Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 36 ja 37,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust ( 1 )

ning arvestades järgmist:

(1)	Põllumajandustoodete ühisturu toimimise ja arenguga peaks kaasnema ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi “ÜPP”) väljatöötamine, et eelkõige kaasata põllumajandustoodete ühine turukorraldus (edaspidi “ÜTK”), mille vorm võib asutamislepingu artikli 34 kohaselt sõltuvalt tootest erineda.

(2)

Alates ÜPP kasutuselevõtust on nõukogu vastu võtnud 21 ühist turukorraldust iga toote või tooterühma kohta, millest igaühte reguleeritakse nõukogu eraldiseisva alusmäärusega:

— nõukogu 27. veebruari 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 234/68 elustaimede ja lillekasvatustoodete turu ühise korralduse kehtestamise kohta ( 2 );

— nõukogu 28. juuni 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 827/68 teatavate asutamislepingu II lisas loetletud toodete turu ühise korralduse kohta ( 3 );

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2759/75 sealihaturu ühise korralduse kohta ( 4 );

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2771/75 munaturu ühise korralduse kohta ( 5 );

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2777/75 kodulinnulihaturu ühise korralduse kohta ( 6 );

— nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2075/92 toortubakaturu ühise korralduse kohta ( 7 );

— nõukogu 13. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 404/93 banaanituru ühise korralduse kohta ( 8 );

— nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2200/96 puu- ja köögiviljaturu ühise korralduse kohta ( 9 );

— nõukogu 28. oktoobri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2201/96 töödeldud puu- ja köögiviljasaaduste turu ühise korralduse kohta ( 10 );

— nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1254/1999 veiseliha- ja vasikalihaturu ühise korralduse kohta ( 11 );

— nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1255/1999 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta ( 12 );

— nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1493/1999 veinituru ühise korralduse kohta ( 13 );

— nõukogu 27. juuli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1673/2000 kiu tootmiseks kasvatatava lina ja kanepi turu ühise korralduse kohta ( 14 );

— nõukogu 19. detsembri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2529/2001 lamba- ja kitselihaturu ühise korralduse kohta ( 15 );

— nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1784/2003 teraviljaturu ühise korralduse kohta ( 16 );

— nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1785/2003 riisituru ühise korralduse kohta ( 17 );

— nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1786/2003 kuivsöödaturu ühise korralduse kohta ( 18 );

— nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 865/2004, mis käsitleb oliiviõli- ja lauaoliivide turu ühist korraldust ( 19 );

— nõukogu 23. novembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1947/2005, mis käsitleb seemneturu ühist korraldust ( 20 );

— nõukogu 23. novembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1952/2005, mis käsitleb humalaturu ühist korraldust ( 21 );

— nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määrus (EÜ) nr 318/2006 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta ( 22 ).

(3)

Lisaks on nõukogu vastu võtnud kolm määrust, mis sisaldavad teatavaid tooteid käsitlevaid erieeskirju, kuid ei kehtesta nende toodete jaoks ühist turukorraldust:

— nõukogu 8. aprilli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 670/2003, milles sätestatakse põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi turgu käsitlevad erimeetmed ( 23 );

— nõukogu 26. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 797/2004 mesindustoodete tootmise ja turustamise üldtingimuste parandamiseks võetavate meetmete kohta ( 24 );

— nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1544/2006, milles sätestatakse erimeetmed siidiusside kasvatamise edendamiseks ( 25 ).

(4)

Eespool nimetatud määrustega (edaspidi “alusmäärused”) kaasnevad sageli täiendavad nõukogu määrused. Enamik alusmäärusi on sama struktuuriga ja sisaldab arvukalt ühiseid sätteid. Eriti kehtib see kolmandate riikidega kauplemise eeskirjade ning üldsätete kohta, kuid teataval määral ka siseturuga seotud eeskirjade kohta. Alusmäärused sisaldavad sageli erinevaid lahendusi samadele või sarnastele probleemidele.

(5)

Ühendus on mõnda aega püüdnud ühise põllumajanduspoliitika reguleerivat keskkonda lihtsustada. Seega kehtestati nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, ( 26 ) kõikide otsetoetuste horisontaalne õigusraamistik, mis koondab rea toetussüsteeme ühtseks pindalatoetuseks. Seda lähenemisviisi tuleks kohaldada ka alusmääruste suhtes. Sellega seoses tuleks alusmäärustes sisalduvad eeskirjad koondada ühtseks õiguslikuks raamistikuks ning sektoriviisiline lähenemine asendada võimaluse korral horisontaalsega.

(6)	Eespool mainitud kaalutlusi arvesse võttes tuleks algmäärused kehtetuks tunnistada ja asendada ühe määrusega.

(7)

Lihtsustamine ei tohiks kahtluse alla seada ühises põllumajanduspoliitikas aastate jooksul tehtud poliitilisi otsuseid. Seepärast peaks käesolevas määruses piirduma tehnilise lihtsustamisega. See ei tohiks olemasolevaid õigusakte kehtetuks tunnistada ega muuta, kui need ei ole vananenud, üleliigseks osutunud või ei kuulu oma eripära tõttu nõukogu pädevusse, ega sätestada uusi õigusakte või meetmeid.

(8)

Sellest tulenevalt ei tohiks käesolev määrus hõlmata ühise turukorralduse neid osi, mille suhtes viiakse läbi poliitilisi reforme. Antud juhul tähendab see enamikku puu- ja köögivilja-, töödeldud puu- ja köögivilja- ning veinisektori osadest. Määrustes (EÜ) nr 2200/96, (EÜ) nr 2201/96 ja (EÜ) nr 1493/1999 sisalduvad sätted tuleks seetõttu inkorporeerida käesolevasse määrusesse üksnes selles ulatuses, milles nad ei ole hõlmatud poliitiliste reformidega. Nende põllumajandusturgude ühise korralduse sisulised sätted tuleks kaasata alles siis, kui on läbi viidud vastavad reformid.

(9)

Teravilja-, riisi-, suhkru-, kuivsööda-, seemne-, oliiviõli- ja lauaoliivide, lina- ja kanepi-, banaani-, piima- ja piimatoote- ning siidiusside turgude ühises korralduses nähakse ette turustusaastad, mis on peamiselt kohandatud nende toodete vastavatele bioloogilistele tootmistsüklitele. Seetõttu tuleks käesolevasse määrusesse kaasata nendes sektorites kindlaks määratud turustusaastad.

(10)

Turgude stabiliseerimiseks ja põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldava elatustaseme tagamiseks on eri sektorites paralleelselt otsetoetuskavade kasutuselevõtmisega välja töötatud hinnatoetussüsteemide diferentseeritud süsteem, milles võetakse ühest küljest arvesse iga sektori vajadusi, teisalt aga eri sektorite omavahelist sõltuvust. Neid meetmeid rakendatakse riikliku sekkumise või eraladustamise toetuse maksmise vormis teravilja-, riisi-, suhkru-, oliiviõli ja lauaoliivide, veiseliha- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoote-, sealiha- ning lamba- ja kitselihasektori suhtes. Käesoleva määruse eesmärke arvestades on seega vaja säilitada varem väljatöötatud vahenditega ette nähtud hinnatoetusmeetmed, tegemata neisse olulisi muudatusi võrreldes varasema õigusliku olukorraga.

(11)	Selguse ja läbipaistvuse huvides tuleks neid meetmeid reguleerivad sätted allutada ühisele struktuurile, säilitades samas igas sektoris järgitava poliitika. Selleks on asjakohane eristada võrdlus- ja sekkumishindu.

(12)

Teravilja-, veise- ja vasikaliha, piima- ja piimatoodete turu ühine korraldus sisaldab sätteid, mille kohaselt nõukogu võib hinnatasemeid muuta, tegutsedes asutamislepingu artikli 37 lõikes 2 sätestatud korras. Arvestades hinnasüsteemide tundlikkust, tuleks täpsustada, et artikli 37 lõike 2 kohane hinnatasemete muutmise võimalus kehtib kõigi käesoleva määrusega hõlmatud sektorite suhtes.

(13)

Lisaks sätestatakse suhkru ühise turukorraldusega võimalus vaadata läbi suhkru standardkvaliteete, mis on täiendavalt määratletud määruses (EÜ) nr 318/2006, et võtta eelkõige arvesse kaubandusnõudeid ning tehnilise analüüsi arenguid. Seetõttu sätestati kõnealuse määrusega, et komisjonil on volitus asjakohast lisa muuta. Eelkõige on seda võimalust vaja säilitada selleks, et komisjon saaks vajaduse korral kiiresti meetmeid võtta.

(14)	Ühenduse turu suhkruhindade kohta usaldusväärse teabe saamise tagamiseks tuleks suhkru ühises turukorralduses sätestatud hinnaaruandluse süsteem kaasata käesolevasse määrusesse lähtuvalt sellest, mille alusel valge suhkru turuhinna tasemed tuleks kindlaks määrata.

(15)

Et vältida teravilja, riisi, või ja lõssipulbri sekkumissüsteemi muutumist omaette turustusvõimaluseks, tuleks säilitada võimalus näha riikliku sekkumise alustamine ette vaid aasta teatavatel perioodidel. Veise- ja vasikalihatoodete, sealiha ning või puhul peaks riikliku sekkumise alustamine ja lõpetamine sõltuma teatava perioodi turuhinna tasemetest. Maisi-, riisi- ja suhkru osas tuleks säilitada nende koguste piirang, mille ulatuses on kokkuost riikliku sekkumise korras lubatud. Või ja lõssipulbri puhul on vaja säilitada komisjoni õigus peatada tavapärane kokkuost teatava koguse saavutamisel või asendada see pakkumismenetluse alusel toimuva kokkuostuga.

(16)

Minevikus vähendas teravilja- ja riisi- ning veise- ja vasikalihaturu ühine korraldus riiklikul sekkumisel rakendatavat hinnataset ning määras selle kindlaks otsetoetuskavade kasutuselevõtuga nendes sektorites. Seega on nende toetuskavade raames antav abi ja sekkumishinnad omavahel tihedalt seotud. Piima- ja piimatoodete sektori toodete vastav hinnatase oli kindlaks määratud, et edendada asjakohase sektori toodete tarbimist ja parandada nende konkurentsivõimet. Riisi- ja suhkrusektoris olid hinnad kindlaks määratud, et aidata kaasa turu stabiliseerimisele olukordades, kus turustusaasta turuhind langeb järgmiseks turustusaastaks kindlaksmääratud võrdlushinnast madalamale. Need nõukogu poliitilised otsused jäävad endiselt jõusse.

(17)	Nagu ka varasemates ühistes turukorraldustes, tuleks käesolevas määruses sätestada riikliku sekkumise korras ostetud toodete müümise võimalus. Selliseid meetmeid tuleks võtta viisil, mis väldib turuhäireid ning tagab võrdse juurdepääsu kaupadele ja ostjate võrdse kohtlemise.

(18)

Mitmete põllumajandustoodete sekkumisvarude tõttu on ühendusel potentsiaalne võimalus oluliselt kaasa aidata oma enim puudust kannatavate kodanike heaolule. Ühenduse huve silmas pidades tuleb seda võimalust asjakohaseid meetmeid rakendades ka edaspidi kasutada, kuni varud on vähenenud normaalkoguseni. Neid kaalutlusi arvesse võttes on toidu jaotamist heategevusorganisatsioonide poolt seni reguleeritud nõukogu 10. detsembri 1987. aasta määrusega (EMÜ) nr 3730/87, millega kehtestatakse sekkumisvarudest pärit ja ühenduses enim puudust kannatavatele isikutele jaotamiseks mõeldud toiduainete kindlaksmääratud organisatsioonidele tarnimise üldeeskirjad ( 27 ). See oluline sotsiaalne meede, mis võib olla arvestatava väärtusega enim puudust kannatavatele isikutele, tuleks säilitada ja inkorporeerida käesoleva määruse raamistikku.

(19)

Piimaturu tasakaalustamiseks ning turuhindade stabiliseerimiseks on piima- ja piimatoodete turu ühises korralduses ette nähtud koore, teatavate või- ja juustutoodete eraladustamise toetamine. Lisaks on komisjonile antud õigus otsustada teatavate muude juustutoodete, samuti valge suhkru, teatavate oliiviõliliikide ning teatavate veise- ja vasikalihatoodete, lõssipulbri, sea-, lamba- ja kitseliha eraladustamise toetamise üle. Käesoleva määruse eesmärki arvestades tuleks need meetmed säilitada.

(20)

Nõukogu 24. juuli 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1183/2006 ühenduse täiskasvanud veiste rümpade klassifitseerimisskaala kohta, ( 28 ) nõukogu 7. mai 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 1186/90, millega laiendatakse ühenduses kehtiva täiskasvanud veiste rümpade liigitusskaala reguleerimisala, ( 29 ) nõukogu 13. novembri 1984. aasta määrusega (EMÜ) nr 3220/84, millega määratakse kindlaks ühenduse searümpade liigitusskaala, ( 30 ) ja nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2137/92, mis käsitleb lambarümpade ühenduse liigitusskaalat ja määratleb ühenduse värskete või külmutatud lambarümpade standardkvaliteedi, ( 31 ) on sätestatud ühenduse rümpade liigitusskaalad veise- ja vasikaliha-, sealiha- ning lamba- ja kitselihasektoris. Need skeemid on väga olulised nimetatud sektorites hindade registreerimiseks ja sekkumiskorra kohaldamiseks. Lisaks sellele järgivad nad turu läbipaistvuse parandamise eesmärki. Sellised rümpade liigitamise skeemid tuleks säilitada. Seetõttu on asjakohane kaasata nende skeemide peamised elemendid käesolevasse määrusesse, andes komisjonile volituse reguleerida rakenduseeskirjade teatud küsimusi, mis on pigem tehnilise iseloomuga.

(21)

Loomataudide leviku tõkestamiseks kavandatud meetmete kohaldamisest tulenevad vaba ringluse piirangud võivad ühe või mitme liikmesriigi teatavate toodete turul põhjustada raskusi. Kogemused näitavad, et tõsised turuhäired, näiteks tarbimise või hindade oluline vähenemine, võivad olla seotud inimeste või loomade terviseriskidest tuleneva tarbijate usalduse kaotusega.

(22)

Seetõttu tuleks veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoote-, sealiha-, lamba- ja kitseliha-, muna- ja linnulihaturu ühises korralduses sätestatud erakorralised turutoetusmeetmed, mille eesmärk on selliseid olukordi heastada, kaasata käesolevasse määrusesse samadel tingimustel, nagu neid on siiani kohaldatud. Neid erakorralisi turutoetusmeetmeid peaks võtma komisjon ja need peaksid olema otseselt seotud haiguste leviku tõkestamiseks vastuvõetud tervishoiu- ja veterinaarmeetmetega või neile järgnema. Neid meetmeid tuleks võtta liikmesriikide palvel, et vältida tõsiseid häireid asjaomastel turgudel.

(23)

Käesoleva määrusega peaks säilitama komisjonile antud võimaluse võtta vastu teravilja- ja riisituru ühises korralduses sätestatud erisekkumismeetmed, kui see on vajalik tõhusaks ja tulemuslikuks reageerimiseks teraviljasektori turuhäirete ohule ning ulatusliku riikliku sekkumise vältimiseks ühenduse teatavate piirkondade riisisektoris või koorimata riisi puudujääkide kompenseerimiseks pärast loodusõnnetusi.

(24)	Selleks et tagada ühenduse suhkrupeedi- ja suhkrurookasvatajatele rahuldav elatustase, tuleks kindlaks määrata kvoodikohase ja standardkvaliteedile vastava suhkrupeedi miinimumhind ning määratleda kõnealune standardkvaliteet.

(25)	Suhkruettevõtjate ja suhkrupeedikasvatajate õiguste ja kohustuste õiglase tasakaalu tagamiseks on vaja erivahendeid. Seetõttu tuleks säilitada suhkruturu ühises korralduses seni sisaldunud standardsätted, mis reguleerivad mitme kutseala vahelisi kokkuleppeid.

(26)

Erinevad looduslikud, majanduslikud ja tehnilised tingimused muudavad raskeks suhkrupeedi ostutingimuste ühtlustamise ühenduses. Suhkrupeedikasvatajate ühenduste ja suhkruettevõtjate ühenduste vahel on juba sõlmitud majandusharusisesed kokkulepped. Raamsätetega peaks seepärast määratlema üksnes suhkrupeedikasvatajatelt ja suhkrutootjatelt nõutavad miinimumtagatised, et tagada suhkruturu nõuetekohane toimimine, ja teatud eeskirjadest erandite tegemine peaks olema võimalik majandusharusiseste kokkulepetega.

(27)	Suhkruturu ühises korralduses sätestatud tootmismaks, millega kaetakse nimetatud ühise turukorraldusega seotud kulusid, tuleks inkorporeerida käesolevasse määrusesse.

(28)	Et säilitada suhkruturgudel tasakaalu võrdlushinna-lähedasel tasemel, tuleks säilitada komisjonile antud võimalus otsustada suhkur turult kõrvaldada ajavahemikuks, mil tasakaal turul taastub.

(29)

Elustaimede, veise-, vasika-, sea-, lamba- ja kitseliha-, muna- ja linnulihaturu ühises korralduses sätestatakse teatavate meetmete vastuvõtmise võimalus pakkumise kohandamiseks turu nõuetele. Niisugused meetmed võivad kaasa aidata turgude stabiliseerimisele ja põllumajandusega tegeleva asjaomase rahvastikuosa rahuldava elatustaseme tagamisele. Käesoleva määruse eesmärke arvestades tuleks see võimalus säilitada. Nende sätete kohaselt võib nõukogu asutamislepingu artiklis 37 sätestatud korras vastu võtta selliseid meetmeid käsitlevad üldeeskirjad. Selliste meetmetega taotletavad eesmärgid on selgelt piiritletud ning need piiravad vastuvõetavate meetmete laadi. Seega ei ole nõukogul vaja kõnealustes sektorites täiendavaid üldeeskirju vastu võtta ja neid ei ole vaja sätestada.

(30)

Suhkru- ning piima- ja piimatoodete sektoris on määruses (EÜ) nr 318/2006 ja nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris, ( 32 ) sätestatud koguseline tootmispiirang olnud mitme aasta vältel oluline turupoliitika vahend. Põhjused, miks ühendus varem mõlemas sektoris tootmiskvootide süsteemi kasutusele võttis, kehtivad endiselt.

(31)

Kui suhkrukvoodisüsteem on sätestatud suhkruturu ühise korraldusega, siis piimasektori vastavat süsteemi on seni reguleeritud piima ja piimatoodete turu ühisest korraldusest eraldi seisva õigusaktiga, nimelt määrusega (EÜ) nr 1788/2003. Arvestades nende skeemide otsustavat tähtsust ning käesoleva määruse eesmärke, on asjakohane inkorporeerida mõlema sektori asjaomased sätted käesolevasse määrusesse, tegemata skeemidesse ja nende toimimisviisidesse olulisi muudatusi võrreldes varasema õigusliku olukorraga.

(32)

Käesolevas määruses sätestatav suhkrukvoodisüsteem peaks seega kajastama määruses (EÜ) nr 318/2006 esitatud korda ning eelkõige säilitama kvootide õigusliku seisundi, kuna vastavalt Euroopa Kohtu praktikale on kvoodisüsteem suhkrusektori turu reguleerimise mehhanism, mille eesmärk on tagada üldistes huvides olevate eesmärkide saavutamine.

(33)

Käesolev määrus peaks seetõttu võimaldama komisjonil kohandada kvoote püsivale tasemele pärast nõukogu 20. veebruari 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 320/2006, millega luuakse ajutine kava suhkrutööstuse ümberkorraldamiseks ühenduses, ( 33 ) kehtestatud ümberkorraldusfondi tegevuse lõppemist aastal 2010.

(34)

Arvestades vajadust võimaldada teatavat riiklikku paindlikkust töötleva tööstuse ning suhkrupeedi- ja suhkrurookasvatuse struktuurilise kohanduse tõttu kvootide kohaldamise perioodil, tuleks säilitada liikmesriikidele antud võimalus lubada ettevõtjate kvoote teatavates piirides muuta, piiramata seejuures ümberkorraldusfondi kui vahendi toimimist.

(35)

Suhkruturu ühise korraldusega sätestatakse, et suhkru ülejääkidest tulenevate suhkruturu moonutuste vältimiseks peaks võimaldama komisjonil teatavatest kriteeriumidest lähtudes ette näha kvoodikohases tootmises töödeldava suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi ülejääkide ülekandmine järgmisse turustusaastasse. Lisaks sellele, kui kehtivaid tingimusi teatavate koguste osas ei täideta, tuleks ülejäägile samuti tasu kehtestada, et vältida nende turuolukorda ohustavate koguste kuhjumist. Need sätted tuleks säilitada.

(36)

Endiselt kehtib piima kvoodisüsteemi peamine eesmärk, milleks on vähendada vastaval turul nõudmise ja pakkumise vahelist tasakaalustamatust ning sellest tulenevaid struktuurilisi ülejääke, saavutades seeläbi turu parema tasakaalu. Seetõttu tuleks säilitada tasu kohaldamine üle teatud tagatud alammäära kogutud või otsetarbimiseks müüdud piima kogustele. Käesoleva määruse eesmärgiga kooskõlas on teatud ulatuses vaja eelkõige terminoloogiliselt ühtlustada suhkru- ja piimakvoodi skeemid, säilitades täielikult nende õigusliku status quo. Seetõttu tundub asjakohane ühtlustada piima- ja suhkrusektori mõisted. Seega tuleks teatavates keeleversioonides asendada määruse (EÜ) nr 1788/2003 mõisted “tootmiskvoot” (riiklik referentskogus) ja “individuaalne kvoot” (individuaalne referentskogus) uute terminitega, säilitades seejuures määratletava õigusliku tähenduse.

(37)

Sisuliselt tuleks käesoleva määruse piimakvoodisüsteem kujundada määruse (EÜ) nr 1788/2003 järgi. Eelkõige tuleks säilitada tarnete ja otseturustamise eristamine ning süsteemi tuleks kohaldada individuaalsete tegelike rasvasisalduste ja piima siseriikliku baasrasvasisalduse alusel. Põllumajandustootjatel peaks teatavatel tingimustel olema lubatud oma individuaalset kvooti ajutiselt üle anda. Lisaks tuleks säilitada põhimõte, mille kohaselt põllumajandusettevõtte müümisel, rentimisel või pärandina üleandmisel läheb vastav kvoot koos asjaomase maaga üle ostjale, rentnikule või pärijale, kusjuures tuleks säilitada erandid kvootide põllumajandusettevõttega sidumise põhimõttele, et jätkata piimatootmise ümberkorraldamist ja parandada keskkonda. Kooskõlas kvootide mitut liiki üleandmiste ja objektiivsete kriteeriumide kasutamisega tuleks samuti säilitada sätted, mille alusel on liikmesriikidel õigus suunata osa üleantavaid kvoote riiklikku reservi.

(38)

Kvoodiületamise tasu tuleks kehtestada hoiataval tasemel ning liikmesriik peab seda maksma kohe, kui tootmiskvooti on ületatud. Sel juhul peaks liikmesriik maksekohustuse jagama kvoodi ületamise põhjustanud tootjate vahel. Kõnealused tootjad peaksid kohustuma maksma liikmesriigile oma osa tasust üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud neile eraldatud kvoote. Liikmesriigid peaksid maksma Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) nende tootmiskvooti ületavale osale vastavat tasu, mida vähendatakse 1 % suuruse summa võrra, et võtta arvesse pankrotijuhtumeid või teatavate tootjate lõplikku suutmatust maksta oma osa kõnealusest tasust.

(39)

Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta ( 34 ) liigitatakse piimasektori lisatasu kohaldamisest saadavad summad sihtotstarbelisteks tuludeks, mis tuleb maksta ühenduse eelarvesse ja mida taaskasutamise korral võib kasutada ainult Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) või Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi (EAFRD) kulude rahastamiseks. Seetõttu on määruse (EÜ) nr 1788/2003 artikkel 22, mille kohaselt tasu käsitatakse sekkumisena põllumajandusturgude stabiliseerimiseks ja seda tuleb kasutada piimasektori kulude katmiseks, vananenud ning seda ei tohiks inkorporeerida käesolevasse määrusesse.

(40)	Mitmes ühises turukorralduses on sätestatud erinevad toetuskavad.

(41)	Kuivsööda- ning lina- ja kanepituru ühises korralduses sätestati nende sektorite siseturu korraldamise vahendina töötlemistoetused. Need sätted tuleks säilitada.

(42)

Arvestades teravilja- ja kartulitärkliseturu erilist olukorda, sisaldas teraviljaturu ühine korraldus sätteid, mis võimaldasid anda tootmistoetust, kui see osutus vajalikuks. Tootmistoetus peaks oma olemuselt olema selline, et asjaomases tööstuses kasutatavad põhitooted on sellele tööstusele kättesaadavad madalama hinnaga kui ühiste hindade kohaldamisest tulenev hind. Suhkruturu ühises korralduses kehtestati tootmistoetuse andmise võimalus juhtudeks, kui teatavate tööstus-, keemia- või farmaatsiatoodete tootmisel tekib vajadus meetmete järele, mille eesmärk on muuta kättesaadavaks teatavad suhkrutooted. Need sätted tuleks säilitada.

(43)

Piimaturu tasakaalustamiseks ning piima ja piimatoodete turuhindade stabiliseerimiseks on vaja meetmeid piimatoodete müügivõimaluste suurendamiseks. Piima ja piimatoodete ühises turukorralduses sätestati seetõttu toetus teatavate piimatoodete turustamisele konkreetseteks kasutusotstarveteks ja konkreetsetesse sihtkohtadesse. Lisaks sellele sätestati ühises turukorralduses, et noorte hulgas piima tarbimise ergutamiseks peaks ühendus katma osa kooliõpilaste piimaga varustamise toetuskuludest. Need sätted tuleks säilitada.

(44)

Selleks et ergutada tunnustatud ettevõtjate organisatsioone koostama töökavasid oliiviõli ja lauaoliivide tootmiskvaliteedi parandamiseks, on vaja ühenduse rahastamist, mis koosneb otsetoetuse sellest osast, mille liikmesriigid võivad määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikli 110i lõike 4 alusel kinni pidada. Sellega seoses sätestati oliiviõli ja lauaoliivide turu ühises korralduses ühenduse toetuse andmine vastavalt kõnealuste töökavade raames võetavatele meetmetele antud prioriteetidele. Need sätted tuleks säilitada.

(45)

Määruse (EMÜ) nr 2075/92 alusel asutati ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi fond, mida rahastatakse selle sektori abikavade teatavatest mahaarvestustest, et viia selles sektoris ellu mitmeid meetmeid. Aasta 2007 on viimane aasta, mil ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi fondi rahastatakse määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV jaotise peatükis 10c sätestatud toetuskavast tehtavatest mahaarvestustest. Ehkki fondi rahastamine lõpeb enne käesoleva määruse jõustumist, tuleks määruse (EMÜ) nr 2075/92 artikkel 13 siiski säilitada ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi fondist rahastatavate mitmeaastaste programmide õigusliku alusena.

(46)

Mesinduse kui põllumajandussektori eripäraks on tootmistingimuste ja saagikuse suured erinevused ja ettevõtjate hajutatus ning mitmekesisus nii tootmis- kui ka turustusetapis. Lisaks sellele, arvestades varroatoosi levikut mitmes liikmesriigis viimastel aastatel ja probleeme, mida see haigus mee tootmises tekitab, on ühenduse abinõud jätkuvalt vajalikud, sest varroatoosi ei ole võimalik täielikult kaotada ning seda tuleb ravida selleks kinnitatud toodetega. Neid asjaolusid arvestades ning eesmärgiga parandada mesindustoodete tootmist ja turustamist ühenduses, tuleks iga kolme aasta järel koostada riiklik programm, mis hõlmab tehnilist abi, varroatoositõrjet, mesilaste rändpidamise ratsionaliseerimist, ühenduse mesitarude arvukuse suurendamise juhtimist ning koostööd mesindust ja mesindustooteid käsitlevates uurimisprogrammides, et parandada mesindustoodete üldisi tootmis- ja turustustingimusi. Seda riiklikku programmi peaks osaliselt rahastama ühendus.

(47)	Määrus (EÜ) nr 1544/2006 asendas kõik riiklikud siidiussitoetused ühenduse siidiusside kasvatamise toetuskavaga, mida antakse kindlaksmääratud summana kasutatud siidiussimunade kasti kohta.

(48)	Kuna eespool nimetatud mesinduse ja siidusside kasvatamise toetuskavade kehtestamiseni viinud poliitilised kaalutlused on endiselt alles, tuleks kõik need toetuskavad kaasata käesoleva määruse raamistikku.

(49)

Põllumajandustoodete turustamisstandardite kohaldamine võib kaasa aidata nende toodete majanduslike tootmis- ja turustustingimuste, samuti nende kvaliteedi parandamisele. Seetõttu on niisuguste standardite kohaldamine tootjate, kauplejate ja tarbijate huvides. Seega kehtestati banaani-, oliiviõli ja lauaoliivide, elustaime-, muna- ja linnulihaturu ühises korralduses turustamisstandardid, mis on eelkõige seotud kvaliteedi, sortimise, kaalu, suuruse järgi jaotamise, pakendamise, ümbriste, ladustamise, transpordi, esitluse, päritolu ja tähistamisega. Seepärast on asjakohane see lähenemisviis käesolevas määruses säilitada.

(50)

Oliiviõli ja lauaoliivide ning banaanide turgude ühise korralduse kohaselt on turustamisstandardite sätete vastuvõtmine seni usaldatud komisjonile. Arvestades nende üksikasjalikku tehnilist iseloomu ning vajadust nende tõhusust pidevalt parandada ja neid arenevatele kaubandustavadele kohandada, on asjakohane laiendada seda lähenemisviisi elustaimesektorile, sätestades kriteeriumid, mida komisjon peab asjaomaste eeskirjade koostamisel arvesse võtma. Lisaks võib osutuda vajalikuks erimeetmete, eelkõige tänapäevaste analüüsimeetodite ja asjaomaste standardite tunnuste kindlaksmääramise muude meetmete vastuvõtmine, et vältida kuritarvitusi tarbijaile esitletud toodete kvaliteedi ja ehtsuse osas ning asjaomaste turgude olulisi häireid, mida sellised kuritarvitused võivad põhjustada.

(51)

Piima, piimatoodete ja rasvade turustamise ja nimetuste reguleerimiseks on kehtestatud mitmeid õigusakte. Nende eesmärk on ühest küljest parandada piima ja piimatoodete positsiooni turul ning teisest küljest tagada piimast ja muust kui piimast valmistatud võiderasvade vaheline aus konkurents, mis on kasuks nii tootjaile kui ka tarbijaile. Nõukogu 2. juuli 1987. aasta määruses (EMÜ) nr 1898/87 piima ja piimatoodete turustamisel kasutatavate nimetuste kaitse kohta ( 35 ) sisalduvate eeskirjade eesmärk on tarbija kaitsmine ning piimatoodete ja konkureerivate toodete vahel tootenimetuste, märgistamise ja reklaami alal konkurentsitingimuste kehtestamine, et vältida igasuguseid moonutusi. Nõukogu 18. detsembri 1997. aasta määruses (EÜ) nr 2597/97, millega sätestatakse täiendavad eeskirjad piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta joogipiima osas, ( 36 ) sätestatakse eeskirjad, mille eesmärk on tagada joogipiima kõrge kvaliteet ning tarbijate soovidele ja vajadustele vastavad tooted, stabiliseerides sel moel asjaomast turgu ja tagades tarbijale kvaliteetse joogipiima. Nõukogu 5. detsembri 1994. aasta määruses (EÜ) nr 2991/94, millega kehtestatakse võiderasvade standardid, ( 37 ) kehtestatakse piima ja teiste põllumajandustoodete turustamisstandardid koos selge ja ühemõttelise liigitusega ning eeskirjadega nimetuste kohta. Kooskõlas käesoleva määruse eesmärkidega tuleks need eeskirjad säilitada.

(52)

Muna- ja linnulihasektori osas on olemas sätted turustamisstandardite ning mõnel juhul ka tootmise kohta. Need sätted sisalduvad nõukogu 19. juuni 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1028/2006 munade turustusnormide kohta, ( 38 ) nõukogu 26. juuni 1990. aasta määruses (EMÜ) nr 1906/90 kodulindude turustusnormide kohta ( 39 ) ja nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruses nr 2782/75 haudemunade ja kodulindude tibude tootmise ja turustamise kohta ( 40 ). Nimetatud määrustes sisalduvad peamised eeskirjad tuleks kaasata käesolevasse määrusesse.

(53)

Määrusega (EÜ) nr 1028/2006 sätestatakse, et munade turustusnorme peaks põhimõtteliselt kohaldama ühenduses turustatavate ja üldjuhul ka kolmandatesse riikidesse ekspordiks mõeldud liiki Gallus gallus kuuluvate kanade kõikide munade suhtes. Selles eristatakse ka otseselt inimtoiduks sobivaid ning mittesobivaid mune, luues kaks munade kvaliteediklassi ning nähes ette sätted, millega tagatakse tarbijale asjakohane teave kvaliteedi- ja kaaluklasside ning kasutatud tootmisviisi kohta. Kõnealuse määrusega sätestatakse ka erieeskirjad kolmandatest riikidest imporditud munade suhtes, mille kohaselt teatud kolmandas riigis jõus olevad erisätted võivad ühenduse õigusaktide tagatud samaväärsuse korral õigustada erandeid kõnealustest turustamisstandarditest.

(54)

Linnulihasektoris sätestatakse määrusega (EMÜ) nr 1906/90, et turustusnorme peaks põhimõtteliselt kohaldama ühenduses turustatava inimtoiduks sobiva teatud kodulinnuliha liikide suhtes ning et kolmandatesse riikidesse ekspordiks mõeldud kodulinnuliha suhtes ei peaks kõnealuseid turustusnorme siiski kohaldama. Kõnealuse määrusega sätestatakse kodulinnuliha liigitamine vastavalt lihakusele ja välimusele kahte kategooriasse ning selle liha müügiks pakkumise tingimused.

(55)	Vastavalt nimetatud määrustele peaksid liikmesriigid võima teha erandeid kõnealuste turustusnormide kohaldamisest vastavalt munade ja kodulinnuliha suhtes, mida väikestes kogustes müüakse teatud otseturustusviisidel tootjalt lõpptarbijale.

(56)

Määrusega (EÜ) nr 2782/75 sätestatakse erieeskirjad haudemunade ja kodulindude tibude turustamise ja transpordi, samuti haudemunade inkubatsiooni kohta. Eelkõige sätestatakse kõnealuse määrusega tibude tootmiseks kasutatavate haudemunade eraldi märgistamine, pakendamise viis ja transpordiks kasutatav pakkematerjal. Väikesed aretusfarmid ja muud farmid on kõnealuses määruses sätestatud normide kohaldamise kohustusest siiski vabastatud.

(57)	Kooskõlas käesoleva määruse eesmärkidega tuleks need eeskirjad ilma sisuliste muudatusteta säilitada. Siiski tuleks kõnealustes määrustes sisalduvaid tehnilise iseloomuga sätteid käsitleda komisjoni poolt vastu võetavates rakenduseeskirjades.

(58)

Nagu seni on sätestatud humalaturu ühises korralduses, tuleks kogu ühenduses järgida kvaliteedipoliitikat, rakendades sertifitseerimist käsitlevaid sätteid koos eeskirjadega, mis üldjuhul keelavad ilma sertifikaadita toodete või importtoodete korral samaväärsetele kvaliteeditunnustele mittevastavate toodete turustamise.

(59)	Oliiviõli kirjeldused ja määratlused ning nimed on oluline osa turu korraldusest, sest nendega kehtestatakse kvaliteedistandardid ning antakse tarbijatele toote kohta piisavat teavet ning need tuleks käesolevas määruses säilitada.

(60)

Üks eespool nimetatud toetuskavasid, mis aitab kaasa piima- ja piimatooteturu tasakaalustamisele ning seega selle sektori turuhindade stabiliseerimisele, seisneb lõssi kaseiiniks ja kaseinaatideks töötlemise toetamises, ning sisaldub määruses (EÜ) nr 1255/1999. Nõukogu 24. juuli 1990. aasta määrusega (EMÜ) nr 2204/90, millega sätestatakse piima- ja piimatooteturu ühise korralduse täiendavad üldised eeskirjad juustu osas, ( 41 ) võeti kasutusele eeskirjad kaseiini ja kaseinaatide kasutamise kohta juustu tootmisel, et heastada selle toetuskava võimalikke ebasoodsaid mõjusid, võttes arvesse ohtu juustule, mis kaasneb kaseiini ja kaseinaatidega asendamisega, ja püüdes sel moel turgu stabiliseerida. Need eeskirjad tuleks inkorporeerida käesolevasse määrusesse.

(61)

Teatava põllumajandustoorme töötlemine etüülalkoholiks on tihedalt seotud selle toorme majandusliku tähtsusega. See võib märkimisväärselt kaasa aidata kõnealuse toorme väärtuse suurenemisele ning olla olulise majandusliku ja sotsiaalse tähtsusega ühenduse teatavate piirkondade majandusele või oluliseks sissetulekuallikaks asjaomase toorme tootjaile. Samuti võimaldab see kõrvaldada turult ebarahuldava kvaliteediga tooted ja lühiajalised ülejäägid, mis võiksid põhjustada ajutisi probleeme teatavates sektorites.

(62)

Humala-, oliiviõli ja lauaoliivide, tubaka- ja siidiussisektoris keskenduvad õigusaktid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks eri liiki organisatsioonidele, seda eelkõige asjaomaste toodete turgude stabiliseerimiseks ning nende kvaliteedi parandamiseks ja tagamiseks ühismeetmete kaudu. Seda organisatsioonide süsteemi seni reguleerinud sätted põhinevad liikmesriikide tunnustatud organisatsioonidel või teatavatel tingimustel komisjoni tunnustatud organisatsioonidel vastavalt komisjonis vastu võetavatele sätetele. See süsteem tuleks säilitada ning seni kehtinud sätted ühtlustada.

(63)

Et toetada tootmisharudevaheliste organisatsioonide teatavat tegevust, mis pakub erilist huvi, arvestades tubakaturu ühtse korralduse kehtivaid eeskirju, tuleks ette näha tootmisharudevahelise organisatsiooni poolt tema liikmete jaoks vastuvõetud eeskirjade laiendamine teatavatel tingimustel kõikidele ühe või mitme piirkonna tootjatele ja rühmadele, kes organisatsiooni ei kuulu. Sama tuleks kohaldada ka tootmisharudevaheliste organisatsioonide muu tegevuse suhtes, mis pakuvad tubakasektori seisukohalt üldmajanduslikku või tehnilist huvi ja mis seega tulevad kasuks kõikidele kõnealustes tootmisharudes tegutsevatele isikutele. Liikmesriigid ja komisjon peaksid omavahel tihedat koostööd tegema. Komisjonil peaksid olema püsivad järelevalvevolitused, eriti nende organisatsioonide kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste tõttu.

(64)

Teatud sektorites peale nende, mille suhtes on kehtivate eeskirjadega sätestatud tootjaorganisatsioonide või tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamine, võivad liikmesriigid soovida selliseid siseriiklikul õigusel põhinevaid organisatsioone tunnustada, kui ühenduse õigus seda võimaldab. Seetõttu tuleks seda võimalust täpsustada. Lisaks tuleks vastu võtta eeskirjad, mille kohaselt jääb pärast käesoleva määruse vastuvõtmist kehtima kehtivatele määrustele vastavate tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamine.

(65)

Ühenduse ühtne turg sisaldab kauplemissüsteemi ühenduse välispiiridel. Kauplemissüsteem peaks hõlmama imporditollimakse ja eksporditoetusi ning peaks põhimõtteliselt ühenduse turgu stabiliseerima. Kauplemissüsteem peaks põhinema mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus võetud kohustustel.

(66)

Kolmandate riikidega toimuva põllumajandustoodetega kauplemise mahu järelevalvet teravilja-, riisi-, suhkru-, seemne-, oliiviõli ja lauaoliivide, lina- ja kanepi-, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoote-, sea-, lamba- ja kitseliha-, muna-, linnuliha-, elustaime- ning põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholituru ühises korralduses on seni nii impordi kui ka ekspordi osas rakendatud kas kohutuslike litsentside süsteemi või süsteeme, milles komisjonil oli õigus kehtestada litsentsinõudeid.

(67)

Kaubavoogude järelevalve on eelkõige haldusküsimus, mis tuleks lahendada paindlikult. Sellest tulenevalt ning arvestades nendest ühistest turukorraldustest, kus litsentside haldamine on juba komisjoni pädevusse antud, saadud kogemusi, tundub olevat asjakohane laiendada nimetatud lähenemisviisi kõikidele sektoritele, kus kasutatakse impordi- ja ekspordilitsentse. Litsentsinõuete kehtestamise otsuse peaks tegema komisjon, võttes arvesse impordilitsentside vajalikkust asjaomaste turgude korraldamise ning eelkõige kõnealuste toodete impordi järelevalve seisukohalt.

(68)	Põllumajandustoodetele Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepingute kohaselt kehtivad tollimaksud on suures osas sätestatud ühises tollitariifistikus. Osa teravilja- ja riisisektori toodete kohta on aga lisamehhanismide kasutuselevõtu tõttu vaja ette näha erandite tegemise võimalus.

(69)	Selleks et vältida või kõrvaldada kahjulikke mõjusid ühenduse turul, mis võivad tuleneda teatavate põllumajandustoodete impordist, tuleks selliste toodete impordi puhul kohaldada täiendavat tollimaksu, juhul kui teatavad tingimused on täidetud.

(70)	Teatavatel tingimustel on asjakohane volitada komisjoni avama ja haldama impordi tariifikvoote, mis tulenevad kooskõlas asutamislepinguga sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest või muust nõukogu õigusaktist.

(71)

Nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määruse nr 2729/75 (teravilja-, riisi- ja purustatud riisi segude impordimaksude kohta) ( 42 ) eesmärk on tagada teravilja, riisi ja purustatud riisi segude importimisel kohaldatava maksusüsteemi nõuetekohane toimimine. Need eeskirjad tuleks kaasata käesolevasse määrusesse.

(72)

Ühendus on sõlminud mitu turule sooduspääsu käsitlevat kokkulepet kolmandate riikidega ja sellest lähtuvalt on neil riikidel võimalik roosuhkrut ühendusse eksportida soodsatel tingimustel. Suhkruturu ühine korraldus näeb ette rafineerimistehaste suhkruvajaduse hindamise ning teatavatel tingimustel impordilitsentside reserveerimise oluliste imporditud toor-roosuhkru koguste spetsialiseerunud kasutajatele, keda loetakse ühenduses täiskoormusega rafineerimistehasteks. Need sätted tuleks säilitada.

(73)

Selleks et keelatud kultuurid ei saaks häirida kiu tootmiseks kasvatatava kanepi turu ühist korraldust, sätestab vastav määrus imporditud kanepi ja kanepiseemnete kontrolli, tagamaks et kõnealused saadused pakuksid tetrahüdrokannabinooli sisalduse suhtes teatavaid garantiisid. Lisaks tuleks muul otstarbel kui külvamiseks imporditud kanepiseemnete kohta kehtestada kontrollsüsteem, mis näeb ette asjaomaste importijate heakskiitmise süsteemi. Need sätted tuleks säilitada.

(74)	Humalasektori toodete puhul järgitakse kogu ühenduses kvaliteedipoliitikat. Importtoodete puhul tuleks sätted, millega tagatakse ainult samaväärsetele kvaliteedi miinimumtunnustele vastavate toodete importimine, käesolevasse määrusesse inkorporeerida.

(75)

Tollimaksusüsteem võimaldab loobuda kõikidest muudest kaitsemeetmetest ühenduse välispiiril. Erandlikel asjaoludel võib siseturu- ja tollimaksumehhanism osutuda ebapiisavaks. Selleks et mitte jätta ühenduse turgu kaitseta sellest tingitud häirete vastu, peaks ühendus saama võtta viivitamata kõiki vajalikke meetmeid. Kõnealused meetmed peaksid olema kooskõlas ühenduse rahvusvaheliste kohustustega.

(76)

Ühiste turukorralduste nõuetekohase toimimise tagamiseks ja eelkõige turuhäirete vältimiseks nähakse paljude toodete turgude ühiste korraldustega tavaliselt ette võimalus keelata sees- ja välistöötlemise korra kasutamine. See võimalus tuleks säilitada. Lisaks näitavad kogemused, et kui kõnealune kord häirib või ähvardab häirida turgu, peab meetmeid võtma ilma suurema viivituseta. Seepärast tuleks komisjonile anda vastavad õigused. Seega on asjakohane võimaldada komisjonil sellistes olukordades sees- ja välistöötlemise korra kasutamine peatada.

(77)

Kolmandatesse riikidesse ekspordil selliste toetuste määramine, mis põhinevad ühenduse ja maailmaturuhinna vahel ning mille puhul piirdutakse ühenduse WTO kohustustega, peaks kaitsma ühenduse osalemist käesoleva määruse reguleerimisalasse jäävate teatavate toodete rahvusvahelises kaubanduses. Subsideeritud ekspordi suhtes tuleks rakendada väärtuselisi ja koguselisi piiranguid.

(78)

Väärtuspiirangute järgimine tuleks tagada toetuste määramise ajal, kontrollides makseid EAGFi eeskirjade alusel. Järelevalvet võib hõlbustada eksporditoetuste kohustuslik eelkinnitamine, lubades diferentseeritud toetuste puhul võimalust muuta ette nähtud sihtkohta geograafilises piirkonnas, mille suhtes kehtib ühtne eksporditoetuse määr. Sihtkoha muutmise korral tuleks maksta tegeliku sihtkoha suhtes kehtivat toetust, mis ei või olla suurem kui alguses ette nähtud sihtkoha suhtes kohaldatav summa.

(79)

Kogusepiirangutele vastavuse peaks tagama usaldusväärne ja tõhus järelevalvesüsteem. Selleks tuleks eksporditoetuse andmiseks nõuda ekspordilitsentsi. Eksporditoetust tuleks anda kasutatavate piirnormide ulatuses iga asjaomase toote konkreetse olukorra põhjal. Sellest reeglist võiks erandeid lubada üksnes asutamislepingu I lisas loetlemata töödeldud toodete puhul, mille suhtes kogusepiiranguid ei kohaldata. Tuleks sätestada erandid halduseeskirjadest kõrvalekaldumise puhuks, kui eksporditoetustega kaetud eksport ei ületa tõenäoliselt ette nähtud koguseid.

(80)	Elusveiste ekspordi korral tuleks eksporditoetuste andmine ja väljamaksmine ette näha üksnes juhul, kui järgitakse loomade heaolu, eelkõige loomade kaitset transportimisel käsitlevate ühenduse õigusaktide sätteid.

(81)

Kui põllumajandustooted vastavad teatavatele spetsifikatsioonidele ja/või hinnatingimustele, võivad need kolmandates riikides kuuluda impordi erirežiimi alla. Sellise süsteemi nõuetekohase kohaldamise tagamiseks on vajalik halduskoostöö importiva kolmanda riigi ja ühenduse asutuste vahel. Selleks peaks toodetele olema lisatud ühenduses välja antud sertifikaat.

(82)	Lillesibulate eksport kolmandatesse riikidesse on ühendusele märkimisväärse majandusliku tähtsusega. Sellise ekspordi jätkamist ja arendamist võib tagada hindade stabiliseerimisega kõnealuses kaubanduses. Selleks tuleks kõnealuste toodete jaoks sätestada ekspordi miinimumhinnad.

(83)

Asutamislepingu artikli 36 kohaselt kohaldatakse asutamislepingu konkurentsieeskirju käsitleva peatüki sätteid põllumajandussaaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes ainult ulatuses, mille nõukogu määrab kindlaks asutamislepingu artikli 37 lõigete 2 ja 3 raames ning vastavalt nendes lõigetes ette nähtud menetlusele. Erinevates ühistes turukorraldustes kuulutati riigiabisätted suures osas kohaldatavateks. Eelkõige asutamislepingust tulenevate eeskirjade kohaldamine ettevõtjate suhtes on lisaks määratletud nõukogu 24. juuli 2006. aasta määruses (EÜ) nr 1184/2006, millega kohaldatakse teatavaid konkurentsieeskirju põllumajandustoodete ja -saaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes ( 43 ). Tulenevalt eesmärgist luua üks kõikehõlmav turupoliitika eeskirjade kogumik on asjakohane inkorporeerida kõik asjaomased sätted käesolevasse määrusesse.

(84)

Asutamislepingu artiklis 81 osutatud kokkuleppeid, otsuseid ja kooskõlastatud tegevust käsitlevaid, samuti turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega seotud konkurentsieeskirju tuleks põllumajandustoodete ja -saaduste tootmise ja nendega kauplemise suhtes kohaldada sel määral, et nende kohaldamine ei takistaks põllumajandusturgude riigisisese korralduse toimimist ega ohustaks ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamist.

(85)

Eriline lähenemine tagatakse sellistele põllumajandustootjate ühendustele, kelle esmane eesmärk on põllumajandustoodete ja -saaduste ühistootmine või -turustamine või ühiste seadmete kasutamine, välja arvatud siis, kui selline ühistegevus välistab konkurentsi või ohustab asutamislepingu artikli 33 eesmärkide saavutamist.

(86)

Ühise põllumajanduspoliitika arengu ohustamise vältimiseks ning selleks, et tagada kõnealuste ettevõtete mittediskrimineeriv kohtlemine ja õiguskindlus, peaks ainult komisjon, kelle otsuseid on pädev läbi vaatama Euroopa Kohus, olema volitatud otsustama, kas asutamislepingu artiklis 81 osutatud kokkulepped, otsused ja kooskõlastatud tegevus on ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega kooskõlas.

(87)

Riikliku abi andmine kahjustaks ühistel hindadel põhineva ühtse turu nõuetekohast toimimist. Seepärast tuleks käesoleva määrusega hõlmatud toodete suhtes kohaldada asutamislepingu riigiabi käsitlevaid sätteid. Teatavates olukordades tuleks lubada erandeid. Selliste erandite kohaldamiseks peaks aga komisjon koostama olemasolevate, uute või kavandatavate riiklike toetuste nimekirja, andma liikmesriikidele asjakohast nõu ja pakkuma välja neile sobivaid meetmeid.

(88)

Soome ja Rootsi võivad nende ühinemisest alates põhjapõtrade ja põhjapõdratoodete tootmise ja turustamise erilise majandusliku olukorra tõttu neid tegevusi toetada. Lisaks võib Soome oma eriliste kliimatingimuste tõttu anda komisjoni loal toetust ainult Soomes toodetavate seemnete ja teraviljaseemnete teatavate koguste tootmiseks. Need erandid tuleks säilitada.

(89)

Liikmesriikides, kus suhkrukvoote on oluliselt vähendatud, esineb suhkrupeedikasvatajatel tõsiseid kohandamisprobleeme. Sellistel juhtudel ei ole määruse (EÜ) nr 1782/2003 IV jaotise peatükis 10f sätestatud suhkrupeedikasvatajatele antav ühenduse üleminekutoetus piisav suhkrupeedikasvatajate raskuste täielikuks lahendamiseks. Seetõttu tuleks liikmesriikidel, kes on määruse (EÜ) nr 318/2006 III lisas 20. veebruaril 2006 kindlaksmääratud suhkrukvoote vähendanud rohkem kui 50 %, lubada anda suhkrupeedikasvatajatele ühenduse üleminekuabi kohaldamise perioodil riigiabi. Tagamaks, et liikmesriigid ei annaks riigiabi oma suhkrupeedikasvatajate vajadusi ületavas ulatuses, peaks asjaomase riigiabi kogusumma kindlaksmääramine jätkuvalt sõltuma komisjoni heakskiidust, välja arvatud Itaalia puhul, kus toetuse maksimumvajadust kõige tootlikuma suhkrupeedikasvataja osas reformijärgsete turutingimustega kohanemiseks on hinnatud 11 eurole ühe tonni toodetud suhkrupeedi kohta. Lisaks tuleks Itaalia eeldatavate eriprobleemide tõttu säilitada kord, mis võimaldab suhkrupeedikasvatajatel saada otsest või kaudset riigiabi.

(90)

Soomes sõltub suhkrupeedikasvatus erilistest geograafilistest ja kliimatingimustest, mis mõjutavad suhkrupeedikasvatust ebasoodsalt lisaks suhkrureformi üldistele mõjudele. Seetõttu tuleks säilitada suhkruturu ühise korralduse raames võetud sätted, mis lubavad sellel liikmesriigil anda oma suhkrupeedikasvatajatele püsivalt riigiabi piisavas summas.

(91)

Arvestades Saksamaa eriolukorda, kus praegu antakse riiklikku abi suurele hulgale väiketootjaile, kes toodavad alkoholi Saksamaa alkoholimonopoli eritingimuste alusel, on vaja piiratud ajavahemiku jooksul lubada kõnealuse abi andmist jätkata. Samuti tuleb ette näha aruande esitamine komisjoni poolt selle erisuse toimimise kohta nimetatud perioodi lõpus koos asjakohaste ettepanekutega.

(92)	Kui liikmesriik soovib oma territooriumil toetada meetmeid piima ja piimatoodete tarbimise edendamiseks ühenduses, tuleks piimatootjatele ette näha selliste meetmete rahastamisvõimalus riigi tasandil kehtiva müügiedendustasu kaudu.

(93)

Kuivsööda tootmise võimalikku arengut arvesse võttes peaks komisjon enne 30. septembrit 2008 esitama nõukogule seda sektorit käsitleva aruande, mille aluseks on kuivsöödaturu ühise korralduse hindamine. Aruandele tuleks vajaduse korral lisada asjakohased ettepanekud. Lisaks peaks komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule korrapäraselt aru andma mesindussektori suhtes kohaldatava toetuskava kohta.

(94)	Ühenduse turgude praeguse olukorra ja arenguväljavaadete kohta on vaja piisavalt teavet. Seetõttu tuleks ette näha kõikide ühenduses kasvatatud humala tarnelepingute registreerimine.

(95)	On asjakohane näha teatavatel tingimustel ja teatavate toodete osas ette meetmed juhtudeks, kus siseturuhindade olulise muutumise või maailmaturu noteeringute või hindade tõttu on tekkinud või võivad tekkida häired.

(96)

On vaja kasutusele võtta põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi käsitlevate erimeetmete raamistik, mis võimaldaks turujärelevalve eesmärgil koguda majandusandmeid ja analüüsida statistilist teavet. Kuivõrd põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi turg on seotud etüülalkoholituruga üldiselt, tuleb kättesaadavaks teha ka muu kui põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi turgu käsitlev teave.

(97)	Käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kohustuste täitmisest liikmesriikidele tekkinud kulutused peaks rahastama ühendus vastavalt määrusele (EÜ) nr 1290/2005.

(98)	Komisjonile tuleks anda volitused võtta vajalikud meetmed, et lahendada eriomaseid praktilisi küsimusi eriolukorras.

(99)	Kuna põllumajandustoodete ühisturud arenevad pidevalt, peaksid liikmesriigid ja komisjon üksteist oluliste arengutega kursis hoidma.

(100)

Et vältida käesolevas määruses ette nähtud soodustuste kuritarvitamist, ei tohiks neid soodustusi anda või tuleks nende andmine lõpetada, kui leitakse, et mis tahes soodustuste saamise tingimused on loodud kunstlikult vastupidiselt käesoleva määruse eesmärkidele.

(101)

Käesolevas määruses sätestatud kohustuste täitmise tagamiseks on vaja kohaldada kontrolli ning nende täitmata jätmise korral haldusmeetmeid ja -karistusi. Seetõttu tuleks anda komisjonile volitus võtta vastu vastavad eeskirjad, sealhulgas alusetute maksete tagasinõudmist ning käesoleva määruse kohaldamisest tulenevaid liikmesriikide aruandluskohustusi käsitlevad eeskirjad.

(102)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks üldjuhul vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused ( 44 ). Teatavate käesolevast määrusest tulenevate meetmete puhul, mis käsitlevad komisjoni volitusi, nõuavad kiiret tegutsemist või on puhtalt haldusliku iseloomuga, tuleks komisjoni volitada tegutsema omal vastutusel.

(103)

Värskete puu- ja köögiviljade ning töödeldud puu- ja köögiviljatoodete ning veinituru ühise korralduse teatud aspektide käesolevasse määrusesse kaasamise tõttu tuleks neisse ühistesse turukorraldustesse teha teatavad muudatused.

(104)

Käesolev määrus inkorporeerib asutamislepingust tulenevate konkurentsieeskirjade kohaldamist käsitlevad sätted. Seni on selliseid sätteid reguleerinud nõukogu määrus (EÜ) nr 1184/2006. Nimetatud määruse reguleerimisala tuleks muuta, nii et selle sätted kehtiksid asutamislepingu I lisas loetletud toodete suhtes, mida käesolev määrus ei hõlma.

(105)

Käesolev määrus inkorporeerib põhjendustes 2 ja 3 loetletud alusmäärustes sisalduvad sätted, välja arvatud need, mis sisalduvad määrustes (EÜ) nr 2200/96, (EÜ) nr 2201/96 ja (EÜ) nr 1493/1999. Lisaks sellele inkorporeerib käesolev määrus järgmiste määruste sätted:

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2729/75 teravilja-, riisi- ja purustatud riisi segude impordimaksude kohta;

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2763/75 sealihasektoris eraladustusabi andmise üldeeskirja kohta ( 45 );

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2782/75 haudemunade ja kodulindude tibude tootmise ja turustamise kohta;

— nõukogu 25. märtsi 1976. aasta määrus (EMÜ) nr 707/76 siidiussikasvatajate tootjarühmade tunnustamise kohta ( 46 );

— nõukogu 17. mai 1977. aasta määrus (EMÜ) nr 1055/77 sekkumisametite poolt kokkuostetud toodete ladustamise ja liikumise kohta ( 47 );

— nõukogu 20. detsembri 1979. aasta määrus (EMÜ) nr 2931/79 eksporditoetuse andmise kohta põllumajandustoodetele, mis võivad kolmandas riigis kasutada impordi erirežiimi ( 48 );

— nõukogu 13. novembri 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 3220/84, millega määratakse kindlaks ühenduse searümpade liigitusskaala;

— nõukogu 2. juuli 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 1898/87 piima ja piimatoodete turustamisel kasutatavate nimetuste kaitse kohta;

— nõukogu 10. detsembri 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 3730/87, millega kehtestatakse sekkumisvarudest pärit ja ühenduses enim puudustkannatavatele isikutele jaotamiseks mõeldud toiduainete kindlaksmääratud organisatsioonidele tarnimise üldeeskirjad;

— nõukogu 12. veebruari 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 386/90 toetust või muid summasid saavate põllumajandustoodete ekspordi ajal teostatava kontrolli kohta ( 49 );

— nõukogu 7. mai 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 1186/90, millega laiendatakse ühenduses kehtiva täiskasvanud veiste rümpade liigitusskaala reguleerimisala;

— nõukogu 26. juuni 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 1906/90 kodulindude turustusnormide kohta;

— nõukogu 24. juuli 1990. aasta määrus (EMÜ) nr 2204/90, millega sätestatakse piima- ja piimatooteturu ühise korralduse täiendavad üldised eeskirjad juustu osas;

— nõukogu 30. juuni 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2077/92, mis käsitleb tubakasektori kutsealadevahelisi organisatsioone ja majandusharusiseseid kokkuleppeid ( 50 );

— nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2137/92, mis käsitleb lambarümpade ühenduse liigitusskaalat ja määratleb ühenduse värskete või külmutatud lambarümpade standardkvaliteedi;

— nõukogu 5. detsembri 1994. aasta määrus (EÜ) nr 2991/94, millega kehtestatakse võiderasvade standardid;

— nõukogu 18. detsembri 1997. aasta määrus (EÜ) nr 2597/97, millega sätestatakse täiendavad eeskirjad piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta joogipiima osas;

— nõukogu 22. oktoobri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 2250/1999 Uus-Meremaalt pärit või tariifikvoodi kohta ( 51 );

— nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1788/2003, millega kehtestatakse tasu piima- ja piimatootesektoris;

— nõukogu 19. juuni 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1028/2006 munade turustusnormide kohta;

— nõukogu 24. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1183/2006 ühenduse täiskasvanud veiste rümpade liigitusskaala kohta.

(106)

Seetõttu tuleks need määrused kehtetuks tunnistada. Õiguskindluse huvides ja arvestades käesoleva määrusega kehtetuks tunnistatavate õigusaktide arvu ning kõnealuste õigusaktide kohaselt vastuvõetud või nendega muudetud õigusaktide arvu, on asjakohane selgitada, et kehtetuks tunnistamine ei mõjuta ühegi kehtetuks tunnistatud õigusakti alusel vastuvõetud õigusakti või nendega teistesse õigusaktidesse tehtud muudatuste kehtivust.

(107)

Käesolevat määrust tuleks üldjuhul kohaldada alates 1. jaanuarist 2008. Tagamaks, et käesoleva määruse uued sätted ei mõjutaks jooksvat turustusaastat 2007/2008, tuleks nende sektorite suhtes, millele on ette nähtud turustusaastad, siiski ette näha hilisem kohaldamiskuupäev. Käesolevat määrust tuleks seetõttu kohaldada asjassepuutuvate sektorite suhtes alates turustusaastast 2008/2009. Selle tulemusel kohalduvad nimetatud sektorite vastavad määrused kuni vastava turustusaasta 2007/2008 lõpuni.

(108)

Lisaks tuleks teatavate muude sektorite suhtes, millele ei ole turustusaastaid ette nähtud, samuti ette näha hilisem kohaldamiskuupäev, et tagada sujuv üleminek olemasolevatelt ühistelt turukorraldustelt käesolevale määrusele. Eelnevast tulenevalt tuleks olemasolevaid ühiseid turukorraldusi reguleerivate määruste kohaldamist jätkata kuni käesolevas määruses sätestatud hilisema kohaldamiskuupäevani.

(109)

Määruse (EÜ) nr 386/90 osas antakse selles määruses käsitletud teemade vastuvõtmise pädevus käesoleva määrusega üle komisjonile. Lisaks tunnistatakse käesoleva määrusega kehtetuks määrused (EMÜ) nr 3220/84, (EMÜ) nr 1186/90, (EMÜ) nr 2137/92 ja (EÜ) nr 1183/2006 ning üksnes teatud sätted nimetatud määrustest inkorporeeritakse käesolevasse määrusesse. Nendes määrustes sisalduvaid edasisi üksikasju käsitletakse seega komisjoni vastuvõetavates rakenduseeskirjades. Komisjonile tuleks asjakohaste eeskirjade kehtestamiseks anda lisaaega. Nimetatud määruste kohaldamist tuleks seetõttu jätkata 31. detsembrini 2008.

(110)

Järgmised nõukogu õigusaktid on muutunud üleliigseks ning need tuleks kehtetuks tunnistada:

— nõukogu 12. märtsi 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 315/68, millega määratakse kindlaks lillesibulate, juuremugulate ja varremugulate kvaliteedistandardid ( 52 );

— nõukogu 12. märtsi 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 316/68 värskete lõikelillede ja värske lõikerohelise kvaliteedistandardite kindlaksmääramise kohta ( 53 );

— nõukogu 9. detsembri 1969. aasta määrus (EMÜ) nr 2517/69, millega sätestatakse teatavad meetmed ühenduse puuviljatoomise ümberkorraldamiseks ( 54 );

— nõukogu 29. oktoobri 1975. aasta määrus (EMÜ) nr 2728/75 tärklise valmistamiseks ette nähtud kartulite ja kartulitärklise tootmis- ja turustamistoetuste kohta ( 55 );

— nõukogu 5. juuni 1980. aasta määrus (EMÜ) nr 1358/80, millega fikseeritakse täiskasvanud veiste soovitus- ja sekkumishind 1980/81. turustusaastaks ning kehtestatakse ühenduse täiskasvanud veiste rümpade liigitusskaala ( 56 );

— nõukogu 21. detsembri 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 4088/87, milles määratakse kindlaks teatavate Küproselt, Iisraelist ja Jordaaniast pärit lillede impordi soodustollimaksude kohaldamise tingimused ( 57 );

— nõukogu 20. novembri 1974. aasta otsus 74/583/EMÜ suhkru liikumise järelevalve kohta ( 58 ).

