Grounds
|
|
1. This reference for a preliminary ruling concerns the interpretation of European Union law in the field of direct taxation.
|
1. Eelotsusetaotlus puudutab liidu õiguse tõlgendamist otsese maksustamise valdkonnas.
|
|
2. The reference has been made in proceedings between the Ministero dell’Economia e delle Finanze (Ministry of Economic and Financial Affairs) and the Agenzia delle Entrate (Revenue Authority) and 3M Italia SpA (‘3M Italia’) concerning the taxation of dividends distributed by that company in respect of the years 1989 to 1991.
|
2. Taotlus on esitatud Ministero dell’Economia e delle Finanze (majandus- ja rahandusministeerium) ja Agenzia delle Entrate (maksuamet) ning 3M Italia SpA (edaspidi „3M Italia”) vahelises kohtuvaidluses aastatel 1989–1991 selle äriühingu jaotatud dividendide maksustamise üle.
|
|
National legal context
|
Siseriiklik õigus
|
|
3. Article 3(2 bis ) of Decree-Law No 40/2010 (GURI No 71, 26 March 2010), converted, with amendments, into Law No 73/2010 (GURI No 120, 25 May 2010) (‘Decree-Law No 40/2010’), reads as follows:
|
3. Dekreetseaduse nr 40/2010 ( Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana , edaspidi „ GURI”, nr 71, 26.3.2010), mis kinnitati muudatustega seadusena nr 73/2010 ( GURI nr 120, 25.5.2010, edaspidi „dekreetseadus nr 40/2010”), artikli 3 lõige 2 bis on sõnastatud järgmiselt:
|
|
‘In order to ensure that judicial proceedings in tax matters are kept within a reasonable time, as required by the European Convention for the Protection of Human Rights and Fundamental Freedoms [signed in Rome on 4 November 1950 (“the ECHR”)], ratified by Law No 848 of 4 August 1955, having regard to the failure to comply with the reasonable time requirement laid down in Article 6(1) of that Convention, pending tax disputes arising from actions lodged at first instance more than 10 years before the date of entry into force of the law converting the present decree into law, in which the State Tax Authority has been unsuccessful at first and second instance, shall be concluded in accordance with the following rules:
|
„Selleks et tagada maksuvaidluste kohtulik menetlemine mõistliku aja jooksul, nagu nõuab [4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud] Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon [(edaspidi „EIÕK”)], mis ratifitseeriti 4. augusti 1955. aasta seadusega nr 848, lõpetatakse menetluses olevad maksuvaidlused seoses kaebustega, mis on esitatud esimeses kohtuastmes rohkem kui 10 aastat enne käesolevat dekreeti seaduseks muutva seaduse jõustumise kuupäeva ning milles riigi maksuhaldur on kaotanud nii esimeses kui teises kohtuastmes, põhjusel et konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud mõistliku aja nõue on jäetud täitmata, vastavalt järgmistele eeskirjadele:
|
|
…
|
[…]
|
|
(b) tax disputes pending before the Corte suprema di cassazione may be extinguished by payment of an amount equivalent to 5% of the value of the claim … with concurrent abandonment of any claim to fair compensation within the meaning of Law No 89 of 24 March 2001. The taxpayer may lodge an application to that effect with the relevant secretariat or registry within 90 days of the entry into force of the law converting the present decree into law, accompanied by proof of the relevant payment. The proceedings referred to in this paragraph shall be suspended until the expiry of the time-limit set out in the second sentence hereof and shall be concluded with an order apportioning the full costs of the proceedings. In no event shall there be any reimbursement.’
|
b) Corte suprema di Cassaziones pooleli olevad maksuvaidlused võib lahendada nii, et makstakse rahasumma, mis vastab 5%‑le vaidluse väärtusest [...] ning loobutakse samal ajal võimalusest esitada mis tahes õiglase hüvitise nõue 24. märtsi 2001. aasta seaduse nr 89 mõttes. Maksukohustuslane võib esitada 90 päeva jooksul alates käesolevat dekreeti seaduseks muutva seaduse jõustumise kuupäevast pädevale sekretariaadile või kantseleile vastava avalduse koos makset tõendava dokumendiga. Käesolevas punktis nimetatud menetlused peatatakse eespool viidatud tähtaja lõpuni ning need lõpetatakse menetluskulude täieliku tasumisega. Igal juhul ei kuulu need tagastamisele.”
|
|
The dispute in the main proceedings and the questions referred for a preliminary ruling
|
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
|
|
4. 3M Company, a company established in the United States, created a right of usufruct over the shares of 3M Italia, which it controls, in favour of Shearson Lehman Hutton Special Financing, also established in the United States. That company in turn transferred the right of usufruct to Olivetti & C., a company established in Italy, the voting rights remaining with the legal owner, namely 3M Company.
|
4. Ühendriikides asutatud äriühing 3M Company seadis tema kontrollitava äriühingu 3M Italia aktsiatele kasutusvalduse äriühingu Shearson Lehman Hutton Special Financing kasuks, mis on samuti Ühendriikides asutatud. Viimane andis omakorda kasutusvalduse üle äriühingule Olivetti & C., mille asukoht on Itaalias, kusjuures hääletamisõigus jäi kasutusvalduseta omanikule, st 3M Company’le.
|
|
5. Following a check, the Italian tax authorities took the view that the transfer of the right of usufruct to Olivetti & C. was a sham and that the dividends distributed to that company by 3M Italia had in fact been received by Shearson Lehman Hutton Special Financing, a company not resident in Italy. They consequently decided that the withholding tax of 32.4% laid down by the Italian legislation on the taxation of income from property should be applied to those dividends instead of the retention on account of tax of 10% and the corresponding tax credit applicable to taxpayers resident in Italy. The tax authorities further considered that liability for the incorrect application of withholding taxes could be attributed to 3M Italia. They therefore claimed from 3M Italia the sums of ITL 20 089 887 000 for 1989, ITL 12 960 747 000 for 1990 and ITL 9 806 820 000 for 1991 together with penalties and interest.
