[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON | Brüssel 23.4.2008 KOM(2008)213 lõplik 2008/0082 (COD) Ettepanek EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV millega muudetakse direktiivi 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides ja direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta seoses omavahel ühendatud süsteemide ja krediidinõuetega [SEC(2008)491][SEC(2008)492] (komisjoni esitatud) SELETUSKIRI ETTEPANEKU TAUST Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Ettepaneku peamine eesmärk on viia makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides arvelduse lõplikkust käsitlev direktiiv (edaspidi „arvelduse lõplikkuse direktiiv”) ja finantstagatiskokkuleppeid käsitlev direktiiv (edaspidi „finantstagatiskokkulepete direktiiv”) kooskõlla viimaste arengutega turul ja õigusnormides. Selle saavutamiseks laiendatakse kõigepealt arvelduse lõplikkuse direktiivist tulenevat kaitset öisele ja omavahel ühendatud süsteemide vahelisele arveldamisele, sest direktiivile 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta[1] (edaspidi „finantsinstrumentide turgude direktiiv”) ning kliiring- ja arveldusteenuseid käsitlevale Euroopa tegevusjuhendile (edaspidi „tegevusjuhend”) tuginedes võib eeldada, et süsteemide seotus ja koostalitlusvõime suurenevad pidevalt. Teiseks laiendatakse mõlemast direktiivist tuleneva kaitse kohaldamisala uut tüüpi varadele (s.t keskpanga krediiditehingute tagamiseks kõlblikud krediidinõuded), et lihtsustada nende kasutamist ühenduses. Lisaks sellele püütakse käesoleva ettepanekuga arvelduse lõplikkuse direktiivi ja finantstagatiskokkulepete direktiivi sisse viia mitmeid nende kohaldamist soodustavaid lihtsustusi ja selgitusi. Viimase aja finantsiline ebastabiilsus, mis kestab veel praegugi, on täiendav argument ettepaneku kasuks, sest ettepanekus kavandatud lahendused aitavad oluliselt tugevdada finantsturgude ebastabiilsuse ohjamiseks kasutatavaid vahendeid. Ühtlustatud õigusraamistiku loomine krediidinõuete kasutamiseks piiriüleste tehingute tagatisena näiteks suurendab turu likviidsust, mis on saanud viimastel kuudel tõsise hoobi. Lisaks on arveldussüsteemide nõuetekohase toimimise tagamine kiiresti arenevatel turgudel hädavajalik finantsturgude stabiilsuse säilitamiseks, eriti siis, kui turud on ebastabiilsed. Üldine taust Viimastel aastatel on uut tüüpi varadest, näiteks pangalaenud või „krediidinõuded”, saanud finantsturgudel üha sagedasemaks muutuvate tagatistehingute oluline allikas. Augustis 2004 tegi Euroopa Keskpanga (EKP) nõukogu otsuse, et krediidinõuded muutuvad eurosüsteemi krediiditehingute jaoks kõlblikuks tagatiseks alates 1. jaanuarist 2007. Mõned liikmesriigid, s.t Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Austria ja Madalmaad, olid krediidinõuded heaks kiitnud juba varem, kuigi erinevate õiguslike režiimide kohaselt. Keskpankadele võrdsete võimaluste loomiseks ja tagatiste piiriülese kasutamise ergutamiseks tuleb asjakohane õigusraamistik[2] ühtlustada. Teine oluline arengusuund finantsturgudel on süsteemidevaheliste ühenduste arvu suurenemine. Eeldatakse, et see suundumus jätkub ning võib isegi kiireneda turu kesksete infrastruktuuriteenuste osutajate 7. novembril 2006 heaks kiidetud tegevusjuhendi[3] rakendamise tulemusena. Tegevusjuhendi eesmärk on parandada Euroopa kliiringu- ja arveldussüsteemide tõhusust, muutes finantsinstrumentide turgude direktiivi artiklites 34 ja 46 osutatud kasutaja teoreetilised valikuvõimalused tegelikult kasutatavateks valikuvõimalusteks. Tegevusjuhendi IV peatüki üldised põhimõtted ja juunis 2007 infrastruktuuriteenuste pakkujate esitatud „Süsteemidele juurdepääsu ja nende koostalitlusvõime juhendis”[4] sisalduvad üksikasjalikud eeskirjad annavad kasutajale võimaluse teenusepakkujat valida, muutes lihtsamaks süsteemide ühendamise, s.t välisturu süsteemidele juurdepääsu saamise ja nendega koostalitlemise. Uues olukorras arvelduse lõplikkuse direktiivi eesmärkide järgimise tagamiseks kohandatakse ettepanekus nimetatud direktiivi uue tururuumiga, mida iseloomustab omavaheliste ühenduste arvu suurenemine. 30 Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega Need kaks arvelduse lõplikkust ja finantstagatiskokkuleppeid käsitlevat direktiivi on ühenduse põhidokumendid finantstagatiste, kliiringu ja arvelduste valdkonnas. Kavandatud muutused on kooskõlas finantsturgude direktiivi sätetega ja teataval määral ka kapitalinõuete direktiivide 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ erisätetega maksevõime suhtarvude kohta[5]. Direktiivi 2001/24/EÜ[6] (krediidiasutuste saneerimise ja likvideerimise kohta) ja määruse 1346/2000[7] (maksejõuetusmenetluse kohta) teatavad sätted on tagatiskokkulepete jaoks samuti olulised. Kogu ELi hõlmav raamistik vahendaja käes olevate väärtpaberitega seotud huvide käsitlemiseks praegu puudub. Kuna see võib tekitada võimaliku juriidilise riski piiriüleste äritehingute puhul, moodustas komisjon jaanuaris 2005 õiguskindluse töörühma, mille ülesanne oli anda nõu asjaomase õigusraamistikuga seotud küsimustes. Töörühma lõpparuanne valmib 2008. aasta lõpuks, olles täienduseks finantstagatiskokkulepete direktiivile, arvelduse lõplikkuse direktiivile ning käesolevas ettepanekus kavandatud muudatustele. Rahvusvahelisel tasandil aga kavatseb Rahvusvaheline Eraõiguse Ühtlustamise Instituut (UNIDROIT) 2008. aasta septembris kokku kutsuda diplomaatilise konverentsi, et leppida kokku vahendatud väärtpabereid käsitlevad sisulised eeskirjad. Eelnõu kokkulepitud teksti koostamisel on osaliselt aluseks võetud finantstagatiskokkulepete direktiiv ja arvelduse lõplikkuse direktiiv ja seega ei peaks nende kokkusobivus probleeme tekitama. Krediidinõudeid käsitlevad sätted ei riiva samuti klientide õigusi, eriti aga neid õigusi, mis on sätestatud hiljuti vastu võetud tarbijakrediididirektiivis […]. Käesoleva ettepaneku kohaldamisala piirdub keskpanga krediiditehingute jaoks kõlblike krediidinõuetega, seega on üksikklientide krediidinõuded sellest põhimõtteliselt välja jäetud. Näiteks kuuluvad võlgnikud või tagatise andjad eurosüsteemis kohaldatavate kõlblikkuskriteeriumite kohaselt avalikku sektorisse või on need mittefinantsasutused või rahvusvahelised/riikideülesed organisatsioonid. Lisaks määratakse alates 2012. aastast kõikide siseriiklike tehingute künniseks 500 000 eurot, kusjuures eeldatavasti jääb klientide krediidilepingute ülempiir vahemikku 50 000 – 100 000 eurot. Nende väheste juhtumite jaoks, mil on kaasatud klientide krediidinõuded, mida tõenäiliselt eurosüsteemi puhul praegu juhtuda ei saa, lisatakse erisäte, mille kohaselt tuleb esmatähtsaks pidada tarbijakrediididirektiivi. KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA Konsulteerimine huvitatud isikutega Liikmesriikidele saadetud küsimustiku vastuste põhjal kiitis komisjon 15. detsembril 2005[8] heaks hindamisaruande arvelduse lõplikkuse direktiivi kohaldamise ja ülevõtmise kohta. Aruandes leiti, et üldiselt toimib arvelduse lõplikkuse direktiiv hästi, kuid esitati ka ülevaade kümnest kohaldamise ja ülevõtmisega seotud probleemist, mis vajavad täiendavat analüüsi. Pärast seda, kui liikmesriigid ja Euroopa Keskpank olid oma arvamuse avaldanud, palus komisjon lisaarvamusi ka tööstusharult, tarbijatelt ja muudelt sidusrühmadelt. 30. juuniks 2006 oli saadud seitse täiendavat vastust. Valmistades ette 20. detsembri 2006. aasta finantstagatiskokkulepete direktiivi hindamisaruannet,[9] palus komisjon 2006. aasta alguses liikmesriikidel, Euroopa Kaskpangal ja EMP riikidel vastata kõnealuse direktiivi rakendamist ja kohaldamist käsitlevale küsimustikule. Väiksema mahuga küsimustik koostati ka erasektori jaoks. Lisaks liikmesriikide ja Euroopa Keskpanga vastustele sai komisjon 27 vastust otse erinevatelt olulistelt finantsturul tegutsejatelt ja organisatsioonidelt. Aruandes finantstagatiskokkulepete direktiivi kohta järeldati samuti, et direktiiv toimib hästi, ja tehti ettepanek arvata direktiivi kohaldamisalasse ka krediidinõuded. Teave kahe direktiivi, konsultatsioonide ja aruannete kohta on avaldatud siseturu ja teenuste peadirektoraadi veebisaidil.[10] Mõlemat aruannet arutati põhjalikult liikmesriikide ja Euroopa Keskpangaga Euroopa väärtpaberikomitees ning tegevusvaldkonna esindajatega erinevates sidusrühmades (nt kliiringu ja arvelduse nõustamise ning seire eksperdirühm (CESAME)).[11] Koos Euroopa Keskpanga ja riiklike keskpankadega moodustati töörühm, et kaaluda õigusaktide muutmist seoses krediidinõuetega. MÕJU HINDAMINE Komisjon viis läbi erinevate krediidinõuete tagatistena kasutamise, arveldussüsteemide stabiilsuse ja õiguskindluse suurendamisega seotud valikuvõimaluste mõju hindamise[12]. Komisjon leiab, et eesmärkide saavutamise kõige loogilisem ja tõhusam viis on direktiivi muutmine teise direktiiviga. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG Õiguslik alus Direktiivi 1998/26/EÜ (arvelduse lõplikkuse kohta) ja direktiivi 2002/47/EÜ (finantstagatiskokkulepete kohta) muutmist käsitlevatel ettepanekutel ning kahel muudetaval direktiivil on üks ja sama õiguslik alus, nimelt asutamislepingu artikkel 95. Subsidiaarsuse põhimõte Nimetatud põhimõtte kohaselt võib ühendus võtta meetmeid üksnes siis, kui liikmesriigid üksinda ei suuda täielikult saavutada kavandatud eesmärke. Arvelduse lõplikkuse direktiiviga on juba tõestatud, kui oluline on selliste süsteemide süsteemiriski piiramine ühiseeskirjade abil. Finantstagatiskokkulepete direktiivi kavandatud muutmine ei mõjuta liikmesriikide otsust selle kohta, kas lubada krediidinõudeid tagatisena kasutada või mitte; selle otsuse tegemine on jäetud täielikult liikmesriikidele. Ettepanek annab aga tagatisena kasutatud krediidinõuetele muud tüüpi finantstagatistega võrdse kaitsetaseme. Tagatisena kasutatavatele krediidinõuetele