20.11.2017 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 392/35 |
15. septembril 2017 esitatud hagi – Sloveenia versus komisjon
(Kohtuasi T-626/17)
(2017/C 392/44)
Kohtumenetluse keel: sloveeni
Pooled
Hageja: Sloveenia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato V. Klemenc ja avvocato dello Stato T. Mihelič Žitko ning advokaat R. Knaak)
Kostja: Euroopa Komisjon
Nõuded
Hageja palub Üldkohtul:
— |
tühistada komisjoni 19. mai 2017. aasta delegeeritud määrus (EL) 2017/1353, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 607/2009 seoses veiniviinamarjasortide nimede ja nende sünonüümidega, mida võib kasutada veinide märgistuses (ELT 2017, L 190, lk 5), ja |
— |
mõista kohtukulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet.
1. |
Esimene väide: vaidlustatud määruse vastuvõtmisega rikkus komisjon määruse nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ühise turukorralduse ühtne määrus), artiklit 232, arvestades fakti, et viimatinimetatud määrus on kohaldatav alates 1. jaanaurist 2014, vaidlustatud määrus aga 1. juulist 2013. Selliselt ületas komisjon talle ühise turukorralduse ühtne määruse artikli 100 lõike 3 teise lõiguga antud pädevust. |
2. |
Teine väide: vaidlustatud määruse vastuvõtmisega rikkus komisjon tagasiulatuvalt Sloveenia kaitstud päritolunimetusega „Teran“ (PDO-SI-A1581) veinide tootjate olemasolevaid õigusi, rikkudes sellega liidu õiguse aluspõhimõtteid, täpsemalt õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, omandatud õiguste tagamise põhimõtet, õiguspärase ootuse põhimõtet ja proportsionaalsuse põhimõtet. |
3. |
Kolmas väide: vaidlustatud määruse vastuvõtmisega riivas komisjon ebaproportsionaalselt Sloveenia kaitstud päritolunimetusega „Teran“ (PDO-SI-A1581) veinide tootjate omandiõigust, rikkudes sellega Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 17 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. lisaprotokolli artiklit 1. |
4. |
Neljas väide: kuna komisjon nägi vaidlustatud määruse artiklis 2 enne nimetatud määruse jõustumist toodetud veinivarude turustamiseks ette üleminekuperioodi, isegi juhtudeks, kui need veinid ei vasta nimetatud määruse artiklis 1 toodud märgistamistingimustele, siis rikkus komisjon Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise tingimusi, sest see säte puudutab enne 1. juulit 2013 toodetud veini. |
5. |
Viies väide: vaidlustatud määruse vastuvõtmisega rikkus komisjon ühise turukorralduse ühtse määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku, arvestades tähendust, mille liidu õiguse aluspõhimõtted ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 17 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1. lisaprotokolli artikkel 1 sellele sättele annavad. Sellega ületas komisjon talle nimetatud sättega antud pädevuse piire. |
6. |
Kuues väide: vaidlustatud määruse vastuvõtmisega rikkus komisjon ELTL artiklit 290 ja ELL artikli 13 lõiget 2 ning ületas talle delegeeritud akti vastuvõtmiseks aluslepingutega antud volituste piire. |
7. |
Seitsmes väide: kuna komisjon võttis vaidlustatud määruse vastu viitega Horvaatia taotlusele lisada veiniviinamarjasordi „teran“ nimi komisjoni määruse nr 607/2009 XV lisa A ossa – taotlus, mille Horvaatia oleks pidanud esitama enne Euroopa Liiduga ühinemist –, kuigi sellist taotlust ei olnud esitatud ning Sloveeniale ei olnud teatatud sellisest taotlusest, et ta alustada läbirääkimisi, siis rikkus komisjon ühise turukorralduse ühtse määruse nr 1308/2013 artikli 100 lõike 3 teist lõiku ja komisjoni määruse nr 607/2009 artikli 62 lõiget 3 koosmõjus ELL artikli 4 lõikega 3. Sellega ületas komisjon ka talle ühise turukorralduse ühtse määruse nr 1308/2013 sätetega antud pädevuse piire. |
8. |
Kaheksas väide: kuna komisjon muutis vaidlustatud määruse sisu võrreldes delegeeritud määruse eelnõuga, mis oli esitatud 24. jaanuaril 2017 veini GREX WINE ekspertgrupi nõupidamisel, andmata liikmesriikide ekspertidele võimalust esitada muudetud eelnõu kohta seisukohti, siis rikkus komisjon institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punktist V.28 ja Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisseisukoha delegeeritud õigusaktide kohta punktist II.7 tulenevaid kohustusi. Sellisega rikkus komisjon olulisi menetlusnorme ja institutsioonidevahelise tasakaalu põhimõtet. |