1.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 279/20

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vestre Landsret (Taani) 26. mail 2016 – Z Denmark ApS versus Skatteministeriet

(Kohtuasi C-299/16)

(2016/C 279/28)

Kohtumenetluse keel: taani

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Vestre Landsret

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Z Denmark ApS

Vastustaja: Skatteministeriet

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi 2003/49/EÜ (1) artikli 1 lõiget 1 koostoimes artikli 1 lõikega 4 tuleb tõlgendada nii, et direktiivi artikli 3 kohaldamisalasse kuuluv liikmesriigi residendist äriühing, mis saab sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas intresse teises liikmesriigis asuvalt tütarettevõtjalt, on nende intresside „tegelik tulusaaja” kõnealuse direktiivi tähenduses?

1.1.

Kas mõistet „tegelik tulusaaja”, mida kasutatakse direktiivi 2003/49/EÜ artikli 1 lõikes 1, tuleb koostoimes artikli 1 lõikega 4 tõlgendada kooskõlas OECD 1977. aasta topeltmaksustamise vältimise näidislepingu artiklis 11 sisalduva vastava mõistega?

1.2.

Kui küsimusele 1.1 tuleb vastata jaatavalt, siis kas seda mõistet tuleks tõlgendada üksnes 1977. aasta topeltmaksustamise vältimise näidislepingu artikli 11 kommentaaride valguses (punkt 8) või võib tõlgendamisse kaasata hilisemad kommentaarid, sealhulgas 2003. aastal sihtäriühingute kohta tehtud täiendused (punkt 8.1, nüüd punkt 10.1) ja 2014. aastal lepinguliste või seadusest tulenevate kohustuste kohta tehtud täiendused (punkt 10.2)?

1.3.

Kui tõlgendamisse võib kaasata 2003. aasta kommentaarid, siis millist tähtsust omab selle väljaselgitamisel, kas dividendisaajat tuleb pidada „tegelikuks tulusaajaks” direktiivi 2003/49/EÜ tähenduses, see, kas kõnealust intressi kirjendatakse laenu põhisummalt (kogunenud intressina), kas intressisaajal on olnud lepinguline või seadusest tulenev kohustus kanda intress edasi teisele isikule ning kas enamik isikuid, keda intressimaksja asukohariigis peetakse intresside „tegelikeks tulusaajateks”, on teiste liikmesriikide või teiste Taaniga topeltmaksustamise vältimise lepingu sõlminud riikide residendid, nii et vastavalt siseriiklikule õigusele ei oleks olnud maksu kinnipidamiseks alust, kui need isikud oleksid olnud laenuandjad ja saanud seega otseselt intressi?

1.4.

Millist tähtsust omab selle väljaselgitamisel, kas intressisaajat tuleb pidada „tegelikuks tulusaajaks” direktiivi tähenduses, eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt pärast kohtuasja faktiliste asjaolude hindamist tehtud järeldus, et intressisaajal – kellele ei olnud lepingulist ega seadusest tulenevat kohustust kanda saadud intressid edasi teisele isikule – ei olnud „täielikku” õigust „saada ja kasutada” intresse, nagu on märgitud 1977. aasta topeltmaksustamise vältimise näidislepingut käsitlevates 2014. aasta kommentaarides?

2.

Kas liikmesriigi tuginemine direktiivi artikli 5 lõikele 1 siseriiklike sätete kohaldamise kohta pettuste või kuritarvituste vältimiseks või direktiivi artikli 5 lõikele 2 eeldab, et kõnealune liikmesriik on vastu võtnud direktiivi artiklit 5 rakendava siseriikliku erisätte või et riigisisene õigus sisaldab pettusi, kuritarvitusi ja maksudest kõrvalehoidumist käsitlevaid üldsätteid või -põhimõtteid, mida saab tõlgendada vastavalt artiklile 5?

2.1.

Kui teisele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, siis kas ettevõtte tulumaksu seaduse § 2 lõike 2 punkti d, mis sätestab, et intressituluga seotud piiratud maksukohustus ei hõlma „intresse, mis on maksust vabastatud […] vastavalt direktiivile 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta”, võib seega pidada direktiivi artiklis 5 osutatud siseriiklikuks erisätteks?

3.

