—

CA Consumer Finance SA, esindaja: advokaat B. Soltner,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: D. Colas ja S. Menez,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Hispaania valitsus, esindaja: A. Rubio González,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Owsiany-Hornung ja M. Van Hoof,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, lk 66, parandused ELT 2009, L 207, lk 14, ELT 2010, L 199, lk 40 ja ELT 2011, L 234, lk 46), artikleid 5 ja 8.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuasja raames, milles CA Consumer Finance SA (edaspidi „CA CF”) esitas hagi esiteks I. Bakkause ning teiseks C. Bonato (sünninimi Savary) ja F. Bonato vastu seoses nõuetega tasuda võlajääk laenude osas, mille see äriühing oli nimetatud isikutele andnud.

3

Direktiivi 2008/48 põhjendused 7, 9, 19, 24, 26, 27 ja 28 on sõnastatud järgmiselt:

[...]

[...]

[...]

[...]

4

Direktiivi 2008/48 artikli 5 „Lepingueelne teave” lõike 1 esimeses lõigus ja lõikes 6 on sätestatud:

„1.   Mõistliku aja jooksul enne tarbija sidumist krediidilepingu või mis tahes muu krediidilepingut puudutava pakkumisega esitavad krediidiandja ja vajaduse korral krediidivahendaja tarbijale krediidiandja poolt pakutud lepingutingimustele ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes vajaliku teabe, et tarbija saaks erinevaid pakkumisi võrrelda eesmärgiga teha krediidilepingu sõlmimise otsus kõiki asjaolusid arvesse võttes. Kõnealune paberil või mõnel muul püsival andmekandjal esitatud teave edastatakse II lisas esitatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel. Krediidiandja loetakse täitnuks käesolevas lõikes ja direktiivi 2002/65/EÜ artikli 3 lõigetes 1 ja 2 teabele esitatavad nõuded, kui ta on esitanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe.

[...]

6.   Liikmesriigid tagavad, et krediidiandjad ja vajaduse korral krediidivahendajad annaksid tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lõike 1 kohaselt antavat lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi. Liikmesriigid võivad sellise nõustamise viisi ja ulatust, samuti nõustaja valikut kohandada krediidilepingu pakkumise asjaoludega, isikuga, kellele krediidilepingut pakutakse, ja pakutava krediidi liigiga.”

5

Direktiivi artikli 8 „Kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust” lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et enne krediidilepingu sõlmimist hindab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajadusel asjakohaseid andmebaase. Liikmesriigid, kelle õigusaktid sätestavad krediidiandjale kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust asjakohaseid andmebaase kasutades, võivad selle nõude säilitada.”

6

Direktiivi artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus” lõiked 2 ja 3 sätestavad:

„2.   Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on keelatud loobuda neile käesolevat direktiivi rakendavate või sellele vastavate siseriikliku õiguse sätetega antud õigustest.

3.   Liikmesriigid tagavad samuti, et nende poolt käesoleva direktiivi rakendamisel vastu võetud õigusnormidest ei saa mööda hiilida, kasutades selleks lepingute sõnastust, eelkõige lisades krediidi kasutusse võtmise või krediidilepingud, mis kuuluvad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, krediidilepingutesse, mille olemus või eesmärk võimaldab direktiivi kohaldamist vältida.”

7

1. juuli 2010. aasta seadus nr 2010‑737 tarbijakrediidi reformi kohta (loi portant réforme du crédit à la consommation, Journal Officiel de la République française („JORF”), 2.7.2010, lk 12001), mille eesmärk on võtta Prantsuse siseriiklikku õigusse üle direktiiv 2008/48, integreeriti tarbijakaitseseadustiku (code de la consommation) artiklisse L. 311‑1 ja sellele järgnevatesse artiklitesse.

8

Nimetatud seadustiku artikkel L. 311-6 sätestab:

9

Seadustiku artikkel L. 311-8 sätestab:

„Krediidiandja või ‑vahendaja annab krediidisaajale selgitusi, mis võimaldavad tal hinnata, eelkõige artiklis L. 311‑6 nimetatud teabelehes sisalduva teabe alusel, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks. Ta juhib krediidisaaja tähelepanu pakutud krediidi või krediitide põhiomadustele ja tagajärgedele, mis nendel krediitidel võivad olla tema finantsolukorrale, sealhulgas maksete tasumata jätmise korral. Seda teavet antakse vajaduse korral krediidisaaja avaldatud eelistuste alusel.

[...]”

10

Seadustiku artikkel L. 311-9 on sõnastatud järgmiselt:

„Enne krediidilepingu sõlmimist kontrollib krediidiandja krediidisaaja krediidivõimelisust piisava teabe alusel, sealhulgas selle teabe alusel, mis krediidisaaja esitab krediidiandja palvel. Krediidiandja tutvub artiklis L. 333-4 ette nähtud toimikuga artiklis L. 333-5 nimetatud määruses ette nähtud tingimustel.”

11

Tarbijakaitseseadustiku artikli L. 311‑48 teine ja kolmas lõik näevad ette järgmist:

„Kui krediidiandja ei ole täitnud artiklites L. 311‑8 ja L. 311‑9 kehtestatud kohustusi, kaotab ta täielikult või kohtu määratud ulatuses õiguse saada intresse. […]

Krediidisaaja peab maksma tagasi üksnes põhisumma vastavalt ette nähtud maksegraafikule ning vajadusel tasuma intressi, mille saamise õigust krediidiandja ei ole kaotanud. Krediidiandja tagastab või arvab tasumisele kuuluvast põhisummast maha intressidena saadud summad, millelt arvestatakse seadusjärgse määraga intressi alates nende tasumise päevast.”

12

Abikaasad Charline ja Florian Bonato sõlmisid ühe ettevõtja vahendusel 5. mail 2011 CA CF‑ga eraisiku krediidilepingu sõiduauto ostmiseks summas 20900 eurot fikseeritud intressimääraga 6,40% aastas ning krediidi kulukuse aastamääraga 7,685%.

13

Ingrid Bakkaus sõlmis 15. juulil 2011 CA CF‑ga eraisiku krediidilepingu summas 20000 eurot fikseeritud intressimääraga 7,674% aastas ning krediidi kulukuse aastamääraga 7,950%.

14

Kuna krediidisaajad lõpetasid krediidilepingutega seotud maksete tegemise, pöördus CA CF Tribunal d’instance d’Orléans’i, et krediidisaajatelt mõistetaks välja võlajääk koos intressiga.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas omal algatusel väite, et CA CF võib olla kaotanud õiguse saada intresse, nagu on ette nähtud tarbijakaitseseadustiku artikli L. 311‑48 teises lõigus, kuna CA CF ei esitanud kohtuistungil lepingueelset teabelehte, mis tuleb krediidisaajatele anda, ega ühtegi muud tõendit selle kohta, et ta oleks krediidisaajate ees täitnud teavitamiskohustuse ja krediidisaajate krediidivõimelisuse kontrollimise kohustuse.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiiv 2008/48 ja selle direktiivi Prantsuse õigusse üle võtnud seadus nr 2010‑737 panevad krediidiandjatele teavitamiskohustuse ja selgitamiskohustuse, et krediidisaaja saaks teha teadliku valiku krediidilepingu sõlmimise kohta. Nimetatud direktiivis ja seaduses puuduvad siiski sätted krediidiandjal lasuvate kohustuste täitmise tõendamiskoormise ja ‑viisi kohta.

17

Seoses krediidiandja kohustusega väljastada tarbijatele „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht” märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et antud juhul ei ole CA CF niisugust teabelehte esitanud. See äriühing ei ole ka esitanud ühtegi dokumenti selgitamiskohustuse täitmise kohta ega põhjendanud nende esitamata jätmist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab siiski, et I. Bakkause allkirjastatud leping sisaldas järgmist tüüptingimust: „Mina, allakirjutanu Bakkaus Ingrid, kinnitan, et olen Euroopa standardinfo teabelehe kätte saanud ja läbi lugenud”. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selline tüüptingimus võib tekitada probleeme, kui see pöörab tarbija kahjuks ümber tõendamiskoormise. Kohtu arvates võib seda liiki tingimus muuta tarbijal raskemaks või lausa võimatuks kasutada oma õigust vaidlustada krediidiandja kohustuste täielikku täitmist.

18

Krediidisaajate krediidivõimelisuse kontrollimise kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et CA CF esitas I. Bakkaust puudutavas asjas tema allkirjastatud lehe tulude ja kulude kohta ning I. Bakkause edastatud dokumentaalsed tõendid tulude kohta, kuid ei teinud seda C. ja F. Bonatot puudutavas asjas.

19

Neil asjaoludel otsustas Tribunal d’instance d’Orléans menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Esimese ja teise küsimusega, mida on sobilik analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et krediidiandja peab tõendama direktiivi artiklites 5 ja 8 ette nähtud ning direktiivi üle võtnud siseriiklikust õigusest tulenevate lepingueelsete kohustuste nõuetekohast ja täielikku täitmist, ning teiseks, kas krediidilepingus sisalduv tüüptingimus, mille kohaselt tarbija kinnitab krediidiandja kohustuste täitmist, ilma et seda kinnitaks krediidiandja väljastatud ja krediidisaajale esitatud dokumendid, võib olla piisav, et tõendada krediidiandjal lasuvate lepingueelsete teavitamiskohustuste nõuetekohast täitmist.

21

Kõigepealt olgu toonitatud, et nendes küsimustes mainitud lepingueelsete kohustuste eesmärk on aidata saavutada direktiivi 2008/48 eesmärki, mis seisneb direktiivi põhjenduste 7 ja 9 kohaselt selles, et näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästitoimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (vt kohtuotsus LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 42).

22

Direktiiv 2008/48 ei sisalda siiski sätteid esiteks selle kohta, kellel lasub kohustus tõendada, et krediidiandja on täitnud direktiivi artiklites 5 ja 8 ette nähtud kohustused anda tarbijale piisavalt teavet ja kontrollida tarbija krediidivõimelisust, ega teiseks nende kohustuste täitmise tõendamist puudutavate üksikasjalike eeskirjade kohta.

23

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb vastavasisuliste liidu õigusnormide puudumise korral näha liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi sisemises õiguskorras ette menetluskord isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks, tingimusel et see ei oleks ebasoodsam saamalaadsete siseriiklike olukordade regulatsioonist (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt eelkõige kohtuotsus Specht jt, C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Mis puudutab võrdväärsuse põhimõtet, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid ei ole selle põhimõttega kooskõlas.

25

Tõhususe põhimõtte osas olgu meenutatud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, vastava menetluse kulgu ning eripärasid erinevates liikmesriigi asutustes (kohtuotsus Kušionová, C‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Antud juhul põhikohtuasjas kõne all olevate siseriiklike õigusnormidega seoses olgu märgitud, et siseriikliku õiguse sätete tõlgendamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, sest seda saab teha üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus.

27

Olgu siiski täpsustatud, et direktiivi 2008/48 artiklites 5 ja 8 ette nähtud kohustuste täitmata jätmise tõendamise koormise panemine tarbijale satuks viimati mainitud põhimõttega vastuollu. Tarbija käsutuses ei ole vahendeid, mis võimaldaksid tal tõendada, et krediidiandja ei ole talle edastanud direktiivi artiklis 5 ette nähtud teavet ega ole kontrollinud tema krediidivõimelisust.

28

Direktiiviga 2008/48 antud õiguste tõhusa kasutamise tagab seevastu siseriiklik säte, mille kohaselt on krediidiandja üldjuhul kohustatud kohtus tõendama, et ta on oma lepingueelsed kohustused täitnud. Nagu käesoleva otsuse punktis 21 märgitud, on sellise sätte eesmärk tagada tarbija kaitse, riivamata seejuures ülemäära krediidiandja õigust õiglasele menetlusele. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 35, peab krediidiandja näitama üles teatud hoolsust tal lasuvate teavitamis- ja selgitamiskohustuste täitmise tõendite kogumisel ja säilitamisel.

29

Niisugune tüüptingimus nagu see, mis sisaldub I. Bakkausega sõlmitud krediidilepingus, ei kahanda direktiiviga 2008/48 antud õiguste tõhusust, kui vastavalt siseriiklikule õigusele tähendab selline tüüptingimus kõigest seda, et krediidisaaja kinnitab, et talle on edastatud Euroopa standardinfo teabeleht.

30

Selle kohta nähtub direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 3, et niisugune tüüptingimus ei võimalda krediidiandjal oma kohustustest mööda hiilida. Niisiis on kõnesolev tüüptingimus vaid kaudne tõend ning krediidiandjal tuleb selle toetuseks esitada muid asjakohaseid tõendeid. Lisaks peab tarbijal olema alati võimalik väita, et ta ei olnud selle teabelehe adressaat või et see ei võimaldanud krediidiandjal oma lepingueelseid teavitamiskohustusi täita.

31

Kui niisugune tüüptingimus tähendaks aga siseriikliku õiguse kohaselt seda, et tarbija kinnitab krediidiandjal lasuvate lepingueelsete kohustuste täielikku ja nõuetekohast täitmist, pööraks see järelikult ümber nende kohustuste täitmise tõendamise koormise, mis võib direktiiviga 2008/48 antud õiguste tõhusust kahandada. Seetõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas selle tüüptingimuse tõendusjõud ohustab nii tarbija kui ka kohtu võimalust seada kahtluse alla krediidiandjal lasuvate lepingueelsete teavitamis- ja kontrollimiskohustuste nõuetekohast täitmist.

32

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 sätteid tuleb tõlgendada nii, et

33

Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2008/48 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui tarbija krediidivõimelisust hinnatakse vaid tarbija avaldatud teabe alusel, ilma et nimetatud teavet muude andmete abil tõhusalt kontrollitaks.

34

Direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikest 1 nähtuvalt peab krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist hindama tarbija krediidivõimelisust vajaduse korral tarbijalt saadud piisava teabe alusel ja kasutades vajaduse korral asjakohaseid andmebaase.

35

Selle kohta on direktiivi põhjenduses 26 märgitud, et krediidiandjatel peaks olema kohustus tarbija krediidivõimelisust individuaalselt kontrollida ning neil peaks olema lubatud kasutada mitte ainult krediidilepingu ettevalmistamise ajal tarbija poolt esitatud teavet, vaid ka pikaaegse ärisuhte ajal esitatud teavet. Niisiis on selle kohustuse eesmärk panna vastutus krediidiandjatele ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele.

36

Direktiiv 2008/48 ei loetle ammendavalt andmeid, mille põhjal peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hindama, ega täpsusta, millisel viisil seda teha tuleb. Vastupidi – direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 sõnastusest koostoimes põhjendusega 26 nähtub, et krediidiandjale on antud hindamisruum otsustamiseks, kas tema käsutuses olev teave on tarbija krediidivõimelisuse tõendamiseks piisav või mitte ning kas seda tuleb kontrollida muude andmete abil.

37

Sellest järeldub esiteks, et krediidiandja peab igal üksikjuhtumil selle eripära arvestades otsustama, kas tema käsutuses olev teave on tõene ja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks piisav. Teabe piisavus võib olla erinev olenevalt krediidilepingu sõlmimise asjaoludest, tarbija isiklikust olukorrast või krediidilepingus ette nähtud summast. Selline hindamine võib toimuda tarbija finantsolukorda tõendavate dokumentide abil, kuid ei saa välistada, et krediidiandja tunneb juba eelnevalt krediiditaotleja finantsolukorda, mida ta võib arvesse võtta. Piisavaks ei saa aga pidada lihtsalt tarbija avaldatud andmeid, kui neile ei ole lisatud asjakohaseid tõendeid.

38

Teiseks – arvestamata direktiivi 2008/48 artikli 8 lõike 1 teist lauset, mille kohaselt võivad liikmesriigid säilitada oma õigusaktides sätestatud krediidiandja kohustuse hinnata tarbija krediidivõimelisust andmebaasi kasutades –, direktiiv 2008/48 ei pane krediidiandjale kohustust süstemaatiliselt kontrollida tarbija esitatud teabe tõelevastavust. Sõltuvalt iga juhtumi konkreetsetest asjaoludest võib krediidiandja kas piirduda tarbija esitatud teabega või pidada vajalikuks sellele teabele kinnituse saamist.

39

Eeltoodud kaalutlusi arvestades peab kolmandale küsimusele vastama, et direktiivi 2008/48 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada esiteks nii, et sellega ei ole vastuolus, kui tarbija krediidivõimelisust hinnatakse vaid tarbija esitatud teabe alusel, tingimusel et see teave on piisav ja tarbija avaldatud andmetele on lisatud asjakohased tõendid, ning teiseks nii, et see ei pane krediidiandjale kohustust süstemaatiliselt kontrollida tarbija esitatud teabe tõelevastavust.

40

Neljanda küsimusega, mis koosneb kahest osast, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et krediidiandjat ei saa pidada tarbijale piisavaid selgitusi andnuks, kui ta ei ole eelnevalt kontrollinud tarbija finantsolukorda ja vajadusi. Teiseks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui tarbijale antud piisavad selgitused tulenevad pelgalt krediidilepingus nimetatud lepingulisest teabest, ilma et selle kohta koostataks eraldi dokumenti.

41

Selle küsimuse esimese osa kohta nähtub direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikest 6 ja direktiivi põhjendusest 27, et lisaks lepingueelsele teabele, mis tuleb direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt edastada, võib tarbija vajada enne krediidilepingu sõlmimist täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim. Krediidiandja peab andma tarbijale piisavaid ja isikustatud selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav krediidileping on kohandatud tema vajadustele ja finantsolukorrale vastavaks, vajaduse korral selgitades tarbijale lepingueelset teavet, pakutud toodete põhiomadusi ning erimõju, mida need võivad tarbija olukorrale avaldada, sealhulgas tarbijapoolsest maksete tasumata jätmisest tulenevaid tagajärgi.

42

Niisiis on piisavate selgituste andmise kohustuse eesmärk võimaldada tarbijal otsustada teatud liiki krediidileping sõlmida kõiki asjaolusid arvesse võttes.

43

Direktiivi 2008/48 artikli 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse eesmärk on aga panna vastutus krediidiandjale ja vältida laenu andmist krediidivõimetutele tarbijatele, nagu käesoleva otsuse punktis 35 juba märgitud.

44

Direktiivi artikli 5 ja artikli 8 eesmärk on tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse.

45

Kuigi need kaks kohustust on lepingueelsed, sest need tuleb täita enne lepingu sõlmimist, ei tulene direktiivi 2008/48 artiklite 5 ja 8 sõnastusest ega eesmärkidest, et tarbija finantsolukorda ja vajadusi peaks hindama enne piisavate selgituste andmist. Neist kahest direktiivi artiklist tuleneva kahe kohustuse vahel puudub üldjuhul seos. Krediidiandja võib anda tarbijale selgitusi üksnes tarbija edastatud andmetest lähtuvalt, et tarbija saaks teatud liiki krediidilepingu kasuks otsustada, ilma et krediidiandja oleks kohustatud tarbija krediidivõimelisust enne kontrollima.

46

Neljanda küsimuse teise osaga seoses olgu märgitud, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikest 1 nähtuvalt on direktiivi artiklis 5 sätestatud teavitamiskohustused lepingueelsed kohustused. Seetõttu ei saa neid täita krediidilepingu sõlmimise staadiumis, vaid need tuleb mõistliku aja jooksul enne krediidilepingu allkirjastamist täita tarbijale artikli 5 lõikes 6 mainitud selgituste andmise teel.

47

Mis puudutab krediidiandja selgitamiskohustuse täitmise korda, siis erinevalt direktiivi 2008/48 artikli 5 lõikest 1 ei ole selle artikli lõikes 6 täpsustatud, millises vormis peab selles sättes ette nähtud piisavaid selgitusi krediiditaotlejale andma. Mainitud lõike 6 sõnastusest ega eesmärgist ei nähtu, et need selgitused tuleks esitada eraldi dokumendis, ning ei ole välistatud, et krediidiandja võib anda selgitused tarbijale suuliselt nendevahelise läbirääkimise käigus.

48

Direktiivi artikli 5 lõike 6 kohaselt võivad liikmesriigid siiski täpsustada krediidiandjal lasuvat piisavate selgituste andmise kohustust. Küsimus, millises vormis tuleb need selgitused tarbijale anda, on järelikult siseriikliku õiguse lahendada.

49

Eeltoodud kaalutlusi arvestades peab neljandale küsimusele vastama, et direktiivi 2008/48 artikli 5 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et kuigi sellega ei ole vastuolus, kui krediidiandja annab piisavaid selgitusi tarbijale enne tarbija finantsolukorra ja vajaduste hindamist, võib tarbija krediidivõimelisuse hindamise järel osutuda vajalikuks kohandada antud piisavaid selgitusi, mis tuleb edastada tarbijale mõistliku aja jooksul enne krediidilepingu allkirjastamist, ilma et eraldi dokumenti oleks siiski vaja koostada.

50

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: