22.1.2018   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 22/29

1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (edaspidi, „direktiiv“) (1) artikli 4 lõikes 2 ja artiklis 5 kehtestatud lihtsas ja arusaadavas keeles koostamise nõuet tuleb tõlgendada nii, et tarbijatega sõlmitud laenulepingus täidab seda nõuet lepingutingimus, milles ei ole eraldi kokku lepitud ja mis määrab täpselt kindlaks teenustasude, komisjonitasude ja muude kulude summa (edaspidi, koos „tasud“), mille maksab tarbija, nende arvutusmeetodi ja ajahetke, millal need tuleb tasuda, kuid mis ei täpsusta siiski, milliste konkreetsete teenuste eest nimetatud tasu makstakse, või tuleb lepingus märkida ka see, millise kindlaksmääratud teenuse eest see konkreetne tasu on kehtestatud? Kas sel viimasel juhul piisab sellest, et osutatud teenuse sisu võib järeldada tasu nimetusest?

2.

Kas direktiivi artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et käesolevas asjas tasude kohta kasutatud lepingusäte, millest ei ole lepingu alusel võimalik üheselt kindlaks teha, millised on nende tasude eest konkreetselt osutatud teenused, põhjustab vastupidiselt hea usu nõuetele lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat?