—

Gazdasági Versenyhivatal, irodavezető (Jogi Iroda) L. Bak,

—

Siemens Aktiengesellschaft Österreich, ügyvéd C. Bán ja ügyvéd Á. Papp,

—

Ungari, esindajad: M. Z. Fehér ja G. Koós ning A. M. Pálfy,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ning J. Kemper ja J. Mentgen,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato F. Varrone,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár ja M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 5 punkti 3.

2

Taotlus on esitatud kohtumenetluses Gazdasági Versenyhivatali (Ungari konkurentsiamet) ja Siemens Aktiengesellschaft Österreichi (edaspidi „Siemens“) vahel esimese poolt viimase vastu esitatud nõude osas, mis põhineb alusetul rikastumisel.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendused 7 ja 19 sätestavad:

[…]

4

Selle määruse artikli 1 lõige 1 määratleb selle esemelise kohaldamisala järgmiselt:

„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.“

5

Määruse artikli 2 lõige 1 näeb ette:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“

6

Sama määruse II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel“ [edaspidi on mõiste „kohtualluvus erandjuhtudel“ asemel kasutatud täpsemat mõistet „valikuline kohtualluvus“] sisalduvas artiklis 5 on ette nähtud:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]

[…]“

7

1996. aasta seaduse nr LVII, millega keelatakse ebaaus või konkurentsi piirav äritegevus (tisztességtelen piaci magatartás és a versenykorlátozás tilalmáról szóló 1996. évi LVII. törvény, edaspidi „seadus ebaausa äritegevuse kohta“) § 83 lõike 5 põhikohtuasjale kohaldatav redaktsioon sätestab:

„Juhul kui asja menetlenud konkurentsiameti otsus rikub õigusnormi ja puudutatud isikul tekib sellest tulenevalt õigus nõuda trahvisumma tagasi, siis tagastatava summa eest tuleb tasuda ka viivist keskpanga baasintressi kahekordse määra alusel.“

8

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 130 lõike 1 punkti a kohaselt jätab kohus hagiavalduse tagaselja läbi vaatamata, kui on võimalik kindlaks teha, et Ungari kohtu pädevus on seaduse või rahvusvahelise lepingu sätte alusel välistatud.

9

Selle seadustiku § 157/A lõike 1 punkti b kohaselt juhul, kui hagiavalduse tagaselja läbivaatamata jätmine ei ole tsiviilkohtumenetluse seaduse § 130/A lõike 1 punktis a nimetatud põhjusel põhjendatud, kuid Ungari kohtu pädevust ei saa ühegi muu kohtualluvuse normi alusel kindlaks teha, lõpetab kohus menetluse, kui kostja väidab, et kohtul pädevus puudub.

10

1959. aasta seaduse nr IV tsiviilseadustiku kohta § 301 lõike 1 kohaselt on võlgnik rahalise võla korral kohustatud alates hilinemise tekkimise ajast tasuma viivist viivituse tekkimise ajavahemikule eelneva viimase kuue kuu viimasel päeval kehtinud keskpanga baasintressi alusel ka siis, kui võlg on muidu intressivaba, välja arvatud kui seaduses on sätestatud teisiti. Intressi maksmise kohustus tekib ka siis, kui võlgniku hilinemine on põhjendatud.

11

Selle seadustiku § 339 lõike 1 kohaselt on isik, kes tekitab teisele isikule ebaseaduslikult kahju, kohustatud selle hüvitama. Ta vabaneb vastutusest, kui tõendab, et tegutses viisil, mida sarnases olukorras võib temalt üldjuhul oodata.

12

Nimetatud seadustiku artikli 361 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Igaüks, kes saab teist isikut kahjustades alusetut varalist kasu, on kohustatud selle kahju hüvitama.

(2)   Alusetult saadut ei ole kohustatud tagastama isik, kes jäi sellest enne tagasinõudmist ilma, välja arvatud juhul, kui

[…]“

13

Sama seadustiku § 364 kohaselt tuleb muudel juhtudel alusetu rikastumise suhtes kohaldada analoogia alusel kahju hüvitamist käsitlevaid eeskirju.

14

Konkurentsi järelevalveasutus määras Austria asukohaga äriühingule Siemens konkurentsiõiguse normide rikkumise eest 159000000 Ungari forintit (HUF) (ligikaudu 507000 eurot) trahvi. Siemens vaidlustas trahvi Ungari halduskohtus. Kuna sellise kaebuse esitamine kohtule ei peata Ungari õiguse kohaselt otsuse täitmist, tasus see äriühing trahvi.

15

Esimese astme otsuse teinud halduskohus vähendas trahvi summat 27300000 forintini (ligikaudu 87000 eurot). Apellatsiooniastme kohus kinnitas seda otsust.

16

Konkurentsiamet maksis jõustunud teise astme halduskohtu otsuse alusel 31. oktoobril 2008 Siemensile tagasi selle asutuse poolt esialgu määratud trahvi summa ning esimese ja teise astme halduskohtute otsustes kindlaksmääratud summa vahe, mis oli 131700000 forintit (ligikaudu 420000 eurot). See asutus tasus Siemensile tagastamisele kuuluvalt summalt ka ebaausat äritegevust käsitleva seaduse § 83 lõike 5 alusel viivist 52016230 forintit (ligikaudu 166000 eurot).

17

Kuna konkurentsiamet esitas teise astme kohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, otsustas Kúria (Ungari kõrgeim kohus), et esialgu määratud trahv oli põhjendatud. Sellest tulenevalt tasus Siemens 25. novembril 2011 konkurentsiametile trahvi 131700000 forintit, kuid ei olnud nõus tasuma 52016230 forintit, mis oli selle asutuse poolt tasutud intressidele vastav summa.

18

Konkurentsiamet esitas 12. juulil 2013 Fővárosi Törvényszékile (Budapesti kohus, Ungari) tsiviilseadustiku § 361 lõike 1 alusetut rikastumist käsitlevate sätete alusel alusetult saadu tagastamise hagi nõudega tagastada 52016230 forintit ja maksta selle eest viivist alates 2. novembrist 2008, mis on esimene tööpäev, mis järgneb Siemensile 131700000 forinti suuruse summa alusetult tagastamisele.

19

See asutus nõudis ka, et Siemens maksaks talle tagasi 131700000 forinti suuruselt summalt ajavahemiku 2. november 2008 – 24. november 2011 (mis on selle summa konkurentsiametile tagasimaksmisele eelnev päev) eest arvutatud viivise 29183277 forintit (ligikaudu 93000 eurot), väites et see summa oleks sel ajavahemikul pidanud olema tema käsutuses, kuna tema esialgne otsus tunnistati ex tunc õiguspäraseks.

20

Konkurentsiamet väitis Fővárosi Törvényszékis (Budapesti kohus), et alusetu rikastumine kuulub lepinguvälise kahju tekitamisega võrdsustatud tegevuse mõiste alla ja et kõnesolevas asjas on kohaldatav määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohane valikulise kohtualluvuse säte.

21

Siemens esitas omakorda väite kohtu pädevuse puudumise kohta ja palus menetlus kohtuasjas lõpetada, väites et määruse nr 44/2001 artikli 5 punkt 3 ei ole käesolevale asjale kohaldatav ning et seega on selle määruse artikli 2 lõike 1 alusel põhikohtuasja kohtumenetluse läbiviimiseks pädevad Austria, mitte Ungari kohtud.

22

Kuna Fővárosi Törvényszék (Budapesti kohus) nõustus 12. juuni 2014. aasta määrusega kohtualluvust vaidlustava väitega, kaebas konkurentsiamet selle määruse eelotsusetaotluse esitanud kohtusse edasi.

23

Viimati nimetatud kohus märgib, et Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusest ÖFAB (C‑147/12, EU:C:2013:490) ei tulene selgeid juhiseid, mis võimaldavad tal teha otsuse selle kohta, kas Ungari kohtutel on määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 kohaselt valikuline kohtualluvus või mitte, et menetleda sellist asja, nagu on vaatluse alla põhikohtuasjas. Ta on seisukohal, et nõue, mida konkurentsiamet väidab endal olevat Siemensi vastu, ei ole lepinguline nõue. Ta leiab vastupidi, et selles sättes esitatud valikulise kohtualluvuse eeskirja kohaldamist ei saa välistada.

24

Nimetatud kohus arutleb eelkõige selle üle, kas autonoomse, kuid kitsa tõlgendamise põhimõtet, mida tuleb kohaldada määruse nr 44/2001 artikli 5 punktile 3, tuleb tõlgendada selliselt, et see lubab kohaldada seda valikulise kohtualluvuse eeskirja sellises asjas, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, milles kostja vastutus põhineb üksnes alusetul rikastumisel, mitte süül või mõnel muul vastutuse tekkimise alusel.

25

Neil asjaoludel otsustas Fővárosi Ítélőtábla (Budapesti kõrgema astme kohus) peatada menetluse kohtuasjas ja esitada järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas sellist võlanõuet, mis tuleneb konkurentsiasutuse poolt teises liikmesriigis registreeritud isikule konkurentsi järelevalvemenetluses määratud ja selle isiku poolt tasutud trahvi tagasimaksmisest – mis osutus hiljem alusetuks – ja millega konkurentsiasutus nõuab, et isik tagastaks talle tagasimaksmise puhul seaduses kindlaks määratud ja konkurentsiasutuse poolt välja makstud intressid, saab lugeda nõudeks, mis tuleneb lepinguvälise kahju tekitamisega võrdsustatud tegevusest vastavalt määruse nr 44/20015 artikli 5 punktile 3?“

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas määruse nr 44/2001 artikli 5 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et selline alusetul rikastumisel põhinev nõue, millega liikmesriigi konkurentsiasutus nõuab teises liikmesriigis registreeritud isikult, et ta tagastaks talle intressid, mille ta maksis sellele ettevõtjale esimese liikmesriigi halduskohtu otsuse tagajärjel, millega vähendati sellele ettevõtjale nimetatud ametiasutuse määratud trahvi, kui kõrgeim kohus tühistas hiljem viimati nimetatud otsuse ja jättis jõusse esialgu määratud trahvisumma, kuulub lepinguvälise kahju tekitamisega võrdsustatud tegevuse alla nimetatud sätte tähenduses.

27

Kõigepealt tuleb analüüsida, kas selline nõue kuulub määruse nr 44/2001 esemelisesse kohaldamisalasse.

28

Seoses sellega tuleb meelde tuletada, et kuna määrus nr 44/2001 asendab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud hilisemate konventsioonidega uute liikmesriikide ühinemisel kõnealuse konventsiooniga, (edaspidi „Brüsseli konventsioon“), siis võib Euroopa Kohtu tõlgendusi konventsiooni sätetele laiendada ka nimetatud määrusele, kui nende aktide sätted on sisult võrdväärsed (kohtuotsus, 14.11.2013, Maletic, C‑478/12, EU:C:2013:735, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Nagu nähtub määruse nr 44/2001 artikli 1 lõikest 1, piirdub nimetatud nii määruse kui ka Brüsseli konventsiooni reguleerimisala mõistega „tsiviil- ja kaubandusasjad“.

30

Liikmesriikidele ja huvitatud isikutele määrusest nr 44/2001 tulenevate õiguste ja kohustuste võrdsuse ja ühetaolisuse võimalikult paremaks tagamiseks ei tohi mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“ tõlgendada lihtsalt viitena ühe või teise riigi siseriiklikule õigusele. Seda mõistet tuleb käsitada autonoomsena, mida tõlgendades tuginetakse ühelt poolt nimetatud määruse eesmärkidele ja süsteemile ning teiselt poolt siseriiklike õigussüsteemide kogumist tulenevatele üldpõhimõtetele (kohtuotsus, 23.10.2014, flyLAL-Lithuanian Airlines, C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Selleks et kindlaks teha, kas mingi valdkond kuulub või ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, peab analüüsima neid tegureid, mis iseloomustavad vaidluse poolte vaheliste õigussuhete laadi või vaidluse eset (vt selle kohta kohtuotsused, 11.4.2013, Sapir jt, C‑645/11, EU:C:2013:228, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12.9.2013, C‑49/12, Sunico jt, EU:C:2013:545, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Euroopa Kohus on seega asunud seisukohale, et kuigi teatavad ametiasutuse ja eraõigusliku isiku vahelised vaidlused võivad kuuluda määruse nr 44/2001 reguleerimisalasse, ei ole see nii, kui ametiasutus teostab avalikku võimu (vt selle kohta kohtuotsused, 11.4.2013, Sapir jt, C‑645/11, EU:C:2013:228, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12.9.2013, Sunico jt, C‑49/12, EU:C:2013:545, punkt 34).

33

Selleks et tuvastada, kas sellises vaidluses, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, on sellega tegemist, tuleb kindlaks teha pooltevaheline õigussuhe ning analüüsida esitatud hagi alust ja selle menetlemise korda (vt selle kohta kohtuotsused, 15.5.2003, Préservatrice foncière TIARD, C‑266/01, EU:C:2003:282, punkt 23; 11.4.2013, Sapir jt, C‑645/11, EU:C:2013:228, punkt 34, ning 12.9.2013, Sunico jt, C‑49/12, EU:C:2013:545, punkt 35).

34

Selles osas tuleb märkida, et kuigi konkurentsiõiguse rakendamisega seotud „eraõiguslikud“ hagid kuuluvad määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused, 23.10.2014, flyLAL-Lithuanian Airlines, C‑302/13, EU:C:2014:2319, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21.5.2015, CDC Hydrogen Peroxide, C‑352/13, EU:C:2015:335, punkt 56), on samavõrd selge – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 34 –, et karistus, mille haldusasutus on määranud talle riigi õigusaktidega antud volituste teostamisel, kuulub haldusasjade mõiste kohaldamisalasse, mis ei kuulu määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse vastavalt selle artikli 1 lõikele 1. See hõlmab kindlasti trahve konkurentsi piiramist keelavate liikmesriigi õigusnormide rikkumise eest.

35

Kuigi põhikohtuasi ei ole käesolevas asjas otseselt seotud trahviga, mille konkurentsiamet määras Siemensile konkurentsiõiguse sätete rikkumise eest, on see vaidlus siiski tihedalt seotud selle trahviga ja põhikohtuasja poolte erimeelsustega selle üle, kas see on seaduslik. Nimelt on konkurentsiameti poolt nimetatud vaidluses esitatud võlanõude allikaks asjaolu, et Siemens tasus esialgu nimetatud trahvi, see ametiasutus tagastas selle esimese ja teise astme halduskohtute otsuse tagajärjel selle summat vähendada osaliselt ning Siemens tasus selle viimaks täielikult pärast seda, kui Kúria (kõrgeim kohus) tegi otsuse jätta selle esialgne summa jõusse.

36

Võlanõude kohta, mis vastab intressidele, mida konkurentsiamet Siemensile trahvi osalise tagasimaksmise ajal maksis – s.o 52016230 forintit –, tuleb sedastada, et nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 39, see tulenes automaatselt ebaausat äritegevust käsitleva seaduse § 83 lõike 5 kohaldamisest.

37

Nimelt tundub Ungari haldusmenetluse praktikast nähtuvat, et iga kord, kui halduskohtud tühistavad või vähendavad nimetatud ametiasutuse poolt määratud trahvi, makstakse puudutatud ettevõtjale ebaausat äritegevust käsitleva seaduse § 83 lõike 5 alusel intressi, mida sama ametiasutus nõuab hiljem tagasi, kui trahv jäetakse hiljem selle esialgses summas jõusse.

38

Sellest tuleneb, et põhikohtuasi, milles konkurentsiamet nõuab Siemensilt sellise võla tasumist, mis tuleneb tema poolt sellele ettevõtjale määratud trahvist, kuulub halduskohtumenetluse valdkonda.

39

See, et konkurentsiamet esitas Siemensi vastu Ungari tsiviilkohtutele hagi, ei muuda selles osas midagi.

40

Euroopa Kohus otsustas seoses sellega, et sellest, et hageja saab nõuda kulude hüvitamist seoses sellise nõudeõigusega, mille allikas on avaliku võimu akt või toiming, olenemata sellest, milline on liikmesriigi õiguses selle jaoks ette nähtud menetlus, piisab selleks, et vaidlust ei loeta Brüsseli konventsiooni kohaldamisealasse kuuluvaks (vt selle kohta kohtuotsus, 16.12.1980, Rüffer, 814/79, EU:C:1980:291, punkt 15).

41

Lisaks, erinevalt kohtuasjast, milles tehti 11. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Sapir jt (C‑645/11, EU:C:2013:228), milles oli vaatluse all haldusasutuse poolt ekslikult enammakstu tagastamise nõue, ei makstud põhikohtuasjas nõutavat summat Siemensile ekslikult, vaid see tekkis põhikohtuasjas vaadeldavale haldusmenetlusele kohaldatava seaduse alusel.

42

Sellest tuleneb, et selline alusetul rikasutmisel põhinev nõue, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, ei kuulu määruse nr 44/2001 esemelisesse kohaldamisalasse.

43

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et selline alusetul rikasutmisel põhinev nõue, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis tuleneb konkurentsiõiguse rikkumise menetluses määratud trahvi tagastamisest, ei kuulu valdkonda „tsiviil- ja kaubandusasjad“ määruse nr 44/2001 artikli 1 tähenduses.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Selline alusetul rikastumisel põhinev nõue, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas ja mis tuleneb konkurentsiõiguse rikkumise menetluses määratud trahvi tagastamisest, ei kuulu valdkonda „tsiviil- ja kaubandusasjad“ nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 tähenduses.