[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 20.4.2009

KOM(2009) 166 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

vastavalt nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (2001/220/JSK) artiklile 18

[SEC(2009) 476]

KOMISJONI ARUANNE

vastavalt nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (2001/220/JSK) artiklile 18

1. SISSEJUHATUS

1.1. Taustteave

Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse (ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses)[1] (edaspidi „raamotsus“) artikliga 18 nähakse ette, et komisjon peab koostama aruande liikmesriikides võetud rakendusmeetmete kohta. 16. veebruaril 2004 avaldas komisjon esimese aruande,[2] milles käsitleti raamotsuse ülevõtmist 25. märtsi 2003. aasta seisuga, kui vaid AT, BE, FI, DE, IT, IE, LU, PT, ES ja SE esitasid suhteliselt täielikud andmed raamotsuse ülevõtmise kohta oma siseriiklikesse õigusaktidesse.

Lõplikus aruandes käsitletakse raamotsuse kõikide artiklite rakendamist kõigis 27 liikmesriigis 15. veebruari 2008. aasta seisuga.

Vaatamata sellele, et artikliga 18 nähakse ette liikmesriikide kohustus esitada komisjonile 22. märtsiks 2006 rakendusõigusaktid, oli 2007. aasta novembriks vaid 13 liikmesriiki (AT, DK, DE, ES, LU, NL, PT, SE, UK, CZ, HU, LT, PL) saatnud suhteliselt täielikud andmed. Komisjon saatis liikmesriikidele meeldetuletuskirjad; lõplik vastamistähtaeg oli 15. veebruar 2008. Käesolev aruanne põhineb ülevõtmise olukorral 15. veebruari 2008. aasta seisuga, mis on peaaegu kaks aastat hiljem kui 22. märtsiks 2006 kehtestatud tähtaeg. Seda tuleks lugeda koos esimese aruandega, mis sisaldab teavet hindamismeetodi ja –kriteeriumide kohta, ning koos lisaga, milles on tabeli kujul esitatud liikmesriikide poolt iga artikli kohta edastatud rakendussätted.

1.2. Üldised märkused

Kaks liikmesriiki (MT ja EL) õigusakte ei esitanud ja seepärast ei ole komisjonil võimalik hinnata, kas nimetatud liikmesriigid on raamotsuse rakendanud.

12. detsembril 2007 saatis Läti siseriiklikud sätted läti keeles ja 6. märtsil 2008 (pärast tähtaega) täiendavad sätted, kuid ei lisanud riiklike rakendusmeetmete kirjeldusi ega selgitavaid märkusi. Seepärast ei saa komisjon hinnata, kas Läti on täitnud artikliga18 ettenähtud kohustuse. Teised liikmesriigid saatsid raamotsuse rakendamise riiklikud sätted kas täielikult või osaliselt. Luksemburg teavitas komisjoni sellest, et esimeses aruandes osutatud eelnõu ei ole ikka veel seadusena vastu võetud. Seda ei arvestata rakendamise hindamisel Luksemburgis. Ühendkuningriik märgib, et teave hõlmab Inglismaad, Šotimaad, Walesi ja Põhja-Iirimaad, kuid ta saatis lisaks veel täiendavat teavet ülevõtmise kohta Šotimaal (Šoti süsteemi mainitakse siis, kui see erineb mujal Ühendkuningriigis kasutatavatest sätetest).

Ükski liikmesriik ei võtnud raamotsust üle vaid ühe siseriikliku õigusaktina. Kõik liikmesriigid kasutasid olemasolevaid sätteid ja paljud viitasid seoses ülevõtmisega oma kriminaalmenetluse seadustikule. Väga vähesed võtsid vastu ühte või enamaid artikleid hõlmavaid uusi õigusakte. Paljud liikmesriigid esitasid õigusaktide asemel mittesiduvaid eeskirju, suuniseid ja hartasid.

Mitmes liikmesriigis on ülevõtmine olnud lünklik ning asjaomased sätted on tihti lisatud kas juba olemasolevatele või äsja vastuvõetud riiklikele sätetele.

2. ANALÜÜS ARTIKLITE KAUPA

Vaadake lisatud tabelit meetmete kohta, mille liikmesriigid on edastanud.

Artikkel 1: Mõisted

Selles artiklis määratletakse mõisted „ohver,“ „ohvrite tugiorganisatsioon,“ „kriminaalmenetlus,“ „menetlus“ ja „lepitusmenetlus kriminaalmenetlusõiguses“. Selle artikli rakendamiseks ei võtnud ükski liikmesriik vastu uusi õigusakte, kuigi mitmed liikmesriigid viitasid mõiste „ohver“ olemasolevatele riiklikele määratlustele, mis suuremal või vähemal määral vastasid raamotsuses kasutatud määratlusele. Teisi mõistete määratlusi ei käsitletud.

Mõiste „ohver“ laia määratluse andsid UK, BG, RO, LT ja SE. Slovakkia määratlus hõlmab ka juriidilisi isikuid. ES, NL, DK, LU, EE, FI, BE ja PT ülevõtmisõigusakte ei esitanud. Prantsusmaa märgib, et mõisted langevad kokku üldkasutatavate mõistetega. Iirimaa väidab, et ta täidab raamotsuse nõudeid oma õigus- ja haldusnormide kaudu.

Artikkel 2: Austus ja tunnustamine

Artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb liikmesriikidel tagada, et ohvritel on nende kriminaalõigussüsteemis tegelik ja asjakohane osa. 2004. aasta aruandes leiti, et AT, BE, FR, FI, DE, IT, LU, PT ja SE täidavad raamotsuse nõudeid. BG, EE, CZ, HU, IE, PL, LT, RO, UK ja ES viitavad selgesõnaliselt tegelikule ja asjakohasele osale. Taani ja Sloveenia märgivad, et nimetatud säte on väga üldine ja konkreetseid õigusi käsitletakse muudes artiklites. Artikli 2 lõikes 2 käsitletakse eriti kaitsetuid ohvreid (määratlemata), kellele tuleb võimaldada nende olukorrale kõige paremini vastav erikohtlemine.

FR, IE, BE, PT, PL, UK, SE, SI ja IT kaitsevad teatavaid isikuid, keda peetakse kaitsetuks kas nende füüsilise või vaimse haavatavuse tõttu (alaealised ja füüsilise puudega isikud). ES, NL, CY, FI ja RO keskenduvad olukordadele, mis võivad põhjustada haavatavust (perevägivald, seksuaalkuriteod, terrorism, inimkaubandus). Teised liikmesriigid valisid laiema kaitse, mis hõlmab kõiki isikuid ja olukordi. SK ja DE kasutavad videokonverentse siis, kui tunnistaja ei saa tulla ütlusi andma oma ea, haiguse või puude tõttu; LT, HU ja CZ näevad teatavatel juhtudel (tõsine oht ohvri või tunnistaja elule, rasked kuriteod, avalduse asjakohasus) ette kaitserežiimi (anonüümsus või muud meetmed). Ungaris on kriteeriumiks ohvri vanus. BG ja PL tagavad erikaitse haavatavate isikute teatavatele kategooriatele ja kui tegemist on teatavate raskete kuritegudega (inimkaubandus või koduvägivald). Eesti ei esitanud haavatavate isikute kaitset käsitlevaid erisätteid.

Artikkel 3: Seletuste ja tõendusmaterjali esitamine

Artikliga 3 nähakse ette ohvrite võimalus esitada menetluse ajal oma seletused ja tõendusmaterjal. Enamik riike (AT, BE, FI, FR, DE, IT, LU, NL, PT, ES, SE, HU, CZ, BG, PL, SK, RO ja EE) tagab ohvritele kui kriminaalmenetluses osalejatele mitmeid õigusi. Ohvrid ei ole kriminaalmenetluses osalejad tavaõiguse riikides, kuid UK ja IE tunnustavad ohvrite õigust ärakuulamisele.

Enamikus liikmesriikides võivad ohvrid menetluse ajal tõendusmaterjali esitada. Kolm riiki (DK, NL, UK) erisätteid ei esitanud.

Kümme liikmesriiki (AT, FI, IT, LU, ES, SE, HU, PL, CZ, BE) võtsid üle artikli 3 teise lõigu, mille kohaselt liikmesriigi kohtuasutused küsitlevad ohvreid ainult nii palju, kui on kriminaalmenetluse jaoks vajalik. Itaalia piirab küsitlemist süüdistuse seisukohast asjakohaste asjaoludega. Ungari näeb ette, et tunnistaja peab olema suuteline esitama tõendusmaterjali kirjalikult. Tšehhis ei saa ohvrit sundida edasises menetluses osalema, kui selleks puudub vajadus. Poolas on riigikohtu ja riigi peaprokuröri eeskirjades sätestatud ohvri õigus, mille kohaselt ei tohi ohvrit korduvalt küsitleda. Ühendkuningriik osutab ohvrite küsitlemist käsitlevale kohtutöötajate koolitusele.

