, eelkõige selleks, et tugevdada füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate naiste kaitset raseduse ja sünnituse puhul ning parandada füüsilisest isikust ettevõtjate abikaasade olukorda.

(5)

Euroopa Parlament esitas oma seisukoha kõnealuses valdkonnas juba 21. veebruari 1997. aasta resolutsioonis füüsilisest isikust ettevõtjaid abistavate abikaasade olukorra kohta (4).

(6)

Oma 2. juuli 2008. aasta teatises „Uus sotsiaalmeetmete kava: võimalused, juurdepääs ja solidaarsus 21. sajandi Euroopas” kinnitas komisjon vajadust võtta meetmeid seoses meeste ja naiste erineva osakaaluga ettevõtjate hulgas ning paremini ühitada töö- ja eraelu.

(7)

Võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks on vastu võetud juba mitmeid füüsilisest isikust ettevõtjate tegevust hõlmavaid õigusakte, eelkõige nõukogu 19. detsembri 1978. aasta direktiiv 79/7/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte järkjärgulise rakendamise kohta sotsiaalkindlustuse valdkonnas) (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ (meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes) (6). Käesolevat direktiivi ei tuleks seega kohaldada teiste direktiividega juba reguleeritud valdkondades.

(8)

Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide pädevust korraldada oma sotsiaalkaitsesüsteeme. Liikmesriikide ainupädevus oma sotsiaalkaitsesüsteemide korraldamisel hõlmab muu hulgas nende süsteemide ja seotud institutsioonide asutamist, rahastamist ja juhtimist ning samuti hüvitiste sisu ja võimaldamist, sotsiaalkindlustusmaksete suurust ning hüvitiste kättesaadavuse tingimusi käsitlevaid otsuseid.

(9)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende abikaasade suhtes, või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – elukaaslaste suhtes, kes vastavalt siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustele osalevad tavaliselt ettevõtte tegevuses. Füüsilisest isikust ettevõtjate abikaasade või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – elukaaslaste olukorra parandamiseks tuleks nende tööd tunnustada.

(10)

Käesolevat direktiivi ei tuleks kohaldada küsimuste suhtes, mis on reguleeritud muude direktiividega, millega rakendatakse meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtet, eelkõige nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiiviga 2004/113/EÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega) (7). Muu hulgas kohaldatakse ka edaspidi direktiivi 2004/113/EÜ artiklit 5 kindlustuse ja seonduvate finantsteenuste suhtes.

(11)

Soolise diskrimineerimise vältimiseks tuleks käesolevat direktiivi kohaldada nii otsese kui ka kaudse diskrimineerimise suhtes. Ahistamist ja seksuaalset ahistamist tuleks käsitada diskrimineerimisena ning seetõttu peaksid need olema keelatud.

(12)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata õigusi ja kohustusi, mis kaasnevad perekonnaseisuga, nagu on määratletud siseriiklikus õiguses.

(13)

Võrdse kohtlemise põhimõte peaks hõlmama füüsilisest isikust ettevõtja ja kolmanda isiku vahelisi suhteid direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes, kuid mitte füüsilisest isikust ettevõtja ning abikaasa või elukaaslase vahelisi suhteid.

(14)

Füüsilisest isikust ettevõtjate puhul tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine, et ei tohi esineda soolist diskrimineerimist, näiteks seoses äritegevuse alustamise, sisseseade hankimise või tegevuse laiendamisega või füüsilisest isikust ettevõtja muud laadi tegevuse alustamise või laiendamisega.

(15)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõike 4 kohaselt võivad liikmesriigid säilitada või võtta meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et hõlbustada alaesindatud sool tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ja ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris. Põhimõtteliselt ei tuleks praktikas võrdsuse saavutamisele suunatud positiivse tegevuse meetmeid käsitleda meeste ja naiste võrdse kohtlemise õiguspõhimõtte rikkumisena.

(16)

Vajalik on tagada, et abikaasade või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – elukaaslaste ühise äriühingu asutamise tingimused ei oleks karmimad kui koos muude isikutega ühise äriühingu asutamise tingimused.

(17)

Arvestades nende osalemist pereettevõttes, peaks füüsilisest isikust ettevõtjate, kellel on juurdepääs sotsiaalkaitsesüsteemile, abikaasadel või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – elukaaslastel olema samuti õigus sotsiaalkaitsele. Liikmesriikidelt tuleks nõuda vajalike meetmete võtmist kõnealuse sotsiaalkaitse korraldamisel vastavalt siseriiklikule õigusele. Eelkõige otsustavad liikmesriigid selle üle, kas kõnealust sotsiaalkaitset tuleks rakendada kohustuslikul või vabatahtlikul alusel. Liikmesriigid võivad sätestada, et kõnealune sotsiaalkaitse võib olla proportsionaalne füüsilisest isikust ettevõtja tegevuses osalemisega ja/või sotsiaalkindlustusmaksete suurusega.

