1. Dokumentide andmebaas

See dokument väärib eraldi väljatoomist – eelnõu on riigi- ja valitsusjuhtide poolt 18. juunil 2004 heaks kiidetud ning allkirjastatud 29. oktoobril 2004, kuid enne jõustumist tuleb leping veel Euroopa Liidu 25 liikmesriigi poolt ratifitseerida.

Põhiseadusliku lepinguga tehtavad põhilised muudatused on järgmised:

• lepingu tekst sisaldab ka põhiõiguste hartat,
• lepinguga sätestatakse Euroopa Liidu uus määratlus, mis asendab praegused „Euroopa Ühenduse” ja „Euroopa Liidu” määratlused,
• täpsemalt määratletakse volituste jagunemine liidu ja liikmesriikide vahel,
• uuendatakse institutsionaalset raamistikku, täpsustades Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vastastikuseid rolle,
• otsustusmenetlused muudetakse tõhusamaks,
• suuremat rõhku pööratakse süsteemi demokratiseerimisele ja läbipaistvusele.

Euroopa Liit on laienenud kuuel korral: kuue asutajariigi – Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburgi ja Madalmaadega – liitusid 1973. aastal Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik, 1981. aastal Kreeka, 1986. aastal Hispaania ja Portugal, 1995. aastal Austria, Soome ja Rootsi, 2004. aastal Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia ning 2007. aastal Bulgaaria ja Rumeenia.

Liitumislepingud sisaldavad uute riikide Euroopa Liiduga ühinemise kindlaksmääratud tingimusi ja vajalikke muudatusi lepingutes, millel Euroopa Liit põhineb.

Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamisleping (ESTÜ leping) on vanim kolmest Euroopa Ühenduse asutamislepingust.

Leping allkirjastati Pariisis 18. aprillil 1951, see jõustus 23. juulil 1952 ja selle 50 aasta pikkune kehtivusaeg lõppes 23. juulil 2002.

Selle lepingu eesmärgiks oli luua söe ja terase ühisturg, edaspidi kavatseti samalaadset struktuuri laiendada ka teistele majandusvaldkondadele. Praeguseks laieneb söe ja terase sektoritele EÜ lepinguga loodud ühine õigusruum.

Ühtne Euroopa akt allkirjastati 28. veebruaril 1986 ja see jõustus 1. juulil 1987.

Selle eesmärgiks oli hiljemalt 31. detsembriks 1992 Euroopa siseturu väljakujundamine, see tähendab ruumi loomine, kus toimub isikute, kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumine. Selle eesmärgi saavutamiseks viidi EÜ lepingusse sisse ad hoc menetlusi.

Amsterdami leping allkirjastati 2. oktoobril 1997 ja see jõustus 1. mail 1999.

Välja tuleb tuua kaks olulist muudatust:

Nice’i leping allkirjastati 26. veebruaril 2001 ja see jõustus 1. veebruaril 2003.

Selle lepingu eesmärgiks oli kohandada Euroopa Liidu toimimist seoses liidu laienemisega 1. mail 2004. Tehtud muudatustest tuleks esile tuua järgmised:

• muudatused otsustusprotsessis;
• nõukogu otsuse langetamiseks ühehäälsust nõudvate olukordade oluline vähendamine: nõukogu võib nüüd langetada otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega paljudes uutes valdkondades: isikute vaba liikumine, õigusalane koostöö tsiviilasjades, tööstuspoliitika jne;
• häälte ümberarvestamine nõukogus;
• institutsioonide struktuuri muutmine;
• Euroopa Parlamendi kohtade uus jaotus;
• Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriigi, Itaalia ja Hispaania loobumine teisest volinikukohast;
• Euroopa Komisjoni presidendi volituste laiendamine.

