VERSLAG VAN DE COMMISSIE AAN HET EUROPEES PARLEMENT, DE RAAD, HET EUROPEES ECONOMISCH EN SOCIAAL COMITÉ EN HET COMITÉ VAN DE REGIO'S

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

op grond van artikel 29, lid 2, van het kaderbesluit van de Raad van 27 november 2008 over de bescherming van persoonsgegevens die worden verwerkt in het kader van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken

nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsuse (kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta) artikli 29 lõike 2 alusel

INLEIDING

SISSEJUHATUS

Achtergrond

Taust

Kaderbesluit 2008/977/JBZ van de Raad van 27 november 2008[1] (hierna "het kaderbesluit" genoemd) over de bescherming van persoonsgegevens die worden verwerkt in het kader van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken vormt het algemeen rechtskader voor dit specifieke aspect van de bescherming van persoonsgegevens. Dit besluit is per 19 januari 2009 in werking getreden[2].

Nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsusega 2008/977/JSK[1] (edaspidi „raamotsus”) kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta kehtestatakse üldine õigusraamistik kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate andmete kaitsmiseks. Raamotsus jõustus 19. jaanuaril 2009[2].

Het kaderbesluit was nodig omdat er toentertijd geen overkoepelend instrument op Europees niveau was dat de verwerking van persoonsgegevens in het kader van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken regelde[3]. Artikel 3 van Richtlijn 95/46/EG betreffende de bescherming van natuurlijke personen in verband met de verwerking van persoonsgegevens, en betreffende het vrije verkeer van die gegevens, bepaalt dat de richtlijn niet van toepassing is op "de verwerking van persoonsgegevens in het kader van een activiteit die buiten de werkingssfeer van het Gemeenschapsrecht valt, zoals de activiteiten in het kader van titel VI van het Verdrag betreffende de Europese Unie, en zeker niet op de verwerking van gegevens in verband met openbare veiligheid, defensie, de staatsveiligheid en de activiteiten van de staat op strafrechtelijk gebied".

Raamotsust oli vaja, sest tol ajal puudus Euroopa tasandil üldine õigusakt, mille reguleerimisalasse oleks kuulunud andmete töötlemine kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames[3]. Direktiivi 95/46/EÜ artiklis 3 on sätestatud, et seda ei kohaldata „isikuandmete töötlemise suhtes, kui see toimub sellise tegevuse käigus, mis jääb väljapoole ühenduse õigust, nagu näiteks Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotises osutatud tegevused, ja igal juhul sellise töötlemise suhtes, mis on seotud avaliku korra, riigikaitse, riigi julgeoleku ja riigi toimingutega kriminaalõiguse valdkonnas”.

Doel van het kaderbesluit is op EU-niveau een hoge mate van bescherming te waarborgen van de fundamentele rechten en vrijheden van natuurlijke personen in verband met de verwerking van persoonsgegevens in het kader van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken. Terzelfdertijd dient een hoog niveau van openbare veiligheid te worden gegarandeerd[4]. De lidstaten kunnen, ter bescherming van de op nationaal niveau verzamelde of verwerkte persoonsgegevens, uitgebreidere waarborgen bieden dan die waarin dit kaderbesluit voorziet[5].

Raamotsuse eesmärk on pakkuda ELi tasandil füüsiliste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kõrgetasemelist kaitset, kui kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldakse isikuandmeid. Samal ajal tuleb tagada avaliku julgeoleku kõrge tase[4]. Sellega ei takistata liikmesriike kehtestamast siseriiklikul tasandil kogutavate või töödeldavate isikuandmete kaitseks rangemaid kaitsemeetmeid[5].

Het toepassingsgebied[6] van het kaderbesluit is beperkt tot de verwerking van persoonsgegevens die met het oog op de preventie, het onderzoek, de opsporing en de vervolging ter zake van strafbare feiten of de tenuitvoerlegging van straffen:

Raamotsuse reguleerimisala[6] piirdub isikuandmete töötlemisega kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise või kuritegude eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täideviimise eesmärgil ning andmetega, mis on edastatud või tehtud kättesaadavaks:

- worden of zijn verstrekt of beschikbaar gesteld tussen de lidstaten;

- liikmesriikide vahel,

- door de lidstaten worden of zijn verstrekt of beschikbaar gesteld aan autoriteiten of informatiesystemen die krachtens titel VI ('Politiële samenwerking en justitiële samenwerking in strafzaken') van het Verdrag betreffende de Europese Unie zijn ingesteld; of

- liikmesriigi poolt Euroopa Liidu lepingu VI jaotise (kriminaalasjades tehtav politsei- ja õigusalane koostöö) alusel loodud asutustele või infosüsteemidele või

- aan de bevoegde autoriteiten van de lidstaten worden of zijn verstrekt of beschikbaar gesteld door autoriteiten of informatiesystemen die krachtens het Verdrag betreffende de Europese Unie of het Verdrag tot oprichting van de Europese Gemeenschap zijn ingesteld.

- liikmesriikide pädevatele asutustele Euroopa Liidu lepingu või Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt loodud asutuste või infosüsteemide kaudu.

Persoonsgegevens die door de ene lidstaat aan een andere zijn verstrekt mogen worden doorgegeven aan derde landen of internationale organen mits aan bepaalde voorwaarden is voldaan[7].

Ühelt liikmesriigilt teisele edastatud isikuandmeid võib edastada ka kolmandatele riikidele või rahvusvahelistele organitele, kui on täidetud teatavad tingimused[7].

Het kaderbesluit is integraal van toepassing op het Verenigd Koninkrijk en Ierland, omdat het een ontwikkeling inhoudt van het Schengenacquis. Het Verenigd Koninkrijk en Ierland nemen aan dit besluit deel overeenkomstig artikel 5 van het Protocol tot opneming van het Schengenacquis in het kader van de Europese Unie, dat aan het EU-Verdrag en het EG-Verdrag is gehecht, en aan de Besluiten 2000/365/EG en 2002/192/EG van de Raad.

Raamotsust kohaldatakse täies ulatuses Ühendkuningriigi ja Iirimaa suhtes, sest tegemist on Schengeni acquis ’ edasiarendamisega. Ühendkuningriik ja Iirimaa osalevad raamotsuses Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Schengeni acquis ’ Euroopa Liidu raamistikku integreerimist käsitleva protokolli artikli 5 ning nõukogu otsuste 2000/365/EÜ ja 2002/192/EÜ kohaselt.

Wat IJsland, Noorwegen, Zwitserland en Liechtenstein betreft, houdt het kaderbesluit een ontwikkeling in van de bepalingen van het Schengenacquis in de zin van de door de Raad van de Europese Unie of de Europese Unie met IJsland en Noorwegen, de Zwitserse Bondsstaat en Liechtenstein gesloten Overeenkomsten en Protocollen, en de Besluiten 1999/437/EG, 2008/149/JBZ en 2008/262/JBZ van de Raad.

Islandi, Norra, Šveitsi ja Liechtensteini puhul kujutab raamotsus endast Schengeni acquis ’ edasiarendamist kas Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Liidu ning Islandi ja Norra, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini vahel sõlmitud lepingu ja protokollide ning nõukogu otsuste 1999/437/EÜ, 2008/149/JSK ja 2008/262/JSK tähenduses.

Inhoud van Kaderbesluit 2008/977/JBZ

Raamotsuse 2008/977/JSK sisu

De binnenlandse verwerking van persoonsgegevens door de bevoegde gerechtelijke of politiële autoriteiten in de lidstaten valt niet onder het toepassingsgebied van het kaderbesluit (overeenkomstig artikel 1, lid 2).

Raamotsuse reguleerimisalasse ei kuulu isikuandmete riigisisene töötlemine pädevate õigus- ja politseiasutuste poolt liikmesriikides (artikli 1 lõige 2).

Sectorspecifieke wetgevingsinstrumenten betreffende de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken die bepalingen bevatten inzake de bescherming van persoonsgegevens en die vóór de datum van inwerkingtreding van het kaderbesluit zijn aangenomen, hebben in het algemeen voorrang boven de bepalingen van het kaderbesluit (artikel 28). Instrumenten waarvan wordt aangenomen dat zij een "volledig en samenhangend pakket van regels" inzake gegevensbescherming vormen, worden door het kaderbesluit onverlet gelaten (overweging 39). Andere sectorspecifieke instrumenten die gegevensbeschermingsregels met een beperkter toepassingsgebied bevatten, hebben voorrang boven het kaderbesluit als die regels restrictiever zijn. In het andere geval moet het kaderbesluit worden toegepast (overweging 40).

Kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö kohta vastuvõetud valdkonnapõhised õigusaktid, mis sisaldavad isikuandmete kaitset käsitlevaid sätteid ja mis on vastu võetud enne raamotsuse jõustumise kuupäeva, on selle suhtes ülimuslikud (artikkel 28). Raamotsus ei mõjuta õigusakte, mis moodustavad andmekaitset käsitleva „täieliku ja tervikliku eeskirjade kogumi” (põhjendus 39). Muud valdkonnapõhised meetmed, mis sisaldavad piiratuma reguleerimisalaga andmekaitse-eeskirju, on raamotsuse suhtes ülimuslikud ainult siis, kui nende eeskirjadega nähakse ette rohkem piiranguid kui raamotsusega. Muudel juhtudel kohaldatakse raamotsust (põhjendus 40).

Het kaderbesluit bepaalt wat de doelstellingen zijn van de gegevensbescherming in het kader van de werkzaamheden van politie en justitie. Het bevat regels die moeten garanderen dat alle gegevens die worden uitgewisseld, op een wettelijke en rechtmatige manier en volgens de grondbeginselen betreffende de gegevenskwaliteit zijn verwerkt.

Raamotsusega määratakse kindlaks isikuandmete kaitse eesmärgid politsei- ja õigusalase koostöö raames. Sellega nähakse ette isikuandmete töötlemise seaduslikkuse eeskirjad, mis tagaksid mis tahes vahetatava teabe seadusliku töötlemise kooskõlas andmete kvaliteedi põhimõtetega.

Het bakent tevens de rechten van de betrokken personen af om de bescherming van persoonsgegevens te garanderen zonder afbreuk te doen aan de belangen van het strafrechtelijk onderzoek. Betrokkenen moeten worden ingelicht en toegang hebben tot hun persoonsgegevens.

Samuti nähakse sellega ette andmesubjekti õigused, et tagada isikuandmete kaitse ja mitte ohustada eeluurimise eesmärki. Selleks tuleb andmesubjekti teavitada ja tal peab olema võimalus oma isikuandmetega tutvuda.

De nationale toezichthoudende autoriteiten vervullen de hun opgedragen taken in volstrekte onafhankelijkheid en moeten over de toepassing van de maatregelen die de lidstaten nemen om het kaderbesluit om te zetten, advies uitbrengen en toezicht houden.

Riiklikud järelevalveasutused, kes tegutsevad neile usaldatud ülesannete täitmisel täiesti sõltumatult, peavad raamotsuse ülevõtmiseks liikmesriigis vastu võetud meetmete kohaldamisel nõu andma ja selle üle järelevalvet teostama.

Verplichting voor de Commissie om verslag uit te brengen over de uitvoering

Komisjoni kohustus rakendamise kohta aru anda

Artikel 29, lid 1, van het kaderbesluit bepaalt dat de lidstaten de nodige maatregelen treffen om uiterlijk op 27 november 2010 aan het besluit te voldoen.

Raamotsuse artikli 29 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võtma raamotsuse järgimiseks vajalikud meetmed enne 27. novembrit 2010.

Volgens artikel 29, lid 2, delen de lidstaten het secretariaat-generaal van de Raad en de Commissie de tekst mee van de bepalingen waarmee zij de uit dit kaderbesluit voortvloeiende verplichtingen omzetten in nationaal recht, alsmede informatie over de in artikel 25 bedoelde toezichthoudende autoriteiten.

Artikli 29 lõike 2 kohaselt peavad nad edastama nõukogu peasekretariaadile ja komisjonile nende sätete teksti, millega võetakse siseriiklikku õigusse üle asjaomased kohustused, ning raamotsuse artiklis 25 osutatud järelevalveasutust käsitleva teabe.

Op basis van een verslag van de Commissie dat is opgesteld met gebruikmaking van deze informatie, gaat de Raad vóór 27 november 2011 na in hoeverre de lidstaten de maatregelen hebben genomen die noodzakelijk zijn om aan het kaderbesluit te voldoen.

Komisjon peab liikmesriikide esitatud teabe põhjal koostama aruande. Nõukogu peab enne 27. novembrit 2011 andma hinnangu, mil määral liikmesriigid on kõnealust raamotsust järginud.

Aan dit verslag ten grondslag liggende informatie

Aruande aluseks olevad teabeallikad

De Commissie had op 9 november 2011 informatie over de uitvoering van het kaderbesluit ontvangen van 26 van de 27 lidstaten en van Liechtenstein, Noorwegen, IJsland en Zwitserland.

9. novembriks 2011 olid 26 liikmesriiki 27st ning Liechtenstein, Norra, Island ja Šveits saatnud komisjonile teabe raamotsuse rakendamise kohta.

In 14 van die 26 lidstaten waren wetgevende maatregelen genomen en van kracht om uitvoering te geven aan het kaderbesluit (België, Tsjechië, Denemarken, Duitsland, Estland, Ierland, Hongarije, Letland, Litouwen, Luxemburg, Oostenrijk, Slowakije, Zweden en het Verenigd Koninkrijk). In Duitsland, Ierland, Estland en Zweden werd nog onderzocht of er behoefte was aan nadere uitvoeringsmaatregelen.

26 liikmesriigist 14 teatasid, et nende kehtivate õigusaktidega rakendatakse raamotsust (Austria, Belgia, Eesti, Iirimaa, Leedu, Luksemburg, Läti, Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Taani, Tšehhi Vabariik, Ungari ja Ühendkuningriik). Saksamaa, Iirimaa, Eesti ja Rootsi teatasid, et nad veel uurivad, kas rakendamiseks on vaja võtta lisameetmeid.

In 9 lidstaten is er sprake van een gedeeltelijke uitvoering van het kaderbesluit, aangezien de desbetreffende wetgevende maatregelen nog moeten worden goedgekeurd.

Võib väita, et 9 liikmesriiki on raamotsuse osaliselt rakendanud, sest nad teatavad, et otsuse rakendamiseks vajalikud õigusaktid tuleb veel vastu võtta.

4 lidstaten hebben op het verzoek om informatie van de Commissie ofwel niet gereageerd (Roemenië), ofwel geantwoord dat het kaderbesluit niet is uitgevoerd (Griekenland, Italië[8] en Cyprus).

4 liikmesriiki kas ei ole komisjoni teabenõudele vastanud (Rumeenia) või on teatanud, et nad ei ole raamotsust rakendanud (Kreeka, Itaalia,[8] Küpros).

Er zijn inhoudelijke verschillen, voornamelijk qua detaillering, wat betreft de informatie die de lidstaten in antwoord op haar vragenlijst aan de Commissie hebben verstrekt. In het overzicht van de antwoorden in tabel 1 is weergegeven hoe de lidstaten de stand van uitvoering van het kaderbesluit evalueren.

Liikmesriikide poolt vastusena komisjoni küsimustikule esitatud teabe sisu on erinev, eelkõige teabe põhjalikkuse osas. 1. tabelis antakse ülevaade vastustest: see peegeldab liikmesriikide hinnangut raamotsuse rakendamise olukorrale.

OMZETTING VAN HET KADERBESLUIT

RAAMOTUSE ÜLEVÕTMINE

Kaderbesluit ex-artikel 34, lid 2, onder b), van het Verdrag betreffende de Europese Unie

Raamotsuse tuginemine Euroopa Liidu asutamislepingu artikli 34 lõike 2 punktile b

Dit kaderbesluit is gebaseerd op het Verdrag betreffende de Europese Unie (VEU), en met name op artikel 30, artikel 31, onder e), en artikel 34, lid 2, onder b).

Raamotsus tugineb Euroopa Liidu asutamislepingule (edaspidi „ELi asutamisleping”) ning eelkõige selle artiklile 30, artikli 31 punktile e ja artikli 34 lõike 2 punktile b.

Als wetgevingsinstrument kan het kaderbesluit het best worden vergeleken met een richtlijn: het is bindend voor de lidstaten wat het resultaat betreft, maar de keuze van de vorm en de methoden wordt aan hen overgelaten. Kaderbesluiten hebben echter geen directe werking[9].

Raamotsust kui õigusakti võib võrrelda direktiiviga, sest need on liikmesriikidele siduvad saavutatava tulemuse seisukohalt, kuid vormi ja meetodite valik jäetakse riigi ametiasutustele. Samas ei ole raamotsustel otsest mõju[9].

Krachtens artikel 10 van het aan de Verdragen gehechte Protocol (nr. 36) betreffende de overgangsbepalingen, met betrekking tot de handelingen die op grond van de titels V en VI van het VEU voor de inwerkingtreding van het Verdrag van Lissabon zijn vastgesteld, zijn de bevoegdheden van de Commissie uit hoofde van artikel 258 VWEU wat betreft handelingen inzake de voormalige "derde pijler" niet van toepassing (en blijven die van het Hof van Justitie beperkt) gedurende een overgangsperiode van vijf jaar na de datum van inwerkingtreding van het Verdrag van Lissabon (d.w.z. tot 1 december 2014).

Aluslepingutele lisatud protokolli nr 36 artikli 10 alusel, milles käsitletakse üleminekusätteid enne Lissaboni lepingu jõustumist Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotise alusel vastuvõetud õigusaktide kohta, ei kohaldata Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 258 põhinevaid komisjoni volitusi (ja Euroopa Kohtu volitused on piiratud) endiste kolmanda samba õigusaktide suhtes viieaastase üleminekuperioodi jooksul alates Lissaboni lepingu jõustumisest (st kuni 1. detsembrini 2014).

Hierna wordt nader ingegaan op de uitvoering van vier essentiële bepalingen van het kaderbesluit, aan de hand van de informatie die door de lidstaten is verstrekt nadat de Commissie daarom op 9 december 2010 had verzocht.

Allpool on esitatud üksikasju raamotsuse nelja peamise sätte rakendamise kohta, nagu liikmesriigid need komisjonile vastusena 9. detsembri 2010. aasta küsimustikule esitasid.

Werkingssfeer van de nationale uitvoeringsmaatregelen

Siseriiklike rakendusmeetmete reguleerimisala

Het toepassingsgebied van het kaderbesluit is beperkt tot de verwerking van persoonsgegevens die worden verstrekt of beschikbaar gesteld tussen lidstaten. De "binnenlandse" verwerking van persoonsgegevens door de politie of justitie in strafzaken valt daarbuiten.

Raamotsust kohaldatakse ainult liikmesriikide vahel edastatud või kättesaadavaks tehtud isikuandmete töötlemise suhtes (artikli 1 lõige 2). Kui isikuandmeid töödeldakse kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames liikmesriigi tasandil, siis ei kuulu töötlemine raamotsuse reguleerimisalasse.

Tabel 2 in de bijlage geeft een overzicht van de uitvoeringsmaatregelen in de lidstaten. De meeste lidstaten vermeldden de algemene gegevensbeschermingswetgeving bij de uitvoeringsmaatregelen voor het kaderbesluit en verwezen ook naar sectorale wetgeving die van toepassing is op de politie, het gerecht, de douane en de belastingdiensten. Sommige lidstaten kozen ervoor om geen wetgevende maatregelen te nemen, maar het kaderbesluit uit te voeren door middel van ambtelijke circulaires (b.v. Duitsland en het Verenigd Koninkrijk).

Lisas esitatud 2. tabelis antakse ülevaade liikmesriikide rakendusmeetmetest. Enamik liikmesriike viitas üldistele andmekaitset käsitlevatele õigusaktidele kui raamotsuse rakendusmeetmetele ja lisas viite kohaldatavatele valdkondlikele õigusaktidele politsei-, kohtu- ja tolliasutuste ja maksuhalduri valdkonnas. Osa liikmesriike otsustas õigusakte vastu mitte võtta ja rakendada raamotsust haldusringkirjade väljaandmise abil (nt Saksamaa ja Ühendkuningriik).

In het merendeel van de lidstaten is de algemene gegevensbeschermingswetgeving van toepassing op de verwerking van persoonsgegevens door politie en justitie, zowel op de binnenlandse als op de grensoverschrijdende verwerking[10], vaak samen met het wetboek van strafvordering en politie(gegevens)wetten[11] . Dertien lidstaten (België, Tsjechië, Duitsland, Estland, Italië, Luxemburg, Hongarije, Malta, Nederland, Slovenië, Slowakije, Finland en Zweden) noemden het wetboek van strafvordering of soortgelijke wetgeving. Zeven lidstaten (Tsjechië, Duitsland, Hongarije, Nederland, Slovenië, Finland en Zweden) maken melding van een specifieke "wet politiegegevens"[12]. Drie lidstaten (Bulgarije, Portugal en Litouwen) vermeldden voorts dat zij ook specifieke wetgeving hadden aangenomen om sommige, uitsluitend op grensoverschrijdende verwerking van persoonsgegevens toepasselijke, bepalingen van het kaderbesluit uit te voeren die niet door de algemene wetgeving waren behandeld[13].

Enamik liikmesriike märkis, et üldisi andmekaitset käsitlevaid õigusakte kohaldatakse isikuandmete edastamisel politsei- ja kohtuasutuste poolt nii riigisisestes kui ka piiriülestes olukordades[10] sageli kõrvuti kriminaalmenetluse seadustiku ja politseiseadusega (mis käsitleb andmekaitset)[11]. 13 liikmesriiki (Belgia, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Itaalia, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi) viitas kriminaalmenetluse seadustikule või muudele samalaadsetele õigusaktidele. Seitse liikmesriiki (Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Ungari, Madalmaad, Sloveenia, Soome ja Rootsi) teatas, et kohaldatakse politseiseadust (mis käsitleb andmekaitset)[12]. Kolm liikmesriiki (Bulgaaria, Portugal ja Leedu) lisas, et nad on vastu võtnud konkreetseid õigusakte, et rakendada raamotsuse teatavaid sätteid, mida üldistes õigusaktides ei käsitleta ning mida kohaldatakse ainult isikuandmete piiriülese töötlemise suhtes[13].

Voor drie lidstaten was het beperkte toepassingsgebied van het kaderbesluit een probleem. Italië en Nederland wezen erop dat het in de praktijk lastig is om onder het kaderbesluit vallende grensoverschrijdende verwerking van gegevens en "binnenlandse" verwerking van elkaar te onderscheiden, alsook op de daarmee samenhangende complicatie voor de wetshandhavingsautoriteiten in de lidstaten, namelijk dat voor dezelfde persoonsgegevens verschillende verwerkingsregels moeten worden toegepast. Polen belichtte de tekortkomingen van het kaderbesluit in het algemeen en stelde in het bijzonder het eens te zijn met het streven van de Commissie om een alomvattend kader te creëren en ook het gebied van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken onder de algemene gegevensbeschermingsregels te laten vallen[14].

Kolme liikmesriigi arvates tekitab raamotsuse piiratud reguleerimisala probleeme. Itaalia ja Madalmaad teatasid, et neil on praktikas raske eristada piiriülest andmetöötlust vastavalt raamotsusele 2008/977 andmete töötlemisest liikmesriigi tasandil ning sellega on seotud liikmesriigi õiguskaitseasutuste jaoks keerulised olukorrad, kus samade isikuandmete töötlemise suhtes tuleb kohaldada erinevaid eeskirju. Poola viitas raamotsuse üldistele puudustele ning rõhutas eelkõige, et toetab komisjoni eesmärki kehtestada ulatuslik raamistik ja üldiste andmekaitse-eeskirjade reguleerimisala laiendamist kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnale[14].

Informatie voor de betrokkene (artikel 16, overwegingen 26-27)

Teave andmesubjektile (artikkel 16, põhjendused 26 ja 27)

De lidstaten moeten er overeenkomstig het kaderbesluit op toezien dat de betrokkenen door de bevoegde autoriteiten op de hoogte worden gebracht van het feit dat de persoonsgegevens kunnen worden of worden verzameld, verwerkt of verstrekt aan een andere lidstaat met het oog op het voorkomen, onderzoeken, opsporen en vervolgen van strafbare feiten en de tenuitvoerlegging van straffen. De vorm, de inhoud, de gebruikte methoden en de mogelijke uitzonderingen (geen of beperkte kennisgeving), worden nader geregeld in het nationaal recht. Dit kan in een algemene vorm gebeuren, bijvoorbeeld langs wettelijke weg of door bekendmaking van een lijst van verwerkingen. Wanneer lidstaten persoonsgegevens aan elkaar doorgeven, kunnen zij verlangen dat de betrokkene niet wordt geïnformeerd.

Raamotsuse kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et pädev ametiasutus teavitab andmesubjekti sellest, et tema isikuandmeid töödeldakse või edastatakse teisele liikmesriigile kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise või kuritegude eest vastutusele võtmise või kuritegude eest määratud karistuste täitmisele pööramise eesmärgil. Vorm, sisu, viis ja erandid (st teavet ei anta või antakse piiratud määral) tuleks ette näha siseriiklikus õiguses. Seda võib teha üldises vormis, võttes vastu seaduse või avaldades töötlemistoimingute loetelu. Kui andmed edastatakse teisele liikmesriigile, võib iga liikmesriik esitada taotluse, et andmesubjekti ei teavitata.

Zoals uit tabel 3 kan worden opgemaakt, informeren nagenoeg alle lidstaten de betrokkenen op de ene of de andere manier over de verwerking van hun persoonsgegevens. Frankrijk doet dat niet. Denemarken voorziet evenmin in dit recht, maar verplicht de voor de verwerking verantwoordelijke om een register bij te houden en het publiek te informeren.

3. tabelist selgub, et peaaegu kõik liikmesriigid edastavad andmesubjektile mingisugust teavet nende isikuandmete töötlemise kohta. Prantsusmaa teatas, et tema seda ei tee. Ka Taanis ei ole seda õigust, kuid Taani teatas, et vastutav töötleja peab pidama registrit ja teavitama avalikkust.

Het recht om geïnformeerd te worden, is in de grote meerderheid van de lidstaten onderhevig aan beperkingen . De nationale wetgever heeft dit recht ofwel ingeperkt in het kader van het voorkomen, onderzoeken, opsporen en vervolgen van strafbare feiten, ofwel bepaald dat het niet van toepassing is op de verwerking van gegevens door specifieke verantwoordelijken (politie en/of justitie). In sommige gevallen gelden er beperkingen/uitzonderingen zonder dat is gepreciseerd voor welke activiteiten. Heel wat lidstaten maken melding van zulke beperkingen ten behoeve van de politie, de militaire politie, het gerecht, de douane of de fiscus.

Õigus teabele on piiratud enamikus liikmesriikides . Siseriiklike õigusaktidega piiratakse kõnealust õigust kas kuritegude tõkestamise, uurimise, avastamise või kuritegude eest vastutusele võtmise eesmärgil või nähakse ette, et andmete töötlemise suhtes konkreetsete vastutavate töötlejate poolt (politsei ja/või õigusasutused) kõnealust õigust ei kohaldata. Teatavatel juhtudel on kehtestatud piirangud või erandid, kuid ei täpsustata, milliste tegevuste korral. Märkimisväärne arv liikmesriike teatas niisuguste piirangute olemasolust politsei, sõjaväepolitsei, kohtute, tolliasutuste ja maksuhalduriga seoses.

Volgens Nederland valt een algemene verplichting om de betrokkene te informeren niet te rijmen met de aard van het werk van politie en justitie, maar zijn de nodige voorzieningen getroffen om de betrokkene voldoende erover te informeren dat persoonsgegevens door de politie en justitie worden verwerkt (namelijk wetten die vastleggen in welke gevallen en onder welke voorwaarden gegevens worden verwerkt, het openbaar ministerie dat de betrokkene meedeelt wanneer bijzondere onderzoeksbevoegdheden worden uitgeoefend, als zulks het onderzoek niet schaadt). Nog volgens Nederland is er geen verplichting om deze bepaling ten uitvoer te leggen, aangezien artikel 16, lid 1, uitsluitend betrekking heeft op het nationaal recht van de lidstaten.

Madalmaad teatasid, et üldine kohustus teavitada andmesubjekti ei ole täielikult kooskõlas politsei ja õigusasutuste töö iseloomuga, kuid kohaldatakse teatavaid meetmeid, et andmesubjekti piisavalt teavitada, nagu nõutud andmete töötlemise korral politsei ja õigusasutuste poolt (nt seaduses teavitatakse andmete töötlemise juhtumitest ja tingimustest, prokurör teavitab andmesubjekti konkreetsete uurimisvolituste kasutamisest, kui see on lubatud uurimise huvides). Madalmaad teatasid ka, et seda sätet ei tule rakendada, sest artikli 16 lõikes 1 peaaegu ei osutata liikmesriikide siseriiklikele õigusaktidele.

Het kaderbesluit stelt het recht van de betrokkene om te worden geïnformeerd vast, maar bevat geen nadere bepalingen inzake de methoden of eventuele uitzonderingen. Dat recht wordt volgens de lidstaten over het algemeen verleend, maar de invulling ervan verschilt aanzienlijk.

Raamotsuses nähakse ette andmesubjekti õigus teabele, kuid see ei sisalda meetodite või võimalike erandite üksikasju. Isegi kui liikmesriikide esitatud teabe kohaselt on õigus teabele üldiselt tagatud, erineb rakendamine märkimisväärselt.

Recht van toegang voor betrokkenen (artikel 17)

Andmesubjekti õigus tutvuda andmetega (artikkel 17)

Het kaderbesluit bepaalt dat de betrokkene gerechtigd is om, zonder beperking en zonder bovenmatige vertraging of kosten:

Raamotsuses on sätestatud, et andmesubjektil on õigus saada piiranguteta ja liigsete viivituste või kulutusteta:

a) van de toezichthoudende instantie of persoon of van de nationale toezichthoudende overheid tenminste antwoord te krijgen op de vraag of de hem betreffende gegevens zijn verstrekt of beschikbaar gesteld, informatie te krijgen over de ontvangers of categorieën van ontvangers aan wie de gegevens zijn verstrekt, alsook een opgave te krijgen van de gegevens die verwerking ondergaan, of

a) volitatud töötajalt või siseriiklikult järelevalveasutuselt vähemalt kinnitust selle kohta, kas teda puudutavad andmed on edastatud või tehtud kättesaadavaks, ning teavet vastuvõtjate või vastuvõtjate kategooriate kohta, kellele andmeid on avalikustatud, ning teavet selle kohta, milliseid andmeid töödeldakse, või

b) van de nationale toezichthoudende autoriteit tenminste de bevestiging te krijgen dat alle nodige verificaties zijn verricht.

b) siseriiklikult järelevalveasutuselt vähemalt kinnitust, et on teostatud kõik vajalikud kontrollid.

De lidstaten kunnen wettelijke maatregelen treffen ter beperking van het recht van toegang om belemmering van officiële of gerechtelijke onderzoeken of procedures te voorkomen; om te voorkomen dat de preventie, de opsporing, het onderzoek of de vervolging ter zake van strafbare feiten of de tenuitvoerlegging van straffen in het gedrang komt; ter bescherming van de openbare veiligheid; ter bescherming van de nationale veiligheid, en ter bescherming van de betrokkene of van de rechten en vrijheden van anderen. (artikel 17, lid 2). Iedere weigering of beperking van de toegang wordt schriftelijk aan de betrokkene toegelicht. (artikel 17, lid 3)

Liikmesriik võib oma õiguses sätestada piirangud õigusele andmetega tutvuda, et hoida ära teenistuslike või õiguslike uurimiste, uuringute või menetluste takistamist; vältida kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise või kuritegude eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täideviimise kahjustamist; kaitsta avalikku korda; kaitsta riigi julgeolekut ning kaitsta andmesubjekti või teiste isikute õigusi ja vabadusi (artikli 17 lõige 2). Vastutav töötleja peab teatama juurdepääsu võimaldamisest keeldumisest või juurdepääsu piiramisest kirjalikult (artikli 17 lõige 3).

In tabel 4 wordt op basis van de inlichtingen die door de lidstaten zijn meegedeeld, een overzicht gegeven van de situatie in de lidstaten met betrekking tot het recht van toegang tot informatie van de betrokkene. Daaruit kan worden geconcludeerd dat alle lidstaten[15] de betrokkenen, in de ene of de andere vorm, een recht van toegang verlenen . Dit recht is doorgaans verankerd in de algemene gegevensbeschermingswetgeving van de lidstaten. Heel wat lidstaten hebben in sectorspecifieke wetgeving (bv. betreffende politiegegevens) ook gedetailleerde regels vastgesteld voor de uitoefening van het recht van toegang.

Liikmesriikide edastatud teave andmetega tutvumise õiguse kohta (esitatud 4. tabelis ) peegeldab andmesubjekti teavitamise olukorda. Võib järeldada, et kõik liikmesriigid[15] annavad andmesubjektile teatava õiguse tutvuda andmetega . Kõnealune õigus on üldiselt tagatud riigi üldiste andmekaitsealaste õigusaktidega. Paljud liikmesriigid reguleerivad andmetega tutvumise õiguse üksikasju ka valdkondlike õigusaktidega (nt politseiseadused).

In alle lidstaten gelden ook uitzonderingen op het toegangsrecht . De motiveringen die daarvoor het vaakst worden vermeld, zijn:

Samuti näevad kõik liikmesriigid ette erandid õigusest andmetega tutvuda . Sagedamini mainitud põhjused on järgmised:

- het voorkomen, onderzoeken, opsporen en vervolgen van strafbare feiten;

- tõkestada, uurida ja avastada kuritegusid ning nende eest vastutusele võtta;

- de nationale veiligheid, defensie en openbare veiligheid;

- riigi julgeolek, kaitse ja avalik julgeolek;

- financieel-economische belangen van de lidstaat en de EU (o.a. ook in monetaire, budgettaire en fiscale aangelegenheden)[16];

- liikmesriigi või ELi majanduslikud ja finantshuvid (sealhulgas raha-, eelarve- ja maksuküsimused)[16];

- bescherming van de rechten en vrijheden van de betrokkene of van anderen.

- andmesubjekti või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse.

De manier waarop toegang tot persoonsgegevens wordt verleend , is in sommige lidstaten uitdrukkelijk geregeld en in andere niet. In sommige lidstaten kan de betrokkene direct bij de bevoegde autoriteit toegang tot zijn gegevens vragen (Bulgarije, Duitsland, Finland, Ierland, Letland, Malta, Nederland, Oostenrijk, Polen, Slowakije, het Verenigd Koninkrijk, Zweden), terwijl in andere (België, Frankrijk) slechts "indirecte" toegang wordt verkregen. In dit laatste geval is het de nationale toezichthoudende autoriteit die toegang heeft tot alle persoonsgegevens en niet de betrokkene zelf. In Finland en Litouwen kan de betrokkene kiezen. In Portugal is directe toegang de algemene regel, maar is voorzien in indirecte toegang wanneer er een raakvlak is tussen de verwerking van persoonsgegevens en de staatsveiligheid of het voorkomen of onderzoeken van strafbare feiten. De situatie is vergelijkbaar in Luxemburg, waar in de regel directe toegang wordt verleend, maar in gevallen waarin een uitzondering geldt, het verzoek om toegang moet worden gericht tot de toezichthoudende autoriteit.

Mis puudutab viisi, kuidas antakse juurdepääs isikuandmetele , siis osa liikmesriike käsitles seda küsimust põhjalikult, osa mitte. Osa liikmesriike märkis, et nad annavad andmesubjektile õiguse saata oma andmetega tutvumise taotlus otse pädevale asutusele (Austria, Saksamaa, Bulgaaria, Soome, Iirimaa, Läti, Malta, Madalmaad, Poola, Slovakkia, Rootsi, Ühendkuningriik), teised teatasid, et nad võimaldavad ainult „kaudset” juurdepääsu (Belgia, Prantsusmaa). Viimasel juhul on juurdepääs andmesubjekti isikuandmetele liikmesriigi järelevalveasutusel, mitte andmesubjektil. Soomes ja Leedus võib andmesubjekt nende kahe võimaluse vahel valida. Portugalis on reeglina tagatud otsene juurdepääs, kuid kaudne juurdepääs antakse siis, kui isikuandmete töötlemine on seotud riigi julgeoleku või kuritegude tõkestamise või uurimisega. Samalaadne olukord on Luksemburgis, kus tavaliselt antakse otsene juurdepääs, kuid juhul, kui kohaldatakse erandit, tuleb andmetele juurdepääsu taotlus esitada andmekaitsega tegelevale järelevalveametile.

Het kaderbesluit bevat algemene bepalingen inzake het verlenen van een recht van toegang aan de betrokkene. Er wordt niet gepreciseerd welke informatie aan de betrokkene moet worden verstrekt. Het wordt eveneens aan de lidstaten overgelaten of de betrokkene directe toegang krijgen of een indirecte route moeten volgen.

Raamotsus sisaldab üldeeskirju andmesubjekti õiguse kohta oma andmetele juurde pääseda. Selles ei täpsustata üksikasjalikult, millist teavet tuleb andmesubjektile anda. Samuti jäetakse liikmesriigile õigus otsustada, kas andmesubjekt võib oma õigust kasutada otse või peab ta seda tegema kaudselt.

Nationale toezichthoudende autoriteiten (artikel 25)

Riiklikud järelevalveasutused (artikkel 25)

Het kaderbesluit erkent dat het "een essentieel onderdeel van de bescherming van persoonsgegevens die worden verwerkt in het kader van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken tussen de lidstaten, is dat de lidstaten toezichthoudende autoriteiten aanwijzen die hun opdracht volledig onafhankelijk vervullen" (overweging 33). Voorts word bepaald dat de in de lidstaten reeds krachtens de richtlijn ingestelde toezichthoudende autoriteiten eveneens deze taken op zich kunnen nemen (overweging 34). De inhoud van artikel 28 (leden 1-4 en 7) van de richtlijn, betreffende de bevoegdheden van de toezichthoudende autoriteit, haar volstrekte onafhankelijkheid bij het vervullen van de opgedragen taken en de inachtneming van het beroepsgeheim, wordt grotendeels overgenomen in artikel 25 van het kaderbesluit. Elke toezichthoudende autoriteit moet met name beschikken over onderzoeksbevoegdheden, (zoals toegang tot gegevens en bevoegdheden om alle noodzakelijke inlichtingen in te winnen), effectieve bevoegdheden om in te grijpen (zoals de bevoegdheid om voorafgaand aan de uitvoering van de verwerking advies uit te brengen en te zorgen voor een passende bekendmaking van het advies; de bevoegdheid om gegevens te laten afschermen, wissen of vernietigen, een verwerking voorlopig of definitief te verbieden, de voor de verwerking verantwoordelijke te waarschuwen of te berispen, of de nationale parlementen of andere politieke instellingen in te schakelen) en de bevoegdheid om in rechte op te treden.

Raamotsuses 2008/977 tunnistatakse, et täielikult sõltumatute järelevalveasutuste loomine liikmesriikides on oluline tegur üksikisikute kaitsmisel seoses isikuandmete töötlemisega liikmesriikide vahelise politsei- ja õigusalase koostöö raames (põhjendus 33). Samuti märgitakse seal, et direktiivi kohaselt liikmesriikides juba loodud järelevalveasutused peaksid samuti oma kõnealust ülesannet täitma (põhjendus 34). Raamotsuse 2008/977 artikkel 25 peegeldab suures osas direktiivi 95/46/EÜ artiklit 28 (lõiked 1–4, 7), millega nähakse ette järelevalveasutuse loomine, tema volitused, kohustus tegutseda täiesti sõltumatult ning ametisaladuse hoidmise kohustus. Igal asutusel peavad olema teatavad volitused, mis koosnevad uurimisvolitustest (sealhulgas juurdepääs andmetele ja vajaliku teabe kogumine), tõhusast sekkumisvolitusest (arvamuse esitamine ja avaldamine enne töötlemise alustamist; korralduse andmine andmete blokeerimiseks, kustutamiseks või hävitamiseks; töötlemise keelamine ajutiselt või alaliselt, vastutava töötleja hoiatamine või talle märkuse tegemine või küsimuse suunamine riigi parlamenti või teistesse poliitilistesse institutsioonidesse) ning volitusest olla kohtus menetlusosaline.

Zoals tabel 5 laat zien, zijn de nationale autoriteiten die bevoegd zijn voor het toezicht op de omzetting en de toepassing van de algemene gegevensbeschermingsregels meestal ook verantwoordelijk voor het toezicht op de omzetting en de toepassing van het kaderbesluit.

5. tabelist selgub, et enamikul juhtudel vastutavad andmekaitse üldeeskirjadega seotud järelevalve ning nende rakendamise ja kohaldamise eest vastutavad riiklikud järelevalveasutused ka raamotsuse 2008/977 rakendamise ja kohaldamise järelevalve eest.

Zweden deelde mee dat zijn Gegevensinspectie (Data Inspection Board) nog moet worden aangesteld als toezichthoudende autoriteit ter uitvoering van artikel 25 van het kaderbesluit.

Rootsi teatas, et andmekaitsenõukogu tuleb alles määrata raamotsuse artikli 25 kohaselt pädevaks järelevalveasutuseks.

Sommige lidstaten stelden de kwestie van het toezicht op de gegevensverwerking door justitie nadrukkelijk aan de orde[17]. Denemarken vermeldde dat de gerechtelijke administratie verantwoordelijk is voor het toezicht op die gegevensverwerking en Oostenrijk stipte aan dat de toezichthoudende autoriteit voor gegevensverwerking niet bevoegd is om te oordelen over klachten in verband met schendingen van de gegevensbeschermingsregels door justitie. In Luxemburg is de commissie Gegevensbescherming in het algemeen bevoegd voor het toezicht op de verwerking van persoonsgegevens. Verwerkingen die worden gedaan op grond van nationale bepalingen tot uitvoering van internationale overeenkomsten staan onder toezicht van een autoriteit die bestaat uit de Procureur Général d’Etat of zijn gemachtigde en twee leden van de commissie Gegevensbescherming, voorgedragen door de commissie en benoemd door de minister.

Mõned liikmesriigid tõstatasid küsimuse õigusasutuste poolt andmete töötlemise üle teostatava järelevalve kohta[17]. Taani teatas, et õigusasutuste poolt andmete töötlemise üle teostatava järelevalve eest vastutab kohtuadministratsioon ja Austria teatas, et andmekaitse järelevalveasutus ei ole pädev tegema otsuseid kaebuste kohta, mis käsitlevad andmekaitse-eeskirjade rikkumist õigusasutuste poolt. Luksemburgis kuulub järelevalve andmete töötlemise üle andmekaitsekomisjoni pädevusse. Töötlemistoimingute üle, mis tehakse sellise siseriikliku õigusnormi kohaselt, millega rakendatakse mõnda rahvusvahelist konventsiooni, teostab järelevalvet amet, mis koosneb riigi peaprokurörist ( Procureur Général d’Etat ) või tema esindajast ning kahest andmekaitsekomisjoni liikmest, kelle ametisse nimetamiseks teeb ettepaneku kõnealune komisjon ja kelle nimetab ametisse minister.

Andere door de lidstaten aan de orde gestelde punten

Muud liikmesriikide tõstatatud küsimused

Twintig van de 26 lidstaten, waarvan er 8 deze vraag onbeantwoord lieten (België, Denemarken, Estland, Griekenland, Hongarije, Luxemburg, Cyprus en Oostenrijk), hebben geen bijzondere problemen met het kaderbesluit gemeld. Zoals in tabel 6 is weergegeven, hebben 6 lidstaten een aantal punten gesignaleerd die volgens hen aandacht vereisen:

26 liikmesriigist 20 ei teatanud probleemidest seoses raamotsusega, kaheksa neist 20 liikmesriigist ei vastanud sellele küsimusele (Belgia, Taani, Eesti, Kreeka, Ungari, Luksemburg, Küpros ja Austria). Nagu selgub 6. tabelist , tegi kuus liikmesriiki märkusi neile muret tekitavate küsimust kohta, nagu näiteks järgmised küsimused:

- Polen vond dat het kaderbesluit op verschillende punten moet worden verbeterd en zegde steun toe voor een hervorming die moet leiden tot een geïntegreerd, coherent gegevensbeschermingskader op EU-niveau;

- Poola märkis, et raamotsuses on mitmeid puudusi, mis tuleks kõrvaldada, ning väljendas reformile toetust, et luua ELi tasandil terviklik ja ühtne andmekaitsesüsteem;

- Italië en Nederland wezen erop dat het in de praktijk lastig is om onder het kaderbesluit vallende grensoverschrijdende verwerking van gegevens en "binnenlandse" verwerking van elkaar te onderscheiden, alsook op de daarmee samenhangende complicatie voor de wetshandhavingsautoriteiten in de lidstaten, namelijk dat voor dezelfde persoonsgegevens verschillende verwerkingsregels moeten worden toegepast;

- Itaalia ja Madalmaad teatasid, et neil on praktikas raske eristada piiriülest andmetöötlust vastavalt raamotsusele 2008/977 andmete töötlemisest liikmesriigi tasandil ning sellega on seotud liikmesriigi õiguskaitseasutuste jaoks keerulised olukorrad, kus samade isikuandmete töötlemise suhtes tuleb kohaldada erinevaid eeskirju;

- Italië, Tsjechië en Nederland hadden kritiek op wat in het kaderbesluit is bepaald voor internationale doorgiften. Met name volgens Italië is het noodzakelijk om een adequaat, gelijkwaardiger niveau van gegevensbescherming tot stand te brengen voor de doorgifte van persoonsgegevens aan derde landen. Volgens Nederland is het een probleem dat het kaderbesluit geen criteria bevat om te bepalen of het beschermingsniveau dat een derde land biedt adequaat is, wat tot uitvoeringsverschillen tussen de lidstaten leidt. Tsjechië tot slot, gaf te kennen de regels inzake internationale doorgiften "onrealistisch" te vinden.

- Itaalia, Tšehhi Vabariik ja Madalmaad kritiseerisid raamotsuses sisalduvaid eeskirju andmete rahvusvahelise edastamise kohta; Eelkõige Itaalia märkis, et tuleb ette näha andmekaitse piisav ja ühtsem tase andmete edastamisel kolmandatele riikidele. Madalmaade arvates tekitab probleeme see, et raamotsuses puuduvad kriteeriumid, mille alusel määrata kindlaks kolmanda riigi andmekaitse piisav tase, mistõttu raamotsust rakendatakse liikmesriigiti erinevalt. Tšehhi Vabariik märkis, et raamotsuses sisalduvad eeskirjad andmete rahvusvahelise edastamise kohta on „ebareaalsed”;

- Frankrijk maakte melding van een specifiek nationaal probleem in verband met de bewaartermijnen van persoonsgegevens doorgegeven aan en ontvangen uit derde landen waar op dit gebied andere eisen gelden; - Volgens Slowakije moet een duidelijker onderscheid worden gemaakt tussen gegevensverwerking door de politie en door het gerecht (gerechtelijke procedures);

- Prantsusmaa teavitas konkreetsest riigisisesest probleemist seoses kolmandale riigile ja kolmandalt riigilt edastatud isikuandmete säilitusajaga, sest sellega seoses kehtivad erinevad nõuded; - Slovakkia sõnul tuleb teha suuremat vahet andmete töötlemisel politsei ja õigusasutuste poolt (kohtumenetlus);

- Zowel Tsjechië als Nederland wees erop dat het voor de wetshandhavingsdiensten verwarrend is rekening te moeten houden met verschillende regels op internationaal (bv. Raad van Europa), EU- en nationaal niveau.

- nii Tšehhi Vabariik kui ka Madalmaad teatasid, et õigusaktide täitmise tagamise seisukohalt on segadust tekitav järgida rahvusvahelisel (nagu Euroopa Nõukogu), ELi ja liikmesriigi tasandil erinevaid andmekaitse-eeskirju.

VERVOLGWERKZAAMHEDEN

EES OOTAV TÖÖ

Dit verslag geeft de stand van zaken weer met betrekking tot de uitvoering en de werking van het kaderbesluit over de bescherming van persoonsgegevens die worden verwerkt in het kader van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken.

Käesolevas aruandes tehakse kokkuvõte raamotsuse (kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta) rakendamisest ja toimimisest.

De moeilijkheden die in de praktijk door een aantal lidstaten zijn ondervonden om het onderscheid te maken tussen regels voor "binnenlandse" verwerking en die voor grensoverschrijdende verwerking, kunnen worden verholpen door één stel regels uit te vaardigen dat beide vormen van verwerking bestrijkt. De reikwijdte van het recht van informatie van de betrokkene en de mogelijke uitzonderingen op dat recht op EU-niveau moeten nader worden gepreciseerd. Geharmoniseerde minimumcriteria voor het recht van toegang van de betrokkene zijn een middel niet alleen om de rechten van de betrokkene te versterken, maar ook om te voorzien in uitzonderingen die politie en justitie in staat moeten stellen om hun taken naar behoren te vervullen.

Riigisisese ja piiriülese andmete töötlemise eeskirjade eristamisega seotud praktilised probleemid, millest teatas mitu liikmesriiki, saaks lahendada ühiste õigusnormidega, mis käsitleks andmete töötlemist nii riigisiseses kui ka piiriüleses kontekstis. Reguleerimisala ja võimalikud erandid ELi tasandil seoses andmesubjekti õigusega saada teavet tuleks veel täpsustada. Minimaalsed ühtlustatud kriteeriumid seoses andmesubjekti õigusega andmetega tutvuda võiksid tugevdada andmesubjekti õigusi, kuid samas tuleks sätestada erandid, et politsei ja õigusasutused saaksid nõuetekohaselt täita oma tööülesandeid.

Artikel 16 van het Verdrag betreffende de werking van de Europese Unie, dat het recht op bescherming van persoonsgegevens vestigt, maakt het nu mogelijk een alomvattend kader te creëren dat een hoog niveau van bescherming van persoonsgegevens waarborgt op het gebied van de politiële en justitiële samenwerking in strafzaken en de uitwisseling van persoonsgegevens tussen de politiële en justitiële autoriteiten van de lidstaten vergemakkelijkt, zonder afbreuk te doen aan het beginsel van subsidiariteit.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 16 kohaselt, millega nähakse ette õigus isikuandmete kaitsele, on olemas võimalus luua terviklik andmekaitseraamistik, mis tagaks nii üksikisiku andmete kaitse kõrge taseme kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö valdkonnas kui ka sujuvama isikuandmete vahetamise liikmesriikide politsei- ja õigusasutuste vahel, austades täielikult subsidiaarsuse põhimõtet.

[1] PB L 350 van 30.12.2008, blz. 60.

[1] ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.

[2] Artikel 30.

[2] Artikkel 30.

[3] Overweging (5) bij Richtlijn 95/46/EG van het Europees Parlement en de Raad van 24 oktober 1995 betreffende de bescherming van natuurlijke personen in verband met de verwerking van persoonsgegevens en betreffende het vrije verkeer van die gegevens, PB L 281, 23.11.1995, blz. 31.

[3] Põhjendus 5, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24. oktoober 1995, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

[4] Artikel 1.

[4] Artikkel 1.

[5] Artikel 1, lid 5.

[5] Artikli 1 lõige 5.

[6] Artikel 1, lid 2.

[6] Artikli 1 lõige 2.

[7] Artikel 13.

[7] Artikkel 13.

[8] Italië deelde de Commissie mee dat specifieke uitvoeringsmaatregelen nog niet formeel zijn vastgesteld. Er wordt verwezen naar de wet bescherming persoonsgegevens, de strafprocedurewet en andere wetten die bepalingen bevatten die van toepassing zijn op de gegevensverwerking op de betrokken gebieden. Andere lidstaten hanteren een andere benadering: de geldende gegevensbeschermingsregels zijn ook van toepassing op de binnenlandse verwerking van persoonsgegevens door politie en justitie, en op de grensoverschrijdende verwerking door politie en justitie in strafzaken. Zij hebben de Commissie tevens ervan in kennis gesteld dat aanvullende uitvoeringsmaatregelen worden voorbereid.

[8] Itaalia teatas komisjonile, et rakendamiseks vajalikke õigusakte ei ole veel ametlikult vastu võetud. Ta viitab isikuandmete kaitse seadustikule, kriminaalmenetluse seadustikule ja muudele õigusaktidele, mis sisaldavad nendes valdkondades isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatavaid sätteid. Teised liikmesriigid kasutavad teistsugust lähenemisviisi ja teatavad, et kehtivaid andmekaitse-eeskirju kohaldatakse ka isikuandmete töötlemisel politsei- ja kohtuasutuste poolt siseriiklikul tasandil ning kriminaalasjades andmete töötlemise korral politsei- ja kohtuasutuste poolt. Lisaks sellele on nad teatanud komisjonile täiendavatest rakendusmeetmetest, mida nad praegu ette valmistavad.

[9] Zie het arrest in zaak C-105/03, Pupino , punten 34, 43-45, 47 en 61, waarin het Hof van Justitie stelde dat de nationale rechter ertoe verplicht is de bepalingen van zijn nationale recht zoveel mogelijk op een consequente manier uit te leggen, ook voor kaderbesluiten.

[9] Vt 16. mai 2005. aasta kohtuotsus kohtuasjas C-105/03, Pupino, punktid 34, 43–45, 47, 61; Euroopa Kohus on seisukohal, et liikmesriigi kohus peab püüdma tagada siseriiklike õigusaktide kooskõlalise tõlgendamise, sealhulgas kehtib see põhimõte raamotsuste suhtes.

[10] En dat was reeds zo voordat het kaderbesluit werd goedgekeurd (zie werkdocument van de diensten van de Commissie, effectbeoordeling, SEC(2005) 1241 van 4.10.2005, punt 5.1.2).

[10] Nii oli see juba enne raamotsuse vastuvõtmist (vt komisjoni talituste töödokument, mõjuhinnang, SEK (2005) 1241, 4.10.2005, punkt 5.1.2).

[11] Zie tabel 2.

[11] Vt 2. tabel.

[12] Zie tabel 2.

[12] Vt 2. tabel.

[13] Zie opmerkingen van Nederland.

[13] Vt Madalmaade märkused.

[14] Zie ook de bijdrage van Polen (ministerie van Binnenlandse Zaken) in het kader van de openbare raadpleging die de Commissie eind 2010 hield (en waarnaar in het antwoord op de vragenlijst werd verwezen): http://ec.europa.eu/justice/news/consulting_public/0006/contributions/public_authorities/pl_min_pl.pdf.

[14] Vt ka Poola panus (siseministeerium) 2010. aasta lõpus komisjoni algatatud avalikku arutellu (sellele viitab Poola oma vastustes küsimustikule): http://ec.europa.eu/justice/news/consulting_public/0006/contributions/public_authorities/pl_min_pl.pdf.

[15] Dit kan worden geconcludeerd niettegenstaande sommige lidstaten geen nadere bijzonderheden hebben verstrekt (zie details in tabel 3).

[15] Seda võib järeldada vaatamata sellele, et osa liikmesriike ei täpsustanud esitatud teavet (vt üksikasjad 3. tabelis).

[16] Deze uitzondering wordt niet uitdrukkelijk genoemd in artikel 17 van het Kaderbesluit 2008/977/JBZ. Er is wel sprake van een soortgelijke uitzondering in artikel 13, lid 1, van Richtlijn 95/46/EG.

[16] Seda erandit ei ole sõnaselgelt nimetatud raamotsuse 2008/977 artiklis 17. See viitab siiski erandile, mis on esitatud direktiivi 95/46/EÜ artikli 13 lõikes 1.

[17] Zie overweging 35, laatste zin, van het kaderbesluit, bepalende dat de bevoegdheden van de toezichthoudende autoriteiten "geen afbreuk [mogen] doen aan de bestaande regels van het strafprocesrecht en de onafhankelijkheid van de rechterlijke macht".

[17] Raamotsuse põhjenduse 35 viimases lauses märgitakse, et järelevalveasutuse pädevus „ei tohi […] mõjutada kriminaalmenetluse erisätteid ega kohtunike sõltumatust”.