17.7.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 231/19

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, (1) artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see nõuab, et elamisõiguse tuvastamise otsus tuleb teha ja kätte toimetada kuue kuu jooksul, või et see lubab, et otsus küll tehakse selle tähtaja jooksul, aga toimetatakse kätte hiljem? Kui eespool nimetatud otsuse võib kätte toimetada hiljem, siis mis tähtaja jooksul seda tuleb teha?

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 10 lõiget 1 koostoimes sama direktiivi artikliga 5, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (2) artikli 5 lõikega 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 20, 21 ja 41 tuleb tõlgendada ja kohaldada nii, et selle alusel tehtav otsus tuleb ainult vastu võtta selles ette nähtud kuuekuulise tähtaja jooksul, ilma et mingit otsuse kättetoimetamise tähtaega oleks ette nähtud ega ilma et see mõjutaks vähemalgi määral elamisõigust juhul, kui otsus toimetatakse kätte pärast selle tähtaja lõppu?

3.

Kas arvestades kohustust tagada liidu kodaniku pereliikme elamisõiguse tõhusus, on tõhususe põhimõttega vastuolus, et liikmesriigi ametiasutus saab pärast eespool nimetatud õigust käsitleva otsuse tühistamist uuesti terve kuuekuulise tähtaja, mis tal oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artikli 10 lõike 1 alusel? Kui vastus on jaatav, siis kui pikk tähtaeg jääb ametiasutusele veel pärast seda, kui tema otsus kõnealuse õiguse andmisest keeldumise kohta tühistatakse?

4.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, artiklitega 5, 10 ja 31 koostoimes inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitega 8 ja 13, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7, 24, 41 ja 47 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 21 on kooskõlas liikmesriigi kohtupraktika ja niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu 15. detsembri 1980. aasta seaduse välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta artikli 39/2 lõige 2, artiklid 40, 40 bis, 42 ja 43 ning 8. oktoobri 1981. aasta kuningliku dekreedi välismaalaste riiki sisenemise, riigis viibimise ja sinna elama asumise ning riigist väljasaatmise kohta artikli 52 lõige 4, millest tulenevalt on nende õigusnormide alusel elamisõiguse andmisest keelduva otsuse tühistanud kohtuotsusel, mille teeb Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste küsimustes pädev halduskohus), direktiivi 2004/38/EÜ artiklis 10, 15. detsembri 1980. aasta seaduse artiklis 42 ja 8. oktoobri 1981. aasta kuningliku dekreedi artikliga 52 ette nähtud kohustuslikku kuuekuulist tähtaega katkestav, mitte peatav mõju?

5.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, nõuab, et selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 ette nähtud kuuekuulise tähtaja ületamisega peab kaasnema tagajärg, ning kui jah, siis milline tagajärg peab sellega kaasnema? Kas sama direktiiv 2004/38/EÜ nõuab või lubab, et selle tähtaja ületamise tagajärg oleks taotletud elamisloa automaatne andmine, ilma et oleks tuvastatud, et taotleja vastab tegelikult tema nõutava elamisõiguse saamise tingimustele?