28.6.2007

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 168/1

---

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 708/2007,

11. juuni 2007,

võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide kasutamise kohta vesiviljeluses

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 37 ja artikli 299 lõiget 2,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1)

ning arvestades järgmist:

(1)	Asutamislepingu artikli 6 kohaselt tuleb ühenduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse integreerida keskkonnakaitse nõuded, pidades eelkõige silmas säästva arengu edendamist.

(2)	Vesiviljelus on kiiresti arenev sektor, kus tegeldakse innovatsiooniga ja uuritakse uusi turustusvõimalusi. Selleks et kohandada tootmist turutingimustele, on oluline, et mitmekesistataks vesiviljeluses kasvatatavaid liike.

(3)

Võõrliikide asustamine ja piirkonnast puuduvate liikide (nagu näiteks vikerforelli, hiidaustri ja lõhe) ümberasustamine on olnud vesiviljelusele varasematel aegadel majanduslikult kasulik ning poliitiline eesmärk on tulevikus optimeerida liikide asustamisest ja ümberasustamisest saadavat tulu, ent vältida samal ajal ökosüsteemide muutmist, ennetada negatiivset bioloogilist koostoimet (sealhulgas geneetilisi muutusi) pärismaise populatsiooniga ning piirata sihtgruppi mittekuuluvate liikide levikut ja kahjulikku mõju looduslikele elupaikadele.

(4)

Invasiivseid võõrliike peetakse kohalike liikide kadumise ja bioloogilise mitmekesisuse kahjustamise üheks peamiseks põhjuseks. Vastavalt bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni (mille üheks osapooleks on ühendus) artikli 8 punktile h on iga osapool kohustatud, kuivõrd see on võimalik ja asjakohane, vältima selliste võõrliikide asustamist, mis ohustavad ökosüsteeme, elupaiku või liike, ning selliseid liike reguleerima ja likvideerima. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osapoolte konverents on vastu võtnud otsuse VI/23, mis käsitleb ökosüsteeme, elupaiku või liike ohustavaid võõrliike ning mille lisas on kehtestatud nimetatud võõrliikide ennetamise, asustamise ja nende mõju vähendamise juhtpõhimõtted.

(5)	Liikide ümberasustamine nende loodusliku elupaiga ulatuses piirkondadesse, kus nad puuduvad spetsiifilistel biogeograafilistel põhjustel, võib samuti ohustada nende piirkondade ökosüsteemi ning selline ümberasustamine peaks kuuluma käesoleva määruse reguleerimisalasse.

(6)

Seepärast peaks ühendus välja töötama raamistiku, et tagada vee-elupaikade piisav kaitse ohtude eest, mis kaasnevad võõrliikide kasutamisega vesiviljeluses. Nimetatud raamistik peaks hõlmama potentsiaalsete riskide analüüsi, ennetus- ja ettevaatuspõhimõttel rajanevate meetmete võtmist ning vajaduse korral situatsiooniplaanide kehtestamist. Kõnealused toimingud peaksid põhinema kogemustel, mis on saadud kehtivate mittekohustuslike raamistike põhjal, eriti seoses Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) mereorganismide asustamise ja ümberasustamise tegevusjuhisega ja Euroopa siseveekalanduse nõuandekomitee (EIFAC) mere- ja mageveeorganismide asustamise ja ümberasustamise kaalumise tegevusjuhise ja protseduuride käsiraamatuga.

(7)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed ei tohiks piirata nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ (teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta) (2), nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ (looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) (3), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) (4) ning nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta direktiivi 88/2006/EÜ (vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete loomatervishoiunõuete ning teatavate veeloomadel esinevate taudide ennetamise ja tõrje kohta) (5) kohaldamist.

(8)

Potentsiaalsed riskid, mille tagajärjed võivad mõnel juhul olla kaugeleulatuvad, ilmnevad algselt rohkem kohalikul tasandil. Ühenduse eri veekeskkondade omadused on väga erinevad ning liikmesriikidel on asjakohased teadmised ja pädevus, et hinnata ja ohjata riski veekeskkondadele, mis kuuluvad nende suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla. Seepärast on kohane, et käesolevas määruses sätestatud meetmete rakendamine on põhiliselt liikmesriikide kohustus.