• leping Gröönimaa kohta (1984), mis sõlmiti selleks, et võimaldada Gröönimaal EMÜst 1983. aastal lahkuda ja kehtestada Gröönimaa suhtes ülemeremaade ja -territooriumide kohta kehtiv kord;
• liitmisleping (1965), millega loodi ühtne komisjon ja nõukogu kolme Euroopa ühenduse (Söe- ja Teraseühendus, Euroopa Majandusühendus ja Euratom) jaoks. Amsterdami lepingu artikkel 9 kaotas liitmislepingu kehtivuse ja lisas selle olulised osad EÜ lepingusse;
• leping, millega parandati teatavaid finantssätteid (1975), millega muudeti kolme lepingu (ESTÜ, EMÜ ja Euratomi lepingud) teatavaid artikleid. Neid parandusi on valdavalt uuesti muudetud hilisemate lepingutega;
• protokoll Hollandi Antillide kohta (1962), millega täpsustatakse Hollandi Antillides rafineeritud naftasaaduste Euroopa Liitu importimisel rakendatavaid kaubanduseeskirju.

Selliseid kokkuleppeid võib sõlmida ühendus või ühendus koos liikmesriikidega (segakokkulepe). Need kokkulepped on ühenduse ja liikmesriikide jaoks siduvad ning toovad kaasa vastutuse rahvusvahelisel tasandil. Võimalik on eristada kolme kokkuleppevormi.

• Assotsieerimislepingud

Assotsieerimine puudutab majanduslikku koostööd kitsas valdkonnas ning sellega kaasneb ühenduse laialdane finantstoetus lepingupartnerile. Selliste lepingute hulka kuuluvad kokkulepped ülemereriikide ja -territooriumidega, ühinemist ja tolliliitu ettevalmistavad kokkulepped, samuti Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) leping.

• Koostöökokkulepped

Koostöökokkulepped ei ole ühinemislepingutega ühesuguse ulatusega, sest nad hõlmavad üksnes intensiivset majanduskoostööd. Sellised lepingud seovad ühendust Põhja-Aafrika riikidega (Alžeeria, Maroko ja Tuneesia), Kirde-Aafrika ja Lääne-Aasia riikidega (Egiptus, Jordaania, Liibanon ja Süüria) ning Iisraeliga.

• Kaubanduskokkulepped

Kaubanduskokkulepped on tolli- ja kaubanduspoliitika valdkonnas kolmandate riikidega, kolmandate riikide gruppidega või rahvusvaheliste kaubandusorganisatsioonide raames sõlmitavad kokkulepped. Selliseks kokkuleppeks on näiteks Maailma Kaubandusorganisatsiooni (MKO) asutamisleping.

Tegemist on liikmesriikide poolt sõlmitud siduvate õigusaktidega, mille ülesandeks on lahendada ühenduse rakendatavate meetmetega tihedalt seotud küsimused, mida ükski ühenduse institutsioon ei ole pädev lahendama või mis laiendavad siseriiklike sätete territoriaalset ulatust, selleks et luua õigusruum, mis on seotud ühenduse õigusruumiga (näiteks kokkulepe ühenduse patenditunnistuse kohta).

Institutsioonide õigusaktid moodustavad ühenduse õiguse kolmanda olulise allika lepingute (primaarne õigus) ja rahvusvaheliste kokkulepete järel. Seda võib määratleda kui Euroopa institutsioonide poolt lepingute sätete rakendamiseks vastu võetud õigusaktide kogumit. Institutsioonide õigusaktide hulka kuuluvad EÜ lepinguga ette nähtud õiguslikult siduvad aktid (määrused, direktiivid ja otsused) ja mittesiduvad aktid (resolutsioonid, arvamused), samuti aga terve rida teisi akte, näiteks institutsioonide sisemäärustikud ja ühenduse tegevusprogrammid.

Teise ja kolmanda samba juriidilisi instrumente, mis tegelikult ei kuulu institutsioonide õigusaktide hulka, kuivõrd nad tulenevad jätkuvalt valitsustevahelistest suhetest, loetakse praegusel juhul nende dokumentide hulka dokumentide klassifitseerimise lihtsustamiseks.

Direktiivi võtab vastu nõukogu koos parlamendiga või komisjon üksinda ning direktiiv on suunatud liikmesriikidele. Direktiivi peamiseks ülesandeks on õigusaktide ühtlustamine.