(111)

Üleminek käesoleva määrusega kehtetuks tunnistatavates sätetes ja määrustes ette nähtud korralt võib põhjustada raskusi, mida käesoleva määruses ei käsitleta. Selliste raskuste käsitlemiseks peaks komisjonil olema võimalik võtta vastu üleminekumeetmeid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

1. Käesoleva määrusega kehtestatakse toodete turgude ühine korraldus järgmistes sektorites, nagu on täpsemalt sätestatud I lisas:

3. Käesoleva määrusega kehtestatakse erimeetmed järgmiste sektorite suhtes, mis on loetletud ja mõnel juhul täiendavalt määratletud II lisas:

4. CN-koodi 0701 alla kuuluva värske või jahutatud kartuli suhtes kohaldatakse IV osa II peatükki.

1. Käesolevas määruses kasutatakse teatavate sektorite puhul III lisas sätestatud mõisteid.

Puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektori puhul kehtestab turustusaastad vajaduse korral komisjon.

Kui käesoleva määrusega ei ole sätestatud teisiti, tegutseb komisjon talle antud volituste korral artikli 195 lõikes 2 osutatud korras.

Komisjon võib muuta III lisa I osas sätestatud riisiga seotud määratlusi ja selle lisa II osa punktis 12 sätestatud mõiste “AKV/India suhkur” määratlust.

Komisjon võib kindlaks määrata ka töötlemise eri etappidel oleva riisi ümberarvestusmäära, töötluskulud ja kõrvalsaaduste väärtuse.

1. Käesolevas peatükis sätestatakse eeskirjad, mis käsitlevad vajaduse korral riikliku sekkumise korras toimuvat kokkuostu ning eraladustamisele antavaid toetusi järgmistes sektorites:

Ilma et see piiraks artikli 6 lõike 2 kohaldamist, ostetakse riikliku sekkumise korras kokku ainult ühenduse päritolu tooteid ning eraladustamise toetust antakse ainult ühenduse päritolu toodetele.

1. Toodetele, mille suhtes kohaldatakse artikli 6 lõikes 1 osutatud sekkumismeetmeid, määratakse kindlaks järgmised võrdlushinnad:

2. Vastavalt lõike 1 punktides a ja b sätestatud teravilja ja riisi võrdlushinnad seonduvad lattu tarnitud kauba hulgimüügi etapiga enne mahalaadimist. Need võrdlushinnad on kehtivad kõikide ühenduse sekkumiskeskuste jaoks, mis on määratud vastavalt artiklile 41.

3. Nõukogu võib asutamislepingu artikli 37 lõikes 2 sätestatud korras muuta käesoleva artikli lõikes 1 kindlaksmääratud võrdlushindu, võttes arvesse tootmise ja turgude arengut.

Komisjon loob suhkruturu hindade kohta teabesüsteemi, mis sisaldab suhkruturu hinnatasemete avaldamise süsteemi.

Süsteem põhineb valget suhkrut tootvate ettevõtjate või teiste suhkrukaubandusega seotud käitlejate esitatud teabel. Seda teavet käsitletakse konfidentsiaalsena.

Komisjon tagab, et avaldatud teave ei võimalda tuvastada üksikute ettevõtjate hindu.

1. Lähtudes käesolevas jaos kehtestatud tingimustest ning lisanõuetest ja -tingimustest, mille komisjon määrab kindlaks artikli 43 kohaselt, kohaldatakse riiklikku sekkumist järgmistele toodetele:

2. Lõike 1 punktis c osutatud riikliku sekkumise veise- ja vasikaliha puhul peatab komisjon ilma artikli 195 lõikes 1 osutatud komitee abita, kui kõnealuses punktis osutatud tingimusi enam vaatlusperioodil ei täideta.

2. Turustusaastal lõike 1 punkti b kohaselt ladustatud suhkru suhtes ei tohi kohaldada muid artiklites 32, 52 ja 63 sätestatud ladustamismeetmeid.

3. Erandina lõikest 1 võib komisjon otsustada jätkata nimetatud lõike punktides a, c ja d osutatud toodete puhul riiklikku sekkumist ulatuses, mis ületab kõnealuses lõikes osutatud koguseid, kui turuolukord ja eelkõige turuhindade areng seda nõuab.

2. Komisjon määrab pakkumismenetluste teel kindlaks järgmiste toodete sekkumishinnad ja kogused:

Eriolukordades võib pakkumismenetlusi piirata liikmesriigiga või liikmesriigi piirkonnaga või määrata sekkumishinnad ja sekkumise kogused kindlaks liikmesriigi või liikmesriigi piirkonna kohta registreeritud keskmiste turuhindade alusel.

3. Lõike 2 kohaste pakkumismenetluste alusel kindlaks määratud maksimaalne kokkuostuhind ei tohi olla:

5. Suhkru sekkumishind on 80 % pakkumise esitamise turustusaastale järgnevaks turustusaastaks kindlaksmääratud võrdlushinnast. Kui aga makseasutusele pakutava suhkru kvaliteet erineb IV lisa punktis B määratletud standardkvaliteedist, tõstetakse või alandatakse sekkumishinda vastavalt.

Riiklikesse sekkumisladudesse ostetud toodete müük toimub viisil, millega välditakse turuhäireid, tagatakse ostjate võrdne ligipääs kaupadele ja võrdne kohtlemine ning mis vastab asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutest tulenevatele kohustustele.

Riikliku sekkumise korras kokkuostetud suhkrut võivad makseasutused müüa ainult hinnaga, mis on kõrgem selleks turustusaastaks kindlaksmääratud võrdlushinnast, mil müük toimub.

1. 2012. ja 2013. aastaks kehtestatakse programm, mille kohaselt võib jaotada toiduaineid liidus enim puudust kannatavatele isikutele liikmesriikide määratud organisatsioonide kaudu, kes ei või olla äriühingud. Selle toiduabi jaotamise programmi eesmärgil tehakse kättesaadavaks sekkumisvarudest pärit tooted või, kui toiduabi jaotamise programmi jaoks sobivaid sekkumisvarusid ei ole, ostetakse toiduained turult.

Esimeses lõigus sätestatud toiduabi jaotamise programmis tähendab mõiste „enim puudust kannatavad isikud” füüsilisi isikuid (sealhulgas perekonnad või sellistest isikutest koosnevad rühmad), kelle sõltuv sotsiaalne ja rahaline olukord on riikide pädevate asutuste poolt kehtestatud abikõlblikkuskriteeriumide põhjal kindlaks määratud või tuvastatud või on selle üle otsustatud määratud organisatsioonide kasutatavate kriteeriumide põhjal, mille riikide pädevad asutused on heaks kiitnud.

2. Lõikes 1 sätestatud toiduabi jaotamise programmis osaleda soovivad liikmesriigid esitavad komisjonile toiduabi jaotamise programmid, mis sisaldavad

Liikmesriigid valivad toiduained objektiivsete kriteeriumide (sh toiteväärtus ja sobivus jaotamiseks) alusel. Selleks võivad liikmesriigid eelistada liidu päritolu toiduaineid.

3. Komisjon võtab vastu aastased abikavad, tuginedes lõike 2 esimese lõigu punktis c osutatud taotlustele ja muule asjakohasele teabele, mille liikmesriigid on esitanud oma toiduabi jaotamise programmide raames.

Igas aastases abikavas määratakse kindlaks liidu eraldised iga aasta kohta liikmesriikide lõikes.

Kui aastase abikavaga hõlmatud toiduaineid ei ole selle liikmesriigi sekkumisvarudes, kus neid vajatakse, sätestab komisjon aastases abikavas nende toiduainete ülekandmise sellesse liikmesriiki sellistest liikmesriikidest, kus need tooted on sekkumisvarudes olemas.

Komisjon võib aastase abikava läbi vaadata, kui ilmnevad selle täideviimist mõjutavad arengusuunad.

6. Liit rahastab abiprogrammi abikõlblikke kulusid. Kõnealune rahastamine ei ületa 500 miljonit eurot eelarveaasta kohta.

Aastase abikava rakendamiseks igas liikmesriigis kasutada olevate rahaliste vahendite piires võivad riikide pädevad asutused pidada abikõlblikeks järgmisi kulusid:

8. Liikmesriigid teevad haldus- ja füüsilisi kontrolle, et tagada aastase abikava rakendamine vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele, ning kehtestavad karistused rikkumiste korral.

9. Nii aastase abikava kaudu jaotatavate toiduainete pakendil kui ka jaotuspunktides peavad olema selgelt sõnad „Euroopa Liidu abi”, millele on lisatud Euroopa Liidu embleem.

10. Lõikes 1 sätestatud toiduabi jaotamise programm ei piira ühtegi liidu õigust järgivat riiklikku kava, mille kohaselt jaotatakse toiduaineid enim puudust kannatavatele isikutele.

Kui käesolevas jaos sätestatud tingimustest ning komisjoni poolt vastavalt artiklile 43 vastuvõetud lisanõuetest ja -tingimustest ei tulene teisiti, antakse eraladustamise toetust järgmistele toodetele:

Komisjon määrab kindlaks või jaoks antava abi suuruse, pidades silmas ladustamiskulusid ning värske või ja varudest pärineva või eeldatavaid hindu.

Abi võib suurendada, kui laost väljaviimise ajaks on lattu paigutamise ajaga võrreldes turul toimunud etteaimamatu muutus halvenemise suunas.

1. Kui käesolevas jaos sätestatud tingimustest ning komisjoni poolt vastavalt artiklile 43 vastuvõetud lisanõuetest ja -tingimustest ei tulene teisiti, antakse eraladustamise abi järgmistele toodetele:

1. Komisjon võib muuta esimese lõigu punktis c sätestatud toodete nimekirja, kui turuolukord seda nõuab.

2. Komisjon määrab lõikes 1 sätestatud eraladustusabi kindlaks eelnevalt või pakkumismenetluste teel.

1. Kui ühenduse keskmine registreeritud valge suhkru hind on vaatlusperioodil võrdlushinnast madalam ning turuolukorda arvestades on tõenäoline selle samale tasemele jäämine, võib komisjon otsustada anda valge suhkru eraladustamise abi ettevõtjatele, kellele on antud suhkrukvoot.

2. Turustusaastal lõike 1 kohaselt ladustatud suhkru suhtes ei tohi kohaldada muid artiklites 13, 52 või 63 sätestatud ladustamismeetmeid.

Komisjon võib otsustada lubada piisavaid tagatisi pakkuvatel ja liikmesriikide heakskiidetud asutustel sõlmida nende poolt turustatava oliiviõli kohta laolepinguid tõsiste turuhäirete korral teatavates ühenduse piirkondades, sealhulgas juhul, kui vaatlusperioodil registreeritud keskmine turuhind on väiksem kui:

Komisjon võib otsustada anda eraladustamise abi, kui ühenduse keskmine turuhind, mis on registreeritud artikli 42 lõike 1 kohaselt vastuvõetud ühenduse täiskasvanud veiste rümpade klassifitseerimisskaala alusel, on madalam kui 103 % võrdlushinnast ning on tõenäoline selle samal tasemel püsimine.

Komisjon võib otsustada anda eraladustamise abi, kui searümpade keskmine turuhind ühenduses, nagu see on kehtestatud igas liikmesriigis ühenduse tüüpilistel turgudel kindlaksmääratud hindu arvestades ja kaalutud koefitsientide abil, mis kajastavad iga liikmesriigi suhtelist sigade arvu, on väiksem ja tõenäoliselt ka jääb väiksemaks kui 103 % võrdlushinnast.

Komisjon võib otsustada anda eraladustamise abi lamba- ja kitselihaturu eriti raske olukorra puhul ühes või mitmes järgmistest noteeringualadest:

1. Makseasutused ei või ladustada kokkuostetud tooteid väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kelle jurisdiktsiooni alla nad kuuluvad, kui nad ei ole komisjonilt selleks eelnevalt luba saanud.

1. Käesoleva artikli tähenduses loetakse Belgia ja Luksemburgi territooriume üheks liikmesriigiks.

2. Luba antakse juhul, kui ladustamine on oluline, võttes arvesse järgmisi tegureid:

3. Kolmandas riigis ladustamiseks antakse luba üksnes juhul, kui lõikes 2 sätestatud kriteeriumide alusel põhjustaks ladustamine teises liikmesriigis märkimisväärseid raskusi.

4. Lõike 2 punktis a osutatud teave koostatakse pärast kõikide liikmesriikidega konsulteerimist.

5. Tollimakse ja muid ühise põllumajanduspoliitika raames makstavaid või sissenõutavaid summasid ei kohaldata:

6. Vastavalt lõigetele 1, 2 ja 3 tegutsev makseasutus jääb vastutavaks toodete eest, mida ladustatakse väljaspool liikmesriiki, kelle jurisdiktsiooni alla ta kuulub.

7. Kui tooteid, mida makseasutus ladustab väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kelle jurisdiktsiooni alla ta kuulub, ei tooda sellesse liikmesriiki tagasi, müüakse need ladustamiskohas kehtivate või kehtestatavate hindadega ja tingimustel.

Pakkumismenetlused peavad tagama kõikidele asjaomastele isikutele võrdse juurdepääsu.

Pakkumiste valikul eelistatakse ühendusele kõige soodsamaid pakkumisi. Igal juhul ei pea pakkumismenetlusele tingimata järgnema lepingu sõlmimine.

1. Komisjon määrab sekkumiskeskused teravilja- ja riisisektoris ning määrab kindlaks nendes ladustamise tingimused.

1. Teraviljasektori toodete osas võib komisjon määrata iga teravilja jaoks eraldi sekkumiskeskused.

2. Sekkumiskeskuste loetelu koostamisel võtab komisjon eelkõige arvesse järgmisi tegureid:

1. Ühenduse rümpade klassifitseerimisskaalasid kohaldatakse vastavalt V lisas sätestatud eeskirjadele järgmistes sektorites:

1. Lamba- ja kitselihasektoris võivad liikmesriigid kohaldada ühenduse lambarümpade klassifitseerimisskaalat vastavalt V lisa C punktis sätestatud eeskirjadele.

2. Kohapealseid kontrollimisi seoses täiskasvanud veiste ja lammaste rümpade klassifitseerimisega viib ühenduse nimel läbi ühenduse inspekteerimiskomitee, kuhu kuuluvad komisjoni eksperdid ja liikmesriikide poolt määratud eksperdid. Komitee annab läbiviidud kontrollimistest aru komisjonile ja liikmesriikidele.

Ilma et see piiraks käeoleva peatüki sätetega komisjonile antud volituste kohaldamist, võtab komisjon vastu selle peatüki rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad eelkõige seonduda järgmisega:

1. Komisjon võib rakendada mõjutatava turu suhtes erandlikke toetusmeetmeid, et võtta arvesse ühendusesisese kaubanduse ja kolmandate riikidega toimuva kaubanduse piiranguid, mis võivad tuleneda loomataudide leviku tõkestamise meetmete kohaldamisest.

1. Esimeses lõigus sätestatud meetmeid kohaldatakse järgmiste sektorite suhtes:

2. Lõike 1 esimeses lõigus sätestatud meetmed võetakse asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide palvel.

2. Selliseid meetmeid võib võtta üksnes juhul, kui asjaomane liikmesriik või asjaomased liikmesriigid on võtnud tervishoiu- ja veterinaarmeetmed loomataudide puhangute kiireks tõkestamiseks, ning ainult sellises ulatuses ja ajaks, mis on asjaomase turu toetamiseks rangelt vajalik.

Komisjon võib võtta erandlikke turutoetusmeetmeid linnuliha- ja munasektori suhtes, et võtta arvesse tõsiseid turuhäireid, mis on otseselt seotud tarbijate usalduse kaotusega rahva- või loomatervise riskide tõttu.

Need meetmed võetakse asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide palvel.

1. Komisjon rahastab artiklites 44 ja 45 osutatud erandlikke meetmeid osaliselt, hüvitades kuni 50 % liikmesriigi kantud kuludest.

1. Suu- ja sõrataudi tõrje korral veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoote, sealiha- ning lamba- ja kitselihasektorite osas on ühenduse osaline rahastamine 60 % sellistest kuludest.

2. Liikmesriigid tagavad, et kui tootjad kannavad osa liikmesriikide kantud kuludest, ei põhjusta see konkurentsimoonutusi eri liikmesriikide tootjate vahel.

1. Komisjon võib võtta teraviljasektori suhtes sekkumise erimeetmeid, kui turuolukord seda nõuab. Eelkõige võib selliseid sekkumismeetmeid võtta siis, kui ühes või mitmes ühenduse piirkonnas turuhinnad seoses sekkumishinnaga langevad või ähvardavad langeda.

2. Sekkumise erimeetmete olemuse ja kohaldamise ning nende meetmetega hõlmatud toodete müügi või muu käsutamise tingimused ja korra võtab vastu komisjon.

2. Komisjon kehtestab käesoleva artikli rakendamiseks üksikasjalikud eeskirjad.

2. Lõikes 1 nimetatud miinimumhinda kohaldatakse IV lisa osas B määratletud standardkvaliteediga suhkrupeedi puhul.

3. Suhkruettevõtjad, kes ostavad suhkruks töötlemiseks kõlblikku ja kvoodikohaseks suhkruks töötlemiseks mõeldud kvoodikohast suhkrupeeti, peavad maksma vähemalt miinimumhinna, mida on korrigeeritud hinnatõusude ja -langustega kõrvalekallete võimaldamiseks standardkvaliteedist.

3. Esimeses lõigus osutatud hinnatõuse ja -langusi kohaldatakse vastavalt komisjoni kehtestatud rakenduseeskirjadele.

4. Suhkrupeedikoguste puhul, mis vastavad neile tööstusliku suhkru või suhkru ülejäägi kogustele, mille suhtes kehtib artiklis 64 sätestatud kvoodiületamise tasu, korrigeerib asjaomane suhkruettevõtja ostuhinda nii, et see on vähemalt võrdne kvoodikohase suhkrupeedi miinimumhinnaga.

1. Majandusharusisesed kokkulepped ning tarnelepingud peavad vastama lõikele 3 ning komisjoni kindlaksmääratavatele ostutingimustele, eelkõige suhkrupeedi ostu-, tarne-, ülevõtu- ja maksetingimuste osas.

2. Suhkrupeedi ja suhkruroo ostutingimusi reguleerivad ühenduse vastava tooraine kasvatajate ja ühenduse suhkruettevõtjate vahel sõlmitud majandusharusisesed kokkulepped.

3. Tarnelepingus eristatakse suhkrupeeti selle alusel, kas sellest suhkrupeedist valmistatavad suhkrukogused on:

4. Kõik suhkruettevõtjad edastavad liikmesriigile, kus suhkur toodetakse, järgmise teabe:

5. Suhkruettevõtjad, kes ei ole sõlminud külvieelset tarnelepingut, millega määratakse kindlaks kvoodikohase suhkrupeedi miinimumhind nende kvoodikohasele suhkrule vastava suhkrupeedikoguse kohta, mida on vajaduse korral kohandatud artikli 52 lõike 2 esimese lõigu kohaselt kehtestatud kõrvaldamise protsendimäära võrra, peavad maksma vähemalt kvoodikohase suhkrupeedi miinimumhinna suhkru tootmiseks ette nähtud kogu suhkrupeedi eest.

6. Sõltuvalt asjaomase liikmesriigi heakskiidust võivad majandusharusisesed kokkulepped kalduda kõrvale lõigetest 3, 4 ja 5.

7. Juhul kui majandusharusiseseid kokkuleppeid ei ole sõlmitud, võtab asjaomane liikmesriik ette vajalikud käesoleva määruse kohased sammud, et kaitsta asjaomaste osapoolte huvisid.

1. Artikli 56 lõikes 2 osutatud suhkrut, isoglükoosi ja inuliinisiirupit tootvate ettevõtete valduses olevad suhkru-, isoglükoosi- ja inuliinisiirupikvoodid maksustatakse tootmismaksuga.

2. Kvoodikohasele suhkrule ja kvoodikohasele inuliinisiirupile kehtestatakse tootmismaks 12 eurot tonni kohta. Isoglükoosile kehtestatav tootmismaks moodustab 50 % suhkrule kohaldatavast tootmismaksust.

3. Lõike 1 kohaselt makstava tootmismaksu kogusumma kogub liikmesriik oma territooriumil asuvatelt ettevõtjatelt vastavalt asjaomase turustusaasta kvoodile.

3. Ettevõtjad sooritavad maksed hiljemalt asjaomase turustusaasta veebruari lõpuks.

4. Ühenduse suhkru ja inuliinisiirupi tootmisega tegelevad ettevõtjad võivad taotleda, et suhkrupeedi või suhkruroo kasvatajad või siguritarnijad kannaksid kuni 50 % kõnealusest tootmismaksust.

1. Selleks et säilitada turu struktuurilist tasakaalu võrdlushinna lähedasel tasemel, võib komisjon otsustada kõrvaldada asjaomasel turustusaastal turult need kvoodikohase suhkru või isoglükoosi kogused, mis ületavad käesoleva artikli lõike 2 kohaselt arvutatud künnise, võttes arvesse asutamislepingu artikli 300 alusel sõlmitud lepingutest tulenevaid ühenduse kohustusi.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud kõrvaldamiskünnis arvutatakse iga ettevõtja puhul, kellele on eraldatud kvoot, välja järgmiselt: ettevõtja kvoot korrutatakse koefitsiendiga, mille komisjon määrab kindlaks eelmise turustusaasta 16. märtsiks, võttes aluseks eeldatavad turusuundumused. Turustusaastal 2008/2009 kohaldatakse seda koefitsienti määruse (EÜ) nr 320/2006 kohaselt hiljemalt 15. märtsil 2008 rahuldatud loobumiste järgse kvoodi suhtes.

2. Ajakohastatud turusuundumuste alusel võib komisjon otsustada asjaomase turustusaasta 31. oktoobriks, kas koefitsienti kohandada või juhul, kui käesoleva lõike esimese lõigu kohaselt sellist otsust ei ole tehtud, koefitsient kindlaks määrata.

3. Iga ettevõtja, kellele on määratud kvoot, ladustab kuni järgmise turustusaasta alguseni omaenda kulul kvoodi alusel toodetud suhkrukogused, mis ületavad lõike 2 kohaselt arvutatud künnise. Turustusaasta jooksul turult kõrvaldatud suhkru või isoglükoosi koguseid käsitatakse esimeste järgmisel turustusaastal kvoodikohaselt toodetud kogustena.

3. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust võib komisjon eeldatavaid suhkruturu suundumusi arvesse võttes otsustada käsitada kogu turult kõrvaldatud suhkrut või isoglükoosi või osa sellest jooksval ja/või järgneval turustusaastal:

4. Juhul kui ühenduse suhkruvarud on ebapiisavad, võib komisjon otsustada, et teatava koguse turult kõrvaldatud suhkrut võib müüa ühenduse turul enne kõrvaldamisperioodi lõppu.

5. Juhul kui turult kõrvaldatud suhkrut käsitatakse esimese järgmisel turustusaastal toodetud suhkrukogusena, makstakse suhkrupeedikasvatajatele järgmise turustusaasta miinimumhinda.

5. Juhul kui turult kõrvaldatud suhkrut kasutatakse tööstusliku suhkruna või kui see eksporditakse vastavalt käesoleva artikli lõike 3 punktidele a ja b, siis artiklis 49 sätestatud miinimumhinna nõudeid ei kohaldata.

5. Juhul kui turult kõrvaldatud suhkur müüakse ühenduse turul enne kõrvaldamisperioodi lõppu vastavalt lõikele 4, makstakse suhkrupeedikasvatajatele jooksva turustusaasta miinimumhinda.

1. Erandina käesoleva määruse artikli 52 lõikest 2 määrab komisjon turustusaastateks 2008/2009 ja 2009/2010 koefitsiendi, mida kohaldatakse liikmesriikide suhtes, kelle riiklikke suhkrukvoote on vähendatud määruse (EÜ) nr 320/2006 artikli 3 ja artikli 4a lõike 4 kohase kvootidest loobumise tagajärjel, kohaldades käesoleva määruse VIIc lisa.

2. Ettevõtja suhtes, kes loobub määruse (EÜ) nr 320/2006 artikli 3 lõike 1 punktide a või b kohaselt täielikult talle järgnevaks turustusaastaks määratud kvoodist, ei kohaldata tema taotlusel käesoleva määruse artikli 52 lõikes 2 osutatud koefitsiente. Kõnealune taotlus esitatakse enne selle turustusaasta lõppu, mille suhtes kõrvaldamist kohaldatakse.

Komisjon võib vastu võtta käesoleva jao rakendamise üksikasjalikud eeskirjad ning eelkõige:

Et soodustada tootmisharusiseste ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevust, mis hõlbustaks pakkumise kohandamist turunõuetega, välja arvatud turult kõrvaldamisega seotud tegevust, võib komisjon elustaime-, veise- ja vasikaliha-, sealiha-, lamba- ja kitseliha-, muna- ja linnulihasektori suhtes võtta järgmisi meetmeid, et:

2. Lõike 1 punktides a ja b osutatud kvoodisüsteemide puhul, kui tootja ületab asjaomast kvooti ning ei kasuta suhkru puhul artiklis 61 sätestatud ülemääraseid koguseid, peab ta sellistelt kogustelt maksma kvoodiületamise tasu vastavalt II ja III jaos sätestatud tingimustele.

2a. Veinisektori puhul kohaldatakse tootmisvõimsuse eeskirju seoses istutusõiguseta rajatud istanduste, istutusõigustega üleminekuajal ja väljajuurimiskavaga kooskõlas IVa jao sätetega.

1. Suhkru, isoglükoosi ja inuliinisiirupi tootmise kohta kehtivad kvoodid riiklikul või piirkondlikul tasandil on määratud kindlaks VI lisas.

2. Liikmesriigid määravad kvoodi igale suhkru, isoglükoosi või inuliinisiirupi tootmisega tegelevale ettevõtjale, kes on asutatud nende territooriumil ning on vastavalt artiklile 57 tunnustatud.

2. Kõikide ettevõtjate jaoks on määratud kvoot võrdne ettevõtjale turustusaastaks 2007/2008 määruse (EÜ) nr 318/2006 alusel määratud kvoodiga.

3. Juhul kui kvoot määratakse suhkruettevõtjale, kellel on rohkem kui üks tootmisüksus, võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et piisavalt arvestada suhkrupeedi- ja suhkrurookasvatajate huvidega.

1. Taotluse korral annavad liikmesriigid tunnustuse suhkrut, isoglükoosi või inuliinisiirupit tootvale ettevõtjale või ettevõtjale, kes neid tooteid töötleb artikli 62 lõikes 2 esitatud nimekirjas osutatud toodeteks, tingimusel et ettevõtja:

2. Tunnustatud ettevõtjad esitavad liikmesriigile, mille territooriumil suhkrupeedi ja suhkruroo koristamine või rafineerimine aset leiab, järgmise teabe:

1. Turustusaastal 2008/2009 lisatakse eelneva turustusaasta kvoodile täiendav 100 000 tonni suurune isoglükoosikvoot. Kõnealust suurendamist ei kohaldata Bulgaaria ja Rumeenia suhtes.

1. Turustusaastal 2008/2009 lisatakse eelneva turustusaasta kvoodile Bulgaaria puhul täiendav 11 045 tonni suurune isoglükoosikvoot ja Rumeenia puhul täiendav 1 966 tonni suurune isoglükoosikvoot.

1. Liikmesriigid määravad ettevõtjatele lisakvoodid proportsionaalselt isoglükoosikvootidega, mis on määratud kooskõlas artikli 56 lõikega 2.

2. Itaalia, Leedu ja Rootsi võivad nende territooriumil asutatud ettevõtjate taotlusel määrata täiendava isoglükoosikvoodi turustusaastatel 2008/2009 ja 2009/2010. Liikmesriikide maksimaalsed täiendavad kvoodid on kindlaks määratud VII lisas.

3. Kooskõlas lõikega 2 ettevõtjatele määratud kvoodid maksustatakse ühekordselt makstava summaga, mille suurus on 730 eurot. Maksu kogutakse määratud täiendava kvoodi tonni kohta.

1. Komisjon kohandab VI lisas kehtestatud kvoote turustusaasta 2008/2009 puhul hiljemalt 30. aprilliks 2008 ja turustusaastate 2009/2010 ja 2010/2011 puhul vastavalt hiljemalt 2009. ja 2010. aasta 28. veebruariks. Kõnealused kohandused tulenevad käesoleva artikli lõike 2, käesoleva määruse artikli 58 ning määruse (EÜ) nr 320/2006 artikli 3 ja artikli 4a lõike 4 kohaldamisest.

2. Võttes arvesse määruses (EÜ) nr 320/2006 sätestatud ümberkorralduskava tulemusi, määrab komisjon 2010. aasta 28. veebruariks kindlaks, milline on vajaminev protsendimäär kehtivate suhkru- ja isoglükoosikvootide vähendamiseks liikmesriigi või piirkonna kohta, pidades silmas turgude tasakaalustamatuse vältimist alates turustusaastast 2010/2011. Vastavalt sellele kohandavad liikmesriigid iga ettevõtja kvoodi.

2. Erandina käesoleva lõike esimesest lõigust määrab komisjon protsendimäära, mida kohaldatakse liikmesriikide suhtes, kelle riiklikke suhkrukvoote on vähendatud määruse (EÜ) nr 320/2006 artikli 3 ja artikli 4a lõike 4 kohase kvootidest loobumise tagajärjel, kohaldades käesoleva määruse VIIa lisa. Vastavalt sellele kohandavad asjaomased liikmesriigid iga oma territooriumil asuva kvoodiga ettevõtja suhtes kohaldatavat protsendimäära käesoleva määruse VIIb lisa kohaselt.

2. Käesoleva lõike esimest ja teist lõiku ei kohaldata asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud äärepoolseimate piirkondade suhtes.

1. Liikmesriik võib vähendada oma territooriumil asutatud ettevõtjale määratud suhkru- või isoglükoosikvooti kuni 10 % turustusaastaks 2008/2009 ja järgnevateks turustusaastateks, austades ettevõtjate vabadust osaleda määrusega (EÜ) nr 320/2006 kehtestatud mehhanismides. Seejuures kohaldavad liikmesriigid objektiivseid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume.

2. Liikmesriigid võivad kvoote ettevõtjate vahel üle kanda kooskõlas VIII lisas kehtestatud eeskirjadega ning võttes arvesse kõigi asjaomaste osapoolte, eriti suhkrupeedi- ja suhkrurookasvatajate huve.

3. Vastavalt lõigetele 1 ja 2 vähendatud kogused määrab asjaomane liikmesriik ühele või mitmele ettevõtjale oma territooriumil, hoolimata sellest, kas neil on kehtivaid kvoote.

4. Erandina käesoleva artikli lõikest 3 kohandavad liikmesriigid määruse (EÜ) nr 320/2006 artikli 4a kohaldamisel asjaomasele ettevõtjale eraldatud suhkrukvooti, vähendades kvoote vastavalt kõnealuse artikli lõikele 4 ja käesoleva artikli lõikes 1 määratud protsendimäära piires.

Turustusaasta jooksul toodetud suhkrut, isoglükoosi või inuliinisiirupit, mis ületab artiklis 56 nimetatud kvoote, võib:

1. Tööstuslik suhkur, tööstuslik isoglükoos ja tööstuslik inuliinisiirup säilitatakse ühe lõikes 2 nimetatud toote tootmiseks, kui:

2. Komisjon koostab nimekirja toodetest, mille tootmiseks kasutatakse tööstuslikku suhkrut, tööstuslikku isoglükoosi ja tööstuslikku inuliinisiirupit.

1. Iga ettevõtja võib otsustada kanda kogu oma toodang või osa toodangust, mis ületab ettevõtjale määratud suhkru-, isoglükoosi- või inuliinisiirupikvooti, üle järgmisesse turustusaastasse. Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, on kõnealune otsus lõplik.

3. Kui ettevõtja lõplik toodang asjaomasel turustusaastal oli väiksem kui lõike 1 kohase otsuse tegemise hetkel tehtud hinnang, võib ülekantavat kogust enne järgmise turustusaasta 31. oktoobrit tagasiulatuvalt muuta.

4. Ülekantud kogused loetakse esimesteks järgmisel turustusaastal toodetud kvoodikohasteks kogusteks.