(9)	Tuleks arvesse võtta, et selliste võõrliikide või piirkonnast puuduvate liikide liikumise korral, mida hoitakse kinnistes vesiviljelusrajatistes, millest väljapääs puudub või millest väljapääsu oht on väga väike, ei peaks nõudma eelneva keskkonnaohu hindamise läbiviimist.

(10)

Juhtudeks, kui riskid ei ole tähtsusetud ja võivad mõjutada teisi liikmesriike, peaks olema kehtestatud ühenduse süsteem, kuidas huvitatud isikutega konsulteerida ja lube kinnitada enne nende väljaandmist liikmesriikide poolt. Kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee, mis asutati nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 2371/2002 (ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta) (6), peaks konsultatsioonide käigus andma teaduslikke nõuandeid ning komisjoni otsusega 1999/478/EÜ (7) asutatud kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomitee peaks edastama huvitatud isikute vesiviljelus- ja keskkonnakaitsealaseid nõuandeid.

(11)

Mõned võõrliigid on ühenduse teatavates piirkondades olnud vesiviljeluses kasutusel pikka aega. Seetõttu tuleks nendega seoses võetavate meetmete puhul kasutada diferentseeritud lähenemist, hõlbustades nende arengut täiendavat halduskoormust lisamata tingimusel, et nad toimiksid varude allikana, milles puuduvad sihtgruppi mittekuuluvad liigid. Liikmesriikidel, kes soovivad niisuguste pikka aega kasutusel olnud liikide kasutamist oma territooriumil piirata, peaks olema lubatud seda teha,

(12)	Käesolevas määruses sätestatu ei takista liikmesriike reguleerimast võõrliikide või piirkonnast puuduvate liikide pidamist eraakvaariumides ja aiatiikides siseriiklike õigusaktide kaudu.

(13)	Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (8).

(14)	Tõhususe huvides tuleks käesoleva määruse I-IV lisa muudatused, mis on vajalikud nende kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga, võtta vastu vastavalt määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 lõikes 2 osutatud korralduskomitee menetlusele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

SISU, REGULEERIMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva määrusega luuakse võõrliikide ja piirkonnast puuduvate liikide vesiviljelust reguleeriv raamistik, et hinnata ja minimeerida nimetatud liikide ja nendega seotud sihtgruppi mittekuuluvate liikide võimalikku mõju vee-elupaikadele ja sel viisil soodustada kõnealuse sektori säästvat arengut.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1.   Käesolevat määrust kohaldatakse sellise võõrliikide asustamise ja piirkonnast puuduvate liikide ümberasustamise suhtes, eesmärgiga kasutada nimetatud liike ühenduse piires vesiviljeluses, mis toimub pärast artikli 25 lõike 1 kohast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata piirkonnast puuduvate liikide liikmesriikidesisese ümberasustamise suhtes, välja arvatud juhtudel, mil teaduslikud nõuanded annavad alust ennustada ümberasustamisest tulenevat keskkonnaohtu. Juhul kui artikli 5 kohaselt on nimetatud nõuandekomitee, vastutab kõnealune nõuandekomitee riskihindamise eest.

3.   Käesolev määrus hõlmab kõiki vesiviljelusega seotud tegevusi, mis kuuluvad liikmesriikide jurisdiktsiooni alla, olenemata nende suurusest või omadustest. Määrus hõlmab kõiki kasvatatavaid võõrliike ja piirkonnast puuduvaid veeorganismide liike. See hõlmab vesiviljelust, mille puhul kasutatakse mis tahes veekeskkonda.