ühtlustatud eeskirjadekogumi kohaldamine lihtsustab nende kasutamist piiriülestes tehingutes. Eelnevast lähtudes on ettepanek kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõte Ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna selles piirdutakse muudatustega, mis võimaldavad kasutada krediidinõudeid tagatisena piiriülestes tehingutes või on vajalikud süsteemide koostalitlusvõime loomiseks, ning mõne väiksema lihtsustamismeetmega. Lihtsustamine ja selgitamine Ettepanekus täiendatakse kahte kõnealust direktiivi mõningate kasulike lihtsustuste ja selgitustega. Näiteks on ettepaneku eesmärk aidata kaasa krediidinõuete tagatisena kasutamisele, pakkudes krediidinõuete tagatiseks seadmisel nende tõestamise lihtsustatud korda pika (ja seega kuluka) menetluse asemel, mis nõuab tõendusmaterjali esitamist iga üksiku krediidinõude kohta. Ettepanekus soovitatakse jätta finantstagatiskokkulepete direktiivi artikli 4 lõikest 3 välja erandit käsitlev säte, mida ei kasutata, ja kõrvaldada mõlemast direktiivist aegunud viited. Arvelduse lõplikkuse direktiivi sätete selgitamine lihtsustab selle kohaldamist. Näiteks selgitatakse ettepanekus arvelduse lõplikkuse direktiivi kohaldamisala, viies artiklisse 2 selgesõnaliselt sisse elektronrahaasutused. Õigusakti valik Õigusaktiks kavandatakse direktiivi, sest ettepaneku eesmärk on muuta kahte kehtivat direktiivi. Üksnes selle õigusaktiga on võimalik saavutada soovitud õiguslikku toimet. MÕJU EELARVELE Käesolev ettepanek ei mõjuta ühenduse eelarvet ega nõua täiendavaid inim- ja haldusressursse. MÄRKUSED ETTEPANEKU ARTIKLITE KOHTA Käesolev direktiivide muutmise ettepanek on seotud eeskätt krediidinõuete esitamisega. Teiseks, peale tehnilist laadi muudatuste tegemisele laiendatakse sellega arvelduse lõplikkuse direktiivist saadavat kasu ka süsteemide piiriülesele kasutamisele, mis üha laieneb. Artikkel 1: Muudatused arvelduse lõplikkuse direktiivis Arvelduse lõplikkuse direktiivi artikkel 1 Punktis a asendatakse sõna „eküüdes” sõnaga „eurodes” ja punkti c lisatakse viide Euroopa Keskpangale, et hõlmata ka selle vastavaid tehinguid. Arvelduse lõplikkuse direktiivi artikkel 2 Punktis b on mitu viidet ühenduse direktiividele, mis on aegunud ja muude direktiividega asendatud. Käesoleva artikli lõigete kavandatud muudatused on põhiliselt toimetuslikud, kuid neist kaks on sisulised. Esiteks täpsustatakse elektronrahaasutuste seisundit. Nagu komisjon hindamisel rõhutas, on liikmesriikidel olnud minevikus erimeelsusi küsimuses, kas elektronrahaasutused on krediidiasutused või mitte. Artikli 2 lõikes b olev viide direktiivile 77/80/EMÜ asendatakse viitega direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 lõikele 1 (1977. aasta direktiivile järgnenud konsolideeritud ja uuesti sõnastatud direktiiv), millega kinnitatakse selgelt, et elektronrahaasutused kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. Tegevusjuhendis nähakse ette mitmeid süsteemide omavahel ühendamise viise. Arvelduse lõplikkuse direktiivi jaoks on olulised neist kolm: tavajuurdepääs, kohandatud juurdepääs ja koostalitlemine. Süsteemid, mis on ühendatud juurdepääsu võimaldamisega, s.t üks süsteem muutub osalejaks teises süsteemis, ei ole arvelduse lõplikkuse direktiiviga hõlmatud, sest praegu ei saa süsteem olla „osaleja”. Selline juurdepääsu puudumine tekitab probleeme, sest vajadus selle järele tõenäoliselt üha kasvab nii tegevusjuhendist kui ka finantsinstrumentide turgude direktiivist tulenevalt. Punkti f on muudetud nii, et ka süsteem võib olla osaleja. Punktis g määratletakse „kaudse osaleja” mõiste. Arvelduse lõplikkuse direktiivis lubatakse liikmesriikidel laiendada nimetatud direktiivist tulenevat kaitset kaudsetele osalejatele, s.t lugeda kaudne osaleja osalejaks, kui liikmesriigid leiavad, et see on süsteemiriski seisukohalt õigustatud. Seda võimalust kohaldatakse siiski üksnes nende krediidiasutuste suhtes, kes on maksesüsteemide liikmed. Muid, näiteks keskseid osalejaid, arveldusagente (sealhulgas teise süsteemi agente) ega arvelduskodasid ei saa osalejateks lugeda. Samuti ei saa arveldussüsteemide puhul kaudset osalejat osalejaks lugeda. Kuna selliseks diskrimineerimiseks ei ole põhjust, laiendatakse ettepanekuga kaudse osaleja mõistet. Punkt h on tehnilist laadi ajakohastus, millega asendatakse viide väärtpaberiturul pakutavate investeerimisteenuste direktiivile viitega finantsinstrumentide turgude direktiivile. Punktiga m lisatakse „tagatisväärtpaber” selgesõnaliselt eurosüsteemi krediiditehingute tagatiseks kõlblikele krediidinõuete määratlusse, millega aidatakse vältida liikmesriikide võimalikku ebakindlust või erisusi direktiivi kohaldamisel. Et kohandada arvelduse lõplikkuse direktiivi koostalitlusühenduste arvu kasvuga, mis tekib tõenäoliselt finantsinstrumentide turgude direktiivi ja tegevusjuhendi mõjul, või sellisele mitmepoolsele maksesüsteemile nagu TARGET2, on