27.4.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 114/64

(1)

Ühenduses on vajadus energia lõpptarbimise tõhususe parandamise ja energianõudluse suunamise ja taastuvenergia tootmise edendamise järele, kuna igasugune muu mõju energiatarnimisele ja jaotamistingimustele lühiajalises või keskpikas perspektiivis, olgu siis uute võimsuste rajamise või ülekande jaotamise parandamise teel, on suhteliselt piiratud. Käesolev direktiiv aitab seega parandada varustuskindlust.

(2)

Energia lõpptarbimise tõhususe parandamine aitab kaasa primaarenergia tarbimise ning CO2 ja muude kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemisele ning sellega ohtliku kliimamuutuse ennetamisele. Nimetatud heitkogused kasvavad pidevalt ja see muudab Kyoto kohustuste täitmise järjest raskemaks. Ühenduse kasvuhoonegaaside heitkogustest 78 % tuleneb energiasektoriga seotud inimtegevusest. Kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, mis võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1600/2002/EÜ (4) nähakse ette heitkoguste edasise vähendamise vajadus, et saavutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni pikaajaline eesmärk stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris tasemel, mis võimaldaks vältida kliimasüsteemi ohtlikku inimtekkelist häirimist. Seetõttu tuleb rakendada konkreetseid tegevuspõhimõtteid ja meetmeid.

(3)

Energia lõpptarbimise tõhususe parandamine võimaldab kasutada potentsiaalset kuluefektiivset säästu majanduslikult tõhusal viisil. Energiatõhususe parandamise meetmete abil saaks nimetatud energiasäästu suurendada ja aidata sellega vähendada ühenduse sõltuvust energiaimpordist. Lisaks võimaldab energiatõhusamate tehnoloogiate arendamine edendada ühenduse uuenduslikkust ja konkurentsivõimet nagu on rõhutatud Lissaboni strateegias.

(4)

Komisjoni teatises Euroopa kliimamuutuste programmi esimese etapi rakendamise kohta nimetatakse energianõudluse haldamist käsitlevat direktiivi ühena ühenduse tasandil võetavatest kliimamuutustega seotud prioriteetsetest meetmetest.

(5)

Käesolev direktiiv on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/54/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, (5) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta, (6) mis näevad ette võimaluse kasutada energiatõhusust ja nõudluse juhtimist alternatiivina uutele energiavõimsustele ja keskkonnakaitse eesmärgil, mis võimaldab liikmesriikidel muu hulgas korraldada uute energiavõimsuste pakkumismenetlusi või kasutada energiatõhususe või nõudlusega seotud meetmeid, sealhulgas valgete sertifikaatide süsteeme.

(6)

Käesolev direktiiv ei piira direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 kohaldamist, milles nõutakse, et liikmesriigid tagaksid nende territooriumil kõikidele kodutarbijatele, ning kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, väikestele ettevõtjatele, universaalteenuse osutamise, mis tähendab, et neil on õigus saada oma territooriumil kindlaksmääratud kvaliteediga elektritarneid mõistliku, hõlpsasti ja selgelt võrreldava ning läbipaistva hinnaga.

(7)

Seega ei ole käesoleva direktiivi eesmärk üksnes jätkata energiateenuste pakkumise edendamist, vaid luua ka tugevamaid stiimuleid nõudluseks. Seetõttu peaks iga liikmesriigi avalik sektor andma head eeskuju energiat tarbivate seadmete hoolduse, energiateenuste ja muude energiatõhususe meetmetega seotud investeeringute ja muude kulutuste suhtes. Seetõttu tuleks julgustada avalikku sektorit lisama energiatõhususe parandamise aspektid oma investeeringutesse, amortisatsiooninormidesse ja tegevuseelarvetesse. Lisaks sellele peaks avalik sektor püüdma kasutada energiatõhususe kriteeriume riigihanke pakkumismenetluses, mis on lubatud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivile 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate tellijate hankemenetlused, (7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivile 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta, (8) mille põhimõtet kinnitab Euroopa Kohtu 17. septembri 2002. aasta lahend kohtuasjas C-513/99 (9). Pidades silmas asjaolu, et liikmesriikide haldusstruktuurid erinevad üksteisest suurel määral, tuleks erinevad avaliku sektori meetmed võtta riiklikul, piirkondlikul ja/või kohalikul tasandil.

