31996L0082

Nõukogu direktiiv 96/82/EÜ,

9. detsember 1996,

ohtlike ainetega seotud suurõnnetuste ohu ohjeldamise kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 130s lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [2]

toimides asutamislepingu artiklis 189c sätestatud menetluse kohaselt [3]

ning arvestades, et:

(1) nõukogu 24. juuni 1982. aasta direktiiv 82/501/EMÜ teatava tööstustegevuse tekitatava suurõnnetuse ohu kohta [4] käsitleb teatavast tööstustegevusest johtuda võivate suurõnnetuste vältimist ja nende õnnetuste inimesi ja keskkonda mõjutavate tagajärgede piiramist;

(2) ühenduse keskkonnapoliitika eesmärkide ja põhimõtetega, mis on sätestatud asutamislepingu artikli 130r lõigetes 1 ja 2 ning täpsustatud Euroopa Ühenduse keskkonnaalastes tegevusprogrammides, [5] püüeldakse ennetavaid meetmeid kasutades eelkõige keskkonnakvaliteedi säilitamise ja kaitsmise ning inimtervise kaitsmise poole;

(3) nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad rõhutasid neljandale keskkonnaalasele tegevusprogrammile lisatud resolutsioonis [6] direktiivi 82/501/EMÜ tõhusama rakendamise olulisust ja tegid ettepaneku direktiiv läbi vaadata, et vajaduse korral saavutada selle reguleerimisala laiendamine ja asjaomase teabe ulatuslikum vahetamine liikmesriikide vahel; paremat riskide ja õnnetusjuhtumite haldamist toonitati ka viiendas tegevusprogrammis, mille üldise lähenemise kiitsid nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad heaks 1. veebruari 1993. aasta resolutsiooniga; [7]

(4) pidades silmas Bhopalis ja Méxicos toimunud õnnetusi, mille puhul oli selgelt näha oht, mis tekib, kui ohtlikud rajatised ja elamud asuvad üksteise lähedal, kutsus nõukogu 16. oktoobri 1989. aasta resolutsioonis komisjoni üles lisama direktiivi 82/501/EMÜ sätted maakasutuse plaanimise kontrolli kohta, kui antakse luba paigaldada uusi seadmeid ja kui olemasolevate rajatiste ümber toimub linnaehitus;

(5) nimetatud nõukogu resolutsioonis kutsuti komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd suurema vastastikuse arusaamise ning ohutusaruannetega seotud eri riikide põhimõtete ja tavade ühtlustamise suunas;

(6) kogemused, mis on omandatud erinevate lähenemistega suurõnnetuste ohu kontrollimisele, tuleks kokku koguda; komisjon ja liikmesriigid peaksid arendama oma suhteid asjaomaste rahvusvaheliste organitega ja püüdma kehtestada käesolevas direktiivis sätestatud meetmetega samaväärseid meetmeid kasutamiseks kolmandates riikides;

(7) ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni tööstusõnnetuste piiriülese mõju konventsioonis on sätestatud võimaliku piiriülese mõjuga tööstusõnnetuste ärahoidmise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimise meetmed, samuti kõnealuse valdkonna rahvusvaheline koostöö;

(8) direktiivi 82/501/EMÜ näol oli tegemist ühtlustamisprotsessi esimese etapiga; nimetatud direktiiv tuleks läbi vaadata ja seda täiendada, et järjepidevalt ja tulemuslikult tagada kaitstuse kõrge tase kogu ühenduses; senine ühtlustamine on piirdunud meetmetega, mis on vajalikud ulatusliku mõjuga suurõnnetuste vältimise tõhusama süsteemi loomiseks ja nende tagajärgede piiramiseks;

(9) suurõnnetuste tagajärjed võivad ulatada üle riigipiiride; õnnetusega seotud ökoloogilisi ja majanduslikke kulusid ei kanna mitte ainult mõjutatud asutus, vaid ka asjaomased liikmesriigid; seepärast on vaja võtta meetmeid, mis tagaksid kaitstuse kõrge taseme kogu ühenduses;

(10) käesolevat direktiivi kohaldatakse nii, et selle sätted ei piira ühenduse töötervishoiu ja tööohutuse alaste sätete kohaldamist;

(11) sellise nimekirja kasutamine, mis hõlmaks teatavaid käitisi ja millest oleksid välja jäetud samalaadseid ohte kätkevad käitised, ei ole otstarbekas ja võib jätta suurõnnetuste võimalikud allikad väljapoole seaduste reguleerimisala; direktiivi 82/501/EMÜ reguleerimisala tuleb muuta, et selle sätteid saaks kohaldada kõigi käitiste suhtes, milles on ohtlikke aineid suurõnnetuse ohu tekitamiseks piisavalt suurtes kogustes;

(12) võttes nõuetekohaselt arvesse asutamislepingut ja kooskõlas ühenduse asjakohaste õigusnormidega võivad liikmesriigid säilitada või võtta käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäetud ning sadamates ja sorteerimisjaamades transpordiga seotud tegevuse suhtes vajalikke meetmeid, et tagada turvalisuse tase, mis on samaväärne käesolevas direktiivis sätestatud turvalisuse tasemega;

(13) samuti võib suurõnnetusi põhjustada ohtlike ainete vedu mööda torujuhtmeid; pärast sellise tegevuse ja asjaomaste juhtumite esinemise reguleerimiseks ühenduses olemasolevaid mehhanisme käsitleva teabe kogumist ja hindamist peaks komisjon koostama teatise, milles esitab argumendid ja kõige otstarbekamad vahendid selle valdkonna meetmete jaoks, kui see on vajalik;

(14) võttes nõuetekohaselt arvesse asutamislepingut ja kooskõlas ühenduse asjakohaste õigusaktidega võivad liikmesriigid säilitada või võtta meetmeid jäätmete matmispaikade suhtes, mis ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse;

