Finantsperspektiivide ja mitmeaastase finantsraamistiku süsteem

Institutsioonidevaheliste kokkulepetega kindlaks määratud eelarveprioriteedid

1980. aastatel ilmestasid ühenduse finantsraamistiku poliitilist ja institutsioonilist tasakaalu üha kasvavad pinged. Eelarve eest vastutavate institutsioonide (parlamendi ja nõukogu) suhetes valitsenud konfliktse õhustiku tõttu muutus iga-aastane eelarvemenetlus üha keerulisemaks, tagada ei suudetud eelarve tasakaalu ning ühenduse ressursid vastasid üha vähem vajadustele. Seetõttu võttis ühendus kasutusele süsteemi, millega sooviti eelarvemenetlust tõhustada.

Sõlmides institutsioonidevahelise kokkuleppe, lepivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon eelnevalt kokku mitmeaastase perioodi eelarveprioriteetides. Kõnealuseid eelarveprioriteete väljendatakse ühenduse kulutuste raamistiku (mitmeaastase finantsraamistiku) kaudu, mis esitatakse finantsperspektiivide kujul. Nõnda aitab finantsperspektiivide süsteem tõhustada eelarvemenetlust ja tagada eelarvedistsipliini täitmise. Aluslepingutes mitmeaastast finantsraamistikku ei mainita.

Finantsperspektiivid ja mitmeaastane finantsraamistik: eelarvedistsipliini tagamine

Mitmeaastase finantsraamistikuga määratakse kindlaks ühenduse prognoositavate kulutuste maksimaalne maht ja struktuur. Esimene institutsioonidevaheline kokkulepe sõlmiti 1988. aastal, pidades silmas finantsperspektiivi 1988–1992 („Delors’i I pakett”), mille eesmärk oli eraldada eelarvevahendeid ühtse Euroopa akti rakendamiseks. Hiljem on uued finantsperspektiivid vastu võetud 1992. aastal (aastateks 1993–1999, „Delors’i II pakett”), 1999. aastal (aastateks 2000–2006, „Agenda 2000”) ja 2006. aastal (aastateks 2007–2013).

Finantsperspektiivide süsteemi eesmärgiks on niisiis tugevdada eelarvedistsipliini, hoida kulutuste üldine kasv kontrolli all ning tagada eelarvemenetluse tõrgeteta toimimine. Finantsraamistikuga kehtestatakse kaks ülemmäära: kogukulu ülemmäär ja iga kulukategooria ülemmäär.

Finantsraamistiku struktuur

Iga programmiperioodi puhul määratletakse finantsraamistikus iga aasta ülemmäärad (kulukohustuste assigneeringute ja makseassigneeringute maksimumsummad) rubriikide (kulukategooriate) lõikes. Iga-aastase eelarvemenetluse käigus määratakse kindlaks konkreetse aasta kulutuste täpne tase ja nende jaotus eelarveridade lõikes.

Kulutuste jaotus rubriikide lõikes määratakse kindlaks olenevalt liidu asjakohase perioodi prioriteetidest. Finantsraamistiku 2007–2013 struktuur on järgmine:

Rubriikidevaheline eraldatus tähendab, et iga eelarverida rahastatakse kindla rubriigi kaudu. Niisiis peab iga rubriigi puhul ette nägema piisavalt vahendeid, et rubriigisiseselt oleks vajaduse korral võimalik ühe tegevusega seotud kulutusi üle kanda teise tegevusega seotud eelarvereale, või et oleks võimalik katta ettenägematuid kulutusi.

Ettenägemata kulude varul, millega kaetakse omavahendite ülemmäära ja makseassigneeringute ülemmäära vahe, on järgmine eesmärk:

• võimaldada vajaduse korral finantsraamistiku läbivaatamist, et finantsperspektiivi vastuvõtmisel oleks võimalik katta ettenägematuid kulutusi;
• aidata toime tulla prognoositust väiksema majanduskasvu tagajärgedega. Juhul kui kogurahvatulu on prognoositust väiksem, võib makseassigneeringute ülemmäära, mis on absoluutsumma, rahastada omavahendite ülemmäära piires, mida väljendatakse protsendina kogurahvatulust, ning kasutada selleks ettenägemata kulude varu.

Seos omavahendite süsteemiga

Kulukohustuste assigneeringute ülemmäär arvutatakse kõigi rubriikide ülemmäärade liitmise teel. Et kontrollida, kas finantsperspektiiv on kooskõlas omavahendite ülemmääraga, mis on liikmesriikide poolt liidu käsutusse antavate vahendite absoluutne ülemmäär, kehtestatakse igal aastal ka makseassigneeringute ülemmäär. See on üldine määr, mida rubriikide vahel ei jaotata. Ka seda väljendatakse protsendina ühenduse prognoositavast kogurahvatulust.

Finantsraamistiku rakendussätted

Finantsraamistiku rakendussätted nähakse ette institutsioonidevahelise kokkuleppega, mis hõlmab finantsraamistiku iga-aastase haldamisega seotud eeskirju ja menetlusi (nagu näiteks tehniline kohandamine, rakendamise tingimustega või liidu laienemisega seotud muudatused ning finantsperspektiivi ülevaatamise menetlused). See võimaldab iga-aastast eelarvemenetlust tõhustada.

Komisjon tagab omal vastutusel igal aastal järgmise aasta finantsraamistiku tehnilise kohandamise. Nimetatud kohandamine on seotud järgmisega:

• et finantsraamistiku koostamisel lähtutakse püsihindadest, tuleb see igal aastal viia vastavusse inflatsiooniga, et iga rubriigi ülemmäära puhul säiliks algne ostujõud. Tehniline kohandamine viiakse n aasta puhul läbi ka aastal n – 2 lähtuvalt uusimatest kättesaadavatest andmetest ja majandusprognoosidest. Hiljem asjakohase aasta puhul tehnilist kohandamist ei toimu;
• omavahendite ülemmäära väljendatakse protsendina kogurahvatulust. Kõnealuse ülemmäära väljendamine absoluutväärtusena eeldab, et tehnilise kohandamise puhul on võimalik kasutada värskemaid andmeid liidu kogurahvatulu kohta. Sel puhul kontrollitakse ka, kas makseassigneeringute kogusumma on kooskõlas prognoositavate omavahendite summaga.

Samuti võib komisjon teha mõlemale eelarvepädevale institutsioonile ettepaneku finantsraamistiku kohandamiseks kahel juhul:

• struktuurimeetmetega seotud makseassigneeringute ümberstruktureerimine, juhul kui nende rakendamise ajakavas on täheldatud hilinemisi;
• teatavate rubriikidega seotud vajaduste ümberhindamine seoses uute liikmesriikide ühinemisega.

Komisjoni ettepanekul võivad mõlemad eelarvepädevad institutsioonid finantsraamistiku üle vaadata. Selle eesmärgiks on võimaldada ühendusel võtta omavahendite ülemmäära piires meetmeid, mida ei saanud finantsperspektiivi koostamise ajal ette näha.

See also

• Finantsperspektiivide ja mitmeaastase finantsraamistiku põhjalikuma teabe saamiseks külastage Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi (DE) (EN) (FR) veebisaiti.

Viimati muudetud: 16.06.2011