Artikkel 4: Õigus saada teavet

Artiklis 4 käsitletakse ohvrite õigust saada eri liiki teavet.

Artikli 4 lõikes 1 loetletakse kümme liiki teavet, mis tuleb ohvritele edastada. AT, CY, FI, DE, IE, NL, UK (Šotimaa) ja SE on selle kohustuse üle võtnud kas peamise teabe veebisaitidel avaldamise ja/või infobrošüüride levitamise kaudu. Esitatud õigusaktide põhjal ei ole siiski selge, kas ohvril on sellele teabele tegelik juurdepääs kohe alates esimesest kokkupuutest õiguskaitseasutustega.

IT ja UK ametiasutused ei ole kohustatud ohvritele kogu teavet andma. Portugali meetmed ei kohusta riigi ametiasutusi ohvritele teavet edastama.

BE, EE, FR, ES, CZ, HU ja SK on välja töötanud vastuvõetava süsteemi, mille kohaselt peavad politseiametnikud, prokurörid ja kohtunikud andma ohvritele teavet nende õiguste kohta. Soome piirab kohtueelsete uurimisasutuste kohustuse vaid ohvrite teavitamisega nende õigusest hüvitisele.

RO, BG, FI, LT ja PL kasutavad ühendatud lähenemisviise. Ametiasutused on kohustatud ohvreid nende õigustest teavitama ning nimetatud riigid on loonud ka asjaomased veebisaidid. BG, CY ja RO on avanud ohvritele teabe andmiseks telefoniliini.

SI ja CY õigusaktid on mittetäielikud ja ebapiisavad. Sloveenia osutab siseministeeriumi juhistele, mis tõenäoliselt ei ole siduvad (teksti ei esitatud). Raamotsuse rakendamine Luksemburgis on nõrk, sest eelnõu ei ole seadusena vastu võetud.

Lisaks on veel kaks probleemi. Esimene probleem on keeled. Teavet tuleb anda „võimalusel üldiselt arusaadavates keeltes“. Teatavad liikmesriigid (DE, UK (Šotimaa), NL, SE, BG ja FI) esitavad teavet mitmes keeles (sealhulgas inglise keeles). Enamik liikmesriike eelistab selles küsimuses vaikida. Ainult BG ja RO õigusaktides on konkreetselt sätestatud, et ohvrile tuleb teavet anda selles keeles, millest ta saab aru. CZ ja HU on välja töötanud sätted, millega tagatakse liikmesriigi keelest mittearusaava isiku õigus suhelda ametiasutustega selles keeles, millest ta aru saab.

Teine probleem on erikord, mida kohaldatakse mitteresidendist isikute suhtes. Seda sätet liikmesriigid ignoreerisid, välja arvatud UK (Šotimaa) ja BG, kes on avanud telefoniliini, mille kaudu on võimalik tõlkidega otse ühendust võtta. Iirimaa on loonud ohvrite tugiorganisatsiooni raames eriüksuse, mis abistab teises riigis elavaid ohvreid.

Artikli 4 lõige 2, milles käsitletakse teavitamist kohtuasja tulemusest, võeti nõuetekohaselt üle, kuigi DK, EE, UK, LU, SI ja FR ei esitanud teavet kohtuotsuse kohta. Menetluses tsiviilhagejana osalemise korral teavitab IT ohvreid vaid kohtuotsusest. Soome on oma riiklikku süsteemi üle võtnud punktis c esitatud kohustuse, kuid õiguslikku alust ei ole esitanud. Portugali kriminaalmenetluse seadustik ei taga riigi ametiasutuste poolset ohvri aktiivset teavitamist, kui ohver on avaldanud sellekohast soovi. Iirimaal puudub ohvrite hartal kohustuslik staatus. Eesti ei esitanud rakendusõigusakte.

