3.4.2017

Euroopa Liidu Teataja

C 104/54

20. jaanuaril 2017 esitatud hagi – Chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne-ouest (port de Brest) versus komisjon

(Kohtuasi T-39/17)

(2017/C 104/75)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne-ouest (port de Brest) (Brest, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat J. Vanden Eynde)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tunnistada hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks ning sellest tulenevalt

—

tühistada Euroopa Komisjoni 22. novembri 2016. aasta otsus [C (2016) 7755 final], et rahuldada hageja esialgne nõue, ehk: „Kõigepealt soovivad käesolevale allakirjutanud saada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele alusel täielikku koopiat küsimustikust ja vastustest, millele komisjon viitab oma arvamuses 2016/C 302/03, avaldatud Euroopa Liidu Teatajas 19. augustil 2016.“

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

Esimene väide, mis tugineb ülekaalukale avalikule huvile kogutud teabe avalikustamise vastu. Komisjon tegi seega väära järelduse, et hageja ei olnud tõendanud niisugust ülekaalukat avalikku huvi, samas kui see on tõendatud aluslepingutega, st Euroopa Liidu lepingu (ELL) artikli 10 lõikega 3 ja artikli 11 lõikega 2, aga ka Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 15 lõikega 1 ja artikli 298 lõigetega 1 ja 2, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 42.

Teine väide, mis tugineb aluslepingute ja harta ülimuslikkusele määruse nr 1049/2001 suhtes. Hageja leiab, et nimetatud määrust, mis kehtestab õiguslikud piirangud läbipaistvuse, osaluse ja avalikkuse põhimõtetele, tuleb tõlgendada ja kohaldada väga kitsalt, võttes arvesse õigustekstide ja harta vastuvõtmise ajatelge. Seega leiab ta, et kostja ei oleks pidanud esiteks kohaldama üldist eeldust, et esineb uurimise eesmärkide kahjustamise oht, kuna käesoleval juhul on tegemist valdkonnaülese uurimisega, ja teiselt poolt oleks ta pidanud tunnistama, et liikmesriigid ei olnud seda kaitset palunud.

3.	Kolmas väide, et rikuti harta artikli 41 lõiget 2 ja artiklit 42, mis tagavad huvitatud osapoolele õiguse tutvuda teda puudutavate dokumentidega.

4.	Neljas väide, et rikuti Euroopa Inimõiguste Konventsiooni, mis kehtestab igaühe õiguse tutvuda dokumentidega kohtuliku arutamise käigus, ka haldusasjades, tagamaks huvitatud osapoolte kaitseõigused, ja eeskätt selle konventsiooni artikleid 6 ja 13.