(15) ühenduses teatatud suurõnnetuste analüüs näitab, et suurem osa õnnetusi toimub juhtimise ja/või korralduslike puudujääkide tõttu; seepärast on vaja ühenduse tasandil sätestada juhtimissüsteemide põhimõtted, mis peavad sobima suurõnnetuste ohu vältimiseks ja kontrollimiseks ning nende tagajärgede piiramiseks;

(16) erinevused käitiste inspekteerimise korraldamisel pädevate asutuste poolt võivad kaasa tuua erinevused kaitstuse tasemes; ühenduse tasandil tuleb kehtestada olulised nõuded, mis on liikmesriikides kehtestatud inspekteerimissüsteemide jaoks kohustuslikud;

(17) näitamaks, et suurõnnetuste vältimiseks, situatsiooniplaanide koostamiseks ja vastumeetmete kavandamiseks on tehtud kõik vajalik, peaks käitaja käitiste puhul, kus on märkimisväärsetes kogustes ohtlikke aineid, esitama pädevale asutusele ohutusaruande kujul teabe, mis sisaldab üksikasju käitise, seal leiduvate ohtlike ainete, seadmete ja ladustamisrajatiste, võimalike suurõnnetuste ja kasutatavate juhtimissüsteemide kohta, et vältida ja vähendada suurõnnetuste ohtu ja võimaldada astuda vajalikke samme selliste õnnetuste tagajärgede piiramiseks;

(18) kui käitised paiknevad selliselt või nii lähestikku, et see suurendab suurõnnetuse tõenäosust või võimalikkust või selle tagajärgede tõsidust, tuleks doominoefekti ohu vähendamiseks ette näha asjakohase teabe vahetamine ja koostöö üldsuse teavitamisel;

(19) soodustamaks juurdepääsu keskkonda käsitlevale teabele peaks üldsusel olema juurdepääs käitajate koostatud ohutusaruannetele ning isikutele, keda suurõnnetus tõenäoliselt mõjutaks, tuleks anda piisavalt informatsiooni, et nad teaksid, mida suurõnnetuse puhul teha;

(20) selleks, et käitiste puhul, kus on märkimisväärsetes kogustes ohtlikke aineid, olla valmis ohuolukorraks, on vaja koostada käitisesisene ja -väline ohuolukorra lahendamise plaan ning luua süsteemid, mis tagaksid selliste plaanide kontrollimise ja läbivaatamise vastavalt vajadusele ja nende rakendamise suurõnnetuse või selle tõenäosuse korral;

(21) käitise personalile tuleb tutvustada käitisesisest ohuolukorra lahendamise plaani ja üldsusele käitisevälist ohuolukorra lahendamise plaani;

(22) selleks, et paremini kaitsta elamurajoone, ühiskondliku kasutamise seisukohast olulisi alasid ja looduse poolest erilist huvi pakkuvaid või eriti tundlikke alasid, tuleb liikmesriikides kohaldada maakasutuse ja/või muid asjakohaseid põhimõtteid, et pikemas perspektiivis võetaks arvesse vajadust säilitada selliste alade ja sellist ohtu kujutavate käitiste vahel sobiv vahemaa ning et olemasolevate käitiste puhul võetaks arvesse täiendavaid tehnilisi meetmeid, et oht inimestele ei suureneks;

(23) tagamaks, et suurõnnetuse korral võetaks asjakohaseid päästemeetmeid, peab käitaja viivitamata teavitama pädevaid asutusi ja edastama neile teabe, mille põhjal need saavad hinnata kõnealuse õnnetuse mõju;

(24) teabevahetuse tagamiseks ja samalaadsete õnnetuste vältimiseks tulevikus peaksid liikmesriigid edastama komisjonile teabe oma territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, et komisjon saaks analüüsida nende õnnetustega seotud ohte ja käivitada süsteemi eelkõige suurõnnetusi ja nende põhjal õpitavat käsitleva teabe levitamiseks; kõnealune teabevahetus peaks käsitlema ka "napilt mööda läinud juhtumeid", mida liikmesriigid peavad suurõnnetuste vältimisel ja nende tagajärgede piiramisel tehniliselt eriti olulisteks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärk on vältida ohtlike ainetega seotud suurõnnetusi ja piirata nende mõju inimestele ja keskkonnale, et järjepidevalt ja tulemuslikult tagada kaitstuse kõrge tase kogu ühenduses.

Artikkel 2

Reguleerimisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse käitiste suhtes, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. ja 2. osa teises veerus, kuid artikleid 9, 11 ja 13 kohaldatakse kõigi käitiste suhtes, kus on ohtlikke aineid niisama palju või rohkem, kui on loetletud I lisa 1. ja 2. osa kolmandas veerus.

Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab "ohtlike ainete olemasolu" ohtlike ainete tegelikku või eeldatavat olemasolu käitises või selliste ainete olemasolu, mis võivad kontrolli kadumisel keemiliste reaktsioonide üle oletatavasti tekkida kogustes, mis on sama suured või suuremad kui I lisa 1. ja 2. osas sätestatud piirväärtused.

2. Käesoleva direktiivi sätteid kohaldatakse, ilma et see piiraks töökeskkonda käsitlevate ühenduse sätete ja eriti nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ (töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta) [8] sätete kohaldamist.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) käitis — kogu käitaja kontrolli all olev ala, kus on ohtlikke aineid ühes või mitmes rajatises, kaasa arvatud ühised või seotud rajatised ja toimingud;

2) rajatis — tehniline üksus käitises, milles toodetakse, kasutatakse, käideldakse või ladustatakse ohtlikke aineid. See hõlmab kõiki rajatise tööks vajalikke seadmeid, struktuure, torusid, masinaid, tööriistu, erakasutuses olevaid haruraudteid, dokke, rajatist teenindavaid lossimiskaisid, maabumissildu, ladusid ja muid samalaadseid ehitisi, olenemata sellest, kas need on ujuvkonstruktsiooniga või ilma;

3) käitaja — füüsiline või juriidiline isik, kes käitab või valdab käitist või rajatist või, kui see on ette nähtud siseriiklike õigusaktidega, kellele on selle tehnilisel käitamisel antud otsustav majanduslik võim;

4) ohtlik aine — aine, segu või valmistis, mis on nimetatud I lisa 1. osas või vastab I lisa 2. osas sätestatud tingimustele ja mis esineb tooraine, toote, kõrvaltoote, jääkaine või vahesaadusena, kaasa arvatud ained, mille tekkimist võib õnnetuse puhul eeldada;

5) suurõnnetus — suur heide, tulekahi või plahvatus, mis tekib käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluva käitise töö kontrollimatu arengu käigus ja mis põhjustab inimeste tervisele ja/või keskkonnale viivitamatut või hiljem ilmnevat tõsist ohtu käitise sees või väljaspool seda ja mis on seotud ühe või mitme ohtliku ainega;

6) oht — ohtliku aine või olukorra olemuslik omadus potentsiaalselt põhjustada kahju inimeste tervisele ja/või keskkonnale;

7) risk — konkreetse tagajärje ilmnemise tõenäosus konkreetse aja jooksul või konkreetsete asjaolude korral;

8) ladustamine — laoruumi või turvalisse hoidlasse paigutatava või varuks hoitava ohtlike ainete koguse olemasolu.

Artikkel 4

Erandid

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

a) sõjaväekäitised, -rajatised ja ladustamisrajatised;

b) ioniseeriva kiirguse tekitatud ohud;

c) ohtlike ainete vedu ja ajutine vaheladustamine maanteel, raudteedel, siseveekogudel, merel või õhus väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi, kaasa arvatud laadimine, lossimine ja vedu muudesse transpordivahenditesse ja neist välja dokkides, kaidel ja sorteerimisjaamades;

d) ohtlike ainete vedu mööda torujuhtmeid, sealhulgas pumbajaamades, väljaspool käesoleva direktiiviga hõlmatud käitisi;

e) kaevandustegevused, mis on seotud mineraalide uurimise ja kasutamisega kaevandustes ja karjäärides või puuraukudes;

f) jäätmete matmispaigad.

Artikkel 5

Käitaja üldised kohustused

1. Liikmesriigid tagavad, et käitaja on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed vältimaks suurõnnetusi ja piiramaks nende mõju inimestele ja keskkonnale.

2. Liikmesriigid tagavad, et käitaja peab tõendama artiklis 16 osutatud pädevale asutusele (edaspidi "pädev asutus") mis tahes ajal, eelkõige artiklis 18 osutatud inspekteerimiste ja kontrollimise jaoks, et ta on võtnud kõik vajalikud käesolevas direktiivis sätestatud meetmed.

Artikkel 6

Teavitamine

1. Liikmesriigid kohustavad käitajat saatma pädevale asutusele teatise järgmise tähtaja jooksul:

- uute käitiste puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist,

- olemasolevate käitiste puhul ühe aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast.

2. Lõikes 1 nõutav teatis peab sisaldama järgmisi üksikasju:

a) käitaja nimi või ärinimi ja asjaomase käitise täielik aadress;

b) käitaja ametlik tegutsemiskoht ja selle täielik aadress;

c) käitise eest vastutava isiku nimi või ametikoht, kui see erineb punktis a nimetatust;

d) asjaomaste ohtlike ainete või ainekategooriate tuvastamiseks piisavad andmed;

e) asjaomase ohtliku aine või ohtlike ainete kogus ja füüsiline kuju;

f) rajatise või hoidla võetud või kavandatud meetmed;

g) käitise vahetu ümbrus (asjaolud, mis võivad põhjustada suurõnnetuse või süvendada selle tagajärgi).

3. Olemasolevate käitiste puhul, mille kohta käitaja on juba esitanud pädevale asutusele kõik lõikes 2 sätestatud andmed kooskõlas käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval kehtivate siseriiklike õigusaktide nõuetega, ei nõuta teavitamist vastavalt lõikele 1.

4. Kui tegemist on:

- käitaja poolt vastavalt lõikele 2 esitatud teatises märgitud ohtlike ainete koguse märkimisväärse suurenemise või olemuse või füüsilise kuju märkimisväärse muutumisega või selle kasutamise protsessi muutumisega või

- rajatise alalise sulgemisega,

teatab käitaja olukorra muutumisest viivitamata pädevale asutusele.

Artikkel 7

Suurõnnetuste vältimise põhimõtted

1. Liikmesriigid nõuavad, et käitaja koostaks dokumendi, milles ta esitab oma peamised suurõnnetuste vältimise põhimõtted, ja tagavad nende põhimõtete nõuetekohase rakendamise. Käitaja kehtestatud suurõnnetuste vältimise põhimõtted töötatakse välja selleks, et asjakohaste vahendite, struktuuride ja juhtimissüsteemidega tagada inimeste ja keskkonna kaitstuse kõrge tase.

2. Kõnealuse dokumendi koostamisel tuleb arvesse võtta III lisas sätestatud põhimõtteid ja need tuleb muu hulgas artikli 5 lõike 2 ja artikli 18 kohaldamiseks esitada pädevatele asutustele.

3. Käesolevat artiklit ei kohaldata artiklis 9 osutatud käitiste suhtes.

Artikkel 8

Doominoefekt

1. Liikmesriigid tagavad, et pädev asutus teeb artiklite 6 ja 9 kohaselt käitajatelt saadud teavet kasutades kindlaks käitised või käitiste rühmad, mille puhul võivad suurõnnetuse tõenäosus ja võimalikkus või tagajärjed olla suuremad johtuvalt selliste käitiste asukohast ja vastastikusest kaugusest ning nende ohtlike ainete varudest.

2. Liikmesriigid peavad tagama, et selliselt kindlakstehtud käitiste puhul:

a) vahetatakse vajalikku teavet otstarbekal viisil, mis võimaldab kõnealustel käitistel võtta oma suurõnnetuste vältimise põhimõtetes, ohutusjuhtimissüsteemides, ohutusaruannetes ja käitisesisestes ohuolukorra lahendamise plaanides arvesse suurõnnetuse ohu laadi ja ulatust;

b) nähakse ette koostöö üldsuse teavitamisel ja teabe esitamisel pädevatele asutustele, et valmistada ette käitiseväliseid ohuolukorra lahendamise plaane.

Artikkel 9

Ohutusaruanne

1. Liikmesriigid kohustavad käitajat esitama ohutusaruande, mille eesmärk on:

a) näidata, et suurõnnetuste vältimise põhimõtted ja nende rakendamiseks loodud ohutuse juhtimise süsteem on jõustatud kooskõlas III lisas sätestatud teabega;

b) näidata, et suurõnnetuseohud on kindlaks tehtud ning et võetud on vajalikud meetmed suurõnnetuste vältimiseks ja selleks, et piirata nende mõju inimestele ja keskkonnale;

c) näidata, et käitises toimuda võiva suurõnnetuse ohuga seotud rajatiste, hoidlate, seadmete ja nende toimimisega seotud infrastruktuuride kavandamisel, ehitamisel, töös hoidmisel ja hooldamisel on piisavalt arvestatud ohutust ja töökindlust;

d) näidata, et koostatud on käitisesisesed ohuolukorra lahendamise plaanid, ja esitada teavet, mis võimaldaks koostada käitisevälise ohuolukorra lahendamise plaani, et suurõnnetuse korral võtta vajalikud meetmed;

e) esitada pädevatele asutustele piisavalt teavet, mis võimaldaks teha otsuseid seoses uue tegevuse asukohaga või muudatustega olemasolevates käitistes.

2. Ohutusaruanne sisaldab vähemalt II lisas loetletud teavet ja andmeid. Lisaks sellele sisaldab see käitises olevate ohtlike ainete ajakohase loetelu.

Ohutusaruanded või aruannete osad või muud samaväärsed aruanded, mis on esitatud muude õigusaktide põhjal, võib käesoleva artikli kohaldamisel ühendada üheks ohutusaruandeks, kui sellisel kujul esitatud aruande puhul välditaks teabe põhjendamatut dubleerimist ja käitaja või pädeva asutuse töö kordamist, tingimusel et täidetakse kõik käesolevas artiklis sätestatud nõuded.

3. Lõikes 1 osutatud ohutusaruanne saadetakse pädevale asutusele järgmise tähtaja jooksul:

- uute käitiste puhul mõistliku aja jooksul enne ehitustööde või tegevuse alustamist,

- olemasolevate käitiste puhul, mis ei ole varem kuulunud direktiivi 82/501/EMÜ reguleerimisalasse, kolme aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast,

- muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast,

- lõikes 5 sätestatud regulaarsete läbivaatamiste puhul viivitamatult.

4. Enne kui käitaja alustab ehitustöid või tegevust ning lõike 3 teises, kolmandas ja neljandas taandes osutatud juhtudel teeb pädev asutus mõistliku aja jooksul pärast aruande saamist järgmist:

- edastab esitatud ohutusaruande läbivaatamise tulemused käitajale, nõudes vajaduse korral enne seda täiendavat teavet või

- keelab asjaomase käitise kasutuselevõtmise või edaspidise kasutamise kooskõlas artiklis 17 sätestatud volituste ja korraga.

5. Ohutusaruanne tuleb korrapäraselt uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral ajakohastada:

- vähemalt iga viie aasta järel,

- käitaja algatusel või pädeva asutuse taotluse korral mis tahes muul ajal, kui see on põhjendatud uute asjaolude tõttu või kui see on vajalik selleks, et võtta arvesse uusi ohutust käsitlevaid tehnilisi teadmisi, mis on saadud näiteks õnnetuste või, kui võimalik, "napilt mööda läinud juhtumite" ja ohtude hindamist käsitlevate teadmiste arengu analüüsimisel.

6. a) Kui pädevat asutust rahuldaval moel on tõendatud, et konkreetsed käitises olevad ained või käitise enda osa ei või tekitada suurõnnetuse ohtu, võivad liikmesriigid kooskõlas punktis b nimetatud kriteeriumidega ohutusaruannetes esitatava teabe hulka piirata küsimustega, mis on olulised selleks, et vältida suurõnnetuse tekkimise allesjäänud ohte ja piirata nende mõju inimestele ja keskkonnale.

b) Enne käesoleva direktiivi rakendamist kehtestab komisjon direktiivi 82/501/EMÜ artiklis 16 sätestatud korras ühtlustatud kriteeriumid, mille põhjal pädev asutus otsustab, et käitis ei või tekitada suurõnnetuse ohtu punkti a tähenduses. Punkti a ei rakendata enne, kui need kriteeriumid on kehtestatud.

c) Liikmesriigid tagavad, et pädev asutus edastab komisjonile asjaomaste käitiste põhjendatud nimekirja. Kord aastas edastab komisjon nimekirjad artiklis 22 nimetatud komiteele.

Artikkel 10

Muudatuste tegemine rajatises, käitises või hoidlas

Kui rajatises, käitises, hoidlas või protsessis või ohtlike ainete laadis või koguses tehakse muudatusi, mis võivad oluliselt mõjutada suurõnnetuste ohtu, tagavad liikmesriigid, et käitaja:

- vaatab läbi artiklites 7 ja 9 osutatud suurõnnetuste vältimise põhimõtted ja juhtimise süsteemid ja korra ning teeb neis vajaduse korral muudatusi,

- vaatab läbi ohutusaruande ja teeb selles vajaduse korral muudatusi ning teatab artiklis 16 osutatud pädevale asutusele sellise muutmise üksikasjad enne muudatuse tegemist.

Artikkel 11

Ohuolukorra lahendamise plaanid

1. Liikmesriigid tagavad, et kõigi asutuste puhul, mille suhtes kohaldatakse artiklit 9:

a) koostab käitaja käitisesisese ohuolukorra lahendamise plaani, mis hõlmab käitises võetavaid meetmeid,

- uute käitiste puhul enne töö alustamist,

- olemasolevate käitiste puhul, mida varem ei hõlmanud direktiiv 82/501/EMÜ, kolme aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast,

- muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast;

b) esitab käitaja pädevatele asutustele käitisevälise ohuolukorra lahendamise plaani koostamiseks vajalikud andmed järgmise aja jooksul:

- uute käitiste puhul enne töö alustamist,

- olemasolevate käitiste puhul, mida varem ei hõlmanud direktiiv 82/501/EMÜ, kolme aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast,

- muude käitiste puhul kahe aasta jooksul alates artikli 24 lõikes 1 sätestatud kuupäevast;

c) koostavad liikmesriigi selleks määratud asutused käitisevälise ohuolukorra lahendamise plaani, mis hõlmab väljaspool käitist võetavaid meetmeid.

2. Ohuolukorra lahendamise plaanide koostamisel tuleb silmas pidada järgmisi eesmärke:

- õnnetuste ohjeldamine ja kontrollimine, et minimeerida nende tagajärgi ja piirata mõju, mida nad avaldavad inimestele, keskkonnale ja varale,

- nende meetmete rakendamine, mis on vajalikud kaitsmaks inimesi ja keskkonda suurõnnetuste mõju eest,

- vajaliku teabe edastamine avalikkusele ja piirkonna asjaomastele teenistustele või asutustele,

- keskkonna õnnetusejärgse taastamise ja korrastamise sätestamine.

Ohuolukorra lahendamise plaanid sisaldavad IV lisas sätestatud teavet.

3. Ilma et see piiraks pädevate asutuste kohustusi, tagavad liikmesriigid, et käesolevas direktiivis sätestatud käitisesisese ohuolukorra lahendamise plaanide koostamisel konsulteeritakse käitises töötavate inimestega ja käitiseväliste ohuolukorra lahendamise plaanide koostamisel konsulteeritakse üldsusega.

4. Liikmesriigid tagavad, et käitajad ja määratud asutused vaatavad käitisesisesed ja käitisevälised ohuolukorra lahendamise plaanid läbi, katsetavad neid ning vajaduse korral muudavad ja ajakohastavad neid sobiva aja järel, kuid vähemalt kord kolme aasta jooksul. Läbivaatamisel võetakse arvesse asjaomastes käitistes või hädaabiteenistustes toimunud muudatusi, uusi teadmisi tehnika ja suurõnnetustele reageerimise kohta.

5. Liikmesriigid tagavad, et käitajad ja vajaduse korral selleks määratud pädevad asutused viivad ohuolukorra lahendamise plaanid viivitamata ellu:

- kui toimub suurõnnetus või

- kui aset leiab kontrollimatu sündmus, mille laad võib põhjustada suurõnnetuse.

6. Ohutusaruandes sisalduvat teavet arvesse võttes võib pädev asutus teha põhjendatud otsuse mitte kohaldada lõikes 1 osutatud käitisevälise ohuolukorra lahendamise plaani esitamise nõuet.

Artikkel 12

Maakorralduse plaanimine

1. Liikmesriigid tagavad, et maakorralduse põhimõtetes ja/või muudes asjakohastes põhimõtetes võetakse arvesse eesmärki vältida suurõnnetusi ja piirata selliste õnnetuste tagajärgi. Nimetatud eesmärkide poole püüdlemiseks kontrollitakse:

a) uute käitiste asukohti,

b) muudatusi artikliga 10 hõlmatud käitistes,

c) muudatusi, mis puudutavad ühendusteid, üldsusele avatud kohti ja elamurajoone olemasolevate käitiste läheduses, kui nende asukoht või areng on sellised, et võivad suurendada suurõnnetuste riski või raskendada nende tagajärgi.

Liikmesriigid tagavad, et maakasutuse ja/või muude asjakohaste põhimõtete ja nende põhimõtete rakendamise menetluste puhul võetakse arvesse vajadust säilitada pikemas perspektiivis käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste ning elamurajoonide, üldkasutatavate alade ja looduse poolest eriti tundlike või huvipakkuvate alade vahel vajalik kaugus ja olemasolevate käitiste puhul vajadust täiendavate tehniliste meetmete järele vastavalt artiklile 5, et inimestega seotud ohud ei suureneks.

2. Liikmesriigid tagavad, et kõik pädevad asutused ja korraldamisega tegelevad asutused, kes vastutavad otsuste tegemise eest kõnealuses valdkonnas, võtavad kasutusele konsulteerimismenetlused, et soodustada lõike 1 alusel kehtestatud põhimõtete rakendamist. Menetlused peavad olema sellised, et nendega tagataks otsuste tegemise puhul tehnilise nõustamise kättesaadavus käitises tekkivate riskide kohta kas iga konkreetse juhtumi puhul või üldiselt.

Artikkel 13

Teave ohutusmeetmete kohta

1. Liikmesriigid tagavad, et teave ohutusmeetmete ja õnnetuse korral kohustusliku käitumise kohta esitatakse, ilma et seda oleks vaja taotleda, isikutele, keda artikliga 9 hõlmatud käitisest alguse saanud suurõnnetus võib mõjutada.

