32001L0084

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/84/EÜ,

27. september 2001,

algupärase kunstiteose autori õiguse kohta saada hüvitist edasimüügi korral

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [2]

toimides asutamislepingu [3] artiklis 251 sätestatud menetluse kohaselt vastavalt lepituskomisjonis 6. juunil 2001 heakskiidetud ühistekstile

ning arvestades järgmist:

(1) Autoriõiguse valdkonnas on edasimüügiõigus algupärase maalikunsti- või graafikateose või skulptuurteose autori loovutamatu ja võõrandamatu õigus saada majanduslikku kasu asjaomase kunstiteose korduva edasimüügi korral.

(2) Edasimüügiõigus on varalise väärtusega õigus, mis võimaldab autoril/kunstnikul saada tasu kunstiteose korduvate üleminekute eest. Edasimüügiõiguse objektiks on füüsiline kunstiteos, nimelt vahend, milles kaitstud teos sisaldub.

(3) Edasimüügiõigus peab kindlustama, et maalikunsti- ja graafikateose ja skulptuurteose autorid saavad kasu oma algupärase kunstiteose majanduslikust edust. See aitab tasakaalustada maalikunsti- ja graafikateose ja skulptuurteose autorite ning oma teoste korduvast kasutamisest tulu saavate teiste teose loojate majandusliku olukorra erinevust.

(4) Edasimüügiõigus on autoriõiguse lahutamatu osa ning oluline autorite eesõigus. Sellise õiguse kehtestamisega kõikides liikmesriikides luuakse teose loojatele piisav ja ühetaoline kaitsetase.

(5) Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 151 lõike 4 kohaselt võtab ühendus asutamislepingu teiste sätete kohaselt tegutsedes arvesse kultuuriaspekte.

(6) Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon näeb edasimüügiõiguse ette üksnes juhul, kui seda võimaldavad autori asukohariigi õigusaktid. Käesolev õigus on seega vabatahtlik ning allub vastastikkuse põhimõttele. Asutamislepingu artikliga 12 ettenähtud mittediskrimineerimise põhimõtte rakendamist käsitlevast Euroopa Ühenduste Kohtu praktikast, nagu 20. oktoobri 1993. aasta kohtuotsusest liidetud kohtuasjades C-92/92 ja C-326/92: Phil Collins ja teised, [4] nähtub, et vastastikkuse klausleid sisaldavatele siseriiklikele õigusaktidele tuginedes ei või keelduda andmast teiste liikmesriikide kodanikele asjaomase riigi kodanikeks olevate autoritega võrdseid õigusi. Selliste klauslite kohaldamine ühenduses on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega, mille kohaselt on keelatud diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

(7) Ühenduse moodsa ja nüüdiskunsti turu rahvusvahelistumine, mida praegu kiirendab veelgi uue majanduse mõju, toob õiguslikus olukorras, kus vähesed riigid väljaspool Euroopa Liitu tunnustavad edasimüügiõigust, kaasa möödapääsmatu vajaduse alustada Euroopa Ühenduse välissuhtluses läbirääkimisi Berni konventsiooni artikli 14b kohustuslikuks muutmise üle.

(8) Nimetatud rahvusvahelise turu olemasolu fakt koosmõjus edasimüügiõiguse puudumisega mitmes liikmesriigis ning seda õigust tunnustavate siseriiklike õigussüsteemide erinevustega toovad kaasa möödapääsmatu vajaduse näha ette Euroopa turu konkurentsivõimet säilitavad üleminekusätted nii nimetatud õiguse jõustumiseks kui ka sisuliseks reguleerimiseks.

(9) Edasimüügiõigus on praegu sätestatud suurema osa liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides. Olemasolevates seadustes esineb teatavaid erinevusi eelkõige hõlmatud teoste, autoritasu saama õigustatud isikute ringi, kohaldatava tasumäära, autoritasuga hõlmatud tehingute ning nende arvutamise aluste osas. Selle õiguse kohaldamisel või kohaldamata jätmisel on oluline mõju siseturu konkurentsikeskkonnale, kuna iga kunstiteost müüa sooviv isik peab edasimüügiõigusest tuleneva tasumise kohustuse olemasolu või selle puudumist arvesse võtma. Nimetatud õigus on seega tegur, mis soodustab konkurentsi kahjustamist ning müügitegevuse ümberpaiknemist ühenduses.

(10) Sellised erinevused edasimüügiõiguse olemasolu ja selle kohaldamise alal liikmesriikides kahjustavad vahetult asutamislepingu artiklis 14 sätestatud siseturu nõuetekohast toimimist kunstiteoste osas. Sellises olukorras on asjakohane õiguslik alus asutamislepingu artikkel 95.

(11) Asutamislepingus sätestatud ühenduse eesmärkide hulka kuuluvad üha tugevama liidu loomine Euroopa rahvaste vahel, ühenduse liikmesriikide vahel lähedaste suhete edendamine ning nende majandus- ja sotsiaalarengu tagamine Euroopat jagavate tõkete kõrvaldamiseks võetavate ühismeetmete abil. Selleks nähakse asutamislepinguga ette ühisturu loomine, mille eeltingimuseks on kaupade ja teenuste vaba liikumise ning asutamisvabaduse tõkete kõrvaldamine ja sellise süsteemi kehtestamine, mis tagab, et konkurentsi ühisturul ei kahjustata. Neid eesmärke aitab saavutada liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine edasimüügiõiguse valdkonnas.

(12) Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiiviga 77/388/EMÜ käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas [5] kehtestatakse järk-järgult ühenduse maksusüsteem, mida kohaldatakse muu hulgas kunstiteostele. Ainult maksuvaldkonnas võetavatest meetmetest ei piisa kunstituru ühtlase toimimise tagamiseks. Selle eesmärgi võib saavutada üksnes edasimüügiõigust käsitlevate õigusaktide ühtlustamise teel.

(13) Olemasolevad õigusaktide erinevused tuleb kõrvaldada, kui need kahjustavad siseturu toimimist, ning takistada selliste uute erinevuste teket. Samas ei ole vaja kõrvaldada ega takistada selliste erinevuste teket, mis eeldatavalt ei mõjuta siseturu toimimist.

(14) Siseturu nõuetekohase toimimise eelduseks on kahjustamata konkurentsitingimuste olemasolu. Erinevused siseriiklike edasimüügiõigusega seotud sätete vahel kahjustavad konkurentsi, tingivad müügitegevuse ümberpaiknemise ühenduses ning toovad kaasa kunstnike ebavõrdse kohtlemise sõltuvalt sellest, kus nende teoseid müüakse. Kõnealusel küsimusel on seepärast riikidevahelisi aspekte, mida ei saa rahuldavalt reguleerida liikmesriikide meetmega. Ühenduse meetmete puudumine oleks vastuolus asutamislepingu nõudega kõrvaldada konkurentsikahjustused ja ebavõrdne kohtlemine.

(15) Siseriiklike sätete erinevuste ulatust silmas pidades on seetõttu tarvis vastu võtta ühtlustavad meetmed, et kõrvaldada liikmesriikide õigusaktide vahel erinevused valdkondades, kus sellised erinevused võivad põhjustada või säilitada kahjustatud konkurentsitingimusi. Siiski ei ole tarvis ühtlustada kõiki liikmesriikide õigusaktide edasimüügiõigust käsitlevaid sätteid ning võimalikult suure siseriikliku otsustusruumi jätmiseks piisab, kui ühtlustamine piirdub nende siseriiklike sätetega, mis kõige vahetumalt mõjutavad siseturu toimimist.