|
5. Kontrollimise tulemusel leidis Itaalia maksuamet, et kasutusvalduse võõrandamine äriühingule Olivetti & C oli fiktiivne ja talle 3M Italia poolt makstud dividende sai tegelikult Shearson Lehman Hutton Special Financing, mis ei olnud Itaalia residendist äriühing. Seetõttu otsustas maksuamet need dividendid maksustada Itaalia õigusnormidega omanditulu maksustamiseks ette nähtud 32,4%-lise kinnipeetava maksuga 10%-lise maksu ja Itaalias asuvatele maksumaksjatele kohaldatava vastava maksude ümberarvutuse asemel. Lisaks leidis maksuamet, et kinnipeetava summa väära arvutamise eest võib pidada vastutavaks 3M Italiat. Seetõttu nõudis ta, et viimane tasuks 20 089 887 000 Itaalia liiri 1989. aasta eest, 12 960 747 000 Itaalia liiri 1990. aasta eest ja 9 806 820 000 Itaalia liiri 1991. aasta eest, millele lisanduvad trahvid ja viivitusintress.
|
|
6. 3M Italia brought proceedings against the corresponding tax notices before the Commissione tributaria provinciale di Caserta (Provincial Tax Court, Caserta), which annulled the notices. That decision was confirmed by judgment of the Commissione tributaria regionale Campania (Regional Tax Court, Campania) of 14 July 2000.
|
6. 3M Italia esitas maksuteadete peale kaebuse Commissione tributaria provinciale di Casertale (Caserta provintsi maksukohus), kes tühistas nimetatud teated. Commissione tributaria regionale Campania (Campania maakonna maksukohus) jättis 14. juuli 2000. aasta otsusega eespool nimetatud otsuse jõusse.
|
|
7. The Ministero dell’Economia e delle Finanze and the Agenzia delle Entrate appealed on a point of law to the Corte suprema di cassazione (Supreme Court of Cassation), arguing in particular that the transaction in question, namely the transfer of the right of usufruct, was in reality a mere sham designed to evade tax. At this stage of the proceedings, 3M Italia sought to rely on Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010, with a view to having the proceedings before the Corte suprema di cassazione concluded.
|
7. Ministero dell’Economia e delle Finanze ja Agenzia delle Entrate esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse, väites eelkõige seda, et kõnealune tehing, st kasutusvalduse võõrandamine, oli tegelikult vaid teeseldud tehing, mille eesmärk oli maksudest kõrvalehoidumine. Selles menetlusstaadiumis taotles 3M Italia dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b kohaldamist, paludes seeläbi Corte suprema di cassazione menetluse lõpetamist.
|
|
8. The Corte suprema di cassazione is uncertain, however, as to the compatibility of that provision with European Union law.
|
8. Corte suprema di cassazione uurib siiski selle sätte kooskõla liidu õigusega.
|
|
9. It considers that the question arises whether the principle of the prohibition of abuse of rights, as defined in Case C‑255/02 Halifax and Others [2006] ECR I‑1609 and Case C‑425/06 Part Service [2008] ECR I‑897 in the field of harmonised taxation, can apply to non-harmonised taxes such as direct taxes. It is uncertain in particular whether ‘there is a Community interest in cases such as the present involving transnational financial matters, in which the recourse to legal forms which do not correspond to genuine financial transactions could be regarded as an abuse of fundamental freedoms guaranteed by the EC Treaty, primarily the free movement of capital’.
|
9. Tema sõnul tekib küsimus, kas õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet sellisena, nagu seda on selgitatud 21. veebruari 2006. aasta otsuses kohtuasjas C‑255/02: Halifax jt (EKL 2006, lk I‑1609) ja 21. veebruari 2008. aasta otsuses kohtuasjas C‑425/06: Part Service (EKL 2008, lk I‑897) ühtlustatud maksustamise valdkonnas, võib kohaldada ühtlustamata maksudele, nagu otsesed maksud. Selles osas küsib ta eelkõige, „kas ühenduse huviga on tegemist niisugustel juhtudel nagu käesolev, mil tegu on riigiüleste majanduslike asjaoludega ning mil tegelikele majandustehingutele mittevastavate õiguslike vormide kasutamine võib kujutada endast EÜ asutamislepinguga tagatud põhivabaduste, eelkõige kapitali vaba liikumise kuritarvitamist”.
|
|
10. If that is so, it must, in its view, be examined whether the national provision at issue in the present case, which imposes an ‘almost symbolic’ obligation on the taxpayer, is contrary to the obligation to suppress abuse and to Article 4(3) TEU, which requires the Member States to take all appropriate measures to ensure fulfilment of the obligations arising out of the Treaties and to refrain from any measure which could jeopardise the attainment of the European Union’s objectives.
|
10. Kui see nii on, tuleb nimetatud kohtu arvates uurida, kas antud asjas arutusel olev siseriiklik säte, mis jätab maksumaksjale „peaaegu sümboolse” kohustuse, ei ole vastuolus kohustusega ära hoida kuritarvitusi ning EL lepingu artikli 4 lõikega 3, mis kohustab liikmesriike võtma kõiki meetmeid tagamaks aluslepingutest tulenevate kohustuste täitmine ja hoiduma kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist.
|
|
11. The Corte suprema di cassazione is also unsure about the compatibility with the principles governing the single market of the provision in question, which in its view entails a virtually complete waiver of recovery of the tax claim. Referring to the ‘fundamental freedoms and principles guaranteed by the Treaty’, it asks in particular whether such a provision may be regarded as ‘a proper application of tax competition’ where, as in the present case, the payment of tax is circumvented by abusive practices. It also observes that this waiver of tax entails ‘discrimination in favour of undertakings established in Italy’.
|
11. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib muu hulgas seda, kas ühtset turgu korraldavate põhimõtetega on kooskõlas kõnealune säte, mis sisaldab tema sõnul praktiliselt täielikku loobumist maksuvõla sissenõudmisest. Viidates „aluslepinguga tagatud vabadustele ja põhimõtetele”, küsib ta konkreetsemalt, kas sellist sätet võib pidada „maksukonkurentsi õiglaseks teostamiseks”, samas kui antud juhul tuleneb maksudest kõrvalehoidumine kuritarvitusest. Ta märgib muu hulgas, et maksust loobumine tähendab „teiste ettevõtjate diskrimineerimist, soodustades neid, kes asuvad Itaalias.”
|
|
12. It also considers that the rules of the FEU Treaty on State aid should be taken into consideration, in view of the advantage the provision in question confers on a beneficiary and the selective nature of the provision. In its view, a tax amnesty consisting in the mere waiver of tax, even if it takes place only at the judicial stage of the procedure, in return for the payment of a much reduced or indeed derisory amount cannot be justified by the nature or structure of the tax system concerned, and should in principle be classified as State aid.
|
12. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates tuleb ühtlasi võtta arvesse EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevaid eeskirju, arvestades eelist, mille annab kõnealune säte isikule, kelle suhtes seda kohaldatakse, ning selle valikulist olemust. Tema sõnul ei saa maksuamnestiat, mis seisneb lihtsalt maksu sissenõudmisest loobumises, isegi kui seda rakendatakse üksnes kohtumenetluses, vastutasuks äärmuseni vähendatud või praktiliselt olematu summa tasumise eest, põhjendada kõnealuse maksusüsteemi sisu või ülesehitusega ja seda tuleks põhimõtteliselt käsitada riigiabina.
|
|
13. Finally, it asks whether such a provision, in that it deprives the court giving judgment at final instance of its power of review of lawfulness, including review of the interpretation and application of European Union law, and its power to refer a question to the Court for a preliminary ruling, is contrary to the obligation to ensure the effective application of European Union law.
|
13. Lõpuks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selline säte, mis võtab viimase astme kohtult pädevuse teostada kontrolli, sealhulgas liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamise seaduslikkuse üle, ja saata Euroopa Kohtule eelotsuse küsimus, ei ole vastuolus kohustusega tagada liidu õiguse tõhus kohaldamine.
|
|
14. In those circumstances, the Corte suprema di cassazione decided to stay the proceedings and to refer the following questions to the Court for a preliminary ruling:
|
14. Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
|
|
‘1. Does the abuse of rights principle in taxation matters, as defined in … Halifax and Others … and … Part Service …, constitute a fundamental principle of Community law only in the field of harmonised taxes and in matters governed by provisions of secondary Community law, or does it extend, as a category of abuse of fundamental freedoms, to matters involving non-harmonised taxes, such as direct taxes, where the tax relates to transnational financial matters, such as the acquisition by a company of rights of usufruct over the shares of a second company established in another Member State or in a non-member country?
|
„1. Kas maksude valdkonnas õiguse kuritarvitamise keelu põhimõte niisugusena, nagu seda on selgitatud [eespool viidatud] kohtuasjades […] Halifax jt ja […] Part Service, on ühenduse õiguse aluspõhimõte ainult ühtlustatud maksude valdkonnas ja valdkondades, mida reguleeritakse teisese ühenduse õigusega, või see laieneb kui põhivabaduste kuritarvitamise juhtum ka ühtlustamata maksude valdkondadele, näiteks otsestele maksudele, kui maksustatakse riigiüleseid majanduslikke asjaolusid, näiteks seda, kui äriühing omandab kasutusõiguse teises liikmesriigis või kolmandas riigis asutatud äriühingu aktsiate suhtes?
|
|
2. Irrespective of the answer to the first question, is there a Community interest in provision being made by the Member States for adequate anti-avoidance measures in the field of non-harmonised taxes, and is such an interest thwarted by the failure to apply – in the context of a tax amnesty measure – the abuse of rights principle which is also recognised as a rule of national law, and if so are the principles that may be inferred from Article 4(3) of the Treaty on European Union infringed?
|
2. Kas sõltumata vastusest eelmisele küsimusele on olemas ühenduse huvi, mille tõttu liikmesriigid peaksid nägema ette sobivad vahendid maksudest kõrvalehoidumise vastu ühtlustamata maksude valdkonnas; kas see, kui maksuamnestia andmise meetme raames ei kohaldata õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet, mida tunnustatakse ka siseriikliku õiguspõhimõttena, on vastuolus selle huviga ning kas niisugusel juhul on tegemist Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikest 3 tulenevate põhimõtete rikkumisega?
|
|
3. Do the principles governing the single market impliedly preclude not only extraordinary measures in the form of a total waiver of a tax claim but also an extraordinary measure for concluding tax disputes whose application is limited in time and conditional upon payment of only part of the tax due, which is considerably less than the full amount?
|
3. Kas ühtset turgu korraldavatest põhimõtetest võib tuletada, et peale erakorraliste meetmete, mille kohaselt maksunõudest täielikult loobutakse, on keelatud ette näha maksuvaidluste lahendamise erakorralist meedet, mille kohaldamine on ajaliselt piiratud ja mille puhul tuleb tasumisele kuuluvast maksust tasuda vaid osa, mis on sellest maksust märkimisväärselt väiksem?
|
|
4. Do the principle of non-discrimination and the rules governing State aid preclude the system for concluding tax disputes at issue in the present case?
|
4. Kas selline maksuvaidluste lahendamise kord, millega on tegemist käesolevas kohtuasjas, on vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja riigiabi eeskirjadega?
|
|
5. Does the principle of the effective application of Community law preclude extraordinary procedural rules of limited duration which remove the power to review legality (in particular concerning the correct interpretation and application of Community law) from the court of final instance, which is under an obligation to refer questions of validity and interpretation requiring a preliminary ruling to the Court of Justice of the European Union?’
|
5. Kas erakorralised menetlusnormid, mille kohaldamine on ajaliselt piiratud ja mis võtavad õiguspärasuse (ning eelkõige ühenduse õiguse õige tõlgendamise ja kohaldamise) kontrollimise õiguse kõrgeimalt kohtult, kellel on kohustus esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse küsimusi kehtivuse ja tõlgendamise kohta, on vastuolus ühenduse õiguse tõhusa kohaldamise põhimõttega?”
|
|
Consideration of the questions referred
|
Eelotsuse küsimuste analüüs
|
|
15. By its questions the referring court asks essentially whether European Union law, in particular the principle of the prohibition of abuse of rights, Article 4(3) TEU, the freedoms guaranteed by the FEU Treaty, the principle of non-discrimination, the rules on State aid and the obligation to ensure the effective application of European Union law, must be interpreted as precluding the application, in a case such as that in the main proceedings relating to direct taxation, of a provision of national law which provides for proceedings pending before the court giving judgment at final instance in tax matters to be concluded in return for payment of a sum equivalent to 5% of the value of the claim, where those proceedings originate in an application made at first instance more than 10 years before the date of entry into force of that provision and the tax authorities have been unsuccessful at first and second instance.
|
15. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelotsuse küsimustega sisuliselt seda, kas liidu õigust ja eelkõige õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet, EL lepingu artikli 4 lõiget 3, EL toimimise lepinguga tagatud vabadusi, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, riigiabi valdkonnas kehtivaid eeskirju ning kohustust tagada liidu õiguse tõhus kohaldamine, tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellise juhtumi korral nagu põhikohtuasjas, mis käsitleb otsest maksustamist, siseriikliku sätte kohaldamine, mis näeb ette maksuasjades viimase astme kohtus pooleli olevate menetluste lõpetamise kohtuvaidluse väärtusest 5%‑le vastava summa tasumise teel, kui need menetlused algatati esimeses astmes kaebusega nimetatud sätte jõustumise kuupäeva seisuga juba üle 10 aasta tagasi ja kui maksuamet on kaotanud kahes esimeses kohtuastmes.
|
|
Admissibility
|
Vastuvõetavus
|
|
16. 3M Italia and the Italian Government submit that the reference for a preliminary ruling is inadmissible.
|
16. 3M Italia ja Itaalia valitsuse arvates on eelotsusetaotlus vastuvõetamatu.
|
|
17. In view of the absence of a definitive finding of intentional or negligent fault in the main proceedings, the inapplicability of European Union law to the dispute in the main proceedings, and the existence in Italian law of a constitutional principle prohibiting abuse of rights, the referring court’s first two questions, in the opinion of 3M Italia, bear no relation to the actual facts of the main action or its purpose and concern a hypothetical issue.
|
17. Asjaolu tõttu, et põhikohtuasja menetluse raames ei ole lõplikult tuvastatud pettust või rikkumist, et liidu õigus ei ole põhikohtuasjas kohaldatav ja et Itaalia õiguses kehtib põhiseaduslik põhimõte, mis keelab õiguse kuritarvitamise, ei ole 3M Italia arvates eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahel esimesel küsimusel mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega ning kõnealune probleem on hüpoteetiline.
|
|
18. The Italian Government for its part submits that the order for reference does not comply with the obligation to provide all the elements of fact and law characterising the main proceedings in order to enable the Court to give an interpretation that will be of use in resolving those proceedings. In particular, the order for reference does not contain any analysis of Article 3(2 bis ) of Decree-Law No 40/2010 to show why that provision should entail a waiver of tax. Nor does it indicate in what respect the facts of the main proceedings are of a transnational nature and should be regarded as an abuse of rights. The questions referred are thus abstract and hypothetical.
|
18. Itaalia valitsus väidab omakorda, et eelotsusetaotluse puhul ei ole täidetud kohustus esitada kõik põhikohtuasja iseloomustavad faktilised ja õiguslikud asjaolud, et Euroopa Kohtul oleks võimalik anda selle lahendamiseks tarvilik tõlgendus. Eelotsusetaotlus ei sisalda dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis analüüsi, mis võimaldaks aru saada, miks see säte sisaldab maksunõudest loobumist. Lisaks ei ole selles märgitud, milles seisneb põhikohtuasja asjaolude riigiülene olemus ja miks tuleb neid käsitada õiguse kuritarvitamisena. Seega on esitatud küsimused abstraktsed ja hüpoteetilised.
|
|
19. It must be recalled that a reference for a preliminary ruling made by a national court may be declared inadmissible only where it is quite obvious that the interpretation of European Union law that is sought bears no relation to the actual facts of the main action or its purpose, where the problem is hypothetical, or where the Court does not have before it the factual or legal material necessary to give a useful answer to the questions submitted to it (see, inter alia, Case C‑415/93 Bosman [1995] ECR I‑4921, paragraph 61, and Case C‑450/09 Schröder [2011] ECR I‑0000, paragraph 17).
|
19. Selle kohta tuleb meenutada, et liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse võib tunnistada vastuvõetamatuks vaid siis, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 61, ning 31. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑450/09: Schröder, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 17).
|
|
20. With regard more specifically to the information that must be provided to the Court in a reference for a preliminary ruling, that information not only serves to enable the Court to provide answers which will be of use to the referring court, it must also enable the Governments of the Member States and other interested parties to submit observations in accordance with Article 23 of the Statute of the Court of Justice of the European Union. It is settled case-law that, for those purposes, it is necessary, first, that the national court should define the factual and legislative context of the questions which it is asking or, at the very least, explain the factual circumstances on which those questions are based. Secondly, the order for reference must set out the precise reasons why the national court is unsure as to the interpretation of European Union law and considers it necessary to refer questions to the Court for a preliminary ruling (Case C‑42/07 Liga Portuguesa de Futebol Profissional and Bwin International [2009] ECR I‑7633, paragraph 40 and the case-law cited).
