Sprieduma pamatojums
|
|
1. Lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu ir par to, vai, ņemot vērā 2010. gada 25. februāra spriedumu lietā C‑172/08 Pontina Ambiente (Krājums, I‑1175. lpp.), iesniedzējtiesai ir jāatturas no tādu valsts tiesību normu piemērošanas, kuras tā uzskata par pretrunā esošām Padomes 1999. gada 26. aprīļa Direktīvas 1999/31/EK par atkritumu poligoniem [par atkritumu apglabāšanu poligonos] (OV L 182, 1. lpp.), kas grozīta ar Eiropas Parlamenta un Padomes 2003. gada 29. septembra Regulu (EK) Nr. 1882/2003 (OV L 284, 1. lpp.; turpmāk tekstā – “Direktīva 1999/31”), 10. pantam, kā arī Eiropas Parlamenta un Padomes 2000. gada 29. jūnija Direktīvas 2000/35/EK par maksājumu kavējumu novēršanu komercdarījumos (OV L 200, 35. lpp.) 1.–3. pantam.
|
1. Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kas lähtudes Euroopa Kohtu 25. veebruari 2010. aasta otsusest kohtuasjas C‑172/08: Pontina Ambiente (EKL 2010, lk I‑1175) peab eelotsusetaotluse esitanud kohus jätma kohaldamata siseriiklikud õigusnormid, mis on tema arvates vastuolus nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 228), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 447) (edaspidi „direktiiv 1999/31”), artikliga 10 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226) artiklitega 1–3.
|
|
2. Šis lūgums ir iesniegts saistībā ar tiesvedību starp Amia SpA , pret kuru ir uzsākta likvidācija (turpmāk tekstā – “ Amia ”), un Provincia Regionale di Palermo par paziņojumu par īpaša nodokļa par cieto atkritumu apglabāšanu poligonos samaksu.
|
2. Taotlus on esitatud Amia SpA (likvideerimisel) (edaspidi „Amia”) ja Provincia Regionale di Palermo (Palermo provints) vahelises kohtuvaidluses, mille ese on maksuteade, mis puudutab erimaksu tahkete jäätmete prügilasse ladestamise eest.
|
|
Atbilstošās tiesību normas
|
Õiguslik raamistik
|
|
Savienības tiesiskais regulējums
|
Liidu õigusnormid
|
|
3. Direktīvas 1999/31 10. pantā ir noteikts:
|
3. Direktiivi 1999/31 artikkel 10 sätestab:
|
|
“Dalībvalstis veic pasākumus, lai panāktu, ka visas izmaksas, kas saistītas ar poligona ierīkošanu un ekspluatāciju [apsaimniekošanu], cik iespējams, ieskaitot 8. panta a) punkta iv) apakšpunktā minētā finansiālā vai tam līdzvērtīgā nodrošinājuma izmaksas un slēgšanas tāmes vērtību, kā arī izmaksas, kas saistītas ar vismaz 30 gadu apsaimniekošanu pēc slēgšanas, sedz apsaimniekotāja pieprasītā cena par jebkura veida atkritumu apglabāšanu poligonā. Saskaņā ar prasībām, ko nosaka Padomes Direktīva 90/313/EEK (1990. gada 7. jūnijs) par brīvu piekļuvi vides informācijai [(OV L 158, 56. lpp.)], dalībvalstis nodrošina jebkuras vajadzīgās informācijas vākšanas un izmantošanas caurskatāmību, kura attiecas uz izmaksām.”
|
„Liikmesriigid võtavad meetmeid, millega tagatakse, et prügila rajamise ja kasutamisega seotud kulud, sealhulgas võimaluse korral artikli 8 punkti a alapunktis iv nimetatud finantstagatise või sellega võrdväärse tagatisega seotud kulud, ning prügila sulgemise ja järelhooldusega seotud hinnangulised kulud kaetakse vähemalt 30 aasta jooksul hinnaga, mille võtab prügila käitaja igat liiki prügi ladestamise eest sellesse prügilasse. Nõuete kohaselt, mis on esitatud nõukogu 7. juuni 1990. aasta direktiivis 90/313/EMÜ, mis käsitleb vaba juurdepääsu keskkonnateabele, [EÜT L 158, lk 56; ELT eriväljaanne 15/01, lk 402] tagavad liikmesriigid igasuguse kuludega seotud teabe kogumise ja kasutamise läbipaistvuse.”
|
|
4. Direktīvas 2000/35 1. pantā ir paredzēts, ka tās noteikumus piemēro visiem maksājumiem, kas tiek veikti kā atlīdzība komercdarījumos.
|
4. Direktiivi 2000/35 artikkel 1 näeb ette, et selle sätteid kohaldatakse kõigi maksete suhtes, mis on tehtud äritehingute eest tasumiseks.
|
|
5. Saskaņā ar Direktīvas 2000/35 2. panta 1. punktu “komercdarījumi” ir darījumi starp uzņēmumiem vai starp uzņēmumiem un valsts iestādēm, kuru rezultātā notiek preču piegāde vai pakalpojumu sniegšana par atlīdzību.