(18)

Rasedate füüsilisest isikust ettevõtjate ning rasedate abikaasade ja – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – rasedate elukaaslaste majandusliku ja füüsilise haavatavuse tõttu on vaja anda neile õigus rasedus- ja sünnitushüvitistele. Liikmesriikidele jääb pädevus selliste hüvitiste korraldamiseks, sealhulgas kindlustusmaksete suuruse ning kogu hüvitiste ja maksete korra kehtestamiseks, eeldusel et järgitakse käesoleva direktiivi miinimumnõudeid. Eelkõige võivad nad määrata kindlaks, millisel ajavahemikul enne ja/või pärast sünnitust antakse õigus rasedus- ja sünnitushüvitistele.

(19)

Ajavahemiku pikkus, mille jooksul naissoost füüsilisest isikust ettevõtjatele ja füüsilisest isikust ettevõtjate naissoost abikaasadele või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – naissoost elukaaslastele antakse rasedus- ja sünnitushüvitisi, on sarnane praegu liidu tasandil töötajatele kehtiva rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkusega. Juhul, kui töötajatele antava rasedus- ja sünnituspuhkuse pikkust muudetakse liidu tasandil, peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, kas artiklis 2 osutatud naissoost füüsilisest isikust ettevõtjatele ning naissoost abikaasadele ja elukaaslastele antavate rasedus- ja sünnitushüvitiste kestust tuleks samuti muuta.

(20)

Füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse eripära arvesse võtmiseks peaks naissoost füüsilisest isikust ettevõtjatel ja naissoost abikaasadel või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – naissoost elukaaslastel olema juurdepääs rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal olemasolevatele ajutise asenduse teenustele, mis võimaldavad kutsetegevuse katkestamist raseduse ja sünnituse tõttu, või olemasolevatele siseriiklikele sotsiaalteenustele. Juurdepääs kõnealustele teenustele võib olla alternatiiviks rahalisele rasedus- ja sünnitushüvitisele või selle osaks.

(21)

Isikutele, keda on sooliselt diskrimineeritud, tuleks tagada asjakohased õiguskaitsevahendid. Tõhusama kaitse pakkumiseks tuleks ühendustele, organisatsioonidele ja muudele juriidilistele isikutele anda õigus, kui liikmesriigid nii otsustavad, esineda menetlustes kannatanu nimel või toetuseks, ilma et see piiraks kohtus esindamise ja kohtuliku kaitse siseriiklike menetlusnormide kohaldamist.

(22)

Füüsilisest isikust ettevõtjate ja füüsilisest isikust ettevõtjate abikaasade või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – füüsilisest isikust ettevõtjate elukaaslaste kaitset soolise diskrimineerimise vastu tuleks tugevdada igas liikmesriigis sellise asutuse või asutuste kaudu, mille pädevuses on asjaomaste probleemide analüüsimine, võimalike lahenduste uurimine ja kannatanutele praktilise abi andmine. Kõnealuse asutuse või kõnealuste asutustena võivad tegutseda samad asutused, kes vastutavad riigi tasandil võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise eest.

(23)

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded, võimaldades liikmesriikidel kehtestada või säilitada soodsamad sätted.

(24)

Kuna võetavate meetmete eesmärki, nimelt ühtlase diskrimineerimisevastase kaitstuse kõrge taseme tagamine kõikides liikmesriikides, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda on parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

füüsilisest isikust ettevõtjaid, nimelt kõiki isikuid, kes siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel tegelevad ettevõtlusega oma nimel;

b)

füüsilisest isikust ettevõtjate abikaasasid või – kui neid tunnustatakse siseriikliku õiguse alusel – füüsilisest isikust ettevõtjate elukaaslasi, kes siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel osalevad tavaliselt füüsilisest isikust ettevõtja tegevuses, täites samu või abiülesandeid, olemata ettevõtjaga töösuhetes või tema äripartnerid.

a)

rahalise hüvitisega, mida asjaomane isik saaks, kui ta katkestaks oma tegevuse tervise seisundist tulenevatel põhjustel; ja/või

b)

eelneva võrreldava perioodiga võrreldes saamata jäänud keskmise sissetuleku või tuluga siseriikliku õigusega kehtestatud ülemmäära piires; ja/või

c)

siseriiklikus õiguses ettenähtud muude peretoetustega siseriikliku õigusega kehtestatud ülemmäära piires.

a)

diskrimineerimise ohvritele sõltumatu abi osutamine diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel, piiramata seejuures diskrimineerimise ohvrite ja artikli 9 lõikes 2 osutatud ühenduste, organisatsioonide või muude juriidiliste isikute õigusi;

b)

diskrimineerimist käsitlevate sõltumatute uurimiste korraldamine;

c)

sõltumatute aruannete avaldamine ja soovituste esitamine sellise diskrimineerimise küsimustes;

d)

kättesaadava teabe asjakohasel tasemel vahetamine Euroopa vastavate asutustega, nagu näiteks Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut.