EUROOPA KOMISJON

Brüssel,12.10.2016

COM(2016) 590 final

2016/0288(COD)

NOTE
This language version reflects the corrections done to the original EN version transmitted under COM(2016) 590 final of 14.9.2016 and retransmitted (with corrections) under COM(2016) 590 final/2 of 12.10.2016

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

{SWD(2016) 303 final/2}
{SWD(2016) 304 final}
{SWD(2016) 305 final}
{SWD(2016) 313 final}

SELETUSKIRI

1.ETTEPANEKU TAUST

•Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Alates elektroonilise side õigusraamistiku viimasest läbivaatamisest 2009. aastal on sektor märkimisväärselt edasi arenenud ning selle roll digitaalmajanduse võimaldajana on olulisemaks muutunud. Turu struktuur on edasi arenenud, monopolistlik turujõud on muutunud järjest piiratumaks ning samal ajal on ühenduvus muutunud majandusliku elu levinud osaks. Tarbijad ja ettevõtjad sõltuvad telefoni- ja muude traditsiooniliste sideteenuste asemel üha enam andmetest ja internetiühenduse teenustest. Selline areng on traditsiooniliste sidevõrgu operaatoritega toonud konkureerima varem tundmatut laadi turuosalejad (nt nn OTT-teenuste osutajad, kes pakuvad internetis suurt valikut rakendusi ja teenuseid, sealhulgas sideteenuseid). Samal ajal on see koos võrgupõhiste sisuteenuste (nt pilvandmetöötlus, asjade internet, masinatevaheline side jne) hulga ja populaarsuse tõusuga suurendanud nõudlust kvaliteetse püsi- ja juhtmevaba ühenduse järele. Elektroonilised sidevõrgud on samuti edasi arenenud. Peamised muutused hõlmavad järgmist: i) käimasolev üleminek täielikult IP-põhisele keskkonnale; ii) uute ja täiendatud võrguinfrastruktuuride pakutavad võimalused, mis toetavad kiudoptiliste võrkude peaaegu piiramatut edastusmahtu; iii) fikseeritud ja mobiilsete võrkude koondumine, et pakkuda lõppkasutajatele sujuvaid teenuseid, olenemata asukohast või kasutatavast seadmest; iv) uuenduslike tehniliste võrgu haldamise viiside väljatöötamine (eelkõige tarkvarapõhised võrgud (SDN) ja võrgufunktsioonide virtualiseerimine (NFV)). Need kasutuse ja tööga seotud muutused toovad praeguste eeskirjade jaoks kaasa uusi probleeme, mida keskmises ja pikas perspektiivis tõenäoliselt veelgi lisandub, ning seetõttu tuleb neid elektroonilise side õigusraamistiku läbivaatamisel arvesse võtta.

Läbivaatamist tuleb vaadelda Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia kontekstis 1 . Digitaalse ühtse turu strateegias tunnustati nende paradigma muutuste tähtsust, mis praegu digitaalses sektoris toimuvad, ning märgiti, et üksikisikutel ja ettevõtjatel peaks olema internetile sujuv juurdepääs ja nad peaksid saama internetis tegutseda õiglase konkurentsi tingimustes. Lisaks teatati strateegias, et „komisjon esitab 2016. aastal ettepanekud reguleeriva raamistiku põhjalikuks ümberkorraldamiseks, mille keskmes on i) ühtsel turul põhinev järjekindel lähenemine spektripoliitikale ja -haldusele; ii) tõeliselt ühtse turu toimimiseks vajalike tingimuste tagamine õigusliku killustatuse vähendamise kaudu, et tõhusad võrguoperaatorid ja teenusepakkujad saaksid kasu mastaabisäästust ja tarbijad oleksid korralikult kaitstud; iii) võrdsete tingimuste tagamine turuosaliste jaoks ja õigusnormide järjekindel kohaldamine; iv) kiiretesse lairibavõrkudesse tehtavate investeeringute stimuleerimine (kaasa arvatud universaalteenuse direktiivi läbivaatamine) ja v) tõhusam reguleeriv institutsiooniline raamistik.“

Selle kohustuse kohaselt ning kooskõlas parema õigusloome nõuetega 2 tegi komisjon järelhindamise. Ta hindas liidu õigusraamistiku tulemuslikkust, tõhusust, asjakohasust, sidusust ja ELi lisaväärtust ning tõi esile valdkonnad, kus on lihtsustamisvõimalusi, kahjustamata seejuures raamistiku eesmärkide saavutamist.

•Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate sätetega

Kuna elektroonilise side võrkude kaudu osutatavad ühendusteenused on digitaalsete toodete ja teenuste tugisammas, on käesoleval ettepanekul märkimisväärne sünergia teiste digitaalse ühtse turu strateegia algatustega.

Ettepanek täiendab ka olemasolevaid sektoripõhiseid õigusakte. Ettepanek on täiel määral kooskõlas direktiiviga 2014/61/EL (kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtukulude vähendamise direktiiv), millega koos tagab ettepanek põhjaliku eeskirjade kogumi, millega hõlbustada lairibainfrastruktuuride kasutuselevõttu. Koos hiljuti vastu võetud määrusega (EL) 2015/2120, millega tagatakse avatud internetiühendus ja kaotatakse rändlusteenuste lisatasud, kindlustatakse kõnealuse ettepanekuga lõppkasutajate heal tasemel kaitse muudes valdkondades, mis vajavad sektoripõhiseid eeskirju. Spektri haldamise kohta kavandatu eeskirjad tuginevad selle valdkonna kehtivatele vahenditele, eelkõige raadiospektrit käsitlevale otsusele nr 676/2002/EÜ, raadiospektripoliitika töörühma otsusele 2002/622/EÜ ning otsusele 243/2012/EL, millega luuakse mitmeaastane raadiospektripoliitika programm (RSPP). Lisaks rajatakse sellega teed direktiivi 2002/58/EÜ (milles käsitletakse eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet) digitaalse ühtse turu strateegias välja kuulutatud läbivaatamiseks.

•Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega

Käesolevas ettepanekus käsitletakse õiguslikke küsimusi, mis tulenevad elektroonilise side sektori kui võrgutööstuse spetsiifikast, kuid mitmes valdkonnas tugineb see olemasolevale ELi õigustikule ja täiendab seda. Turu reguleerimise valdkonnas põhinevad ettepanekud, nagu ka olemasolev õigusraamistik, ELi konkurentsiõiguse põhimõtetel. Lisaks sätestatakse selles meetmed, nagu võrkude kasutuselevõtu kaardistamine, mis annavad riigiabi jaoks kasulikku teavet, ning seeläbi parandatakse sellega kahe poliitikavaldkonna sidusust.

Lõppkasutaja kaitse seisukohalt täiendavad kavandatud eeskirjad horisontaalset tarbijakaitseõigust, käsitledes ühest küljest sektori spetsiifikat ning lihtsustades teisest küljest praeguseid sektoripõhiseid eeskirju valdkondades, kus tarbijakaitse on alates 2009. aastal tehtud läbivaatamisest edasi arenenud. Sel viisil välditakse ettepanekuga kattumisi valdkondades, kus piisab lõppkasutajatele piisava kaitse tagamiseks horisontaalsetest eeskirjadest.

Ühtekuuluvuspoliitika ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid on olulised vahendid, millega täita turutõrkepiirkondades ühenduvuse lüngad sellisel viisil, mis võimaldab maksimeerida kättesaadavaid ressursse. Ettepanek aitab nimetatud eesmärgile kaasa sellega, et tagab sobivad tingimused erainvesteeringute jaoks, nii et avalikud vahendid saaks suunata sinna, kus neid kõige rohkem vaja on.

Ettepanekuga säilitatakse elektroonilise side ja audiovisuaalse meedia teenuste poliitika omavaheline täiendavus: ka edaspidi tagatakse, et raamistik ei piira ELi õigusaktide kohaselt liidu või riigi tasandil võetud meetmeid, ja püütakse saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eelkõige sisu reguleerimise ja audiovisuaalse poliitika osas. Erinevus ringhäälingusignaalide edastamise reguleerimise ja sisu reguleerimise vahel ei takista nendevaheliste seoste arvessevõtmist eelkõige selleks, et tagada meediakanalite paljusus, kultuuriline mitmekülgsus ja tarbijakaitse.

•Kooskõla rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega

Ettepanek on kooskõlas praeguste kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas teenustekaubanduse üldlepinguga, selle lisaga telekommunikatsiooni kohta ning selle viitedokumendiga.

2.ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS

•Õiguslik alus

Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 114, kuna selle eesmärk on luua elektroonilise side siseturg ja tagada selle toimimine.

•Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul)

Kuna ettepanek kujutab endast olemasoleva raamistiku läbivaatamist, keskendutakse subsidiaarsuse analüüsis järgmisele: uus asukohast sõltumatu ja piiranguteta ühenduvuse eesmärk, riikide reguleerivate asutuste pädevusalade ühtlustamine, spektriga seotud küsimuste ühtlustamine ja teenuseid käsitlevate eeskirjade läbivaatamine.

Asukohast sõltumatu ja piiranguteta ühenduvus

Ilma asukohast sõltumatu ja ülikiire anmdesideta ei saa ühtne turg kasutada märkimisväärset osa oma inimkapitalist. See takistab nii territoriaalset sidusust kui ka ettevõtjate suutlikkust tõhusalt toota ja pakkuda uuenduslikke ja konkurentsivõimelisi teenuseid. Ühenduvusel võib eraldatuse ja rahvastikukao ennetamisel ning äärealade ELi kesksete aladega ühendamisel olla äärmiselt oluline sotsiaalmajanduslik roll. Liikmesriikide olukorrad on ühenduvuse valdkonnas võrdlemisi erinevad. On väga suuri erinevusi, mida ei saa seletada ainult erineva maastiku, rahvastiku, SKP või ostujõuga, sest need on nüüd ja minevikus tehtud erinevate poliitiliste otsuste tulemused. Kui asukohast sõltumatu ja piiranguteta ühenduvuse kui raamistiku eraldi eesmärgi saavutamiseks ei võeta ELi meetmeid, muutuksid need erinevused veelgi valdavamaks ja avaldaksid negatiivset mõju ühtsele turule ja tarbijate huvidele. 

Riikide reguleerivate asutuste pädevusalade ühtlustamine

Institutsiooniline korraldus annab riikide reguleerivatele asutustele ja liikmesriikidele suure paindlikkuse, misläbi on võimalik õigusakte kohandada konkreetsete riiklike või kohalike olude jaoks. Samas on sellel süsteemil märkimisväärseid kitsaskohti valdkondades, kus ühtsus on oluline või oleks Euroopa ühiste huvide mõttes parem. Mõned õigusvaldkonnad vajavad ELi tasandil rohkem koordineeritud või ühtlustatud lähenemist. Seda saab muu hulgas saavutada sellega, et tagatakse riikide reguleerivate asutuste ülesannete ühtlustamine, kusjuures riikide reguleerivad asutused osalevad siis Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ametis (BEREC) institutsioonilise korralduse tugisammastena. Riikide reguleerivate asutuste ülesannete ühtlustamine ei tohiks kaasa tuua nende poliitilise sõltumatuse vähendamist, vaid vastupidi – sellega tuleks laiendada kõigi uute pädevusalade kaitset juhtnööride vastu.

Spektriga seotud küsimuste ühtlustamine

Spekter on, nagu muud ressursidki (näiteks numeratsioon ja teatud määral ka maa), napp ressurss, mis kuulub liikmesriikidele ning mille haldamisel ja eraldamisel tuleks arvesse võtta riiklikke spetsiifilisusi ja vajadusi. Samal ajal on turule sisenemise jaoks vaja lähendatud ja järjepidevaid ELi õigusakte, et kõrvaldada takistused, mis tekivad, kui spektri, numeratsiooni või maa kasutamise individuaalsete õiguste määramise tingimused on põhjendamatult erinevad. Järjepidevad ELi taseme eeskirjad on vajalikud selleks, et i) võimaldada teenusepakkujatel laiendada oma teenuseid teistesse liikmesriikidesse; ii) luua piisav turu mastaabiefekt, mis võimaldab ettenägelikel liikmesriikidel sellest kasu saada; iii) anda ELi kodanikele ja ettevõtjatele õigeaegne juurdepääs tipptasemel raadiovõrkude võimalustele ja teenustele, et nad saaksid kasu digitaalsest keskkonnast, uuenduslikest teenustest ja rakendustest ning et nad saaksid äriliselt arendada ja toetada digitaalse majanduse hüvesid, mis areneb pidevalt nn mobiilse majanduse poole, kus spektripoliitikal on oluline osa; iv) anda mahajäävatele riikidele võimalus järele jõuda ja ühtsel digitaalsel turul osaleda, andes seeläbi ka rohkem arenenud liikmesriikidele võimaluse oma riigi piires kodanike ja kauba vahetamist suurendada; v) kohelda kõiki spektri kasutajaid kogu liidu piires sidusal viisil. Selleks, et EL suudaks uute ja täiendatud teenuste (nt 5G) vallas olla maailmas juhtpositsioonil, on seadmete tootjatel ja sideteenuste osutajatel vaja piisavat mastaapi. See ei tähenda mitte ainult tehnilist ühtlustamist, vaid ka siseturgu, mis areneks üldiselt kooskõlastatud viisil, et teenused ja seadmed saaksid kasu stabiilsetest ja ühtlustatud eeskirjadest.

Teenused

Konkurents võrgule juurdepääsu ja teenuseid komplektis pakkuvate kohalike elektroonilise side teenuste pakkujate ja ülemaailmsete OTT-teenuste pakkujate vahel toetab teenuste valdkonnas ELi õigust võtta võrdsete võimaluste tagamiseks meetmeid. Meetmeid on vaja ka ELi tasemel, et vähendada lõppkasutajate kaitse eeskirjade killustatust, mis suurendab piiriüleste teenusepakkujate halduskulusid ja takistab uuenduslike teenuste arendamist ning mis toob liidus kaasa ebaühtlase ja optimaalsest halvema tarbijakaitse taseme.

•Proportsionaalsus

Ettepanek vastab Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele, sest see ei lähe eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Sellega muudetakse praegust raamistikku sihipäraselt, et vastata turu ja tehnoloogia muutustele ning eelkõige vajadusele liidu tasemel käsitleda ülikiirete võrkude kättesaadavust ja laialdast kasutuselevõttu kui täiel määral töötava digitaalse ühtse turu alust.

Juurdepääsu reguleerimise mõttes jääb riikide reguleerivatele asutustele pädevus selle tagamiseks, et turutõrgete parandamiseks võetakse sobivad meetmed ning et reguleerimine aitab kaasa ühise poliitika eesmärkidele. Kavandatud eeskirjad annavad reguleerivatele asutustele täiendavad vahendid ühendusvuse praeguste probleemide lahendamiseks, kuid see, kuidas neid kasutatakse, sõltub riikide asjaoludest, mida peavad hindama riikide reguleerivad asutused. Regulatiivse seire sihipärane tugevdamine peamiselt BERECi rolli täiendamise kaudu on õigustatud, sest on tõendeid, et siseturu edendamiseks väga olulise määruse rakendamine ei ole olnud ühtne.

Samamoodi kuulub spekter komisjoni ja liikmesriikide jagatud pädevusse. Pakutud eeskirjadega luuakse üldine raamistik kogu spektri sidusa haldamise jaoks kogu ELis, kusjuures liikmesriikidele jääb kaalutlusõigus rakendada ja kohaldada eeskirju lähtuvalt oma riigi oludest. Spektri haldamisel on oluline piiriülene mõju ja ühtlasi mõjutab see laiemalt ühenduvust siseturul ning seetõttu on liidu tasemel vaja teatavat koordineerimist.

Lõppkasutajate kaitset käsitlevad eeskirjad ühtlustatakse täielikult teatavate eranditega (nt lepingu maksimaalse kestuse kohta), kuid ühtlustamine puudutab ainult ettepanekuga hõlmatud valdkondi.

Lisaks sellele jätab direktiivi õigusliku vormi valik liikmesriikidele teatud kaalutlusõiguse, et kohandada rakendamisel riiklike õigusaktide kohandamiseks.

•Vahendi valik

Euroopa elektroonilise side seadustiku koostamise käigus toimub nelja olemasoleva direktiivi (raamdirektiiv, loadirektiiv, juurdepääsudirektiiv ja universaalteenuse direktiiv) horisontaalne uuesti sõnastamine 3 , millega koondatakse kõik need õigusaktid kokku ühte direktiivi. Kõik need direktiivid sisaldavad meetmeid, mida kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja elektroonilise side teenuste pakkujate suhtes. Läbivaatamine pakub võimalust lihtsustada olemasolevat struktuuri, et parandada selle sidusust ja juurdepääsetavust kooskõlas õigusloome kvaliteedi eesmärgiga. Lisaks pakub see võimalust kohandada struktuuri turu uue olukorraga, kus sideteenuste osutamine ei toimu enam tingimata komplektis võrgu pakkumisega.

3.JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

•Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll

Üldiselt järeldatakse ettepanekule lisatud komisjoni talituste töödokumendis, milles hinnatakse praeguste õigusnormide õigusloome kvaliteeti, et elektroonilise side õigusraamistik on üldjoontes täitnud oma eesmärgi kindlustada konkurentsivõimeline sektor, mis pakub lõppkasutajale märkimisväärseid hüvesid. Kuigi selle peamised erieesmärgid (konkurentsi soodustamine, siseturu arendamine, lõppkasutajate huvide edendamine) on endiselt asjakohased, näib õigusraamistiku läbivaatamine vajalik, et leida lahendus digitaalse ühtse turu suurenevale vajadusele parema ühenduvuse järele ning sätteid lihtsustada, võttes arvesse turu ja tehnoloogia arengut.

Konkreetsete hindamiskriteeriumide seisukohast saab tulemused võtta kokku järgmiselt.

Asjakohasus – üldiselt näitas hindamine, et raamistiku erieesmärgid (konkurentsi soodustamine, ühtse turu elluviimine, tarbijate huvide kaitsmine) on asjakohasemad kui kunagi varem ning ühtse turu eesmärgi asjakohasus on suurenenud. Tulemuslik ja jätkusuutlik konkurents toetab tõhusat investeerimist ning soodustab siseturu arengut. Kokkuvõttes teenib see lõppkasutajate huvisid, algatades uuendustegevust ning tagades maksimaalse kasu valiku, hinna ja kvaliteedi mõistes.

Samal ajal on ühenduvus tõusnud esile digitaalse ühiskonna ja majanduse peamise liikumapaneva jõuna, mida toetavad tehnoloogilised muutused ning tarbijate ja turu nõudluse e areng. Ühtlasi on see Junckeri komisjoni digitaalse ühtse turu loomise poliitilise kohustuse väga oluline osa. Seetõttu on vaja kaaluda praeguste poliitiliste eesmärkide ja reguleerivate vahendite kohandamist, et kooskõlas edasiste vajadustega veelgi toetada infrastruktuuri kasutuselevõttu ning vastavate ühenduvusteenuste laialdast käibeleminekut.

Enamik regulatiivseid valdkondi on sama asjakohased kui 2009. aastal, kui mitte asjakohasemad. Eriti oluline on spektri haldamine, sest tegemist on hädavajaliku, kuid napi sisendiga, mida on vaja praeguste ja järgmise põlvkonna mobiilsete ja fikseeritud raadiovõrkude kasutuselevõtuks. Oluline on ka juurdepääsu reguleerimine kui võrkude valdkonnas turulepääsu tõketega toimetulemise vahend. Kuigi näiteks turusuundumused on universaalteenuse eeskirjade teatavad konkreetsed elemendid kahtluse alla seadnud, on digitaalsel ühtsel turul järjest oluliseks muutumas turvavõrgu kontseptsioon, millega tagada, et kõik kodanikud kaasatakse täielikult välja arenenud digitaalsesse ühiskonda. Kuigi lõppkasutaja kaitse eesmärgi konkreetsete sätete muutmine võib tehnoloogiliste, turu või õiguslike muutuste tõttu samuti vajalik olla, on lõppkasutaja kaitsmise baasvajadused (mida sätetes käsitletakse) ja nende erieesmärgid jätkuvalt kesksel kohal.

Tulemuslikkus – üldiselt ollakse seisukohal, et õigusraamistik on konkurentsivõimelise sektori loomisel olnud tulemuslik. See on omakorda loonud lõppkasutajate jaoks märkimisväärseid hüvesid, näiteks laialdaselt kättesaadav (baas)lairibaühendus, hindade märgatav vähenemine ja valikuvõimaluste suurenemine.

Juurdepääsetavuse ja spektri õigusnormid, aga ka turule sisenemist käsitlevad sätted on aidanud kaasa konkurentsi suurenemisele. Sellegipoolest on juurdepääsetavuse reguleerimisega loodud konkurentsi pigem teenuste kui võrkude tasemel ning kuigi ülikiiretesse võrkudesse investeerimine on paranenud, ei ole see kõigis liikmesriikides toimunud kiirusega, mida nähti ette avaliku poliitika kavades ja mis vastaks eeldatavatele tulevastele vajadustele. Kuigi märkimisväärsete spektriressursside eraldamine lairibalise raadioside jaoks on tähtis saavutus, ei vastanud spektri haldamise valdkonna edusammud eelmise läbivaatamise ootustele. Selle tulemuseks on 4G võrgu hilinenud ja killustunud rajamine ja käibeleminek.

Ühtse turu eesmärgi saavutamiseks tehtud jõupingutustega on saadud võrdlemisi tagasihoidlikke tulemusi. Õigusaktide ühtsus on saavutatud ainult teatud määral ning see mõjutab piiriüleste teenusepakkujate tööd ja vähendab kõigi operaatorite ja nende investorite jaoks prognoositavust. Praeguse raamistikuga ühtlustatakse väga vähe pädevusalasid, mis on määratud turu eelreguleerimise eest vastutavatele riikide reguleerivatele asutustele, ning see võimaldab liikmesriikidel raamistiku alusel määrata ülesandeid muudele asutustele, mis ei vasta samadele sõltumatuse nõuetele. Tulemus on ebaühtlane, kuna peale turu eelreguleerimise ei ole muud pädevusala, mille jaoks kõik 28 BERECis kuuluvat riikide reguleerivat asutust oleksid samuti pädevad.

Veelgi enam, kättesaadavad koostöö- ja ühtsusvahendid on tekitanud olukorra, kus alati ei järgita parimaid regulatiivseid lahendusi, ning see mõjutab tulemusi lõppkasutajate jaoks. Praeguse valitsemissüsteemi kohane ELi tasandi ühtsuse kontrollimine aitab kogu ELis kaasa juurdepääsetavuse reguleerimise prognoositavusele, kuid selle mõju on reguleerivate parandusmeetmete eelnõude seisukohalt võrdlemisi piiratud. Samamoodi on spektri haldamise ebaühtlus ning spektrieralduse koordineerimise institutsioonilise korra puudumine põhjustanud lõppkasutajatele negatiivseid tagajärgi, näiteks 4G võrkude hilinenud kasutuselevõtt suures osas EList.

Raamistikuga on lõppkasutajate kaitsmiseks ja turvavõrgu (universaalteenuse) tagamiseks palju ära tehtud, kuid tarbijate rahulolu vallas tehtud edusammud on olnud võrdlemisi aeglased. Samuti on selge, et kõik sektoripõhised lõppkasutaja kaitsmise sätted ei ole tehnoloogilise, turu ja üldise õigusliku arengu kontekstis eesmärgi jaoks enam sobivad.

Tõhusus – kuigi kulusid ei ole olnud võimalik täpselt välja arvutada, näitas hindamine, et raamistikust saadav kasu ületab enamiku operaatorite, lõppkasutajate ja kogu ühiskonna jaoks selle rakendamise kulud. Kuigi teatav keerukuse tase võib hästi tasakaalustatud sekkumise (nt asjakohane juurdepääsu reguleerimine) jaoks vajalik olla, on leitud mitu valdkonda, kus halduskoormust saaks vähendada, ilma et see kahjustaks sätete tulemuslikkust ning mõnel juhul võiks see sätete tulemuslikkust isegi parandada. Selle näited on turu eelreguleerimise pikemad tsüklid, kõne lõpetamise turgudel leevendavate meetmete võtmise lihtsustatud kord, teatavate kattuvate tarbijakaitsesätete lihtsustamine.

ELi lisandväärtus – õigusraamistik on olnud väga oluline vahend ühtsel turul konkurentsi saavutamiseks, mis ei oleks sellisel määral riiklikul tasandil võimalik või tõenäoline olnud. See on ühtlustanud riikliku reguleerimise taset kõnealuses sektoris, edendades kogu liidus n-ö klassi parima mudeleid (konkreetsetes reguleerimise valdkondades on edusammud siiski varieerunud) . ELi meetmed on kaasa aidanud ka sellele, et kuigi lõppkasutaja kaitse ei ole täiesti ühetaoline, on see palju kõikehõlmavam, kui ilma nende meetmeteta.

Sidusus – üldiselt on elektroonilise side õigusraamistiku moodustavad mitmesugused vahendid üksteist oma eesmärkide saavutamisel toetanud. Sellegipoolest on kaks küsimust, mis läbivaatamisel erilist tähelepanu väärivad: i) konkurentsivõimelise võrgu kasutuselevõtu soodustamisele suunatud reguleerimise ning ii) selle sektori ELi rahastamise ja riigiabi eeskirjade vaheline sidusus, samuti võimalikud kattuvused teatavate sektoripõhiste sätete ja horisontaalsete tarbija huvisid käsitlevate õigusaktide vahel.

•Konsulteerimine sidusrühmadega

11. septembril 2015. aastal kuulutati avatuks 12 nädala pikkune avalik konsultatsioon, mille käigus koguti hindamisprotsessi jaoks sisendeid, et hinnata olemasolevaid eeskirju ja saada arvamusi selle kohta, kuidas raamistikku võiks turu ja tehnoloogia arengust lähtuvalt kohandada. See hõlmas olemasoleva raamistiku üldist hindamist ning raamistiku järgmiste konkreetsete osade üksikasjalikumat hindamist ja läbivaatamist: i) juurdepääsu reguleerimine; ii) spektri haldamine ja traadita andmeside ; iii) elektroonilise side teenuste sektoripõhine reguleerimine; iv) universaalteenuse eeskirjad; v) institutsiooniline korraldus ja haldus.

Konsultatsioon oli nii laiapõhjaline kui ka üksikasjalik. Selle käigus saadi sisendeid tarbijatelt, elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatelt, riikide ja ELi operaatorite ühendustelt, kodanikuühiskonna organisatsioonidelt, ringhäälinguorganisatsioonidelt, tehnoloogia pakkujatelt, interneti- ja võrgupõhiste teenuste pakkujatelt, ühenduvusest sõltuvatelt ettevõtjatelt ja laiemas digitaalmajanduses osalejatelt, riikide kõigi tasandite ametiasutustelt, riikide reguleerivatelt asutustelt ja muudelt huvitatud sidusrühmadelt. Sisendeid saadi sidusrühmadelt, keda see poliitika mõjutab, kes poliitikat rakendama peavad ja kes on sellest poliitikast huvitatud. Konsultatsiooni tulemusena saadi internetis 244 vastust sidusrühmadelt kõigis liikmesriikides ja ka väljastpoolt Euroopa Liitu. Konsultatsiooni täiendas 11. novembril 2015. aastal toimunud avalik arutelu, mis leidis aset poole avaliku konsultatsiooni pealt.

Lisaks avalikule konsultatsioonile andis BEREC sisendeid hindamise ja läbivaatamise protsessi jaoks ning avaldas oma arvamuse 2015. aasta detsembris 4 . Raadiospektripoliitika töörühm esitas samuti oma arvamuse digitaalse ühtse turu ja raamistiku läbivaatamise kohta 5 .

Konsultatsiooni tulemusena selgusid alljärgnevad suundumused.

• Ühenduvust peetakse laialdaselt digitaalse ühiskonna ja majanduse liikumapanevaks jõuks, mida toetavad tehnoloogilised muutused ning tarbijate ja turu arenevad nõudmised.

• Head ühenduvust peetakse digitaalse ühtse turu saavutamise jaoks vajalikuks tingimuseks. Paljud vastajad tõid esile vajaduse poliitiliste meetmete ning olemasolevate poliitiliste ja reguleerivate vahendite muutmise järele, et toetada infrastruktuuri kasutuselevõttu kooskõlas tuleviku vajadustega.

• Teatud hulgas vastustest leiti, et praegune õigusraamistik ei aita siseturule piisaval määral kaasa. Üldine arvamus on, et õigusraamistikku tuleb kohandada praeguse turudünaamikaga. Paljud vastajad tunnustasid siiski telekommunikatsiooni turgude liberaliseerimisega saavutatud tulemusi, eelkõige lõppkasutaja hüvede ja enamiku riiklike turgude konkurentsi seisukohalt.

• Seoses spektriga tunnistatakse juhtmevaba ühenduvuse ja lairibaliste raadiovõrkude olulisust. Üldiselt toetab tööstus kooskõlastatumat lähenemisviisi ning püüab saada rohkem investeeringutega seotud kindlustunnet ja võimalusi arendada kogu ELis uusi juhtmevaba ja mobiilse side võimalusi, mille hulka kuulub ka 5G. Paindlikumat juurdepääsu spektrile ja selle kasutamist loeti järjest olulisemaks.

• Liikmesriikide ametiasutused toovad üldiselt esile tehnilise ühtlustamise valdkonnas saavutatut ning rõhutavad vajadust, et täiendav koordineerimine oleks vabatahtlik ja suunatud alt üles. Mõned neist nõuavad paremat tasakaalu ühtlustamise ja paindlikkuse vahel. Üldiselt tunnustatakse tulevikus paindlikuma juurdepääsu ja spektri kasutamise olulisust.

• Mitme liikmesriigi valitsused peavad vajalikuks uuendada telekommunikatsiooni eeskirju. Põhjuseid on erinevaid, alates vajadusest edendada investeerimist järgmise põlvkonna infrastruktuuri kuni vajaduseni reageerida tehnoloogia ja turu muutustele. Lisaks nõutakse nende eeskirjade lihtsustamist ja suuremat paindlikkust.

• Kui traditsioonilised telekommunikatsiooniettevõtjad leiavad, et lühiajalist majanduslikku kasu on peetud olulisemaks kui pikaajalisi investeeringuid ja innovatsiooni, siis alternatiivsed operaatorid, BEREC ja tarbijaorganisatsioonid leiavad, et raamistik on oma praegused eesmärgid enamjaolt saavutanud.

• Telekommunikatsiooni kasutajad kiidavad juurdepääsu praeguse reguleerimise üldiselt heaks, kuid mõned neist on seisukohal, et tuleks rõhutada teenuste konkurentsi, mitte infrastruktuuri, millel see põhineb, ning esile infrastruktuuri ühiskasutust.

• Enamik vastajatest arvab, et läbivaatamine peaks olema võimalus universaalteenuse kord täies ulatuses üle vaadata. Liikmesriikide valitsused peavad vajalikuks säilitada universaalteenus koos rahastamise ja lairibaühenduse suhtes kohaldatavuse paindlikkusega liikmesriigi tasemel. BEREC toetab universaalteenuse kohustust käsitlevate vahendite praegust ulatust.

• Kuigi mitme liikmesriigi valitsused, reguleeriv kogukond ja tarbijaorganisatsioonid näevad endiselt vajadust kõrgetasemelisele minimaalsele ühtlustamisele tugineva sektoripõhise lõppkasutaja kaitse järele, nõuab telekommunikatsioonisektor rohkem tuginemist horisontaalsetele õigusaktidele ja täielikku ühtlustamist, eriti teenuste puhul. Telekommunikatsioonisektor üldiselt ja ka mõned valitsused väidavad, et sarnaste teenuste suhtes tuleks kohaldada samu eeskirju, kuid mõned teised valitsused, nn OTT-teenuste osutajad, tarkvara ja seadmete müüjad, kaabellevivõrgu operaatorid ja mõned ringhäälinguorganisatsioonid on seisukohal, et elektroonilise side teenuste mõiste on praegu määratletud kujul osutunud toimivaks.

• Kuigi üldiselt tunnustatakse riikide reguleerivate asutuste ja spektri haldamise ametiasutuste jätkuvat rolli, tõi suur osa vastajaid esile, et ELi tasandi institutsiooniline kord tuleks üle vaadata, et parandada õiguskindlust ja vastutust.

Komisjon on hindamisprotsessi osana sõlminud lepingud teatud hulga uuringute tegemiseks. Nende uuringute elluviimine sisaldas avalikke seminare, mis andsid sidusrühmadele võimaluse käimasolevat hindamist kommenteerida ja sellele tagasisidet anda.

6. aprillil 2016. aastal toimus avalik seminar, et kinnitada WIKi, IDATE ja Deloitte'i tehtud uuringu SMART 2015/002 (võrguinvesteeringute mudelite reguleerimise ja eelkõige juurdepääsu korrad) vahetulemusi.

2. mail 2016. aastal toimus avalik seminar, et kinnitada WIKi, CRIDSi ja Culleni tehtud uuringu SMART 2015/003 (olulised küsimused turule sisenemise, nappide ressursside haldamise ja üldiste tarbijaküsimuste läbivaatamisel) vahetulemusi.

•Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine

Komisjon tugines järgmisele asutusevälisele eksperdiabile.

Poliitikasoovitused teistelt ELi institutsioonidelt, eriti Euroopa Parlamendilt 6 ja Euroopa Ülemkogult 7 .

Kolm läbivaatamise jaoks tehtud uuringut:

„Toetus elektroonilise side regulatiivse raamistiku läbivaatamise juurde kuuluva mõjuhindamise koostamiseks“ (SMART 2015/0005);

„Võrguinvesteeringute mudelite reguleerimise ja eelkõige juurdepääsu korrad“ (SMART 2015/0002);

„Olulised küsimused turule sisenemise, nappide ressursside haldamise ja üldküsimuste läbivaatamisel“ (SMART 2015/0003).

Lisaks on läbivaatamise protsessi jaoks sisendeid andnud hulk teisi uuringuid. Need uuringud on loetletud mõjuhinnangu punktis 6.1.4.

Uuringu SMART 2015/0005 raames korraldatud kõrgetasemeline eksperdirühm 8 .

•Mõjuhinnang

Juurdepääsu reguleerimine

Järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrgud – keskendumine kvaliteetse ühenduse reguleerimisele

Selle variandi puhul ollakse seisukohal, et kuigi raamistiku peamised põhimõtted on jätkuvalt õigustatud, on vaja märkimisväärseid muudatusi, et nii turgu valitsevatel ettevõtjatel kui ka nende konkurentidel oleks motivatsioon teha majanduslikult elujõulisi investeeringuid või kaasinvesteeringuid tulevastesse võrkudesse, mis oleksid põhimõtteliselt võimelised igale Euroopa kodanikule ja ettevõtjale pakkuma ülikiiret andmesidet.

Spekter

ELis spektri halduse parema koordineerimise siduvad ja jõustatavad eeskirjad, mis pööravad rohkem tähelepanu spektri eeskirjade kohandamisele vastavalt tulevase 5G võrguga seotud probleemidele

Selle eesmärk on kohandada raamistikku asukohast sõltumatu ühenduvuse ja 5G kasutuselevõtu arengusuundumustega ning tagada suurem ühtsus liikmesriikide meetmetega, eelkõige konkurentsivõimeliste turutingimuste ja majandusliku reguleerimise meetmetega. Selle saavutamiseks on vaja raamistiku ulatuslikumat kohandamist, õiguslikult jõustatavaid vahendeid ja vastastikuse hindamise mehhanismi, misläbi saavad BEREC, komisjon ja riikide reguleerivad asutused vaadata läbi üksikute liikmesriikide kavandatud riigisisese eraldamiskorra elemente, millel on suurem mõju turu ja äri arengusuundumustele. Lisaks pannakse selle variandiga rohkem rõhku tihedate 5G võrkude investeeringute keskkonnale.

Universaalteenus

Järkjärguline kohandamine suundumustega, keskendudes kõneside ja lairibaühenduse hinna taskukohasusele

Selle variandi puhul on universaalteenuse ELi kohustuse keskmes hinna taskukohasus. Samuti hõlmab see taskukohase hinnaga kõnesidet ja baaslairibaühendust ELis ning spetsiaalsetest universaaltariifidest kasu saavate tarbijate õigust lepingule. ELi tasandil määratletaks lairibaühendus toimiva internetiühenduse kaudu, mida omakorda määratletakse selliste võrgupõhiste teenuste miinimumnimekirja alusel, mis võimaldavad lõppkasutajatel osaleda kodanikuühiskonnas, mille liikmesriigid määratlevad täpsemalt riigi tasandil. Määratud asukohas pakutavate teenuste jaoks tuleks tagada hinna taskukohasus eelkõige vahetu toe kaudu, kuid liikmesriikidel on võimalus mobiilsete teenuste puhul võtta hinna taskukohasuse meetmeid kõige haavatavamate lõppkasutajate jaoks, kui on näha, et taskukohasus ei ole piisav. Nende teenuste kättesaadavust edendatakse peamiselt muude poliitiliste vahenditega (erainvesteeringute stiimulid, riigiabi, spektriga seotud levialalised kohustused jne) ning seda võib erandjuhul teha riigi tasandil ainult siis, kui seda nõuetekohaselt põhjendatakse. Võttes arvesse universaalsest lairibaühendusest kasu saajate suuremat hulka (peale telekommunikatsiooni sektori) tugineb see variant rahastamisele üldeelarve kaudu, kuna see on erapooletum ja kõige vähem sekkuv viis rahastada universaalteenuse pakkumist.

Teenused

Internetiühenduse teenused ja elektroonilise side teenuste regulatiivsed kohustused, mis on seotud peamiselt numeratsiooniressursside kasutamisega

See variant tugineb teistele variantidele. Sellega tehakse ettepanek lisaks internetiühenduse teenuste reguleerimisele rakendada piiratud hulka sektoripõhiseid eeskirju, mis käsitlevad isikutevahelist sidet, mida pakutakse tavapäraselt (kõneside või SMS) või internetiühenduse teenuste kaudu. Eelkõige määratakse sellega kindlaks valdkonnad, mis vajavad jätkuvalt oma laadi pärast sektoripõhist kaitset, ning tehakse ettepanek rakendada asjakohaseid eeskirju kõigile funktsionaalselt võrdväärsete teenuste osutajatele. Paljudel juhtudel tähendab see numeratsiooni kasutavaid isikutevahelise side teenuseid koos internetiühenduse teenustega („kasutama“ tähendab siinkohal numeratsiooni pakkumist teenuse tellijatele või sellise teenuse pakkumist, mis võimaldab numeratsiooni kaudu sidet teiste teenuseosutajate tellijatega). Keskse tähtsusega valdkondades, nagu turvalisus ja koostalitluse kehtestamise õigus, peaksid asjakohaseid eeskirju kohaldatama kõigi isikutevahelise side teenuste suhtes. Tehakse ettepanek, et lõppkasutajate suhtes kohaldatavaid eeskirju tuleks praeguse minimaalse ühtlustamise asemel ühtlustada võimalikult suures ulatuses, et vähendada nõuete täitmise koormust ja vältida turutingimuste moonutamist liikmesriikides. Regulatiivse koormuse vähendamiseks tehakse ettepanek tühistada regulatiivsed kohustused, mida ei ole enam vaja või mis on üldise tarbijakaitseõigusega piisavalt kaetud. Üks oluline näide on tühistada riikide reguleerivate asutuste volitused reguleerida otse jaemüügihindu.

Enamik isikutevahelise side teenustele kehtivatest kohustustest seotaks avaliku numeratsiooni ressursside kasutamisega, rakendades käsitlusviisi, mille reguleerivad asutused 9 määrasid kindlaks vähemalt alates viimasest raamistiku läbivaatamisest, kuid mida asjakohased teenusepakkujad on palju vaidlustanud ning mida ei ole praktikas palju rakendatud. Hädaabiteenustele juurdepääsu teenuste ulatuse määratlemiseks kasutatakse numeratsioonipõhiste isikutevahelise side teenuste kontseptsiooni, kuid võttes arvesse seda, et teatavad võrgupõhised teenused ei saa selliste kõnede kvaliteeti tagada. Eeskirjad, mida kohaldataks numeratsioonipõhistele isikutevahelise side teenustele, hõlmavad muuhulgas lepingu kestust, läbipaistvust, teavet teenuse kvaliteedi kohta, vastuvõtva teenuseosutaja juhitavat numbrite liikuvust, tarbimise seire vahendeid ning vahendeid, millega võrrelda nii teenuste kvaliteeti kui ka hindu või pakettide eeskirjade muutmist, et vältida kinnistamist.

Lisaks sellele on mõnes valdkonnas avaliku korra huvide (nt julgeoleku) tõttu vaja kohaldada regulatiivseid kohustusi kõigi isikutevahelise side teenuste suhtes, st ka selliste teenuste suhtes, mida pakutakse internetiühenduse teenuste kaudu, aga mille jaoks ei kasutata numeratsiooniressursse.

Edastamiskohustus ja elektroonilised saatekavad

Liikmesriikide edastamiskohustuse ja elektrooniliste saatekavade kohustuste kehtestamise võimaluse säilitamine

Selle variandiga säilitataks praegused edastamiskohustuse ja elektrooniliste saatekavade eeskirjad. Sellegipoolest selgitatakse sellega, et edastamiskohustus võib hõlmata raadio- ja televisioonikanaleid täiendavaid andmeid, mis toetab ühendatud televisiooniteenuseid ja elektroonilisi saatekavu.

Numeratsioon

ELi numeratsiooni raamistiku kohandamine, et võtta arvesse turu konkurentsiküsimusi

Selle variandi alusel kohandatakse raamistikku nii, et liikmesriikidel lubatakse eraldada numbreid ettevõtjatele, kes ei ole elektroonilise side teenuste või võrkude pakkujad. Sellega lubataks ELis teatud numeratsiooniressursside territooriumiväline kasutamine, eeldusel, et lõppkasutajate kaitsmiseks kohaldatakse asjakohaseid kaitsemeetmeid kõigis liikmesriikides, kus numeratsiooni kasutatakse.

Haldus

BERECi / raadiospektripoliitika töörühma nõustav roll BERECi teatud reguleerimisalaste volitustega ning parem turuülevaate ja spektri eraldamise kord

Selle variandiga nähakse eelkõige ette minimaalne ühtlustatud pädevusalade komplekt riikide reguleerivate asutuste jaoks ning riikide reguleerivate asutuste ja BERECi ülesannete ühtlustamine. Samuti nähakse sellega ette BERECi juhtimisstruktuuri vastavusseviimine ühise lähenemisega detsentraliseeritud asutustele.

Lisaks antakse BERECile lisaülesandeid, näiteks volitus võtta vastu siduvaid otsuseid riikidevaheliste turgude määratlemise ja lepingu kokkuvõtte vormi kohta; teatud määral siduvad volitused, mis käsitlevad siseturu menetlusi turu reguleerimise riiklike meetmete eelnõude puhul (nn kahekordse sidumise süsteem – vt allpool) ning ELis ühtse maksimaalse kõnelõpetamise hinna kehtestamist; ning eeskirjade väljastamine järgmistes valdkondades: geograafilised ülevaated, ühine lähenemisviis riikidevahelise nõudluse rahuldamisele, standardpakkumiste miinimumnõuded, numeratsiooniressursside haldamise ühised nõuded, teenusekvaliteedi näitajad, kohaldatavad mõõtmismeetodid ja sellise kulumudeli tehnilised üksikasjad, mida riikide reguleerivad asutused kasutavad kõne lõpetamise sümmeetrilise hinna maksimummäärade kehtestamisel. Lisaks antakse BERECile volitus nõuda teavet otse operaatoritelt.

BEREC vastutab ka numbrite territooriumivälise kasutamise ja piiriüleste korralduste registri ning täiendava ELi elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujate registri loomise eest. Lisaks palutakse BERECil abistada komisjoni ja riikide reguleerivaid asutusi standardimise valdkonnas, aidates neil tuvastada koostalitlusvõime puudumist, ohtu läbivühenduvusele või hädaabiteenuste tõhusale kättesaadavusele.

Parandusmeetmena pakutakse nn kahekordse sidumise süsteemi, see tähendab, et kui BEREC ja komisjon on riigi reguleeriva asutuse pakutud parandusmeetmete eelnõu kohta samal arvamusel, võiks komisjon riigi reguleerivalt asutuselt nõuda meetme eelnõu muutmist või tagasivõtmist ning vajaduse korral turuanalüüsi kohta uuesti teavitada. BERECile antakse mõned normide loomist ja nõustamist käsitlevad lisaülesanded.

Riikide reguleerivatele asutustele antakse spektri alal ainult elektroonilise side võrkude ja teenuste spektri eraldamise reguleerivate ja turgu kujundavate tingimuste kohta otsuste tegemise pädevus. BERECi-siseselt luuakse uue koordineerimismehhanismina vastastikuse hindamise süsteem. Selle süsteemi kohaselt peavad riikide reguleerivad asutused oma meetmete eelnõude spektri eraldamise aspektidest BERECi teavitama, et viimane need läbi vaataks ja mittesiduva arvamuse väljastaks.

Lisaks sellele antakse komisjonile veel üldisi reguleerimisalaseid volitusi, mis on seotud spektri eraldamise teatavate elementide määratlemise kriteeriumide sätestamisega, võttes arvesse raadiospektripoliitika töörühma nõuandeid ja tuginedes komiteemenetluse kaudu vastuvõtmisele, et juhendada üksikuid riikide reguleerivaid asutusi ja juhtida BERECi vastastikust hindamist. Raadiospektripoliitika töörühm on ka edaspidi nõuandev organ ning esitab komisjonile enne komiteemenetluse abil rakendusmeetmete kohaldamist nende kohta arvamusi.

•Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine

Eelistatud variantide raames soovitatud poliitikameetmed toetavad õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) kava ning käsitlevad halduskoormuse vähendamise ja lihtsustamise eesmärki kooskõlas tulemustega, mis saadi läbivaatamise käigus REFITi potentsiaali hindamisel. Mitme pakutud muudatusega juurdepääsu, spektri, universaalteenuse, teenuste/lõppkasutajate, numeratsiooni ja halduse poliitikavaldkondades püütakse teha eeskirju selgemaks, võimaldada osalistel raskusteta aru saada oma õigustest ja kohustustest, vältida ülereguleerimist ja halduskoormust.

Täpsemalt sisaldavad pakutud muudatused järgmist: juurdepääsu reguleerimise lihtsustamine ja geograafia alusel suunamine; võimaluse korral spektri puhul üksikutele litsentsidele üldise loa andmise eelistamine; spektri teisejärguliste turgude toetamine; liigsete universaalteenuse kohustuste, näiteks telefoniautomaatide ja füüsiliste kataloogide tagamise kohustuste kaotamine; universaalteenuse kättesaadavuse kohustuste ulatuse kitsendamine ning sektoripõhise jagamise mehhanismi lõpetamine; õigusraamistiku ulatuse täpsustamine ning liigsete tarbijakaitsega seotud kohustuste kõrvaldamine, juhul kui neid juba horisontaalsete õigusaktidega käsitletakse või kui turg neid juba täidab; masinatevahelises kontekstis numeratsiooni eeskirjade ja haldamise ühtlustamine ja täpsustamine; riikide reguleerivate asutuste pädevusvaldkondade kohaldamine BERECiga.

Eelistatud variantide hulgas sisalduvatel lihtsustamismeetmetel on ka ühtse turu sidususe mõõde, kuna nendega tagatakse parem ühtsus juurdepääsu parandusmeetmetele ja spektri eraldamisele, mis praegu tekitab mitmes liikmesriigis spektrit kasutada soovivate operaatorite jaoks keerukust ning mis võib ka (erinevate ajakavade puhul) laiemates valdkondades tõrkeid tekitada. Samamoodi soodustab standardiseeritud laialdaste parandusmeetmete võtmine (näiteks äride juurdepääsu käsitlemiseks) rohkem kui ühes liikmesriigis tegutsevaid ärisid ning spektri lubade pikendamine toetab spektri jaoks Euroopa-ülese sekundaarse turu ja selliste lubade omanike jaoks investeeringuid rohkem toetava keskkonna loomist.

•Põhiõigused

Ettepanekus võetakse täiel määral arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguseid ja põhimõtteid. Pakutud meetmete eesmärk on eelkõige ajakohastatud lõppkasutajate kaitse eeskirjade koguga ühenduvuse paremate tasemete saavutamine. Sellega kindlustatakse omakorda mittediskrimineeriv juurdepääs mis tahes sisule ja teenustele, sh avalikele teenustele, aidatakse edendada sõnavabadust ja ettevõtlusvabadust ning võimaldatakse liikmesriikidel tulevikus palju väiksemate kuludega hartat järgida.

4.MÕJU EELARVELE

Ettepanek ei mõjuta ELi eelarvet.

5.MUU TEAVE

•Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord

Komisjon jätkab rakendamise järelevalve tagamist alljärgneva alusel.

Euroopa digitaalse progressi aruanne

Euroopa digitaalse progressi aruanne hõlmab 28 liikmesriiki ning selles on esitatud põhjalikud andmed ja analüüs, mis käsitlevad turgu ning õigustiku ja tarbijate arengusuundumusi digitaalses majanduses, sealhulgas alljärgnevat.

Digitaalarengu tegevuskava tulemustabel 10 , millega mõõdetakse Euroopa digitaalse majanduse edusamme. Tulemustabelis kasutatakse andmeid, mida edastavad riikide reguleerivad asutused, Eurostat ja teised asjakohased allikad, ning hõlmab andmeid, mis käsitlevad digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksit ELi liikmesriikides 11 . Aruandes sisalduvate näitajate põhjal saab võrrelda edusamme Euroopa riikides, samuti teatud aja jooksul.

Telekommunikatsiooni käsitlevad aruanded Euroopa elektroonilise side reguleerimise ja turgude kohta, milles esitatakse põhjalikud andmed ja analüüs selle sektori turu, õiguse ja tarbijate arengusuundumuste kohta.

Eurobaromeetri iga-aastane majapidamiste uuring

Praegune Eurobaromeetri uuring pakub ülevaadet selle kohta, kuidas elektroonilise side turg lõppkasutajate jaoks toimis ning milline on tarbijate suhtumine teenuste platvormide kasutuselevõtu ja teenuste kasutamise kohta, samuti käsitletakse selles teatud hulka tarbijakaitsega seotud küsimusi.

•Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus

Ettepanekuga muudetakse olemasolevat raamistikku alljärgnevalt.

Poliitiliste eesmärkide muudatused

Artikliga 3 ühtlustatakse praeguste eesmärkide esitamist ning lisatakse olemasolevatele konkurentsi, siseturu ja lõppkasutajate huvide eesmärkidele uus eesmärk, mis käsitleb laialdast juurdepääsu ülikiirele andmesidele ning selle kasutuselevõttu kogu ELis.

Juurdepääsu reguleerimisega seotud muudatused

Juurdepääsu reguleerimisega seotud muudatuste eesmärk on tugevdada ja parandada praegu kehtivat märkimisväärse turujõu juurdepääsu korda, et edendada infrastruktuurikonkurentsi ja võrgu kasutuselevõttu kõigi operaatorite poolt ning et jätkata kogu liidu territooriumil ülikiirete võrkude kasutuselevõttu.

Esimeses ja teises kategoorias (märkimisväärse turujõu kord ning infrastruktuurikonkurents ja võrgu kasutuselevõtt kõigi operaatorite poolt) on asjakohased alljärgnevad sätted ja muudatused.

Artiklitega 61 ja 65 muudetakse turuanalüüsi menetlust, kodifitseerides praegused parimad tavad ning püüdes saavutada paremini suunatud ja parema õiguskindlusega juurdepääsu reguleerimine ning kitsendades selle geograafilist rõhuasetust. Nii tagatakse, et juurdepääsu kohustusi rakendatakse ainult siis, kui neid on vaja jaemüügituru puudujääkide käsitlemiseks ja lõppkasutajate tulemuste tagamiseks. Eeskirjadega kehtestatakse reguleerivatele asutustele kohustus võtta oma turuanalüüsides arvesse kaubandusliku juurdepääsu lepinguid ning mis tahes muid juba kehtestatud reguleerivaid kohustusi, näiteks sümmeetrilisi kohustusi. Lisaks pikendatakse selle artikliga praegust maksimaalselt kolmeaastast turu ülevaate perioodi viiele aastale, mis võimaldab operaatoritele pikemaajalist kavandamist ja annab riikide reguleerivatele asutustele turu ülevaadete ajastuse seisukohalt suurema paindlikkuse. Artiklis 66 kajastatakse neid eesmärke nii, et uuendatakse ja muudetakse vastavaid eeskirju regulatiivsete kohustuste kehtestamise ja muutmise kohta näiteks sellisel juhul, kui turu tingimused muutuvad.

Artikliga 70 toetatakse paremat infrastruktuurikonkurentsi, tagades juurdepääsu tsiviilinfrastruktuuridele, näiteks kaablikanalitele, mastidele jne, kui need kuuluvad märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele.

Infrastruktuurikonkurentsi toetamiseks täpsustatakse artiklis 59, millistel tingimustel võib kõigile operaatorile kehtestada kohustusi (sümmeetrilisi kohustusi), et tagada juurdepääs võrgu mittedubleeritavatele varadele, näiteks hoonesisestele juhtmetele ja kaablitele. Investeerimisstiimuli kaitsmiseks piiratakse sellist juurdepääsu lõppkasutaja juurest esimese koondumispunktini. Samas võib seda piiratud tingimustel laiendada, et kõige keerukamates ja vähem rahvastatud piirkondades alternatiivsete võrkude kasutuselevõttu edendada.

Artiklitega 63 ja 64 antakse BERECile volitused riikidevaheliste turgude ja riikidevahelise nõudmise määratlemiseks ka juhtudel, kui turud on riiklikud või piirkondlikud. BEREC võib riikide reguleerivate asutuste jaoks kehtestada suunised, et riikidevahelise nõudluse rahuldamiseks võetavatele parandusmeetmetele lähenetaks ühetaoliselt. Artiklis 64 antakse volitused ka komisjonile, et BERECi toel teatud juurdepääsu hulgiteenuste jaoks kehtestada ühtlustatud tehnilised nõuded, nii et saaks täita nõudlust piiriüleste sideteenuste järele (eriti ärikasutajate oma) juhtudel, kus selliste ühtlustatud toodete puudumine takistab siseturu toimimist.

Artikliga 73 kehtestatakse ELi tasandi kord, mille kohaselt määrata kindlaks siduv metoodika kõne lõpetamise hindade kehtestamiseks, et luua kõigis liikmesriikides sarnaselt reguleeritav stabiilne turg. Lisaks luuakse sellega mehhanism ELi tasandil maksimaalsete kõne lõpetamise hindade kehtestamiseks, et vähendada riikide reguleerivate asutuste halduskoormust ning lasta neil koondada oma jõupingutused kõige keerukamate lairibaühenduse turgude analüüsile.

Ülikiirete võrkude kasutuselevõtmiseks kogu liidus tehakse ettepanekud ka alljärgnevate muudatuste kohta.

Artiklis 22 nõutakse, et riikide reguleerivad asutused koostaksid ülevaate oma riigi territooriumi lairibavõrkude ja investeerimiskavade olukorrast, et turuanalüüside tegemisel saaks geograafilist spetsiifikat paremini arvesse võtta. Riikide reguleerivad asutused peavad määratlema ka nn digitaalsed turutõrke piirkonnad, kus ükski operaator või avalik ametiasutus ei ole kasutusele võtnud või ei kavatse kasutusele võtta ülikiiret ühendust või ei ole uuendanud ega laiendanud oma praegust võrku nii, et selle allalaadimise kiirus oleks vähemalt 100 Mbit/s, ega kavatse seda teha. Nad võivad määratletud digitaalteenuste turutõrkepiirkonnad avalikustada ja korraldada konkurentsikutse, et edendada nendes keerukates piirkondades väga suure jõudlusega võrkude kasutuselevõttu.

Artiklis 72 täpsustatakse, millistel tingimustel võib märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele ilma konkurentsi kahjustamata lubada paindlikkust hindade määramisel. Paindlikud hinnad võivad uute võrkude puhul investoritele kasu tuua, eeldusel et see ei mõjuta hiljem konkurentsi.

Artiklis 74 ja IV lisas on sätted, millega edendada kaubanduslikku kaasinvesteerimist uutesse infrastruktuuridesse ning teha vajalikke õiguslikke järeldusi. Märkimisväärse turujõuga võrgu omaniku ja juurdepääsu vajajate vahel võrgu uute osade jagamine toob endaga võrreldes tavapäraste juurdepääsu toodetega kaasa suuremal määral riskide jagamise ning kui kaasinvesteeringu kavandamine vastab sobivatele tingimustele, võib see jätkusuutliku konkurentsi jaoks toimida kindlama alusena. See peaks võimaldama reguleeritud juurdepääsu kohandamist, misläbi saaksid kõik kaasinvestorid võrreldes teiste ettevõtjatega kasu esimese tegutseja eelistest. Reguleeritud juurdepääsutoodete jätkuv kättesaadavus mitteosalevatele ettevõtjatele võib enne investeerimist kättesaadava mahu piires endiselt asjakohane olla.

Artiklis 77 pakutakse lihtsustatud reguleerimise mudelit märkimisväärse turujõuga hulgivõrkude jaoks, mida piiravad õiglased, mõistlikud ja mittediskrimineerivad juurdepääsueeskirjad, millele kohaldatakse vajaduse korral vaidluste lahendamise korda. Nende tingimuste kohaselt on võrgu jaoks vaja rangeid tingimusi, et seda peetaks tõeliselt üksnes hulgisuunitlusega võrguks, ning need võivad sobida eelkõige kohalikele ülikiiretele võrkudele, mida võidakse tulevikus sellegipoolest pidada märkimisväärse turujõuga võrkudeks. Artiklis 76 on esitatud selgitused vabatahtliku eraldamise protsessi kohta ning luuakse õiguskindlus, sätestades kohustused vabatahtlikult eraldamise protsessi rakendava operaatori jaoks.

Artiklis 78 täpsustatakse riikide reguleerivate asutuste rolli turul märkimisväärse jõuga ettevõtjate toetamisel, kui viimased lähevad praegustelt võrkudelt üle uutele võrkudele (nt praeguste vasest võrkude töö lõpetamisel), et toetada veel enam üleminekut uutele võrkudele.

Spektri haldamisega seotud muudatused

Artikliga 45 selgitatakse üldeesmärke ja põhimõtteid, millest liikmesriigid riigi tasandil spektri haldamisel lähtuma peaksid. Need käsitlevad loa andmise menetluste ühtsust ja proportsionaalsust, sobiva katvuse tagamise olulisust, spektri kättesaadavaks tegemise ajastuse küsimusi, piiriülese kahjuliku sekkumise takistamist, nn kasuta või kaota põhimõtte loomist ning ühise spektri kasutamise ja spektriga kauplemise ja selle rentimise edendamist. Selles artiklis sätestatakse ka mehhanism ühtlustatud spektri ajutise alternatiivse kasutamise jaoks, millele kehtivad selgelt määratletud tingimused.

Artiklis 46 tuuakse rohkem esile üldised load võrreldes üksikute litsentsidega ning liidu õiguse kohaselt spektri ühine kasutamine. Selle eesmärk on tagada, et riiklikud ametiasutused töötavad ennetavalt välja loa andmise mudelid, mis 5G arenduste jaoks kõige paremini sobivad. Lisaks annab see komisjonile volituse võtta siduvaid meetmeid, et erinevate loa andmise kordade vahel ühtsus saavutada.

Artiklis 47 määratletakse loa andmise tingimused, mis on seotud raadiosagedustele ja nende kasutamisele üldiste lubade andmisega, ja sätestatakse komisjoni rakendusmeetmed, et saavutada teatud tingimuste, näiteks katvuse kohustuste (mis on spektri tõhususe oluline osa) määratlemise ja hindamise tingimuste ühtsus. Samuti rõhutatakse selles kohustusi, nagu infrastruktuuri jagamine, et parandada lõppkasutajate ühenduvust eelkõige hõredamini asustatud piirkondades.

Artiklites 48–54 keskendutakse spektri lubade andmise olulistele aspektidele, et parandada ühtsust selliste liikmesriikide tavade puhul nagu i) litsentsi minimaalne kestus (25 aastat); ii) selge ja lihtsam spektriga kauplemise ja selle rentimise protsess; iii) konkurentsiõiguse põhimõtetel põhinevad objektiivsed kriteeriumid ühtse konkurentsi edendavate meetmete võtmiseks, näiteks spektri limiidid, spektri eraldamine uute osalejate jaoks ning hulgijuurdepääsu kohustused; iv) protsessid üksikute spektri kasutamise lubade andmisel ja uuendamisel ühtsuse ja prognoositavuse tagamiseks; v) selgemad tingimused olemasolevate õiguste piiramiseks või tühistamiseks, sealhulgas nn kasuta või loobu põhimõtte ja riiklikele ametiasutustele jõustamisel suurema rolli andmise kaudu. Nende artiklitega antakse komisjonile ka volitused võtta meetmeid, et määrata kõigis liikmesriikides ühtlustatud spektri kasutamise loa andmise ühised maksimaalsed tähtajad ning koordineerida valikuprotsesside olulisi osi ja määrata nende kavandamise tingimusi.

Artiklites 55 ja 56 lihtsustatakse WiFile juurdepääsu tingimusi ühenduvuse ning väikese võimsusega traadita lairibaühenduse (väikese raadiusega tugijaamade) kasutuselevõtu ja sätete järsult kasvanud nõudmise rahuldamiseks, et vähendada väga tihedate võrkude kasutuselevõtu kulusid.

Artiklis 28 sätestatakse liikmesriikide vahelise koordineerimise kohustus, et käsitleda piiriülese sekkumise probleeme, kaasates raadiospektripoliitika töörühma, ning antakse komisjonile rakendamise volitused, et võtta siduvad meetmed, millega raadiospektripoliitika töörühma nõuannetega hoolikalt arvestades lahendada piiriüleseid vaidlusi.

Ettepanekuga antakse riikide reguleerivatele asutustele pädevus elektroonilise side teenuste jaoks spektri eraldamise nende aspektide üle, mis on seotud turu ja majanduse reguleerimisega. Lisaks antakse neile pädevus võrgu/spektri ühise kasutamise ja riigis rändluse jaoks erakorraliste meetmete võtmise kohta otsuste tegemiseks, et katta ühenduvuse lüngad. Riiklikud reguleerijad peavad selles valdkonnas tegutsemisel tuginema turgude usaldusväärsele majanduslikule ja konkurentsi analüüsile. Majanduslikele, turu ja konkurentsi tingimustele ja seega ka turu toimimisele mõju avaldavate eraldamistingimuste järjepideva rakendamise tagamiseks kogu liidus luuakse artiklis 35 BERECi jaoks vastastikuse hindamise mehhanism, et vaadata läbi riikide spektrieraldamise eelnõude turu ja majandusega reguleerimisega seotud aspektid, ja esitada mittesiduvaid arvamusi.

Artikliga 37 luuakse raamistik, millega liikmesriigid saavad lihtsustada vabatahtlikke kogu liitu või mitut riiki hõlmavaid eraldamismenetlusi.

Universaalteenuse korra muudatused

Ettepaneku eesmärk on ajakohastada universaalteenuse korda, eemaldades ELi tasandil selle ulatusest varasema aja teenuste (avalikud telefoniautomaadid, telefonikataloogid ning numbriinfoteenused) pakkumise kohustuse ning keskendudes lairibaühenduse universaalteenusele, mida määratletaks lairibaühenduse kaudu kasutatavate võrgupõhiste teenuste dünaamilise põhinimekirja kaudu. Liikmesriikide sekkumisel tuleks keskenduda olemasoleva ühenduvuse hinna taskukohasusele, mitte selliste võrkude kasutuselevõtule, mille jaoks on olemas paremaid vahendeid.

Universaalteenuse hinna taskukohasus peab olema tagatud vähemalt määratud asukohtades, kuid liikmesriikidel on võimalus hinna taskukohasuse meetmeid laiendada kõige haavatavamate kasutajate jaoks ka mobiilsetele teenustele.

Artiklis 79 kehtestatakse liikmesriikide jaoks kohustus tagada kõigile lõppkasutajatele juurdepääs taskukohase hinnaga toimivale lairibalisele internetiühendusele ja kõnesideteenustele. Taskukohase hinna tagamiseks antakse artikliga 80 liikmesriikidele volitus nõuda ettevõtjatelt, et neil oleksid eritariifi võimalused lõppkasutajatele, kelle puhul on kindlaks tehtud nende madal sissetulek või sotsiaalsed erivajadused, ja/või et nad pakuksid nendele lõppkasutajatele vahetut tuge. Samuti luuakse selle artikli alusel universaalest eritariifist kasu saavate tarbijate jaoks õigus lepingu sõlmimiseks.

Kuigi liikmesriikide sekkumisel tuleks keskenduda olemasoleva ühenduse hinna taskukohasusele, mitte võrkude kasutuselevõtule, lubatakse artikli 81 alusel liikmesriigil lisada ka määratud asukohas ühenduvust (juurdepääsu) käsitlev säte, kui tõestatakse, et sellist ühendust ei saa tagada tavapäraste kaubanduslike tingimustega või muude liikmesriigi käsutuses olevate avaliku poliitika vahenditega.

Tunnustades vajadust erinevate riiklike tingimuste käsitlemisel paindlik olla, lubatakse artikliga 82 liikmesriikidel jätkuvalt riiklikul tasandil muuta kohustuslikuks teenuseid, mis praegu ELi universaalteenuse kohustuse hulka kuuluvad, näiteks telefoniautomaadid, telefonikataloogid ja numbriinfoteenused, kui sellist vajadust korrakohaselt tõendatakse ja eeldusel, et liikmesriik kohaldab ka rahastamise korda.

Artiklis 85 määratakse, et universaalteenust tuleks rahastada üldeelarvest, mitte sektoripõhise rahastuse kaudu.

Teenuste ja lõppkasutaja kaitse eeskirjade muudatused

Viimaste aastate turu ja regulatiivsete arengusuundumuste ning sektoripõhiste eeskirjade vajaduse tõttu määratletakse artikli 2 lõikes 4 uuesti termin „elektroonilise side teenus“. See hõlmab kolme tüüpi teenuseid: i) internetiühenduse teenus; ii) isikutevahelise side teenus, mis hõlmab kahte järgmist alakategooriat: numbripõhine teenus ja numbritest sõltumatu teenus; iii) teenused, mis koosnevad täielikult või suures osas signaalide edastamisest, näiteks masinatevahelise side ja ringhäälingu jaoks kasutatavad edastamisteenused. Paljud lõppkasutajate sätted kohalduvad ainult internetiühenduse teenustele ja numbripõhistele isikutevahelise side teenustele.

Numbritest sõltumatu isikutevahelise side teenustele kohaldatakse ainult kohustusi, mille puhul on avaliku poliitika huvide tõttu vaja kohaldada konkreetseid regulatiivseid kohustusi igat liiki isikutevahelise side teenustele olenemata sellest, kas need kasutavad numbreid. See on eelkõige seotud turvalisuse sätetega (artikkel 40). Kui miski ohustab läbivühenduvust või toimivat juurdepääsu hädaabiteenustele, võib komisjon pidada vajalikuks meetmeid koostalitlusvõime tagamiseks, näiteks standardimisprotsessi algatamise abil. Riikide reguleerivad asutused võivad vajaduse korral neid standardeid kohaldada (artikkel 59).

Ettepanekuga vähendatakse regulatiivset koormust, tühistades regulatiivsed kohustused, mida ei ole enam vaja või mida hõlmavad piisaval määral üldised tarbijakaitse seadused. Üks oluline näide on riiklike reguleerijate sellise volituse tühistamine, millega saab märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele vahetult kehtestada jaehindade reguleerimist (universaalteenuse direktiivi artikli 17 tühistamine). Samuti on lihtsustatud ja osaliselt kustutatud teatud sätteid lepingute, läbipaistvuse, puudega kasutajate võrdväärse juurdepääsu, numbriinfoteenuste ja tarbijate digitaaltelevisiooni seadmete koostalitlusvõime kohta, kuna need kattusid horisontaalsete eeskirjadega või esines muid liiasusi (artiklid 95–98, 103–105).

Uute küsimuste käsitlemiseks on ette nähtud teatud arv uusi sätteid, mis käsitlevad näiteks lepingute paremat loetavust lepingu olulist teavet hõlmava lühikokkuvõtte abil, tarbimise kontrolli vahendite tagamist lõppkasutajate teavitamiseks nende sideteenuste tarbimise kohta, täiendatud sätteid hinna ja kvaliteedi võrdlemise vahendite kohta, vahetamise eeskirju kiiresti suureneva pakettide arvu kohta, et vältida kinnistamise olukordi (tervele paketile kohaldataks sektoripõhiseid sätteid, näiteks maksimaalne lepingu kestuse ja lepingu lõpetamise õiguse kohta), ning kodakondsuse või elukohariigi alusel diskrimineerimist keelavat sätet (artiklid 92, 95, 96, 98 ja 100).

Kuigi teenuslepingu üldine maksimaalne kestus on kaks aastat, on lubatud pikemad eraldi kokkulepped lõppkasutajatega. Nendega lihtsustatakse füüsilise ühenduse jaoks sissemaksete tegemise hüvitamist ning toetatakse võrgu kasutuselevõttu kapitalikulude jaoks osamaksetena tehtavate sissemaksete kaudu (koondtarbimise käsitlusviis) (artikkel 98).

Numeratsiooni sätete muudatused

Masinatevahelisel turul konkurentsiküsimuste (eelkõige konkreetse operaatoriga sidumise) käsitlemiseks lubatakse ettepanekuga riikide reguleerivatel asutustel eraldada numbreid ettevõtjatele, mis ei ole elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujad, kuid see ei ole neilt nõutav (artikkel 88). Samas artiklis nõutakse, et riiklikud reguleerijad määraksid teatud numeratsiooniressursid ELi piires riiklike numbrite eksterritoriaalse kasutamise jaoks, püüdes sellega täita üha suurenevat vajadust numeratsiooniressursside eksterritoriaalse kasutuse järele, eriti masinatevaheliste rakenduste puhul.

Sotsiaalse väärtusega teenuste ühtlustatud numbrite eeskirjade puhul on põhirõhk jätkuvalt laste otsimise Euroopa abitelefoni tõhusal rakendamisel (artikkel 90) ning 116 numbrite üldine raamistik põhineb jätkuvalt komisjoni otsusel 2007/116/EÜ. Kuna viimastel aastatel ei ole olnud nõudmist Euroopa telefoninumeratsioonivälja järele, siis kustutati vastav säte (universaalteenuse direktiivi artikkel 27).

Hädaolukordade side sätete muudatused

Luuakse õiguslik selgus kõigi numbripõhise isikutevahelise side teenuse osutajate juurdepääsu kohta hädaabiteenustele. Ette pandud sätted asendavad olemasoleva komisjoni volituse kohaldada tehnilisi rakendusmeetmeid delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise volituse kohaselt, et tagada helistaja asukohast toimiv juurdepääs Euroopa ühisele hädaabinumbrile 112, kõnede suunamine häirekeskustesse ning puudega lõppkasutajate sidus juurdepääs kogu ELis. Selline käsitlusviis tagab hädaolukordade side tehniliste lahenduste piiriülese kasutuselevõtu ja toimivuse (artikkel 102).

Haldamise muudatused

Artiklitega 5, 6 ja 8 tugevdatakse sõltumatute riiklike reguleerijate rolli, luues nende reguleerijate jaoks ELis pädevusalade minimaalse kogu, ning parandavad nende sõltumatuse nõudeid, käsitledes ametisse määramise nõudeid ja aruandluskohustust.

Artikliga 12 tuuakse sisse mõned muudatused, mis käsitlevad üldise volitamise menetlust. Teenusepakkujad peaksid saatma teatised BERECile, mis peaks toimima ühtse kontaktpunktina ning edastama teatised asjakohastele riikide reguleerivatele asutustele. BEREC peaks ELi tasandil registri looma.

Artiklis 27 on esitatud menetlus ettevõtjate vahel piiriüleste vaidluste lahendamiseks, tugevdades BERECi rolli sellega, et riikide reguleerivatele asutustele määratakse kohustus BERECiga nõu pidada.

Artiklis 33 käsitletakse nn kahekordse sidumise süsteemi sellisteks juhtudeks, kui BEREC ja komisjon on riikliku reguleerija pakutud parandusmeetmete muudatuste kohta (mille kohta ta komisjoni ja BERECi artikli 32 alusel teavitas) samal arvamusel. Sellistel juhtudel võib komisjon reguleerijalt nõuda meetme eelnõu muutmist või tagasivõtmist või vajaduse korral selle turuanalüüsi uut esitamist.

ê 2002/19/EÜ (kohandatud)

2016/0288 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV,

elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv)Ö millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik  Õ

(uuesti sõnastatud)

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut Ö Euroopa Liidu toimimise lepingut Õ, eriti selle artiklit 95 Ö 114 Õ,

võttes arvesse Euroopa Komisjon ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 12 ,

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust 13 ,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

ê

(1)Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/19/EÜ, 14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/20/EÜ, 15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ 16 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/22/EÜ 17 on oluliselt muudetud. Kuna neisse tuleb teha uusi muudatusi, tuleks need direktiivid selguse huvides uuesti sõnastada.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 1 (kohandatud)

Kehtiva telekommunikatsiooni reguleeriva raamistikuga on üleminekul monopolidelt täielikule konkurentsile edukalt loodud tulemusliku konkurentsi tingimused telekommunikatsioonisektoris.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 2 (kohandatud)

10. novembril 1999 esitas komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule, majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele teatise pealkirjaga “Teel elektroonilise side infrastruktuuri ja sellega seotud teenuste uue raamistiku poole. Sidesektori 1999. aasta ülevaade”. Selles teatises andis komisjon ülevaate telekommunikatsiooni praegusest reguleerivast raamistikust vastavalt oma kohustustele, mis tulenevad nõukogu 28. juuni 1990. aasta direktiivi 90/387/EMÜ (telekommunikatsiooniteenuste siseturu loomise kohta avatud võrgu pakkumise kaud 18 artikli 8 sätetest. Lisaks esitati selles avalikuks aruteluks hulk põhimõttelisi ettepanekuid elektroonilise side infrastruktuuri ja sellega seotud teenuste uue reguleeriva raamistiku kohta.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 3 (kohandatud)

26. aprillil 2000 esitas komisjon Euroopa Parlamendile, nõukogule, majandus- ja sotsiaalkomiteele ja regioonide komiteele teatise sidesektori 1999. aasta ülevaadet käsitlenud avaliku arutelu tulemuste ja uue reguleeriva raamistiku suundumuste kohta. Teatises võeti kokku avaliku arutelu tulemused ja sätestati teatavad põhilised suundumused elektroonilise side infrastruktuuri ja sellega seotud teenuste uue raamistiku ettevalmistamiseks.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 4 (kohandatud)

Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. märtsi 2000. aasta kohtumisel Lissabonis rõhutati majanduskasvu, konkurentsi ja töökohtade loomisega seotud võimalusi, mis tekivad üleminekul digitaalsele ja teadmistel põhinevale majandusharule. Eelkõige rõhutati, kui oluline on Euroopa ettevõtjate ja kodanike juurdepääs odavale ja maailmatasemel side infrastruktuurile ning mitmekülgsetele teenustele.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 1 (kohandatud)

ð uus

(2) Komisjon vaatab korrapäraselt läbi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ð elektroonilise side võrkude ja teenuste kehtivasse ï reguleeriva raamistiku moodustava Ö reguleerivasse raamistikku kuuluvaÕ viie direktiivi – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv), 19  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), 20  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), 21 direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) 22 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) 23  (edaspidi üheskoos „raamdirektiiv ja eridirektiivid”) – toimimise eelkõige selleks, et teha kindlaks tehnoloogia ja turu arengust tulenev muudatuste tegemise vajadusð  24  ï .

ò uus

(3)Digitaalse ühtse turu strateegias tõdes komisjon, et telekommunikatsiooniraamistiku läbivaatamisel keskendutakse meetmetele, mis motiveeriksid investeerima kiiretesse lairibavõrkudesse, muudaksid lähenemise spektripoliitikale ja spektri haldamisele järjekindlamaks ja ühtse turuga paremini kokku sobivaks, looksid õigusliku killustatuse vähendamisega tingimused tõeliselt ühtse turu jaoks, tagaksid kõigile turuosalistele võrdsed tingimused ja eeskirjade järjekindla kohaldamise ning muudaksid reguleeriva institutsioonilise raamistiku tulemuslikumaks.

(4)Käesolev direktiiv sõnastatakse ümber nelja direktiivi (raamdirektiiv, loadirektiiv, juurdepääsudirektiiv ja universaalteenuse direktiiv) ja üht määrust (BERECi määrus 25 ) hõlmava õigusloome kvaliteedi parandamise projekti käigus. Praegu sisaldab iga nimetatud direktiiv meetmeid, mida kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujate suhtes kooskõlas õigusnormidega, mis kõnealuses sektoris kehtisid ja mille kohaselt olid ettevõtjad vertikaalselt integreeritud, st tegelesid nii võrkude kui ka teenuste pakkumisega. Läbivaatamine annab võimaluse neli direktiivi uuesti sõnastada, et praegust süsteemi lihtsustada ning tugevdada selle sidusust ja juurdepääsetavust kooskõlas õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) eesmärkidega. Samuti annab see võimaluse kohandada süsteemi turul valitsevate uute oludega: sideteenuste pakkumine ei pruugi enam olla paketis võrgu pakkumisega. 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta on kirjas, et ümbersõnastamise tulemusena võetakse vastu uus õigusakt, milles pannakse ühte teksti kokku varasemasse õigusakti tehtud sisulised muudatused ja sama õigusakti muutmata sätted. Ümbersõnastamise ettepanek puudutab varasemasse õigusakti tehtavaid sisulisi muudatusi ning teisel tasandil kodifitseeritakse selle käigus varasema õigusakti muutmata sätted ja need sisulised muudatused.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 3 (kohandatud)

(5)Käesoleva direktiiviga eesmärk on luua Ö peaks loodama Õ õiguslik raamistik selleks, et tagada elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste Ö elektroonilise side võrkude ja teenuste Õ pakkumise vabadus, mida piiraksid vaid käesolevas direktiivis sätestatud tingimused ja asutamislepingu Ö aluslepingu Õ artikli 46 Ö 52 Õlõikega 1 kooskõlas olevad piirangud, eelkõige meetmed, mis on seotud avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervisega.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 7 (kohandatud)

ð uus

(6)Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira liikmesriikide võimalusi võtta ð Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 87 ja 45 sätestatud põhjustel õigustatud ï vajalikke meetmeid selleks, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kordð, kõlblusï ja julgeolek ning võimaldada kriminaalkuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutuselevõtmist

ê 2002/21/EÜ põhjendus 5 (kohandatud)

ð uus

(7)Telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik ülekande ð elektroonilise side ï võrgud ja teenused peaksid olema Ö võimalikult suures ulatuses Õhõlmatud ühe Ö direktiiviga kehtestatud ühtse Euroopa side seadustikuga, kui tegemist ei ole küsimustega, mida saab paremini lahendada määrustega kehtestatavate otsekohaldatavate normide kaudu Õja sama reguleeriva raamistikuga. Kõnealune raamistik koosneb käesolevast direktiivist ja neljast eridirektiivist: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv), 26 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv), 27 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv), 28 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/66/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset telekommunikatsioonisektoris 29 (edaspidi “eridirektiivid”). Edastamise ð Elektroonilise side võrkude ja teenuste ï reguleerimine tuleb lahutada sisu reguleerimisest. Seepärast ei hõlma kõnealune raamistik Ö  käesolev seadustik Õ elektrooniliste sidevõrkude Ö elektroonilise side võrkude Õ vahendusel elektroonilisi sideteenuseid Ö elektroonilise side teenuseid Õ kasutades edastatud teenuste sisu, näiteks ringhäälingu sisu, finantsteenuseid ja teatavaid infoühiskonna teenuseid, ega piira seega ka selliste teenuste kohta ühenduse Ö liidu Õ või riigi tasandil võetud meetmeid, mis on kooskõlas ühenduse õigusega ning mille eesmärk on edendada kultuurilist ja keelelist mitmekülgsust ja tagada meediakanalite paljusus. Teleprogrammide sisu reguleerib nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜteleringhäälin- gutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigusnormide kooskõlastamise kohta 30 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/13/EL 31 . ð Audiovisuaalpoliitika ja sisu reguleerimise eesmärk on saavutada sellised üldist huvi pakkuvad eesmärgid nagu sõnavabadus, meediakanalite paljusus, erapooletus, kultuuriline ja keeleline mitmekülgsus, sotsiaalne kaasamine, tarbijakaitse ja alaealiste kaitse. ïEdastuseð Elektroonilise side ï ja sisu reguleerimise lahusus ei piira nendevaheliste seoste arvessevõtmist eelkõige selleks, et tagada meediakanalite paljusus, kultuuriline mitmekülgsus ja tarbijakaitse.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 8

ð uus

(8)Käesoleva direktiivi sätted ei hõlma Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivi 1999/5/EÜ (raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta) reguleerimisalasse kuuluvaid seadmeid 32  ð mõjuta direktiivi 2014/53/EL kohaldamist raadioseadmete suhtes ï, kuid hõlmab siiski tarbijaseadmeid digitaaltelevisiooni kasutamiseks.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 11 (kohandatud)

ð uus

(9) Et võimaldada riikide reguleerivatel asutustel saavutada raamÖ käesolevas Õ direktiivis ja eridirektiivides sätestatud eesmärke, eelkõige otspunktide vahelise koostalitlusvõime osas, tuleks Ö peaks käesolev Õ raamdirektiiv Ö hõlmama Õ i kohaldamisala laiendada raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete, nagu need on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivis 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta, 33  Ö Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/53/EL 34  Õ teatavateleid aspektidele ning digitaaltelevisiooni tarbijaseadmeteleid, et hõlbustada puuetega kasutajate juurdepääsu. ð On oluline, et reguleerivad asutused julgustaksid võrguoperaatoreid ja seadmete tootjaid tegema omavahel koostööd, et soodustada puuetega kasutajate juurdepääsu elektroonilise side teenustele. Kui spektrit kasutatakse ainuõiguseta raadioterminalseadmete isiklikul otstarbel kasutamise jaoks, ei ole küll tegemist majandustegevusega, kuid selle suhtes tuleks siiski kohaldada käesolevat direktiivi, et tagada koordineeritud lähenemine lubade andmise korrale. ï

ê 2002/21/EÜ põhjendus 6 (kohandatud)

Audiovisuaalpoliitika ja sisu reguleerimise eesmärk on järgida selliseid üldist huvi pakkuvaid eesmärke nagu sõnavabadus, meediakanalite paljusus, erapooletus, kultuuriline ja keeleline mitmekülgsus, sotsiaalne hõlvamine, tarbijakaitse ja alaealiste kaitse. Ühenduse teatises “Ühenduse audiovisuaalpoliitika põhimõtted ja suunised digitaalajastul” ja nõukogu 6. juuni 2000. aasta järeldustes, milles nõukogu avaldas oma poolehoidu nimetatud teatises väljendatule, on sätestatud põhimeetmed, mida ühendus peab võtma oma audiovisuaalpoliitika rakendamiseks.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 50 (kohandatud)

(10)Käesoleva direktiivi sätted ei takista liikmesriikidel võtta meetmeid asutamislepingu artiklites 30 ja 46 sätestatud põhjustel ja eelkõige avaliku korra, julgeoleku ja kõlbluse pärast.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 9 (kohandatud)

Infoühiskonna teenuseid reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) 35 .

ê 2002/21/EÜ põhjendus 10 (kohandatud)

ð uus

(11)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord) 36 artiklis 1 sätestatud mõiste “infoühiskonna teenus” hõlmab suurt hulka võrgus toimuvaid majandustoiminguid. Suurem osa neis toimingutest ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, sest need toimingud ei seisne ainult või peamiselt signaalide edastamises elektroonilistes sidevõrkudes. ð Teatavad käesoleva direktiivi kohased elektroonilise side teenused võiksid vastata ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/1535 (millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) artiklis 1 sätestatud infoühiskonna teenuse mõistele. Infoühiskonna teenuseid reguleerivaid sätteid kohaldatakse selliste elektroonilise side teenuste suhtes niivõrd, kui käesolevas direktiivis või muudes liidu õigusaktides puuduvad konkreetsemad elektroonilise side teenuste suhtes kohaldatavad sätted. ïKäesolev direktiiv hõlmab Ö siiski selliseid elektroonilise side teenuseid nagu Õ kõneside, ð sõnumiteenused ïja elektronposti edastamist. Üks ja sama ettevõtja, näiteks internetiteenuse osutaja, võib pakkuda nii elektroonilisi sideteenuseid Ö elektroonilise side teenuseid Õ , näiteks juurdepääsu internetile, kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid, näiteks veebipõhiseð , aga mitte sidega seotud ï sisu pakkumist.

(12)Üks ettevõtja, näiteks kaabellevivõrgu operaator, võib pakkuda nii elektroonilisi sideteenuseid (näiteks telesignaalide edastamist) kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid (näiteks heli- või televisiooniringhäälingu sisuteenuste kaubanduslikku pakkumist) ja seepärast võib nimetatud ettevõtjale seoses tema tegevusega sisu pakkuja või levitajana kehtestada lisakohustusi sätete kohaselt, mis ei ole ette nähtud käesoleva direktiiviga, ja ilma et see piiraks käesoleva direktiivi I lisas sätestatud tingimuste kohaldamist.

ò uus

(13)Õigusraamistik peaks hõlmama raadiospektri kasutamist kõigis elektroonilise side võrkudes, kaasa arvatud raadiospektri isiklikuks otstarbeks kasutamist uut liiki võrkudes, mis koosnevad üksnes raadiolingiga ühendatud mobiilsete raadioseadmete autonoomsetest süsteemidest, millel ei ole keskset juhtimist ega keskset võrguoperaatorit ning mida ei kasutata ilmtingimata ühe konkreetse majandustegevuse jaoks. Arenevas viienda põlvkonna mobiilside keskkonnas arenevad sellised võrgud tõenäoliselt eeskätt väljaspool hooneid ja teedel ning on mõeldud kasutamiseks transpordi, energeetika, teadus- ja arendustegevuse, e-tervise, avaliku julgeoleku ja katastroofiabi, asjade interneti ning masinatevahelise raadioside ja võrku ühendatud autode jaoks. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriigid seoses tulemusliku ja tõhusa spektrikasutuse ja kahjulike raadiohäirete vältimisega kohaldama selliste raadioseadmete kasutuselevõttu või kasutamist või mõlemat käsitlevaid täiendavaid riigisiseseid nõudeid, lähtudes direktiivi 2014/53/EÜ artiklist 7 ja juhindudes siseturu põhimõtetest.

(14)Nõudmised elektroonilise side võrkude suutlikkusele kasvavad pidevalt. Kui varem keskenduti peamiselt üldiselt ja igale üksikule kasutajale kättesaadava ribalaiuse suurendamisele, siis nüüd muutuvad üha olulisemaks sellised parameetrid nagu latentsusaeg, käideldavus ja töökindlus. Praegu püütakse sellist nõudlust täites tuua kiudoptika kasutajale üha lähemale ning ühtlasi peaksid tulevaste ülikiirete võrkude tööparameetrid olema sellised, mida suudetakse pakkuda vähemalt kuni teenuse osutamise kohas asuva jaotuspunktini kiudoptikal põhinevate võrkudega. Püsiliiniühenduse mõttes on see samaväärne võrgu jõudlusega, mis saavutatakse teenuse osutamise kohaks peetava korterelamuni paigaldatud kiudoptikaga, ja mobiilsideühenduse mõttes on võrgu jõudlus sarnane sellega, mis saavutatakse teenuse osutamise kohaks peetava tugijaamani paigaldatud kiudoptikaga. Kui tehakse kindlaks, kas raadiovõrgu pakutavat jõudlust võib pidada sarnaseks võrgu jõudluseks, ei tuleks arvesse võtta seda, kui lõppkasutajate kogemused varieeruvad võrku ja võrgu lõpp-punkti ühendava meediumi erinevate omaduste tõttu. Vastavalt tehnoloogilise neutraalsuse põhimõttele ei tohiks muid tehnoloogiaid ja edastusmeediume kõrvale jätta, kui nende jõudlus on kirjeldatud lähtestsenaariumiga võrreldav. Selliste ülikiirete võrkude rajamine suurendab veelgi võrkude jõudlust ja rajab teed mobiilsidevõrkude uutele põlvkondadele, mis põhinevad täiustatud raadioliidestel ja tihedamal võrguarhitektuuril.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 13 (kohandatud)

ð uus

(15)Määratlusi on vaja kohandada nii, et need vastaksid tehnoloogia neutraalsuse põhimõttele ja tehnoloogia arengule. ð Tehnoloogia ja turu arengu tulemusena on võrgud üle läinud internetiprotokolli kasutamisele ning lõppkasutajatel on võimalus valida mitmete konkureerivate kõneteenuste pakkujate vahel. Seepärast tuleks direktiivis 2002/22/EÜ kasutatud termin „üldkasutatav telefoniteenus“, mille puhul peeti üldiselt silmas tavapäraseid analoogtelefoni teenuseid, asendada nüüdisaegsema ja tehnoloogiliselt neutraalse terminiga „kõneside“. ïEelkõige tuleks tTeenuse osutamise tingimused Ö tuleks Õ eraldada üldkasutatava telefoni Ö kõneside Õteenuse määratlusest, mis on üldsusele kättesaadavaks tehtud elektrooniline sideteenus Ö elektroonilise side teenus Õ , mis otse või kaudselt võimaldab siseriiklike või siseriiklike Ö riigisiseste või riigisiseste Õ ja rahvusvaheliste kõnede algatamist ja vastuvõtmist riigi või rahvusvahelisse telefoninumeratsiooniplaani kuuluva(te) numbri(te) abil, olenemata sellest, kas teenus põhineb ahelkommuteeritud või pakettkommuteeritud andmesideteenuste tehnoloogial. Selline teenus on laadilt kahesuunaline, võimaldades mõlemal poolel sidet pidada. Teenus, mis ei vasta kõigile neile tingimustele, näiteks läbiklikkimise rakendus klienditeeninduse veebilehel Ö veebisaidil Õ , ei ole Ö selline Õ üldkasutatav telefoniteenus. Üldkasutatav telefoni Ö Kõneside Õteenus hõlmab samuti sidepidamisvõimalusi, mis on mõeldud spetsiaalselt puudega lõppkasutajatele, kes kasutavad tekstiteenuseid või spetsiaalseid kõneteenuseid.

ò uus

(16)Sidepidamiseks kasutatavad teenused ja nende osutamise tehnilised vahendid on märkimisväärselt arenenud. Lõppkasutajad kasutavad traditsiooniliste telefonikõnede, tekstsõnumite (SMSide) ja elektronposti edastamise teenuste asemel üha enam samaväärsete funktsioonidega internetipõhiseid teenuseid, näiteks IP-kõnesid, sõnumiteenuseid ja veebipõhiseid meiliteenuseid. Tagamaks, et lõppkasutajad on samaväärsete funktsioonidega teenuste kasutamisel tulemuslikult ja samaväärselt kaitstud, ei tohiks elektroonilise side teenuste tulevikkuvaatav määratlus põhineda üksnes tehnilistel parameetritel, vaid peaks toetuma pigem funktsionaalsele lähenemisviisile. Vajaliku regulatsiooni ulatus peaks olema asjakohane, et saavutada selle üldist huvi pakkuvad eesmärgid. Kuigi käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate teenuste kindlaksmääramise seisukohast on signaalide edastamine ka edaspidi üks olulisi parameetreid, peaks määratlus hõlmama ka muid sidepidamist võimaldavaid teenuseid. Lõppkasutaja jaoks ei ole oluline, kas teenusepakkuja edastab signaale ise või toimub sidepidamine internetiühenduse teenuse kaudu. Seepärast peaks elektroonilise side teenuste muudetud definitsioon hõlmama kolme liiki teenuseid, mis võivad osaliselt omavahel kattuda: määruse (EL) 2015/2120 artikli 2 lõikes 2 esitatud määratluse kohased internetiühenduse teenused, käesolevas direktiivis määratletud isikutevahelise side teenused ja teenused, mis seisnevad täielikult või peamiselt signaalide edastamises. Elektroonilise side teenuse määratlus peaks kõrvaldama eelmise määratluse rakendamisel täheldatud ebamäärasuse ja võimaldama kohaldada konkreetseid raamistikus sisalduvaid õigusi ja kohustusi kalibreeritult säte-sätte haaval eri liiki teenuste suhtes. Elektroonilise side teenuste käigus kas tasuna või muul moel toimuv isikuandmete töötlemine peab olema kooskõlas direktiiviga 95/46/EÜ, mis asendatakse 25. mail 2018 määrusega (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) 37 . 

(17)Selleks, et teenus kuuluks elektroonilise side teenuse määratluse alla, tuleb seda tavapäraselt pakkuda tasu eest. Digitaalmajanduse tingimustes leiavad turuosalised üha enam, et kasutajate kohta käival teabel on rahaline väärtus. Elektroonilise side teenuseid pakutakse sageli muu kui rahalise vastutasu eest – vastutasuks võib olla näiteks juurdepääs isikuandmetele või muudele andmetele. Seega peaks tasu mõiste hõlmama ka olukordi, kus teenusepakkuja nõuab lõppkasutajalt isikuandmeid, näiteks nime või e-posti aadressi, või muid andmeid, ning lõppkasutaja esitab need aktiivselt kas otse või kaudselt teenusepakkujale. Samuti peaks see hõlmama olukordi, kus teenusepakkuja kogub teavet (näiteks isikuandmed, sh IP-aadress, või muu automaatselt genereeritav teave, nt küpsiste kaudu kogutav ja edastatav teave) ilma, et lõppkasutaja seda aktiivselt esitaks. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu kohtulahendile, mis käsitleb ELi toimimise lepingu artiklit 57, 38 on tasu aluslepingu tähenduses olemas ka siis, kui teenusepakkujale maksab kolmas isik ja mitte teenusesaaja. Seega peaks tasu mõiste hõlmama ka olukordi, kus teenusele juurdepääsu eeltingimuseks on lõppkasutaja kokkupuude reklaamiga või kus teenusepakkuja teeb kogutud isikuandmed rahaks.

(18)Isikutevahelise side teenused on teenused, mis võimaldavad isikutevahelist interaktiivset teabevahetust ja mille hulka kuuluvad sellised teenused nagu tavapärane häälkõne kahe isiku vahel, aga ka igat liiki e-kirjad, sõnumiteenused ja grupivestlused. Isikutevahelise side teenused hõlmavad sidepidamist lõpliku, st tõenäoliselt mitte piiramatu arvu füüsiliste isikute vahel, kelle arvu paneb paika side algataja. Sidepidamine juriidiliste isikutega peaks olema määratlusega hõlmatud, kui füüsilised isikud tegutsevad juriidiliste isikute eest või osalevad sidepidamises vähemalt ühe poolena. Interaktiivne side tähendab, et teenus võimaldab teabe vastuvõtjal reageerida. Teenuseid, mis neile nõuetele ei vasta, näiteks lineaarne ringhääling, tellitavad videod, veebisaidid, suhtlusvõrgustikud, blogid või masinatevaheline teabevahetus, ei tohiks lugeda isikutevahelise side teenusteks. Erandlike asjaolude korral ei tohiks teenust pidada isikutevahelise side teenuseks, kui isikutevahelise ja interaktiivse sidepidamise vahend on selgelt mõne muu teenuse lisavõimalus ja objektiivsetel tehnilistel põhjustel ei saa seda kasutada ilma põhiteenuseta, ning selle integreerimine ei ole võimalus hoida kõrvale elektroonilise side teenuseid reguleerivate eeskirjade kohaldamisest. Põhimõtteliselt võiks selline erand olla näiteks veebimängude suhtluskanal, mis sõltub teenuse sidevõimaluste omadustest.

(19)Riigi või rahvusvahelisse telefoninumeratsiooniplaani kuuluvaid numbreid kasutavad isikutevahelise side teenused võimaldavad luua ühenduse üldkasutatava (pakett- või ahel-)kommuteeritud telefonivõrguga. Sellised numbripõhised isikutevahelise side teenused hõlmavad nii teenuseid, mille puhul eraldatakse lõppkasutajatele läbivühenduse tagamiseks numbrid, kui ka teenuseid, mis võimaldavad lõppkasutajatel saada ühendust isikutega, kellele sellised numbrid on eraldatud. Numbri kasutamist tunnusena ei tohiks pidada samaväärseks sellega, kui numbrit kasutatakse kanalikommutatsiooniga üldkasutatava telefonivõrguga ühenduse loomiseks, ning seega ei tohiks seda pidada iseenesest piisavaks, et pidada teenust numbripõhiseks isikutevahelise side teenuseks. Numbrivaba isikutevahelise side teenuste suhtes tuleks kohustusi kehtestada üksnes siis, kui avalik huvi nõuab konkreetsete regulatiivsete kohustuste kohaldamist isikutevahelise side teenuste kõigi liikide suhtes olenemata sellest, kas teenuse pakkumiseks kasutatakse numbreid või ei. Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste teistsugune kohtlemine on põhjendatud, sest sellised teenused on avalikult tagatud koostalitlusvõimelise ökosüsteemi osa ja saavad sellest ka kasu.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 6 (kohandatud)

ð uus

(20)Võrgu lõpp-punkt moodustab reguleerimisotstarbelise piiri, mis eraldab elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid Ö elektroonilise side võrke ja teenuseid Õ reguleerivat raamistikku telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmeid reguleerivast raamistikust. Võrgu lõpp-punkti asukoha määratlemise eest vastutab riigi reguleeriv asutus, kes teeb seda vajaduse korral asjaomaste ettevõtjate taotluse põhjal.  ð  Pidades silmas riikide reguleerivate asutuste tegevust ja arvestades fikseeritud ja raadiovõrkude mitmekesisust, peaks Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Amet („BEREC“) tihedas koostöös komisjoniga võtma vastu suunised selle kohta, kuidas teha mitmesugustel konkreetsetel juhtudel kindlaks võrgu lõpp-punkt vastavalt käesolevale direktiivile. ï

ò uus

(21)Tänu tehnika arengule on lõppkasutajatel juurdepääs hädaabiteenustele mitte ainult häälkõne kaudu, vaid ka muude isikutevahelise side teenuste kaudu. Seepärast peaks hädaolukorra side mõiste hõlmama kõiki neid isikutevahelise side teenuseid, mis võimaldavad juurdepääsu sellistele hädaabiteenistustele. Mõiste tugineb liidu õigusaktides juba olemas olevatele hädaabisüsteemi elementidele: „häirekeskus“ ja „kõige sobivam häirekeskus“ 39 ning „hädaabiteenistused“ 40 .

ê 2002/21/EÜ põhjendus 16 (kohandatud)

ð uus

(22)Riigi reguleerivad asutused ð ja muud pädevad asutused ï peaksid käesolevast reguleerivast raamistikust tulenevate ülesannete täitmisel toetuma Ö oma töös  Õ ühtlustatud eesmärkidele ja põhimõtetele ning vajaduse korral koordineerima oma tegevust teiste liikmesriikide reguleerivate asutuste ð ja BERECi ïga.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 17 (kohandatud)

ð uus

(23)Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide alusel riigi reguleerivatele ð pädevatele ï asutustele ettenähtud toimingud aitavad kaasa laiema tegevuspoliitika rakendamisele kultuuri, tööhõive, keskkonna, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja asulaplaneerimise alal.

ò uus

(24)Selleks, et digitaalse ühtse turu strateegia poliitilised eesmärgid saaksid regulatiivse väljundi, peaks raamistik lisaks senisele kolmele peamisele eesmärgile (edendada konkurentsi, siseturgu ja lõppkasutajate huve) püüdlema veel andmesidega seotud eesmärkide poole, mida iseloomustavad järgmised tulemused: kõigile liidu kodanikele ja ettevõtjatele mõistlike hindade ja valikuvõimalustega pakutav laialdane juurdepääs ülikiiretele fikseeritud ja mobiilsidevõrkudele, mida toetavad tulemuslik ja õiglane konkurents, tõhusad investeeringud ja avatud innovatsioon, tõhus spektrikasutus, ühised eeskirjad ja prognoositav regulatiivne lähenemine siseturul ning kodanike huvide tagamiseks vajalikud sektorispetsiifilised eeskirjad. Liikmesriikide, riikide reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste ning sidusrühmade jaoks tähendab see andmesidega seotud eesmärk ühest küljest, et püütakse kasutada kõige suurema läbilaskevõimega võrke ja teenuseid, mis oleksid konkreetses piirkonnas majanduslikult jätkusuutlikud, ning teisest küljest püüeldakse territoriaalse ühtekuuluvuse suunas, mis väljenduks eri piirkondades kättesaadavate andmeedastusmahtude ühtlustumises.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 18 (kohandatud)

ð uus

(25)Ö Põhimõte, et Õ Lliikmesriigidkide kohustus ð peaksid kohaldama ELi õigust tehnoloogiliselt neutraalsel viisil ï tagada, et riigi reguleerivad asutused võtaksid põhjalikult arvesse vajadust säilitada reguleerimise tehnoloogiline neutraalsus, st et Ö riigi reguleeriv Õ ð või muu pädev ï Ö asutus Õei soosita ega halvustata konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, ei välista proportsionaalsete meetmete võtmist teatavate konkreetsete teenuste edendamiseks, kui see on põhjendatud (näiteks digitaaltelevisioon kui spektrikasutuse tõhususe suurendamise vahend) ð , et saavutada õigusliku raamistiku eesmärgid ï. ð Ühtlasi ei välista see arvestamist asjaoluga, et teatavate edastuskanalite füüsikalised ja arhitektuurilised omadused võivad olla teenusekvaliteedi, läbilaskevõime, hoolduskulude, energiatõhususe, haldamise paindlikkuse, töökindluse ja skaleeritavuse ning lõpuks ka jõudluse mõttes paremad ning see võib avalduda ka mitmesuguste regulatiivsete eesmärkide saavutamiseks võetavates meetmetes. ï 

ê 2009/140/EÜ artikkel 53

(26)Tulemuslikku investeerimist ja konkurentsi tuleks soodustada üheaegselt, et hoogustada majanduskasvu ja innovatsiooni ning suurendada tarbijate valikuvõimalusi.

ê 2009/140/EÜ artikkel 54

(27)Konkurentsi on parim soodustada majanduslikult tõhusa investeerimistaseme abil uutesse ja olemasolevatesse infrastruktuuridesse, täiendades seda vajaduse korral reguleerimisega, et saavutada tulemuslik konkurents jaemüügiteenuste valdkonnas. Infrastruktuuril rajaneva konkurentsi tõhus tase võrdub sellise infrastruktuuri dubleerimise ulatusega, mille saavutamisel investorid võivad eeldada õiglase kasu saamist turuosade arenemist puudutavate mõistlike ootuste alusel.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 8 (kohandatud)

ð uus

(28)Lissaboni tegevuskava eesmärkide saavutamiseks tuleb luua Luua tuleb asjakohaseid soodustusi investeeringute tegemiseks uutesse kiiretesse ð ülikiiretesse ï võrkudesse, mis toetavad innovatsiooni sisumahukate Iinterneti-teenuste valdkonnas ja tugevdavad Euroopa Liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sellistel võrkudel on ülisuur potentsiaal tuua kasu tarbijatele ja äritegevusele kogu Euroopa Liidus. Seetõttu on ülimalt oluline edendada pidevat investeerimist nende uute võrkude arendamisse, kindlustades samas konkurentsi ning tagades prognoositava ja järjekindla reguleerimise kaudu tarbijatele paremad valikuvõimalused.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 5 (kohandatud)

(29)Eesmärk on konkurentsi arenedes turgudel eelnevalt järk-järgult vähendada valdkonnaspetsiifilisi eeskirju ning jõuda lõpuks selleni, et elektrooniline side oleks reguleeritud üksnes konkurentsiõigusega. Võttes arvesse asjaolu, et viimastel aastatel on konkurents elektroonilise side turgudel jõudsalt arenenud, on äärmiselt oluline, et regulatiivseid eelkohustusi kehtestataks vaid juhul, kui Ö asjaomastel jaeturgudel Õ puudub tõhus ja püsiv konkurents.

ò uus

(30)Elektrooniline side muutub eluliselt oluliseks üha suurema hulga sektorite jaoks. Asjade internet on hea näide sellest, kuidas elektroonilise side aluseks olev raadiosignaalide edastamine pidevalt areneb ning kujundab ühiskonna ja ärimaailma reaalsust. Et sellest arengust võimalikult palju kasu saada, on oluline võtta spektrihalduses kasutusele uusi raadiosidetehnoloogiaid ja -rakendusi ning harjuda neid kasutama. Nõudlus muude spektrile toetuvate tehnoloogiate ja rakenduste järele kasvab samuti ning neid saab tänu elektroonilise side integreerimisele või sellega kombineerimisele veelgi parendada; seepärast tuleks spektrikasutuse tõhusamaks muutmise huvides läheneda spektrihaldusele võimaluse korral sektoriüleselt.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 28 (kohandatud)

ð uus

(31)Ehkki spektri haldamine jääb endiselt liikmesriikide pädevusse, võib sStrateegiline planeerimine, koordineerimine ja vajaduse korral ühenduse Ö liidu Õ tasandil toimuv ühtlustamine Ö võib Õ aidata tagada, et spektri kasutajad saavad siseturust täit kasu ja ELiÖ liidu Õ huvisid on võimalik kogu maailmas tulemuslikult kaitsta. Nendel eesmärkidel tuleksÖ võib Õ vajaduse korral algatadaÖ vastu võtta Õ raadiospektripoliitikat käsitlevaid mitmeaastaseid programme, ð , millest esimene määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 243/2013/EL, 41  ïet esitada ühendusesÖ liidus Õ raadiospektri kasutamise strateegilise planeerimise ja ühtlustamise poliitika suundi ja eesmärke. Kõnealused poliitika suunad ja eesmärgid võivad käsitleda siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavust ja tõhusat kasutamist Ö , kooskõlas käesoleva direktiiviga Õ ning vajaduse korral samuti siseturu tõkete kaotamiseks vajaliku raadiospektri üldlubade või individuaalsete kasutusõiguste andmise korra ühtlustamist. Kõnealused poliitika suunad ja eesmärgid peaksid olema kooskõlas käesoleva direktiivi ja eridirektiividega.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 32 (kohandatud)

ð uus

(32)Olemasolev spektri haldamise ja jaotamise süsteem põhineb üldjuhul haldusotsustel, mis ei ole piisavalt paindlikud tehnoloogia ja majanduse arengu, eelkõige traadita tehnoloogia kiire arengu ja suureneva sagedusalade nõudluse arvessevõtmiseks. Ö Riigipiiridel on raadiospektri optimaalse kasutuse kindlaksmääramisel üha väiksem tähtsus. Õ  Riikide poliitika tarbetu killustatus ð raadiospektri haldamisel, sh raadiospektrile juurdepääsu ja selle kasutamise põhjendamatult erinevad tingimused olenevalt operaatori liigist võivad ï põhjustabda kulude kasvu ja spektrikasutajate turuvõimaluste kaotust. ning Ö See võib Õ pärsib Ö pärssida Õ innovatsiooni, ð piirata investeeringuid, vähendada tootjate ja operaatorite mastaabisäästu ning tekitada pingeid õiguste omanike vahel ja erinevusi spektrile juurdepääsuga seotud kuludes.  Selline killustumine võib üldjoontes tuua kaasa moonutusi siseturu toimimises ïkahjustades siseturgu, Ö ning kahjustada Õ tarbijaid ja kogu majandust. Lisaks võivad raadiosagedustele juurdepääsu ja nende kasutamise tingimused erineda olenevalt ettevõtja liigist, kuigi ettevõtjate pakutavad elektroonilised teenused kattuvad üha enam, ning see põhjustab õiguste omanike vahelisi pingeid, spektrile juurdepääsu kulude erinevust ja võib moonutada siseturu toimimist.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 33 (kohandatud)

Riigipiiridel on raadiospektri optimaalse kasutuse kindlaksmääramisel üha väiksem tähtsus. Spektriõigustele juurdepääsu killustatud haldamine piirab investeeringuid ja innovatsiooni ning ei võimalda ettevõtjatel ja seadmetootjatel saavutada mastaabisäästu, takistades nii raadiospektrit kasutavate elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste siseturu arengut.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 30 (kohandatud)

(33)Käesolevas direktiivis sisalduvad spektri haldamist käsitlevad sätted peaksid olema kooskõlas raadiospektri haldamisega tegelevate rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide, näiteks Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU) ja Euroopa pPostside- ja tTelekommunikatsiooniadministratsioonide kKonverentsi (CEPT) tegevusega, et tagada spektri tõhus kasutamine ja spektri kasutamise ühtlustamine ühenduses Ö liidus Õ ning liikmesriikide ja teiste ITU liikmete vahel.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 11 (kohandatud)

ð uus

(34)Kooskõlas reguleerija ja operaatori tegevuse lahususe põhimõttega peaksid liikmesriigid kindlustama riigi reguleeriva asutuse või reguleerivate ð ja muude pädevate ï asutuste sõltumatuse, et tagada nende otsuste erapooletus. Nimetatud sõltumatuse nõue ei piira liikmesriikide institutsionaalset sõltumatust, nende põhiseaduslikke kohustusi ega neutraalsuse põhimõtet seoses omandi õigusliku režiimiga, nagu on ette nähtud asutamislepingu artiklis 295. Riigi reguleeriva asutuse Ö Riikide reguleerivate asutuste Õ ð ja muude pädevate asutuste ïkäsutuses peaksid olema kõik tema Ö nende Õ tööks vajalikud vahendid, nii personal, oskusteave kui ka rahalised vahendid.

ò uus

(35)Koostada tuleb ülesannete nimekiri, mille liikmesriigid võivad anda täitmiseks ainult asutustele, mille nad on määranud riigi reguleerivateks asutusteks, kelle poliitiline sõltumatus ja regulatiivne suutlikkus on tagatud; selliseid ülesandeid tuleb eristada ülesannetest, mida nad võivad anda täitmiseks kas riigi reguleerivatele asutustele või muudele pädevatele asutustele. Seega kui käesolevas direktiivis on sätestatud, et liikmesriik peaks määrama ülesande pädevale asutusele või volitama pädevat asutust, võib liikmesriik määrata ülesande kas riigi reguleerivale asutusele või mõnele teisele pädevale asutusele.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 13 (kohandatud)

ð uus

(36)Tuleks tugevdadarRiikide reguleerivate asutuste sõltumatust Ö tugevdati Õ Ö 2009. aasta läbivaatamise käigus Õ, et tagada reguleeriva raamistiku tõhusam kohaldamine ning suurendada nende autoriteeti ja otsuste prognoositavust. Selleks tuleks Ö tuli Õ siseriiklikes Ö riigisisestes Õ õigusnormides sõnaselgelt tagada, et turu eelreguleerimise või ettevõtjate vaheliste vaidluste lahendamise eest vastutav riigi reguleeriv asutus on oma ülesannete täitmisel kaitstud välise sekkumise ja poliitilise surve eest, mis võiks kahjustada tema poolt menetletavate küsimuste sõltumatut hindamist. Sellise välise mõju tõttu ei sobi siseriiklik Ö riigisisene Õ õigustloov asutus täitma reguleeriva raamistiku raames riigi reguleeriva asutuse ülesandeid. Sel eesmärgil tuleks Ö tuli Õ eelnevalt kehtestada eeskirjad riigi reguleeriva asutuse juhi ametist vabastamise põhjuste kohta, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused kõnealuse asutuse erapooletuse ning välistest teguritest sõltumatuse suhtes. ð Meelevaldse ametist vabastamise vältimiseks peaks ametist vabastataval isikul olema õigus taotleda pädevalt kohtult, et see kontrolliks, kas ametist vabastamiseks olid mõjuvad põhjused (käesolevas direktiivis sätestatute hulgas). Selline ametist vabastamine peaks olema seotud ainult juhi või liikme isiklike või tööalaste omadustega. ï On oluline, et turu eelreguleerimise eest vastutavatel riikide reguleerivatel asutustel oleks oma eelarve, mis võimaldaks neil eelkõige tööle võtta piisava arvu kvalifitseeritud töötajaid. Läbipaistvuse tagamiseks tuleks see eelarve igal aastal avaldada. ð Asutused peaksid saama oma eelarve piires iseseisvalt oma ressursse hallata (nii rahalisi kui ka inimressursse). Kui ettevõtjad, kes panustavad riigi reguleeriva asutuse või muu pädeva asutuse eelarvesse haldustasude kaudu, kuuluvad liikmesriigile või kui liikmesriigid kontrollivad selliseid ettevõtjaid, peaksid need liikmesriigid erapooletuse huvides tagama, et omandi või kontrolliga seotud tegevused on struktuuriliselt lahutatud eelarve kontrollimisest. ï

ò uus

(37)Riigi reguleerivate asutuste sõltumatust tuleks veelgi kindlustada, et selle juht ja liikmed ei laseks end mõjutada välisel survel, ning selleks tuleks ette näha minimaalne ametisse määramise kvalifikatsioon ja ametiaja minimaalne kestus. Piirang, et ametiaega ei saa pikendada rohkem kui ühe korra, ning juhatuse ja tippjuhtkonna asjakohase rotatsiooni korra nõue aitaksid maandada seaduste ostmise (regulatory capture) riski, tagaksid järjepidevuse ja suurendaksid sõltumatust.

(38)Riikide reguleerivad asutused peaksid kandma vastutust selle eest, mil viisil nad oma ülesandeid täidavad, ning neil peaks olema kohustus sellest aru anda. Kohustus peaks seisnema pigem iga-aastases aruande esitamise kohustuses kui vajaduspõhistes aruandenõuetes; kui vajaduspõhiseid aruandenõudeid peaks esitatama ebaproportsionaalselt, piiraks see asutuste sõltumatust ja takistaks neid oma ülesannete täitmisel. Hiljutistes kohtulahendites 42 on välja toodud, et liiga ulatuslikud või tingimusteta aruandluskohustused võivad avaldada kaudset mõju asutuse sõltumatusele.

(39)Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile riigi reguleeriva astutuse ja muude pädevate asutuste nimed. Trasside rajamise õiguste andmiseks pädevate asutuste puhul võib teatamiskohustuse täitmiseks viidata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/61/EL 43 artikli 7 lõike 1 kohaselt loodud ühtsele teabepunktile.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 4

Käesolev direktiiv hõlmab kõigi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lube, olenemata sellest, kas neid võrke ja teenuseid pakutakse üldsusele või ei. See on oluline, tagamaks, et nii võrgu kui ka teenuste pakkujad saaksid kasutada objektiivseid, läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid õigusi, tingimusi ja korda.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 5

Käesolevat direktiivi kohaldatakse raadiosageduste kasutamise õiguste andmise suhtes ainult siis, kui sellise kasutamisega kaasneb elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste pakkumine üldjuhul tasu eest. Konkreetsete raadiosageduste avatud kasutamisel põhinev raadioterminalseadmete kasutamine isiklikuks otstarbeks, mis ei ole seotud majandustegevusega, näiteks kui raadioamatöörid kasutavad avalikku sagedusala, ei ole elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumine ega kuulu seetõttu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse. Sellist kasutust reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiiv 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta. 44

ê 2002/20/EÜ põhjendus 6 (kohandatud)

Sätted, mis käsitlevad tingimusjuurdepääsusüsteemide vaba liikumist ja sellistel süsteemidel põhinevate kaitstud teenuste osutamist, on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 1998. aasta direktiiviga 98/84/EÜ tingimusjuurdepääsul põhinevate või seda sisaldavate teenuste õiguskaitse kohta 45 . Seega ei pea käesolev direktiiv reguleerima selliste süsteemide ja teenuste lubamist.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 7 (kohandatud)

(40)Kasutada tuleks võimalikult lihtsat lubade andmise süsteemi, mis võimaldaks elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste Ö elektroonilise side võrkude ja teenuste Õ pakkumist, et stimuleerida uute elektrooniliste sideteenuste ning üleeuroopaliste sidevõrkude ja -teenuste arengut, ja laseks ühtlasi teenuseosutajatel ja tarbijatel kasutada ühtse turu mastaabisääste.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 8 (kohandatud)

ð uus

(41)Kõnealuseid eesmärke on ð Ühtse turu hüvesid on teenusepakkujate ja lõppkasutajate jaoks  ï kõige parem saavutada ð elektroonilise side võrkude ja elektroonilise side teenustega (v.a numbrivaba isikutevahelise side teenused) ï kõigi elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud üldloaga, mis ei eelda riigi reguleeriva asutuse konkreetset otsust või haldusakti ja mille puhul menetlusnõuded piirduvad ainult ð kinnitava ï teatamisega. Kui liikmesriigid nõuavad, et elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste Ö elektroonilise side võrkude või teenuste Õ pakkujad esitaksid tegevuse alustamise korral vastava teate, ð tuleks see teade esitada ühtse teabepunktina tegutsevale BERECile. Teatamine ei tohiks põhjustada teenuse või võrgu pakkujatele halduskulusid ning selleks võiks kasutada riigi reguleerivate asutuste veebisaidil olevat kontaktpunkti. BEREC peaks kõnealused teated aegsasti edasi saatma kõigi nende riikide reguleerivatele asutustele, kus elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad kavatsevad elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuda. Liikmesriigid võivad nõuda tõendeid sellise teate esitamise kohta seaduslikult tunnustatud, posti teel edastatava või elektroonilise vastuvõtuteatise näol.  Selline vastuvõtuteatis ei tohiks mingil juhul seisneda riigi reguleeriva asutuse või mõne muu asutuse haldusaktis ega eeldada sellist akti ï võivad nad nõuda ka tõendeid sellise teate esitamise kohta seaduslikult tunnustatud, posti teel edastatava või elektroonilise vastuvõtuteatise näol. Selline vastuvõtuteatis ei tohiks mingil juhul olla teatise adressaadiks oleva riigi reguleeriva asutuse haldusakt ega või eeldada sellist akti.

ò uus

(42)BERECile esitatav teatis peaks sisaldama kõigest pakkuja kinnitust, et ta kavatseb alustada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist. Pakkujalt võib nõuda üksnes seda, et ta lisaks sellisele kinnitusele käesoleva direktiivi artiklis 12 kirjeldatud teabe. Liikmesriigid ei tohiks kehtestada täiendava ega eraldi teavitamise nõudeid.

(43)Erinevalt teistest käesolevas direktiivis määratletud elektroonilise side võrkude ja teenuste kategooriatest ei kasuta numbrivaba isikutevahelise side teenused üldkasutatavaid numeratsiooniressursse ega osale avalikult tagatud koostalitlusvõimelises ökosüsteemis. Seepärast ei ole otstarbekas kohaldada seda liiki teenuste suhtes üldloa korda.

ð uus

(44)Raadiosageduste ð spektri ï või numbrite kasutamise õiguste ja seadmete paigaldamise õiguste andmisel võivad Ö peaksid Õ asjaomasedÖ pädevad Õ asutused teatadma üldloa asjakohased tingimused ettevõtjatele, kellele nad selliseid õigusi annavad.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 18 (kohandatud)

ð uus

(45)ÜldlubaÖ oad Õ peaksid sisaldama ainult elektroonilise side sektorile iseloomulikke tingimusi. Üldloaga ei tohiks siduda tingimusi, mida juba kohaldatakse muude kehtivate siseriiklike Ö riigisiseste Õ õigusaktidega, mis ei käsitle eriti Ö konkreetselt Õ elektroonilise side sektorit. Sellest olenemata ð Näiteks ï võivad riigi reguleerivad asutused teavitada võrguoperaatoreid ja teenuseosutajaid ð keskkonna- ja asulaplaneerimise nõuetest ï muudest nende tegevust käsitlevatest õigusnormidest, viidates neile näiteks oma koduleheküljel.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 73

(46)Tingimused, mida võib lubadele lisada, peaksid sisaldama konkreetseid sätteid seoses puuetega kasutajate juurdepääsuga ning riigiasutuste ja hädaabiteenuste vajadusega edastada omavahel ja riigi elanikkonnale teavet enne ja pärast suurõnnetusi ning nende ajal. Lisaks peaks tehnika arengut silmas pidades liikmesriikidel olema võimalik anda lube spektri kasutamiseks katseteks vastavalt eripiirangutele ja -tingimustele, mis on rangelt põhjendatud selliste õiguste katselise iseloomuga.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 9 (kohandatud)

(47)Ettevõtjate üldloal põhinevad õigused ja kohustused peavad selgelt sisalduma sellistes lubades, et tagada kogu ühenduses Ö liidus Õ samaväärsed võimalused ja soodustada üldkasutatavate võrkude vastastikust sidumist käsitlevate piiriüleste läbirääkimiste pidamist.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 10 (kohandatud)

(48)Üldluba võimaldab üldsusele elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid Ö elektroonilise side võrke ja teenuseid Õ pakkuvatel ettevõtjatel pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle tingimuste kohaselt, mis on kehtestatud Ö käesoleva Õ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiviga 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) 46 . Kui elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid Ö elektroonilise side võrke ja teenuseid Õ pakkuvad ettevõtjad ei paku oma võrke ja teenuseid üldsusele, võivad nad pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle kaubandustingimuste kohaselt.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 11 (kohandatud)

Eriõiguste andmine võib olla vajalik ka edaspidi raadiosageduste ja riigi numeratsiooniplaani numbrite, sealhulgas lühinumbrite kasutamiseks. Numbrite kasutamise õigusi võib anda ka Euroopa numeratsiooniplaanist, millesse kuulub näiteks virtuaalne riigikood “3883”, mis on eraldatud Euroopa postside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverentsi (CEPT) liimesriikidele. Kõnealuseid õigusi ei tohiks piirata, kui see ei ole vältimatu, pidades silmas raadiosageduste vähesust ja vajadust tagada nende tõhus kasutamine.

(49)Kui elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid Ö elektroonilise side võrke ja teenuseid Õ ei pakuta üldsusele, on otstarbekas kehtestada vähem tingimusi ning tingimusi, mis on leebemad, kui oleks otstarbekas üldsusele pakutavate elektrooniliste sidevõrkeude ja -teenuste Ö elektroonilise side võrkude ja teenuste Õ puhul.

(50)Erikohustused, mida võib ühenduseÖ liidu Õ õiguse kohaselt kehtestada elektrooniliste sidevõrkude Ö elektroonilise side võrkude Õ ja ð elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste ï -teenuste pakkujatele, kellel on märkimisväärne turujõud vastavalt määratlusele Ö käesolevas Õ Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv), 47 tuleks kehtestada üldloa alusel tekkinud üldistest õigustest ja kohustustest eraldiseisvatena.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 25 (kohandatud)

ð uus

(51)Elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste Ö Elektroonilise side võrkude ja teenuste Õ pakkujad võivad vajada üldloa alusel saadud õiguste kinnitamist seoses vastastikuse sidumisega ja trasside rajamise õigusega eelkõige selleks, et edendada läbirääkimisi muude valitsustasandite (piirkondlike või kohalike) esindajatega või teiste liikmesriikide teenuseosutajatega Ö pakkujatega Õ . Selleks peaksid riigi reguleerivad asutused ð BEREC, kellele esitatakse teatis üldkasutatavate või privaatsete sidevõrkude või -teenuste pakkumise kohta, ï esitama ettevõtjatele deklaratsiooni kas nende taotluse korral või vastusena üldloa alusel saadud teatisele. Selline deklaratsioon ei tohiks iseenesest anda õigusi ning samuti ei tohiks üldloa alusel saadavad õigused ega selliste õiguste kasutamine sõltuda deklaratsioonist.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 30 (kohandatud)

ð uus

(52)Selleks, et rahastada riigi reguleeriva asutuse ð või muu pädeva asutuse ï tegevust loasüsteemi haldamisel ja kasutusõiguste andmisel, võib elektrooniliste sideteenuste osutajatele Ö elektroonilise side teenuste pakkujatele Õ kehtestada haldustasu. Sellised tasud peaksid katma nimetatud tegevuse haldamise tegelikud kulud. Selleks tuleks riigi reguleeriva asutuse ð ja teiste pädevate asutuste ï tulud ja kulud muuta läbipaistvaks kogutud haldustasude ja halduskulude kogusummasid kajastavate aastaaruannete abil. See võimaldab ettevõtjatel kontrollida, et halduskulud ja -tasud on tasakaalus.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 31

ð uus

(53)Haldustasusüsteem ei tohiks moonutada konkurentsi ega luua takistusi turuletulijatele. Üldloasüsteemi puhul ei saa enam eristada üksikute ettevõtjate halduskulusid ja seega ka tasusid, kui tegemist ei ole numbrite või raadiosageduste ð spektri ï kasutamise ja seadmete paigaldamise õiguste andmisega. Kõik kohaldatavad haldustasud peaksid olema kooskõlas üldlubade süsteemi põhimõtetega. Käibega seotud jaotuskava võiks olla õiglane, lihtne ja läbipaistev alternatiiv tasude eristamise kriteeriumidele. Kui haldustasud on väga madalad, võib kasutada ka ühtse määraga makse või makse, mille puhul ühtne määr on ühendatud käibeteguriga. ð Kui üldloasüsteem laieneb väga väikese turuosaga ettevõtjatele, nt kogukonnapõhised võrgu pakkujad, või teenusepakkujatele, kelle ärimudeliga teenitav tulu on väga piiratud ka siis, kui nad on mahtude mõistes hõlvanud väga suure turu, peaksid liikmesriigid hindama võimalust määrata haldustasude kehtestamiseks sobiv miinimumkünnis. ï 

ê 2002/20/EÜ põhjendus 33

ð uus

(54)Liikmesriikidel võib tekkida vajadus muuta üldlubade ja kasutusõigusega seotud õigusi, tingimusi, menetlusi, haldus- ja muid tasusid, kui see on objektiivselt põhjendatud. Sellistest muudatustest tuleks kõigile huvitatud isikutele teatada nõuetekohaselt ja õigel ajal, andes neile piisava võimaluse väljendada oma arvamust selliste muudatuste kohta. ð Võttes arvesse vajadust tagada õiguskindlus ja edendada regulatsiooni prognoositavust, tuleks raadiospektri kasutamise või seadmete paigaldamise kehtivate õiguste piiramise või tühistamise suhtes kohaldada prognoositavaid ja läbipaistvaid menetlusi; seega võiks kehtestada rangemad nõuded või teavitamise mehhanismi juhuks, kui kasutusõigused on määratud konkurentsil või võrdlemisel põhineva menetluse alusel. Kui tehakse väikesi muudatusi kehtivates seadmete paigaldamise õigustes või spektri kasutamise õigustes, tuleks vältida ebavajalikke menetlusi, kui sellised muudatused ei mõjuta kolmandate isikute huve. Kui spektrikasutus muutub tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtete tulemusena, ei tohiks seda pidada õiguste tühistamise piisavaks põhjuseks, sest selle puhul ei ole tegemist uue õiguse andmise alusega. ï 

ê 2002/20/EÜ põhjendus 34

Eesmärgiks seatud läbipaistvus eeldab, et teenuseosutajatel, tarbijatel ja muudel huvitatud isikutel oleks kerge kätte saada igasugust teavet, mis käsitleb elektrooniliste sideteenuste, raadiosageduste ja numbrite kasutamise õiguste, seadmete paigaldamise õiguste, riigi raadiosagedusplaanide ja riigi numeratsiooniplaanidega seotud õigusi, tingimusi, menetlusi, haldus- ja muid tasusid ning otsuseid. Riigi reguleerivate asutuste oluline ülesanne on sellise teabe pakkumine ja ajakohastamine. Kui neid õigusi haldavad muud valitsustasandid, peaksid riigi reguleerivad asutused püüdma luua kasutajasõbraliku vahendi, mille abil oleks võimalik kätte saada teavet nende õiguste kohta.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 35

Komisjon peaks jälgima, kas ühtne turg toimib käesolevale direktiivile vastava riigi lubade andmise korra põhjal nõuetekohaselt.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 36

Selleks, et elektroonilise side sektori uue reguleeriva raamistiku kõiki osi saaks hakata kohaldama ühel kuupäeval, peavad käesoleva direktiivi ülevõtmine liikmesriikides ja kehtivate lubade vastavusse viimine uute eeskirjadega toimuma paralleelselt. Teatavatel juhtudel, kui käesoleva direktiivi jõustumiskuupäeval kehtivate lubade asendamine käesoleva direktiivi kohaste üldlubade ja individuaalsete kasutusõigustega tooks kaasa kehtiva loa alusel tegutsevate teenusosutajate kohustuste hulga suurenemise või nende õiguste piiramise, võivad liikmesriigid kasutada üheksa kuu pikkust lisaaega pärast käesoleva direktiivi kohaldamiskuupäeva, et viia sellised load vastavusse, eeldusel, et see ei mõjuta negatiivselt teiste ettevõtjate õigusi ja kohustusi.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 37

Teatavate asjaolude korral võib elektrooniliste sidevõrkude juurdepääsuga seotud loatingimuse kaotamine tekitada suuri raskusi ühele või mitmele ettevõtjale, kes on sellisest tingimusest kasu saanud. Sellistel juhtudel võib komisjon liikmesriigi taotluse korral näha ette täiendava üleminekukorra.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 38

Kavandatud meetme eesmärki, milleks on elektrooniliste sidevõrkude eeskirjade ning võrkude ja teenustega seotud lubade andmise tingimuste ühtlustamine ja lihtsustamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada meetme ulatuse ja tagajärgede tõttu ning seepärast on nimetatud eesmärki parem saavutada ühenduse tasandil — ühendus võib võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ê 2009/140/EÜ põhjendus 70

(55)Õiguste ja kohustuste väiksemad muudatused on peamiselt halduslikud muudatused, mis ei muuda üldlubade ja individuaalsete kasutusõiguste olemust ning seega ei anna muudele ettevõtjatele suhtelist eelist.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 13 (kohandatud)

ð uus

(56)Oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks peavad riigi reguleerivad asutused ð ja muud pädevad asutused ï koguma andmeid turul tegutsevatelt ettevõtjatelt. Võib juhtuda, et sellist teavet tuleb koguda ka komisjoni ð või BERECi ï nimel, et komisjon Ö nad Õ saaksid täita oma ühenduse Ö liidu Õ õigusest tulenevaid kohustusi. Teabenõuded peaksid olema proportsionaalsed ega tohiks ettevõtjaid liigselt koormata. Kui riigi reguleeriva asutuse ð ja muude pädevate asutuste ï kogutud teave ei ole konfidentsiaalne vastavalt siseriiklikele normidele, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu teabele, ja kui ärisaladusi käsitlevatest ühenduse Ö liidu Õ ja siseriiklikest õigusnormidest ei tulene teisiti, peab selline teave olema avalikkusele kättesaadav.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 16

ð uus

(57)Tagamaks, et riikide reguleerivad asutused täidavad oma reguleerimisülesandeid tõhusalt, peaksid nende kogutavad andmed sisaldama raamatupidamisandmeid jaeturgude kohta, mis on seotud selliste hulgimüügiturgudega, kus mõnel ettevõtjal on märkimisväärne turujõud ja mida seetõttu reguleerib riigi reguleeriv asutus. Need andmed peaksid ka sisaldama andmeid, mis võimaldaksid riigi reguleerival asutusel hinnata ð kasutusõigustele seatud tingimuste täitmist, ïkavandatavate võrgutopoloogia täienduste ja muudatuste mõju konkurentsi arengule ja hulgimüügitoodetele, mida pakutakse teistele isikutele. ð Teave raadiospektri kasutamise õigustele seatud levialaliste kohustuste täitmise kohta on oluline, et oleks tagatud riikide reguleerivate asutuste tehtud võrkude kasutuselevõtu geograafiliste ülevaadete täielikkus. Seoses sellega peaks neil olema võimalik nõuda, et teave esitataks kohaliku tasandi järgi liigitatuna ja piisavalt detailselt, et saaks teha võrkude geograafilise ülevaate. ï 

ê 2002/20/EÜ põhjendus 28 (kohandatud)

ð uus

(58)Aruande- ja teavitamiskohustuste kehtestamine ð Et leevendada ï ð võrgu ja ï Ö teenuste pakkujatele Õ ja teenuseosutajatele võib osutuda koormavaks nii ettevõtjatele kui ka asjaomase riigi reguleerivale ð pädevatele ï asutustele Ö kehtestatud aruande- ja teavitamiskohustust Õ ., Seepärast peaksid sellised kohustused olema proportsionaalsed ja objektiivselt põhjendatud ning piirduma ainult hädavajalikuga. ð Eriti tuleks vältida pädeva asutuse ja BERECi teabenõuete dubleerimist ï Ö ning Õ Süstemaatiliste ja korrapäraste tõendite nõudmine Ö süstemaatilist ja korrapärast tõendite nõudmist Õ kõigi üldloast tulenevate või kasutamisõiguse tingimuste täitmise kohta ei ole vajalik. Ettevõtjað d peaksid teadma ï tel on õigus teada, millisel eesmärgil Ö kavatsetakse küsitud Õ kasutatakse nende esitatud teavet Ö kasutada Õ. Teabe esitamine ei tohiks olla turulepääsu eeltingimus. Statistika eesmärgil võib elektrooniliste sidevõrkude või -teenusteÖelektroonilise side võrkude või teenusteÕ pakkujatelt nõuda teatist, kui nad lõpetavad oma tegevuse.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 29 (kohandatud)

ð uus

(59)Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirataÖ See ei tohiks mõjutada Õ liikmesriikide kohustust esitada teavet, mis on vajalik ühenduse Ö liidu Õ huvide kaitsmiseks rahvusvaheliste kokkulepete Ö alusel Õ raames. Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirata Ö ega Õ ka sellistest õigusaktidest, näiteks konkurentsiõigusest tulenevaid aruandekohustusi, mis ei ole eriti seotud elektroonilise side sektoriga.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 14 (kohandatud)

ð uus

(60)Teavet, mida riigi reguleeriv ð pädev ï asutus peab konfidentsiaalseks vastavalt ärisaladusi ð ja isikuandmete kaitset ï käsitlevatele ühenduse Ö liidu Õ ja siseriiklikele normidele, võib vahetada ainult komisjoni ja teiste riikide reguleerivate asutustega ð ja BERECiga ï, kui selline teabevahetus on hädavajalik käesoleva direktiivi või eridirektiivide sätete kohaldamiseks. Vahetada võib ainult teavet, mis on sellise teabevahetuse eesmärgi seisukohast oluline ja proportsionaalne.

ò uus

(61)Elektroonilise side lairibavõrkude tehnoloogia, topoloogia, kasutatavad vahendid ja omandisuhted muutuvad üha mitmekesisemaks ning selleks, et regulatiivne sekkumine oleks tulemuslik ja suunatud piirkondadele, kus seda tõesti vajatakse, peab see toetuma üksikasjalikule teabele ja prognoosidele võrkude rajamise kohta. Selline teave peaks hõlmama kavasid nii ülikiirete võrkude kavandatava kasutuselevõtu kui ka olemasolevate vaskkaablivõrkude või muude selliste võrkude olulise uuendamise või laiendamise kohta, mille jõudlusenäitajad ei pruugi kõigis aspektides vastata ülikiirete võrkude omadele, näiteks kiudvõrgu rajamine kaablikapini koos aktiivsete tehnoloogiatega nagu vektortehnoloogia (i.k. vectoring). Riigi reguleerivate asutuste kogutava teabe üksikasjalisuse ja territoriaalse detailsuse tase peaks lähtuma konkreetsest regulatiivsest eesmärgist ning olema selle regulatiivse eesmärgi jaoks piisav. See tähendab, et territoriaalsete üksuste suurus erineb liikmesriigiti olenevalt konkreetse riigi regulatiivsetest vajadustest ja kohalike andmete kättesaadavusest. Tõenäoliselt ei ole ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 3. tasand enamike asjaolude jaoks piisavalt väike territoriaalne üksus. Riikide reguleerivad asutused peaksid lähtuma BERECi juhtnööridest selle kohta, millised on parimad tavad sellise ülesande täitmiseks; ühtlasi peaks selliste juhtnööride jaoks saama ära kasutada riikide reguleerivate asutuste seniseid kogemusi, mis on saadud võrkude rajamise geograafiliste ülevaadete koostamisel. Riikide reguleerivad asutused peaksid tegema lõppkasutajatele kättesaadavaks teenusekvaliteediga seotud vahendid, et oleks võimalik aidata suurendada nende teadlikkust kättesaadavatest juurdepääsuteenustest.

(62)Konkreetsete ja täpselt kindlaksmääratud digitaalteenuste turutõrke piirkondade puhul peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik esitada üleskutse huvi väljendamiseks, et teha kindlaks ettevõtjad, kes on valmis investeerima ülikiiretesse võrkudesse. Investeerimistingimuste prognoositavuse huvides peaksid riikide reguleerivad asutused saama jagada ettevõtjatega, kes on väljendanud huvi ülikiirete võrkude kasutuselvõtu suhtes, teavet selle kohta, kas kõnealuses piirkonnas esineb või kavandatakse muud liiki võrgu uuendamist, kaasa arvatud alla 100 Mbit/s allalaadimiskiiruse puhul.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

ð uus

(63)On oluline, et riigi reguleerivad asutused ð ja muud pädevad asutused ï konsulteeriksid kavandatavate otsuste üle kõigi huvitatud isikutega, ð annaksid neile asja keerukust arvestades piisavalt aega oma arvamuse esitamiseks ï ja võtaksid enne lõpliku otsuse tegemist arvesse nende arvamusi. Tagamaks, et riigi tasandil tehtud otsused ei kahjusta ühtset turgu ega muid asutamislepingu eesmärke, peaksid riigi reguleerivad asutused teatama teatavatest otsuse eelnõudest ka komisjonile ja teiste riikide reguleerivatele asutustele, et neil oleks võimalus esitada oma arvamus. Riigi reguleerivad asutused peaksid huvitatud pooltega konsulteerima kõigi selliste meetmete eelnõude puhul, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust. Käesolevas direktiivis ja eridirektiivides on määratletud juhud, mil tuleb kohaldada artiklites 6 Ö 24 Õ ja 7 Ö 34 Õ nimetatud korda.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 49 (kohandatud)

(64)Tarbijatega konsulteerimise puudujääkide korvamiseks ja kKodanike huvide paremaks esindamiseks peaksid liikmesriigid looma sobiva konsultatsioonimehhanismi. Selliseks mehhanismiks võib olla asutus, mis uurib riigi reguleerivast asutusest ja teenuseosutajatest sõltumatult tarbijatega seotud küsimusi, näiteks tarbijakäitumist ja teenuseosutaja vahetamise mehhanisme, ning mille tegevus oleks läbipaistev ja toetaks sidusrühmadega konsulteerimise mehhanisme. Lisaks sellele võiks luua mehhanismi, et võimaldada kohast koostööd õiguspärase sisuga teabe edendamise küsimustes. Sellise mehhanismi kohaselt kokku lepitud koostöökord ei tohiks siiski võimaldada Iinterneti kasutuse süstemaatilist jälgimist.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 32 (kohandatud)

ð uus

(65)Kui sama liikmesriigi ettevõtjate vahel tekib vaidlus käesoleva direktiivi või eridirektiividega hõlmatud valdkonnas, näiteks seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohustustega või abonentide ð lõppkasutajate ï nimekirjade edasiandmisega, peaks olema heas usus läbirääkimisi pidanud kannatajal poolel, kellel ei õnnestunud kokkuleppele jõuda, võimalus taotleda, et riigi reguleeriv asutus lahendaks vaidluse. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalus teha lahendus vaidluse osapooltele siduvaks. Kui riigi reguleeriv asutus sekkub liikmesriigis elektroonilisi sidevõrke või -teenuseid Ö elektroonilise side võrke või teenuseid Õ pakkuvate ettevõtjate vahelise vaidluse lahendamisse, peaks sellise sekkumise eesmärk olema tagada käesoleva direktiivi või eridirektiivide alusel tekkivate kohustuste täitmine.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 33 (kohandatud)

ð uus

(66)Siseriiklike või ühenduse Ö liidu Õ õigusnormide alusel antud kaebeõiguse kõrval on vaja lihtsat menetlust, mille võiks algatada ükskõik kumb vaidluspool, et lahendada piiriülesed vaidlused, mis on väljaspool ühe riigi reguleeriva asutuse pädevust ð ettevõtjate vahel, kes pakuvad elektroonilise side võrke ja teenuseid või kellel on luba seda teha eri liikmesriikides ï.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 50

ð uus

(67)Üks BERECile antud oluline ülesanne on vajaduse korral võtta vastu arvamusi piiriüleste vaidluste kohta. Seepärast peaksid riikide reguleerivad asutused ð  mõne ettevõtja suhtes kohustusi kehtestades või muul moel vaidlusi lahendades võtma ï sellistel juhtudel ð täies ulatuses arvesse BERECi arvamusi ï arvesse võtma BERECi arvamusi.

ò uus

(68)Kui liikmesriikide vahel puudub oma territooriumil spektrikasutust korraldades piisab koordineerimine, võib see tekitada ulatuslikke probleeme raadiohäiretega ning see võib avaldada sügavat mõju digitaalse ühtse turu arengule. Liikmesriigid peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et vältida piiriüleseid ja kahjulikke raadiohäireid, ning tegema üksteisega selle huvides koostööd. Ühe või mitme liikmesriigi või komisjoni taotlusel tuleks teha raadiospektripoliitika töörühmale ülesandeks toetada vajalikku piiriülest koordineerimist. Töörühma pakutud lahendusele toetudes võib mõningatel juhtudel olla vaja rakendusmeetmeid, et piiriüleste raadiohäirete probleem lõplikult lahendada või tagada liidu õiguse alusel kahe või enama liikmesriigi vahel kahepoolsete läbirääkimiste käigus kokkulepitud koordineeritud lahenduse täitmine.

(69)Raadiospektripoliitika töörühm on komisjoni kõrgetasemeline nõuanderühm, mis loodi komisjoni otsusega 2002/622/EÜ, 48 et aidata kaasa siseturu arengule ja toetada liidu tasandi raadiospektripoliitika arengut, võttes arvesse nii majanduslikke, poliitilisi, kultuurilisi, strateegilisi, tervishoiualaseid ja sotsiaalseid kaalutlusi kui ka tehnilisi parameetreid. Töörühm peaks koosnema selliste asutuste juhtidest, kellel lasub üldine poliitiline vastutus strateegilise spektripoliitika eest. Töörühm peaks andma komisjonile nõu spektripoliitika strateegiliste eesmärkide, prioriteetide ja tegevuskavade kohta. See peaks veelgi suurendama spektripoliitika nähtavust mitmesugustes ELi poliitikavaldkondades ja aitama tagada sektoriülese ühtekuuluvuse nii riikide kui ka liidu tasandil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu taotluse korral peaks töörühm andma nõu ka neile. Lisaks peaks raadiospektripoliitika töörühm olema see koht, kus liikmesriigid saaksid koordineerida käesoleva direktiivi kohaste raadiospektriga seotud kohustuste rakendamist; samuti peaks töörühmal olema keskne roll sellistes siseturu jaoks olulistes valdkondades nagu piiriülene koordineerimine või standardimine. Luua võib ka tehnilisi või spetsialistidest koosnevaid töörühmi, kes abistaksid plenaaristungeil, kus liikmesriikide ja komisjoni kõrgetasemelised esindajad tegelevad strateegilise poliitika väljatöötamisega.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 47 (kohandatud)

ð uus

(70)Konkurentsile rajatud keskkonnas peaksid riigi reguleerivad asutused lõppkasutajate õigustega seotud küsimuste käsitlemisel arvesse võtma huvitatud isikute, sealhulgas ka kasutajate ja tarbijate arvamusi. ð Vaidluste kohtuvälise lahendamise kord võib osutuda kiireks ja kulutõhusaks mooduseks, mis aitab lõppkasutajatel, eeskätt tarbijatel ning mikro- ja väikeettevõtetel oma õigusi kasutada. ï Ö Tarbijate ja üldkasutatavate elektroonilise side teenuse pakkujate vaheliste vaidlusküsimuste lahendamise Õ tõhusadð , mittediskrimineerivad ja odavad ï menetlused peaksid olemas olema nii tarbijate kui ka üldkasutatavaid sideteenuseid osutavate ettevõtjate vaheliste vaidlusküsimuste lahendamiseksð on asjaomaste lepinguliste vaidluste puhul, kui tarbija on liidu resident ja ettevõtja tegutseb liidus, juba tagatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/11/EL 49  ï . ð Mitmed liikmesriigid on kehtestanud vaidluste lahendamise menetlused ka lõppkasutajate jaoks, kes ei ole tarbijad, kelle suhtes ei kohaldata direktiivi 2013/11/EL, ja seepärast on mõistlik säilitada sektorispetsiifiline vaidluste lahendamise menetlus tarbijate jaoks, ja kui liikmesriigid otsustavad seda laiendada, ka muude lõppkasutajate, eelkõige mikro- ja väikeettevõtete jaoks. ï Liikmesriigid peaksid täielikult arvestama komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovitust 98/257/EÜ tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta. 50  ð Arvestades riikide reguleerivate asutuste põhjalikke sektorispetsiifilisi teadmisi, peaksid liikmesriigid võimaldama riigi reguleerivatel asutustel tegutseda vaidluste lahendamise üksusena selle asutuse sisese eraldi organi kaudu, kellele ei tohiks esitada mitte mingisuguseid juhiseid. Käesoleva direktiivi kohaste vaidluste lahendamise menetluste suhtes, millesse on kaasatud tarbijad, tuleks kohaldada direktiivi 2013/11/EL II peatükis sätestatud kvaliteedinõudeid. ï 

ê 2009/140/EÜ põhjendus 72 (kohandatud)

ð uus

(71)Riigi reguleerival asutusel ð Pädevatel asutustel ï peaks olema võimalik võtta tõhusaid meetmeid üldloa või kasutusõiguse tingimuste täitmise kontrollimiseks ja tagamiseks, Ö kontrollida üldloa ja kasutusõiguse tingimuste täitmist ja see tagada Õ ð ning eeskätt tagada spektri tõhus ja tulemuslik kasutamine ning levialaliste ja teenusekvaliteediga seotud kohustuste täitmine ï sealhulgas määrata nende tingimuste rikkumise korral tõhusaid rahalisi või halduskaristusi Ö rahaliste või halduskaristustega Õ ð , sealhulgas võib nende tingimuste rikkumise korral teha ettekirjutusi ja tühistada kasutusõigused ï. ð Ettevõtjad peaksid pädevatele asutustele esitama võimalikult täpse ja täieliku teabe, et asutused saaksid täita oma jälgimisega seotud ülesandeid. Et vältida turulepääsu tõkete loomist näiteks konkurentsi kahjustava liigsete varude soetamise tõttu, peaks spektri kasutamise õiguste tingimuste täitmine olema liikmesriikide poolt paremini tagatud ning osalema peaksid kõik pädevad asutused peale riigi regulatiivsete asutuste. Täitmise tagamise tingimuste hulka peaks kuuluma põhimõtte „võta või jäta“ kohaldamine, et tasakaalustada õiguste pikka kehtivusaega. Sellel otstarbel tuleks spektriga kauplemist ja spektri rentimist pidada lahenduseks, mis tagab õiguse tegeliku kasutamise algse õiguse omaniku poolt. Et tagada õiguskindlus seoses võimalike sanktsioonidega spektri kasutamatajätmise eest, tuleks eelnevalt kindlaks määrata kasutuskünnised nii aja, koguste kui ka sagedusala mõttes. ï 

ê 2002/20/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

(72)ÜldloagaÖ Üldlubadega Õ või kasutamise eriõigustega Ö individuaalsete kasutusõigustega Õvõib siduda ainult tingimusi, mis on hädavajalikud, et tagada ühenduse õiguse ja siseriikliku õiguse Ö ja liidu õiguse Õ kohaste nõudmiste ja kohustuste täitmine kooskõlas ühenduse õigusega.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 12 (kohandatud)

ð uus

(73)Kui riigi reguleeriv ð pädev ï asutus teeb otsuse, peab kõigil isikutel, keda see puudutab, olema õigus kaevata see otsus edasi asjaomastest isikutest sõltumatule organile Ö organile, mis ei sõltu asjaomastest isikutest Õ ð ega mistahes välisest sekkumisest või poliitilisest survest, mis võiks seada ohtu tema poolt käsitletavate küsimuste sõltumatu hindamise. ï. See organ võib olla kohus. Lisaks sellele peab igal ettevõtjal, kes leiab, et tema taotlust seadmete paigaldamise õiguste kohta ei ole läbi vaadatud käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtete kohaselt, olema õigus selline otsus edasi kaevata. Kõnealune edasikaebekord ei piiraÖ ei tohiks piirata Õ pädevuse jaotust riigi õigussüsteemis ega juriidiliste isikute või füüsiliste isikute siseriiklikest õigusnormidest tulenevaid õigusi. ð Igal juhul peaksid liikmesriigid võimaldama selliste otsuste puhul tõhusat kohtulikku kontrolli. ï

ê 2009/140/EÜ põhjendus 14 (kohandatud)

ð uus

(74)Turuosalistele õiguskindluse tagamiseks peaksid edasikaebusi käsitlevad organid täitma oma funktsioone tõhusalt; eelkõige tuleks vältida kaebuste lahendamise menetluste põhjendamatut pikalevenimist. Ajutisi meetmeid, mis peatavad riigi reguleeriva ð pädeva ï asutuse otsuse elluviimise, tuleks kohaldada ainult kiireloomulistel juhtudel, et vältida neid meetmeid taotlenud isikule tõsise ja pöördumatu kahju tekitamist, ning kui seda nõuab huvide tasakaal.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

ð uus

(75)Edasikaebusi käsitlevad organid on riikide reguleerivate asutuste otsuste peatamiseks kohaldanud ajutisi meetmeid väga erineval viisil. Lähenemisviisi ühtlustamise suurendamiseks tuleks kohaldada ühiseid standardeid vastavalt ühenduse Ö liidu Õ kohtupraktikale. Edasikaebusi käsitlevatel organitel peaks samuti olema õigus taotleda BERECi poolt avaldatud kättesaadavat teavet. Arvestades, et kaebused on reguleeriva raamistiku üldise toimimise seisukohalt olulised, tuleks luua mehhanism kõikides liikmesriikides esitatud kaebusi ning ð pädevate ï reguleerivate asutuste tehtud otsuste peatamise otsuseid käsitleva teabe kogumiseks ja edastamiseks komisjonile ð ja BERECile ï . ð Selline mehhanism peaks tagama, et komisjon ja BEREC saavad liikmesriikidelt kätte otsuste ja kohtuotsuste tekstid, et luua andmebaas. ï

ê 2002/21/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

ð uus

(76)Komisjonil peaks olema võimalus pärast konsulteerimist sidekomiteega ð BERECi arvamuse igakülgset arvessevõtmist ï nõuda, et riigi reguleeriv asutus tühistaks meetme eelnõu, kui see käsitleb asjaomaste turgude määratlemist või märkimisväärse turujõuga ettevõtjate kindlaksmääramist või määramata jätmist ning kui sellised otsused looksid ühtsel turul tõkkeid või oleksid vastuolus ühenduse Ö liidu Õ õigusega ja eelkõige nende poliitika eesmärkidega, mida riigi reguleerivad asutused peaksid järgima. Kõnealune kord ei piira direktiivis 98/34/EÜ2015/1535/EL sätestatud teatamiskorda ega asutamislepingust tulenevaid komisjoni õigusi ühenduse Ö liidu Õ õiguse rikkumise korral.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 17 (kohandatud)

(77)Enne direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklites 7 ja 7aÖ 34 ja 35 Õ sätestatud ühenduse  Ö liidu Õ konsultatsiooni tuleks läbi viia riigisisene konsultatsioon vastavalt kõnealuseÖ käesoleva Õ direktiivi artiklile Ö 24 Õ 6, et huvitatud isikute seisukohad kajastuksid ühenduse Ö liidu Õ konsultatsioonis. See välistaks ka vajaduse teise ühenduse Ö liidu Õkonsultatsiooni järele juhul, kui kavandatavat meedet riigisisese konsultatsiooni tulemusena muudetakse.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 20 (kohandatud)

(78)On oluline, et reguleerivat raamistikku rakendataks ellu õigeaegselt. Kui komisjon on vastu võtnud otsuse, millega nõutakse riigi reguleerivalt asutuselt kavandatud meetme tagasivõtmist, peaks riigi reguleeriv asutus esitama komisjonile meetme muudetud versiooni. Tuleks kehtestada tähtaeg, mille jooksul tuleb komisjonile direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 7Ö 34 Õ kohaselt teatada muudetud meetmest, et turuosalistele oleks teada turu läbivaatamise kestus ja suureneks õiguskindlus.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 19 (kohandatud)

ð uus

(79)Ühenduse Ö Liidu Õ mehhanism, mis võimaldab komisjonil nõuda, et riikide reguleerivad asutused tühistaksid kavandatavad turu määratlemise ja märkimisväärse turujõuga ettevõtja kindlaksmääramisega seotud meetmed, on olulisel määral aidanud saavutada järjekindlat lähenemisviisi selliste olukordade ja ettevõtjate kindlaksmääramisel, kus ja kelle puhul võib kohaldada eelnevat reguleerimist. Turu jälgimine komisjoni poolt ja eriti dDirektiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 7 Ö ja artikli 7a Õ kohaste menetlustega saadud kogemused on näidanud, et kui riikide reguleerivad asutused kohaldavad Ö sarnaste turutingimuste korral Õ parandusmeetmeid erinevalt, isegi kui turutingimused on sarnased, võib see õõnestada  Ö õõnestab see Õ elektroonilise side siseturgu. Seetõttu võib ð peaksid ï komisjon ð ja BEREC ï osaledma ð, oma vastavate vastutusalade piires selliste ï meetmete järjekindlama kohaldamise tagamises, võttes vastu soovitusi Ö mis käsitlevad Õ riikide reguleerivate asutuste kavandatavate meetmete Ö eelnõusid Õ eelnõude kohta. ð Kui BEREC jagab komisjoni muret, peaks komisjonil olema võimalik nõuda riigi reguleerivalt asutuselt meetme eelnõu tühistamist. ïSelleks et ära kasutada riikide reguleerivate asutuste turuanalüüsialaseid ekspertteadmisi, peaks komisjon enne otsuse ja/või soovituse vastuvõtmist konsulteerima BERECiga.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 21 (kohandatud)

(80)Ühenduse Ö Liidu Õ konsultatsioonimehhanismi lühikesi tähtaegu silmas pidades tuleks komisjoni volitada võtma vastu soovitusi ja/või suuniseid komisjoni ja riikide reguleerivate asutuste vahelise teabevahetuse korra lihtsustamiseks – näiteks juhtudel, mis puudutavad stabiilseid turgusid või üksnes eelnevalt teatatud meetmete väheolulisi muudatusi. Komisjoni tuleks volitada ka vabastama teatamiskohustusest, et teatavate juhtumite puhul menetlusi lihtsustada.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 37 (kohandatud)

ð uus

(81)Riigi reguleerivad asutused peaksid olema kohustatud tegema omavahel, ð BERECiga ï ja komisjoniga läbipaistvat koostööd, et tagada käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätete järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides. See koostöö peaks muu hulgas toimuma sidekomitee raames või Euroopa reguleerivatest organitest moodustatud töörühmas. Liikmesriigid peaksid otsustama, millised organid on käesoleva direktiivi ja eridirektiivide kohaldamisel riigi reguleerivad asutused.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 18

(82)Riikide reguleerivate asutuste kaalutlusõigus tuleks viia kooskõlla järjepideva reguleerimistava arengu ning reguleeriva raamistiku järjepideva kohaldamisega, et siseturu arengule ja lõplikule väljakujundamisele tõhusalt kaasa aidata. Riikide reguleerivad asutused peaksid seetõttu toetama komisjoni ja BERECi võetavaid siseturuga seotud meetmeid.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 38

(83)Liimesriikidevahelist kaubandust mõjutada võivad meetmed on meetmed, millel võib olla otsene või kaudne, tegelik või tõenäoline mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele viisil, mis võib tekitada tõkkeid ühtsel turul. Nende hulka kuuluvad meetmed, millel on märkimisväärne mõju teiste liikmesriikide operaatoritele või kasutajatele, ja muu hulgas ka meetmed, mis mõjutavad teiste liikmesriikide kasutajatelt nõutavat hinda, meetmed, mis mõjutavad teises liikmesriigis tegutseva ettevõtja suutlikkust osutada elektroonilise side teenust, ning eelkõige meetmed, mis mõjutavad riikidevaheliste teenuste pakkumise suutlikkust, ning meetmed, mis mõjutavad turu struktuuri või turulepääsu ja mis võivad teiste liikmesriikide ettevõtjatele kaasa tuua tagasilööke.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 6 (kohandatud)

(84)RaamÖ Käesoleva Õ direktiivi ja eridirektiivide toimimise läbivaatamisel hindab komisjon, kas turu arengusuundi ning konkurentsi ja tarbijakaitset arvesse võttes on vajadus sektorispetsiifilise eelneva reguleerimise järele, mis on sätestatud direktiivi 2002/19/EÜ (juurdepääsu käsitlev direktiiv) artiklites 8 kuni 13a ja direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) artiklis 17, või kas neid sätteid tuleks muuta või kehtetuks tunnistada.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 40

Käesoleva direktiivi kohaldamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused 51 .

ò uus

(85)Selleks et tagada sidusus oma muude tururegulatsiooniga seotud ülesannetega, peaksid riikide reguleerivad asutused üldistele majandusteadmistele ja turu tundmisele ning hinnangute objektiivsele ja tehnilisele olemusele toetudes määrama kindlaks valikumenetluse elemendid ning spektri kasutamise õigustele seatud tingimused, millel on turutingimustele ja konkurentsiolukorrale kõige suurem mõju, sh turule sisenemise ja turu laiendamise tingimused. See hõlmab näiteks spektri majandusliku väärtuse hindamise parameetreid kooskõlas käesoleva direktiiviga, regulatiivsete ja turukujundusmeetmete täpsustamist (nt spektripiirangute kasutamine või spektri reserveerimine või hulgitasandi juurdepääsu kohustuse kehtestamine) või vahendeid kasutusõigustele seatud levialaliste kohustuste kindlaksmääramiseks. Selliste elementide ühetaolisemat kasutamist ja määratlemist toetaks koordineerimismehhanism, mille puhul BEREC, komisjon ja teiste riikide reguleerivad asutused vaataksid meetmete eelnõud läbi riigisisese avaliku konsultatsiooniga samal ajal enne, kui konkreetne liikmesriik annab kasutusõiguse. Riigi reguleeriva asutuse poolt kindlaks määratud meede saab olla üksnes sellise ulatuslikuma riigisisese meetme alamelement, mis seisneb üldisemalt raadiospektri kasutamise õiguste andmises, nendega kauplemises või nende rentimises, nende kestuses, pikendamises või muutmises või valikumenetluses või kasutusõigustele seatud tingimustes. Seepärast võivad riikide reguleerivad asutused meetme eelnõust teatades esitada teavet teiste riigisiseste meetmete eelnõude kohta, mis on seotud raadiospektri kasutuse võrdlushindamisega hõlmamata raadiospektri kasutamise õiguste piiramise asjaomase valikumenetlusega.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 24

(86)Kui raadiosageduste ühtlustatud eraldamine teatud ettevõtjatele on kokku lepitud Euroopa tasandil, peaksid liikmesriigid riigi raadiosagedusplaani kuuluvate raadiosageduste kasutamise õiguste andmisel selliseid kokkuleppeid rangelt järgima.

(87)Liikmesriike tuleks julgustada, et nad kaaluksid kasutusõiguste andmisel ühisloa võimalust, kui eeldatav kasutus hõlmab ka piiriüleseid olukordi.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 58

(88)Direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 19 lõike 1Artikli 40 lõike 1 kohaselt tehtud komisjoni otsused peaksid piirduma reguleerimispõhimõtete, lähenemisviiside ja metoodikatega. Kahtluste vältimiseks ei tohiks neis ette näha üksikasju, mis tavapäraselt peaksid kajastama riikide eripärasid ning nendega ei tohiks keelata alternatiivseid lähenemisviise, millel võiks mõistlike ootuste kohaselt olla samaväärne mõju. Selline otsus peaks olema proportsionaalne ega tohiks mõjutada riikide reguleerivate asutuste otsuseid, mis ei takista siseturgu. 

ê 2002/21/EÜ põhjendus 29 (kohandatud)

(89)Ühendus Ö Liit Õ ja liikmesriigid on võtnud endale Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames kohustusi seoses telekommunikatsioonivõrkude ja -teenuste standardite ja reguleeriva raamistikuga.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 30 (kohandatud)

(90)Standardimine peaks edaspidigi olema eelkõige turumajanduslik protsess. Siiski võib esineda olukordi, kus on otstarbekas nõuda ühenduse Ö liidu Õ tasandil vastavust teatavatele standarditele, et tagada ühtse turu koostalitlusvõime. Riigi tasandil peavad liikmesriigid võtma arvesse direktiivi 98/34/EÜ2015/1535/EL sätteid. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/47/EÜ (standardite kasutamise kohta televisioonisignaalide edastamisel) 52 ei kehtestatud konkreetseid nõudeid digitaaltelevisiooni ülekandesüsteemide ega -teenuste kohta. Euroopa turul tegutsevad ettevõtjad on Digital Video Broadcasting Group'i (DVB Grupp) abil välja töötanud hulga teleülekandesüsteeme, mis on standarditud Euroopa Telekommunikatsiooni Standardiinstituudis (ETSI) ja mis on kasutusele võetud Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu soovitustena. Selliste standardite kohustuslikuks muutmise otsuse tegemisele peaks eelnema ulatuslik avalik arutelu. Käesoleval direktiivil põhinevad standardimismenetlused ei piira direktiivi 1999/5/EÜ, nõukogu 19. veebruari 1973. aasta direktiivi 73/23/EMÜ (teatavates pingevahemikes kasutatavaid elektriseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) 53 ja nõukogu 3. mai 1989. aasta direktiivi 89/336/EMÜ (elektromagnetilist ühilduvust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta) [2014] 54  raadioseadmete direktiivi 2014/53/EL, madalpingedirektiivi 2014/35/EL ja elektromagnetilise ühilduvuse direktiivi 2014/30/EL sätete kohaldamist.  

ê 2002/21/EÜ põhjendus 31

Soodustada tuleks interaktiivsete digitaaltelevisiooniteenuste ja täiustatud digitaaltelevisiooniseadmete koostalitlusvõimet tarbija tasandil, et tagada informatsiooni vaba kulgemine, meediakanalite paljusus ja kultuuriline mitmekesisus. Tarbijatel peaks olema võimalik edastusviisist olenemata võtta vastu kõiki interaktiivseid digitaaltelevisiooniteenuseid, võttes arvesse tehnoloogilist neutraalsust, tehnoloogia arengut tulevikus, vajadust toetada digitaaltelevisiooni kasutuselevõttu ja konkurentsi digitaaltelevisiooniteenuste turul. Interaktiivsete digitaaltelevisiooniplatvormide operaatorid peaksid püüdma rakendada avatud rakendusliidest, mis vastab Euroopa standardiorganisatsiooni vastuvõetud standarditele või spetsifikaatidele. Siirdumist olemasolevate rakendusliideste kasutamiselt uute, avatud rakendusliideste kasutamisele tuleks toetada ja korraldada näiteks kõigi asjaomaste turul tegutsevate ettevõtjate vahelise vastastikuse mõistmise memorandumiga. Avatud rakendusliidesed suurendavad koostalitlusvõimet, st interaktiivse sisu teisaldamist edastusmehhanismide vahel, ja kõnealuse sisu täielikku funktsionaalsust täiustatud digitaaltelevisiooniseadmetes. Siiski tuleks arvesse võtta ka vajadust mitte takistada vastuvõtuseadmete tööd ja kaitsta seda pahatahtlike rünnakute, näiteks viiruste eest.

ò uus

(91)Üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või teenuste või mõlema pakkujatelt tuleks nõuda, et nad võtaksid meetmeid vastavalt oma võrkude ja teenuste turvalisuse kaitsmiseks. Tehnika taset arvesse võttes peaksid need meetmed tagama võrkude ja teenuste turvalisuse sellise taseme, mis on vastavuses olemasolevate riskidega. Turbemeetmete puhul tuleks arvesse võtta vähemalt järgmiste elementide kõiki asjaomaseid aspekte: võrkude ja seadmete turvalisuse puhul: füüsiline ja keskkonna turvalisus, tarnete turvalisus, võrkudele juurdepääsu kontrollimine ja võrkude terviklus; intsidendikäsitluse puhul: intsidentide käsitlemise menetlused, intsidentide tuvastamise suutlikkus, intsidente käsitlev aruandlus ja teavitus; talitluspidevuse haldamise puhul: teenuste toimepidevuse strateegia ja hädaolukordade lahendamise plaan, avariitaastesuutlikkus; ning seire, auditeerimise ja testimise puhul: seire- ja logimispõhimõtted, hädaolukorra lahendamise harjutuskavad, võrgu ja teenuste testimine, turvalisuse hindamine ja nõuetele vastavuse seire; ning vastavus rahvusvahelistele standarditele.

(92)Arvestades et numbrivaba isikutevahelise side teenuste olulisus kasvab, on vaja tagada, et ka nende suhtes kehtivad asjakohased turvalisuse nõuded, mis on vastavuses nende iseärasuse ja majandusliku olulisusega. Seepärast peaksid selliste teenuste pakkujad tagama sellise turvalisuse taseme, mis on vastavuses nende pakutavate elektroonilise side teenuste turvalisust ohustava riski suurusega. Arvestades et numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkujatel puudub tavaliselt tegelik kontroll võrkudes signaalide edastamise üle, võib selliste teenuste riske pidada mõnes mõttes väiksemateks kui tavapäraste elektroonilise side teenuste puhul. Seepärast peaksid numbrivaba isikutevahelise side teenuste turvalisuse nõuded olema leebemad alati, kui see on asjaomaste turvalisuseriskide tegeliku hindamise valguses põhjendatud. Kõnealuses kontekstis peaksid teenusepakkujad suutma otsustada, milliseid meetmeid nad peavad oma teenuseid ähvardavate riskide juhtimise seisukohast asjakohasteks. Samasugust lähenemisviisi tuleks mutatis mutandis kohaldada ka selliste isikutevahelise side teenuste suhtes, mille jaoks kasutatakse numbreid, kuid mille puhul puudub tegelik kontroll signaalide edastamise üle.

(93)Pädevad asutused peaksid tagama üldkasutatavate sidevõrkude tervikluse ja käideldavuse säilimise; Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) peaks toetama elektroonilise side turvalisuse suurendamist, pakkudes muu hulgas oskusteavet ja nõu ning edendades parimate tavade vahetamist. Pädevatel asutustel peaksid olema oma kohususte täitmiseks vajalikud vahendid, sealhulgas volitused nõuda võrkude ja teenuste turvalisuse taseme hindamiseks vajalikku teavet. Samuti peaksid neil olema volitused nõuda täielikke ja usaldusväärseid andmeid tegelike turvaintsidentide kohta, mis on oluliselt mõjutanud võrkude või teenuste toimimist. Vajaduse korral peaksid neid abistama direktiivi (EL) 2016/1148 55 artikli 9 alusel loodud küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSRIT). Eeskätt võidakse nõuda, et CSIRTid esitaksid pädevatele asutustele teavet üldkasutatavaid sidevõrke ja üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid mõjutavate riskide ja intsidentide kohta ning soovitaksid, kuidas nendega toime tulla.

(94)Kui elektroonilise side pakkumine sõltub üldkasutatavatest ressurssidest, mille kasutamiseks on vaja eriluba, võivad liikmesriigid anda selliste lubade andmiseks pädevale asutusele õiguse kehtestada nende ressursside optimaalse kasutuse tagamiseks tasusid kooskõlas käesolevas direktiivis kavandatud meetmetega, Kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu kohtulahenditega ei või liikmesriigid kehtestada sidevõrkude ja elektroonilise side teenuste pakkumise eest muid makse või tasusid kui need, mis on ette nähtud käesoleva direktiiviga. Liikmesriikide lähenemine selliste maksude või tasude kehtestamisele peaks olema ühetaoline, et mitte tekitada elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele seoses üldloa või kasutusõiguste menetlusega põhjendamatut finantskoormust.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 32

ð uus

(95)ð Ressursside optimaalse kasutuse tagamiseks peaksid tasud peegeldama asjaomase turu majanduslikku ja tehnilist olukorda ning muid olulisi tegureid, millest nende väärtus sõltub. Ühtlasi tuleks tasud kehtestada selliselt, et see toetaks võrkude ja teenuste pakkumise innovatsiooni ja konkurentsi turul. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et kasutusõiguste tasud kehtestatakse sellise mehhanismi kohaselt, mis kaitseb asjakohaselt olukorra eest, kus tulude maksimeerimise põhimõtted, konkurentsivastane pakkumine või muu samaväärne tegevus moonutab tasude väärtust. ï Lisaks haldustasudele võib raadiosageduste ja numbrite kasutamise eest kohaldada kasutustasu, mis tagaks selliste vahendite optimaalse kasutamise. Sellised tasud ei tohiks tõkestada uuenduslike teenuste ja konkurentsi arengut turul.Käesoleva direktiivi sätted ei piira eesmärke, milleks kasutusõiguse ð ja seadmete paigaldamise õiguste ï tasusid kasutatakse. Neid tasusid võib kasutada näiteks riigi reguleeriva asutuse ð ja pädevate asutuste ï sellise tegevuse finantseerimiseks, mida ei kata haldustasud. Kui konkurentsil või võrdlustel põhineva valikukorra puhul koosnevad tasud raadiosageduste ð spektri ï kasutamise õiguste eest tervikuna või osaliselt ühekordselt makstavast summast, tuleks maksmiskorraga tagada, et sellised tasud ei põhjustaks tegelikkuses valikut kriteeriumide põhjal, mis ei ole seotud raadiosageduste ð spektri ï optimaalse kasutamise eesmärgiga. Komisjon võib korrapäraselt avaldada võrdlevaid uuringuid ð ja vajadusel muid suuniseid ï raadiosageduste ð spektri ï eraldamise, numbrite eraldamise ja trasside rajamise õiguse parimate tavade kohta.

ò uus

(96)Arvestades, et raadiospektri kasutamise õigustega seotud tasude eesmärk on tagada raadiospektri optimaalne kasutus, võivad need tasud mõjutada otsuseid, mis puudutavad selliste õiguste taotlemist ja raadiospektri ressursside kasutuselevõttu. Seepärast peaksid liikmesriigid optimaalse kasutuse tagamiseks vajaliku miinimumväärtuse kindlaksmääramise aluseks olevate baashindade kehtestamisel tagama, et sellistes hindades kajastuvad olenemata kasutatava valikumenetluse liigist ka lisakulud, mis on seotud selliste põhimõtteliste eesmärkide edendamiseks kehtestatud loatingimuste täitmisega, mille saavutamist tavapäraste äristandardite alusel ei ole mõistlik eeldada (näiteks territoriaalse levialaga seotud tingimused). Selle käigus tuleks arvesse võtta ka konkurentsiolukorda asjaomasel turul.

(97)Raadiospektri ressursside optimaalne kasutamine oleneb sobivate võrkude ja seotud vahendite kättesaadavusest. Selles mõttes tuleks raadiospektri kasutamise õiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest nõutavate tasude puhul võtta arvesse vajadust soodustada infrastruktuuri pidevat arengut, et ressursside kasutamine muutuks võimalikult tõhusaks. Seepärast peaksid liikmesriigid nägema raadiospektri kasutamise õiguste eest tasude maksmiseks ette sellised võimalused, mis oleksid seotud ressursi tegeliku kättesaadavusega, ning see peaks toimuma viisil ja mis soodustaksid sellist arengut toetavaid investeeringuid. Need võimalused tuleks objektiivselt, läbipaistvalt, proportsionaalselt ja mittediskrimineerivalt paika panna enne, kui alustatakse spektri kasutamise õiguste andmise menetlust.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 22

(98) Õiglase ja tulemusliku konkurentsi tingimuste kindlustamiseks tuleks tagada, et on olemas vähe aega võttev, mittediskrimineeriv ja läbipaistev kord seadmete paigaldamise õiguste andmiseks. Käesoleva direktiivi sätted ei piira sundvõõrandamist ja omandi kasutamist reguleerivaid siseriiklikke sätteid, omandiõiguste tavapärast teostamist, avalike hüvede tavapärast kasutamist ega neutraalsuse põhimõtet seoses omandiõiguse süsteemi reguleerivate liikmesriikide normidega.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 42 (kohandatud)

(99)Load, mis antakse elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid Ö elektroonilise side võrke ja teenuseid Õ pakkuvatele ettevõtjatele ning mis võimaldavad neil saada juurdepääsu avalikule või eraomandile, on hädavajalikud elektrooniliste sidevõrkude Ö elektrooniliste sidevõrkude Õ või uute võrguelementide rajamiseks. Seepärast võib trasside rajamise õiguse saamise menetluste tarbetu keerukus või viivitamine märkimisväärselt takistada konkurentsi arengut. Seetõttu tuleks lihtsustada luba omavatel ettevõtjatel trasside rajamise õiguse saamist. Riikide reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik trasside rajamise õiguse saamist koordineerida, tehes vajaliku teabe kättesaadavaks oma veebisaitidel.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 43 (kohandatud)

ð uus

(100)On vaja tugevdada liikmesriikide volitusi trasside rajamise õiguste valdajate suhtes, et tagada turuletulek või uue võrgu rajamine õiglasel, tõhusal ja keskkonnasõbralikul viisil ning sõltumatult sellest, kas märkimisväärse turujõuga ettevõtjal on kohustus anda juurdepääs oma elektroonilisele sidevõrgule. Vahendite parem ühine kasutamine võib oluliselt parandada konkurentsi ja vähendada ettevõtjate üldisi rahalisi ja keskkonnaalaseid kulutusi, mis on seotud elektroonilise side infrastruktuuri, eelkõige uute juurdepääsuvõrkude kasutuselevõtmisega ð , toetada rahvatervist ja avalikku julgeolekut ning aidata saavutada asulaplaneerimise eesmärke ï. Pärast asjakohase kestusega avalikku konsultatsiooni, mille käigus peaks kõigile huvitatud isikutele antama võimalus esitada oma seisukohad, peaks riikide reguleerivatel ð pädevatel ï asutustel olema õigus nõuda, et ettevõtjad, kel on õigusÖ kes on saanud kasu õigusest Õ paigaldada vahendeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla, kasutaksid selliseid vahendeid või vara ühiselt (kaasa arvatud füüsiline ühispaiknemine),, et soodustada tulemuslikku investeerimist infrastruktuuri ja toetada innovatsiooni ð konkreetsetes piirkondades, kus selline ühiskasutus on vajalik üldiste huvide tõttu. Selline olukord võib tekkida näiteks siis, kui aluspinnas on intensiivses kasutuses või kui tuleb ületada looduslikke tõkkeid. ï Selline ühiskasutus- või koordineerimiskord võib sisaldada eeskirju vahendite või vara ühiskasutusest tulenevate kulude jaotamise kohta ning see peaks tagama asjakohase riskide jaotuse asjaomaste ettevõtjate vahel.. Riikide reguleerivatel ð Pädevatel ïasutustel peaks eelkõige olema võimalik kohustada ühiselt kasutama võrguelemente ja nendega seotud vahendeid nagu kaablikanalid, juhtmed, mastid, pääseluugid, kaablikapid, antennid, tornid ja muud tugikonstruktsioonid, ehitised või ehitistesse sissepääsud, ning ehitustöid paremini kooskõlastama ð keskkonna või avaliku korraga seotud põhjustel. ï Vahendite või vara ühiskasutusest tulenevate kulude jaotamise eeskirjade kindlaks määramine peaks aga jääma riikide reguleerivate asutuste ülesandeks, et tagada asjakohane riskide jaotus asjaomaste ettevõtjate vahel. Ö Direktiiviga 2014/61/EL kehtestatud kohustusi silmas pidades peaksid ÕPpädevad asutused, eelkõige kohalikud asutused peaksid samuti kehtestama koostöös riigi reguleerivate asutustega riiklike ehitustööde ning muude asjaomaste riiklike vahendite või asjaomase riigivaraga seotud asjakohase koordineerimiskorra, mis võib hõlmata menetlusi tagamaks, et huvitatud isikud saavad teavet asjaomaste riiklike vahendite või asjaomase riigivara ning käimasolevate ja kavandatud riiklike ehitustööde kohta, et neid teavitatakse sellistest töödest õigeaegselt, ning et ühiskasutust soodustatakse võimalikult suurel määral.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 23

ð uus

Seadmete ühiskasutus võib olla kasulik, pidades silmas linnaplaneerimist, rahvatervist ja keskkonda, ning riigi reguleerivad asutused peaksid seda soodustama vabatahtlike kokkulepete põhjal. Kui ettevõtjatel puudub juurdepääs mõistlikele alternatiividele, võib seadmete või omandi kohustuslik ühiskasutus olla otstarbekas. Muu hulgas hõlmab see füüsilist ühispaiknemist ning kaablikanalisatsiooni, hoonete, mastide, antennide ja antennisüsteemide ühiskasutust. Seadmete või omandi kohustuslikku ühiskasutust võib ettevõtjate suhtes kohaldada ainult pärast ulatuslikku avalikku arutelu.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 24

ð uus

(101)Kui mobiilsideoperaatorid peavad keskkonnakaitselistel põhjustel kasutama ühiseid torne või maste, võib sellisest kohustuslikust ühiskasutusest tuleneda igale operaatorile lubatud maksimaalse edastusmahu vähenemine rahvatervisega seotud põhjustel ja see omakorda võib sundida operaatoreid paigaldama rohkem edastusjaamu riiki hõlmava leviala tagamiseks. ð Pädevad asutused peaksid püüdma ühitada kõnealused keskkonna ja rahvatervisega seotud kaalutlused, võttes nõuetekohaselt arvesse nõukogu soovituses nr 1999/519/EÜ sätestatud ettevaatusprintsiipi. ï

ê 2002/20/EÜ põhjendus 29

Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirata liikmesriikide kohustust esitada teavet, mis on vajalik ühenduse huvide kaitsmiseks rahvusvaheliste kokkulepete raames. Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks piirata ka sellistest õigusaktidest, näiteks konkurentsiõigusest tulenevaid aruandekohustusi, mis ei ole eriti seotud elektroonilise side sektoriga.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 19 (kohandatud)

ð uus

(102)Raadiosagedused ð Raadiospekter on piiratud üldkasutatav ressurss, millel on oluline avalik ja turuväärtus. ï Ö See on  Õ raadiopõhiste elektrooniliste side Ö võrkude ja Õ teenuste -> oluline osa ja kuivõrd sagedusedÖ see Õ on selliste Ö võrkude ja Õ teenustega seotud, peaksid riigi reguleerivad asutused neid Ö seda Õ ð tõhusalt ï eraldama ja määrama nende Ö oma Õ tegevust reguleerivate ühtsete eesmärkide ja põhimõtete ning objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt, võttes arvesse sageduseÖ sageduste Õ kasutamisega seotud demokraatlikke, sotsiaalseid, keelelisi ja kultuurilisi huve. Raadiosageduste eraldamine ja määramine peab olema võimalikult tõhus. Raadiosageduste üleandmine võib olla tulemuslik viis spektrikasutuse tõhususe suurendamiseks, kui on võetud piisavad kaitsemeetmed üldsuse huvide kaitsmiseks, eelkõige sellise üleandmise läbipaistvuse ja selle üle ametliku järelevalve tagamiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta otsusega nr 676/2002/EÜ Euroopa Ühenduse raadiospektripoliitika reguleeriva raamistiku kohta (raadiospektrit käsitlev otsus) 56 on kehtestatud raadiosageduste ð spektri ï ühtlustamise raamistik ning käesoleva direktiivi alusel võetavad meetmed peaksid aitama kaasa nimetatud otsuse alusel tehtavale tööle.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 25 (kohandatud)

ð uus

(103)Raadiospektripoliitikaga seotud tegevused ühenduses Ö liidus Õei tohiks piirata ühenduse Ö liidu Õ või riikide tasandil ühenduse Ö liidu Õõigusega kooskõlas üldist huvi pakkuvate eesmärkide täitmiseks võetavaid meetmeid, eelkõige seoses infosisu reguleerimise ja audiovisuaal- ja meediapoliitikaga, ega liikmesriikide õigust korraldada ja kasutada raadiospektrit avaliku korra, julgeoleku ja riigikaitse jaoksga seotud eesmärkidel. ð Spektri kasutamine sõjaväelistel ja muudel riigi avaliku julgeolekuga seotud eesmärkidel mõjutab spektri kättesaadavust siseturul ning seepärast peaks raadiospektripoliitika võtma arvesse kõiki liidu poliitika sektoreid ja aspekte ning tasakaalustama vastastikku nende vajadusi, austades sealjuures liikmesriikide õigusi. ï

ò uus

(104)Kõikjal kättesaadava internetiühenduse tagamine igas liikmesriigis on ülimalt oluline majanduse ja ühiskonna arengu, avalikus elus osalemise ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks. Kuna ühenduvusest saab Euroopa ühiskonna ja heaolu lahutamatu osa, tuleks saavutada kogu ELi hõlmava levi; selleks peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased levialalised nõuded, mida tuleks kohandada vastavalt igale teenindatavale piirkonnale ja mis peaksid piirduma proportsionaalse koormusega, et mitte takistada teenusepakkujatepoolset kasutuselevõttu. Territoriaalne leviala ja ühenduvus peaksid liikmesriikides olema maksimaalsed ja usaldusväärsed, et toetada ühe riigi piires pakutavaid ja piiriüleseid teenuseid ja rakendusi nagu võrku ühendatud autod ja e-tervis. Selleks et suurendada regulatiivset kindlustunnet ja investeerimisvajaduste prognoositavust ning tagada kõigile kodanikele proportsionaalne ja õiglane juurdepääs, tuleks levialaliste kohustuste pädevate asutuste poolset kohaldamist koordineerida liidu tasandil. Arvestades riikide iseärasusi, peaks selline koordineerimine piirduma üldiste kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks levialalised kohustused ja mõõdetakse neid (nt rahvastikutihedus või topograafilised ja topoloogilised näitajad).

(105)Kogu liidus on vaja ühetaoliselt tagada, et kodanikud ei puutuks kokku elektromagnetväljadega, mille tugevus oleks rahva tervisele kahjulik; sealjuures tuleks eriti arvesse võtta nõukogu soovituse nr 1999/519/EÜ 57 ettevaatusprintsiipi, et tagada kasutuselevõtutingimuste järjekindlus.

(106) Spektri ühtlustamine ja koordineerimine ning standardimisele tuginev seadmete reguleerimine täiendavad üksteist ning neis küsimustest tuleb teha tihedat koostööd raadiospektripoliitika töörühma toetusel, et nende ühised eesmärgid tulemuslikult saavutada. CEPTi mandaatide sisu ja ajastuse koordineerimine raadiospektriotsuse alusel ning standardimisorganitele (nt Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut) esitatavad standardimistaotlused muu hulgas raadiovastuvõtjate parameetrite kohta peaksid hõlbustama tulevaste süsteemide kasutuselevõttu, toetama spektri ühiskasutamise võimalusi ja kindlustama tõhusa spektrihalduse.

(107)Nõudlus ühtlustatud raadiospektri järele ei ole kõigis liidu osades ühetaoline. Kui piirkondlikul või riigi tasandil puudub nõudlus ühtlustatud sagedusalade järele, võiks liikmesriikidel olla erandkorras võimalik lubada sagedusala alternatiivset kasutamist seni, kuni nõudlus puudub, ning eeldusel, et alternatiivne kasutus ei kahjusta kõnealuse sagedusala ühtlustatud kasutamist teistes liikmesriikides ja et see lõpetatakse, kui tekib nõudlus ühtlustatud kasutuse järele.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 34 (kohandatud)

(108)Spektri haldamise ja spektrile juurdepääsu paindlikkust tuleks suurendada Ö on tagatud Õ tehnoloogia ja teenuste suhtes neutraalsete lubade abil, et võimaldada spektri kasutajatel valida kooskõlas Ö liidu Õ ühenduse õigusega asjakohaste riiklike sageduse jaotamise plaanide kohaselt elektrooniliste side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud konkreetsete sagedusalade jaoks parim tehnoloogia ja parimad teenused (edaspidi „tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtted”). Tehnoloogia ja teenuste halduskorras kindlaksmääramist tuleks kohaldada Ö üksnes Õ siis, kui seda on vaja üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, ning see peaks olema selgelt põhjendatud ja kuuluma korrapäraselt läbivaatamisele.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 35 (kohandatud)

(109)Tehnoloogianeutraalsuse põhimõtte suhtes kohaldatavad piirangud peaksid olema asjakohased ja põhjendatud vajadusega vältida kahjulikke mõjutusi, näiteks spektrimaskide ja võimsuse taseme kehtestamise teel, tagada rahvatervise kaitse piirates üldsuse kokkupuudet elektromagnetväljadega, tagada teenuse piisava tehnilise kvaliteedi kindlustamise abil teenuste nõuetekohane toimimine, samal ajal välistamata võimalust kasutada samas sagedusalas rohkem kui üht teenust, tagada spektri asjakohane jagamine, eelkõige juhtudel, kus selle kasutamiseks on vaja üksnes üldlube, kindlustada spektri tõhus kasutamine, või täita üldistest huvidest lähtuvaid eesmärke kooskõlas ühenduse Ö liidu Õ õigusega.

ê 2009/140/EÜ põhjendused 36 ja 37 (kohandatud)

(110)Spektri kasutajad peaksid saama ka vabalt valida teenuseid, mida nad soovivad spektri kaudu osutada, järgides üleminekumeetmeid seoses varem omandatud õigustega. Teiselt poolt, kui see on vajalik ja proportsionaalne, tuleks võimaldada meetmeid, millega nõutakse konkreetse teenuse osutamist, et saavutada selgelt määratletud ja üldist huvi pakkuvaid eesmärke, nagu inimelu kaitse, vajadus toetada sotsiaalset, piirkondlikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, või et vältida spektri ebatõhusat kasutamist. Sellisteks eesmärkideks peaksid muu hulgas olema kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse ning meediakanalite paljususe edendamine, nagu need on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas ühenduse Ö liidu Õ õigusega. Välja arvatud juhul, kui see on vajalik inimelu kaitseks või erandjuhtudel muude üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, nagu need on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas ühenduse Ö liidu Õ õigusega, ei tohiks erandiga anda teatavate teenuste kasutamise ainuõigust, vaid üksnes eelisõiguse, nii et samas sagedusalas saaks võimaluse piires kasutada teisi teenuseid ja tehnoloogiaid. Liikmesriikide pädevusse kuulub erandite ulatuse ja laadi kindlaksmääramine, arvestades kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse ning meediakanalite paljususe edendamist.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 38

(111)Kuna spektri jaotamine konkreetsetele tehnoloogiatele või teenustele on erand tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtetest ning vähendab vabadust valida osutatav teenus või kasutatav tehnoloogia, siis peab iga selline jaotamine olema läbipaistev ning selleks peaks korraldama avaliku konsultatsiooni.

ò uus

(112)Erandlikel juhtudel, kui liikmesriigid otsustavad piirata elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabadust avaliku korra, julgeoleku või rahvatervisega seotud põhjustel, peaksid liikmesriigid selgitama sellise piiramise põhjuseid.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 31 (kohandatud)

ð uus

(113)Raadiosagedusi ð spektrit ï tuleks hallata kahjulikke mõjutusi vältival viisil Ö nii, et tagatud oleks kahjulike raadiohäirete vältimine Õ . Seepärast tuleks Ö kahjulike raadiohäirete mõiste Õ nõuetekohaselt määratleda kahjulike mõjutuste mõiste, et nende mõjutuste Ö selliste häirete Õ vältimise tagamisel piirdutaks üksnes vajalike regulatiivsete meetmete võtmisega, ð võttes sealjuures arvesse ka vajadust kasutada võrguseadmetes ja lõppkasutajate seadmetes toimekindlaid vastuvõtutehnoloogiaid. Transporti iseloomustab tugev piiriülesus ning selle digitaliseerimine on keerukas. Sõidukid (metroo, buss, autod, veokid, rongid jne) muutuvad üha autonoomsemaks ja võrku ühendatumaks. ELi ühtsel turul liiguvad sõidukid väga lihtsalt üle riigipiiride. Usaldusväärne side ja kahjulike raadiohäirete vältimine on sõidukite turvalise ja hea juhtimise ja nende sõidukisiseste sidesüsteemide jaoks hädavajalikud. ï

ò uus

(114)Nõudlus spektri järele kasvab ning mitmesuguste uute rakenduste ja tehnoloogiate tõttu peab juurdepääs spektrile ja selle kasutamine olema paindlikum ning seega peaksid liikmesriigid propageerima spektri ühiskasutust sellega, et määravad kindlaks iga stsenaariumi puhul kõige sobivamad lubade režiimid ja panevad selle jaoks paika otstarbekad ja läbipaistvad eeskirjad. Ühiskasutus tagab üha enam tulemusliku ja tõhusa spektrikasutuse, sest mitmel sõltumatul kasutajal või seadmel on samal ajal juurdepääs samale sagedusalale eri liiki õiguslike režiimide alusel; see vabastab täiendavaid spektriressursse, suurendab kasutuse tõhusust ja hõlbustab uute kasutajate juurdepääsu spektrile. Ühiskasutuse aluseks võib olla üldluba või loavaba kasutus, mis võimaldab mitmele kasutajale spetsiifiliste ühiskasutustingimuste alusel juurdepääsu samale spektrile eri geograafilistes piirkondades või eri aegadel. Samuti võib see põhineda individuaalsetel kasutusõigustel näiteks sellise korra alusel nagu loaga ühiskasutus, mille puhul kõik kasutajad (olemasolev kasutaja ja uued kasutajad) lepivad ühise juurdepääsu tingimustes kokku pädevate asutuste juhendamisel ja teevad seda selliselt, et tagatud oleks raadioedastuse minimaalne garanteeritud kvaliteet. Kui liikmesriigid võimaldavad ühiskasutust eri loarežiimide alusel, et tohiks kasutamise kestus eri loarežiimide alusel väga palju varieeruda.

(115)Selleks et tagada prognoositavus ja säilitada õiguskindlus ja investeerimisstabiilsus, peaksid liikmesriigid eelnevalt kindlaks määrama sobivad kriteeriumid, mille põhjal teha kindlaks, kas õiguste omanikud täidavad individuaalsetele kasutusõigustele ja üldlubadele seatud tingimuste rakendamisel spektri tõhusa kasutamise eesmärki. Huvitatud isikud tuleks kaasata selliste tingimuste määratlemisse ning neid tuleks läbipaistval viisil teavitada sellest, kuidas nende kohustuste täitmist hinnatakse.

(116)Arvestades tehnilise innovatsiooni olulisust peaks liikmesriikidel olema võimalik anda lube spektri kasutamiseks eksperimentaalsel otstarbel vastavalt eripiirangutele ja -tingimustele, mis on rangelt põhjendatud selliste õiguste eksperimentaalse iseloomuga.

(117)Võrguinfrastruktuuri ühiskasutus ja mõningatel juhtudel ka spektri ühiskasutus võivad võimaldada raadiospektri tõhusamat ja tulemuslikumat kasutamist ning tagada võrkude kiire kasutuselevõtu eriti hõredamalt asustatud piirkondades. Raadiospektri kasutamise õigustele seatavaid tingimusi määratledes peaksid pädevad asutused kaaluma ka seda, kas lubada ettevõtjate vahel mingil kujul ühiskasutust või koordineerimist, et tagada spektri tulemuslik ja tõhus kasutamine või levialaliste kohustuste täitmine kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega.

(118)Turutingimused ning turuosaliste olulisus ja arv võivad liikmesriigiti varieeruda. Kuigi raadiospektri kasutamise õigustele tingimuste seadmise vajadused ja võimalused võivad oleneda riikide iseärasustest, mida tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta, tuleks selliste kohustuste kohaldamise üksikasju koordineerida ELi tasandil komisjoni rakendusmeetmetega, mis tagaksid, et samalaadsetele probleemidele lähenetakse kogu ELis ühetaoliselt.

ê 2002/20/EÜ põhjendused 12 ja 13 (kohandatud)

ð uus

(119)ðTeenuse- ja tehnoloogianeutraalsuse nõue kasutusõiguste andmisel ning võimalus anda õigusi üle ühelt ettevõtjalt teisele toetavad üldsusele elektroonilise side teenuste pakkumise vabadust ja võimalusi ning hõlbustavad seeläbi ühtlasi üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamist. ï Käesolev direktiiv ei piira seda, kas raadiosagedusi ð spektrit ï eraldatakse vahetult elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste Ö elektroonilise side võrkude või teenuste Õ pakkujatele või üksustele, kes neid võrke ja teenuseid kasutavad. Sellisteks üksusteks võivad olla raadio- või teleringhäälingu sisu pakkujad. Ilma et see piiraks konkreetsete kriteeriumide või korra kohaldamist, mille liikmesriigid on kehtestanud selleks, et anda raadiosageduste kasutamise õigusi raadio- või televisiooniringhäälingu sisuteenuse pakkujate üldistes huvides olevate eesmärkide poole püüdlemiseks kooskõlas ühenduse õigusega, peaks raadiosageduste määramise kord olema igal juhul objektiivne, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. Euroopa Ühenduste Kohtu pretsedendiõiguse kohaselt peaksid asutamislepingu artikliga 49 tagatud õigusi käsitlevad riiklikud piirangud olema objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed ega tohiks ületada seda, mis on vältimatult vajalik, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, mille liikmesriigid on määratlenud kooskõlas ühenduse õigusega. Raadiosageduse ð spektri ï kasutamise õigusega seotud tingimuste ja üldloaga seotud asjaomaste tingimuste täitmise eest peaks igal juhul vastutama ettevõtja, kellele on antud õigus kasutada raadiosagedust. ð Teatavad kohustused, mis on ringhäälinguorganisatsioonidele audiovisuaalse meedia teenuste osutamiseks üldistes huvides kehtestatud, võivad eeldada spektri kasutamise õiguste andmise puhul konkreetsete kriteeriumite ja konkreetse korra kasutamist, et saavutada konkreetne üldist huvi pakkuv eesmärk, mille liikmesriigid on kehtestanud kooskõlas lidu õigusega. ï Ö Selliste õiguste andmise menetlus peaks igal juhul olema objektiivne, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. Euroopa Liidu Kohtu kohtulahendite kohaselt peaksid Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 56 tagatud õigusi käsitlevad riiklikud piirangud olema objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed ega tohiks ületada seda, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik. Õ ð Ühtlasi ei tohiks ilma avatud menetluseta antud spektrit kasutada muul otstarbel kui see üldist huvi pakkuv eesmärk, milleks see anti. Sellisel juhul tuleks anda huvitatud isikutele võimalus esitada mõistliku aja jooksul oma märkused. ï Raadiosageduse kasutamise õÕiguste andmisega seotud taotluse esitamise korra osana võivad Ö peaksid Õ liikmesriigid kontrollidma, kas taotleja suudab täita selliste õigustega seotud Ö sellistele õigustele seatavaid Õ tingimusi. ð Need tingimused peaksid kajastuma kõlblikkuskriteeriumites, mis sätestatakse objektiivsetes, läbipaistvates, proportsionaalsetes ja mittediskrimineerivates tingimustes enne konkurentsipõhise valikumenetluse käivitamist. ï SelleksÖ Nende kriteeriumide kohaldamisel Õ võib nõuda, et taotleja esitaks vajalikud andmed, tõendamaks oma suutlikkust täita kõnealuseid tingimusi. Kui selliseid andmeid ei esitata, võib raadiosageduse kasutamise õigust käsitleva taotluse tagasi lükata.

ò uus

(120)Enne õiguste andmist peaksid liikmesriigid kehtestama üksnes selliste elementide kontrollimise, mida tavapärase hoolsusega tegutsev taotleja saab mõistlikult tõendada, võttes nõuetekohaselt arvesse raadiospektri kui piiratud üldkasutatava ressursi olulist avalikku ja turuväärtust. See ei piira võimalust kõlblikkuskriteeriumide täitmist edaspidi kontrollida näiteks verstapostide kaudu, kui esialgu ei olnud võimalik kriteeriume mõistlikult täita. Raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutuse säilitamiseks ei tohiks liikmesriigid anda õigusi, kui nad tuvastavad läbivaatamise käigus, et taotleja ei suuda tingimusi täita, ilma et see piiraks võimalust soodustada ajaliselt piiratud eksperimentaalset kasutust.Spektri kasutamise lubade piisav ajaline kestus peaks suurendama investeeringute prognoositavust, et aidata kaasa võrkude kiiremale rajamisele ja parematele teenustele, ning stabiilsust, et toetada spektriga kauplemist ja selle rentimist. Kui spektri kasutamise luba ei ole tähtajatu, peaks loa kestus lähtuma taotletavatest eesmärkidest ja olema piisav, et hõlbustada tehtud investeeringute tagasiteenimist. Kuigi loa pikk kestus võib tagada investeeringute prognoositavuse, aitavad raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutamise tagamise meetmed, näiteks pädeva asutuse volitused kasutusõigustele seatud tingimuste täitmata jätmise korral õigusi muuta või need tühistada, või raadiospektriga kauplemise või selle rentimise hõlbustamine vältida raadiospektri sobimatut koondumist ja toetada spektriressursside jaotamise suuremat paindlikkust. Aastatasude ulatuslikum kasutamine on samuti üks vahend, et tagada õiguse omaniku poolse spektrikasutuse pidev hindamine.

(121)Juba antud raadiospektri kasutamise õiguste pikendamise üle otsustades peaksid pädevad asutused arvesse võtma, kuivõrd edendaks pikendamine õigusraamistiku eesmärke ning muid riigisisese ja liidu õiguse kohaseid eesmärke. Kõik sellised otsused tuleks teha avatud, mittediskrimineeriva ja läbipaistva menetluse kohaselt ning need peaksid põhinema asjaomastele õigustele seatud tingimuste täitmise läbivaatamisel. Kui liikmesriigid hindavad, kas kasutusõigusi tuleks pikendada, peaksid nad kaaluma juba määratud õiguste pikendamise mõju konkurentsile ning toetust tõhusamale kasutamisele või uutele innovatiivsetele kasutusviisidele, mis võiksid kaasneda sagedusala uutele kasutajatele avamisega. Pädevad asutused võivad sellisel juhul otsustada lubada piiratud tähtajaga pikendamist, et vältida senise kasutuse tõsiseid katkestusi. Kuigi otsused enne käesoleva direktiivi kohaldamist määratud õiguste pikendamise või pikendamata jätmise kohta peaksid järgima kõiki juba kohaldatavaid eeskirju, peaksid liikmesriigid samavõrra tagama, et nad ei kahjusta käesoleva direktiivi eesmärke.

(122)Olemasolevaid kasutusõigusi pikendades peaksid liikmesriigid õiguse pikendamise vajadust hinnates vaatama läbi ka sellega seotud tasud, et tagada, et need tasud soodustavad ka edaspidi optimaalset kasutust, võttes muu hulgas arvesse turu ja tehnoloogia arengu taset. Õiguskindluse tõttu on otstarbekas tugineda kehtivate tasude kohandamisel samadele põhimõtetele kui need, mida kohaldatakse uute kasutusõiguste andmisel.

(123)Raadiospektri tulemusliku haldamise tagamiseks tuleb aidata kaasa juba määratud spektri jätkuvalt tõhusale kasutamisele. Selleks, et õiguste omanikele oleks tagatud õiguskindlus, tuleks õiguste pikendamise võimalust kaaluda sobiva aja jooksul enne asjaomase õiguse aegumist. Pideva ressursihalduse huvides peaks pädevatel asutustel olema võimalik seda teha omal algatusel ja selle isiku taotluse peale, kellele õigused on määratud. Kasutusõigust ei sa pikendada, kui isik, kellele õigused on määratud, ei soovi seda.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 39 (kohandatud)

ð uus

(124)ð Spektri kasutamise õiguste üleandmine võib olla tulemuslik vahend, mille abil suurendada spektrikasutuse tõhusust. ï Paindlikkuse ja tõhususe huvides ð ning selleks, et turg saaks spektri väärtust hinnata, ï võivad riikide reguleerivad asutused lubada ð peaksid liikmesriigid vaikimisi lubama ï spektrikasutajatel oma ð spektri ï kasutusõigusi Ö kasutamise õigusi Õ vabalt kolmandatele isikutele üle anda või rentida ð lihtsa menetluse kohaselt ja kooskõlas sellistele õigustele seatud tingimuste ja konkurentsieeskirjadega nende riigi reguleerivate asutuste järelevalve all, kelle vastutuse alla see kuulub ï . See võimaldaks spektri turuväärtuse kujunemist. Kuna riikide reguleerivate asutuste pädevuses on tagada spektri tõhus kasutamine, peaksid nad võtma meetmeid tagamaks, et kauplemine ei tooks kasutamata spektri osas kaasa konkurentsimoonutusi. ðKui raadiospektriotsuse alusel vastu võetud ühtlustamismeetmetest peetakse kinni, peaksid liikmesriigid kaaluma ka spektri kasutamise õiguste geograafilises või raadiosageduste mõttes osadeks jaotamise taotlusi ja kasutustingimuste läbivaatamise taotlusiï .

ò uus

(125)Raadiospektri kasutamise õiguste andmise või pikendamise korral konkreetselt konkurentsi edendamiseks võetavate meetmete üle peaksid otsustama riikide reguleerivad asutused, kellel on vajalikud teadmised majanduse, tehnika ja turu kohta. Spektri eraldamise tingimused võivad mõjutada konkurentsiolukorda elektroonilise side turgudel ja turule sisenemise tingimusi. Piiratud juurdepääs spektrile võib eriti spektrinappuse korral luua turule sisenemise tõkke või kahjustada investeeringuid, võrkude rajamist, uute teenuste või rakenduste pakkumist, innovatsiooni ja konkurentsi. Senist konkurentsi võivad mõjutada ka uued kasutusõigused, sh kasutusõigused, mis on omandatud õiguste üleandmise või rentimise tulemusena, ning spektrikasutuse uute paindlike kriteeriumite kehtestamine. Kui teatavaid konkurentsi edendamiseks kasutatud tingimusi kohaldatakse ebaotstarbekalt, võib sellel olla teistsugune mõju; näiteks spektripiirangute kasutamine või spektri reserveerimine võib tekitada kunstliku spektri nappuse, hulgitasandi juurdepääsu kohustused võivad turujõu puudumisel asjata ärimudeleid piirata ning üleandmise piiramine võib takistada järelturgude arengut. Seetõttu on selliste tingimuste kehtestamise jaoks vaja järjekindlat ja objektiivset konkurentsitesti, mida tuleks kohaldada järjepidevalt. Seega tuleks selliste meetmete kasutamisel lähtuda riigi reguleerivate asutuste tehtud põhjalikust ja objektiivsest turu ja selle konkurentsitingimuste hindamisest.

(126)Toetudes raadiospektripoliitika töörühma arvamustele võib ühise tähtaja vastuvõtmine, et lubada kasutada raadiospektriotsuse alusel ühtlustatud sagedusala, osutuda vajalikuks, et vältida piiriüleseid raadiohäireid; ühtlasi võib see olla kasulik, et tagada igakülgne kasu seotud tehnilise ühtlustamise meetmete jaoks seadmeturgudel ja ülikiirete elektroonilise side võrkude ja teenuste kasutuselevõtu jaoks. Et käesoleva raamistiku eesmärkidele märkimisväärselt kaasa aidata ja koordineerimist hõlbustada, tuleks sellised ühised tähtajad kehtestada komisjoni rakendusaktidega.

ê 2002/20/EÜ põhjendused 21 ja 22 (kohandatud)

ð uus

(127)Kui nõudlus Ö raadiospektri Õ teatud sagedusalal on suurem kui olemasolevate sageduste arv Ö selle kättesaadavus Õ , ð ja kui selle tulemusena jõuab liikmesriik järeldusele, et raadiospektri kasutamise õigusi tuleb piirata, ï tuleb sellised sagedused eraldada asjakohase ja läbipaistva korra kohaseltÖ selliste õiguste andmisel kohaldada asjakohaseid ja läbipaistvaid menetlusi Õ , et vältida igasugust diskrimineerimist ja kasutada olemasolevaid nappe vahendeid optimaalselt. ð Sellised piirangud peaksid olema õigustatud ja proportsionaalsed ning põhinema turutingimuste põhjalikul analüüsil ja võtma nõuetekohaselt arvesse üldist kasu kasutajate ning riigisiseste ja siseturu eesmärkide seisukohast. Igasuguste piiramismenetluste eesmärgid peaksid olema eelnevalt selgelt paika pandud. Kõige sobivama valikumenetluse üle otsustades peaksid liikmesriigid kooskõlas liidu tasandil võetud koordineerimismeetmetega õigeaegselt ja läbipaistvalt konsulteerima kõigi huvitatud isikutega menetluse põhjendatuse, eesmärkide ja tingimuste üle. ï Liikmesriigid võivad raadiosageduste ð spektri ï jaÖ või Õ erandliku majandusliku väärtusega numbrite eraldamiseks kasutada muu hulgas konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikukorda. Selliste kavade haldamisel peaksid riigi reguleerivad asutused võtma arvesse artikli 8 sätteid ð käesoleva direktiivi eesmärke ï . ð Kui liikmesriik leiab, et teatava sagedusala kasutamise õigusi võiks olla rohkem, peab ta algatama sellekohase menetluse. ï

ê 2002/20/EÜ põhjendus 23

Riigi reguleerivad asutused peaksid tagama, et konkurentsil või võrdlustel põhineva valikukorra kriteeriumide kehtestamisel võetakse arvesse direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artikli 8 sätteid. Seega kui konkurentsi edendamiseks kohaldatavate objektiivsete, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide tõttu jäävad teatavad ettevõtjad konkreetse raadiosageduse puhul konkurentsil või võrdlustel põhinevast valikukorrast kõrvale, ei ole see vastuolus käesoleva direktiiviga. Liikmesriik võib leida, et konkreetses sagedusalas saab õigusi lisada. Sellisel juhul peaks ta algatama selliste õiguste kättesaadavaks tegemise.

ò uus

(128)Nõudlus raadiospektri järele ja lõppkasutajate nõudlus traadita lairibaühenduste järele tähendab, et vaja on alternatiivseid, üksteist täiendavaid ja tõhusa spektrikasutusega lahendusi, mille hulka kuuluvad väikese leviala ja väikese võimsusega raadiovõrgu juurdepääsusüsteemid, näiteks raadio-kohtvõrgud (RLAN) ja väikese võimsusega ja levialaga kärgvõrkude juurdepääsupunktid. Sellised täiendavad raadiovõrgu juurdepääsusüsteemid, eeskätt üldkasutatavad raadioside-kohtvõrkude juurdepääsupunktid suurendavad lõppkasutajate juurdepääsu internetile ning võimaldavad mobiilsideoperaatoritel mobiilse andmeliikluse mujale suunata. Raadioside-kohtvõrgud kasutavad ühtlustatud raadiospektrit ilma, et selleks oleks vaja individuaalset luba või spektri kasutamise õigust. Praegu kasutavad enamikku raadio-kohtvõrkude juurdepääsupunkte eraisikutest kasutajad oma paikse lairibaühenduse laiendamiseks raadio-kohtvõrguga. Lõppkasutajaid ei tohiks takistada jagamast juurdepääsu oma raadioside-kohtvõrgule nende internetiteenuse lepingus sätestatud piirides, et suurendada kasutatavate juurdepääsupunktide arvu eriti tiheasustusega piirkondades, maksimeerida andmeedastusmahte raadiovõrgus tänu raadiospektri taaskasutamisele ja luua kulutõhus täiendav lairibalise raadiovõrgu infrastruktuur, mis oleks juurdepääsetav ka teistele lõppkasutajatele. Seepärast tuleks kõrvaldada ka raadioside-kohtvõrkude juurdepääsupunktide kasutuselevõtu ja omavahelise sidumise tarbetud piirangud. Riigiasutused ja avalike teenuste pakkujad, kes kasutavad oma ruumides oma töötajate, külastajate või klientide jaoks raadioside-kohtvõrke näiteks selleks, et hõlbustada juurdepääsu e-valitsuse teenustele või pakkuda teavet ühistranspordi või liikluskorralduse kohta, võiksid pakkuda sellistele juurdepääsupunktidele juurdepääsu ka üldotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse poolt ning teha seda neis ruumides üldsusele pakutavate teenuste kõrvalteenusena piirides, mis on lubatud konkurentsi- ja riigihanke-eeskirjadega. Isiku suhtes, kes pakub sellist juurdepääsu elektroonilise side võrkudele eravaldustes või nende ümber või piiratud avalikus ruumis mitteärilistel alustel või kõrvalteenusena mõnele muule tegevusele, mis ei sõltu sellisest juurdepääsust (näiteks raadioside-kohtvõrgu leviala, mis on tehtud kättesaadavaks selles piirkonnas olevatele muu äritegevuse klientidele või üldsusele), võib kehtida kohustus täita raadiospektri kasutamise õiguste üldloa tingimusi, kuid tema suhtes ei tohiks rakendada tingimusi või nõudeid, mis on seatud üldkasutatavate sidevõrkude või -teenuste pakkujate suhtes kohaldatavatele üldlubadele, ega lõppkasutajate või vastastikuse sidumisega seotud kohustusi. Samas peaksid sellise juurdepääsu pakkuja suhtes siiski kehtima elektroonilist kaubandust käsitleva direktiivi 2000/31/EÜ 58 artiklis 12 sätestatud vastutust käsitlevaid õigusnorme. Arendatakse uusi tehnoloogiaid (nt LiFi), mis täiendavad raadio-kohtvõrkude ja raadiovõrgu juurdepääsupunktide praeguseid raadiospektriga seotud omadusi, et hõlmata ka optilisi, nähtaval valgusel põhinevaid juurdepääsupunkte, mille tulemuseks oleksid hübriidsed kohtvõrgud, võimaldaksid optilist raadiosidet.

(129)Väikese võimsuse ja väikese levialaga raadiovõrgu juurdepääsupunktid on väga väikesed ja nende jaoks kasutatakse silmatorkamatuid seadmeid, mis on sarnased kodumajapidamistes kasutatavate raadioside-kohtvõrkude marsruuteritega; arvestades nende positiivset mõju spektrikasutusele ja raadioside arengule tuleks nende tehnilised omadused (nt väljundvõimsus) määratleda liidu tasandil kohaliku kasutuselevõtuga proportsionaalsel viisil ning nende kasutuseks peaks olema vaja üksnes üldluba (v.a raadioside-kohtvõrkude puhul, mille suhtes ei tohiks kohaldada ühtegi loanõuet peale selle, mis on vajalik raadiospektri kasutamiseks) ja igasugused täiendavad piirangud individuaalsete kavade alusel või muud load peaksid olema võimalikult suures ulatuses piiratud.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 1 (kohandatud)

(130)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivis 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektii 59 on sätestatud reguleeriva raamistiku eesmärgid seoses ühenduse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega, kaasa arvatud paik- ja mobiiltelefonivõrgud, kaabeltelevisioonivõrgud, maapealse ringhäälingu jaoks kasutatavad võrgud, satelliitvõrgud ja Internet, olenemata sellest, kas neid kasutatakse kõne, faksi, andmete või piltide edastamiseks. Loa selliste võrkude kasutamiseks võivad liikmesriigid olla andnud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivile 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) 60 või varasemate reguleerivate meetmete kohaselt. Käesoleva direktiivi Ö juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevaid Õ sätteid kohaldatakse nende võrkude suhtes, mille abil pakutakse üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid Ö elektroonilise side teenuseid Õ . Käesolev direktiiv hõlmab juurdepääsu ja vastastikuse sidumise korda teenusepakkujate vahel. Käesolev direktiiv ei loo Ö juurdepääsu ega vastastikuse sidumise Õ kohustusi muude kui üldkasutatavate võrkude jaoks, välja arvatud juhul, kui juurdepääsu tõttu üldkasutatavale võrgule kohaldatakse nende suhtes liikmesriikide sätestatud tingimusi.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 2

Elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühine reguleeriv raamistik ei hõlma sisuedastamisteenuseid, näiteks raadio- või teleülekannete sisupaketi pakkumist müügiks.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 3 (kohandatud)

(131)Mõistel „juurdepääs” on palju eri tähendusi ja seepärast tuleb nimetatud mõiste kasutamine käesolevas direktiivis täpselt määratleda, ilma et see piiraks mõiste kasutamist muudes ühenduse Ö liidu Õ meetmetes. Operaator võib olla asjaomase võrgu või sellega seotud vahendite omanik või rentida neid tervikuna või osaliselt.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 5

ð uus

(132)Avatud ja konkurentsile rajatud turul ei tohiks olla piiranguid, mis ei lase ettevõtjatel pidada omavahelisi läbirääkimisi juurdepääsu ja võrkude vastastikuse sidumise tingimuste üle, eelkõige asutamislepingus sätestatud konkurentsieeskirjadega arvestavate piiriüleste lepingute puhul. Selleks et luua tõhusamalt toimiv, tõeliselt üleeuroopaline turg, mis toimib konkurentsinõuete kohaselt ning mis pakub tarbijatele ð lõppkasutajatele ï suuremat valikut ja konkurentsivõimelisi teenuseid, peaksid ettevõtjad, kes saavad ð mõnelt teiselt üldloa alusel tegutsevalt ettevõtjalt elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumiseks ï juurdepääsu või vastastikust sidumist käsitleva taotluse, sellised lepingud sõlmima kaubanduspõhimõtetest lähtuvalt ning pidama läbirääkimisi heas usus.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 6

ð uus

(133)Turgudel, kus erinevused ettevõtjate läbirääkimisasendi tugevuses on jätkuvalt väga suured ja kus ühed ettevõtjad sõltuvad oma teenuste pakkumisel teiste ettevõtjate infrastruktuuridest, on otstarbekas luua raamistik, mis tagaks turu tõhusa toimimise. Kaubandusläbirääkimiste ebaõnnestumise korral peaksid liikmesriikide reguleerivatel asutustel olema volitused, et tagada lõpptarbijate huvides piisav juurdepääs ja vastastikune sidumine ning teenuste koostalitlusvõime. Eelkõige võivad nad tagada läbivühenduvuse sellega, et kehtestavad proportsionaalsed kohustused nendele ð üldloa alusel tegutsevatele ï ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõpptarbijatele. Kontroll juurdepääsuvõimaluste üle võib hõlmata lõpptarbijani viiva füüsilise ühenduse (fikseeritud või mobiilse) omamist või kontrolli selle üle ja/või võimalust muuta või tühistada lõpptarbija lõpp-punktile juurdepääsuks vajalik riigisisene number või riigisisesed numbrid. Selline olukord tekib näiteks juhul, kui võrguoperaator peaks põhjendamatult piirama lõpptarbijate võimalusi pääseda juurde Interneti-portaalidele ja -teenustele.

ò uus

(134)Mittediskrimineerimise põhimõtet silmas pidades peaksid riikide reguleerivad asutused tagama, et läbivühenduse ja kogu internetile juurdepääsu pakkumiseks on vastastikune sidumine mõistlikel tingimustel võimalik kõigil operaatoritel olenemata nende suurusest ja ärimudelist ning sellest, kas nad on vertikaalselt integreeritud või eraldiseisvad

ê 2002/19/EÜ põhjendus 7 (kohandatud)

(135)Kui siseriiklikud Ö riigisisesed Õ õigus- ja haldusmeetmed seovad juurdepääsu- või vastastikuse sidumise tingimused vastastikust sidumist taotleva poole tegevusega, eriti tema investeeringutega võrgu infrastruktuuri, mitte aga pakutavate vastastikuse sidumise ja juurdepääsuteenustega, võib see tekitada konkurentsimoonutusi ega pruugi seega olla kooskõlas konkurentsieeskirjadega.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 8

ð uus

(136)Võrguoperaatorid, kes kontrollivad juurdepääsu oma klientidele, kasutavad selleks individuaalnumbreid või -aadresse avaldatud numbrite või aadresside vahemikust. Teised võrguoperaatorid peavad samuti suutma juhtida liikluse nende klientideni ja seega peavad olema võimelised siduma vastastikku võrke otse või kaudselt. Seepärast tuleks säilitada ð kehtestada ï vastastikuse sidumise läbirääkimisi käsitlevad kehtivad õigused ja kohustused. Samuti on asjakohane säilitada kohustused, mis on varem sätestatud direktiivis 95/47/EÜ ja mille kohaselt teleteenuste levitamiseks üldkasutatavad täielikult digitaalsed elektroonilised sidevõrgud peavad suutma pakkuda laiekraanformaadis teleteenuseid ja -programme, et kasutajad saaksid neid programme vastu võtta selles formaadis, nagu need on edastatud.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 9

(137)Koostalitlusvõime on lõpp-kasutajatele kasulik ja see on käesoleva reguleeriva raamistiku oluline eesmärk. Koostalitlusvõime tugevdamine on riigi reguleerivate asutuste üks eesmärke käesoleva raamistiku kohaselt, millega on ette nähtud ka see, et komisjon avaldab elektroonilise side ühtlustamise aluseks oleva standardite ja/või spetsifikaatide loetelu, mis hõlmab teenuste pakkumist, tehnilisi liideseid ja/või võrgufunktsioone. Liikmesriigid peaksid toetama avaldatud standardite ja/või spetsifikaatide kasutamist ainult sel määral, kui see on hädavajalik teenuste koostalitlusvõime tagamiseks ja kasutajate valikuvabaduse suurendamiseks.

ò uus

(138)Praegu eeldab nii läbivühenduvus kui ka juurdepääs hädaabiteenustele, et lõppkasutajad kasutavad numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid. Tehnika edasine areng ja numbrivaba isikutevahelise side teenuste üha laiem levik võivad kaasa tuua ebapiisava koostalitlusvõime sideteenuste vahel. Selle tagajärjel võivad tekkida märkimisväärsed tõkked turule sisenemisele ja takistused edasiseks innovatsiooniks ning ohtu võib sattuda nii lõppkasutajate vaheline läbivühenduvus kui ka tulemuslik juurdepääs hädaabiteenustele.

(139)Kui sellised koostalitlusvõimega seotud teemad peaksid esile kerkima, võib komisjon paluda, et BEREC koostaks aruande, milles esitatakse faktipõhine hinnang turuolukorrale liidu ja liikmesriikide tasandil. Komisjon peaks otsustama BERECi aruande ja muude kättesaadavate tõendite põhjal ja võttes arvesse seda, milline on mõju siseturule, kas on vaja riikide reguleerivate asutuste regulatiivset sekkumist. Kui komisjon leiab, et riikide reguleerivad asutuse peaksid kaaluma sellist regulatiivset sekkumist, võib ta võtta rakendusmeetmed, milles täpsustatakse, mis laadi ja millise ulatusega võiks riikide reguleerivate asutuste regulatiivne sekkumine olla (muu hulgas eeskätt meetmed standardite või spetsifikatsioonide kohustusliku kasutamise kehtestamise kohta kõigi või konkreetsete pakkujate suhtes). Mõisted „Euroopa standardid“ ja „rahvusvahelised standardid“ on määratletud määruse (EL) nr 1025/2012 61 artiklis 2. Riikide reguleerivad asutused peaksid konkreetse riigi olukorrast lähtudes hindama, kas sekkumine on läbivühenduse või hädaabiteenistustele juurdepääsu tagamiseks vajalik ja õigustatud, ning jaatava vastuse korral kehtestama proportsionaalsed kohustused kooskõlas komisjoni rakendusmeetmetega.

(140)Olukordades, kus ettevõtjatel puudub juurdepääs mitte-dubleeritavate varade mõistlikele alternatiividele kuni esimese jaotuspunktini, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema volitused kehtestada kõigile operaatoritele juurdepääsukohustused ilma, et see piiraks nende vastavat turujõudu. Seoses sellega peaksid riikide reguleerivad asutused võtma arvesse kõiki võrkude tulevase dubleerimise tehnilisi ja majanduslikke tõkkeid. Üksnes asjaolu, et juba on olemas rohkem kui üks selline infrastruktuur, ei tähenda ilmtingimata, et selle varad on dubleeritavad. Esimene jaotuspunkt tuleks kindlaks teha objektiivsetele kriteeriumitele tuginedes.

(141)Hõreda asustustihedusega piirkondades võib olla õigustatud juurdepääsukohustuse laiendamine esimesest liitumispunktist ülekandevõrgu suunas olevale juhtmestikule ja kaablitele, kuid sellised kohustused peaksid puudutama punkte, mis on lõppkasutajatele võimalikult lähedal, kui tõendatakse, et dubleerimine oleks võimatu ka sellest esimesest liitumispunktist kaugemal.

(142)Sellistel juhtudel võib olla proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks otstarbekas, et riigi reguleeriv asutus välistab teatavad omanike või ettevõtjate või mõlemate kategooriad kohustustest, mis ulatuvad esimesest liitumispunktist kaugemale, sest juurdepääsukohustus, mis ei põhine märkimisväärsel turujõul, võib kahjustada nende tegevuse ärilist mõttekust hiljuti kasutusele võetud võrguelementide puhul. Struktuuriliselt eraldiseisvate ettevõtjate suhtes ei tohiks kohaldada selliseid juurdepääsukohustusi, kui nad pakuvad ärilistel alustel tegelikult alternatiivset juurdepääsu ülikiirele võrgule.

(143)Elektrooniliste sideteenuste pakkumiseks kasutatava raadiovõrgu passiivse või aktiivse infrastruktuuri ühiskasutus või selliste infrastruktuuride ühine kasutuselevõtt kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega võib olla eriti kasulik ülikiire andmeside maksimeerimiseks liidus, eriti hõredamalt asustatud piirkondades, kus dubleerimine ei ole praktiline ja lõppkasutajatel on oht jääda sellisest ühendusest ilma. Riikide reguleerivad asutused peaksid erandkorras saama kehtestada sellist ühiskasutust või ühist kasutuselevõttu või asukohapõhist juurdepääsu rändlusele kooskõlas liidu õigusega, kui nad toovad välja sellise ühiskasutuse või juurdepääsu positiivsed aspektid (st ülesaamine väga olulistest dubleerimistõketest, lahenduse leidmine muudel juhtudel piiratud lõppkasutajate valikuvõimalustele või teenusekvaliteedile) ja võtavad arvesse muid elemente, muu hulgas eeskätt vajadust säilitada motivatsioon infrastruktuuri rajamiseks.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 65 (kohandatud)

(144)Kuigi teatud juhtudel on riigi reguleerival asutusel vaja kehtestada kohustusi märkimisväärse turujõuta ettevõtjatele, et saavutada näiteks läbivühenduvus või teenuste koostalitlusvõime või suurendada tõhusust ja püsivat konkurentsi ning tagada maksimaalne kasu lõppkasutajatele, on vaja siiski tagada, et selliste kohustuste kehtestamisel järgitakse ELi reguleerivat raamistikku ja eelkõige teatamismenetlusi.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 10 (kohandatud)

ð uus

(145)Konkurentsieeskirjad üksi ei pruugi olla piisavad selleks, et tagada digitaaltelevisiooni alal kultuuriline mitmekülgsus ja meediakanalite paljusus. Direktiiviga 95/47/EÜ nähti ette vastse digitaaltelevisioonitööstuse esialgne reguleeriv raamistik ning see raamistik, kaasa arvatud eelkõige kohustus pakkuda tingimusjuurdepääsu õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel, tuleks säilitada, et tagada laia valiku programmide ja teenuste kättesaadavus. Tehnoloogia ja turu arengu tõttu on vaja need ð õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel tingimusjuurdepääsu pakkumise  ïkohustused korrapäraselt läbi vaadata kas liikmesriikides nende siseriiklike Ö riigisiseste Õ turgude seisukohast või komisjonis ühenduse Ö liidu Õ turu seisukohast eelkõige selleks, et määrata kindlaks, kas on põhjendatud kohustuste laiendamine uutele lüüsidele, näiteks elektroonilistele programmijuhistele Ö saatekavadele Õ (electronic programme guides – EPG) ja rakendusliidestele (application program interfaces – API), sellisel määral, mis on vajalik, et tagada lõppkasutajate juurdepääs teatavatele digitaalsetele ringhäälinguteenustele. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata need digitaalsed ringhäälinguteenused, millele tuleb tagada lõppkasutajate juurdepääs selliste õiguslike vahenditega, mida nad vajalikuks peavad.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 11

(146)Samuti võivad liikmesriigid lubada oma riigi reguleerival asutusel uuesti läbi vaadata kohustused seoses tingimusjuurdepääsuga digitaalsetele ringhäälinguteenustele, et teha turuanalüüsi abil kindlaks, kas oleks vaja tühistada või muuta tingimusi, mis on kehtestatud operaatoritele, kellel ei ole asjaomasel turul märkimisväärset turujõudu. Selline tühistamine või muutmine ei tohiks kahjustada lõppkasutajate juurdepääsu nendele teenustele ega tulemuslikku konkurentsi.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 12 (kohandatud)

Selleks et tagada kehtiva korra järjepidevus ja vältida õiguslünka, tuleb tagada, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiivi 97/33/EÜ (vastastikuse sidumise kohta telekommunikatsioonisektoris seoses universaalteenuse ja koostalitlusvõime tagamisega avatud võrgu pakkumise põhimõtete kohaldamise teel) 62 artiklite 4, 6, 7, 8, 11, 12 ja 14 alusel kehtestatud juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega seotud kohustused, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/10/EÜ (avatud võrguteenuse kohaldamise kohta kõneside suhtes ja telekommunikatsiooni universaalteenuse kohta konkurentsitingimustele vastavas keskkonna 63 artikli 16 alusel kehtestatud erijuurdepääsuga seotud kohustused ning nõukogu 5. juuni 1992. aasta direktiivi 92/44/EMÜ (avatud võrguteenuse kohaldamise kohta püsiliinide suhte 64 alusel kehtestatud püsiliini edastusmahu pakkumist käsitlevad tingimused kantakse esialgu üle uue reguleeriva raamistiku alla ning vaadatakse viivitamata läbi, pidades silmas valitsevaid turutingimusi. Selline läbivaatamine peaks hõlmama ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse nr 2887/2000 (mis käsitleb eraldatud juurdepääsu kliendiliinil 65 reguleerimisalasse kuuluvaid organisatsioone.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 13 (kohandatud)

Läbivaatamiseks tuleks kasutada konkurentsiõiguse metoodikal põhinevat majanduslikku turuanalüüsi. Eesmärk on järk-järgult vähendada sektorispetsiifilisi eeskirju, samal ajal kui konkurents turul areneb. Menetlus võtab arvesse ka turul tekkivaid üleminekuprobleeme, näiteks probleeme, mis on seotud rahvusvahelise rändlusega ja tõenäosusega, et tehnoloogia areng võib tekitada uusi kitsaskohti, ja mille puhul võib vajalikuks osutuda eelnev reguleerimine (näiteks lairibajuurdepääsuvõrkude alal). On tõenäoline, et konkurents areneb eri turuosades ja eri liikmesriikides eri kiirusega ning riikide reguleerivad asutused peaksid saama reguleerivaid kohustusi leebemaks muuta neil turgudel, kus konkurentsil on soovitud tulemusi. Tagamaks, et turul tegutsejaid koheldakse samasuguste asjaolude korral eri liikmesriikides samal viisil, peaks komisjon suutma tagada käesoleva direktiivi sätete ühtlustatud kohaldamise. Riigi reguleerivad asutused ja riigi asutused, kellele on usaldatud konkurentsiseaduste rakendamine, peaksid vajaduse korral koordineerima oma tegevust, et tagada kõige otstarbekama abinõu kohaldamine. Ühendus ja selle liikmesriigid on võtnud endale Maailma Kaubandusorganisatsiooni telekommunikatsiooni põhiteenuseid käsitleva lepingu alusel kohustusi seoses telekommunikatsioonivõrkude vastastikuse sidumisega ja neist kohustustest tuleb kinni pidada.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 14 (kohandatud)

Direktiivis 97/33/EÜ on sätestatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele hulk kehtestatavaid kohustusi, näiteks läbipaistvus, mittediskrimineerimine, raamatupidamise lahusus, juurdepääs ja hinnakontroll (kaasa arvatud kuludele orienteeritus). Need võimalikud kohustused tuleks säilitada, kuid ülereguleerimise vältimiseks tuleks need kohustused kehtestada ka maksimumkohustuste tervikuna, mida võib kohaldada ettevõtjate suhtes. Selleks et täita rahvusvahelisi kohustusi või ühenduse õigusaktide sätteid, võib erandkorras osutuda otstarbekaks kehtestada juurdepääsu või vastastikuse sidumise kohustus kõigile turul tegutsevatele ettevõtjatele, nagu on praegu tehtud digitaaltelevisiooniteenuste tingimusjuurdepääsusüsteemide puhul.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 25 (kohandatud)

ð uus

(147)Teatavate asjaolude korral on Ö vaja kehtestada eeltingimused, et tagada areng Õ konkurentsile rajatud turul, ð mille tingimused soodustavad ülikiirete ühenduste kasutuselevõttu ja käibeleminekut ning lõppkasutajatele võimalikult suure kasu pakkumist ï arengu tagamiseks vaja kehtestada eelkohustused. Märkimisväärse turujõu määratlus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiivis 97/33/EÜ (vastastikuse sidumise kohta telekommunikatsioonisektoris seoses universaalteenuse ja koostalitlusvõime tagamisega avatud võrgu pakkumise põhimõtete kohaldamise teel) 66 on eelkohustuste künnisena olnud turu avamise esialgsetes etappides tulemuslik, kuid nüüd tuleb seda kohandada keerukamate ja dünaamilisemate turgude jaoks. Sel põhjusel on kKäesolevas direktiivis kasutatud Ö „märkimisväärse turujõu“ Õ mõiste Ö on Õ samaväärne Euroopa Ühenduste Kohtu ja Euroopa ühenduste esimese astme kohtu pretsedendiõiguses Ö kohtulahendites Õ määratletud turgu valitseva seisundi mõistega.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 26

(148)Võib juhtuda, et kahel või enamal ettevõtjal on ühine turgu valitsev seisund mitte ainult siis, kui nende vahel on struktuurilised või muud seosed, vaid ka siis, kui asjaomase turu struktuur soodustab koordineeritud mõju, st see toetab paralleelset või ühtset konkurentsivastast käitumist turul.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 27 (kohandatud)

ð uus

(149) On oluline, et regulatiivseid eelkohustusi kehtestataks vaid juhul, kui puudub tulemuslik konkurents, st turgudel ð hulgiturul ï, kus on üks või mitu märkimisväärse turujõuga ettevõtjat, ð et tagada jätkusuutlik konkurents seonduval jaeturul ï, ning kus probleemi lahendamiseks ei piisa siseriikliku Ö riigisisese Õ ja ühenduse Ö liidu Õ konkurentsiõiguse vahenditest. Seepärast peab kKomisjon Ö on Õ koostamanud ühenduse Ö liidu Õ tasandil konkurentsiõiguse põhimõtete kohased suunised, mida riigi reguleerivad asutused teatava turu konkurentsi tulemuslikkuse ja märkimisväärse turujõu hindamisel peavad järgima. Riigi reguleerivad asutused peaksid analüüsima, kas teatavas geograafilises piirkonnas (kas asjaomase liikmesriigi kogu territooriumil või selle osal või liikmesriikide territooriumide lähestikku paiknevatel osadel koos vaadelduna) on konkurents asjaomasel toote- või teenuseturul tulemuslik. Konkurentsi tulemuslikkuse analüüs peaks hõlmama ka analüüsi selle kohta, kas turg vastab tulevikus konkurentsinõuetele ja kas tulemusliku konkurentsi puudumine on seega kestev või ei. Kõnealustes suunistes tulebÖ ks Õ tähelepanu pöörata ka uutele tekkivatele turgudele, kus turuliidril on tegelikult tõenäoliselt oluline turuosa, kuid kus talle ei tohiks kehtestada põhjendamatuid kohustusi. Komisjon peaks suunised regulaarselt läbi vaatama, ð eelkõige kehtivate õigusaktide läbivaatamisel, võttes arvesse kohtupraktika arengut, majanduslikku mõtlemist ja tegelikke turukogemusi ning selleks ï, et tagada nende asjakohasus kiiresti areneval turul. Kui selgub, et asjaomane turg on riikidevaheline, peavad riikide reguleerivad asutused tegema omavahel koostööd.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 28 (kohandatud)

(150)Otsustades selle üle, kas ettevõtjal on märkimisväärne turujõud või ei, peavad riigi reguleerivad asutused tegutsema kooskõlas ühenduse Ö liidu Õ õigusega ja võtma täielikult arvesse komisjoni suuniseid Ö turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise kohta Õ.

ò uus

(151)Riikide reguleerivad asutused peaksid määratlema oma riigi territooriumil paiknevad asjaomased geograafilised turud, võttes täiel määral arvesse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud komisjoni soovitust asjaomaste toote- ja teenuseturgude kohta ning arvestades riigisiseseid ja kohalikke olusid. Seepärast peaksid riikide reguleerivad asutused analüüsima vähemalt soovitusega hõlmatud turge, sealhulgas neid, mis on loetletud, kuid mida enam ei reguleerita konkreetses liikmesriigi või kohalikus kontekstis. Riikide reguleerivad asutused peaksid analüüsima ka turge, mis ei ole soovitusega hõlmatud, kuid mida reguleeritakse nende jurisdiktsiooni territooriumil, tuginedes eelnevatele turuanalüüsidele, või muid turge, kui neil on piisavalt põhjust arvata, et käesoleva direktiiviga ettenähtud kolm kriteeriumi võivad saada täidetud.

(152)Riikidevahelisi turge võidakse määratleda, kui seda põhjendab geograafilise turu määratlus, võttes vastavalt konkurentsiõiguse põhimõtetele arvesse kõiki nii pakkumise kui ka nõudluse poole tegureid. Kõige asjakohasem asutus sellise analüüsi tegemiseks on BEREC, kes saab toetuda riigi reguleerivate asutuste ulatuslikele kogemustele, määratledes turge liikmesriigi tasandil. Kui määratletakse riikidevahelised turud ning esineb vajadus reguleeriva sekkumise järele, peaksid asjaomased riigi reguleerivad asutused tegema koostööd, et asjakohane regulatiivne lähenemine paika panna, seda ka komisjoni teavitamise menetluse käigus. Nad võivad samal moel koostööd teha ka siis, kui riikidevahelisi turge ei määratleta, kuid nende territooriumide turutingimused on piisavalt sarnased, et saada kasu koordineeritud regulatiivsest lähenemisviisist, näiteks seoses sarnaste kulude, turu struktuuride või turuosalistega või siis, kui tegemist on riikidevahelise või võrreldava lõppkasutajate nõudlusega.

(153)Mõnikord määratletakse geograafilisi turge riigi või sellest madalamal tasandil (näiteks tulenevalt võrkude rajamise riiklikust või kohalikust iseloomust, mis määrab kindlaks ettevõtjate võimaliku turuvõimu piirid seoses hulgitarnetega), kuid ühe või mitme lõppkasutajate kategooria poolt on jätkuvalt oluline riikidevaheline nõudlus. Eelkõige võib see nii olla eri liikmesriikides mitmes kohas tegutsevate ettevõtjatest lõppkasutajate nõudluse puhul. Kui riikidevaheline nõudlus ei saa tarnijate poolt piisavalt rahuldatud, näiteks kui nad on riigiti või piirkonniti killustunud, võib tekkida siseturu tõke. Seetõttu peaks BEREC olema volitatud esitama riigi reguleerivatele asutustele suuniseid ühiste regulatiivsete lähenemisviiside kohta, et tagada riikidevahelise nõudluse asjakohane rahuldamine, võimaldades tõhusust ja mastaabisäästu hoolimata pakkumise poole killustatusest. BERECi suunised peaksid kujundama riigi reguleerivate asutuste valikuid, kui nad püüdlevad riigi tasandil märkimisväärse turujõuga ettevõtjate suhtes regulatiivseid kohustusi kehtestades siseturu eesmärgi poole.

(154)Kui riigi reguleerivad asutused ei ole järginud BERECi soovitatud ühist lähenemisviisi, et täita kindlaks tehtud riikidevahelist nõudlust ja tagajärjeks on see, et lõppkasutajate riikidevaheline nõudlus ei saa tõhusalt rahuldatud ning tekivad välditavad siseturu tõkked, võib osutuda vajalikuks ühtlustada selliste hulgimüügitasandi juurdepääsutoodete tehnilised kirjeldused, mis on suutelised vastama asjaomasele riikidevahelisele nõudlusele, võttes arvesse BERECi suuniseid.

(155)Eelneva reguleerimise eesmärk on jätkusuutlikul tõhusal konkurentsil põhinev jaeturg, millest kokkuvõttes saab tarbija kasu hinna, kvaliteedi ja valiku osas. Arvestades innovatsiooni ja konkurentsi eeldatavat paranemist, leiavad riikide reguleerivad asutused tõenäoliselt, et jaeturul on üha enam konkurentsi, kuigi hulgiturgu ei reguleerita.

(156)Selleks, et määrata kindlaks hulgiturud, mis vajavad eelnevat reguleerimist, peaksid riigi reguleerivad asutused kõigepealt analüüsima vastavaid jaeturgusid. Jae- ja hulgimüügi tasandi tõhusa konkurentsi analüüs toimub ettevaatavalt, teatava ajavahemiku jooksul ning juhindudes konkurentsiõigusest ja vajaduse korral Euroopa Kohtu asjaomasest kohtupraktikast. Kui järeldatakse, et jaeturgudel valitseks tõhus konkurents juhul, kui asjaomast hulgiturgu või asjaomaseid hulgiturgusid eelnevalt ei reguleerita, peaks riigi reguleeriv asutus jõudma järeldusele, et hulgituru reguleerimine ei ole enam vajalik.

(157)Järkjärgulisel üleminekul reguleerimata turgudele muutuvad ettevõtjatevahelised kaubanduslepingud järjest tavalisemaks ning kui need on jätkusuutlikud ja parandavad konkurentsidünaamikat, võivad need toetada järeldust, et asjaomane hulgiturg ei vaja eelnevat reguleerimist. Sarnane loogika kehtib ka vastupidises olukorras, kaubanduslepingute ettenägematu lõpetamise suhtes dereguleeritud turul. Kõnealuseid lepinguid analüüsides tuleks arvestada seda, et reguleerimise väljavaade võib võrguomanikke motiveerida algatama kaubandusläbirääkimisi.Selleks, et asjaomase turu eelneva reguleerimise vajalikkuse kindlaksmääramisel võtta asjakohasel määral arvesse mõju, mida avaldab seonduvate turgude suhtes kehtestatud reguleerimine, peaksid riigi reguleerivad asutused tagama, et turge analüüsitakse ühtsel viisil ja võimaluse korral samal ajal või ajaliselt võimalikult lähedal.

(158)Jaetasandi probleemide lahendamiseks hulgitasandi reguleerimist hinnates peaksid riigi reguleerivad asutused pidama silmas, et mitmed hulgiturud saavad pakkuda esmaseid hulgimüügisisendeid konkreetsele jaeturule ning samas saab üks hulgiturg pakkuda esmaseid hulgimüügisisendeid ka mitmele jaeturule. Lisaks võivad konkreetse turu konkurentsidünaamikat mõjutada turud, mis on lähedased, kuid ei oma vertikaalset suhet, nagu on olukord näiteks teatavate paikse ja mobiilse side turgude vahel. Riigi reguleerivad asutused peaksid sellise hindamise korraldama eraldi iga hulgituru puhul, mille suhtes kaalutakse reguleerimist, alates parandusmeetmetest, mis seonduvad juurdepääsuga tsiviilinfrastruktuurile, kuna sellised meetmed suurendavad harilikult konkurentsi jätkusuutlikkust ja ka infrastruktuuri konkurentsi, ning seejärel analüüsides hulgiturge, mis arvatavasti vajavad eelnevat reguleerimist, lähtudes nende tõenäolisest sobivusest jaetasandil tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Konkreetse kehtestatava parandusmeetme üle otsuse langetamisel peaksid riigi reguleerivad asutused hindama selle tehnilist teostatavust ja tegema kulude-tulude analüüsi, võttes arvesse selle sobilikkust jaetasandil tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Riigi reguleerivad asutused peaksid kaaluma konkreetsete parandusmeetmete kehtestamise tagajärgi, mis üksnes teatava topoloogiaga võrkude suhtes kohaldatuna võiksid pärssida lõppkasutajate huvides olevat ülikiirete võrkude kasutuselevõttu. Enne, kui riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, kas märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes tuleks kehtestada mingeid täiendavaid parandusmeetmeid, peaks ta hindamise igal etapil püüdma selgeks teha, kas asjaomane jaeturg oleks tõhusalt konkurentsivõimeline mingeid asjakohaseid kaubanduskokkulepped või muid hulgituru tingimusi, sealhulgas muid juba kehtivaid reguleerimisviise silmas pidades, nagu näiteks üldised juurdepääsukohustused dubleerimatutele varadele või direktiivi 2014/61/EL kohaselt kehtestatud kohustused või riigi reguleeriva asutuse poolt märkimisväärse turujõuga ettevõtja puhul juba otstarbekaks peetud mis tahes muu reguleerimisviis. Isegi kui sellised erinevused ei too kaasa erinevate geograafiliste turgude määratlemist, võivad need õigustada vahetegemist asjakohaste parandusmeetmete vahel, mis on kehtestatud konkurentsipiirangute erinevat intensiivsust silmas pidades.

(159)Selleks et lahendada võimalikke konkurentsiprobleeme seotud järgneval turul või järgnevatel turgudel, peaks piisama hulgiturgude eelnevast reguleerimisest, mis on jaemüügi reguleerimisest põhimõtteliselt vähem sekkuv. Alates elektroonilise side reguleeriva raamistiku kehtestamisest on konkurentsi toimimise arengut ilmestanud jaeturgude järkjärguline dereguleerimine kogu liidus. Lisaks tuleks võimaluse korral lihtsustada ja prognoositavamaks muuta eeskirju, mis seonduvad eelnevate parandusmeetmete kehtestamisega märkimisväärse turujõuga ettevõtjatele. Seega tuleks tunnistada kehtetuks õigus kehtestada reguleerivaid eelkontrolle tulenevalt märkimisväärsest turujõust jaeturgudel.

(160)Kui riigi reguleeriv asutus tühistab jaemüügi reguleerimise, peaks ta kindlaks määrama piisava etteteatamisaja, et tagada jätkusuutlik üleminek dereguleeritud turule. Kõnealust etteteatamisaega kindlaks määrates peaks riigi reguleeriv asutus arvestama juurdepääsu pakkujate ja taotlejate vahelisi olemasolevaid lepinguid, mis on sõlmitud kehtestatud regulatiivsete kohustuste alusel. Sellised lepingud võivad kindlaksmääratud aja vältel pakkuda juurdepääsu taotlejatele eelkõige lepingulist õiguskaitset. Riigi reguleeriv asutus peaks silmas pidama ka turuosaliste reaalset võimalust võtta vastu turul esindatud kaubanduslikke hulgijuurdepääsu või kaasinvesteerimise pakkumisi ning vajadust vältida võimalikku pikemaajalist regulatiivset arbitraaži. Riigi reguleeriva asutuse kehtestatud üleminekukorra puhul tuleks arvesse võtta varasemate lepingute regulatiivse järelevalve ulatust ja ajastust, kui algab etteteatamisaeg.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 48

(161)Turuosalistele regulatiivsete tingimuste osas kindlustunde andmiseks on vaja kehtestada turu läbivaatamise tähtaeg. Oluline on teha turuanalüüse korrapäraselt ning mõistliku ja sobiva tähtaja jooksul. Tähtaja osas tuleks arvesse võtta, kas konkreetsel turul on varem turuanalüüsi tehtud ja sellest nõuetekohaselt teatatud. Riigi reguleeriva asutuse suutmatus turgu kindla tähtaja jooksul analüüsida võib ohustada siseturgu ning tavapärased rikkumismenetlused ei pruugi õigeks ajaks soovitavat tulemust anda. Teise võimalusena peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik paluda BERECilt abi turuanalüüsi lõpuleviimiseks. Selline abistamine võiks toimuda näiteks teiste riiklike reguleerivate asutuste esindajatest koosneva konkreetse töökonna vormis.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 49 (kohandatud)

(162)Elektroonilise side sektori turgudele omase kõrge tehnilise innovatsiooni taseme ja dünaamilisuse tõttu on vaja reguleerimist ühenduse Ö liidu Õ tasandil kiiresti, koordineeritult ja ühtlustatult kohandada, kuna kogemus on näidanud, et ELi reguleeriva raamistiku erinev rakendamine riikide reguleerivate asutuste poolt võib takistada siseturu arengut.

ò uus

(163)Regulatiivsete meetmete suurema stabiilsuse ja prognoositavuse huvides tuleks turuanalüüside vahelist lubatud maksimaalset ajavahemikku pikendada kolmelt aastalt viieni, eeldusel et vahepealsel ajal toimuvad turumuudatused ei nõua uut analüüsi. Kui tehakse kindlaks, kas riigi reguleeriv asutus on täitnud oma kohustust turge analüüsida ning on teatanud vastavast meetme eelnõust vähemalt iga viie aasta järel, loetakse uue viieaastase turutsükli alustajaks vaid teatist, mis hõlmab turumääratluse ja märkimisväärse turujõu uut hindamist. Kõnealust kohustust ei loeta täidetuks, kui teavitataks üksnes uutest või muudetud regulatiivsetest parandusmeetmetest, mis on kehtestatud eelneva ja kaasajastamata turuanalüüsi põhjal.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

ð uus

(164)Konkreetse kohustuse kehtestamine märkimisväärse turujõuga ettevõtjale ei eelda täiendavat turuanalüüsi, vaid põhjendust selle kohta, et kõnealune kohustus on ð kõnealusel turul ja seotud jaeturul ï otstarbekas ja vaadeldava Ö kindlakstehtud Õ probleemiga Ö olemusest lähtudes asjakohane ja proportsionaalne Õ võrreldes proportsionaalne.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 56

ð uus

(165)Kehtestatavate kohustuste ja tingimuste proportsionaalsuse hindamisel peaksid riikide reguleerivad asutused arvestama nende liikmesriikide eri piirkondades valitseva konkurentsiolukorragað , võttes eelkõige arvesse käesoleva direktiivi kohaselt läbiviidud geograafilise ülevaate tulemusi ï.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 57 (kohandatud)

(166)Riikide reguleerivad asutused peaksid hindade kontrollimise meetmete kehtestamisel Ö ja nende võimaliku vormi kaalumisel Õ püüdma võimaldada investorile õiglast kasu konkreetse Ö uue Õ investeerimisprojekti puhul. Eelkõige võib esineda riske seoses konkreetsete uute juurdepääsuvõrgu investeerimisprojektidega, kuna võrk toetab tooteid, mille nõudlus investeerimise hetkel ei ole teada.

ò uus

(167)Märkimisväärse turujõuga operaatorite suhtes kehtestatud kohustuste analüüsimine turuanalüüsi vältel peaks võimaldama riigi reguleerivatel asutustel võtta arvesse mõju, mida konkurentsitingimustele avaldavad uued arengud, näiteks operaatorite vahel sõlmitud uued vabatahtlikud lepingud, näiteks juurdepääsu ja kaasinvesteerimise lepingud, pakkudes seega paindlikkust, mis on pikemate regulatiivsete tsüklite kontekstis eriti vajalik. Sarnast loogikat tuleks kohaldada kaubanduslepingute ettenägematu lõpetamise korral. Kui lepingu lõpetamine leiab aset dereguleeritud turul, võib vajalikuks osutuda uus turuanalüüs.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 16 (kohandatud)

(168)Juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise tingimuste, sealhulgas hindade läbipaistvus aitab muuta läbirääkimised kiiremaks, vältida vaidlusi ja annab turul tegutsevatele ettevõtjatele kindlustunde selle kohta, et teenuste pakkumise tingimused ei ole diskrimineerivad. Koostalitlusvõime tagamisel võib eriti oluliseks osutuda tehniliste liideste avatus ja läbipaistvus. Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse muuta teave avalikuks, võib ta täpsemalt määratleda ka teabe kättesaadavaks muutmise viisi, sealhulgas näiteks avaldamisviisi (paberkandjal ja/või elektrooniliselt), ja selle, kas teave on tasuline või ei, võttes seejuures arvesse asjaomase teabe laadi ja eesmärke.

ò uus

(169)Arvestades seda, et 2002. aastast alates on tekkinud erinevaid võrgutopoloogiaid, juurdepääsutooteid ja muutunud on turuolud, saab direktiivi 2002/19/EÜ II lisa eesmärke seoses kliendiliinide eraldamise ning digitelevisiooni- ja -raadioteenuste pakkujate juurdepääsutoodetega saavutada paremini ja paindlikumalt BERECi väljatöötatavate ja regulaarselt ajakohastatavate suuniste kehtestamisega standardpakkumise miinimumnõuete kohta. Seepärast tuleks direktiivi 2002/19/EÜ II lisa välja jätta.

(170)Mittediskrimineerimise põhimõte tagab, et turujõuga ettevõtjad ei moonuta konkurentsi eelkõige juhul, kui tegemist on vertikaalselt integreeritud ettevõtjatega, kes pakuvad teenuseid ettevõtjatele, kellega nad konkureerivad, või järgneval turul.

ò uus

(171)Hinnavälise diskrimineeriva käitumise käsitlemiseks ja ärahoidmiseks on sisendite võrdväärsus põhimõtteliselt kindlaim viis, kuidas tagada tõhus kaitse diskrimineerimise eest. Teisalt, kui reguleeritud hulgimüügisisendeid pakutakse sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel, on nõuete järgimisega kaasnevad kulud tõenäoliselt suuremad kuludest, mis kaasneksid muus vormis esitatud mittediskrimineerimiskohustustega. Kõnealuseid nõuete järgimisega kaasnevaid suuremaid kulusid tuleks võrrelda kasuga, mis kaasneks elavama konkurentsiga järgneval turul ning mittediskrimineerimise tagatiste tähtsusega olukorras, kus märkimisväärse turujõuga ettevõtja suhtes ei kohaldata otseseid hinnakontrolle. Riigi reguleerivad asutused võiksid eeskätt arvesse võtta, et hulgimüügisisendite pakkumine uute süsteemide kaudu sisendite võrdväärsuse põhimõttest lähtuvalt võib palju tõenäolisemalt luua piisavalt puhaskasu ning see oleks seega proportsionaalne, võttes arvesse suhteliselt väiksemaid lisakulusid, mis tulenevad nõuete järgimisest ja mille abil tagatakse, et uute süsteemidega on kindlustatud sisendite võrdväärsuse põhimõtte järgimine. Teisest küljest peaksid riigi reguleerivad asutused kaaluma ka uute süsteemide kasutuselevõttu takistavaid võimalikke asjaolusid, võrreldes järkjärgulisema uuendamisega, juhul kui esimese suhtes kohaldataks piiravamaid regulatiivseid kohustusi. Liikmesriikides, kus on palju väikeseid märkimisväärse turujõuga ettevõtjaid, ei pruugi sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine nende kõigi suhtes olla proportsionaalne.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 18

(172)Raamatupidamise lahusus võimaldab muuta sisemised ülekandehinnad nähtavaks ja seega saavad riigi reguleerivad asutused vajaduse korral kontrollida mittediskrimineerimise kohustuse täitmist. Seoses sellega avaldas komisjon 8. aprillil 1998. aastal soovituse 98/322/EÜ vastastikuse sidumise kohta liberaliseeritud telekommunikatsiooniturul (2. osa: raamatupidamise lahusus ja kuluarvestus) 67 19. septembril 2005. aastal soovituse 2005/698/EÜ raamatupidamise lahususe ja kuluarvestussüsteemide kohta.

ò uus

(173)Uute ülikiirete võrkude kasutuselevõtul on otsustava tähtsusega tsiviilehituse infrastruktuuri varad, mis saavad majutada elektroonilise side võrku, sest nende dubleerimine seondub suurte kuludega ning nende korduskasutamisega võiks kaasneda märkimisväärne kokkuhoid. Seetõttu on lisaks direktiiviga 2014/61/EL kehtestatud füüsilist infrastruktuuri käsitlevatele eeskirjadele tarvis konkreetset parandusmeedet olukordades, kus tsiviilehituse infrastruktuuri varad kuuluvad märkimisväärse turujõuga ettevõtjale. Kui tsiviilehituse infrastruktuuri varad on olemas ja korduskasutatavad, on neile tõhusa juurdepääsu saavutamise positiivne mõju konkureeriva infrastruktuuri rajamise korral väga suur. Seepärast on tarvis tagada, et juurdepääsu sellistele varadele saab kasutada eraldiseisva meetmena parandamaks mis tahes järgneva turu konkurentsi- ja kasutuselevõtu dünaamikat. Seda tuleks kaaluda enne muude võimalike parandusmeetmete kehtestamise vajaduse hindamist ning mitte üksnes muid hulgitooteid või -teenuseid täiendava parandusmeetmena või parandusmeetmena, mida kohaldatakse üksnes ettevõtjatele, kes kasutavad selliseid muid hulgitooteid või -teenuseid. Riigi reguleerivad asutused peaksid väärtustama korduskasutatavaid, tsiviilehituse pärandinfrastruktuuri varasid sellise raamatupidamisväärtuse alusel, millest on maha arvatud arvutamise hetke akumuleeritud kulum ning mida on indekseeritud asjakohase hinnaindeksi, näiteks jaehinnaindeksiga, jättes kõrvale varad, mis on mitte vähem kui 40aastase ajavahemiku jooksul täielikult amortiseeritud, kuid siiski kasutuses.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 55 (kohandatud)

ð uus

(174)Riikide reguleerivad asutused peaksid uutele ja täiustatud infrastruktuuridele juurdepääsukohustusi kehtestades tagama, et juurdepääsutingimused peegeldavad investeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid, võttes muu hulgas arvesse väljaarendamiskulusid, uute toodete ja teenuste eeldatavat kasutuselevõtu määra ja eeldatavaid jaehinna tasemeid. Lisaks sellele peaksid riikide reguleerivad asutused olema suutelised kehtestama vajaduse korral tingimused juurdepääsuks, mis on järjepidevad asjakohastel läbivaatamisperioodidel, et anda investoritele planeerimiskindlust. ð Kui hinnakontrolle peetakse asjakohaseks, ï Ö võivad Õ sSelliste tingimuste hulka võivad kuuluda hinnakujundussüsteemid, mis sõltuvad lepingu mahust või pikkusest kooskõlas ühenduse Ö liidu Õ õigusega ja tingimusel, et need ei ole diskrimineerivad. Kõikide kehtestatud juurdepääsutingimuste puhul tuleb arvestada vajadusega säilitada tõhusat konkurentsi teenuste osutamisel tarbijatele ja ettevõtetele.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 19

(175)Juurdepääsu võimaldamine võrgu infrastruktuurile võib olla põhjendatud konkurentsi suurendamise vahend, kuid riigi reguleerivad asutused peavad tasakaalustama infrastruktuuri omaniku õigused kasutada oma infrastruktuuri enda huvides ja teiste teenusepakkujate õigused kasutada vahendeid, mis on olulised konkureerivate teenuste pakkumiseks.

ò uus

(176)Geograafilistes piirkondades, kus tulevikus võib oodata kaht juurdepääsuvõrku, saavad lõppkasutajad tänu infrastruktuuripõhisele konkurentsile tõenäoliselt rohkem kasu võrgukvaliteedi paranemisest kui vaid ühe võrguga piirkondades. See, kas konkurents on piisav muude parameetrite nagu hinna ja valiku puhul, sõltub tõenäoliselt riigisisestest ja kohalikest konkurentsitingimustest. Kui vähemalt üks võrguoperaator pakub huvitatud ettevõtjale hulgijuurdepääsu mõistlikel kaubandustingimustel, mis võimaldavad jaeturul jätkusuutlikku konkurentsi, ei pea riigi reguleerivad asutused tõenäoliselt kehtestama või säilitama märkimisväärsel turuvõimul põhinevaid hulgimüügitasandi juurdepääsukohustusi, mis ulatuksid kaugemale tsiviilinfrastruktuurile juurdepääsust. Sestap saab tugineda üldiste konkurentsieeskirjade kohaldamisele. See kehtib seda enam siis, kui mõlemad võrguoperaatorid pakuvad mõistlikku kaubanduslikku hulgijuurdepääsu. Mõlemal sellisel juhul võib riigi reguleerivate asutuste jaoks olla asjakohasem tugineda tagantjärele teostatud erijärelevalvele. Kui tulevikule orienteeritult on esindatud või eeldatavalt esindatud kolm juurdepääsuvõrgu operaatorit , kes konkureerivad jätkusuutlikult samadel jae- ja hulgiturgudel (nagu võib näiteks juhtuda mobiilside puhul ning mõningates püsiliinivõrkude geograafilistes piirkondades, iseäranis juhul, kui on olemas tegelik juurdepääs tsiviilinfrastruktuurile ja/või kaasinvesteeringutele, nii et kolm või enam operaatorit kontrollivad tegelikult jaemüüginõudluse rahuldamiseks vajaliku juurdepääsuvõrgu vara), määratlevad riigi reguleerivad asutused märkimisväärse turujõuga operaatori väiksema tõenäosusega, välja arvatud siis, kui nad tuvastavad kollektiivse turgu valitseva seisundi või kui igal asjaomasel ettevõtjal on märkimisväärne turujõud eri hulgiturgudel, mis võib juhtuda näiteks häälkõne lõpetamise hulgiturgude puhul. Sellistel turgudel, mida iseloomustab jätkusuutlik ja tõhus infrastruktuuripõhine konkurents, peaks piisama üldiste konkurentsieeskirjade kohaldamisest.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 19 (kohandatud)

ð uus

(177)Juurdepääsu võimaldamine võrgu infrastruktuurile võib olla põhjendatud konkurentsi suurendamise vahend, kuid riigi reguleerivad asutused peavad tasakaalustama infrastruktuuri omaniku õigused kasutada oma infrastruktuuri enda huvides ja teiste teenuseosutajate õigused kasutada vahendeid, mis on olulised konkureerivate teenuste pakkumiseks. Kui operaatoritele kehtestatakse kohustus võtta arvesse põhjendatud taotlusi, mis käsitlevad juurdepääsu võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, võib sellised taotlused tagasi lükata ainult objektiivsete kriteeriumide põhjal (näiteks tehniline teostatavus või vajadus säilitada võrgu terviklikkus). Juurdepääsu andmisest keeldumise puhul võib kannataja pool esitada asja lahendamiseks direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklites 20 27 ja 21 28 nimetatud vaidluste lahendamise korras. Kui operaatorile on kehtestatud juurdepääsu võimaldamise kohustus, ei või nõuda, et ta pakuks muud liiki juurdepääsu, mida ta ei ole volitatud pakkuma. Kui riigi reguleerivad asutused kehtestavad juurdepääsu võimaldamise kohustuse, mis suurendab lühiajaliselt konkurentsi, ei tohiks Ö see Õ vähendada konkurentide stiimulit investeerida alternatiivsetesse vahenditesse, mis tagaks tihedama ð jätkusuutlikuma ï konkurentsi Ö ja/või suurema jõudluse ja lõppkasutajate kasu Õ pikemas perspektiivis. Komisjon on avaldanud teatise konkurentsieeskirjade kohaldamise kohta telekommunikatsioonisektori juurdepääsukokkulepete suhtes, 68 milles käsitletakse nimetatud teemasid. Riigi reguleerivad asutused võivad kehtestada tehnilisi ja töötingimusi kohustusliku juurdepääsu pakkujatele ja/või selle kasutajatele ühenduse Ö liidu Õ õigusaktide kohaselt. Tehniliste standardite kehtestamine peaks olema eelkõige kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 1535/2015/EL98/34/EÜ, millega nähakse ette tehniliste standardite ja normide kohta käiva teabe ning infoühiskonna teenuste eeskirjade esitamise kord 69 .

ê 2002/19/EÜ põhjendus 20 (kohandatud)

ð uus

(178)Hinnakontroll võib osutuda vajalikuks, kui turuanalüüs näitab, et konkurents konkreetsel turul ei ole tulemuslik. Reguleeriv sekkumine võib olla suhteliselt leebe, näiteks kohustus, et operaatorivaliku hinnad oleksid mõistlikud, nagu on sätestatud direktiivis 97/33/EÜ, või märgatavalt rangemad, näiteks kohustus, et hinnad oleksid kuludele orienteeritud, õigustamaks täielikult asjaomaseid hindu, kui konkurents ei ole piisavalt tihe, et vältida liiga kõrgeid hindu. Eelkõige peaksid märkimisväärse turujõuga operaatorid vältima hindade kokkusurumist, mille korral ei ole erinevus nende tarbijahindade ja samasuguste teenuste jaemüügiga tegelevatelt konkurentidelt nõutavate vastastikuse sidumise Ö ja/või juurdepääsu Õ tasude vahel piisav, et tagada püsiv konkurents. Kui riigi reguleeriv asutus arvutab välja käesoleva direktiivi alusel kohustusliku teenuse loomisega kaasnevad kulud, on otstarbekas arvestada mõistliku kasumi saamisega kasutatud kapitalilt, kaasa arvatud kulutused tööjõule ja ehituskulud, ning kohandada vajaduse korral kapitali väärtust, et see kajastaks varade väärtust ja tegevuse tõhusust kõnealusel ajal. Kulude tagasiteenimise meetod peaks olema kooskõlas oludega ning võtma arvesse vajadust suurendada tõhusust , ja püsivat konkurentsi ð ja ülikiirete võrkude kasutuselevõttu ï ning Ö seeläbi Õ võimalikult suurendamda tarbijate ðlõppkasutajate ïkasu,ð  arvestades lisaks vajadusega tagada kooskõlas komisjoni suunisega 70 prognoositavad ja stabiilsed hulgihinnad, mis on kõigi operaatorite huvides, kes soovivad võtta kasutusele uued ja täiustatud võrgud ï.

ò uus

(179)Kuna ei ole kindel, kui suur nõudlus tekib järgmise põlvkonna lairibateenuste osutamise järele, on tõhusate investeeringute ja innovatsiooni edendamiseks oluline võimaldada uutesse või ajakohastatud võrkudesse investeerivatele operaatoritele teatavat hinnastamispaindlikkust. Liiga kõrgete hindade vältimiseks turgudel, kus tegutsevad märkimisväärse turujõuga operaatorid, peaksid konkurentsi ja lõppkasutajate huvide kaitsmiseks kaasnema hinnastamispaindlikkusega sellised täiendavad kaitsemeetmed nagu ranged mittediskrimineerimiskohustused, järgneva turu toodete tehnilise ja majandusliku jäljendatavuse tagamise meetmed ning infrastruktuuri konkurentsist tulenev tõendatav jaehinnapiirang või muudest reguleeritud juurdepääsutoodetest tulenev hinnaankur või mõlemad. Kõnealused konkurentsiga seotud kaitsemeetmed ei takista riigi reguleerivaid asutusi määratlemast muid asjaolusid, mille alusel oleks asjakohane mitte kehtestada reguleeritud juurdepääsuhindu teatavate hulgimüügisisendite suhtes, näiteks juhul, kui lõppkasutajate nõudluse kõrge hinnaelastsus teeb märkimisväärse turujõuga ettevõtja jaoks konkurentsivõimelisest tasemest märgatavalt kõrgemate hindade küsimise mittekasumlikuks.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 21

(180)Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse rakendada hinnakontrolli toetamiseks kuluarvestussüsteem, võib ta võtta endale iga-aastase auditeerimiskohustuse, et tagada kõnealuse kuluarvestussüsteemi järgimine eeldusel, et asutuses on olemas piisava väljaõppega töötajad, või nõuda, et auditi teostaks mõni muu asjaomasest operaatorist sõltumatu pädev asutus.

ò uus

(181)Häälkõne lõpetamise hulgiteenuse hinda arvestatakse liidus põhimõttel „kes helistab, see maksab”. Nõudluse ja pakkumise asendatavuse analüüs näitab, et praegu ja lähitulevikus puuduvad hulgimüügi tasandil veel asendustooted, mis võiksid piirata kõne lõpetamise hindade kehtestamist asjaomases võrgus. Arvestades, et lõpetamisturgudel on tegemist kahesuunalise juurdepääsuga, võib konkurentsiprobleemiks kujuneda ka operaatoritevaheline ristsubsideerimine. Nimetatud probleeme võib esineda nii fikseeritud kui ka mobiilsidevõrkudes kõnede lõpetamise turgudel. Pidades silmas, et kõne lõpetavatel operaatoritel on võimalik tõsta teenuse hinda märksa kõrgemaks tegelikest kuludest ja selleks on ka stiimulid, peetakse selle probleemi sobivaimaks lahenduseks keskpikas perspektiivis hindade kehtestamist kulude põhjal.

(182)Et vähendada liidus häälkõne lõpetamise hulgiteenusega seotud konkurentsiprobleemide ühetaolise lahendamise regulatiivset koormust, tuleks käesoleva direktiiviga näha hinnakontrolli kohustuste kindlaks määramise alusena ette ühtne lähenemisviis, mida peaksid täiendama komisjoni kindlaksmääratav siduv ja ühtne metoodika ning BERECi väljatöötatud tehnilised suunised.

(183)Nende kindlaksmääramise lihtsustamiseks ja vajaduse korral nende kehtestamise hõlbustamiseks sätestatakse häälkõne lõpetamise hulgiteenuse hinnad liidu paikse ja mobiilse side turgudel delegeeritud õigusaktiga. Käesolevas direktiivis tuleks kehtestada üksikasjalikud kriteeriumid ja parameetrid, mille alusel sätestatakse häälkõne lõpetamise hindade väärtused. Kõnealust kriteeriumide ja parameetrite kogumit kohaldades peaks komisjon võtma muu hulgas arvesse, et kaetud peaksid olema üksnes kulud, mis lisanduvad kõne lõpetamise hulgiteenuse osutamisel; et spektriga seotud tasud olenevad abonendist, mitte andmeliiklusest, ning tuleks seetõttu välja jätta ning täiendavat spektrit eraldatakse enamasti andmetele ja seepärast ei ole see kõne lõpetamise hinnalisa puhul asjakohane; et mööndakse, et ehkki mobiilsidevõrkudes hinnatakse minimaalse tõhusa võimsuse tasemeks vähemalt 20 % turuosast, saavad väiksemad operaatorid fikseeritud võrkudes saavutada tõhusa operaatoriga sama tõhususe ja toota samade ühikukuludega oma suurusest olenemata. Täpse maksimaalse hinna sätestamisel peaks komisjon kasutama asjakohaseid koefitsiente, et võtta arvesse iga liikmesriigi lõppkasutajate koguarvu, kui see on nõutav jätkuvate kuluerinevuste tõttu. Kõnealuse hinna kindlaksmääramisel komisjoni poolt on BERECi ja riigi reguleerivate asutuste kogemused sobilike kuluarvestuse mudelite väljatöötamisel hindamatu väärtusega ning neid tuleks arvestada.

(184)Käesolevas direktiivis sätestatakse häälkõne lõpetamise hulgiteenuse maksimaalsed hinnad fikseeritud ja mobiilsidevõrkudes, millest allpool kehtestatakse algse delegeeritud õigusaktiga riigi reguleerivate asutuste kohaldatav täpne hind. Alghinda ajakohastatakse edaspidi. Tuginedes siiani riigi reguleerivate asutuste kohaldatud alt-üles puhtakujulistele LRIC-mudelitele ning kohaldades eespool nimetatud kriteeriume, varieeruvad häälkõne lõpetamise hinnad praegu mobiilsidevõrkudes 0,4045 eurosendist minutis 1,226 eurosendini minutis ning fikseeritud võrkudes 0,0430 eurosendist minutis 0,1400 eurosendini minutis kõige kohalikumal sidumistasandil (arvutatud tippkoormuse aja ja tippkoormusevälise aja hindade kaalutud keskmisena) Hinnaerinevused on tingitud erinevatest kohalikest oludest ja kehtivatest suhtelistest hinnastruktuuridest, samuti mudelarvutuste erinevast ajastusest liikmesriigiti. Lisaks sõltub fikseeritud võrkudes kulutõhusate kõne lõpetamise hindade tase ka võrgukihist, kus kõne lõpetamise teenust pakutakse.

(185)Kuna praegu ei ole teada, kui suur nõudlus tekib ülikiirete lairibateenuste järele ja ka milline saab olema üldine mastaabi- ja tihedussääst, pakuvad kaasinvesteerimise lepingud olulisi eeliseid seoses kulude ja riskide koondamisega, võimaldades väiksematel operaatoritel investeerida majanduslikult ratsionaalsetel tingimustel ning edendades seega jätkusuutlikku ja pikaajalist konkurentsi, sealhulgas piirkondades, kus infrastruktuuripõhine konkurents ei pruugi olla tõhus. Kui märkimisväärse turujõuga ettevõtja teeb avatud üleskutse õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel kaasinvesteeringute tegemiseks uutesse võrguelementidesse, mis aitavad oluliselt kaasa ülikiirete võrkude kasutuselevõtule, peaks riigi reguleeriv asutus üldjuhul hoiduma käesoleva direktiivi kohaste kohustuste kehtestamisest uute võrguelementide suhtes, tingimusel et järgnevates turuanalüüsides vaadatakse see uuesti läbi. Eeldusel, et kaasinvesteeringute tõenäoliselt konkurentsi soodustavat mõju hulgi- ja jaetasandil võetakse asjakohaselt arvesse, võivad riigi reguleerivad asutused pidada jätkuvalt vajalikuks kaitsta asjaomases kaasinvesteeringus mitte osalevate juurdepääsu taotlejate õigusi kehtivate juurdepääsutoodete säilitamise kaudu, või – juhul, kui pärandvõrgu elemendid kuuluvad peagi lammutamisele – selliste juurdepääsutoodete pakkumise kohustuse kehtestamise kaudu, millel on pärandinfrastruktuuris varasemalt kättesaadavatega võrreldavad funktsioonid, pidades sealjuures silmas turu olemasolevat struktuuri ja reguleeritud hulgimüügitasandi juurdepääsutingimuste alusel väljatöötatud dünaamikat, kui puudub vastav kaubanduslik pakkumine.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 61 (kohandatud)

(186)Funktsioonipõhine eraldamine, mis kohustab vertikaalselt integreeritud ettevõtjat looma eraldiseisvalt tegutsevaid majandusüksusi, on ette nähtud selleks, et tagada kõikidele järgmise tasandi ettevõtjatele – sealhulgas vertikaalselt integreeritud ettevõtja järgmise tasandi üksustele – täiesti võrdsed juurdepääsutooted. Funktsioonipõhine eraldamine võimaldab parandada konkurentsi mitmel asjaomasel turul, vähendades oluliselt diskrimineerimise ajendeid ning hõlbustades võrdse kohtlemise kohustuste täitmise kontrollimist ja tagamist. Erandjuhtudel võib funktsioonipõhine eraldamine kui parandusmeede olla põhjendatud, kui mitmel asjaomasel turul ei ole suudetud pika aja jooksul saavutada tegelikku mittediskrimineerimist ning infrastruktuuri alase konkurentsi võimalus mõistliku aja jooksul on väike või olematu pärast seda, kui on võetud üks või mitu eelnevalt asjakohaseks peetud parandusmeedet. On siiski väga oluline tagada, et selle meetme kehtestamisel säiliks asjaomasel ettevõtjal motivatsioon oma võrku investeerida ning see ei kahjustaks mingil viisil tarbijate heaolu. Selle kehtestamine eeldab erinevate juurdepääsuvõrguga seotud asjaomaste turgude kooskõlastatud analüüsi vastavalt direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) artiklis 6716 sätestatud turuanalüüsi korrale. Turuanalüüsi tehes ja selle parandusmeetme üksikasju välja töötades peaksid riikide reguleerivad asutused pöörama erilist tähelepanu eraldi majandusüksuste haldusse antavatele toodetele, võttes arvesse võrgu katvust ja tehnoloogia arengu taset, mis võib mõjutada paiksete Ö fikseeritud Õ ja traaditaÖ raadiovõrkude abil pakutavate Õ teenuste vastastikust asendatavust. Et siseturul konkurentsimoonutusi vältida, peaks komisjon funktsioonipõhise eraldamise ettepanekud eelnevalt heaks kiitma.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 62

(187)Funktsioonipõhise eraldamise rakendamine ei tohiks välistada eri majandusüksuste vahelisi asjakohaseid kooskõlastusmehhanisme, millega tagatakse emaettevõtja majanduslike ja juhtimisalaste õiguste kaitse.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 64 (kohandatud)

ð uus

(188)Kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja otsustab olulise osa oma paiksest juurdepääsuvõrgust või kogu võrgu üle anda eraldiseisvale juriidilisele isikule, millel on teised omanikud, või luues juurdepääsutoodetega tegelemiseks eraldiseisva majandusüksuse, peaks riigi reguleeriv asutus hindama kavandatava tehingu, ð sealhulgas kõigi kõnealuse ettevõtja välja pakutud juurdepääsukohustuste ï mõju kõikidele kehtivatele regulatiivsetele kohustustele, mis on sellele vertikaalselt integreeritud ettevõtjale kehtestatud, et tagada mis tahes uue korralduse vastavus Ö käesolevale Õ direktiividele 2002/19/EÜ (juurdepääsu käsitlev direktiiv) ja 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv). Asjaomane riigi reguleeriv asutus peaks uuesti analüüsima neid turge, kus eraldatud üksus tegutseb, ning vastavalt kas kehtestama kohustusi või neid säilitama, muutma või tühistama. Selleks peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik ettevõtjalt teavet nõuda.

ò uus

(189)Siduvad kohustused võivad lisada prognoositavust ja läbipaistvust sellise vertikaalselt integreeritud ettevõtja vabatahtliku eraldamise protsessile, kes on tunnistatud ühel või mitmel asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, sätestades kavandatud eraldamise rakendusprotsessi, nähes näiteks ette rakenduse tegevuskava koos selgete vahe-eesmärkide ja prognoositavate tagajärgedega, kui teatavaid vahe-eesmärke ei täideta. Riigi reguleerivad asutused peaksid võetud kohustusi kaaludes lähtuma tulevikku suunatud jätkusuutlikkuse perspektiivist, eelkõige valides ajavahemikku, mille suhtes need muudetakse siduvaks, ning peaksid võtma arvesse väärtust, mida sidusrühmad omistavad stabiilseid ja prognoositavaid turutingimusi käsitlevale avalikule konsultatsioonile.

(190)Kõnealused kohustused võivad hõlmata järelevalve eest vastutava usaldusisiku ametisse nimetamist. Tema isiku ja mandaadi peaks heaks kiitma riigi reguleeriv asutus ning operaatoritel peaks olema kohustus esitada talle regulaarseid rakendusaruandeid.

(191)Võrguomanikud, kes ei tegutse jaeturul ja kelle ärimudel on seega piiratud teistele hulgiteenuste pakkumisega, võivad aidata kaasa elujõulise hulgituru loomisele ja mõjutada seeläbi positiivselt jaemüügikonkurentsi järgneval turul. Lisaks võib nende ärimudel olla atraktiivne finantsinvestorite jaoks, kes võiksid investeerida vähem volatiilsetesse infrastruktuuri varadesse ning kes on huvitatud ülikiirete võrkude kasutuselevõtust pikemas perspektiivis. Siiski ei too üksnes hulgimüügile suunatud operaatori olemasolu tingimata kaasa tõhusa konkurentsiga jaeturge ning nad võidakse tunnistada konkreetsel toote- või geograafilisel turul märkimisväärset turujõudu omavaks. Üksnes hulgimüügile suunatud ärimudeleid järgivate operaatorite käitumisest tulenevad konkurentsiriskid võivad olla väiksemad kui vertikaalselt integreeritud operaatoritel, eeldusel et hulgimüügimudel on tõeline ning puuduvad stiimulid järgneva turu pakkujate vaheliseks diskrimineerimiseks. Regulatiivne reaktsioon peaks seega olema samas mahus vähem sekkuv. Samas peab riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik sekkuda, kui on tekkinud lõppkasutajaid kahjustavad konkurentsiprobleemid.

(192)Et hõlbustada lõppkasutajate huvides olevat üleminekut pärandvaskkaablivõrkudelt järgmise põlvkonna võrkudele, peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik jälgida võrguoperaatorite endi sellekohaseid algatusi ning kehtestada vajaduse korral asjakohane üleminekumenetlus, näiteks eelneva teavitamise, läbipaistvuse ja vastuvõetavate võrreldavate juurdepääsutoodete alusel, kui on selgelt tõendatud võrguomaniku kavatsus ja valmisolek vaskkaablivõrk kasutusest kõrvaldada. Üleminekul põhjendamatute viivituste ärahoidmiseks peaks riigi reguleerivatel asutustel olema õigus tühistada vaskkaablivõrguga seotud juurdepääsukohustused, kui asjakohane üleminekumenetlus on kehtestatud.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 1 (kohandatud)

(193) Telekommunikatsioonisektori liberaliseerimise ning tihedama konkurentsi ja sideteenuste suurema valikuga kaasnevad samaaegsed meetmed, mille eesmärk on luua ühtne reguleeriv raamistik, mis tagaks universaalteenuse osutamise. Universaalteenuse mõiste peaks arenema nii, et selles kajastuksid tehnoloogia ja turu areng ning muudatused kasutajate nõudmistes. 1998. aastal telekommunikatsioonituru täielikuks liberaliseerimiseks loodud reguleerivas raamistikus määratles ühendus universaalteenuse osutamise kohustuste minimaalse ulatuse ning kehtestas selle kulude ja rahastamise eeskirjad.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 2 (kohandatud)

(194)Vastavalt Ö Euroopa Liidu toimimise Õ asutamislepingu artiklile 153 Ö 169 Õ peab ühendus Ö liit Õ edendama tarbijakaitset.

Ühendus ja selle liikmesriigid on võtnud endale telekommunikatsioonivõrkude ja -teenuste reguleeriva raamistikuga seotud kohustusi Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) telekommunikatsiooni põhiteenuseid käsitleva lepingu raames. Kõigil WTO liikmetel on õigus määratleda, millist universaalteenuse osutamise kohustust nad soovivad säilitada. Selliseid kohustusi ei peeta oma olemuselt konkurentsiga vastuolus olevaks tingimusel, et neid hallatakse läbipaistval, mittediskrimineerival ja konkurentsi seisukohast neutraalsel viisil ja nad ei põhjusta suuremat koormust, kui on vaja WTO liikme määratletud universaalteenuse jaoks.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 51 (kohandatud)

Kavandatud meetme eesmärke, milleks on telekommunikatsiooni universaalteenuse ühtse taseme kehtestamine kõigi Euroopa kasutajate jaoks, üldkasutatavatele telefonivõrkudele määratletud piirkonnas ja seotud üldkasutatavatele telefoniteenustele juurdepääsu ja nende kasutamise tingimuste ühtlustamine ning elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite reguleerimise ühtlustatud raamistiku loomine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada meetme ulatuse ja mõju tõttu ning seepärast on nimetatud eesmärke parem saavutada ühenduse tasandil — ühendus võib võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuspõhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 5

Konkurentsile rajatud turul tuleks kõigi määratletud piirkondades üldkasutatavaid telefoniteenuseid pakkuvate ettevõtjate suhtes rakendada teatavaid kohustusi ning muid kohustusi tuleks rakendada ainult ettevõtjate suhtes, kellel on märkimisväärne turujõud või kes on määratud osutama universaalteenust.

ò uus

(195)Kui sellise juurdepääsu puudumisest tulenev sotsiaalse tõrjutuse risk ei võimalda kodanikel olla ühiskonda täiel määral sotsiaalselt ja majanduslikult kaasatud, on universaalteenus see turvaabinõu, mis tagab, et teenuste miinimumkogum on kõigile lõppkasutajatele taskukohase hinnaga kättesaadav.

(196)Lairibaühenduse baasteenus on liidus pea kõigile kättesaadav ning seda kasutatakse laialdaselt erinevateks tegevusteks. Üldise käibelemineku määr on kättesaadavusest siiski madalam, sest jätkuvalt leidub neid, kel teadlikkuse, maksumuse, oskuste või valikutega seotud põhjustel ühendus puudub. Taskukohane toimiv internetiühendus on muutunud ühiskonnale ja majandusele laiemalt ülioluliseks. Elementaarsete internetiteenuste kaudu loob see aluse digitaalmajanduses ja ühiskonnas osalemiseks. 

ê 2002/22/EÜ põhjendus 8 (kohandatud)

ð uus

(197)Universaalteenusega seotud põhinõue on Ö tagada kõigile lõppkasutajatele taskukohase hinnaga juurdepääs toimivale internetiühendusele ja kõnesideteenustele, vähemalt Õ pakkuda kasutajatele nende taotluse korral määratletud Ö asukohas Õ piirkonnas vastuvõetava hinnaga ühendust üldkasutatava telefonivõrguga. ð Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalus tagada selliste teenuste taskukohasus, mida ei pakuta määratud asukohas, vaid liikvel olevatele kodanikele, kui nad peavad seda vajalikuks oma täieliku sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse tagamiseks ühiskonnas. ï Nimetatud nõue piirdub ühe kitsasribaühendusega, mille pakkumist võivad liikmesriigid piirata lõppkasutaja peamise asukoha/elukohaga, ja see ei hõlma integraalteenuste digitaalvõrku (ISDN), mille puhul pakutakse kahte või enamat samal ajal kasutatavat ühendust. Ühenduse pakkumise tehnilistele vahenditele ei tohiks kehtestada piiranguid ning lubatud peaksid olema nii traadiga kui ka traadita tehnoloogia; piirata ei tohiks ka seda, millised Ö mis kategooria Õ operaatorid täidavad osaliselt või täies mahus universaalteenuse osutamisega seotud kohustusi. Ühendus üldkasutatava telefonivõrguga määratletud piirkonnas peaks toetama kõneühendust ja andmesidet edastuskiirusega, mis on piisav juurdepääsuks näiteks sellistele on-line-teenustele, mida osutatakse avaliku Interneti vahendusel. Konkreetse kasutaja Interneti-ühenduse kiirus sõltub hulgast teguritest, sealhulgas Interneti-teenuse osutaja ühenduvusest ja rakendusest, mille jaoks ühendust kasutatakse. Andmeedastuskiirus, mida suudab toetada üks kitsasribaühendus üldkasutatava telefonivõrguga, sõltub nii abonendi lõppseadme suutlikkusest kui ka ühendusest. Seepärast ei ole otstarbekas nõuda ühenduse tasandil konkreetset andmeedastus- või bitikiirust. Praegu kasutatavate kõnesagedusalamodemite kiirus on tavaliselt 56 kbit/s ja neis kasutatakse automaatset andmeedastuskiiruse kohandamist vastavalt liini kvaliteedile ning seega võib saavutatav andmeedastuskiirus olla väiksem kui 56 kbit/s. Paindlikkus on oluline eeltingimus ühest küljest selleks, et liikmesriigid saaksid vajaduse korral võtta meetmeid tagamaks, et ühendused suudavad toetada sellist andmeedastuskiirust, ja teisest küljest selleks, et liikmesriigid saaksid vajaduse korral lubada kõnealusest 56 kbit/s ülempiirist madalamat kiirust, et seega kasutada näiteks traadita tehnoloogia võimalusi (sealhulgas traadita mobiilsidevõrke) universaalteenuse pakkumiseks suuremale hulgale elanikkonnast. See võib olla eriti oluline mõningates läbirääkijariikides, kus traditsioonilisi telefoniühendusi kasutavate kodumajapidamiste arv on suhteliselt väike. Erijuhtudel, kui ühendus üldkasutatava telefonivõrguga määratletud piirkonnas ei ole ilmselgelt piisav rahuldava Interneti-ühenduse võimaldamiseks, peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda, et ühendust tõhustataks tasandil, mida kasutab enamus abonente, et seega muuta andmeedastuskiirus Interneti-ühenduse jaoks piisavaks. Kui sellised erimeetmed tekitavad kõnealustele tarbijatele netokulude koormuse, võib sellist netomõju võtta arvesse kõigis universaalteenuse osutamisega seotud kohustuste netokulude arvestustes.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 5

ð uus

(198)Andmeühendus üldkasutatava sidevõrguga määratletud piirkonnas peaks toetama andmesidet edastuskiirusega, mis on piisav juurdepääsuks näiteks sellistele sidusteenustele, mida osutatakse avaliku Interneti vahendusel. Konkreetse kasutaja Iinterneti-ühenduse kiirus sõltub hulgast teguritest, sealhulgas Iinterneti-teenuse osutaja ühenduvusest ja rakendusest, mille jaoks ühendust kasutatakse. Andmeedastuskiirus, mida suudab toetada ühendus üldkasutatava sidevõrguga, sõltub nii abonendi lõppseadme suutlikkusest kui ka ühendusest. Seepärast ei ole otstarbekas nõuda ühenduse tasandil konkreetset andmeedastus- või bitikiirust. ð Taskukohasest toimivast internetiühenduse teenusest peaks piisama, et toetada juurdepääsu põhiteenuste miinimumkogumile, mis vastab enamiku lõppkasutajate kasutatavatele teenustele, ning nende põhiteenuste kasutust. Liikmesriigid peaksid teenuste miinimumloetelu täpsemalt kindlaks määrama, et võimaldada oma territooriumil piisaval tasemel sotsiaalset kaasatust ja osalust digitaalühiskonnas ja -majanduses. ï Paindlikkus on vajalik, et liikmesriigid saaksid vajaduse korral võtta meetmeid tagamaks, et andmeühendus suudab rahuldavalt toetada liikmesriikide määratletud toimiva Interneti-ühenduse jaoks piisavat andmeedastuskiirust, võttes nõuetekohaselt arvesse siseriiklike turgude eripära, näiteks kõnealuses liikmesriigis enamiku abonentide kasutatavat põhilist ribalaiust, ning tehnoloogilist teostatavust, tingimusel et nende meetmetega püütakse minimeerida turumoonutusi. Kui kõnealuste meetmetega kaasneb määratud ettevõtjale ebaõiglane koormus, võttes nõuetekohaselt arvesse kulusid ja tulusid ning asjaomaste teenuste osutamisest tulenevat immateriaalset kasu, võib seda võtta arvesse universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu arvestuses. Põhivõrgu infrastruktuuri jaoks võib korraldada ka alternatiivse rahastamise, mis hõlmab ühenduse rahalisi vahendeid või riigisiseseid meetmeid kooskõlas ühenduse õigusega.

ò uus

(199)Lõppkasutajatele ei tohiks teha kohustuslikuks selliste teenuste kasutamist, mida nad ei taha ning seega peaks lõppkasutajal olema taotluse korral võimalik piirata taskukohane universaalteenus üksnes kõnesideteenusega.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 17 (kohandatud)

(200) Riigi reguleerivad asutused peaksid suutma jälgida universaalteenuse osutamise kohustusega hõlmatud teenuste jaemüügitariifide arengut ja taset ka juhul, kui liikmesriik ei ole veel universaalteenust osutavat ettevõtjat määranud. Sellisel juhul tuleks jälgidaÖ Järelevalve peaks toimuma Õ viisil, mis ei põhjustaks liigset halduskoormust riigi reguleerivatele asutustele ega sellist teenust osutavatele ettevõtjatele.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 10 (kohandatud)

ð uus

(201)Vastuvõetavad Ö Taskukohased Õ hinnad on liikmesriikides siseriiklikul Ö riigisisesel Õ tasandil riigi konkreetseid tingimusi arvesse võttes määratletud hinnad, millega võib kaasneda ühtsete tariifide sätestamine sõltumata asukohast või eritariifi võimaluste ð või pakettide ï sätestamine, et rahuldada väikese sissetulekuga kasutajate Ö või sotsiaalsete erivajadustega isikute, sealhulgas eakate, puuetega inimeste ning maapiirkondades või geograafiliselt eraldatud piirkondades elavate lõppkasutajate Õ vajadusi. ÖTuru toimimise moonutuste vältimiseks peaksid sellised pakkumised hõlmama põhifunktsioone. Õ IndividuaalÖ sete Õtarbijate ðlõppkasutajateï puhul on ðpeaksï hinna vastuvõetavus Ö taskukohasus Õ seotud tarbijate ð põhinema õigusel sõlmida ettevõtjaga leping, numbri kättesaadavusel, teenuse jätkuvusel ning nende ï suutlikkusegal jälgida ja kontrollida oma kulutusi.

ò uus

(202)Enam ei peaks olema võimalik keelata lõppkasutajate juurdepääsu ühenduvusteenuste miinimumkogumile. Õigus sõlmida ettevõtjaga leping peaks tähendama seda, et eelkõige madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega lõppkasutajatel, kelle soov võib saada tagasi lükatud, peaks olema võimalik sõlmida leping taskukohase ja toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuse pakkumiseks vähemalt määratud asukohas kõigi ettevõtjatega, kes asjaomases asukohas selliseid teenuseid pakuvad. Selliste finantsriskide, nagu arvete maksmata jätmine, vähendamiseks peaks ettevõtjatel olema õigus sõlmida leping ettemakse tingimusel, tuginedes taskukohastele individuaalsetele ettemakstud ühikutele.

(203)Selle tagamiseks, et kodanikud oleksid kõnesideteenuste abil kättesaadavad, peaksid liikmesriigid tagama telefoninumbri kasutatavuse mõistliku ajavahemiku jooksul, samuti ajal, kui kõnesideteenuseid ei kasutata. Ettevõtjad peaksid saama kehtestada mehhanisme, et kontrollida lõppkasutaja jätkuvat huvi numbri kasutatavana hoidmise vastu.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 4 (kohandatud)

(204)Universaalteenuse tagamine (see tähendab määratletud miinimumteenuste osutamine kõigile lõppkasutajatele vastuvõetava hinnaga) võib eeldada mõningate teenuste osutamist mõningatele lõppkasutajatele hinnaga, mis erineb tavapärastele turutingimustele vastavast hinnast. Kompensatsiooni maksmine ettevõtjatele, kes on määratud osutamavad sellistes oludes kõnealuseid teenuseid, ei pruugi siiski põhjustada konkurentsi moonutamist, kui neile kompenseeritakse konkreetne netokulu ja kui netokuluga kaasnev koormus kaetakse konkurentsi seisukohast neutraalsel viisil.

ò uus

(205)Taskukohasuse meetmete tarviduse hindamiseks peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik jälgida madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega lõppkasutajatele suunatud tariifivõimaluste või pakettide pakkumuste muutumist ja üksikasju.

(206)Kui ettevõtjate pakutavatest põhitariifi võimalustest või pakettidest kaugemale ulatuvatest lisameetmetest ei piisa taskukohasuse tagamiseks madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega lõppkasutajatele, võib asjakohaseks alternatiiviks olla otsetoetus, näiteks sellistele lõppkasutajatele mõeldud vautšerid, võttes arvesse vajadust vähendada turumoonutusi.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 9 (kohandatud)

ð uus

(207)Liikmesriigid peaksid kehtestama meetmed, et edendada laialdaselt kättesaadavate Ö taskukohaste Õ toodete ja teenuste, sealhulgas puudega lõppkasutajatele mõeldud Ö abitehnoloogiaga seadmeid hõlmavate Õ vahendite turu loomist. Selle võib saavutada muu hulgas Euroopa standarditele osutamisega Ö või Õ, elektroonilise juurdepääsu (e-juurdepääs) nõuete kehtestamisega riigihangete menetlustele, teenuste osutamisega seotud pakkumiskutsetele ning puudega lõppkasutajate õigusi kaitsvate õigusaktide rakendamisegaÖ kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga xxx/YYYY/EL liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuetega 71  Õ. ð Liikmesriigid peaksid määratlema riiklikule olukorrale vastavad asjakohased meetmed, võimaldades liikmesriikidele paindlikkust võtta konkreetseid meetmeid näiteks siis, kui turg ei paku tavapärastel majandustingimustel taskukohaseid tooteid ja teenuseid, mis hõlmaksid puudega lõppkasutajatele mõeldud vahendeid. ï 

ò uus

(208)Toimivat internetiühendust võimaldava andmeedastuskiirusega andmeside puhul on püsiliiniühendused pea kõigile kättesaadavad ning neid kasutab enamik liidu kodanikke. Standardse lairiba püsiühenduse leviala ja kättesaadavus ulatus liidu kodudes 2015. aastal 97 %ni, keskmine kasutuse määr oli 72 % ning traadita tehnoloogial põhinevatel teenustel on veelgi suurem ulatus. Liikmesriigiti esineb linna- ja maapiirkondades siiski erinevusi lairiba püsiühenduse kättesaadavuses ja taskukohasuses.

(209)Turg peab etendama juhtrolli pidevalt kasvava kiirusega lairibaühenduse kättesaadavuse tagamisel. Piirkondades, kus turg ei suuda soovitut pakkuda, näivad muud toimiva internetiühenduse kättesaadavuse toetamisele suunatud riiklikud poliitikavahendid olevat universaalteenuse osutamise kohustustest põhimõtteliselt kulutõhusamad ja turgu vähem häirivad. Sellisteks näideteks on (nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa ühendamise rahastu raames pakutavate) rahastamisvahendite kasutamine, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest pärinevate riiklike vahendite kasutamine, levialaliste kohustuste seadmine raadiospektri kasutamise õigustele, et toetada lairibavõrkude kasutuselevõttu hõredamalt asustatud piirkondades ning liidu riigiabi eeskirjadele vastavad avaliku sektori investeeringud.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 4 (kohandatud)

ð uus

(210)Universaalteenusele esitatav põhinõue on pakkuda kasutajatele nende taotluse korral ühendust üldkasutatava sidevõrguga määratletud piirkonnas vastuvõetava hinnaga. ð Kui pärast nõuetekohast hindamist ja riigi reguleeriva asutuse poolt läbiviidud võrkude kasutuselevõtu geograafilise ülevaate tulemuste arvessevõtmist selgub, et tõenäoliselt ei paku ei turusekkumismehhanism ega riikliku sekkumise mehhanism lõppkasutajatele teatavates piirkondades ühendust, mis oleks suuteline tagama toimiva internetiühenduseteenuse, mille liikmesriigid määratlevad artikli 79 lõike 2 kohaselt, ja kõnesideteenuseid määratud asukohas, peaks liikmesriikidel olema erandjuhtudel võimalik määrata kõnealuste teenuste pakkumiseks riigi territooriumi erinevates asjaomastes osades eri ettevõtjad või ettevõtjate rühmad. ï Nõue hõlmab kohalike, riigisiseste ja rahvusvaheliste telefonikõnede, faksi saatmise ja vastuvõtmise ning andmeside teenust, mille osutamist Ö Liikmesriigid võivad piirata Õ ð toimiva internetiühenduseteenuse kättesaadavust toetava universaalteenuse osutamise kohustust ï võivad liikmesriigid piirata lõppkasutaja peamise asukohaga/elukohaga. Ühenduse pakkumise ð Määratud asukohas pakutava toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuse ï tehnilistele vahenditele ei tohiks kehtestada piiranguid ning lubatud peaksid olema nii traadiga kui ka traadita tehnoloogia; piirata ei tohiks ka seda, millised operaatorid täidavad osaliselt või täies mahus universaalteenuse osutamise kohustusi.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 16 (kohandatud)

(211)Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt peavad liikmesriigid objektiivsete kriteeriumide põhjal otsustama, millised ettevõtjad määratakse universaalteenuse osutajaks, võttes vajaduse korral arvesse ettevõtjate suutlikkust ja tahet aktsepteerida kõiki universaalteenuse osutamise kohustusi või osa nendest. See ei välistaÖ , et Õ liikmesriikgide Ö võivad Õ võimalust kehtestada sellise osutaja määramise käigus tulemuslikkuse põhjendusel eritingimusi, sealhulgas geograafiliste piirkondade või komponentide rühmitamine või universaalteenuse osutamise miinimumperioodi sätestamine.

ò uus

(212)Kulusid, mis tulenevad sellest, et universaalteenuse kohustuste raames tagatakse artikli 79 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud toimivat internetiühenduse teenust võimaldava ühenduse ning kõnesideteenuse kättesaadavus määratud asukohas ja taskukohase hinnaga, tuleks hinnata. Seejuures tuleks eelkõige hinnata eeldatavat rahalist koormust elektroonilise side sektori ettevõtjate ja kasutajate jaoks.

(213)Määramismenetluse raames kehtestatud kogu riigi territooriumi levialaga katmise tagamise nõuded tähendavad a priori tõenäoliselt, et teatavad ettevõtjad jäetakse universaalteenuse osutajaks määramise taotlemisest kõrvale või loobuvad sellest. Universaalteenuse osutamise kohustusega pakkujate määramine ülemäära pikaks ajaks või tähtajatult võib samuti tuua kaasa teatavate ettevõtjate a priori väljajätmise.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 9

Käesoleva direktiivi sätted ei takista liikmesriikidel määrata universaalteenuse võrgu ja teenustega seotud elemente pakkuma eri ettevõtjaid. Ettevõtjatelt, kes on määratud pakkuma võrguelemente, võib nõuda, et nad tagaksid ehitus- ja hooldustööd, mis on vajalikud ja proportsionaalsed, et rahuldada kõik taotlused määratletud asukohas üldkasutatava telefonivõrguga liitumiseks või juurdepääsuks üldkasutatavatele telefoniteenustele määratletud piirkonnas.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 11 (kohandatud)

Kataloogiinfo ja numbriinfoteenused on üldkasutatavate telefoniteenuste olulised vahendid ja moodustavad osa universaalteenuse osutamise kohustusest. Kasutajad ja tarbijad soovivad kasutada ulatuslikke katalooge ja numbriinfoteenuseid, mis hõlmaksid kõiki abonente, kelle telefoninumbrid (nii paikvõrgu telefoni kui ka mobiiltelefoninumbrid) on avalikustatud, ning tahavad, et teave oleks esitatud neutraalselt. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/66/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset telekommunikatsioonisektoris, 72 tagatakse abonentide õigus eraelu puutumatusele seoses nende isikuandmete avaldamisega telefonikataloogis.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 12 (kohandatud)

Kodanikele on oluline pakkuda piisavat hulka üldkasutatavaid taksofone ning kasutajatel peab olema võimalus helistada hädaabitelefonidele ja eelkõige Euroopa ühtsele hädaabinumbrile (112) tasuta kõigilt telefonidelt, kaasa arvatud üldkasutatavad taksofonid, kasutamata mingeid maksevahendeid. Kui hädaabinumbri 112 kohta ei ole piisavalt informatsiooni, võtab see kodanikelt täiendava turvatunde, mille annab selle numbri olemasolu Euroopas, eriti reisides teistes liikmesriikides.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 13

Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et kindlustada puuetega kasutajatele ja sotsiaalsete erivajadustega kasutajatele ühest küljest juurdepääs kõigile üldkasutatavatele telefoniteenustele määratletud piirkondades ja teisest küljest selliste teenuste vastuvõetav hind. Puuetega kasutajatele suunatud erimeetmed võiksid vastavalt vajadusele hõlmata järgmist: üldkasutatavate telefonide, üldkasutatavate tekstitelefonide või samalaadsete abivahendite kättesaadavus kurtidele ja kõnepuudega inimestele, numbriinfoteenuste või samalaadsete teenuste tasuta osutamine pimedatele ja nägemispuudega inimestele ning taotluse korral pimedatele või nägemispuudega inimestele alternatiivsel kujul esitatavad üksikasjalikud arved. Erimeetmete võtmine võib osutuda vajalikuks ka selleks, et puuetega kasutajad ja sotsiaalsete erivajadustega kasutajad saaksid kasutada hädaabiteenust 112 ja et neil oleks sarnaselt teiste klientidega võimalik valida eri operaatorite ja teenuseosutajate vahel. Paljude parameetrite põhjal on välja töötatud teenuse kvaliteedi standardid, mille abil saab hinnata abonentide vastuvõetavate teenuste kvaliteeti ja seda, kui hästi universaalteenuse osutamise kohustust täitma määratud ettevõtjad nende standardite saavutamisega toime tulevad. Puuetega kasutajate jaoks ei ole veel teenuse kvaliteedi standardeid. Tuleks välja töötada puuetega inimestele teenuste osutamise tulemusstandardid ja asjaomased parameetrid; neid käsitletakse käesoleva direktiivi artiklis 11. Lisaks sellele peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik nõuda teenuste osutamise kvaliteediga seotud andmete avaldamist, juhul kui ja siis, kui sellised standardid ja parameetrid välja töötatakse. Universaalteenuse osutaja ei tohiks võtta meetmeid, mis ei lase kasutajatel täiel määral kasutada eri operaatorite või teenuseosutajate pakutavaid teenuseid koos teenustega, mida universaalteenuse osutaja pakub universaalteenuse osana.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 14

Juurdepääs üldkasutatavale telefonivõrgule ja selle kasutamine määratletud piirkonnas on niivõrd oluline, et see peaks olema kättesaadav kõigile, kes seda põhjendatult taotlevad. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt otsustavad liikmesriigid objektiivsete kriteeriumide põhjal, millistel ettevõtjatel on käesoleva direktiivi kohaldamisel universaalteenuse osutamise kohustused, võttes vajadusel arvesse ettevõtjate suutlikkust ja tahet aktsepteerida kõiki universaalteenuse osutamise kohustusi või osa nendest. On oluline, et universaalteenuse osutamise kohustusi täidetaks kõige tulemuslikumal viisil, et kasutajad maksaksid üldjuhul hinna, mis vastab teenuse osutamise kuludele. Oluline on ka see, et universaalteenuse operaatorid säilitaksid võrgu terviklikkuse ning teenuse järjepidevuse ja kvaliteedi. Tõhusam konkurents ja suurem valikuvabadus loovad rohkem võimalusi selleks, et universaalteenust osutaksid osaliselt või tervikuna ettevõtjad, kellel ei ole märkimisväärset turujõudu. Seepärast võib universaalteenuse osutamise kohustused mõningatel juhtudel määrata operaatoritele, kes on näidanud, et suudavad juurdepääsu ja teenuseid pakkuda kõige odavamalt, ja teha seda näiteks konkurentsil või võrdlustel põhineva valikumenetluse kohaselt. Vastavad kohustused võib arvata üldkasutatavate teenuste osutamise loa tingimuste hulka.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 10 (kohandatud)

(214)Kui Ö käesoleva Õ direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) artiklis 481 Ö kohaselt määratud asukohas Õ piirkonnas Ö toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuste kättesaadavuse tagamiseks Õ määratletud universaalteenuse osutamiseks määratud ettevõtja otsustab seoses universaalteenuse osutamise kohustusega kogu oma riigi territooriumil asuva kohaliku juurdepääsuvõrgu vara või selle osa üle anda erineva lõpliku omandilise kuuluvusega eraldiseisvale juriidilisele isikule, peaks riigi reguleeriv asutus hindama tehingu mõju, et tagada universaalteenuse osutamise jätkumine kogu riigi territooriumil või selle osades. Selleks peaks ettevõtja võõrandamisest eelnevalt teavitama universaalteenuse osutamise kohustuse määranud riigi reguleerivat asutust. Riigi reguleeriva asutuse hinnang ei tohiks piirata tehingu sooritamist.

ò uus

(215)Stabiilsuse tagamiseks ja järkjärgulise ülemineku toetamiseks peaks liikmesriikidel olema käesoleva direktiivi jõustumisel võimalik jätkata oma territooriumil selliste universaalteenuste pakkumise tagamist, mille hulka ei kuulu toimiv internetiühendus ja kõnesideteenused määratud asukohas, mis kuuluvad direktiivi 2002/22/EÜ alusel nende universaalteenuse osutamise kohustuste ulatusse, tingimusel et teenused või võrreldavad teenused ei ole tavalistel kaubandustingimustel kättesaadavad. Avalike taksofonide, kataloogide ja numbriinfoteenuste pakkumise jätkamise võimaldamine universaalteenuse korra raames seni, kuni nende järele on nähtav vajadus, pakuks liikmesriikidele vajalikku paindlikkust liikmesriikide eri olude nõuetekohaseks arvestamiseks. Selliste teenuste rahastamine peaks siiski toimuma riiklike vahendite kaudu, nagu muude universaalteenuse osutamise kohustuste puhul.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 15 (kohandatud)

ð uus

(216)Liikmesriigid peaksid jälgima tarbijate ð lõppkasutajate ï olukorda seoses üldkasutatavate telefoniteenuste ð toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuste ï kasutamise ja eelkõige nende teenuste hinna vastuvõetavusega Ö taskukohasusega Õ. Telefoniteenuste ð Toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuste ï hinna vastuvõetavus Ö taskukohasus Õ on seotud teabega, mida kasutajad saavad telefoni kasutamise kulude kohta ja telefoni kasutamise suhtelise kulu kohta võrreldes teiste teenustega, ning lisaks sellele on see seotud ka kasutajate suutlikkusega kontrollida kulutusi. Seega tähendab vastuvõetavus Ö taskukohasus Õ, et universaalteenust osutama määratud ettevõtjatele kehtestatud kohustustega antakse tarbijatele teatavad volitused. Kõnealuste kohustuste hulka kuuluvad näiteks arvete kindlaksmääratud detailsusaste, tarbijate võimalus blokeerida teatavad kõned (näiteks kulukad kõned tasulistele teenustele), tarbijate võimalus kontrollida kulutusi ettemaksete abil ja tasaarvestada eelnevalt makstud liitumistasud. Selliseid meetmeid võib turu arengut silmas pidades läbi vaadata ja muuta. Kehtivates tingimustes ei kohustata universaalteenuse osutamise kohustustega operaatoreid hoiatama abonente, kui ületatakse eelnevalt kindlaksmääratud kulutuste piir või kui kõnede tavapärases esinemisrütmis esineb järsk muutus. Asjaomaste õigusnormide edasiste läbivaatamiste käigus tuleks kaaluda, kas abonente oleks vaja selliste asjaolude korral hoiatada või ei.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 16 (kohandatud)

ð uus

(217)Kui tegemist ei ole pideva maksmisega hilinemise või arvete tasumata jätmisega, peaksid tarbijadð , kel on õigus taskukohastele hindadele, ï olema kaitstud viivitamatu ühenduse katkestamise eest maksmata arve tõttu, ja eelkõige juhul, kui tegemist on tasuliste teenuste eest nõutavat suurt arvet käsitleva vaidlusega, peaks neil kuni vaidluse lahendamiseni säilima juurdepääs olulistele telefoniÖ kõneside Õteenustele. Liikmesriigid võivad otsustada, et sellise juurdepääsu pakkumist jätkatakse ainult juhul, kui abonent jätkab liinitasu maksmist.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 17

Kvaliteet ja hind on konkurentsile rajatud turul olulisimad tegurid ja riigi reguleerivad asutused peaksid saama jälgida universaalteenuse osutamise kohustusi täitma määratud ettevõtja saavutatud teenuse kvaliteeti. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik võtta vajaduse korral meetmeid seoses sellise ettevõtja saavutatud teenuse kvaliteediga. Lisaks sellele peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik jälgida teenuse kvaliteeti, mille on saavutanud muud määratletud piirkonnas üldkasutatavaid telefonivõrke ja/või -teenuseid pakkuvad ettevõtjad.

ò uus

(218)Kui toimiva internetiühenduse ja kõnesideteenuste pakkumisega või muude universaalteenuste pakkumisega artikli 85 kohaselt kaasneb määratud ettevõtjale ebaõiglane koormus, võttes nõuetekohaselt arvesse kulusid ja tulusid ning asjaomaste teenuste osutamisest tulenevat immateriaalset kasu, võib seda võtta arvesse universaalteenuse osutamise kohustuse netokulu arvestuses.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 18 (kohandatud)

(219)Vajaduse korral peaksid liikmesriigid looma mehhanismid universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude rahastamiseks juhul, kui on tõendatud, et teenust on võimalik osutada ainult kahjumiga või netomaksumusega, mis ei mahu tavaliste kaubandusstandardite raamidesse. Oluline on tagada, et universaalteenuse osutamise kohustuste netokulud on arvestatud nõuetekohaselt ning et võimalik rahastamine mõjutab turgu ja ettevõtjaid võimalikult vähe ning on kooskõlas asutamisÖ Euroopa Liidu toimimise  Õlepingu artiklitega 87 Ö 107 Õ ja 88 Ö 108 Õ.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 19

(220)Universaalteenuse netokulude arvestamisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kulusid ja tulusid ning universaalteenuse osutamisega kaasnevaid immateriaalseid hüvesid, kuid selline arvestamine ei tohiks takistada kulude kajastamist hinnakujunduses. Kõigi universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude arvestamiseks tuleks kasutada läbipaistvaid menetlusi.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 20

(221)Immateriaalse kasu arvessevõtmine tähendab seda, et üldkulude kindlaksmääramiseks lahutatakse universaalteenuse osutamise kohustuste otsestest netokuludest see kaudne kasu, mis tuleneb ettevõtja universaalteenuse osutaja seisundist.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 21

ð uus

(222)Kui universaalteenuse osutamise kohustusega kaasneb ettevõtjale ebaõiglane koormus, on otstarbekas lubada liikmesriikidel luua mehhanisme netokulude tulemuslikuks katmiseks. ð Universaalteenuse osutamise kohustuste netokulud tuleks katta riiklike vahendite kaudu. Toimiv internetiühendus on kasulik nii elektroonilise side sektorile kui ka laiemale digitaalmajandusele ja ühiskonnale tervikuna. Lairibaühenduse kiirust toetava ühenduse pakkumine aina rohkematele lõppkasutajatele võimaldab neil kasutada internetipõhiseid teenuseid ja seeläbi aktiivselt osaleda digiühiskonnas. Selliste ühenduste tagamine universaalteenuse osutamise kohustuste alusel teenib vähemalt samavõrd nii avalikku huvi kui ka elektroonilise side pakkujate huve. Seetõttu peaksid liikmesriigid avaliku sektori vahenditest hüvitama selliste ühenduste netokulud, mis toetavad lairibaühenduse kiirust universaalteenuse osana. Selle all tuleks mõista rahastamist valitsussektori eelarvest. ï Üks võimalus universaalteenuse osutamise kohustuste netokulude katmiseks on selleks riiklike vahendite kasutamine. Lisaks sellele võib osutuda otstarbekaks kindlakstehtud netokulude katmiseks nõuda kõigilt kasutajatelt läbipaistval viisil sisse ettevõtjatele kehtestatavad lõivud. Liikmesriigid peaksid suutma rahastada universaalteenuse eri elementide netokulud eri mehhanismide abil ja/või rahastada mõnede või kõigi elementide netokulud kahest mehhanismist ühe või nende mõlema abil. Kui kulud kaetakse ettevõtjatele kehtestatavate lõivude abil, peaksid liikmesriigid tagama, et lõivude jaotamine nende vahel toetub objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele ja on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See põhimõte ei takista liikmesriikidel vabastada lõivust uusi turuletulijaid, kes ei ole saavutanud märkimisväärset turuasendit. Kõigi rahastamismehhanismide puhul tuleks tagada, et turul tegutsevad ettevõtjad osalevad ainult universaalteenuse osutamise kohustuste rahastamises ega toeta toiminguid, mis ei ole otseselt seotud universaalteenuse osutamise kohustustega. Kulude katmise mehhanismid peaksid alati olema kooskõlas ühenduse õigusega ja eriti jagamismehhanismide puhul ka mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Kõik rahastamismehhanismid peaksid tagama, et ühe liikmesriigi kasutajad ei aita katta teise liikmesriigi universaalteenuse osutamise kulusid, näiteks juhul, kui helistatakse ühest liikmesriigist teise.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 22

Kui liikmesriigid otsustavad rahastada universaalteenuse osutamise kohustuste netokulud riiklikest vahenditest, tuleb selle all mõista rahastamist valitsemissektori eelarvest, kaasa arvatud muud riiklikud rahastamisallikad, näiteks riiklikud loteriid.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 23

Universaalteenuse osutamise kohustuste kulud võib jagada kõigi ettevõtjate või kindlaksmääratud klassi kuuluvate ettevõtjate vahel. Liikmesriigid peaksid tagama, et jagamismehhanismi puhul järgitakse läbipaistvuse, minimaalse turumoonutuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Minimaalne turumoonutus tähendab seda, et maksud tuleb sisse nõuda nii, et lõppkasutajate kanda jääv rahaline koormus on võimalikult väike, kasutades selleks näiteks maksude võimalikult ulatuslikku jaotamist.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 24 (kohandatud)

ð uus

(223)Riigi reguleerivad asutused peaksid olema veendunud, et eEttevõtjad, kes saavad kasu universaalteenuse rahastamisest, Ö peaksid Õ esitavadma Ö riigi reguleerivatele asutustele Õ oma taotluse põhjendamiseks piisavad üksikasjad konkreetsete elementide kohta, mille jaoks sellist rahastamist vaja on. Liikmesriikide skeemid universaalteenuse osutamise kohustuste kuluarvestuse ja finantseerimise kohta tuleks edastada komisjonile, kes kontrollib nende vastavust asutamisÖ alus Õlepingule. Määratud operaatoritel on stiimul tõsta universaalteenuse osutamise kohustuste hinnatud netokulu. Seepärast peaksid lLiikmesriigid Ö peaksid Õ tagama universaalteenuse osutamise kohustuste rahastamiseks sissenõutavate tasude tegeliku läbipaistvuse ja kontrolli nende summade üle. ð Universaalteenuse pakkumise netokulude arvutamine peaks baseeruma objektiivsel ja läbipaistval metoodikal, et tagada universaalteenuse kulutõhus pakkumine ja edendada võrdsete tingimuste loomist turuosaliste jaoks. Läbipaistvust võiks aidata suurendada see, kui universaalteenuse üksikelementide netokulude arvutamiseks kasutatav metoodika tehtaks eelnevalt teatavaks. ï 

ê 2002/22/EÜ põhjendus 25

Sideturg areneb pidevalt nii kasutatavate teenuste kui ka nende kasutajatele pakkumise tehniliste vahendite poolest. Ühenduse tasandil määratletud universaalteenuse osutamise kohustused tuleks regulaarselt läbi vaadata, et teha ettepanekuid kohustuste ulatuse muutmiseks või uuesti määratlemiseks. Sellise läbivaatamise puhul tuleb arvesse võtta arenevaid sotsiaalseid, kaubanduslikke ja tehnoloogilisi tingimusi ja asjaolu, et ulatuse muutmise puhul tuleks topeltkontrolli käigus kindlaks teha, kas teenus oleks kättesaadav suurele osale elanikkonnast ja kas inimesed, kes ei saa universaalteenuseid endale lubada, võivad jääda sotsiaalselt tõrjutuks. Universaalteenuse osutamise kohustuste võimaliku muutmise korral tuleks hoolitseda selle eest, et kunstlikult ei toetata teatavate tehnoloogiliste võimaluste eelistamist teistele, et sektori ettevõtjatele ei tekitata ebaproportsionaalset rahastamiskoormat (ohustades seega turu arengut ja uuendusi) ja et ebaõiglaselt ei jäeta rahastamiskoormat madala sissetulekuga tarbijate kanda. Kõik universaalteenuse ulatuse muudatused tähendavad automaatselt seda, et kõiki netokulusid saab rahastada käesoleva direktiiviga lubatud meetodite abil. Liikmesriigid ei või turul tegutsevatele ettevõtjatele kehtestada rahastamisnõudeid seoses meetmetega, mis ei kuulu universaalteenuse osutamise kohustuste hulka. Individuaalselt on liikmesriikidel vabadus kehtestada erimeetmeid (väljaspool universaalteenuse osutamise kohustuste ulatust) ja rahastada neid ühenduse õiguse kohaselt, kuid mitte turul tegutsevate ettevõtjate osamakseid kasutades.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 26

Tulemuslikum konkurents kogu juurdepääsu- ja teenuseturul tagab kasutajatele suurema valikuvabaduse. Tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse ulatus varieerub ühenduse piires ja liikmesriikides olenevalt geograafilisest piirkonnast ja sõltuvalt sellest, kas tegemist on juurdepääsu- või teenuseturuga. Mõned kasutajad võivad täielikult sõltuda märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakutavast juurdepääsust ja teenustest. Silmas pidades tõhusust ja selleks et toetada tulemuslikku konkurentsi, on üldiselt oluline, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja pakutavad teenused vastaksid kuludele. Tõhusust ja sotsiaalseid põhjusi silmas pidades peaksid lõppkasutajatelt nõutavad tariifid kajastama nõudluse ja kulude tingimusi, kui sellega ei kaasne konkurentsi moonutamine. On olemas oht, et märkimisväärse turujõuga ettevõtja võib mitmel viisil püüda takistada teiste ettevõtjate turuletulekut ja moonutada konkurentsi, näiteks nõudes liialdatud hindu, määrates ülimadalaid hindu, pakkudes jaeteenuseid kohustuslikus korras komplektina või eelistades põhjendamatult teatavaid kliente. Seepärast peaksid riigi reguleerivatel asutustel olema volitused kehtestada märkimisväärse turujõuga ettevõtjale viimase võimalusena ja pärast nõuetekohast kaalumist jaemüügieeskirjad. Tulemusliku konkurentsi toetamiseks ja samal ajal üldsuse vajaduste rahuldamiseks (näiteks üldkasutatavate telefoniteenuste hinna vastuvõetavuse säilitamine teatavate tarbijate jaoks) võib kasutada hinnalae reguleerimist, geograafilisi keskmisi või samalaadseid vahendeid ja mittereguleerivaid meetmeid, näiteks üldsusele kättesaadavaid jaehindade võrdlusi. Juurdepääs asjakohasele kuluarvestusega seotud teabele on vajalik selleks, et riigi reguleerivad asutused saaksid kõnealuses valdkonnas täita reguleerimisega seotud ülesandeid, kaasa arvatud tariifikontrolli kehtestamine. Jaeteenuste reguleerivat kontrolli tuleks siiski kasutada vaid juhul, kui riigi reguleerivad asutused leiavad, et asjaomaste hulgimüügimeetmete või operaatori valiku või eelvalikuga seotud meetmete abil ei ole võimalik saavutada tulemusliku konkurentsi tagamisega ja avalike huvidega seotud eesmärke.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 27

Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse rakendada hinnakontrolli toetamiseks kuluarvestussüsteem, võib ta võtta endale iga-aastase auditeerimiskohustuse, et tagada kõnealuse kuluarvestussüsteemi järgimine eeldusel, et asutuses on olemas piisava väljaõppega töötajad, või nõuda, et auditi teostaks mõni muu asjaomasest operaatorist sõltumatu pädev asutus.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 29

Asjaomase turu analüüsi silmas pidades võivad riigi reguleerivad asutused nõuda, et märkimisväärse turujõuga mobiilsideoperaatorid võimaldaksid oma abonentidele iga kõne puhul eraldi või eelvaliku abil juurdepääsu kõigile vastastikku seotud üldkasutatavate telefoniteenuste osutajatele.

ò uus

(224)Selleks, et tõhusalt toetada kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumist liidus, peaks olema võimalik teatavaid riiklikke numeratsiooniressursse, eelkõige teatavaid mittegeograafilisi numbreid, kasutada territooriumiväliselt, st kogu liidu territooriumil väljaspool määrava liikmesriigi territooriumi. Isikutevahelise sidega seonduvat arvestatavat pettuse ohtu arvesse võttes peaks selline territooriumiväline kasutus olema lubatud elektroonilise side teenuste, kuid mitte isikutevahelise side teenuste puhul. Liikmesriigid peaksid seega tagama, et asjaomaste riigisiseste õigusnormide, eelkõige tarbijakaitse eeskirjade ja muude numbrite kasutusega seotud eeskirjade täitmine tagatakse sõltumatult liikmesriigist, kus numbrite kasutusõigused on antud. See peaks hõlmama seda, et nende liikmesriikide reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, kus numbrit kasutatakse, on pädevad kohaldama riigisiseseid õigusnorme ettevõtja suhtes, kellele number on määratud. Lisaks peaks kõnealuste liikmesriikide reguleerivatel asutustel olema võimalik taotleda, et numbri määramise eest vastutava riigi reguleeriv asutus aitaks neil tagada kohaldatavate eeskirjade täitmise neis liikmesriikides , kus numbrit kasutatakse. Sellised tugimeetmed peaksid hõlmama hoiatavaid karistusi, eeskätt olulise rikkumise korral eelkõige asjaomasele ettevõtjale määratud numbrite territooriumivälise kasutamise õiguse äravõtmist. Territooriumivälise kasutuse nõuded ei tohiks piirata liikmesriikide voli tõkestada juhtumipõhiselt juurdepääs numbritele või teenustele, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu. Numbrite territooriumiväline kasutus ei tohiks piirata rändlusteenuste pakkumisega seonduvaid liidu eeskirju, sealhulgas neid, mis seonduvad selliste rändlusteenuste anomaalse või lubamatu kasutamise ärahoidmisega, mille suhtes kohaldatakse jaehinna reguleerimist ja mille puhul saab kasutada reguleeritud rändlusteenuse hulgihindu. Liikmesriikidel peaks jätkuvalt olema võimalik sõlmida kolmandate riikidega numeratsiooniressursside territooriumivälist kasutust käsitlevaid erilepinguid.

(225)Liikmesriigid peaksid elektroonilise side pakkujate vahetamise hõlbustamiseks soodustama numeratsiooniressursside eraldamist raadiolainete abil. Numeratsiooniressursside eraldamine raadiolainete abil võimaldab telekommunikatsiooniseadmete tunnuste ümberprogrammeerimist ilma, et oleks vaja füüsilist juurdepääsu asjaomastele seadmetele. See võimalus on iseäranis oluline masinatevaheliste teenuste puhul, st teenuste puhul, mis hõlmavad andmete ja teabe automaatset edastamist seadmete või tarkvarapõhiste rakenduste vahel nii, et inimeste sekkumine on piiratud või puudub täielikult. Selliste masinatevaheliste teenuste pakkujatel ei pruugi olla füüsilist juurdepääsu oma seadmetele, kuna neid kasutatakse kaugel või kasutatavate seadmete arv on suur või tulenevalt nende kasutustavadest. Pidades silmas tärkavat masinatevahelist turgu ja uusi tehnoloogiaid, peaksid liikmesriigid püüdlema selle poole, et tagada raadiolainete abil eraldamise tehnoloogiline neutraalsus.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 20 (kohandatud)

ð uus

(226)Läbipaistvatel, objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel põhinev juurdepääs numeratsiooniressurssidele on ettevõtjatele äärmiselt oluline konkureerimiseks elektroonilise side sektoris. ð Liikmesriikidel peaks olema õigus anda numbrite kasutamise õigusi muudele ettevõtjatele kui elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad, võttes arvesse numbrite kasvavat olulisust asjade interneti mitmesuguste teenuste jaoks. ï Kõiki riikliku numeratsiooniplaani elemente, sealhulgas võrkudes adresseerimiseks kasutatavaid punktikoode, peaksid haldama riigi reguleerivad asutused. Kui üleeuroopaliste teenuste ð või piiriüleste teenuste, eelkõige selliste uute masinatevaheliste teenuste nagu võrku ühendatud autod, ï arendamiseks on vaja ühtlustada ühenduse Ö liidu Õ numeratsiooniressursside kasutamist ð ning kui olemasolevate numeratsiooniressursside alusel ei ole nõudlust võimalik täita ï, võib komisjon oma täidesaatvat võimu kasutades võtta ð BERECi abil ï tehnilisi rakendusmeetmeid. Kui see on otstarbekas teenuste täieliku globaalse koostalitlusvõime tagamiseks, peaksid liikmesriigid asutamislepingu kohaselt koordineerima oma siseriiklikke seisukohti rahvusvahelistes organisatsioonides ja foorumitel, kus tehakse numeratsiooni käsitlevaid otsuseid. Käesoleva direktiivi sätetega ei looda reguleerivatele asutustele uusi vastutusvaldkondi Interneti nimede ja aadresside alal.

(227)Sageduste või nNumbrite kasutamise õiguste andmise otsuste avaldamise nõude täitmiseks võib teha kõnealused otsused üldsusele kättesaadavaks koduleheküljel.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 43 (kohandatud)

ð uus

(228) Arvestades kadunud lastest teavitamisele eriomaseid aspekte ja selle teenuse piiratud osutamist praegu, peaksid liikmesriigid Ö järgima võetud kohustust Õ mitte ainult reserveerima numbri, vaid ka tegema kõik tagamaksda, et nende territooriumil oleks ð hästitoimiv ï kadunud lastest teavitamise teenus numbri 116000 all viivitamata kättesaadav. Selleks peaksid liikmesriigid võimaluse korral korraldama muu hulgas pakkumismenetlusi, et kutsuda huvitatud isikuid nimetatud teenust pakkuma.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 46 (kohandatud)

ð uus

(229)Ühisturg tähendab seda, et ühenduse Ö liidu Õ mittegeograafilisi numbreid, sealhulgas tasuta ja tasulisi numbreid, kasutades on lõppkasutajatel juurdepääs kõigile teiste liikmesriikide numeratsiooniplaani numbritele ja juurdepääsuteenusteleÖ , sealhulgas tasuta ja tasulistele numbritele, Õ ð välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja, kellele helistatakse, on ärilistel põhjustel otsustanud piirata juurdepääsu teatavatest geograafilistest piirkondadest ï. Lõppkasutajatel peaks olema juurdepääs ka ENTSi numbritele ning rahvusvahelistele tasuta numbritele. Piiriülest juurdepääsu numeratsiooniressurssidele ning kaasnevatele teenustele ei tohiks keelata, välja arvatud objektiivselt põhjendatud juhtudel, näiteks vajaduse korral võidelda pettuse ja kuritarvitamisega, nt seoses teatavate tasuliste teenustega, kui number on määratud ainult riigisiseseks kasutamiseks (nt riigisisene lühinumber) või kui see ei ole tehniliselt või majanduslikult teostatav. ð Väljastpoolt asjaomast liikmesriiki helistavate isikute puhul ei pea nõutavad hinnad olema samasugused kui sellest liikmesriigist helistavate isikute puhul. ï Kasutajaid tuleks varem selgelt teavitada kõigist tasuta numbrite puhul rakendatavatest tasudest, näiteks tasudest standardsete rahvusvaheliste koodide valimise abil tehtavate rahvusvaheliste kõnede eest.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 38

ð uus

Lõppkasutajate juurdepääs kõigile ühenduse numeratsiooniressurssidele on ühisturu oluline eeltingimus. See peaks hõlmama tasuta ja tasuliste telefoniteenuste numbreid ja muid mittegeograafilisi numbreid, kui abonent, kellele helistatakse, ei ole ärilistel põhjustel otsustanud piirata juurdepääsu teatavatest geograafilistest piirkondadest. Väljastpoolt asjaomast liikmesriiki helistavate isikute puhul ei pea nõutavad tariifid olema samasugused kui sellest liikmesriigist helistavate isikute puhul.

ò uus

(230)Elektroonilise side ühtse turu lõpuleviimine eeldab nende tõkete kõrvaldamist, mis takistavad lõppkasutajate juurdepääsu elektroonilise side teenustele kogu liidus. Üldsusele elektroonilist sidet pakkuvad ettevõtjad ei tohiks keelata ega piirata lõppkasutajate juurdepääsu või neid diskrimineerida kodakondsuse või elukohaliikmesriigi alusel. Eristamine peaks siiski olema kulude ja riskide objektiivselt põhjendatavate erinevuste alusel võimalik jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste anomaalse või lubamatut kasutamise suhtes ning see võib ulatuda määruses 531/2012 sätestatud meetmetest kaugemale.

(231)Lõppkasutajate kaitse eeskirjade erinev rakendamine on loonud olulisi siseturu tõkkeid, mis mõjutavad nii elektroonilise side teenuste pakkujaid kui ka lõppkasutajaid. Kõnealuseid tõkkeid tuleks vähendada samade eeskirjade kohaldamisega, mis tagaks kõrge ja ühtse kaitsetaseme kogu liidus. Käesoleva direktiiviga hõlmatud lõppkasutajate õiguste kohandatud ja täielik ühtlustamine peaks nii lõppkasutajate kui ka elektroonilise side teenuste pakkujate jaoks suurendama märkimisväärselt õiguskindlust ning märgatavalt alandama killustunud eeskirjadest johtuvaid turulepääsu tõkkeid ja tarbetut nõuete täitmise koormust. Täielik ühtlustamine aitab ületada ühtse turu tõkked, mis on tingitud sellistest riiklikest lõppkasutajaid käsitlevatest sätetest, mis samaaegselt kaitsevad siseriiklikke pakkujaid teistest liikmesriikidest tuleneva konkurentsi eest. Ühtse ja kõrge kaitsetaseme saavutamiseks tuleks käesolevas direktiivis mitmeid lõppkasutajaid käsitlevaid sätteid tõhustada, tuginedes liikmesriikide parimatele tavadele. Õiguste täielik ühtlustamine suurendab lõppkasutajate usaldust siseturu vastu, sest elektroonilise side teenuseid kasutades laieneb neile võrdselt kõrge kaitsetase mitte üksnes oma liikmesriigis, vaid ka teistes liikmesriikides elades, töötades või reisides. Liikmesriikidele peaks jääma võimalus kasutada kõrgemat lõppkasutajate kaitsetaset, kui käesoleva direktiiviga on ette nähtud sõnaselge erand, ning võtta meetmeid käesoleva direktiiviga hõlmamata valdkondades.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 30 (kohandatud)

(232)Lepingud on Ö lõpp Õkasutajatele ja tarbijatele oluline vahend, et tagada teabe minimaalne läbipaistvus ja õiguskindlus. Konkurentsile rajatud turul sõlmib suurem osa teenuseosutajaid oma klientidega lepingud, sest see on kaubanduslikult soovitav. Lisaks käesoleva direktiivi sätetele kohaldatakse elektrooniliste sideÖ   Õvõrkude ja -teenustega seotud tarbijatehingute suhtes lepingunõudeid, mis on sätestatud kehtivates ühenduse Ö liidu Õ tarbijakaitset käsitlevates õigusaktides, eelkõige nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivis 93/13/EÜ (ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes) 73 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivis 97/7/EÜ (tarbijakaitse kohta seoses sidevahendi abil sõlmitud lepingutega) 74 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL tarbija õiguste kohta 75 ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivis 93/13/EÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Vahetu telefoniteenuse osutajaga sõlmitud lepingulise suhte puhul peaks tarbijatele olema tagatud õiguskindluse miinimumtase, mis eeldab, et lepingus on kindlaks määratud lepingutingimused, teenuse kvaliteet, lepingu ja teenuse lõpetamise tingimused, kompensatsioonimeetmed ja vaidlusküsimuste lahendamine. Kui tarbijaga sõlmib lepingu muu teenuseosutaja kui vahetu telefoniteenuse osutaja, peaks ka selline leping sisaldama sama teavet. Hindade, tariifide ja tingimuste läbipaistvuse tagamise meetmed suurendavad tarbijate võimalusi teha neile sobivaim valik ja seega saada konkurentsist võimalikult suurt kasu.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 21 (kohandatud)

ð uus

(233)Ö Käesoleva direktiivi  ÕLlepinguid käsitlevaid sätteid ð tuleks kohaldada olenemata tarbija tehtava mis tahes makse summast. ï Ö Neid Õ tuleks kohaldada mitte ainult tarbijate, vaid ka teiste lõppkasutajate, eeskätt Ö komisjoni soovituses 2003/361/EÜ määratletud Õ mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) suhtes, kes võivad eelistada tarbijate vajadustele kohandatud lepingut ð kelle läbirääkimispositsioon on võrreldav tarbijate omaga ning kellele seetõttu peaks laienema sama kaitsetase ï. Vältimaks teenuseosutaja tarbetut halduskoormust ja VKEde määratlemisega seotud keerukust, ei tuleks lLepinguid käsitlevaid sätteidÖ , sealhulgas direktiivis 2011/83/EL (tarbija õiguste kohta) sisalduvaid, tuleks Õ kohaldada nimetatud muude lõppkasutajateÖ ettevõtjate Õ suhtes automaatselt, vaid ainult nende taotluse korral ð välja arvatud siis, kui nad eelistavad individuaalsete lepingutingimuste üle elektroonilise side teenuste pakkujatega läbi rääkida ï. ð Erinevalt mikro- ja väikeettevõtjatest on suurematel ettevõtjatel tavaliselt tugevam läbirääkimispositsioon ning seetõttu ei sõltu nad samadest lepingulise teabe nõuetest kui tarbijad. Muid sätteid, nagu näiteks numbri liikuvust, mis on olulised ka suuremate ettevõtjate jaoks, tuleks jätkuvalt kohaldada kõigi lõppkasutajate suhtes. ï Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid edendamaks VKEde teadlikkust sellest võimalusest.

ò uus

(234)Elektroonilise side sektori spetsiifika nõuab lisaks horisontaalsetele lepingunormidele piiratud arvu täiendavaid kaitsesätteid lõppkasutajate kohta. Lõppkasutajaid tuleks muu hulgas teavitada pakutavatest teenusekvaliteedi tasemetest, soodustuste ja lepingu lõpetamise tingimustest, kohaldatavatest tariifikavadest ja nende teenuste tariifidest, mille suhtes kohaldatakse eraldi hinnatingimusi. Kõnealune teave on oluline enamiku üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, kuid mitte numbrivaba isikutevahelise side teenuste puhul. Selleks, et võimaldada lõppkasutajal langetada teadlikke otsuseid, on oluline, et nõutav asjakohane teave esitatakse lepingu sõlmimise eel selges ja mõistetavas keeles. Selsamal põhjusel peaksid pakkujad esitama oluliste lepingutingimuste kokkuvõtte. Võrreldavuse hõlbustamiseks ja nõuete täitmise kulude vähendamiseks peaks BEREC andma välja lepingu kokkuvõtliku vormi.

(235)Määruse (EL) 2015/2120 vastuvõtmise järel on aegunud käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse teavet tingimuste kohta, mis piiravad teenustele ja rakendustele juurdepääsu ja/või nende kasutamist, ning andmeliikluse juhtimist, ja need tuleks kehtetuks tunnistada.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 24 (kohandatud)

ð uus

(236) Seoses lõppseadmetega tuleks tarbijalepingus täpsustada piiranguid, mille teenuseosutaja on kehtestanud seadme kasutamisele, näiteks mobiilsidevahendite lukustamine SIM-kaardiga, kui sellised piirangud ei ole siseriiklike Ö riigisiseste Õ õigusaktidega keelatud, ning lepingu ennetähtaegse või kokkulepitud kehtivusaja lõpul selle lõpetamise kulud, sealhulgas seadme endale jätmisega seotud kulud. ð Kõik ennetähtaegse lõpetamise korral nõutavad tasud seoses lõppseadmete ja muude soodustustega tuleks arvutada vastavalt tavapärase kulumi arvestamise meetodi alusel ning pro rata temporis põhimõttel. ï 

ê 2009/136/EÜ põhjendus 25 (kohandatud)

ð uus

(237)KohustamataÖ Piiramata Õ teenuseÖ pakkuja Õosutajat tegema enamat, kui on nõutud ühenduse õigusaktides ð käesoleva direktiivi kohast sisulist kohustust seoses turvalisusegaï, peaks tarbijaleping täpsustama nende meetmete liigi, mida teenuseÖ pakkuja Õosutaja võib võtta turvaintsidentide, terviklikkuse rikkumise või turvaohtude puhul.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 32 (kohandatud)

ð uus

(238) Selliste konkurentsipõhiste turgude puhul, kus teenuseosutajaid on rohkem, on tarbijate jaoks suurima tähtsusega pakkumisi ja teenuseid käsitleva läbipaistva, ajakohastatud ja võrreldava teabe olemasolu. Elektrooniliste sideteenuste lLõppkasutajatel ja tarbijatel peaks olema kergesti kättesaadaval kujul avaldatud teabe põhjal võimalik lihtsalt võrrelda turul pakutavate eri teenuste hindu. Selleks et teha neile hindade ð ja teenuste ï võrdlemine lihtsaks, peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik nõuda elektroonilisie sideÖ   Õvõrke ja/või ð elektroonilise side ï -teenuseidð , välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuseid ï pakkuvatelt ettevõtjatelt teabe (sealhulgas tariifid, ð teenusekvaliteet, tarnitud lõppseadme piirangud, ï tarbimisviisid ja muu asjakohane statistika) suuremat läbipaistvustð . Kõigi selliste nõuete puhul peaks nõuetekohaselt arvesse võtma kõnealuste võrkude või teenuste omadusi. ï ningÖ Nad peaksid samuti Õ tagama, et kolmandatel isikutel on õigus tasuta kasutada selliste ettevõtjate poolt ð võrdlusvahendina ï üldsusele kättesaadavaks tehtud teavet. Samuti peaks riikide reguleerivatel asutustel olema võimalik teha kättesaadavaks hinnajuhised, eelkõige juhul, kui turg ei ole seda teinud tasuta või mõistiku hinnaga. Ettevõtjatel ei tohiks olla õigust nõuda tasu sellise teabe kasutamise eest, mis on juba avaldatud ning on seega üldkasutatav. Lisaks sellele peaksid lõppkasutajad ja tarbijad enne teenuse ostmist saama piisavalt teavet teenuse hinna ja liigi kohta, eelkõige juhul, kui tasuta telefoninumbritega kaasnevad lisatasud. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik nõuda sellise teabe üldist esitamist ning nende kindlaks määratud teatud teenusekategooriate puhul sellise teabe esitamist vahetult enne kõne ühendamist, kui siseriiklike õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Enne kõne ühendamist hinnateabe esitamist nõudvate kõnede kategooriate kindlaksmääramisel peaksid riigi reguleerivad asutused võtma asjakohaselt arvesse teenuse iseloomu, teenusele kohaldatavaid hinnatingimusi ja seda, kas pakkujaks on teenuseosutaja, kes ei ole elektrooniliste sideteenuste osutaja. Ilma et see piiraks direktiivi 2000/31/EÜ (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) kohaldamist, peaksid ettevõtjad liikmesriikide nõudmise korral andma abonentidele samuti asjaomaste riigiasutuste koostatud üldist huvi pakkuvat teavet, muu hulgas kõige levinumate rikkumiste ning nende õiguslike tagajärgede kohta.

ò uus

(239)Lõppkasutajad ei ole sageli teadlikud oma tarbimisharjumustega kaasnevatest kuludest või neil on elektroonilise side teenuseid kasutades raske hinnata kulunud aega või andmemahtu. Läbipaistvuse suurendamiseks ning sideteenuste eelarve parema kontrollimise võimaldamiseks on oluline pakkuda lõppkasutajatele vahendid, mis võimaldaksid neil pidevalt jälgida oma tarbimist.

(240)Sõltumatud võrdlusvahendid, nagu veebisaidid, on lõppkasutajatele tõhus vahend üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste, erinevate pakkujate eeliste hindamiseks ning erapooletu teabe saamiseks, võimaldades eelkõige hindade, tariifide ja kvaliteediparameetrite võrdlemist ühes kohas. Selliste vahendite eesmärk peaks olema pakkuda teavet, mis on üheaegselt selge, täpne, täielik ja põhjalik. Nende eesmärk peaks samuti olema hõlmata pakkumisi võimalikult laial skaalal, et anda esinduslik ülevaade ja katta märkimisväärne osa turust. Selliste vahendite kaudu pakutav teave peaks olema usaldusväärne, erapooletu ja läbipaistev. Lõppkasutajaid tuleks teavitada selliste vahendite kättesaadavusest. Liikmesriigid peaksid tagama lõppkasutajatele vaba juurdepääsu vähemalt ühele sellisele vahendile nende vastaval territooriumil.

(241)Sõltumatud võrdlusvahendid peaksid tegutsema üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujatest sõltumatult. Võrdlusvahendeid võidakse hallata eraettevõtjate poolt või pädevate ametiasutuste poolt või nimel. Nende haldamine peab siiski toimuma kooskõlas kindlaksmääratud kvaliteedinõuetega, mille hulka kuulub nõue esitada andmeid nende omanike kohta, anda täpset ja ajakohastatud teavet, märkida viimase ajakohastamise aeg, esitada selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlused põhinevad, ning võrrelda võimalikult laia skaalat üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkumisi, hõlmates märkimisväärse osa turust. Liikmesriikidel peaks olema võimalik teha kindlaks, kui sageli tuleks võrdlusvahendite puhul vaadata üle ja ajakohastada lõppkasutajatele pakutavat teavet, võttes arvesse seda, millise sagedusega üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkujad üldiselt oma tariife ja kvaliteeti käsitlevat teavet ajakohastavad. Juhul kui liikmesriigis on kasutusel ainult üks võrdlusvahend ja see lõpetab töö või ei vasta enam kvaliteedinõuetele, peaks liikmesriik tagama, et lõppkasutajad saavad mõistliku aja jooksul riigi tasandil juurdepääsu mingile muule võrdlusvahendile.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 26 (kohandatud)

ð uus

(242)ð Üldkasutatavate elektrooniliseï SsideÖ   Õteenuste kasutamist puudutavate üldist huvi pakkuvate küsimustega tegelemiseks ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse edendamiseks peaks asjaomastel riigi ð pädevatel  ïasutustel olema võimalik teenuseosutajate abiga koostada ja levitada selliste teenuste kasutamist käsitlevat üldist huvi pakkuvat teavet. See võiks hõlmata üldist huvi pakkuvat teavet ð kõige levinumate rikkumiste ning nende õiguslike tagajärgede kohta, näiteks ï seoses autoriõiguste rikkumise, muude ebaseaduslike kasutamisviiside ja kahjustava sisu levitamisega ning nõuandeid ja kaitsevahendeid juhuks, kui ohus on isiku turvalisus, mis võib juhtuda näiteks isikuandmete teatud tingimustel avalikustamisel, või kui ohus on eraelu puutumatus või isikuandmed, samuti teavet kergesti kasutatava ja konfigureeritava tarkvara või tarkvara suvandite kohta, mis võimaldavad kaitsta lapsi või kergesti mõjutatavaid isikuid. Teavet võiks koordineerida Ö käesoleva Õ direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) artikli 33 lõikega 3 kehtestatud koostöömenetluse korras. Sellist üldist huvi pakkuvat teavet tuleks vajaduse korral ajakohastada ja see tuleks esitada kergesti arusaadaval viisil nii trükitud kui ka elektroonilisel kujul, mille üksikasjad määrab kindlaks iga liikmesriik, ning avaldada ametiasutuse veebilehelÖ saidil Õ. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik kohustada teenuseosutajaid levitama nimetatud standardset teavet oma klientidele viisil, mida riigi reguleerivad asutused peavad sobivaks. Teave peaks olema lisatud ka lepingutesse, kui liikmesriigid seda nõuavad. Sellise teabe levitamine ei tohiks samas põhjustada ettevõtjatele liigset koormust. Liikmesriigid peaksid edendama teabe levitamist nende sidevahendite teel, mida ettevõtjad kasutavad abonentidega ð lõppkasutajatega ï sidepidamiseks tavapärase äritegevuse käigus.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 31 (kohandatud)

(243)Asjakohaste ühenduse Ö liidu Õeeskirjade puudumisel loetakse sisu, rakendusi ja teenuseid õiguspärasteks või kahjulikeks siseriikliku Ö riigisisese Õ materiaal- ja menetlusõiguse kohaselt. Selle üle, kas sisu, rakendused või teenused on õiguspärased või kahjulikud, teevad nõuetekohase menetluse kohaselt otsuse liikmesriigid, mitte elektrooniliste sideÖ   Õvõrkude või -teenuste pakkujad. RaamÖ Käesolev  Õdirektiiv ja eridirektiividÖ eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv 2002/58/EÜ Õ ei piira võimalust kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta), 76 mis muu hulgas sisaldab „pelga edastamise”“ eeskirjaÖ reeglit Õ vahendusteenuse osutajate jaoks.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 31 (kohandatud)

ð uus

(244)Lõppkasutajatele peaks olema kättesaadav sideteenuseid käsitlev avalik teave. Liikmesriikidel peaks olema võimalik jälgida oma territooriumil pakutavate teenuste kvaliteeti. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik Ö õigus jälgida teenuste kvaliteeti ning Õ koguda süstemaatiliselt teavet riigi territooriumil osutatavate teenuste kvaliteedi kohta, Ö sealhulgas puuetega lõppkasutajale teenuste pakkumise kohta. ÕÖ Kõnealuse teabe kogumisel tuleks Õ lähtudesa kriteeriumidest, mis võimaldavad võrrelda teenuseÖ pakkujaid Õosutajaid ja liikmesriike. On tõenäoline, et konkurentsil põhinevas keskkonnas Ö elektroonilise Õ sideÖ   Õteenuseid osutavad Ö pakkuvad Õ ettevõtjad muudavad piisava ja ajakohastatud teabe üldsusele kättesaadavaks äriliste eeliste saavutamiseks. Sellest hoolimata peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik nõuda sellise teabe avaldamist, kui on tõendatud, et teave ei ole tegelikult üldsusele kättesaadav. ð Riigi reguleerivad asutused peaksid ka kehtestama teenusepakkujate kohaldatavad mõõtmismeetodid, et parandada esitatud teabe võrreldavust. Võrreldavuse hõlbustamiseks liidus ja nõuete täitmise maksumuse vähendamiseks peaks BEREC võtma vastu suunised asjakohaste teenusekvaliteedi parameetrite kohta, mida riigi reguleerivad asutused peaksid täiel määral arvesse võtma. ï 

ê 2009/136/EÜ põhjendus 47 (kohandatud)

ð uus

(245)Konkurentsikeskkonna kõigi eeliste ärakasutamiseks peaks tarbijatel olema võimalik teha teadlikke otsuseid ning vahetada teenuseosutajat, kui see on nende Ö parimates Õ huvides. Samuti on oluline tagada, et neile ei tehtaks sealjuures õiguslikke, tehnilisi ega praktilisi takistusi, sealhulgas seoses lepingutingimuste, menetluste, tasudega jne. See ei välista tarbijalepingutes mõistlike minimaalsete ð ja kuni 24 kuu pikkuste ï lepinguperioodide kehtestamist Ö ettevõtjate poolt Õ. ð Siiski peaks liikmesriikidel olema võimalus lühema maksimaalse kestuse kehtestamiseks, võttes arvesse tingimusi oma riigis, nagu näiteks konkurentsi taset ja võrguinvesteeringute stabiilsust. Elektroonilise side teenuse lepingust sõltumatult võivad tarbijad eelistada füüsiliste ühenduste puhul pikemat hüvitamise aega ja sellest kasu saada. Sellised tarbija kohustused võivad olla oluline tegur, et hõlbustada ülikiirete võrkude kasutuselevõttu kuni lõppkasutaja valduseni või sellele väga lähedale, sealhulgas nõudluse koondamise mehhanismide kaudu, mis võimaldavad võrguinvestoritel vähendada algseid käibelemineku riske. Siiski ei tohiks füüsilisi ühendusi käsitlevates lepingutes sätestatud hüvitamise ajad piirata käesoleva direktiiviga kehtestatud tarbijate õigust vahetada elektroonilise side teenuste pakkujaid. ï

Kõige olulisem tegur, mis tagab konkurentsipõhistel elektroonilise side turgudel tõhusa konkurentsi ning aitab tarbijatel teha valikuid, on numbrite teisaldatavus, mida peaks olema võimalik rakendada võimalikult väikese viivitusega, nii et number oleks funktsionaalselt aktiveeritud ühe tööpäeva jooksul ning et tarbija ei peaks teenuse puudumise all kannatama rohkem kui ühe tööpäeva. Riigi reguleerivad asutused võivad näha ette üleüldise numbri teisaldamise menetluse, võttes arvesse lepinguid käsitlevaid siseriiklikke sätteid ja tehnoloogia arengut. Mõne liikmesriigi kogemused on näidanud, et teenuseosutajat võidakse vahetada ilma tarbijate nõusolekuta. Kuigi kõnealuse küsimusega peaksid tegelema eeskätt õiguskaitseasutused, peaks liikmesriikidel olema võimalus sellise ohu vähendamiseks kehtestada numbrite teisaldamise suhtes vajalikud proportsionaalsed miinimummeetmed, sealhulgas kohased karistused, ja tagada tarbijate kaitse kogu teisaldamisprotsessi jooksul, ilma et see numbrite teisaldamise atraktiivsust nende silmis vähendaks.

ò uus

(246)Tarbijatel peaks olema õigus oma leping lõpetada lisakuludeta ka siis, kui leping pikeneb pärast esialgse kehtivusaja lõppemist automaatselt.

(247)Üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste, pakkujate poolt lepingutingimustes lõppkasutaja kahjuks tehtud olulisi muudatusi, näiteks seoses tasude, tariifide, andmemahu või kiirusepiirangu, leviala või isikuandmete töötlemisega, tuleks käsitada põhjusena, mis annab lõppkasutajale õiguse lõpetada leping ilma lisakuludeta, isegi kui need on seotud mõningate kasulike muudatustega.

(248)Teenusepakkujate vahetamine on konkurentsitihedas keskkonnas tõhusa konkurentsi võimaldaja. Teenusepakkuja vahetamise kohta läbipaistva, täpse ja õigeaegse teabe kättesaadavus peaks suurendama lõppkasutajate usaldust vahetamise vastu ja ka nende tahet osaleda aktiivselt konkurentsiprotsessis. Teenusepakkujad peaksid tagama teenuse järjepidevuse nii, et lõppkasutajal oleks teenusepakkujat võimalik vahetada, ilma et teda ohustaks teenuse katkemine.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 40 (kohandatud)

ð uus

(249)Numbrite teisaldatavus Ö liikuvus Õ on põhiline toetav tegur tarbijate valiku ja konkurentsile rajatud telekommunikatsioonikeskkonna ð elektroonilise side turgude ï tulemusliku konkurentsi puhulð . ï ja seega peaks Ö Lõpp Õkasutajatel, kes seda taotlevad, Ö peaks Õ olema võimalik säilitada oma üldkasutatava telefonivõrgu number (numbrid) olenemata sellest, milline organisatsioon Ö ettevõtja Õ neile teenust osutab. Käesolev direktiiv ei reguleeri kõnealuse võimaluse pakkumist üldkasutatava telefonivõrgu Ö ühenduste vahel Õ määratletud piirkonnaga Ö asukohas Õ ja määratlemata piirkonnaga Ö asukohas Õ ühenduste vahel. Liikmesriigid võivad siiski kohaldada sätteid numbrite teisaldamise Ö liikuvuse Õ suhtes määratletud piirkonnas Ö asukohas Õ teenuseid osutavate võrkude ja mobiilsidevõrkude vahel.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 41 (kohandatud)

(250)Numbrite teisaldatavuse Ö liikuvuse Õ mõju suureneb märgatavalt, kui on olemas läbipaistev teave tariifide kohta nii oma numbreid teisaldada Ö mujale viia Õ soovivate lõppkasutajate kui ka sellistele teisaldatud numbritele helistavate lõppkasutajate jaoks. Kui võimalik, peaksid riigi reguleerivad asutused soodustama asjakohast tariifide läbipaistvust kui osa numbrite teisaldamise Ö liikuvuse Õ rakendamisest.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 42 (kohandatud)

(251)Tagades, et numbrite teisaldamisega Ö liikuvusega Õ seotud vastastikuse sidumise hinnad on kuludele orienteeritud, võivad riigi reguleerivad asutused arvesse võtta ka hindu võrreldavatel turgudel.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 47 (kohandatud)

ð uus

(252)Konkurentsikeskkonna kõigi eeliste ärakasutamiseks peaks tarbijatel olema võimalik teha teadlikke otsuseid ning vahetada teenuseosutajat, kui see on nende huvides. Samuti on oluline tagada, et neile ei tehtaks sealjuures õiguslikke, tehnilisi ega praktilisi takistusi, sealhulgas seoses lepingutingimuste, menetluste, tasudega jne. See ei välista tarbijalepingutes mõistlike minimaalsete lepinguperioodide kehtestamist. Kõige olulisem tegur, mis tagab konkurentsipõhistel elektroonilise side turgudel tõhusa konkurentsi ning aitab tarbijatel teha valikuid, on numbrite teisaldatavus Ö liikuvus Õ, mida peaks olema võimalik rakendada võimalikult väikese viivitusega, nii et number oleks funktsionaalselt aktiveeritud ühe tööpäeva jooksul ning et tarbija ei peaks teenuse puudumise all kannatama rohkem kui ühe tööpäeva. Ö Teenusepakkuja vahetamist lõppkasutajate jaoks sujuvaks muutva ühtse kontaktpunkti töö hõlbustamiseks peaks vahetusprotsessi juhtima üldsusele elektroonilist sidet pakkuv vastuvõttev teenusepakkuja. Õ Riigi reguleerivad asutused võivad näha ette üleüldise numbri teisaldamise menetluse Ö numbrite liikuvuse üleüldise korra Õ, võttes arvesse lepinguid käsitlevaid siseriiklikke Ö riigisiseseid Õ sätteid ja tehnoloogia arengut. Mõne liikmesriigi kogemused on näidanud, et teenuseosutaÖ pakku Õjat võidakse vahetada ilma tarbijate nõusolekuta. Kuigi kõnealuse küsimusega peaksid tegelema eeskätt õiguskaitseasutused, peaks liikmesriikidel olema võimalus sellise ohu vähendamiseks kehtestada numbrite teisaldamise Ö teenusepakkuja vahetamise Õ suhtes vajalikud proportsionaalsed miinimummeetmed, sealhulgas kohased karistused, ja tagada tarbijate kaitse kogu teisaldamisÖ vahetus Õprotsessi jooksul, ilma et see numbrite teisaldamise Ö protsessi Õ atraktiivsust nende silmis vähendaks.

ò uus

(253)Paketid, mis sisaldavad üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuseid, ja muid teenuseid, nagu lineaarsed ringhäälinguteenused, või kaupa, nagu seadmeid, on muutunud üha levinumaks ja konkurentsi seisukohast väga oluliseks. Ehkki need on sageli lõppkasutajate jaoks kasulikud, võivad need teha teenusepakkuja vahetamise raskemaks või kulukamaks ning suurendada lepinguga seotuks jäämise ohtu. Kui erinevate teenuste ja paketi osaks olevate toodete omandamisega seonduvate lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatakse erinevaid lepingu lõpetamist ja teenusepakkuja vahetamist käsitlevaid lepingutingimusi, takistab see tarbijatel kasutada käesoleva direktiivi kohast õigust ja kogu paketti või selle osa konkureeriva pakkumise vastu välja vahetada. Seepärast tuleks käesoleva direktiivi sätteid, mis käsitlevad lepinguid, läbipaistvust, lepingu pikkust ja lõpetamist ning teenusepakkuja vahetamist, kohaldada paketi kõigi elementide suhtes, välja arvatud siis, kui paketi mitteelektroonilist sidet käsitlevate elementide suhtes kohaldatavad muud eeskirjad on lõppkasutaja jaoks soodsamad. Muude lepinguliste küsimuste, näiteks lepingu täitmata jätmise korral kohaldatavate õiguskaitsevahendite suhtes peaksid kehtima eeskirjad, mida kohaldatakse paketi vastava elemendi suhtes, näiteks kaupade müüki või digitaalse infosisu pakkumist käsitlevad lepingueeskirjad. Samadel põhjustel ei tohiks tarbijad jääda teenusepakkujaga seotuks lepingu esialgse kehtivusaja lepingulise de facto pikendamise kaudu.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 23 (kohandatud)

ð uus

(254)Kõnede tegemist võimaldavate elektrooniliste ð Numbripõhiste isikutevahelise ï sideÖ   Õteenuste osutajad Ö pakkujad Õ peaksid tagama, et nende tarbijatele antakse piisavalt teavet selle kohta, kas nad pakuvad juurdepääsu hädaabiteenustele ja teavet igasuguste teenuste piirangute (näiteks helistaja asukoha kindlakstegemise või hädaabikõnede suunamisega seotud piirangud) kohta ð peavad pakkuma hädaolukorra side kaudu juurdepääsu hädaabiteenustele. ï ð Erandjuhtudel, nimelt siis, kui see ei ole tehniliselt teostatav, ei pruugi nad olla võimelised pakkuma juurdepääsu hädaabiteenustele või helistaja asukohale või mõlemale. Sellisel juhul peaksid nad oma tarbijaid sellest lepingus teavitama ï. Need teenuseosutajadÖ pakkujad Õ peaksid andma oma tarbijatele esialgses lepingus ja seejärel iga ð hädaabiteenustele ï juurdepääsu tingimuste Ö iga Õ muutmiÖ datu Õse korral selget ja läbipaistvat teavet näiteks Ö arvetes Õ hindade kohta. Nimetatud teave peaks hõlmama kõiki territoriaalset katvust Ö leviala Õ puudutavaid piiranguid, põhinedes ð side ïteenuse kavandatavatel tehnilistel tööparameetritel ning kasutadaoleval infrastruktuuril. Kui teenust ei pakuta kommuteeritava telefonivõrgu ð ühenduse ï kaudu, ð mida hallatakse tagamaks ettenähtud teenusekvaliteeti, ï peaks teave hõlmama ka juurdepääsu ja helistaja asukohta käsitleva teabe usaldusväärsuse taset võrreldes teenusega, mida pakutakse kommuteeritava telefonivõrgu Ö sellise Õ ð ühenduse ï kaudu, võttes arvesse praegust tehnoloogiat ja kvaliteedistandardeid ning Ö käesolevas Õ direktiivis 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) täpsustatud teenuse kvaliteedi parameetreid.

ê 2009/140/EÜ põhjendus 22 (kohandatud)

(255)Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni eesmärkidele peaks reguleeriv raamistik tagama kõikidele kasutajatele, sealhulgas puuetega lõppkasutajatele, vanuritele ning sotsiaalsete erivajadustega isikutele hõlpsa juurdepääsu soodsa hinnaga kvaliteetsetele teenustele. Amsterdami lõppaktile lisatud 22. deklaratsioonis on sätestatud, et ühenduse Ö liidu Õ institutsioonid võtavad asutamisÖ Euroopa Liidu toimimise  Õlepingu artikli 95Ö 114 Õ kohaste meetmete kavandamisel arvesse puuetega inimeste vajadusi.

ò uus

(256)Lõppkasutajatele peaks olema tagatud tasuta ja maksevahendeid mitte eeldav juurdepääs hädaabiteenistustele hädaolukorra side kaudu ning mis tahes seadme kaudu, mis võimaldavad numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid, sealhulgas liikmesriigis rändlusteenuseid kasutades. Hädaolukorra side on sidevahend, mis hõlmab lisaks kõnesidele ka lühisõnumeid, kiirsõnumeid, videot või muid sideliike, mida liikmesriigis hädaabiteenistustele juurdepääsuks kasutatakse. Nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses 2015/758/EL, 77 saab hädaolukorra side isiku nimel käivitada sõidukisisese eCall-süsteemi kaudu.

(257)Liikmesriigid peaksid tagama, et ettevõtjad, kes pakuvad lõppkasutajatele numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid, tagavad usaldusväärse ja täpse juurdepääsu hädaabiteenustele, arvestades riigisiseseid nõudeid ja kriteeriume. Kui numbripõhist isikutevahelise side teenust ei pakuta ühenduse kaudu, mida hallatakse tagamaks ettenähtud teenusekvaliteeti, ei pruugi teenusepakkuja olla võimeline tagama, et nende teenuse kaudu tehtavad hädaabikõned suunatakse sama usaldusväärsusega kõige sobivamale häirekeskusele. Selliste võrgust sõltumatute ettevõtjate, st üldkasutatava sidevõrguga integreerimata ettevõtjate puhul ei pruugi teabe esitamine helistaja asukoha kohta olla alati tehniliselt võimalik. Liikmesriigid peaksid tagama, et standardid, mis võimaldavad kõnede täpset ja usaldusväärset suunamist ja ühendamist hädaabiteenistustega, rakendatakse niipea kui võimalik, et võimaldada võrgust sõltumatutel numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujatel täita hädaabiteenistustele juurdepääsuga ning helistaja asukohta puudutava teabega seonduvaid kohustusi teistelt selliste teenuste pakkujatelt nõutavaga võrreldaval tasemel.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 36 (kohandatud)

On oluline, et kasutajad saaksid helistada Euroopa ühisel hädaabinumbril 112 ja kõigil siseriiklikel hädaabinumbritel tasuta kõigilt telefonidelt, kaasa arvatud üldkasutatavad taksofonid, kasutamata mingeid maksevahendeid. Liikmesriigid peaksid olema juba rakendanud vajaliku ja siseriiklikele hädaabisüsteemide organisatsioonidele kõige paremini sobiva töökorra tagamaks, et sellele numbrile helistatud kõnedele vastatakse ja et need edastatakse asjakohaselt. Hädaabiteenistustele antud võimalus teha kindlaks helistaja asukoht suurendab hädaabinumbri 112 kasutajate kaitset ja julgeolekut, ja kuivõrd see on tehniliselt teostatav, aitab hädaabiteenistustel täita oma tööülesandeid tingimusel, et on tagatud kõnede ja nendega seotud andmete edastamine asjaomastele hädaabiteenistustele. Sellise teabe vastuvõtmine ja kasutamine peaks olema kooskõlas asjaomaste ühenduse õigusnormidega isikuandmete töötlemise kohta. Infotehnoloogia pidev tõhustamine toetab järk-järgult üha enam mitme eri keele üheaegset käsitlemist võrgus mõistliku kuluga. See omakorda tagab hädaabinumbrit 112 kasutavate Euroopa kodanike suurema julgeoleku.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 37 (kohandatud)

Lihtne juurdepääs rahvusvahelistele telefoniteenustele on Euroopa kodanikele ja ettevõtjatele eluliselt tähtis. Ühenduses on juba kasutusele võetud ühtne rahvusvaheline telefonikood 00. Kahel pool liikmesriikidevahelist piiri paiknevate naaberpiirkondade vaheliste kõnede puhul võib kehtestada erikorra või pikendada juba kehtivat erikorda. Rahvusvaheline Telekommunikatsiooniliit (ITU) on oma soovituse E.164 kohaselt määranud Euroopa telefoninumeratsioonivälja (ETNS — European Telephony Numbering Space) koodiks numbri 3883. Selleks et tagada kõnede ühendamine Euroopa telefoninumeratsiooniväljaga, peaksid üldkasutatavate telefonivõrkude operaatorid tagama, et koodi 3883 kasutavad kõned suunatakse otse või kaudselt Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituudi (ETSI) asjaomastes standardites sätestatud Euroopa telefoninumeratsioonivälja teenindavatesse võrkudesse. Sellised vastastikuse sidumise lepingud peaksid juhinduma Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivist 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) 78 .

ê 2009/136/EÜ põhjendus 41 (kohandatud)

(258) Liikmesriigid peaksid võtma erimeetmeid, et tagada puudega lõppkasutajatele, eelkõige kurtidele, kuulmis- ja kõnepuudega ning pimekurtidele kasutajatele, võrdväärne juurdepääs hädaabiteenustele, sealhulgas numbrile 112Ö , ka puudega lõppkasutajatele, eelkõige kurtidele, kuulmis- või kõnepuudega ning pimekurtidele kasutajatele Õ. Meetmed võiksid sisaldada kuulmispuudega kasutajatele eriotstarbeliste lõppseadmete pakkumist, tekstiteenuste osutamist või muude eriseadmete pakkumist.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 39 (kohandatud)

ð uus

(259)Lõppkasutajatel peaks olema kõikide häälkõne algatamist võimaldavate telefoniteenuste puhul võimalik helistada hädaabiteenistustele riigi telefoninumeratsiooniplaani kuuluva(te) numbri(te) abil. Liikmesriigid, kus lisaks numbrile 112 on kasutusel ka riigisisesed hädaabinumbrid, võivad kehtestada ettevõtjatele samasuguse kohustuse tagada juurdepääs riigisisestele hädaabinumbritele. Pääste- ja hädaabiteenistustel peaks olema võimalik vastata numbrile 112 tehtud kõnedele vähemalt sama kiiresti ja tõhusalt kui riigisisestele hädaabinumbritele tehtud kõnedele. Selleks et parandada Euroopa Liidus reisivate kodanike kaitset ja turvalisust, on vaja numbrit 112 rohkem tutvustada. Selleks tuleks mis tahes liikmesriigis reisivatele kodanikele selgitada, eelkõige rahvusvahelistes bussiterminalides, raudteejaamades, sadamates ja lennujaamades ning telefonikataloogides, taksofonikabiinides ning tellimis ð lõppkasutajale suunatud ï materjalides ja arvetel antava teabe kaudu, et ühtne hädaabinumber 112 kehtib kogu ühenduses Ö liidus Õ. See on peamiselt liikmesriigi ülesanne, kuid komisjon peaks jätkuvalt toetama ja täiendama liikmesriikide algatusi, mille eesmärk on parandada teadlikkust numbri 112 kohta, ja hindama korrapäraselt üldsuse teadlikkust sellest numbrist. Kodanike kaitse parandamiseks tuleks tugevdada kohustust teha kindlaks helistaja asukoht. Eelkõige peaksid ettevõtjad tegema helistaja asukoha teabe hädaabiteenistustele kättesaadavaks kohe, kui kõne jõuab nimetatud teenistusse, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Selleks et arvestada tehnoloogia edusamme, sealhulgas neid, tänu millele on võimalik järjest täpsemalt määrata helistaja asukohta, peaks komisjonil olema volitused võtta vastu tehnilised rakendusmeetmed, et tagada ühenduses tulemuslik juurdepääs numbrile 112, mis on kodanike huvides. Sellised meetmed ei tohi piirata hädaabiteenistuste korraldust liikmesriikides.

ò uus

(260)Teave helistaja asukoha kohta suurendab kaitstuse taset ja lõppkasutajate julgeolekut ning aitab hädaabiteenistustel täita oma tööülesandeid tingimusel, et häirekeskuste riikliku süsteemi kaudu on tagatud hädaolukorra side ja sellega seotud andmete edastamine asjaomastele hädaabiteenistustele. Helistaja asukohta käsitleva teabe vastuvõtmine ja kasutamine peaks olema kooskõlas asjaomaste liidu õigusnormidega isikuandmete töötlemise kohta. Võrgupõhist asukohateavet pakkuvad ettevõtjad peaksid tegema helistaja asukoha teabe hädaabiteenistustele kättesaadavaks kohe, kui kõne jõuab nimetatud teenistusse, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Samas on käsiseadmepõhised asukoha määramise tehnoloogiad osutunud palju täpsemaks ja kulutõhusamaks tänu Euroopa Geostatsionaarse Navigatsioonilisasüsteemi (EGNOS), Galileo satelliitsüsteemi ning muude globaalsete satelliitnavigatsioonisüsteemide ja WiFi pakutavate andmete kättesaadavusele. Seepärast peaks mobiiltelefoni kaudu saadav helistaja asukoha teave täiendama võrgupõhist asukohateavet isegi siis, kui mobiiltelefoni kaudu saadav asukohateave võib saada kättesaadavaks üksnes pärast hädaolukorra side loomist. Liikmesriigid peaksid tagama, et häirekeskused on suutelised hankima ja haldama kättesaadavat helistaja asukoha teavet. Helistaja asukoha teabe kindlakstegemine ja edastamine peaks olema nii lõppkasutaja kui ka hädaolukorra sidet käsitleva asutuse jaoks tasuta, olenemata side loomise vahendist, näiteks mobiiltelefoni või võrgu kaudu, või edastusvahenditest, näiteks kõnekanal, lühisõnum või internetiprotokollil põhinev.

(261)Helistaja asukoha täpse teabe, puuetega lõppkasutajate võrdväärse juurdepääsu ning kõige sobivamale häirekeskusele kõne suunamisega seonduva tehnoloogia arengule reageerimiseks peaks komisjonil olema õigus võtta meetmeid, mis on vajalikud hädaolukorra side ühilduvuse, koostalitlusvõime, kvaliteedi ja järjepidevuse tagamiseks liidus. Kõnealused meetmed võivad sisaldada funktsionaalseid sätteid, millega määratletakse sideahela eri osapoolte (nt isikutevahelise side teenuste pakkujate, elektroonilise side võrgu operaatorite ja häirekeskuste) rollid, ning ka tehnilisi sätteid, millega määratakse funktsionaalsete sätete täitmiseks tehnilised vahendid. Sellised meetmed ei tohiks piirata hädaabiteenistuste korraldust liikmesriikides.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 36 (kohandatud)

ð uus

(262)Tagamaks, et puudega lõppkasutajad saavadksid kasu konkurentsist ja teenuseosutaÖ pakku Õjate valimise võimalusest, nagu enamik lõppkasutajaid, peaksid asjaomased riigiasutused vajaduse korral ja siseriiklikke Ö riigisiseseid Õ tingimusi arvestades täpsustama ð puudega lõppkasutajatega seonduvaid ï tarbijakaitsenõudeid, mida üldkasutatavaid elektroonilisiÖ e Õ sideÖ   Õteenuseid osutavad ettevõtjad peavad täitma. Sellised nõuded võivad eelkõige sisaldada ettevõtjate kohustust tagada, et puudega lõppkasutajad saaksid nende teenuseid kasutada samaväärsetel tingimustel, sealhulgas seosesÖ nii Õ hinna, ja tariifidega ð kui ka kvaliteedi mõttes ï, kui teised lõppkasutajad, sõltumata mis tahes neile Ö kõnealustele ettevõtjatele Õ tekkivatest lisakuludest. Muud nõuded võivad käsitleda ettevõtjatevahelist hulgimüügikorda. ð Teenusepakkujatele üleliigse koormuse tekitamise vältimiseks peaksid riigi reguleerivad asutused kontrollima, kas võrdse juurdepääsu ja valiku eesmärke oleks tegelikult võimalik saavutada ilma selliste meetmeteta. ï 

ò uus

(263)Lisaks puuetega kasutajate jaoks käesoleva direktiiviga ettenähtud taskukohasuse meetmetele sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis xxx/YYYY/EL (liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta seoses toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuetega) mitmed kohustuslikud nõuded elektroonilise side teenuste puuetega kasutajatele suunatud mitmete juurdepääsuvõimaluste ning seonduvate tarbija-lõppseadmete ühtlustamiseks. Seepärast on käesoleva direktiiviga ettenähtud vastav kohustus, mille kohaselt liikmesriigid pidid soodustama puuetega kasutajatele suunatud lõppseadmete kättesaadavust, aegunud ja see tuleks kehtetuks tunnistada.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 35 (kohandatud)

(264)Numbriinfoteenuse ja kataloogide pakkuminse on juba avatud konkurentsile Ö vallas on tulemuslik konkurents välja arenenud muu hulgas komisjoni direktiivi 2002/77/EÜ artikli 5 kohaselt Õ. Käesoleva direktiivi sätted täiendavad direktiivi 97/66/EÜ sätteid, andes abonentidele õiguse lasta oma isikuandmed avaldada trükitud või elektroonilises kataloogis. Ö Selle tõhusa konkurentsi hoidmiseks peaksid Õ kKõik teenuseosutajad, kes jagavad oma abonentidele Ö lõppkasutajatele Õ numbreid, on Ö olema jätkuvalt Õ kohustatud muutma asjaomase teabe kättesaadavaks õiglasel, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerival viisil.

ò uus

(265)Lõppkasutajaid tuleks teavitada nende õigusest otsustada, kas nad soovivad oma andmete lisamist kataloogi või mitte. Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujad peaksid kataloogiteenuse pakkujale andmeid kättesaadavaks tehes austama lõppkasutajate otsust. Direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 12 tagatakse lõppkasutajate õigus eraelu puutumatusele seoses nende isikuandmete avaldamisega telefonikataloogis.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 32 (kohandatud)

(266)Lõppkasutajatele peaks kõigi ühenduses Ö liidus Õ müüdavate digitaaltelevisiooni vastuvõtuseadmete puhul olema tagatud nende koostalitlusvõime. Liikmesriikidel peaks selliste seadmete puhul olema võimalik nõuda ühtlustatud miinimumstandardite kohaldamist. Selliseid standardeid tuleks aeg-ajalt kohandada, pidades silmas tehnoloogia ja turu arengut.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 33 (kohandatud)

ð uus

(267)Tarbijatele tuleks tagada digitaalteleviisorite võimalikult ulatuslik ühenduvus. Dünaamilistel turgudel on koostalitlusvõime muutuv mõiste. Standardiorganisatsioonid peaksid tegema kõik võimaliku, et tagada asjaomaste standardite areng vastavalt asjaomastele tehnoloogiatele. Sama oluline on ka see, et ð digitaal ïteleviisorite puhul tagataks selliste ühenduste olemasolu, mis suudavad edastada kõiki vajalikke digitaalsignaali elemente, sealhulgas audio- ja videovooge, ning teavet tingimusjuurdepääsu, teenuse, rakendusliidese (API) ja koopiakaitse kohta. Seega tagab Ö tuleks Õ käesoleva direktiiviga Ö tagada Õ, et võrguoperaatorid, teenuseosutajad ja seadmete tootjad ei piira digitaalteleviisorite avatud liidese funktsioone ð ühendustega seotud ja/või neis rakendatud  ï funktsioone ja need arenevad edasi vastavalt tehnoloogia arengule. Interaktiivsete digitaal ðÜhendatud  ïtelevisiooniteenuste kuvamise ja esitamise seisukohast on ühtse standardi rakendamine turukeskse mehhanismi kaudu tarbijatele kasulik. Liikmesriigid ja komisjon võivad kõnealuse suundumuse toetamiseks teha põhimõttelisi algatusi kooskõlas asutamisÖ alus Õlepinguga.

ê 2009/136/EÜ põhjendus 38 (kohandatud)

(268)Numbriinfoteenused peaksid vastavalt komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ (konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel) 79 artiklile 5 olema ja sageli ongi konkurentsipõhised. Hulgimüügimeetmed, millega tagatakse lõppkasutajate (nii tava- kui ka mobiilsidekasutajate) andmete lisamine andmebaasidesse, peaksid järgima isikuandmete kaitsetÖ meetmeid vastavalt direktiivile 95/46/EÜ, mis asendatakse 25. mail 2018 määrusega (EL) 2016/697 80  Õ, sealhulgas direktiivi 2002/58/EÜ (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) artiklit 12. Tuleks näha ette Ette tuleks näha kulupõhine andmete edastamine teenuseosutaÖ pakku Õjatele (kusjuures liikmesriikidel peaks olema võimalus kehtestada keskne mehhanism mitmekülgse koondteabe andmiseks kataloogiteenuse pakkujatele), samuti võrgule juurdepääsu võimaldamine mõistlikel ning läbipaistvatel tingimustel, et tagada lõppkasutajatele täielik kasu konkurentsist, mille peamine eesmärk on Ö mis on suuresti võimaldanud Õ teha võimalikuks jaemüügi reguleerimise kaotaminse nende teenuste puhul ja kataloogiteenuste pakkumiste tegemine mõistlikel ning läbipaistvatel tingimustel.

ò uus

(269)Pärast kataloogiteenustega seonduva universaalteenuse osutamise kohustuse kaotamist ning arvestades, et kõnealustel teenustel on olemas toimiv turg, ei ole enam vaja õigust juurdepääsuks numbriinfoteenustele. Riigi reguleerivatel asutustel peaks kõnealusel turul juurdepääsu ja konkurentsi säilitamiseks siiski olema võimalik kehtestada kohustusi ja tingimusi ettevõtjatele, kes kontrollivad lõppkasutajatele juurdepääsu.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 43 (kohandatud)

ð uus

(270)Praegu kehtestavad liikmesriigid võrkudele teatavaid edastamiskohustusi seoses raadio- ja teleülekannete edastamisega üldsusele. Liikmesriigid peaksid suutma kehtestada oma õigusruumis paiknevatele ettevõtjatele proportsionaalseid kohustusi seoses avaliku poliitika õigustatud huvidega, kuid selliseid kohustusi tuleks määrata ainult siis, kui need on vajalikud liikmesriikides vastavalt ühenduse Ö liidu Õ õigusnormidele selgelt määratletud üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks, ning need peaksid olema proportsionaalsed Ö ja Õ , läbipaistvad ja neid tuleks regulaarselt läbi vaadata. Ö Edastamiskohustusi võib kohaldada kindlaksmääratud meediateenuste osutajate pakutavate kindlate raadio- ja televisioonikanalite ning lisateenuste suhtes. Õ Liikmesriikide kehtestatavad edastamiskohustused peaksid olema mõistlikud, see tähendab, et selgelt määratletud üldist huvi pakkuvaid eesmärke silmas pidades peaksid need olema proportsionaalsed ja läbipaistvad. ð Tagamaks, et edastamiskohustused on läbipaistvad, proportsionaalsed ja selgelt määratletud, peaksid liikmesriigid riigisisese õigusega kehtestatavaid edastamiskohustusi objektiivselt põhjendama. Kohustused tuleks kavandada selliselt, et need soodustaksid piisavalt tõhusate investeeringute tegemist infrastruktuuri. Selleks et edastamiskohustused arvestaksid tehnoloogia ja turu arengut ning taotletavate eesmärkidega proportsionaalsuse säilitamiseks, tuleks edastamiskohustused korrapäraselt läbi vaadata vähemalt iga viie aasta järel. ï ning vVajaduse korral peaks nende Ö kohustuste Õ puhul olema sätestatud ka proportsionaalse tasu võimalus. Kõnealuste edastamiskohustuste hulka võib kuuluda selliste teenuste edastamine, mis on välja töötatud spetsiaalselt puuetega inimestele sobiva juurdepääsu võimaldamiseks.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 44 (kohandatud)

ð uus

(271)Üldsusele raadio- ja televisiooniülekannete edastamiseks kasutatavate võrkude hulka kuuluvad kaabellevivõrgud, Ö IP-televisioon, Õ satelliitvõrgud ja maapealsed ringhäälinguvõrgud. Lisaks sellele võivad sellised võrgud hõlmata ka muid võrke, kuivõrd märkimisväärse hulga lõppkasutajate jaoks on sellised võrgud raadio- ja televisiooniülekannete vastuvõtmiseks peamine vahend. ð Edastamiskohustuste hulka võib kuuluda selliste teenuste edastamine, mis on välja töötatud spetsiaalselt puuetega inimestele sobiva juurdepääsu võimaldamiseks. Seega hõlmavad lisateenused muu hulgas puudega lõppkasutajate juurdepääsu parandamiseks mõeldud teenuseid, näiteks videoteksti, subtiitreid, audiokirjeldust ja viipekeelt. Arvestades ühendatud televisiooniteenuste kasvavat pakkumist ja vastuvõtmist ning elektrooniliste saatekavade jätkuvat tähtsust kasutajate valikute jaoks, võivad edastamiskohustused hõlmata saadetega seonduvate andmete edastamist kõnealuste funktsioonide toetamiseks. ï 

ê 2002/22/EÜ põhjendus 39

(272)Toonvalimise ja hHelistaja numbri kuvamise võimalused on tänapäevaste telefonijaamade puhul üldjuhul kättesaadavad ja seega saab neid üha enam pakkuda vähese kuluga või kulutusi tegemata. Toonvalimist kasutatakse üha enam kasutajate suhtluses eriteenistuste ja nende võimalustega, sealhulgas lisaväärtusteenustega, ja sellise võimaluse puudumine võib takistada klienti selliseid teenuseid kasutamast. Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama selliste võimaluste pakkumise kohustusi, kui need on juba olemas. Direktiiviga 97/66 2002/58/EÜ kaitstakse kasutajate eraelu puutumatust üksikasjalike arvete puhul, andes kasutajatele võimaluse kaitsta oma õigust eraelu puutumatusele, kui rakendatakse helistaja numbri kuvamist. Selliste teenuste üleeuroopaline arendamine oleks tarbijatele kasulik, ja käesolev direktiiv toetab seda.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 22

(273)Teabe avaldamine liikmesriikides tagab, et turul tegutsevad ettevõtjad ja tõenäolised uued turuletulijad mõistavad oma õigusi ja kohustusi ning teavad, kust leida asjakohast üksikasjalikumat teavet. Teabe avaldamine riigi ametlikus väljaandes aitab teistest liikmesriikidest pärit huvilistel leida asjakohast teavet.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 23

(274)Üleeuroopalise elektroonilise side turu tõhususe ja toimivuse tagamiseks peaks komisjon kontrollima lõppkasutajate jaoks kehtestatava hinna määramisel arvessevõetavaid tasusid ja avaldama sellekohase teabe.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 24

Elektroonilise side turu ja sellega seotud infrastruktuuri areng võib kahjustada keskkonda ja maastikku. Seetõttu peaksid liimesriigid kõnealust tegevust jälgima ja võtma vajaduse korral meetmeid kahjuliku mõju võimalikuks vähendamiseks vajalike asutustega sõlmitavate asjakohaste lepingute või muude vahendite abil.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 25 (kohandatud)

(275)Ühenduse Ö Liidu Õ õigusnormide õigeks kohaldamiseks peab komisjon teadma, milliseid ettevõtjaid peetakse märkimisväärset turujõudu omavaks ja millised kohustused on riigi reguleerivad asutused turul tegutsevatele ettevõtjatele kehtestanud. Seepärast on lisaks kõnealuse teabe avaldamisele liikmesriigis vaja, et liikmesriigid saadaksid selle teabe komisjonile. Kui liikmesriigid peavad saatma teabe komisjonile, võivad nad seda teha elektrooniliselt, võttes arvesse kokkulepitud tõendamiskorda.

ò uus

(276)Turu, ühiskonna ja tehnika arengu arvessevõtmiseks, võrkude ja teenuste turvalisusega seotud riskide maandamiseks ning hädaabiteenustele hädaolukorra side kaudu tõhusa juurdepääsu tagamiseks tuleks komisjonile anda volitus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses meetmete täpsustamisega, et tegeleda turvariskidega; kohandada digitaaltelevisiooni- ja raadioteenustele juurdepääsu tingimusi; sätestada häälkõne lõpetamise hulgiteenuse ühtne hind paikse ja mobiilse side turgudel; võtta liidus vastu hädaolukorra sidega seonduvad meetmed; ning kohandada käesoleva direktiivi II, IV, V, VI, VIII, IX ja X lisa. On eriti oluline, et komisjon korraldaks ettevalmistava töö käigus asjakohaseid konsultatsioone ka ekspertide tasandil, ning et need konsultatsioonid toimuksid vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes parema õigusloome kohta. Eelkõige selleks, et tagada võrdne osalemine delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(277)Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused võtta vastu otsuseid, et lahendada liikmesriikide vahelisi kahjulikke piiriüleseid raadiohäireid; muuta standardite rakendamine kohustuslikuks või eemaldada standardite nimekirja kohustuslikust osast standardeid ja/või spetsifikaate; langetada otsuseid, milles sätestatakse, kas ühtlustatud sagedusala õiguste jaoks on vaja üldluba või individuaalset kasutusluba; täpsustada kriteeriumide, eeskirjade ja tingimuste kohaldamisviisid seoses ühtlustatud raadiospektriga; täpsustada, kuidas tuleks kohaldada tingimusi, mille liikmesriigid võivad seada ühtlustatud raadiospektri kasutuslubadele; määrata kindlaks sagedusalad, kus ettevõtjatel lubatakse raadiosageduste kasutamise õigusi üksteisele üle anda või rentida; kehtestada ühtsed piiravad lõpptähtajad, mille jooksul antakse lube konkreetsete ühtlustatud raadiosagedusalade kasutamiseks; võtta vastu üleminekumeetmed seoses raadiospektri kasutusõiguste kestusega; sätestada kriteeriumid teatavate kohustuste rakendamise koordineerimiseks; määrata kindlaks väikese levialaga raadiovõrgu juurdepääsupunktide projekteerimise, kasutuselevõtu ja käitamise tehnilised näitajad; käsitleda piiriülest või üleeuroopalist rahuldamata nõudlust numbrite järele ning täpsustada selliste kohustuste laad ja ulatus, millega tagatakse ühes või mitmes liikmesriigis või kogu Euroopa Liidus tõhus juurdepääs hädaabiteenustele või lõppkasutajate vaheline läbivühenduvus. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes.

(278)ð Lisaks peaks komisjonil olema õigus võtta vajaduse korral vastu soovitusi seoses asjaomaste toote- ja teenuseturgude kindlaksmääramise, siseturu konsolideerimise menetluse kohaste teavituste ning reguleeriva raamistiku sätete ühtlustatud kohaldamisega, olles võtnud igati arvesse BERECi arvamust. ï

ê 2002/21/EÜ põhjendus 39

(279)Käesoleva direktiivi sätted tuleks regulaarselt läbi vaadata eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas neid on vaja muuta seoses tehnoloogia ja turutingimuste muutumisega.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 42

(280)Teatavad kõnealuse valdkonna direktiivid ja otsused tuleks tühistada.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 43 (kohandatud)

(281)Komisjon peaks jälgima üleminekut kehtivalt raamistikult uuele ning eelkõige võib ta sobival ajal teha ettepaneku tühistada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 2887/2000 81 , mis käsitleb komplektist eraldatud kliendiliinijuurdepääsu,.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 34

Direktiivi 90/387/EMÜ artikli 9 alusel asutatud avatud võrgu pakkumise komitee (ONP komitee) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. aprilli 1997. aasta direktiivi 97/13/EÜ (telekommunikatsiooniteenuste valdkonna üldlubade ja individuaalsete litsentside ühise raamistiku kohta) 82 artikli 14 alusel asutatud litsentsimiskomitee tuleks asendada ühe komiteega.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 35

Selleks et riigi reguleerivad asutused ja riigi konkurentsiasutused saaksid teha ulatuslikku koostööd, peaksid nad üksteist varustama teabega, mis on vajalik käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätete kohaldamiseks. Vahetatava teabe puhul peaks selle vastu võtnud asutus tagama sama konfidentsiaalsustaseme kui asutus, kust teave pärit on.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 36

Komisjon on teatanud oma kavatsusest luua elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonna Euroopa reguleerivate organite töörühm, mis moodustaks piisava mehhanismi, et aidata kaasa riikide reguleerivate asutuste koostööle ja omavahelisele koordineerimisele, edendades seega elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste siseturu arengut, ja et saavutada käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätete järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides eelkõige valdkondades, kus ühenduse õigusnormide rakendamiseks vastuvõetud siseriiklikud õigusnormid annavad riigi reguleerivatele asutustele asjaomaste normide kohaldamiseks märkimisväärse diskretsiooniõiguse.

ê 2002/21/EÜ põhjendus 41 (kohandatud)

ð uus

(282)Kavandatud meetme eesmärki, milleks on elektrooniliste sideÖ   Õteenuste, elektrooniliste sideÖ   Õvõrkude, nendega seotud vahendite ja teenuste, ð võrkude ja teenustega seotud lubade andmise tingimuste, spektrikasutuse ja numbrite, elektroonilise side võrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise ning lõppkasutaja kaitse ï reguleerimise ühtlustatud ð ja lihtsustatud ï raamistiku loomine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada meetme ulatuse ja mõju tõttu ning seepärast on nimetatud eesmärke parem saavutada ühenduse Ö liidu Õ tasandil – ühendus Ö liit Õ võib võtta meetmeid kooskõlas asutamisÖ alus Õlepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 1 (kohandatud)

Elektroonilise side reguleeriva raamistiku 1999. aasta ülevaadet käsitlenud avaliku arutelu tulemused, mis kajastuvad komisjoni 26. aprilli 2000. aasta teatises, ja järeldused, mis komisjon tegi teatistes telekommunikatsioonisektorit reguleerivate õigusaktide raamistiku rakendamist käsitleva viienda ja kuuenda aruande kohta, on kinnitanud vajadust ühtlustatuma ja lihtsama turulepääsu reguleerimise järele elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste alal kogu ühenduses.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 2

Erinevate elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ja neis kasutatavate tehnoloogiate lähenemine eeldab sellise loasüsteemi loomist, mis hõlmaks kõiki võrreldavaid teenuseid ühesugusel viisil, olenemata sellest, millist tehnoloogiat nad kasutavad.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 14

Liikmesriigid ei ole kohustatud andma riigi numeratsiooniplaani numbrite kasutamise õigusi ega õigusi seadmete paigaldamiseks ettevõtjatele, kes ei paku elektroonilisi sidevõrke või -teenuseid, kuid neid ei takistata selliste õiguste andmisel.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 26

Kui ettevõtjad leiavad, et nende taotlusi seadmete paigaldamise õiguste kohta ei ole läbi vaadatud direktiivis 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) sätestatud põhimõtete kohaselt või kui selliste otsustega on põhjendamatult viivitatud, peaks ettevõtjatel olema õigus esitada kaebus sellise otsuse või otsusega viivitamise peale nimetatud direktiivi kohaselt.

ê 2002/20/EÜ põhjendus 27

Üldloa alusel kehtivate tingimuste täitmata jätmise eest määratavad karistused peaksid vastama rikkumise ulatusele. Kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega, ei ole elektrooniliste sideteenuste osutamise õiguse või raadiosageduste või numbrite kasutamise õiguse peatamine või tühistamine proportsionaalne, kui ettevõtja ei ole täitnud üht või mitut üldloast tulenevat tingimust. See ei piira kiireloomuliste meetmete võtmist, kui liikmesriikide asjaomased asutused peavad neid vajalikuks suure ohu tõttu avalikule korrale, julgeolekule, rahvatervisele või teiste ettevõtjate majanduslikele ja tööhuvidele. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata ettevõtjate õigust nõuda vastastikku kahjude hüvitamist siseriiklike õigusnormide alusel.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 4 (kohandatud)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/47/EÜ standardite kasutamise kohta televisioonisignaalide edastamisel 83 ei näinud ette teatava konkreetse digitaaltelevisiooni ülekandesüsteemi kasutamist ega konkreetseid nõudeid teenusele ning seega avanes turul tegutsevatele ettevõtjatele võimalus omal algatusel sobivad süsteemid välja töötada. Euroopa turul tegutsevad ettevõtjad on Digital Video Broadcasting Groupi (DVB Grupp) abil välja töötanud rühma teleülekandesüsteeme, mille ringhäälinguorganisatsioonid on kasutusele võtnud kogu maailmas. Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituut (ETSI) on kõnealused ülekandesüsteemid standardinud ja nende põhjal on välja töötatud Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU) soovitused. Digitaalses laiekraantelevisioonis on laiekraantelevisiooniteenuste ja -programmide puhul kaadri normformaat 16:9 ning nüüd on see kehtestatud liikmesriikide turgudel nõukogu 22. juuli 1993. aasta otsusega 93/424/EMÜ perspektiivsete televisiooniteenuste Euroopas kasutuselevõtmise tegevuskava kohta 84 .

ê 2002/19/EÜ põhjendus 26 (kohandatud)

Tehnoloogia ja turu arengu tempot arvesse võttes tuleks käesoleva direktiivi rakendamine kolme aasta jooksul alates selle kohaldamiskuupäevast läbi vaadata, et teha kindlaks, kas direktiiv vastab seatud eesmärkidele.

ê 2002/19/EÜ põhjendus 27 (kohandatud)

Käesoleva direktiivi kohaldamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused 85 .

ê 2002/19/EÜ põhjendus 28 (kohandatud)

Kavandatud meetme eesmärki, milleks on elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise reguleerimise ühtlustatud raamistiku loomine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada meetme ulatuse ja tagajärgede tõttu ning seepärast on nimetatud eesmärki parem saavutada ühenduse tasandil — ühendus võib võtta meetmeid asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuspõhimõtte kohaselt. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuspõhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ê 2002/22/EÜ põhjendus 7 (kohandatud)

Liikmesriigid peaksid ka edaspidi tagama, et II peatükis sätestatud teenused on kõigile asjaomase riigi territooriumil paiknevatele lõppkasutajatele olenemata nende geograafilisest asukohast kättesaadavad ettenähtud kvaliteediga ja konkreetsele riigile iseloomulike tingimuste seisukohast vastuvõetava hinnaga. Seoses universaalteenuse osutamise kohustustega ja pidades silmas konkreetse riigi tingimusi; võivad liikmesriigid võtta erimeetmeid, et tagada maapiirkondades või geograafiliselt eraldatud piirkondades asuvate tarbijate juurdepääs II peatükis sätestatud teenustele ja kõnealuste teenuste vastuvõetav hind, samuti tagada juurdepääs samadel tingimustel ka eakatele ja puuetega inimestele ning sotsiaalsete erivajadustega inimestele. Sellised meetmed võivad sisaldada ka meetmeid, mis on suunatud otse sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele ja millega toetatakse kindlaksmääratud tarbijaid näiteks selliste erimeetmete abil, mis võetakse pärast individuaalsete taotluste läbivaatamist näiteks seoses võlgade tasumisega.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 45 (kohandatud)

Elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühine reguleeriv raamistik ei hõlma sisuedastusteenuseid, näiteks heli- või teleülekannete sisupaketi pakkumist müügiks. Selliste teenuste osutajate suhtes ei tohiks selliste toimingute puhul kohaldada universaalteenuse kohustust. Käesolev direktiiv ei piira selliste teenuste puhul riigi tasandil ühenduse õiguse kohaselt võetud meetmeid.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 46 (kohandatud)

Kui liikmesriik soovib tagada muude eriteenuste osutamise kogu oma territooriumil, tuleb sellised kohustused rakendada tulusalt ja väljaspool universaalteenuse osutamise kohustuse ulatust. Samuti võivad liikmesriigid ühenduse õigusega kooskõlas võtta lisameetmeid (näiteks infrastruktuuri või teenuste arengu soodustamiseks, kui turg ei vasta lõppkasutajate või -tarbijate nõudmistele rahuldavalt). Vastuseks komisjoni e-Euroopa algatusele soovitas Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni kohtumisel liikmesriikidel tagada, et kõigis koolides oleks juurdepääs Internetile ja multimeediavahenditele.

ê 2002/22/EÜ põhjendus 52 (kohandatud)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivile 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused, 86

ò uus

(283)Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta 87 on liikmesriigid kohustunud põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate riigisiseste õigusaktide vastavate osade vahel.

ê

(284)Käesoleva direktiivi riigisisesesse õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasemate direktiividega muutunud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasematest direktiividest.

(285)Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XI lisa B osas osutatud direktiivide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega, 

ê 2009/140/EC (kohandatud)

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I osa. RAAMISTIK (sektori korralduse üldeeskirjad)

1.I jaotis: Kohaldamisala, eesmärk ja mõisted

I PEATÜKK

Ö REGULEERIMISESE Õ REGULEERIMISALA, EESMÄRK JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisala Ö Reguleerimisese Õ ja eesmärk

ê 2009/140/EÜ artikli 1 lõike 1 punkt a (kohandatud)

ð uus

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrooniliste sideteenusteÖ elektroonilise side teenuste Õ, elektrooniliste sidevõrkude Ö elektroonilise side võrkude Õ ja nendega seotud vahendite ja teenuste ning lõppseadmetega seotud teatavate aspektide, mis lihtsustavad puuetega lõppkasutajate juurdepääsu, reguleerimise ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste ð ja muude pädevate asutuste ï kohustused ja kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu ühenduses Ö liidus Õ.

Artikkel 1

Eesmärk ja reguleerimisala

12. Ö Ühest küljest on k ÕKäesoleva direktiivi eesmärk on rakendada elektroonilise side võrkude ja teenuste siseturglubade andmist käsitlevate eeskirjade ja tingimuste ühtlustamise ja lihtsustamise abil, et soodustada võrkude ja teenuste pakkumist kogu ühenduses.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise lubade suhtes.

ê 2002/19/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 1

Reguleerimisala ja eesmärk 

1. 1. Käesolev direktiiv ühtlustab direktiivis 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) sätestatud raamistikus viisi, millega liikmesriigid reguleerivad elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikust sidumist. Eesmärk on luua siseturu põhimõtetega kooskõlas olev võrkude ja teenuste pakkujate vahelisi suhteid reguleeriv raamistik, millega saavutataks ð väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtt ja käibeleminek, ï püsiv konkurents, elektrooniliste sideteenusteÖ elektroonilise side teenuste Õ koostalitlusvõime ja tarbijate ð lõppkasutajate ï kasu.

2. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse operaatorite ja nende ettevõtjate õigused ja kohustused, kes taotlevad juurdepääsu operaatorite võrkudele ja nende võrkudega seotud vahenditele ja/või vastastikust sidumist nendega. Direktiivis sätestatakse riikide reguleerivate asutuste eesmärgid seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega ning kehtestatakse kord tagamaks, et riikide reguleerivate asutuste kehtestatud kohustused vaadatakse läbi ja vajaduse korral tühistatakse, kui soovitud eesmärgid on saavutatud. Käesolevas direktiivis ei tähenda juurdepääs lõppkasutajate juurdepääsu.

ê 2009/136/EÜ artikli 1 lõige 1 (kohandatud)

ð uus

Artikkel 1

Sisu ja reguleerimisala

1. Direktiivi 2002/21/EÜ (raamdirektiiv) raames käsitleb käesolev direktiiv elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumist lõppkasutajatele. Käesoleva direktiivi eesmärk on Ö Teisest küljest tahetakse Õ tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu ühenduses Ö liidus Õ hea kvaliteediga ðtaskukohasteï üldkasutatavate teenuste kättesaadavus ðpakkumineï, et ning käsitleda asjaolusid, mille puhul turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajateð , sh puuetega kasutajate ï vajadusið , ning kehtestada vajalikud lõppkasutajate õigused ï. Käesolev direktiiv sisaldab samuti sätteid lõppseadmete teatud aspektide kohta, sealhulgas sätteid, mille eesmärk on hõlbustada puuetega lõppkasutajate juurdepääsu nendele.

2. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse lõppkasutajate õigused ja üldkasutatavaid elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid osutavate ettevõtjate vastavad kohustused. Seoses universaalteenuse osutamise tagamisega avatud ja konkurentsile rajatud keskkonnas määratakse käesolevas direktiivis kindlaks määratud kvaliteediga teenuste miinimumkogum, millele on konkreetse riigi tingimusi arvestades vastuvõetava hinnaga juurdepääs kõigil lõppkasutajatel, ilma et see moonutaks konkurentsi. Käesolev direktiiv sätestab ka teatavate kohustuslike teenuste osutamisega seotud kohustused.

ê 2002/21/EÜ (kohandatud)

23. Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira: 

- kohustusi, mis on elektrooniliste sidevõrkude või -teenusteÖ elektroonilise side võrkude või teenuste Õ abil osutatavate teenuste kohta kehtestatud ühenduse Ö liidu Õ õiguse kohaselt siseriiklike Ö riigisiseste Õ õigusnormidega või ühenduse Ö liidu Õ õigusnormidega. ;

3. Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira - meetmeid, mis on võetud ühenduseÖ liidu Õ või liikmesriikide tasandil Euroopa Ühenduse Ö liidu Õ õiguse kohaselt, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eriti eesmärgid, mis on seotud sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga.

4. Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira - direktiivi 2014/53/EL1999/5/EÜ kohaldamist.

ê 544/2009 artikkel 2 (kohandatud)

5. Käesolev direktiiv ja eridirektiivid ei piira ühtki erimeedet, mis on vastu võetud rahvusvahelise rändluse reguleerimiseks üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes ühenduse piires. Ö - määruse (EL) nr 531/2012 ja määruse (EL) 2015/2120 kohaldamist Õ.

ê 2009/136/EÜ (kohandatud)

3. Käesoleva direktiiviga ei nähta ette ega ka keelata üldkasutatavate elektrooniliste sideteenuste osutajate kehtestatud tingimusi, mis piiravad lõppkasutajate jaoks teenustele ja rakendustele juurdepääsu ja/või nende kasutamist vastavalt siseriiklikule õigusele, kui sellised tingimused on kooskõlas ühenduse õigusega, kuid sätestatakse kohustus näha ette teavitamine sellistest piirangutest. Siseriiklikud meetmed, mis käsitlevad teenuste ja rakenduste kättesaadavust lõppkasutajatele või nende kasutamist üldkasutatava elektroonilise sidevõrgu kaudu, peavad austama füüsiliste isikute põhiõigusi ja -vabadusi, sh õigust eraelu puutumatusele ja õiglasele kohtupidamisele, nagu on määratletud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6. 

4. Käesoleva direktiivi sätteid lõppkasutajate õiguste kohta kohaldatakse, ilma et need piiraksid tarbijakaitset käsitlevate ühenduse Ö liidu Õ eeskirjade, eriti direktiivide 93/13/EMÜ, 97/7/EÜ ja Ö 2011/83/EÜ Õ ning ühenduse Ö liidu Õ õigusega kooskõlas olevate siseriiklike Ö riigisiseste Õeeskirjade kohaldamist.