Grounds
|
|
Background
|
Vaidluse taust
|
|
1. On 2 March 2005, Hervé Dias Martinho and Manuel Carlos Dias Martinho filed an application for registration of a Community trade mark at the Office for Harmonisation in the Internal Market (Trade Marks and Designs) (OHIM), pursuant to Council Regulation (EC) No 40/94 of 20 December 1993 on the Community trade mark (OJ 1994 L 11, p. 1), as amended (replaced by Council Regulation (EC) No 207/2009 of 26 February 2009 on the Community trade mark (OJ 2009 L 78, p. 1)).
|
1. Hervé Dias Martinho ja Manuel Carlos Dias Martinho esitasid 2. märtsil 2005 Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (muudetud kujul) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1)) alusel ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.
|
|
2. The trade mark in respect of which registration was applied for is the following figurative sign:
|
2. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
|
|
>image>16
|
>image>10
|
|
3. The goods in respect of which registration was sought are in, in particular, Classes 18 and 25 of the Nice Agreement concerning the International Classification of Goods and Services for the Purposes of the Registration of Marks, of 15 June 1957, as revised and amended, and correspond, for each of those classes, to the following description:
|
3. Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 18 ja 25 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:
|
|
– class 18: ‘Luggage trunks and valises, umbrellas, wallets, purses not of precious metal; hand bags, haversacks, trolley cases with wheels, travel bags, beach bags; vanity cases (not fitted)’;
|
– klass 18: „Muust kui väärismetallist kirstud ja kohvrid, vihmavarjud, mapid, rahakotid; käekotid, seljakotid, ratastega kotid, reisikotid, rannakotid; tualett-tarvete kohvrikesed”;
|
|
– class 25: ‘Clothing, footwear, headgear, shirts, clothing of leather or of imitations of leather, belts (clothing), gloves (clothing), scarves, hosiery, socks, slippers, beach footwear, ski footwear, sports footwear, underwear; jumpsuits, wetsuits for surfing, snow suits’.
|
– klass 25: „Rõivad, jalatsid, peakatted, päevasärgid, särkpluusid, nahast või kunstnahast rõivad, vööd (riietusesemed), kindad (riietusesemed), kaelasallid, silmkoetooted, sukakaubad, sussid, rannajalatsid, suusa- või spordijalatsid, alusrõivad; kombinesoonid, sh lainelauakombinesoonid, suusakombinesoonid.”
|
|
4. The Community trade mark application was published in Community Trade Marks Bulletin No 39/2005 of 26 September 2005.
|
4. Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 26. septembri 2005. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 39/2005.
|
|
5. On 23 December 2005, the applicant, Paul Alfons Rehbein (GmbH & Co.) KG, gave notice of opposition under Article 42 of Regulation No 40/94 (now Article 41 of Regulation No 207/2009) to the registration of the trade mark applied for in respect of all the goods referred to in paragraph 3 above.
|
5. Hageja Paul Alfons Rehbein (GmbH & Co.) KG esitas 23. detsembril 2005 määruse nr 40/94 artikli 42 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 41) alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele kõigi eespool punktis 3 osutatud kaupade osas vastulause.
|
|
6. The opposition was based on the word mark OUTBURST, registered in Germany on 31 August 1999 under number 39940713, for goods in Class 25 of the Nice Agreement corresponding to the following description: ‘Clothing, footwear and items of headgear’.
|
6. Vastulause põhines Saksamaal 31. augustil 1999 numbri 39940713 all registreeritud sõnamärgil OUTBURST, mis tähistab järgmisi Nizza kokkuleppe klassi 25 kuuluvaid kaupu: „rõivad, jalatsid, peakatted”.
|
|
7. The opposition was based on all the goods covered by the earlier trade mark.
|
7. Vastulause tugines kõigile varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupadele.
|
|
8. The ground relied on in support of the opposition was that referred to in Article 8(1)(b) of Regulation No 40/94 (now Article 8(1)(b) of Regulation No 207/2009).
|
8. Vastulause tugines määruse nr 40/94 artikli 8 lõike 1 punktis b (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b) sätestatud põhjendusele.
|
|
9. On 10 July 2006, Herve Dias Martinho and Manuel Carlos Dias Martinho requested that, in accordance with Article 43(2) and (3) of Regulation No 40/94 (now Article 42(2) and (3) of Regulation No 207/2009), the applicant furnish proof that the earlier trade mark had been put to genuine use.
|
9. Hervé Dias Martinho ja Manuel Carlos Dias Martinho taotlesid 10. juulil 2006 määruse nr 40/94 artikli 43 lõigete 2 ja 3 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 42 lõiked 2 ja 3) alusel, et hageja tõendaks varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
|
|
10. In a letter dated 12 July 2006, OHIM asked the applicant to provide such proof within two months, that is by 13 September 2006 at the latest.
|
10. Ühtlustamisamet palus 12. juuli 2006. aasta kirjas hagejal esitada vastavad tõendid kahekuulise tähtaja jooksul ehk hiljemalt 13. septembriks 2006.
|
|
11. In response to this letter, the applicant submitted the following evidence on 11 September 2006:
|
11. Sellele vastates esitas hageja 11. septembri 2006. aasta kirjaga järgmised tõendid:
|
|
– a written statement by its managing director, dated 25 August 2006, stating that its subsidiary Heinrich Nickel GmbH & Co. KG has been using the earlier trade mark since 2000 extensively for sportswear, giving the volume of sales of clothes bearing that trade mark achieved by that subsidiary for each year during the period 2000-2005 as well as the number of those clothes;
|
– hageja äriühingu juhataja 25. augusti 2006. aasta kirjalik seletus, milles ta märgib, et tema juhitud äriühingu Heinrich Nickel GmbH & Co. KG tütarettevõtja kasutab varasemat kaubamärki alates 2000. aastast laialdaselt spordirõivaste jaoks ning tõi selle tütarettevõtja kohta ajavahemiku 2000–2005 osas aastate lõikes ära seda kaubamärki kandvate spordirõivaste müügikäibe ja ‑mahu;
|
|
– a list of sales of clothes bearing the earlier trade mark for each year during the period 2000-2005, broken down by customer, a list of the same sales but broken down by type of clothing, various order sheets, delivery notes and invoices; two pages (one of which is dated August 2004) coming from two catalogues published for commercial fairs, photographs of garments, labels of garments and two pages extracted from a sales brochure. All those supporting documents were annexed to the aforementioned affidavit;
|
– varasemat kaubamärki kandvate müüdud rõivaste loetelu ajavahemiku 2000–2005 osas aastate ja klientide lõikes; sama müüdud kauba loetelu rõivatüübi lõikes; erinevad tellimuslehed, saatelehed ja arved; kaks lehekülge kahest messikataloogist (millest üks pärineb augustist 2004); fotod rõivastest; rõivaste etiketid; kaks lehekülge reklaambrošüüridest; kõik need tõendid olid lisatud eespool nimetatud kirjalikule seletusele;
|
|
– a written statement dated 4 September 2006 by the managing director of a company stating that it had been purchasing sportswear labelled with the earlier trade mark from Heinrich Nickel and had been reselling them ‘on an extensive scale’ in its retail stores from at least 2000, giving, for each year during the period 2000-2005, the amount of those purchases as well as the number of those clothes which it bought.
|
– ühe äriühingu juhataja 4. septembri 2006. aasta kirjalik seletus, milles ta märkis, et see äriühing ostis Heinrich Nickelilt varasemat kaubamärki kandvaid spordirõivaid ja müüs neid alates 2000. aastast „suures ulatuses” edasi oma jaemüügikauplustes, ajavahemiku 2000–2005 osas oli ära toodud iga aasta kaupa nende ostude käive ja maht.
|
|
12. By decision of 26 June 2007, the Opposition Division rejected the opposition in its entirety on the ground that the applicant had not provided proof of the genuine use of the earlier trade mark.
|
12. Vastulausete osakond lükkas 26. juunil 2007 vastulause tervikuna tagasi põhjendusel, et hageja ei olnud suutnud tõendada varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist.