(16) Käesolev direktiiv on seepärast tervikuna kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 ettenähtud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

(17) Vastavalt nõukogu 29. oktoobri 1993. aasta direktiivile 93/98/EMÜ, millega ühtlustatakse autoriõiguse ja teatavate seonduvate õiguste kaitse tähtaeg, [6] kehtib autoriõigus 70 aastat pärast autori surma. Sama tähtaeg tuleks ette näha ka edasimüügiõiguse korral. Sellest tulenevalt saavad edasimüügiõiguse kohaldamisalasse kuuluda üksnes algupärased moodsa ja nüüdiskunsti teosed. Selleks aga, et need liikmesriigid, kelle õigussüsteemis käesoleva direktiivi vastuvõtmise ajal ei kohaldata edasimüügiõigust kunstnike kasuks, saaksid kõnealuse õiguse oma vastavasse õigussüsteemi inkorporeerida, ning et võimaldada nende liikmesriikide ettevõtjatel järk-järgult nimetatud õigusega kohaneda, säilitades samal ajal majandusliku elujõulisuse, tuleks asjaomastele liikmesriikidele võimaldada piiratud üleminekuperiood, mille jooksul nad võivad edasimüügiõigust mitte kohaldada pärast kunstniku surma tema pärijate suhtes.

(18) Edasimüügiõiguse kohaldamisala tuleks laiendada kõikidele edasimüügitehingutele, välja arvatud tehingud, mille poolteks on isiklikes huvides tegutsevad isikud ning milles ei osale elukutselised kunstiturul tegutsejad. Seda õigust ei tohiks kohaldada ka edasimüügitehingutele, mille isiklikes huvides tegutsevad isikud on teinud avalikkusele avatud mittetulunduslike muuseumidega. Kunstnike käest otse teoseid omandavate kunstigaleriide eriseisundit silmas pidades tuleks liikmesriikidel võimaldada teha erand edasimüügiõiguse kohaldamisest selliste teoste edasimüügile, mis leiab aset kolme aasta jooksul alates teose omandamisest. Arvesse tuleks võtta ka kunstniku huve, kohaldades seda erandit ainult edasimüügitehingutele, mille puhul edasimüügihind ei ületa 10000 eurot.

(19) Tuleb selgelt sätestada, et käesoleva direktiivi kohast ühtlustamist ei kohaldata kirjanike ja heliloojate algupärastele käsikirjadele.

(20) Tuleks ette näha tõhusad eeskirjad, mis põhinevad siseriiklikul tasandil edasimüügiõiguse alal juba omandatud kogemustel. Asjakohane on arvutada autoritasu protsendina müügihinnast, mitte aga suurenenud algväärtusega teoste väärtuse kasvust.

(21) Ühtlustada tuleks teoste liigid, mille suhtes kohaldatakse edasimüügiõigust.

(22) Autoritasu kohaldamata jätmine, kui müük toimub piirhinnast madalama hinnaga, võib aidata vältida kunstniku tuluga võrreldes ebaproportsionaalselt suuri sissenõudmis- ja halduskulusid. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt tuleks liikmesriikidel siiski lubada kehtestada ühenduse piirhinnast madalamad siseriiklikud piirhinnad uute kunstnike huvide suurendamiseks. Pidades silmas asjaomaste summade väiksust, ei mõjuta see erand ilmselt märkimisväärselt siseturu nõuetekohast toimimist.

(23) Liikmesriikide poolt edasimüügiõiguse kohaldamiseks kehtestatud tasumäärad erinevad praegu oluliselt. Moodsa ja nüüdiskunsti siseturu tõhusa toimimise huvides on tarvis kehtestada ühtsed tasumäärad nii ulatuslikult kui võimalik.

(24) Algupäraste kunstiteoste turul valitsevate eri huvide ühtlustamiseks on soovitav kehtestada süsteem, mis hõlmaks eri hinnaklasside osas kahanevate tasumäärade skaalat. Oluline on vähendada müügitegevuse ümberpaiknemise ja edasimüügiõigusega seotud ühenduse normidest kõrvalehoidmise ohtu.

(25) Isik, kes peab tasuma autoritasu, peaks üldjuhul olema müüja. Liikmesriikidel tuleks võimaldada teha sellest põhimõttest erandeid seoses maksmiskohustusega. Müüja on isik või ettevõtja, kelle nimel müügitehing teostatakse.

(26) Tuleks ette näha võimalus kohandada perioodiliselt piirhindu ja tasumäärasid. Selleks on asjakohane teha komisjonile ülesandeks esitada perioodilisi aruandeid edasimüügiõiguse tegeliku kohaldamise kohta liikmesriikides ja selle mõju kohta kunstiturule ning teha vajaduse korral ettepanekuid käesoleva direktiivi muutmise kohta.

(27) Tuleb kindlaks määrata isikud, kellel on õigus saada autoritasu, pidades silmas subsidiaarsuse põhimõtet. Käesoleva direktiiviga ei ole asjakohane võtta meetmeid liikmesriikide pärimisõiguse suhtes. Autori pärijatel peab siiski olema võimalus pärast autori surma saada edasimüügiõigusest täies ulatuses kasu vähemalt pärast eespool nimetatud üleminekuperioodi lõppu.

(28) Liikmesriigid on kohustatud reguleerima edasimüügiõiguse teostamist, eelkõige õiguse haldamist. Üheks võimaluseks on jätta haldamine autoritasu kogumise ühingule. Liikmesriigid peaksid tagama, et autoritasu kogumise ühingud tegutsevad läbipaistvalt ja tõhusalt. Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et teiste liikmesriikide autoritele ettenähtud summad ka tegelikult kokku kogutakse ja laiali jagatakse. Käesolev direktiiv ei mõjuta kogumise ja jagamise korraldust liikmesriikides.

(29) Edasimüügiõigust tuleks kohaldada üksnes ühenduse kodanikele ning välisautoritele, kelle asukohariigid tagavad samaväärse kaitse liikmesriikide kodanikest autoritele. Liikmesriigil peaks olema võimalus kohaldada edasimüügiõigust välisautoritele, kelle alaline elukoht on asjaomases liikmesriigis.

(30) Tuleks kehtestada asjakohane tehingute jälgimise kord, et praktiliste vahenditega tagada edasimüügiõiguse tõhus kohaldamine liikmesriikides. See hõlmab ka autori või tema volitatud esindaja õigust saada autoritasu tasuma kohustatud isikult mis tahes vajalikku teavet. Liikmesriigid, kes sätestavad edasimüügiõiguse haldamise ühingute kaudu, võivad ka sätestada, et õigus teavet saada on üksnes sellistel ühingutel,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

KOHALDAMISALA

Artikkel 1

Edasimüügiõiguse sisu

1. Liikmesriigid annavad algupärase kunstiteose autorile võõrandamatu ning juba ette loovutamatu õigusena edasimüügiõiguse saada pärast teose esmast üleandmist autori poolt müügihinnal põhinevat autoritasu teose igakordse müügi puhul.

2. Lõikes 1 nimetatud õigust kohaldatakse kõikidele müügitehingutele, milles müüjate, ostjate või vahendajatena osalevad elukutselised kunstiturul tegutsejad, näiteks oksjonikorraldajad, kunstigaleriid või kunstiteoste vahendajad üldiselt.

3. Liikmesriigid võivad sätestada, et lõikes 1 nimetatud õigust ei kohaldata edasimüügile, kui müüja on teose omandanud otse autorilt vähem kui kolm aastat enne edasimüüki ning edasimüügihind ei ületa 10000 eurot.

4. Autoritasu tasub müüja. Liikmesriigid võivad sätestada, et lõikes 2 nimetatud füüsilistest või juriidilistest isikutest keegi teine peale müüja vastutab autoritasu maksmise eest üksi või koos müüjaga.

Artikkel 2

Edasimüügiõigusega hõlmatud kunstiteosed

1. Käesolevas direktiivis tähendab "algupärane kunstiteos" maalikunsti- ja graafikateost või skulptuurteost, nagu pildid, kollaažid, maalid, joonistused, gravüürid, graafilised lehed, litograafiad, skulptuurid, seinakatted, keraamikaesemed, klaasesemed ja fotod, kui need on kunstniku enese valmistatud või algupäraste kunstiteostena käsitatavad koopiad.

2. Käesoleva direktiiviga hõlmatud kunstiteoste koopiad, mida piiratud koguses on valmistanud kunstnik ise või mis on valmistatud tema loal, loetakse käesolevas direktiivis kunstiteosteks. Sellised koopiad peavad üldjuhul olema kunstniku nummerdatud, signeeritud või muul viisil nõuetekohaselt kinnitatud.

II PEATÜKK

ERISÄTTED

Artikkel 3

Piirhind

1. Liikmesriigid kehtestavad müügihinna alammäära, millest alates artikli 1 kohasele edasimüügile kohaldatakse edasimüügiõigust.

2. Müügihinna alammäär ei tohi ületada 3000 eurot.

Artikkel 4

Tasumäärad

1. Artiklis 1 ettenähtud autoritasu määrad kehtestatakse järgmiselt:

a) 4 % müügihinna osalt, mis on kuni 50000 eurot;

b) 3 % müügihinna osalt, mis on 50 000,01–200000 eurot;

c) 1 % müügihinna osalt, mis on 200 000,01–350000 eurot;

d) 0,5 % müügihinna osalt, mis on 350 000,01–500000 eurot;

e) 0,25 % müügihinna osalt, mis on üle 500000 euro.

Autoritasu kogusumma ei tohi siiski ületada 12500 eurot.

2. Erandina lõikest 1 võib liikmesriik müügihinna lõike 1 punktis a nimetatud osa suhtes kohaldada tasumäära 5 %.

3. Kui müügihinna alammäär on alla 3000 euro, määrab liikmesriik kindlaks ka tasumäära müügihinnale kuni 3000 euroni; see määr peab olema vähemalt 4 %.

Artikkel 5

Arvutamise alus

Artiklites 3 ja 4 nimetatud müügihinnad on ilma maksudeta hinnad.

Artikkel 6

Isikud, kellel on õigus saada autoritasu

1. Artiklis 1 ettenähtud autoritasu makstakse teose autorile ning kui artikli 8 lõikest 2 ei tulene teisiti, pärast surma tema pärijatele.

2. Liikmesriigid võivad sätestada artikli 1 kohase autoritasu kohustusliku või vabatahtliku haldamise ühingute kaudu.

Artikkel 7

Kolmandate riikide kodanikud, kellel on õigus saada autoritasu

1. Liikmesriigid sätestavad, et kolmandate riikide kodanikel ning kui artikli 8 lõikest 2 ei tulene teisiti, nende pärijatel on käesoleva direktiivi ja asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohane edasimüügiõigus üksnes juhul, kui riik, mille kodanik autor või tema pärija on, näeb edasimüügi puhul ette kaitse liikmesriikide autoritele ja nende pärijatele.

2. Liikmesriikide edastatud teabe põhjal avaldab komisjon niipea kui võimalik lõikes 1 esitatud tingimusele vastavate kolmandate riikide näidisloendi. Loendit ajakohastatakse.

3. Liikmesriik võib autoritele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kelle alaline elukoht on liikmesriigis, kohaldada edasimüügiõiguse korral oma kodanikega samaväärset kaitset.

Artikkel 8

Edasimüügiõiguse kaitse tähtaeg

1. Edasimüügiõiguse kaitse tähtajaks on direktiivi 93/98/EMÜ artiklis 1 nimetatud tähtaeg.

2. Erandina lõikest 1 ei nõuta liikmesriikidelt, kes ei kohalda edasimüügiõigust artiklis 13 nimetatud jõustumiskuupäeval, edasimüügiõiguse kohaldamist kunstniku pärijate kasuks üleminekuaja jooksul, mis lõpeb hiljemalt 1. jaanuaril 2010.

3. Liikmesriik, kellele kohaldatakse lõiget 2, võib veel kuni kaks aastat, kui see on vajalik nimetatud liikmesriigi ettevõtjate lõplikuks kohanemiseks edasimüügiõiguse süsteemiga, säilitades samas majandusliku elujõulisuse, mitte kohaldada edasimüügiõigust kunstniku pärijate kasuks. Vähemalt kaksteist kuud enne lõikes 2 nimetatud tähtaja möödumist teatab asjaomane liikmesriik sellest komisjonile, tuues põhjendused, et komisjon saaks pärast asjakohast konsulteerimist esitada oma arvamuse kolme kuu jooksul pärast sellise teabe saamist. Kui liikmesriik ei järgi komisjoni arvamust, teatab ta ühe kuu jooksul sellest komisjonile ning esitab põhjenduse. Liikmesriigi teade ja põhjendus ning komisjoni arvamus avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas ja edastatakse Euroopa Parlamendile.

