[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 13.11.2008

KOM(2008) 727 lõplik

2008/0215 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta

{SEC(2008) 2767} {SEC(2008) 2768}

(komisjoni esitatud)

SELETUSKIRI

1. Sissejuhatus

Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta (edaspidi „hoiuste direktiiv”) on kohaldatud Euroopa Liidu liikmesriikides alates 1. juulist 2005. Hoiuste direktiivi lõppeesmärk, mis lepiti kokku Santa Maria de Feira Euroopa Ülemkogul 19. ja 20. juunil 2000 ning majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu kohtumisel 26. ja 27. novembril 2000, on võimaldada maksustada hoiuste intresse, mis on ühes liikmesriigis makstud tegelikele tulusaajatele, kes on teise liikmesriigi füüsilisest isikust residendid, nende asukohaliikmesriigi õigusnormide kohaselt.

Alates hoiuste direktiivi kohaldamisest 2005. aastal oli siiski ilmne, et tuleb teha täiendavaid täpsustusi, et võtta arvesse hoiusetoodete arengut ja investorite käitumise muutumist. Ka riiklikes maksusüsteemides on hakatud teatavatest uuenduslikest finantstoodetest saadavat tulu käsitlema sarnaselt võlakohustustega seotud intressidega. Selliste muutuste arvesse võtmiseks on hoiuste direktiivis sätestatud, et komisjon peab iga kolme aasta järel esitama nõukogule aruande direktiivi toimimise kohta ning tegema nende aruannete põhjal vajaduse korral vajalikud muudatusettepanekud, mis aitaksid tagada hoiuste intresside tegelikku maksustamist ning kõrvaldaksid ebasoovitavad konkurentsimoonutused.

Seda arvestades esitas komisjon 15. septembril 2008 nõukogule esimese aruande hoiuste direktiivi kohaldamise kohta pärast selle esimest kolme toimimisaastat (KOM (2008)552 (lõplik), nõukogu dokument 13124/08 FISC 117). Aruanne põhineb ELi liikmesriikide maksuametitega peetud konsultatsioonidel, nende poolt direktiivi kohaldamise esimese kahe aasta kohta esitatud andmetel ning seisukohtadel, milleni jõudis eksperdirühm, mille komisjon moodustas 2007. aastal, et küsida nõu asjaomastelt ärisektoritelt, keda direktiiv mõjutab praegu või võib mõjutada tulevikus.

Nagu aruandes on selgitatud, osutus hoiuste direktiiv oma kohaldamisala piires tõhusaks. See on avaldanud ka kaudset mittemõõdetavat positiivset mõju maksumaksjate seaduskuulekusele. Läbivaatamismenetluse käigus leiti siiski, et hoiuste direktiivi praegune kohaldamisala ei vasta täielikult nõukogu 26. ja 27. novembri 2000. aasta järeldustes esitatud üldistele eesmärkidele. Aruandes juhiti tähelepanu eelkõige vajadusele muuta „tegeliku tulusaaja” ja „makseasutuse” määratlusi, direktiivi kohaldamisalasse juba selgesõnaliselt kuuluvate finantsinstrumentidega samaväärsete instrumentide käsitlemist ning teatavaid menetlustega seotud aspekte.

Komisjon teeb aruande alusel ettepaneku muuta hoiuste direktiivi, võttes arvesse kaasnevat halduskoormust ning liikmesriikide maksuametite ja eksperdirühma seisukohti ning järgides asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.

2. MÄRKUSED HOIUSTE DIREKTIIVI MUUTMISETTEPANEKU KOHTA

2.1. Ettepaneku artikkel 1

Tähtsaimad muudatusettepanekud seonduvad hoiustelt saadava tulu määratlusega, et võtta arvesse hoiusetoodete arengut viimastel aastatel. Kavandatud muudatused hõlmavad nii hoiustelt intressidena saadavat tulu kui ka muud, sisuliselt samaväärset tulu, mida saadakse teatavatest uuenduslikest finantstoodetest ja võlakohustustega võrreldavatest elukindlustustoodetest. Selliste ulatuslikemate muudatuste rakendamise korral, mis tagaksid liikmesriikide maksuametite vahelise teabevahetuse kõigi elukindlustuslepingute puhul, võiks uuesti kaaluda vajadust laiendada hoiuste direktiivi kohaldamisala, et hõlmata kõnealustelt elukindlustustoodetelt saadavaid tulusid.

Samuti kavatsetakse laiendada direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmaks teatud tingimustel intresse, mida teatavad ettevõtted ja õiguslikud üksused saavad üksikute tegelike tulusaajate kasuks. Kavatsetakse ka oluliselt täiustada „intressimakset vastuvõtva makseasutuse” määratlust, et suurendada kõnealuse mehhanismi tõhusust ja õiguskindlust turuosaliste jaoks.

Hoiuste direktiivi artiklite 1 ja 2 muudatusettepanekud

Praegu käsitletakse artiklites 1 ja 2 ainult vahetult füüsiliste isikute kasuks tehtud intressimakseid. Artikli 1 muutmine on kavandatud ainult selleks, et viia see kooskõlla artiklisse 6 kavandatud intressimakse laiendatud määratlusega.

Olulisemad muudatused kavandatakse artiklisse 2. Hoiuste direktiiv ei hõlma praegu füüsilistele isikutele kuuluvatele juriidilistele isikutele ja üksustele tehtud makseid. Kõnealune piirang võib anda füüsilistele isikutele võimalusi hoida kõrvale hoiuste direktiivi kohaldamisest, kasutades vahendajana juriidilist isikut või üksust.

Kohaldamisala valimatu laiendamine kõigile teistes liikmesriikides või ELi-välise jurisdiktsiooni all asutatud juriidilistele isikutele ja üksustele tehtavatele maksetele ei tundu olevat asjakohane lahendus.

Tõhusam lahendus oleks nõuda, et makseasutused, kes on kohustatud võitlema rahapesuga, kasutaksid neile kõnealuste kohustuste raames juba kättesaadavat teavet niivõrd, kuivõrd see on seotud teatavatele juriidilistele isikutele või üksustele tehtud maksete tegeliku tulusaajaga (tegelike tulusaajatega) („läbivaatluse meetod”). ELi makseasutused peaksid keskenduma ainult juriidilistele isikutele ja üksustele, kes on asutatud teatava ELi-välise jurisdiktsiooni all, kus ei ole tagatud kõnealustele juriidilistele isikutele ja üksustele makstavate intresside nõuetekohane maksustamine. Kui rahapesuvastase võitlusega seoses tuvastatud tegelik tulusaaja on teise ELi liikmesriigi füüsilisest isikust resident, peaks ELi makseasutus käsitlema makset nii, nagu see tehtaks otse asjaomasele tegelikule tulusaajale.

Tuleb märkida, et läbivaatluse meetod ei ole parim meetod tegeliku tulusaaja kindlaks tegemiseks, kui ELis asuvad ettevõtjad maksavad intresse teistele ettevõtjatele, kes asuvad samuti ELis ning kuuluvad seega „makseasutuse” määratluse alla. See võib põhjustada makseasutuse kohustuste mitmekordistumist makseahela erinevates osades. Makseasutuste määratluse ja kohustuste täpsustamine, nagu on kavandatud seoses artikliga 4, tundub praegu olevat läbivaatluse meetodist usaldusväärsem ja proportsionaalsem lahendus.

Et vähendada ebakindlust ja makseasutuste halduskoormust, sisaldab I lisa loetelu selliste ELi-väliste jurisdiktsioonide all asutatud juriidiliste isikute ja üksuste kategooriatest, mis ei taga asjaomaste ettevõtete ja üksuste saadud tulu asjakohast ja tegelikku maksustamist. Uues artiklis 18b on sätestatud lisa kohandamise kord.

Hoiuste direktiivi artikli 3 muudatusettepanekud

Artiklisse 3 kavandatakse kolm peamist täpsustust seoses tegeliku tulusaaja residentsusega.

Esimesega püütakse tagada tegeliku tulusaaja alalist aadressi käsitleva teabe regulaarne ajakohastamine, paludes makseasutustel edastada „neile parim makse kuupäeval kättesaadav teave”. See hõlmab rahapesuga võitlemiseks nõutavat teavet või muid tõendeid, milles lepitakse kokku uues artiklis 18b osutatud korras.

Teiseks tehakse ettepanek täiendada „alalise aadressi” meetodit ja kehtestada tegeliku tulusaaja residentsuse kindlaksmääramiseks lähenemisviis, mis põhineb eelneval tutvumisel ametliku tõendiga konkreetse riigi residendiks olemise kohta, kui tegelik tulusaaja on sellise tõendi vabatahtlikult makseasutusele esitanud. See kehtib viimase kolme aasta jooksul välja antud kehtivate residentsuse tõendite kohta. Kõnealune muudatus on kooskõlas hoiuste direktiivi lõppeesmärgiga.

Lisaks sellele tehakse ettepanek, et kui makseasutusel on ametlikud dokumendid, mis tõendavad, et tegelik tulusaaja on diplomaatiliste eesõiguste või muude rahvusvaheliste eeskirjade tõttu resident alalise aadressi järgsest liikmesriigist erinevas liikmesriigis, siis on residentsuseks hoiuste direktiivi kohaldamisel kõnealuste ametlike dokumentide kohane residentsus.

Hoiuste direktiivi artikli 4 muudatusettepanekud

Lõikes 1 esitatud makseasutuse lai mõiste on osutunud suhteliselt arusaadavaks ning tundub, et see ei vaja muid olulisi muudatusi kui kõnealuste asutuste vastutuse täpsustamist seoses maksetega, mis on tehtud nende klientidele väljaspool ELi asutatud vahendajate kaudu. Euroopa Pangandusföderatsioon on tõstatanud siiski küsimuse passiivse tulusaamise või passiivse maksmise kohta, mille puhul kõik liikmesriigid ei kohalda tingimata järjekindlalt üldpõhimõtet, et makseasutus on viimane vahendaja ahelas. Ühtsed suunised passiivse tulusaamise ja passiivse maksmise kohta praegu puuduvad. See võib põhjustada ülesannete dubleerimist või olukorda, kus ühtegi asjassepuutuvat ettevõtjat ei loeta makseasutuseks. Selle vältimiseks kavandatakse muudatus, et nõuda liikmesriikidelt sobivate meetmete võtmist tagamaks, et makseasutuste kohustused seoses sama intressimaksega ei kattuks.

Lisaks sellele täpsustatakse kooskõlas artikli 2 muudatusettepanekuga seoses läbivaatluse meetodi rakendamisega teatavatele kolmandates riikides asutatud ettevõtetele ja õiguslikele üksustele tehtavate maksete suhtes, et I lisas loetletud ettevõttele või õiguslikule üksusele tehtud või tagatud makset loetakse tehtuks või tagatuks ettevõtte või õigusliku üksuse tegeliku tulusaaja kasuks, nagu see on määratletud rahapesuvastastes õigusnormides.

Tundub, et algsetes lõigetes 2 ja 5 kasutatud „vastuvõtva makseasutuse” mõiste on põhjustanud ebakindlust ja seda tuleb edasi arendada.

Nagu on selgitatud seoses artikli 2 muudatusettepanekutega, tundub läbivaatluse meetodi laiendamine kõigile ELi liikmesriikides asutatud ettevõtetele olevat ebaproportsionaalne. Selliste alternatiivsete mehhanismide puudumine, mis hõlmaksid ELis maksuvabadele vahestruktuuridele tehtavaid makseid, võib siiski julgustada füüsilisi isikuid neid vahestruktuure hoiuste direktiivist kõrvale hoidmiseks laialdaselt ära kasutama. Hiljutised juhtumid näitavad, et kui mõistet „vastuvõttev makseasutus” ei rakendata järjepidevalt, on võimalikud kuritarvitused ja moonutused. ELi tasandil reguleeritud investeerimisfondidele, mille tulud on hoiuste direktiivi kohaldamisel olulised, võivad pakkuda kõlvatut konkurentsi vahendavad investeerimisstruktuurid, mis ei kuulu tegelikult artikli 4 lõikes 1 sätestatud makseasutuse peamõiste alla, sest nende tehtud maksed ei ole õiguslikus mõttes intressimaksed, isegi kui need on kogunenud võlakohustustesse tehtud investeeringutelt.

Mõistest „vastuvõttev makseasutus” loobumise asemel tuleb kõnealust mõistet selgitada, et tagada selle järjepidev kohaldamine. Muudatusettepaneku eesmärk on minna praeguselt lähenemisviisilt, mis keskendub asjaomastele üksustele intresse maksvatele eelneva etapi ettevõtjatele, üle lähenemisviisile, mis põhineb selliste vahestruktuuride positiivsel määratlusel, kes on kohustatud tegutsema „vastuvõtva makseasutusena”.

See tähendaks, et kõnealused vahestruktuurid – sealhulgas sellised õiguslikud üksused nagu teatavad fondid ja ühingud – peaksid kohaldama hoiuste direktiivi intressimaksete saamisel mis tahes eelneva etapi ettevõtjalt, olenemata sellest, kus kõnealune ettevõtja on asutatud (kas ELis või väljaspool seda), juhul kui tegelik tulusaaja on teise ELi liikmesriigi füüsilisest isikust resident.