|
|
13. On 8 August 2007, the applicant appealed to OHIM, pursuant to Articles 57 to 62 of Regulation No 40/94 (now Articles 58 to 64 of Regulation No 207/2009), against the Opposition Division’s decision. On 23 October 2007, it submitted a statement to OHIM setting out the grounds of the appeal. In an annex to that statement, it included additional evidence to that already provided at first instance.
|
13. Hageja esitas 8. augustil 2007 ühtlustamisametile määruse nr 40/94 artiklite 57–62 (nüüd määruse nr 207/2009 artiklid 58–64) alusel kaebuse vastulausete osakonna otsuse peale. Hageja esitas 23. oktoobril 2007 ühtlustamisametile kirjaliku selgituse kaebuse aluste kohta, millele ta lisas täiendavaid tõendeid lisaks neile, mis ta oli esitanud esimeses astmes.
|
|
14. By decision of 13 March 2008 (‘the contested decision’), the Second Board of Appeal of OHIM dismissed the appeal. The Board of Appeal held that the evidence presented by the applicant on 11 September 2006 (see paragraph 11 above) was insufficient ‘overall’ to prove a genuine use of the earlier national trade mark. Referring to Article 43(2) and (3) of Regulation No 40/94 as well as Rule 22(2) of Commission Regulation (EC) No 2868/95 of 13 December 1995 implementing Regulation No 40/94 (OJ 1995 L 303, p. 1), the Board of Appeal held that the additional evidence was filed too late, as it had been filed after the expiry of the time-limit set by OHIM (see paragraph 10 above), and that no new factors existed which would be capable of justifying that late submission of evidence. Accordingly, the Board of Appeal held that it was not necessary to examine the conditions for the existence of a likelihood of confusion.
|
14. Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis 13. märtsi 2008. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) kaebuse rahuldamata. Apellatsioonikoda leidis, et hageja poolt 11. septembril 2006 esitatud tõenditest (vt eespool punkt 11) ei piisa „kokkuvõttes” varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks. Täiendavate tõendite osas viitas apellatsioonikoda määruse nr 40/94 artikli 43 lõigetele 2 ja 3 ning komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 22 lõikele 2 ja märkis, et need tõendid on esitatud hilinenult, kuna need esitati pärast ühtlustamisameti määratud tähtaja möödumist (vt eespool punkt 10), ning tõi esile, et ei esine uusi asjaolusid, mis õigustaksid tõendite hilinenud esitamist. Apellatsioonikoda leidis nende asjaolude tõttu, et segiajamise tõenäosust puudutavate tingimuste hindamine ei ole vajalik.
|
|
Legal conclusions of the parties
|
Poolte nõuded
|
|
15. The applicant claims that the General Court should:
|
15. Hageja palub Üldkohtul:
|
|
– annul the contested decision;
|
– tühistada vaidlustatud otsus;
|
|
– order OHIM to pay the costs.
|
– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.
|
|
16. OHIM contends that the Court should:
|
16. Ühtlustamisamet palub Üldkohtul:
|
|
– dismiss the first plea in law as unfounded;
|
– lükata esimene väide tagasi põhjendamatuse tõttu;
|
|
– if it considers that Rule 22(2) of Regulation No 2868/95 is applicable in the present case, also reject the second plea as unfounded and dismiss the application in its entirety and order the applicant to bear the costs;
|
– kui Üldkohus otsustab, et käesoleval juhul tuleb kohaldada määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2, siis lükata ka teine väide tagasi põhjendamatuse tõttu ja jätta hagi tervikuna rahuldamata ning mõista kohtukulud välja hagejalt;
|
|
– if it considers that Rule 22(2) of Regulation No 2868/95 does not apply in the present case, remit the case to the Board of Appeal in order to exercise its discretion under Article 74(2) of Regulation No 40/94 (now Article 76(2) of Regulation No 207/2009), and order OHIM to bear only its own costs.
|
– kui Üldkohus otsustab, et käesoleval juhul ei saa kohaldada määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2, siis saata asi tagasi apellatsioonikojale, et ta kasutaks talle määruse nr 40/94 artikli 74 lõikega 2 (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 76 lõige 2) antud kaalutlusõigust, ja otsustada, et ühtlustamisamet kannab üksnes oma kohtukulud.
|
|
Law
|
Õiguslik käsitlus
|
|
17. The applicant relies on two pleas, alleging, respectively, infringement of Article 43(2) and (3) in conjunction with Article 76(1)(f) of Regulation No 40/94 (now Article 78(1)(f) of Regulation No 207/2009) and Rule 22(3) of Regulation No 2868/95, and infringement of Article 74(2) of Regulation No 40/94 in conjunction with Rule 22(2) of Regulation No 2868/95.
|
17. Hageja esitab kaks väidet, mille kohaselt on rikutud vastavalt määruse nr 40/94 artikli 43 lõikeid 2 ja 3 koosmõjus määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punktiga f (nüüd määruse nr 207/2009 artikli 78 lõike 1 punkt f) ning määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 3 ja määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2 koosmõjus määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 2.
|
|
18. The first plea poses the question of whether the evidence presented by the applicant before the Opposition Division within the time-limit laid down proved a genuine use of the earlier trade mark to the required legal standard, and the second plea poses the question of whether the Board of Appeal ought to have taken into consideration also the evidence which was filed for the first time before it.
|
18. Esimene väide tõstatab küsimuse, kas tõendid, mille hageja on määratud tähtaja jooksul esitanud vastulausete osakonnale, on õiguslikult piisavad, tõendamaks varasema kaubamärgi tegelikku kasutamist; ja teine väide uurib seda, kas apellatsioonikoda oleks pidanud arvestama ka tõendeid, mis esitati esimest korda apellatsioonikoja menetluses.
|
|
The first plea in law, alleging infringement of Article 43(2) and (3) in conjunction with Article 76(1)(f) of Regulation No 40/94 and Rule 22(3) of Regulation No 2868/95
|
Esimene väide, mille kohaselt on rikutud määruse nr 40/94 artikli 43 lõikeid 2 ja 3, artikli 76 lõike 1 punkti f ning määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 3
|
|
19. As is clear from the ninth recital in the preamble to Regulation No 40/94, the legislature considered there to be no justification for protecting an earlier trade mark except where the mark has actually been used. In keeping with that recital, Article 43(2) and (3) of Regulation No 40/94 provides that an applicant for a Community trade mark may request proof that the earlier mark has been put to genuine use in the territory where it is protected during the five years preceding the date of publication of the Community trade mark application against which notice of opposition has been given.
|
19. Lähtudes määruse nr 40/94 põhjendusest 9, on seadusandja seisukoht, et varasema kaubamärgi kaitse on põhjendatud ainult juhul, kui seda on tegelikult kasutatud. Kooskõlas selle põhjendusega on määruse nr 40/94 artikli 43 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud, et ühenduse kaubamärgi taotleja võib nõuda tõendeid selle kohta, et varasemat kaubamärki on territooriumil, kus see on kaitstud, viie aasta jooksul enne vastulause esemeks oleva kaubamärgi taotluse avaldamist tegelikult kasutatud.
|
|
20. Under Rule 22(3) of Regulation No 2868/95, proof of use must relate to the place, time, extent and nature of use of the earlier mark (see Case T‑325/06 Boston Scientific v OHIM – Terumo (CAPIO) [2008] ECR II‑0000, paragraph 27 and the case-law cited).
|
20. Vastavalt määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikele 3 peab kasutamise kohta esitatud tõenditest ilmnema varasema kaubamärgi kasutamise koht, aeg, ulatus ja olemus (vt Üldkohtu 10. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑325/06: Boston Scientific vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Terumo (CAPIO), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
21. In interpreting the notion of genuine use, it must be remembered that the ratio legis of the provision requiring that the earlier mark must have been put to genuine use in order to be capable of being used in opposition to a trade mark application is to restrict the number of conflicts between two marks, where there is no good commercial justification resulting from a function actually performed by the mark on the market (Case T‑174/01 Goulbourn v OHIM – Redcats (Silk Cocoon) [2003] ECR II‑789, paragraph 38). However, the purpose of the provisions mentioned in paragraphs 19 and 20 above is not to assess commercial success or to review the economic strategy of an undertaking, nor is it intended to restrict trade mark protection to the case where large-scale commercial use has been made of the marks (see, to that effect, Case T‑203/02 Sunrider v OHIM – Espadafor Caba (VITAFRUIT) [2004] ECR II‑2811, paragraphs 36 to 38 and the case-law cited).