lõikes n (uus) kasutusele võetud koostalitleva süsteemi mõiste, mis hõlmab olukordi, kus süsteemid (kas maksesüsteemid, väärtpaberiarveldussüsteemid, arvelduskojad või kesksed osalejad) on ühendatud koostalitluse põhimõttel, mis lihtsustab süsteemideülese kliiringu, arvelduste ja maksete vastu tehtavate ülekannete (DVP) korda. Punktiga o (uus) võetakse kasutusele süsteemi operaatori mõiste, mille abil määratakse kindlaks, kes vastutab süsteemi käigushoidmise eest ja kannab seega ka juriidilist vastutust süsteemi toimimise eest. Arvelduse lõplikkuse direktiivi artikkel 3 Lõige 1: Tehtud muudatus aitab hajutada öiste arveldusteenustega seotud ebakindlust. Pärast arvelduse lõplikkuse direktiivi vastuvõtmist on üha rohkem süsteeme hakanud kasutama pangapäevi, mis algavad kohe pärast pangapäeva T-1 lõppemist. Sellised süsteemid pakuvad arveldusteenuseid öösel ja on peamiselt mõeldud hulgi- ja jaemüügitehingute tegemiseks. Praegu ei ole veel kindel, kas arvelduse lõplikkuse direktiiv kaitseb öiseid arveldusi täielikult, sest hõlmatud on üksnes samal kalendripäeval („maksejõuetusmenetluse algatamise päev”) täidetud maksejuhised. Arvelduse lõplikkuse direktiivi rangelt järgides on pangapäeval T-1 süsteemi sisestatud maksejuhis kaitstud üksnes juhul, kui partii töötlemine lõpetatakse enne keskööd; kui selle töötlemine lõpetatakse pärast keskööd, siis maksejuhis kaitstud ei ole. See jätab paljud tellimused direktiivi kohaldamisalast välja ja seepärast tehti ettepanek asendada sõna „päev” viitega „süsteemi eeskirjade kohaselt määratletud pangapäevale”. Sisestati viide „süsteemi operaatorile”, et selgitada, kes peab olema teadlik maksejõuetusmenetluse algatamisest (arveldusagent, keskne osaleja või arvelduskoda). Lõige 4 (uus): Et ajakohastada arvelduse lõplikkuse direktiivi seoses koostalitlusühendustega, mis võivad tekkida tegevusjuhendi mõjul, püütakse käesolevas lõikes selgitada süsteemi sisenemise hetke koostalitlevate süsteemide puhul. Kui ei ole täielikku selgust, milliste süsteemide eeskirju kohaldatakse, võib koostalitluse abil üles leida ühe süsteemi osalejad või isegi süsteemi enda, lähtudes lepinguliste kohustuste täitmatajätmise kõrvalmõjudest sellele teisele süsteemile, millega on loodud koostalitlus. Selguse puudumine küsimuses, millise süsteemi eeskirju kohaldatakse, on kasvav probleem, sest süsteemid vajavad üha suuremat omavahelist koostalitlevust (nagu nähakse ette finantsinstrumentide turgude direktiivis ja tegevusjuhendis). Arvelduse lõplikkuse direktiivi artikkel 5 Nagu „sisenemise hetke” puhul, soovitakse ka siin selgitada, et koostalitlevate süsteemide puhul ei tohi süsteemi tühistamise hetke käsitlevaid eeskirju mõjutada muude koostalitlevate süsteemide eeskirjad. Arvelduse lõplikkuse direktiivi artikkel 9 Paljude süsteemide töö aluseks on tagatismehhanismid, mille kaudu osalejad esitavad tagatised (sageli toimub see automaatselt) või moodustatakse tagatiste kogum arvelduse kaitseks rikete puhul. Koostalitlevate süsteemide puhul ei ole tagatist käsitlev säte arvelduse lõplikkuse direktiivi praeguses sõnastuses selgesõnaliselt kaitstud. Seepärast on tehtud ettepanek lisada lõikesse 1 viide süsteemile. Lisaks sellele on ära jäetud sõna „tulevane”, mis esineb kahel korral seoses Euroopa Keskpangaga. Arvelduse lõplikkuse direktiivi artikkel 10 Seoses artikli 2 punkti o ja artikli 3 lõiget 1 käsitlevate muudatusettepanekutega sätestatakse, et liikmesriikidel tuleb komisjonile süsteemidest teatamisel märkida, kes on süsteemi operaator. Seda kohustust kohaldatakse nii praegu toimivate kui ka tulevikus tegutsema hakkavate süsteemide suhtes. Artikkel 2: Finantstagatiskokkulepete direktiivi muutmine Finantstagatiskokkulepete direktiivi artikkel 1 „Sisu ja kohaldamisala” Lõikes 2 viidatakse mitmel korral ühenduse direktiividele, mis on aegunud ja teiste direktiividega asendatud. Selles lõikes kavandatakse vaid tehnilist ajakohastamist. Lõike 4 punkt a: Esitatav finantstagatis moodustub sularahast või finantsinstrumentidest. Finantstagatiskokkulepete direktiivi rakendamisel on kolm liikmesriiki (Tšehhi Vabariik, Prantsusmaa ja Rootsi) lisanud direktiivi tähenduses tagatiseks loetavate varade loetellu eri liiki nõuded, näiteks krediidi- või muud nõuded. Käesoleva direktiivi kasutuselevõtuga lisanduvad terves ühenduses finantstagatistele kolmanda rühmana keskpanga krediiditehingute jaoks kõlblikud krediidinõuded. Lõige 5: Siin kirjeldatakse erinevat tõestamise viisi krediidinõuete tagatiseks esitamisel. Praegu registreeritud väärtpaberite või sularaha tagatiseks esitamisel kasutatavad tõestusvahendid ei ole krediidinõuete suhtes kohaldamiseks piisavad. Arvestades praktiliste tegutsemisviiside erinevusi ja seda, et finantsturud on väga huvitatud lihtsatest tõrgeteta toimivatest menetlustest, peaks tagatisesaaja jaoks olema piisavaks tõestuseks loetelu talle esitatud krediidinõuetest, mis ei vaja tagatiseks