Turumoonutuste vältimiseks põhineb vastuvõtva makseasutusena tegutsevate struktuuride uus määratlus pigem sisulistel asjaoludel kui nende õiguslikul vormil. Muudatusettepanekus pooldatakse määratlust, mis hõlmab kõiki ettevõtteid ja õiguslikke üksusi, mille tulusid ei maksustata, vähemalt selles osas, mida saavad nende mitteresidentidest osanikud, vastavalt otsese maksustamise üldeeskirjadele, mida kohaldatakse selles liikmesriigis, kus asub kõnealuse ettevõtte või üksuse tegeliku juhtimise koht ja mida võib pidada tema asutamise või asukohaks. Välja tuleks jätta ainult järgmised ettevõtted ja õiguslikud üksused:

1. hoiuste direktiivi artiklis 6 nimetatud investeerimisfondid;

2. pensionifondid ja elukindlustuslepingutega seotud varad;

3. üksnes heategevuslikul eesmärgil asutatud ettevõtted ja üksused;

4. jagatud tegeliku tulusaaja juhtumid, kus intresse maksab ettevõtja, kes on tuvastanud kõik tegelikud tulusaajad.

III lisas esitatakse kõigis liikmesriikides „vastuvõtvate makseasutustena” käsitletavate ettevõtete ja üksuste positiivne loetelu. Uues artiklis 18b on sätestatud lisa muutmise kord.

Hoiuste direktiivi artikli 4 lõikega 3 ette nähtud võimalus taotleda kohtlemist artiklis 6 sätestatud investeerimisfondina, jääks ainult neile ettevõtetele ja õiguslikele üksustele, kelle varadele või tulule ei ole ühelgi tegelikul tulusaajal intressimakse saamise hetkel õigust. Kui nad seda võimalust ei kasuta, on nad kohustatud tegutsema „vastuvõtva makseasutusena” ja kohtlema tegelike tulusaajatena isikuid, kes on panustanud nende varadesse.

Hoiuste direktiivi artikli 4 lõike 2 viimases lauses (ja artikli 11 lõikes 5) sätestatud eelneva etapi ettevõtjate praegused kohustused säilitatakse ainult intressimaksete suhtes, mis tehakse sellistele teise liikmesriigi ettevõtetele ja õiguslikele üksustele, mis kuuluvad nende tegeliku juhtimise koha liikmesriiki (mis õigusliku üksuse puhul on liikmesriik, kus on alaline aadress isikul, kellele kuulub peamiselt üksuse seaduslik omandiõigus ja kes haldab peamiselt üksuse vara ja tulu) arvesse võttes kavandatud III lisa loetellu. Loetelu ei ole liikmesriikide puhul siiski ammendav. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et kõik ettevõtted ja õiguslikud üksused peale eespool punktides a, b, c ja d loetletute, mida ei maksustata otsese maksustamise üldeeskirjade järgi ja mille tegeliku juhtimise koht on nende territooriumil, tegutsevad „vastuvõtva makseasutusena sõltumata sellest, kas need ettevõtted ja õiguslikud üksused kuuluvad III lisa loetellu ja sõltumata välisriigi eelneva etapi ettevõtjatelt tegelikult saadud teabest.

Hoiuste direktiivi artikli 6 muudatusettepanekud

Hoiuste direktiiviga püütakse sisuliselt tagada hoiustelt intressidena saadava sellise tulu maksustamine, mis on kõigis liikmesriikides maksustatav üsna sarnaste kriteeriumide alusel. Hoiuste direktiivi sisu käsitlevate nõukogu 26. ja 27. novembri 2000. aasta järelduste vastuvõtmisega mööndi siiski, et intressimakse ametliku määratluse juurde jäämine ei oleks tõhus ja tooks kaasa võlakohustustega seotud otseste ja kaudsete investeeringute vahelise konkurentsi soovimatuid moonutusi. Seepärast otsustati hõlmata määratlusega nii võlakohustustelt saadud tulu (nagu OECD tulu- ja kapitalimaksu näidiskonventsiooni artiklis 11) kui ka teatavate investeerimisfondide vahendusel saadud tulu.

Samadel põhjustel kaasnes esialgse kavatsusega jätta kõik uuenduslikud finantstooted direktiivi kohaldamisalast välja (nõukogu 1999. aasta mai ja 2000. aasta novembri järeldused) sõnaselge kinnitus, et kõnealust küsimust tuleks direktiivi esimesel läbivaatamisel uuesti uurida.

Praegu on võimalik hoida hoiuste direktiivist kõrvale, korraldades rahaasju selliselt, et tulu jääb intressi ametlikust määratlusest välja, tagades samal ajal võlakohustustega samaväärsetele investeeringutele iseloomuliku riskide piiramise, paindlikkuse ja kokkulepitud investeeringutootluse. Nagu eespool on artiklitega 1 ja 2 seoses selgitatud, kavatsetakse hoiuste direktiivi kohaldamisala uuesti määratleda nii, et see hõlmaks intresse ja nendega sisuliselt samaväärset tulu, mis saadakse väärtpaberitest, mida võib investori seisukohast lugeda võlakohustustega samaväärseks, sest risk on teada ja see ei ole suurem kui võlakohustuste puhul.

Et võimaldada makseasutustel teha kindlaks kõnealusesse kohaldamisalasse kuuluvaid instrumente, jättes kõrvale keerukad lahendused, mis põhinevad makseasutustele sageli mitte teadaolevatel üksikasjadel (näiteks instrumendi koosseis või selle toimimise ja võlakohustustelt saadava tulu seos), laiendataks kavandatud uue punktiga aa artiklis 6 hoiuste direktiivi kohaldamisala väärtpaberitele, mis on võlakohustustega samaväärsed seetõttu, et investor saab kapitalilt tootluse, mille tingimused on väljaandmiskuupäeval kindlaks määratud, ning saab väärtpaberite aegumise korral tagasi ka vähemalt 95 % investeeritud kapitalist, olenemata sellest, kas asjaomaste väärtpaberite aluseks olevad varad sisaldavad võlakohustusi.

Samal ajal pakutakse välja teisi täpsustusi seoses investeerimisfondidega.

ELis asutatud investeerimisfondide puhul hõlmab artikkel 6 praegu ainult tulusid, mida saadakse kooskõlas direktiiviga 85/611/EMÜ tunnustatud eurofondide (edaspidi „eurofondid”) kaudu, mille osi võib viia turule muudes liikmesriikides peale asutamise liikmesriigi. Tulu, mida saadakse ettevõtjate ja muude avatud investeerimisfondide- või skeemide kaudu, millel puudub kõnealune tunnustus („mitte-eurofondid”), jääb siiski põhimõtteliselt direktiivi kohaldamisalast välja, isegi kui mitte-eurofondid tuleb registreerida ning liikmesriigi ametiasutused teostavad nende üle järelevalvet. See tulu muutub oluliseks ainult selliste mitte-eurofondide puhul, kes ei ole juriidilised isikud ja kes on seetõttu „vastuvõtvad makseasutused”. Praktikas valib enamik kõnealustest juriidilise isikuta mitte-eurofondidest kohtlemise eurofondina. Erinevalt juriidilise isikuga mitte-eurofondidest saadavast tulust kohaldatakse nende tulu suhtes artiklit 6.

Tulemuseks on mitte-eurofondide erinev kohtlemine. See ei ole siseturu huvides ja see ei olnud ka nõukogu 2000. aasta novembri järelduste eesmärk. Seepärast tundub, et artikli 6 lõike 1 punkte c ja d tuleb muuta, asendades viite direktiivile 85/611/EMÜ viitega ettevõtja või investeerimisfondi- või skeemi registreerimisele vastavalt liikmesriigi eeskirjadele. See tooks kaasa samade eeskirjade kohaldamise nii kõigi eurofondide kui ka kõigi mitte-eurofondide suhtes olenemata nende õiguslikust vormist.

Väljaspool ELi asutatud fondide puhul ei ole praegu selge, kas mõiste „väljaspool […] territooriumi asutatud eurofondid” hõlmab kõiki investeerimisfonde, sõltumata kohaldatavatest eeskirjadest ja sellest, kuidas neid investoritele turustatakse. Seepärast tuleks muuta hoiuste direktiivi, et täpsustada kõnealust määratlust vastavalt olemasolevale OECD „avatud investeerimisfondi- või skeemi” määratlusele. Nimetatud määratlus võib olla ühine kolmandate riikidega ning see võib tagada, et kõnealuste vahendite kaudu suunatavat intressitulu koheldaks nõuetekohaselt.

Samuti tehakse ettepanek täiendada artikli 6 lõiget 6 täpsustamaks, et kooskõlas nõukogu 12. aprilli 2005. aasta järeldustega tuleb kõnealuse artikli teistes lõigetes nimetatud protsendimäära arvutamisel võtta arvesse nii otseseid kui kaudseid investeeringuid, mida investeerimisfondid on teinud võlakohustustesse ja väärtpaberitesse.

Seoses hoiuste direktiivi praeguse intressimakse määratlusega on mõned liikmesriigid teinud ettepaneku laiendada seda igasugusele investeerimisest saadavale tulule, kuid seda seisukohta praegu laialdaselt ei toetata. Nagu läbivaatamisaruandes on selgitatud, ei tarvitse hoiuste direktiiv olla sobivaim raamistik, et parandada maksuametite vahelist koostööd seoses dividendidest või spekulatiivsetest finantsinstrumentidest saadava kapitalituluga, mis ei paku kindlat kapitalikaitset. Ainult teabevahetusel põhinevad lahendused tunduvad olevat sobivamad, et vältida kahekordset maksustamist ja maksudest kõrvalehoidmist seoses elukindlustuslepingute ja pensionitega, võttes arvesse neisse instrumentidesse tehtavate maksete ja neist saadava tulu erinevat kohtlemist riiklikes maksusüsteemides. Kuni sellised üksnes teabevahetusel põhinevad lahendused hakkavad vastavalt nõukogu 19. detsembri 1977. aasta direktiivile 77/799/EMÜ (liikmesriikide pädevate asutuste vastastikuse abi kohta otsese maksustamise valdkonnas)[1] täielikult toimima, näib siiski olevat vaja laiendada hoiuste direktiivi kohaldamisala tulule elukindlustuslepingutest, mida saab otseselt võrrelda investeerimisfondidega, kuna nende tegelik positiivne tulu on täielikult seotud võlakohustustega seotud tuluga või sellega samaväärse tuluga, mis on sätestatud hoiuste direktiivis, ning kuna need ei kata olulisi biomeetrilisi riske (alla 5 % investeeritud kapitalist, väljendatuna keskmisena lepingu kestuse jooksul).

Lisaks sellele muudetakse artikli 6 lõike 1 teist lõiku ja lõiget 8, et luua tingimused asukohamaa reegli usaldusväärseks kohaldamiseks. See on vajalik, et makseasutused saaksid nõuetekohaselt kohaldada hoiuste direktiivi teistes riikides asutatud eurofondidest saadud tulu suhtes. Kõik eeskirjad, mis liikmesriik on oma äriühingute suhtes vastu võtnud, samuti selle liikmesriigi rakenduseeskirjade kohaselt arvutatud lõike 1 punktis d ja lõikes 6 osutatud protsendimäärad, muudetakse kõigile teistele liikmesriikidele siduvaks.

Artikli 6 uutes lõigetes 9 ja 10 sätestatakse kahel juhul seniste õiguste kaitse. Esiteks hõlmatakse artikli 6 lõike 1 punkti aa kohane tulu, juhul kui väärtpaberid emiteeriti esmakordselt 1. detsembril 2008 või hiljem. Teiseks hõlmatakse artikli 6 lõike 1 punkti e kohased tulud elukindlustuslepingutest, juhul kui leping sõlmiti esmakordselt samal kuupäeval või hiljem. Neid sätteid on vaja, et tagada kõnealuste väärtpaberite ja elukindlustuslepingute nõuetekohane jälgimine emitentide ja kindlustusseltside poolt, et järgmiste etappide makseasutused käsitleksid neid nõuetekohaselt.

Hoiuste direktiivi artikli 8 muudatusettepanekud

Artiklisse 8 viiakse sisse rida muudatusi, et parandada edastatava teabe kvaliteeti.

Esiteks nõutakse praeguse ühiskontode ja muude jagatud tegeliku tulusaaja seisundiga seotud ebakindluse kõrvaldamiseks makseasutustelt, et nad esitaksid lisaks kõigi asjaomaste tegelike tulusaajate isikute ja residentsuse andmetele ka täiendavat teavet selle kohta, kas iga tegeliku tulusaaja kohta teatatud summa on täissumma, tegelikule tulusaajale makstav tegelik summa või võrdne osa.