|
21. Tegeliku kasutamise mõiste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et sellise nõude ratio legis , mille kohaselt varasemat kaubamärki on pidanud tegelikult kasutatama, selleks et selle alusel oleks võimalik esitada vastulause ühenduse kaubamärgi taotlusele, on piirata kaubamärkide vahelisi vastuolusid niivõrd, kuivõrd ei esine kaubamärgi tegelikust turufunktsioonist tulenevat mõistlikku majanduslikku põhjust (Üldkohtu 12. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑174/01: Goulbourn vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Redcats (Silk Cocoon), EKL 2003, lk II‑789, punkt 38). Seevastu ei ole eespool punktides 19 ja 20 nimetatud sätete eesmärk majandusliku edu hindamine, ettevõtja majandusstrateegia kontrollimine ega ka piirdumine kaubamärkide kaitsmisega ainult nende suuremahulise kaubandusliku kasutamise korral (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑203/02: Sunrider vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Espadafor Caba (VITAFRUIT), EKL 2004, lk II‑2811, punktid 36–38 ja seal viidatud kohtupraktika).
|
|
22. There is genuine use of a trade mark where the mark is used in accordance with its essential function, which is to guarantee the identity of the origin of the goods or services for which it is registered, in order to create or preserve an outlet for those goods or services; genuine use does not include token use for the sole purpose of preserving the rights conferred by the mark (see, by analogy, Case C‑40/01 Ansul [2003] ECR I‑2439, paragraph 43). Furtherm ore, the condition relating to genuine use of the trade mark requires that the mark, as protected on the relevant territory, be used publicly and outwardly ( VITAFRUIT , cited in paragraph 21 above, paragraph 39; see also, to that effect and by analogy, Ansul , cited above, paragraph 37).
|
22. Kaubamärgi tegeliku kasutamisega on tegemist juhul, kui kaubamärki kasutatakse vastavalt selle peamisele ülesandele, milleks on kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste päritolu tagamine, eesmärgiga luua või säilitada turg neile kaupadele ja teenustele, ning tegelikuks kasutamiseks ei loeta üksnes sümboolse iseloomuga kasutamist, mille ainus eesmärk on kaubamärgist tulenevate õiguste säilitamine (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 11. märtsi 2003. aasta ot sus kohtuasjas C‑40/01: Ansul, EKL 2003, lk I‑2439 punkt 43). Lisaks peab kaubamärgi tegeliku kasutamise tingimuse kohaselt asjaomasel territooriumil kaitstud kaubamärki kasutama avalikult ja väljapoole suunatult (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 39; vt analoogia alusel ka eespool viidatud kohtuotsus Ansul, punkt 37).
|
|
23. When assessing whether use of the trade mark is genuine, regard must be had to all the facts and circumstances relevant to establishing whether the commercial exploitation of the mark is real, particularly the usages regarded as warranted in the economic sector concerned as a means of maintaining or creating a share in the market for the goods or services protected by the mark, the nature of those goods or services, the characteristics of the market and the scale and frequency of use of the mark ( VITAFRUIT , cited in paragraph 21 above, paragraph 40; see also, by analogy, Ansul , cited in paragraph 22 above, paragraph 43).
|
23. Kaubamärgi tegelikku kasutamist hinnates peab tuginema kõigile faktidele ja asjaoludele, mille abil on võimalik kindlaks teha, kas kaubamärgi kaubanduslik kasutamine on tegelik ja milleks on eelkõige kasutamine, mida vastavas majandussektoris võib pidada põhjendatuks kaubamärgiga kaitstud kaupade või teenuste jaoks turuosa säilitamiseks või loomiseks, kaupade või teenuste olemus, turu tunnusjooned ning kaubamärgi kasutamise ulatus ja sagedus (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 40; vt analoogia alusel ka eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus Ansul, punkt 43).
|
|
24. As to the extent of the use to which the earlier trade mark has been put, account must be taken, in particular, of the commercial volume of the overall use, as well as of the length of the period during which the mark was used and the frequency of use ( VITAFRUIT , cited in paragraph 21 above, paragraph 41, and Case T‑334/01 MFE Marienfelde v OHIM – Vétoquinol (HIPOVITON) [2004] ECR II‑2787, paragraph 35).
|
24. Varasema kaubamärgi kasutamise ulatuse osas tuleb eelkõige arvesse võtta ühelt poolt kõigi kasutamistoimingute kaubanduslikku mahtu ja teiselt poolt nii ajavahemikku, mil kasutamine toimus, kui ka kasutamise sagedust (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 41, ja Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑334/01: MFE Marienfelde vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Vétoquinol (HIPOVITON), EKL 2004, lk II‑2787, punkt 35).
|
|
25. An overall assessment, taking into account all the relevant factors of the case ( VITAFRUIT , cited in paragraph 21, above, paragraph 42), must be carried out to examine in any particular case whether an earlier trade mark has been put to genuine use. Moreover, the genuine use of a trade mark cannot be proved by means of probabilities or suppositions, but must be demonstrated by solid and objective evidence of effective and sufficient use of the trade mark on the market concerned (Case T‑39/01 Kabushiki Kaisha Fernandes v OHIM – Harrison (HIWATT) [2002] ECR II‑5233, paragraph 47, and Case T‑356/02 Vitakraft-Werke Wührmann v OHIM – Krafft (VITAKRAFT) [2004] ECR II‑3445, paragraph 28).
|
25. Uurides üksikjuhtumil kaubamärgi tegelikku kasutamist, tuleb läbi viia kõiki asjakohaseid tegureid arvesse võttev igakülgne hindamine (eespool punktis 21 viidatud kohtuotsus VITAFRUIT, punkt 42). Peale selle ei saa tegelikku kasutamist tõendada tõenäosuse või oletusega, vaid see peab tuginema konkreetsetele ja objektiivsetele tõenditele kaubamärgi tõhusa ja piisava kasutamise kohta asjaomasel turul (Üldkohtu 12. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑39/01: Kabushiki Kaisha Fernandes vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Harrison (HIWATT), EKL 2002, lk II‑5233, punkt 47, ja 6. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑356/02: Vitakraft-Werke Wührmann vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Krafft (VITAKRAFT), EKL 2004, lk II‑3445, punkt 28).
|
|
26. In the present case, the Board of Appeal held in paragraph 23 of the contested decision that the evidence filed by the applicant on 11 September 2006 (see paragraph 11 above) was insufficient ‘overall’ to prove genuine use of the earlier mark in Germany within the relevant time period.
|
26. Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 23, et hageja poolt 11. septembril 2006 esitatud tõendid (vt eespool punkt 11) olid „kokkuvõttes” ebapiisavad tõendamaks, et varasemat kaubamärki asjaomasel ajavahemikul Saksamaal tegelikult kasutati.
|
|
27. The applicant, on the other hand, considers that that evidence, taken as a whole, clearly proves such genuine use.
|
27. Hageja seevastu on seisukohal, et tõendid kogumis käsitletuna tõendavad selgelt tegelikku kasutamist.
|
|
28. OHIM shares the assessment of the Board of Appeal.
|
28. Ühtlustamisamet jagab apellatsioonikoja arvamust.
|
|
29. In order to prove genuine use of the earlier mark, the applicant produced before the Opposition Division a written statement by its managing director, to which a series of supporting documents and a written statement from the managing director of a company which was a customer of its subsidiary Heinrich Nickel were annexed (see paragraph 11 above).
|
29. Vastulausete osakonna menetluses esitas hageja varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse koos mitmete tõendavate dokumentidega, ning tema tütarettevõtja Heinrich Nickeli üheks kliendiks oleva äriühingu juhataja kirjaliku seletuse (vt eespool punkt 11).
|
|
30. As regards the first statement, the Board of Appeal firstly held in paragraph 17 of the contested decision that it cannot have the ‘full and complete independent’ probative value of a statement in writing within the meaning of Article 76(1)(f) of Regulation No 40/94. The Board of Appeal stated that, in order for such a statement to have such a value, the interested party had to prove that under the law of the State in which it had been drawn up, ‘[it] qualifie[d] as a “sworn” or “affirmed” statement, or at least, [had] similar effects thereto’. However, in the present case, the opponent did not specify which provisions of German law sanctioned ‘a false statement given before [OHIM], in a pending CTM procedure, in the same way as a false sworn statement, made before the German authorities’. Then, in paragraph 18 of the contested decision, the Board of Appeal stated that the mere fact that the statement in question was not made ‘in the form provided for’ in the abovementioned provision was not, however, sufficient to warrant a conclusion that it was totally devoid of any probative value. OHIM could take it into account in the ‘overall assessment’ of the documents which were submitted to it, and it could facilitate the ‘systematic appraisal’ and the comprehension of the various pieces of evidence, as well as supplement the information contained therein. However, the assertions made in the statement had to be supported by additional objective evidence. Finally, in paragraphs 19 to 21 of the contested decision, the Board of Appeal held that the supporting documents annexed to the statement in question, with the exception of the page from one of the two commercial fair catalogues showing the date August 2004, did not sufficiently corroborate the place, time and the extent of use of the earlier trade mark.
|
30. Apellatsioonikoda võttis vaidlustatud otsuse punktis 17 kõigepealt seisukoha esimese kirjaliku seletuse kohta, leides, et sellel ei saa olla sellist „iseseisvat” tõenduslikku väärtust nagu kirjalikul ütlusel määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punkti f tähenduses. Apellatsioonikoda märkis, et selleks, et taolisel seletusel saaks olla selline tõenduslik väärtus, peab huvitatud isik tõendama, et selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus selline seletus anti, kujutab see endast „vande all antud või tõendatud ütlust või vähemalt samaväärset ütlust”. Seevastu käesoleval juhul ei ole hageja täpselt välja toonud, millised Saksamaa õigusnormid näevad ette karistuse „ühtlustamisametis käimasoleva ühenduse kaubamärgi menetluse raames valeütluste andmise eest sarnaselt Saksamaa ametiasutustele valeandmete esitamise juhuga”. Apellatsioonikoda täpsustas seejärel vaidlustatud otsuse punktis 18, et ainuüksi asjaolust, et asjaomane kirjalik seletus ei olnud esitatud eespool viidatud õigusnormis „sätestatud vormis”, ei piisa siiski järeldamaks, et sellel tõenduslik väärtus täielikult puudub. Nimelt oleks ühtlustamisamet võinud võtta seda tunnistust arvesse talle esitatud dokumentide „igakülgse hindamise” raames ja see oleks võinud hõlbustada süstemaatilist hindamist ja tõendina esitatud erinevate dokumentide mõistmist ning täiendada neis esitatud teavet. Samas oleks tulnud kõnealuses kirjalikus seletuses esitatud väiteid kinnitada täiendavate objektiivsete tõenditega. Lõpuks märgib apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 19–21, et peale ühe lehekülje, mis kannab 2004. aasta augusti kuupäeva ja mis on pärit ühest tõendina esitatud kahest messikataloogist, ei anna kõnealusele kirjalikule seletusele lisatud tõendavad dokumendid piisavat kinnitust varasema kaubamärgi kasutamise koha, aja, ulatuse ega olemuse kohta.
|
|
31. As regards the second statement, the Board of Appeal firstly noted in paragraph 22 of the contested decision that, although that statement could be considered to be ‘admissible evidence’, an overall assessment of the material in the file, taking account of all the relevant factors, was necessary. The Board of Appeal then held that ‘an affidavit given by a client of the interested party together with a page from a fair catalogue [did] not prove consistent, stable and real use of the mark by the opponent capable of amounting to genuine use of that mark’.
|
31. Teise kirjaliku seletuse kohta on apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22 kõigepealt märkinud, et kuigi seda võib pidada „lubatavaks tõendiks”, oli vaja läbi viia toimikusse lisatud dokumentide igakülgne hindamine, võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid. Järgmiseks leidis apellatsioonikoda, et „huvitatud isiku kliendi vande all antud seletus ja üks kataloogilehekülg ei tõenda, et vastulause esitaja oleks kaubamärki kasutanud jätkuvalt, muutumatult ja tõhusalt nii, et seda saaks võrdsustada asjaomase kaubamärgi tegeliku kasutamisega”.
|
|
32. Firstly, as far as the statement of the applicant’s managing director is concerned, it should be observed that Article 76(1)(f) of Regulation No 40/94 provides, by virtue of the reference to that provision in Rule 22 of Regulation No 2868/95, that proof of use of the mark may be established by ‘statements in writing sworn or affirmed or having a similar effect under the law of the State in which the statement is drawn up’. It follows that it is necessary to consider the rules of the law of the Member State concerned as to the effects of a written statement only in cases where such a statement has not been sworn or affirmed (Case T‑303/03 Lidl Stiftung v OHIM – REWE-Zentral (Salvita) [2005] ECR II‑1917, paragraph 40). It is not disputed in the present case that the written statement of the applicant’s managing director is a statement that has been affirmed and that, as such, it was held to be admissible by the Board of Appeal. Accordingly, and without it being necessary to examine its effects under German law, that written statement constitutes evidence of the kind referred to in Article 76(1)(f) of Regulation No 40/94, to which Rule 22 of Regulation No 2868/95 refers ( Salvita , paragraph 40).
|
32. Esiteks tuleb hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse osas kõigepealt välja tuua, et määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punktis f, millele viitab määruse nr 2868/95 eeskiri 22, kaubamärgi kasutamise tõendina ette nähtud „kirjalikud, vande all antud või tõendatud ütlused või ütluste andmisele liikmesriigi seaduste kohaselt samaväärsed muud ütlused”. Sellest tuleneb, et kirjaliku seletuse toimet tuleb asjaomase liikmesriigi õigusaktide kohaselt hinnata ainult juhul, kui tunnistus ei ole antud vande all või ei ole tõendatud (Üldkohtu 7. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑303/03: Lidl Stiftung vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – REWE-Zentral (Salvita), EKL 2005, lk II‑1917, punkt 40). Käesolevas asjas on selge, et hageja äriühingu juhataja antud kirjalik seletus on tõendatud ütlus ning et sellisena on apellatsioonikoda tunnistanud selle lubatavaks. Järelikult, ilma et peaks analüüsima selle mõju vastavalt Saksa õigusele, on selle seletuse puhul tegemist määruse nr 40/94 artikli 76 lõike 1 punktis f nimetatud tõendiga, millele viitab määruse nr 2868/95 eeskiri 22 (eespool viidatud kohtuotsus Salvita, punkt 40).
|
|
33. Next, the Board of Appeal wrongly held in paragraph 17 of the contested decision that such a statement could have ‘full and complete independent’ probative value before OHIM only if, under the national law concerned, it qualified as a ‘sworn’ or ‘affirmed’ statement, or at least, had similar effects thereto. The Board of Appeal also wrongly refused to give ‘full and complete independent’ probative value to the written statement of the applicant’s managing director on the ground that it had not specified which provisions of German law sanctioned a false statement. There is nothing in either Regulation No 40/94 or Regulation No 2868/95 to support the conclusion that the evidential value of items of evidence of the use of the mark, including affirmations, must be assessed in the light of the national law of a Member State ( Salvita , cited in paragraph 32 above, paragraph 42). Indeed, it is clear that OHIM explicitly acknowledged, in response to the General Court’s written question, that the assertions contained in paragraph 17 of the contested decision diverged from the position taken in Salvita , cited in paragraph 32 above. OHIM thereby – correctly – admitted that ‘irrespective of the position under national law, the evidential value of an affidavit in proceedings before [OHIM was] relative, i.e. its contents [had] to be assessed freely’.
|
33. Järgmiseks tuleb märkida, et apellatsioonikoda eksis, väites vaidlustatud otsuse punktis 17, et kõnealusel kirjalikul seletusel on ühtlustamisameti menetluses „iseseisev” tõenduslik väärtus üksnes siis, kui asjaomase siseriikliku õiguse kohaselt on see vande all antud või tõendatud ütlus või vähemalt nendega samaväärne. Samuti eksis apellatsioonikoda, kui ta keeldus tunnustamast hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse „iseseisvat” tõenduslikku väärtust seetõttu, et hageja ei olnud täpsustanud, millised Saksamaa õigusnormid määravad karistuse valeandmete esitamise eest. Määruse nr 40/94 ega määruse nr 2868/95 alusel ei saa järeldada, et kaubamärgi kasutamise tõendite, k.a tõendatud ütlus, tõenduslikku väärtust peab analüüsima liikmesriigi õigusaktidest lähtuvalt (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Salvita, punkt 42). Lisaks tuleb sedastada, et ühtlustamisamet on Üldkohtu kirjalikule küsimusele vastates sõnaselgelt nõustunud, et vaidlustatud otsuse punktis 17 öeldu erineb eespool punktis 32 viidatud kohtuotsuses Salvita võetud seisukohast. Ühtlustamisamet möönis seega õigesti, et „sõltumata siseriiklikus õiguses sätestatust, on [ühtlustamisameti] menetluses kirjaliku seletuse tõenduslik väärtus suhteline, st selle sisu tuleb hinnata vabalt”.
|
|
34. However, those errors do not affect the substance of the analysis of the Board of Appeal, since they did not lead it to deny any probative value at all to the written statement of the applicant’s managing director. It is apparent from paragraphs 18 to 23 of the contested decision that, as was appropriate (see, to that effect, Salvita , cited in paragraph 32 above, paragraph 41), the Board of Appeal duly took account of that written statement within the context of an overall assessment of the evidence produced in the documents in the case. Admittedly, in paragraph 18 of the contested decision, the Board of Appeal held that that statement was not in itself sufficient and that the assertions made in it had to be supported by additional ‘objective’ evidence. However, as OHIM rightly contends, that position must be approved, since that statement had been drawn up by the applicant’s managing director and not by an independent or third person (see, to that effect, Salvita , cited in paragraph 32 above, paragraphs 43 to 45, and judgment of 16 December 2008 in Case T‑86/07 Deichmann‑Schuhe v OHIM – Design for Woman (DEITECH) , not published in the ECR, paragraph 50). It should be noted in that regard that, in order to assess the evidential value of a document, regard should be had first and foremost to the credibility of the account it contains. It is then necessary to take account, in particular, of the person from whom the document originates, the circumstances in which it came into being, the person to whom it was addressed and whether, on its face, the document appears sound and reliable ( Salvita , paragraph 42, and DEITECH , paragraph 47).
|
34. Samas ei mõjuta need eksimused apellatsioonikoja hinnangu põhjendatust, kuna nende eksimuste tõttu ei eitatud siiski täielikult hageja äriühingu juhataja kirjaliku seletuse tõenduslikku väärtust. Vaidlustatud otsuse punktidest 18–23 ilmneb nimelt, et toimikusse koondatud tõendite igakülgsel hindamisel võttis apellatsioonikoda seda kirjalikku seletust nõuetekohaselt arvesse, nagu ta pidigi tegema (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Salvita, punkt 41). Samas leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 18, et ainuüksi kõnealusest kirjalikust seletusest ei piisa ja selles esitatud väiteid peavad kinnitama täiendavad „objektiivsed” tõendid. Nagu ühtlustamisamet samas õigesti märkis, tuleb sellise seisukohaga nõustuda, kuna kõnealuse seletuse andis hageja äriühingu juhataja, ning mitte mõni kolmas või sõltumatu isik (vt selle kohta eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Salvita, punktid 43–45, ja Üldkohtu 16. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑86/07: Deichmann-Schuhe vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Design for Woman (DEITECH), kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 50). Selles osas tuleb meenutada, et dokumendi tõendusliku väärtuse hindamiseks peab kõigepealt kontrollima selles esitatud andmete tõepärasust. Seejuures tuleb eriti arvesse võtta dokumendi päritolu, koostamise asjaolusid, adressaati ja seda, kas dokumendi sisu arvestades näib see mõistlik ja usaldusväärne (eespool viidatud kohtuotsused Salvita, punkt 42, ja DEITECH, punkt 47).
|
|
35. In the present case, the written statement of the applicant’s managing director contains evidence of use of the earlier mark, relating to the place (Germany), time (2000-2005), extent (turnover by year and number of items sold per year) and nature of the designated products (sport clothing, including jackets, raincoats, ski clothing, trousers, jeans, t-shirts …). As the Board of Appeal rightly concluded, that evidence is not, however, sufficiently corroborated by the documents annexed to that statement.
|
35. Käesoleval juhul sisaldab hageja äriühingu juhataja kirjalik seletus varasema kaubamärgi kasutamise üksikasju, mis puudutavad kohta (Saksamaa), kestust (ajavahemik 2000–2005), ulatust (andmed käibe kohta aastate ja erinevate müüdud kaupade lõikes) ning loetletud kaupade liiki (spordirõivad, eelkõige jakid, vihmamantlid, suusarõivad, püksid, teksad, T‑särgid jne), Samas tuleb asuda seisukohale, nagu apellatsioonikoda õigesti märkis, et kõnealusele kirjalikule seletusele lisatud tõendavad dokumendid ei kinnita siiski neid üksikasju piisavalt.
|
|
36. The list of annual sales made during the period from 2000 to 2005, broken down by customers, and the same list, broken down by type of clothing, not only emanates from the applicant itself, but does not contain any reference to the earlier mark. The order forms, delivery notes and invoices, not only do not mention the earlier mark, as indeed the applicant expressly acknowledged in its pleadings, but also only concern the years from 2004 until 2006. The only mark which appears in those latter documents is the figurative mark Nickel Sportswear. The photographs and the labels of clothes do not provide any information on the place, time and quantity of products actually sold under the earlier mark, a fact which, moreover, the applicant expressly accepts in its pleadings. The same is true of the second of the two pages extracted from commercial fair catalogues and the two pages from the sales brochure. As regards that latter brochure, it should be noted, in particular, that its mere existence neither establishes that it was distributed to a potential German clientele, nor the extent of any distribution, nor the number of sales made of goods protected by the earlier mark (see, to that effect, VITAKRAFT , cited in paragraph 25 above, paragraph 34). The fact that one of the pages from one of the two abovementioned catalogues is dated August 2004 is of some slight relevance. However, it is clearly insufficient in itself because it does not provide any evidence of the extent of use of the mark.
|
36. Nimelt on ajavahemikku 2000–2005 puudutavad aastate lõikes esitatud müüdud kaupade loetelud klientide ja rõivatüüpide kaupa koostanud hageja ise ja lisaks sellele ei sisalda need ka ühegi viidet varasemale kaubamärgile. Tellimuslehed, saatelehed ja arved ei sisalda pealegi ühegi viidet varasemale kaubamärgile ja puudutavad – nagu hageja esitatud kirjalikes märkustes on selgesõnaliselt möönnud – üksnes ajavahemikku 2004–2006. Ainus kaubamärk, millele viimati nimetatud dokumentides on viidatud, on kujutismärk Nickel Sportswear. Fotod rõivastest ja rõivaste etiketid ei anna mingit teavet selle kohta, kus, millal ja kui palju varasemat kaubamärki kandvat kaupa tegelikult müüdi, mida hageja pealegi esitatud märkustes ka sõnaselgelt möönab. Sama käib ka esitatud kahest messikataloogist võetud leheküljest teise kohta ning kahe reklaambrošüürist võetud lehekülje kohta. Viimati mainitud reklaambrošüüri osas tuleb eelkõige märkida, et nimetatud reklaambrošüüri olemasolust ei nähtu selle võimalik levitamine võimalikule Saksa klientuurile, levitamise ulatus ega kaubamärgiga kaitstud kauba müügimaht (vt selle kohta eespool punktis 25 viidatud kohtuotsus VITAKRAFT, punkt 34). Asjaolu, et üks neist kataloogidest võetud lehekülg pärineb 2004. aasta augustist, on ainus veidigi asjakohane tõend, millest üksi siiski ei piisa, kuna see ei anna mingit teavet kaubamärgi kasutamise ulatuse kohta.
|
|
37. The applicant cannot credibly claim that the evidence contained in the written statement of its managing director is capable of remedying the shortcomings noted in paragraph 36 above. As OHIM rightly observes, it is the evidence contained in the written statement that must be corroborated by other evidence and not vice versa.
|
37. Hageja ei saa väita, et tema äriühingu juhataja kirjalikus seletuses esitatud üksikasjad võivad korvata eespool punktis 36 tuvastatud puudused. Nagu ühtlustamisamet õigesti märkis, peab tegelikult kõnealuses kirjalikus seletuses esitatud üksikasju kinnitama muude tõenditega ja mitte vastupidi.
|
|
38. Next, the written statement of the managing director of a customer of the applicant’s subsidiary is sufficient on its own to attest to certain facts because it comes from a third party in relation to the applicant. However, as the Board of Appeal rightly held in paragraph 22 of the contested decision, that statement, which only relates to certain purchases made by just one customer of a subsidiary of the applicant, establishes the existence of a very limited use of the earlier mark in Germany during the relevant period.
|
38. Järgmiseks tuleb märkida, et kuna hageja tütarettevõtja üheks kliendiks oleva äriühingu juhataja kirjalik seletus pärineb võrreldes eespool mainituga kolmandaks isikuks olevalt äriühingult, piisab sellest üksinda teatud faktiliste asjaolude tõendamiseks. Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 22 õigesti märkis, annab selline kirjalik seletus, mis puudutab üksnes hageja tütarettevõtja ühe kliendi teatud oste, siiski tunnistust kaubamärgi asjaomasel ajavahemikul Saksamaal kasutamisest üksnes väga väikeses ulatuses.
|
|
39. Having regard to the findings made in paragraphs 34 to 38 above, it must be held, as did the Board of Appeal, that, considered as a whole, the various pieces of evidence adduced by the applicant before the Opposition Division within the time-limit laid down are not sufficient to prove that the earlier mark has been put to extensive, consistent and real use in Germany during the relevant period. Therefore, it must be held that the Board of Appeal did not commit an error in taking the view that proof of genuine use of the earlier mark had not been adduced in the present case within the prescribed time-limit.
|
39. Eespool punktides 34–38 esitatud järeldusi silmas pidades tuleb asuda seisukohale, mida jagab ka apellatsioonikoda, et määratud tähtajaks hageja esitatud erinevate tõendite igakülgsest hindamisest selgub, et need ei ole piisavad tõendamaks, et varasemat kaubamärki kasutati asjaomasel ajavahemikul Saksamaal jätkuvalt, muutumatult ja tõhusalt. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda ei rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et käesoleval juhul ei esitatud määratud tähtajaks tõendeid varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise kohta.
|
|
40. The first plea in law must therefore be dismissed.
|
40. Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
|
|
The second plea in law, alleging infringement of Article 74(2) of Regulation No 40/94 and Rule 22(2) of Regulation No 2868/95
|
Teine väide, mis puudutab määruse nr 40/94 artikli 74 lõiget 2 koosmõjus määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 2
|
|
41. As set out in Article 74(2) of Regulation No 40/94, OHIM may disregard facts or evidence which are not submitted in due time by the parties concerned.
|
41. Määruse nr 40/94 artikli 74 lõige 2 sätestab, et amet võib jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.
|
|
42. According to settled case-law, it is clear from the wording of Article 74(2) of Regulation No 40/94 that, as a general rule and unless otherwise specified, the submission of facts and evidence by the parties remains possible after the expiry of the time-limits to which such submission is subject under the provisions of that regulation and that OHIM is in no way prohibited from taking account of facts and evidence which are submitted or produced late (Case C‑29/05 P OHIM v Kaul [2007] ECR I‑2213, paragraph 42; Case T‑407/05 SAEME v OHIM – Racke (REVIAN’s) [2007] ECR II‑4385, paragraph 56; and Case T‑86/05 K & L Ruppert Stiftung v OHIM – Lopes de Almeida Cunha and Others (CORPO livre) ECR II‑4923, paragraph 44).
|
42. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 sõnastusest, et pooltele jääb üldreeglina – kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast tähtaja möödumist, mis on nende esitamiseks määratud nimetatud määruse alusel, ning et ühtlustamisametil ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on hilinenult viidatud või mis on hilinenult esitatud (Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑29/05 P: Siseturu Ühtlustamise Amet vs . Kaul, EKL 2007, lk I‑2213, punkt 42; Üldkohtu 6. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑407/05: SAEME vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Racke (REVIAN’s), EKL 2007, II‑4385, punkt 56, ja 12. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑86/05: K & L Ruppert Stiftung vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Lopes de Almeida Cunha jt (CORPO livre), EKL 2007, lk II‑4923, punkt 44).
|
|
43. The possibility for parties to proceedings before OHIM to submit facts and evidence after the expiry of the periods specified for that purpose is conditional upon there being no provision to the contrary. Only if that condition is met does OHIM have a discretion – attributed to it by the Court of Justice when interpreting Article 74(2) of Regulation No 40/94 – to take into account facts and evidence submitted out of time ( CORPO livre , cited in paragraph 42 above, paragraph 47).
|
43. Ühtlustamisameti menetluspooltele antud võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast selleks määratud tähtaja möödumist ei ole tingimusteta õigus, vaid seda kohaldatakse tingimusel, et ei ole sätestatud teisiti. Ainult siis, kui see tingimus on täidetud, on ühtlustamisametil hilinenult esitatud faktiliste asjaolude ja tõendite arvesse võtmisel kaalutluspädevus, mille kuulumist ühtlustamisametile on Euroopa Kohus määruse nr 40/94 artikli 74 lõike 2 tõlgendamisel tunnustanud (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 47).
|
|
44. In the present case, there is a provision which precludes the taking into account of material submitted for the first time to the Board of Appeal by an opponent, namely Article 43(2) and (3) of Regulation No 40/94, as implemented by Rule 22(2) of Regulation No 2868/95. That provision provides as follows:
|
44. Samas on olemas säte, mis keelab vastulause esitaja poolt esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendeid arvesse võtta ja selleks on määruse nr 40/94 artikli 43 lõiked 2 ja 3, nii nagu need on rakendatud määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõikega 1. Viimati nimetatud säte näeb ette järgmist:
|
|
‘Where the opposing party has to furnish proof of use or show that there are proper reasons for non-use, [OHIM] shall invite him to provide the proof required within such period as it shall specify. If the opposing party does not provide such proof before the time limit expires, [OHIM] shall reject the opposition.’
|
„Kui vastulause esitaja peab tõendama kasutamist või näitama, et mittekasutamine on nõuetekohaselt põhjendatud, palub [ühtlustamisamet] tal esitada nõutud tõendid [ühtlustamisameti] määratud tähtaja jooksul. Kui vastulause esitaja selliseid tõendeid enne tähtaja lõppemist ei esita, lükkab [ühtlustamisamet] vastulause tagasi.”
|
|
45. It is apparent from the second sentence of that provision that submission of proof of use of the earlier mark after the expiry of the period specified for that purpose results, in principle, in the rejection of the opposition without OHIM having a discretion in that regard. Genuine use of the earlier mark is a preliminary matter which must as such be settled before a decision is taken on the opposition proper ( CORPO livre , cited in paragraph 42 above, paragraph 49).
|
45. Selle sätte teisest lausest tuleneb, et kui tõendid varasema kaubamärgi kasutamise kohta esitatakse pärast määratud tähtaja möödumist, peab ühtlustamisamet põhimõtteliselt vastulause tagasi lükkama, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusõigust. Varasema kaubamärgi tegelik kasutamine on küsimus, mis tuleb lahendada enne, kui tehakse otsus vastulause enda suhtes (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 49).
|
|
46. However, the General Court has held that the second sentence of Rule 22(2) of Regulation No 2868/95 cannot be interpreted as precluding additional evidence from being taken into consideration where new factors exist, even if such evidence is adduced after the expiry of that time-limit ( HIPOVITON , cited in paragraph 24 above, paragraph 56, and CORPO livre , cited in paragraph 42 above, paragraph 50).
|
46. Üldkohus on siiski otsustanud, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõike 2 teist lauset ei saa tõlgendada nii, et täiendavate tõendite arvesse võtmine on välistatud, kui ilmnevad uued asjaolud, isegi juhul, kui sellised tõendid esitatakse pärast tähtaja lõppu (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus HIPOVITON, punkt 56, ja eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 50.
|
|
47. In the present case, in paragraphs 27 to 29 of the contested decision, the Board of Appeal, relying on the principles set out in paragraphs 41 to 46 above, held that it did not have any discretion allowing it to take into account the evidence submitted to it for the first time by the applicant because no new factor existed to justify that late submission.
|
47. Käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 27–29, tuginedes eespool punktides 41–46 esitatud põhimõtetele, et tal ei ole mingit kaalutluspädevust, mis võimaldaks tal võtta arvesse tõendeid, mis hageja esitas esimest korda apellatsioonikoja menetluses, kuna ei esine uusi asjaolusid, mis õigustaksid tõendite hilinenud esitamist.
|
|
48. The applicant is of the view that that evidence ought to have been taken into account by the Board of Appeal, since it merely supplemented and explained the evidence which it had produced before the Opposition Division within the time‑limit set. The applicant claims that the principles laid down in HIPOVITON , cited in paragraph 24 above, apply not only where the evidence submitted late was not available before the expiry of the time-limit set or where the applicant for a Community trade mark has referred to new facts or successfully countered the opponent’s evidence, but also where the Opposition Division has held the latter evidence to be insufficient.
|
48. Hageja leiab, et apellatsioonikoda oleks pidanud neid tõendeid arvesse võtma, kuna need üksnes täiendavad ja selgitavad tõendeid, mis ta esitas vastulausete osakonnale määratud tähtaja jooksul. Hageja väidab, et eespool punktis 24 viidatud kohtuotsuses HIPOVITON määratletud põhimõtteid ei kohaldata mitte ainult juhtudele, kus hilinenult esitatud tõendid ei olnud kättesaadavad enne määratud tähtaja möödumist, või juhtudele, kus ühenduse kaubamärgi taotleja viitas uutele faktilistele asjaoludele või suutis ümber lükata vastulause esitaja esitatud tõendid, vaid ka siis, kui vastulausete osakond on otsustanud, et viimati nimetatud tõendid ei ole piisavad.
|
|
49. OHIM is in agreement with the arguments of the Board of Appeal outlined in paragraph 47 above. It suggests, however, that Rule 22(2) of Regulation No 2868/95 be interpreted as allowing the Boards of Appeal, regardless of the existence of ‘new factors’, to accept the evidence produced for the first time before them where that evidence is ‘purely complementary’, that is only evidence intended to supplement evidence provided at first instance within the time-limit set. That interpretation would seem to satisfy the criteria laid down by the Court in OHIM v Kaul , cited in paragraph 42 above, for the admission of evidence submitted late and to correspond to the ‘spirit’ of that judgment. OHIM accepts that, if such an interpretation had to be adopted in the present case, it would be appropriate to hold that the Board of Appeal wrongly concluded that it did not have any discretion in the matter and consequently to uphold the second plea in law and annul the contested decision. During the hearing, OHIM added that that interpretation was consistent with the approach adopted by the General Court in its judgment of 29 September 2011 in Case T‑415/09 New Yorker SHK Jeans v OHIM – Vallis K. – Vallis A. (FISHBONE) , not published in the ECR, and Case T‑308/06 Buffalo Milke Automotive Polishing Products v OHIM – Werner & Mertz (BUFFALO MILKE Automotive Polishing Products) [2011] ECR II‑0000, and stated that it left it to the General Court to decide whether it was appropriate to also adopt that interpretation in the present case.
|
49. Ühtlustamisamet nõustub apellatsioonikoja argumentidega, mis on esitatud eespool punktis 47. Ühtlustamisamet pakub samas välja, et määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see annab apellatsioonikojale õiguse, olenemata sellest, kas esineb „uusi asjaolusid”, lubada esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõendeid juhul, kui need on „üksnes täiendavad”, st mõeldud ainult määratud tähtaja jooksul esimeses astmes esitatud tõendite täiendamiseks. See tõlgendus tundub vastavat tingimustele, mis Euroopa Kohus määratles eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs . Kaul hilinenult esitatud tõendite lubatavusele ja see tundub vastavat selle kohtuotsuse mõttele. Ühtlustamisamet möönab, et kui käesoleval juhul kohaldatakse sellist tõlgendust, siis tuleb asuda seisukohale, et apellatsioonikoda eksis, kui ta leidis, et tal ei ole kõnealuses küsimuses mingit kaalutluspädevust, ning seega tuleb nõustuda teise väitega ja vaidlustatud otsus tühistada. Ühtlustamisamet lisas kohtuistungil sellele väitele, et selline tõlgendus on kooskõlas Üldkohtu seisukohaga 29. septembri 2011. aasta kohtuotsuses T‑415/09: New Yorker SHK Jeans vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Vallis K. – Vallis A. (FISHBONE) (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) ja 16. novembri 2011. aasta kohtuotsuses T‑308/06: Buffalo Milke Automotive Polishing Products vs . Siseturu Ühtlustamise Amet – Werner & Mertz (BUFFALO MILKE Automotive Polishing Products) (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) ning märkis, et jätab Üldkohtu otsustada, kas tal tuleb sellist tõlgendust kohaldada ka käesoleval juhul.
|
|
50. It is common ground between the parties and it is apparent from the documents in the case that the applicant had produced before the Opposition Division, within the time-limit laid down, relevant evidence intended to prove the genuine use of the earlier trade mark and believed in all good faith that it was sufficient to substantiate its claims.
|
50. Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et hageja esitas vastulausete osakonnale varasema kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks asjakohased tõendid määratud tähtajal ja ta arvas heas usus, et need on tema väidete kinnitamiseks piisavad ning selles küsimuses poolte vahel vaidlust ei ole.
|
|
51. It is also common ground between the parties and apparent from the documents in the case that the evidence presented for the first time by the applicant before the Board of Appeal in an annex to its statement setting out the grounds of the appeal, by means of which it sought a complete new examination of the case, was simply intended to strengthen or to clarify the content of the initial evidence. That evidence was not, therefore, the first and only evidence of use of the mark.
|
51. Samuti ei vaidle pooled selle üle – ja see ilmneb ka kohtule esitatud toimiku materjalidest –, et hageja soovib esimest korda apellatsioonikoja menetluses esitatud tõenditega, mis olid lisatud tema kirjalikule selgitusele kaebuse aluste kohta, milles ta palus asja uuesti tervikuna läbi vaadata, üksnes tugevdada algsete tõendite mõju või selgitada nende sisu. Seega ei kujuta need endast esimesi ja ainsaid tõendeid asjaomaste varasemate kaubamärkide kasutamise kohta.
|
|
52. In the light of the arguments set out in paragraphs 50 and 51 above, it should be held that, in the present case, contrary to its finding in the contested decision, the Board of Appeal did have discretion allowing it to take or not take into account the additional evidence submitted with the statement setting out the grounds of the appeal.
|
52. Silmas pidades eespool punktides 50 ja 51 nimetatud asjaolusid, tuleb järeldada, et käesoleval juhul oli apellatsioonikojal – vastupidi sellele, mis ta märkis vaidlustatud otsuses – kaalutluspädevus, mis andis talle õiguse võtta arvesse või jätta arvesse võtmata täiendavad tõendid, mis esitati koos hageja kirjaliku selgitusega kaebuse aluste kohta.
|
|
53. Rule 22(2) of Regulation No 2868/95 must be understood as not precluding the admission of additional evidence which merely supplements other evidence submitted within the time-limit laid down from being taken into account, where the initial evidence was not irrelevant, but was held to be insufficient. Such reasoning, which in no way renders the above rule superfluous, is all the more appropriate because the applicant did not abuse the time-limits by knowingly employing delaying tactics or by demonstrating manifest negligence, and because the additional evidence which it submitted merely corroborated the evidence resulting from the affirmations which were submitted within the time-limits.
|
53. Määruse nr 2868/95 eeskirja 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mitte miski ei takista selliste täiendavate tõendite arvessevõtmist, mis lihtsalt lisanduvad teistele, määratud tähtaja jooksul esitatud tõenditele, juhul kui algsed tõendid on küll asjakohased, kuid otsustatakse, et need ei ole piisavad. Selline järeldus, mis mingil tingimusel ei muuda eespool esitatud eeskirja tarbetuks, kehtib veel enam siis, kui hageja ei ole teadlikult venitamistaktikat kasutades või hooletust üles näidates määratud tähtaegu kuritarvitanud, ja kui hageja esitatud täiendavad tõendid üksnes kinnitavad üksikasju, mis juba tulenevad määratud tähtajal esitatud kirjalikust seletusest.
|
|
54. Such an interpretation is not inconsistent with the case-law mentioned in paragraph 46 above, in which the facts of the case were different. In the case giving rise to the judgment in HIPOVITON , cited in paragraph 24 above, the evidence had been submitted by the opponent within the set time-limit. At a later stage, the party which had requested registration of the mark raised new facts and arguments in its statement which was submitted to the Board of Appeal. However, the General Court criticised the Board of Appeal for not asking the opponent to respond to that statement and held that the opponent had been deprived of the possibility of considering wh ether to adduce additional evidence. The General Court added that the Board of Appeal had therefore not been able to take all the relevant factors into account in order to assess whether the use made of the mark could be classified as genuine and that it had relied on an incomplete factual basis ( HIPOVITON , cited in paragraph 24 above, paragraphs 54 and 58). In the case giving rise to the judgment in CORPO livre , cited in paragraph 42 above, in holding that OHIM did not have any discretion to take into account the evidence submitted after the set time-limit, the General Court expressly stated that that evidence ‘was not additional evidence, but constituted the initial and only proof … of use’ of the earlier marks invoked in that case ( CORPO livre , cited in paragraph 42 above, paragraph 50).
|
54. Selline tõlgendus ei lähe vastuollu ka eespool punktis 46 viidatud kohtupraktikaga, milles käsitletud asjaolud erinesid käesoleval juhu asjaoludest. Kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 24 viidatud otsus HIPOVITON, esitas vastulause esitaja tõendid määratud tähtaja jooksul. Seejärel esitas menetlusosaline, kes oli taotlenud kaubamärgi registreerimist, apellatsioonikojale esitatud selgituses uusi faktilisi asjaolusid ja argumente. Üldkohus heitis apellatsioonikojale ette seda, et ta ei palunud vastulause esitajal kõnealuse seisukoha kohta arvamust avaldada, ja leidis, et vastulause esitajalt oli võetud võimalus hinnata, kas täiendavate tõendite esitamine oleks olnud kasulik. Üldkohus lisas veel, et seetõttu ei saanud apellatsioonikoda selle kaubamärgi tegeliku kasutamise hindamisel arvesse võtta kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja tugines niisiis mittetäielikele faktilistele asjaoludele (eespool punktis 24 viidatud kohtuotsus HIPOVITON, punktid 54 ja 58). Kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 42 viidatud otsus CORPO livre, märkis Üldkohus oma järeldust, et ühtlustamisametil ei olnud kaalutlusõigust võtta arvesse pärast määratud tähtaega esitatud tõendeid, põhjendades sõnaselgelt, et käsitletud tõendid ei kujutanud endast täiendavaid tõendeid, vaid need olid selles asjas esitatud „esimesed ja ainsad tõendid varasemate kaubamärkide kasutamise kohta” (eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus CORPO livre, punkt 50).
|
|
55. Moreover, the conclusion that the Board of Appeal was entitled to take into account the additional evidence submitted to it by the applicant on 23 October 2007 is entirely consistent with the principles laid down by the Court of Justice in OHIM v Kaul , cited in paragraph 42 above. Thus, in paragraph 44 of that judgment, the Court of Justice stated that, where OHIM is called upon to give judgment in the context of opposition proceedings, taking facts or evidence submitted out of time into account is particularly likely to be justified where OHIM considers, first, that those facts or evidence are, on the face of it, likely to be relevant to the outcome of the opposition brought before it and, second, that the stage of the proceedings at which that late submission takes place and the circumstances surrounding it are not counter-indicative of matters being taken into account.
|
55. Pealegi on järeldus, et apellatsioonikojal oli võimalus hageja poolt talle 23. oktoobril 2007 esitatud täiendavaid tõendeid arvesse võtta, täielikult kooskõlas eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs . Kaul Euroopa Kohtu määratletud põhimõtetega. Nõnda täpsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 44, et kui ühtlustamisamet lahendab asja vastulausemenetluse raames, siis võib hilinenult esitatud faktiliste asjaolude või tõendite arvessevõtmine olla põhjendatud eelkõige juhul, kui ühtlustamisamet leiab, et esiteks on need asjaolud või tõendid asjakohased seoses sellega, milline otsus vastulause kohta langetatakse, ja kui seda teiseks ei välista menetlusstaadium, milles hilinenud esitamine toimub, ega sellega seonduvad asjaolud.
|
|
56. Furthermore, in OHIM v Kaul , cited in paragraph 42 above, the Court of Justice found that the acceptance of evidence submitted late was justified on the basis of the principles of legal certainty and the sound administration of justice, pursuant to which the examination of the substance of an opposition must be as complete as possible, in order to avoid registration of marks which might subsequently be cancelled (see, to that, effect, paragraphs 48, 57 and 58 of that judgment). Accordingly, those principles may prevail over the principle of procedural efficiency which underlies the need for compliance with time‑limits, if the circumstances of the individual case so warrant.
|
56. Eespool punktis 42 viidatud kohtuotsuses Siseturu Ühtlustamise Amet vs . Kaul põhjendas Euroopa Kohus hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmist õiguskindluse ja hea halduse põhimõttega, mille kohaselt peab vastulause sisuline läbivaatamine olema võimalikult täielik, selleks et välistada niisuguste kaubamärkide registreerimine, mis võidakse hiljem kehtetuks tunnistada (vt selle kohta viidatud kohtuotsuse punktid 48, 57 ja 58). Seetõttu võivad need põhimõtted olla tähtaja järgimise vajaduse aluseks oleva menetlusliku tõhususe põhimõtte suhtes ülimuslikud, kui juhtumi asjaolud seda õigustavad.
|
|
57. It follows from all the foregoing considerations that the second plea in law must be upheld.
|
57. Kõikidest esitatud kaalutlustest järeldub, et teise väitega tuleb nõustuda.
|
|
58. Therefore, the contested decision must be annulled.
|
58. Järelikult tuleb vaidlustatud otsus tühistada.
|
|
59. Furthermore, OHIM has proposed, in the alternative, that the General Court should refer the case back to the Board of Appeal. It should be noted, however, that, in connection with an action brought before the General Court against the decision of the Board of Appeal, it follows from Article 65(6) of Regulation No 207/2009 that OHIM is to take the necessary measures to comply with the judgment of the General Court. Therefore, that head of claim must be rejected.
|
59. Lisaks tuleb märkida ühtlustamisameti poolt teise võimalusena esitatud nõude kohta, milles palutakse Üldkohtul suunata kohtuasi tagasi apellatsioonikotta, et Üldkohtule apellatsioonikoja otsuse peale esitatud hagi suhtes sätestab määruse nr 207/2009 artikli 65 lõige 6, et ühtlustamisamet peab võtma vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks. Seetõttu tuleb asjaomane nõue jätta rahuldamata.
|
|
Costs
|
Kohtukulud
|
|
60. Under Article 87(2) of the Rules of Procedure of the General Court, the unsuccessful party is to be ordered to pay the costs if they have been applied for in the successful party’s pleadings.
|
60. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
|
|
61. In the present case, since OHIM has been unsuccessful, it must be ordered to pay the costs, in accordance with the form of order sought by the applicant.
|
61. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista ühtlustamisametilt.
|