Euroopa Liit on üks maailma suuremaid humanitaarabi andjaid ning tal on juhtroll hädaabi andmisel inimtegevusest tingitud õnnetuste ja loodusõnnetuste ohvritele. Ta edendab ka rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtete austamist ja järgimist.

Euroopa Komisjon püüab eelkõige humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi (ECHO) kaudu hoida ja kaitsta inimelusid, aga ka keskkonda ja vara, vältides ja leevendades inimeste kannatusi ning kaitstes Euroopa Liidus ja väljaspool seda loodusõnnetustes või inimtegevusest tingitud õnnetustes kannatada saanud elanike isikupuutumatust ja väärikust. Komisjoni volitused hõlmavad humanitaarabi ja kodanikukaitset – need on kaks peamist Euroopa Liidu käsutuses olevat rahastamisvahendit, millega saab tagada ELi hädaabi kiire ja tõhusa toimetamise inimesteni, kes seisavad vastamisi katastroofide otseste tagajärgedega.

ELi humanitaarabi, mis erineb pikemaajalisest arenguabist ja välispoliitika vahenditest, tugineb humanitaarabi aluspõhimõtetele, milleks on inimlikkus, erapooletus, sõltumatus ja neutraalsus. Põhimõttepärase humanitaarabi kohustus on sätestatud Lissaboni lepingus.

Euroopa Liidu humanitaarabi- ja kodanikukaitse poliitika võimaldab ELil näidata oma kindlat soovi toetada nii ELis kui ka väljaspool seda asuvaid kõige ebasoodsamas olukorras olevaid abivajajaid. See aitab saavutada üht ELi välistegevuse strateegilist eesmärki, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingus.

Humanitaarabipoliitika tähtsust on näidanud humanitaarabi ja kriisiohjamisega tegeleva voliniku ametisse nimetamine uues komisjonis. Alates 2010. aasta veebruarist humanitaarabiga ühe peadirektoraadi alla ühendatud kodanikukaitse mehhanismi eesmärk on hõlbustada koostööd kodanikukaitse abimissioonidel kiirreageerimist nõudvate suurõnnetuste korral.

Abi andmise üleilmne kontekst

Paljud praegused üleilmsed probleemid avaldavad mõju nii humanitaar- ja kodanikukaitse probleemide ulatusele kui ka laadile.

Muutuvad julgeolekuohud. Kuigi pärast külma sõja lõppu esineb riikidevahelisi konflikte vähem, on üha enam levinud muud liiki konfliktid, millega on keerulisem tegeleda. Nõrkade ja nõrgenevate riikide arvu kasv on loonud tingimused kestvaks ebastabiilsuseks ning vägivaldseteks kriisideks ja tsiviilkonfliktideks kogu Lõuna- ja Kesk-Aasias, Lähis-Idas ning Aafrikas.

Kliimamuutus. Inimtegevus ei ole kunagi varem avaldanud meie planeedi keskkonnale ja kliimale nii suurt survet kui praegu. Maailm kogeb äärmuslikumaid ilmastikutingimusi – põuad, üleujutused, tormid – kui eales varem. Tõenäoliselt mõjutab kliimamuutus edaspidi loodusõnnetuste sagedust ja nende tagajärgede ulatust, kuid muudab ka selliste õnnetuste geograafilist levikut. Paljudes maailma piirkondades muutub juurdepääs põhilistele loodusvaradele, veele ja põllumajandusmaale üha raskemaks, põhjustades lisapingeid ja kliimast ajendatud rännet.

Muutused maailmamajanduses. Arenguriigid ja tärkava turumajandusega riigid on praegu uued maailma majanduskasvu liikumapanevad jõud. Kaheksa peamise tärkava turumajandusega riigi kogu SKP ületab 2020.–2025. aastaks prognooside kohaselt praeguse G8 kogu SKP. Kuigi miljonid inimesed pääsevad majanduskasvu tõttu vaesusest, on areng jätkuvalt väga ebavõrdne ning aastatuhande arengueesmärgid jäävad suurele osale elanikkonnast kättesaamatuks.

Valitsusväliste osalejate kasvav osa. Kõikjal maailmas on tähtsate sotsiaalsete ja poliitiliste jõududena esile kerkinud valitsusvälised organisatsioonid; erasektori võim suureneb nii rahvusvahelises äri- ja finantsmaailmas kui ka ühiskondlikes küsimustes ning üleilmne meedia mõjutab oma uudiste vahetu ja emotsionaalse mõju kaudu diplomaatia ja poliitika juhtimist.

