EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52007DC0168
Communication from the Commission to the European Parliament and the Council pursuant to Article 17 of Regulation (EC) No 261/2004 on the operation and the results of this Regulation establishing common rules on compensation and assistance to passengers in the event of denied boarding and of cancellation or long delay of flights {SEC(2007) 426}
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklile 17 kõnealuse määruse (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta) toimimise ja selle tulemuste kohta {SEK(2007) 426}
Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklile 17 kõnealuse määruse (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta) toimimise ja selle tulemuste kohta {SEK(2007) 426}
/* KOM/2007/0168 lõplik */
[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON | Brüssel 4.4.2007 KOM(2007) 168 lõplik KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklile 17 kõnealuse määruse (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta) toimimise ja selle tulemuste kohta {SEK(2007) 426} SISUKORD 1. TAUST 3 2. SISSEJUHATUS 3 3. METOODIKA 4 4. MÄÄRUSE PEAMISED EESMÄRGID JA SÄTTED 4 4.1. Kvantitatiivsed tõendid mõju kohta 4 4.1.1. Lennureisist mahajätmine – Ülebroneerimine 5 4.1.2. Lendude tühistamine – Pikaajaline hilinemine 5 4.1.3. Kaebused riiklikele täitevasutustele ja komisjonile 5 4.1.4. Kokkuvõte 5 5. määrusega (EÜ) nr 261/2004 kehtestati uued eeskirjad seoses lennureisist mahajätmise, lendude tühistamise või pikaajalise hilinemisega 6 5.1. Lennureisist mahajätmine – Ülebroneerimine 6 5.2. Tühistamine 6 5.3. Teekonna muutmine 7 5.4. Lendude hilinemine ja abi 7 5.5. Teave 8 6. JÕUSTAMINE RIIKLIKE TÄITEVASUTUSTE POOLT 8 6.1. Riiklike täitevasutuste struktuur 9 6.2. Riiklike täitevasutuste sõltumatus 9 6.3. Karistuste rakendamine 9 7. ANALÜÜSI TULEMUSED 10 7.1. Jõustamise parandamine 10 7.2. Määruse ebaselgete aspektide täpsem tõlgendamine 10 7.3. Lendude hilinemise ja tühistamise vahelise selguse loomine 10 7.4. Suuniste koostamine „erakorraliste asjaolude” kohta 11 7.5. Riiklike täitevasutuste rolli tõhustamine 11 8. TEGEVUSEGA SEOTUD JÄRELDUSED 11 KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE vastavalt määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklile 17 kõnealuse määruse (millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta) toimimise ja selle tulemuste kohta (EMPs kohaldatav tekst) 1. TAUST Nõukogu ja Euroopa Parlament võtsid 11. veebruaril 2004 ühiselt vastu määruse, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta.[1] [2] Määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklis 17 sätestatakse, et komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande kõnealuse määruse toimimise ja selle tulemuste kohta. Käesolevas teatises sätestatakse määruse (EÜ) nr 261/2004 artikliga 17 nõutud aruanne. 2. SISSEJUHATUS Määrusega (EÜ) nr 261/2004 kehtestati uued eeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise, lendude tühistamise, pikaajalise hilinemise ja reisiklassi sunnitud alandamise korral antava hüvitise ja abi kohta. Olenevalt asjaoludest nähakse määrusega ette, et lennuettevõtjad: - abistavad reisijaid, tagades neile näiteks majutuse, suupisted, söögi ja sidevõimalused; - pakuvad teekonna muutmise võimalust ja tagasimakset; - maksavad hüvitist kuni 600 eurot inimese kohta; ning - teavitavad reisijaid ennetavalt nende õigustest, mis tulenevad kõnealusest määrusest. Määrusega nähakse samuti ette, et liikmesriigid loovad täitevasutused, mis suudavad kehtestada hoiatavaid sanktsioone. See kehtib kõikide Euroopa Liidust väljuvate või Euroopa Liidu piires toimuvate lendude suhtes ning lendude suhtes, mida teevad ELis registreeritud lennuettevõtjad väljastpoolt ELi ELis asuvasse lennujaama. Määruse vastu olid paljud lennuettevõtjad, eelkõige mitmed odavlennufirmad. Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon (IATA) ja Odavlennufirmade Liit (ELFAA) vaidlustasid määruse Inglismaa ja Walesi kõrgema astme kohtus ning seejärel suunati kohtuasi edasi Euroopa Kohtusse. Euroopa Kohus lükkas siiski lennuettevõtjate kaebuse 2006. aasta jaanuaris tagasi.[3] Komisjon on korraldanud kolm eraldi kohtumist liikmesriikide poolt määruse (EÜ) nr 261/2004 artikli 16 kohaselt määratud riiklike täitevasutustega (National Enforcement Bodies – NEB). Määruses ei määratleta nende täitevasutuste pädevust ja ülesandeid. Pärast nimetatud kohtumisi on komisjon seoses määruse kohaldamist käsitleva teabedokumendi väljatöötamisega jätkuvalt ühenduses riiklike täitevasutustega. 3. METOODIKA Kõnealuse määruse kohaldamist käsitlevate sõltumatute ja erapooletute kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete saamiseks sõlmis komisjon lepingu väliskonsultandiga.[4] Selle uuringu üks olulisemaid omadusi oli laiaulatuslik ja põhjalik konsulteerimine võimalikult paljude sidusrühmadega, sealhulgas tarbijaühingute ja reisijaid esindavate organisatsioonidega. Uuringu eesmärk oli hinnata, millisel määral lennuettevõtjad kõnealust määrust järgivad, ning teha kindlaks, kas jõustamisprotsess toimib, ja vaadata läbi määruse võimalikud muudatused. Selleks seati neli peamist töösuunda: dokumentide analüüs, sidusrühmade küsitlemine, tegelike lennureiside ülevaatus ja juriidiline kontroll. Kõnealune uuring andis olulise panuse käesoleva teatise ettevalmistamisse. 4. MÄÄRUSE PEAMISED EESMÄRGID JA SÄTTED Määruse peamine eesmärk on parandada reisijate olukorda nende reisi katkemise korral. Selles sätestatakse reisijate minimaalsed õigused, mida lennuettevõtjad peavad järgima, kuna ebamugavused, mida reisijad peavad lennujaamas sundolukorras taluma, on sarnased, olenemata sellest, kas tegemist on sõlmlennujaamaga ( hub )[5] või piirkondliku lennujaamaga ning kas reisijad lendavad esimeses klassis või mitte. 4.1 . Kvantitatiivsed tõendid mõju kohta Käesoleva teatise eesmärk on hinnata, millises ulatuses lennuettevõtjad määrust (EÜ) nr 261/2004 järgivad, ning kontrollida, kas jõustamine toimub nõuetekohaselt. Järgmistes punktides analüüsitakse, kas uuel määrusel (EÜ) nr 261/2004 on olnud kvantitatiivset mõju lennureisist mahajätmise, lendude tühistamise ja hilinemise juhtude vähendamiseks. 4.1.1. Lennureisist mahajätmine – Ülebroneerimine Avalikkusele kättesaadav statistika lennureisist mahajätmise ja reisiklassi alandamise kohta Euroopa lennuettevõtjate puhul puudub. Lennuettevõtjatel paluti esitada sellekohane teave, kuid nad kõik – välja arvatud kaks lennuettevõtjat – on sellest keeldunud, väites, et see on osa nende ettevõttesisesest äristrateegiast. 4.1.2 . Lendude tühistamine – Pikaajaline hilinemine Raske on kindlaks teha, kas lend hilineb või on tühistatud, kuna lennuettevõtjad võivad hilinemist ja tühistamist klassifitseerida erinevalt ning see omakorda mõjutab rahalise hüvitise maksmist. Lisaks sellele esitavad lennuettevõtjad kõige enam võrreldavaid andmeid oma ühenduste kaudu, kuid sõltumatud ja kindlad teabeallikad puuduvad. EUROCONTROL avaldab regulaarset teavet hilinenud lendude ja nende peamiste põhjuste kohta.[6] See näitab, et peaaegu 70% hilinemistest on põhjustanud lennuettevõtja ja lennujaamaga seotud tegevus. On väljendatud muret, et lennuettevõtjad võivad lendude tühistamise ümber klassifitseerida pikaajaliseks hilinemiseks, et vältida hüvitise maksmise nõudeid. Kui lennuettevõtjad oleksid muutnud tühistatud lennud pikaajaliseks hilinemiseks majanduslikel kaalutlustel, et mitte maksta rahalist hüvitist vastavalt määrusele (EÜ) nr 261/2004, oleks pärast määruse kehtestamist võinud oodata tühistatud lendude arvu vähenemist ja pikaajaliste hilinemiste arvu suurenemist. Selle kohta aga tuvastatavad tõendid puuduvad, kuigi ei saa olla kindel, et statistikas kasutatud hilinenud ja tühistatud lendude klassifikatsioon on sama, mida lennuettevõtjad kasutavad, kui nad otsustavad, millist hüvitist määruse alusel maksta. 4.1.3 . Kaebused riiklikele täitevasutustele ja komisjonile Kuigi statistilist tõendusmaterjali on vähe, näitavad ebamäärased tõendid seda, et lennuettevõtjad ei järgi alati kõnealust määrus. Seda näitab kaebuste arv, mille lennureisijad on saatnud riiklikele täitevasutustele ja komisjonile. See kaebusi käsitlev statistika ei ole statistiliselt esindav, kuid annab ülevaate lennuettevõtja käitumise kohta ja toob välja mõned huvitavad suundumused. Eri asutustele esitatud kaebuste arv võib olla ka märgiks, et reisijate teadlikkus oma õigustest on paranemas. 4.1.4 . Kokkuvõte Kuna määrus (EÜ) nr 261/2004 on olnud jõus ainult kaks aastat, on veel raske hinnata, kas see on mõjutanud kvantitatiivselt lennureisist mahajätmise, hilinenud/tühistatud lendude või tühistatud lendude hilinenud lendudeks ümberklassifitseerimise üldist taset. Mõnel juhul võib lennureisist sunnitud mahajätmine muutuda vabatahtlikuks, kui tekib vajadus leida vabatahtlikud, kes oleksid nõus lennust loobuma. See järeldus ei tähenda tingimata seda, et reisijate olukord ei ole kvalitatiivselt paranenud, kuna lennuettevõtjad on teinud jõupingutusi, et parandada reisijate kohtlemist määruse (EÜ) nr 261/2004 raames. Viimase kahe aasta jooksul on lennuettevõtjad näidanud, et nad suudavad lahendada suuremaid hädaolukordi lennujaamades, pakkudes reisijatele omapoolset abi. Kaebuste arv, mis on siiani piiratud, ei näita reisijatele osutatud teenuse kvaliteeti. Nende kaebuste areng aja jooksul võib siiski asjakohaselt näidata reisijate kohtlemise paranemist või halvenemist. Seepärast pöörab komisjon sellele küsimusele erilist tähelepanu. 5. MÄÄRUSEGA (EÜ) NR 261/2004 KEHTESTATI UUED EESKIRJAD SEOSES LENNUREISIST MAHAJÄTMISE, LENDUDE TÜHISTAMISE VÕI PIKAAJALISE HILINEMISEGA Järgmistes punktides analüüsitakse, kas lennuettevõtjad järgivad neid eeskirju ja austavad lennureisijate õigusi. 5.1 . Lennureisist mahajätmine – Ülebroneerimine Suurem osa lennuettevõtjatest enamasti järgib lennureisist mahajätmisega seotud eeskirju ja seepärast ei ole selles valdkonnas probleeme. Eelmine, 1991. aastast pärinev lennureisist mahajätmist käsitlev määrus[7] tundub olevat kaasatud lennuettevõtjate poolt ühiselt kohaldatavasse kaubanduspoliitikasse ning määrusega (EÜ) nr 261/2004 lisati sellele säte, mis käsitleb lennureisist loobujate leidmist. Vaatamata sellele teatavad reisijad endiselt lennureisist mahajätmise juhtudest, mille puhul algselt ei otsitud vabatahtlikke. Lennureisist mahajätmine ülebroneeringu tõttu lahendatakse üldjuhul kiiresti ja kohapeal. Vabatahtlike lennureisist loobujate leidmise kohustus on andnud reisijatele ja lennuettevõtjatele suurema paindlikkuse. Keerukamate juhtumite korral, milleks on näiteks ebaõiged reisidokumendid, luhtunud ümberistumised või hilinenud registreerimine, sõltub reisijate suutlikkus oma õigusi nõuda sellest, milliseks hindab lennuettevõtja kohapealset olukorda registreerimise või lennukile mineku ajal. 5.2 . Tühistamine Reisijatele lennu tühistamise eest makstava rahalise hüvitise õiguslikus raamistikus võivad lennuettevõtjad käsitada lennu tühistamist erakorralise asjaoluna[8] ja seega olla selle kohustuse täitmisest vabastatud. Põhjenduses 14 nimetatakse viis võimalikku näidet erakorralistest asjaoludest, milleks võivad olla poliitiliselt ebastabiilsed olud, asjaomase lennu tegemiseks sobimatud ilmastikutingimused, turvalisusohud, ettenägematud lennuohutusega seotud vajakajäämised ning streigid. Põhjenduses 15 nimetatakse konkreetse lennukiga tehtud lendude hilinemist, mis on tingitud varem samal päeval lennuliikluse korraldamise kohta tehtud otsusest. Tegelikkuses on kogemused näidanud, et enamikul juhtudel kohaldavad lennuettevõtjad neid erakorralisi asjaolusid siis, kui lend on vaja tühistada. 2005. aastal teatas komisjon ühenduse lennuettevõtjatele, et sellist võimalust ei tohi kuritarvitada.[9] Lennuettevõtjad aga väidavad, et nad ei soovi lendude vabatahtlikku tühistamist, kuna sellel oleks negatiivne mõju äritegevusele. See vääramatu jõu säte lubab lennuettevõtja vabastada rahalise hüvitise maksmisest juhul, kui „ juhtumi põhjuseks on erakorralised asjaolud, mida ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik sobivad meetmed ”. Selle sätte tõlgendamine on üks peamistest probleemidest. Loomulikult ei soovi reisijad lennuohutuse ohustamist, kuid jääb siiski kahtlus, et lennuettevõtjad kasutavad „erakorraliste asjaolude” sätet liiga sageli, et mitte maksta hüvitist, mille kohta ei ole määruses sätestatud kindlat maksetähtaega. See küsimus kordub paljudes nõuetes, mida reisijad lennuettevõtjatele, riiklikele täitevasutustele ja komisjonile esitavad, kuigi see käsitleb ainult ühte piiratud osa määrusest. Mitte kõik riiklikud täitevasutused ei esita vastuväiteid lennuettevõtjate sellealastele otsustele. See ei jäta reisijatele muud võimalust, kui nõustuda lennuettevõtja otsusega või astuda õiguslikke samme. 5.3 . Teekonna muutmine Lennureisist mahajätmise ja lennu tühistamise korral kohustab määrus lennuettevõtjaid pakkuma reisijatele kas tagasimakset või teekonna muutmist. Tegelikkuses aga pakuvad mõned lennuettevõtjad reisijatele üksnes tagasimakset, kui nad ei saa pakkuda asenduslendu oma lennukiga. Määruses ei täpsustata, kas lennuettevõtjad peaksid muutma teekonda teiste lennuettevõtjate abiga või maismaatransporti kasutades, kui neil ei ole võimalik pakkuda asenduslendu oma lennukiga. Võrreldavate reisitingimuste määratlust võib tõlgendada erinevalt. Võrgustikku kuuluvatel lennuettevõtjatel[10] on tavaliselt vastastikused kokkulepped, mis võimaldavad neil vajaduse korral reisijate teekonda mõistliku hinnaga muuta, kasutades teisi lennuettevõtjaid. Odavlennufirmadel ei ole samaväärseid kokkuleppeid ning nad ei soovi teekonda teisi lennuettevõtjaid kasutades muuta, jättes reisijad päevadeks kohalikku lennujaama. Sel juhul keelduvad mõned lennuettevõtjad reisijatele asjakohast abi ja majutust teadaolevalt pakkumast või isegi reisijatele piletihinna tagasimaksmisest. 5.4 . Lendude hilinemine ja abi Kui lennu katkemise tõttu jäävad reisijad vähemalt kaks tundi hiljaks, peab lennuettevõtja pakkuma ebamugavuste vähendamiseks asjakohast abi. See abi tähendab jooke, sööki, sidevõimalusi ja vajaduse korral hotellimajutust. Odavlennufirmad, kelle tegevus toimub kohalike lennujaamade kaudu, on abi tagamise kohustusega raskustes. Tegelikult ei võimalda selliste lennujaamade piiratud majutusvõimalused (toitlustus, hotellid jne) alati neil abi nõuetekohaselt korraldada. Paljudel juhtudel seda abi iseenesest ei tagata või ei anta üldse. Lennuettevõtjad püüavad vahel isegi kohaldada sel juhul vääramatu jõu sätet, kuigi määruses ei ole sellist erandit sätestatud. Lennuettevõtjad peavad reisijaid nende õigustest teavitama ja pakkuma neile abi . Abistamine võib olla raskendatud, kui näiteks lennujaama ümbruskonna hotellides ei ole enam vabu kohti pikaajalise streigi või erakorraliste ilmastikutingimuste tõttu või kui lennujaamahoonetes ei ole toitlustusasutust. Määruses ei eristata siiski lennujaamasid nende suuruse või asukoha järgi. Määruses (EÜ) nr 261/2004 ei määratleta hilinenud lendude mõistet . Teatav segadus valitseb seoses lennuettevõtjate kohustusega reisijate ees üle 24-tunniste pikaajaliste hilinemiste korral ja see võib kujuneda oluliseks erimeelsuste allikaks. Nende reisijate minimaalsed õigused, kes on sunnitud lennujaamas olema, on määratletud ning kohalikes lennujaamades tegutsevad lennuettevõtjad peaksid nende õiguste järgimiseks võtma erimeetmeid. Olenemata sellest, kas lennatakse esimeses klassis või mitte, on ebamugavused, mida reisijad peavad taluma, sarnased ning nendega tuleks tegelda vastavalt määrusele. 5.5 . Teave Üldiselt on lennuettevõtjate lepingutingimused suures osas määrusega kooskõlas, kuid mõned lennuettevõtjad kasutavad oma lepingutingimustes määruse punktidele viidates üldist sõnastust (mis on vahel eksitav ja ebatäpne). Reisijate (ja riiklike täitevasutuste) jaoks oleks kasulik, kui lennuettevõtjate esitatud teabes oleks märgitud lennuettevõtja kontaktisik. Lennuettevõtjad peavad teavitama reisijaid ennetavalt nende õigustest vastava teadaandega registreerimislaua juures ja kirjalikult reisijaid, kelle lend hilineb vähemalt kaks tundi.[11] Paljudes lennujaamades ei ole nimetatud teadaandeid ja mõnel juhul ei ole kirjalikku teatist olemas, kui seda küsitakse. Õigus teavet saada on oluline ja seda õigust peaksid kõik asjaomased isikud austama. 6. JÕUSTAMINE RIIKLIKE TÄITEVASUTUSTE POOLT Kuna määruses ei määratleta üksikasjalikult riiklike täitevasutuste pädevust ja ülesandeid, on reisijate õiguste kohaldamine ja jõustamine ebajärjekindel. Reisijad, kes esitavad kaebuse, peavad sageli väga kaua ootama, enne kui nad saavad mingitki tagasisidet, või kogevad keeleprobleemi, kui esitavad kaebuse teises liikmesriigis, kus nende lend katkes. Reisijad esitavad juhtumid komisjonile, kui riiklikud täitevasutused kinnitavad, et lennuettevõtja on rikkunud määrust (EÜ) nr 261/2004, kuid nad ei võta edasisi meetmeid, et kohaldada seadust või karistada lennuettevõtjat. Komisjon on algatanud rikkumismenetluse[12] Ühendkuningriigi vastu artikli 16 lõigete 1 ja 2 alusel, toetudes asutamislepingu artiklile 12.[13] Air Transport Users Council (AUC – õhutranspordi kasutajate nõukogu), kes on määratud kaebustega tegelevaks organiks, paneb Ühendkuningriigi kodanike kaebused ja/või Ühendkuningriigi territooriumil toimuvad lennud tähtsuse järjekorda. Kuna täitevasutused tegutsevad aeglaselt, on eraisikud astunud ka esimesed õiguslikud sammud. 6.1 . Riiklike täitevasutuste struktuur Enamikus liikmesriikides on kaebustega tegelev ja määrust jõustav organisatsioon tsiviillennundusamet. Jõustamisprotsess on liikmesriigiti märkimisväärselt erinev. Kõige tõhusam on jõustamine Taanis ja Belgias. Riiklike täitevasutuste vahendite olemasolu on äärmiselt erinev ning isegi mõned suhteliselt hästivarustatud täitevasutused leidsid, et neil ei olnud piisavalt vahendeid neile laekunud kaebustega tegelemiseks. Mõnes liikmesriigis ei tegele täitevasutused kaebustega põhjalikult. 6.2 . Riiklike täitevasutuste sõltumatus Peaaegu kõikidel juhtudel märgivad riiklikud täitevasutused, et nad on lennundustööstusest sõltumatud. Riiklike täitevasutuste volitused seoses meetmete võtmisega üksikkaebuste puhul on erinevad. Kuigi riiklikel täitevasutustel on õigus lennuettevõtjaid trahvida, puudub neil sageli õigus kehtestada hüvitise maksmine üksikjuhtude korral. 6.3 . Karistuste rakendamine Määruse (EÜ) nr 261/2004 artiklis 16 sätestatakse, et täitevasutustel on kohustus kehtestada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi . Riiklike täitevasutuste poolt kehtestatavate karistuste skaala erineb märkimisväärselt. Liikmesriikides kohaldatavate sanktsioonide vahel on oluline õiguslik erinevus . Enamikus liikmesriikides on määruse mittejärgimise eest kohaldatav karistus halduskaristus, mille määrab tavaliselt tsiviillennundusamet ja mille kohta võib esitada kaebuse tsiviilkohtusse. Kuid Taanis, Belgias ja Ühendkuningriigis kohaldatakse karistusi kriminaalõiguse alusel ning seepärast on vaja täpsemaid tõendeid. Belgias on seadusega lubatud ka määruse mittejärgimise eest mõista asjaomastele lennuettevõtja töötajatele kuni 1-aastane vangistus. 7. ANALÜÜSI TULEMUSED Enam kui kahe aasta jooksul on määruse kohaldamisel tehtud edusamme, kuid seda on vaja oluliselt parandada , kui soovitakse nende eeskirjade ühtsemat kohaldamist lennuettevõtjate poolt ja ühtsemat jõustamist liikmesriikide poolt. Varasemaga võrreldes on reisijatel, kes on sunnitud lennujaamas olema, nüüd konkreetsed õigused, kuid sageli on nad lennuettevõtjatega võrreldes halvemas olukorras. Komisjon leiab, et olukorra parandamiseks tuleb mitmes valdkonnas tööd teha. 7.1 . Jõustamise parandamine Määruse jõustamist saab parandada mitmel viisil. Komisjon peab edendama koostööd riiklike täitevasutustega, samuti nende asutuste vahelist koostööd, et tagada üldsusele asjakohased teenused ja parem koostöö võrgustikuna. Hiljem võib riiklike täitevasutuste vahelisest koostööst saada „Heade tavade eeskiri”, mis käsitleb selliseid määrusest välja jäänud küsimusi nagu tähtaeg, mille jooksul reisijad peavad kaebuse esitama ja riiklikud täitevasutused vastama, tingimused, mille alusel saab kaebusi riiklike täitevasutuste vahel edastada, ja edastatavate kaebuste puhul lubatud keeled, samuti statistika kvaliteedi parandamine. Komisjonil on võimalik algatada rikkumismenetlus nende liikmesriikide vastu, kus jõustamine ei ole tõhus, mis võib kaasa tuua konkurentsi moonutamise lennuettevõtjate vahel. 7.2 . Määruse ebaselgete aspektide täpsem tõlgendamine Komisjon püüab selgitada määruse neid aspekte, mis tunduvad ebaselged, eelkõige kui need on jõustamisel tekitanud raskusi. Eelkõige kavatseb komisjon anda pärast riiklike täitevasutustega konsulteerimist välja teatise määruse omapoolse tõlgendamise kohta. Selline teatis, mis ei ole juriidiliselt siduv, oleks lennuettevõtjate jaoks oluline, lihtsustaks jõustamisprotsessi ja aitaks tarbijatel aru saada oma õigustest, mis tulenevad sellest määrusest. 7.3 . Lendude hilinemise ja tühistamise vahelise selguse loomine Praegu on reisijatel, riiklikel täitevasutustel ja isegi lennuettevõtjatel raskusi hilinenud ja tühistatud lendude eristamisega ning nad ei suuda näiteks otsustada, kas 24-tunnine hilinemine tuleks klassifitseerida tühistatud lennuks või pikaajaliseks hilinemiseks. On esinenud olukordi, kui lennuettevõtjad on lükanud lende edasi 48 tunni võrra (käsitledes neid kui hilinenud lende), kuigi tegelikkuses lend tühistati tehniliste probleemide tõttu ning sel juhul püütakse vältida reisijate võimalikke hüvitise maksmise nõudeid. Oleks kasulik arutada lennuettevõtjate ja riiklike täitevasutustega hilinenud ja tühistatud lendude eristamisel kasutatavate täpsemate kriteeriumide üle. Samuti oleks kasulik parandada andmete kogumist, et tagada lennu staatuse selge registreerimine nii reisijate õiguste rakendamiseks kui ka selle valdkonna üldise teeninduskvaliteedi paremaks järelevalveks. 7.4. Suuniste koostamine „erakorraliste asjaolude” kohta Erakorralised asjaolud on endiselt reisijate, lennuettevõtjate ja riiklike täitevasutuste vaheliste vaidluste allikaks. Selliste, tühistatud lendudega seotud nõuete hindamine moodustab umbes 30% kõikidest kaebustest ja selleks kulub rohkem kui 70% riiklike ametiasutuste vahenditest. Praegu ei ole hilinenud lendude eest määrusega ette nähtud rahalist hüvitist. Kui riiklikud täitevasutused saaksid mitmeid juhtumeid põhjalikult uurida, oleks sellest tulevikus kasu, kuid riiklikud täitevasutused ei saa kontrollida üksikasjalikult enamikku kaebustest, mis esitatakse neile seoses erakorraliste asjaoludega. Oleks kasulik alustada põhjalikumat arutelu riiklike täitevasutuste ja kõikide huvitatud isikutega. Selliste arutelude põhjal kaalub komisjon, kas koostada asjakohases vormis üldsuunised vähemalt erakorraliste asjaolude tõlgendamiseks. 7.5 . Riiklike täitevasutuste rolli tõhustamine Arvestades arengut reisijate õigustes muude transpordiliikide puhul ,[14] ei tarvitse juhul, kui reisijate õigused on kõikides valdkondades paika pandud, olla erinevate riiklike täitevasutuste moodustamine eri transpordiliikide jaoks enam tõhus. Selleks et abistada riiklikke täitevasutusi nende igapäevaste ülesannete lahendamisel, võib pöörduda Euroopa tarbijakeskuste[15] poole, kes juba tegelevad piiriüleste (rahvusvaheline transport) kaebustega. Lisaks sellele võib kaebused koondada seda liiki struktuuri, tagades sellega, et kaebuseid käsitletakse ühtlustatult ja ilma huvide konfliktita. See lihtsustaks ka statistilist jälgimist ja järelevalvet (tsentraliseeritud), rõhutades veel kord horisontaalset ja ühtlustatud lähenemist reisijate õigustele iga transpordiliigi puhul. Kui uut määrust rikutakse, võivad asjaomased tarbijakeskused edastada kaebuse vastavale tsiviillennundusametile või ministeeriumile lennuettevõtja suhtes õiguslike sammude võtmiseks. 8. TEGEVUSEGA SEOTUD JÄRELDUSED On kaks peamist põhjust , miks määruse rakendamisega on olnud raskusi: - teatavaid valdkondi käsitleva teksti ebatäpsus määruses, - mittetõhus jõustamine mõnes liikmesriigis. - Sätete selgitamine Komisjon jätkab arutelu riiklike täitevasutuste ja kõikide huvitatud isikutega nende määratluste igapäevaseks kohaldamiseks, mis praegu tekitavad vaidlusi, näiteks erakorralised asjaolud ja õigus teekonda muuta. - Tühistatud ja hilinenud lendude selgem registreerimine Komisjon arutab tööstusharu ja riiklike täitevasutustega, kuidas saada paremat teavet lendude staatuse kohta (õigeaegne toimumine, hilinenud või tühistatud lend) ja saata see edasi riiklikele täitevasutustele, et parandada määruse kohaselt kaebusi esitavate reisijate õiguste hindamist ja lennuteenuste üldist kvaliteeti käsitlevaid andmeid. - Piiratud jõustamine riiklike täitevasutuste poolt Komisjon tihendab puuduste kõrvaldamiseks koostööd riiklike täitevasutustega. Eesmärk on kehtestada ennetav ja ühtlustatud jõustamiskord, mis tooks kasu tarbijatele kogu ELis. Järgmise kuue kuu jooksul[16] korraldab komisjon täitevasutustega nii palju kohtumisi, kui see on vajalik, et parandada ja tugevdada jõustamismenetlust. Komisjon kaalub rikkumismenetluste tõhustamist nende liikmesriikide puhul, kus pärast nimetatud kuuekuulist ajavahemikku ei ole jõustamiskord tõhus ja hoiatav, nagu see on sätestatud määruses (EÜ) nr 261/2004. - Määruse (EÜ) nr 261/2004 täielik kohaldamine Järgmise kuue kuu jooksul kontrollib komisjon lennujaamades, kas lennuettevõtjad annavad reisijatele määrusega (EÜ) nr 261/2004 ettenähtud teavet, abi ja hüvitisi. Eelkõige kontrollib komisjon, kas registreerimislaua juures on olemas teabetahvlid ning kas lennu katkemise korral antakse reisijatele kirjalikud teatised. - Reisijate parem teavitamine Selleks et parandada olemasolevat reisijate õigusi käsitlevat teavet, esitab komisjon enne 2007. aasta suve avalikkusele ajakohastatud teabematerjali. - Määruse (EÜ) nr 261/2004 võimalik muutmine Komisjon leiab, et praeguse süsteemi puhul on vaja stabiilset perioodi, et riiklikud täitevasutused, lennuettevõtjad, liikmesriigid ja komisjon ise saaksid töötada välja määruse praktilise, järjepideva ja arusaadava kohaldamise, millega tagatakse lennureisijate õigused. Komisjon teeb koostööd kõikide huvitatud isikutega, et parandada selgust, rakendamist ja jõustamist. Üksnes juhul, kui selline koostöö ei anna rahuldavaid tulemusi, kaalub komisjon määruse (EÜ) nr 261/2004 muutmist, et tagada reisijate õiguste täielik järgimine. [1] Euroopa Liidu Teataja L 46, 17.2.2004, lk 1. [2] IP/05/181, 16.2.2005. [3] Kohtuasi C-344/04: http://curia.europa.eu/jurisp/cgi-bin/gettext.pl?where=&lang=en&num=79939889C19040344&doc=T&ouvert=T&seance=ARRET [4] Euroopa Liidu Teataja 2006/S 36-038536, 22.2.2006. [5] Sõlmlennujaam on lennujaam, mida lennuettevõtja kasutab ümberistumispunktina, et reisijad jõuaksid kavandatud sihtkohta. [6] http://www.eurocontrol.int/eCoda/portal. [7] Nõukogu 4. veebruari 1991. aasta määrus (EMÜ) nr 295/91 kompenseerimissüsteemi ühiste eeskirjade kohta, mida rakendatakse regulaarlennuliikluses reisija lennureisist mahajätmise korral (EÜT L 36, 8.2.1991). [8] Määruse (EÜ) nr 261/2004 põhjendused 14 ja 15 ning artikli 5 lõige 3. [9] Transpordi ja energeetika peadirektoraat, 10. märtsi 2005. aasta kirjavahetus, D(2005)104765. [10] Struktuurid, mis väljendavad lennuettevõtjate strateegilisi valikuid seoses teatavate lennujaamade teenindamise või mitteteenindamisega. [11] Määruse (EÜ) 261/2004 põhjendus 20 ja artikkel 14. [12] Kohtuasi 2322/2006. [13] Artikkel 12: „ Ilma et see piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist, on lepingus käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel . … " [14] Küsimust käsitletakse komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule: reisijate õiguste suurendamine Euroopa Liidus, KOM(2005) 46, 16.2.2005. [15] http://ec.europa.eu/consumers/redress/ecc_network/index_en.htm (DG SANCO) [16] See tähtaeg algab käesoleva teatise vastuvõtmise kuupäevast.