(8)

Avalikul sektoril on palju võimalusi, kuidas eeskuju anda: lisaks III ja VI lisas loetletud kohaldatavatele meetmetele võib avalik sektor algatada näiteks energiatõhususe katseprojekte ja motiveerida töötajate energiasäästlikku käitumist. Soovitava mitmekordse mõju saamiseks tuleks võimalikult suurest hulgast niisugustest meetmetest tõhusalt teavitada üksikisikuid ja/või äriühinguid, rõhutades nendest saadavat kasu.

(9)

Jaeturgude liberaliseerimine elektrienergia, maagaasi, kivisöe ja pruunsöe, kütte ja mõnel juhul isegi kaugkütte ja -jahutuse lõpptarbijatele on peaaegu alati toonud kaasa tõhususe suurenemise ja madalamad kulud energia tootmisel, ülekandmisel ja jaotamisel. Selline liberaliseerimine ei ole toodete ja teenuste puhul tinginud märkimisväärset konkurentsi, mis oleks võinud kaasa tuua tõhususe suurenemise nõudluse osas.

(10)

Nõukogu kinnitas oma 7. detsembri 1998. aasta energiatõhususe resolutsioonis (10) ühenduse kui terviku eesmärki parandada kuni aastani 2010 energia lõpptarbimise intensiivsust ühe protsendi võrra aastas.

(11)

Seetõttu peaksid liikmesriigid võtma vastu riigisisesed soovituslikud eesmärgid energia lõpptarbimise tõhususe edendamiseks ning energiateenuste turu püsiva kasvu ja elujõulisuse tagamiseks ning toetama sellega Lissaboni strateegia rakendamist. Riigisiseste soovituslike eesmärkide vastuvõtmine energia lõpptarbimise tõhususe edendamiseks annab tõhusa koostoime teiste ühenduse õigusaktidega, mis nende kohaldamisel aitavad saavutada nimetatud riigisiseseid eesmärke.

(12)

Käesolev direktiiv nõuab liikmesriikidelt meetmete kasutuselevõttu ja selle eesmärkide täitmine sõltub mõjust, mida need meetmed omavad energia lõppkasutajatele. Liikmesriikide meetmete lõpptulemus on seetõttu sõltuv paljudest välisteguritest, mis mõjutavad tarbijate käitumist energiatarbimise suhtes ja nende soovi rakendada energiasäästumeetodeid ja kasutada energiat säästvaid seadmeid. Seega, kuigi liikmesriigid kohustuvad tegema jõupingutusi 9 %lise sihtnäitaja saavutamiseks, on riigisisene säästueesmärk soovituslik ja sellega ei kaasne liikmesriikidele õiguslikult täitmisele pööratavat kohustust selle saavutamiseks.

(13)

Riigisisese soovitusliku eesmärgi täitmisel võivad liikmesriigid seada endale suurema eesmärgi kui 9 %.

(14)

Energiatõhususe parandamist soodustab teabe, kogemuste ja parimate tavade vahetamine igal tasandil, sealhulgas eelkõige avalikus sektoris. Seetõttu peaksid liikmesriigid koostama nende meetmete loetelu, mida nad on seoses käesoleva direktiiviga võtnud, ja kontrollima nii palju kui võimalik nende mõju energiatõhususe tegevuskavades.

(15)

Energiasäästu eesmärkide saavutamisel tehnoloogiliste, käitumuslike ja/või majanduslike muutuste kaudu tuleks vältida olulist kahjulikku keskkonnamõju ning austada sotsiaalseid prioriteete.

(16)

Pakkumise rahastamisel ja nõudmise maksumusel on energiateenuste puhul oluline roll. Fondide loomine energiatõhususe programmide ja muude energiatõhususe parandamise meetmete rakendamise rahastamise ning energiateenuste turu arendamise toetamiseks võib seega olla asjakohane vahend niisuguse turu mittediskrimineeriva rahastamise käivitamiseks.

(17)

Suuremat lõpptarbimise tõhusust on võimalik saavutada energiateenuste või muude energiatõhususe parandamise meetmete kättesaadavuse parandamisega ja nende järele nõudluse suurendamisega.

(18)

Energiasäästu potentsiaali ärakasutamiseks teatud turusegmentides, kus energiaauditid üldiselt müügil ei ole, nagu näiteks kodumajapidamistes, peaksid liikmesriigid tagama energiaauditite kättesaadavuse.

(19)

Nõukogu 5. detsembri 2000. aasta järeldustes nimetatakse energiateenuste edendamist ühenduse strateegia arendamise kaudu energiatõhususe parandamise prioriteetse valdkonnana.

(20)

Energiatarnijad, jaotusvõrgu haldurid ja energia jaemüügiettevõtjad saavad energiatõhusust ühenduses parandada, turustades tõhusamat lõpptarbimist võimaldavaid energiateenuseid, näiteks siseruumide soojusmugavus, soe tarbevesi, jahutus, toodete valmistamine, valgustus ja ajamid. Kasumi maksimeerimine oleks seega energiatarnijate, jaotusvõrgu haldurite ja energia jaemüügiettevõtjate jaoks pigem tihedamalt seotud energiateenuste müügiga võimalikult paljudele tarbijatele, mitte igale tarbijale võimalikult suure energiakoguse müügiga. Liikmesriigid peaksid püüdma vältida igasugust konkurentsi moonutamist selles valdkonnas, et tagada kõigile energiateenuste pakkujatele võrdsed võimalused; selle ülesande võivad nad delegeerida riiklikule reguleerijale.

(21)

Võttes täielikult arvesse energiasektori turuosaliste riigisisest korraldust ja selleks, et soodustada käesoleva direktiiviga sätestatud energiateenuste ja energiatõhususe parandamise meetmete rakendamist, peaks liikmesriikidel olema võimalus sätestada energiatarnijatele, jaotusvõrgu halduritele või energia jaemüügiettevõtjatele või võimaluse korral kahele neist või kõigile nimetatud turuosalistele kohustus pakkuda selliseid teenused ja osaleda selliste meetmete rakendamisel.

(22)

Kolmanda isiku kaasamine rahastamisse on uuenduslik meede, mida tuleks edendada. Sellisel juhul väldivad kasusaajad investeerimiskulutusi, kasutades osa kolmanda isiku investeeringu abil saadava energiasäästu rahalistest vahenditest kolmanda isiku investeeringu ja intressikulude tagasimaksmiseks.

(23)

Selleks, et võrguenergia tariifid ja muud regulatsioonid soodustaksid lõpptarbimise energiatõhusust, tuleks kõrvaldada suuremat energiatarbimist soodustavad põhjendamatud stiimulid.

(24)

Energiateenuste turgu saab edendada paljude vahendite, sealhulgas mitterahaliste vahendite abil.

(25)

Energiasäästu eesmärgi saavutamiseks rakendatud energiateenuseid, energiatõhususe parandamise programme ja muid energiatõhususe parandamise meetmeid võib toetada ja/või rakendada sidusrühmade ja liikmesriikide määratud sõltumatute avaliku sektori organite vaheliste vabatahtlike kokkulepete kaudu.

(26)

Käesolevas direktiivis käsitletud vabatahtlikud kokkulepped peaksid olema läbipaistvad ja sisaldama vajaduse korral teavet vähemalt järgmiste punktide kohta: kvantitatiivsed ja etapiviisilised eesmärgid, järelevalve ja aruandlus.

(27)

Mootorikütuse- ja transpordisektoril on energiatõhususes ja -säästus tähtis osa.

(28)

Energiatõhususe parandamise meetmete määratlemisel tuleks arvesse võtta tõhususe kasvu, mis saavutatakse tasuvate tehnoloogiliste uuenduste, näiteks elektrooniliste arvestite laialdase kasutamisega. Käesoleva direktiivi tähenduses kuuluvad konkurentsivõimeliste hindadega individuaalsete arvestite hulka täpsed soojusmõõtjad.

(29)

Et võimaldada lõppkasutajal teha oma energiatarbimise osas paremal informeeritusel põhinevaid otsuseid, tuleks talle anda piisavat sellekohast teavet ja ka muud asjakohast teavet, näiteks kättesaadavate energiatõhususe parandamise meetmete ja lõppkasutaja võrdlevate profiilide kohta või energiat tarbivate seadmete (“Factor Four” elemente sisaldavate või sarnaste seadmete) objektiivsete tehnospetsifikaatide kohta. Tuleb meeles pidada, et osa niisugusest väärtuslikust teabest peaks olema lõpptarbijale juba kättesaadavaks tehtud direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõike 6 kohaselt. Lisaks sellele tuleks tarbijatele aktiivselt soovitada oma mõõtjate korrapärast kontrollimist.

(30)

Igasugust energiatõhususega seotud teavet tuleks sihtrühmale jagada laiaulatuslikult ja asjakohases vormis, sealhulgas arvete lisadena. Selle hulka võiks kuuluda teave finants- ja õigusraamistiku kohta, teabe- ja reklaamikampaaniad ning parimate tavade laiaulatuslik vahetamine kõigil tasanditel.

(31)

Käesoleva direktiivi vastuvõtmisega on kõik nõukogu 13. septembri 1993. aasta direktiivi 93/76/EMÜ (süsinikdioksiidi heitmete vähendamise kohta energiatõhususe suurendamise teel (SAVE)) (11) olulised sätted hõlmatud ühenduse muude õigusaktidega ning seepärast tuleks direktiiv 93/76/EMÜ kehtetuks tunnistada.

(32)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärgid, nimelt energia lõpptarbimise tõhususe edendamine ja energiateenuste turu arendamine, ei ole liikmesriikide tasandil piisaval määral saavutatavad ning on seega paremini saavutatavad ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(33)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (12),

a)

sätestades vajalikud soovituslikud eesmärgid, mehhanismid, stiimulid ning vajaliku institutsioonilise, finants- ja õigusliku raamistiku, et kõrvaldada praegused turutõkked ja -puudused, mis takistavad energia tõhusat lõpptarbimist;

b)

luues tingimused energiateenuste turu arenguks ja edendamiseks ning muude energiatõhususe parandamise meetmete pakkumiseks lõppkasutajatele.

a)

energiatõhususe parandamise meetmete pakkujate, energiatarnijate, jaotusvõrgu haldurite ja energia jaemüügiettevõtjate suhtes. Liikmesriigid võivad siiski artikleid 6 ja 13 mitte kohaldada energia väiketarnijate, väikeste jaotusvõrguettevõtjate ja väikeste jaemüügiettevõtjate suhtes;

b)

lõpptarbijate suhtes. Direktiivi ei kohaldata siiski selliste äriühingute suhtes, mis on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) (13) I lisas loetletud tegevusaladega;

c)

relvajõudude suhtes vaid sellises ulatuses, mille puhul direktiivi kohaldamine ei põhjusta konflikti relvajõudude tegevuse olemuse ja põhieesmärkidega, ning välja arvatud üksnes sõjaliseks otstarbeks kasutatav materjal.

a)

energia – kõik kaubanduslikult kättesaadavad energialiigid, sealhulgas elektrienergia, maagaas (sealhulgas veeldatud maagaas), veeldatud naftagaas, kõik kütteks ja jahutuseks (sealhulgas kaugkütteks ja -jahutuseks kasutatavad kütused), kivisüsi ja pruunsüsi, turvas, mootorikütus (välja arvatud lennukikütus ja laevade punkrivaru), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivis 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (14) määratletud biomass;

b)

energiatõhusus – väljundjõudluse, -teenuse, -kauba või -energia ja tarbitud energia suhtarv;

c)

energiatõhususe parandamine – energia lõpptarbimise tõhususe suurendamine tehnoloogiliste, käitumuslike ja/või majanduslike muutuste tulemusena;

d)

energiasääst – enne ja pärast ühe või enama energiatõhususe parandamise meetme rakendamist tarbimise mõõtmise ja/või hindamisega kindlaksmääratud säästetud energia kogus, kui seejuures on tagatud normaliseerimine energiatarbimist mõjutavate välistingimuste suhtes;

e)

energiateenus – füüsiline hüve, kasu või eelis, mis tuleneb energia ja energiatõhusa tehnoloogia kombinatsioonist ja/või toimimisest, mille hulka võib kuuluda teenuse osutamiseks vajalik tegevus, hooldus ja kontroll, mis on tarnitud lepingu alusel ja mille puhul on tõestatud, et tavaolukorras viib see kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiatõhususe paranemiseni ja/või primaarenergia säästmiseni;

f)

energiatõhususe mehhanismid – üldmeetmed, mida valitsused või valitsusasutused kasutavad turuosalejatele toetava raamistiku või stiimulite loomiseks energiateenuste ja energiatõhususe parandamise meetmete pakkumiseks ja ostmiseks;

g)

energiatõhususe parandamise programmid– tegevused, mis on suunatud lõpptarbijate rühmadele ja mis tavaliselt viivad kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiatõhususe paranemiseni;

h)

energiatõhususe parandamise meetmed – kõik meetmed, mis tavaliselt viivad kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava energiatõhususe paranemiseni;

i)