Kas OECD topeltmaksustamise vältimise näidislepingu kohaselt koostatud ja kahe liikmesriigi vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu säte, mille kohaselt sõltub intresside maksustamine sellest, kas intressisaajat peetakse intresside tegelikuks tulusaajaks, on lepingukohane kuritarvitustevastane säte, mis kuulub direktiivi artikli 5 alla?

4.

Kas liikmesriik, kes ei soovi tunnistada, et teises liikmesriigis asuv äriühing on intresside tegelik tulusaaja, ja väidab, et teises liikmesriigis asuv äriühing on nn fiktiivne sihtäriühing, on kohustatud vastavalt direktiivile 2003/49/EÜ või EÜ artiklile 10 täpsustama, keda ta sellisel juhul peab tegelikuks tulusaajaks?

5.

Kui intressimaksja on ühe liikmesriigi resident ja intressisaaja teise liikmesriigi resident ning kui intressisaajat ei peeta esimesena nimetatud liikmesriigis direktiivi 2003/49/EÜ kohaselt kõnealuste intresside „tegelikuks tulusaajaks”, mistõttu tal on selles liikmesriigis nende intresside puhul piiratud maksukohustus, siis kas EÜ artikliga 43 koostoimes EÜ artikliga 48 on vastuolus sätted, mille alusel esimesena nimetatud liikmesriik ei võta mitteresidendist intressisaaja maksustamisel arvesse intressisaaja intressikulusid sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas, samal ajal kui intressikulud on selle liikmesriigi õigusnormide kohaselt üldiselt mahaarvatavad ja residendist intressisaaja võib need seega maksustatavast tulust maha arvata?

6.

Kui liikmesriigi residendist äriühing (emaettevõtja) ei ole tegelikult direktiivi 2003/49/EÜ kohaselt vabastatud teise liikmesriigi residendist äriühingult (tütarettevõtjalt) saadud intressidelt kinnipeetava maksu tasumisest ja kui viimati nimetatud liikmesriigi emaettevõtjal on selles liikmesriigis kõnealuste intresside puhul piiratud maksukohustus, siis kas EÜ artikliga 43 koostoimes EÜ artikliga 48 on vastuolus sätted, mille alusel nõuab viimati nimetatud liikmesriik maksu kinnipidamise eest vastutavalt äriühingult (tütarettevõtjalt) kinnipeetava maksu tasumata jätmise korral viivise maksmist kõrgema määra alusel kui see, mida selles liikmesriigis kohaldatakse sama liikmesriigi residendist äriühingu vastu esitatud ettevõtte tulumaksu nõuete (sh intressitulu) suhtes?

7.

Kui liikmesriigi residendist äriühing (emaettevõtja) ei ole tegelikult direktiivi 2003/49/EÜ kohaselt vabastatud teise liikmesriigi residendist äriühingult (tütarettevõtjalt) saadud intressidelt kinnipeetava maksu tasumisest ja kui viimati nimetatud liikmesriigi emaettevõtjal on selles liikmesriigis kõnealuste intresside puhul piiratud maksukohustus, siis kas EÜ artikliga 43 koostoimes EÜ artikliga 48 (teise võimalusena EÜ artikliga 56) ning käsitletuna kas eraldi või koos on vastuolus sätted, mille alusel:

7.1.

viimati nimetatud liikmesriik nõuab intressimaksjalt intressidelt maksu kinnipidamist ja paneb sellele isikule kohustuse tasuda ametiasutustele kinnipidamata maksu, juhul kui viimati nimetatud liikmesriigi residendist intressisaajal ei ole sellist maksu kinnipidamise kohustus;

7.2.

viimati nimetatud liikmesriigis asuv emaettevõtja ei oleks kohustatud tegema esimesel kahel eelarveaastal ettevõtte tulumaksu ettemakseid, vaid peaks hakkama ettevõtte tulumaksu maksma maksu kinnipidamise tähtpäevast palju hiljem?

Euroopa Liidu Kohtul palutakse vastata kuuendale küsimusele koos selle küsimusega.

(1)  Nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiiv 2003/49/EÜ eri liikmesriikide sidusühingute vaheliste intressimaksete ja litsentsitasude suhtes kohaldatava ühise maksustamissüsteemi kohta (ELT 2003 L 157, lk 49, ELT eriväljaanne 09/01, lk 380).