Direktiiv on liikmesriikidele siduv püstitatavate eesmärkide osas, kuid jätab vabaks meetodid ja vahendid, mida liikmesriigid ühenduse eesmärkide saavutamiseks oma seesmise õigussüsteemi raames rakendavad.

Juhul kui direktiivi ei kanta liikmesriikide poolt üle siseriiklikku õigusse või juhul kui see ülekandmine toimub mittetäielikult või hilinemisega, võivad õigusorganid algatada antud direktiivi kohta otseselt menetluse riiklikes kohtutes.

Otsuse võtab vastu nõukogu, kas siis koos Euroopa Parlamendi või komisjoniga, ning otsuse näol on tegemist õigusaktiga, mille abil ühenduse institutsioonid võtavad vastu seisukoha konkreetsete kaasuste puhul. Otsuse abil võivad institutsioonid nõuda liikmesriigilt või liidu asutuselt või kodanikult, et see sooritaks mingeid toiminguid või ei sooritaks neid, anda talle õigusi või panna talle peale kohustusi.

Otsus on

Soovitus võimaldab institutsioonidel väljendada oma eelistust teatud tegevusliinidele, loomata samas õiguslikke kohustusi soovituse adressaatidele (liikmesriigid, teised institutsioonid, teatud juhtudel ka liidu kodanikud).

Arvamus on akt, mis võimaldab institutsioonidel väljendada oma seisukohta õiguslikult mittesiduval kujul, see tähendab tekitamata arvamuse adressaadile õiguslikke kohustusi. Arvamuse ülesandeks on väljendada institutsiooni seisukohta teatavas küsimuses.

Ühismeede on juriidiline instrument, mis tuuakse sisse Euroopa Liidu lepingu V jaotises ja seega on ta valitsustevaheline. Ühismeede võetakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastu ühehäälselt, teatavatel juhtudel ka kvalifitseeritud häälteenamusega ning see akt on liikmesriikide jaoks õiguslikult siduv, see tähendab, et liikmesriikidel on kohustus, välja arvatud oluliste raskuste korral, ühismeetme eesmärgid saavutada.

Otsus ja raamotsus asendavad alates Amsterdami lepingu jõustumisest ühismeedet politseikoostöö ja õigusalase koostöö alal kriminaalasjades. Need on juriidilised instrumendid, mis tuuakse sisse Euroopa Liidu lepingu VI jaotises ning tegemist on valitsustevaheliste aktidega. Otsus ja raamotsus võetakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt ühehäälselt vastu komisjoni või liikmesriigi ettepanekul.

Ühine seisukoht ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning politseikoostöö ja õigusalase koostöö alal kriminaalasjades on õiguslik instrument, mis toodi sisse Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotises. Tegemist on valitsustevahelise õigusaktiga, mille võtab ühehäälselt vastu Euroopa Liidu Nõukogu ja mis määratleb liidu seisukoha kindlates ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes ning politseikoostöö ja õigusalase koostöö küsimustes kriminaalasjades, andes suunised riiklike poliitikate elluviimiseks nendes valdkondades.

Tegemist on Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotises sisse toodud juriidilise instrumendiga, mida Maastrichti lepingus ette ei nähtud. Seega ei olnud varem teise ja kolmanda samba puhul rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimiseks õiguslikku alust. Selleks et vältida olukorda, et kõik nõukogu poolt allkirjastatavad kokkulepped peaksid seaduse põhjal olema sõlmitud liikmesriikide poolt, nähti Amsterdami lepingus ette võimalus, et nõukogu volitab liidu eesistujat vajaduse korral läbirääkimisi pidama.

Kokkulepped on siduvad liidu institutsioonidele, kuid mitte liikmesriikidele, kelle põhiseaduslikud sätted näevad kokkulepete sõlmimiseks ette eraldi korra. Sel juhul võivad liikmesriigid nõukogu raames otsustada, et kokkulepe on siiski ajutiselt rakendatav.

Konsolideerimine seisneb selles, et ühteainsasse seaduslikku jõudu mitteomavasse teksti ühendatakse õigusakti alusdokument (leping või ühenduse õigus) ning selle akti järjestikused muutused ja parandused. Euroopa Ühenduse asutamislepingu konsolideeritud versioon on kättesaadav EUR-Lex andmebaasis.

