[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON | Brüssel 23.10.2007 KOM(2007) 637 lõplik 2007/0228 (CNS) Ettepanek: NÕUKOGU DIREKTIIV kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (komisjoni esitatud) {SEK(2007) 1382}{SEK(2007) 1403} SELETUSKIRI ETTEPANEKU TAUST | 110 | Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Käesolev ettepanek on osa ELi püüdlustest töötada välja laiaulatuslik sisserändepoliitika. 2004. aasta novembri Haagi programmis tunnistati, et „seaduslikul rändel on tähtis roll Euroopa teadmistepõhise majanduse ja majandusarengu edendamisel ning see toetab Lissaboni strateegia rakendamist”, ning selles paluti komisjonil esitada seadusliku rände poliitikakava, „sealhulgas Euroopa Liitu lubamise menetlused, mis võimaldavad viivitamata reageerida võõrtööjõu muutuvale nõudlusele tööturul”. 2006. aasta detsembris nõustus Euroopa Ülemkogu mitmete 2007. aastal võetavate meetmetega, sealhulgas sellega, et „seadusliku rände osas töötatakse välja hästi korraldatud rändepoliitika, austades seejuures täielikult siseriiklikku pädevust, et aidata liikmesriikidel täita olemasolev ja tulevikus esinev tööjõuvajadus […], tuleks kiiresti analüüsida tulevasi komisjoni ettepanekuid, mis esitatakse 2005. aasta detsembri seadusliku rände poliitikakava raames”. Käesolev ettepanek koos ettepanekuga raamdirektiivi kohta esitatakse kooskõlas komisjoni 2005. aasta detsembri teatisega poliitikakava seadusliku rände kohta (KOM(2005) 669), milles nähti ette aastatel 2007–2009 viie õigusliku ettepaneku vastuvõtmine tööjõu sisserände suhtes. Kõnealuse lähenemisviisi eesmärk on kehtestada ühelt poolt liikmesriiki lubamise tingimused teatavatele võõrtööjõu kategooriatele (kõrgelt kvalifitseeritud töötajad, hooajatöötajad, tasustatud praktikandid ning äriühingusiseselt üleviidavad isikud) ning teiselt poolt tugevdada juba liikmesriiki lubatud kolmandate riikide töötajate õiguslikku staatust ja lihtsustada taotlejate jaoks menetlust. Käesoleva ettepanekuga püütakse eespool nimetatud poliitilistele volitustele vastata. Ettepaneku eesmärk on eelkõige parandada ELi võimet ligi tõmmata kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ja vajaduse korral vältida nende lahkumist, et seeläbi suurendada seadusliku sisserände positiivset mõju ELi majanduse konkurentsivõimele. Samal ajal täiendatakse ka muid ELi meetmeid, et saavutada Lissaboni strateegia eesmärke. Eelkõige on käesoleva ettepaneku eesmärk reageerida tõhusalt ja viivitamata muutuvale nõudlusele kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu järele ning tasakaalustada praegust ja tulevast oskustööjõu puudust. ELi tasandil kehtestatakse selleks ühtsed tingimused, mis hõlbustavad ja ühtlustavad nimetatud liiki tööjõu lubamist liikmesriikidesse ning mis edendavad sellise tööjõu tõhusat paigutumist ja ümberpaigutumist ELi tööturul. Käesoleva ettepanekuga püütakse nimetatud eesmärke saavutada viisil, mis ei nõrgesta arengumaade võimet pakkuda põhilisi sotsiaalteenuseid ning mis toetab aastatuhande arengueesmärkide saavutamist. Seega hõlmab ettepanek meetmeid, mis edendavad korduvrännet. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks teeb komisjon ettepaneku töötada välja nii ühine paindlik kiirmenetlus kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu lubamiseks liikmesriikidesse kui ka soodsad liikmesriigis elamise tingimused, sealhulgas teatavad lihtsustused neile, kes soovivad liikuda teise liikmesriiki kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil. | 120 | Üldine taust Seoses majandusrändega saab ELi tööturu praegust olukorda ja väljavaateid üldiselt kirjeldada tööjõupuuduse kaudu. Mõnede liikmesriikide teatavates majandussektorites esineb olulist tööjõu ja oskustööjõu puudust, mida ei ole võimalik korvata riigisisese tööjõuturu raames ja mis hõlmab paljusid kutsealasid. Kuigi see ei mõjuta kõiki liikmesriike samal määral, väheneb Eurostati prognooside kohaselt ELi rahvastik aastaks 2025 ja tööealine rahvastik aastaks 2011. Võrreldes teiste ELi majandussektoritega tuleb samuti tähelepanu pöörata tööhõive pidevale kasvule kõrgharidussektoris. Analüüs näitab, et ELil on oma majanduse toetamiseks vaja üha rohkem kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ehkki võõrtööjõud ei saa iseenesest olla selle lahenduseks. EL tervikuna ei näi olevat kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele ligitõmbav olukorras, kus rahvusvaheline konkurents on väga tihe: näiteks on EL peamiseks sihtkohaks Magribi riikide kvalifitseerimata ja keskmiselt kvalifitseeritud töötajatele (87 % nimetatud liiki võõrtööjõust), samas kui 54 % samadest riikidest väljarännanud kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust elab Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. ELi ligitõmbavust võrreldes nimetatud riikidega kahandab asjaolu, et kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõud peab praegu kokku puutuma 27 erineva liikmesriiki lubamise süsteemiga, neil puudub võimalus liikuda tööga seotud põhjustel hõlpsasti ühest liikmesriigist teise ning mitmetel juhtudel sunnivad pikaajalised ja tülikad menetlused neid otsustama ELi mittekuuluvate riikide kasuks, kes pakuvad neile soodsamaid riiki sisenemise ja seal viibimise tingimusi. Probleemi ulatust on keeruline hinnata, sest praegu on kõrgelt kvalifitseeritud töötajate liikmesriiki lubamise erikord kehtestatud ainult kümnes liikmesriigis ja see kord on liikmesriigiti erinev, mistõttu ei ole andmed võrreldavad. Ülejäänud liikmesriikide kohta vastav statistika kas puudub või ei ole see täielik. Anda saab ainult väga üldiseid hinnanguid: näiteks 2003. aastal lubati 15 liikmesriiki umbes 74 300 spetsialisti. Isegi kui erikord on kehtestatud, on see eranditult siseriiklik ja ei hõlbusta kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajatel liikuda seoses tööhõivega teise liikmesriiki. See tükeldab ELi tööturgu ja ei võimalda vajaliku tööjõu tõhusamat (ümber)paigutumist. Alates 1999. aasta oktoobris toimunud Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisest on komisjon püüdnud jõuda kokkuleppele majandusrände ühiste eeskirjade üle, mis on sisserändepoliitika nurgakiviks. 2001. aastal tegi komisjon ettepaneku direktiivi kohta, milles käsitletakse kolmandate riikide kodanike sissesõitu liikmesriikide territooriumile ja seal viibimist selleks, et leida palgatööd või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana. Kui teiste Euroopa institutsioonide arvamus oli positiivne, siis arutelu nõukogus piirdus teksti esimese lugemisega. Ettepanek võeti ametlikult tagasi 2006. aastal. | 130 | Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta on kindlaks määratud tingimused, mille puhul võib liikmesriigis seaduslikult elavale kolmanda riigi kodanikule anda nimetatud staatuse ja mille puhul võib pikaajaline elanik liikuda teise liikmesriiki. Nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiiviga 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta on kindlaks määratud tingimused, mille puhul saab nimetatud õigust kasutada. Käesolevas ettepanekus sätestatakse erandid nimetatud õigusaktidest, kehtestades sätted EÜ pikaajalise elaniku staatuse omandamise kohta, millega ei karistata kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, kellele antakse õigus liikuda muudesse liikmesriikidesse kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil, ning nähakse ette soodsamad tingimused perekonna taasühinemiseks ja eelisõigus liikuda teise liikmesriiki pärast seda, kui on saadud EÜ pikaajalise elaniku staatus. Samal ajal esitab komisjon ettepaneku direktiivi kohta, milles käsitletakse kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtset menetlust ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiseid õigusi. Käesolev ettepanek on koostatud nii, et see on ühilduv ja kokkusobiv nimetatud ettepanekuga. | 140 | Kooskõla Euroopa Liidu muude põhimõtete ja eesmärkidega Tööjõuvajadusel põhineva lähenemisviisi raames võetavad meetmed, mis tõmbavad ligi kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ja hoiavad neid ELis, on osa Lissaboni strateegias ning majanduskasvu ja töökohtade komplekssetes suunistes kirjeldatud laiemast raamistikust, kus nii makro- kui ka mikromajanduspoliitika on selgelt kindlaks määratud nii, et need edendaksid ELi konkurentsivõimet, sealhulgas suurendaksid tööhõivet, ning parandaksid töötajate ja ettevõtjate kohanemisvõimet ja tööturu paindlikkust. Siiski võtab nende meetmete rakendamine aega ning ka olemasoleva tööjõu koolitamine (või muud samalaadsed meetmed) ei ole enamikul juhtudel piisavad, et rahuldada ELi ettevõtjate vajadust arstide, inseneride jms järele. Seega võib kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõud olla lahenduseks. Käesolev ettepanek vastab ka ELi arengupoliitikale, mille raames pööratakse eelkõige tähelepanu vaesuse kõrvaldamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele. Sellega seoses tunnistatakse, et ettepanek võib väljaspool ELi olevaid riike mõjutada erinevalt. Ettepanekuga aidatakse vähendada kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu rände negatiivset mõju ja suurendada positiivset mõju arengumaadele, kus