energiateenuse ettevõtja – füüsiline või juriididlne isik, kes pakub energiateenuseid ja/või teisi energiatõhususe parandamise meetmeid kasutaja hoones või ruumides ning võtab seda tehes teatava finantsriski. Osutatud teenuste eest maksmine põhineb (täielikult või osaliselt) energiatõhususe parandamise ja muude kokkulepitud tulemuslikkuse kriteeriumide saavutamisel;

j)

energiatulemuslikkuse leping – kasusaaja ja energiatõhususe parandamise meetme tarnija (tavaliselt energiateenuse ettevõtja) vaheline kokkulepe, mille alusel makstakse nimetatud meetme investeeringute eest sõltuvalt lepingus kokkulepitud energiatõhususe parandamise tasemele;

k)

kolmandate isikute kaasamine rahastamisse – kokkulepe, milles lisaks energiatarnijale ja energiatõhususe paranemise meetmest kasusaajale osaleb ka kolmas isik, kes maksab meetme eest ja nõuab kasusaajalt sisse tasu, mis on võrdväärne energiatõhususe parandamise meetmest saavutatud energiasäästu osaga. Nimetatud kolmas isik võib aga ei tarvitse olla energiateenuse ettevõtja;

l)

energiaauditid – süstemaatiline menetlus, mille abil saadakse adekvaatseid teadmisi hoone või hoonete rühma, tööstusprotsessi ja/või tööstusrajatise ja eraõiguslike või avalik-õiguslike teenuste energiatarbimise kohta, millega määratakse kuluefektiivse energiasäästu võimalused ja säästu suurus ning mille tulemuste põhjal koostatakse aruanne;

m)

energiasäästu finantsinstrumendid – kõik rahastamisvahendid nagu fondid, subsiidiumid, maksuvähendused, laenud, kolmandate isikute kaasamine rahastamisse, energiatulemuslikkuse lepingud, energiasäästu lepingute tagamine, energia allhange ja muud asjakohased lepingud, mis on avalik-õiguslike või eraõiguslike isikute poolt tehtud turul kättesaadavaks, et osaliselt vähendada või täielikult katta energiatõhususe parandamise meetmete rakendamise algseid kulusid;

n)

lõpptarbija – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks;

o)

energiatarnija – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab energia transpordi eest selle tarnimiseks lõpptarbijale ja jaotusjaamadele, mis müüvad energia lõpptarbijale. Käesolev määratlus ei hõlma elektri ja maagaasi jaotusvõrgu haldureid, kes on hõlmatud punktiga p;

p)

jaotusvõrgu haldur – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab jaotusvõrgu kasutamise eest, tagades selle hoolduse ja vajadusel elektri- ja maagaasivõrgu arendamise teatud paikkonnas, ning vajadusel võrgu vastastikuse ühendamise teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust elektrienergia ja maagaasi jaotamise järele;

q)

energia jaemüügiettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes tegeleb energia müügiga lõpptarbijatele;

r)

väiketarnija, väike jaotusvõrgu haldur ja väike energia jaemüügiettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes tegeleb energia müügiga lõpptarbijatele, ja kes jaotab või müüb vähem kui 75 GWh energiat aastas või kellel on vähem kui 10 töötajat või kelle aastakäive ja/või aastabilansi kogumaht ei ole rohkem kui 2 000 000 eurot;

s)

valged sertifikaadid – sõltumatute sertifitseerimisasutuste väljastatud sertifikaadid, mis kinnitavad turuosaliste väiteid energiatõhususe parandamise meetmete tulemusena saavutatud energiasäästude kohta.

—

kasutatakse vähemalt kaht meedet VI lisas esitatud loetelust;

—

hõlbustavad liikmesriigid seda protsessi, avaldades energiatõhususe ja energiasäästlikkuse juhised, mida võib kasutada konkureerivate riigihankelepingute hindamiskriteeriumina.

a)

esitavad nõudmisel, aga mitte rohkem kui üks kord aastas, kokkuvõtliku statistilise andmestiku oma lõpptarbijate kohta artikli 4 lõikes 4 osutatud asutusele või ametile või muule määratud organile, eeldusel et viimane edastab saadud teabe omakorda eelnevalt nimetatutele. Nimetatud teave peab olema piisav, et kavandada ja rakendada energiatõhususe parandamise programme ning edendada ja jälgida energiateenuseid ja teisi energiatõhususe parandamise meetmeid. Selle hulka võib kuuluda varasem ja peab kuuluma praegune teave lõpptarbijapoolse tarbimise kohta, sealhulgas vajadusel koormusnäitajad, tarbijagrupid ja tarbijate geograafiline asukoht, samal ajal säilitatakse eraviisilise teabe või tundliku äriteabe puutumatus ja konfidentsiaalsus kooskõlas kohaldatavate ühenduse õigusaktidega;

b)

hoiduvad igasugusest tegevusest, mis võiks takistada nõudlust energiateenuste osutamise või muude energiatõhususe parandamise meetmete järele või takistada energiateenuste ja muude energiatõhususe parandamise meetmete turu arengut. Juhul kui selliseid takistavaid tegevusi esineb, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed nende lõpetamiseks.