Teise muudatuse eesmärk on vähendada tegeliku tulusaaja asukohariigi halduskoormust, loobudes artikli 8 lõikes 2 sätestatud praegustest piirangutest, mis ei kohusta makseasutust ja andmeid esitavaid liikmesriike eristama makse intressiosa summat väärtpaberi müügist, väljamaksmisest või tagasiostmisest saadud laekumiste kogusummast. Samuti muudab see lihtsamaks hoiuste direktiivi tõhususe mõõtmise.

Lõpuks kohandatakse makseasutuste esitatavat teavet vastavalt hoiuste direktiivi artikli 2 ja 6 muudatusettepanekutele.

Hoiuste direktiivi artikli 11 muudatusettepanekud

Kinnipeetava maksu üleminekuperioodil kohaldamise korda muudetakse vastavalt hoiuste direktiivi artiklite 4, 6 ja 8 muudatusettepanekutele.

Hoiuste direktiivi artikli 13 muudatusettepanekud

Artiklis 13 on praegu sätestatud kaks menetlust erandi tegemiseks kinnipeetavast maksust: tõend ja vabatahtlik avalikustamine. Menetlusega, mis võimaldab tegelikul tulusaajal esitada tõendi, antakse tegeliku tulusaaja asukohariigile vähem otseselt kasutatavaid andmeid ja on tema jaoks vähem praktiline kui vabatahtliku avalikustamise menetlus. Täiendavat koormust, mis pannakse vabatahtliku avalikustamise menetluse kohaldamisega makseasutuse riigi maksuametile, tasakaalustab tegeliku tulusaaja asukohariigi koormuse vähendamine. Lisaks sellele võib tõendimenetluse kohaldamine tõstatada küsimuse vastavusest kapitali vaba liikumise põhimõttele, näiteks seetõttu, et ELi kodanikul, kes on maksukohustuslane väljaspool ELi, on raske vältida kinnipeetava maksu tasumist, mida ei krediteerita ega tagastata. Seepärast tehakse ettepanek muuta artiklit 13, et võimaldada ainult vabatahtliku avalikustamise menetluse kohaldamine.

Hoiuste direktiivi artikli 15 muudatusettepanek

Viidet lisale, mis sisaldab avalik-õigusliku üksusena tegutsevate või välislepinguga tunnustatud üksuste loetelu, tuleb muuta uute lisade kehtestamise tõttu.

Hoiuste direktiivi artikli 18 muudatusettepanekud

Liikmesriikide pädevaid asutusi kutsutakse üles esitama komisjonile olulisi statistilisi andmeid hoiuste direktiivi kohaldamise kohta, et parandada sellise teabe kvaliteeti, mida komisjon kasutab iga kolme aasta järel nõukogule esitatavas aruandes.

Hoiuste direktiivi kavandatud uued artiklid 18a ja 18b

Uued artiklid 18a ja 18b kehtestatakse selleks, et sätestada kord lisades esitatud loetelude kohandamiseks komitee abiga. Kõnealune maksundusalase halduskoostöö komitee aitab ka määrata kindlaks teabe, mida peaksid sisaldama tegelike tulusaajate isikute ja residentsuse keskregistrid, mida võivad pidada eri liikmesriikides tegutsevad makseasutused (teatavad turuosalised on soovinud saada võimalust pidada sellist registrit), tegelikku tulusaajat tuvastavate dokumentide loetelud ning sellise teabe kokkulepitud esitajate loetelu, mis on vajalik selleks, et makseasutused käsitleksid investeerimisfondidest või spetsiifilistest väärtpaberitest saadavat tulu nõuetekohaselt. Komitee abiga võib kehtestada ka teabevahetuse ühtse formaadi ja korra ning tõendite ja muude direktiivi kohaldamiseks kasulike dokumentide ühtsed vormid. Artiklis 18b viidatakse nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused komitee abiga.

Hoiuste direktiivi lisadega seotud muudatusettepanekud

Praeguse direktiivi lisa muudetakse IV lisaks ning peamiselt makseasutustele selguse tagamiseks ja nende halduskoormuse piiramiseks kehtestatakse järgmised uued lisad (V lisa on statistiliste andmete loetelu, mida liikmesriigid peavad esitama komisjonile vastavalt nõukogu 26. mai 2008. aasta järeldustele):

5. I lisa: „Selliste ettevõtete ja õiguslike üksuste õiguslikud vormid, mille suhtes kohaldatakse artikli 2 lõiget 3, sest nende tegeliku juhtimise koht asub teatavate riikide territooriumil või teatava jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil”;

6. II lisa: „Liikmesriigid, kes annavad vähemalt taotluse esitamise korral nende residentidest füüsilistele isikutele kodakondsusest olenemata maksukohustuslase identifitseerimisnumbri”;

7. III lisa: „Artikli 4 lõikes 2 sätestatud vastuvõtvate makseasutuste soovituslik loetelu” ning

8. V lisa: „Statistilised andmed”.

2.2. Käesoleva ettepaneku artikkel 2

Kõnealuses artiklis kehtestatakse direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise ajakava ja nõuded. Muudatusi tuleb kohaldada liikmesriikide territooriumidel alates direktiivi jõustumise kalendriaastale järgneva kolmanda aasta esimesest päevast. Riiklikud rakenduseeskirjad tuleb vastu võtta ja avaldada piisavalt vara, et võimaldada makseasutustel ja teistel asjaomastel turuosalistel kohandada oma menetlusi muudatuste kohaldamise alguskuupäevaks.

2008/0215 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU DIREKTIIV,

millega muudetakse direktiivi 2003/48/EÜ hoiuste intresside maksustamise kohta

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 94,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut[2],

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[3],

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[4]

ning arvestades järgmist:

(1) Liikmesriigid on kohaldanud nõukogu direktiivi 2003/48/EÜ[5] alates 1. juulist 2005 ning see on osutunud esimese kolme kohaldamisaasta jooksul oma kohaldamisala piires tõhusaks. Direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamise esimesest aruandest[6] ilmneb siiski, et direktiiv ei täida täielikult majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus 26. ja 27. novembril 2000 ühehäälselt vastuvõetud järeldustes[7] väljendatud eesmärke. Eelkõige on hõlmamata teatavad intressi kandvate väärtpaberitega samaväärsed finantsinstrumendid ja teatavad kaudsed intressi kandvate väärtpaberite hoidmise viisid.

(2) Direktiivi 2003/48/EÜ kohaldatakse ainult vahetult füüsiliste isikute kasuks tehtud intressimaksete suhtes. Seega võivad ühenduse residentidest füüsilised isikud hoida direktiivist 2003/48/EÜ kõrvale, kasutades vahendavat juriidilist isikut või üksust, eelkõige sellist, mis asub sellise jurisdiktsiooni all, kus ei ole tagatud nimetatud ettevõttele või üksusele makstava tulu maksustamine. Võttes arvesse ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiiviga 2005/60/EÜ (rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta)[8] kehtestatud rahapesuvastaseid meetmeid, on seepärast asjakohane nõuda makseasutustelt „läbivaatluse meetodi” kohaldamist maksete suhtes, mida tehakse teatavatele väljaspool ühendust asutatud juriidilistele isikutele või üksustele, ning neile ettevõtte või üksuse tegeliku tulusaaja (tegelike tulusaajate) kohta juba kättesaadava teabe kasutamist direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamiseks, kui sellisena tuvastatud tegelik tulusaaja on füüsilisest isikust resident muus liikmesriigis peale makseasutuse asukohariigi. Ebakindluse ja makseasutuste halduskoormuse vähendamiseks tuleks direktiivi 2003/48/EÜ lisas sätestada kolmandates riikides asuvate, kõnealusest meetmest mõjutatud ettevõtete ja üksuste loetelu.

(3) Direktiivi 2003/48/EÜ eesmärgi paremaks saavutamiseks tuleks parandada tegelike tulusaajate isiku ja residentsuse kindlakstegemiseks kasutatava teabe kvaliteeti, vähendades samal ajal makseasutuste täiendavat halduskoormust. Makseasutused peaksid kasutama parimat neile kättesaadavat teavet, sealhulgas dokumente, mis tõendavad, et füüsiline isik on resident muus riigis kui oma alalise aadressi järgses riigis. Eelkõige tuleks hõlbustada tegelike tulusaajate maksukohustuslastena identifitseerimisnumbrite kasutamist makseasutuste poolt nende numbrite kohta teavet pakkuva lisa abil. Eri liikmesriikides tegutsevatel makseasutustel tuleks lubada pidada tegelike tulusaajate isikute ja residentsuse keskregistrit ning tuleks kehtestada sellises registris sisalduvat teavet reguleerivad ühtsed eeskirjad.

(4) Et vältida direktiivist 2003/48/EÜ kõrvale hoidmist tulumakse kunstliku suunamise teel läbi väljaspool ühendust asutatud ettevõtja, tuleks selgitada, millised on ühenduse ettevõtjate ülesanded, kui nad on teadlikud sellest, et väljaspool direktiivi 2003/48/EÜ territoriaalset kohaldamisala asutatud ettevõtjale tehtava intressimakse saaja on füüsiline isik, kes nende teada on teise liikmesriigi resident ja keda võib käsitada nende kliendina. Sellisel juhul tuleks kõnealuseid ettevõtjaid käsitada makseasutusena. See aitaks eelkõige vältida ka rahandusasutuste rahvusvahelise võrgustiku (filiaalid, tütar-, sidus- ja valdusettevõtjad) väärkasutamist direktiivist 2003/48/EÜ kõrvale hoidmiseks.

(5) Kogemused on näidanud, et on vaja rohkem selgust seoses kohustusega tegutseda intressimakset vastuvõtva makseasutusena. Eelkõige tuleks selgelt määratleda vahestruktuurid, kellel on nimetatud kohustus. Ettevõtted ja õiguslikud üksused, kelle tulu või kelle tulust mitteresidentidest tulusaajatele minevat osa, sealhulgas hoiuseintressid või sisuliselt samaväärne tulu, ei maksustata nende tegeliku juhtimise koha liikmesriigis kohaldatavate otsese maksustamise üldeeskirjade alusel, peaksid kohaldama direktiivi 2003/48/EÜ intressimaksete saamisel eelneva etapi ettevõtjatelt. Lisas tuleks esitada kõigi liikmesriikide selliste ettevõtete ja õiguslike üksuste loetelu.

(6) Direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamise esimesest aruandest selgub, et direktiivist 2003/48/EÜ võidakse kõrvale hoida, kasutades finantsinstrumente, mis on riskitaseme, paindlikkuse ja kokkulepitud tootluse poolest võlakohustustega samaväärsed. Seepärast tuleb tagada, et direktiiv 2003/48/EÜ hõlmab nii intresse kui ka muud sisuliselt samaväärset tulu.

(7) Samuti käsitatakse teatavaid elukindlustuslepinguid, mis ei kata olulisi biomeetrilisi riske ja piirduvad täielikult võlakohustustega seotud tuluga või sellega samaväärse tuluga, mis on sätestatud direktiivis 2003/48/EÜ, üldiselt eurofonde asendavate jaeturu investeerimistoodetena. Seepärast tuleks direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamisala laiendada sellistelt lepingutelt saadavale tulule.

(8) Ühenduses asutatud investeerimisfondidega seoses hõlmab direktiiv 2003/48/EÜ praegu ainult tulusid, mis saadakse kooskõlas nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiviga 85/611/EMÜ (avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta)[9] tunnustatud eurofondide („eurofondid”) kaudu. Samaväärne tulu mitte-eurofondidest kuulub direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamisalasse ainult juhul, kui asjaomased mitte-eurofondid on juriidilise isikuta üksused ning tegutsevad seepärast intressimakseid vastuvõtvate makseasutustena. Et tagada samade eeskirjade kohaldamine kõigi eurofondide ja mitte-eurofondide suhtes olenemata nende õiguslikust vormist, tuleks direktiivis 2003/48/EÜ asendada viide direktiivile 85/611/EÜ viitega ettevõtja või investeerimisfondi või –skeemi registreerimisele vastavalt mis tahes liikmesriigi eeskirjadele.

(9) Väljaspool ühendust asutatud fondidega seoses tuleb täpsustada, et direktiiviga hõlmatakse intresse ja samaväärset tulu kõigist investeerimisfondidest olenemata nende õiguslikust vormist ja sellest, kuidas neid investoritele turustatakse.

(10) Intressimakse määratlust tuleks täpsustada tagamaks, et sellistesse instrumentidesse investeeritud varade osakaalu arvutamisel võetaks arvesse nii otseinvesteeringuid võlakohustustesse kui ka kaudseid investeeringuid. Et aidata makseasutustel kohaldada direktiivi 2003/48/EÜ teistes riikides asutatud eurofondidest saadava tulu suhtes, tuleks selgitada, et teatava selliste fondidega seotud tulu käsitlemist reguleeritakse nende asukohaliikmesriigis kehtestatud eeskirjadega.

(11) Teabe esitamist makseasutuste poolt eelkõige ühiskontodelt saadava tulu ja muude jagatud tegeliku tulusaaja seisundiga seotud juhtumite kohta tuleks parandada, et suurendada teabe väärtust tegelike tulusaajate asukohariigi jaoks.