5. Käesoleva artikli alusel ladustatud suhkru suhtes ei tohi turustusaastal kasutada muid artiklites 13, 32 või 52 sätestatud ladustamismeetmeid.

2. Komisjon kehtestab kvoodiületamise tasu piisavalt kõrgel tasemel, et vältida lõikes 1 osutatud koguste kuhjumist.

3. Lõikes 1 nimetatud kvoodiületamise tasu nõuab liikmesriik sisse oma territooriumil asuvatelt ettevõtjatelt vastavalt lõikes 1 nimetatud tootmiskogustele, mis on asjaomasel turustusaastal ettevõtjatele kehtestatud.

1. 1. aprillil 2008 algava seitsme järjestikuse 12-kuulise perioodi (edaspidi “kvoodiaastad”) jooksul turustatud piima ja muude piimatoodete tootmiskvoodid on kindlaks määratud IX lisa punktis 1.

2. Lõikes 1 osutatud kvoodid jaotatakse tootjate vahel vastavalt artiklile 67, eristades tarneid ja otseturustamist. Tootmiskvootide mis tahes ületamine määratakse igas liikmesriigis käesoleva jao põhjal kindlaks üleriigiliselt, eristades tarneid ja otseturustamist.

3. IX lisa punktis 1 sätestatud tootmiskvoodid määratakse kindlaks ilma, et see piiraks kvootide võimalikku läbivaatamist, võttes arvesse üldist turuolukorda ning teatavates liikmesriikides valitsevaid konkreetseid tingimusi.

4. Bulgaaria ja Rumeenia jaoks luuakse restruktureerimise erireserv, nagu on sätestatud IX lisa punktis 2. See reserv vabaneb 1. aprillist 2009 niisuguses ulatuses, nagu on igas nimetatud riigis vähenenud piima ja piimatoodete farmis omatarbeks tootmine alates 2002. aastast.

4. Reservi vabastamise ja selle jagamise tarnete ja otseturustamise kvoodiks otsustab komisjon Bulgaaria ja Rumeenia poolt komisjonile 31. detsembriks 2008 esitatud aruande põhjal. Nimetatud aruandes esitatakse üksikasjad riigi piimasektori tegeliku restruktureerimisprotsessi tulemuste ja suundumuste kohta ning eelkõige põllumajandustootjate poolt omatarbeks tootmiselt turule suunatud tootmisele ülemineku kohta.

5. Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia tootmiskvoodid sisaldavad kogu piima või piimaekvivalenti, mis on tarnitud kokkuostjale või otseturustatud, olenemata sellest, kas see on toodetud või turustatud nendes riikides kohaldatava üleminekumeetme alusel.

1. Tootjate individuaalne kvoot või individuaalsed kvoodid on 1. aprillil 2008 võrdsed nende individuaalse kvoodi või individuaalsete kvootidega 31. märtsil 2008, ilma et see piiraks 1. aprillil 2008 toimuvaid kvootide ülekandeid, nende müüki ega turustamisviisist lähtuvaid muutmisi.

2. Tootjail võib olla üks või kaks individuaalset kvooti – üks tarneteks ja teine otseturustamiseks. Tootjate koguseid võib ühest kvoodist teise ümber muuta üksnes liikmesriigi pädev asutus tootja nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel.

3. Kui tootjal on kaks kvooti, arvutatakse tema osa kvoodiületamise tasust kummagi kvoodi kohta eraldi.

4. Komisjon võib suurendada artiklis 66 osutatud tarnetele jaotatud Soome tootmiskvoodi osa, et anda Soome SLOMi tootjatele kuni 200 000 tonni ulatuses hüvitist. Seda ühenduse õigusaktide alusel eraldatavat reservi tohib kasutada ainult nende tootjate huvides, kelle tootmise taasalustamise õigust on ühinemine mõjutanud.

5. Vajadusel kohandatakse individuaalseid kvoote iga asjaomase kvoodiaasta puhul nii, et iga liikmesriigi tarnete ja otseturustamise jaoks ette nähtud individuaalsed kvoodid kokku ei ületaks tootmiskvoodi vastavat osa, mida on kohandatud artikli 69 kohaselt, võttes arvesse mis tahes riiklikust reservist jaotamiseks tehtud vähendusi, nagu on ette nähtud artikliga 71.

Liikmesriigid võtavad vastu eeskirjad, millega lubatakse artikliga 71 ette nähtud riiklikust reservist eraldada tootjatele kõik kvoodid või osa neist, võttes aluseks komisjonile teatatud objektiivsed kriteeriumid.

1. Komisjon kohandab iga liikmesriigi ja iga perioodi kohta enne vastava perioodi lõppu tootmiskvootide jagunemist tarnete ja otseturustamise vahel, pidades silmas tootjate taotletud turustamisviisist lähtuvaid muutmisi tarnete ja tarnete individuaalsete kvootide ning otseturustamise vahel.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile igal aastal komisjoni poolt artikli 192 lõike 2 alusel kindlaksmääratud kuupäevadeks ja eeskirjade kohaselt teabe, mis on vajalik:

1. Igale tootjale määratakse referentsrasvasisaldus, mida kohaldatakse talle eraldatava individuaalse tarnekvoodi suhtes.

2. Tootjatele artikli 67 lõike 1 kohaselt 31. märtsil 2008 eraldatud kvootide puhul on lõikes 1 osutatud referentsrasvasisaldus sama kui selle kvoodi referentsrasvasisaldus kõnealusel kuupäeval.

3. Referentsrasvasisaldust muudetakse artikli 67 lõikes 2 osutatud turustamisviisist lähtuva muutmise käigus ning piimakvootide omandamisel, ülekandmisel või ajutisel ülekandmisel vastavalt komisjoni poolt kehtestatavatele eeskirjadele.

4. Uute tootjate puhul, kes on saanud individuaalse tarnekvoodi kogu ulatuses riiklikust reservist, määratakse rasvasisaldus kindlaks vastavalt komisjoni poolt kehtestatavatele eeskirjadele.

5. Lõikes 1 osutatud individuaalset referentsrasvasisaldust kohandatakse vajadusel käesoleva määruse jõustumisel ja pärast seda iga kvoodiaasta alguses nii, et iga liikmesriigi puhul ei ületaks individuaalsete tegelike rasvasisalduste kaalutud keskmine rohkem kui 0,1 grammi kilogrammi kohta X lisas kehtestatud referentsrasvasisaldust.

5. Rumeenia puhul vaadatakse X lisas sätestatud referentsrasvasisaldus läbi kogu 2004. aasta näitajate alusel ning komisjon kohandab seda vajaduse korral.

1. Iga liikmesriik kehtestab IX lisas kindlaksmääratud tootmiskvootide osana riikliku reservi, võttes eelkõige arvesse artikli 68 kohaseid eraldisi. Vajadusel täiendatakse riiklikku reservi, võttes tagasi mõned artiklis 72 sätestatud kogused, pidades artikli 76 kohaselt kinni teatava osa ülekantust või vähendades kõiki individuaalseid kvoote. Kõnealused kvoodid säilitavad oma esialgse eesmärgi, st need jäävad kas tarnete või otseturustamise jaoks.

2. Kõik liikmesriigile eraldatud lisakvoodid suunatakse automaatselt riiklikku reservi ning jagatakse vastavalt prognoositavatele vajadustele tarnete ja otseturustamise vahel.

1. Kui füüsiline või juriidiline isik, kellel on individuaalsed kvoodid, ei vasta kvoodiaasta jooksul enam artikli 65 punktis c osutatud nõuetele, lähevad vastavad kogused hiljemalt järgmise kalendriaasta 1. aprilliks tagasi riiklikku reservi, välja arvatud juhul, kui kõnealune isik alustab enne kõnealust kuupäeva uuesti tootmistegevust artikli 65 punkti c tähenduses.

1. Kui isik või üksus alustab taas tootmistegevusega hiljemalt kvootidest ilmajäämisele järgneva teise kvoodiaasta lõpus, tagastatakse sellele isikule hiljemalt taotluse esitamise kuupäevale järgnevaks 1. aprilliks kõik individuaalsed kvoodid või osa neist, millest ta on ilma jäänud.

2. Kui tootjad ei turusta vähemalt ühe kvoodiaasta jooksul kogust, mis on võrdne vähemalt ►M7 85 % ◄ -ga nende individuaalsest kvoodist, võivad liikmesriigid otsustada, kas ja millistel tingimustel suunata kasutamata kvoot või osa sellest tagasi riiklikku reservi.

2. Liikmesriigid võivad määrata kindlaks, millistel tingimustel kvoot uuesti asjaomasele tootjale jagatakse, kui ta peaks turustamisega uuesti alustama.

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata siiski vääramatu jõu juhtude ning nõuetekohaselt põhjendatud ja pädeva asutuse tunnustatud juhtude korral, mis mõjutavad ajutiselt asjaomaste tootjate tootmisvõimsust.

1. Liikmesriigid lubavad iga kvoodiaasta lõpus selle kvoodiaasta kohta anda ajutiselt üle individuaalsete kvootide osa, mida tootjad, kelle kasutuses need on, ei kavatse kasutada.

1. Liikmesriigid võivad korraldada ülekandetoiminguid asjaomaste tootjakategooriate või piimatootmise struktuuride alusel, piirata nende tegemist kokkuostjate tasandil või teatavates piirkondades, lubada artikli 72 lõikes 3 osutatud juhtudel täielikke üleandmisi ning määrata kindlaks, millises ulatuses võib üleandja teha uusi ülekandmistoiminguid.

2. Iga liikmesriik võib teha otsuse mitte kohaldada lõiget 1 ühel või mõlemal järgmisel põhjusel:

1. Individuaalsed kvoodid lähevad koos põllumajandusettevõttega üle selle üle võtnud tootjatele, kui ettevõte müüakse, liisitakse, antakse üle tegeliku või eeldatava pärandina või mis tahes muul viisil, millel on tootjatele samalaadsed õiguslikud tagajärjed, vastavalt liikmesriikide määratletavatele üksikasjalikele eeskirjadele, võttes arvesse piimatootmiseks kasutatavat maa-ala või muid objektiivseid kriteeriume ning vajadusel mis tahes kokkuleppeid poolte vahel. See osa kvoodist, mida ei ole asjakohasel juhul koos põllumajandusettevõttega üle kantud, lisatakse riiklikku reservi.

2. Kui kvoodid on lõike 1 kohaselt üle kantud või kantakse üle rendilepingute või muu samalaadseid õiguslikke tagajärgi kaasa toova vahendi abil, võivad liikmesriigid otsustada objektiivsete kriteeriumide alusel ja eesmärgiga tagada kvootide jaotamine üksnes tootjatele, et kvooti ei kanta üle koos ettevõttega.

3. Kui maa kantakse üle ametiasutustele ja/või üldsuse huvides kasutamiseks või kui valduse üleminek toimub mittepõllumajanduslikel eesmärkidel, tagavad liikmesriigid vajalike meetmete võtmise poolte seaduslike huvide kaitseks ja eelkõige selleks, et valduse loovutanud tootjatel oleks võimalus piimatootmist soovi korral jätkata.

4. Kui pooled ei saavuta maa rendilepingu aegumisel kokkulepet ja rendilepingut ei ole võimalik samadel tingimustel pikendada, samuti samalaadsete õiguslike tagajärgedega olukordades, kantakse kõnealused individuaalsed kvoodid kooskõlas liikmesriikide vastuvõetud sätetega täielikult või osaliselt üle tootjale, kelle valdusesse põllumajandusettevõte läheb, võttes arvesse poolte õiguspäraseid huve.

1. Piimatootmise struktuuri edukaks muutmiseks või keskkonna parandamiseks võivad liikmesriigid kooskõlas oma sätestatavate eeskirjadega ja asjaomaste poolte õiguspäraseid huve arvesse võttes:

2. Lõiget 1 võib rakendada liikmesriigi tasandil, asjakohasel piirkondlikul tasandil või määratletud varumisaladel.

1. Artiklites 74 ja 75 osutatud ülekandmiste korral võivad liikmesriigid objektiivsete kriteeriumide alusel osa individuaalseid kvoote oma riikliku reservi jaoks kinni pidada.

2. Kui kvoote on artiklite 74 ja 75 kohaselt üle kantud või kantakse üle kas koos vastava maaga või ilma selleta rendilepingute või muude samalaadseid õiguslikke tagajärgi kaasa toovate vahendite abil, võivad liikmesriigid otsustada objektiivsete kriteeriumide alusel ja eesmärgiga tagada kvootide jaotamine üksnes tootjatele, kas ja millistel tingimustel suunatakse kõik ülekantud kvoodid või osa nendest tagasi riiklikku reservi.

Ükski ametiasutus ei tohi anda kvootide omandamisega vahetult seotud rahalist abi käesoleva jao alusel kvootide ostmisel, ülekandmisel või jaotamisel.

1. Üle II alajao kohaselt kehtestatud tootmiskvoodi turustatud piimalt ja muudelt piimatoodetelt tuleb maksta kvoodiületamise tasu.

Kuid 12-kuuliste ajavahemike suhtes, mis algavad 1. aprillil 2009 ja 1. aprillil 2010, kehtestatakse kvoodiületamise tasuks piima puhul, mis tarnitakse üle 106 % tootmiskvoodi, mida kohaldatakse 1. aprillil 2008 algaval 12-kuulisel ajavahemikul, 150 % teises lõigus osutatud tasust.

1a. Erandina lõike 1 esimesest lõigust tuleb 1. aprillil 2009 ja 1. aprillil 2010 algava 12kuulise perioodi jooksul tehtud tarnetega seoses tasuda kvoodiületamise tasu piima eest, mida on turustatud üle II alajaotise kohaselt kehtestatud riikliku kvoodi, mida on vähendatud vabanenud individuaalsete tarnekvootide võrra, mis on suunatud riiklikku reservi vastavalt artikli 75 lõike 1 punktile a alates 30. novembrist 2009, kus neid hoitakse kuni asjaomase 12kuulise ajavahemiku 31. märtsini.

2. Liikmesriigid vastutavad ühenduse ees riigi tasandil eraldi tarnete ja otseturustamise osas tuvastatava tootmiskvoodi ületamise tasu maksmise pärast, ja maksavad 99 % EAGFi saada olevatest summadest asjaomasele kvoodiaastale järgneva aasta 16. oktoobri ja 30. novembri vahel.

2a. Lõike 1a ja lõike 1 esimese lõigu kohaldamisest tuleneva kvoodiületamise tasu summa vahet kasutab liikmesriik piimasektori ümberkorraldusmeetmete rahastamiseks.

3. Kui lõikes 1 ette nähtud kvoodiületamise tasu ei ole enne maksetähtaega makstud, arvab komisjon pärast põllumajandusfondide komiteega konsulteerimist maksmata jäänud kvoodiületamise tasuga võrdse summa maha määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 14 ja artikli 15 lõike 2 kohastest igakuistest maksetest. Enne otsuse vastuvõtmist hoiatab komisjon asjaomast liikmesriiki, kes teatab oma seisukoha ühe nädala jooksul. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2040/2000 ( 60 ) artiklit 14 ei kohaldata.

Artiklite 80 ja 83 sätete kohaselt jaotatakse kvoodiületamise tasu täielikult nende tootjate vahel, kes on iga artikli 66 lõikes 2 osutatud tootmiskvoodi ületamise põhjustanud.

Ilma et see piiraks artikli 80 lõike 3 ja artikli 83 lõike 1 kohaldamist, on tootjad kohustatud maksma liikmesriigile oma osa makstavast kvoodiületamise tasust, mis arvutatakse artiklite 69, 70 ja 80 sätete kohaselt, üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud oma kasutada olevaid kvoote.

1. aprillil 2009 ja 1. aprillil 2010 algava 12kuulise perioodi eest ning seoses tarnetega jaotatakse kvoodiületamise tasu vastavalt artiklitele 80 ja 83 täielikult tootjate vahel, kes on ületanud artikli 78 lõike 1a kohaldamisel kehtestatud riiklikku kvooti.

1. Lõpliku aruande koostamiseks kvoodiületamise tasu kohta suurendatakse või vähendatakse koefitsientide abil ja komisjoni sätestatud tingimustel iga tootja tarnitud koguseid, et need kajastaks kõiki erinevusi piima tegeliku rasvasisalduse ja referentsrasvasisalduse vahel.

Riiklikul tasandil arvutatakse kvoodiületamise tasu tarnete summa alusel, mida kohandatakse vastavalt esimesele lõigule.

3. Iga tootja osa makstavast kvoodiületamise tasust kehtestatakse liikmesriigi otsusega pärast seda, kui kogu tarnete jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on või ei ole ümber jaotatud, proportsionaalselt iga tootja individuaalsete kvootidega või liikmesriikide kehtestatavate objektiivsete kriteeriumide järgi:

Kui kohaldatakse artikli 78 lõike 1 kolmandat lõiku, tagavad liikmesriigid kõnealuses lõigus osutatud kõrgema määra kohaldamise tõttu makstavast kvoodiületamise tasust iga tootja makstava osa kindlaksmääramisel, et nimetatud tasu maksavad kvoodiületamise eest vastutavad tootjad proportsionaalselt vastavalt liikmesriigi kehtestatud objektiivsetele kriteeriumitele.

1. Kokkuostjad vastutavad kvoodiületamise tasust tootjate osa kogumise eest ning maksavad enne komisjoni kehtestatavat kuupäeva ning komisjoni sätestatavas korras liikmesriigile selliste osamaksude summa, mis arvatakse maha kvoodiületamise eest vastutavatele tootjatele makstavast piimahinnast, või kui see ei õnnestu, siis muude asjakohaste vahendite abil kogutud summa.

2. Kui üks kokkuostja asendab osaliselt või täielikult mõnda teist kokkuostjat või -ostjaid, tuleb jooksva kvoodiaasta ülejäänud osa puhul arvesse võtta tootja individuaalseid kvoote, millest on tarnitud kogused juba maha arvatud ning mille puhul on arvesse võetud nende koguste rasvasisaldust. Käesolev lõige kehtib ka juhul, kui tootja vahetab ühe kokkuostja teise vastu.

3. Kui võrdlusperioodi jooksul ületavad tootja tarnitud kogused selle tootja kasutada olevat kvooti, võib asjaomane liikmesriik otsustada, et vastavalt liikmesriigi sätestatud üksikasjalikele eeskirjadele arvestab kokkuostja osa asjaomase tootja poolt mis tahes üle kvoodi tarnitud piima hinnast selle tootja koodiületamise tasu ettemaksena maha. Liikmesriik võib kehtestada konkreetse korra, et võimaldada kokkuostjatel arvestada see ettemakse maha juhul, kui tootjad tarnivad mitmele kokkuostjale.

Kokkuostja staatuse peab liikmesriik vastavalt komisjoni sätestatud kriteeriumitele eelnevalt heaks kiitma.

Otseturustamise korral määrab komisjon kindlaks tootjate poolt täidetavad tingimused ja esitatava teabe.

1. Otseturustamise korral kehtestatakse liikmesriigi otsusega iga tootja osa makstavast kvoodiületamise tasust pärast seda, kui kogu otseturustamise jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on asjakohasel territoriaalsel või riiklikul tasandil ümber jaotatud või mitte.

2. Liikmesriigid kehtestavad müüdud piima, üleantud piima või müüdud või üleantud piimatoodete valmistamiseks kasutatud piima üldkoguselt makstavast kvoodiületamise tasust tootjate osa arvutamise aluse, kohaldades komisjoni kehtestatud kriteeriume.

3. Kvoodiületamise tasu kohta lõpliku aruande koostamisel ei võeta arvesse rasvasisaldusega seonduvaid parandusi.

4. Komisjon määrab kindlaks kvoodiületamise tasu liikmesriigi pädevale asutusele maksmise viisi ja aja.

1. Kui tarnete või otseturustamise puhul leitakse, et tasu tuleb maksta, ja kui tootjatelt kogutud maksete summa on sellest tasust suurem, võib liikmesriik:

2. Kui kvoodiületamise tasu ei ole vaja maksta, tagastatakse kõik kokkuostjate või liikmesriigi kogutud ettemaksed hiljemalt järgmise kvoodiaasta lõpuks.

3. Kui kokkuostja ei täida kohustust koguda artikli 81 kohaselt tootjate osa makstavast kvoodiületamise tasust, võib liikmesriik koguda tasumata summad otse tootjalt, ilma et see piiraks karistusi, mida liikmesriik võib kohaldada oma kohustusi mittetäitnud kokkuostja suhtes.

4. Kui tootja või kokkuostja ei järgi maksetähtaega, tuleb liikmesriigile maksta komisjoni kindlaksmääratud viivist.

1. Kartulitärklist tootvatele liikmesriikidele eraldatakse kvoodid turustusaasta kohta, mille jooksul kohaldatakse kvoodisüsteemi vastavalt artikli 204 lõikele 5 ja Xa lisale.

2. Iga Xa lisas osutatud tootjaliikmesriik jagab oma kvoodi kartulitärklise tootjate vahel asjaomastel turustusaastatel kasutamiseks kõikidele tootjatele 2007/2008. aastal eraldatud alamkvootide alusel.

3. Kartulitärklist tootvad ettevõtjad ei sõlmi külvieelseid lepinguid kartulitootjatega kartulikoguse kohta, millest saadav tärklisekogus ületab lõikes 2 osutatud neile eraldatud kvoodi.

4. Üle lõikes 2 osutatud kvoodi toodetud kartulitärklise kogus eksporditakse ühendusest enne kõnealusele turustusaastale järgnevat 1. jaanuari. Eksportimisel ei maksta eksporditoetust.

5. Olenemata lõikest 4 võib kartulitärklist tootev ettevõtja mis tahes turustusaastal lisaks kõnealuseks aastaks ettenähtud kvoodile kasutada kuni 5 % oma järgmise turustusaasta kvoodist. Sellisel juhul vähendatakse vastavalt järgmise turustusaasta kvooti.

6. Käesoleva jao sätteid ei kohaldata kartulitärklise tootmise suhtes selliste ettevõtjate poolt, kelle suhtes ei kohaldata lõiget 2 ning kes ostavad kartuleid, mille eest tootjatel ei ole õigust saada 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ( 61 ) artiklis 77 [tärklisekartuli toetus] sätestatud toetust.

►M10 Komisjon võtab vastu I kuni IIIa jao kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad käsitleda eelkõige: ◄

1. Pärast 31. augustit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad juurivad tootjad vajaduse korral omal kulul välja.

2. Kuni lõike 1 kohase väljajuurimiseni võib kõnealuses lõikes osutatud aladelt pärit viinamarju ja neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks üksnes tootja kulul. Destilleerimissaaduseid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

3. Ilma et see piiraks vajaduse korral liikmesriikide varem määratud karistuste kohaldamist, rakendavad liikmesriigid väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud täitmata jätmise tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

4. Artikli 85g lõikega 1 ette nähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta käesolevas artiklis sätestatud kohustusi.

Enne 1. septembrit 1998 istutusõiguseta rajatud istanduste kohustuslik seadustamine

1. Tootjad seadustavad tasu maksmisega enne 1. septembrit 1998 ilma vastava istutusõiguseta rajatud viinamarjakasvatusalad vajaduse korral hiljemalt 31. detsembriks 2009.

Raamatupidamisarvestuse kontrollimise menetlusi mõjutamata ei kohaldata esimest lõiku määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 alusel seadustatud alade suhtes.

2. Lõikes 1 osutatud tasu määravad kindlaks liikmesriigid. Kõnealune tasu vastab asjaomase piirkonna vastava istutusõiguse vähemalt kahekordsele keskmisele väärtusele.

3. Kuni lõike 1 kohase seadustamiseni võib kõnealuses lõikes osutatud aladelt pärit viinamarju või neist valmistatud tooteid ringlusse lasta ainult destilleerimiseks üksnes tootja kulul. Kõnealuseid tooteid ei tohi kasutada sellise alkoholi valmistamiseks, mille tegelik alkoholisisaldus on 80 mahuprotsenti või vähem.

4. Asjaomased tootjad juurivad omal kulul välja lõikes 1 osutatud istutusõiguseta rajatud istandused, mida ei seadustata 31. detsembriks 2009 kooskõlas kõnealuse lõikega.

Liikmesriigid rakendavad väljajuurimise kohustuse täitmata jätnud tootjate suhtes karistusi, mis on jagatud täitmata jätmise tõsiduse, ulatuse ja kestuse järgi.

Kuni esimeses lõigus osutatud väljajuurimiseni kohaldatakse lõiget 3 mutatis mutandis.

5. Artikli 85g lõikega 1 ette nähtud uute istanduste rajamise ajutise keelu lõppemine 31. detsembril 2015 ei mõjuta lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustusi.

1. Liikmesriigid nõuavad seoses artikli 85a lõikega 2 ning artikli 85b lõigetega 3 ja 4 tõendeid asjaomaste toodete ringlusse mittelubamise kohta või kui asjaomased tooted on destilleeritud, destilleerimislepingute esitamist.

2. Liikmesriigid kontrollivad lõikes 1 osutatud ringlusse mittelubamist ja destilleerimist. Mittevastavuse korral rakendavad liikmesriigid karistusi.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni destilleerimisega seotud aladest ja vastavast alkoholi hulgast.

Riiklike või ühenduse toetusmeetmete raames ei anta toetust artikli 85b lõike 1 esimeses lõigus osutatud aladele kuni nende seadustamiseni, samuti artikli 85a lõikes 1 osutatud aladele.

1. Ilma et see piiraks artikli 120a lõigete 1–6, eelkõige lõike 4 kohaldamist, on artikli 120a lõike 2 kohaselt veiniviinamarjasortideks liigitatavate viinapuude istutamine keelatud.

2. Samuti on keelatud artikli 120a lõike 2 kohaselt liigitatavate veiniviinamarjasortide ümberpookimine muudeks kui kõnealuses artiklis osutatud veiniviinamarjasortideks.

3. Olenemata lõigetest 1 ja 2 on neis lõigetes osutatud istutamine ja ümberpookimine lubatud, kui kehtib:

5. Liikmesriigid võivad otsustada säilitada lõikes 1 osutatud keelu oma territooriumil või oma territooriumi osades hiljemalt kuni 31. detsembrini 2018. Sellisel juhul kohaldatakse asjaomases liikmesriigis vastavalt käesolevas alajaos, sealhulgas käesolevas artiklis, kehtestatud eeskirju, mis reguleerivad istutusõigust üleminekuajal.

1. Liikmesriik annab taasistutusõiguse tootjale, kes on viinapuud kasvualalt välja juurinud.

Taasistutusõigust ei või siiski anda alade jaoks, kus viinapuud on välja juuritud ja mille eest makstakse III alajao kohaselt väljajuurimistasu.

2. Liikmesriik võib anda taasistutusõiguse tootjale, kes kohustub viinapuud kasvualalt välja juurima. Sellisel juhul peab lubatud ala olema välja juuritud hiljemalt kolmanda aasta lõpuks pärast uute viinapuude istutamist, mille jaoks on antud taasistutusõigus.

3. Antav taasistutusõigus on puhassaagi seisukohalt võrdne alaga, kus viinapuud välja juuriti.

4. Taasistutusõigust kasutatakse põllumajandusettevõttes, millele see anti. Liikmesriigid võivad lisaks sätestada, et sellist taasistutusõigust võib kasutada ainult alal, kus toimus väljajuurimine.

5. Erandina lõikest 4 võib liikmesriik lubada taasistutusõigust osaliselt või täielikult sama liikmesriigi teisele põllumajandusettevõttele üle anda, kui:

Liikmesriigid tagavad, et esimeses lõigus sätestatud erandi kohaldamine ei vii nende territooriumil üldise tootmisvõimsuse kasvuni, eriti siis, kui toimub õiguste üleandmine niisutamata aladelt niisutatud aladele.

6. Lõikeid 1–5 kohaldatakse mutatis mutandis ka ühenduse või liikmesriigi varasemate õigusaktide alusel omandatud taasistutusõigustega sarnaste õiguste suhtes.

7. Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 4 lõike 5 alusel antud taasistutusõigust kasutatakse kõnealuses määruses sätestatud aja jooksul.

1. Liikmesriigid loovad tootmisvõimsuse haldamise parandamiseks istutusõiguste riikliku varu või piirkondlikud varud.

2. Liikmesriigid, kes on loonud määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaselt istutusõiguste riiklikud või piirkondlikud varud, võivad neid varusid säilitada seni, kuni nad kohaldavad kooskõlas käesoleva alajaoga istutusõigust üleminekuajal.

3. Riiklikku või piirkondlikku varusse arvatakse järgmised istutusõigused, kui neid ei kasutata ära ettenähtud aja jooksul:

4. Tootja võib kanda oma taasistutusõigused üle riiklikku või piirkondlikku varusse. Sellise, vajaduse korral riigi vahenditest hüvitatava ülekandmise tingimused määrab kindlaks liikmesriik, võttes arvesse osapoolte õigustatud huve.

5. Erandina lõikest 1 võib liikmesriik otsustada varusüsteemi mitte rakendada, kui ta suudab tõestada, et kogu tema territooriumil toimib tulemuslik alternatiivne istutusõiguste haldamise süsteem. Alternatiivne süsteem võib vajaduse korral erineda käesoleva alajao asjaomastest sätetest.

Esimene lõik kehtib ka nende liikmesriikide kohta, kes lõpetavad määruse (EÜ) nr 1493/1999 kohaste riiklike või piirkondlike varude tegevuse.

Liikmesriigid määratlevad kriteeriumid, mille alusel kehtestatakse esimese lõigu punktis b osutatud tasu suurus, mis võib erineda olenevalt kõnealuste viinamarjaistanduste kavandatavast lõpptoodangust ja üleminekuaja lõpuni jäävast ajast, mille jooksul kehtib artikli 85g lõigetes 1 ja 2 sätestatud uusistutuste keeld.

3. Varust antud istutusõigused, mida ei kasutata enne nende andmisele järgneva teise veiniaasta lõppu, võetakse õiguse saajalt ära ning arvatakse varusse tagasi.

4. Varus olevad istutusõigused, mis ei ole välja jagatud enne nende varusse arvamisele järgneva viienda veiniaasta lõppu, tühistatakse.

5. Kui liikmesriigis eksisteerivad piirkondlikud varud, võib kõnealune liikmesriik kehtestada eeskirjad, mis lubavad istutusõigusi piirkondlike varude vahel üle kanda. Kui liikmesriigis eksisteerivad nii piirkondlikud kui ka riiklikud varud, võib kõnealune liikmesriik lubada ka ülekandmist nimetatud varude vahel.

Käesolevat alajagu ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus enne 31. detsembrit 2007 ühenduse istutusõigust ei kohaldatud.

Liikmesriigid võivad kehtestada rangemad riigisisesed uusistutusõiguse ja taasistutusõiguse andmise eeskirjad. Nad võivad nõuda, et nende eeskirjade kohaselt esitatavaid vastavaid taotlusi ja asjaomast teavet täiendataks teabega, mida on vaja tootmisvõimsuse arengu jälgimiseks.

Käesolevas alajaos on sätestatud tingimused, mille alusel saavad viinamarjakasvatajad viinapuude väljajuurimise eest tasu (edaspidi “väljajuurimistasu”).

Väljajuurimistasu võidakse maksta vaid juhul, kui asjaomane maa-ala vastab järgmistele tingimustele:

Olenemata esimese lõigu punktist e võib väljajuurimistasu maksta määruse (EÜ) nr 1493/1999 artikli 2 lõike 3 ja käesoleva määruse artikli 85b lõike 1 kohaselt seadustatud aladele.

2. Konkreetse väljajuurimistasu kehtestab liikmesriik lõikes 1 osutatud vahemike ja asjaomase põllumajandusettevõtte saakide ajaloo alusel.

1. Asjast huvitatud tootjad esitavad väljajuurimistasu saamiseks taotluse liikmesriigi vastavatele ametiasutustele hiljemalt iga aasta 15. septembriks. Liikmesriigid võivad kehtestada varasema kuupäeva kui 15. september, tingimusel et see on hilisem kui 30. juuni ja et nad võtavad vajaduse korral nõuetekohaselt arvesse artiklis 85u sätestatud erandite kohaldamist.

2. Liikmesriigid teostavad esitatud taotluste suhtes halduskontrolle, vaatavad nõuetekohased taotlused läbi ning teatavad komisjonile iga aasta 15. oktoobriks kogu taotlustega hõlmatud pindala ja summad piirkondade ja saagivahemike lõikes.

4. Kui kogusumma, mille liikmesriik komisjonile teatab, ületab olemasolevaid eelarvelisi vahendeid, määrab komisjon iga aasta 15. novembriks ühtse protsendimäära, mille alusel teatatud summad heaks kiidetakse, võttes vajaduse korral arvesse artikli 85u lõigete 2 ja 3 kohaldamist.

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates väljajuurimistasu väljamaksmisest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3–7 osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ning rikkumine tuleneb otseselt põllumajandustootjale omistatavast tegevusest või tegevusetusest, vähendatakse tasu summat või tühistatakse see täielikult sõltuvalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest, ning põllumajandustootja peab vajaduse korral väljajuurimistasu nimetatud sätetes määratud tingimuste kohaselt tagastama.

1. Liikmesriik võib otsustada kõik artikli 85s lõikes 1 osutatud edasised taotlused tagasi lükata, kui selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, ulatub 8 protsendini Xe lisas osutatud viinapuude kasvualast.

Liikmesriik võib konkreetse piirkonna puhul otsustada kõik artikli 85s lõikes 1 osutatud edasised taotlused tagasi lükata, kui selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, ulatub selles piirkonnas 10 protsendini nimetatud piirkonna viinapuude kasvualast.

2. Komisjon võib otsustada väljajuurimiskava rakendamise liikmesriigis peatada, kui väljajuurimise jätkamise korral ületaks selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, esitatud taotlusi arvestades 15 % Xe lisas osutatud kogu liikmesriigi viinapuude kasvualast.

3. Komisjon võib otsustada väljajuurimiskava rakendamise liikmesriigis mis tahes aastal peatada, kui väljajuurimise jätkamise korral ületaks vastaval kava rakendamise aastal selle ala kogusuurus, kus viinapuud on välja juuritud, esitatud taotlusi arvestades 6 % Xe lisas osutatud kogu liikmesriigi viinapuude kasvualast.

4. Liikmesriigid võivad komisjoni määratud tingimuste kohaselt tunnistada väljajuurimiskava jaoks abikõlbmatuks mägedes ja järskudel nõlvadel kasvavad viinapuud.

5. Liikmesriigid võivad tunnistada väljajuurimiskava jaoks abikõlbmatuks alad, kus nimetatud kava oleks keskkonnakaalutlustel vastuvõetamatu. Selliselt abikõlbmatuks tunnistatud alad ei tohi ületada 3 % kogu Xe lisas osutatud viinapuude kasvualast.

6. Kreeka võib tunnistada väljajuurimiskava raames abikõlbmatuks viinamarjakasvatusalad Egeuse saartel ja Kreeka Joonia saartel, välja arvatud Kreetal ja Euboial.

7. Käesolevas alajaos sätestatud väljajuurimiskava ei kohaldata Assooridel, Madeiral ja Kanaari saartel.

8. Liikmesriigid annavad abikõlbmatutel aladel või lõigete 4–7 alusel abikõlbmatuteks tunnistatud aladel tegutsevatele tootjatele eelisõiguse muude käesolevas määruses veinisektori suhtes sätestatud toetusmeetmete, eriti toetusprogrammide ümberkorraldus- ja muutmismeetmete ning maaelu arendamise meetmete kasutamiseks.

Käesolevat alajagu ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kus veinitoodang ei ületa 50 000 hektoliitrit aastas. Veinitoodangut arvestatakse viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel.

Liikmesriigid võivad anda lisaks makstavale väljajuurimistasule täiendavat riiklikku abi, mis ei ületa 75 % kohaldatavast väljajuurimistasust.

1. ►M7 Abi pika linakiu tootmiseks kasvatatavate linavarte ning lühikese linakiu tootmiseks kasvatatavate linavarte ja kanepikiu tootmiseks kasvatatava kanepi töötlemiseks antakse heakskiidetud esmatöötlejatele 2009/2010.–2011/2012. turustusaastal selle kiukoguse põhjal, mis tegelikult saadakse vartest, mille suhtes on põllumajandustootjaga sõlmitud ostu-müügileping. ◄

1. Kui põllumajandustootjad säilitavad nende varte omandiõiguse, mida nad on lasknud töödelda heakskiidetud esmatöötlejaga sõlmitud lepingu alusel, ja tõendavad, et nad on saadud kiu turule viinud, antakse abi põllumajandustootjatele.

1. Kui heakskiidetud esmatöötleja ja põllumajandustootja on üks ja sama isik, asendatakse müügileping asjaomase poole kohustusega ise töötlemistoimingud teha.

2. Käesolevas alajaos on “heakskiidetud esmatöötleja” füüsiline või juriidiline isik või füüsiliste või juriidiliste isikute rühm (sõltumata ühenduse või selle liikmete õiguslikust seisundist vastavalt liikmesriigi õigusele), kelle on heaks kiitnud selle liikmesriigi pädev asutus, mille territooriumil isiku või rühma lina- või kanepikiu tootmise seadmed paiknevad.

Traditsioonilistele turustusvõimalustele osutades võivad liikmesriigid otsustada anda toetust:

Teises lõigus esitatud juhtudel annab liikmesriik toetust seoses kogusega, mis 7,5 % lisandite ja linaluude sisalduse puhul ei ületa toodetud kogust.

2. Abikõlbliku kiu koguseid piiratakse nende alade alusel, mille kohta kehtib üks artiklis 91 nimetatud lepingutest või kohustustest.

2. Esimeses lõigus nimetatud piirangute määramisel peavad liikmesriigid järgima artiklis 94 nimetatud garanteeritud riiklikke koguseid.

Heakskiidetud esmatöötlejate taotluse korral tehakse saadud kiu koguse põhjal artiklis 91 osutatud abi ettemakse.

1. Pika linakiu garanteeritud maksimumkoguseks, mille puhul võib anda abi, kehtestatakse 80 878 tonni iga turustusaasta kohta ajavahemikul 2009/2010–2011/2012. See kogus jagatakse asjaomaste liikmesriikide vahel garanteeritud riiklike kogustena vastavalt XI lisa punktile A.I.

1a. Lühikese linakiu ja kanepikiu garanteeritud maksimumkoguseks, mille puhul võib anda abi, kehtestatakse 147 265 tonni iga turustusaasta kohta ajavahemikul 2009/2010–2011/2012. See kogus jagatakse asjaomaste liikmesriikide vahel garanteeritud riiklike kogustena vastavalt XI lisa punktile A.II.

2. Kui ühes liikmesriigis saadud kiud pärineb mõnes teises liikmesriigis toodetud vartest, arvatakse asjaomase kiu kogused maha selle liikmesriigi garanteeritud riiklikust kogusest, kus varred koristati. Abi maksab see liikmesriik, kelle garanteeritud riikliku koguse suhtes tasaarvestus tehti.

3. Iga liikmesriik võib osa lõikes 1 osutatud garanteeritud riiklikust kogusest üle kanda lõikes 1a nimetatud garanteeritud riiklikule kogusele ja vastupidi.

Esimeses lõigus nimetatud ülekannete aluseks võetakse ühe tonni pika linakiu vastavus 2,2 tonnile lühikesele linakiule ja kanepikiule.

Töötlemistoetust antakse üksnes lõigetes 1 ja 1a osutatud koguste puhul, mida on kohandatud käesoleva lõike kahe esimese lõigu kohaselt.

2008/2009. turustusaasta jooksul antakse lisatoetust heakskiidetud esmatöötlejale XI lisa punktis A.III. kirjeldatud I ja II tsooni kuuluvate piirkondade puhul, kus kasvatatakse lina ja mille varte toodangu suhtes:

Täiendava toetuse suurus I tsoonis on 120 eurot hektari kohta ja II tsoonis 50 eurot hektari kohta.

Komisjon võtab vastu käesoleva alajao rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad sisaldada eelkõige eeskirju, mis käsitlevad:

1. Kartulitärklise tootjatele makstakse turustusaastatel 2009/2010, 2010/2011 ja 2011/2012 lisatasu 22,25 eurot artikli 84a lõikes 2 osutatud kvoodi piires toodetud tärklise tonni kohta, tingimusel et nad on maksnud kartulitootjatele kartulitärklise kvoodi piires tootmiseks vajaliku kartulikoguse eest miinimumhinna.

2. Kartulitärklise tootmiseks ettenähtud kartulite miinimumhinnaks kehtestatakse 178,31 eurot tonni kohta asjaomaseks turustusaastaks.

See hind kehtib ühe tonni tärklise tootmiseks kuluva vabrikusse tarnitud kartulikoguse kohta.

3. Komisjon kehtestab üksikasjalikud eeskirjad käesoleva alajao rakendamiseks.

1. I lisa III osa punktides b–e loetletud suhkrusektori toodetele võib anda tootmistoetust juhul, kui suhkru ülejääk või imporditud suhkur, isoglükoosi ülejääk või inuliinisiirupi ülejääk ei ole kättesaadav hinnaga, mis vastab artikli 62 lõike 2 punktides b ja c nimetatud toodete tootmise maailmahinnale.

2. Lõikes 1 osutatud tootmistoetus määratakse kindlaks, võttes arvesse eelkõige importsuhkru kasutamisest tingitud kulusid, mis ettevõtjatel tuleks kanda maailmaturult tarnimise korral, ning ühenduse turul olemasoleva suhkru ülejäägi hinda või võrdlushinda, juhul kui suhkru ülejääki ei ole.

Komisjon võtab vastu käesolevas jaos osutatud tootmistoetuste andmise tingimused, selliste toetuste suuruse ja seoses artiklis 97 sätestatud suhkrusektori tootmistoetusega toetuskõlblikud kogused.

1. Kui tekivad või on oht, et tekivad piimatoodete ülejäägid, mis põhjustaksid või võiksid põhjustada turul tõsise tasakaalutuse, võib komisjon otsustada, et toetust antakse loomasöödaks kasutatava ühenduses toodetud lõssi ja lõssipulbri puhul vastavalt komisjoni kindlaksmääratavatele tingimustele ja tootestandarditele. Toetuse võib kindlaks määrata eelnevalt või pakkumismenetluste teel.

Käesoleva artikli kohaldamisel kasutatakse mõisteid “pett” ja “petipulber” samas tähenduses kui mõisteid “lõss” ja “lõssipulber”.

2. Toetuse suuruse määrab kindlaks komisjon, võttes arvesse artikli 8 lõike 1 punkti e alapunktis ii kindlaksmääratud lõssipulbri võrdlushinda ning turuolukorra muutumist seoses lõssi ja lõssipulbriga.

1. Kui tekivad või on oht, et tekivad piimatoodete ülejäägid, mis põhjustaksid või võiksid põhjustada turul tõsise tasakaalutuse, võib komisjon otsustada, et toetust antakse ühenduses toodetud lõssi puhul, mis on töödeldud kaseiiniks või kaseinaatideks, vastavalt komisjoni kindlaksmääratavatele tingimustele ning sellise lõssi ja sellest toodetud kaseiini või kaseinaatide tootestandarditele. Toetuse võib kindlaks määrata eelnevalt või pakkumismenetluste teel.

2. Toetuse suuruse määrab kindlaks komisjon, võttes arvesse turuolukorra muutumist seoses lõssipulbriga ja artikli 8 lõike 1 punkti e alapunktis ii kindlaksmääratud lõssipulbri võrdlushinda.

Toetuse suurus võib erineda vastavalt sellele, kas lõss on töödeldud kaseiiniks või kaseinaatideks, ning vastavalt nimetatud toodete kvaliteedile.

1. Komisjoni kindlaksmääratud tingimustel antakse ühenduse toetust selleks, et pakkuda haridusasutuste õpilastele teatavaid komisjoni kindlaksmääratud töödeldud piimatooteid, mis kuuluvad CN-koodide 0401, 0403, 0404 90 ja 0406 alla või CN-koodi 2202 90 alla.

2. Lisaks ühenduse toetusele võivad liikmesriigid anda riiklikku toetust haridusasutuste õpilaste varustamiseks lõikes 1 osutatud toodetega. Liikmesriigid võivad rahastada riiklikku toetust piimasektoris kehtestatava maksu abil või piimasektori mis tahes muu panuse abil.

3. Muude abikõlblike piimatoodete puhul määratakse abi suurus vastavalt asjaomaste toodete piimasisaldusele.

4. Lõikes 1 osutatud toetust antakse maksimaalselt 0,25 liitri piimaekvivalendi eest õpilase kohta päevas.

1. Ühendus rahastab artikli 122 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonidele humalasektoris antavat toetust nimetatud artiklis osutatud eesmärkide saavutamise finantseerimiseks.

2. Ühendus rahastab Saksamaa tootjaorganisatsioonidele antavat toetust igal aastal 2 277 000 euroga.

1. Ühendus rahastab artiklis 125 osutatud ettevõtjate organisatsioonide koostatud kolmeaastaseid tööprogramme ühes või mitmes järgmises valdkonnas.

2. Lõikes 1 osutatud tööprogrammide ühendusepoolse rahastamise maksimummäär on võrdne liikmesriikide poolt kinnipeetud osaga. Rahastatakse abikõlblikke kulusid, mille ülempiir on:

2. Asjaomane liikmesriik tagab lisarahastamise, mis moodustab kuni 50 % kuludest, mida ühendusepoolne rahastamine ei kata.

2. Komisjon kehtestab käesoleva artikli rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, eelkõige liikmesriikide vastuvõetud tööprogrammide heakskiitmise korra ning programmide raames abikõlblike tegevuste liigid.

3. Ilma et see piiraks mis tahes erisätteid, mida komisjon võib artikli 194 kohaselt vastu võtta, kontrollivad liikmesriigid ühenduse rahalise toetuse andmiseks sätestatud tingimuste täitmist. Selleks auditeerivad liikmesriigid tööprogramme ja täidavad kontrollikava, mis sisaldab riskianalüüsi alusel kindlaksmääratud proovi ning hõlmab vähemalt 30 % oliivisektori tootjaorganisatsioonidest ja kõikidest käesoleva artikli alusel ühenduse rahalist toetust saavatest ettevõtjate organisatsioonidest iga aasta kohta.

1. Üleminekuperioodil, mis on artikli 125e alusel lubatud puu- ja köögiviljasektori tootjarühmadele, mis on moodustatud eesmärgiga saada tunnustatud tootjaorganisatsioonina, võivad liikmesriigid anda sellistele rühmadele:

2. Lõikes 1 osutatud abi hüvitab ühendus vastavalt komisjoni poolt vastu võetavatele selliste meetmete rahastamise eeskirjadele, sealhulgas abi künniseid, ülemmäärasid ja ühendusepoolse rahastamise määra käsitlevatele eeskirjadele.

3. Lõike 1 punktis a osutatud abi määratakse iga tootjarühma puhul kindlaks tootjarühma turustatud toodangu põhjal ning selle suurus esimesel, teisel, kolmandal, neljandal ja viiendal aastal on:

3. Nimetatud protsendimäärasid võib vähendada seoses turustatud toodangu väärtusega, mis ületab piirmäära. Tootjarühmale makstava abi suhtes võib igal aastal kohaldada ülemmäära.

1. Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonid võivad moodustada rakendusfonde. Fondi rahastatakse:

2. Rakendusfonde võib kasutada üksnes artikli 103g kohaselt liikmesriikides heaks kiidetud rakenduskavade rahastamiseks.

1. Puu- ja köögiviljasektori rakenduskaval on kaks või enam artikli 122 punktis c osutatud eesmärki või järgmist eesmärki:

2. Riskide vältimine ja juhtimine on seotud puu- ja köögiviljaturu riskide vältimise ja tekkinud kriiside lahendamisega ning hõlmab sellega seoses:

2. Riskide vältimise ja juhtimise meetmed, sealhulgas kolmandas lõigus osutatud laenude põhiosa ja intressi tagasimaksed, ei moodusta üle ühe kolmandiku rakenduskava kuludest.

2. Riskide vältimise ja juhtimise meetmete rahastamiseks võivad tootjaorganisatsioonid võtta laene kaubanduslikel tingimustel. Sel juhul võib nende laenude põhiosa ja intressi tagasimaksmine olla rakenduskava osaks ning seega võib seda artikli 103d alusel ühenduse finantsabist rahastada. Mis tahes riskide vältimise ja juhtimisega seotud tegevust rahastatakse kas selliste laenude abil või otseselt, kuid mitte mõlemal viisil.

3. Keskkonnameetmete puhul järgitakse nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) ( 63 ) artikli 39 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud põllumajandusliku keskkonnatoetusega seotud tingimusi.

3. Kui vähemalt 80 % tootjaorganisatsiooni tootjaliikmetest on võtnud ühe või mitu ühesugust põllumajanduse keskkonna kohustust nimetatud sätte alusel, siis käsitatakse iga sellist kohustust esimese lõigu punktis a osutatud keskkonnameetmena.

3. Esimeses lõigus osutatud keskkonnameetmetele antav toetus hõlmab täiendavaid kulusid ja kõnealusest tegevusest tulenevalt saamata jäänud tulu.

4. Lõiget 3 kohaldatakse Bulgaaria ja Rumeenia suhtes alates 1. jaanuarist 2011.

5. Keskkonnale avaldatavat survet suurendavad investeeringud on lubatud üksnes siis, kui on kasutusele võetud tõhusad meetmed keskkonna kaitsmiseks sellise surve eest.

1. Ühenduse finantsabi on võrdne artikli 103b lõike 1 punktis a osutatud rahalise toetuse summaga, kuid mitte suurem kui 50 % tegelikest kuludest.

2. Ühenduse finantsabi ülempiir on 4,1 % iga tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu väärtusest.

2. Kõnealust protsendimäära võib suurendada 4,6 %-le turustatud toodangu väärtusest, tingimusel et summat, mis ületab 4,1 % turustatud toodangu väärtusest, kasutatakse üksnes riskide vältimise ja juhtimise meetmeteks.

3. Tootjaorganisatsiooni taotlusel on lõikes 1 sätestatud abimäär 60 % ühe rakenduskava või rakenduskava osa kohta, kui see vastab vähemalt ühele järgmistest tingimustest:

4. Lõikes 1 sätestatud määr on 100 % puu- ja köögivilja turult kõrvaldamiste puhul, kui kõrvaldatav kogus ei ületa 5 % iga tootjaorganisatsiooni turustatud toodangu mahust ning kui kõrvaldamine on toimunud järgmisel viisil:

1. Liikmesriikide nendes piirkondades, kus puu- ja köögiviljasektori tootjate organiseerituse tase on eriti madal, võib komisjon lubada liikmesriikidel nõuetekohaselt põhjendatud taotluse alusel maksta tootjaorganisatsioonidele riiklikku finantsabi, mis moodustab maksimaalselt 80 % artikli 103b lõike 1 punktis a osutatud rahalisest toetusest. Nimetatud finantsabi täiendab rakendusfondi kaudu toimuvat rahastamist. Liikmesriikides, milles tootjaorganisatsioonid turustavad alla 15 % puu- ja köögiviljatoodangu väärtusest ning mille puu- ja köögiviljatoodang annab vähemalt 15 % nende põllumajanduse kogutoodangust, võib ühendus asjaomase liikmesriigi taotluse põhjal esimeses lõigus nimetatud finantsabi hüvitada.

1. Liikmesriigid kehtestavad siseriikliku raamistiku artikli 103c lõikes 3 nimetatud meetmetega seotud üldtingimuste väljatöötamiseks. Raamistikus sätestatakse eelkõige, et selliste meetmete puhul järgitakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005, sealhulgas nimetatud määruse artiklis 5 sätestatud asjakohaseid nõudeid vastastikuse täiendavuse, kooskõla ja nõuetekohasuse kohta.

1. Liikmesriigid esitavad oma raamistiku kavandi komisjonile, kes võib kolme kuu jooksul nõuda muudatusi, kui ta leiab, et kõnealune kavand ei võimalda saavutada asutamislepingu artiklis 174 ning ühenduse kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis ( 66 ) sätestatud eesmärke. Samu eesmärke tuleb järgida ka rakenduskavadest toetatavate üksikutesse põllumajandusettevõtetesse tehtavate investeeringute puhul.

2. Liikmesriigid koostavad puu- ja köögiviljaturu säästvate rakenduskavade riikliku strateegia. Strateegia koosneb järgmistest osadest:

3. Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata liikmesriikide suhtes, kellel ei ole tunnustatud tootjaorganisatsioone.

1. Rakenduskavade projektid esitatakse pädevatele siseriiklikele ametiasutustele, kes kiidavad need heaks või lükkavad tagasi või nõuavad nende muutmist, et viia need kooskõlla käesoleva alajao sätetega.

2. Tootjaorganisatsioonid edastavad liikmesriigile igal aastal rakendusfondi hinnangulise mahu ja esitavad selleks asjakohased põhjendused, mis põhinevad rakenduskava eelarvel, jooksva aasta kuludel ja võimaluse korral varasemate aastate kuludel ning vajaduse korral järgmise aasta hinnangulistel tootmismahtudel.

3. Liikmesriik teatab tootjaorganisatsioonile või tootjaorganisatsioonide liidule ühenduse finantsabi hinnangulise suuruse, järgides artiklis 103d sätestatud piiranguid.

4. Ühenduse finantsabi makstakse rakenduskavaga hõlmatud kavade raames tehtud kulutuste alusel. Samade kavade puhul võib teha ettemakseid, juhul kui esitatakse garantii või tagatis.

5. Tootjaorganisatsioon teatab liikmesriigile eelmise aasta kulude lõpliku summa koos vajalike tõendavate dokumentidega, et talle saaks teha ühenduse finantsabi lõppmakse.

6. Rakenduskavad ja nende rahastamine ühelt poolt tootjate ja tootjaorganisatsioonide poolt ning teiselt poolt ühenduse vahenditest kestavad vähemalt kolm aastat ja kõige enam viis aastat.

Lastele puu- ja köögiviljade, töödeldud puu- ja köögivilja ning banaanitoodete jagamiseks antav toetus

1. Komisjoni kindlaksmääratud tingimustel antakse alates 2009/2010. õppeaastast ühenduse toetust:

2. Liikmesriigid, kes soovivad kavas osaleda, peavad eelnevalt riiklikul või piirkondlikul tasandil välja töötama selle rakendamise strateegia, mis eelkõige sisaldab nende kava eelarvet, mis sisaldab ühenduse ja siseriiklikku toetust, kava kestust, sihtrühma, abikõlblikke tooteid ning teavet asjaomaste sidusrühmade kaasamise kohta. Samuti peaksid nad ette nägema kava tõhususe suurendamiseks vajalikud täiendavad meetmed.

3. Liikmesriigid koostavad oma strateegiate väljatöötamisel loetelu puu- ja köögiviljade, töödeldud puu- ja köögivilja ning banaanisektori toodetest, mis on nende kavade raames abikõlblikud. Kõnealune loetelu ei sisalda siiski tooteid, mis on välja arvatud vastavalt komisjoni võetud meetmele vastavalt artikli 103h lõikele f. Toodete valikul lähtuvad liikmesriigid objektiivsetest kriteeriumidest, mille hulka võivad kuuluda toote hooajalisus ja kättesaadavus ning keskkonnaaspektid. Sellega seoses võivad liikmesriigid eelistada ühenduse tooteid.

5. Lõikes 1 osutatud ühenduse toetus eraldatakse igale liikmesriigile objektiivsete kriteeriumide alusel, mis põhinevad 6–10-aastaste vanuserühma kuuluvate laste osakaalul igas liikmesriigis. Iga kavas osalev liikmesriik saab ühenduse toetust siiski vähemalt 175 000 euro ulatuses. Kavas osalevad liikmesriigid taotlevad igal aastal ühenduse toetust, võttes aluseks oma strateegia. Pärast liikmesriikide taotluste saamist teeb komisjon otsuse lõplike eraldiste kohta, jäädes eelarves vabade assigneeringute piiresse.

6. Lõikes 1 osutatud ühenduse toetust ei tohi kasutada olemasolevate riiklike koolidele puuvilja jagamise kavade või muude koolidele puuvilja jagamise kavade rahaliste vahendite asendamiseks. Juhul kui liikmesriik on siiski juba kehtestanud kava, mis oleks käesoleva artikli kohaselt abikõlblik ühenduse toetuse saamiseks, ning kavatseb seda laiendada või tõhustada, sealhulgas kava sihtrühma, kestuse või abikõlblike toodete osas, võib ühenduse toetust anda tingimusel, et järgitakse lõike 4 punktis b sätestatud piirmäärasid seoses ühenduse toetuse osakaaluga siseriikliku rahastamise kogumäära suhtes. Sellisel juhul peab liikmesriik oma strateegias märkima, kuidas ta kavatseb oma kava laiendada või tõhustada.

7. Lisaks ühenduse toetusele võivad liikmesriigid lõikes 1 osutatud toodete tarnimiseks ja sellega seotud kulude kandmiseks anda ka riiklikku toetust. Kõnealuseid kulusid võib samuti katta erasektori maksetest. Liikmesriigid võivad anda riiklikku toetust ka lõikes 2 osutatud täiendavate meetmete rahastamiseks.

8. Koolidele puuvilja jagamise ühenduse kava ei piira ühegi eraldiseisva, ühenduse õigusega kooskõlas oleva riikliku koolidele puuvilja jagamise kava rakendamist.

9. Ühendus võib määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 5 alusel rahastada ka koolidele puuvilja jagamise kavaga seotud teavitamis-, seire- ja hindamismeetmeid, sealhulgas neid, mille eesmärk on teavitada sellest üldsust, ning võrgustiku loomise meetmeid.

Komisjon võtab vastu käesoleva jao üksikasjalikud rakenduseeskirjad, eelkõige:

Käesolevas jaos on sätestatud eeskirjad, mis reguleerivad ühenduse vahendite eraldamist liikmesriikidele ning kõnealuste vahendite kasutamist liikmesriikide poolt riiklike toetusprogrammide (edaspidi “toetusprogrammid”) raames veinisektorit toetavate erimeetmete rahastamiseks.

1. Toetusprogrammid on kooskõlas ühenduse õigusega ning ühenduse tegevuse, poliitika ja prioriteetidega.

2. Liikmesriigid vastutavad toetusprogrammide eest ning tagavad, et need on sisult järjekindlad ning et neid koostatakse ja rakendatakse objektiivselt, võttes arvesse asjaomaste tootjate majanduslikku olukorda ja vajadust vältida tootjate põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist.

Liikmesriigid vastutavad vajalike kontrollimeetmete kehtestamise ja rakendamise ning toetusprogrammidega seotud kohustuste täitmata jätmisega kaasnevate karistuste kehtestamise ja kohaldamise eest.

1. Iga Xb lisas osutatud tootjaliikmesriik esitab komisjonile viieaastase toetusprogrammi kavandi, mis sisaldab käesolevale jaole vastavaid meetmeid.

Määruse (EÜ) nr 479/2008 artikli 5 lõike 1 alusel kohaldatavaid toetusprogramme kohaldatakse jätkuvalt käesoleva määruse alusel.

Toetusprogrammide toetusmeetmed töötatakse välja sellisel geograafilisel tasandil, mida liikmesriik peab kõige asjakohasemaks. Enne komisjonile esitamist tuleb toetusprogrammi osas konsulteerida asjakohase territoriaalse tasandi pädevate asutuste ja organisatsioonidega.

Iga liikmesriik esitab ühe toetusprogrammi kavandi, mis võib hõlmata piirkondlikke eripärasid.

2. Toetusprogramme hakatakse kohaldama kolm kuud pärast nende esitamist komisjonile.

Kui toetusprogramm ei vasta käesolevas jaos sätestatud tingimustele, teavitab komisjon sellest liikmesriiki. Sellisel juhul esitab liikmesriik komisjonile muudetud toetusprogrammi. Muudetud toetusprogrammi hakatakse kohaldama kaks kuud pärast selle esitamist, välja arvatud juhul, kui vastuolu ei ole kõrvaldatud – sel juhul kohaldatakse käesolevat lõiku.

3. Lõiget 2 kohaldatakse mutatis mutandis liikmesriikide esitatud toetusprogrammide muudatuste suhtes.

4. Artiklit 103l ei kohaldata, kui liikmesriigi ainsaks toetusprogrammi meetmeks on artiklis 103o osutatud vahendite ümberpaigutamine ühtsesse otsemaksete kavasse. Sellisel juhul kohaldatakse artikli 188a lõiget 5 üksnes selle aasta suhtes, mil ümberpaigutamine leiab aset, ning artikli 188a lõiget 6 ei kohaldata.

2. Toetusprogrammid ei sisalda muid meetmeid peale artiklites 103o kuni 103y nimetatute.

1. Saada olevate ühenduse vahendite jaotus ja eelarvelised piirangud on sätestatud Xb lisas.

2. Ühenduse toetust antakse üksnes nende abikõlblike kulutuste katmiseks, mis on tehtud pärast asjaomase toetusprogrammi esitamist artikli 103k lõike 1 kohaselt.

3. Liikmesriigid ei kata toetusprogrammide alusel ühenduse rahastatavate meetmete kulusid.

4. Erandina lõikest 3 võivad liikmesriigid kooskõlas riigiabi käsitlevate ühenduse eeskirjadega anda riiklikku abi artiklites 103p, 103t ja 103u osutatud meetmetele.

Asjaomastes riigiabi käsitlevates ühenduse eeskirjades sätestatud abi ülemmäär kehtib kogu riiklikule rahastamisele, mis hõlmab nii ühenduse kui ka riiklikke vahendeid.

1. Liikmesriigid võivad viinamarjakasvatajaid toetada, andes neile toetusõiguseid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 1782/2003 III jaotise 3. peatükis, kooskõlas nimetatud määruse VII lisa punktiga O.

2. Liikmesriigid, kes kavatsevad kasutada lõikes 1 osutatud võimalust, peavad sellise toetuse nägema ette oma toetusprogrammides, sealhulgas muutes seoses vahendite ühtsesse otsemaksete kavasse ümberpaigutamisega neid programme artikli 103k lõike 3 kohaselt.

1. Käesoleva artikli kohane toetus hõlmab teavitus- või müügiedendusmeetmeid, mis on suunatud ühenduse veinidele kolmandates riikides, et suurendada nende konkurentsivõimet kõnealustes riikides.

2. Lõikes 1 osutatud meetmed on suunatud kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinidele või veinidele, millele on märgitud viinamarjasort.

4. Ühenduse toetus müügiedendusmeetmetele ei tohi ületada 50 % abikõlblikest kulutustest.

1. Viinamarjaistanduste ümberkorraldamise ja muutmise meetmete eesmärk on suurendada veinitootjate konkurentsivõimet.

2. Viinamarjaistanduste ümberkorraldamist ja muutmist toetatakse käesoleva artikli alusel üksnes siis, kui liikmesriigid esitavad oma tootmisvõimsuse ülevaate vastavalt artikli 185a lõikele 3.

3. Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetus võib hõlmata ainult ühte või mitut järgmist tegevust:

Ei toetata niisuguste viinamarjaistanduste tavapärast uuendamist, kus viinapuud on ealiselt vananenud.

4. Viinamarjaistanduste ümberkorraldus- ja muutmistoetuse vormid võivad olla üksnes järgmised:

5. Lõike 4 punktis a osutatud sissetulekute kaotamise eest tootjatele antav hüvitis võib katta kuni 100 % vastavast kahjumist ning seda võib anda ühes järgmistest vormidest:

6. Ühenduse toetus viinamarjaistanduste ümberkorraldamise ja muutmise tegelike kulude katmiseks ei tohi olla suurem kui 50 %. Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006 (millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta) ( 68 ) kohaselt lähenemise piirkondadeks liigitatud piirkondades ei tohi ühenduse toetus ümberkorraldus- ja muutmiskulude katmiseks ületada 75 %.

1. Käesolevas artiklis tähendab “roheline korje” ebaküpsete viinamarjakobarate täielikku hävitamist või eemaldamist, mille tulemusel asjaomase ala saak langeb nullini.

2. Rohelise korje toetuse eesmärk on taastada ühenduse veinituru pakkumise ja nõudluse tasakaal, et vältida turukriise.

3. Rohelise korje toetust võib anda hüvitisena kindlasummalise toetuse vormis hektari kohta ja selle määrab asjaomane liikmesriik.

Toetus ei tohi olla suurem kui 50 % viinamarjakobarate hävitamise või eemaldamise otseste kulude summast ning sissetuleku kaotusest seoses sellise hävitamise või eemaldamisega.