Teave vaadatakse läbi iga kolme aasta järel ning ajakohastatakse ja saadetakse vajaduse korral uuesti välja vähemalt juhul, kui on tehtud muudatusi artikli 10 tähenduses. Samuti tehakse see alaliselt kättesaadavaks üldsusele. Teave tuleb üldsusele uuesti esitada vähemalt kord viie aasta jooksul.

Selline teave sisaldab vähemalt V lisas loetletud teavet.

2. Liikmesriigid esitavad artikli 9 reguleerimisalasse kuuluvast käitisest alguse saanud piiriülese mõjuga suurõnnetuse toimumise tõenäosuse kohta piisavalt teavet liikmesriikidele, keda selline õnnetus võiks mõjutada, et mõjutatud liikmesriigid saaksid vajaduse korral kohaldada artiklite 11, 12 ja käesoleva artikli asjakohaseid sätteid.

3. Kui asjaomane liikmesriik on otsustanud, et teise liikmesriigi territooriumi lähedal asuv käitis ei saa tekitada suurõnnetuse ohtu väljaspool selle riigi territooriumi vastavalt artikli 11 lõikele 6, ja seega ei ole vaja esitada käitisevälist ohuolukorra plaani vastavalt artikli 11 lõikele 1, teatab ta sellest teisele liikmesriigile.

4. Liikmesriigid tagavad, et ohutusaruanne on üldsusele kättesaadav. Käitaja võib paluda, et pädev asutus ei avaldaks üldsusele teatavaid aruande osi tööstuslike, kaubanduslike või isikuandmete konfidentsiaalsuse, avaliku julgeoleku või riigikaitsega seotud põhjustel. Sellistel juhtudel esitab käitaja pädeva asutuse nõusolekul pädevale asutusele aruande muudetud versiooni, millest nimetatud küsimused on välja jäetud, ja avaldab selle ka üldsusele.

5. Liikmesriigid tagavad, et üldsusel on võimalus esitada oma arvamus järgmistel juhtudel:

- artikliga 9 hõlmatud uute käitiste planeerimine,

- muudatuste tegemine olemasolevates artikliga 10 hõlmatud käitistes, kui selliste muudatuste suhtes kohaldatakse käesoleva direktiiviga ettenähtud planeerimiskohustusi,

- selliste olemasolevate käitiste ümbruse kasutuselevõtt.

6. Käitiste puhul, mille suhtes kohaldatakse artikli 9 sätteid, tagavad liikmesriigid, et artikli 9 lõikes 2 sätestatud ohtlike ainete loetelu tehakse kättesaadavaks üldsusele.

Artikkel 14

Teave, mille käitaja peab esitama pärast suurõnnetust

1. Liimesriigid tagavad, et võimalikult kiiresti pärast suurõnnetust peab käitaja kõige otstarbekamaid vahendeid kasutades tegema järgmist:

a) teavitama pädevaid asutusi;

b) esitama pädevatele asutustele järgmised andmed niipea, kui need saavad teatavaks:

- õnnetuse asjaolud,

- asjaomased ohtlikud ained,

- teadaolevad andmed, mille põhjal saab hinnata õnnetuse mõju inimestele ja keskkonnale,

- võetud erakorralised meetmed;

c) teatama neile, millised meetmed on kavandatud selleks, et:

- leevendada õnnetuse keskmise kestusega ja pikaajalist mõju,

- välistada õnnetuse kordumine;

d) ajakohastama esitatud teabe, kui hilisema uurimise käigus ilmnevad täiendavad asjaolud, mille tõttu kõnealune teave või tehtud järeldused muutuvad.

2. Liikmesriigid kohustavad pädevat asutust:

a) tagama, et võetakse kõik kiireloomulised, keskmise kestusega ja pikaajalised meetmed, mis võivad osutuda vajalikuks;

b) koguma inspekteerimise ja uurimise teel või muul otstarbekal moel teavet, mis on vajalik suurõnnetuse tehniliste, organisatsiooniliste ja juhtimisega seotud aspektide täielikuks analüüsimiseks;

c) võtma asjakohaseid meetmeid tagamaks, et käitaja võtab vajalikud heastavad meetmed; ja

d) tegema ettepanekuid edaspidiste ennetusmeetmete suhtes.

Artikkel 15

Teave, mille liikmesriigid peavad esitama komisjonile

1. Suurõnnetuste vältimist ja nende tagajärgede leevendamist silmas pidades teatavad liikmesriigid komisjonile võimalikult kiiresti oma territooriumil toimunud suurõnnetustest, mis vastavad VI lisa kriteeriumidele. Nad esitavad komisjonile järgmised üksikasjad:

a) liikmesriik, aruande eest vastutava asutuse nimi ja aadress;

b) suurõnnetuse toimumise kuupäev, kellaaeg ja koht ning asjaomase käitaja täielik nimi ja käitise aadress;

c) lühiülevaade õnnetuse asjaoludest, sealhulgas asjaomastest ohtlikest ainetest, ja selle vahetust mõjust inimestele ja keskkonnale;

d) lühiülevaade võetud erakorralistest meetmetest ja õnnetuse kordumise vältimiseks vajalikest ettevaatusabinõudest.

2. Kohe kui artiklis 14 sätestatud teave on kokku kogutud, teatavad liikmesriigid komisjonile oma analüüsi tulemused ja soovitused, kasutades aruandevormi, mis on kehtestatud ja mida vaadatakse läbi artiklis 22 osutatud korras.

Liikmesriigid võivad viivitada kõnealuse teabe edastamisega ainult juhul, kui on vaja lõpetada kohtumenetlus, mida selline teave võiks mõjutada.