Artikli 4 lõike 3, milles käsitletakse ohvri teavitamist õiguserikkuja vabastamisest, võtsid nõuetekohaselt üle vaid FI, CZ, PL, SK ja SE. Iirimaa ohvrite hartas on sätestatud, et ohvrit teavitatakse õiguserikkuja vabastamisest. Kui seda ei tehta, saab ohver vaid kirjutada järgmistele ametnikele: Garda Victim Liaison Officer / local Superintendent. BG, LU, EE, HU, LT, RO ja SI ülevõtmisõigusakte ei edastanud. [UK eeskirjadel on kaks puudujääki. 2000. aasta kriminaalõiguse ja kohtuteenistuse aktis on sätestatud, et ohvrit tuleb teavitada õiguserikkuja vabastamise kavatsusest ja tingimustest, mida õiguserikkuja peab vabastamisel täitma, kuid see kehtib vaid nendel juhtudel, kui isik peeti kinni seksuaalkuriteo või vägivaldse teo eest kauemaks kui 12 kuud. Šoti õigussüsteemis on ette nähtud ohvri teavitamine tema suhtes kuriteo toimepannud isiku vabastamisest, kuid see ei ole kohustuslik säte. Politsei praegune praktika on teabe andmine karistusest tingimisi vabastamise kohta.] Hispaania osutab sättele, milles käsitletakse kohustust ohvrit teavitada mis tahes menetluslikust sammust, mis võib tema julgeolekut mõjutada. Prantsusmaa märgib, et teemaga tegeletakse. Portugal märgib, et ta võtab seda sätet arvesse kavandatavas eelnõus, millega muudetakse kriminaalmenetluse seadustikku.

Artikli 4 lõikes 4 käsitletakse ohvri õigust teavet õiguserikkuja vabastamise kohta mitte vastu võtta. Ainult FI, SE ja SK on selle sätte täielikult üle võtnud. HU, CY, LT ja IT märgivad, et neil asjaomased sätted puuduvad. AT, DK, UK, DE, FR, EL, NL, LU, LT, EE, RO, SI ja ES sätteid ei esitanud. Iirimaal, kus teabe esitamise suhtes artikli 4 lõike 3 kohaldamine on vabatahtlik, on taas probleemiks ohvrite harta staatus. Portugali sätted ei taga ohvri õigust teavet mitte vastu võtta. Belgia on selle sätte üle võtnud osaliselt, sest ta on ette näinud vaid teavitamise õiguserikkuja tingimisi vabastamise korral.

Artikkel 5: Teabevahetuse kaitsemeetmed

Artikkel 5 sisaldab liikmesriigi kohustust võtta vajalikke meetmeid ohvrite suhtes määral, mis on võrreldav liikmesriigis kostjate suhtes võetavate sama tüüpi meetmetega, selleks et vähendada võimaluste piires teabevahetusega seonduvaid probleeme, mis käsitlevad ohvrite arusaamist kõnealuse kriminaalmenetluse asjassepuutuvatest etappidest või nende sellesse kaasamist. Teabevahetuse probleeme saab tõlgendada laiemalt, hõlmates ka arusaamist menetlusest endast, kuid kõik liikmesriigid tõlgendasid seda kui keelebarjääri. Ainult Soomel on toimiv tõlkekord, mida kasutatakse ka kohtueelse uurimise käigus. FR, IT, SI ja BE pakuvad ohvritele tõlkeabi, kui ohver ise on menetlusosaline või osaleb selles tunnistajana. SK, BG, CZ, IE, DK, FI, HU, SI, ES, PL ja RO pakuvad täielikku keelelist abi.

Edastatud sätetest on näha, et viies liikmesriigis (LT, LU, SE, UK, NL) on rakendamisel esinenud probleeme seoses suurema kaitsega, mis tuleb kostjatele tagada. Ei ole selge, kas Eestis ohvriabiteenistuse raames pakutakse ka tõlketeenust või kas abi piirdub vaid ohvrite aitamisega menetlusest aru saada.

PL ja CY rakendussätteid ei esitanud.

Artikkel 6: Eriabi ohvritele

Selle artikliga kehtestatakse topeltkohustus.

Esiteks nähakse sellega ette, et liikmesriikidel tuleb ohvritele vajadusel tagada tasuta juurdepääs mis tahes nõustamisele, mis ei ole õigusnõustamine ja õigusabi. Ainult kümme liikmesriiki (BG, EE, BE, ES, IE, SE, FR, RO, UK ja DK) on võtnud meetmeid selle kohustuse täitmiseks. Mõiste „mis tahes nõustamine“ määratlus on liikmesriigiti erinev, hõlmates nii psühholoogilist abi, ravi kui ka meditsiinilist teavet.