(12) Tuleks loobuda tõendimenetlusest, mis võimaldab tegelikel tulusaajatel, kes on ühe liikmesriigi residendid, vältida kinnipeetava maksu tasumist teises direktiivi 2003/48/EÜ artikli 10 lõikes 1 nimetatud liikmesriigis saadud intressilt, kuna kõnealust menetlust kohaldades saadakse vähem teavet kui tegeliku tulusaaja asukohariigile vabatahtliku avalikustamise alternatiivset menetlust kohaldades ja kuna see on tegelike tulusaajate jaoks kohmakam.

(13) Liikmesriigid peaksid esitama direktiivi 2003/48/EÜ kohaldamise kohta olulisi statistilisi andmeid, et parandada sellise teabe kvaliteeti, mida komisjon kasutab iga kolme aasta järel nõukogule kõnealuse direktiivi kohaldamise kohta esitatava aruande koostamiseks.

(14) Kuna direktiivi 2003/48/EÜ rakendamiseks vajalikud meetmed on üldmeetmed nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused)[10] artikli 2 tähenduses, tuleb need vastu võtta vastavalt nimetatud otsuse artiklis 5 sätestatud regulatiivkomitee menetlusele.

(15) Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ja seetõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2003/48/EÜ muudetakse järgmiselt:

1) Artikli 1 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed selle tagamiseks, et nende territooriumil asutatud makseasutused täidavad käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikke ülesandeid, olenemata intressi tootva võlakohustuse võlgniku või väärtpaberi emitendi asukohast.”

2) Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

a) Lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

i) sissejuhatav fraas asendatakse järgmisega:

„Käesolevas direktiivis ja ilma, et see piiraks artikli 4 lõike 2 kohaldamist, tähendab „tegelik tulusaaja” füüsilist isikut, kellele makstakse intresse või kelle jaoks intress on tagatud, kui ta ei esita tõendeid, et intressi ei ole makstud talle või ei ole tagatud tema jaoks, see tähendab, et:”

ii) punkt b asendatakse järgmisega:

„b) ta tegutseb ettevõtte või õigusliku üksuse nimel ja avaldab intresse maksvale või tagavale ettevõtjale asjaomase ettevõtte nime, õigusliku vormi ja tegeliku juhtimise koha aadressi või õigusliku üksuse puhul selle isiku nime ja alalise aadressi, kellele kuulub peamiselt üksuse omandiõigus ja kes haldab peamiselt üksuse vara ja tulu, või”

b) lisatakse järgmine lõige 3:

„3. Kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/60/EÜ[11] artikli 2 kohaldamisalasse kuuluv ettevõtja maksab intresse või tagab intresside maksmise I lisas osutatud ettevõttele või õiguslikule üksusele, hõlmab käesoleva artikli lõike 1 määratlus asjaomase ettevõtte või üksuse tegelikku kasusaavat omanikku vastavalt direktiivi 2005/60/EÜ artikli 3 lõike 6 määratlusele.”

3) Artiklid 3 ja 4 asendatakse järgmistega:

„ Artikkel 3

Tegeliku tulusaaja isik ja residentsus

1. Iga liikmesriik võtab oma territooriumil vastu korra, mis võimaldab makseasutusel teha artiklite 8–12 kohaldamiseks kindlaks tegelike tulusaajate isikud ja residentsuse, ja tagab selle korra rakendamise.

Selline kord peab olema kooskõlas lõigetes 2 ja 3 sätestatud miinimumnõuetega.

2. Makseasutus teeb tegeliku tulusaaja isiku kindlaks miinimumnõuete kohaselt, mis varieeruvad vastavalt sellele, millal on tekkinud makseasutuse ja intressimakse saaja vahelised suhted:

a) enne 1. jaanuari 2004 sõlmitud lepingusuhete puhul teeb makseasutus kindlaks tegeliku tulusaaja isiku, st tema nime ja aadressi, kasutades tema käsutuses olevat teavet, eelkõige vastavalt tema asukohariigis kehtivatele eeskirjadele ja direktiivile 2005/60/EMÜ;

b) 1. jaanuaril 2004 või pärast seda sõlmitud lepingusuhete puhul või tehtud toimingute puhul, kui lepingusuhted puuduvad, teeb makseasutus kindlaks tegeliku tulusaaja isiku, st nime, aadressi, sünnikuupäeva ja –koha ning kui tegeliku tulusaaja aadress on II lisas loetletud liikmesriigis või kui ta osutub muul viisil sellise riigi residendiks, talle selle liikmesriigi antud maksukohustuslase identifitseerimisnumbri.

Esimese lõike punktis b osutatud andmed tehakse kindlaks tegeliku tulusaaja esitatud passi või ametliku isikutunnistuse või muu II lisas nimetatud ametliku dokumendi alusel. Passis või ametlikul isikutunnistusel või ametlikul dokumendil puuduvad andmed tehakse kindlaks tegeliku tulusaaja esitatud muu ametliku isikut tõendava dokumendi alusel, mille on andnud välja selle riigi asutus, kus on tema aadress või mille resident ta muul viisil on.

3. Kui tegelik tulusaaja esitab vabatahtlikult residentsuse tõendi, mille riigi pädev asutus on andnud välja maksekuupäevale eelnenud viimase kolme aasta jooksul, loetakse ta selle riigi residendiks. Vastasel juhul loetakse teda selle riigi residendiks, kus on tema alaline aadress. Makseasutus teeb tegeliku tulusaaja residentsuse kindlaks järgmiste miinimumnõuete kohaselt:

a) enne 1. jaanuari 2004 sõlmitud lepingusuhete puhul teeb makseasutus maksekuupäeval tegeliku tulusaaja kehtiva alalise aadressi kindlaks, kasutades tema käsutuses olevat parimat teavet, eelkõige tema asukohariigis kehtivate eeskirjade ja direktiivi 2005/60/EMÜ kohaselt;

b) 1. jaanuaril 2004 või pärast seda sõlmitud lepingusuhete või tehtud tehingute puhul, kui lepingusuhted puuduvad, teeb makseasutus tegeliku tulusaaja kehtiva alalise aadressi kindlaks lõike 2 punktis b sätestatud menetluse kohaselt kindlaks tehtud aadressi alusel, mida ajakohastatakse uusimate makseasutusele kättesaadavate dokumentide põhjal. Kõnealust teavet ajakohastatakse hiljemalt tegeliku tulusaaja esitatud passi või ametliku isikutunnistuse või muu ametliku isikut tõendava dokumendi aegumisel.

1. jaanuaril 2004 või pärast seda sõlmitud lepingusuhete puhul või tehtud toimingute puhul, kui lepingusuhted puuduvad, mille on sõlminud või teinud liikmesriigi väljaantud passi või ametlikku isikutunnistust või muud ametlikku isikut tõendavat dokumenti esitav füüsiline isik, kes teatab, et on kolmanda riigi resident, tehakse residentsus kindlaks residentsuse tõendi alusel, mille on maksekuupäevale eelnenud viimase kolme aasta jooksul välja andnud selle kolmanda riigi pädev asutus, mille resident isik väidab end olevat. Kui sellist tõendit ei ole võimalik esitada, loetakse asukohariigiks liikmesriik, kes on välja andud passi või muu ametliku isikut tõendava dokumendi. Sellise füüsilise isiku puhul, kelle kohta on makseasutusel ametlikud dokumendid, mis tõendavad, et ta on diplomaatilise staatusega seotud eesõiguste või muude rahvusvaheliste eeskirjade tõttu resident alalise aadressi järgsest riigist erinevas riigis, tehakse residentsus kindlaks kõnealuste makseasutusele kättesaadavate ametlike dokumentide alusel.

Artikkel 4

Makseasutus

1. Ettevõtja, kes maksab artikli 6 lõikes 1 määratletud intresse või tagab selliste intresside maksmise vahetult tegelikule tulusaajale, loetakse käesoleva direktiivi kohaldamisel makseasutuseks. Makse, mis on tehtud või tagatud vahetult I lisas loetletud ettevõttele või õiguslikule üksusele, loetakse tehtuks või tagatuks vahetult selle ettevõtte või õigusliku üksuse tegelikule tulusaajale vastavalt direktiivi 2005/60/EÜ artikli 3 lõike 6 määratlusele.

Käesoleva lõike kohaldamisel ei ole oluline, kas asjaomane ettevõtja on võlgnik või tulu tootva võlakohustuse või väärtpaberi emitent või ettevõtja, kellele võlgnik või emitent või tegelik tulusaaja on teinud ülesandeks tulu maksmise või tulu maksmise tagamise.

Liikmesriigid võtavad sobivad meetmed selle tagamiseks, et makseasutuste sama intressimaksega seotud ülesanded ei kattuks.

Liikmesriigis asutatud ettevõtja loetakse käesoleva direktiivi kohaldamisel samuti makseasutuseks, kui täidetud on järgmised tingimused:

a) ta maksab artikli 6 lõikes 1 määratletud intressi või tagab sellise intressi maksmise teisele väljaspool artiklis 7 osutatud territooriumit ja väljaspool artikli 17 lõikes 2 osutatud lepete või kordade territoriaalset kohaldamisala asutatud ettevõtjale ning

b) esimesel ettevõtjal on tõendid selle kohta, et teine ettevõtja maksab tulu või tagab sellise makse vahetult tegelikule füüsilisest isikust tulusaajale, kes on esimesele ettevõtjale teadaolevalt teise liikmesriigi resident, võttes arvesse artiklit 3.

Kui punktides a ja b osutatud tingimused on täidetud, loetakse esimese ettevõtja poolt vahetult teisele ettevõtjale tehtud või tagatud makse esimese ettevõtja poolt tehtuks või tagatuks vahetult punktis b osutatud tegelikule tulusaajale.

2. Ettevõte või õiguslik üksus, kelle tulu või osa tulust, mis antakse mitteresidentidest osalejatele, sealhulgas intressimaksed, ei maksustata ettevõtte või õigusliku üksuse tegeliku juhtimise koha liikmesriigis kohaldatavate otsese maksustamise üldeeskirjade alusel, loetakse makseasutuseks intressimakse vastuvõtmisel või sellise makse tagamisel.

Esimese lõigu kohaldamisel loetakse õigusliku üksuse tegeliku juhtimise kohaks riik, kus on alaline aadress isikul, kellele kuulub peamiselt üksuse omandiõigus ja kes haldab peamiselt üksuse vara ja tulu.

Ettevõtte või õigusliku üksuse saadud või tagatud makse loetakse tehtuks või tagatuks vahetult mis tahes füüsilise isiku kasuks, kellel on seaduslik õigus ettevõtte või õigusliku üksuse varadele või tulule, või sellise füüsilise isiku puudumisel tehtuks või tagatuks vahetult mis tahes füüsilise isiku kasuks, kes on ettevõtet või õiguslikku üksust juhtivatele isikutele teadaolevalt panustanud otse või kaudselt asjaomase ettevõtte või õigusliku üksuse varadesse.

Selliseid füüsilisi isikuid käsitatakse sel juhul makse tegelike tulusaajatena vastavalt artiklitele 2 ja 3.

Käesolevat lõiget ei kohaldata, kui ettevõte või õiguslik üksus vastab ühele järgmistest tingimustest:

a) ta on eurofond või muu avatud investeerimisfond või skeem, mille tulu on hõlmatud artikli 6 lõike 1 punktidega c ja d;

b) ta haldab pensionifondi või kindlustusettevõtte varasid;

c) teda tunnustatakse tema asukohariigis kohaldatava korra kohaselt üksnes heategevuslikul eesmärgil tegutsevana;

d) ta on jagatud tegelik tulusaaja, kelle jaoks makset tegev või tagav ettevõtja on teinud vastavalt artiklile 3 kindlaks kõigi tegelike tulusaajate isikud ja residentsuse ning kes tegutseb seetõttu ise makseasutusena vastavalt käesoleva artikli lõikele 1.

Ettevõtete ja õiguslike üksuste kategooriad, keda olenevalt nende tegeliku juhtimise koha liikmesriigist loetakse kõigil juhtudel, välja arvatud punktides a kuni d osutatud juhud, makseasutuseks intressimakse tegemisel või sellise makse tagamisel, on esitatud III lisas.

Ettevõtja, kes maksab intresse või tagab intresside maksmise III lisa loetellu kuuluvale ettevõttele või õiguslikule üksusele, teatab oma asukohaliikmesriigi pädevale asutusele ettevõtte nime ja tegeliku juhtimise koha või õigusliku üksuse puhul sellise isiku nime ja tegeliku juhtimise koha, kellele kuulub peamiselt õigusliku üksuse omandiõigus ja kes haldab peamiselt õigusliku üksuse vara ja tulu, ning ettevõttele või õiguslikule üksusele tehtud või tagatud intressimakse kogusumma. Kui ettevõtte või õigusliku üksuse tegeliku juhtimise koht asub teises liikmesriigis, edastab pädev asutus selle teabe kõnealuse liikmesriigi pädevale asutusele.

3. Selliseid lõikes 2 osutatud ettevõtteid ja õiguslikke üksusi, kelle varadele või tulule ei ole intressimakse saamise ajal vahetut õigust ühelgi tegelikul tulusaajal, võib käsitada käesoleva direktiivi kohaldamisel lõike 2 punktis a osutatud eurofondina või muu avatud investeerimisfondi või –skeemina.

Kui ettevõte või õiguslik üksus kasutab seda võimalust, väljastab tema tegeliku juhtimise koha liikmesriik selle kohta tõendi. Ettevõte või õiguslik üksus esitab kõnealuse tõendi intressimakset tegevale või tagavale ettevõtjale.

Liikmesriigid kehtestavad ettevõtetele ja õiguslikele üksustele, kelle tegeliku juhtimise koht on nende territooriumil, seda võimalust käsitlevad üksikasjalikud eeskirjad ning tagavad, et seda võimalust kasutanud ettevõte või õiguslik üksus tegutseb makseasutusena vastavalt lõikele 1 saadud intressimaksete kogusumma ulatuses iga kord, kui tegelik tulusaaja saab vahetu õiguse tema varadele või tulule.”

4) Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 6

Intressimaksete määratlus

1. Käesolevas direktiivis tähendab „intressimakse” järgmist:

a) arvele makstud või krediteeritud intress, mis on seotud igat liiki võlakohustustega, olenemata sellest, kas need on tagatud hüpoteegiga või kas nendega kaasneb õigus saada osa võlgniku kasumist, ning eelkõige tulu riigi võlakirjadest või võlakirjadest, kaasa arvatud selliste riigi võlakirjade ja võlakirjadega seotud ülekursid ja lisatasud; maksmisega viivitamisel määratavaid trahvimakseid ei loeta intressimakseteks;

aa) arvele makstud või krediteeritud tulu, mis on seotud igat liiki väärtpaberitega, mille alusel investor saab:

i) kapitali tootluse, mille tingimused on emiteerimiskuupäeval kindlaks määratud, ning

ii) väärtpaberi tähtaja lõppemisel vähemalt 95 % investeeritud kapitalist;

b) punktis a osutatud võlakohustuste müügi, tagasimaksmise või väljaostmise korral saadaolev või kapitaliseeritud intress ning punktis aa osutatud väärtpaberite müügi, tagasimaksmise või väljaostmise korral saadaolev või kapitaliseeritud tulu;

c) punktis a, aa või b osutatud maksetest vahetult või artikli 4 lõikes 2 osutatud ettevõtte või õigusliku üksuse vahendusel saadav tulu, mida jaotab:

i) eurofond või muu avatud investeerimisfond või -skeem, mis on registreeritud vastavalt liikmesriigi eeskirjadele;

ii) ettevõte või õiguslik üksus, mis on kasutanud artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust;

iii) väljaspool artiklis 7 osutatud territooriumi asutatud avatud investeerimisfond või –skeem, olenemata asjaomase fondi või skeemi õiguslikust vormist ja selle aktsiate, osade või osakute ostu, müügi või tagasiostmise piirangutest, mis on seotud teatava investorite rühmaga;

d) järgmistes ettevõtetes, õiguslikes üksustes, investeerimisfondides või -skeemides olnud aktsiate, osade või osakute müügi, väljamaksmise või tagasiostmise korral saadav tulu, kui nad investeerivad rohkem kui 40 % oma varast otse või muude selliste ettevõtete või õiguslike üksuste või investeerimisfondide või -skeemide kaudu punktis a osutatud võlakohustustesse või punktis aa osutatud väärtpaberitesse:

i) eurofond või muu avatud investeerimisfond või -skeem, mis on registreeritud vastavalt liikmesriigi eeskirjadele;

ii) ettevõte või õiguslik üksus, kes on kasutanud artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust;

iii) väljaspool artiklis 7 osutatud territooriumi asutatud avatud investeerimisfond või –skeem, olenemata asjaomase fondi või skeemi õiguslikust vormist ja selle aktsiate, osade või osakute ostu, müügi või tagasiostmise piirangutest, mis on seotud teatava investorite rühmaga;

e) tulu elukindlustuslepingust, kui lepingus on sätestatud biomeetrilise riski katmine, mis väljendatuna keskmisena lepingu kestuse jooksul on väiksem kui 5 % kindlustatud kapitalist ning kui lepingu tegelikud tulemused on täielikult seotud punktides a, aa, b, c ja d osutatud intressi või tulu liikidega; käesoleva sätte kohaldamisel loetakse elukindlustuslepingust saadud tuluks kõigi elukindlustuslepingu kohaselt välja makstud summade ja kõigi sama lepingu kohaselt kindlustusandjale tehtud maksete summa vahe.

Liikmesriigid võivad punktis d nimetatud tulu hõlmata intressi määratlusega ainult sel määral, kui selline tulu vastab punktides a, aa ja b määratletud intressimaksetest otse või kaudselt saadavale tulule. Kui liikmesriik kasutab seda võimalust, teatab ta sellest komisjonile. Komisjon teatab Euroopa Liidu Teatajas, et võimalust on kasutatud ning kõnealuse teate kuupäevast alates on võimaluse kasutamine teistele liikmesriikidele siduv.

2. Kui makseasutusel ei ole lõike 1 punktide c ja d puhul teavet selle kohta, kui suur osa tuludest saadakse punktides a, aa ja b määratletud intressimaksetest, loetakse tulude kogusumma intressimakseks.

3. Kui makseasutusel ei ole lõike 1 punkti d puhul teavet selle kohta, kui suur osa varast on investeeritud võlakohustustesse või asjaomastesse väärtpaberitesse või kõnealuses lõigus määratletud aktsiatesse, osadesse või osakutesse, loetakse see osa suuremaks kui 40 %. Kui makseasutus ei suuda teha kindlaks tegeliku tulusaaja realiseeritud tulu, loetakse, et tulu vastab aktsiate, osade või osakute müügist, väljamaksmisest või tagasiostmisest saadud laekumistele.

4. Kui lõikes 1 määratletud intress makstakse artikli 4 lõikes 2 osutatud ettevõttele või õiguslikule üksusele või krediteeritakse artikli 4 lõikes 2 osutatud ettevõtte või õigusliku üksuse kontole, loetakse, et tegemist on sellise ettevõtte või õigusliku üksuse intressimaksega, kui kõnealune ettevõte või õiguslik üksus ei ole kasutanud artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust.

5. Lõike 1 punktide b ja d puhul on liikmesriikidel võimalus nõuda, et nende territooriumil asutatud makseasutused muudaksid intressi või muu asjaomase tulu aastapõhiseks ajavahemikuks, mis ei oleks pikem kui üks aasta, ja kohelda sellist aastapõhist intressi või muud asjaomast tulu intressimaksena ka siis, kui kõnealuse perioodi jooksul ei toimu müüki, väljamaksmist või tagasiostmist.

6. Erandina lõike 1 punktist c on liikmesriikidel võimalus jätta intressimakse määratlusest välja selles sättes osutatud tulu, mida on jaotanud nende territooriumil asutatud ettevõtted või õiguslikud üksused, kui sellised ettevõtted või õiguslikud üksused ei ole otse ega kaudselt investeerinud lõike 1 punktis a osutatud võlakohustustesse ega lõike 1 punktis aa osutatud väärtpaberitesse üle 15 % oma varast.

Erandina lõikest 4 on liikmesriikidel võimalus jätta lõikes 1 osutatud intressimakse määratlusest välja intressid, mis on makstud või krediteeritud sellise artikli 4 lõikes 2 osutatud ettevõtte või õigusliku üksuse kontole, kes ei ole kasutanud artikli 4 lõikes 3 sätestatud võimalust ja kelle asukoht on tema territooriumil, kui kõnealune ettevõte või õiguslik üksus ei ole investeerinud lõike 1 punktis a osutatud võlakohustustesse ega lõike 1 punktis aa osutatud väärtpaberitesse üle 15 % oma varast.

Kui liikmesriik kasutab üht või mõlemat esimeses ja teises lõigus osutatud võimalust, teatab ta sellest komisjonile.

Komisjon teatab Euroopa Liidu Teatajas , et võimalust on kasutatud ning kõnealuse teate kuupäevast alates on võimaluse kasutamine teistele liikmesriikidele siduv.

7. Alates 1. jaanuarist 2011 on lõike 1 punktis d ja lõikes 3 osutatud protsendimäär 25 %.

8. Lõike 1 punktis d ja lõikes 6 osutatud protsendimäärad määratakse kindlaks, lähtudes investeerimispõhimõtetest, mis on kehtestatud asjaomaste ettevõtete või õiguslike üksuste või investeerimisfondide või -skeemide fonditingimustes või põhikirjas.

Kui kõnealustes tingimustes või põhikirjas ei määratleta investeerimispõhimõtteid, määratakse protsendimäärad kindlaks, lähtudes asjaomaste ettevõtete või õiguslike üksuste või investeerimisfondide või -skeemide varade tegelikust koosseisust, tuginedes varade keskmisele näitajale sellise aruandeperioodi alguse ja lõpu seisuga, mis eelnes kuupäevale, mil makseasutus tegi või tagas tegelikule tulusaajale intressimakse. Uute ettevõtete või õiguslike üksuste või investeerimisfondide või –skeemide puhul tuginetakse sellise tegeliku koosseisu hindamisel varade keskmisele näitajale jooksva aruandeperioodi alguse ja sellise kuu lõpu seisuga, mis eelnes kuupäevale, mil makseasutus tegi või tagas tegelikule tulusaajale intressimakse.

Varade koosseis, mida hinnatakse vastavalt eeskirjadele, mida kohaldatakse liikmesriigis, kus eurofond või muu avatud investeerimisfond või –skeem on registreeritud, on teistele liikmesriikidele siduv.

9. Lõike 1 punktis aa osutatud tulu loetakse intressimakseks ainult sellises osas, milles kõnealust tulu tootnud väärtpaberid emiteeriti esmakordselt 1. detsembril 2008 või pärast seda.

10. Elukindlustuslepingust saadud tulu loetakse intressimakseks vastavalt lõike 1 punktile e ainult sellises osas, milles kõnealust tulu toonud elukindlustuslepingud sõlmiti esmakordselt 1. detsembril 2008 või pärast seda.”

5) Artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 8

Makseasutuse edastatav teave

1. Kui tegelik tulusaaja on mõne muu liikmesriigi resident kui see, kus on asutatud makseasutus, peab makseasutus oma asukohaliikmesriigi pädevale asutusele esitama vähemalt järgmised andmed:

a) artikli 3 kohaselt kindlaks tehtud tegeliku tulusaaja isik ja residentsus või jagatud tegeliku tulusaaja seisundi korral kõigi artikli 1 lõike 1 kohaldamisalasse jäävate tegelike tulusaajate isikud ja residentsus;

b) makseasutuse nimi ja aadress;

c) tegeliku tulusaaja kontonumber või kui see puudub, siis intressi aluseks oleva võlakohustuse või makse aluseks oleva elukindlustuslepingu, väärtpaberi või aktsia või osa või osaku tunnus;

d) teave intressimaksete kohta lõike 2 kohaselt.

2. Makseasutuse esitatavas intressimakseid käsitlevates miinimumandmetes tuleb teha vahet järgmistel intressimaksete kategooriatel ja märkida:

a) artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud intressimakse puhul: makstud või krediteeritud intressi summa;

aa) artikli 6 lõike 1 punktis aa osutatud intressimakse puhul: makstud või krediteeritud tulu summa;

b) artikli 6 lõike 1 punktis b või d osutatud intressimakse puhul: kas neis punktides osutatud intressi või tulu summa või müügist, väljaostmisest või tagasimaksmisest saadud laekumiste kogusumma; kui makseasutus esitab müügist, väljaostmisest või tagasimaksmisest saadud laekumiste kogusumma, teavitab ta sellest oma asukohaliikmesriigi pädevat asutust;

c) artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud intressimakse puhul: kas nimetatud punktis osutatud tulu summa või jaotatud kogusumma; kui makseasutus esitab jaotatud kogusumma, teavitab ta sellest eelkõige oma asukohaliikmesriigi pädevat asutust;

d) artikli 6 lõikes 4 osutatud intressimakse puhul: igale artikli 1 lõike 1 kohaldamisalasse jäävale tegelikule tulusaajale eraldatud tulu summa;

e) kui liikmesriik kasutab artikli 6 lõikes 5 osutatud võimalust: aastapõhise intressi või muu asjaomase tulu summa;

f) artikli 6 lõike 1 punktis e osutatud intressimakse puhul: nimetatud sätte kohaselt arvutatud tulu.

3. Jagatud tegeliku tulusaaja seisundi puhul teatab makseasutus oma asukohaliikmesriigi pädevale asutusele, kas iga tegeliku tulusaaja kohta esitatud summa on tegelikele tulusaajatele ühiselt makstud kogusumma, asjaomase tegeliku tulusaajaga seotud tegelik osa või võrdne osa.

4. Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võivad liikmesriigid lubada makseasutustel esitada ainult järgmised andmed:

a) artikli 6 lõike 1 punktides a, aa ja c osutatud intressimaksete puhul – intressi või tulu kogusumma;

b) artikli 6 lõike 1 punktides b ja d osutatud intressimaksete puhul – selliste maksetega seotud müügist, väljaostmisest või tagasimaksmisest saadud laekumiste kogusumma;

c) artikli 6 lõike 1 punktis e osutatud intressimaksete puhul – selliseid maksetega seotud elukindlustuslepingute alusel välja makstud kogusumma.

Makseasutus teatab, kas esitatud summa on intressi või tulu summa või müügist, väljaostmisest või tagasimaksmisest saadud laekumiste kogusumma või elukindlustusmaksete alusel välja makstud kogusumma.”

6) Artiklit 11 muudetakse järgmiselt:

a) Lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2. Makseasutused kohaldavad kinnipeetavat maksu järgmiselt:

a) artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud intressimakse puhul: makstud või krediteeritud intressi summalt;

aa) artikli 6 lõike 1 punktis aa osutatud intressimakse puhul: makstud või krediteeritud tulu summalt;

b) artikli 6 lõike 1 punktis b või d osutatud intressimakse puhul: nimetatud punktides osutatud intresside või tulu summalt või samaväärse toimega maksu kaudu, mida tulusaaja tasub müügist, väljaostmisest või tagasimaksmisest saadud laekumiste kogusummalt;

c) artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud intressimakse puhul: kõnealuses punktis osutatud summalt;

d) artikli 6 lõikes 4 osutatud intressimakse puhul: igale artikli 1 lõike 1 kohaldamisalasse jäävale tegelikule tulusaajale eraldatud tulu summalt;

e) kui liikmesriik kasutab artikli 6 lõikes 5 osutatud võimalust: aastapõhise intressi või muu asjaomase tulu summalt;

f) artikli 6 lõike 1 punktis e osutatud intressimakse puhul: nimetatud sätte kohaselt arvutatud tulult.

Kui makseasutus kannab kinnipeetava maksu tulud üle oma asukohaliikmesriigi pädevatele asutustele, teatab ta neile vastavate asukohaliikmesriikide kaupa tegelike tulusaajate arvu, kelle suhtes kinnipeetavat maksu kohaldati.”

b) Lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5. Üleminekuperioodi ajal võivad kinnipeetavat maksu kohaldavad liikmesriigid näha ette, et ettevõtjad, kes maksavad intresse või tagavad sellise intresside maksmise artikli 4 lõikes 2 osutatud ettevõttele või õiguslikule üksusele, mille tegeliku juhtimise koht asub teises liikmesriigis ja mis kuulub kõnealuse liikmesriigi puhul III lisas nimetatud liiki, loetakse ettevõtte või õigusliku üksuse asemel makseasutuseks ja nad kohaldavad kõnealuse tulu suhtes kinnipeetavat maksu, kui ettevõte või õiguslik üksus ei ole andnud ametlikku nõusolekut oma nime, aadressi ja kogu talle makstud või tagatud tulu kohta käiva teabe edastamiseks artikli 4 lõike 2 seitsmenda lõigu kohaselt. Õigusliku üksuse puhul tuleb teatada selle isiku nimi ja aadress, kellele kuulub peamiselt üksuse omandiõigus ja kes haldab peamiselt üksuse vara ja tulu.”

7) Artikkel 13 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 13

Erand kinnipeetava maksu menetlusest

Liikmesriigid, kes kohaldavad kinnipeetavat maksu artikli 11 kohaselt, tagavad, et tegelik tulusaaja võib taotleda maksu kinnipidamata jätmist, kui ta annab makseasutusele selged volitused edastada teavet II peatüki kohaselt ja selline volitus hõlmab kõiki intresse, mille asjaomane makseasutus on tegelikule tulusaajale maksnud.

Sellisel juhul kohaldatakse artikli 9 sätteid. ”

8) Artiklit 14 muudetakse järgmiselt:

a) lõikes 2 asendatakse esimene lause järgmisega:

„Kui tegeliku tulusaaja saadud intressimakse suhtes on makseasutuse liikmesriigis kohaldatud kinnipeetavat maksu, võimaldab liikmesriik, mille resident tegelik tulusaaja on, talle maksukrediiti siseriiklike õigusnormide kohaselt kinnipeetud maksuga samaväärses summas.”

b) lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Kui lisaks artiklis 11 osutatud kinnipeetavale maksule on tegeliku tulusaaja saadud intressimakse suhtes kohaldatud muud liiki kinnipeetavaid makse ja liikmesriik, mille resident ta on, võimaldab sellise kinnipeetava maksu puhul maksude ümberarvutust oma siseriiklike õigusnormide või topeltmaksustamise vältimise lepingute kohaselt, krediteeritakse sellised muud kinnipeetavad maksud enne lõikes 2 osutatud menetluse rakendamist.”

9) Artikli 15 lõike 1 teises lõigus asendatakse sõna „lisas” sõnadega „IV lisas”.

10) Artikli 18 esimene lause asendatakse järgmisega:

„Komisjon esitab nõukogule iga kolme aasta järel aruande käesoleva direktiivi toimimise kohta V lisas nimetatud statistiliste andmete alusel, mida kõik liikmesriigid peavad komisjonile esitama.”

11) Lisatakse järgmised artiklid 18a ja 18b:

„ Artikkel 18a

Rakendusmeetmed

Komisjon võib rakendada artikli 18b lõikes 2 osutatud korras järgmisi meetmeid:

1) ajakohastada ja täiendada lisasid;

2) määrata kindlaks, millist liiki teavet peavad sisaldama tegelike tulusaajate isikute ja residentsuse keskregistrid, mida võivad pidada eri liikmesriikides tegutsevad makseasutused;

3) määrata kindlaks, milliseid dokumente võib makseasutus kasutada artikli 3 kohaldamisel tegelike tulusaajate isikute ja residentsuse kindlaksmääramiseks;

4) näha ette andmete esitajad, keda makseasutused võivad kasutada teabe saamiseks, mis on vajalik eurofondidest või muudest avatud investeerimisfondidest või –skeemidest või spetsiifilistest väärtpaberitest saadava tulu nõuetekohaseks kohtlemiseks artikli 6 kohaldamisel;

5) kehtestada artiklis 9 osutatud teabevahetuse ühtne formaat ja toimimiskord;

6) kehtestada selliste tõendite ja muude dokumentide ühtsed vormid, mis on vajalikud käesoleva direktiivi nõuetekohaseks kohaldamiseks või mis seda hõlbustavad, eelkõige seoses artikli 4 lõike 3 teises lõigus osutatud tõendi ja kinnipeetavat maksu kohaldavates riikides väljastatavate dokumentidega, mida kasutab artikli 14 kohaldamisel liikmesriik, mille resident tegelik tulusaaja on.

Artikkel 18b

Komitee

1. Komisjoni abistab maksundusalase halduskoostöö komitee (edaspidi „komitee”).

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 99/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 99/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3. Komisjon võib lisaks lõikest 1 tulenevatele ülesannetele uurida oma esimehe algatusel või liikmesriigi esindaja taotlusel tõstatatud küsimusi, mis on seotud käesoleva direktiivi kohaldamisega.

12) Lisa muudetakse vastavalt käesoleva direktiivi lisale.

Artikkel 2

1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt […]. Nad edastavad kõnealuste õigusnormide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates [käesoleva direktiivi jõustumise kalendriaastale järgneva kolmanda kalendriaasta esimene päev].

Kui liikmesriigid võtavad kõnealused normid vastu, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende vastuvõetud peamiste riiklike õigus- ja haldusnormide teksti.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Artikkel 4

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Nõukogu nimel

LISA

Direktiivi 2003/48/EÜ lisa muudetakse järgmiselt:

1) lisa nimetatakse ümber IV lisaks;

2) lisatakse järgmised I, II ja III lisa:

„ I LISA

„Selliste ettevõtete ja õiguslike üksuste õiguslikud vormid, mille suhtes kohaldatakse artikli 2 lõiget 3, sest nende tegeliku juhtimise koht asub teatavate riikide territooriumil või teatava jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil”

1. Ettevõtted ja õiguslikud üksused , mille tegeliku juhtimise koht on sellises riigis või sellise jurisdiktsiooni all, mis jääb väljapoole artikli 7 kohast direktiivi territoriaalset kohaldamisala ning mida ei ole nimetatud artikli 17 lõikes 2:

Antigua ja Barbuda | International business company |

Bahama | Usaldusfond Foundation International business company |

Bahrein | Finantsusaldusfond |

Barbados | Usaldusfond |

Belize | Usaldusfond International business company |

Bermuda | Usaldusfond |

Brunei | Usaldusfond International business company International trust International Limited Partnership |

Cooki saared | Usaldusfond International trust International company International partnership |

Costa Rica | Usaldusfond |

Djibouti | Maksuvabastusega äriühing (Välismaine) usaldusfond |

Dominica | Usaldusfond International business company |

Fidži | Usaldusfond |

Prantsuse Polüneesia | Société (äriühing) Société de personnes (ühing) Société en participation (ühine ettevõtja) (Välismaine) usaldusfond |

Guam | Company Füüsilisest isikust ettevõtja Partnership (Välismaine) usaldusfond |

Guatemala | Usaldusfond Fundación (sihtasutus) |

Hongkong | Usaldusfond |

Kiribati | Usaldusfond |

Labuan (Malaisia) | Offshore company Malaysian offshore bank Offshore limited partnership Offshore trust |

Liibanon | Äriühingud, mille suhtes rakendatakse offshore-äriühingute korda |

Aomen | Usaldusfond Fundação (sihtasutus) |

Maldiivid | Kõik äriühingud, ühingud ja välismaised usaldusfondid |

Põhja-Mariaanid | Foreign Sales Corporations Offshore banking corporation (Välismaine) usaldusfond |

Marshalli Saared | Usaldusfond |

Mauritius | Usaldusfond Global business company cat. 1 and 2 |

Mikroneesia | Company Partnership (Välismaine) usaldusfond |

Nauru | Trusts/nominee company Company Partnership Füüsilisest isikust ettevõtja Välismaine testament Välismaine pärand Muud valitsusega läbi räägitavad ettevõtlusvormid |

Uus-Kaledoonia | Société (äriühing) Société civile (tsiviilõiguslik äriühing) Société de personnes (ühing) Ühine ettevõtja Surnu pärand (Välismaine) usaldusfond |

Niue | Usaldusfond International business company |

Panama | Fideicomiso (usaldusfond) Fundación de interés privado (sihtasutus) |

Belau | Company Partnership Füüsilisest isikust ettevõtja Esindusbüroo Credit union (rahandusühistu) Cooperative (Välismaine) usaldusfond |

Filipiinid | Usaldusfond |

Puerto Rico | Estate Usaldusfond International banking entity |

Saint Kitts ja Nevis | Usaldusfond Foundation Maksuvabastusega äriühing |

Saint Lucia | Usaldusfond |

Saint Vincent ja Grenadiinid | Usaldusfond |

Samoa | Usaldusfond International trust International company Offshore bank Offshore insurance company International partnership Limited partnership |

Seišellid | Usaldusfond International business company |

Singapur | Usaldusfond |

Saalomoni Saared | Company Partnership Usaldusfond |

Lõuna-Aafrika | Usaldusfond |

Tonga | Usaldusfond |

Tuvalu | Usaldusfond Provident fund |

Araabia Ühendemiraadid | Usaldusfond |

USA Neitsisaared | Usaldusfond Maksuvabastusega äriühing |

Uruguay | Usaldusfond |

Vanuatu | Usaldusfond Maksuvabastusega äriühing International company |

2. Ettevõtted ja õiguslikud üksused , mille tegeliku juhtimise koht asub artikli 17 lõikes 2 loetletud riigis või jurisdiktsiooni all ja mille suhtes kohaldatakse artikli 2 lõiget 3, kuni asjaomases riigis või asjaomase jurisdiktsiooni all võetakse vastu artikli 4 lõike 2 sätetega samaväärsed normid.

Andorra | Usaldusfond |

Anguilla | Usaldusfond |

Aruba | Stichting (sihtasutus) Äriühingud, mille suhtes rakendatakse offshore-äriühingute korda |

Briti Neitsisaared | Usaldusfond International business company |

Kaimanisaared | Usaldusfond Maksuvabastusega äriühing |

Guernsey | Usaldusfond Nullmaksuga äriühing |

Man | Usaldusfond |

Jersey | Usaldusfond |

Liechtenstein | Anstalt (usaldusfond) Stiftung (sihtasutus) |

Monaco | Usaldusfond Fondation (sihtasutus) |

Montserrat | Usaldusfond |

Hollandi Antillid | Usaldusfond Stichting (sihtasutus) |

San Marino | Usaldusfond Fondazione (sihtasutus) |

Šveits | Usaldusfond Sihtasutus |

Turks ja Caicos | Maksuvabastusega äriühing Limited partnership Usaldusfond |

II LISA

Liikmesriigid, kes annavad vähemalt taotluse esitamise korral nende residentidest füüsilistele isikutele kodakondsusest olenemata maksukohustuslase identifitseerimisnumbri

LIIKMESRIIK | STRUKTUUR | FORMAAT | Maksukohustuslase identifitseerimisnumbri OLEMASOLU ametlikes dokumentides |

BE – Belgia | AAKKPP XXX XX | Üks 11-kohaline blokk. Esimesed kuus numbrit tähistavad sünnikuupäeva, järgmised kolm on järjekorranumber ning viimased kaks kontrollvõti. | Riiklik isikutunnistus Pass |

BG – Bulgaaria | 9999999999 | Üks 10-kohaline blokk. Viimane on kontrollarv. Kasutatakse nimetust „ühtne tsiviilnumber” | Riiklik isikutunnistus Pass |

CZ – Tšehhi Vabariik | 999999999 9999999999 | Üks 9- või 10-kohaline blokk. Kuues ja seitsmes number võivad olla eraldatud kaldkriipsuga. | Riiklik isikutunnistus Pass Juhiluba |

DK – Taani | PPKKAA-9999 | Üks 10-kohaline blokk, mille kuuenda ja seitsmenda numbri vahel on kriips. | Pass |

DE – Saksamaa | 999999999999 | Üks kuni 12-kohaline blokk. Numbrid võivad olla eraldatud kaldkriipsudega. | Ei[12] |

EE – Eesti | 99999999999 | Üks 11-kohaline blokk. | Riiklik isikutunnistus Pass Juhiluba |

IE – Iirimaa | 9999999L(W) | Seitse numbrit, millele järgneb kas üks või kaks tähte. Kui tähti on kaks, on teine neist „W”. Esimene on algoritmi alusel arvutatav kontrolltäht. | Office of Revenue Commissioners’i (maksuamet) dokument Office of Social and Family Affairs’i (sotsiaal- ja perekonnaasjade amet) dokument |

EL – Kreeka | 999999999 | Üks 9-kohaline blokk, 8 „tavanumbrit” ja üks kontrollnumber. | Ei |

ES – Hispaania | 1) 99999999A 2) X9999999A M0000001A L0000001A K0000001A 3) E99999999 G99999999 H99999999 | 1) Standardne Hispaania kodanike maksukohustuslase identifitseerimisnumber koosneb üheksast märgist: - 8 numbrit - 1 kontrolltäht. 2) Teised, teatavate füüsiliste isikute ja välisriikide kodanike maksukohustuslase identifitseerimisnumbrid koosnevad üheksast märgist: - 1 täht, mis kirjeldab füüsilise isiku tüüpi - 7 numbrit - 1 kontrolltäht. 3) Ülejäänud üksuste puhul moodustub maksukohustuslase identifitseerimisnumber järgmiselt: - 1 täht: E, G või H - 7 numbrit - 1 viimane kontrollnumber. | Riiklik isikutunnistus Pass |

IT – Itaalia | LLLLLL99L99L999L | Füüsiliste isikute maksukohustuslase identifitseerimisnumber on 16 märgist koosnev tähtnumbriline blokk. | Haigekassakaart Maksukohustuslase koodi kaart |

CY – Küpros | 99999999L | Üks kaheksast numbrist ja ühest tähest koosnev blokk. Viimane täht arvutatakse kontrolltähena. | Ei |

LV – Läti | PPKKAA99999 „9”9999999999 | Üks 11-kohaline blokk (PPKKAA: sünnikuupäev) Üks 11-kohaline blokk (esimene number on alati „9”), mis antakse füüsilistele isikutele, kellel ei ole maksukohustuslase identifitseerimisnumbrit kujul „PPKKAA99999”. | Pass Juhiluba |

LT – Leedu | 99999999999 9999999999 | Üks 11-kohaline blokk. 10-kohaline maksukohustuslase identifitseerimisnumber on füüsilistel isikutel, kellel ei ole 11-kohalist numbrit. | Riiklik isikutunnistus Pass |

HU – Ungari | 99999999 | Füüsiliste isikute maksukohustuslase identifitseerimisnumber on üks 10-kohaline blokk. Äriühingute kood on 8-kohaline blokk. | Ei |

MT – Malta | 999L 999999999 | Maksukohustuslase identifitseerimisnumber on füüsilise isiku isikutunnistuse number. 3 kuni 7 numbrit + täht (M, G, A, P, L, H, B või Z). Malta isikutunnistuseta isikutele annab maksukohustuslase identifitseerimisnumbri maksuamet. See on 9-kohaline number, mille viimased kaks kohta on kontrollnumbrid. Sellised isikud võivad taotleda asjakohaselt asutuselt isikutunnistust. Pärast selle välja andmist kasutatakse seda maksukohustuslase identifitseerimisnumbrina nagu Malta residentide puhul. | Riiklik isikutunnistus Pass[13] |

NL – Madalmaad | 999999999 | Üks 8- või 9-kohaline blokk. Kui maksukohustuslase identifitseerimisnumber koosneb 8 kohast, tuleb selle ette lisada „0”. | Riiklik isikutunnistus Pass Juhiluba |

AT – Austria | 999999999[14] | Üks 9-kohaline blokk, mille viimane koht on kontrollnumber. | Ei[15] |

PL – Poola | 9999999999 | Üks 10-kohaline blokk, mille viimane koht arvutatakse algoritmi abil kontrollnumbrina. | Ei |

PT – Portugal | 999999999 | Üks 9-kohaline blokk, mille viimane koht arvutatakse algoritmi abil kontrollnumbrina. | Ei |

RO – Rumeenia | 9999999999999 | Üks 13-kohaline blokk. Kontrollnumber arvutatakse algoritmi abil. | Riiklik isikutunnistus Pass |

SL – Sloveenia | 99999999 | Üks juhuslik 8-kohalisest numbrist blokk (esimene number ei tohi olla 0). Kaheksas koht on kontrollnumber. | Ei |

SK – Slovakkia | 9999999999 | Üks 10-kohaline blokk. | Ei |

FI – Soome | PPKKAA(+,-,A) 999 (L/9) 9999999-9 | Üks järgmisest 11 märgist koosnev blokk: sünnikuupäev PPKKAA märk (+, -, A) individuaalne number 999 kontrollmärk L/9 Äriühingu kood on 7-kohaline blokk pluss 1 kontrolltäht (9999999-L), milles 9999999 on seerianumber ja L on kontrolltäht. | Riiklik isikutunnistus Pass Juhiluba[16] |

SE – Rootsi | AAKKPP-NNNX | AAKKPP on sünnikuupäev; NNN sünni number; X on kontrollnumber. Sünni number on meestel paaritu ja naistel paarisarv. Kontrollnumber arvutatakse automaatselt sünnikuupäeva ja sünni numbri alusel. | Riiklik isikutunnistus Pass Juhiluba |

UK – Ühendkuningriik | UTR: 99999 99999 NINO: LL999999(A/B/C/D/tühik) | Ühendkuningriigis puudub maksukohustuslase identifitseerimisnumber, kuid on kaks analoogset numbrit: 1. UTR (Unique Taxpayer Reference – kordumatu maksumaksja viitenumber), mille tavaline formaat on 11 märki, millest 1–5 on numbrid, kuues on tühik ning 7–11 on numbrid. 2. NINO (National Insurance Number – riiklik kindlustusnumber), mille tavaline formaat on 9 märki: esimene ja teine on tähed (kuid mitte D, F, I, O, Q, U ega V ega kombinatsioonid FY, GB, NK või TN), 3–8 on numbrid ning viimane on täht A, B, C, D või tühik. | Pass |

III LISA

Artikli 4 lõikes 2 sätestatud vastuvõtvad makseasutused

SISSEJUHATAV MÄRKUS

Usaldusfondid ja sarnased õiguslikud üksused on nimetatud liikmesriikide puhul, kus puudub riiklik maksusüsteem tulu maksustamiseks, mida saab sellise õigusliku üksuse nimel isik, kellel kuulub peamiselt üksuse omandiõigus ja kes haldab peamiselt üksuse vara ja tulu ning kes on asjaomase riigi resident. Käesolevas loetelus nimetatakse usaldusfonde ja sarnaseid õiguslikke üksusi, mille vallasvara tegeliku juhtimise koht on nimetatud riikides (peamise usaldusisiku või muu vallasvara eest vastutava halduri elukoht), olenemata õigusaktidest, mille alusel kõnealused usaldusfondid ja sarnased õiguslikud üksused asutatud on.

Riigid | Ettevõtted ja üksused | Märkused |

Belgia | - Société de droit commun / maatschap (õigusliku seisundita tsiviilõiguslik või äriühing) - Société momentanée / tijdelijke handelsvennootschap (õigusliku seisundita äriühing, mille eesmärk on tegeleda ühe või mitme spetsiifilise äritoiminguga) - Société interne / stille handelsvennootschap (õigusliku seisundita äriühing, mille kaudu on ühel või mitmel isikul huvi(d) tegevustes, mida haldab (haldavad) tema (nende) nimel üks või mitu muud isikut) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Vt Belgia äriseadustiku artiklid 46, 47 ja 48. Neil „äriühingutel” (nimi on antud prantsuse ja hollandi keeles) ei ole õiguslikku seisundit ning maksustamisel kohaldatakse läbivaatluse meetodit. |

Bulgaaria | - Drujestvo sys specialna investicionna cel (sihtotstarbeline investeerimisühing) -Investicionno drujestvo (investeerimisühing, mis ei kuulu artikli 6 kohaldamisalasse) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Ettevõtte tulumaksust vabastatud üksus. Bulgaarias on lubatud usaldusfonde avalikult pakkuda ja need on vabastatud ettevõtte tulumaksust. |

Tšehhi Vabariik | - Veřejná obchodní společnost (ver. obch. spol. or V.O.S.) (ühing) - Sdruženi (ühendus) - Družstvo (ühistu) - Evropské hospodářské zájmové sdružení (EHZS) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Taani | - Interessentskaber (täisühing) - Kommanditselskaber (usaldusühing) - Partnerselskaber (partnerlusäriühing) - Europæisk økonomisk firmagrupper (EØFG) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Saksamaa | - Gesellschaft bürgerlichen Rechts (tsiviilõiguslik ühing) - Kommanditgesellschaft – KG, offene Handelsgesellschaft – OHG (kommandiitühing) - Europäische Wirtschaftliche Interessenvereinigung (Euroopa Majandushuviühing EEIG)) |

Eesti | - Täisühing - TÜ - Usaldusühing - UÜ - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Täis- ja usaldusühinguid maksustatakse eraldi maksustatavate üksustena, mille jaotatavad tulud loetakse dividendideks (mille suhtes kohaldatakse dividendimaksu). |

Iirimaa | - Partnership and investment club (partnerlus- ja investeerimisfond) - Euroopa Majandushuviühing | Iirimaa residendist usaldusisik tasub maksu fondist saadavalt tulult. |

Kreeka | - Omorrythmos Eteria (OE) (täisühing) - Eterorythmos Eteria (EE) (usaldusühing) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Täis- ja usaldusühingute suhtes kohaldatakse ettevõtte tulumaksu. 50 % nende ühingute kasumist maksustatakse siiski üksikisikutest osanike kaudu nende isikliku maksumäära alusel. |

Hispaania | Üksused, mille suhtes kohaldatakse kasumiosa maksustamise süsteemi: - Sociedad civil con o sin personalidad jurídica (juriidilise isikuta tsiviilõiguslik ühing) - Agrupación europea de interés económico (AEIE) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - Herencias yacentes (surnu pärand) - Comunidad de bienes (ühisomand) - Muud juriidilise isikuta üksused, mis kujutavad endast eraldi majandusüksust või eraldi varade rühma (Ley General Tributaria artikli 35 lõige 4) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Prantsusmaa | - Société en participation (ühisettevõte) - Société ou association de fait (de facto äriühing) - Indivision (ühisomand) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Itaalia | - Società semplice (tsiviilõiguslik ühing ja seotud üksus) - Juriidilise isikuta mitte-äriline üksus - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Società semplice’na koheldavate üksuste kategooriasse kuuluvad: Società di fatto (seadusvälised või de facto ühingud), mille eesmärk ei ole äritegevus, ning „associazioni” (ühenduse) vormis juriidilise isikuta ühendused, mida kunstnikud või kutsealade esindajad organiseerivad oma kunsti- või kutsealade praktiseerimiseks. Juriidilise isikuta mitte-äriliste üksuste kategooria on lai ja võib hõlmata eri liiki organisatsioone: ühendused, sündikaadid, komiteed, mittetulundusühingud jms. |

Küpros | - Syneterismos (ühing) - syndesmos or somatio (ühendus) - Synergatikes (ühistu) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus - Ekswxwria Eteria (Offshore-äriühing) | Küprose jurisdiktsiooni all asutatud usaldusfondide maksustamist loetakse läbipaistvaks. |

Läti | - Pilnsabiedrîba (täisühing); - Komandîtsabiedrîba (usaldusühing) - Eiropas Ekonomisko interešu grupām (EEIG) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)); - Biedrîbas un nodibinâjumi (ühendus ja sihtasutus) - Lauksaimniecîbas kooperatîvi (põllumajandusühistu) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Leedu | - Europos ekonominių interesų grupės (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - Asociacija (ühendus) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Ühenduste teenitavad intressid ja kapitalikasvutulu aktsiatelt ja võlakirjadelt on ettevõtte tulumaksust vabastatud. |

