23.4.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 142/22


Marine Harvest ASA 5. jaanuaril 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (viies koda) 26. oktoobri 2017. aasta otsuse peale kohtuasjas T-704/14: Marine Harvest ASA versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-10/18 P)

(2018/C 142/30)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Marine Harvest ASA (esindaja: R. Subiotto, QC)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

tühistada Üldkohtu otsus tervikuna või osaliselt;

tühistada komisjoni 23. juuli 2014. aasta otsus või teise võimalusena tühistada apellandile selle otsusega määratud trahvid või kolmanda võimalusena vähendada oluliselt apellandile selle otsusega määratud trahve;

mõista käesoleva menetlusega ja Üldkohtu menetlusega seotud apellandi kohtukulud ja muud kulud välja komisjonilt;

vajaduse korral saata kohtuasi Üldkohtusse tagasi otsuse tegemiseks kooskõlas Euroopa Kohtu otsusega;

võtta kõik muud meetmed, mida kohus peab asjakohaseks.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitab apellant kaks väidet.

1.

Esimene väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, jättes antud asjas kohaldamata määruse (EÜ) nr 139/2004 (1) (edaspidi „ühinemismäärus“) artikli 7 lõike 2.

a.

Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi mõiste „üks koondumine“ tõlgendamisel, eelkõige jättes tähelepanuta ühinemismääruse põhjenduse 20 kui EL seadusandja tahte – käsitleda „ühe koondumisena“ kõiki „tingimuslikult seotud“ tehinguid – tõlgendamise aluse.

b.

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi ühinemismääruse artikli 7 lõike 2 eesmärgi tõlgendamisel.

2.

Teine väide, et Üldkohus rikkus õigusnormi, määrates sama tegevuse eest kaks trahvi.

a.

Kohtuotsuses on rikutud ne bis in idem põhimõtet seeläbi, et Marine Harvestile määrati Maleki 48,5 % osaluse omandamisega seoses kaks trahvi: esiteks 10 miljonit eurot ühinemismääruse artikli 14 lõike 2 punkti a alusel koondumise väidetava läbiviimise eest enne sellest teatamist (ühinemismääruse artikli 4 lõike 1 väidetav rikkumine) ja teiseks 10 miljonit eurot ühinemismääruse artikli 14 lõike 2 punkti b alusel koondumise väidetava läbiviimise eest enne selleks loa saamist (ühinemismääruse artikli 7 lõike 1 väidetav rikkumine).

b.

Teise võimalusena on kohtuotsuses rikutud arvessevõtmise põhimõtet, kuna selles ei võetud teise karistuse määramisel arvesse esimest karistust.

c.

Kolmanda võimalusena on kohtuotsuses rikutud õigusnormi, kuna ei ole kohaldatud rikkumiste kogumi põhimõtet: artikli 4 lõikes 1 kehtestatud teatamiskohustuse väidetav rikkumine on spetsiifilisem rikkumine ning hõlmab seega ühinemismääruse artikli 7 lõikes 1 kehtestatud rakendamiskeelu väidetavat rikkumist, mis on üldisem rikkumine.


(1)  Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40).