teatavates majandussektorites on juba praegu inimressursi puudus. Käesolevat õigusakti tuleb vaadelda ELi arengu- ja sisserändepoliitika laiemas kontekstis, sealhulgas arvestada kehtivaid või kavandatavaid operatiivmeetmeid, rahastamisviise ja lepinguid. Käesolev ettepanek vastab põhiõigustele, sest sellega tunnustatakse kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu (ja nende pereliikmete) õigusi töötajatena ja ELi elanikena, sealhulgas menetlustagatisi ja õigust pereelule, ning tagatakse need õigused. Isikuandmeid, mida ametiasutused peavad käesoleva ettepaneku rakendamisel töötlema, tuleb käsitleda vastavalt direktiivile 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta. | KONSULTEERIMINE HUVITATUD ISIKUTEGA JA MÕJU HINDAMINE | Konsulteerimine huvitatud isikutega | 211 | Konsultatsioonimeetodid, peamised sihtvaldkonnad ja vastajate üldiseloomustus Avalik arutelu toimus rohelise raamatu raames Euroopa Liidu lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele. Kõik asjakohased märkused on kättesaadaval veebilehel http://ec.europa.eu/justice_home/news/consulting_public/economic_migration/news_contributions_economic_migration_en.htm. Avalik ärakuulamine toimus 14. juunil 2005. Täiendavad arutelud peeti seminaride ja töörühmade vormis. Liikmesriikidega konsulteeriti komisjoni sisserände- ja varjupaigakomitee raames. Mõjuhinnangu toetamiseks tellitud välisuuringu raames toimus täiendav arutelu peamiste sidusrühmadega küsimustike ja intervjuude vormis. | 212 | Vastuste kokkuvõte ja nende arvessevõtmine Saadud tagasiside analüüs näitas üldist toetust ELi ühise, majanduslikel eesmärkidel toimuvat sisserännet käsitleva poliitika väljatöötamisele, kuid ka olulisi erimeelsusi seoses rakendatava lähenemisviisi ja eeldatava lõpptulemusega. Ilmnesid teatavad selged probleemid, nt vajadus ELi ühiste eeskirjade järele, mis reguleeriksid kõiki tööhõivega seotud sisserändeküsimusi või millega oleks kehtestatud vähemalt liikmesriikidesse lubamise tingimused võõrtööjõu teatavatele olulistele kategooriatele (kõrgelt kvalifitseeritud ja hooajatöötajad). Nimetatud kahte võõrtööjõu kategooriat peetakse ELi konkurentsivõime jaoks oluliseks. Teine laialdast toetust saanud ettepanek hõlmas lihtsate, mittebürokraatlike ja paindlike lahenduste väljatöötamist. Kuna suur hulk liikmesriike ei toetanud horisontaalset lähenemisviisi, asus komisjon seisukohale, et tõenäolisem oleks jõuda kokkuleppele sektoriaalse lähenemisviisi üle, mis tagaks paremini taotletava paindlikkuse. Komisjon võttis arvesse märkusi, mis tehti nii seadusliku rände poliitikakava kohta kui ka seoses mõju hindamisega. | Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine | 229 | Välisekspertide arvamusi ei olnud vaja kasutada. | 230 | Mõju hindamine Kaaluti järgmisi võimalusi: Võimalus A – säilitada praegune olukord. Liikmesriigiti erineb sisserändepoliitika kõrgelt kvalifitseeritud töötajate riiki lubamise aspektis märkimisväärselt. Praeguse ja tekkiva tööjõuvajaduse rahuldamiseks on selliseid töötajaid aina enam vaja, kuid EL ei suuda neid ligi tõmmata. Ühise tegutsemise puudumise korral selles valdkonnas ei pruugi olukord märkimisväärselt muutuda. Võimalus B – kehtestada ühine põhipoliitika kõrgelt kvalifitseeritud töötajate lubamiseks liikmesriikidesse. Tehakse ettepanek kehtestada liikmesriiki sisenemise miinimumtingimused, jättes liikmesriikidele samas olulise vabaduse määrata oma siseriiklike õigusaktidega kindlaks eritingimused. Liikmesriigis elamise ja töötamise tingimusi kindlaks ei määrata. Sellel võimalusel oleks ainult piiratud mõju kõnealuste töötajate käitumisele ja ELi tööturu tõhustamisele: üldmõju makromajanduskeskkonnale oleks küllaltki piiratud. Võimalus C – lihtsustada liikmesriikidesse lubamise süsteemi, mille raames kehtestatakse ELi punktisüsteem ja ELi lubamise kiirmenetlus, mis võimaldab perekonna viivitamatut taasühinemist ja millega seoses luuakse taotlejate oskusi kajastav andmebaas. See võimalus edendaks ja hõlbustaks märkimisväärselt kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate rännet ELi. Siiski peavad sisserändajad seni, kuni punktisüsteemi ELi tasandil ei ole loodud (mis on esialgu vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega), jätkuvalt vastama väga keerulistele liikmesriiki lubamise tingimustele. Võimalus D – kehtestada ühised kriteeriumid ja kiirmenetlus liikmesriiki sisenemiseks ning soodsad liikmesriigis elamise tingimused (töötamise ja elamisega seotud õigused, perekonna viivitamatu taasühinemine, EÜ pikaajalise elaniku staatuse kiirem saamine jne). Kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate tõhus integratsioon tööturule ja ühiskonda oleks parim viis suurendada nende panust majanduskasvu ja konkurentsivõimesse ning parandaks oluliselt ELi võimet lahendada praeguseid ja eeldatavaid probleeme. Siiski oleks sellise poliitika mõju liikmesriikidele piiratud. Võimalus E1 – edendada ELi piires liikumist, mis saavutatakse liikmesriikide prioriteetide kooskõlastamise, ELi sinise kaardi kasutuselevõtu ja sellist kaarti omavate isikute andmebaasi loomise kaudu. Liikumine ELi piires oleks kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele tugevaks ajendiks ELi tööturule tulemiseks ning see võiks mängida olulist rolli tööjõupuuduse leevendamisel teatavates valdkondades/sektorites. Täiendavad vahendid (nt ELi sinist kaarti omavate isikute andmebaas) peaksid tööjõu pakkumise viima vastavusse tööjõuvajadusega. Selle poliitikavalikuga kaasneks märkimisväärne ja positiivne mõju tööturu tõhususele ja ELi makromajanduskeskkonnale. Võimalus E2 – laiendada direktiiviga 2003/109/EÜ kehtestatud ELi raames liikumist käsitlevate sätete kohaldamisala kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele. See võimalus hõlmab ka võimaluse C puhul kirjeldatud punktisüsteemi. Võrreldes võimalusega E1, oleks liikumine ELi piires kõnealuse võimaluse puhul tõenäoliselt piiratum. Seega oleks ka selle poliitikavaliku üldine tähtsus ja tõhusus piiratum. Võimalus F – teabevahetus, kooskõlastamine ja koostöö. Kavandatavad meetmed võiksid teataval määral toetada ühiste põhiseisukohtade kehtestamist, mis omakorda aitaks kaasa kõrgelt kvalifitseeritud töötajate ligitõmbamisele ja veelgi enam nende tõhusale paigutumisele ELi tööturul. Siiski kaasneks selle valikuga piiratud tõhusus. | 231 | Komisjon korraldas tööprogrammis nimetatud mõju hindamise ja asjaomane aruanne on kättesaadav […]. | ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG | 305 | Kavandatud meetmete kokkuvõte Käesoleva ettepanekuga kehtestatakse kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate liikmesriiki lubamiseks kiirmenetlus, mis tugineb ühistele määratlustele ja kriteeriumitele: tööleping, kutsekvalifikatsioonid ja riiklikul tasandil kehtestatud miinimumpalgast suurem palk. Noorte spetsialistide jaoks on kavandatud erikord. Liikmesriikidesse lubatavatele töötajatele antakse elamisluba, mis võimaldab neil töötada (ELi sinine kaart): selle loaga antakse neile ja nende pereliikmetele mitmed õigused, sealhulgas soodsad tingimused perekonna taasühinemiseks. Kahel esimesel aastal on juurdepääs elukohaliikmesriigi tööturule piiratud. Ettepanek hõlmab ka ELi sinise kaardi omaniku võimalust liikuda tööga seotud põhjustel teatavatel tingimustel ja pärast kaheaastast seaduslikku elamist esimeses liikmesriigis teise liikmesriiki. ELi raames liikumise hõlbustamiseks on sätestatud erandid nõukogu direktiivist 2003/109/EÜ, mis hõlmavad eelkõige võimalust liita elamisperioodid erinevates liikmesriikides selleks, et saada EÜ pikaajalise elaniku staatust. Kui nimetatud staatus on saadud, kohaldatakse direktiivi 2003/109/EÜ liikumist käsitlevaid sätteid, kuid liikmesriigid peavad eelistama kõnealuseid spetsialiste teistele kolmandate riikide töötajatele, kes taotlevad riiki sisenemist. | 310 | Õiguslik alus Käesolevas ettepanekus käsitletakse kolmandate riikide kodanikele esitatavaid liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimusi ning nõudeid vajalike lubade andmisega seotud menetlustele. Samuti kehtestatakse sellega tingimused, mille puhul võib kolmanda riigi kodanik asuda elama teise liikmesriiki. Sellest tulenevalt on asjakohaseks õiguslikuks aluseks EÜ asutamislepingu artikli 63 lõike 3 punkt a ja artikli 63 lõige 4. | 320 | Subsidiaarsuse põhimõte Subsidiaarsuse põhimõtet kohaldatakse ettepaneku selles osas, mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse. | Liikmesriigid ei saa ettepaneku eesmärke täiel määral saavutada järgmistel põhjustel. | 321 | Kui liikmesriigid tegutseksid üksinda, ei pruugiks nad suuta edukalt osaleda rahvusvahelises konkurentsis kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate pärast. | 323 | Sellisel juhul kehtiksid kõnealustele töötajatele liikmesriigiti erinevad riiki sisenemise ja seal elamise tingimused, iga riiklik süsteem oleks suletud ning konkureeriks teisega. See võib kaasa tuua moonutusi võõrtööjõu valikutes ja võib muuta vajaliku tööjõu ümberpaigutumise liiga keeruliseks, arvestades tööturu vajaduste muutumist. Lisaks võib see põhjustada praegu ELis oleva kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu kaotuse. | Ühenduse meetmetega saavutatakse ettepaneku eesmärgid paremini järgmistel põhjustel. | 324 | Võrreldes konkurentidega on ELi peamiseks ligitõmbavaks aspektiks võimalus pääseda 27 tööturule ja seega areneda kutsealaselt ning vastata samal ajal ELi ettevõtjate konkreetsetele vajadustele. Selline olukord saab tekkida ainult ühenduse meetmete võtmise tulemusel (samuti on vaja teha erand EÜ acquis´st, et kehtestada lihtsustatud tingimused EÜ pikaajalise elaniku staatuse omandamiseks) ning seda saab rakendada ainult juhul, kui on loodud selliste töötajate liikmesriikidesse lubamist käsitlev ühine süsteem. | 325 | Ühised meetmed tagavad järgmise: 1) kõnealused töötajad lubatakse liikmesriikidesse ühiste eeskirjade alusel; 2) kõnealustel töötajatel on sama ulatusega õigused kogu ELis; 3) kõnealustel töötajatel on võimalus liikuda ühest liikmesriigist teise. Selle kaudu kohanetakse muutuva nõudlusega kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu järele ja reageeritakse sellele viivitamatult; 4) kõnealused töötajad on täielikult integreerunud ELi. | 327 | Ettepanekuga jäetakse liikmesriikidele piisavalt võimalusi kohandada kirjeldatud korda oma riikliku tööturu vajadustele ja sellega ei mõjutata liikmesriikide kohustust määrata kindlaks tööotsimise eesmärgil ELi saabuvate võõrtöötajate hulk. | Seega on ettepanek subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas. | Proportsionaalsuse põhimõte Ettepanek on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas järgmistel põhjustel. | 331 | Kavandatud õigusakt on direktiiv, mis annab liikmesriikidele selle rakendamisel suurema paindlikkuse. EÜ asutamislepingu artikli 63 eelviimase lõigu kohaselt võivad liikmesriigid säilitada või võtta käesolevas direktiivis sätestatud meetmete kõrval muid meetmeid, eeldusel et need on kooskõlas EÜ asutamislepingu ja rahvusvaheliste lepingutega. | Õigusakti valik | 341 | Kavandatud õigusakt: direktiiv. | 342 | Muud meetmed ei oleks asjakohased järgmisel põhjusel. Kõnealuse tegevuse puhul on direktiiv asjakohane õigusakt: selles on sätestatud siduvad miinimumnõuded, kuid sellega tagatakse liikmesriikide vabadus seoses tööturu vajaduste ja õigusliku raamistikuga. | MÕJU EELARVELE | 409 | Ettepanek ei mõjuta ühenduse eelarvet. | LISATEAVE | Ülevaatamis-/läbivaatamis-/aegumisklausel | 531 | Ettepanek sisaldab ülevaatamisklauslit. | 550 | Vastavustabel Liikmesriigid peavad komisjonile edastama direktiivi riiklikku õigusse ülevõtvate sätete tekstid ning nende sätete ja käesoleva direktiivi vastavustabeli. | 570 | Ettepaneku üksikasjalik selgitus Artikkel 1 Ettepanekul on kaks eesmärki. Üks eesmärk on kehtestada erimenetlus selliste kolmandate riikide kodanike sisenemiseks liikmesriiki ja seal elamiseks, kes taotlevad ELis elamise luba seoses kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga rohkem kui kolmeks kuuks. Teine eesmärk on jõustada EÜ asutamislepingu artikli 63 lõige 4 ning määrata kindlaks tingimused, mille puhul kolmandate riikide kodanikud, kes elavad seaduslikult mõnes liikmesriigis, võivad käesolevas ettepanekus sätestatud tingimustel asuda koos oma pereliikmetega elama teise liikmesriiki. Artikkel 2 Ettepanekus viidatakse mõistele „kõrget kvalifikatsiooni nõudev töö”. Selle mõiste määratlus tugineb kahele aspektile: esiteks nõudele osaleda majandustegevuses töötajana, mis välistab seega kolmandate riikide kodanikud, kes soovivad töötada füüsilisest isikust ettevõtjana. Teine aspekt hõlmab nõuet omada kõrgemat kutsekvalifikatsiooni. Selliste nõuetega seoses ja selleks, et hõlmata spetsialiste, kelle majandustegevuse puhul ei nõuta alati keskharidusjärgset haridust (kogenud juhid, teatavad IT spetsialistid jne), võimaldab ettepanek kõrghariduse nõude korral arvestada kõrgharidusega samaväärselt vähemalt kolmeaastast töökogemust vastaval erialal. . Artiklid 3 ja 4 Ettepanek ei hõlma ELi kodanikke ja nende pereliikmeid, sealhulgas neid, kelle õigust töötada teatavas liikmesriigis on piiratud üleminekukorraga. Samuti ei hõlma ettepanek kolmandate riikide kodanikke, kes on EÜ pikaajalised elanikud, pagulasi, kes elavad liikmesriigis vastavalt EÜ õigusaktidele või rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustustele rangelt ajutiselt, ega teatavaid muid isikute kategooriaid. Ettepanekuga ei lubata liikmesriikidel kehtestada soodsamaid tingimusi esmakordseks ühendusse sisenemiseks. Sellega välditakse direktiivi reguleerimisala nõrgendamist. Samas mõjutavad liikmesriigis elamise tingimused (sealhulgas perekonna taasühinemise tingimused) asjaomaste kolmandate riikide kodanike olukorda ainult elukohaliikmesriigis, mistõttu võivad liikmesriigid selles valdkonnas soodsamaid tingimusi kehtestada. Artikkel 5 Artiklis 5 sätestatakse tingimused, millele taotleja peab vastama. Käesolevat ettepanekut iseloomustavad tingimused on järgmised: 1) kuna liikmesriiki lubamine põhineb nõudlusel, tuleb esitada tööleping või siduv tööpakkumine; 2) töölepingus kokku lepitud palk peab olema vähemalt võrdne riiklikul tasemel sätestatud künnisega. Liikmesriigid võivad kehtestada künnise, mis on vastavuses nende tööturu- ja sisserändepoliitikaga. Selleks et tagada, et liikmesriigid ei kehtestaks nii madalat künnist, et asjaomase riigi kodanikust või ELi kõrgelt kvalifitseeritud töötaja ei võtaks vastu pakutavat, tema kvalifikatsioonile vastavat ametikohta, ning seeläbi muudaks kõnealuse kriteeriumi mõttetuks, on peetud vajalikuks kehtestada suhteline alammäär, mis on esmajoones seotud riiklikus õiguses kehtestatud miinimumpalgaga. Lisaks nähakse käesoleva ettepanekuga ette tõhusam liikumine ELi piires juhul, kui kolmanda riigi kõrgelt kvalifitseeritud töötaja on saanud EÜ pikaajalise elaniku staatuse: ühise suhtelise miinimumtasemega püütakse tagada, et liikmesriigi riiki lubamise otsused ei mõjutaks keskmise tähtaja jooksul negatiivselt teisi liikmesriike. Samuti peaks selline künnis tagama taotlejale ilma asjaomase liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi abita vahendid toimetulekuks ja vajaduse korral tagasipöördumise kulude katmiseks; 3) reguleerimata kutsealade puhul peab taotleja tõendama, et tal on vajalik kõrgharidus või vähemalt kolmeaastane töökogemus vastaval erialal, mida võib lugeda samaväärseks kõrgharidusega. Liikmesriik ei või küsida tõendust mõlema nõude täitmise kohta. Reguleeritud kutsealade puhul peab taotleja vastama riiklikus või EÜ õiguses sätestatud nõuetele. Artikkel 6 Kõnealune erand käsitleb nooremaid kui 30-aastaseid spetsialiste, kellel tõenäoliselt ei ole piisavat töökogemust kõrge palga nõudmiseks. Sellisel juhul on täiendavaks kohustuslikuks tingimuseks kõrgharidus valdkonnas, mis on seotud töölepingu kohase tegevusvaldkonnaga. ELis õppinud noorte spetsialistide puhul on palgakriteeriumeid kavandatud täiendavalt lõdvendada. Artiklid 7, 9 ja 10 Ettepanekuga ei nähta ette õigust siseneda liikmesriiki. Kõnealuste sätetega kehtestatakse kohustuslikud ja võimalikud põhjused liikmesriiki sisenemisest keeldumiseks (samuti loa tühistamiseks ja selle pikendamisest keeldumiseks). Sellisteks põhjusteks on kriteeriumite mittetäitmine, kvoodid ja liikmesriigi võimalus korraldada tööturu uuringut. Viimati nimetatud võimalus viitab eelkõige nõukogu 20. juuni 1994 aasta resolutsioonile piirangute kohta kolmandate riikide kodanike lubamisele liikmesriikide territooriumile töötamise eesmärgil. Ühenduse eelistamise põhimõte, nagu seda on kirjeldatud 2003. ja 2005. aasta ühinemisaktide vastavates sätetes, kuulub esmase õiguse hulka ning seega kohaldatakse direktiivi automaatselt kooskõlas nende liikmesriikide ühinemisaktidega, kes kasutavad veel üleminekukorda. Selline kohaldusviis kehtib kuni nimetatud kordade kehtivusaja lõppemiseni. Artiklid 8, 11 ja 12 Taotlejad (ja mitte pereliikmed), kelle suhtes asjaomane liikmesriik on teinud positiivse otsuse, saavad elamisloa, mida nimetatakse ELi siniseks kaardiks ja milles on nimetatud töötamiseks vajalikud tingimused. Positiivse otsuse korral on liikmesriigis seaduslikult elaval kolmanda riigi kodanikul õigus taotleda käesolevas ettepanekus ettenähtud kiirmenetlust (30 päeva) ning oma õigusliku staatuse muutmist. Artiklid 13, 14 ja 15 Ettepanekus käsitletakse kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid ELi majanduse arengu toetajatena, kuid leitakse, et nende õigused peaksid sõltuma liikmesriigis viibimise ajast. Kõrgelt kvalifitseeritud töötajate järkjärguline integratsioon tööturule eeldab, et ELi sinise kaardi omaniku töökoha iga muutuse, mis toimub kahel esimesel seaduslikult liikmesriigis elamise aastal, peavad kinnitama asjaomase liikmesriigi ametiasutused, nagu see kehtib ka liikmesriiki esmakordse sisenemise korral. Pärast nimetatud ajavahemikku ei peaks asjaomane isik kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö vastuvõtmisel enam tõendama oma vastavust palga- ja kvalifikatsiooninõuetele. Sellise vastavuse hindamine jäetakse tööandja ja turu ülesandeks. Kuritarvituste vältimiseks kehtestatakse teatamiskohustus. Töötu on võimalik olla kolm kuud; tingimused, mille puhul lubatakse uut töösuhet, sõltuvad taas ELis viibimise ajast. Kõnealuseid sätteid kohaldatakse hoolimata