Luksemburg | - Société en nom collectif (täisühing) - Société en commandite simple (usaldusühing) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Ungari | - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Ungari tunnustab usaldusfonde riiklike õigusnormide kohaselt „isikutena”. |

Malta | - Soċjetà in akomonditia („en commandite” ühing), mille kapitali ei jaotata osadeks - Arrangement in participation („En participation” ühendus) - Investment club (investeerimisfond) - Soċjetà Kooperattiva (ühistuline ühendus) | „En commandite” ühingute suhtes, mille kapital on osadeks jaotatud, kohaldatakse üldist ettevõtte tulumaksu. |

Madalmaad | - Vennootschap onder firma (täisühing) - Commanditaire vennootschap (suletud usaldusühing) - Europese economische samenwerkingsverbanden (EESV) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) | Täisühingute, suletud usaldusühingute ja Euroopa Majandushuviühingute maksustamine on läbipaistev. |

- Vereniging (ühendus) - Stichting (sihtasutus) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Verenigingen (ühendused) ja stichtingen (sihtasutused) on maksust vabastatud, kui nad ei tegele kaubanduse või äriga. |

Austria | - Personengesellschaft (ühing); - Offene Personengesellschaft (äriline täisühing) - Kommanditgesellschaft, KG (kommandiitühing) - Gesellschaft nach bürgerlichem Recht, GesBR (tsiviilõiguslik ühing) - Offene Erwerbsgeselllschaft (OEG) (kutsealane täisühing) - Kommandit-Erwerbsgesellschaft (kutsealane kommandiitühing) - Stille Gesellschaft (vaikiv ühing) - Einzelfirma (ühemeheettevõte) - Wirtschaftliche Interessenvereinigung (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - Privatstiftung (erasihtasutus) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Ühingutloetakse läbipaistvaks, isegi kui seda nähakse kasumit taotleva üksusena. Koheldakse tavalise „ühinguna”. Maksustatakse äriühinguna, intressitulu maksustatakse vähendatud määraga 12,5 %. |

Poola | - Spólka jawna (Sp. j.) (täisühing) - Spólka komandytowa (Sp. k.) (usaldusühing) - Spólka komandytowo-akcyjna (S.K.A.) (aktsiatega usaldusühing) - Spólka partnerska (Sp. p.) (kutseühing) - Europejskie ugrupowanie interesów gospodarczych (EUIG) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Portugal | - Sociedade civil (ühing), mis ei ole asutatud ärilises vormis - Kutsetegevustega hõivatud juriidilise isiku õigustega äriühingud, mille kõik partnerid on samal kutsealal kvalifitseeritud üksikisikud - Agrupamento de Interesse Económico (AIE) (omamaine majandushuviühing) - Agrupamento Europeu de Interesse Económico (AEIE) (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - Sociedada gestora de participacoes sociais (SGPS) (Valdusäriühingud, mis on kas perekonna kontrolli all või kuuluvad täielikult kuni viiele liikmele) - Herança jacente (surnu pärand) - Juriidilise isiku õigusteta ühendus - Madeira või Assooride saare Santa Maria vabasadamates tegutsevad offshore-äriühingud - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Ärilise juriidilise isikuna asutamata ühingute, kindlaksmääratud kutsealadega hõivatud juriidilise isiku õigustega äriühingute, ACEde (teatud liiki juriidilise isiku õigustega ühisettevõtted), Euroopa Majandushuviühingute ning selliste äriühingute, mis valdavad varasid, mida kontrollib perekond või mis kuuluvad täielikult maksimaalselt viiele inimesele, maksustamine on läbipaistev. Ülejäänud juriidiliste isikutena asutatud ühinguid koheldakse äriühingutena ja maksustatakse üldiste ettevõtte tulumaksu eeskirjade kohaselt. Madeira või Assooride saare Santa Maria vabasadamates tegutsevad offshore-äriühingud on välismaisele emaettevõtjale makstavate dividendide, intresside ja autoritasude ning sarnaste maksete osas vabastatud ettevõtte tulumaksust ja kinnipeetavast maksust. Ainsad Portugali õigusnormide kohaselt aktsepteeritavad usaldusfondid on Madeira Rahvusvahelises Ärikeskuses juriidiliste isikute poolt rahvusvahelise õiguse kohaselt asutatud usaldusfondid ning nende varad moodustavad autonoomse osa usaldusisikuna tegutseva juriidilise isiku õigustest. |

Rumeenia | - Ühendus (ühing); - Cooperative (ühistu) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Sloveenia | - Samostojni podjetnik (füüsilisest isikust ettevõtja) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Slovaki Vabariik | - Verejná obchodná spoločnosť (täisühing) - Európske združenie hospodárskych záujmov (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - Komanditná spoločnosť (usaldusühing), mille puhul omistatakse tulu täisosanikele - Združenie (ühendus) - Üksused, mis ei ole asutatud äritegevuse eesmärgil: kutseühingud, vabatahtlikud kodanikeühendused, Nadácia (sihtasutused) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus | Maksustatav baas arvutatakse kõigepealt usaldusühingu jaoks tervikuna ning omistatakse siis täisosanikele ja usaldusosanikele. Usaldusühingu täisosanike saadavaid kasumiosi maksustatakse täisosanike tasandil. Ülejäänud usaldusosanike tulu maksustatakse kõigepealt ühingu tasandil vastavalt äriühingute suhtes kohaldatavatele eeskirjadele. Maksust vabastatud tulu hulka kuulub organisatsiooni loomise eesmärgiks olevatest tegevustest saadav tulu, v.a tulu, mille suhtes kohaldatakse kinnipeetavat maksu. |

Soome | - Yksityisliike (registreerimata äriühing) - Avoin yhtiö / öppet bolag (täisühing) - Kommandiittiyhtiö / kommanditbolag (usaldusühing) - Kuolinpesä / dödsbo (surnu pärand) - eurooppalaisesta taloudellisesta etuyhtymästä (ETEY) / europeiska ekonomiska intressegrupperingar (Euroopa Majandushuviühing (EEIG)) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Rootsi | - Handelsbolag (täisühing) - Kommanditbolag (usaldusühing) - Enkelt bolag (ühing) - „Usaldusfond” või muu sarnane õiguslik üksus |

Ühendkuningriik | - Täisühing - Usaldusühing - Piiratud vastutusega ühing - Euroopa Majandushuviühing - Investeerimisfond (kus liikmetel on õigus kindlale osale varadest) | Täisühingute, usaldusühingute, piiratud vastutusega ühingute ja Euroopa Majandushuviühingute maksustamine on läbipaistev. |

3) Lisatakse järgmine V lisa:

„V LISA

Statistilised andmed, mida liikmesriigid esitavad igal aastal komisjonile

1. Majanduslikud andmed

1.1. Kinnipeetav maks:

Austria, Belgia ja Luksemburg (kui nad kohaldavad III peatüki üleminekusätteid) – kinnipeetavast tulumaksust jaotatud maksutulu kogusumma, esitatuna liikmesriikide kaupa, mille residendid tegelikud tulusaajad on.

Austria, Belgia ja Luksemburg (kui nad kohaldavad III peatüki üleminekusätteid) – artikli 11 lõike 5 alusel kehtestatud kinnipeetavast tulumaksust teistele liikmesriikidele jaotatud maksutulu kogusumma.

Andmed kinnipeetavast tulumaksust saadud kogusummade kohta, esitatuna liikmesriikide kaupa, mille residendid tegelikud tulusaajad on, tuleks esitada ka maksebilansistatistika koostamise eest vastutavale riiklikule asutusele.

1.2. Intressimaksete/müügitulude summa:

Teavet vahetavad või artikli 13 kohast vabatahtliku avaldamise võimalust kasutanud liikmesriigid – nende territooriumil tehtud intressimaksete summa, mille suhtes kohaldatakse artikli 9 kohast teabevahetust, esitatuna liikmesriikide või sõltlas- ja assotsieerunud territooriumide kaupa, mille residendid tegelikud tulusaajad on.

Teavet vahetavad või artikli 13 kohast vabatahtliku avaldamise võimalust kasutanud liikmesriigid – nende territooriumil saadud müügitulude summa, mille suhtes kohaldatakse artikli 9 kohast teabevahetust, esitatuna liikmesriikide või sõltlas- ja assotsieerunud territooriumide kaupa, mille residendid tegelikud tulusaajad on.

Teavet vahetavad või vabatahtliku avaldamise mehhanismi kasutanud liikmesriigid – selliste intressimaksete summa, mille suhtes kohaldatakse teabevahetust, esitatuna intressimaksete liikide kaupa vastavalt artikli 8 lõikes 2 sätestatud kategooriatele.

Intressimakse ja müügitulude kogusummadega seotud andmed, esitatuna liikmesriikide kaupa, mille residendid tegelikud tulusaajad on, tuleks esitada ka maksebilansistatistika koostamise eest vastutavale riiklikule asutusele.

1.3. Tegelik tulusaaja:

Kõik liikmesriigid – teiste liikmesriikide ning sõltlas- ja assotsieerunud territooriumide residentidest tegelike tulusaajate arv, esitatuna liikmesriikide või sõltlas- ja assotsieerunud territooriumide kaupa, mille residendid nad on.

1.4. Makseasutused:

Kõik liikmesriigid – direktiivi kohaldamisel teavet vahetavate või kinnipeetavat maksu kohaldavate makseasutuste arv (saatva liikmesriigi kohta).

1.5. Vastuvõtvad makseasutused:

Kõik liikmesriigid – artikli 6 lõikes 4 sätestatud intressimakseid saanud vastuvõtvate makseasutuste arv. See puudutab nii saatvaid liikmesriike, kus on tehtud intressimaksed vastuvõtvatele makseasutustele, kelle tegeliku juhtimise koht on teises liikmesriigis, kui ka vastuvõtvaid liikmesriike, kelle territooriumil sellised ettevõtted või õiguslikud üksused asuvad.

2. Tehnilised andmed

2.1. Andmed:

Teavet vahetavad või artikli 13 kohast vabatahtliku avaldamise võimalust kasutanud liikmesriigid – saadetud ja vastu võetud andmete arv. Üks andmekirje tähendab üht makset ühele tegelikule tulusaajale.

2.2. Töödeldud/parandatud andmed:

Selliste süntaktiliselt vigaste andmete arv ja osakaal, mida saab töödelda;

Selliste süntaktiliselt vigaste andmete arv ja osakaal, mida ei saa töödelda;

Töötlemata andmete arv ja osakaal;

Taotluse korral parandatud andmete arv ja osakaal;

Spontaanselt parandatud andmete arv ja osakaal;

Edukalt töödeldud andmete arv ja osakaal.

3. Vabatahtlikult esitatavad andmed:

3.1 Liikmesriigid – ettevõtetele ja õiguslikele üksustele tehtud intressimaksete summa, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 2 kohast teabevahetust, esitatuna üksuste tegeliku juhtimise koha liikmesriikide kaupa.

3.2 Liikmesriigid – ettevõtete ja õiguslike üksuste saadud müügitulude summa, mille suhtes kohaldatakse artikli 4 lõike 2 kohast teabevahetust, esitatuna üksuste asukohaliikmesriikide kaupa.

3.3 Residentidest maksumaksjatele oma- ja välismaiste makseasutuste poolt tehtud intressimaksetelt aasta jooksul kogutud maksusummade osakaalud.”[pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic][pic]

[1] EÜT L 336, 27.12.1977, lk 15.

[2] ELT C XXX, XX.XX.2008, lk XX.

[3] ELT C XXX, XX.XX.2008, lk XX.

[4] ELT C XXX, XX.XX.2008, lk XX.

[5] ELT L 157, 26.6.2003, lk 38.

[6] KOM (2008) 552 (lõplik), nõukogu dokument 13124/08 FISC 117.

[7] Nõukogu dokument nr 13898/00, millega võetakse muudatustega vastu dokument nr 13555/00.

[8] ELT L 309, 25.11.2005, lk 15.

[9] EÜT L 375, 31.12.1985, lk 3.

[10] EÜT L 184, 17.7.1999, lk 23.

[11] ELT L 309, 25.11.2006, lk 15.

[12] Maksukohustuslase identifitseerimisnumber võib muutuda, kui isik vahetab alalist asukohta.

[13] Maltas saavad mitte-residendid isikukoodi, mis märgitakse pangakonto väljavõtetele.

[14] „9” tähistab numbrit;„L” tähistab tähte;„PPKKAA” tähistab kuupäeva (päev, kuu, aasta).

[15] Maksukohustuslase identifitseerimisnumber võib muutuda, kui isik vahetab alalist asukohta.

[16] Riiklikus isikutunnistuses ja passis on maksukohustuslase identifitseerimisnumber üsna loetamatu, kuid juhiloal on see selgelt loetav. Füüsilisest isikust ettevõtjal võib olla teine maksukohustuslase identifitseerimisnumber.