Kõik institutsioonide õigusaktid on konsolideeritud ning kättesaadavad EUR-Lex andmebaasis. Nendel dokumentidel on üksnes dokumentaalne väärtus ning institutsioonid ei vastuta nende sisu eest.

Konsolideeritud dokumentide põhjal võib komisjon algatada kodifitseerimis- või õigusakti ulatuse muutmise menetluse. Kodifitseerimine seisneb seadusandliku menetluse käigus mõnevõrra muutunud konsolideeritud teksti kinnitamises. Uus tekst avaldatakse seadusandliku aktina Euroopa Liidu Teatajas ning omandab seeläbi ametliku jõu.

Komisjon võib samuti algatada konsolideeritud teksti ulatuse muutmise menetluse, juhul kui ta peab vajalikuks õigusaktide ulatuse muutmist teatavas valdkonnas. Sel juhul algatatakse uus seadusandlik menetlus.

Ettevalmistavad dokumendid hõlmavad institutsioonide poolt õigusliku menetluse käigus väljaantavaid õigusakte. Sellesse kategooriasse arvatakse ka mõningad laiema ulatusega dokumendid. Peamisi ettevalmistavate dokumentide hulka kuuluvaid akte vaadeldakse täpsemalt allpool.

Amsterdami lepinguga nähti ette liikmesriikide õigus algatusteks varjupaiga andmise ja immigratsiooni valdkonnas. Viieaastase ajavahemiku jooksul oli seadusandlike algatuste õigus komisjoni ja liikmesriikide vahel jagatud, mõlemad võisid teineteisest sõltumatult ettepanekuid esitada. Viieaastane üleminekuperiood lõppes 1. mail 2004 ning liikmesriikidel on nüüd algatuste esitamise õigus üksnes seoses teise ja kolmanda sambaga, see tähendab ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning politseikoostöö ja õigusalase koostöö alal kriminaalasjades.

Kohus ja esimese astme kohus langetavad kohtuotsuseid, mis on vaidlusaluse menetluse lõpetamise otsusteks.

Euroopa Ühenduste Kohtu kohtuotsused ei kuulu edasikaebamisele.

Esimese astme kohtu kohtuotsuseid on võimalik edasi kaevata Euroopa Ühenduste Kohtusse (apellatsioon).

Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon või liikmesriik võivad küsida kohtu arvamust ühenduse ja kolmanda riigi või ühenduse ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel sõlmitud kokkuleppe vastavuse kohta EÜ lepingu sätetega. Kokkulepe, millele kohus on andnud mittetoetava arvamuse, saab jõustuda üksnes Euroopa Liidu lepingu artiklis 48 sätestatud tingimustel (lepingute muutmise menetlus).

Kohus ja esimese astme kohus annavad mitmel juhul välja korraldusi, mida menetluskord ette näeb. Üldjoontes võib need korraldused jagada kolme gruppi:

• kohtumenetluse tehnilise poolega seotud olukorrad (näiteks korraldused, millega tagatakse asitõendite säilimine, kohtuasjade eraldamine, ühendamine või peatamine);
• juhud, millal kohtuasja kohta langetatakse mittesisuline otsus (näiteks juhul, kui kohtuasi on ilmselt ette valmistamata, või kohtuniku ebakompetentsuse puhul);
• juhud, millal kohtuasja suhtes langetatakse sisuline otsus, sel juhul on tegemist täiejõuliste lihtsustatud kohtuotsustega, mis langetatakse juhul, kui antud kohtuasi on samane teiste varasemate kohtuasjadega, mille suhtes on kohtuotsus juba langetatud.

Korraldused on põhimõtteliselt muudetavad ja neid on võimalik edasi kaevata.

Kohtujuristid toetavad kohust tema missiooni täitmisel. Kohtujuristid esitavad avalikult, erapooletult ja sõltumatult motiveeritud esitisi kohtule esitatud kohtuasjade kohta. Oma esitises pakub kohtujurist välja ka lahenduse vaidlusküsimusele. Need esitised ei ole kohtunike jaoks siduvad. Esitised on suulise kohtuprotsessi lahutamatuks osaks ja need avaldatakse koos kohtuotsusega kohtupraktika kogumikus.

Parlametaarsed küsimused on Euroopa parlamendi liikmete kontrollivahendiks komisjoni ja nõukogu tegevuse üle. Kõikidel parlamendi liikmetel on õigus esitada nõukogule ja komisjonile

• kirjalikke küsimusi (koos kirjaliku vastuse nõudega),
• suulisi küsimusi (istungitel) ja
• küsimusi küsimuste tunni ajal (aeg, mis on parlamendi iga istungi ajal ette nähtud küsimuste esitamiseks).

Küsimused on kontrollivahend, mida kasutatakse väga palju. Kirjalikud küsimused ja nendele antud kirjalikud vastused avaldatakse Euroopa Liidu Teataja C seerias. Need küsimused ja vastused on kättesaadavad ka EUR-Lex andmebaasis.

2. Õiguslikud menetlused

Erinevalt riiklikest süsteemidest, kus rahva tahe avaldub parlamendi kaudu, annab Euroopa Liit olulise seadusandliku rolli liikmesriikide esindajatele nõukogus. Institutsioonide süsteemi arengu jooksul on Euroopa Parlamendi volitused laienenud: õiguslikult siduvate õigusaktide (määruste ja direktiivide) vastuvõtmisel jagab nõukogu tänapäeval oma seadusandlikke funktsioone parlamendiga. Kasutatavateks otsustamismenetlusteks on nõuandemenetlus, kaasotsustamismenetlus ja nõusolekumenetlus.

3. Ühenduse institutsioonid

Euroopa Parlament koosneb 732 liikmesriikide esindajast, kes on valitud üldisel hääletusel viieks aastaks. Igast liikmesriigist valitud esindajate arv on liimesriikide rahvaarvust sõltuvalt erinev. Parlamendi liikmed ei ole grupeeritud riiklike delegatsioonidena, vaid riigiülesteks delegatsioonideks, sõltuvalt nende poliitilistest veendumustest.

Parlamendi liikmed kuuluvad erinevatesse komisjonidesse ja eridelegatsioonidesse. Parlamendikomisjonide aruanded esitatakse vastuvõtmiseks parlamendi plenaaristungile. Plenaaristungil esitatakse samuti komisjoni ja nõukogu küsimusi, seal toimuvad väitlused kiireloomuliste küsimuste üle ning seal esitatakse eesistujariigi deklaratsioonid. Plenaaristungid on avalikud.

Parlament jagab eelarvelist võimu nõukoguga ning parlamendil on viimane sõna neis küsimustes, mis puudutavad mittekohustuslikke kulusid. Parlament kinnitab lõpliku eelarve, kontrollib selle täitmist ja annab hinnangu selle täitmisele.

Komisjon on parlamendi ees poliitiliselt vastutav. Komisjoni presidendi ja liikmete nimetamine nõuab Euroopa Parlamendi eelnevat heakskiitu. Juhul kui Euroopa Parlament võtab vastu umbusaldusavalduse komisjoni juhtimise kohta, toob see kaasa kõikide komisjoni liikmete ühise tagasiastumise.

Üldisemas plaanis rakendab parlament oma kontrollivat võimu, vaadates regulaarselt läbi aruandeid, mida komisjon talle edastab. Lisaks sellele pöörduvad parlamendi liikmed sageli komisjoni ja nõukogu poole kirjalike ja suuliste küsimustega.

Parlamendil on samuti õigus moodustada ajutisi uurimiskomisjone, selleks et kontrollida pettuse- või ühenduse õiguse mitteseaduspärase kasutamise kahtlusi.

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning politseikoostöö ja õigusalase koostöö valdkonnas on parlamendil õigus saada regulaarset informatsiooni ning esitada nõukogule küsimusi ning anda soovitusi. Parlamendilt küsitakse nõu ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhiaspektide ja -valikute osas, samuti kõikide kavandatavate meetmete osas, välja arvatud ühised seisukohad poliitilise ja õigusalase koostöö valdkonnas.

Parlament vaatab läbi liidu kodanike esitatud petitsioonid, mis on seotud ühenduse tegevusvaldkondadega.

Euroopa Parlament nimetab Euroopa ombudsmani, kelle ülesandeks on vastu võtta kaebusi, mis on seotud ühenduse institutsioonide või asutuste haldusliku omavoliga.

Euroopa Liidu Nõukogu koosneb liikmesriikide valitsuste esindajatest. Sõltuvalt käsitletavate päevakorrapunktide valdkonnast on nõukogu koosseis erinev, igat riiki esindab valitsuse liige, kes vastutab vastava valdkonna eest (välisasjad, rahandus, sotsiaalküsimused, transport, põllumajandus jne).

Nõukogu töö valmistab ette liikmesriikide alalistest esindajatest koosnev alaliste esindajate komitee (Coreper), selle komitee juures töötavad omakorda mitmed töögrupid, mis koosnevad riiklike võimuorganite ametnikest.

Nõukogu eesistuja ametikohta täidavad kuuekuuliste eesistumisperioodide kaupa kordamööda kõik liimesriigid, vastavalt nõukogu poolt määratletud korrale. Eesistujat abistab nõukogu peasekretariaat, kes valmistab nõukogu töö ette ja tagab selle ladusa tegemise. Nõukogu peasekretär on samaaegselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja.

Üldjuhul võetakse nõukogu otsused vastu nõukogu liikmete häälteenamusega. Lepingu kohaselt on teatavates piiratud arvuga küsimustes nõutav ühehäälne otsustamine. Enamikul juhtudel langetab nõukogu otsused kvalifitseeritud häälteenamusega: ettepaneku vastuvõtmiseks on vajalik saavutada teatav minimaalne kogus hääli. Igal liikmesriigil on kindel arv hääli, sõltuvalt rahvaarvust selles riigis.

Nõukogul on kuus peamist vastutusala:

• komisjoni esitatud ettepanekute alusel võtab nõukogu vastu ühenduse seadusandlikke akte, mitmetes valdkondades on nõukogu koos Euroopa Parlamendiga seadusandlikuks institutsiooniks;
• nõukogu tagab liikmesriikide üldiste majanduspoliitikate koordineerimise;
• nõukogu sõlmib Euroopa Ühenduse nimel rahvusvahelised kokkulepped ühenduse ja ühe või mitme liikmesriigi või ühenduse ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel.;
• nõukogu koostab koos Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu eelarve;
• nõukogu määratleb Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika, lähtudes Euroopa Ülemkogu kinnitatud suunistest;
• nõukogu koordineerib riiklike õiguskaitseorganite ja politseijõudude koostööd kriminaalasjades.

Komisjon koosneb 27 liikmest (üks iga liikmesriigi kohta), kes on valitud lähtuvalt oma üldisest kompetentsusest ning kelle puhul on garanteeritud sõltumatus. Komisjoni liikmed nimetab viieks aastaks ametisse nõukogu Euroopa Parlamendi heakskiidul.

Komisjoni president nimetatakse riigi- ja valitsusjuhtidest koosneva ülemkogu poolt, selle nimetamise peab seejärel heaks kiitma Euroopa Parlament.

Komisjon jaguneb peadirektoraatideks, millest igaüks tegeleb teatava kindla tegevusvaldkonnaga.

Euroopa Komisjonil on neli põhiülesannet.

Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja 8 kohtujuristist, kes on nimetatud ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel kuueks aastaks, võimalusega ametiaega pikendada.

Nad valitakse juristide hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid.

Kohtujuristid töötavad kohtu juures ja abistavad kohtu ülesannete täitmist. Nende ülesandeks on avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud esitisi kõigis kohtuasjades, milles nende osalus on nõutav. Kohtujuristide ülesandeid ei tohi ära segada prokuröri või muude sarnaste ametikohtade ülesannetega.

Esimese astme kohus koosneb vähemalt ühest kohtunikust iga liikmesriigi kohta. Kohtunikud nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel kuueks aastaks ja nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ja kellel on kõrgetesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon.