|
20. Mis puutub täpsemalt teabesse, mis tuleb Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse raames esitada, siis see ei pea mitte ainult võimaldama Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikke vastuseid, vaid see peab andma ka liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimaluse esitada Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 alusel oma märkused. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et sel eesmärgil on esiteks vaja, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimusi ümbritseva faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi. Teiseks peavad eelotsusetaotluses olema välja toodud täpsed põhjused, miks on siseriiklikul kohtul tekkinud liidu õiguse tõlgendamise küsimus ja miks ta on pidanud vajalikuks Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused esitada (8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑42/07: Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International, EKL 2009, lk I‑7633, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
21. In the present case, the order for reference contains an account of the facts behind the main proceedings and the relevant national law, namely Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010. It also indicates the reasons why the referring court is uncertain as to the compatibility of that provision with European Union law and considered it necessary to make a reference to the Court for a preliminary ruling.
|
21. Antud asjas sisaldab eelotsusetaotlus kokkuvõtet põhikohtuasja aluseks olnud asjaoludest ja asjassepuutuvast siseriiklikust õigusest, s.o dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punktist b. Muu hulgas on selles esitatud põhjused, miks eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab küsimuse selle sätte kooskõla kohta liidu õigusega ja mis viisid ta järeldusele, et Euroopa Kohtule tuleks esitada eelotsusetaotlus.
|
|
22. While in its third question, relating generally to the interpretation of ‘the principles governing the single market’, the referring court does not specify the principles thus referred to, the account in the order for reference of the elements of fact and law and the doubts as to the compatibility of Article 3(2 bis )(b) of Decree‑Law No 40/2010 with European Union law is none the less sufficient, taken as a whole, to enable the Member States and other interested parties to submit observations on the point and to take an effective part in the proceedings, as evidenced by the written and oral observations of the parties who have taken part in the proceedings, and to enable the Court to provide the referring court with an answer which will be of use to it.
|
22. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta oma kolmandas küsimuses, mis käsitleb üldisemalt „ühtset turgu korraldavaid põhimõtteid”, milliseid põhimõtteid on silmas peetud, on eelotsusetaotluses sisalduv kokkuvõte faktilistest ja õiguslikest asjaoludest ning kahtlustest dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b kooskõla kohta liidu õigusega sellegipoolest tervikuna piisav, et liikmesriikidel ja teistel huvitatud pooltel oleks võimalik selle kohta esitada oma märkusi ja osaleda tõhusalt menetluses – nagu on näha menetluses osalevate poolte suulistest ja kirjalikest märkustest –, ning et Euroopa Kohtul oleks võimalik anda nimetatud kohtule tarvilik vastus.
|
|
23. Finally, whether European Union law is applicable to the main proceedings is a question which relates to the examination of the substance of the questions referred, as reformulated in paragraph 15 above. Those questions appear to be decisive for the outcome of those proceedings, since what is at stake is the conclusion of the proceedings by a decision of the referring court pursuant to the national provision in question. It follows that the questions are manifestly related to the actual facts of the main action and are neither abstract nor hypothetical.
|
23. Lõpu ks tekib käesoleva kohtuotsuse punktis 15 ümbersõnastatud kujul esitatud küsimuste sisulisel uurimisel küsimus, kas liidu õigus on põhikohtuasjas kohaldatav. Viimati nimetatud küsimused paistavad olevat selle kohtuvaidluse lahendamisel otsustava tähtsusega, kuna tegemist on eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusega lõpetada kõnealuse siseriikliku sätte alusel vaidlus. Sellest tuleneb, et nimetatud küsimused on ilmselgelt seotud põhikohtuasja esemega ega ole abstraktsed ega hüpoteetilised.
|
|
24. The reference for a preliminary ruling must therefore be regarded as admissible.
|
24. Järelikult tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.
|
|
Substance
|
Sisulised küsimused
|
|
25. It should be recalled that, in accordance with settled case-law, while direct taxation falls within the competence of the Member States, they must none the less exercise that competence consistently with European Union law (see, inter alia, Case C‑182/08 Glaxo Wellcome [2009] ECR I‑8591, paragraph 34 and the case-law cited).
|
25. Olgu meenutatud, et kuigi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad otsesed maksud liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid nende kehtestamisel siiski arvestama liidu õigusega (vt eelkõige 17. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑182/08: Glaxo Wellcome, EKL 2009, lk I‑8591, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
26. In the present case, Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010 provides for the conclusion, on payment of an amount equivalent to 5% of the value of the claim and with the abandonment of any claim to compensation for failure to comply with the reasonable time requirement, of tax proceedings pending before the Corte suprema di cassazione which have lasted for more than 10 years since the action was brought at first instance and in which the tax authorities have been unsuccessful at first and second instance, in order ‘to ensure that judicial proceedings in tax matters are kept within a reasonable time, as required by the [ECHR], having regard to the failure to comply with the reasonable time requirement laid down in Article 6(1) of [the ECHR]’.
|
26. Antud asjas näeb dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkt b ette Corte suprema di cassaziones pooleli olevate menetluste lõpetamise maksuasjades, mis on kestnud alates kaebuse esitamisest esimeses kohtuastmes üle 10 aasta ja milles maksuhaldur on kahes esimeses kohtuastmes vaidluse kaotanud, kui kohtuvaidluse väärtusest on makstud 5%‑le vastav summa ja mõistliku aja järgimata jätmise eest hüvitise nõudmisest on loobutud, „selleks et piirata kohtumenetluste kestust maksuasjades nii, et see jääks mõistliku aja piiresse [EIÕK] tähenduses, eelkõige [selle] artikli 6 lõikes 1 ette nähtud mõistliku tähtaja järgimata jätmise tõttu.”
|
|
27. It should also be pointed out that Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010, which the referring court interprets as a waiver of tax, aims, according to its very wording, at reducing the length of tax proceedings in order to comply with the reasonable time principle laid down by the ECHR and at putting an end to violations of the ECHR.
|
27. Muu hulgas tuleb rõhutada, et dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab maksunõudest loobumisena – eesmärk on selle sätte sõnastuse kohaselt vähendada maksumenetluste kestust eesmärgiga pidada kinni EIÕK-s väljendatud mõistliku tähtaja põhimõttest ja lõpetada selle rikkumine.