4. Asjaomased liikmesriigid kehtestavad objektiivsetel kriteeriumidel põhineva süsteemi tagamaks, et rohelise korje meetme alusel üksikisikutest veinitootjatele antav hüvitis ei ületaks lõike 3 teises lõigus osutatud ülemmäära.

1. Investeerimisfondide loomiseks antava toetusega abistatakse tootjaid, kes soovivad end turu kõikumise vastu kindlustada.

2. Investeerimisfondide loomiseks antavat toetust võib anda ajutise ja väheneva abi vormis fondide halduskulude katmiseks.

1. Saagikindlustuse toetuse eesmärk on kaitsta tootjate sissetulekut loodusõnnetuste, halbade ilmastikutingimuste, haiguste või kahjurite leviku mõjude eest.

2. Saagikindlustuse toetust võib anda ühenduse rahalise toetuse vormis, mis ei tohi ületada:

3. Saagikindlustuse toetust võib anda üksnes siis, kui asjaomased kindlustushüvitised ei hüvita tootjatele üle 100 % sissetuleku kaotusest, võttes arvesse kõiki tootjatele võimaldatavaid hüvitisi muudest kindlustusriskiga seotud toetuskavadest.

1. Toetust võib anda nii materiaalseteks kui ka mittemateriaalseteks investeeringuteks töötlemisrajatistesse, veinitehaste infrastruktuuri ja veini turustamisse, mis parandavad ettevõtte majanduse üldist tulemuslikkust ja on seotud ühe või mitme järgmise tegevusega:

2. Lõike 1 kohast toetuse ülemmäära kohaldatakse ainult mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate suhtes komisjoni 6. mai 2003. aasta soovituse 2003/361/EÜ (mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratluse kohta) ( 69 ) tähenduses. Assooride, Madeira, Kanaari saarte, määruse (EÜ) nr 1405/2006 tähenduses väiksemate Egeuse saarte ja Prantsuse ülemeredepartemangude territooriumide puhul ei kohaldata ülemmäära suuruse suhtes piiranguid. Soovituse 2003/361/EÜ lisa I jaotise artikli 2 lõikega 1 hõlmamata ettevõtjate suhtes, kellel on vähem kui 750 töötajat või kelle käive on väiksem kui 200 miljonit eurot, vähendatakse abi ülemmäära poole võrra.

Toetust ei anta raskustes olevatele ettevõtjatele, nagu need on määratletud raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks ette nähtud riigiabi käsitlevates ühenduse suunistes.

3. Abikõlblikeks kulutusteks ei peeta määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikli 71 lõike 3 punktides a, b ja c osutatud kuluelemente.

4. Seoses lubatavate investeerimiskuludega kehtivad ühenduse toetuse suhtes järgmised abi maksimummäärad:

5. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud toetuse suhtes kohaldatakse mutatis mutandis määruse (EÜ) nr 1698/2005 artiklit 72.

1. Toetust võib anda veinivalmistamise kõrvalsaaduste vabatahtlikuks või kohustuslikuks destilleerimiseks, mis toimub kooskõlas XVb lisa punktis D kehtestatud tingimustega.

Toetuse suurus määratakse kindlaks toodetud alkoholi mahuprotsendi ja alkoholikoguse (hektoliitrites) alusel. Toetust ei maksta destilleeritavates kõrvalsaadustes sisalduva alkoholikoguse eest, mis on suurem kui 10 % toodetud veini alkoholisisaldusest.

2. Abi maksimaalsed tasemed põhinevad kogumise ja töötlemise kuludel ning need määrab kindlaks komisjon.

3. Alkoholi, mis on saadud lõikes 1 osutatud destilleerimise käigus, milleks on antud toetust, kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

1. Kuni 31. juulini 2012 võib tootjatele anda toetust hektaritoetusena veini eest, mis destilleeritakse alkohoolseks joogiks.

2. Asjaomased lepingud veini destilleerimise kohta ning samuti vastavad tõendid destilleerimiseks tarnimise kohta tuleb esitada enne toetuse andmist.

1. Kuni 31. juulini 2012 võivad liikmesriigid otsustada põhjendatud juhtudel anda erakorraliste olukordade puhul toetust veiniülejääkide vabatahtlikuks või kohustuslikuks destilleerimiseks, et vähendada ülejääki või see kõrvaldada ja samal ajal tagada tarnete jätkuvus ühest saagikoristusest teiseni.

3. Alkoholi, mis on saadud lõikes 1 osutatud destilleerimise käigus, milleks on antud toetust, kasutatakse üksnes tööstuslikult või energia saamiseks, et vältida konkurentsi moonutamist.

4. Erakorralise destilleerimise meetme jaoks kasutada olev eelarve osa suurus ei ületa järgmisi vastaval eelarveaastal liikmesriigil kasutada oleva Xb lisas sätestatud üldsumma suhtes kohaldatavaid protsendimäärasid:

5. Liikmesriigid võivad suurendada erakorralise destilleerimise meetme jaoks kasutada olevaid vahendeid üle lõikes 4 ette nähtud aastase ülemmäära, eraldades riiklikke vahendeid kooskõlas järgmiste piirmääradega (esitatud protsendina vastavast aastasest ülemmäärast, mis on esitatud lõikes 4):

Kui liikmesriigid eraldavad esimeses lõigus osutatud täiendavaid riiklikke vahendeid, teatavad nad sellest komisjonile ja komisjon kiidab selle enne vahendite kättesaadavaks tegemist heaks.

1. Kuni 31. juulini 2012 võib anda toetust veinitootjatele, kes kooskõlas XVa lisas kehtestatud tingimustega kasutavad kontsentreeritud viinamarjavirret, sealhulgas puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirret, et suurendada toodete naturaalset alkoholisisaldust.

2. Abi suurus määratakse kindlaks alkoholisisalduse mahuprotsendi ja rikastamiseks kasutatud veinivirde koguse (hektoliitrites) alusel.

3. Abi maksimaalsed tasemed selle meetme jaoks erinevates viinamarjakasvatusvööndites määrab kindlaks komisjon.

Kui põllumajandustootja puhul tuvastatakse, et ta on oma põllumajandusettevõttes mis tahes ajal kolme aasta jooksul alates ümberkorraldamise ja muutmise toetusprogrammide alusel saadud maksest või mis tahes ajal ühe aasta jooksul alates rohelise korje toetusprogrammide alusel saadud maksest rikkunud määruse (EÜ) nr 1782/2003 artiklites 3–7 osutatud kohustuslikke majandamisnõudeid ja häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ning rikkumine tuleneb otseselt põllumajandustootjale omistatavast tegevusest või tegevusetusest, vähendatakse toetuse summat või tühistatakse see kas osaliselt või täielikult sõltuvalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest, ning põllumajandustootja peab vajaduse korral toetuse nimetatud sätetes määratud tingimuste kohaselt tagastama.

Komisjon võtab vastu käesoleva jao rakendamiseks vajalikud üksikasjalikud meetmed.

1. Asutatakse ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi fond (edaspidi “fond”), millest rahastatakse järgmiste valdkondade meetmeid:

3. Komisjon võtab vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.

1. Mesindustoodete tootmise ja turustamise üldtingimuste parandamiseks võib iga liikmesriik koostada kolmeaastase riikliku programmi (edaspidi “mesindusprogramm”).

2. Liikmesriigid võivad maksta riiklikku eriabi, mida antakse struktuuri- või loodustingimuste poolest ebasoodsas olukorras olevate mesilate kaitsmiseks või majandusarengu programmide raames, välja arvatud tootmiseks või turustamiseks mõeldud abi. Kõnealusest abist peavad liikmesriigid komisjonile teatama artiklis 109 sätestatud mesindusprogrammi esitamisel.

Vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1698/2005 ( 70 ) EAFRDst rahastatavate meetmete suhtes mesindusprogrammi ei kohaldata.

Selleks et vastata artikli 108 lõikes 1 sätestatud osalise rahastamise tingimustele, peavad liikmesriigid oma territooriumil korraldama mesindussektori tootmis- ja turustusstruktuuri uuringuid.

1. Ühendus rahastab mesindusprogramme osaliselt, hüvitades kuni 50 % liikmesriikide tehtud kuludest.

2. Mesindusprogrammide raames võetud meetmetega seotud kulud peavad liikmesriikidel olema tehtud iga aasta 15. oktoobriks.

Mesindusprogramm tuleb koostada tihedas koostöös esindusorganisatsioonide ja mesindusühistutega. Programm esitatakse komisjonile kinnitamiseks.

1. Toetust antakse ühenduses kasvatatud ja CN-koodi ex010690 00 alla kuuluvate siidiusside ja CN-koodi ex051199 85 alla kuuluvate siidiussimunade puhul.

2. Toetust antakse siidiussikasvatajatele iga kasutatud siidiussimunade kasti kohta tingimusel, et kastid sisaldavad kindlaksmääratavat munade miinimumkogust ja usside kasvatamine on edukalt lõpetatud.

Komisjon võtab vastu käesoleva jao kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, mis hõlmavad eelkõige artikli 111 lõikes 2 osutatud munade miinimumkogust.

1. Komisjon võib ette näha järgmiste sektorite ühe või mitme toote turustamisstandardid:

3. Kui komisjon ei ole lõike 2 punktis a osutatud kriteeriumide kohaselt ette näinud teisiti, võib tooteid, mille kohta on sätestatud turustamisstandardid, ühenduses turustada üksnes nende standardite kohaselt.

3. Ilma et see piiraks erisätteid, mille komisjon võib vastu võtta käesoleva määruse artikli 194 alusel, kontrollivad liikmesriigid, kas need tooted vastavad neile standarditele, ning kohaldavad asjakohaseid karistusi.

1. Puu- ja köögiviljasektori tooteid, mis on mõeldud tarbijale värskelt müümiseks, võib turustada üksnes siis, kui need on veatu ja standardse turustuskvaliteediga ning kui on näidatud nende päritoluriik.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 ning artikli 113 lõike 1 punktides b ja c osutatud turustamisstandardeid kohaldatakse kõigil turustusetappidel, kaasa arvatud import ja eksport, kui komisjon ei ole sätestanud teisiti.

3. Turustamisstandarditega hõlmatud puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögiviljasektori toodete valdaja ei tohi ühenduses neid tooteid esitleda, müügiks pakkuda, tarnida ega turustada muul viisil kui nendele standarditele vastavalt, vastutades ühtlasi nimetatud standarditele vastavuse tagamise eest.

4. Artikli 113 lõike 3 teise lõigu kohaselt ja ilma, et see piiraks erisätteid, mille komisjon võib vastu võtta artikli 194 kohaselt, eelkõige vastavuskontrollide järjekindla kohaldamise kohta liikmesriikides, kontrollivad liikmesriigid puu- ja köögiviljasektoris ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoris riskianalüüsi alusel valikuliselt, kas need tooted vastavad asjaomastele turustamisstandarditele. Kontrollimisel pööratakse peatähelepanu etapile, mis eelneb tootmispiirkonnast väljaveole, kui tooteid pakitakse või laaditakse. Kolmandatest riikidest pärit toodete puhul tehakse kontrollimine enne nende toodete vabasse ringlusesse lubamist.

1. Ilma et see piiraks artikli 42 lõike 1 punkti a ja lõike 2 ning V lisa punkti A kohaldamist, kohaldatakse kas ühenduses toodetud või kolmandatest riikidest imporditud 1. juulil 2008 või hiljem tapetud kuni 12 kuu vanuste veiste liha suhtes XIa lisas sätestatud nõudeid, eelkõige III punktis esitatud kasutatavaid müüginimetusi.

1. Enne 1. juulit 2008 tapetud kuni 12 kuu vanuste veiste liha võib siiski jätkuvalt turustada ilma käesoleva määruse XIa lisas sätestatud nõudeid täitmata.

2. Lõikes 1 esitatud nõudeid ei kohaldata veiste liha suhtes, mille kohta on enne 29. juunit 2007 registreeritud kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis vastavalt 20. märtsi 2006. aasta määrusele (EÜ) nr 510/2006, põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta ( 71 ).

Turustuseeskirjad veinide ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks

1. Veinide (sealhulgas viinamarjade, viinamarjavirrete ja veinide, millest need on saadud) ühisturu toimimise parandamiseks ja stabiliseerimiseks võivad tootjaliikmesriigid, eelkõige artikli 123 lõikes 3 ja artiklis 125o osutatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide otsuste rakendamisel, kehtestada tarne reguleerimiseks turustuseeskirju.

Kõnealused eeskirjad on proportsionaalsed saavutatavate eesmärkidega ja need ei tohi:

2. Lõikes 1 osutatud eeskirjad tuleb ettevõtjatele teatavaks teha, avaldades need täies ulatuses asjaomase liikmesriigi ametlikus väljaandes.

3. Artikli 125o lõikes 3 osutatud aruandluskohustus kehtib ka käesoleva artikli kohaselt liikmesriigi võetud otsuste või meetmete suhtes.

1. XIb lisas sätestatud viinamarjasaaduste kategooria nimetust võib ühenduses kasutada üksnes sellise toote turustamiseks, mis vastab kõnealuses lisas sätestatud vastavatele tingimustele.

Olenemata artikli 118y lõike 1 punktist a võivad liikmesriigid siiski lubada kasutada mõistet “vein”:

Tuleb vältida nimetatud toodete segiajamist XIb lisas esitatud veinikategooriatele vastavate toodetega.

2. XIb lisas loetletud viinamarjasaaduste kategooriaid võib komisjon muuta vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele.

3. Välja arvatud villitud vein, mille kohta on tõendeid, et villimine toimus enne 1. septembrit 1971, võib veini, mis on toodetud artikli 120a lõike 2 esimesele lõigule vastavalt koostatud liigitustesse kantud veiniviinamarjasortidest, kuid mis ei vasta XIb lisas sätestatud kategooriatele, kasutada ainult üksikisikutest veinitootjate oma majapidamise tarbeks, veiniäädika tootmiseks või destilleerimiseks.

1. Inimtarbimiseks ette nähtud toiduaineid võib turustada piima ja piimatoodetena üksnes juhul, kui need vastavad XII lisas sätestatud mõistetele ja nimetustele.

2. Ilma et see piiraks ühenduse õiguses rahvatervise kaitsemeetmete suhtes sätestatud erandite kohaldamist, võib CN-koodi 0401 alla kuuluvat inimtarbimiseks ette nähtud piima ühenduses turustada üksnes vastavalt XIII lisale ning eelkõige selle lisa punktis I sätestatud mõistetele.

Ilma et see piiraks artikli 114 lõike 1 või nende veterinaaria ja toiduainete sektorites vastuvõetud sätete kohaldamist, millega tagatakse toodete vastavus hügieeni- ja tervishoiunormidele ning loomade ja inimeste tervise kaitse, kohaldatakse XV lisas sätestatud norme järgmiste inimtarbimiseks ette nähtud toodete suhtes, mille rasvasisaldus on vähemalt 10 %, kuid mitte rohkem kui 90 % massist:

Rasvasisaldus peab soola arvestamata olema vähemalt kaks kolmandikku nende toodete kuivainest.

Neid norme kohaldatakse üksnes toodete suhtes, mis on 20 oC juures tahked ja sobivad kasutamiseks võietena.

Muna- ja linnulihasektori tooteid turustatakse vastavalt XIV lisas esitatud sätetele.

1. Humalasektori toodete suhtes, mis on koristatud või valmistatud ühenduses, kohaldatakse sertifitseerimismenetlust.

2. Sertifikaadi võib välja anda üksnes toodete puhul, millel on konkreetsele turustusetapile vastavad minimaalsed kvaliteediomadused. Humalapulbri, suurema lupuliinisisaldusega humalapulbri, humalaekstrakti ja segatud humalatoodete puhul võib sertifikaadi välja anda üksnes juhul, kui nende toodete alfahappe sisaldus ei ole madalam kui nende valmistamiseks kasutatud humala alfahappe sisaldus.

4. Humalasektori tooteid võib turustada või eksportida üksnes juhul, kui on välja antud lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud sertifikaat.

4. Humalasektori importtoodete puhul loetakse artikli 158 lõikes 2 ette nähtud tõend sertifikaadiga samaväärseks.

5. Komisjon võib vastu võtta meetmed, millega kehtestatakse erandid lõikest 4:

1. XVI lisas sätestatud oliiviõlide ja oliivijääkõlide kirjelduste ja määratluste kasutamine on kohustuslik asjaomaste toodete turustamisel ühenduses ning, kui see on vastavuses kohustuslike rahvusvaheliste eeskirjadega, kauplemisel kolmandate riikidega.

2. Jaemüügi etapis võib turustada üksnes XVI lisa punkti 1 alapunktides a ja b ning punktides 3 ja 6 nimetatud õli.

Päritolunimetused, geograafilised tähised ja veinisektori traditsioonilised nimetused

1. Käesolevas jaos kehtestatud eeskirju päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kohta kohaldatakse XIb lisa punktides 1, 3–6, 8, 9, 11, 15 ja 16 osutatud toodete suhtes.

2. Teatavad traditsiooniliselt kasutatavad nimetused on päritolunimetused, kui:

3. Päritolunimetused ja geograafilised tähised, sealhulgas need, mis on seotud kolmandate riikide geograafiliste piirkondadega, võetakse ühenduse kaitse alla vastavalt käesolevas alajaos sätestatud eeskirjadele.

1. Päritolunimetuste või geograafiliste tähiste nimede kaitsetaotlused peavad hõlmama tehnilist toimikut, mis sisaldab:

2. Tootespetsifikaat võimaldab huvitatud osapooltel kontrollida päritolunimetuse või geograafilise tähise asjaomaseid tootmistingimusi.

1. Kui kaitsetaotlus on seotud kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga, sisaldab see lisaks artiklis 118c sätestatud andmetele tõendit, et kõnealune nimi on oma päritolumaal kaitstud.

2. Taotluse edastatakse komisjonile kas otse taotleja poolt või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu.

3. Kaitsetaotlus esitatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või sellega on kaasas kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

1. Iga huvitatud tootjarühm või erandjuhtudel üksiktootja võib taotleda päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitset. Taotlemises võivad osaleda ka teised huvitatud isikud.

2. Tootjad võivad kaitsetaotluse esitada üksnes seoses nende endi toodetava veiniga.

3. Ühise taotluse võib esitada piiriülest geograafilist piirkonda tähistava nime kohta või piiriülese geograafilise piirkonnaga seotud traditsioonilise nimetuse kohta.

1. Ühendusest pärit veinide artikli 118b kohaste päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluste suhtes kohaldatakse riigisisest eelmenetlust kooskõlas käesoleva artikliga.

2. Kaitsetaotlus esitatakse selles liikmesriigis, mille territooriumilt päritolunimetus või geograafiline tähis pärineb.

3. Liikmesriik vaatab kaitsetaotluse läbi, et kontrollida selle vastavust käesolevas alajaos sätestatud tingimustele.

Liikmesriik korraldab riigisisese menetluse, millega tagatakse taotluse piisav avalikustamine ja nähakse ette vähemalt kahe kuu pikkune ajavahemik alates avalikustamisest, mille jooksul kõik tema territooriumil elavad või asuvad ning õigustatud huvi omavad füüsilised või juriidilised isikud võivad esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades liikmesriigile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse.

4. Kui liikmesriik leiab, et päritolunimetus või geograafiline tähis ei vasta asjaomastele nõuetele või et see ei vasta üldiselt ühenduse õigusele, lükkab ta taotluse tagasi.

Kõnealune teave esitatakse ühes ühenduse ametlikus keeles või sellega on kaasas kinnitatud tõlge ühesse nimetatud keelde.

6. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva artikli järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 1. augustiks 2009.

7. Kui liikmesriigil puuduvad riiklikud õigusnormid päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse kohta, võib ta vastavalt käesolevas alajaos esitatud tingimustele anda nimetusele riiklikul tasandil kaitse üksnes üleminekuajaks alates kuupäevast, mil selle kohta esitati komisjonile taotlus. Kõnealune ajutine riiklik kaitse lõpeb alates käesoleva alajao kohase registreerimisotsuse või registreerimisest keeldumise otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

1. Komisjon avalikustab päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva.

2. Komisjon kontrollib, kas artikli 118f lõikes 5 osutatud kaitsetaotlused vastavad käesolevas alajaos sätestatud tingimustele.

3. Kui komisjon leiab, et käesolevas alajaos sätestatud tingimused on täidetud, avaldab ta artikli 118c lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendi ja artikli 118f lõikes 5 osutatud tootespetsifikatsiooni avaldamise viite Euroopa Liidu Teatajas.

Vastasel korral otsustab komisjon taotluse vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele tagasi lükata.

Kahe kuu jooksul alates artikli 118g lõike 3 esimeses lõigus ette nähtud avaldamisest võivad kõik õigustatud huvi omavad liikmesriigid, kolmandad riigid, füüsilised või juriidilised isikud, kes asuvad või on asutatud muus liikmesriigis kui kaitset taotlev liikmesriik või kolmandas riigis, esitada vastuväite kavandatavale kaitse alla võtmisele, esitades komisjonile nõuetekohaselt põhjendatud avalduse seoses käesolevas alajaos sätestatud abikõlblikkuse tingimustega.

Kolmandas riigis asuvate või asutatud füüsiliste või juriidiliste isikute puhul esitatakse kõnealune avaldus kas otse või asjaomase kolmanda riigi ametiasutuste kaudu esimeses lõigus osutatud kahekuulise ajavahemiku jooksul.

Komisjonile kättesaadava teabe alusel ja vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele otsustab komisjon käesolevas alajaos sätestatud tingimustele vastava ja ühenduse õigusega kooskõlas oleva päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse alla võtta või vastava taotluse tagasi lükata, kui kõnealuseid tingimusi ei täideta.

1. Kui taotlus on esitatud sellise nimetuse registreerimiseks, mis on täielikult või osaliselt homonüümne käesoleva määruse veinisektorit käsitlevate sätete kohaselt juba registreeritud nimetusega, siis võetakse registreerimisel arvesse kohalikku ja tavapärast kasutust ning segiajamise ohtu.

Ei registreerita homonüümset nimetust, mis võib tekitada tarbijas eksliku arvamuse, et tooted on pärit muult territooriumilt, isegi kui nimetus on sõnasõnaliselt võetuna kõnealuste toodete tegeliku päritoluterritooriumi, -piirkonna või -koha osas täpne.

Registreeritud homonüümset nimetust lubatakse kasutada tingimusel, et tegelikkuses suudetakse tagada hiljem registreeritud homonüümi ja registris juba esineva nimetuse eristamine, võttes arvesse vajadust kohelda asjaomaseid tootjaid erapooletult ning mitte eksitada tarbijaid.

2. Lõiget 1 kohaldatakse mutatis mutandis, kui taotlus on esitatud sellise nimetuse registreerimiseks, mis on täielikult või osaliselt homonüümne geograafilise tähisega, mis on sellisena liikmesriikide õigusaktidega kaitstud.

Liikmesriigid ei võta oma geograafilisi tähiseid käsitlevate õigusaktide kohaselt kaitse alla mitteidentseid geograafilisi tähiseid, kui päritolunimetus või geograafiline tähis on ühenduses kaitstud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid käsitleva ühenduse õiguse alusel.

3. Kui komisjoni rakendusmeetmetes ei ole sätestatud teisiti, ei tohi viinamarjasordi nime kasutada käesoleva määrusega hõlmatud toodete märgistamiseks juhul, kui viinamarjasort sisaldab kaitstud päritolunimetust või kaitstud geograafilist tähist või koosneb sellest.

4. Artikliga 118b hõlmatud toodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitse ei mõjuta seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta määruses (EÜ) nr 110/2008 (piiritusjookide määratlemise, kirjeldamise, esitlemise, märgistamise ja geograafiliste tähiste kaitse kohta) ( 72 ) määratletud piiritusjookidega kaitstud geograafilisi tähiseid ja vastupidi.

1. Üldnimetuseks muutunud nimetusi ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena.

Käesolevas alajaos tähendab “üldnimetuseks muutunud nimetus” veini nimetust, mis vaatamata oma seotusele koha või piirkonnaga, kus toodet algselt toodeti või turustati, on muutunud veini üldnimetuseks ühenduses.

Selleks et otsustada, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige:

2. Nimetust ei kaitsta päritolunimetuse või geograafilise tähisena juhul, kui selle kaitsmine võib kaubamärgi mainet ja tuntust arvesse võttes tarbijat veini tegeliku olemuse suhtes eksitada.

1. Kui päritolunimetus või geograafiline tähis on käesoleva määruse alusel kaitstud, keeldutakse ühele artikli 118m lõikes 2 osutatud olukorrale vastava ja XIb lisas loetletud kategooria alla kuuluva tootega seotud kaubamärgi registreerimisest juhul, kui kaubamärgi registreerimise taotlus esitatakse komisjonile pärast päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamist ning päritolunimetus või geograafilise tähis võetakse seejärel kaitse alla.

Esimese lõigu sätteid rikkudes registreeritud kaubamärgid tunnistatakse kehtetuteks.

2. Ilma et see piiraks artikli 118k lõike 2 kohaldamist, võib olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsest jätkuvalt kasutada või uuendada kaubamärki, mille kasutus vastab ühele artikli 118m lõikes 2 osutatud olukorrale, mis on taotletud, registreeritud või asjaomaste õigusaktidega ette nähtud juhtudel ühenduse territooriumil kasutuses juurdunud enne komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitsetaotluse esitamise kuupäeva, tingimusel et selle tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks ei ole ühtegi põhjust, nagu on määratletud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiiviga 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) ( 73 ) või nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta) ( 74 ).

Sellistel juhtudel lubatakse kasutada päritolunimetust või geograafilist tähist kõrvuti vastavate kaubamärkidega.

1. Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2. Kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetusi kasutavaid veine kaitstakse:

3. Kaitstud päritolunimetused või kaitstud geograafilised tähised ei muutu ühenduses üldnimetusteks artikli 118k lõike 1 tähenduses.

4. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste ebaseaduslik kasutamine lõikes 2 osutatud viisil.

Komisjon loob veini kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste avalikkusele kättesaadava elektroonilise registri ja haldab seda.

1. Liikmesriigid määravad vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) ( 75 ) artiklis 4 kehtestatud kriteeriumidele käesolevas alajaos sätestatud kohustuste täitmise kontrollimise eest vastutava(d) pädeva(d) asutuse(d).

2. Liikmesriigid tagavad, et iga käesolevat alajagu järgival ettevõtjal on õigus olla kontrollisüsteemiga hõlmatud.

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni lõikes 1 osutatud pädeva(te)st asutus(t)est. Komisjon avalikustab nende nimed ja aadressid ning ajakohastab neid korrapäraselt.

1. Ühenduse geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

2. Kolmanda riigi geograafilise piirkonnaga seotud kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste puhul tagatakse tootmisel ning veini müügiks ettevalmistuse ajal ja järgselt tootespetsifikaatide järgimise iga-aastane kontrollimine:

3. Lõike 1 punktis b ja lõike 2 punktis b osutatud sertifitseerimisasutused vastavad Euroopa standardile EN 45011 või ISO/IEC juhendile 65 (toodete sertifitseerimise süsteemidega tegelevate asutuste üldnõuded) ning alates 1. maist 2010 akrediteeritakse neid kooskõlas kõnealuse standardi või juhendiga.

4. Kontrollides tootespetsifikaadi järgimist, on lõike 1 punktis a ning lõike 2 punktis a osutatud asutus piisavalt objektiivne ja erapooletu ning tema käsutuses on pidevalt kvalifitseeritud töötajad ja ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid.

1. Artikli 118e tingimustele vastav taotleja võib taotleda kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise tootespetsifikaadi muutmise heakskiitmist, eelkõige selleks, et võtta arvesse teaduse ja tehnika edusamme või määratleda uuesti artikli 118c lõike 2 teise lõigu punktis d osutatud geograafiline piirkond. Taotlustes kirjeldatakse ja põhjendatakse taotletud muudatusi.

2. Kui kavandatud muudatus toob artikli 118c lõike 1 punktis d osutatud koonddokumendis kaasa ühe või mitu muudatust, kohaldatakse artikleid 118f–118i mutatis mutandis muutmistaotluse suhtes. Kuid kui kavandatud muudatus on üksnes väike, otsustab komisjon vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele, kas rahuldada taotlus artikli 118g lõikes 2 ja artiklis 118h sätestatud menetlust rakendamata, ning heakskiitmise korral avaldab komisjon artikli 118g lõikes 3 osutatud andmed.

3. Kui kavandatud muudatus ei too kaasa koonddokumendi muutmist, kohaldatakse järgmisi eeskirju:

Komisjon võib vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele omal algatusel või õigustatud huvi omava liikmesriigi, kolmanda riigi või füüsilise või juriidilise isiku asjakohaselt põhjendatud taotluse korral otsustada päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse tühistada, kui vastava tootespetsifikaadi järgimine ei ole enam tagatud.

1. Määruse (EÜ) nr 1493/1999 artiklite 51 ja 54 ning komisjoni 29. aprilli 2002. aasta määruse (EÜ) nr 753/2002 (milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas) ( 76 ) artikli 28 kohaselt kaitstud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 118n sätestatud registrisse.

2. Lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetustega seoses edastavad liikmesriigid komisjonile:

3. Lõikes 1 osutatud veininimetused, mille kohta ei esitata lõikes 2 osutatud teavet 31. detsembriks 2011, arvatakse käesoleva määruse kaitse alt välja. Komisjon võtab vajalikke meetmeid, et kõrvaldada kõnealused nimetused artiklis 118n sätestatud registrist.

4. Artiklit 118r ei kohaldata lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste suhtes.

Kuni 31. detsembrini 2014 võib komisjon omal algatusel ja vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele otsustada lõikes 1 osutatud olemasolevate kaitstud veininimetuste kaitse tühistada, kui need ei vasta artiklis 118b sätestatud tingimustele.

Liikmesriikidel on õigus nõuda oma kulude katteks tasu, sealhulgas nende kulude katteks, mis tekivad seoses käesoleva alajao kohaste kaitsetaotluste, vastuväidete, muutmis- ja tühistamistaotluste läbivaatamisega.

1. “Traditsiooniline nimetus” – liikmesriikides tavapäraselt artikli 118a lõikes 1 osutatud toodete kohta kasutatav nimetus, millega osutatakse:

1. Kaitstud traditsioonilist nimetust võib kasutada üksnes sellise toote puhul, mis on valmistatud kooskõlas artikli 118u lõikes 1 osutatud määratlusega.

Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et lõpetada kaitstud traditsiooniliste nimetuste ebaseaduslik kasutamine.

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivi 89/104/EMÜ, nõukogu 14. juuni 1989. aasta direktiivi 89/396/EMÜ (toidupartiide tähistamise ja märgistamise kohta), ( 77 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) ( 78 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiivi 2007/45/EÜ (millega kehtestatakse eeskirjad kinnispakkides olevate toodete nimikoguste kohta) ( 79 ) kõnealuste direktiivide reguleerimisalasse kuuluvate toodete märgistamise ja esitlemise suhtes.

1. Nende XIb lisa punktides 1–11, 13, 15 ja 16 osutatud toodete märgistamisel ja esitlemisel, mida turustatakse ühenduses või mis on mõeldud eksportimiseks, kasutatakse järgmisi kohustuslikke üksikasju:

2. Erandina lõike 1 punktist a võib viite viinamarjasaaduste kategooriale välja jätta selliste veinide puhul, mille etikett sisaldab kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise nimetust.

3. Erandina lõike 1 punktist b võib viite terminitele “kaitstud päritolunimetus” või “kaitstud geograafiline tähis” välja jätta järgmistel juhtudel:

1. Artikli 118y lõikes 1 osutatud toodete märgistamisel või esitlemisel võib kasutada eelkõige järgmisi valikulisi üksikasju:

2. Seoses lõike 1 punktides a ja b osutatud üksikasjade kasutamisega veinide puhul, millel puudub kaitstud päritolunimetus või kaitstud geograafiline tähis, ning piiramata artikli 118j lõike 3 kohaldamist:

1. Artiklites 118y ja 118z osutatud sõnadega väljendatud kohustuslikud ja valikulised üksikasjad esitatakse ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

2. Olenemata lõikest 1 esitatakse kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähise nimetus või artikli 118u lõike 1 punktis a osutatud traditsiooniline nimetus etiketil selle riigi keeles või keeltes, kus kaitse kehtib.

Kui kaitstud päritolunimetuste või kaitstud geograafiliste tähiste või riiklike erinimetuste puhul kasutatakse ladina tähestikust erinevat tähestikku, siis võib asjaomane nimetus olla esitatud ka ühes või enamas ühenduse ametlikus keeles.

Liikmesriikide pädevad asutused võtavad meetmeid tagamaks, et artikli 118y lõikes 1 osutatud toodet, mis ei ole märgistatud kooskõlas käesoleva jaoga, ei turustata või see kõrvaldatakse turult.

Kui toetust antakse artikli 100 alusel, võib komisjon näha ette, et kaseiini ja kaseinaatide kasutamiseks juustu tootmisel on vaja eelnevat luba, mis antakse ainult juhul, kui nende ainete kasutamine on selliste toodete valmistamisel hädavajalik.

Komisjon võib kehtestada asutamislepingu I lisas loetletud konkreetsetest põllumajandustoodetest valmistatava põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi tootmismeetodi ja omadused.

1. XIb lisas loetletud ja ühenduses toodetud tooteid valmistakse lõike 2 kohaselt liigitatavatest veiniviinamarjasortidest.

2. Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, liigitavad liikmesriigid veiniviinamarjasordid, mida võib nende territooriumil veini tootmiseks istutada, taasistutada või pookida.

Liikmesriigid võivad liigitada üksnes veiniviinamarjasorte, mis vastavad järgmistele tingimustele:

Kui veiniviinamarjasort jäetakse esimeses lõigus osutatud liigitusest välja, tuleb see sort välja juurida 15 aasta jooksul alates selle väljajätmisest.

3. Lõikes 2 osutatud liigitamiskohustusest vabastatakse liikmesriigid, kelle viimase viie veiniaasta keskmise toodangu alusel arvestatud veinitoodang ei ole suurem kui 50 000 hektoliitrit aastas.

Siiski võib ka esimeses lõigus osutatud liikmesriikides veini tootmiseks istutada, taasistutada või pookida üksnes lõike 2 punktides a ja b esitatud tingimustele vastavaid veiniviinamarjasorte.

4. Erandina lõike 2 esimesest ja teisest lõigust ning lõike 3 teisest lõigust lubatakse teadusuuringuteks ja katseteks istutada, taasistutada või pookida järgmisi veiniviinamarjasorte:

5. Aladelt, kuhu on veini tootmiseks istutatud veiniviinamarjasordid vastuolus lõigetega 2, 3 ja 4, tuleb viinapuud välja juurida.

Sellistelt aladelt viinapuude väljajuurimise kohustus puudub juhul, kui kõnealuste alade toodang on mõeldud eranditult veinitootja oma majapidamise tarbeks.

6. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kontrollida tootjate poolt lõigete 2–5 täitmist.

Käesolevas alajaos käsitletakse lubatud veinivalmistustavasid ja veinisektori toodete valmistamise ja turuleviimise suhtes kohaldatavaid piiranguid ning samuti menetlust, mille kohaselt võib teha otsuseid nende tavade ja piirangute kohta.

1. Veinisektori toodete valmistamiseks ja säilitamiseks ühenduses kasutatakse üksnes ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavasid, mis on sätestatud XVa lisas või mille kohta võetakse vastu otsus vastavalt artiklitele 120d ja 120e.

2. Lubatud veinivalmistustavasid võib kasutada üksnes kõnealuste toodete asjakohase valmistamise, säilitamise või töötlemise tagamiseks.

3. Veinisektori tooteid valmistatakse ühenduses kooskõlas XVb lisas sätestatud asjakohaste piirangutega.

4. Ühenduses ei tohi turustada käesoleva määrusega hõlmatud tooteid, mille puhul on kasutatud veinivalmistustavasid, mis ei ole lubatud ühenduse või asjakohasel juhul riiklike veinivalmistustavadega või mis on vastuolus XVb lisas sätestatud piirangutega.

Liikmesriigid võivad piirata teatavate ühenduse õigusega lubatud veinivalmistustavade kasutamist või välistada nende tavade kasutamise ning näha ette rangemad piirangud oma territooriumil valmistatava veini suhtes, et kindlustada kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega veinide, vahuveinide ja liköörveinide põhiomaduste säilimine.

Liikmesriigid teavitavad nendest välistustest ja piirangutest komisjoni, kes juhib neile teiste liikmesriikide tähelepanu.

1. Välja arvatud veinivalmistustavade puhul, mis on seotud rikastamise, hapestamise ja hapetustamisega, nagu on kehtestatud XVa lisas seoses teatavate selles käsitletud toodetega, ning samuti XVb lisas sätestatud piirangute puhul, otsustab komisjon vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele, kas lubada kasutada veinisektori toodete valmistamise ja säilitamisega seotud veinivalmistustavasid ja piiranguid.

2. Liikmesriigid võivad lubada niisuguste veinivalmistustavade katselist kasutamist, mis muidu ei ole lubatud, kooskõlas tingimustega, mille komisjon määrab kindlaks vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele.

Komisjon, lubades veinivalmistustavade kasutamist vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele:

Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud analüüsimeetodeid ja eeskirju kasutatakse veinisektori toodete koostise määramiseks ja selle selgitamiseks, kas kõnealuseid tooteid on käideldud lubatud veinivalmistustavadest erinevatel menetlustel.

Kui Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud meetodid ja eeskirjad puuduvad, võtab komisjon vastavad meetodid ja eeskirjad vastu vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele.

Kuni selliste eeskirjade vastuvõtmiseni kasutatakse nende asemel asjaomase liikmesriigi lubatud meetodeid ja eeskirju.

Komisjon kehtestab käesoleva peatüki rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, mis võivad eelkõige seonduda järgmisega:

Komisjon võtab vastavalt artikli 195 lõikes 4 osutatud menetlusele vastu meetmed, mis on vajalikud IIa jao II alajaos ning XVa ja XVb lisas sätestatud veinivalmistustavade ja piirangutega seotud sätete rakendamiseks, kui kõnealustes lisades ei ole sätestatud teisiti.

Tootjaorganisatsioonid, tootmisharudevahelised organisatsioonid, ettevõtjate organisatsioonid

Liikmesriigid võivad tunnustada ka tootjaorganisatsioone, mille on asutanud tootjad artiklis 1 osutatud mis tahes sektoris, välja arvatud käesoleva artikli esimese lõigu punktis a osutatud sektorid, kõnealuse lõigu punktides b ja c sätestatud tingimustel.

Liikmesriigid võivad veinisektori puhul tunnustada vastavalt esimese lõigu punktides b ja c sätestatud tingimustele tootjaorganisatsioone, kes kohaldavad põhikirja, milles nõutakse nende liikmetelt eelkõige:

Veinisektoris võidakse järgida eelkõige järgmisi konkreetseid eesmärke esimese lõigu punkti c tähenduses:

►M3 1. ◄ Liikmesriigid tunnustavad tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis:

2. Kui lõikes 1 osutatud tootmisharudevahelised organisatsioonid tegutsevad mitme liikmesriigi territooriumil, annab komisjon neile tunnustuse ilma artikli 195 lõikes 1 nimetatud komitee abita.

3. ►M10 Lisaks lõikele 1 tunnustavad liikmesriigid seoses puu- ja köögiviljasektoriga ning võivad tunnustada seoses veinisektoriga ka neid tootmisharudevahelisi organisatsioone, mis:

Tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad ühissätted

1. Ilma et see piiraks tunnustamist, mille kohta liikmesriigid võtavad vastu otsuse siseriikliku õiguse alusel ning kooskõlas ühenduse õigusega, kohaldatakse artiklit 122 ja artikli 123 lõiget 1 vastavalt tootjaorganisatsioonidele ja tootmisharudevahelistele organisatsioonidele kõikides artiklis 1 nimetatud sektorites, välja arvatud artikli 122 esimese lõigu punktis a ja artikli 123 lõikes 1 osutatud sektorites.

2. Vastavalt määrustele (EÜ) nr 865/2004, (EÜ) nr 1952/2005 ja (EÜ) nr 1544/2006 tunnustatud või heakskiidetud tootjaorganisatsioone käsitatakse käesoleva määruse artikli 122 kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonidena.

2. Vastavalt määrustele (EMÜ) 2077/92 ja (EÜ) nr 865/2004 tunnustatud või heakskiidetud tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitatakse käesoleva määruse artikli 123 kohaselt tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonidena.

Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmavad ettevõtjate organisatsioonid oliiviõli ja lauaoliivide sektori tunnustatud tootjaorganisatsioone, tunnustatud tootmisharudevahelised organisatsioone või muude tunnustatud ettevõtjate organisatsioone või nende ühendusi.

Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioone, tootmisharudevahelisi organisatsioone ning tootjarühmi käsitlevad eeskirjad

1. Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsiooni põhikirjaga nõutakse selle tootjaliikmetelt eelkõige:

2. Olenemata lõike 1 punktist c ja kui tootjaorganisatsioon seda lubab ning kui see on kooskõlas tootjaorganisatsiooni sätestatud tingimustega, võivad tootjaliikmed:

4. Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioone käsitatakse organisatsioonidena, mis tegutsevad majandusküsimustes oma liikmete nimel ja huvides.

1. Liikmesriigid tunnustavad puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonidena kõiki sellist tunnustamist taotlevaid juriidilisi isikuid või juriidiliste isikute selgelt määratletud osi, tingimusel et:

Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonide liit moodustatakse tunnustatud tootjaorganisatsioonide algatusel ning see võib tegeleda tootjaorganisatsiooni mis tahes käesolevas määruses osutatud tegevusega. Sel eesmärgil võivad liikmesriigid tootjaorganisatsioonide liitu selle taotlusel tunnustada, kui:

Liikmesriigid võivad lubada puu- ja köögiviljasektori tunnustatud tootjaorganisatsioonil või kõnealuse sektori tunnustatud tootjaorganisatsioonide liidul anda oma mis tahes ülesandeid allhankijatele, sealhulgas tütarettevõtjatele, tingimusel et ta esitab liikmesriigile piisavad tõendid selle kohta, et selline tegevus on asjakohane kõnealuse tootjaorganisatsiooni või tootjaorganisatsioonide liidu eesmärkide saavutamiseks.

1. 1. mail 2004 või pärast seda kuupäeva Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriikide tootjatel või asutamislepingu artikli 299 lõikes 2 osutatud ühenduse äärepoolseimate piirkondade või määruse (EÜ) nr 1405/2006 artikli 1 lõikes 2 osutatud Egeuse mere väikesaarte tootjatel, kes kasvatavad ühte või mitut puu- ja köögiviljasektori toodet ja/või sellist toodet, mis on mõeldud üksnes töötlemiseks, võib lubada oma algatusel moodustada tootjarühmi kui juriidilisi isikuid või juriidiliste isikute selgelt määratletud osi eesmärgiga saada tunnustatud tootjaorganisatsioonina.

1. Nimetatud tootjarühmadel võib lubada kasutada üleminekuperioodi, täitmaks artiklis 122 sätestatud tootjaorganisatsioonide tunnustamise tingimusi.

1. Tunnustuse saamiseks esitavad kõnealused tootjarühmad asjaomasele liikmesriigile järkjärgulise tunnustuskava, mille heakskiitmine tähendab teises lõigus nimetatud üleminekuperioodi algust ja kujutab endast eeltunnustuse andmist. Üleminekuperiood ei või olla pikem kui viis aastat.

2. Enne tunnustuskava heakskiitmist teatavad liikmesriigid komisjonile oma kavatsustest ja nende võimalikust finantsmõjust.

1. Kui teatavas majanduspiirkonnas tegutsevat puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsiooni käsitatakse teatava toote puhul selle piirkonna tootmist ja tootjaid esindavana, võib asjaomane liikmesriik tootjaorganisatsiooni taotlusel kehtestada selles majanduspiirkonnas tegutsevate tootjaorganisatsiooni mittekuuluvate tootjate suhtes järgmised siduvad eeskirjad:

2. Käesoleva alajao kohaldamisel tähendab “majanduspiirkond” kõrvuti või naabruses asetsevatest tootmispiirkondadest koosnevat geograafilist ala, kus on ühesugused tootmis- ja turustustingimused.

2. Ühe kuu jooksul pärast nimekirja edastamist kiidab komisjon selle heaks või otsustab pärast konsulteerimist asjaomase liikmesriigiga, millised muudatused peab viimane sellesse sisse viima. Komisjon teeb heakskiidetud nimekirja avalikkusele kättesaadavaks talle sobival viisil.

3. Tootjaorganisatsiooni käsitatakse lõike 1 tähenduses esindavana, kui selle liikmed moodustavad vähemalt 50 % selle tegutsemispiirkonna tootjatest ja see hõlmab vähemalt 60 % selle piirkonna toodangu mahust. Ilma et see piiraks lõike 5 kohaldamist, ei võeta nimetatud protsendimäärade arvutamisel arvesse mahepõllundustooteid või nende tootjaid, kes on kuni 31. detsembrini 2008 hõlmatud määrusega (EMÜ) nr 2092/91 ning alates 1. jaanuarist 2009 määrusega (EÜ) nr 834/2007.

5. Eeskirjad ei pea olema siduvad mahepõllundustoodete tootjatele, kes on kuni 31. detsembrini 2008 hõlmatud määrusega (EMÜ) nr 2092/91 ning alates 1. jaanuarist 2009 määrusega (EÜ) nr 834/2007, välja arvatud siis, kui sellise meetme suhtes on kokku leppinud vähemalt 50 % nimetatud majanduspiirkonna asjakohastest tootjatest ning kui organisatsioon hõlmab vähemalt 60 % selle piirkonna vastavast toodangust.

Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata eeskirjadest, mille nad konkreetses majanduspiirkonnas on muutnud vastavalt artikli 125f lõikele 1 siduvaks kõigile tootjatele. Komisjon teeb need eeskirjad avalikkusele kättesaadavaks talle sobival viisil.

Komisjon otsustab, et liikmesriik peab tunnistama vastavalt artikli 125f lõikele 1 eeskirjade laiendamise kohta tehtud otsuse kehtetuks, kui komisjon:

Kui kohaldatakse artikli 125f lõiget 1, võib asjaomane liikmesriik esitatud tõendite kontrollimise põhjal otsustada, et mitteliikmetest tootjad peavad tootjaorganisatsioonile maksma ühe osa liikmetest tootjatelt nõutavast rahalisest toetusest, millega kaetakse:

Käesoleva alajao kohaldamisel käsitatakse kõiki viiteid tootjaorganisatsioonidele ka viidetena tunnustatud tootjaorganisatsioonide liitudele.

1. Kui liikmesriigi struktuurid seda õigustavad, võib liikmesriik puu- ja köögiviljasektori tootmisharudevaheliste organisatsioonidena tunnustada kõiki tema territooriumil tegutsevaid juriidilisi isikuid, kes esitavad nõuetekohase taotluse, tingimusel et need:

2. Enne tunnustuse andmist teatab liikmesriik komisjonile, millised tootmisharudevahelised organisatsioonid tunnustust taotlevad, edastades kogu asjakohase teabe nende esindavuse ja eri tegevusvaldkondade kohta koos hinnangu andmiseks vajaliku muu teabega.

2. Komisjon võib tunnustamisele vastuväiteid esitada kahe kuu jooksul pärast teatamist.

4. Komisjon sätestab liikmesriikide jaoks tootmisharudevaheliste organisatsioonide tegevuse kohta aruandmise tingimused ning sageduse.

4. Komisjon võib kontrollimiste tulemuste põhjal nõuda liikmesriigilt tunnustuse tühistamist.

5. Tunnustus kujutab endast luba teostada artikli 123 lõike 3 punktis c loetletud tegevusi kooskõlas käesoleva määruse tingimustega.

6. Komisjon teeb talle sobival viisil avalikkusele kättesaadavaks tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonide nimekirja, märkides ära nende majandusvaldkonna või tegevusala ning toimingud, mida teostatakse artikli 125l tähenduses. Tunnustuse tühistamine kuulub samuti avalikkusele kättesaadavaks tegemisele.

1. Kui liikmesriigi teatavas piirkonnas või teatavates piirkondades tegutsevat tootmisharudevahelist organisatsiooni käsitatakse teatava toote tootmist või müüki või töötlemist esindavana, võib asjaomane liikmesriik selle tootmisharudevahelise organisatsiooni taotluse põhjal muuta mõned selle organisatsiooni kokkulepped, otsused või kooskõlastatud tegevused piiratud ajaks siduvaks teistele asjaomases piirkonnas või asjaomastes piirkondades üksi või rühmadena tegutsevatele ettevõtjatele, kes ei kuulu sellesse organisatsiooni.

2. Tootmisharudevahelist organisatsiooni käsitatakse lõike 1 tähenduses esindavana, kui ta hõlmab vähemalt kahte kolmandikku liikmesriigi asjaomase piirkonna või asjaomaste piirkondade vastava toote või vastavate toodete tootmisest, müügist või töötlemisest. Kui eeskirjade laiendamise taotlus hõlmab rohkem kui ühte piirkonda, peab tootmisharudevaheline organisatsioon tõendama esindavuse minimaalset taset iga tootmisharu puhul, mida ta igas asjaomases piirkonnas ühendab.

3. Eeskirjad, mille puhul võib taotleda nende teistele ettevõtjatele laiendamist:

3. Esimese lõigu punktis b osutatud tingimust ei kohaldata siiski juhul, kui kõnealusteks eeskirjadeks on XVIa lisa punktides 1, 3 ja 5 nimetatud eeskirjad. Sel juhul ei või eeskirjade laiendamist kohaldada pikema perioodi kui ühe turustusaasta suhtes.

4. Lõike 3 punkti a alapunktides ii, iv ja v osutatud eeskirjad on üksnes XVIa lisas sätestatud eeskirjad. Lõike 3 punkti a alapunktis ii osutatud eeskirju ei kohaldata toodete suhtes, mis on toodetud väljaspool lõikes 1 osutatud teatavat piirkonda või teatavaid piirkondi.

1. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata eeskirjadest, mille nad on muutnud siduvaks kõigile ettevõtjatele ühes või mitmes kindlas piirkonnas vastavalt artikli 125l lõikele 1. Komisjon teeb need eeskirjad avalikkusele kättesaadavaks talle sobival viisil.

2. Enne eeskirjade avalikkusele kättesaadavaks tegemist teatab komisjon artikli 195 kohaselt asutatud komiteele kõikidest tootmisharudevaheliste kokkulepete laiendamise teatistest.

3. Artiklis 125h nimetatud juhtudel otsustab komisjon, et liikmesriik peab eeskirjade laiendamise kehtetuks tunnistama.

Kui laiendatakse ühte või mitut toodet käsitlevaid eeskirju ja kui tunnustatud tootmisharudevaheline organisatsioon tegeleb ühe või mitme artikli 125l lõike 3 punktis a nimetatud tegevusega, mis on nende isikute üldistes majanduslikes huvides, kelle tegevus on seotud ühe või mitme asjaomase tootega, võib tunnustuse andnud liikmesriik otsustada, et üksikisikud või rühmad, kes ei ole selle tootmisharudevahelise organisatsiooni liikmed, kuid saavad tegevusest kasu, maksavad organisatsioonile summa, mis vastab täielikult või osaliselt organisatsiooni liikmetelt nõutavale rahalisele toetusele, tingimusel et asjaomane summa on ette nähtud otseselt kõnealusest tegevusest tulenevate kulude katmiseks.

Veinisektori tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad

1. Liikmesriik võib tunnustada tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone, kes on esitanud asjaomasele liikmesriigile tunnustamise taotluse ning kelle taotlus sisaldab tõendit selle kohta, et:

2. Tootjaorganisatsioone, keda on tunnustatud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1493/1999, käsitatakse käesoleva artikli kohaselt tunnustatud tootjaorganisatsioonidena.

Artikli 123 lõikes 3 ja käesoleva artikli lõike 1 punktis b sätestatud kriteeriumidele vastavaid organisatsioone, keda liikmesriigid on tunnustanud, käsitatakse kõnealuste sätete kohaselt tunnustatud tootmisharudevaheliste organisatsioonidena.

3. Artikli 125b lõiget 2 ja artikli 125k lõiget 3 kohaldatakse mutatis mutandis vastavalt veinisektori tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide suhtes, kuid:

1. Kui ühte või mitut lõikes 2 loetletud tegevust korraldab tubakasektori tunnustatud tootmisharudevaheline organisatsioon ning tegevus vastab nende isikute üldistele majanduslikele huvidele, kelle tegevus on ühe või mitme asjaomase tootega seotud, võib tunnustuse andnud liikmesriik või komisjon (juhul kui tunnustus on antud komisjoni poolt) ilma artikli 195 lõikes 1 nimetatud komitee abita otsustada, et isikud või ühendused, kes organisatsiooni ei kuulu, kuid saavad nimetatud tegevustest kasu, peavad maksma organisatsioonile tema liikmete poolt makstuga võrdse või sellest väiksema summa, kuivõrd neid summasid kasutatakse kõnealuste tegevuste otseste kulude, välja arvatud halduskulude katmiseks.

2. Lõikes 1 osutatud tegevused peavad olema seotud vähemalt ühega järgmistest eesmärkidest:

3. Asjaomased liikmesriigid peavad komisjonile teatama otsustest, mille nad kavatsevad lõike 1 alusel vastu võtta. Selliseid otsuseid ei või kohaldada kolme kuu jooksul alates neist komisjonile teatamise kuupäevast. Komisjon võib selle aja jooksul nõuda otsuse eelnõu täielikku või osalist tagasilükkamist, kui kavandatav üldine majandushuvi ei ole piisavalt põhjendatud.

4. Kui komisjoni poolt käesoleva peatüki kohaselt tunnustatud tootmisharudevahelise organisatsiooni tegevus vastab üldistele majandushuvidele, teatab komisjon oma otsuse eelnõust asjaomastele liikmesriikidele, kes võivad seejärel kahe kuu jooksul oma märkused esitada.

Komisjon võtab vastu käesoleva peatüki kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, eelkõige üksikute sektorite tootja-, tootmisharudevaheliste ja ettevõtjate organisatsioonide tunnustamise tingimused ja korra, sealhulgas:

Kui käesolevas määruses või vastavalt sellele vastuvõetud sätetes ei ole sätestatud teisiti, on kolmandate riikidega kauplemisel keelatud:

Käesoleva määrusega hõlmatud toodete tariifse klassifitseerimise suhtes kohaldatakse kombineeritud nomenklatuuri tõlgendamise üldeeskirju, mis on sätestatud nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 (tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta) ( 80 ) I lisas (edaspidi “kombineeritud nomenklatuur”), ja selle rakendamise erieeskirju. ►M10 Käesoleva määruse, sealhulgas vajaduse korral III ja XIb lisa määratluste kohaldamisest tulenev tariifinomenklatuur moodustab osa ühtsest tollitariifistikust. ◄

1. Ilma et see piiraks selliste juhtude kohaldamist, mil käesoleva määruse kohaselt nõutakse impordilitsentsi, võib komisjon nõuda impordilitsentsi esitamist järgmiste sektorite ühe või mitme toote ühendusse importimisel:

2. Komisjon võtab lõike 1 kohaldamisel arvesse impordilitsentside vajadust asjaomaste turgude korraldamisel ja eelkõige kõnealuste toodete impordi üle järelevalve pidamisel.

Liikmesriigid annavad impordilitsentsi igale taotlejale, sõltumata tema asukohast ühenduses, kui nõukogu määruses või muus nõukogu õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti ning ilma et see piiraks käesoleva peatüki kohaldamiseks võetud meetmeid.

1. Kui komisjon ei ole ette näinud teisiti, antakse litsentse välja tagatise alusel, millega garanteeritakse toodete importimine litsentsi kehtivusajal.

2. Kui litsentsi kehtivusajal importi ei toimu või toimub ainult osaliselt, jääb tagatise esitaja tagatisest täielikult või osaliselt ilma, välja arvatud vääramatu jõu korral.

1. Kui CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 30 alla kuuluvate mahlade ja viinamarjavirrete suhtes kohaldatavad ühise tollitariifistiku maksumäärad sõltuvad toote impordihinnast, kontrollitakse kõnealuse hinna õigsust iga kaubasaadetise kontrollimisega või võttes aluseks kauba kindla väärtuse importimisel, mille komisjon arvutab samade toodete päritolumaade hinnanoteeringute alusel.

Kui kõnealuse kaubasaadetise deklareeritud hind piiril on kõrgem kui kõnealuse kauba kindel väärtus importimisel, millele on liidetud komisjoni kehtestatud protsendimäär, mis ei tohi ületada kõnealust kindlat väärtust rohkem kui 10 %, nõutakse kõnealuse väärtuse põhjal kindlaksmääratud imporditollimaksudega võrdse tagatise esitamist.

Kui kaubasaadetise hinda piiril ei deklareerita, oleneb ühise tollitariifistiku kohaldamine kauba kindlast väärtusest importimisel või tolliõigusaktide asjakohaste sätete kohaldamisest komisjoni poolt kindlaks määratud tingimuste alusel.

2. Kui XVb lisa punktides B.5 ja C osutatud nõukogu kehtestatud erandeid kohaldatakse importtoodete suhtes, esitavad importijad määratud tolliasutusele nende toodete kohta tagatise vabasse ringlusse lubamise ajal. Tagatis vabastatakse, kui importija tõendab selle liikmesriigi tollile, kus tooted vabasse ringlusse lubati, et viinamarjavirdest valmistati viinamarjamahla, mida kasutati muudes toodetes väljaspool veinisektorit, või veini valmistamise korral, et see on nõuetekohaselt märgistatud.

Komisjon võtab vastu käesoleva jao kohaldamist, sealhulgas litsentside kehtivustingimusi ja tagatise määra käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad.

Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse artiklis 1 nimetatud toodete suhtes ühise tollitariifistiku imporditollimaksu määrasid.

1. Olenemata artiklist 135 võrdub CN-koodide 1001 10 00, 1001 90 91, ex100190 99 (kõrge kvaliteediga pehme nisu), 1002 00 00, 1005 10 90, 1005 90 00 ja 1007 00 90 alla kuuluvate toodete, välja arvatud hübriidkülviseemned, imporditollimaks nende toodete suhtes impordi korral kohaldatava sekkumishinnaga ning seda suurendatakse 55 % võrra, miinus kõnealuse kaubasaadetise suhtes kehtiv CIF-impordihind. See tollimaks ei tohi siiski ületada kombineeritud nomenklatuuri alusel kindlaksmääratud kokkuleppelist tollimaksumäära.

2. Lõikes 1 viidatud imporditollimaksu arvutamiseks kehtestatakse kõnealuses lõikes viidatud toodetele regulaarselt tüüpilised CIF-impordihinnad.

1. Olenemata artiklist 135 määrab komisjon ilma artikli 195 lõikes 1 osutatud komitee abita CN-koodi 1006 20 alla kuuluva kooritud riisi imporditollimaksu kindlaks kümne päeva jooksul pärast asjaomase võrdlusperioodi lõppu vastavalt XVII lisa punktile 1.

1. Komisjon määrab ilma artikli 195 lõikes 1 osutatud komitee abita kindlaks uue kohaldatava tollimaksu, kui nimetatud lisa kohaselt tehtud arvutused osutavad vajadusele seda muuta. Kuni uue maksumäära kindlaksmääramiseni kohaldatakse varem kindlaksmääratud maksumäära.

2. XVII lisa punktis 1 osutatud impordi arvutamisel võetakse arvesse koguseid, mille importimiseks CN-koodi 1006 20 alla kuuluva kooritud riisi, välja arvatud artiklis 138 osutatud basmati riisi- impordilitsentse asjaomasel võrdlusperioodil välja anti.

3. Aastakvoot on 449 678 tonni. Iga turustusaasta osakvoot vastab poolele aastakvoodist.

Olenemata artiklist 135 kohaldatakse XVIII lisas loetletud basmati riisi sortide suhtes, mille CN-kood on 1006 20 17 ja 1006 20 98, komisjoni kindlaksmääratud tingimustel nullmääraga imporditollimaksu.

1. Olenemata artiklist 135 määrab komisjon ilma artikli 195 lõikes 1 osutatud komitee abita kindlaks CN-koodi 1006 30 alla kuuluva poolkroovitud või kroovitud riisi imporditollimaksu kümne päeva jooksul pärast asjaomase võrdlusperioodi lõppu vastavalt XVII lisa punktile 2.

2. XVII lisa punktis 2 osutatud impordi arvutamisel võetakse arvesse koguseid, mille importimiseks CN-koodi 1006 30 alla kuuluva poolkroovitud või kroovitud riisi impordilitsentse asjaomasel võrdlusperioodil välja anti.

Olenemata artiklist 135 on CN-koodi 1006 40 00 alla kuuluva purustatud riisi imporditollimaks 65 eurot tonni kohta.

Piiril kehtiva hinna süsteem puu- ja köögiviljasektoris ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoris

1. Kui ühise tollitariifistiku tollimaksumäära kohaldamine sõltub imporditud saadetise hinnast piiril, kontrollitakse selle hinna tõepärasust, kasutades kauba väärtust importimisel, mille arvutab toodete ja päritolumaade kaupa välja komisjon, lähtudes liikmesriikide tüüpilistel imporditurgudel või vajaduse korral muudel turgudel kehtivate toote hindade kaalutud keskmisest.

1. Põhiliselt töötlemiseks imporditavate saaduste ja toodete puhul piiril kehtiva hinna kontrollimiseks võib komisjon siiski vastu võtta erisätteid.

2. Kui kõnealuse kaubasaadetise deklareeritud hind piiril on kõrgem kui kauba kindel väärtus importimisel, millele on liidetud komisjoni kehtestatud protsendimäär, mis ei tohi ületada kõnealust kindlat väärtust rohkem kui 10 % võrra, nõutakse nimetatud kindla väärtuse põhjal määratud imporditollimaksudega võrduva tagatise esitamist.

3. Kui kõnealuse kaubasaadetise hinda piiril tollivormistusel ei deklareerita, sõltub ühise tollitariifistiku tollimaksumäärade kohaldamine kaupade kindlast väärtusest importimisel või tollialaste õigusaktide asjakohaste sätete kohaldamisest tingimustel, mis määratakse kindlaks komisjoni poolt.

1. ►M10 Täiendavat imporditollimaksu kohaldatakse artiklites 135–140a sätestatud maksumäära alusel teravilja-, riisi- ja suhkrusektori, puu- ja köögiviljasektori, töödeldud puu- ja köögivilja sektori, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoote-, sealiha-, lamba- ja kitseliha-, muna-, linnuliha- ja banaanisektori ühe või mitme toote ning ka viinamarjamahla ja viinamarjavirde impordi puhul, et vältida või kõrvaldada nende toodete impordist ühenduse turule avalduvat ebasoodsat mõju, kui: ◄

1. Käivituskogus põhineb turulepääsu võimalustel, mida asjakohasel juhul määratletakse impordi protsendina kolme eelmise aasta vastavast sisetarbimisest.

2. Täiendavaid imporditollimakse ei kehtestata, kui import tõenäoliselt ühenduse turgu ei häiri või kui nende mõju oleks kavandatava eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalne.

3. Lõike 1 punkti a kohaldamisel määratakse impordihinnad kindlaks kõnealuse kaubasaadetise CIF-impordihinna alusel.

3. CIF-impordihindu kontrollitakse kõnealuse toote tüüpiliste maailmaturu- või ühenduse impordituru hindade alusel.

Komisjon võib täielikult või osaliselt peatada imporditollimaksud järgmiste toodete teatavate koguste suhtes, et tagada artikli 62 lõikes 2 osutatud toodete tootmiseks vajalik pakkumine:

Komisjon võtab vastu käesoleva jao kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, milles käsitletakse eelkõige järgmist:

1. Artiklis 1 nimetatud toodete impordi tariifikvoodid, mis tulenevad asutamislepingu artikli 300 alusel sõlmitud lepingutest või mis tahes muust nõukogu aktist, avab ja neid haldab komisjon vastavalt enda poolt vastuvõetud üksikasjalikele eeskirjadele.

2. Tariifikvoote hallatakse viisil, millega välditakse asjaomaste ettevõtjate diskrimineerimist, kasutades ühte järgmistest meetoditest või nende kombinatsiooni või mõnda muud asjakohast meetodit:

3. Vastuvõetud haldusmeetodi puhul võetakse vajaduse korral arvesse ühenduse turu tarnevajadusi ja selle turu tasakaalu kindlustamise vajadust.

Komisjon sätestab aasta tariifikvoodid, mis on vajaduse korral aasta lõikes sobivalt jaotatud, ning määrab kindlaks kasutatava haldusmeetodi.

1. CN-koodide 0202 20 30, 0202 30 ja 0206 29 91 alla kuuluva töötlemiseks mõeldud külmutatud veise- ja vasikaliha 54 703 tonni impordikvoodi puhul võib nõukogu asutamislepingu artikli 37 lõikes 2 sätestatud korras ette näha, et kogu kõnealune kvoot või osa sellest hõlmab samaväärseid kvaliteetliha koguseid, mis vastavad ümberarvestuskursile 4,375.

2. Hispaaniasse 2 000 000 tonni maisi ja 300 000 tonni sorgo importimise tariifikvoodi ning Portugali 500 000 tonni maisi importimise tariifikvoodi korral sisaldavad artiklis 148 osutatud üksikasjalikud eeskirjad ka sätteid, mida on vaja tariifikvoodiimpordiks, ning vajaduse korral asjaomaste liikmesriikide makseasutuste imporditud koguste riiklikuks ladustamiseks ja realiseerimiseks nende liikmesriikide turul.

Käesolevat peatükki kohaldatakse, ilma et see piiraks nõukogu määruse (EÜ) nr 1964/2005 ( 81 ) kohaldamist.

Komisjon võtab vastu käesoleva jao rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, milles käsitletakse eelkõige järgmist:

I lisa I osa punktides a ja b loetletud teraviljadest koosnevate segude suhtes kohaldatav imporditollimaks kehtestatakse järgmiselt:

I lisa I osa punktides a ja b loetletud ühest või mitmest teraviljast ning I lisa II osa punktides a ja b loetletud ühest või mitmest tootest koosnevate segude suhtes kohaldatakse imporditollimaksu, mis kehtib kõige kõrgema imporditollimaksuga teraviljakomponendi või toote kohta.

Eri töötlemisrühmadesse või -etappidesse kuuluvast riisist või sellistest riisisortidest, mis kuuluvad ühte või mitmesse erinevasse töötlemisrühma või -etappi, ning purustatud riisist koosnevate segude suhtes kohaldatakse imporditollimaksu, mis kehtib:

Kui artiklites 149–141 sätestatud imporditollimaksu kindlaksmääramise meetodit ei saa nendes artiklites osutatud segude suhtes kohaldada, tuleb kohaldada nende segude tariifsest klassifikatsioonist tulenevat imporditollimaksu.

1. Kindlaksmääratud traditsiooniline tarnevajadus ühenduses suhkru rafineerimiseks on 2 424 735 tonni turustusaasta kohta, väljendatuna valge suhkruna.

1. Turustusaastal 2008/2009 jaotatakse traditsiooniline tarnevajadus järgmiselt:

2. Lõike 1 esimeses lõigus osutatud traditsioonilist tarnevajadust suurendatakse 65 000 tonni võrra. See kogus on antud toor-roosuhkru kohta ja see reserveeritakse turustusaastaks 2008/2009 Portugali ainsa 2005. aastal töötanud suhkrupeedi töötlemise tehase jaoks. Kõnealust töötlemistehast loetakse täiskoormusega rafineerimistehaseks.

3. Rafineerimiseks ette nähtud suhkru impordilitsentse väljastatakse ainult täiskoormusega rafineerimistehastele, tingimusel et asjaomased kogused ei ületa koguseid, mida tohib importida lõikes 1 osutatud traditsioonilise tarnevajaduse raames. Kõnealuseid litsentse võib üle kanda ainult täiskoormusega rafineerimistehaste vahel ning litsentside kehtivus lõpeb selle turustusaasta lõpul, milleks need on väljastatud.

3. Käesolevat lõiget kohaldatakse turustusaasta 2008/2009 ning iga järgneva turustusaasta esimese kolme kuu suhtes.

4. Imporditollimaksude kohaldamine rafineerimiseks mõeldud roosuhkru suhtes, mis kuulub CN-koodi 1701 11 10 alla ja on pärit XIX lisas loetletud riikidest, peatatakse lisakoguse suhtes, mida on vaja täiskoormusega rafineerimistehaste piisava varustatuse tagamiseks turustusaastal 2008/2009.

4. Lisakoguse määrab kindlaks komisjon, lähtudes lõikes 1 osutatud traditsioonilise tarnevajaduse ja asjaomase turustusaasta rafineerimiseks mõeldud suhkru tarneprognoosi vahelisest tasakaalust. Komisjon võib turustusaasta jooksul seda tasakaalu muuta, lähtudes ajaloolisest kindlaksmääratud hinnangust tarbimiseks mõeldud toorsuhkru kohta.

1. AKV/India suhkru garanteeritud hind kehtib standardkvaliteediga toorsuhkru ja valge suhkru impordi korral järgmistest riikidest:

2. Garanteeritud hinnaga suhkru impordilitsentside taotlustele tuleb lisada ekspordiriigi ametiasutuste väljastatud ekspordilitsents, mis tõendab suhkru vastavust asjaomaste lepingutega ette nähtud eeskirjadele.

Komisjon võib võtta meetmeid tagamaks, et AKV/India suhkur imporditakse ühendusse AKV-EÜ partnerluslepingu V lisa protokollis nr 3 ning Euroopa Ühenduse ja India Vabariigi vahel sõlmitud roosuhkrut käsitlevas lepingus sätestatud tingimustel. Kõnealused meetmed võivad vajadusel kalduda kõrvale käesoleva määruse artiklist 53.

Komisjon võtab vastu käesoleva alajao kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad eelkõige selleks, et täita rahvusvahelisi lepinguid. Need võivad hõlmata XIX lisa muudatusi.

1. Järgmisi tooteid võib ühendusse importida üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:

2. Ilma et see piiraks komisjoni poolt käesoleva määruse artikli 194 kohaselt vastuvõetavaid võimalikke erisätteid, tuleb käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b nimetatud toodete ühendusse importimisel kontrollida, kas käesoleva artikli lõike 1 tingimused on täidetud.

3. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira nende piiravamate sätete kohaldamist, mille liikmesriigid on vastu võtnud kooskõlas asutamislepinguga ja WTO põllumajanduslepingust tulenevate kohustustega.

1. Humalasektori tooteid võib kolmandatest riikidest importida üksnes juhul, kui nende kvaliteedistandardid on vähemalt samaväärsed ühenduses koristatud sarnaste saaduste või nendest saadustest valmistatud toodete kvaliteedistandarditega.

2. Tooteid käsitletakse lõikes 1 osutatud standardile vastavatena, kui nendega on kaasas päritoluriigi ametiasutuse väljastatud tõend, mis on tunnistatud samaväärseks artiklis 117 osutatud sertifikaadiga.

2. Humalapulbri, suurema lupuliinisisaldusega humalapulbri, humalaekstrakti ja segatud humalatoodete puhul võib tõendi samaväärseks tunnistada üksnes juhul, kui nende toodete alfahappe sisaldus ei ole madalam kui nende valmistamiseks kasutatud humala alfahappe sisaldus.

2. Nende tõendite samaväärsust kontrollitakse komisjoni vastuvõetud üksikasjalike eeskirjade järgi.

1. Kui ei ole sätestatud teisiti, eelkõige asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes, kohaldatakse käesoleva määruse II osa II jaotise I peatüki Ia jao I alajaoga ning artikli 113d lõikega 1 ette nähtud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid ning märgistust käsitlevaid sätteid CN-koodide 2009 61, 2009 69 ja 2204 alla kuuluvate ühendusse imporditavate toodete suhtes.

2. Kui asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutes ei ole sätestatud teisiti, toodetakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tooteid kooskõlas Rahvusvahelise Veiniameti soovitatud ja avaldatud või käesoleva määruse ja selle rakendusmeetmete kohaselt ühenduse lubatud veinivalmistustavadega.

4. Komisjon võtab vastu käesoleva artikli kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad.

1. Komisjon võtab kaitsemeetmed ühendusse impordi vastu vastavalt käesoleva artikli lõikele 3 ning kooskõlas nõukogu määrustega (EÜ) nr 519/94 ( 83 ) ja (EÜ) nr 3285/94 ( 84 ).

2. Kui nõukogu muude õigusaktidega ei ole ette nähtud teisiti, võtab komisjon asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ette nähtud kaitsemeetmed ühendusse impordi vastu vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

3. Komisjon võib võtta lõigetes 1 ja 2 osutatud meetmed liikmesriigi taotlusel või omal algatusel ilma artikli 195 lõikes 1 nimetatud komitee abita. Kui komisjon saab liikmesriigilt taotluse, võtab ta sellekohase otsuse vastu viie tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist.

3. Liikmesriikidele teatatakse nendest meetmetest ja neid kohaldatakse viivitamata.

3. Iga liikmesriik võib komisjoni poolt vastavalt lõigetele 1 ja 2 võetud otsused esitada nõukogule viie tööpäeva jooksul alates nende teatavakstegemise päevast. Nõukogu koguneb viivitamata. Ühe kuu jooksul alates otsuse nõukogule edastamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega neid muuta või tühistada.

4. Kui komisjon leiab, et lõike 1 või 2 kohaselt võetud kaitsemeedet tuleks muuta või see tuleks tühistada, toimib ta järgmiselt:

1. ►M10 Kui seestöötlemise kord häirib või võib häirida ühenduse turgu, võib komisjon liikmesriigi taotluse põhjal või omal algatusel täielikult või osaliselt peatada seestöötlemise tolliprotseduuri teravilja-, riisi-, suhkru-, oliiviõli ja lauaoliivide, puu- ja köögivilja-, töödeldud puu- ja köögivilja, veini-, veise- ja vasikaliha-, piima- ja piimatoodete-, sealiha-, lamba- ja kitseliha-, muna-, linnuliha- ja põllumajandusliku päritolu etüülalkoholi sektori toodete suhtes. Kui komisjon saab liikmesriigilt taotluse, võtab ta sellekohase otsuse vastu viie tööpäeva jooksul pärast taotluse saamist. ◄

Liikmesriikidele teatatakse nendest meetmetest ja neid kohaldatakse viivitamata.

Iga liikmesriik võib komisjoni poolt esimese lõigu kohaselt võetud meetmed esitada nõukogule viie tööpäeva jooksul alates nende teatavakstegemise päevast. Nõukogu koguneb viivitamata. Ühe kuu jooksul alates meetmete nõukogule edastamise kuupäevast võib nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega meetmeid muuta või need tühistada.

2. Ühise turukorralduse nõuetekohaseks toimimiseks vajalikus ulatuses võib nõukogu asutamislepingu artikli 37 lõikes 2 sätestatud menetluse kohaselt tegutsedes täielikult või osaliselt keelata seestöötlemise tolliprotseduuri kasutamise lõikes 1 nimetatud toodete suhtes.

1. Ilma et see piiraks selliste juhtude kohaldamist, mil käesoleva määruse kohaselt nõutakse ekspordilitsentsi, võib komisjon nõuda ekspordilitsentsi esitamist järgmiste sektorite ühe või mitme toote ühendusest eksportimisel:

1. Komisjon võtab esimese lõigu kohaldamisel arvesse ekspordilitsentside vajadust asjaomaste turgude korraldamisel ja eelkõige kõnealuste toodete ekspordi üle järelevalve pidamisel.

3. Komisjon võtab vastu lõigete 1 ja 2 kohaldamist, sealhulgas litsentside kehtivustingimusi ja tagatise määra käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad.

1. Maailmaturu noteeringutel või hindadel põhineva ekspordi võimaldamiseks vajalikul määral ja asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutest tulenevates piirides võib maailmaturu noteeringute või hindade ja ühenduse hindade vahe katta eksporditoetusega järgmiste toodete puhul:

1. Piima ja piimatoodete puhul, mida eksporditakse XX lisa IV osas loetletud toodetena, võib eksporditoetust anda üksnes I lisa XVI osa punktides a–e ja g loetletud toodete puhul.

2. XX ja XXI lisa loetletud töödeldud kaupade kujul eksporditavate toodete eksporditoetused ei või olla suuremad kui eksporditoetused samade toodete puhul, mida eksporditakse töötlemata kujul.

3. Kui on vaja arvesse võtta teatavate teraviljast saadud piiritusjookide tootmise eripärasid, võib komisjon lõigetes 1 ja 2 osutatud eksporditoetuste andmise kriteeriume ning järelevalve korda kohandada vastavalt konkreetsele olukorrale.

1. Eksporditoetused on kogu ühenduses ühesuurused. Need võivad erineda vastavalt sihtkohale, eriti kui olukord maailmaturul, konkreetsed nõuded teatavatel turgudel või asutamislepingu artikli 300 kohaselt sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused seda tingivad.

2. Nende toodete loetelu, mille puhul antakse eksporditoetust, ning toetuse suurus määratakse kindlaks vähemalt kord kolme kuu jooksul, kui seda ei määrata pakkumismenetluse kaudu. Toetuse suurus võib jääda muutumatuks rohkem kui kolmeks kuuks ja vajaduse korral võib komisjon seda liikmesriigi taotlusel või omal algatusel ilma artikli 195 lõikes 1 nimetatud komitee abita vahepeal muuta.

3. Teatava toote jaoks toetuse määramisel võetakse arvesse üht või mitut järgmist asjaolu:

4. Komisjon võib teravilja- ja riisisektori puhul kindlaks määrata eksporditoetuste suhtes kohaldatava korrigeeriva summa. Vajaduse korral võib komisjon ilma artikli 195 lõikes 1 osutatud komitee abita korrigeerivaid summasid muuta.

4. Esimest lõiku võib kohaldada ka toodete suhtes, mis eksporditakse XX lisas loetletud kaupade kujul.

Turustusaasta esimese kolme kuu jooksul kohaldatakse eelmise turustusaasta lõpus hoidlas olnud linnaste või sel ajal hoidlas olnud odrast valmistatud linnaste ekspordi suhtes toetust, mida oleks kõnealuse ekspordilitsentsi suhtes kohaldatud eksportimisele eelnenud turustusaasta viimasel kuul.

Kui komisjon ei ole ette näinud teisiti, kohandatakse I lisa I osa punktides a ja b loetletud toodete jaoks vastavalt artikli 167 lõikele 2 kehtestatud toetust kooskõlas sekkumishinna igakuise kasvutasemega ja asjakohastel juhtudel kooskõlas kõnealuse hinna muutustega.

Esimest lõiku võib täielikult või osaliselt kohaldada I lisa I osa punktides c ja d loetletud toodete suhtes ning I lisa I osas osutatud toodete suhtes, mis on eksporditud kaupade kujul XX lisa I osa kohaselt. Sel juhul korrigeeritakse esimeses lõigus nimetatud kohandust, rakendades igakuisele sekkumishinna kasvule koefitsienti, mis väljendab suhet põhitoote koguse ning eksporditavas töödeldud tootes sisalduva või eksporditavas kaubas kasutatud põhitoote koguse vahel.

1. Artikli 162 lõike 1 punktis a loetletud ja edasise töötlemiseta eksporditavate toodete pu

		Euroopa Liidu Teataja
		No	page	date
►M1	Nõukogu määrus (EÜ) nr 247/2008, 17. märts 2008,	L 76	1	19.3.2008
M2	Nõukogu määrus (EÜ) nr 248/2008, 17. märts 2008,	L 76	6	19.3.2008
►M3	Nõukogu määrus (EÜ) nr 361/2008, 14. aprill 2008,	L 121	1	7.5.2008
►M4	Nõukogu määrus (EÜ) nr 470/2008, 26. mai 2008,	L 140	1	30.5.2008
M5	Komisjoni määrus (EÜ) nr 510/2008, 6. juuni 2008,	L 149	61	7.6.2008
►M6	Nõukogu määrus (EÜ) nr 13/2009, 18. detsember 2008,	L 5	1	9.1.2009
►M7	Nõukogu määrus (EÜ) nr 72/2009, 19. jaanuar 2009,	L 30	1	31.1.2009
M8	Komisjoni määrus (EÜ) nr 183/2009, 6. märts 2009,	L 63	9	7.3.2009
►M9	Komisjoni määrus (EÜ) nr 435/2009, 26. mai 2009,	L 128	12	27.5.2009
►M10	Nõukogu määrus (EÜ) nr 491/2009, 25. mai 2009,	L 154	1	17.6.2009
►M11	Nõukogu määrus (EÜ) nr 1047/2009, 19. oktoober 2009,	L 290	1	6.11.2009
►M12	Nõukogu määrus (EÜ) nr 1140/2009, 20. november 2009,	L 312	4	27.11.2009
►M13	Komisjoni määrus (EL) nr 513/2010, 15. juuni 2010,	L 150	40	16.6.2010
►M14	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1234/2010, 15. detsember 2010,	L 346	11	30.12.2010
►M15	Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 121/2012, 15. veebruar 2012,	L 44	1	16.2.2012

►C1	Parandus, EÜT L 276, 21.10.2011, lk 63 (361/2008)
►C2	Parandus, EÜT L 230, 2.9.2009, lk 6 (72/2009)
►C3	Parandus, EÜT L 220, 21.8.2010, lk 76 (72/2009)
►C4	Parandus, EÜT L 313, 26.11.2011, lk 47 (491/2009)

SISUKORD
I OSA	SISSEJUHTAVAD SÄTTED
II OSA	SISETURG
I JAOTIS	TURUSEKKUMINE
I PEATÜKK	Riiklik sekkumine ja eraladustamine
I jagu	Üldsätted
II jagu	Riiklik sekkumine
I alajagu	Üldsätted
II alajagu	Kokkuostu väljakuulutamine ja peatamine
III alajagu	Sekkumishind
IV alajagu	Sekkumisvarude müük
III jagu	Eraladustamine
I alajagu	Kohustuslik abi
II alajagu	Vabatahtlik abi
IV jagu	Ühissätted
II PEATÜKK	Sekkumise erimeetmed
I jagu	Erandlikud turutoetusmeetmed
II jagu	Teravilja- ja riisisektori meetmed
III jagu	Suhkrusektori meetmed
IV jagu	Pakkumise kohandamine
III PEATÜKK	Tootmise piiramise süsteemid
I jagu	Üldsätted
II jagu	Suhkur
I alajagu	Kvootide määramine ja haldamine
II alajagu	Kvootide ületamine
III jagu	Piim
I alajagu	Üldsätted
II alajagu	Kvootide määramine ja haldamine
III alajagu	Kvootide ületamine
IIIa jagu	Kartulitärklise kvoodid
IV jagu	Menetluseeskirjad seoses suhkru, piima ja kartulitärklise kvootidega
IV a jagu	Veinisektori tootmisvõimsus
I alajagu	Istutusõiguseta rajatud istandused
II alajagu	Istutusõigus üleminekuajal
III alajagu	Väljajuurimiskava
IV PEATÜKK	Toetuskavad
I jagu	Töötlemistoetus
I alajagu	Kuivsööt
II alajagu	Kiu tootmiseks kasvatatav lina ja kanep
III alajagu	Kartulitärklise kvoodid
II jagu	Tootmistoetus
III jagu	Piima- ja piimatootesektori toetused
IIIa jagu	Humalasektori toetused
IV jagu	Oliiviõli ja lauaoliivide sektori toetused
IVa jagu	Puu- ja köögiviljasektori toetused
I alajagu	Tootjarühmad
II alajagu	Rakendusfondid ja -kavad
IIa alajagu	Koolidele puuvilja jagamise kava
III alajagu	Menetlussätted
IVb jagu	Veinisektori toetusprogrammid
I alajagu	Sissejuhatavad sätted
II alajagu	Toetusprogrammide esitamine ja sisu
III alajagu	Eritoetusmeetmed
IV alajagu	Menetlussätted
V jagu	Ühenduse tubakaalase uurimistöö ja teabelevi fond
VI jagu	Mesindussektori erisätted
VII jagu	Siidiussisektori toetused
II JAOTIS	TURUSTAMIST JA TOOTMIST KÄSITLEVAD EESKIRJAD
I PEATÜKK	Turustamist ja tootmist käsitlevad eeskirjad
I jagu	Turustuseeskirjad
Ia jagu	Päritolunimetused, geograafilised tähised ja veinisektori traditsioonilised nimetused
I alajagu	Päritolunimetused ja geograafilised tähised
II alajagu	Traditsioonilised nimetused
Ib jagu	Märgistamine ja esitlemine veinisektoris
II jagu	Tootmistingimused
IIa jagu	Veinisektori tootmiseeskirjad
I alajagu	Veiniviinamarjasordid
II alajagu	Veinivalmistustavad ja piirangud
III jagu	Menetluseeskirjad
II PEATÜKK	Tootjaorganisatsioonid, tootmisharudevahelised organisatsioonid, ettevõtjate organisatsioonid
I jagu	Üldpõhimõtted
Ia jagu	Puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioone, tootmisharudevahelisi organisatsioone ning tootjarühmi käsitlevad eeskirjad
I alajagu	Tootjaorganisatsioonide põhikiri ja nende tunnustamise eeskirjad
II alajagu	Tootjaorganisatsioonide liidud ja tootjarühmad
III alajagu	Eeskirjade laiendamine majanduspiirkonna tootjatele
IV alajagu	Tootmisharudevahelised organisatsioonid puu- ja köögiviljasektoris
Ib jagu	Veinisektori tootjaorganisatsioone ja tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad
II jagu	Tubakasektori tootmisharudevahelisi organisatsioone käsitlevad eeskirjad
III jagu	Menetluseeskirjad
III OSA	KAUBANDUS KOLMANDATE RIIKIDEGA
I PEATÜKK	Üldsätted
II PEATÜKK	Import
I jagu	Impordilitsentsid
II jagu	Imporditollimaksud
III jagu	Impordikvootide haldamine
IV jagu	Teatavaid tooteid käsitlevad erisätted
I alajagu	Teravilja- ja riisisektori impordi erisätted
II alajagu	Suhkru impordi sooduskord
III alajagu	Kanepi impordi erisätted
IV alajagu	Humala impordi erisätted
V alajagu	Veini impordi erisätted
V jagu	Kaitse ja seestöötlemine
III PEATÜKK	Eksport
I jagu	Ekspordilitsentsid
II jagu	Eksporditoetused
III jagu	Piima- ja piimatootesektori ekspordikvootide haldamine
IV jagu	Impordi erirežiim kolmandas riigis
V jagu	Elustaimede erisätted
VI jagu	Välistöötlemine
IV OSA	KONKURENTSIEESKIRJAD
I PEATÜKK	Ettevõtjate suhtes kohaldatavad eeskirjad
II PEATÜKK	Riigiabieeskirjad
V OSA	SEKTORITE ERISÄTTED
VI OSA	ÜLDSÄTTED
VII OSA	RAKENDUS-, ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED
I PEATÜKK	Rakendussätted
II PEATÜKK	Ülemineku- ja lõppsätted
I LISA	ARTIKLI 1 LÕIKES 1 OSUTATUD TOODETE LOETELU
I osa:	Teravili
II osa:	Riis
III osa:	Suhkur
IV osa:	Kuivsööt
V osa:	Seemned
VI osa:	Humal
VII osa:	Oliiviõli ja lauaoliivid
VIII osa:	Kiu tootmiseks kasvatatav lina ja kanep
IX osa:	Puu- ja köögiviljad
X osa:	Töödeldud puu- ja köögiviljasaadused
XI osa:	Banaanid
XII osa:	Vein
XIII osa:	Eluspuud ja muud taimed, taimesibulad, -juured jms; lõikelilled ja dekoratiivne taimmaterjal
XIV osa:	Toortubakas
XV osa:	Veise- ja vasikaliha
XVI osa:	Piim ja piimatooted
XVII osa:	Sealiha
XVIII osa:	Lamba- ja kitseliha
XIX osa:	Munad
XX osa:	Kodulinnuliha
XXI osa:	Muud tooted
II LISA	ARTIKLI 1 LÕIKES 3 OSUTATUD TOODETE LOEND
I osa:	Põllumajandusliku päritoluga etüülalkohol
II osa:	Mesindustooted
III osa:	Siidiussid
III LISA	ARTIKLI 2 LÕIKES 1 OSUTATUD MÕISTED
I osa:	Teravili
II osa:	Suhkrusektorit käsitlevad mõisted
III osa	Humalasektorit käsitlevad mõisted
IIIa osa	Veinisektorit käsitlevad mõisted
IV osa:	Veise- ja vasikalihasektorit käsitlevad mõisted
V osa:	Piima- ja piimatootesektorit käsitlevad mõisted
VI osa:	Munasektorit käsitlevad mõisted
VII osa:	Kodulinnusektorit käsitlevad mõisted
VIII osa:	Mesindussektorit käsitlevad mõisted
IV LISA	RIISI JA SUHKRU STANDARDKVALITEET
A.	Koorimata riisi standardkvaliteet
B.	Suhkru standardkvaliteet:
V LISA	ARTIKLIS 42 OSUTATUD ÜHENDUSE RÜMPADE KLASSIFITSEERIMISSKAALAD
A.	Ühenduse täiskasvanud veiste rümpade klassifitseerimisskaala
B.	Ühenduse searümpade klassifitseerimisskaala
C.	Ühenduse lambarümpade klassifitseerimisskaala
VI LISA	RIIKLIKUD JA PIIRKONDLIKUD KVOODID alates 2010/2011. turustusaastast
VII LISA	ARTIKLI 58 LÕIKES 2 OSUTATUD ISOGLÜKOOSI TÄIENDAVAD KVOODID
VIIa LISA	ARTIKLI 59 LÕIKE 2 TEISE LÕIGU KOHASELT KINDLAKS MÄÄRATAVA PROTSENDIMÄÄRA ARVUTAMINE
VIIb LISA	ARTIKLI 59 LÕIKE 2 TEISE LÕIGU KOHASELT ETTEVÕTJATE SUHTES KOHALDATAVA PROTSENDIMÄÄRA ARVUTAMINE
VIIc LISA	ARTIKLI 52A LÕIKE 1 KOHASELT MÄÄRATAVA KOEFITSIENDI ARVUTAMINE
VIII LISA	SUHKRU- VÕI ISOGLÜKOOSIKVOOTIDE ÜLEKANDMISE ÜKSIKASJALIKUD EESKIRJAD VASTAVALT ARTIKLILE 60
IX LISA	ARTIKLIS 66 OSUTATUD TOOTMISKVOODID JA RESTRUKTUREERIMISRESERVI KOGUSED
X LISA	ARTIKLIS 70 OSUTATUD REFERENTSRASVASISALDUS
Xa LISA	ARTIKLIS 84a OSUTATUD KARTULITÄRKLISE KVOODID TURUSTUSAASTA KOHTA
Xb LISA	TOETUSPROGRAMMIDE EELARVE (OSUTATUD ARTIKLI 103N LÕIKES 1)
Xc LISA	EELARVES MAAELU ARENDAMISEKS ERALDATUD VAHENDID (OSUTATUD ARTIKLI 190A LÕIKES 3)
Xd LISA	VÄLJAJUURIMISKAVA EELARVE
Xe LISA	ALAD, MILLE LIIKMESRIIGID VÕIVAD TUNNISTADA VÄLJAJUURIMISKAVA JAOKS ABIKÕLBMATUKS (OSUTATUD ARTIKLI 85U LÕIGETES 1, 2 JA 5)
XI LISA
A.I.	Artikli 94 lõikes 1 osutatud pika linakiu garanteeritud maksimumkoguste jaotumine liikmesriikide vahel
A.II.	Artikli 94 lõikes 1a osutatud lühikese linakiu ja kanepikiu garanteeritud maksimumkoguste jaotumine liikmesriikide vahel
A.III.	Artiklis 94a osutatud abikõlblikud tsoonid
B.	Artiklis 89 osutatud garanteeritud maksimumkoguste jaotumine liikmesriikide vahel
XIa LISA	KUNI 12 KUU VANUSTE VEISTE LIHA TURUSTAMINE VASTAVALT ARTIKLILE 113b
I.	Mõiste
II.	Kuni 12 kuu vanuste veiste kategooriatesse liigitamine tapamajas
III.	Müüginimetused
IV.	Kohustuslik teave etiketil
V.	Vabatahtlik teave etiketil
VI.	Registreerimine
VII.	Ametlik kontrollimine
VIII.	Kolmandatest riikidest imporditud liha
IX.	Karistused
XIb LISA	VIINAMARJASAADUSTE KATEGOORIAD
1.	Vein
2.	Kääriv toorvein
3.	Liköörvein
4.	Vahuvein
5.	Kvaliteetvahuvein
6.	Aromaatne kvaliteetvahuvein
7.	Gaseeritud vahuvein
8.	Poolvahuvein
9.	Gaseeritud poolvahuvein
10.	Viinamarjavirre
11.	Osaliselt kääritatud viinamarjavirre
12.	Kuivatatud viinamarjadest saadud osaliselt kääritatud viinamarjavirre
13.	Kontsentreeritud viinamarjavirre
14.	Puhastatud kontsentreeritud viinamarjavirre
15.	Kuivatatud viinamarjadest valmistatud vein
16.	Üleküpsenud viinamarjadest valmistatud vein
17.	Veiniäädikas
XIb lisa liide	Viinamarjakasvatusvööndid
XII LISA	Artikli 114 lõikes 1 osutatud PIIMA JA PIIMATOODETEGA SEOTUD MÕISTED JA NIMETUSED
XIII LISA	ARTIKLI 114 LÕIKES 2 OSUTATUD INIMTARBIMISEKS ETTE NÄHTUD PIIMA TURUSTAMINE
XIV LISA	ARTIKLIS 111A OSUTATUD MUNA- JA LINNULIHASEKTORI TOODETE TURUSTAMISSTANDARDID
A.	Liiki Gallus gallus kuuluvate kanade munade turustamisstandardid
B.	Kodulinnuliha turustamisstandardid
C.	Haudemunade ja kodulindude tibude tootmis- ja turustamisstandardid
XV LISA	ARTIKLIS 115 OSUTATUD VÕIDERASVADE SUHTES KOHALDATAVAD STANDARDID
XV lisa liide
XVa LISA	RIKASTAMINE, HAPESTAMINE JA HAPETUSTAMINE TEATAVATES VIINAMARJAKASVATUSVÖÖNDITES
A.	Rikastamise piirmäärad
B.	Rikastamine
C.	Hapestamine ja hapetustamine
D.	Töötlemine
XVb LISA	PIIRANGUD
A.	Üldised piirangud
B.	Värsked viinamarjad, viinamarjavirre ja viinamarjamahl
C.	Veinide segamine
D.	Kõrvalsaadused
XVI LISA	ARTIKLIS 118 OSUTATUD OLIIVIÕLI JA OLIIVIJÄÄKÕLI KIRJELDUSED JA MÄÄRATLUSED
XVIa LISA	TÄIELIK NIMEKIRI EESKIRJADEST, MIDA VÕIB LAIENDADA MITTELIIKMETEST TOOTJATELE VASTAVALT ARTIKLITELE 125F JA 125L
XVII LISA	ARTIKLITES 137 JA 139 OSUTATUD RIISI IMPORDITOLLIMAKSUD
XVIII LISA	ARTIKLIS 138 OSUTATUD BASMATI RIISI SORDID
XIX LISA	RIIGID, MILLELE ON OSUTATUD ARTIKLI 153 LÕIKES 3 JA ARTIKLI 154 LÕIKE 1 PUNKTIS B NING III LISA II OSA PUNKTIS 12
XX LISA	TERAVILJA-, RIISI-, SUHKRU-, PIIMA- JA MUNASEKTORI KAUPADE LOETELU ARTIKLI 26 PUNKTI A ALAPUNKTIS II SÄTESTATUD EESMÄRKIDEL JA III OSA III PEATÜKI II JAOS OSUTATUD EKSPORDITOETUSE TAGAMISEKS
I osa:	Teravili
II osa:	Riis
III osa:	Suhkur
IV osa:	Piim
V osa:	Munad
XXI LISA	SUHKRUT SISALDAVATE KAUPADE LOETELU III OSA III PEATÜKI II JAOS OSUTATUD EKSPORDITOETUSE TAGAMISE EESMÄRGIL
XXII LISA	ARTIKLIS 202 OSUTATUD VASTAVUSTABELID