a)

valivad järgmistest nõuetest ühe või mitu nõuet, millele energiatarnijad, jaotusvõrgu haldurid ja/või jaemüügiettevõtjad peavad vastama otseselt ja/või teiste energiateenuste või energiatõhususe parandamise meetmete pakkujate kaudu kaudselt:

b)

tagavad, et oleks olemas või võetaks kasutusele vabatahtlikud kokkulepped ja/või muud turupõhised süsteemid, nagu valged sertifikaadid, mis toimelt vastavad ühele või mitmele punktis a nimetatud nõudele. Liikmesriigid hindavad, kontrollivad ja jälgivad vabatahtlike kokkulepete järgimist, et tagada tegelikkuses nende samaväärne toime ühe või mitme punktis a nimetatud nõudega.

Selleks peavad vabatahtlikel kokkulepetel olema selged ja ühemõttelised eesmärgid ning nende suhtes tuleb kohaldada menetlustega seotud järelevalve ja aruandluse nõudeid, mis näeksid ette täiendatud ja/või lisameetmete rakendamise juhul, kui eesmärke ei saavutada või tõenäoliselt ei saavutata. Läbipaistvuse tagamiseks tehakse vabatahtlikud kokkulepped avalikkusele kättesaadavaks ja avaldatakse enne nende kohaldamist ulatuses, mida lubavad kohaldatavad konfidentsiaalsussätted, ning nendes peab sisalduma sidusrühmadele üleskutse nende kohta arvamust avaldama.

a)

kehtivad hinnad ja tegelik energiatarbimine;

b)

eelistatavalt graafilisel kujul võrdlused lõpptarbija praeguse energiatarbimise ja eelmise aasta sama perioodi tarbimise vahel;

c)

kui see on võimalik ja kasulik, võrdlused keskmise normitud või võrreldava sama kategooria energiatarbijaga;

d)

tarbijaorganisatsioonidele, energiaagentuuridele või sarnastele asutustele mõeldud kontaktteave, sh veebilehed, kust on võimalik saada teavet kasutatavate energiatõhususe parandamise meetmete, võrdlevate lõpptarbijate profiilide ja/või energiat tarbivate seadmete objektiivsete tehniliste näitajate kohta.

—

esimese energiatõhususe tegevuskava hiljemalt 30. juuniks 2007,

—

teise energiatõhususe tegevuskava hiljemalt 30. juuniks 2011,

—

kolmanda energiatõhususe tegevuskava hiljemalt 30. juuniks 2014.

—

sisaldavad eelneva energiatõhususe tegevuskava põhjalikku analüüsi ja hinnangut,

—

sisaldavad artikli 4 lõigetes 1 ja 2 sätestatud energiasäästu eesmärkide saavutamise lõpptulemusi,

—

sisaldavad kavasid lisameetmete võtmise kohta, millega püütakse kõrvaldada olemasolevaid või eeldatavaid puudujääke eesmärgi saavutamisel, ja teavet nende meetmete eeldatava mõju kohta,

—

vastavalt artikli 15 lõikele 4 kasutavad ja suurendavad järk-järgult ühtlustatud tõhususe näitajate ja võrdlusarvude kasutust nii eelnevate meetmete hindamise kui ka kavandatud tulevaste meetmete hinnangulise mõju puhul,

—

põhinevad kättesaadaval teabel, mida täiendavad hinnangud.

—

esimene energiatõhususe tegevuskava vaadatakse läbi enne 1. jaanuari 2008,

—

teine energiatõhususe tegevuskava vaadatakse läbi enne 1. jaanuari 2012,

—

kolmas energiatõhususe tegevuskava vaadatakse läbi enne 1. jaanuari 2015.

—

esimeste energiatõhususe tegevuskavade kohta enne 1. jaanuari 2008,

—

teiste energiatõhususe tegevuskavade kohta enne 1. jaanuari 2012,

—

kolmandate energiatõhususe tegevuskavade kohta enne 1. jaanuari 2015.