4.   Käesolevat määrust ei kohaldata vastavalt komisjoni 20. septembri 2006. aasta otsuse 2006/656/EÜ (milles sätestatakse loomatervishoiu- ja sertifitseerimisnõuded dekoratiivseks otstarbeks ette nähtud kalade impordiks) (9) artikli 6 kohase dekoratiivsete veeloomade või -taimede lemmikloomapoodides, aianduskeskustes, aiatiikides või akvaariumides hoidmise suhtes ega sellistes rajatistes hoidmise suhtes, kus on heitvee puhastusseadmed, mis täidavad artiklis 1 sätestatud eesmärke.

5.   Käesolevat määrust, välja arvatud artikleid 3 ja 4, ei kohaldata IV lisas loetletud liikide suhtes. Artiklis 9 sätestatud keskkonnaohu hindamist ei kohaldata IV lisas loetletud liikide suhtes, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigid soovivad võtta meetmeid oma territooriumil asjaomaste liikide kasutamise piiramiseks.

6.   Kinnistes vesiviljelusrajatistes hoitavate võõrliikide või piirkonnast puuduvate liikide liikumise korral ei peaks nõudma eelneva keskkonnaohu hindamise läbiviimist, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigid soovivad võtta asjakohaseid meetmeid.

7.   Kinnistes vesiviljelusrajatistes kasutamise eesmärgil asustamine ja ümberasustamine võidakse tulevikus vabastada III peatüki kohasest loa taotlemise kohustusest, tuginedes teaduslikele põhjendustele ja nõuannetele. Kaasaegsete kinniste süsteemide bioohutuse alaste teaduslike teadmiste arengule aitavad eelduste kohaselt muu hulgas kaasa ühenduse rahastatavad uuringud võõrliikide kohta. Asjakohane otsus võetakse vastu vastavalt artiklis 24 kirjeldatud menetlusele hiljemalt 31. märtsil 2009.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.	„vesiviljelus” – nõukogu 27. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1198/2006 (Euroopa Kalandusfondi kohta) (10) artikli 3 punktis d määratletud tegevus;

2.	„avatud vesiviljelusrajatis” – rajatis, kus tegeldakse vesiviljelusega veekeskkonnas, mis ei ole looduslikust veekeskkonnast tõketega eraldatud, et takistada selliste peetavate isendite või sellise bioloogilise materjali väljapääsu, mis võiks elavana säilida ja hiljem paljuneda;

3.

„kinnine vesiviljelusrajatis” – rajatis, kus tegeldakse vesiviljelusega veekeskkonnas, kus on tagatud veeringlus ja mis on looduslikust veekeskkonnast tõketega eraldatud, et takistada selliste peetavate isendite või sellise bioloogilise materjali väljapääsu, mis võiks elavana säilida ja hiljem paljuneda;

4.	„veeorganism” – vees elav looma- või taimeriiki või ainuraksete hõimkonda kuuluv organism, kaasa arvatud kõik isendite osad, sugurakud, seemned, munad või levised, mis võivad elavana säilida ja hiljem paljuneda;

5.	„polüploidne organism” – kunstlikul teel saadud tetraploidne organism (4N). See on veeorganism, mille rakkudes on kromosoomide arvu kahekordistatud rakkude manipulatsiooni tulemusena;

6.	„võõrliik” – a) veeorganismi liik või alamliik, mis esineb väljaspool selle looduslikku või potentsiaalset levilat; b) polüploidne organism ning fertiilne, kunstlikult ristatud liik, olenemata selle looduslikust või potentsiaalsest levilast;

7.	„piirkonnast puuduv liik” – veeorganismi liik või alamliik, mida ei esine selle loodusliku levila teatud piirkonnas biogeograafilistel põhjustel;

8.	„sihtgruppi mittekuuluv liik” - veekeskkonnale tõenäoliselt kahjulik veeorganismi liik või alamliik, mis on juhuslikult liikunud koos asustatava või ümberasustatava veeorganismiga, kuid mis ei kuulu direktiiviga 2006/88/EÜ hõlmatud taudi põhjustavate organismide hulka;

9.	„liikumine” – asustamine ja/või ümberasustamine;

10.	„asustamine” – protsess, mille käigus viiakse võõrliik tahtlikult oma looduslikust levilast väljapoole jäävasse keskkonda vesiviljeluses kasutamiseks;

11.	„ümberasustamine” – protsess, mille käigus asustatakse piirkonnast puuduv liik tahtlikult ümber tema loodusliku levila piires vesiviljeluses kasutamise eesmärgil piirkonda, kus teda enne biogeograafilistel põhjustel ei esinenud;

12.	„katseline keskkonda viimine” – piiratud hulga võõrliikide asustamine või piirkonnast puuduvate liikide ümberasustamine, et hinnata nende koostoimet kohalike liikide ja elupaikadega selleks, et kontrollida riskianalüüsis kasutatud eeldusi;

13.	„taotleja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kavandab veeorganismi asustamist või ümberasustamist;

14.	„karantiin” – menetlus, mille abil on võimalik hoida veeorganisme ja nendega seotud organisme ümbritsevast keskkonnast täiesti eraldi;

15.	„karantiinirajatis” – rajatis, kus saab veeorganisme ja nendega seotud organisme hoida ümbritsevast keskkonnast täiesti eraldi;

16.

„rutiinne liikumine” – veeorganismi liikumine lähtekohast, mis kujutab sihtgruppi mittekuuluvate liikide ühest piirkonnast teise ülemineku väikest ohtu ning mis, arvestades veeorganismide omadusi ja/või kasutatava vesiviljeluse meetodit, näiteks lõikes 3 määratletud kinnised vesiviljelussüsteemid, ei avalda kahjulikku ökoloogilist mõju;

17.	„mitterutiinne liikumine” – veeorganismide liikumine, mis ei vasta rutiinse liikumise kriteeriumidele;

18.	„vastuvõttev liikmesriik” – liikmesriik, kelle territooriumile võõrliik asustatakse või kelle territooriumile piirkonnast puuduv liik ümber asustatakse;

19.	„saatjaliikmesriik” – liikmesriik, kelle territooriumilt võõrliik sisse tuuakse või kelle territooriumilt piirkonnast puuduv liik ümber asustatakse.

II PEATÜKK

LIIKMESRIIKIDE ÜLDISED KOHUSTUSED

Artikkel 4

Kahjulike mõjude vältimise meetmed

Liikmesriigid tagavad, et võetakse kõik asjakohased meetmed, et hoida ära bioloogilise mitmekesisuse, eriti liikide, elupaikade ja ökosüsteemide toimimise kahjulik mõjutamine, mis võib toimuda veeorganismide ja sihtgruppi mittekuuluvate liikide vesiviljelusse asustamise või ümberasustamise tagajärjel ning nimetatud liikide levimise tõttu looduslikku keskkonda.

Artikkel 5

Otsuste tegemine ja nõuandvad organid

Liikmesriigid määravad pädeva asutuse või pädevad asutused, kes vastutavad käesoleva määruse nõuete täitmise eest (edaspidi „pädev(ad) asutus(ed)”). Iga pädev asutus võib nimetada oma abistamiseks ametisse teadusekspertidest koosneva nõuandekomitee (edaspidi „nõuandekomitee”). Kui liikmesriik ei nimeta nõuandekomiteed, võtavad pädev asutus või pädevad asutused enda peale nõuandekomiteele käesoleva määrusega pandud ülesanded.

III PEATÜKK

LOAD

Artikkel 6

Loataotlus

1.   Vesiviljelusettevõtjad, kes kavatsevad asustada võõrliigi või ümber asustada piirkonnast puuduva liigi, mis ei ole hõlmatud artikli 2 lõikega 5, taotlevad selleks vastuvõtva liikmesriigi pädeva asutuse luba. Taotlusi võib esitada kuni seitsme aasta jooksul toimuvateks korduvateks liikumisteks.

2.   Taotleja esitab koos taotlusega toimiku, järgides I lisas esitatud abistavaid suuniseid. Nõuandekomitee annab oma arvamuse selle kohta, kas taotlus sisaldab kogu nõutavat teavet hindamaks, kas kavandatav liikumine on rutiinne või mitterutiinne, ning kas taotlus on seega vastuvõetav, ning teavitab oma arvamusest pädevat asutust.

3.   Loa kehtivusaja lõpul võib esitada uue loataotluse, viidates eelnevale loale. Juhul kui ei ole esinenud dokumentaalselt tõestatud kahjulikku mõju keskkonnale, käsitatakse kavandatavat liikumist rutiinse liikumisena.

Artikkel 7

Kavandatava liikumise laad

Nõuandekomitee esitab oma arvamuse selle kohta, kas kavandatav liikumine on rutiinne või mitterutiinne ning kas enne keskkonda viimist tuleb kohaldada karantiini või korraldada katseline keskkonda viimine, ning teavitab oma arvamusest pädevat asutust.

Artikkel 8

Rutiinne liikumine

Kui on tegu rutiinse liikumisega, võib pädev asutus loa välja anda, viidates vajaduse korral IV ja V peatükis sätestatud karantiini või katselise keskkonda viimise nõuetele.

Artikkel 9

Mitterutiinne liikumine

1.   Mitterutiinse liikumise puhul viiakse läbi II lisas kirjeldatud keskkonnaohu hindamine. Pädev asutus otsustab, kas keskkonnaohu hindamise teostamise eest vastutab taotleja või sõltumatu asutus ning kes kannab kulud.

2.   Keskkonnaohu hindamise põhjal esitab nõuandekomitee pädevale asutusele oma arvamuse riski kohta, kasutades II lisa 3. osas esitatud kokkuvõtva aruande vormi. Kui nõuandekomitee leiab, et risk on madal, võib pädev asutus anda loa ilma täiendavate formaalsusteta.

3.   Kui nõuandekomitee leiab, et veeorganismide kavandatava liikumisega kaasnev risk on II lisa 1. osa kohaselt kõrge või keskmine, vaatab ta taotluse läbi taotlejaga konsulteerides, et teha kindlaks, kas on võimalik kasutada leevendavaid menetlusi või tehnoloogiaid, et alandada riski taset. Nõuandekomitee edastab kontrollimise tulemused pädevale asutusele II lisa 3. osas esitatud vormis, märkides riskiastme ja selgitades riski alandamise põhjuseid.

4.   Pädev asutus võib mitterutiinse liikumise korral lube välja anda ainult juhul, kui riskianalüüsi tulemused, sealhulgas leevendavad meetmed, näitavad vähest ohtu keskkonnale. Loa väljaandmisest keeldumist peab nõuetekohaselt põhjendama teadusliku teabe alusel ning juhul, kui teaduslikud argumendid osutuvad ebapiisavaks, lähtuvalt ettevaatuspõhimõttest.

Artikkel 10

Otsuse tegemise aeg

1.   Taotlejat teavitatakse loa väljaandmise või sellest keeldumise otsusest kirjalikult mõistliku ajavahemiku jooksul, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast, võtmata arvesse aega, mis taotlejal kulub lisateabe esitamiseks, kui nõuandekomitee seda nõuab.

2.   Liikmesriigid, kes kuuluvad ICESi, võivad taotleda, et ICES vaataks läbi mereorganisme käsitleva taotluse ja riskianalüüsi enne, kui nõuandekomitee esitab oma arvamuse. Sel juhul antakse kuus kuud lisaaega.

Artikkel 11

Naaberliikmesriike mõjutav liikumine

1.   Kui organismi kavandatava liikumise potentsiaalne või teadaolev keskkonnamõju võib mõjutada naaberliikmesriike, teavitab pädev asutus neid liikmesriike või muid asjaomaseid riike ja komisjoni oma kavatsusest luba välja anda, saates neile otsuse eelnõu koos seletuskirja ja keskkonnaohu hindamise kokkuvõttega vastavalt II lisa 3. osale.

2.   Asjaomased liikmesriigid võivad kahe kuu jooksul alates teavitamise kuupäevast esitada komisjonile kirjalikke märkusi.

3.   Kuue kuu jooksul alates teavitamise kuupäevast ning pärast konsulteerimist kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteega, mis on asutatud määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikliga 33, ning kalanduse ja vesiviljeluse nõuandekomiteega, mis on asutatud otsusega 1999/487/EÜ, komisjon kas kinnitab loa väljaandmise kavandatava otsuse, lükkab selle tagasi või muudab seda.

4.   Kolmekümne päeva jooksul alates komisjoni otsuse kuupäevast võivad asjaomased liikmesriigid saata kõnealuse otsuse nõukogule läbivaatamiseks. Sellele järgneva 30 päeva jooksul võib nõukogu teha kvalifitseeritud häälteenamusega teistsuguse otsuse.

Artikkel 12

Loa tühistamine

Pädev asutus võib igal ajal loa kas ajutiselt või püsivalt tühistada, kui ilmnevad keskkonnale või pärismaisele populatsioonile negatiivselt mõjuvad ettenägematud sündmused. Loa tühistamist peab põhjendama teadusliku teabe alusel ning juhul, kui teaduslikud argumendid osutuvad ebapiisavaks, lähtuvalt ettevaatuspõhimõttest ning siseriiklikke halduseeskirju nõuetekohaselt arvestades.

IV PEATÜKK

ASUSTAMISE TINGIMUSED PÄRAST LOA VÄLJAANDMIST

Artikkel 13

Vastavus muudele ühenduse sätetele

Käesoleva määruse alusel võib loa välja anda vaid asustamiseks, mille puhul on ilmne, et on võimalik täita muude õigusaktide nõudeid, eelkõige:

a)	direktiiviga 2006/88/EÜ (vesiviljelusloomade ja vesiviljelustoodete loomatervishoiunõuete ning teatavate veeloomadel esinevate taudide ennetamise ja tõrje kohta) kehtestatud loomatervishoiunõudeid,

b)	tingimusi, mis on kehtestatud nõukogu 8. mai 2000. aasta direktiiviga 2000/29/EÜ taimedele või taimsetele saadustele kahjulike organismide ühendusse sissetoomise ja seal levimise vastu võetavate kaitsemeetmete kohta (11).

Artikkel 14

Vesiviljelusrajatisse viimine rutiinse asustamise korral

Rutiinse asustamise korral lubatakse veeorganisme avatud või kinnisesse vesiviljelusrajatisse viia ilma karantiini või katselise vesiviljelusrajatisse viimiseta, välja arvatud erijuhtudel, kui pädev asutus otsustab teisiti, tuginedes nõuandekomitee konkreetsele soovitusele. Liikumisi kinnistest vesiviljelusrajatistest avatud vesiviljelusrajatistesse ei käsitata rutiinsete liikumistena.

Artikkel 15

Avatud vesiviljelusrajatisse viimine mitterutiinse asustamise korral

1.   Mitterutiinse asustamise korral kohaldatakse veeorganismide avatud vesiviljelusrajatisse viimise suhtes vajadusel lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud tingimusi.

2.   Veeorganismid paigutatakse ühenduse territooriumil asuvasse määratud karantiinirajatisse III lisas sätestatud tingimuste kohaselt eesmärgiga luua sugukari.

3.   Karantiinirajatis võib asuda muus liikmesriigis kui vastuvõtvas liikmesriigis tingimusel, et kõik asjaomased liikmesriigid nõustuvad sellega ja et see võimalus on lisatud artikli 9 kohasesse keskkonnaohu hindamisse.

4.   Vajaduse korral võib vastuvõtva liikmesriigi vesiviljelusrajatistes kasutada ainult asustatud veeorganismide järglaskonda, tingimusel et karantiini ajal ei leita ühtegi potentsiaalselt kahjulikku sihtgruppi mittekuuluvat liiki. Täiskasvanud aretuskarja võib lahti lasta üksnes sellistel juhtudel, kui nimetatud organismid vangistuses ei paljune või on täielikult paljunemisvõimetud, tingimusel et potentsiaalselt kahjuliku sihtgruppi mittekuuluva liigi puudumine on leidnud kinnitust.

Artikkel 16

Katseline avatud vesiviljelusrajatisse viimine

Pädev asutus võib nõuda, et enne veeorganismide viimist avatud vesiviljelussüsteemi toimuks katseline keskkonda viimine, tingimusel et rakendatakse nõuandekomitee soovituste ja nõuannete kohaseid leviku tõkestamise erimeetmeid ja ennetusmeetmeid.

Artikkel 17

Situatsiooniplaanid

Mitterutiinse asustamise ja katselise keskkonda viimise korral koostab taotleja pädevale asutusele heakskiitmiseks situatsiooniplaani, mis sisaldab muu hulgas asustatud liikide eemaldamist keskkonnast või nende arvukuse vähendamist juhul, kui ilmnevad ettenägematud asjaolud, mis avaldavad negatiivset mõju keskkonnale või teatavale elupaigale omasele populatsioonile. Sellistel juhtudel rakendatakse kohe situatsiooniplaani ja luba võidakse vastavalt artiklile 12 ajutiselt või püsivalt tühistada.

Artikkel 18

Seire

1.   Võõrliike jälgitakse pidevalt kahe aasta jooksul pärast nende viimist avatud vesiviljelusrajatisse või kogu põlvkonnatsükli jooksul olenevalt sellest, kumb periood on pikem, selleks et hinnata, kas mõjusid ennustati õigesti või kas on avaldunud täiendavaid või erinevaid mõjusid. Eelkõige jälgitakse liikide leviku või selle tõkestatuse ulatust. Pädev asutus otsustab, kas taotlejal on piisavad ekspertteadmised või peab seiret teostama mõni muu asutus.

2.   Olenevalt nõuandekomitee arvamusest võib pädev asutus nõuda pikemat seireperioodi, et hinnata ökosüsteemile avalduvat võimalikku pikaajalist mõju, mida on raske täheldada lõikes 1 sätestatud perioodi jooksul.

3.   Nõuandekomitee hindab seireprogrammi tulemusi ja märgib eelkõige üles iga sündmuse, millega ei ole keskkonnaohu hindamisel arvestatud. Kõnealuse hindamise tulemused saadetakse pädevale asutusele, kes kannab tulemuste kokkuvõtte artikli 23 kohaselt loodud riiklikku registrisse.

V PEATÜKK

ÜMBERASUSTAMISE TINGIMUSED PÄRAST LOA VÄLJAANDMIST

Artikkel 19

Vastavus muudele ühenduse sätetele

Käesoleva määruse alusel võib loa võib välja anda vaid ümberasustamiseks, mille puhul on ilmne, et täidetakse muude õigusaktide nõudeid, eelkõige:

a)	direktiiviga 2006/88/EÜ kehtestatud loomatervishoiunõudeid;

b)	direktiiviga 2000/29/EÜ kehtestatud tingimusi.

Artikkel 20

Mitterutiinne ümberasustamine avatud vesiviljelusrajatistesse

Avatud vesiviljelusrajatisse mitterutiinse ümberasustamise korral võib pädev asutus nõuda, et enne veeorganismide sinna viimist toimuks katseline keskkonda viimine vastavalt nõuandekomitee nõuannetele ja soovitustele leviku tõkestamise meetmete ja ennetusmeetmete võtmiseks.

Artikkel 21

Karantiin

Vastuvõttev liikmesriik võib erijuhtudel ja komisjoni heakskiidul nõuda karantiini kohaldamist kooskõlas artikli 15 lõigetega 2, 3 ja 4 enne mitterutiinselt ümberasustatud alalt liikide viimist avatud vesiviljelusrajatisse. Komisjonile esitatavas heakskiidutaotluses selgitatakse karantiini vajalikkuse põhjuseid. Komisjon vastab sellistele taotlustele 30 päeva jooksul.

Artikkel 22

Seire pärast ümberasustamist

Pärast mitterutiinset ümberasustamist jälgitakse liike vastavalt artiklile 18.

VI PEATÜKK

REGISTER

Artikkel 23

Register

Liikmesriigid peavad asustamiste ja ümberasustamiste registrit, mis sisaldab kronoloogilist loetelu kõikidest taotlustest ja nendega seonduvatest dokumentidest, mis on kogutud enne loa väljastamist ja seireperioodi jooksul.

Register tehakse liikmesriikidele vabalt kättesaadavaks ning avalikustatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta (12).

Võimaldamaks liikmesriikidel jagada nende registrites sisalduvat teavet, võib vastavalt määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 lõikes 2 osutatud menetlusele töötada välja spetsiaalse infosüsteemi.

VII PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 24

Üksikasjalikud eeskirjad ja kohandamine vastavalt tehnika arengule

1.   I, II, III ja IV lisa ja nende vastavate sätete muudatused, mis on vajalikud nende kohandamiseks tehnika ja teaduse arenguga, võetakse vastu määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 lõikes 2 sätestatud korras.

2.   Liikide lisamiseks IV lisasse peab veeorganismi olema kasutatud vesiviljeluses teatud ühenduse osades kaua aega (arvestades organismi elutsüklit) ilma kahjulikke mõjusid täheldamata ning asustamist ja ümberasustamist peab olema võimalik teostada nii, et sellega ei kaasneks potentsiaalselt kahjulike sihtgruppi mittekuuluvate liikide liikumist.

3.   Kooskõlas lõikega 2 võtab komisjon vastavalt määruse (EÜ) nr 2371/2002 artikli 30 lõikes 2 osutatud menetlusele vastu liikide IV lisasse lisamiseks vajalike tingimuste rakenduseeskirjad.

4.   Pärast komisjoni poolt lõikes 3 nimetatud rakenduseeskirjade vastuvõtmist võivad liikmesriigid teha komisjonile taotluse liikide lisamiseks IV lisasse, kasutades lõikes 1 nimetatud menetlust. Liikmesriigid võivad liikide IV lisasse lisamist käsitlevate asjakohaste kriteeriumide järgimise tõendamiseks esitada teaduslikke andmeid. Komisjon teeb otsuse taotluste asjakohasuse kohta viie kuu jooksul pärast nende kättesaamist, võtmata arvesse aega, mis liikmesriikidel kulub lisateabe esitamiseks, kui komisjon seda taotleb.

5.   Liikide IV lisasse lisamiseks tehtud liikmesriikide taotluste kohta, mis on esitatud enne käesoleva määruse jõustumiskuupäeva, tehakse otsus siiski enne 1. jaanuari 2009.

6.   Asjaomased liikmesriigid võivad oma äärepoolseimate piirkondade puhul, millele on osutatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 299 lõikes 2, teha ettepaneku liikide lisamiseks IV lisa eraldi osasse.

Artikkel 25

Jõustumine

1.   Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates kuue kuu möödumisest artikli 24 lõikes 3 osutatud komisjoni rakendusmääruse jõustumisest, kuid hiljemalt alates 1. jaanuarist 2009.

2.   I ja II peatüki ning artikli 24 sätteid kohaldatakse siiski alates määruse jõustumise kuupäevast.

---

(1)  ELT C 324, 30.12.2006, lk 15.

(2)  EÜT L 175, 5.7.1985, lk 40. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/35/EÜ (ELT L 156, 25.6.2003, lk 17).

(3)  EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2006/105/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 368).

(4)  EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1. Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 2455/2001/EÜ (EÜT L 331, 15.12.2001, lk 1).

(5)  ELT L 328, 24.11.2006, lk 14.

(6)  EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59.

(7)  EÜT L 187, 20.7.1999, lk 70. Otsust on muudetud otsusega 2004/864/EÜ (ELT L 370, 17.12.2004, lk 91).

(8)  EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23. Otsust on muudetud otsusega 2006/512/EÜ (ELT L 200, 22.7.2006, lk 11).

(9)  ELT L 271, 30.9.2006, lk 71.

(10)  ELT L 223, 15.8.2006, lk 1.

(11)  EÜT L 169, 10.7.2000, lk 1.

(12)  ELT L 41, 14.2.2003, lk 26.

---

---

---

---

---