elukohaliikmesriigist (esimene või teine) ja kuni EÜ pikaajalise elaniku staatuse saamiseni. Artiklis 15 sätestatakse valdkonnad, kus tuleb järgida võrdse kohtlemise põhimõtet, eesmärgiga kehtestada võimalikult soodsad tingimused. Piiratud on ainult stipendiumite ning eluaseme- ja sotsiaalabi saamist: töötajal ei teki neile õigust hoolimata oma panusest. Lisaks eeldatakse, et kõnealustel töötajatel on suhteliselt kõrge palk, mistõttu nad tõenäoliselt ka ei vasta riiklikes eeskirjades esitatud tingimustele. Artikkel 16 Artikkel 16 sisaldab selliseid erandeid direktiivist 2003/86/EÜ, mida peetakse vajalikuks ligitõmbava korra kehtestamiseks kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele. Kõnealusel artiklil on erinev loogika perekonna taasühinemist käsitlevast direktiivist, millega edendatakse selliste kolmandate riikide kodanike integratsiooni, kellest saavad tõenäoliselt alalised elanikud. Kooskõlas samalaadsete, liikmesriikides ja muudes riikides juba kehtivate kordadega sätestatakse selles artiklis nii perekonna viivitamatu taasühinemine (sealhulgas ajutise elamisloa puhul) kui ka abikaasa juurdepääs tööturule. Selle eesmärgi saavutamiseks nähakse ette võimalike riiklike integratsioonimeetmete kohaldamine ainult juhul, kui pereliikmed elavad ELi territooriumil. Artikkel 17 Käesoleva ettepaneku eesmärk on edendada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate geograafilist liikumist. Direktiivist 2003/109/EÜ kehtestatud erandite eesmärk ei ole seega karistada liikuvaid töötajaid, vaid võimaldada neil liita elamisperioodid kahes (või maksimaalselt kolmes) liikmesriigis, et täita EÜ pikaajalise elaniku staatuse peamine tingimus. Erandid EList äraolekuajast tuleks siduda rangete tingimustega selleks, et toetada korduvrändepoliitikat ja piirata oskustööjõu äravoolu võimalikkust. Artiklid 18, 19, 20 ja 21 Artiklis 19 sätestatakse tingimused liikumiseks ELi piires enne EÜ pikaajalise elaniku staatuse saamist vastavalt direktiivi 2003/109/EÜ üldpõhimõtetele, kuid sellega võimaldatakse liikmesriikidel kohaldada samu tingimusi, mida nad kohaldavad esmakordse riiki sisenemise puhul. Artikliga 20 nähakse ette liikumine ELi piires pärast eespool nimetatud staatuse saamist: arvestades kõnealusesse kategooriasse kuuluvate töötajate eripära ning nende piiratud hulka absoluutarvudes, kohaldatakse direktiivi piiranguteta isikute koguarvule, mida liikmesriigid võivad kehtestada teiste EÜ pikaajaliste elanike suhtes. Samuti nähakse sellega ette, et liikmesriigid eelistavad kõrgelt kvalifitseeritud EÜ pikaajalisi elanikke teistele kolmandate riikide töötajatele, kes taotlevad riiki sisenemist samadel eesmärkidel. Artikliga 18 luuakse uus elamisluba, mis võimaldab tuvastada selle omaniku eristaatust. Teises liikmesriigis perekonna taasühinemise kord, mida kohaldatakse enne, kui kolmanda riigi kõrgelt kvalifitseeritud töötaja on omandanud EÜ pikaajalise elaniku staatuse, vastab direktiivi 2003/109/EÜ artiklile 16. VI peatükk Käesoleva ettepaneku ainsas erisättes käsitletakse liikmesriikide kohustust jagada teavet võimalike kvootide kohta ja iga-aastast statistikat nende rakendamise kohta nõukogu otsusega 2006/688/EÜ loodud raamistiku kaudu. Selline teave võimaldab ka jälgida värbamist arengumaades, kus on puudus kvalifitseeritud inimressursist. | (Seletuskiri kinnitatud – 22 451 tähemärki – ei vasta kirjaliku tõlke peadirektoraadi normile) | 1. 2007/0228 (CNS) Ettepanek: NÕUKOGU DIREKTIIV kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 63 lõike 3 punkti a ja lõiget 4, võttes arvesse komisjoni ettepanekut[1], võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[2], võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[3], võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[4] ning arvestades järgmist: (1) Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala järkjärguliseks loomiseks on asutamislepingus sätestatud meetmed, mis tuleb võtta varjupaiga, sisserände ja kolmandate riikide kodanike õiguste kaitse valdkonnas. (2) Asutamislepinguga on ette nähtud, et nõukogu võtab meetmeid sisserändepoliitika kohta seoses liikmesriiki sisenemise ja seal elamise ning selle korra normidega, mille kohaselt liikmesriigid väljastavad pikaajalisi viisasid ja elamislube, ning meetmeid, millega määratakse kindlaks õigused ja tingimused, mille korral kolmandate riikide kodanikud, kes elavad seaduslikult ühes liikmesriigis, võivad elada teistes liikmesriikides. (3) 2000. aasta märtsis toimunud Lissaboni kohtumisel seadis Euroopa Ülemkogu ühendusele eesmärgiks saada aastaks 2010 kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks maailmas. (4) Haagi programmis, mille võttis vastu 4.-5. novembril 2004 kohtunud Euroopa Ülemkogu, tõdeti, et seaduslikul rändel on tähtis roll Euroopa teadmistepõhise majanduse ja majandusarengu edendamisel ning see toetab Lissaboni strateegia rakendamist, ning selles paluti komisjonil esitada seadusliku rände poliitikakava, sealhulgas Euroopa Liitu lubamise menetlused, mis võimaldavad viivitamata reageerida võõrtöötajate muutuvale nõudlusele tööturul. (5) 14.-15. detsembril 2006 kohtunud Euroopa Ülemkogu nõustus mitmete 2007. aastal võetavate meetmetega, mille hulka kuulusid hästi korraldatud seadusliku sisserände poliitika väljatöötamine, siseriikliku pädevuse täielik austamine ning liikmesriikide aitamine olemasoleva ja tulevikus esineva tööjõuvajaduse täitmisel. (6) Lissaboni protsessi eesmärkide saavutamiseks on oluline edendada ka ELi kodanikest kõrgelt kvalifitseeritud töötajate liikumist ELi piires, eelkõige nendest liikmesriikidest, kes ühinesid 2004. ja 2007. aastal. Käesoleva direktiivi rakendamisel on liikmesriigid seotud ühenduse eelistamise põhimõttega, nagu seda on kirjeldatud eelkõige 16. aprilli 2003. aasta ja 25. aprilli 2005. aasta ühinemisaktide asjakohastes sätetes. (7) Käesoleva direktiiviga püütakse kaasa aidata nimetatud eesmärkide saavutamisele ja pööratakse tähelepanu tööjõupuudusele, soodustades kolmandate riikide kodanike ELi lubamist ja seal liikumist rohkem kui kolmekuulise viibimise ajal kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil selleks, et muuta ühendus sellistele töötajatele üle kogu maailma ligitõmbavamaks ning toetada ühenduse konkurentsivõimet ja majanduskasvu. Selliste eesmärkide saavutamiseks on vaja hõlbustada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate ja nende pereliikmete liikmesriikidesse lubamist kiirmenetluse kehtestamise kaudu ning anda neile teatavates valdkondades vastuvõtva liikmesriigi kodanikega võrdsed sotsiaalsed ja majanduslikud õigused. Seoses selliste õigustega tugineb käesolev direktiiv direktiivi ... [kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta[5]] vastavale sättele. (8) Soodsad tingimused perekonna taasühinemiseks ja abikaasade juurdepääsuks tööturule peaksid olema oluliseks osaks mis tahes korras, mille eesmärk on ligi tõmmata kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks sätestada teatavad erandid nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivist 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta[6]. (9) Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide pädevust määrata kindlaks kolmandatest riikidest tööotsimise eesmärgil saabuvate kolmandate riikide kodanike arvu, keda lubatakse liikmesriigi territooriumile. See arv peaks hõlmama kolmandate riikide kodanikke, kes otsivad võimalusi jääda liikmesriigi territooriumile, et osaleda tasustatavas majandustegevuses, isikuid, kes on muude kordade alusel (oma õpingud lõpetanud isikud või teadlased, kes on liikmesriiki lubatud vastavalt nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivile 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil[7] ning nõukogu 12. oktoobri 2005. aasta direktiivile 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta[8]) asjaomase liikmesriigi seaduslikud elanikud, ning isikuid, kellele ei ole EÜ või riiklike õigusaktidega antud juurdepääsu liikmesriigi tööturule. (10) Käesoleva direktiiviga sätestatakse paindlik, nõudlusel põhinev liikmesriiki sisenemise süsteem, mis tugineb objektiivsetele kriteeriumitele, nagu miinimumpalga künnis, mis on võrreldav palgatasemega liikmesriikides, ja kutsekvalifikatsioonid. Selleks et tagada liikmesriikidesse lubamise tingimuste minimaalne ühtlustamine kogu ELis, on vaja määratleda ühtne miinimumnimetaja riikliku palgakünnise arvutamiseks. Liikmesriigid peaksid määrama oma riikliku künnise vastavalt oma tööturu olukorrale ja oma üldisele sisserändepoliitikale. (11) Palgakünnisega seotud erandid põhikorrast sätestatakse kõrgelt kvalifitseeritud, noorematele kui 30-aastastele taotlejatele, kes oma suhteliselt piiratud töökogemuse ja oma olukorra tõttu tööturul ei pruugi vastata põhikorras ette nähtud palganõuetele või kes on saanud kõrghariduse Euroopa Liidus. (12) Kui liikmesriik on otsustanud riiki lubada kolmanda riigi kodaniku, kes vastab nimetatud ühistele kriteeriumitele, peab selline kolmanda riigi kodanik saama elamisloa, mida nimetatakse ELi siniseks kaardiks ja mis võimaldab järkjärgulist juurdepääsu tööturule, ning ELis elamise ja liikumisega seotud õigused nii endale kui ka oma pereliikmetele. (13) ELi sinise kaardi vorm peab vastama määrusele (EÜ) nr 1030/2002 (millega kehtestatakse ühtne elamisloavorm kolmandate riikide kodanike jaoks[9]), võimaldades liikmesriikidel lisada teavet, eelkõige seda, millistel tingimustel on isikul lubatud töötada. Horisontaalseid sätteid, mis on ette nähtud direktiiviga … [kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta], tuleks kohaldada mutatis mutandis . (14) Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)[10]) ning Schengeni acquis ’ (14. juuni 1985. aasta konventsioon, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (Schengeni rakenduskonventsioon)[11]) artikliga 21 tuleb kolmandate riikide kodanikel, kellel on kehtiv reisidokument ja Schengeni acquis ’d täielikult kohaldava liikmesriigi väljastatud ELi sinine kaart, lubada siseneda vabalt kuni kolmeks kuuks Schengeni acquis ’d täielikult kohaldavate liikmesriikide territooriumile ja liikuda nende piires. (15) Kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate kutsealast ja geograafilist liikumist tuleb käsitleda peamise mehhanismina tööturu tõhustamisel, oskustööjõu puuduse leevendamisel ja regionaalse ebaühtluse korvamisel. Selleks et järgida ühenduse eelistamise põhimõtet ja vältida süsteemi võimalikke kuritarvitusi, tuleb kolmanda riigi kõrgelt kvalifitseeritud töötaja kutsealast liikumist seadusliku liikmesriigis elamise kahel esimesel aastal piirata. (16) Kolmandate riikide töötajate geograafilist liikumist ELi piires tuleb nende seadusliku liikmesriigis viibimise esimesel perioodil kontrollida ja see peab vastama nõudlusele. Kui sellistele töötajatele on antud EÜ pikaajalise elaniku staatus, peavad liikmesriigid andma neile eelise, kui nad kasutavad oma õigust liikuda ELi piires. Selleks et mitte karistada geograafiliselt liikuvaid kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid, kes ei ole veel saanud EÜ pikaajalise elaniku staatust, ning julgustada geograafilist ja korduvrännet, tuleb näha ette erandid nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivist 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta[12]. (17) Tuleb edendada ja säilitada kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate ühenduse ja nende päritolumaa vahelist liikumist. Ette tuleb näha erandid nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivist 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, et pikendada ühenduse territooriumilt äraoleku aega, mida ei võeta arvesse sellise seadusliku ja pideva elamisperioodi arvutamisel, mida arvestatakse EÜ pikaajalise elaniku staatuse andmisel. Kui kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajad on saanud EÜ pikaajalise elaniku staatuse, tuleb neile võimaldada ka nõukogu direktiivis 2003/109/EÜ sätestatud äraolekuajast pikemat äraolekuaega. Eelkõige selleks, et edendada arengumaadest pärit kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajate korduvrännet, peavad liikmesriigid kaaluma nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikli 4 lõike 3 teises lõigus ja artikli 9 lõikes 2 pakutud võimaluste kasutamist, et võimaldada käesolevas direktiivis sätestatud äraolekuajast pikemat äraolekuaega. Selleks et tagada järjepidevus eelkõige põhiliste arengueesmärkidega, tohib nimetatud erandeid kohaldada ainult juhul, kui on võimalik tõendada, et asjaomane isik on pöördunud tagasi oma päritoluriiki seoses töö, õpingute või vabatahtliku tegevusega. (18) Kolmandate riikide kõrgelt kvalifitseeritud töötajatel on õigus võrdsele kohtlemisele sotsiaalkindlustuse valdkonnas. Sotsiaalkindlustusliigid on kindlaks määratud nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrusega (EMÜ) nr 1408/1971 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes[13]. Nõukogu 14. mai 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 859/2003 (millega laiendatakse määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja määruse (EMÜ) nr 574/72 sätteid kolmandate riikide kodanikele, keda need sätted juba ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel[14]) laiendatakse määruse (EMÜ) nr 1408/1971 sätteid kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult Euroopa Liidus ja kes on piiriüleses olukorras. Käesoleva ettepaneku sätteid, milles käsitletakse võrdset kohtlemist sotsiaalkindlustuse valdkonnas, kohaldatakse ka isikute suhtes, kes tulevad liikmesriiki otse kolmandast riigist. Siiski ei tohi käesoleva direktiiviga anda kolmandate riikide kodanikele, kes on liikmesriikide piiride üleses olukorras, ulatuslikumaid õigusi sotsiaalkindlustuse valdkonnas kui need, mis on ette nähtud kehtivate ühenduse õigusaktidega. (19) Kolmanda riigi kodaniku kutsekvalifikatsiooni, mis on saadud teises liikmesriigis, tuleb tunnustada samal viisil kui liidu kodanike omi ning kolmandas riigis saadud kvalifikatsiooni tuleb võtta arvesse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivile 2005/36 kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta[15]. (20) Käesoleva direktiivi rakendamisel peavad liikmesriigid hoiduma aktiivsest värbamisest arengumaade sektoritest, kus on puudus inimressursist. Välja tuleb töötada eetiline värbamispoliitika ning avaliku ja erasektori tööandjate suhtes kohaldatavad põhimõtted, eriti tervishoiusektoris, nagu seda on rõhutatud nõukogu ja liikmesriikide 14. mai 2007. aasta järeldustes Euroopa tegevusprogrammi kohta arengumaade tervishoiutöötajate nappusega seotud probleemi lahendamiseks (2007–2013). Selle protsessi toetamiseks tuleb välja töötada ajutist ja korduvrännet hõlbustavad mehhanismid, suunised ja teised vahendid, samuti muud meetmed, mis vähendavad kõrgelt kvalifitseeritud võõrtööjõu sisserände negatiivset mõju ja suurendavad sellise võõrtööjõu sisserände positiivset mõju arengumaadele. Mis tahes selline sekkumine peab olema kooskõlas 22.-23. novembril 2006 Tripolis toimunud kohtumisel kokkulepitud Aafrika ja ELi ühisdeklaratsiooniga rände ja arengu kohta ning selle eesmärk peab olema töötada välja laiaulatuslik rändepoliitika, mis vastab 14.-15. detsembril 2006 kohtunud Euroopa Ülemkogu üleskutsele. (21) Ette tuleb näha teatavad aruandlust käsitlevad sätted, et jälgida kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga seotud korra rakendamist ning tuvastada selle võimalik, oskustööjõu äravoolust tulenev mõju arengumaadele, eelkõige Saharast lõunasse jäävatele Aafrika riikidele, ja vajaduse korral sellele reageerida. Seega peavad liikmesriigid igal aastal edastama andmed liikmesriiki lubatud kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajate kutsealade ja kodakondsuse kohta nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta otsusega 2006/688/EÜ (vastastikuse teabesüsteemi loomise kohta seoses liikmesriikide meetmetega varjupaiga ja sisserände valdkondades[16]) sellisteks eesmärkideks loodud võrgustiku kaudu. (22) Liikmesriikidel ei ole võimalik tõhusalt saavutada selliste kavandatud meetmete eesmärke, nagu teatava liikmesriikidesse sisenemise menetluse kehtestamine ning kolmandate riikide kodanike suhtes kohaldatavate, rohkem kui kolmekuulise viibimise korral kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kehtestamine. Eelkõige kehtib see liikmesriikidevahelise liikumise tagamise kohta, mida saab ühenduse tasandil paremini korraldada. Seega on ühendusel õigus võtta meetmeid vastavalt EÜ asutamislepingu artiklis 5 ettenähtud subsidiaarsuse põhimõttele. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kaugemale sellest, mis on vajalik kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. (23) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ning järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tunnustatud põhimõtteid. Käesolevat direktiivi tuleb rakendada kooskõlas nimetatud dokumentidega. (24) Liikmesriigid peavad jõustama käesoleva direktiivi, diskrimineerimata sealjuures soo, rassi, nahavärvi, etnilise või ühiskondliku päritolu, geneetiliste eripärade, keele, usu või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, vähemusrahvuse hulka kuulumise, varandusliku seisundi, sünni, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel, eriti vastavalt nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivile 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust[17]) ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivile 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel[18]). (25) [Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artiklitele 1 ja 2 ning ilma, et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning seega ei ole see direktiiv Ühendkuningriigile ja Iirimaale siduv ega kuulu nende suhtes kohaldamisele.] (26) Vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklitele 1 ja 2 ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning seega ei ole see direktiiv Taanile siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: I peatükk Üldsätted Artikkel 1 Sisu Käesoleva direktiivi eesmärk on kindlaks määrata: a) kolmandate riikide kodanike ja nende pereliikmete rohkem kui kolmeks kuuks kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriigi territooriumile sisenemise ja seal elamise tingimused; b) punktis a nimetatud kolmandate riikide kodanike ja nende pereliikmete muus kui esimeses liikmesriigis elamise tingimused. Artikkel 2 Mõisted Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: a) „kolmanda riigi kodanik” – isik, kes ei ole liidu kodanik asutamislepingu artikli 17 lõike 1 tähenduses; b) „kõrget kvalifikatsiooni nõudev töö” – kellegi juhtimisel tegelik ja tulemuslik töötamine, mille eest isikut tasustatakse ning mille puhul nõutakse kõrgharidust või vähemalt kolmeaastast samaväärset erialast töökogemust; c) „ELi sinine kaart” – luba, millele on märgitud „ELi sinine kaart” ning mis annab selle omanikule õiguse seaduslikult elada ja töötada ELi territooriumil ning liikuda kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel teise liikmesriiki; d) „esimene liikmesriik” – liikmesriik, kes annab esimesena kolmanda riigi kodanikule ELi sinise kaardi; e) „teine liikmesriik” – muu liikmesriik kui esimene liikmesriik; f) „pereliikmed” – direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lõikes 1 määratletud kolmandate riikide kodanikud; g) „kõrgharidust tõendav dokument” – kraad, diplom või muu tõend, mille on väljastanud pädev asutus ja mis tõendab kõrgharidusprogrammi, nimelt sellise haridusasutuse pakutavate kursuste edukat läbimist, mida riik, kus see asutus asub, tunnustab kõrgharidusasutusena. Sellist dokumenti arvestatakse käesoleva direktiivi rakendamisel tingimusel, et dokumendi saamiseks vajalikud õpingud on kestnud vähemalt kolm aastat; h) „kõrgem kutsekvalifikatsioon” – kvalifikatsioon, mida tõendatakse kõrgharidust kinnitava dokumendiga või vähemalt kolmeaastase samaväärse erialase töökogemuse kaudu; i) „töökogemus” – tegelik ja õiguspärane osalemine asjaomasel kutsealal. Artikkel 3 Kohaldamisala 1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad liikmesriigi territooriumile lubamist kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil. 2. Käesolevat direktiivi ei kohaldata kolmandate riikide kodanike suhtes, a) kes viibivad liikmesriigis rahvusvahelise kaitse taotlejana või ajutise kaitse kavade alusel; b) kes on pagulased või kes on taotlenud enda pagulasena tunnustamist ning kelle taotluse suhtes ei ole veel tehtud lõplikku otsust; c) kes taotlevad direktiivi 2005/71/EÜ tähenduses teadlasena liikmesriigis elamise luba, et tegeleda uurimisprojektiga; d) kes on liidu kodanike pereliikmed, kes on kasutanud või kasutavad ühenduses vaba liikumise õigust; e) kellel on liikmesriigis vastavalt direktiivile 2003/109/EÜ pikaajalise elaniku staatus ja kes kasutavad oma õigust elada teises liikmesriigis, et osaleda majandustegevuses palgatöötajana või füüsiliselt isikust ettevõtjana; f) kes sisenevad liikmesriiki rahvusvaheliste kokkulepetega võetud kohustuste raames, millega hõlbustatakse teatavate kaubanduse ja investeeringute kategooriatega seotud juriidiliste isikute liikmesriiki sisenemist ja nende ajutist viibimist seal; g) kelle väljasaatmine liikmesriigist on peatatud faktidele või õigusaktidele tuginedes. 3. Käesolev direktiiv ei piira ühenduse või ühenduse ja tema liikmesriikide ning ühe või mitme kolmanda riigi vaheliste mis tahes tulevaste lepingute sõlmimist, milles loetletakse kutsealad, mis ei tohiks kuuluda käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, et tagada eetiline värbamine valdkondades, kus valitseb personalipuudus, kaitstes kõnealustele lepingutele alla kirjutanud arengumaades inimressurssi. Artikkel 4 Soodsamad sätted 1. Käesolev direktiiv ei piira järgmiste õigusaktide soodsamate sätete kohaldamist: a) ühenduse õigusaktid, sealhulgas ühenduse või ühenduse ja tema liikmesriikide ning kolmandate riikide vahel sõlmitud kahe- ja mitmepoolsed lepingud; b) kahe- või mitmepoolsed lepingud, mis on sõlmitud ühe või mitme liikmesriigi ning ühe või mitme kolmanda riigi vahel. 2. Käesoleva direktiiviga ei mõjutata liikmesriikide õigust vastu võtta või kehtima jätta liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimusi käsitlevaid soodsamaid sätteid isikute suhtes, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat direktiivi, välja arvatud esimesse liikmesriiki sisenemist käsitlevad sätted. II peatükk Liikmesriiki lubamise tingimused Artikkel 5 Liikmesriiki lubamise kriteeriumid 1. Käesolevas direktiivis sätestatud eesmärgil liikmesriiki lubamist taotlev kolmanda riigi kodanik: a) esitab vähemalt üheaastase kehtiva töölepingu või siduva tööpakkumise asjaomases liikmesriigis; b) vastab riiklike õigusaktidega kehtestatud tingimustele, mida ELi kodanikud peavad töölepingus või siduvas tööpakkumises täpsustatud reguleeritud kutsealal osalemiseks täitma; c) esitab reguleerimata kutsealade puhul dokumendid, mis tõendavad asjaomast kõrgemat kutsekvalifikatsiooni erialal või sektoris, mida on täpsustatud töölepingus või siduvas tööpakkumises; d) esitab kehtiva reisidokumendi, nagu see on ette nähtud riiklikus õiguses, ning vajaduse korral tõendid kehtiva elamisloa kohta. Liikmesriigid võivad nõuda, et reisidokument peab olema kehtiv vähemalt elamisloa algse kehtivusaja jooksul; e) esitab tõendid taotleja ja tema pereliikmete tervisekindlustuse kohta, millega on kaetud kõik riskid, mis on üldiselt kaetud asjaomase liikmesriigi kodanike puhul, ajavahemiku jooksul, mil selline kindlustuskaitse ja vastav õigus hüvitistele on ette nähtud seoses töölepinguga või sellest tulenevalt; f) ei kujuta ohtu avalikule korrale, avalikule julgeolekule ega rahvatervisele. 2. Lisaks lõikes 1 sätestatud tingimustele ei tohi töölepingus või siduvas tööpakkumises täpsustatud igakuine brutopalk olla väiksem riiklikust palgakünnisest, mis on liikmesriikides sellel eesmärgil kindlaks määratud ja avaldatud ning mis peab ulatuma vähemalt kolmekordse riiklikus õiguses kindlaks määratud igakuise miinimumbrutopalgani. Liikmesriikides, kus miinimumpalga suurus ei ole kindlaks määratud, kehtestatakse riiklik palgakünnis, mis ulatub vähemalt kolmekordse miinimumsissetulekuni, mille ulatuses on asjaomase liikmesriigi kodanikel õigus saada selles liikmesriigis sotsiaalabi. Artikkel 6 Erand Kui taotluse esitab kolmanda riigi alla 30-aastane kodanik, kellel on kõrgharidus, kohaldatakse järgmisi erandeid: a) liikmesriigid peavad artikli 5 lõikes 2 sätestatud tingimust täidetuks, kui pakutav igakuine brutopalk on võrdne vähemalt kahe kolmandikuga riiklikust palgakünnisest, mis on kindlaks määratud vastavalt artikli 5 lõikele 2; b) liikmesriigid võivad loobuda artikli 5 lõikes 2 sätestatud palgale kehtestatud nõudest, kui taotleja on saanud kõrghariduse kohapeal ning bakalaureuse- ja magistrikraadi ühenduse territooriumil asuvas kõrgharidusasutuses; c) liikmesriigid ei nõua lisaks kõrghariduse tõendamisele töökogemuse tõendamist, välja arvatud juhul, kui see on vajalik selliste riiklikes õigusaktides sätestatud tingimuste täitmiseks, mida ELi kodanikud peavad töölepingus või siduvas tööpakkumises täpsustatud reguleeritud kutsealal osalemiseks järgima. Artikkel 7 Liikmesriiki lubatavate isikute arv Artiklitega 5 ja 6 ei piirata liikmesriikide pädevust määrata kindlaks nende liikmesriiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arv, kes taotlevad liikmesriiki lubamist kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil. III peatükk ELi sinine kaart, menetlus ja läbipaistvus Artikkel 8 ELi sinine kaart 1. ELi sinine kaart antakse isikule, kes vastab artiklites 5 ja 6 sätestatud nõuetele ning kelle suhtes on pädevad ametiasutused teinud positiivse otsuse. 2. ELi sinise kaardi algne kehtivusaeg on kaks aastat ning seda pikendatakse vähemalt samaks kehtivusajaks. Kui tööleping kehtib vähem kui kaks aastat, antakse ELi sinine kaart töölepingu kehtivusajaks, millele lisatakse kolm kuud. 3. ELi sinise kaardi annavad liikmesriigi pädevad ametiasutused, kasutades selleks määrusega (EÜ) nr 1030/2002 kindlaks määratud ühtset vormi. Kooskõlas nimetatud määruse lisa a alapunktiga 7.5-9 märgib liikmesriik ELi sinisele kaardile tööturule juurdepääsu tingimused, nagu see on ette nähtud käesoleva direktiivi artikli 13 lõigetega 1 ja 2, olenevalt sellest, kumb on asjakohane. Rubriiki „loa liik” kirjutab liikmesriik „ELi sinine kaart”. 4. ELi sinine kaart annab oma kehtivusaja jooksul selle omanikule järgmised õigused: a) siseneda ja taassiseneda ELi sinise kaardi andnud liikmesriigi territooriumile ning seal viibida; b) läbida teisi liikmesriike selleks, et kasutada punktis a nimetatud õigusi. 5. ELi sinise kaardi omanikul on õigus talle ja tema pereliikmetele käesoleva direktiivi artikliga 8, artikli 10 lõikega 2, artikliga 12, artiklitega 13-19 ning artikliga 21 antud õigustele. Artikkel 9 Keeldumise põhjused 1. Liikmesriigid lükkavad tagasi ELi sinise kaardi taotluse juhul, kui taotleja ei vasta artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimustele või kui esitatud dokumendid on omandatud pettusega, need on võltsitud või neid on omavoliliselt muudetud. 2. Enne ELi sinise kaardi taotluse üle otsustamist võib liikmesriik hinnata oma tööturu olukorda ning kohaldada riiklikku korda, mis reguleerib vabade töökohtade täitmise tingimusi. Tööturupoliitika raames võivad liikmesriigid eelistada liidu kodanikke, kolmandate riikide kodanikke, kui see on ette nähtud ühenduse õigusaktides, või kolmandate riikide kodanikke, kes elavad seaduslikult asjaomases liikmesriigis ja saavad seal töötushüvitist. Artikkel 10 ELi sinise kaardi tühistamine või pikendamisest keeldumine 1. Liikmesriik tühistab käesoleva direktiivi alusel antud ELi sinise kaardi või keeldub selle pikendamisest järgmistel juhtudel: a) kui see on omandatud pettusega, seda on võltsitud või omavoliliselt muudetud; b) kui ilmneb, et kõnealuse kaardi omanik ei vastanud või enam ei vasta artiklites 5 ja 6 sätestatud liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimustele või et ta elab liikmesriigis muul eesmärgil kui see, milleks tal lubati elama asuda; c) kui kõnealuse kaardi omanik ei pea kinni artikli 13 lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 14 sätestatud piirangutest. 2. Artikli 13 lõike 2 kohase teatamiskohustuse täitmata jätmist ei käsitleta piisava põhjusena ELi sinise kaardi tühistamiseks ega pikendamisest keeldumiseks. 3. Liikmesriigid võivad tühistada ELi sinise kaardi või keelduda selle pikendamisest avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise kaalutlusel. Artikkel 11 Liikmesriiki lubamise taotlus 1. Liikmesriik määrab kindlaks, kas ELi sinise kaardi taotluse esitab kolmanda riigi kodanik või tema tööandja. 2. Taotlust käsitletakse ja hinnatakse nii juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik elab väljaspool liikmesriigi territooriumit, kuhu ta soovib siseneda, kui ka juhul, kui ta juba elab seaduslikult asjaomase liikmesriigi territooriumil. 3. Asjaomane liikmesriik tagab kolmanda riigi kodanikule, kelle taotlus on rahuldatud, kõik võimalused nõutavate viisade hankimiseks. 4. Kui asjaomasel kolmanda riigi kodanikul ei ole elamisluba, kuid ta viibib seaduslikult liikmesriigi territooriumil, võib liikmesriik erandina lõikest 2 rahuldada kooskõlas oma riiklike õigusaktidega esitatud taotluse. Artikkel 12 Menetluslikud tagatised 1. Liikmesriikide pädevad asutused võtavad vastu otsuse nõuetekohase taotluse kohta ning teatavad sellest kooskõlas asjaomase liikmesriigi õiguses sätestatud teatamismenetlusega taotlejale kirjalikult 30 päeva jooksul taotluse esitamise kuupäevast. Erandjuhtudel, kui tegemist on keeruliste taotlustega, võib tähtaega pikendada maksimaalselt 60 päeva võrra. 2. Kui taotlusega seoses esitatud teave on puudulik, teatavad pädevad ametiasutused taotlejale, millist täiendavat teavet on vaja esitada. Lõikes 1 nimetatud ajavahemik peatatakse seniks, kuni ametiasutused on saanud vajaliku täiendava teabe. 3. Otsusest, millega lükatakse tagasi ELi sinise kaardi taotlus või millega nimetatud kaart jäetakse pikendamata või tühistatakse, teatatakse asjaomasele kolmanda riigi kodanikule ja vajaduse korral tema tööandjale kirjalikult vastavalt asjakohaste riiklike õigusaktidega sätestatud teatamismenetlustele ning sellist otsust on võimalik vaidlustada asjaomase liikmesriigi kohtus. Teates osutatakse otsuse põhjustele, võimalikele apellatsioonimenetlustele ja nendega seotud tähtaegadele. IV peatükk Õigused Artikkel 13 Juurdepääs tööturule 1. ELi sinise kaardi omaniku juurdepääsu tööturule piiratakse tema kahel esimesel asjaomases liikmesriigis ELi sinise kaardi omanikuna seadusliku elamise aastal sellises tasustatud majandustegevuses osalemisega, mis vastab artiklites 5 ja 6 sätestatud liikmesriiki lubamise tingimustele. Nii töölepingu nende tingimuste muutmiseks, mis mõjutavad liikmesriiki lubamise tingimuste täitmist, kui ka töösuhte muutmiseks on elukohaliikmesriigi pädevatelt ametiasututelt vaja eelnevat kirjalikku, vastavalt riiklikele menetlustele ja artikli 12 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul antud luba. 2. Pärast kaheaastast seaduslikku elamist asjaomases liikmesriigis ELi sinise kaardi omanikuna koheldakse nimetatud isikut seoses juurdepääsuga kõrget kvalifikatsiooni nõudvale tööle võrdselt kodanikega. ELi sinise kaardi omanik teatab oma töösuhte muutumisest elukohaliikmesriigi pädevatele ametiasutustele vastavalt riiklikele menetlustele. 3. ELi sinise kaardi omanikku, kellele on antud EÜ pikaajalise elaniku staatus, koheldakse seoses juurdepääsuga töökohtadele ja füüsilisest isikust ettevõtjate tegevusele võrdselt kodanikega. 4. Liikmesriigid võivad säilitada töökohtadele või füüsilisest isikust ettevõtjate tegevusele juurdepääsupiirangud, kui selline tegevus hõlmab vähemalt juhuslikku avaliku võimu teostamist ja vastutust riigi üldiste huvide kaitsmise eest, juhul, kui kehtivate riiklike või ühenduse õigusaktide kohaselt on need tegevused ette kindlaks määratud kodanikele. 5. Liikmesriigid võivad säilitada töökohtadele või füüsilisest isikust ettevõtjate tegevusele juurdepääsupiirangud juhul, kui kehtivate riiklike või ühenduse õigusaktide kohaselt on need tegevused ette kindlaks määratud oma kodanikele või ELi või EMP kodanikele. 6. Käesolevas artiklis sätestatut kohaldatakse ilma 16. aprilli 2003. aasta ja 25. aprilli 2005. aasta ühinemisaktide vastavates sätetes kirjeldatud ühenduse eelistamise põhimõtet piiramata. Artikkel 14 Ajutine töötus 1. Töötus ei ole iseenesest põhjus ELi sinise kaardi tühistamiseks, välja arvatud juhul, kui see kestab kauem kui kolm järjestikust kuud. 2. Sellel ajavahemikul on ELi sinise kaardi omanikul õigus otsida tööd ja võtta töökoht vastu vastavalt artikli 13 lõikes 1 või 2 sätestatud tingimusele, olenevalt sellest, kumb on asjakohane. 3. Liikmesriigid lubavad ELi sinise kaardi omanikul jääda nende territooriumile seni, kuni artikli 13 lõike 1 kohane vajalik luba on kas antud või andmata jäetud. Artikli 13 lõike 2 alusel saadud teave lõpetab automaatselt tööta oleku ajana arvestatava ajavahemiku. Artikkel 15 Võrdne kohtlemine 1. ELi sinise kaardi omanikku koheldakse võrdselt kodanikega järgmistes valdkondades: a) töötingimused, sealhulgas palk ja töölt vabastamine, samuti töötervishoid ja tööohutus; b) ühinemisvabadus, õigus liituda töötajate või tööandjate organisatsioonidega ja kutseühingutega ning olla nende liikmeks, sealhulgas selliste organisatsioonide pakutavad eelised, ilma et see piiraks avalikku korda ja julgeolekut käsitlevaid riiklikke sätteid; c) haridus ja kutseõpe, sealhulgas riikliku õiguse kohaselt antavad stipendiumid; d) diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine asjaomaste riiklike menetluste kohaselt; e) sotsiaalkindlustusliigid, mis on kindlaks määratud nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrusega (EMÜ) nr 1408/1971 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes. Seoses sellega kohaldatakse nõukogu 14. mai 2003. aasta määrust (EÜ) nr 859/2003, millega laiendatakse määruse (EMÜ) nr 1408/71 ja määruse (EMÜ) nr 574/72 sätteid kolmandate riikide kodanikele, keda need sätted juba ei hõlma üksnes nende kodakondsuse alusel; f) sotsiaalabi, nagu see on määratletud riiklikus õiguses; g) väljateenitud pensioni maksmine kolmandasse riiki kolimisel; h) maksusoodustused; i) juurdepääs kaupadele ja teenustele ning üldsusele kättesaadavate kaupade ja teenuste pakkumisele, sealhulgas elamispinna saamisega seotud menetlused ja tööhõiveametite pakutav abi; j) vaba juurdepääs kogu asjaomase liikmesriigi territooriumile, arvestades riiklikes õigusaktides julgeolekukaalutlustel kehtestatud piiranguid. 2. Liikmesriigid võivad piirata lõike 1 punktides c ja i nimetatud õigusi, mis on seotud stipendiumite ja riikliku elamispinna saamisega seotud menetlusega, juhul, kui ELi sinise kaardi omanik on viibinud või tal on õigus viibida asjaomase liikmesriigi territooriumil vähemalt kolm aastat. 3. Liikmesriigid võivad piirata võrdset kohtlemist sotsiaalabi valdkonnas juhul, kui ELi sinise kaardi omanikule on antud EÜ pikaajalise elaniku staatus kooskõlas artikliga 17. Artikkel 16 Pereliikmed 1. Pereliikmete suhtes kohaldatakse nõukogu direktiivi 2003/86/EÜ koos käesolevas artiklis sätestatud eranditega. 2. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 3 lõikest 1 ja artiklist 8 ei seata perekonna taasühinemise eeltingimuseks nõuet, mille kohaselt ELi sinise kaardi omanikul peab olema põhjust eeldada, et ta saab riigis alalise elamise õiguse, ega asjaomases liikmesriigis elamise miinimumperioodi nõuet. 3. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 5 lõike 4 esimesest lõigust antakse elamisload pereliikmetele kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. 4. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4 lõike 1 viimasest lõigust ja artikli 7 lõikest 2 võib seal nimetatud integratsioonimeetmeid kohaldada ainult pärast seda, kui asjaomasele isikule on luba perekonna taasühinemiseks antud. 5. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 14 lõikest 2 ja seoses juurdepääsuga tööturule ei või liikmesriigid kohaldada 12-kuulist piirangut. 6. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 15 lõikest 1 võib sõltumatu elamisloa saamiseks vajaliku viieaastase elamisperioodi arvutamiseks liita erinevates liikmesriikides elatud perioodid. 7. Juhul kui liikmesriigid kasutavad lõikes 6 sätestatud võimalust, kohaldatakse artikli 17 sätteid, milles käsitletakse ELi sinise kaardi omaniku erinevates liikmesriikides elatud perioodide liitmist, mutatis mutandis . 