|
5. Direktiivi 2000/35 artikli 2 punkti 1 kohaselt on „äritehingud” ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest.
|
|
6. Direktīvas 2000/35 3. pantā ar nosaukumu “Procenti kavētu maksājumu gadījumā” tostarp ir paredzēts, ka dalībvalstis nodrošina, ka kavēta maksājuma gadījumā ir maksājami procenti, un tos var prasīt kreditors, kurš ir izpildījis savas līgumsaistības un juridiskos pienākumus un nav saņēmis attiecīgo summu laikā, ja vien debitors nav atbildīgs par nokavējumu.
|
6. Direktiivi 2000/35 artikkel 3 „Hilinenud maksmise intress” sätestab eelkõige, et liikmesriigid tagavad, et maksu hilinenud tasumise korral tuleb maksta intressi ja võlausaldajal on õigus saada hilinenud maksmise eest intressi, kui ta on täitnud oma lepingulised ja seadusjärgsed kohustused ning kui ta ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui viivituse eest ei vastuta võlgnik.
|
|
Itālijas tiesiskais regulējums
|
Itaalia õigusnormid
|
|
7. Ar 1995. gada 28. decembra Likumu Nr. 549 par valsts finanšu racionalizēšanas pasākumiem (1995. gada 29. decembra GURI Nr. 302 kārtējais pielikums, turpmāk tekstā – “Likums Nr. 549/95”), lai sekmētu saražoto atkritumu daudzuma samazināšanu, kā arī iegūtu no šiem atkritumiem izejvielas un enerģiju, tika ieviests īpašs nodoklis par cieto atkritumu apglabāšanu poligonos.
|
7. Et õhutada vähendama jäätmete tootmist ning töötama neid ümber tooraineks ja energiaks, kehtestati riigi rahanduse ratsionaliseerimist käsitleva 28. detsembri 1995. aasta seadusega nr 549 ( Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana , edaspidi „ GURI ”, regulaarne lisa nr 302, 29.12.1995; edaspidi „seadus nr 549/95”) erimaks tahkete jäätmete prügilasse ladestamise eest.
|
|
8. Saskaņā ar Likuma Nr. 549/95 3. panta 25. punktu šī nodokļa uzlikšanas pamats ir cieto atkritumu apglabāšana poligonos.
|
8. Seaduse nr 549/95 artikli 3 lõige 25 sätestab, et kõnealuse maksuga maksustamise alus on tahkete jäätmete ladestamine prügilasse.
|
|
9. No Likuma Nr. 549/95 3. panta 26. punkta izriet, ka minētā nodokļa maksātājs ir uzņēmuma, kas veic galīgo [atkritumu] apglabāšanu, apsaimniekotājs, kuram ir pienākums prasīt šī paša nodokļa atmaksu no uzņēmuma, kas nodod atkritumus apglabāšanai.
|
9. Seaduse nr 549/95 artikli 3 lõike 26 kohaselt on maksukohustuslane lõppladestamisega tegeleva ettevõtte käitaja ja ta on kohustatud nõudma asjaomase maksu sisse jäätmed prügilasse ladestanud omavalitsusüksuselt.
|
|
10. Likuma Nr. 549/95 3. panta 27. punktā ir paredzēts, ka minētais nodoklis tiek maksāts reģioniem.
|
10. Seaduse nr 549/95 artikli 3 lõige 27 sätestab, et nimetatud erimaks tasutakse maakondadele.
|
|
11. Likuma Nr. 549/95 3. panta 30. punktā ir noteikts, ka atkritumu poligona apsaimniekotājam ir jāmaksā nodoklis tam reģionam, kura teritorijā atrodas poligons. Šis nodoklis ir jāsamaksā ne vēlāk kā viena mēneša laikā pēc katra kalendārā gada ceturkšņa beigām, kura laikā glabāšanā tikuši nodoti atkritumi.
|
11. Seaduse nr 549/95 artikli 3 lõige 30 näeb ette, et prügila käitaja tasub kõnealuse maksu maakonnale, mille territooriumil prügila asub. Maks tuleb tasuda ühe kuu jooksul pärast selle kvartali lõppu, mil asjaomased ladestamise toimingud tehti.
|
|
12. Likuma Nr. 549/95 3. panta 31. punktā ir paredzēts, ka atkritumu poligona apsaimniekotājam tiek noteiktas finansiālas sankcijas gadījumā, ja atkritumu apglabāšanas poligonā reģistrācija nav veikta vai ir veikta nepilnīgi, ja nav iesniegta deklarācija vai ir iesniegta kļūdaina deklarācija un ja nav samaksāts nodoklis vai tas ir samaksāts novēloti.
|
12. Seaduse nr 549/95 artikli 3 lõige 31 sätestab, et prügilasse ladestamise toimingute registreerimata jätmise või vale registreerimise eest, deklaratsiooni esitamata jätmise või selles valeandmete esitamise eest ja nimetatud maksu tasumata jätmise või hilinemisega tasumise eest määratakse prügila käitajale rahaline karistus.
|
|
Pamatlieta un prejudiciālais jautājums
|
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
|
|
13. Amia apsaimnieko atkritumu poligonu, kas atrodas Palermo [ Palerme ] pilsētas rajonā Bellolampo , kur tā veic to atkritumu apglabāšanu, kurus regulāri nogādā pašvaldības uzņēmumi.
|
13. Amia käitab Palermos Bellolampol asuvat prügilat, kus ta kõrvaldab jäätmeid, mida kohalikud omavalitsused perioodiliselt üle annavad.
|
|
14. Saskaņā ar Likumu Nr. 549/95 un reģionālo likumu, ar kuru tiek piemēroti tiesību akti, Amia ik ceturksni Provincia Regionale di Palermo ir jāmaksā īpašs nodoklis par cieto atkritumu apglabāšanu poligonos un jāpieprasa šī nodokļa atmaksa no pašvaldības uzņēmumiem, kuri nodod to atkritumus apglabāšanai.
|
14. Seaduse nr 549/95 ja maakondliku rakendusseaduse kohaselt on Amia kohustatud igas kvartalis maksma Provincia Regionale di Palermole erimaksu tahkete jäätmete prügilasse ladestamise eest ja peab selle maksu sisse nõudma kohalikelt omavalitsustelt, kes toovad oma jäätmed prügilasse.
|
|
15. Par 2007. gada pirmo un otro ceturksni Amia samaksāja nodokli tikai daļēji un par tā paša gada trešo un ceturto ceturksni to nesamaksāja vispār. Šādā situācijā Provincia Regionale di Palermo kompetentās iestādes tai nosūtīja paziņojumu par samaksu, lai iekasētu nesamaksāto nodokli EUR 3 574 205,19 apmērā kopā ar procentiem, kā arī naudas sodu 30 % apmērā no šīs nodokļa summas.
|
15. Amia tasus 2007. aasta I ja II kvartalis asjaomast maksu üksnes osaliselt ja jättis maksu sama aasta III ja IV kvartalis tasumata. Provincia Regionale di Palermo pädevad ametiasutused saatsid seetõttu talle maksuteate, nõudes maksmata jäetud 3 574 205,19 euro suuruse maksusumma tasumist koos viivisega, ning määrasid trahvi, mille suuruseks oli 30% kõnealusest maksust.
|
|
16. 2010. gada 22. martā Amia cēla Commissione tributaria provinciale di Palermo [Palermo provinces Nodokļu tiesa] prasību par šo paziņojumu par samaksu.
|
16. Amia esitas 22. märtsil 2010 selle maksuteate peale kaebuse Commissione tributaria provinciale di Palermole (Palermo provintsi esimese astme maksukohus).
|
|
17. Saskaņā ar iesniedzējtiesas nolēmumu nodokļa pamatlietā novēlota samaksa ir cieši saistīta ar pašvaldības uzņēmumu, kuri nogādā atkritumus poligonos, kavēšanos ar attiecīgā nodokļa atmaksu poligona apsaimniekotājam. Saskaņā ar iesniedzējtiesas apgalvoto ar Likumu Nr. 549/95 ir ieviests nodoklis par atkritumu apglabāšanu poligonos un noteikti termiņi, kādos tas jāiekasē no poligona apsaimniekotāja, taču nav paredzēta ne šī nodokļa atmaksa poligona apsaimniekotājam saprātīgā termiņā, kas jāveic uzņēmumam, kurš nogādā atkritumus, ne arī efektīva procedūra minētās atmaksas saņemšanai. Iesniedzējtiesa piebilst, ka Likumā Nr. 549/95 nav paredzēta iespēja poligona apsaimniekotājam vērsties pret uzņēmumu, kas nogādā atkritumus, ar prasību atmaksāt naudas sodu, kas uzlikts par minētā nodokļa novēlotu samaksu.
|
17. Eelotsusetaotluse sõnastusest ilmneb, et põhikohtuasjas on kõnealuse maksu tasumisega hilinemine otseselt seotud sellega, et kohalikud omavalitsused, kes ladestavad prügilasse jäätmeid, on hilinenud prügila käitajale kõnealuse maksu hüvitamisega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et seadus nr 549/95 sätestab maksu jäätmete prügilasse ladestamise eest ja määrab kindlaks tähtajad, mille jooksul prügila käitaja peab selle ära maksma, nägemata siiski ette, et jäätmeid ladestanud kohalik omavalitsus hüvitab maksu sellele käitajale mõistliku tähtaja jooksul, ega sätesta tõhusat menetlust selle hüvitise saamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et seadus nr 549/95 ei näe prügila käitaja jaoks ette võimalust nõuda talle selle maksu hilinenud tasumise eest määratud halduskaristuste täitmisele pööramist isikute suhtes, kes jäätmeid ladestasid.
|
|
18. Šādos apstākļos Commissione tributaria di Palermo nolēma apturēt tiesvedību un uzdot Tiesai šādu prejudiciālu jautājumu:
|
18. Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria di Palermo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
|
|
“Vai, ņemot vērā [iepriekš minēto] spriedumu lietā [ Pontina Ambiente ], Likuma Nr. 549 [..] 3. panta [divdesmit sestā un trīsdesmit pirmā daļa] nav piemērojamas, ciktāl tās ir pretrunā Direktīvas 1999/31 10. pantam, kā arī Direktīvas 2000/35 1.–3. pantam?”