Nice’i lepinguga nähti samuti ette võimalus luua esimese astme kohtu juurde kohtukolleegiumid, mis on teatud kindlates valdkondades tegutsevad spetsialiseeritud kohtud.

Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu ülesandeks on tagada, et Euroopa ühenduste asutamislepingute ja pädevate ühenduste institutsioonide poolt antud õigusaktide tõlgendamisel ning kohaldamisel järgitaks seadust.

Euroopa Kohtule ja esimese astme kohtule on antud õiguslik pädevus eri tüüpi hagide osas:

lepinguliste kohustuste rikkumise hagi (mis on suunatud liikmesriigi vastu lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral),

• tühistamishagi (ühenduse institutsioonide õigusaktide tühistamiseks),
• tegevusetuse vaidlustamise hagi (ühenduse institutsiooni vastu selle tegevusetuse korral),
• hagi kahju hüvitamiseks (suunatud ühenduse institutsiooni poolt tegevuse või tegevusetuse tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks),
• lepingujärgse vastutusega seotud hagi (esitatakse ühenduse poolt sõlmitud avalik-õiguslikest või eraõiguslikest lepingutest tulenevate vaidluste lahendamiseks),
• avaliku teenistusega seotud hagi (ühenduse ja tema ametnike või teenistujate vaheliste vaidluste lahendamiseks),
• eelotsused (liikmesriikide õigusorganite nõudmisel langetavad kohus või esimese astme kohus otsuse ühenduse õiguse tõlgendamise kohta või institutsioonide ja Euroopa Keskpanga toimingute kohta).

Kohus langetab otsuse ühenduse institutsioonide või liikmesriikide esitatud taotluse põhjal institutsioonide või liikmesriikide seadusevastase tegevuse kohta. Kohtu pädevuses on võtta vastu eelotsuseid, välja arvatud spetsiifilistes valdkondades, mis kuuluvad esimese astme kohtu pädevusse. Esimese astme kohus menetleb füüsiliste ja juriidiliste isikute kaebusi ühenduse institutsioonide vastu. Esimese astme kohtu otsuseid võib õigusküsimustes edasi kaevata Euroopa Kohtusse.

Kontrollikojal on üks liige igast liikmesriigist, kes on valitud isikute hulgast, kes kuulub või on kuulunud välisauditi asutusse oma koduriigis või kes on eriti pädevad selle ametikoha jaoks ning kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust. Kontrollikoja liikmed nimetatakse nõukogu poolt kuueks aastaks, kinnitamiseks on vajalik kvalifitseeritud häälteenamus. Liikmete nimetamiseks on nõutav konsulteerimine Euroopa Parlamendiga.

Kontrollikoja ülesandeks on kontrollida ühenduse ja kõigi ühenduse asutuste tulu- ja kuluarveid, selleks et tagada liidu kulutuste vastavus eelarvega seotud eeskirjade ja õigusaktidega, ning haldus- ja raamatupidamistavade järgimist. Kontrollikoda jälgib samuti finantshalduse kvaliteeti.

Kontrollikoja kontrolli alla kuuluvad ühenduse institutsioonid ja liikmesriigid, aga ka kõik asutused, mis haldavad ühenduse nimel tulusid või kulusid, ning kõik füüsilised või juriidilised isikud, kellele tehakse ühenduse eelarvest väljamakseid. Liikmesriikide kontrollimine toimub koostöös pädevate riiklike institutsioonide või teenistustega, kelle ülesandeks on edastada kontrollikojale kõik nõutavad dokumendid ja vajalik informatsioon.

Kontrollikoda esitab nõukogule ja Euroopa Parlamendile igal aastal kinnitava avalduse raamatupidamisaruannete usaldusväärsuse, samuti nende aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Kontrollikoja aastaaruandes esitatakse kontrollikoja märkused ühenduse finantsasjade halduse kohta, aastaaruanne edastatakse ühenduse institutsioonidele ning avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Aruandes tuuakse välja punktid, mida oleks võimalik või soovitatav parandada. Institutsioonide vastused kontrollikoja märkustele avaldatakse samuti Euroopa Liidu Teatajas.