8. Erandina direktiivi 2003/86/EÜ artikli 13 lõigetest 2 ja 3 on pereliikmete elamisloa kehtivusaeg võrdne ELi sinise kaardi omanikule antud elamisloa kehtivusajaga, kui nende reisidokumentide kehtivusaeg seda võimaldab. Artikkel 17 EÜ pikaajalise elaniku staatuse andmine ELi sinise kaardi omanikule 1. EÜ pikaajalise elaniku staatuse andmisel ELi sinise kaardi omanikule kohaldatakse direktiivi 2003/109/EÜ koos käesolevas artiklis sätestatud eranditega. 2. Erandina direktiivi 2003/109/EÜ artikli 4 lõikest 1 võib ELi sinise kaardi omanik, kes on kasutanud artiklis 19 sätestatud võimalust, liita elamisperioodile esitatud nõude täitmiseks erinevates liikmesriikides elatud perioodid juhul, kui ta täidab järgmisi tingimusi: a) ta on viis aastat seaduslikult ja pidevalt elanud ühenduse territooriumil ELi sinise kaardi omanikuna; b) enne pikaajalise elaniku ELi elamisloa taotluse esitamist on ta kaks aastat elanud seaduslikult ja pidevalt ELi sinise kaardi omanikuna selle liikmesriigi territooriumil, kellele ta nimetatud taotluse esitab. 3. Selleks et arvutada ühenduses seaduslikult ja pidevalt elatud perioodid ning erandina direktiivi 2003/109/EÜ artikli 4 lõike 3 esimesest lõigust ei katkesta ühenduse territooriumilt äraoleku aeg lõike 2 punktis a viidatud ajavahemikku ning äraolekuaega võetakse arvutuses arvesse juhul, kui selle kestus ei ületa 12 järjestikust kuud ega kokku 16 kuud lõike 2 punktis a viidatud ajavahemiku jooksul. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui ELi sinise kaardi omanik ei ole kasutanud artiklis 19 sätestatud võimalust. 4. Erandina direktiivi 2003/109/EÜ artikli 9 lõike 1 punktist c pikendavad liikmesriigid EÜ pikaajalise elaniku staatust omava ELi sinise kaardi omanikule ja tema pereliikmetele lubatud äraolekuaega 24 järjestikuse kuuni. 5. Lõigetes 3 ja 4 sätestatud erandeid direktiivist 2003/109/EÜ kohaldatakse ainult juhul, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik saab esitada tõendid, et ta on ühenduse territooriumilt ära olnud seoses palgatöötajana või füüsiliselt isikust ettevõtjana majandustegevuses osalemisega, vabatahtliku teenistuse osutamisega või õpingutega oma päritoluriigis. 6. Artikleid 13, 15 ja 16 kohaldatakse vajaduse korral ka pärast seda, kui ELi sinise kaardi omanikule on antud artikli 18 kohane elamisluba. Artikkel 18 Elamisluba „Pikaajaline elanik – EÜ/ELi sinise kaardi omanik” 1. ELi sinise kaardi omanikule, kes vastab artiklis 17 sätestatud EÜ pikaajalise elaniku staatuse omandamise tingimustele, antakse elamisluba vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1030/2002 artikli 1 lõike 2 punktile a. 2. Rubriiki „loa liik” kirjutab liikmesriik „pikaajaline elanik – EÜ/ELi sinise kaardi omanik”. 3. Isikute suhtes, kellel on elamisluba „pikaajaline elanik – EÜ/ELi sinise kaardi omanik”, kohaldatakse käesoleva direktiivi ja direktiivi 2003/109/EÜ sätteid, mis on seotud selliste isikute ja nende pereliikmetega. V peatükk Elamine teistes liikmesriikides Artikkel 19 Tingimused 1. Pärast kaheaastast seaduslikku elamist esimeses liikmesriigis ELi sinise kaardi omanikuna võib asjaomane isik ja võivad tema pereliikmed liikuda kõrget kvalifikatsiooni nõudva tööga seotud eesmärkidel muusse liikmesriiki käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Hiljemalt üks kuu pärast teise liikmesriigi territooriumile sisenemist teatab ELi sinise kaardi omanik oma riigis viibimisest selle liikmesriigi pädevatele ametiasutustele ning esitab kõik dokumendid, mis tõendavad, et ta täidab teise liikmesriigi suhtes artiklites 5 ja 6 sätestatud tingimusi. 3. Kooskõlas artiklis 12 sätestatud menetlusega töötleb teine liikmesriik seda teadet ning teatab kirjalikult taotlejale ja esimesele liikmesriigile oma otsusest: a) anda ELi sinine kaart ja lubada taotlejal elada oma territooriumil kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö tõttu artiklites 8–15 sätestatud tingimustel, kui käesolevas artiklis sätestatud tingimused on täidetud; b) keelduda ELi sinise kaardi andmisest ning kohustada kooskõlas riiklikus õiguses sätestatud korraga, sealhulgas riigist väljasaatmise kord, taotlejat ja tema pereliikmeid lahkuma oma territooriumilt, kui käesolevas artiklis sätestatud tingimused ei ole täidetud. Esimene liikmesriik võtab ELi sinise kaardi omaniku ja tema pereliikmed kohe ilma formaalsusteta tagasi. Pärast tagasivõtmist kohaldatakse artiklit 14. 4. Taotleja katab enda ja oma pereliikmete kulud, mis tekkisid seoses tagasipöördumise ja tagasivõtmisega, sealhulgas hüvitab vajaduse korral lõike 3 punkti b kohased kulud, mis kaeti riiklikest vahenditest. 5. Käesoleva artikli kohaldamisel võivad liikmesriigid jätkuvalt kasutada riiki lubatavate isikute arvu, nagu see on täpsustatud artiklis 7. Artikkel 20 Nende isikute juurdepääs teise liikmesriigi tööturule, kellel on elamisluba „pikaajaline elanik – EÜ/ELi sinise kaardi omanik” 1. Direktiivi 2003/109/EÜ artikli 14 lõiget 4 ei kohaldata isikute suhtes, kellel on elamisluba „pikaajaline elanik – EÜ/ELi sinise kaardi omanik”. 2. Kui liikmesriik otsustab kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ artikli 14 lõikes 3 sätestatud tööturule juurdepääsu piiranguid, peab ta eelistama isikut, kellel on elamisluba „pikaajaline elanik – EÜ/ELi sinise kaardi omanik”, teistele kolmandate riikide kodanikele, kes taotlevad asjaomases liikmesriigis elamist samadel eesmärkidel. Artikkel 21 Pereliikmete elamine teises liikmesriigis 1. Kui ELi sinise kaardi omanik liigub vastavalt artiklile 19 teise liikmesriiki ning kui perekond oli esimeses liikmesriigis juba loodud, võivad nimetatud kaardi omaniku pereliikmed temaga kaasa minna või ühineda. 2. Hiljemalt üks kuu pärast teise liikmesriigi territooriumile sisenemist teatavad asjaomased pereliikmed oma riigis viibimisest selle liikmesriigi pädevatele ametiasutustele ning esitavad taotluse elamisloa saamiseks. 3. Teine liikmesriik võib nõuda, et asjaomased pereliikmed esitaksid koos elamisloa taotlusega järgmised dokumendid: a) esimese liikmesriigi antud elamisluba ja kehtiv reisidokument; b) tõendid, et nad elasid esimeses liikmesriigis ELi sinise kaardi omaniku pereliikmetena; c) tõendid, et neil on ravikindlustus, mis katab kõiki riske teises liikmesriigis, või tõendid, et sinise kaardi omanikul on selline kindlustus nende jaoks. 4. Kui perekonda ei ole loodud esimeses liikmesriigis, kohaldatakse artiklit 16. VI peatükk lõppsätted Artikkel 22 Rakendusmeetmed 1. Liikmesriigid teatavad otsusega 2006/688/EÜ loodud võrgustiku kaudu komisjonile ja teistele liikmesriikidele artikliga 7, artikli 9 lõikega 2, artikli 19 lõikega 5 ja artikliga 20 seotud seadusandlike ja reguleerivate meetmete võtmisest. 2. Lõikes 1 nimetatud teave hõlmab asjaomaste meetmete üksikasju, mis on tõlgitud Euroopa Liidu institutsioonide ühte ametlikku keelde, mis ei ole asjaomase liikmesriigi keel. 3. Igal aastal ja esimest korda mitte hiljem kui 1. aprillil [ühe aasta pärast alates käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäevast] esitavad liikmesriigid otsusega 2006/688/EÜ loodud võrgustiku kaudu komisjonile ja teistele liikmesriikidele statistika selliste kolmandate riikide kodanike arvu kohta, kellele on eelmise kalendriaasta jooksul antud ELi sinine kaart, kelle vastavat kaarti on pikendatud ja tühistatud, märkides ära nende kodakondsuse ja kutseala. Samuti edastatakse statistika riiki lubatud pereliikmete kohta. Lisaks märgitakse esitatud teabes artiklite 19–21 kohaselt liikmesriiki lubatud ELi sinise kaardi omanike ja nende pereliikmete eelnev elukohaliikmesriik. Artikkel 23 Aruanded Iga kolme aasta järel ja esimest korda mitte hiljem kui [kolme aasta pärast alates käesoleva direktiivi ülevõtmise kuupäevast] esitab komisjon aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ning teeb vajaduse korral muutmisettepanekuid. Artikkel 24 Kontaktpunktid 1. Liikmesriigid nimetavad kontaktpunktid, kes vastutavad artiklis 19 osutatud teabe vastuvõtmise ja edastamise eest. 2. Liikmesriigid teevad asjakohast koostööd esimeses lõikes osutatud teabe ja dokumentide vahetamisel. Artikkel 25 Direktiivi ülevõtmine 1. Liikmesriigid kehtestavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt [kahe aasta pärast alates käesoleva direktiivi jõustumisest]. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetud põhiliste riiklike õigusnormide teksti. Artikkel 26 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artikkel 27 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, […] Nõukogu nimel eesistuja […] [1] ELT C […], […], lk […]. [2] ELT C […], […], lk […]. [3] ELT C […], […], lk […]. [4] ELT C […], […], lk […]. [5] ELT L … [6] ELT L 251, 3.10.2003, lk 12. [7] ELT L 375, 23.12.2004, lk 12. [8] ELT L 289, 3.11.2005, lk 15. [9] EÜT L 157, 15.6.2002, lk 1. [10] ELT L 105, 13.4.2006, lk 1. [11] EÜT L 239, 22.9.2000, lk 19. [12] ELT L 16, 23.1.2004, lk 44. [13] EÜT L 149, 15.7.1971, lk 2. Määrust on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 631/2004 (ELT L 100, 6.4.2004, lk 1). [14] ELT L 124, 20.5.2003, lk 1. [15] ELT L 255, 30.9.2005, lk 22. [16] ELT L 283, 14.10.2006, lk 40. [17] EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22. [18] EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.