Üldjuhul on rakendamine liikmesriikides puudulik. Sloveenia edastas kriminaalmenetluse seaduse artikli 65, mis aga ei ole kokkusobiv artiklis 6 sätestatud kohustusega. Itaalia esitas vaid õigusaktid eriabi osutamise kohta raskete kuritegude ohvriks langenud alaealistele ja inimkaubanduse ohvritele. Üheksa liikmesriiki (LU, HU, CZ, FI, PL, SK, LT, CY ja NL) ei taga ohvritele muud nõustamist kui õigusnõustamine ja õigusabi.

Teiseks nõutakse liikmesriikidelt ohvrite juurdepääsu tagamist õigusabile, kui ohvrile on võimalik anda menetlusosalise staatus. Enamik liikmesriike oli selle sätte nõuetekohaselt üle võtnud, välja arvatud SI. Erinevusi esineb selles, kes võivad abi saada. Madalmaad teavitasid komisjoni oma piiratud õigusabi süsteemist (pooletunnine nõustamine), mis sissetulekust ei sõltu.

Artikkel 7: Ohvrite kulutused seoses kriminaalmenetlusega

Artiklis 7 käsitletakse ohvrite kulutusi seoses kriminaalmenetlusega, milles nad on menetlusosalised või tunnistajad. AT, DE, EE, DK, PL, IT, PT, FI, LT, ES ja SE teevad vahet ohvril menetlusosalisena ja ohvril tunnistajana. Enamik liikmesriike (välja arvatud BE, IE, NL ja UK) katab juristide kulutused, kui ohver on menetlusosaline. Kui ohvritel ei ole õigus õigusabi saada, saab IT, HU, ES, CZ, RO ja SK õigusaktide kohaselt ohvri juristi kulutusi sisse nõuda vaid õiguserikkujalt. See võib tekitada probleeme, kui õiguserikkuja on maksejõuetu. Bulgaarias võib kohtukulud üle võtta. Leedus kaetakse nii kostja kui ka ohvrite kulutused. Poolas katab ohvrite kohtukulud õiguserikkuja ning teatavatel tingimustel ka riik (määratlemata). Soomes ei kaeta ohvrite kohtukulusid riiklikest vahenditest, nende tasumist võidakse nõuda õiguserikkujalt.

Küprose esitatud teave ei ole täielik ja Eesti vaid mainib ohvritele tekkinud kulude korvamist juhul, kui neid kuulatakse üle tunnistajana.

Artikkel 8: Õigus kaitsele

Artikliga 8 tagatakse erinevaid õigusi kaitsele.

Artikli 8 lõikes 1 käsitletakse kohustust tagada ohvritele ja nende perekondadele nende ohutuse ja eralelu puutumatuse kaitse; seda kohustust ei ole üle võtnud AT, BE, FI, DE, PT, NL, ES, SE, CY, CZ, RO, SK, SI, BG ja HU. FR, LT ja PL on võtnud meetmeid ohvri, kuid mitte tema perekonna kaitse tagamiseks; loetletud riigid ei ole esitanud sätteid artikli 8 lõike 1 muude aspektide ülevõtmise kohta. Iirimaa võttis oma ohvrite hartasse (ei ole kohustuslik) üle artikli 8 lõike 1. Kõik liikmesriigid peale Sloveenia nägid ette ohvrite eraelu puutumatuse kaitse puhul võimaluse kinnise menetluse korraldamiseks. Vaid Soome märgib selgesõnaliselt ohvri perekonna eraelu puutumatuse kaitset, kuigi asjaomast teksti ta ei saatnud.

Artikli 8 lõikes 2 käsitletakse isikute eraelu puutumatust seoses kohtumenetlusega. AT, BE, BG, FR, SK, HU, DE ja PT edastasid teavet fotokujutise salastatuse kaitse kohta.

Taani edastas artikli 8 lõigete 1 ja 2 kohta mittetäieliku teabe, osutades vaid tunnistaja kaitse korrale.

Artikli 8 lõike 3 eesmärk on vähendada kontakte ohvrite ja õiguserikkujate vahel, tagades kohturuumides ohvritele eraldi ooteruumid. Ainult DE, IT ja ES saatsid artikli 8 lõike 3 ülevõtmissätted. Saksamaa on nimetatud sätte nõuetekohaselt üle võtnud, Hispaania on ette näinud vaid eraldi ruumid ohvritele, kes on kohtusse kutsutud tunnistajaks. FI, IE, LU, CZ, UK ja SE väidavad, et kohtupraktika (kuid seadus mitte) vastab nõuetele. Poola väitis, et kohtute presidendid on sellest vajadusest teadlikud, ja Taani väitis, et nende justiitsministeerium on saatnud asjaomase teatise. Slovakkia märgib, et kohtunik võib võtta vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et süüdistatava ja ohvri vahel puuduks kohturuumides kontakt, kuid see on piiratud vaid teatavate juhtumitega ja sellega ei tagata eraldi ruume.

Artikli 8 lõikega 4 nähakse ette liikmesriikide kohustus kaitsta ohvreid, andes neile õiguse anda tunnistusi viisil, mis arvestaks nende kaitsetusega. Enamik liikmesriike on selle artikli üle võtnud teataval määral. FR, SI, EE, LT ja EL õigusakte ei saatnud. Soome osutab eelnõule, milles nähakse ette alaealiste kaitsemeetmed. Ühendkuningriigis kohaldavad neid meetmeid kroonikohtud (Crown Courts) , kuid magistraadikohtud (Magistrates' Courts) saavad neid meetmeid kohaldada vaid audiovisuaalsete ülakuulamiste puhul. Tšehhi näeb ette alla 15aastaste isikute piiratud kaitse. Taani näeb ette kaitse üldise korra (isiku isikuandmeid ei avaldata), kui isik peaks olema ohus. See kord ei täida aga osutatud sätte eesmärki, näiteks väikelaste puhul. Artikli 8 rakendamine Eestis on mitterahuldav, sest puudub viide perekondade ja kaitsetute isikute kaitsele. Samuti on rakendamine nõrk Luksemburgis, sest eelnõu ei ole seadusena vastu võetud.

Artikkel 9: Õigus hüvitisele kriminaalmenetluse jooksul

Artikli 9 lõikega 1 nähakse ette, et liikmesriigid peavad mõistliku tähtaja jooksul tagama otsuse vastuvõtmise õiguserikkuja poolse hüvitise maksmise kohta. Enamik liikmesriike leidis, et selle sätte saab üle võtta, kui kriminaalmenetluse ohver ühineb menetlusega tsiviilhagejana.

Tavaõiguse riikides puudub võimalus tsiviilhagejana menetlusega ühinemiseks. Iirimaal on hüvitisskeem ohvrite teatavate kategooriate jaoks. DK, EL ja UK ei ole ülevõtmissätteid esitanud. CY, DE, FR, LT, BE, ES ja SE näevad ette hüvitise vaid ohvrite teatavate kategooriate jaoks. Selliste meetmetega ei ole artikli 9 lõike 1 ülevõtmine tagatud.

Artikli 9 lõikes 2 sätestatakse liikmesriikide kohustus võtta meetmeid, et ärgitada õiguserikkujat andma ohvritele piisavat hüvitist. AT, FR, DE, FI, IE, IT, ES ja NL võtsid selle rakendamiseks nõuetekohaseid meetmeid. Kautsjoni vastu või tingimisi vabastamine sõltub õiguserikkuja käitumisest ohvri suhtes. Rumeenias võib prokurör või kohtunik võtta hüvitise maksmise tagamiseks selliseid ajutisi meetmeid nagu õiguserikkuja varade arestimine või konfiskeerimine, kuid Rumeenia ei ole ette näinud õiguserikkuja maksejõuetuse korral kohaldatavaid sätteid. LT, FI, HU, SI ja CZ võivad õiguserikkumise tulemusena tekitatud kahju korvamist käsitleda karistust kergendava asjaoluna. DK, EE, EL ja UK ei ole ülevõtmissätteid esitanud.

Artikli 9 lõikes 3 sätestatakse, et liikmesriigid peavad tagama, et ohvrile kuuluv vara tagastatakse ohvrile viivitamata. Enamik liikmesriike on selle kohustuse ette näinud. DK, FR, DE, EL ja ES ei ole sätteid esitanud. IE ja UK märgivad, et nad on nimetatud nõude täitnud, kuid asjaomaseid õigusakte nad ei esitanud.

Artikkel 10: Lepitusmenetlus kriminaalmenetlusõiguses

Artikliga 10 nähakse ette, et iga liikmesriik otsib kohastel juhtudel võimalusi lepitusmenetluse soodustamiseks. Enamikul liikmesriikidel on lepitusmenetluse mehhanism olemas. Luksemburgis tohib otsuse lepitusmenetluse kasutamise kohta kriminaalmenetlusõiguses langetada vaid riigiprokurör ( procureur d'Etat); menetlusosalistel algatusõigus puudub. Sloveenias otsustab riigiprokurör kohtuasja lepitusmenetlusse saatmise üle, kuid lepitusmenetlus saab toimuda vaid siis, kui õiguserikkuja ja ohver on sellega nõus; riigiprokurör loobub süüdistusest teatise saamisel lepingutingimustest kinnipidamise kohta. Poolas ja Soomes on lepitusmenetlusega võimalik karistuse rangust vähendada. Leedus peatatakse kriminaalmenetlus, kui pooled on lepitusmenetlusega nõus. Bulgaarias on lepitusmenetluse leping pooltele siduv. Rootsis saab lepitusmenetlust kasutada siis, kui õiguserikkuja on alla 21aastane.

Küpros ja Taani lepitusmenetlust ei reguleeri. Taani uurib lepitusmenetluse alalise kasutamise võimalusi pärast katseprojekti lõpuleviimist, mis käivitati1994. aastal mida pikendati 2003. ja 2007. aastal.

Artikkel 11: Teises liikmesriigis elavad ohvrid

Artikli 11 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võimaldama teises liikmesriigis elavatel ohvritel anda seletusi vahetult pärast õiguserikkumise toimumist või rakendama videokonverentsi käsitlevaid sätteid, mis on kehtestatud 2000. aasta vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitleva konventsiooni artiklites 10 ja 11. Nimetatud konventsioon ei kohaldu EL, IT, IE ja LU puhul. AT, BE, DK, DE, EL, LU, NL ja SI sätteid ei esitanud. Näib, et nende riikide õigusaktide alusel on võimalik seletusi anda vahetult pärast õigusrikkumise toimumist. Hispaania ei ole seda artiklit üle võtnud. NL, LU, SE ja UK kirjeldavad oma süsteemi, kuid ei täpsusta õiguse allikaid.

Artikli 11 lõike 2 kohaselt on mitteresidendist ohvritel võimalik esitada kaebus oma elukohariigi pädevatele asutustele. FR, IT, CY, PT, ES ja SE ei ole seda sätet üle võtnud. AT, BE, DK, DE, LU, NL, LT, RO, EE, SI ja SE sätteid ei esitanud. BE, IE, DK, HU, NL ja SK võtavad kaebusi vastu ja edastavad need vajadusel riigile, kus õiguserikkumine toime pandi. Ainult LU ja FI on selle sätte üle võtnud.

Artikkel 12: Liikmesriikide koostöö

Artikkel 12 hõlmab liikmesriikide vahelist koostööd. PT, HU ja BG tsiteerisid riiklikke rakendussätteid. UK ja CZ osutavad oma ohvrite tugiorganisatsioonidele, kes tegutsevad ohvrite abistamise Euroopa foorumi (praegune nimi: ohvrite tugiorganisatsioon Euroopas) raames. Rootsi mainis oma ülesannet rahvusvaheliste konverentside korraldajana. IT ja ES väidavad, et nad on artikli 12 üle võtnud, rakendades hüvitisi käsitlevat 2004. aasta direktiivi ja vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitlevat konventsiooni. FR, CY, SI, SK, DK ja EE seda sätet ei maininud. CY, FI ja LT märgivad, et selle artikli rakendamiseks õigusakte ei ole vaja.

Artikkel 13: Eriasutused ja ohvrite tugiorganisatsioonid

Artikli 13 kohaselt tuleb igal liikmesriigil soodustada ohvrite tugisüsteemide kaasamist, mis tegelevad ohvrite esmase vastuvõtuga ning ohvrite edasise toetamise ja abistamisega. Enamik liikmesriike väidab, et neil on riigi poolt rahastatav ohvrite tugiteenus, mille raames antakse ohvritele teavet, juhiseid ja tuge. Ainult AT, BE, BG, FR, PT, EE ja SE esitasid sätted nende organisatsioonide ülesannete kohta, mis hõlmasid eelkõige kriminaalmenetlusejärgset tuge. CY, SI ja SK seda artiklit ei maininud. Itaalia osutab abi vaid ohvrite teatavatele kategooriatele (väärkoheldud alaealised, raha väljapressimine seoses kuriteoga jne). Rumeenia pakub teatavate õiguserikkumise kategooriate ohvritele tasuta psühholoogilist abi. ES ja FR osutavad olemasolevatele riiklikele õigusaktidele, kuid ei täpsusta vastavaid artikleid ning seepärast ei ole võimalik ülevõtmist kontrollida. Leedul on riiklikud ohvrite tugiprogrammid (täiendav teave puudub). UK (Šotimaa), PL ja CZ märgivad, et riik toetab ohvrite tugiorganisatsioone ja näeb ette nende funktsioonid, kuid õiguslikku alust nad ei nimeta.

Artikkel 14: Menetluses osalevate töötajate või muul viisil ohvritega kokkupuutuvate isikute väljaõpe

Artikli 14 kohaselt peab ohvritega kokkupuutuvatel isikutel (eriti politseiametnikel ja õigusala töötajatel) olema sobiv väljaõpe. PT, RO ja SE on ainsad riigid, kes on selle artikli mõlemad lõiked üle võtnud. Ei ole selge, kas Bulgaaria osutatud „kuriteo ohvreid abistav isik“ hõlmab nii politseiametnikke kui ka õigusala töötajaid. Teised riigid, välja arvatud DK ja IT, viitavad pelgalt asutustele, kelle ülesanne on asjaomastele töötajatele pakkuda kutseõpet. Alati ei ole selge, kas neid asutusi rahastab riik, nagu see on ette nähtud artiklis 14. Austria ülevõtmissäte ei võta artiklit 14 üle, sest see ei hõlma töötajate väljaõpet.

Artikkel 15: Praktilised tingimused, mis käsitlevad ohvrite seisundit menetluses

Artikli 15 lõikes 1 käsitletakse sekundaarse ohvristamise vältimist. Ainult AT, IT ja ES on selle artikli üle võtnud. Ülejäänud liikmesriigid peale DK ja IT märgivad, et nad on vajalikud meetmed võtnud, kuid nende liikmesriikide koostatud kirjeldused on ebamäärased ja mitterahuldavad. Belgia politseiametnikel on õigus saada toetust füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvritele võimaluste loomiseks.

Artikli 15 lõikega 2 nähakse ette, et liikmesriikidel tuleb kohandada ruume sekundaarse ohvristamise vältimiseks. Enamik liikmesriike ei ole artikli 15 lõikele 2 üldse viidanud. Rootsi märgib, et enamasti on politseijaoskondades laste jaoks eraldi ruum. Ohvrite muude kategooriate puhul on töö käimas ja sobivad tingimused luuakse tulevikus.

Artikkel 16: Territoriaalne kohaldamisala

Ühendkuningriik ei ole esitanud teavet selle kohta, et käesolev säte oleks Gibraltari suhtes üle võetud.

3. KOKKUVÕTE

Kõnealuse raamotsuse rakendamine ei ole rahuldav. Komisjonile saadetud riiklikes õigusaktides on arvukalt väljajätmisi. Pigem on tegemist raamotsuse vastuvõtmisele eelnenud olukorraga. Selle valdkonna õigusaktide ühtlustamise eesmärki ei ole täidetud, sest riiklikes õigusaktides esineb liiga palju erinevusi. Paljusid sätteid on rakendatud mittesiduvate suuniste, hartade ja soovituste vormis. Komisjon ei saa hinnata, kas neid tegelikkuses ka järgitakse.

Komisjon kutsub liikmesriike üles analüüsima käesolevat aruannet ning kasutama võimalust esitada kogu täiendav asjakohane teave komisjonile ja nõukogu sekretariaadile, et täita oma kohustused, mis tulenevad raamotsuse artiklist 18. Lisaks ergutab komisjon neid liikmesriike, kes on andnud märku, et nad valmistavad asjakohaseid õigusakte ette, neid võimalikult kiiresti rakendama ja nendest teatama.

[1] EÜT L 82, 22.3.2001, lk 1.

[2] KOM(2004) 54 (lõplik/2)