esitatud krediidinõuete kasutuselevõttu ega tuvastamismeetodite täpsustamist. Selle loetelu võib esitada kirjalikult või mõnel muul juriidiliselt samaväärsel viisil, sealhulgas elektrooniliselt, sest osa riiklikke keskpankasid kasutab elektroonilisi nimekirju. Lõige 6: Erinevalt sularahast või finantsinstrumentidest ei ole krediidinõuded asendatavad. Seega ei saa tagatisesaaja, kes on oma kasutamisõiguse realiseerinud, tagastada tagatisepakkujale samaväärset tagatist tehingu lõpus. Seetõttu on asjakohane selgitada, et artiklis 5 sätestatud kasutusõigust ei kohaldata krediidinõuete suhtes. Finantstagatiskokkulepete direktiivi artikkel 2 „Mõisted” Artikli 2 lõike 1 punkt b: Mõistele „omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe” lisatakse sõnad „või finantstagatisega seotud õigused”, et teha vahet ühelt poolt raha või finantsinstrumentide omamise ja teiselt poolt õiguse vahel esitada krediidinõudeid. Artikli 2 lõike 1 punkt o: Krediidinõude mõiste Krediidinõude mõiste määratlemiseks lisatakse artikli 2 lõikesse 1 uus punkt o. Selles käsitletakse krediidinõudeid laiemalt, võttes arvesse, et sõltuvalt ELi erinevatest jurisdiktsioonidest ja turgudest võib krediidinõuete iseloom olla erinev. Artikli 2 lõige 2: Lõige selgitab, et krediidinõude puhul ei takista tagatise andmist tagatisesaajale lisaks krediidinõudele ka võimalus nõuda sisse nõudest saadav tulu kuni vastava teate esitamiseni. Finantstagatiskokkulepete direktiivi artikkel 3 „Vorminõuded” Krediidinõuete tõhusat kasutamist takistab ka tingimus, mille kohaselt nende finantstagatiskokkuleppele vastav tagatiseks seadmine, kehtivus ja tõenduskõlblikkus sõltub vorminõuete täitmisest (nt tagatiseks esitatud krediidinõude võlgniku eelteatise registreerimine). Mitmed liikmesriigid (nt Soome, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad ja Sloveenia) nõuavad eelteatamist, teistel aga (nt Austria, Belgia, Kreeka, Hispaania ja Sloveenia) on registreerimissüsteem. Mõnedel liikmesriikidel (nt Prantsusmaa, Saksamaa, Portugal) ei ole kumbagi. Artikli 3 lõikega 1 (uus lause) soovitakse tagada, et krediidinõuete kasutuselevõttu ei saaks kehtetuks muuta nende registreerimata jätmise või võlgnikust mitteteatamise tõttu. See ei tähenda võlgniku registreerimise või temast teatamise kui sellise ärakeelamist, pigem on käesoleval juhul püütud vältida tagatise neil põhjustel kehtetuks tunnistamise ohtu. Teatavates jurisdiktsioonides võidakse registreerimise ja teatamise nõude säilitamist pidada kasulikuks muudel põhjustel kui tehingu kehtivus (nt vastuseatavus). Artikli 3 lõikes 3 käsitletakse lisaks veel kahte küsimust, mis peaksid hõlbustama krediidinõuete tagatisena kasutamist. Esimene küsimus on seotud tagatiseks esitatud krediidinõude võimaliku tasaarvestamisega võlgniku poolt. See võimalus võib ohtu seada tagatisesaaja seisundi teatavates jurisdiktsioonides, kuna tagatis kui selline võib kaduda, kui võlgnik kasutab oma tasaarvestamisõigust krediidiandjate ja nende isikute vastu, kellele krediidiandjad on tagatiseks saadud krediidinõude loovutanud, pantinud või muul viisil kasutada andnud. Seepärast sätestatakse, et võlgnikel, kui nad seda soovivad, on võimalus lepingu alusel kehtivalt loobuda oma tasaarvestamisõiguse kasutamisest selliste isikute vastu (kui siseriikliku õiguse sätted on nimetatud lepinguga vastuolus, järgitakse lepingut). Teine küsimus on seotud pangasaladusega. See, et esialgne krediidipank esitab tagatisesaajale andmeid võlgniku ja krediidinõude kohta, võib teatavates jurisdiktsioonides olla vastuolus pangasaladusi käsitlevate piirangutega. Tulemuseks võib olla osapoolte tõrjuv suhtumine krediidinõuete tagatiseks esitamisse või siis ei saa tagatisesaaja piisavalt teavet krediidinõude või võlgniku kohta. Siingi peab võlgnikel olema võimalus õiguspäraselt loobuda oma pangasaladuse hoidmise õiguse kasutamisest krediidiandja vastu, et krediidinõuded saaks sellekohase kokkuleppe põhjal kasutusele võtta. Eespool esitatud sätted ei tohiks mingil moel mõjutada kavandatavas tarbijakrediididirektiivis sätestatud üksikklientide õigusi. Tarbijakaitse eesmärgil sätestatakse viimatinimetatud dokumendis, et juhul kui võlausaldaja õigused lähevad üle kolmandale isikule, on tarbijal õigus kaitsta end õiguste valdaja vastu mis tahes kaitsevahenditega, mida ta sai kasutada esialgse võlausaldaja vastu, sealhulgas tasaarvestamine. Ka tuleb tarbijat krediidi loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb tarbija suhtes endiselt krediidi haldajaks. Tarbijal ei ole õigust talle kavandatava direktiiviga antavatest õigustest loobuda. Selle tarbijakaitse tasandi säilitamiseks, kaasa arvatud juhtudel, mil krediidilepingud on tagatiseks kõlblikud, ei tohi eespool nimetatud sätted piirata tulevast tarbijakrediididirektiivi. Finantstagatiskokkulepete direktiivi artikkel 4 „Finantstagatiskokkulepete täitmisele pööramine” Artikli 4 lõige 3 „omandamine”: See säte võimaldas teatavatel liikmesriikidel mitte lubada tagatisesaajal kasutada omandamise õigust. Omandamine tähendab sisuliselt seda, et täitmist tingiva juhtumi esinemisel on tagatisesaajal õigus tagatiseks antud vara müümise asemel teatud tingimustel endale jätta. Ükski liikmesriik ei ole aga kõnealust õigust kasutanud. Seega tunnistavad kõik liikmesriigid nüüd tagatisesaaja õigust täitmisele pööramise puhul vara omandada. Seetõttu on artikli 4 lõige 3 aegunud ja jäetakse lihtsustamise eesmärgil välja. 2008/0082 (COD) Ettepanek EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV millega muudetakse direktiivi 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides ja direktiivi 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta seoses omavahel ühendatud süsteemide ja krediidinõuetega (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 95, võttes arvesse komisjoni ettepanekut,[13] võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust,[14] võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,[15] toimides asutamislepingu artiklis 251 sätestatud korras[16] ning arvestades järgmist: 1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiiviga 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides[17] kehtestati kord, mis tagas nii kodumaistele kui ka välisosalejatele maksejuhiste lõplikkuse ja tasaarvelduse ning tagatisväärtpaberite täitmisele pööratavuse. 2. Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni hindamisaruandes arvelduse lõplikkuse direktiivi 98/26/EC[18] kohta järeldati, et üldiselt toimib direktiiv 98/26/EÜ hästi. Aruandes rõhutati, et makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemide valdkonnas on oodata olulisi muutusi ja seetõttu on vaja direktiivi 98/26/EÜ muuta selgemaks ja seda lihtsustada. 3. Peamine muutus seisneb selles, et kui direktiivi 98/26/EÜ kavandamise ajal toimisid süsteemid tavaliselt üksnes riiklikul tasandil ja iseseisvalt, siis nüüd ühendatakse neid omavahel üha rohkem. See muutus on saavutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ)[19] ning Euroopa kliiringu ja arvelduse tegevusjuhendi[20] abil. Kirjeldatud arenguga kohandumiseks tuleks muuta selgemaks koostalitleva süsteemi mõistet ja süsteemioperaatorite vastutust. 4. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuni 2002. aasta direktiiviga 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta[21] loodi ühenduses ühtne õigusraamistik finantstagatise (piiriülesele) kasutamisele ja kaotati enamik traditsiooniliselt tagatiskokkulepete kohta kehtinud vorminõuetest. 5. Euroopa Keskpanga nõukogu otsustas muuta krediidinõuded eurosüsteemi krediiditehingute jaoks kõlblikuks tagatiseks alates 1. jaanuarist 2007 ja otsuse majandusliku mõju suurendamiseks soovitas Euroopa Keskpank laiendada direktiivi 2002/47/EÜ õiguslikku hõlmavust. Hindamisaruandes, mille komisjon esitas Euroopa Parlamendile ja nõukogule finantstagatiskokkulepete direktiivi 2002/47/EÜ[22] kohta, käsitleti seda küsimust ja nõustuti Euroopa Keskpanga arvamusega. Krediidinõuete kasutamine suurendab kättesaadavate tagatiste kogumit ning õigussätete ühtlustamine direktiiviga 2002/47/EÜ aitab täiendavalt kaasa kõikidele liikmesriikide krediidiasutustele võrdsete võimaluste tagamisele. Krediidinõuete tagatisena kasutamise edasine lihtsustamine on kasulik ka tarbijatele/võlgnikele, sest krediidinõuete tagatisena kasutamine tekitab lõppkokkuvõttes suuremat konkurentsi ja muudab krediidi paremini kättesaadavaks. 6. Krediidinõuete kasutamise hõlbustamiseks on vaja kõrvaldada või keelata krediidinõuete loovutamist raskendavad halduseeskirjad, näiteks kohustustest teatamine ja registreerimine. Sarnaselt sellele, et mitte seada ohtu tagatisesaajate positsiooni, peaks võlgnikel olema võimalus kehtivalt loobuda oma tasaarveldamisõiguse kasutamisest krediidiandjate suhtes. Et tagatisesaajal oleks piisavalt teavet kõnealuste krediidinõuete väärtuse nõuetekohaseks hindamiseks, tuleks sama loogikat järgides anda võlgnikule võimalus loobuda pangasaladuse eeskirjade järgimise nõudest. Need sätted ei piira tarbijakrediididirektiivi [……] kohaldamist. 7. Liikmesriigid ei ole kasutanud direktiivi 2002/47/EÜ artikli 4 lõikes 3 ette nähtud võimalust mitte lubada tagatisesaajatel kasutada omandamise õigust. See säte tuleks seetõttu välja jätta. 8. Seetõttu tuleks direktiive 98/26/EÜ ja 2002/47/EÜ vastavalt muuta, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: Artikkel 1 Direktiivi 98/26/EÜ muutmine Direktiivi 98/26/EÜ muudetakse järgmiselt: 9. Artiklit 1 muudetakse järgmiselt: 10. Punktis a asendatakse sõna „eküüdes” sõnaga „eurodes”. 11. Punkti c teine taane asendatakse järgmisega: „- liikmesriikide keskpankade ja Euroopa Keskpanga toimingutega nende täites keskpanga ülesannet.” 12. Artiklit 2 muudetakse järgmiselt: 13. Punktis b asendatakse esimene ja teine taane järgmisega: „- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ[23] artikli 4 lõikes 1 määratletud krediidiasutus, sealhulgas kõnealuse direktiivi artiklis 2 loetletud asutused, - investeerimisühing direktiivi 2004/39/EÜ[24] artikli 4 lõike 1 lõigus 1 määratletud tähenduses, välja arvatud kõnealuse direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud asutused või” 14. Punktis f asendatakse sõnad: „osaleja - asutus, keskne osaleja, arveldusagent või arvelduskoda.” järgmiste sõnadega: „osaleja - asutus, keskne osaleja, arveldusagent, arvelduskoda või süsteem.” 15. Punkt g asendatakse järgmisega: „g) kaudne osaleja – asutus, keskne osaleja, arveldusagent, arvelduskoda või süsteem, millel on lepinguline suhe sellises süsteemis osaleva asutusega, kus täidetakse maksejuhiseid, mis võimaldavad kaudsel osalejal suunata maksejuhiseid läbi süsteemi;” 16. Punkt h asendatakse järgmisega: „h) väärtpaberid – kõik direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jaos nimetatud vahendid;” 17. Punkt m asendatakse järgmisega: „m) tagatisväärtpaber – kõik likviidsed varad, mille hulka kuuluvad keskpankade krediiditehingute tagamiseks kõlblikud krediidinõuded (sealhulgas panditud raha), mis on antud pandi-, tagasiostu- või samalaadse lepinguga või muul viisil seoses süsteemiga tekkida võivate õiguste ja kohustuste tagamiseks või mis on antud liikmesriikide keskpankadele või Euroopa Keskpangale,” 18. Lisatakse järgmised punktid n ja o: „n) koostalitlev süsteem – süsteem, mis ainult ei loo ühendusi kasutuselolevate standardteenuste pakkumistega, vaid teeb kokkuleppeid ühe või mitme süsteemiga vastastikuste lahenduste leidmiseks; o) süsteemi operaator – üksus, mis vastutab süsteemi igapäevase käitamise eest. Süsteemi operaator võib toimida ka arveldusagendi, keskse osaleja või arvelduskojana.” 19. Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: 20. Lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Maksejuhised ja tasaarveldused on õiguslikult täitmisele pööratavad ning isegi siis, kui osaleja või koostalitleva süsteemi vastu on algatatud maksejõuetusmenetlus, on need siduvad kolmandatele isikutele, kui maksejuhised sisestati süsteemi enne artikli 6 lõikes 1 määratletud maksejõuetusmenetluse algatamise hetke. Kui maksejuhised on erandlikult sisestatud süsteemi pärast maksejõuetusmenetluse algatamise hetke ja täidetud süsteemi eeskirjade kohaselt pangapäeval, mil menetlus algatati, on need õiguslikult täitmisele pööratavad ja siduvad kolmandatele isikutele üksnes siis, kui pärast arveldushetke suudab süsteemi operaator tõestada, et ta ei olnud ega oleks pidanud olema sellise menetluse algatamisest teadlik.” 21. Lisatakse järgmine lõige 4: „4. Koostalitlevate süsteemide puhul määrab iga süsteem kindlaks oma eeskirjad temasse sisenemise ajahetkel. Süsteemi eeskirju ei tohi temasse sisenemise ajahetkel mõjutada ühegi teise temaga koostalitleva süsteemi eeskirjad.” 22. Artiklisse 5 lisatakse järgmine lõik: „Koostalitlevate süsteemide puhul määrab iga süsteem kindlaks oma eeskirjad süsteemis toimuva tühistamise ajahetkel. Süsteemi eeskirju ei tohi sellesse sisenemise ajahetkel mõjutada ühegi teise temaga koostalitleva süsteemi eeskirjad." 23. Artikli 9 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Tagatise andnud süsteemi, osaleja, liikmesriikide või Euroopa Keskpanga lepingupartneri vastu algatatud maksejõuetusmenetlus ei mõjuta osaleja õigusi seoses süsteemiga talle antud tagatisväärtpabereile ega liikmesriikide keskpankade või Euroopa Keskpanga õigusi nendele antud tagatisväärtpabereile. Sellise tagatise võib nende õiguste tagamiseks müüa.” 24. Artikkel 10 asendatakse järgmisega: „Artikkel 10 Liikmesriigid määratlevad käesoleva direktiiviga hõlmatud süsteemid ja nende operaatorid ning teavitavad komisjoni neist ja ametiasutustest, kelle nad on valinud vastavalt artikli 6 lõikele 2. Süsteemi operaator teavitab süsteemis osalejatest, sealhulgas võimalikest kaudsetest osalejates ja nendega seotud muudatustest seda liikmesriiki, kelle õigust kohaldatakse.” Artikkel 2 Direktiivi 2002/47/EÜ muutmine Direktiivi 2002/47/EÜ muudetakse järgmiselt: 25. Artiklit 1 muudetakse järgmiselt: 26. Lõike 2 punkt b asendatakse järgmisega: „b) keskpank, Euroopa Keskpank, Rahvusvaheliste Arvelduste Pank, krediidiasutuste asutamist ja tegevust käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ[25] VI lisa 1. osa 4. jaos määratletud mitmepoolne arengupank, Rahvusvaheline Valuutafond ja Euroopa Investeerimispank;” 27. Lõike 2 punkti c alapunktid i–iv asendatakse järgmisega: „i) direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punktis 1 määratletud krediidiasutus, sealhulgas nimetatud direktiivi artiklis 2 loetletud asutused; ii) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ[26] artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud investeerimisühing; iii) direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punktis 5 määratletud finantseerimisasutus; iV) Nõukogu direktiivi 92/49/EMÜ[27] artikli 1 punktis a määratletud kindlustusettevõte ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/83/EÜ artikli 1 punktis a määratletud investeerimisühing;”[28] 28. Lõike 4 punkt a asendatakse järgmisega: „a) Esitatav finantstagatis peab moodustuma sularahast, finantsinstrumentidest või keskpanga krediiditehingute tagamiseks kõlblikest krediidinõuetest;” 29. Lõikes 5 lisatakse pärast teist lõiku järgmine lause: „Krediidinõuete puhul on nende sisestamine kirjalikult või õiguslikult samaväärsel viisil (sealhulgas elektroonilised vahendid) esitatud nõuete loendisse tagatisesaaja jaoks piisav tõend krediidinõude kasutuselevõtmiseks ja tuvastamiseks.” 30. Lisatakse järgmine lõige 6: „6. Artiklit 5 ei kohaldata krediidinõuete suhtes.” 31. Artiklit 2 muudetakse järgmiselt: 32. Lõiget 1 muudetakse järgmiselt: i) Punkt b asendatakse järgmisega: „b) omandiõiguse üleminekul põhinev finantstagatiskokkulepe – kokkulepe, sealhulgas tagasiostulepingud, mille alusel tagatiseandja annab finantstagatise omandiõiguse või finantstagatisega seotud õigused täielikult üle tagatisesaajale eesmärgiga tagada või muul viisil võimaldada asjakohaste rahaliste kohustuste täitmine;” ii) Lisatakse järgmine punkt o: „krediidinõuded – rahalised nõuded, mis tekkivad kokkuleppest, mille kohaselt direktiivi 2006/48/EÜ artikli 4 punktis 1 määratletud krediidiasutus (sealhulgas ka selle direktiivi artiklis 2 loetletud asutused) annab krediiti laenu vormis.” 33. Lõike 2 teine lause asendatakse järgmisega: „Tagatiseandja õigus finantstagatis asendada või ülemäärane finantstagatis tagasi võtta või krediidinõuete puhul nendest saadava tulu kuni edaspidise teatamiseni sisse nõuda ei piira finantstagatise käesoleva direktiivi kohast esitatust tagatisesaajale.” 34. Artiklit 3 muudetakse järgmiselt: 35. Lõikesse 1 lisatakse järgmine lõik: „Krediidinõuete finantstagatistena esitamisel ei sea liikmesriigid finantstagatiskokkuleppe kohaselt esitatud finantstagatise seadmist, kehtivust ja tõenduskõlblikkust sõltuvusse mis tahes vorminõude täitmisest, näiteks tagatiseks esitatud krediidinõude võlgniku registreerimine või teatamine.” 36. Lisatakse järgmine (järgmised) lõige (lõiked) 3 (ja 4): „3. Liikmesriigid tagavad, et krediidinõuete võlgnikud võivad õiguspäraselt loobuda kirjalikult või õiguslikult samaväärsel viisil: i) oma tasaarveldamise õiguse kasutamisest krediidinõude krediidiandjate ja nende isikute vastu, kellele krediidiandja on krediidinõude loovutanud, pantinud või muul viisil tagatiseks andnud, ja ii) oma pangasaladuse hoidmise eeskirjadest tulenevatest õigustest, mis takistavad või piiravad krediidinõude krediidiandja võimalusi hankida krediidinõude või võlgniku kohta teavet seoses krediidinõude tagatisena kasutamisega.” [4. Lõiked 1, 2 ja 3 ei piira tarbijakrediididirektiivi …/xxx/EÜ kohaldamist. 37. Artikli 4 lõige 3 jäetakse välja. Artikkel 3 Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. oktoobril 2009. Liikmesriigid edastavad komisjonile viivitamata nende õigusnormide teksti ning nimetatud normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli. Nad kohaldavad kõnealuseid norme alates 1. oktoobrist 2010. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 4 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artikkel 5 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel president eesistuja[pic][pic][pic] [1] ELT L … [2] Direktiiv 2002/47/EÜ finantstagatiskokkulepete kohta, EÜT L 168, 27.6.2002, lk 43, ja direktiiv 98/26/EÜ arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides, EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45. [3] Tegevusjuhend on kättesaadav Euroopa Komisjoni veebilehel: http://ec.europa.eu/internal_market/financial-markets/docs/code/code_en.pdf [4] Juhend on avaldatud komisjoni veebilehel: http://ec.europa.eu/internal_market/financial-markets/docs/code/guideline_en.pdf [5] ELT L … [6] ELT L … [7] ELT L … [8] KOM(2005) 657. [9] KOM (2006) 833. [10] http://europa.eu.int/comm/internal_market/financial-markets. [11] Kliiringu ja arveldamise nõustamise ning seire ekspertrühm. [12] Vt lisa. [13] ELT C […], […], lk […]. [14] ELT C […], […], lk […]. [15] ELT C […], […], lk […]. [16] ELT C […], […], lk […]. [17] EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45. [18] KOM (2005) 657 lõplik/2, 4.7.2006. [19] ELT L 149, 30.10.2004, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2007/44/EÜ (ELT L 247, 21.9.2007, lk 1). [20] http://ec.europa.eu/internal_market/financial-markets/docs/code/code_en.pdf. [21] EÜT L 168, 27.6.2002, lk 43. [22] KOM (2006) 833 (lõplik), 20.12.2006. [23] ELT L 177, 30.6.2006, lk 1. [24] ELT L 145, 30.4.2004, lk 1. [25] ELT L 177, 30.6.2006, lk 1. [26] ELT L 145, 30.4.2004, lk 1. [27] EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1. [28] EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1.