3. Liikmesriigid teatavad komisjonile kõigi selliste organite nimed ja aadressid, kellel võiks olla olulist teavet suurõnnetuse kohta ja kes võiksid anda nõu teiste liikmesriikide pädevatele asutustele, kes peavad sellise õnnetuse puhul sekkuma.

Artikkel 16

Pädev asutus

Ilma et see piiraks käitaja kohustusi, loovad või määravad liikmesriigid pädeva asutuse või pädevad asutused, kes vastutavad käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste elluviimise eest, ja vajaduse korral ka organid, mis abistavad pädevat asutust või pädevaid asutusi tehniliselt.

Artikkel 17

Kasutamise keelamine

1. Liikmesriigid keelavad käitise, rajatise või hoidla või selle mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja võetud meetmetes suurõnnetuste vältimiseks ja nende tagajärgede leevendamiseks on tõsiseid puudujääke.

Liikmesriigid võivad keelata käitise, rajatise või hoidla või selle mis tahes osa kasutamise või kasutuselevõtmise, kui käitaja ei ole teatisi, aruandeid või muud käesoleva direktiivi kohaselt nõutavat teavet esitanud sätestatud tähtaja jooksul.

2. Liikmesriigid tagavad, et käitajad võivad pädeva asutuse poolt vastavalt lõikele 1 välja antud keelamiskorralduse edasi kaevata siseriiklike õigusaktide ja korra kohaselt kindlaksmääratud asjakohasele organile.

Artikkel 18

Inspekteerimised

1. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused korraldavad inspekteerimissüsteemi või muud kontrollimeetmed, mis on asjaomase käitise liigi puhul otstarbekad. Kõnealused inspekteerimised või kontrollimeetmed ei sõltu ohutusaruande või muu esitatud aruande saamisest. Sellised inspekteerimised või muud kontrollimeetmed on piisavad käitises kasutatavate tehniliste, korralduslike ja juhtimissüsteemide plaanipäraseks ja süstemaatiliseks läbivaatamiseks, tagades eelkõige selle, et:

- käitaja suudab tõendada, et ta on võtnud erinevate käitises toimuvate tegevuste puhul suurõnnetuste vältimiseks vajalikud meetmed,

- käitaja suudab tõendada, et ta on näinud ette vajalikud vahendid piiramaks õnnetuse tagajärgi nii käitise territooriumil kui ka väljaspool seda,

- ohutusaruandes või mis tahes muus esitatud aruandes sisalduvad andmed ja teave kajastavad asjakohaselt käitises valitsevaid olusid,

- üldsust on teavitatud vastavalt artikli 13 lõikele 1.

2. Lõikes 1 sätestatud inspekteerimissüsteem vastab järgmistele tingimustele:

a) iga käitise jaoks on olemas inspekteerimisprogramm. Kui pädev asutus ei ole kehtestanud konkreetse käitise suurõnnetuseohu süstemaatilisel hindamisel põhinevat inspekteerimisprogrammi, sisaldab programm vähemalt üht pädeva asutuse poolt kohapeal teostatavat inspekteerimist iga kaheteistkümne kuu järel igas artikliga 9 hõlmatud käitises;

b) pärast iga inspekteerimist koostab pädev asutus aruande;

c) vajaduse korral võtab käitise juhtkond pärast iga pädeva asutuse teostatud inspekteerimist mõistliku aja jooksul pärast inspekteerimist järelmeetmed.

3. Pädev asutus võib nõuda, et käitaja esitaks täiendavat teavet, mis võimaldaks pädeval asutusel täies ulatuses hinnata suurõnnetuse tõenäosust ja määrata kindlaks suurõnnetuste esinemistõenäosuse võimaliku suurenemise ja/või nende tagajärgede muutumist raskemaks, et oleks võimalik koostada käitisevälise ohuolukorra lahendamise plaan ja arvestada ohtlike ainetega, mis võivad oma esinemiskuju, konkreetsete tingimuste või asukoha tõttu nõuda eritähelepanu.

Artikkel 19

Infosüsteem ja teabevahetus

1. Liikmesriigid ja komisjon vahetavad teavet kogemuste kohta, mis on omandatud seoses suurõnnetuste vältimise ja nende mõju piiramisega. Kõnealune teave käsitleb eelkõige käesolevas direktiivis sätestatud meetmete toimimist.

2. Komisjon loob ja teeb liikmesriikidele kättesaadavaks registri ja infosüsteemi, mis sisaldavad eelkõige üksikasju liikmesriikide territooriumil toimunud suurõnnetuste kohta, et:

a) teave, mida liikmesriigid esitavad vastavalt artikli 15 lõikele 1, jõuaks kiiresti kõigi pädevate asutusteni;

b) edastada pädevatele asutustele suurõnnetuste põhjuste analüüs ja selle põhjal tehtud järeldused;

c) jagada pädevatele asutustele teavet ennetusmeetmete kohta;

d) edastada teavet organisatsioonide kohta, mis võivad anda nõu või vajalikku teavet suurõnnetuste toimumise, vältimise ja nende tagajärgede leevendamise kohta.

Register ja infosüsteem sisaldavad vähemalt:

a) teavet, mida liikmesriigid edastavad vastavalt artikli 15 lõikele 1;

b) õnnetuse põhjuste analüüsi;

c) pärast õnnetust tehtud järeldusi;

d) ennetusmeetmeid, mis on vajalikud õnnetuse kordumise välistamiseks.

3. Ilma et see piiraks artikli 20 kohaldamist, on juurdepääs registrile ja infosüsteemile avatud liikmesriikide valitsusasutustele, tööstus- ja kaubandusasutustele, ametiühingutele, keskkonnakaitsega tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele ja muudele kõnealuse valdkonnaga tegelevatele rahvusvahelistele või teadusorganisatsioonidele.