Finantskriis võib avaldada mõju ressurssidele, mida saab kasutada eriolukordadele reageerimiseks. See võib põhjustada isegi suurema vajaduse Euroopa solidaarsuse järele ja tähtsustab abi andmisel hinna ja kvaliteedi suhet ning tõhusust.

Sellest tulenevalt on humanitaarabi andmine ja kodanikukaitse tagamine üha keerulisem ja raskem . Loodusõnnetuste sagedasema esinemise ja suurema raskusastme tõttu tekib rohkem ootamatuid humanitaarkriise ning eelkõige selliseid ülisuuri katastroofe nagu Haitil ja Pakistanis 2010. aastal toimunud katastroofid. Kõnealusel aastal toimus kogu maailmas ligikaudu 373 loodusõnnetust, mille tõttu hukkus peaaegu 300 000 inimest ning milles sai kannatada 207 miljonit inimest[1]. Kõige enam sai kannatada Aasia: selle piirkonna ohvrid moodustasid 89 % kõigist ohvritest. 2010. aasta oli loodusõnnetuste poolest viimase kahekümne aasta üks halvemaid. Inimtegevusest tingitud õnnetusi põhjustavad jätkuvalt peamiselt riigisisesed tsiviilkonfliktid ja tsiviilelanikkonda tabavad üha sagedamini vägivald ning kannatused. Selliseid konflikte iseloomustab sageli rahvusvahelise humanitaarõiguse ja humanitaarabi põhimõtete eiramine sõdivate poolte poolt ning humanitaarala vähenemine. Üha probleemsem on humanitaarabi jõudmine abisaajateni ning tsiviilelanikkonna ja humanitaartöötajate ohutus ja kaitse.

Järgmine eripära on arvukad asjaosalised humanitaarabi tegevuspaikades. Lisaks tavapärastele humanitaarabiga tegelevatele valitsusvälistele organisatsioonidele ja rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonidele on üha suurem roll erafondidel ja eraettevõtjatel; teatavates riikides viivad humanitaarabioperatsiooni sarnaseid operatsioone läbi sõjalised üksused ning mõnel rahuvalvejõul on kaitsemandaat, mis võib teatavatel juhtudel mõjutada humanitaarabimeetmeid. Mõnes piirkonnas kasvab valitsustevahelise abi osakaal või sõjaliste vahendite kasutamine. Asjaosaliste arvukuse tõttu on põhjused, huvid ja tavad mitmekesised. Humanitaarabi neutraalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtete kinnitamine muutub veelgi tähtsamaks.

ELi humanitaarabi- ja kodanikukaitse meetmed 2010. aastal

EL andis komisjoni (humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi) kaudu vajadusepõhist ELi humanitaarabi ja hõlbustas Euroopa mitterahalise kodanikukaitseabi andmist.

Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat sekkub kriiside ja loodusõnnetuste korral, aidates miljoneid kannatada saanud inimesi kogu maailmas. 2010. aastal reageeris EL uutele või kestvatele kriisidele kokku 1,115 miljardi euro ulatuses ja abi hõlmas järgmist:

- humanitaarabi andmine ligikaudu 151 miljonile inimesele[2] 80 ELi-välises riigis, millest 39 riiki/territooriumi käsitati humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi esialgses kavas kriisiolukorras olevana;

- kodanikukaitse mehhanismi aktiveerimine 28 kriisi korral ELis ja väljaspool seda.

2010. aastal humanitaarabiks esialgselt ette nähtud 835 miljoni euro suurust eelarvet suurendati mitu korda, et reageerida aasta jooksul tekkinud uutele kriisidele ja loodusõnnetustele, eelkõige kahele ülisuurele katastroofile Haitil ja Pakistanis.

Humanitaarabi eelarvet suurendati hädaabireservi ja Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikides humanitaarabi andmiseks ettenähtud Euroopa Arengufondide arvel ning tehes ülekandeid muude välisabi rahastamisvahendite eelarveridadelt.

2010. aastal jagunes abi hinnanguliselt järgmiselt: 44 % loodusõnnetustele, 41 % kestvatele kriisidele ning 15 % ajutistele kriisidele ja juhtumipõhistele sekkumistele.

Loodusõnnetused põhjustasid kogu maailmas jätkuvalt suurt kahju. Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat kasutab sellist liiki õnnetustega tegelemisel kahesuunalist strateegiat:

- kiirreageerimine, andes humanitaarabi ning toetades ja kooskõlastades kodanikukaitseabi, mida annavad kodanikukaitse mehhanismis osalevad ELi liikmesriigid ja muud riigid vabatahtlikult teistele riikidele (ELi liikmesriikidele või kolmandatele riikidele) pärast mehhanismi aktiveerimist;

- katastroofideks valmisolek, määrates kindlaks need geograafilised piirkonnad ja elanikkonnad, mis on loodusõnnetuste korral kõige haavatavamad ning mille jaoks on kehtestatud katastroofideks valmisoleku eriprogrammid.

Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat andis humanitaar abi järgmiste suurõnnetuste tagajärgedega toimetulemiseks:

- üleujutused Beninis, Burkina Fasos, Bangladeshis, Colombias ja Pakistanis;

- maavärinad Tšiilis, Indoneesias ja Haitil;

- tsüklonid Lõuna-Aasias, Kesk-Ameerikas ja Laoses;

- põuad Aafrika Sarve suurpiirkonnas, Saheli piirkonnas, Boliivias ja Djiboutis;

- epideemiad Kongo Vabariigis, Haitil, Malawis, Zimbabwes ja Kagu-Aasias;

- eriabi anti ka Mongooliale, mida mõjutas loodusnähtus zud,[3] Bangladeshile (näriliste põhjustatud kriis), Filipiinidele (El Niño), Guatemalale, mida mõjutas hulk loodusõnnetusi (vulkaanipurse, troopiline torm, troopiline madalrõhkkond pärast ränka põuda 2009. aastal), ja Tadžikistanile, mida mõjutasid maavärin, üleujutused ja poliomüeliidi epideemia.

Inimtegevusest tingitud kriiside valdkonnas põhjustasid rahvusrühmade kokkupõrked Lõuna-Kõrgõzstanis 2010. aasta juunis erakorralise sekkumise, mis hõlmas paljusid valdkondi, sealhulgas peavari, toit, arstiabi, õigusnõustamine ja kaitse. Jeemenis halvenes poliitiline ja humanitaarolukord ning riigis tekkis mitu avalikku sisekonflikti. Aafrika Sarve, eelkõige Somaalia ebastabiilsuse tõttu on suurenenud Jeemeni rannikule saabuvate inimeste voog ning pagulaste ja varjupaigataotlejate arv kasvab. Riigisiseselt ümberasustatud isikute 2009. aasta kriisile Pakistanis järgnenud sõjalised operatsioonid põhjustasid uusi ümberasustamisi, mistõttu tuli humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadil tegeleda ligikaudu kolme miljoni hädasti humanitaarabi vajava inimese vajadustega. Elevandiluurannikul tekkis aasta lõpus valimistejärgne kriis, mis mõjutas ka naaberriike.

Lisaks nendele kriisidele pidi komisjon tegelema ka mitme kestva ja keerulise hädaolukorraga . Näiteks:

- Sudaan , kus suurenev ebakindlus, sealhulgas humanitaarabi andjate sage sihipärane röövimine ja ahistamine, ning äärmiselt piiratud juurdepääs on põhjustanud humanitaarala peaaegu täieliku kadumise Darfuris. Sekkumised piirduvad suuresti laagritega, kus partnerid töötavad äärmiselt ohtlikes tingimustes;

- Palestiina okupeeritud alad, kus blokaadi, juurdepääsu- ja liikumispiirangute ning Gaza, Läänekalda C-tsooni ja Ida-Jeruusalemma okupatsioonirežiimi koosmõju on muutnud elanikkonna ülimalt kaitsetuks ja sõltuvaks välisest humanitaarabist;

- Kongo Demokraatlikus Vabariigis kestis sõdimine, seksuaalvägivald ja elanikkonna ümberasustamine kogu aasta, kuigi mõnes piirkonnas on siiski täheldatud järkjärgulist stabiliseerumist.

Hoolimata loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste arvu suurenemisest ning keerukate hädaolukordade põhjustatud suuremast kahjust viimastel aastatel ja hoolimata humanitaarabi aluspõhimõtete eiramisest ning humanitaartöötajate ohutuse ja julgeoleku puudumisest, esineb siiski ka humanitaarolukorra paranemise juhtumeid. On kindlaid lootustandvaid märke, et humanitaarsekkumised on edukad, kui rahastamisele järgneb areng. Näiteks võib tuua Sri Lanka ja Filipiinid 2010. aastal. Sri Lankal paranes humanitaarolukord märkimisväärselt. Praeguseks on 75 % riigisiseselt ümberasustatud isikutest naasnud oma päritolukohta, samal ajal kui ülejäänud elavad jätkuvalt võõrustajaperedes või laagrites. EL on oma eelarve kaudu endiselt üks suuremaid humanitaarabi andjaid. EL rahastas humanitaardemineerimist ja sellised meetmed on lihtsustanud endiste riigisiseselt ümberasustatud isikute turvalist koju naasmist. Lisaks pöörati suuremat tähelepanu mitut sektorit hõlmavatele sekkumistele, sealhulgas varjupaikade, elatusvahendite ja toiduabi valdkonnas. Jätkuvalt esinesid kaitseprobleemid, kuna tagasipöörduvaid perekondi juhtisid sageli naised. Julgeolekuolukord on pärast konflikti lõppemist olnud stabiilne ning kuigi humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi partnerite juurdepääs on piiratud, on üldised suundumused paranenud. Filipiinidel on julgeolekuolukord hakanud paranema koos rahuläbirääkimiste edenemisega osapoolte vahel ning relvarahukokkuleppega, mille täitmist kontrollib vaenutegevuse lõpetamise ühine kooskõlastuskomitee (Joint Coordination Committee for the Cessation of Hostilities) ja rahvusvaheline järelevalveüksus Malaisia juhtimisel. Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat jätkas abi andmist endiselt evakueerimiskeskustes elavatele ümberasustatud isikutele ning toetas riigisiseselt ümberasustatud isikute koju naasmist. 2010. aasta lõpus ei olnud ümberasustatud isikuid rohkem kui 25 000, mis kinnitas humanitaarabi järkjärgulise lõpetamise asjakohasust pikemaajaliste vahendite kasuks.

Kodanikukaitse valdkonnas aktiveeriti ELi kodanikukaitse mehhanism aasta jooksul 28 korda (11 korda ELis ja 17 korda EList väljaspool), et reageerida nt üleujutustele Pakistanis, Albaanias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Montenegros, Ungaris, Poolas, Rumeenias, Beninis, Tadžikistanis ja Colombias, maavärinale ja kooleraepideemiale Haitil, maavärinale Tšiilis, naftareostusele Mehhiko lahel, orkaanile Lääne-Euroopas (Xynthia), metsatulekahjudele Prantsusmaal, Portugalis ja Iisraelis, lumesajule Ühendkuningriigis ja Madalmaades, orkaanidele ja troopilistele tormidele Guatemalas ja Haitil ning lõpuks keemiaõnnetusele Ungaris, kus kohalikust alumiiniumitehasest pärit punane muda ujutas üle mitu küla. EL on lähetanud 12 hindamis- ja kooskõlastamismissiooni raames liikmesriikidesse ja kolmandatesse riikidesse 48 asjatundjat.

2010. aastaks ettenähtud ELi kiirreageerimisvõime ettevalmistav meede (Euroopa Parlamendi algatus 2008. aastast, mida uuendati 2009. aastal ning viimati 2010. aastal) tagas head projektid ja toetas edasist arengut üksuste valdkonnas. 2010. aastal kasutati hädaolukordade puhul esmakordselt nelja selle programmi raames väljatöötatud ja valmisolekus olevat Euroopa kiirreageerimisvõimet, nimelt Haitil pärast maavärinat sisseseatud täiustatud meditsiinipunkti, mis sisaldab operatsioonide tegemise ja veepuhastusüksust, suure võimsusega pumpade moodulit üleujutustega võitlemiseks Poolas ja Moldovas ning tehnilise abi ja toe meeskonda kooleraepideemiaga võitlemiseks Haitil.

2010. aastal suurenes oluliselt veoteenuste arv (55, millest 50 otsetoetuste ja 5 veoteenuste vahendajaga sõlmitud raamlepingute kaudu).

2010. alanud praeguse kodanikukaitse poliitika läbivaatamine jätkub.

Järgnevas tabelis esitatud andmed näitavad, kuidas ELi humanitaarabi ja kodanikukaitse rahastamine jagunes 2010. aastal piirkonniti vastavalt vajadustele (tuhandetes eurodes).

[pic]

Erinevalt kodanikukaitsest ei anna humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat humanitaarabi üldjuhul otse, vaid täidab oma ülesannet rahastamise pakkumise kaudu ligikaudu 200 partnerile , kelle hulka kuuluvad valitsusvälised organisatsioonid, ÜRO allasutused, muud rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Rahvusvaheline Punase Risti Komitee ja Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Rahvusvaheline Föderatsioon, ning teatavad ELi liikmesriikide eriasutused.

Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi jaoks on oluline partnerite lai valik, sest see võimaldab katta üha kasvavaid vajadusi maailma eri osades, sageli üha keerulisemates olukordades. Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat annab enda hallatavaid toetusi ja abi, valides välja parimad ettepanekud kõige ebasoodsamas olukorras viibijate vajaduste rahuldamiseks. 2010. aastal jaotus rahastamine humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraadi partnerite vahel järgmiselt: valitsusvälistele organisatsioonidele 50 %, ÜRO allasutustele 39 % ja rahvusvahelistele organisatsioonidele 11 %.

Humanitaarabiorganisatsioonidel on järjest piiratum juurdepääs abisaajatele , mis on ühelt poolt tingitud sellest, et valitsused ja valitsusvälised osalejad, kes eiravad isegi kõige elementaarsemat rahvusvahelise humanitaarõigusega tagatavat kaitset, kitsendavad humanitaarala, ja teiselt poolt julgeolekupiirangutest. Valitsused kehtestavad üha enam piiranguid humanitaarabi kohaletoimetamisele (näiteks Sri Lanka). Paljudes konfliktipiirkondades (näiteks Kongo Demokraatlik Vabariik, Somaalia, Sudaan) näevad humanitaartöötajad eriti jõhkraid sõjapidamisviise, sealhulgas tsiviilelanike ründamist ja sageli seksuaalvägivalla kasutamist sõjapidamise vahendina. Sagenevad rünnakud humanitaartöötajate vastu, sealhulgas väljasaatmised ja tapmised. Abiandjad peavad võtma arvesse, et ohus ei ole mitte ainult humanitaartöötajate turvalisus, vaid ka nende pakutav rahastus ja infrastruktuur. Osa valitsusi laskub äärmusse ja eksproprieerib või „laenab” abiandjate rahastatud vahendeid ja vara ning/või saadab humanitaarabiorganisatsioonid pärast nende vara riisumist riigist välja.

Humanitaarabi ja kodanikukaitse toetuspoliitika

Poliitika tasandil on paljusid humanitaarabiga seotud üldisi poliitikaküsimusi kajastatud 2007. aasta Euroopa konsensuses humanitaarabi valdkonnas ja selle tegevuskavas. 2010. aasta sügisel tehti konsensuse tegevuskava vahekokkuvõte,[4] milles kinnitati kõigi tegevusvaldkondade rakendamise kindlat edu. Vahekokkuvõtte tulemused on kättesaadaval aadressil http://ec.europa.eu/echo/policies/consensus_en.htm.

Suur toiduainete puudus mõjutas jätkuvalt suurt hulka haavatavast elanikkonnast, st umbes 10 % ligi miljardist toidupuuduses olevast inimesest maailmas. Komisjon võttis märtsis vastu teatise toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi kohta[5] . Selles on sätestatud ELi humanitaarmeetmete poliitika raamistik jõupingutuste suurendamiseks toiduvarustuskindluse tagamisel humanitaarkriiside korral, püüdes leida kõige asjakohasemat reageerimisvahendite komplekti, et anda konkreetse humanitaartegevuse raames tõhusat ja tulemuslikku toiduabi.

Komisjon esitas ka ettepanekud ELi suutlikkuse suurendamiseks katastroofidele reageerimisel . Teatise[6] eesmärk on suurendada tõhusust, ühtsust ja nähtavust, tuginedes oma meetmete põhiosadele, st humanitaarabile ja kodanikukaitsele ning sõjalisele toetusele nii ELis kui ka väljaspool seda, kui see on vajalik ja asjakohane. Haitil ja Pakistanis, samuti Euroopa hiljutistest loodusõnnetustest saadud õppetundide alusel kujundatakse ettepanekud edasiseks tegevuseks.

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on komisjon tihedas koostöös liikmesriikide ja muude sidusrühmadega teinud tööd Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse (EVHAC)[7] loomise nimel, nagu on sätestatud artikli 214 lõikes 5. Novembris võeti vastu teatis eesmärgiga võimaldada Euroopa kodanikel toetada humanitaarabiga seoses tehtavaid jõupingutusi ja rõhutada selliseid Euroopa väärtusi nagu solidaarsus abivajavate inimestega. Pärast teatise vastuvõtmist rakendatakse 2011. aastal, mis on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta , katsemeetmeid ning valmistatakse ette Euroopa vabatahtliku humanitaarabikorpuse loomise seadusandlik ettepanek.

2010. aastal humanitaarabi kohta tehtud Eurobaromeetri eriuuringust nähtus ELi kodanike suur solidaarsus konfliktide ja loodusõnnetuste ohvritega väljaspool ELi. Kümnest inimesest kaheksa peab tähtsaks, et EL rahastab humanitaarabi väljaspool oma piire.

Komisjon toetab katastroofideks valmisoleku meetmeid piirkondades, kus toimub palju loodusõnnetusi, et aidata kohalikel kogukondadel reageerida õnnetustele kiiresti ja tõhusalt, võimaldades päästa palju inimelusid. Komisjon jätkas 2009. aastal algatatud DIPECHO programmide toetamist ja uute algatamist Lõuna-Aafrikas, Kesk- ja Kagu-Aasias ning Kesk-Ameerikas. Katastroofideks valmisoleku suurendamiseks tuleb DIPECHO tegevuskavadest kaugemale minna, sest paljude peamiste humanitaarabi rahastamisotsuste eesmärk on tagada suurõnnetusteks valmisolek või leevendada nende mõju. Süvalaiendamine põhineb meetmetel, mis on seotud infrastruktuuritoe, toetustegevuse ja üldise teadlikkuse, vähese leevendamise, kaardistamise ja andmete arvutistamise, varajase hoiatamise süsteemide, hariduse, institutsioonide tugevdamise ja kliimamuutusega.

Humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat toetab ja hõlbustab oma kodanikukaitse volituste raames kodanikukaitse mehhanismis ja rahastamisvahendis osaleva 31 riigi[8] koostööd. Seda tehes taotleb ta loodus-, tehnoloogiliste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste ennetamise ja nende vastu kaitsmise süsteemide tõhususe parandamist. Näiteks andis komisjon 2010. aastal välja katastroofide riikliku riskihindamise ja kaardistamise suunised, mis koostati koos liikmesriikide ametiasutustega. Nüüd oodatakse, et liikmesriigid täiendaksid kõnealuseid suuniseid kasutades oma riiklikku riskijuhtimisprotsessi. See on oluline samm katastroofide riskijuhtimise kultuuri tõhustamise suunas ELis. Kodanikukaitse mehhanismi ja rahastamisvahendi rakendamisega tagatakse, et inimesed, keskkond, vara ja kultuuripärand on katastroofide korral paremini kaitstud. Valmisoleku valdkonnas annab EL abi varajase hoiatamise süsteemile, üksustele ja kodanikukaitse mehhanismi koolitusprogrammile (2010. aastal koolitati üle 870 eksperdi ning toetati nelja täieulatuslikku õppust). Lisaks andis komisjon rahalist toetust mitmele valmisoleku koostööprojektile (nt varajase hoiatamise süsteemi parandamine 30 Euroopa riigi jaoks, pikendades ilmaennustusperioode viie päevani ja lisades hoiatused vihma ning üleujutuste kohta).

Liikmesriikide ressursside kättesaadavaks tegemises seisnevat abi antakse ELi ja kolmandatele riikidele, keda on tabanud katastroofid, asjaomase riigi valitsuse taotluse alusel.

[1] Allikas: CRED (www.cred.be).

[2] 151 miljonile inimesele, neist 101 miljonile humanitaarabi, 22 miljonile toiduabi ja 28 miljonile suurõnnetusteks valmisoleku tugevdamise meetmete kaudu.

[3] Pideva tugeva lumesajuga äärmiselt külm talv, millele eelnes kuiv suvi.

[4] KOM(2010) 722, SEK(2010) 1505.

[5] KOM(2010) 126 (h3GhINK "http://ec.europa.eu/echo/policies/food_assistance_en.htm" [pic]http://ec.europa.eu/echo/policies/food_assistance_en.htm).

[6] KOM(2010) 600 (lõplik) ja SEK(2010) 1243/1242.

http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/georgieva/hot_topics/european_disaster_response_capacity_en.htm

[7] KOM(2010) 683http://ec.europa.eu/commission_2010-2014/georgieva/hot_topics/voluntary_humanitarian_en.htm

[8] 27 ELi liikmesriiki, Norra, Island, Liechtenstein ja Horvaatia.