Selle eesmärk on tagada, et Euroopa Liidul (EL) oleks tõhus ja inimlik tagasisaatmispoliitika, mis on hästihallatava rändepoliitika vajalik osa.
Sellega kehtestatakse ühised eeskirjad kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks, kes ei vasta või enam ei vasta ühegi ELi liikmesriigi territooriumile sisenemise, seal viibimise või elamise tingimustele ja sellega seotud menetluslikele tagatistele, soodustades samal ajal ebaseaduslike sisserändajate vabatahtlikku tagasipöördumist.

PÕHIPUNKTID

Ebaseadusliku riigisviibimise lõpetamine

Ebaseaduslik riigisviibimine lõpetatakse kahes etapis:

1.
esiteks tagasisaatmisotsus, millega algab vabatahtliku lahkumise tähtaeg;
2.
sellele järgneb vajadusel „väljasaatmisotsus“, millega võib kaasneda kinnipidamine, ja lõpuks „väljasaatmine“.

Tagasisaatmisotsus

Kui puuduvad kaastundlikud, humanitaar- või muud põhjused või kui elamisloa pikendamise menetlus on pooleli, peab liikmesriik väljastama kolmanda riigi kodanikule, kes viibib tema territooriumil ebaseaduslikult, tagasisaatmisotsuse.
Kui kolmanda riigi kodanikul on mingis muus liikmesriigis väljastatud kehtiv elamisluba või samaväärne luba, peab ta viivitamatult sinna riiki tagasi pöörduma.
Kui mingi teine liikmesriik võtab ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kahepoolse lepingu alusel tagasi, vastutab see riik tagasisaatmisotsuse väljastamise eest.
Tagasisaatmisotsusega võib kehtestada riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike vabatahtliku lahkumise tähtajaks 7 kuni 30 päeva. Teatavatel asjaoludel võib seda tähtaega pikendada; seda võib ka lühendada ja isegi mitte anda, kui on oht, et riigis ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik:
- põgeneb ja seega ei saa teda tagasi saata;
- esitas pettusel põhineva taotluse või
- kujutab endast ohtu avalikule korrale/riigi julgeolekule.
Vabatahtliku lahkumise tähtaja jooksul võib kehtestada kolmandate riikide kodanikele teatavaid kohustusi, et vältida põgenemise ohtu.
Sisenemiskeelu võib väljastada koos tagasisaatmisotsusega, kui ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega või kui ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik ei ole tagasisaatmisotsust täitnud. Sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks ning see ei tohi ületada viit aastat välja arvatud juhul, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast ohtu avalikule/riigi julgeolekule.

Väljasaatmine

Kui tähtaega ei ole määratud või kui kolmanda riigi kodanik ei ole tagasipöördumisotsust vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtaja jooksul täitnud, peab liikmesriik jõustama nende väljasaatmise, välja arvatud erijuhud, kui väljasaatmist võib edasi lükata. Kolmandate riikide kodanike väljasaatmine tuleb edasi lükata, kui on oht nende elule (mittetagasisaatmise* põhimõte) või kui tagasisaatmisotsus on ajutiselt peatatud.

Sunnimeetmeid, mis on proportsionaalsed ega ületa mõistliku jõu piire, võib kasutada ainult viimase abinõuna kolmandate riikide kodanike väljasaatmiseks.

Kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil

Teatavatel tingimustel – ja võttes nõuetekohaselt arvesse teatavaid tagatisi, sealhulgas kohtulikku läbivaatamist – võivad liikmesriigid kolmandast riigist pärit kodanikud tagasisaatmismenetluse ajal kinni pidada, kui on oht, et nad põgenevad või hoiavad kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistavad neid.
Kinnipidamisaeg ei tohi olla pikem kui kuus kuud.
Kasutada tuleb spetsiaalseid kinnipidamisasutusi või, kui see ei ole võimalik, majutamist vanglas eraldi ruumis.

Menetluslikud tagatised

Direktiiviga kehtestatakse mitmed menetluslikud tagatised:

kolmandate riikide kodanike juurdepääs teabele;
kaebuse esitamise õigus;
õigusalane nõu ja seaduslik esindaja;
vajadusel keeleline abi.

Liikmesriigid peavad ka austama õigust perekonna ühtsusele, osutama alaealistele põhiharidust ja vältimatut arstiabi ning pöörama tähelepanu haavatavate isikute erivajadustele kuni nende vabatahtliku tagasipöördumise või väljasaatmiseni.

Saatjata alaealised

Enne saatjata alaealise tagasisaatmisotsuse tegemist peavad asjakohased asutused andma abi, võttes arvesse lapse parimaid huve. Enne saatjata alaealise väljasaatmist liikmesriigi territooriumilt peab liikmesriik veenduma, et alaealised saadetakse tagasi tema perekonnaliikme või määratud eeskostja juurde või naasmisriigi vastuvõtuasutusse.
Direktiiviga püütakse piirata saatjata alaealiste ja perekondade kinnipidamist ning kehtestatakse sobivad kinnipidamistingimused.

Üldeeskirjad

Mõned kolmandate riikide kodanike kategooriad võib direktiivi kohaldamisalast välja jätta, näiteks need, kes on kinni peetud seoses piiri ebaseadusliku ületamisega. Liikmesriigid peavad siiski tagama, et nende isikute kohtlemine ja kaitsetase vastaks vähemalt sunnimeetmete, väljasaatmise, tervishoiu ja kinnipidamise ELi eeskirjadele. Liikmesriigid peavad igal juhul

tagama, et kolmandate riikide kodanike tagasisaatmine ei seaks neid ohtu;
arvesse võtma laste parimaid huve, perekonnaelu ja asjaomase isiku tervist.

Milliste riikide suhtes direktiiv kehtib?

Direktiiv kehtib kõigi liikmesriikide, välja arvatud Iirimaa, ja järgmiste Schengeni alasse kuuluvate kolmandate riikide suhtes: Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits.

Rakendamine ja seonduvad õigusaktid

Euroopa Komisjon peab esitama iga kolme aasta järel aruande direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ja tegema vajadusel ettepanekuid muudatusteks.
Määrusega (EL) 2016/1953 kehtestatakse ühtne Euroopa reisidokument riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks (Euroopa tagasisaatmise reisidokument). See dokument kehtib kolmanda riigi kodanikule, kelle kohta liikmesriik on teinud tagasisaatmisotsuse, vaid üheks reisiks tagasipöördumise sihtriiki saabumiseni.
2017. aastal avaldas komisjon soovituse (EL) 2017/432 liikmesriikidele tagasisaatmise tõhususe suurendamise kohta direktiivi rakendamisel, samuti soovituse (EL) 2017/2338, millega luuakse ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriigid peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Samuti tegi ta ettepaneku tagasisaatmispoliitika uue meetme – tagasisaatmise tegevuskava ja liikmesriikidele antavate soovituste kohta.
2023. aastal võttis komisjon vastu
- poliitikadokumendi pealkirjaga „Tulemuslikuma tagasisaatmise tegevusstrateegia suunas“ ja selle lisa – komisjoni panuse uues rände- ja varjupaigapaktis sätestatud tõhusama tagasisaatmise tegevuskava väljatöötamisse;
- soovituse (EL) 2023/682 tagasisaatmisotsuste vastastikuse tunnustamise ja tagasisaatmise kiirendamise kohta, julgustades liikmesriiki, kes vastutab ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise eest, vastastikku tunnustama tagasisaatmisotsust, mille teine liikmesriik on juba teinud samale isikule, välja arvatud juhul, kui tagasisaatmisotsuse mõju on peatatud.

MIS AJAST EESKIRJU KOHALDATAKSE?

Direktiivi eeskirjad tuli siseriiklikku õigusesse üle võtta 24. detsembriks 2010, välja arvatud eeskirjad tasuta õigusabi ja/või seadusliku esindaja määramise kohta, mille tähtaeg oli 24. detsember 2011.

TAUST

Lisateave

Inimlik ja tõhus tagasisaatmis- ja tagasivõtupoliitika (Euroopa Komisjon)

PÕHIMÕISTED

Mittetagasisaatmine. Pagulaste või varjupaigataotlejate sunniviisiline tagasisaatmine riiki, kus nad võivad tõenäoliselt kogeda tagakiusamist.

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98–107)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Komisjoni 16. märtsi 2023. aasta soovitus (EL) 2023/682 tagasisaatmisotsuste vastastikuse tunnustamise ja tagasisaatmise kiirendamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ rakendamisel (ELT L 86, 24.3.2023, lk 58–64)

Poliitikadokument: Tulemuslikuma tagasisaatmise tegevusstrateegia suunas (COM(2023) 45 final, 24.1.2023).

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Uus rände- ja varjupaigalepe (COM(2020) 609 final, 23.9.2020)

Komisjoni 16. novembri 2017. aasta soovitus (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel (ELT L 339, 19.12.2017, lk 83–159)

Komisjoni 7. märtsi 2017. aasta soovitus (EL) 2017/432 tagasisaatmise tõhususe suurendamise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ rakendamisel (ELT L 66, 11.3.2017, lk 15–21)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule tõhusama tagasisaatmispoliitika kohta Euroopa Liidus – uuendatud tegevuskava (COM(2017) 200 final, 2.3.2017)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta määrus (EL) 2016/1953, mis käsitleb Euroopa reisidokumendi kehtestamist riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmiseks ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 30. novembri 1994. aasta soovitus (ELT L 311, 17.11.2016, lk 13–19)

Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile ELi tagasisaatmispoliitika kohta (COM(2014) 199 final, 28.3.2014)

Viimati muudetud: 03.01.2024

Top

All