|
„Kas lähtudes [eespool viidatud] kohtuotsusest [Pontina Ambiente], võib jätta kohaldamata […] seaduse nr 549 […] artikli 3 lõiked 26 ja 31, sest need on vastuolus direktiivi 1999/31 artikliga 10 ja direktiivi 2000/35 artiklitega 1[–]3?”
|
|
Par prejudiciālo jautājumu
|
Eelotsuse küsimuse analüüs
|
|
19. Ar savu prejudiciālo jautājumu iesniedzējtiesa būtībā jautā, vai tādos apstākļos kā pamatlietā un, ņemot vērā iepriekš minēto spriedumu lietā Pontina Ambiente , tādas valsts tiesību normas kā šajā lietā apskatāmās nav piemērojamas, jo nav izpildīti šajā spriedumā minētie nosacījumi, lai minētās valsts tiesību normas varētu uzskatīt par saderīgām ar Direktīvas 1999/31 10. pantu, kā arī Direktīvas 2000/35 1.–3. pantu.
|
19. Eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas põhikohtuasjas esinevatel asjaoludel ja silmas pidades eespool viidatud kohtuotsust Pontina Ambiente, tuleb jätta kohaldamata sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuna täidetud ei ole viidatud kohtuotsuses esitatud tingimused selleks, et neid siseriiklikke õigusnorme saaks pidada direktiivi 1999/31 artikliga 10 ja direktiivi 2000/35 artiklitega 1–3 kooskõlas olevaks.
|
|
Par pieņemamību
|
Vastuvõetavus
|
|
20. Itālijas valdība apstrīd prejudiciālā jautājuma pieņemamību. Pirmkārt, tas neesot atbilstošs pamatlietas atrisināšanai, ciktāl iesniedzējtiesa neesot bijusi kompetenta izskatīt regresa prasību, ko poligona apsaimniekotājs bija iesniedzis pret uzņēmumiem, kas nogādā atkritumus poligonā. Šī valdība norāda, ka saskaņā ar Itālijas tiesību aktiem administratīvās tiesas ir tās, kuras ir kompetentas izskatīt šādu prasību. Otrkārt, prejudiciālais jautājums ticis uzdots, iepriekš neizpētot, vai iepriekš minētajā spriedumā lietā Pontina Ambiente minētie nosacījumi ir faktiski izpildīti pamatlietā, it īpaši, vai atbilstoši tiesību instrumenti jau vispārēji pastāv Itālijas tiesībās.
|
20. Itaalia valitsus seab eelotsuse küsimuse vastuvõetavuse kahtluse alla. Ta väidab esiteks, et see ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohane, kuna prügila käitaja regressinõue prügi ladestanud kohalike omavalitsuste vastu ei kuulu eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvusse. Itaalia valitsus märgib, et vastavalt Itaalia õigusele kuulub selline nõue halduskohtu pädevusse. Teiseks, eelotsuse küsimus esitati enne eelnevalt uurimata, kas eespool viidatud kohtuotsuses Pontina Ambiente määratletud tingimused on tegelikult põhikohtuasjas täidetud ja eelkõige kas saab kasutada Itaalia õiguses juba olemasolevaid üldnorme.
|
|
21. Tomēr jākonstatē, ka no iesniedzējtiesas nolēmuma, kurā ietverts pietiekams strīda faktu, kā arī piemērojamo valsts tiesību izklāsts, izriet, ka iesniedzējtiesas uzdotais jautājums, kurai ir jānovērtē tā nepieciešamība, ir acīmredzami saistīts ar strīda pamatlietā priekšmetu.
|
21. Samas tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlusest, mis sisaldab piisavat ülevaadet kohtuasja asjaoludest ning kohaldatavast siseriiklikust õigusest, ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimus, mille esitamise vajalikkuse hindamine on tema enda pädevuses, on ilmselgelt seotud põhikohtuasja esemega.
|
|
22. Līdz ar to lūgums sniegt prejudiciālu nolēmumu ir jāuzskata par pieņemamu un jebkādi Itālijas valdības izvirzītie jautājumi attiecībā uz iesniedzējtiesas kompetenci izskatīt pret vietējo pašvaldības uzņēmumu celto regresa prasību un attiecībā uz to, vai Itālijas tiesībās pastāv tiesību instrumenti, kas atbilst iepriekš minētajā spriedumā lietā Pontina Ambiente izklāstītajiem nosacījumiem, neietekmē šī lūguma pieņemamību.
|
22. Seetõttu tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks ning käsitletava eelotsusetaotluse vastuvõetavust ei mõjuta Itaalia valituse tõstatatud võimalikud küsimused eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse kohta vaadata läbi kohaliku omavalitsuse vastu esitatud regressinõuet ja selle kohta, kas Itaalia õiguses leidub õigusnorme, mis vastavad eespool viidatud kohtuotsuses Pontina Ambiente määratletud tingimustele.
|
|
Par lietas būtību
|
Sisulised küsimused
|
|
23. Iepriekš minētajā spriedumā lietā Pontina Ambiente Tiesa pamatoti atzina, ka Direktīvas 1999/31 10. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka tas neaizliedz tādu valsts tiesisko regulējumu, kāds ir pamatlietā, saskaņā ar kuru atkritumu poligona apsaimniekotājam ir jāmaksā nodoklis, kuru viņam pēc tam atmaksā pašvaldības uzņēmums, kas nodevis atkritumus apglabāšanai, un kurā paredzēts piemērot naudas sodu šim apsaimniekotājam novēlotas minētā nodokļa samaksas gadījumā, tomēr ar nosacījumu, ka šajā tiesiskajā regulējumā vienlaikus ir paredzēti arī pasākumi ar mērķi nodrošināt, ka minētā nodokļa atmaksa tiek veikta īsā termiņā un ka visas izmaksas saistībā ar atmaksu, it īpaši izmaksas sakarā ar summu, kādas pašvaldības uzņēmumam ir jāatmaksā apsaimniekotājam, novēlotu samaksu, tai skaitā iespējamie naudas sodi, ko apsaimniekotājam var piemērot par šo kavējumu, tiek iekļauti cenā, kāda pašvaldības uzņēmumam ir jāmaksā minētajam apsaimniekotājam. Tiesa precizēja, ka valsts tiesas pienākums ir pārbaudīt, vai šie nosacījumi ir izpildīti.
|
23. Eespool viidatud kohtuotsuses Pontina Ambiente otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 1999/31 artiklit 10 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis kohustavad prügila käitajat tasuma maksu, mille peavad talle hüvitama jäätmeid ladestanud kohalikud omavalitsusüksused, ja mis näevad ette käitajale rahatrahvi määramise maksu hilinenud tasumise korral, kuid siiski tingimusel, et koos nimetatud õigusnormidega võetakse meetmed, millega tagatakse maksu tõhus ja kiire hüvitamine, ning tingimusel, et kohaliku omavalitsusüksuse poolt käitajale makstav hind sisaldab kõiki hüvitamise käigus tekkinud kulusid ja eelkõige kulusid, mis tekivad kohaliku omavalitsusüksuse poolt nimetatud alusel käitajale võlgnetavate summade hilinenud tasumise tõttu, kaasa arvatud selle hilinemise tõttu käitajale määratud võimalik rahatrahv. Euroopa Kohus täpsustas, et siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas nimetatud tingimused olid täidetud.
|
|
24. Turklāt Tiesa tajā pašā spriedumā pamatoti atzina, ka Direktīvas 2000/35 1.–3. pants ir jāinterpretē tādējādi, ka summas, kas pašvaldības uzņēmumam, kurš nodevis atkritumus apglabāšanai, ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, piemēram, nodokļa atmaksas summas, ietilpst minētās direktīvas piemērošanas jomā un ka dalībvalstīm līdz ar to saskaņā ar minētās direktīvas 3. pantu ir jānodrošina, ka šis apsaimniekotājs pašvaldības uzņēmumam var prasīt procentus par novēlotu minēto summu samaksu.
|
24. Lisaks märkis Euroopa Kohus samas otsuses, et direktiivi 2000/35 artikleid 1–3 tuleb tõlgendada nii, et sellised summad, mis prügi ladestanud kohalik omavalitsusüksus võlgneb prügila käitajale näiteks tulenevalt maksu hüvitamise kohustusest, kuuluvad kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse ja seetõttu on liikmesriigid nimetatud direktiivi artikli 3 alusel kohustatud tagama, et käitaja saab kohaliku omavalitsusüksuse poolt nende summade tasumisega hilinemise korral nõuda temalt sisse intressi.
|
|
25. Saskaņā ar iesniedzētiesas teikto Likuma Nr. 549/95 normas, ņemot vērā to formulējumu un piemērošanu praksē, šķiet nesaderīgas ar Direktīvas 1999/31 10. pantu, kā arī Direktīvas 2000/35 1.–3. pantu.
|
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates näivad seaduse nr 549/95 sätted oma sõnastuse ja konkreetse kohaldamisviisi poolest olevat vastuolus direktiivi 1999/31 artikliga 10 ning direktiivi 2000/35 artiklitega 1–3.
|
|
26. Savukārt Itālijas valdība apgalvo, ka Itālijas tiesiskais regulējums ietver tiesību instrumentus, kas ļauj saprātīgā termiņā no pašvaldību uzņēmumiem, kuri izmanto poligonu, saņemt visu poligona apsaimniekotājam radušos izmaksu atmaksu. It īpaši tā norāda, ka poligona apsaimniekotājs ir cēlis regresa prasību administratīvajā tiesā, kurai ir ekskluzīva kompetence to izskatīt.
|
26. Itaalia valitsus väidab omakorda, et Itaalia õigusaktid sisaldavad õigusnorme, mis võimaldavad mõistliku aja jooksul saada prügilaid kasutavatelt kohalikelt omavalitsustelt hüvitise kõigi prügila käitaja kantud kulude eest. Itaalia valitsus märgib nimelt, et käitaja võib esitada regressinõude halduskohtusse, kes on ainupädev sellist asja lahendama.
|
|
27. Šajā ziņā vispirms ir jāatgādina, ka jautājums, vai valsts tiesību norma, ciktāl tā ir pretrunā Savienības tiesībām, ir jāatstāj nepiemērota, rodas tikai tad, ja šķiet neiespējami interpretēt šo tiesību normu atbilstoši [Savienības tiesībām] (2012. gada 24. janvāra spriedums lietā C‑282/10 Dominguez , Krājumā vēl nav publicēts, 23. punkts).
|
27. Selles osas tuleb kõigepealt märkida, et küsimus, kas siseriiklik õigusnorm tuleb vastuolu korral liidu õigusega kohaldamata jätta, kerkib vaid juhul, kui seda õigusnormi ei ole kuidagi võimalik tõlgendada liidu õigusega kooskõlas (24. jaanuari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑282/10: Dominguez, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 23).
|
|
28. No pastāvīgās judikatūras izriet, ka, piemērojot valsts tiesības, valsts tiesām tās ir jāinterpretē cik vien iespējams atbilstoši attiecīgās direktīvas tekstam un mērķim, lai sasniegtu tajā paredzēto rezultātu un tātad panāktu atbilstību LESD 288. panta trešajai daļai. Šis pienākums interpretēt valsts tiesības atbilstoši [Savienības tiesībām] atbilst LESD sistēmai, jo tas ļauj valsts tiesām, īstenojot savu kompetenci, nodrošināt Savienības tiesību pilnīgu efektivitāti, iztiesājot tajās iesniegtās lietas (iepriekš minētais spriedums lietā Dominguez , 24. punkts un tajā minētā judikatūra).
|
28. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad siseriiklikud kohtud siseriikliku õiguse kohaldamisel tõlgendama siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. Selline siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustus on omane EL‑i toimimise lepinguga loodud süsteemile, kuna see võimaldab siseriiklikel kohtutel oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel tagada liidu õiguse tõhusa toime (eespool viidatud kohtuotsus Dominguez, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
29. Turklāt princips, ka [valsts tiesības] ir jāinterpretē atbilstoši [Savienības tiesībām], prasa, lai valsts tiesas, ņemot vērā valsts tiesības kopumā un piemērojot tajās atzītās interpretācijas metodes, veiktu visas to kompetencē ietilpstošās darbības, lai nodrošinātu attiecīgās direktīvas pilnīgu efektivitāti un nonāktu pie risinājuma, kas atbilstu direktīvas mērķim (skat. iepriekš minēto spriedumu lietā Dominguez , 27. punkts un tajā minētā judikatūra).
|
29. Kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab lisaks, et siseriiklik kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada asjassepuutuva direktiivi täieulatuslik rakendamine ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (vt eespool viidatud kohtuotsus Dominguez, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
30. Līdz ar to, pirms valsts tiesību normas tiek atstātas nepiemērotas tādā lietā kāda ir pamatlieta, valsts tiesai, ņemot vērā ne tikai minētās tiesību normas, bet arī valsts tiesības kopumā un piemērojot tajās atzītās interpretācijas metodes, ir jāpārbauda, vai tā nevar interpretēt minētās valsts tiesības atbilstoši attiecīgās direktīvas tekstam un mērķim.
|
30. Seetõttu peab siseriiklik kohus enne, kui ta jätab siseriiklikud õigusnormid kohaldamata sellises vaidluses, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kontrollima, arvestades mitte üksnes kõnealuseid õigusnorme, vaid ka siseriiklikku õigust tervikuna ja kasutades selles õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, kas asjaomast siseriiklikku õigust saab tõlgendada kõnealuse direktiivi sõnastuse ja eesmärgiga kooskõlas.
|
|
31. Šajā gadījumā no minētā izriet, ka iesniedzējtiesai, pirms tā atstāj nepiemērotas atbilstošās Likuma Nr. 549/95 normas, ņemot vērā valsts tiesības kopumā – gan materiālās, gan procesuālās –, ir jāpārbauda, vai tā nekādi nevar interpretēt valsts tiesības saskaņā ar Direktīvu 1999/31 un 2000/35 tekstu un mērķi.
|
31. Järelikult peab käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohus enne, kui ta jätab seaduse nr 549/95 asjaomased sätted kohaldamata, kontrollima, arvestades nii siseriiklikku materiaal‑ kui ka menetlusõigust tervikuna, ega ta kuidagi ei saa tõlgendada siseriiklikku õigust kooskõlas direktiivide 1999/31 ja 2000/35 sõnastuse ja eesmärgiga.
|
|
32. Gadījumā, ja šāda interpretācija nav iespējama, ir jāpārbauda, vai Direktīvas 1999/31 10. pantam un Direktīvas 2000/35 1.–3. pantam ir tieša iedarbība un, vajadzības gadījumā, vai Amia var uz to atsaukties pret Provincia Regionale di Palermo .
|
32. Kui niisugune tõlgendamine ei ole võimalik, tuleb hinnata seda, kas direktiivi 1999/31 artiklil 10 ja direktiivi 2000/35 artiklitel 1–3 on vahetu õigusmõju, ja kui on, siis kas Amia võib sellele tugineda Provincia Regionale di Palermo vastu.
|
|
33. Šajā ziņā no Tiesas pastāvīgās judikatūras izriet, ka visos gadījumos, kad direktīvas noteikumi pēc to satura ir bez nosacījumiem un pietiekami precīzi, privātpersonām ir tiesības uz tiem atsaukties valsts tiesās pret valsti, ja tā nav transponējusi direktīvu noteiktajā termiņā valsts tiesībās vai arī ja tā ir veikusi nepareizu transpozīciju (skat. iepriekš minēto spriedumu lietā Dominguez , 33. punkts un tajā minētā judikatūra).
|
33. Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad eraõiguslikud isikud neile siseriiklikus kohtus riigi vastu tugineda nii juhul, kui viimane on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebaõigesti (eespool viidatud kohtuotsus Dominguez, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
34. Šajā gadījumā Direktīvas 1999/31 10. pants atbilst šiem kritērijiem, jo tajā dalībvalstīm nepārprotami ir noteikts pienākums sasniegt precīzu rezultātu un tā piemērošana nav pakļauta nekādiem nosacījumiem. Šī tiesību norma prasa dalībvalstīm veikt pasākumus, lai nodrošinātu, ka cena, kāda tiek prasīta par atkritumu apglabāšanu poligonos, būtu tāda, kas sedz visas ar poligona ierīkošanu un apsaimniekošanu saistītās izmaksas (iepriekš minētais spriedums lietā Pontina Ambiente , 35. punkts).
|
34. Käesoleval juhul vastab direktiivi 1999/31 artikkel 10 nendele kriteeriumidele, kuna paneb liikmesriikidele saavutatava tulemuse osas ühetimõistetavas sõnastuses täpse kohustuse, seadmata sellega kehtestatud normi kohaldamisele täiendavaid tingimusi. Nimelt nõuab see õigusnorm, et liikmesriigid peavad võtma meetmed, et tagada, et jäätmete prügilasse ladestamise eest nõutav hind katab kõik kulud, mis on seotud prügila rajamise ja kasutamisega (eespool viidatud kohtuotsus Pontina Ambiente, punkt 35).
|
|
35. Lai arī Direktīvas 1999/31 10. pantā nav paredzēts pienākums dalībvalstīm ievērot konkrētu metodi attiecībā uz atkritumu poligona izmaksu finansēšanu, šis fakts tomēr neietekmē šajā pantā paredzētā pienākuma precīzo un beznosacījuma raksturu.
|
35. Kuigi direktiivi 1999/31 artikkel 10 ei kohusta liikmesriiki korraldama prügila kulude katmist mingil kindlal viisil, ei muuda see asjaolu kõnealuse artikliga ette nähtud kohustuse täpset ja tingimusteta olemust.
|
|
36. Attiecībā uz Direktīvas 2000/35 1.–3. pantu ir jānorāda, ka šīs direktīvas 3. pantā ir paredzēts, ka dalībvalstis nodrošina, ka kavēta maksājuma gadījumā ir maksājami procenti, un tos var prasīt kreditors, kurš ir izpildījis savas līgumsaistības un juridiskos pienākumus un nav saņēmis attiecīgo summu laikā, ja vien debitors nav atbildīgs par nokavējumu.
|
36. Direktiivi 2000/35 artiklite 1–3 kohta tuleb märkida, et nimetatud direktiivi artikkel 3 sätestab, et liikmesriigid tagavad, et maksu hilinenud tasumise korral tuleb maksta intressi ja võlausaldajal on õigus saada hilinenud maksmise puhul intressi, kui ta on täitnud oma lepingulised ja seadusjärgsed kohustused ja kui ta ei ole saanud makstavat summat õigel ajal, välja arvatud juhul, kui kõnealuse viivituse eest ei vastuta võlgnik.
|
|
37. Šis dalībvalstīm noteiktais pienākums ir beznosacījuma un pietiekami precīzs, lai radītu tiešu iedarbību. Summas, kādas pašvaldības uzņēmumam, kas nodevis atkritumus apglabāšanai, ir jāmaksā atkritumu poligona apsaimniekotājam, piemēram, ar nodokļa atmaksu saistītās summas, ietilpst Direktīvas 2000/35 piemērošanas jomā, kas līdz ar to nozīmē, ka apsaimniekotājs pašvaldības uzņēmumam var prasīt procentus par summu, kas attiecīgajam uzņēmumam ir jāmaksā, novēlotu samaksu (šajā ziņā skat. iepriekš minēto spriedumu lietā Pontina Ambiente , 48. punkts).
|
37. Liikmesriikide kohustus on tingimusteta ja piisavalt täpne, et see saaks omada vahetut õigusmõju. Sellised summad, mis prügi ladestanud kohalik omavalitsus võlgneb prügila käitajale näiteks tulenevalt maksu hüvitamise kohustusest, kuuluvad direktiivi 2000/35 kohaldamisalasse ja seetõttu saab käitaja kohaliku omavalitsusüksuse poolt nende summade tasumisega hilinemise korral nõuda temalt sisse intressi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Pontina Ambiente, punkt 48).
|
|
38. Tā kā Direktīvas 1999/31 10. pants un Direktīvas 2000/35 1.–3. pants atbilst nosacījumiem, kas tiek prasīti tiešas iedarbības esamībai, šīs normas ir saistošas visām dalībvalstu iestādēm, proti, ne tikai valstu tiesām, bet arī visām administratīvajām iestādēm, ieskaitot decentralizētās iestādes, un šīm iestādēm ir pienākums tās piemērot (šajā ziņā skat. 1989. gada 22. jūnija spriedumu lietā 103/88 Costanzo , Recueil , 1839. lpp., 30.–33. punkts, kā arī 2010. gada 14. oktobra spriedumu lietā C‑243/09 Fuß , Krājumā vēl nav publicēts, 61. punkts un tajā minētā judikatūra).
|
38. Direktiivi 1999/31 artikkel 10 ja direktiivi 2000/35 artiklid 1–3 vastavad vahetu õigusmõju tekkimiseks nõutud tingimustele, mistõttu panevad need sätted mitte ainult liikmesriikide kohtutele, vaid ka kõikidele haldusorganitele, sealhulgas detsentraliseeritud organitele kohustuse seda sätet kohaldada (vt selle kohta 22. juuni 1989. aasta otsus kohtuasjas 103/88: Costanzo, EKL 1989, lk 1839, punktid 30–33, ja 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑243/09: Fuß, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
39. Līdz ar to par tādu iestādi, attiecībā pret kuru var atsaukties uz direktīvas noteikumiem, kuriem var būt tieša iedarbība, ir jāuzskata arī Provincia Regionale di Palermo .
|
39. Seega on Provincia Regionale di Palermo nende üksuste hulgas, kelle vastu saab vahetut mõju omada võiva direktiivi sätetele tugineda.
|
|
40. No minētā izriet, ka pamatlietā Amia iesniedzējtiesā var atsaukties uz Direktīvas 1999/31 10. pantu un Direktīvas 2000/35 1.–3. pantu pret Provincia Regionale di Palermo [celtās prasības ietvaros].
|
40. Niisiis saab Amia eelotsusetaotluse esitanud kohtus tugineda Provincia Regionale di Palermo vastu direktiivi 1999/31 artiklile 10 ja direktiivi 2000/35 artiklitele 1–3.
|
|
41. Līdz ar to iesniedzējtiesai gadījumā, ja valsts tiesības nav iespējams interpretēt saskaņā ar [Savienības tiesībām], pamatlietā ir jāatstāj nepiemērota ikviena valsts tiesību norma, kas ir pretrunā Direktīvas 1999/31 10. pantam un Direktīvas 2000/35 1.–3. pantam.
|
41. Niisiis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui siseriiklikku õigust ei ole võimalik kooskõlaliselt tõlgendada, jätma põhikohtuasjas kohaldamata kõik siseriiklikud õigusnormid, mis on vastuolus direktiivi 1999/31 artikliga 10 ja direktiivi 2000/35 artiklitega 1–3.
|
|
42. Tādējādi uz uzdoto jautājumu ir jāatbild, ka tādos apstākļos, kādi ir pamatlietā:
|
42. Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas:
|
|
– iesniedzējtiesai, pirms tā atstāj nepiemērotas atbilstošās Likuma Nr. 549/95 normas, ņemot vērā valsts tiesības kopumā – gan materiālās, gan procesuālās –, ir jāpārbauda, vai tā nekādi nevar interpretēt valsts tiesības, tādējādi ļaujot atrisināt strīdu pamatlietā, saskaņā ar Direktīvu 1999/31 un 2000/35 tekstu un mērķi;
|
– peab eelotsusetaotluse esitanud kohus enne, kui ta jätab seaduse nr 549/95 asjaomased sätted kohaldamata, kontrollima, arvestades nii siseriiklikku materiaal‑ kui ka menetlusõigust tervikuna, ega ta kuidagi ei saa tõlgendada põhikohtuasja lahendamiseks vajalikku siseriiklikku õigust kooskõlas direktiivide 1999/31 ning 2000/35 sõnastuse ja eesmärgiga.
|
|
– ja šāda interpretācija nav iespējama, valsts tiesai pamatlietā ir jāatstāj nepiemērota ikviena valsts tiesību norma, kas ir pretrunā Direktīvas 1999/31 10. pantam un Direktīvas 2000/35 1.–3. pantam.
|
– juhul kui selline tõlgendus ei ole võimalik, peab siseriiklik kohus jätma põhikohtuasjas kohaldamata kõik siseriiklikud õigusnormid, mis on vastuolus direktiivi 1999/31 artikliga 10 ja direktiivi 2000/35 artiklitega 1–3.
|
|
Par tiesāšanās izdevumiem
|
Kohtukulud
|
|
43. Attiecībā uz lietas dalībniekiem šī tiesvedība ir stadija procesā, kuru izskata iesniedzējtiesa, un tā lemj par tiesāšanās izdevumiem. Izdevumi, kas radušies, iesniedzot apsvērumus Tiesai, un kas nav minēto lietas dalībnieku izdevumi, nav atlīdzināmi.
|
43. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
|