|
|
28. According to the documents in the case, the facts of the main proceedings go back more than 20 years.
|
28. Selles osas nähtub kohtutoimikust, et põhikohtuasja asjaolud on enam kui 20 aasta tagused.
|
|
29. It is in the light of those factors that it must be examined whether the rules and principles of European Union law mentioned in the order for reference preclude the application, in a case such as that in the main proceedings, of a provision of national law such as Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010.
|
29. Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb uurida, kas eelotsusetaotluses välja toodud liidu õigusnormide ja põhimõtetega on vastuolus see, kui põhikohtuasjas kohaldatakse sellist siseriiklikku sätet nagu dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkt b.
|
|
30. First, as regards the principle of the prohibition of abuse of rights and Article 4(3) TEU, it must be observed to begin with that the dispute in the main proceedings is not one in which taxpayers rely or are liable to rely on a provision of European Union law for fraudulent or abusive ends. Consequently, the judgments in Halifax and Others and Part Service , cases concerning value added tax which the referring court mentions in connection with its uncertainty as to whether the principle of the prohibition of abuse of rights defined in those judgments extends to the field of non-harmonised taxes, are not relevant in the present case.
|
30. Esmalt, mis puudutab õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet ja EL lepingu artikli 4 lõiget 3, siis tuleb alustuseks märkida, et põhikohtuasjas ei ole tegemist vaidlusega, milles maksumaksjad tuginevad või võiksid tugineda pettust või kuritarvitamist kasutades liidu õiguse normile. Järelikult ei ole antud juhul asjakohased eespool viidatud kohtuotsused Halifax jt ja Part Service, mis on tehtud käibemaksuasjades ja millele eelotsuse esitanud kohus tugineb seoses küsimusega, kas nendes kohtuotsustes väljendatud õiguse kuritarvitamise keelu põhimõte laieneb ühtlustamata maksude valdkonnale.
|
|
31. It must be observed, next, that the documents in the case likewise do not show that the application of a national provision entailing a restriction of one of the freedoms guaranteed by the FEU Treaty and the possible justification of such a restriction on the ground of the need to prevent abusive practices are at issue in the main proceedings. Consequently, the Court’s case-law on abuse of rights in the field of direct taxation, deriving in particular from Case C‑196/04 Cadbury Schweppes and Cadbury Schweppes Overseas [2006] ECR I‑7995, Case C‑524/04 Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation [2007] ECR I‑2107, Case C‑330/07 Jobra [2008] ECR I‑9099 and Glaxo Wellcome , is not relevant either.
|
31. Seejärel tuleb märkida, et ka kohtutoimikust ei nähtu, et põhikohtuasjas oleks arutatud sellise siseriikliku sätte kohaldamist, mis sisaldab mõne EL toimimise lepingus tagatud vabaduse piirangut, ega sellise piirangu võimalikku põhjendamist vajadusega ennetada kuritarvitusi. Järelikult ei ole asjakohane ka Euroopa Kohtu praktika, mis puudutab õiguse kuritarvitamist otsese maksustamise valdkonnas, eelkõige 12. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑196/04: Cadbury Schweppes ja Cadbury Schweppes Overseas (EKL 2006, lk I‑7995), 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation (EKL 2007, lk I‑2107), 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑330/07: Jobra (EKL 2008, lk I‑9099) ning eespool viidatud kohtuotsus Glaxo Wellcome.
|
|
32. Finally, in any event, it is clear that no general principle exists in European Union law which might entail an obligation of the Member States to combat abusive practices in the field of direct taxation and which would preclude the application of a provision such as that at issue in the main proceedings where the taxable transaction proceeds from such practices and European Union law is not involved.
|
32. Lõpuks tuleb igal juhul sedastada, et liidu õiguskorras ei esine ühtki üldpõhimõtet, millest tuleneks liikmesriikide jaoks kohustus võidelda kuritarvitustega otseste maksude valdkonnas ja millega oleks vastuolus sellise sätte kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kui maksustatav tehing tuleneb kuritarvitustest ja kui liidu õigus ei ole sellega seotud.
|
|
33. It follows that the principle of the prohibition of abuse of rights and Article 4(3) TEU, under which the Member States are required to take any appropriate measure, general or particular, to ensure fulfilment of the obligations resulting from European Union law and to refrain from any measure which could jeopardise the attainment of the Union’s objectives, cannot in principle preclude the application, in a case such as that in the main proceedings, of a provision of national law such as Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010.
|
33. Siit tuleneb, et õiguse kuritarvitamise keelu põhimõttega ja EL lepingu artikli 4 lõikega 3, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud kasutama kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmine, ja hoiduma kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist, ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellises kohtuvaidluses nagu põhikohtuasjas dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b kohaldamine.
|
|
34. Secondly, as regards the freedoms guaranteed by the FEU Treaty and the principle of non-discrimination, it must be observed that only the free movement of capital appears to be concerned by the transaction at issue in the main proceedings, as that transaction is a transfer by a company of a non-member country of the right of usufruct over shares in an Italian company to another Italian company. It suffices to state here that there is nothing in the case-file to show that, in a case such as that in the main proceedings, a provision such as Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010 affects the free movement of capital, or indeed, in general, the exercise of any of the freedoms guaranteed by the FEU Treaty.
|
34. Teiseks tuleb seoses EL toimimise lepinguga tagatud vabadustega ja diskrimineerimiskeelu põhimõttega märkida, et põhikohtuasjas kõnealune tehing tundub puudutavat üksnes kapitali vaba liikumist, kuna see tehing on seotud kolmanda riigi äriühingu poolt Itaalia äriühingu aktsiate kasutusvalduse üleandmisega teisele Itaalia äriühingule. Seega piisab siinkohal tõdemusest, et kohtutoimikus ei ole ühtki tõendit selle kohta, et sellises kohtuvaidluses nagu põhikohtuasjas mõjutaks dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b säte kapitali vaba liikumist või üldisemalt mis tahes EL toimimise lepinguga tagatud vabaduste teostamist.
|
|
35. Since those freedoms are the specific expression, in their respective fields, of the general principle of the prohibition of all discrimination on grounds of nationality (see, to that effect, Case C‑384/08 Attanasio Group [2010] ECR I‑2055, paragraph 31), that principle does not preclude either the application, in a case relating to direct taxation, of a provision of national law such as Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010.
|
35. Järelikult, kuna need vabadused kujutavad endast vastavas valdkonnas riikkondsusel põhineva diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtte konkreetset väljendust (vt selle kohta 11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑384/08: Attanasio Group, EKL 2010, lk I‑2055, punkt 31), ei ole selle põhimõttega vastuolus ka otsest maksustamist käsitlevas kohtuasjas sellise siseriikliku sätte kohaldamine nagu dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkt b.
|
|
36. Thirdly, as regards the rules on State aid, the Court has held on numerous occasions that the objective pursued by State measures is not sufficient to exclude those measures from classification as ‘aid’ for the purposes of Article 107 TFEU. That article does not distinguish between measures of State intervention by reference to their causes or their aims but defines them in relation to their effects (see Case C‑487/06 P British Aggregates v Commission [2008] ECR I‑10515, paragraphs 84 and 85 and the case-law cited).
|
36. Kolmandaks on Euroopa Kohus riigiabi eeskirju käsitledes korduvalt leidnud, et riigi sekkumistega taotletavast eesmärgist ei piisa selleks, et kohe välistada nende kvalifitseerimine „abiks” ELTL artikli 107 tähenduses. Nimelt ei erista see artikkel riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende toime põhjal (vt 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10515, punktid 84 ja 85 ning seal viidatud kohtupraktika).
|
|
37. It is settled case-law that classification as State aid requires all the following conditions to be fulfilled. First, there must be intervention by the State or through State resources. Secondly, the intervention must be liable to affect trade between Member States. Thirdly, it must confer an advantage on the recipient. Fourthly, it must distort or threaten to distort competition (Case C‑140/09 Fallimento Traghetti del Mediterraneo [2010] ECR I‑5243, paragraph 31 and the case-law cited).
|
37. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on riigiabiks kvalifitseerimiseks tarvis, et oleks täidetud kõik järgmised tingimused. Esiteks peab olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma selle saajale teatud eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (10. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑140/09: Fallimento Traghetti del Mediterraneo, EKL 2010, lk I‑5243, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
38. With respect to the third condition, it should be recalled that a measure by which the public authorities grant certain undertakings favourable tax treatment which, although not involving the transfer of State resources, places those to whom it applies in a more favourable financial position than other taxpayers constitutes State aid within the meaning of Article 107(1) TFEU (see Case C‑66/02 Italy v Commission [2005] ECR I‑10901, paragraph 78).
|
38. Kolmanda tingimuse kohta tuleb meenutada, et meede, millega ametiasutused annavad teatud ettevõtjatele maksusoodustuse, mis ei too küll kaasa riigi vahendite ülekandmist, ent asetab selle saajad soodsamasse rahalisse olukorda kui teised maksukohustuslased, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (vt 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑66/02: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑10901, punkt 78).
|
|
39. On the other hand, advantages resulting from a general measure applicable without distinction to all economic operators do not constitute State aid within the meaning of that article (see Italy v Commission , paragraph 99).
|
39. Seevastu soodustused, mis tulenevad üldkohaldatavast meetmest, mida kohaldatakse vahet tegemata kõigi ettevõtjate suhtes, ei kujuta endast riigiabi selle artikli tähenduses (vt eespool viidatud kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, punkt 99).
|
|
40. To assess whether a measure is selective, it must be examined whether, within the context of a particular legal system, that measure constitutes an advantage for certain undertakings in comparison with others which are in a comparable legal and factual situation. However, the concept of State aid does not refer to measures which differentiate between undertakings and are therefore a priori selective where that differentiation arises from the nature or scheme of the system of which they form part (see British Aggregates v Commission , paragraphs 82 and 83 and the case-law cited).
|
40. Meetme valikulisuse hindamiseks tuleb kontrollida, kas antud õigusliku korralduse raames annab võetud meede teatud ettevõtjatele eelise võrreldes teistega, kes on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras. Riigiabi mõiste ei hõlma siiski riiklikke meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja seega a priori valikulisi meetmeid, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle maksusüsteemi olemusest või ülesehitusest, mille hulka need meetmed kuuluvad (vt eespool viidatud kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, punktid 82 ja 83 ning seal viidatud kohtupraktika).
|
|
41. In the present case, even supposing that the application of Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010 may in a particular situation lead to an advantage for a beneficiary of that provision, it must be noted, with respect to the selectiveness of the measure, that it applies generally to all taxpayers who are parties to tax proceedings pending before the Corte suprema di cassazione, whatever the nature of the tax at issue, where those proceedings originate in an application at first instance made more than 10 years before the date of the entry into force of that provision and the tax authorities have been unsuccessful at first and second instance.
|
41. Eeldusel et dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b kohaldamine isikule võiks konkreetses olukorras viia selles sätestatud eelise andmiseni, tuleb antud juhul meetme valikulisuse kohta märkida, et see on üldiselt kohaldatav kõikidele maksumaksjatele, kes osalevad Corte suprema di cassaziones pooleli olevas menetluses maksuasjas, olenemata kõnealuse maksu liigist, kui see algatati esimeses kohtuastmes kaebusega rohkem kui 10 aastat enne selle sätte jõustumise kuupäeva ning kui maksamet on kahes esimeses kohtuastmes vaidluse kaotanud.
|
|
42. The fact that only taxpayers satisfying those conditions can benefit from the measure cannot in itself make it into a selective measure. It is clear that persons unable to claim its benefit are not in a comparable factual and legal situation to those taxpayers from the point of view of the national legislature’s objective of ensuring compliance with the principle that judgment must be given within a reasonable time.
|
42. Asjaolu, et seda meedet võidakse kohaldada üksnes neile maksumaksjatele, kes vastavad nimetatud tingimustele, ei saa iseenesest omistada viimasele valikulist olemust. Tuleb märkida, et isikud, kellel ei ole võimalik seda nõuda, ei ole nende maksumaksjatega sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras siseriikliku seadusandja taotletava eesmärgi osas, milleks on tagada mõistliku tähtaja põhimõtte järgimine.
|
|
43. The measure is indeed of limited temporal application, since in order to benefit from it taxpayers must submit an application to the relevant secretariat or registry within a period of 90 days from the entry into force of the law converting the decree into law. However, that limitation is inherent to measures of this kind, which are necessarily one-off measures, and the period appears sufficient to allow all taxpayers to whom this general one-off measure applies to seek to benefit from it.
|
43. Selle meetme kohaldamisala on siiski ajaliselt piiratud, kuna maksumaksjad peavad selle saamiseks esitama avalduse pädevale sekretariaadile või kantseleile 90 päeva jooksul alates kõnesolevat dekreeti seaduseks muutva seaduse jõustumise kuupäevast. Selline piirang on esiteks seda liiki meetmete, mis saavad olla üksnes täpsed meetmed, lahutamatu osa ja teiseks paistab see tähtaeg olevat piisav, et võimaldada seda taotleda kõikidel maksumaksjatel, kelle suhtes see täpne ja üldine meede on kohaldatav.
|
|
44. It follows, without there being any need to examine the other conditions mentioned in paragraph 37 above, that a measure such as that in Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010 cannot be classified as State aid.
|
44. Sellest tulenevalt, ja ilma et oleks vaja uurida muid käesoleva kohtuotsuse punktis 37 meenutatud tingimusi, ei ole dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punktis b ette nähtud meede käsitatav riigiabina.
|
|
45. Finally, as regards the obligation to ensure the effective application of European Union law, it follows from all the foregoing that the principle of the prohibition of abuse of rights, Article 4(3) TEU, the freedoms guaranteed by the FEU Treaty, the principle of non-discrimination and the rules on State aid do not preclude the application in a case relating to direct taxation of a provision of national law such as Article 3(2 bis )(b) of Decree-Law No 40/2010.
|
45. Lõpuks, seoses kohustusega tagada liidu õiguse tõhus kohaldamine tuleneb kõigest eelnevast, et õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtte, EL lepingu artikli 4 lõike 3, EL toimimise lepinguga tagatud vabaduste, diskrimineerimiskeelu põhimõtte ja riigiabi käsitlevate eeskirjadega ei ole vastuolus otsest maksustamist puudutavas kohtuasjas sellise siseriikliku sätte nagu dekreetseaduse nr 40/2010 artikli 3 lõike 2 bis punkti b kohaldamine.
|
|
46. In the absence of an infringement of European Union law, it cannot therefore be considered that such a provision, in that its consequence, like that of any other provision providing for proceedings to be terminated before a decision is made on their substance, is to prevent the national court of final instance from exercising its power of review of lawfulness in the proceedings concerned in accordance with European Union law, possibly after making a reference to the Court under Article 267 TFEU, is contrary to the obligation on national courts of final instance to ensure, within their respective jurisdictions, the effective application of European Union law.
|
46. Seega, kuna tegemist ei ole liidu õiguse rikkumisega, ei saa asuda seisukohale, et selline säte – nagu iga muu säte, mis näeb ette menetluse lõpetamise enne sisulise otsuse tegemist –, mille tõttu on siseriiklikul viimase astme kohtul, pärast seda kui ta on pöördunud ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole, takistatud sisulise otsuse tegemine asjaomastes menetlustes vastavalt liidu õigusele, on vastuolus siseriiklike viimase astme kohtute kohustusega tagada oma pädevuse piires liidu õiguse tõhus kohaldamine.
|
|
47. In the light of all those considerations, the answer to the referring court’s questions is that European Union law, in particular the principle of the prohibition of abuse of rights, Article 4(3) TEU, the freedoms guaranteed by the FEU Treaty, the principle of non-discrimination, the rules on State aid and the obligation to ensure the effective application of European Union law, must be interpreted as not precluding the application, in a case such as that in the main proceedings relating to direct taxation, of a provision of national law which provides for proceedings pending before the court giving judgment at final instance in tax matters to be concluded in return for payment of a sum equivalent to 5% of the value of the claim, where those proceedings originate in an application made at first instance more than 10 years before the date of entry into force of that provision and the tax authorities have been unsuccessful at first and second instance.
|
47. Arvestades kõiki eelnevaid kaalutlusi, tuleb esitatud küsimustele vastata, et liidu õigust, ja eriti õiguse kuritarvitamise keelu põhimõtet, EL lepingu artikli 4 lõiget 3, EL toimimise lepinguga tagatud vabadusi, diskrimineerimiskeelu põhimõtet, riigiabi käsitlevaid eeskirju ning kohustust tagada liidu õiguse tõhus kohaldamine, tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellises kohtuvaidluses nagu põhikohtuasjas, mis käsitleb otsest maksustamist, siseriikliku sätte kohaldamine, mis näeb ette viimase astme kohtus maksuasjades pooleli olevate menetluste lõpetamise kohtuvaidluse väärtusest 5%‑le vastava summa tasumise korral, kui need menetlused on algatatud esimeses kohtuastmes esitatud kaebusega rohkem kui 10 aastat enne nimetatud sätte jõustumise kuupäeva ja kui maksuhaldur on kahes esimeses kohtuastmes kaotanud.
|
|
Costs
|
Kohtukulud
|
|
48. Since these proceedings are, for the parties to the main proceedings, a step in the action pending before the national court, the decision on costs is a matter for that court. Costs incurred in submitting observations to the Court, other than the costs of those parties, are not recoverable.
|
48. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
|