Brugg Kabel AG ja Kabelwerke Brugg AG Holdingi 21. septembril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 12. juuli 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-441/14: Brugg Kabel AG ja Kabelwerke Brugg AG Holding versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-591/18 P)

(2018/C 399/36)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellandid: Brugg Kabel AG, Kabelwerke Brugg AG Holding (esindajad: advokaadid A. Rinne ja M. Lichtenegger)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:

1.	tühistada Üldkohtu 12. juuli 2018. aasta otsus kohtuasjas T-441/14 ja tühistada apellante puudutavas osas komisjoni 2. aprilli 2014. aasta otsus (juhtum AT.39610 – elektrikaablid);

teise võimalusena tühistada punktis 1 märgitud kohtuotsus ja punktis 1 märgitud komisjoni otsus osas, milles

a)	apellantidele määrati trahv summas 8 490 000 eurot, ja

b)	mõisteti kohtukulud välja apellantidelt,

ning vastavalt apellantide Üldkohtus esitatud taotlustele vähendada neile määratud trahvi Euroopa Kohtu poolt kaalutavas ulatuses;

3.	kolmanda võimalusena tühistada punktis 1 märgitud kohtuotsus ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse;

4.	mõista kohtukulud välja teiselt menetlusosaliselt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitavad apellandid kuus väidet.

Esimene väide: kaitseõiguste rikkumine sellega, et teabenõuded ja vastuväiteteatis edastati inglise keeles

Üldkohus pidas õigusvastaselt piisavaks liiga madalat arusaadavuse määra seoses apellantidele esitatud teabenõuete ja vastuväiteteatise keeleversioonidega. Adressaadil peab olema talle arusaadava keeleversiooni valikuga võimalus mõista esitatud süüdistust täies ulatuses, et tagada ammendav kaitse. Pelgalt süüdistuse laadist ja ulatusest „piisav“ arusaamine ei ole küllaldane, et „võtta selles küsimuses asjakohane seisukoht“.

Üldkohus jätab lisaks tähelepanuta, et selles osas ei ole oluline komisjonile esitatavate seisukohtade asjakohasus, vaid üksnes see, kas asjaomane ettevõtja oli hoolimata sellest, et komisjon ei esitanud teist keeleversiooni, võimeline end süüdistuste vastu täies ulatuses kaitsma.

Teine väide: kaitseõiguste rikkumine sellega, et keelduti andmast võimalust tutvuda teiste ettevõtjate vastustega vastuväiteteatisele

Üldkohus kehtestas liiga kõrged nõuded sellele, millistel tingimustel saab asjaomane ettevõtja tutvuda vastuväiteteatise teiste adressaatide vastuste mittekonfidentsiaalsete versioonidega. Vastuväiteteatise adressaat peab saama vastustega tutvuda juba siis, kui puudutatud ettevõtja toob esitatud süüdistuste põhjal esile menetlust tervikuna käsitlevad usutavad asjaolud, mille puhul näib võimalik, et mõne teise adressaadi mittekonfidentsiaalsed vastused vastuväiteteatisele võivad sisaldada õigustavaid lõike või lisasid.

Üldkohus jätab tähelepanuta, et õigusriigi põhimõtetega on vastuolus, kui ainult komisjon võib tutvuda vastuväiteteatise teiste adressaatide vastustega, mille teatavad lõigud ja lisad võivad sisaldada õigustavat teavet. Komisjonil on samas asjas üheaegselt nii uurimis- kui ka süüdistamispädevus, lisaks veel pädevus võtta vastu otsuseid ja teostada kaitset, kuid tal puudub ülevaade selleks vajalikest seostest.

Kolmas väide: süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine tuvastamisega, et rikkumises osalemine algas 14. detsembril 2001

Üldkohus lähtub liiga madalast tõendamiskoormisest seoses ühes ja vältavas rikkumises osalemise alguskuupäeva tõendamisega. Komisjon peab esitama täpsed, selged ja üksteist toetavad tõendid, mille põhjal saab kindlalt veenduda, et konkurentsipiirang esines rikkumises osalemise algusena määratletud ajast alates. Kahtluse korral tuleb asjaomase ettevõtja suhtes lähtuda põhimõttest in dubio pro reo.

Üldkohus jätab tähelepanuta, et tõendite ümberlükkamiseks piisab vastupidist tõendavate dokumentide esitamisest. Sanktsioonide määramiseks toimuvas haldusmenetluses ei saa asjaomaselt isikult võrdsuse põhimõtte huvides nõuda täielikult õigustava tõendi esitamist.

Neljas väide: tõendite moonutamine ja süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine eeldamisega, et rikkumises osalemine toimus katkematult ajavahemikus 12. maist 2005 kuni 8. detsembrini 2005

Üldkohus moonutab tõendeid osas, mis puudutab apellantide rikkumises osalemise katkematu kestuse tõendamist, kui ta olenemata hulgast kaksipidistest ja vasturääkivatest tõenditest tuvastab kindlalt ja kahtluseta, et rikkumises osalemine toimus katkematult.

Üldkohus jätab ka selles osas tähelepanuta asjakohased kriteeriumid tõendite ümberlükkamiseks.

Viies väide: tõendite moonutamine, süütuse presumptsiooni ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine sellega, et tuvastati vastutus kokkulepete eest vee-aluste elektrikaablite, koduturgude ja suuremahuliste hangete osas

Üldkohus lähtub liiga madalast tõendamiskoormisest ja moonutab tõendeid osas, mis puudutab apellantide vastutust rikkumise teatavate iseseisvate ja eraldatavate aspektide osas (näiteks vee-alused elektrikaablid, koduturud ja suuremahulised hanked), milles apellandid ei osalenud ja millest nad polnud ka huvitatud.

Üldkohus ei võta arvesse, et kui tõlgendada ühe ja vältava rikkumise õigusmõistet sedavõrd laialt, siis kaasnevad sellega asjakohatud ja ebaproportsionaalsed riskid ettevõtjatele, kes ei osalenud rikkumise kõikides osades, kuid vastutavad liikmesriigi õiguse järgi sellega põhjustatud kahju eest solidaarselt.

Võttes arvesse kahju hüvitamist käsitlevate õigusnormide ühtlustamise hetkeseisu Euroopas, ei ole liikmesriigi õiguses sätestatud tagasinõudeõigus solidaarvõlgnike sisesuhtes asjakohane instrument selleks, et kompenseerida ulatuslikku välisvastutust.

Kuues väide: määratud trahvi arvutamisel on rikutud määruse nr 1/2003 (1) artikli 23 lõikeid 2 ja 3 ning õiguspärasuse, proportsionaalsuse ja ne bis in idem’i põhimõtteid

Üldkohus nõustus alusetult komisjoniga, et müügiväärtuse võrdlusaastaks tuleb valida 2004. aasta, mis ei kajasta apellantide tegelikku suurust ega nende majanduslikku võimsust.

Lisaks ei ole Üldkohus arvestanud, et ühelt poolt ei saa komisjon vastutuse alusena tugineda ühele ja vältavale rikkumisele, see tähendab ühele tervikuna tegutsevale kartellile, mis hõlmab nii A/R-konfiguratsiooni kui ka R-konfiguratsiooni, teiselt poolt ei saa ta trahvisumma määramiseks rikkumise erinevaid, väidetavalt mitteeraldatavaid osi kunstlikult uuesti eraldada.

(1) ELT 2003, L 1, lk 1.