4. Juhul kui artikli 8 lõigetes 2 ja 3 nimetatud tähtaja jooksul jõuavad rahvusvahelised läbirääkimised edasimüügiõiguse kohaldamiseks rahvusvahelisel tasandil edukalt lõpule, esitab komisjon asjakohased ettepanekud.

Artikkel 9

Õigus saada teavet

Liikmesriigid sätestavad, et kolme aasta jooksul alates edasimüügist võivad artikli 6 kohaselt õigustatud isikud nõuda artikli 1 lõikes 2 nimetatud elukutselistelt kunstiturul tegutsejatelt mis tahes teavet, mis on vajalik edasimüügist tuleneva autoritasu maksmise tagamiseks.

III PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 10

Ajaline kohaldatavus

Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide artikli 2 kohaste algupäraste kunstiteoste suhtes, mis on liikmesriikide autorikaitset käsitlevate õigusaktide kohaselt kaitstud 1. jaanuaril 2006 või mis vastavad sel kuupäeval käesolevas direktiivis sätestatud kaitse tingimustele.

Artikkel 11

Ülevaatamisklausel

1. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ning majandus- ja sotsiaalkomiteele hiljemalt 1. jaanuariks 2009 ning sellest alates iga nelja aasta järel aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja toime kohta, pöörates erilist tähelepanu ühenduse moodsa ja nüüdiskunsti turu konkurentsivõimele, eelkõige ühenduse turu seisundile vastavate teiste turgude suhtes, kus edasimüügiõigust ei kohaldata, ning liikmesriikides kunsti loova tegevuse ja halduskorra edendamisele. Eelkõige uurib ta selle mõju siseturule ning edasimüügiõiguse kehtestamise mõju nendes liikmesriikides, kes enne käesoleva direktiivi jõustumist edasimüügiõigust siseriiklike õigusaktide alusel ei kohaldanud. Vajaduse korral esitab komisjon ettepanekud piirhinna ja autoritasu määrade muutmise kohta vastavalt muutustele asjaomases sektoris, ettepanekud artikli 4 lõikes 1 ettenähtud piirsumma kohta ning muud ettepanekud, mida ta käesoleva direktiivi toime tõhustamiseks vajalikuks peab.

2. Käesolevaga moodustatakse kontaktkomitee. Komiteesse kuuluvad liikmesriikide pädevate asutuste esindajad. Komitee eesistuja on komisjoni esindaja ja see tuleb kokku kas eesistuja algatusel või liikmesriigi delegatsiooni taotlusel.

3. Komitee ülesanne on:

- korraldada konsultatsioone kõikides käesolevast direktiivist tulenevates küsimustes,

- edendada komisjoni ja liikmesriikide vahelist teabevahetust asjassepuutuvate muutuste kohta ühenduse kunstiturul.

Artikkel 12

Rakendamine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 1. jaanuari 2006. Liikmesriigid teatavad neist viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 13

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Artikkel 14

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 27. september 2001

Euroopa Parlamendi nimel

president

N. Fontaine

Nõukogu nimel

eesistuja

C. Picqué

[1] EÜT C 178, 21.6.1996, lk 16 ja EÜT C 125, 23.4.1998, lk 8.

[2] EÜT C 75, 10.3.1997, lk 17.

[3] Euroopa Parlamendi 9. aprilli 1997. aasta arvamus (EÜT C 132, 28.4.1997, lk 88), kinnitatud 27. oktoobril 1999, nõukogu 19. juuni 2000. aasta ühine seisukoht (EÜT C 300, 20.10.2000, lk 1) ja Euroopa Parlamendi 13. detsembri 2000. aasta otsus (EÜT C 232, 17.8.2001, lk 173). Euroopa Parlamendi 3. juuli 2001. aasta otsus ja nõukogu 19. juuli 2001. aasta otsus.

[4] ECR [1993] I-5145.

[5] EÜT L 145, 13.6.1977, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 1999/85/EÜ (EÜT L 277, 28.10.1999, lk 34).

[6] EÜT L 290, 24.11.1993, lk 9.

--------------------------------------------------