Kontrollikojal on samuti nõuandev õigus. Liidu teised institutsioonid peavad teatavates küsimustes küsima kontrollikoja arvamust.

Kontrollikoda võib samuti esitada eriaruannetes oma kommentaare teatavate konkreetsete küsimuste kohta. Eriaruanded avaldatakse samuti Euroopa Liidu Teatajas.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee koosneb organiseeritud kodanikuühiskonna majandus- ja ühiskonnaelu eri valdkondade esindajatest, eeskätt tööstuse, põllumajanduse, transpordi ala esindajatest ning tööliste, kaupmeeste, käsitööliste, vabade elukutsete, tarbijate ja üldsuse esindajatest.

Majandus- ja sotsiaalkomitee liikmed nimetab neljaks aastaks ametisse komisjon liikmesriikide ettepanekul, ametissenimetamise otsus langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega. Komitee liikmed jagunevad kolme gruppi, mis esindavad vastavalt tööandjaid, palgatöötajaid ja teisi huvitatud majandus- ja ühiskonnaelu valdkondade esindajaid.

Regioonide komitee koosneb piirkondlike ja kohalike ühenduste esindajatest. Komitee liikmed ning liikmetega võrdse arvu asendusliikmeid nimetatab neljaks aastaks ametisse komisjon liikmesriikide ettepanekul, ametissenimetamise otsus langetatakse kvalifitseeritud häälteenamusega.

Euroopa Keskpank koosneb kahest juhtorganist:

• Euroopa Keskpanga nõukogu, mis koosneb Euroopa Keskpanga juhatuse liikmetest ja euroala riikide keskpankade presidentidest;
• Euroopa Keskpanga juhatus, mis koosneb presidendist, asepresidendist ja neljast liikmest, kes nimetatakse liikmesriikide ühiskokkuleppega nõukogu soovitusel ja Euroopa Parlamendi heakskiidul. Juhatuse liikmed nimetatakse kaheksaks aastaks ning nende ametiaega ei ole võimalik pikendada.

Need kaks juhtorganit võtavad otsuseid vastu oma liikmete lihthäälteenamusega, kusjuures igal liikmel on üks hääl. Häälte võrdse jagunemise korral on otsustavaks presidendi hääl.

Euroopa Keskpank (EKP) on majandus- ja rahaliidu (EMU) süda.

Euroopa Keskpank vastutab euro stabiilsuse eest, määratleb eurode emissiooni mahu ning määratleb ja viib koostöös teiste keskpankadega ellu liidu rahapoliitikat.

Nende eesmärkide täitmiseks on Euroopa Keskpangale antud mitmeid teisi eelisõigusi:

• Euroopa Keskpank kontrollib väärtpaberite ostu ja müügi ning pankadega tehtavate krediiditehingute abil euro likviidsust. Samal eesmärgil määratleb Euroopa Keskpank kohustusliku reservi ulatuse, mida krediidiasutused riiklikes keskpankades või Euroopa Keskpangas peavad omama.
• Euroopa Keskpank teostab samuti krediidiasutuste usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet.

Lisaks sellele on Euroopa Keskpangal ka nõuandvad ja seadusandlikud ülesanded:

Euroopa Keskpangaga konsulteerivad panga pädevusse kuuluvate valdkondadega seotud küsimustes Euroopa institutsioonid või liikmesriikide ametivõimud oma vastavate seadusandlike ülesannete täitmisel. Keskpank võib samuti esitada ühenduse institutsioonidele oma arvamusi panga pädevusse kuuluvate küsimuste kohta.

Euroopa Keskpangal on seadusandliku algatuse õigus rahapoliitikasse puutuvates küsimustes ning teatavate talle usaldatud ülesannete täitmiseks vajalike otsuste langetamiseks.

Selleks et EKP saaks talle usaldatud ülesandeid täita, tagatakse mitmete sätetega panga sõltumatus: EKP ei saa küsida ega vastu võtta juhiseid ei institutsioonidelt, liikmesriikidelt ega teistelt asutustelt.