4. Liikmesriigid esitavad komisjonile artiklitega 6 ja 9 hõlmatud asutuste kohta iga kolme aasta järel aruande nõukogu 23. detsembri 1991. aasta direktiivis 91/692/EMÜ (teatavate keskkonnaalaste direktiivide rakendamise aruannete ühtlustamise ja ratsionaliseerimise kohta) [9] sätestatud korras. Komisjon avaldab iga kolme aasta järel kokkuvõtte kõnealusest teabest.

Artikkel 20

Konfidentsiaalsus

1. Läbipaistvust silmas pidades tagavad liikmesriigid, et pädevad asutused on kohustatud avaldama käesoleva direktiivi kohaselt saadud teabe kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kes seda taotlevad.

Kui siseriiklikud õigusnormid seda nõuavad, võib pädevate asutuste või komisjoni saadud teave jääda konfidentsiaalseks, kui see seaks ohtu:

- pädevate asutuste ja komisjoni nõupidamissaladuse,

- rahvusvaheliste suhete ja riigikaitse konfidentsiaalsuse,

- avaliku julgeoleku,

- eeluurimismenetluse või poolelioleva kohtumenetluse konfidentsiaalsuse,

- kaubandus- või tootmissaladused, sealhulgas intellektuaalomandi,

- isikuandmed ja/või isikutoimikud,

- kolmanda isiku esitatud andmed, kui see isik on palunud hoida neid saladuses.

2. Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike sõlmimast kolmandate riikidega lepinguid siseriiklikul tasandil saadud teabe vahetamise üle.

Artikkel 21

Komitee pädevus

Meetmed, mis on vajalikud artikli 9 lõike 6 punktis b ja II–VI lisas osutatud kriteeriumide kohandamiseks tehnika arenguga ja artikli 15 lõikes 2 osutatud aruandevormi koostamiseks, võetakse vastu artiklis 22 sätestatud korras.

Artikkel 22

Komitee

Komisjoni abistab komitee, kuhu kuuluvad liikmesriikide esindajad ja eesistujana komisjoni esindaja.

Komisjoni esindaja esitab komiteele võetavate meetmete eelnõu. Tähtaja jooksul, mille määrab eesistuja lähtudes küsimuse kiireloomulisusest, esitab komitee eelnõu kohta oma arvamuse. Arvamus esitatakse häälteenamusega, nagu on sätestatud asutamislepingu artikli 148 lõikes 2 nõukogu otsuste vastuvõtmiseks komisjoni ettepaneku põhjal. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse nimetatud artiklis sätestatud viisil. Eesistuja ei hääleta.

Komisjon võtab kavandatavad meetmed vastu, kui need on kooskõlas komitee arvamusega.

Kui kavandatavad meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas või kui komitee ei esita oma arvamust, esitab komisjon võetavate meetmete kohta viivitamata ettepaneku nõukogule. Nõukogu teeb otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega.

Kui nõukogu ei ole otsust teinud kolme kuu jooksul alates nõukogu poole pöördumisest, võtab komisjon ettepandud meetmed vastu.

Artikkel 23

Direktiivi 82/501/EMÜ tunnistamine kehtetuks

1. Direktiiv 82/501/EMÜ tunnistatakse kehtetuks 24 kuu möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest.

2. Teatised, ohuolukorra lahendamise plaanid ja teave üldsusele, mis on esitatud või koostatud vastavalt direktiivi 82/501/EMÜ sätetele, jäävad jõusse ajani, mil need asendatakse käesoleva direktiivi vastavate sätete kohaselt.

Artikkel 24

Rakendamine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 24 kuu möödumisel direktiivi jõustumisest. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need meetmed võtavad, lisavad nad meetmetesse või meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhilised siseriiklikud õigusnormid.

Artikkel 25

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Artikkel 26

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 9. detsember 1996

Nõukogu nimel

eesistuja

B. Howlin

[1] EÜT C 106, 14.4.1994, lk 4 ja EÜT C 238, 13.9.1995, lk 4.

[2] EÜT C 295, 22.10.1994, lk 83.

[3] Euroopa Parlamendi 16. veebruari 1995. aasta arvamus (EÜT C 56, 6.3.1995, lk 80), nõukogu 19. märtsi 1996. aasta ühine seisukoht (EÜT C 120, 24.4.1996, lk 20) ja Euroopa Parlamendi 15. juuli 1996. aasta otsus (EÜT C 261, 9.9.1996, lk 24).

[4] EÜT L 230, 5.8.1982, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 91/692/EMÜ (EÜT L 377, 31.12.1991, lk 48).

[5] EÜT C 112, 20.12.1973, lk 1.EÜT C 139, 13.6.1977, lk 1.EÜT C 46, 17.2.1983, lk 1.EÜT C 70, 18.3.1987, lk 1.EÜT C 138, 17.5.1993, lk 1.

[6] EÜT C 328, 7.12.1987, lk 3.

[7] EÜT C 138, 17.5.1993.

[8] EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.

[9] EÜT L 377, 31.12.1991, lk 48.

--------------------------------------------------

Lisade loetelu

| | Lehekülg |

I lisa | — Direktiivi kohaldamine … | 421 |

II lisa | — Artiklis 9 sätestatud ohutusaruandes esitatav minimaalne teave ja andmed … | 426 |

III lisa | — Artiklis 7 osutatud põhimõtted ja artiklis 9 osutatud teave juhtimissüsteemi ja käitise töö korraldamise kohta seoses suurõnnetuste vältimisega … | 427 |

IV lisa | — Andmed ja teave, mida peavad sisaldama artiklis 11 sätestatud ohuolukorra lahendamise plaanid … | 428 |

V lisa | — Teave, mis tuleb edastada üldsusele vastavalt artikli 13 lõikele 1 … | 429 |

VI lisa | — Artikli 15 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid, mille kohaselt tuleb suurõnnetusest teatada komisjonile … | 430 |

--------------------------------------------------